SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

TEINE PÄEV - 27.07.2014.a.

Hommikul ärkasime palavuse tõttu. Järve kaldal olid küll männid, aga need ei ole teadupärast väga suureks kaitseks päikese eest. Sellised hõredakesed teised. Kobisime siis telgist välja olles ikka veel natukene unised ja uimased. Karl ja Eliisabet jooksid kohe järve ujuma ja said oma unisusest nõnda kiiresti lahti. Otsisin autost söögitegemise asjad välja. Kuna Karlile meeldib väga priimust süüdata, siis lubasingi temal sellega tegeleda. Aga nüüd ta priimust põlema ei saanud. Kurtis, et tikud on märjad. Suhtusin sellisesse väitesse väikese eelarvamusega. Proovisin ise. Tikud olid tõesti märjad! Kuigi tundus uskmatu, kuidas selline asi sai juhtuda. Viskasin märja tikutoosi prügikotti ja hakkasin autost järgmist toosi otsima. Olin täiesti veendunud, et ma pakkisin kaasa vähemalt kolm toosi tikke. Aga mida ei suutnud ma leida autost, olid need tikud. Järelikult hommikune puder jäi ära. Lapsed muidugi rõõmustasid. Õnneks oli meil kaasas jogurtit ja müslit. See oli küll algselt menüü järgi mõeldud magustoiduks õhtusöögi juurde. Kuid nüüd muutus ta kiiresti hommikusöögiks. Söök söödud, pesi Karl nõud, Katariina ja Eliisabet pakkisid telgi kokku ja olimegi valmis liikuma hakkama.

Asusime otsima automuuseumi. Õhtul suurelt teelt maha keerates hakkas mulle silma viit tee ääres nimetatud muuseumi kohta. Sõitsime läbi ümbruskonnas kõik väikesed teed, aga loodetud muuseumi me ei leidnudki. Karl oli natukene õnnetu, kuigi väitis mulle, et pole hullu. Aga järgmine peatus oli Imatra. Midagi märkimisväärset ei leidnud me selle linna kohta isegi enne linna asuvalt infotahvlilt. Silma jäi ainult üks mõnda pilku vääriv maja. Linna keskel asuv loss, milles hetkel tegutseb uhke hotell ja spaa. Vaatasime siis lossi üle väljast ja tegin ka paar pilti. Aga ilusat pilti ei saanud mina isegi sellisest ilusast majast. Päike oli vastu ja vale nurga all ning rikkus kõik pildid ära. Rohkem meile midagi vaatamisväärset selles linnas silma ei hakanudki.

Edasi kihutasime Joensuu poole. Õues on kogu aeg temperatuur olnud peaaegu 30 kraadi. Õnneks on autos kliimaseade ja seega kuuma ilmaga autos viibida isegi parem kui õues. Karl ja Eliisabet istuvad kahekesi taga. Ning ilmselge on, et neil aeg-ajalt leidub seal teemasi, mille üle vaielda. Või siis lihtsalt on täiesti hädavajalik mõni muu häälekas tegevus. Mingil hetkel panin tähele, et isegi varem kui mind, hakkab see häirima Katariinat. Sest tema istus meil ees minu kõrval ja iga navigeerimisest vaba hetk oli ta ninapidi raamatus. Temalgi oli kaasas kohustuslik kirjandus. Aga ilmselgelt on Katariina sõnal vähem kaalu kui minu omal. Nii, et aeg-ajalt läheb vaja minu resoluutselt pöördumist Karli ja Eliisabeti poole tagant paisuva lärmi vaigistamiseks. Aga täna oli terve päev haudvaikus tagumisel pingil. Sest enamuse ajast need kaks väiksemat lihtsalt magasid norinal. Täiesti ühel meelel!

Joensuu jättis meile mulje kui unisest, natukene igavast ja mõttetust linnakesest. Seal oli paar ilusat kirikut, kunstimuusem, mõned kaunid majad ja siis lõputult mittemidagiütlevaid, igavaid, koledaid ja täiesti ilmetuid-iseloomutuid ehitisi. Aga asub linn jälle suure-suure järve ääres. Parkisime auto siiski linna ära ja läksime jalutama linna peale. Aga kuna seal tõesti lihtsalt ei olnud mitte midagi vaadata läksime paari poodi. Ühes kaubanduskeskuses oli antiigilaat. Mõtlesin, et näe kui tore, läheme ka uudistama. Aga laat oli piletiga ning pileti hind oli seitse eurot. Raha eest küll poodi ei taha hästi minna! Avatud oligi aga ainult see ainuke ruum kus laata peeti. Kuna tegemist pühapäevase päevaga, siis olid enamus poode, kohvikuid, restorane ja muid selliseid kohtasid kõik kinni. Sellist asja nagu Eestis, et kõik kohad iga päev ja kogu aeg avatud, põhjamaades küll ei ole. Poed on avatud tavaliselt õhtul kuue-seitsmeni tööpäeval, laupäeval kahe-kolmeni ja pühapäeval on kõik kohad suletud päeva läbi. Aeg-ajalt tekkis minul muidugi küsimus, et kuidas tavaline tööinimene siis poes käib? Töö ajast ilmselt või laupäeva hommikul käib kogu riigi rahvas poes. Jalakäijate tänav oli Joensuu´ski siiski olemas ning sellelt avastasid lapsed kaks töötavat poodi. Esimene neist oli ühe euro ehk igavese pahna pood. Sinna tahtis Karl minna. Käisimegi siis tiiru läbi. Ikka tõeline pahn! Imestan mõnikord, et miks sellist jama inimestele müüakse. Ma saan aru, et odav. Aga no on siis vaja inimestele odavalt igasugu jama müüma. Selline jama peaks just palju maksma, olen mõnikord mõelnud, siis inimesed ei koguks endale nii palju sodi kodudesse. Teine pood oli H&M ning sinna kohe nagu kisub meie Katariinat. Kuid minule üllatuseks oli ka see pood täidetud odava ja viletsa pahnaga. Karl aga leidis sealt oma sõnade järgi just sellise nokamütsi nagu on endale terve elu igatsenud. Müts maksis kolm eurot. Ostsin siis Karlile terve elu igatsetud mütsi. Ja poiss oli õnnelik!

Enne kui edasi hakkasime sõitma käisime Nestes tankimas. Mulle oli jäänud silma, et erinevatest tanklatest oli seal just odavaim kütusehind. Aga hirmus räpane ja kole oli see tankla! Nii jubedat kohta ei ole ma tükk aega kohanud. Ometi täitsin seal sellele vaatamata ära meie suure veepudeli. Olime Eestist kaasa ostnud ühe viie liitrise suure veepudeli. See oli nüüd õhtuse söögitegemise käigus peaaegu tühjaks saanud ja tuli uuesti täita. Ja kuna mul märgade tikkude tõttu jäi ka hommikune kohv joomata ostsin sealt kaasa ühe kohvi. Ning loomulikult välgumihkli, sest meil ei olnud ju tikke enam. Täiesti ootamatult ja vastupidiselt sellise koha väljanägemisele ja minu eelarvamusele,  maitses kohv väga hästi. Natukene maad pärast tanklat tegime lõunapeatuse. Sõime võileibu ja pähkleid. Mulle väga meeldivad teede ääres paiknevad lauad ja toolid, kus saab ilusasti lõunatada. Tavaliselt on ka WC-d seal.

Edasi sõitsime aga muudkui üles põhja poole. Kuusamo oli järgmiseks sihiks. Sinna oli päris pikk tee veel. Plaanis oli kuskil enne Kuusamo´t ööbida. Aga otsustasin lihtsalt vaadata kui kaugele jõuame sõita. Eilne päev oli ju tegelikult poolik päev. Jõudsime Helsingisse lõuna ajal alles ja siis hakkasime liikuma. Täna ikkagi esimene terve päev. Sõitsime läbi Nurmes´se ja Kajaani. Viimases tegime ka peatuse imeilusa ja Soomes ilmselt suhteliselt tähtsa kiriku - Kajaani kiriku  juures. Nimetatud kiriku puhul on tegemist puukirikuga. Aga väga suure ja uhkega! Hoone on avar ja suurte akendega. Selles on palju valgust, õhulisust ja ruumi. Kirikust ostsime ka ilusa kirikupildiga postkaardi ning lapsed saatsid selle vanaemale. Paar ilusat hoonet oli linnas veel, mida vääris vaadata. Üks neist oli raekoda, mis kunagi ehitatud vana asemele isakese tsaari enese käsul. Praegu ilusasti restaureeritud ja tibukollaseks värvitud. Armas.

Pärast Kajaanit me ainult sõitsime järjest. Suhteliselt pikalt. Aga loodus oli väga ilus. Need loendamatud suured ja väikesed järved! Soome on tõesti tuhande järve maa. Selle nime on ta õigustatult saanud. Tegelikult on Soomes järvi 187 888. Ning järveks loetakse lompi alates 500 ruutmeetrise pindalaga. Kusjuures meie esimeseks ööbimiskohaks olnud Saimaa järv on Soome suurim ning Euroopas lausa neljandal kohal. Mõnes piirkonnas on vett rohkem kui maad. Ja kuna neid järvi seal ikka tõesti jätkub, siis on üsna loomulik, et nendest mõne kaldal on ka rand. Ühe sellise ääres tegingi äkkpeatuse ja käisime ujumas kõik ära. Sulistasime seal päris pikalt, sest vaatamata juba õhtusele ajale oli õues peaaegu kolmkümmend kraadi sooja ja ka vesi väga soe.

Peatus tuli veel ka siis kui nägime tee ääres seismas lihtsalt helikopterit. Siis peab ilmtingimata seisma jääma ja natukene uudistama seda. Põhiliselt teeb selle töö ära Karl. Teistel pole vaja vaeva näha. Edasi sõites hakkasingi juba vaikselt järgmist ööbimiskohta vaatama. Aga enne tuli veel üks ootamatu ja äkiline peatus. See pilt, mis autoaknast ühel hetkel maantee kõrval avanes, oli vaatamist väärt! Nii kaugele kui silm ulatas oli terve suur heinamaa täis minu esimese arvamuse järgi hernehirmutusi. Aga natukene uurides ja lugedes tuli välja, et tegelikult on tegemist "vaikse rahvaga". See on Soome kunstniku Reijo Kela töö aastast 1994 Suomussalmis. Mulje sellest oli igal juhul vägev ja mulle väga meeldis. Toredad, vaiksed ja tasased inimesed. Seisavad ja ootavad. Karl arvas pärast kohtumist nendega küll, et kui kuskil pimedas ja öösel peaks sattuma nende "inimeste" hulka võiks olla päris hirmus. Loodetavasti ei näe keegi lastest öösel õudusunenägusid. 

Sõitsime veel ikka jupp maad edasi ja siis jäime laagrisse tee äärde ilusa väikese järve äärde. Ujuma sellesse järve küll ei saanud. Oli teine selline pool kinni kasvanud ja soostunud. Saime eemalt imetleda ainult. Ning sääskede uputus tabas meid. Eile öösel oli veel mõni üksik sääsk, nüüd on ikka juba vastikult palju. Tegime õhtusöögi Karliga. Ja tüdrukud panid jälle telgi üles. Kui oma maitsvat pajarooga suituskanaga sööma hakkasime kostus juba eemalt vaikset müristamist. Müristamine läks järjest kõvemaks. Sõime, jõime veel teed ja pesime hambad puhtaks ning kobisimegi telki kohe ära, sest juba hakkaski sadama. Äike liikus järjest lähemale. Hakkas ka välku lööma. Nii tugevat äikest ei olnud ma tükil ajal näinud. Lapsed olid küll vaikselt ja üritasid magama jääda. Sellele vaatamata tajusin väikest hirmu nendes. Neist keegi küll ei karda äikest, aga kuskil võõras kohas ja metsas on hoopis teine asi. Mul endalgi oli natukene kõhe. Magama jäimegi alles kui äike hakkas eemalduma. Tänase päevaga sõitsime maha 605 kilomeetrit. Kulutasime kokku 81 eurot (75 eurot bensiin, kohv ja välgumihkel; 2 eurot parkimine Joensuus´s, 1 euro kaart Kajaani kirikust; 3 Karli müts). Päev tundus väga pikk. Eilsega võrreldes sõitsime ka peaaegu kaks korda pikema maa maha. Kuid nägime väga lahedaid asju! Meie reis on alanud väga lõbusalt ja toredalt vaatamata väikestele viperustele.