Sunday, November 30, 2014

KARLIGA LONDONIS!


ESIMENE PÄEV - 26.11.2014.

Mõte minna Londonisse on mul olnud juba väga pikka aega. See, et ma peaksin minema sinna koos Karliga, on kevadine idee. Karl sattus lugema "Imelisest ajaloost" artiklit Churchill'i sõjakabinetist. Ja oli artiklist vaimustuses! Ning arvas, et see on see koht, kuhu ta tahaks minna. Ning loomulikult üritab tubli lapsevanem täita kõik oma lapse soovid. Nii siis ostsingi kevadel ära meile lennukipiletid. Tuntud ja teada odavlennufirma Ryanair'ilt. Meile kahe peale kokku edasi-tagasi piletid läksid maksma 134,60 eurot. Kaks kuud enne reisi algust broneerisin ja maksin ära ka hotelli. 284,0 eurot. Andsin Karlile valida kaks varianti: esimene rohkem kesklinnas dušši ja WC-ga koridoris või siis natukene kaugemal privaatdušši ja WC-ga. Karl valis rohkema käimise. Leppisime ka kokku enne reisi, et me oleme teineteise suhtes väga kannatlikud ja sõbralikud. Et Karl ei vingu üheski kunstimuuseumis. Ja mina suhtun mõistvalt kõikidesse tehnikaimedesse, relvadesse ja muudesse sellistesse asjadesse, mis iganes võivad huvi pakkuda kaheteistkümne aastasele poisile.

Kuna reis oli kingitus Karlile sünnipäevaks minu poolt, siis reisile mineku hommik algaski meil tema üleslaulmise ja tordi söömisega. Viisime tüdrukud kooli ja auto hoiule. Karlil aga ilmselt oli ärevus eesootavast reisist sees. Iga minuti tagant tundis ta huvi, et kas me juba läheme lennujaama. Tüdides lõpuks sellest pärimisest hakkasimegi siis minema. Pärast muidugi selgus, et oleksime võinud vabalt veel pool tunnikest venitada teetassi taga. Nüüd istusime selle asemel lennujaamas. Laps oli aga rahul.

Passikontrollis küsiti mu käest elus esimest korda lapse sünnitunnistust. Kuna oleme erineva perekonnanimega, siis seda pidavat vaja olema. Loomulikult ei ole mul kunagi isegi väikest mõttekest pähe tulnud, et sellist asja võiks minul vaja minna. Õnneks lubati meid ikka lennuki peale. Paluti lihtsalt edaspidiseks teadmiseks võtta. Koopiast pidavat ka piisama. Hea seegi!

Karl on lennukiga enne lennanud küll paar korda, aga vaimustuses oli ikkagi. Mulle nii meeldib see laste võime vaimustuda igast asjast. Suurtena kipume selle tihti ära unustama. Karl siis vaimustuski mu kõrval imetledes pilvi ja taevast ja päikest. Mina muidugi, nagu alati lennukis, magasin enamuse aega maha. Ärkasin siis kui maanduma hakkasime. See tekitas minus aga suure segaduse. Sest äkitselt leidsin ennast kogu lennukiga hoopis Göteborgist. Mina lootsin küll Londonisse lennata. Imestasingi, et kuidas nii ruttu. Lõpuks selgus, et ühel reisijal oli väga halb hakanud ja me olime sunnitud tegema väikese hädamaandumise Rootsis. Kiirabi oli lennuki juurde vastu kutsutud.


Mõninga aja pärast saime sõitu Londoni poole jätkata. Londonis lennujaama jõudes tuli linna minemise viise hakata otsima. Ryanair'i lennud lähevad tegelikult Londonist suhteliselt kaugele. Stansted'i lennujaam on 53 kilomeetrit kesklinnast. Aga ega siin pikalt mõelda ei olnud. Valisime kõige odavama variandi ehk bussi. Kuna edasi-tagasi pilet on kokkuvõttes alati soodsam, siis ostsimegi tagasisõidu pileti ka ära kohe. Õnneks sõidavad siin bussid öö läbi. Meie buss lahkub Londonist nimelt 3.30 öösel tagasi lennujaama. Pühapäeval siis.

Bussiga Londoni poole sõites imestasin kui puhas Inglismaal kõik on. Kiirtee ääred olid väga puhtad, ilusad ja korras. Natukene oli näha ka sellist tõelist Inglismaa maa idülli. Vanad kivimajad, suured koplid hobustega jne. Bussis oli aga ainult neli inimest meiega kokku. Ja nende jaoks sõitis suur viiekümne kohaline buss. Läbi Londoni sõites nägime suure osa linna sümbolitest kohe ära. Sõitsime Mööda Tower Bridge'ist, Suurest vaaterattast, Parlamendihoonest, Westminster Abbey'st. Kahjuks oli aga pime ning seega vaatamine natukene häiritud.

Mul oli plaanis Londonisse jõudes ka poolikut päeva ära kasutada ja minna kohe Loodus- ja Teadusmuuseumisse. Asetsevad need kõrvuti. Aga kuna nüüd jõudsime kohale nii hilja, siis me ei jõudnud eriti midagi vaadata. Natukene aega ekslesime ka ringi. Kaardil, mis minul oli, ei olnud märgitud kõikide tänavate nimesid peale. Bussiga saime Viktoria jaama, sealt orienteerusime jalgsi Loodusmuuseumisse. Kõikide oma reiside jooksul ei ole ma kokku puutunud sellega, et peaksin pimedas kaarti lugema. Mitu korda tabasin end mõttelt, et taskulambi oleks pidanud kaasa võtma. Otsisime siis tänavalaternaid. Loodusmuuseumi jooksime kiiruga koos oma kottidega läbi, sest hoiule neid enam ei võetud. Teadusmuuseumisse me loomulikult üldse ei jõudnud. Siis jalutasime edasi hotelli otsima.

Kui nüüd linnaosade järgi võtta, siis meie hotell asus Notting Hill'i ja Bayswater'i piiril täpselt. Jalutasime sinna Kensingtoni pargi äärt mööda. Seal olid ridamisi ühel pool teed väga uhked elamud ja teisel pool saatkondade hooned. Silma jäid Vene, Soome, Rootsi ja Nepaali saatkonnad. Enne reisi olin endale selgeks teinud vähemalt linnaosad, nende paiknemised ja kohad kuhu tahtsime minna. Kaardile olin need ka ära märkinud. Seega üldpilt oli mul väga täpselt olemas ja plaanid paigas. Mida me tahame näha ja kuhu minna.

Hotelli jõudes viisime asjad kohe tuppa ära. Ma pean mainima, et leida hotellis oma õige tuba üles, osutus palju keerulisemaks kui linnas pimedas orienteerumine. Lõpuks me seda ei leidnudki. Läksime alla tagasi ja palusime abi. Vaadates meie võtit ütles administraator, et aga proovige ilma A-ta. Jäin vist väga lolli näoga vaatama, sest ta osutas võtmel olevale toanumbrile. Proovisime siis ilma A-ta. Nüüd leidsime üles küll. Aga ikkagi ei saanud ma aru, miks peab siis võtme peal olema toanumber 204A, kui tegelikult on siiski lihtsalt 204. Hotell igal juhul vastas meie ootustele. Väike, armas ja odav. Selline üle-eelmise sajandi lõpu Londoni-hõnguline. Maja, kus keldrikorrusel asusid kunagisel ajal teenijate ruumid. Kus tänavalt läks kaks treppi: üks üles härrasrahvaruumidesse I korrusele ja teine all keldrisse teenijarahva omadesse.

Panime asjad tuppa ära ja läksime otsima kohta, kus saaks natukene süüa. Tegelikkuses me muidugi ei otsinudki. Läksime esimesse ettejuhtuvasse India söögikohta ja tellisime sealt endale kebabid. Ja kuna Karlil oli siiski sünnipäev, siis ka šokolaadikooki. Söök oli väga hea. Või siis olid meil väga tühjad kõhud. Kook oli ka hea. Karli soovil kondasime pärast õhtusööki natukene turistipoekestes ringi. Kus on kõigis täpselt ühesugune kaup müügil. Täpselt ühesuguste hindadega. Aga lapsed ilmselt ei tüdi sellist nodi imetlemast. Mina tüdinesin aga küll. Midagi siiski ostsime neist. Neli postkaarti koos markidega. Lõpuks meelitasin Karli hotelli teed jooma. Kuna tee keetmine on üks Karli lemmiktegevustest, siis väga raske see ei olnudki. Ja keedab ta suurepärast teed! Inglismaal teadagi joovad kõik piimaga teed. Nii ka meie. Ja varsti pärast seda väike sünnpäevalaps magas nagu kott. Ilmselt väsitab reisimine ikka ära. Mulgi olid õlad väga valusad koti tassimisest läbi linna. Jalutasime nendega ikka väga palju kilomeetreid maha.


Raha kulutasime Täna järgmiselt: 23,0 naela bussipiletid lennujaamast Londonisse ja tagasi; 6,50 postkaardid ja margid, 11.50 õhtusöök. Üks nael on Umbes 1,4 eurot. Enne reisi olid meil siis tasutud lennukipiletid ja hotell. Meie reisikontol oli kolm sada eurot. Sellest võtsin hommikul välja kaks sada ja vahetasin lennujaamas inglise naelade vastu. Sada jäi arvele alles veel, et siis mõnes kohas saab ka kaardiga tasuda. Soov oli püsida oma väljaminekutega selles piiris.