JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

ÜHEKSAS JA KÜMNES PÄEV - 26.-27.06.2015.

Täna hommikul meil äratust ei olnud. Vaba päev ja igaüks võis teha, mida ise soovis. Meie soovisime Karini ja Katariinaga minna Gotlandi muuseumisse. Kui me tulles Visby´s olime, siis oli muuseum jaanipäeva tõttu suletud. No jah, ega ma tegelikult ei oska öelda, kas Katariina vabatahtlikult-iseseisvalt oleks otsustanud muuseumisse minna. Aga kui emme kaasas, ei ole sellest pääsu. Ning tegelikult oli muuseum väga tore! Kõige suuremalt olid eksponeeritud muidugi siingi viikingite ruunikivid. Eks see ongi üks asi, mille poolest Gotland kuulus on. Mulle meeldis ka siilipeaga naise skelett. Ilmselt oli see tol ajal mingi mood. Või varjati lihtsalt varajast kiilaspäisust. Kindel on aga see, et Gotlandilt on leitud ühe noore naise skelett, kellel oli pähe tõmmatud siilinahk. Koos okastega.

Isegi Katariinale kokkuvõttes meeldis. Ning eriti hea meelega käis Katariina kogu hommikupooliku meiega kaasas restorani mineku ootuses. Sest pärast muuseumi oli meil plaanis minna restorani lõunat sööma. Jalutasime veel natukene aega ringi ning siis läksime keset vanalinna turuplatsil asuvasse restorani. Restoran oli väga tore ja söögid tõelised hõrgutised. Samas hinnad olid täiesti normaalsed. Kui mitte öelda odavad. Tallinna Raekoja platsil küll sellise raha eest söödud ei saaks. Olen tegelikult varasematelgi reisidel tähele pannud, et mujal maailmas ei ole sellist tohutut hinnavahet ühe ja sama linna-riigi erinevate osade vahel. Võrreldes siis Eestiga. See, mis hinna meil maksad Raekoja platsil ja näiteks Tudu kõrtsis, on ikka totaalselt erinev. Vahe peaaegu kümnekordne. Kusjuures söök Tudu kõrtsis on fantastiliselt hea! Raekoja platsi kohta ei oska küll öelda: rahakott pole lubanud proovidagi. Aga kõht head-paremat täis, jalutasime laagrisse tagasi. Need, kes ei käinud söömas, tegid seal väikese lõuna ja pärast seda tuli meil öörahu. Kuna pidime öösel minema laeva peale (00:50 läks laev), siis tuli meil enne seda natukene magada. Nynashamn´i jõudes oli plaan kohe edasi sõita Stockholmi poole. Alguses arvasime küll, et sõidame üle, jõuame kell neli hommikul mandrile, siis paneme telgid püsti ja ikka magame natukene. Ja alles siis hakkame edasi sõitma. Aga kuuldes, et laev randub alles 04:05, arvas Katariina, et täiesti mõttetu oleks hakata siis veel telkidega jamama. Et miks me ei võiks kohe sõitma hakata? Kuna ükski täiskasvanu ei leidnud, sellele tegelikult väga heale ettepanekule, ühtegi vastuargumenti ja ka lapsed oli kõik nõus, siis tegimegi kiiresti oma plaani ringi. Poole viiest pugesime kõik telkidesse ja kell viis põõnasime. Plaanis oli kella kümneks teha õhtusöök. Kuid esimesed ärkasid alles pool kümme! Tundus uskumatu, et me nii kaua magasime. Mõtlesime, et pikutame lihtsalt niisama. Hea, et laeva maha ei maganud.

Ärgates oli aga esmane söögitegemine, siis laager kokku. Pakkisime oma telgid kõik viimast korda kokku. Selle matka jooksul neid rohkem vaja ei läinud. Õhtusöök söödud, laager koos, sõitsime viimased 800 meetrit Gotlandil. Sadamasse. Natukene ootamist ja saimegi laevale. Laev väljus 00:50, selleks ajaks suur osa meist magas juba. Laev oli täitsa tühi. Peale meie olid veel mõned inimesed. Ilmselt öösiti ei ole väga palju sõita soovijaid. Saime veel magada natukene üle kolme tunni. 04:05 oli laev Nynashamn´i sadamas. Ja meie alustasime tagasisõitu Stockholmi poole. Alguses natukene ekslesime jälle, et leida õige teeots. Edasi läks aga väga hästi meil! Võrreldes siis tulekuga. Ning öösel on nii hea sõita! Liiklust peaaegu ei olnud, palav ei olnud, vihma ei sadanud. Superluks! Esimese hooga sõitsime peatusteta maha üle 30-ne kilomeetri. Ise ka ei uskunud. Aga tempo oli väga hea ja sõita mõnus.

Järgmise peatuse ajal tegime hommikusöögi: kell oli siis umbes üheksa. Stockholm´ini oli jäänud ainult 18 kilomeetrit. Kuidagi väga kiiresti läks meil see tagasisõit. Ning ilm läks järjest ilusamaks. Üsna varsti hakkas palav. Jõudes aga Stockholmi piirile, kadus ära tähistatud rattatee, mis oleks juhatanud kesklinna ilusasti. Natukene otsisime jälle õiget teed. Lõpuks tuli välja, et meie noormeestel on olemas GPS (miks see teadmine meieni küll minnes ei jõudnud???). See juhatas meid kõige otsemat teed sadamasse. Kuna poisid ka rivi eesotsas, siis oli meil tõeline lõpuspurt sinna. Kihutasime läbi kesklinna nagu tuulispask. Hea, et kedagi alla ei ajanud. Sadamas olime natukene pärast kella ühtteist. Sõitsime kokku seega seitse tundi. Ikka palju parem kui mineku kaksteist tundi. Ning ka kilomeetreid oli seekord kõvasti vähem - ainult 73 mineku 93 asemel. Nüüd oli meil ainult väga palju aega laeva väljumiseni. Pidime sadamas olema umbes pool viis. Seega oli meil aega viis ja pool tundi. Väga palju ikka! Osad poisid läksid linna peale uudistama.

Kõik ei saanud aga minna: keegi pidi jääma jalgrataste juurde. Valveta me neid jätta ei julgenud ja sõita kogu selle koormaga ka rohkem ei tahtnud. Seega passisime lihtsalt sadama kõrval parkimisplatsil. Õnneks oli pood kõrval. Saime lähedalt süüa ja juua osta. Ja tualetis käia. Otsisime Karini ja Katariinaga mõnda kohvikut lähedusest. Aga ei olnud ühtegi avatud. Tegemist kontorite piirkonnaga ning kõik need kohad laupäeviti suletud. Tuli edasi passida väga koledal parkimisplatsil. Need poisid, kes linna peal ei käinud, tegid endale väikese lõunasöögi priimusel. Tüdrukud ja täiskasvanud käisid poes. Nii igav kui see passimine ka oli, lõpuks sai ta siiski otsa. Natukene neli läbi sõitsime sadamaputkade juurde ära. Seal pidime muidugi veel ootama. Check-in võttis päris kaua aega. Selgus, et meil jäi esitamata reisijate nimekiri neile. Saatsid küll meeldetuletuse, aga siis olime meie juba Eestist lahkunud. Nüüd tuli lihtsalt teenindajal sisestada dokumentide järgi kõikide meie sünnikuupäevad. Ja kuna me reisijaid tänu meeletule segadusele Tallinki reisitingimustes korduvalt muutsime, siis tagasisõidu broneeringul, mille tegin hoopis Rootsi poole pealt, olid veel osad valed nimed ka. Meie viga!

Aga noormees muudkui vabandas, et tal läheb nüüd natukene aega ja me peame ootama. Milline suhtumine! Meie enda viga ja tema vabandab selle eest, et oma tööd teeb. Suhtumise vahet kogesin ka enne reisi broneeringuid tehes ja täpsustades. Helistades Tallinki Tallinna kontorisse tuli vastuseks järsk ja konkreetne ära ütlemine. Helistades aga Tallinki Rootsi kontorisse, tajusin isegi läbi telefoni, et inimene, kes minuga rääkis, soovis mind siiralt aidata. Ning kui Tallinnast öeldi meile kohe ära, siis Rootsis leiti lahendus meie murele. Nimelt ei olnud tagasituleku jaoks enam laeval ruumi meie rataste jaoks. Aga meil ei jäänud muud üle: meil oli need rattad vaja sinna laevale mahutada! Ja pärast paari telefonikõnet, rääkimist paari inimesega, meile need kohad leiti. Üks firma, erinev suhtumine. Suheldes erinevate riikide teenindajatega on mulle jäänud silma veel üks erinevus eestlastega. Eestlased ei julge/taha tunnistada, et nemad ei olegi mingis firmas need kõige tähtsamad. Väga harva olen kuulnud Eestis lauset, et ma pean ülemuse käest küsima. Väljaspool Eestit ei ole see aga mingi probleem. On selge, et igal ametipostil on omad piirid otsustamise pädevuse osas. Kuid eestlased tahavad ennast ikka kõrgemale upitada. Nagu nad omal positsioonil ei tunneks ennast piisavalt väärtuslikuna. Siis öeldaksegi lihtsalt "ei" üldse järgmise tasandiga konsulteerimata. See on muidugi kõige lihtsam ka: siis ei pea rohkem midagi tegema. Paned toru ära ja kõik. Keegi ei sega rohkem. Rootslane näiteks ütleb täiesti vabalt, et seda ei saa tema otsustada, aga ta küsib ülemuse käest...

Meie aga saime laevale pesema! Kajutites tekkis kiiresti dušši all käimise järjekord. See tehtud läksime Katariina ja Kariniga õhtust sööma. Küll mitte rootsi lauda nagu Katariina soovis. Mina pidasin seda liiga kalliks. Pakkusin Katariinale, et võib oma raha eest minna. Siis sobis temalegi odavam söögikoht. Kõht täis, käisime poest kommi ostmas koju. Ostsime väikesed šokolaadid Karlile ja Eliisabetile. Mina suundusin pärast seda kajutisse ja seal suhteliselt ruttu magama. Lapsed olid meil kajutites omaette. Usaldasime neid nii palju küll. Ja kuna täiskasvanuid neli, jagunesime kõik ilusasti ära. Tüdrukud olid käinud aga veel diskolgi. Ning said magama alles kella kahe ajal. Aga täpselt ei mäletanud isegi, mis kell see siis oli. Ja läbi meie matk oligi! Pühapäeval, 28. juunil, maabusime Tallinnas. Lastele olid vanemad ilusasti vastu tulnud. Mina, Katariina, Karmen ja Tarmo läksime aga veel Balti jaamast rongi peale, et koju saada. Kokku sõitsime 455 kilomeetrit. Päris 500 ei vedanud välja. Raha kulus meil kogu sõidu peale inimese kohta 73,0 eurot. Lisandus söögiraha umbes 20,0 eurot inimese kohta ja ööbimine hostelis 10,0. Seega kogu selle lõbu saime umbes saja euro eest. Sellele tuleb muidugi juurde igaühe enda kulutatud raha. Kes kui palju kulutas. Meie Katariinaga kulutasime kahe peale kokku veel lisaks 177,0 eurot. Söögi, muuseumide ja muu tühja-tähja peale. Lastele olid muidugi kõik muuseumid tasuta.

Ja järgmisena ootab meid Taani! Siis jälle autoga ja kõik koos neljakesi.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KAHEKSAS PÄEV - 25.06.2015.

Hommikut alustasime nagu ikka imemaitsva pudru ja kohviga. Või siis tee. Äratus oli meil kell 10:00. Olime tavaliselt teinud hommikul kaasa lõunaks tassisupi juurde võileivad. Jätkasime seda traditsiooni. Täna enne sõitma hakkamist vaatas Tarmo kõikidel ratastel pidurid üle. Eile selgus, et matka jooksul on enamusel tagumised piduriklotsid läbi kulunud. Sellise asja peale ei osanud enne matka meie seltskonnast küll mitte keegi mõelda. Nüüd tuleb lihtsalt pidurdada esipiduritega. Eks see äkkpidurduse juures võib natukene ohtlik olla, aga oleme siis lihtsalt ettevaatlikumad. Suuna võtsime Dalhem´i poole. Hörsne´s tegime järeleootamise peatuse ilusa kiriku juures. Järgmine peatus oli Dalhem´i kiriku juures. Seal saime ikka pikalt oodata. Vihma täna ei sadanud, aga õues oli kuidagi ootamatult külm. Meeletu tuul. Vihmaga oli küll olnud märg ja vastik. Kuid mitte nii külm. Kirik tundus ka olevat täitsa suletud. Muidu oleks saanud sinna sooja minna. Samas tuli üks bussitäis turiste ja käis kirikus. Arvasin, et äkki neil giididel on kirikute võtmed näiteks. Siis nad saavad turiste sinna viia. Aga mingil ajal sattus Kariniga rääkima üks naisterahvas, kes palus pärast kirikus käimist meil korralikult kontrollida, et kirikuuks ikka kinni saaks tõmmatud. Sellest järeldasime, et uks on lahti. Oligi. Uksed olid värskelt üle tõrvatud. Pidime olema väga ettevaatlikud, et ise ülepeakaela tõrvaseks ei saaks. Tõrvalõhn mulle aga meeldib!

Sellist kirikut ei olnud mina enne näinud. See oli nii ilus! Kõik kiriku seinad olid täis maalitud. Traditsioonilisi valgeid seinu siin ei leidunud. Kõik seinad, nurgad ja isegi laed olid kaetud fantastiliselt ilusate maalingutega. Jalutasime kirikus ringi. Tegelikult ei olnudki kirik tühi. Peale meie oli siin vähemalt üks põlisasukas veel - kirikurott. Ilusasti ennast sisse seadnud seinakappi altari kõrval. Kirikus olemise ajal jõudsid ka meie oodatavad järele meile. Hendriku rattal oli jälle rehv katki läinud. Kui kirikust lahkuma hakkasime, jäi mulle ukse juures seinal, silma üks huvitav tahvel. Selle all rippusid ilusasti reas värvilised tolmulapid. Ja tahvlil kiri:"Kallis külaline, kui Sul pole võimalik meie kirikut rahaliselt toetada, aga sooviksid ikka meid kuidagi abistada, siis palun pühi natukene tolmu! Sinu kirikurott." Kahju, et see kiri mulle kirikusse sisenedes silma ei hakanud. Ma oleksin hea meelega nii ilusas kirikus natukene tolmu pühkinud. Ees ootas meid aga Roma. Ja klooster. Roma´sse rajati tsistertslaste klooster 1164 aastal. Nimegi sai koht Itaalia Rooma eeskujul. Praeguseks ajaks on säilinud ainult kunagise kloostri varemed. Suveti kasutatakse kloostrivaremeid teatrisaalina, kus mängitakse suve läbi Shakespeare´i. Samas on säilinud paljud kõrvalhooned, mis on tänaseks ka ilusasti restaureeritud. Jalutasin territooriumi läbi. Leidsin soovide kabeli, kloostri kõrgemate vaimulike elumaju, ürdiaia ja palju muid abihooneid. Pärast selgus, et olin meie seltskonnast ainukene, kes jõudis selliste kohtadeni.

Ja loomulikult leidsin ma käsitööpoe! Kus oli müügil gotlandi lamba lõng. See on selline siidine ja pehme. Palju pehmem kui eesti lamba lõng. Mina, kui lootusetu kudumisfanaatik, olin peaaegu valmis juba ostma sealt mõned kilod lõnga kaasa. Aga kaine mõistus sai siiski lõpuks võitu unelmatest. See lõng ei oleks mahtunud mulle rattakottidesse. Ja nii ta minust sinna jäigi. Siin tegime ka lõunasöögi. Roma´st edasi oli meil veel otsetee Visby´sse 15 kilomeetrit. Selle sõitsimegi järjest ühe jutiga ära. Korraks tegime ainult ühe viieminutilise joogipeatuse. Teele jäi meile veel paar imeilusat viljapõldu moonide ja rukkililledega. Gotlandil oleme neid väga palju näinud. Mulle tundub, et siin ei mürgitata põlde sellisel viisil, kui Eestis. Sest Eestis ma ei ole selliseid põlde näinud mitte kunagi. Visby´sse jõudes sõitsime samasse telkimiskohta, kus Gotlandile tulleski olime ööbinud. Meile meeldis see koht väga. Seega ööbisime seal hea meelega veel mõne öö.

Laager üles pandud, läksime poodi. Õhtusöögi juurde oli vaja jälle salatimaterjali. Katariina tuli ka meiega kaasa - jäätist oli hädasti vaja temal. Mina leidsin oma lemmikud pistaatsiasaiad. Loomulikult pidin ma neid ostma õhtuse tee juurde. Ostsin meile kummalegi kaks saia lootuses, et jätkub ka hommikukohvi juurde. Õhtueineks olid täna spagetid tomatikastmes koos värske salatiga. Salati tegemine oli meil alati väga keeruline. Meil ei olnud ühtegi nii suurt anumat, kus sees seda teha. Suur pott oli meil küll kaasas, mida Hanna Laura tassis, kuid sinna läks alati söök. Seega pidime salati tegema suures kilekotis. Nii saigi meie igaõhtune salat nimeks "kilekotisalat". Pean ütlema, et kilekotisalat oli alati väga hea. Täna õhtul olid väga head ka saiakesed ja kuum tee.

Ja külaline käis meil õhtul. Kohe selline, kes pani tüdrukud kiljuma ja poisidki laua peale ronima. Üks rebane jalutas meie laagris ringi. Esimese hooga kutsus Kauri väikest rääbakat rebast suures hasardis endaga võitlema:" Tule ja võitle minuga!" Ilmselt oli tegemist ennatliku sooviga, sest kui loomakene lähemale jalutas, leidis Kaurigi olevat ohutuma koha tüdrukute kõrval laua peal. Eliisile tundus aga kõige kindlam koht hoopis õpetajate laual.

Sõitsime täna 50 kilomeetrit maha. Sellega oli meie matk matk Gotlandil lõppenud praktiliselt. Ees ootas homne vaba päev veel Visbys. Siis laevale minek ja sõit Nymashamn'ist Stockholmi. Rattaga sõitmist Gotlandil tuleb ette veel nii palju, kui keegi poes või linna peal rattaga viitsib sõita. Õhtul käisime meie poes küll jala. Sest poiste jutu järgi pidi poodi olema 500-800 meetrit. Karl arvas, et 500. Gregor, et pigem 800 meetrit. Tegelikkuses oli kaks kilomeetrit umbes. Väike jalutuskäik kulus aga ära. Kui oleksime teadnud, et kummagi noormehe distants pole õige, oleksime ilmselt läinud rattaga. Kuigi jalutamine meeldis rohkem. tegelikult. Saime liigutada natukene teisi lihaseid kui jalgrattaga sõites.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

SEITSMES PÄEV - 24.06.2015.

Nüüd olid meil kõik asjad jälle kuivad! Tublimad meist pakkisid õhtul isegi telgi lahti ja kuivatasid sellegi ära. Mina nii tubli ei olnud. Seega tassisin edasi märga telki. Täna pidime Farösundist lahkuma. Enne lahkumist sõitsime aga Ilme juurest läbi. Tänasime teda kõige eest ja jätsime hüvasti! Gert ootas meid veel muuseumi juures, sest seal jäi meil nägemata Bunge koolimuuseum. Ja see on Gerdile, kui eluaegsele õpetajale, eriti südamelähedane. Seega soovis ta meile seal ekskursiooni teha. Mis oligi minu meelest väga tore, sest päris muuseumikülastuse ajal jäi see koht minul küll märkamata. Alles pärast avastasin, et seal oli selline muuseumi osa ka.

Gert ootas meid vana koolimaja ees. Hoone ongi kunagi koolimajaks ehitatud ja paiknenud kõik aastad ühel ja samal kohal. Lõpuks tehti temast muuseum. Töötav kool asus hoones aastatel 1840-1920. Maja ühes otsas olid kooliõpetaja (meesterahva) eluruumid. Palju erinevaid tube, uhke mööbel ja sisustus. Igati mugav ja kena elamine. Pööningul elas koolipreili. Kitsukene kamber, kus voodi aset täitis imelühikene diivan. Veel pisem köögiuberik. Vaadates nende kahe tegelikult võrdset tööd tegeva õpetaja eluruume, võib tolle aja ühiskonda küll diskrimineerimises süüdistada. Samas olid ka vajadused erinevad: tolle aja koolipreilid olid alati vallalised (abielludes tuli tava kohaselt tööl käimisest loobuda ja pühenduda pere eest hoolitsemisele); õpetajahärradel oli aga mõnikord päris suur pere (siinsel koolihärral olid näiteks üleval pidada naine ja viis tütart).

Ringkäik tehtud, tänasime ka Gerti, jätsime hüvasti ja jätkasime oma teed ikka vihmasajus. Sest meie muuseumikülastuse ajal oli hakanud jälle sadama! Õnneks sai vihm varsti otsa ja päike tuli välja. Nüüd sõitsime mööda Gotlandi idarannikut allapoole. Nagu ikka, oli esimene ots eespool meist ja tagumist oodati aeg-ajalt järele, et me väga laiali ei valguks. Ühes tee otsas tuli jälle tavalisest kauem oodata. Varsti jõudis Karin kohale. Siis selgus ka ootamise põhjus. Olime siiani pääsenud igasugustest õnnetustest. Nüüd oli aga korraga kaks kukkumist olnud. Üks oli Hendrik, kellel oli kogu aeg häda oma rattakottidega. Need ei tahtnud tal kuidagi ratta peal püsida. Koormarihmaga olid need küll kinni tõmmatud, aga sellega tegelikult asi ei püsi. Enne matka küll kinnitasime, et peavad olema spetsiaalsed konksudega kummid. Aga kes siis kõike jõuab teha täpselt nii kuis peab! Igal juhul kukkusid tal rattakottide peale kinnitatud asjad kogu aeg maha. Nii sõidu ajal, kui vahepeal, pidi vaene Hendrik kogu aeg neid sättima. Ning mingil hetkel oli ta kogu oma laguneva krempliga sügavas kraavis. Õnneks oli seal pehme. Teine kukkuja oli Karl. Kes, kui kõige osavam rattasõitja meie hulgast, suutis teha enamus toiminguid, mille jaoks teised rattalt maha tulid, ära ratta seljas. Kukkumise hetkel tegeles ta riietumisega. Tema ise oleks sellega kindla peale väga osavalt ja õnnelikult lõpule jõudnud. Kui mitte Kauri poleks talle ette sõitnud hooga. Karl lendas suure kaarega üle ratta. Mõlemad kukkujad on meil siiski õnnesärgis sündinud ja pääsesid vaid ehmatusega!

Lähemaks sihtkohaks oli meile Slite. Seal plaanisime lõuna teha ja poes käia. Lapsed olid oma valesti sõitmistest nii paljugi õppinud, et enne sõitma hakkamist enamus juba küsisid, mis on järgmine sihtpunkt? Ütlesin selle muidugi ka alati üle. Et ehk keegi kuulab ja kellelegi jääb meelde. Tore, kui need oleks ühes isikus. Minu ja osade tüdrukute Slite´sse jõudes, olime jälle keskmises grupis. Kuskil teeristis ootasime neid järele, kes pärast meid tulid. Olles nad ära oodanud sõitsime edasi. Mõne minuti pärast selgus, et ootasime täitsa vales kohas! Oleks võinud paarsada meetrit edasi sõita: oleks saanud kogu grupiga koos oodata. Esimesed olid ootamiseks väga ilusa koha valinud. Tegemist oli puhkekohaga suure karjääri veerel või kaldal. Meist allpool, kõrge traataia taga, oli meeletult suur karjäär. Traataia sees oli ruudukujulised augud. Pildistamise jaoks turistidele. Sest tõesti: selle aja jooksul, mis meie seal lõunatasime, sõitis kohale 3 suurt bussi turistidega, kes kõik käisid vaatamas ja pildistamas karjääri. Mina ei suutnud muidugi aru saada, mis vaatamisväärsus see on? Kuigi jah, pildistasin minagi läbi selle augu.

Kui me seal mõtlesime, mis pidi teha, kas käia enne poes ja siis teha lõunapaus või vastupidi, tekkis mul äkki küsimus: et kus on Triin? Otsimise ja mõtlemise peale kokku selgus, et selles peatuses ei olegi keegi Triinu näinud. Kerides aega tagasi, kes ja millal teda viimati nägid, selgus, et need olid Emily ja Eliis. Siis kui Eliisi rattal tuli kett maha ja ta seda tagasi pani. Mina sõitsin ka neist siis mööda, küsisin kas saavad hakkama. Jaatava vastuse peale sõitsin edasi. Aga Triinu mina ei näinud. Triin olla just enne mind neist mööda sõitnud. Kui mina tüdrukute juures seisma jäin, sõitis meist mööda Hendrik. Jaa, aga kus on siis Hendrik? Selgus, et ka Hendrik on puudu. Ilmselt sõitsid nad viimasest suurest teeristist otse üle, kuigi oleksid pidanud vasakule keerama. Hanna Laura nägi Hendrikut enne seda eksiteele viinud ristmikku, aga ta ei näinud enam, kas Hendrik keeras õigele teele. Üsna varsti helistas Triin (õnneks olid nad Hendrikuga koos) ja arvas, et nad on valel teel. No, me arvasime sama! Juhatasime õige suuna kaardi järgi kätte ja palusime neil tagasi sõita. Mina otsisin priimused välja ja hakkasin lõunaks vett keetma. Nüüd oli vähemalt otsustatud, et me teeme lõuna kohe.

Natukese aja pärast helistas Triin uuesti. Hendriku rattal rehv katki jälle! Nüüd ei jäänud küll muud üle, kui Tarmo pidi sõitma Hendrikule appi. Triin hakkas meie poole tagasi sõitma. Tarmo läks vahetas rehvi ära ja siis tulid nemadki tagasi. Aega muidugi kulus. Ning siis läksime poodi! Poisid olid vahepeal õnneks poe üles otsinud. Gregor juhatas nüüd grupile poe kätte. Kuna täna oli Eestis jaanipäev, siis oli meil plaanis seda tähistada vorstide grillimisega. Pidime ostma vorste ja grilli. Sest lõkke tegemine on Gotlandil igal pool keelatud. Vajalikud asjad ostetud, sõitsime edasi. Ööbima mõtlesime jääda natukene Gothem´ist edasi mere äärde. Gothem'ist mööda sõites paistis tee ääres väga ilus kirik. Aga meil oli selline hoog sees, et pidama küll ei saanud. Otsisime seda õiget teeotsa, kust keerata mere äärde. Olles selle lõpuks leidnud, oli meie järgmine mure hankida vett õhtu- ja hommikusöögiks. Pidime minema jälle mõnest majast küsima. Varsti jäigi meile teele imeilus maja. Keerasime hoovi sisse ja Karmen läks koputama. Tükk aega ei vastanud meile keegi, aga siis tuli üks vanaproua uksele, Saaremaa spaa särk seljas. See oli üks uskumatult tore vanaproua! Ja milline maja! Helekollane muinasjutumaja keset metsa. Koos unistuste vanaemaga. Ma ei ole kunagi varem nii ilusat maja näinud. Nii seest kui väljast. Proua elas seal üksinda keset metsa ja arvas, et see on parim tema jaoks. Kuuldes, et me oleme Eestist, oli ta väga õnnelik meiega kohtumise üle. Tema käib peaaegu igal aastal korra Saaremaal. On isegi jääteed mööda Saaremaalt Hiiumaale sõitnud. Ning oktoobris ootab teda taas Saaremaa reis.

Saime jälle kinnitust, et Gotlandil on imelised inimesed. Oleme oma reisi jooksul kohanud palju inimesi, kes muutuvad väga jutukaks kuuldes, et me oleme Eestist. Paljud neist on ise Eestis käinud. Saaremaad ja Hiiumaad nimetavad nad erilise heldimusega. Vahepealsete suletud aastatega, mil välismaalased eriti Eestisse ei saanud, ei lõika läbi õnneks aastasadade jooksul tekkinud sidemeid nende saarte vahel. Sõitsime edasi koos väikese ekslemisega mere äärde telkima. Pärast õhtusööki grillisime vorste, tüdrukud püüdsid kala. Eliis uputas ära oma tassi merre. Täna oli meil mere ääres üks äraütlemata tore õhtu. Ikkagi jaanipäev! Kogu eesti rahvas tegi kodus suuri lõkkeid, aga meil oli ühekordne grill. Tüdrukud leidsid mingil hetkel õhtul meie telkimiskoha lähedalt paadikuuride juurest kaevu. Tegelikult oli väga tore, et me seda ette ei teadnud. Sest kohtumine toreda vanaprouaga kustutas mälestuse päevasest vihmast ning kulutatud aeg oli väärt iga sekundit! Sõitsime täna 72 kilomeetrit.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KUUES PÄEV - 23.06.2015.

Öösel hakkas vihma sadama. Sadas ja sadas. Mingil ajal tegid Karmen ja Tarmo hommikusöögi valmis. Vihma tõttu ei raatsinud nad aga ilmselt kedagi telgist välja kamandada. Ronisin siis ise välja. Rohkem kedagi liikvel ei olnudki. Viisin meie telgis olijatele söögi telki ja ronisin ka ise oma kohvi ja pudruga sinna tagasi. Vastik ilm! Aga kuna selle kohutava ilma paranemiseks ei olnud mingit lootustki, siis kõige mõistlikum oli hakata liikuma. Ajasin kõik telkidest välja sööma. Sellise vihmaga oli see ilmselgelt väga ebapopulaarne otsus. Märgade telkide kokku pakkimine ei ole ka just kõige meeldivam tegevus. Aga ilma selleta ei saa kuidagi. Meil on neid veel vaja. Tüdrukutel oli märgadest jalgadest igal juhul täiesti kõrini juba. Täna hommikul läksid loosi kõik abivahendid. Kuivad sokid, kilekotid, siis jalanõud. Selline on üks variant. Mina toppisin botased hoopiski kotti ära. Jalga panin crocsid. Sõitma hakkasime nüüd teise saare otsa. Kivikujusid vaatama. Need on loodusliku erosiooni tulemusena tekkinud meeletult suured kivisambad. Ka Farö saare aluskivim on paekivi enamuses. Mis allub suhteliselt hästi erosioonile. Praegused sambad on aga paekivi vahel olnud graniidist. Vesi on mere ääres paekivi ära uhtunud ja graniit jäi alles. Nõnda ongi need kujud Farö saare rannikule tekkinud. Ja siin on neid väga palju!

Terve saare üks külg on neid tihedalt täis lükitud. Nimetatakse sellist nähtust raukideks. Peale Farö saare, ja mõnes kohas ka Gotlandil, neid mujal maailmas ei leidu. Nii et, tegemist vastuvaidlematult täiesti ainulaadse loodusnähtusega. Farö saar on tervenisti üks suur looduskaitse ala. Pärast II maailmasõda oli kogu saar aga suletud pikalt Rootsi sõjaväe poolt. Ning jällegi oli selles süüdi NSVL. Rootslased pidid ikka kohutavalt kartma tolle aja Venemaad, et muidu alati nii rahumeelne ja kõikides viimastes sõdades neutraalne riik, selliseid kaitseehitisi rajas pelgalt "igaks juhuks" nagu Farösundiski nägime. Faröl meenutab saare militaarset minevikku 203 meetri kõrgune raadiomast. Siin asus rootsi kaitseväe rannavalve suurtükiväe üksus. Turistidele avati saar igapäevaselt külma sõja lõppedes 1990-ndatel. Praegusel hetkel elab saarel alla 600 inimese. Puudub postkontor, pank, arstiabi ja ka politsei. Kõik need teenused on kättesaadavad Gotlandil ka Farö saare elanikele.

Nii väntasimegi paduvihmas, meeletu vastutuulega, kilomeetrite viisi mäest üles. Suures vihmasajus sõites on kõige vastikum see hetk, kui jalad täiesti märjaks saavad. Märjad riided ei tundu millegipärast kunagi nii hullud kui märjad jalanõud. Mina olin täna aga oma jalanõude valikuga täiesti puusse pannud. Mõtlesin küll hommikul, et olen kaval ja sõidan täna crocsidega ja saan õhtuni kuivi jalgu nautida. Aga vesi voolas igast suunast minu jalanõudesse. Ja seal juba olles püsis ta seal väga kindlalt, sest need jalanõud on ju teadupärast veekindlad. Nii pidingi lihtsalt igas peatuses vee nendest välja kallama. Ning seda kogunes ikka palju sinna. Jõudes lõpuks oma tänase päeva eesmärgini, ehk siis kivikujudeni, olime kõik taas kord aluspüksteni läbimärjad. Kujude vaatamine väga pikaks ei kujunenud. Sellele vaatamata olid nad võimsad ja suursugused. Ilusad. Aga seista ei taha väga mere ääres tuules märjana. Seega ronisime kõik päris hea meelega ratta selga tagasi, et sooja saada. Sellise ilmaga lõuna tegemine hakkas mulle tunduma samuti mõttetu külmetamisena. Tegin ettepaneku jätta lõuna ära, kui kõigil on olemas midagi näksimiseks. Kõik olid ettepanekuga nõus ja kinnitasid kui ühest suust, et neil on kõik olemas, mis vaja.

Mere äärt pidi sadama poole tagasi sõites oli rannik pikalt kaugele paistvaid kivisambaid täis pikitud. Nüüd viis meie tee teist saare äärt pidi sadama poole tagasi. Olimegi saarele ringi peale teinud. Esimesed kohale jõudnud said oodata tagapool tulijaid kahe praami jagu. Ehk siis kaks praami lahkusid ootamise aja sees. Seisime sadamas asuva väikese poekese trepil vihmavarjus. Külm ei olnudki enam väga. Olime kas harjunud juba selliste oludega või olid ilm ja vihm soojemaks läinud. Käisin korra poes sees küsimas, et kas neil vihmakeepe on. Meil oli paljudel keep katki läinud ja oleks uut vaja olnud. Ka selgus esimese suure vihma ajal, et Katariina jope ei pea üldse vett. Vihmakeepe neil ei olnud. Aga poemüüja tõi tagant suure 200 liitrise prügikoti ja meisterdas Katariinale sellest väga uhke vihmakeebi. Kõik kohal, läksime praamile ja olimegi varsti jälle Gotlandil tagasi. Esimene sõit läks poodi. Õhtusöögi juurde oli salatimaterjali vaja. Ostsime ka igaühele ühe saiakese kohe söömiseks. Poe ees jagasime need laiali. Laste arvates oli see parim asi tänases päevas! Natukene vihma, ja juba osataksegi väikestest asjadest rõõmu tunda! Aga nende rõõm muudkui kestis edasi, sest täna meil ei olnudki kavas telgis ööbida. Läksime hoopis hostelisse. Vabade kohtade leidmine võttis muidugi natukene aega. Selles noortehostelis, kuhu läksime, kohtasid ei olnud. Oli aga väga sõbralik ja abivalmis administraator, kes kinnitas, et leiab meile kohad. No ja leidiski! Saime dušši all käia, kuivad riided selga, märjad kuivama ja mustad pessu panna.

Õhtusöögiks tegime risottot. Meil oli ju nüüd täisvarustuses köök kasutada. Söök sai imehea! Tüdrukud isegi tänasid täna õhtul maitsva söögi eest! Gert ja Ilme tõid ära meie asjad. Gert käis meiega ka pärast õhtusööki veel juttu ajamas ja teed joomas. Ja uni tuli hea! Kokku olime sõitnud maha täna 55 kilomeetrit. Uskumatu, et nii pisikel saarel nagu Farö, saab nii palju üldse sõita.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

VIIES PÄEV - 22.06.2015.

8:00 äratus. Karmen ja Tarmo, kui kõige varasemad ärkajad igal hommikul, olid selleks ajaks juba hommikusöögi valmis teinud. Sõime. Pakkisime asjad. Ees ootas kaks päeva Farö saarel. Saime osad asjad, mida me ei vaja järgmise kahe päeva jooksul, jätta Gerdi ja Ilme juurde hoiule. Mina sain terve suure kiletkotitäie asju, mida ma arvasin kahe päeva jooksul mitte vaja minevat. Katariinagi leidis mõned liigsed asjad. Paljud neist asjadest tegelikult olidki mittevajalikud. Lihtsalt lastiks kaasa veetud. Et rattakotid liiga kerged ei oleks. Hiljem selgus muidugi, et osad poisid vedasid kõiki asju kaasa, ka sööki, mida nende kahe päeva jooksul vaja ei läinud. Lihtsalt ei viitsinud kotti ringi pakkida! No võib ka nii. Saabki tugevama trenni.

Natukene jagasime ka grupivarustust ringi. Triinu rattal oli kolm päeva olnud tüdrukute telk. Kuna keegi temaga ühes telgis olnud tüdrukutest ei avaldanud soovi vabatahtlikult jagada Triinuga seda koormat, siis otsustas õpetaja Karmen, et nüüd on lihtsalt Eliisi kord telk oma rattale võtta. Väga hea meelega telki muidugi keegi endale ei võta. Aga vähemalt sai Triingi edasi sõita natukene kergema rattaga. Poisidki jagasid mingil hetkel oma telkide tassimise korda. Asjad jagatud, suuremate ja väiksemate emotsioonide saatel, sõitsime sadamasse. Praam oli ees, saime kohe peale. Üpris kohe hakkas see ka liikuma ja kaheksa minuti pärast olimegi Farö saarel. Praamisõit sinna on kusjuures täiesti tasuta. Mitte ainult kohalikele elanikele, nagu Gerdiga sellest vesteldes algul arvasin, vaid kõigile. Kui uurisin, mis kella ajal praamid sõidavad, sain vastuseks, et kogu aeg. Ja kui juhtub, et soovime keset ööd näiteks saarelt ära tulla, tuleb lihtsalt helistada, ja meile tullakse järele. Samuti täiesti tasuta!

Saarele jõudes käisime sadama kõrvalt putkast läbi ja ostsime kaardi. Maksis 35,0 krooni. Esialgu sõitsime hästi pisikesi kruusateid pidi. Mõned kohad olid sellised, kus andis valida. Aga hiljem loobusime. Tundus, et kruusateed mõjuvad veel hullemini meie rataste rehvidele. Asfalttee oli ikka parem valik. Natukese sõitmise järel jõudsime Farösse. Pisikene küla samanimelisel saarel. Aga seal oli väga ilus ja kuulus kirik. Kõigepealt on ta kuulus ühe väikese maali ja sellega seonduva loo pärast. Kunagi läksid Farö saarelt 15 hülgekütti jääle hülgejahile. Aga jääpank murdus lahti ja hakkas triivima. Mehed olid jääpangal kaks nädalat, toitudes hüljestest. Lõpuks jõudsid nad Stockholmi lähistele välja. Seal said lõpuks päästetud. Aga veel teadmatuses olles oma pääsemisest või mitte, olla kõik 15 meest lubanud pääsemise korral Farö kirikule üheskoos maali annetada. Ning see maal nüüd seal kiriku seinal seisabki. Maali teemaks nende meeste enda seiklus. Kas selline just päris kirikumaali teema on jääb ilmselt igaühe enda otsustada. Kirikus sees olles saime ka imeilusa kontserdi osaliseks. Üks pianist ilmselt harjutas seal või mängis niisama oma lõbuks. Igal juhul saime meie fantastilise kõlaga kirikus uskumatult ilusat klaverikontserti kuulata. Mõnikord ikka õnnestub olla õigel ajal õiges kohas!

Teisena on Farö kirik kuulus sellepärast, et sinna surnuaeda on maetud Ingmar Bergman. Kiriku juurest edasi sõites natukene ongi kohe Bergmani muuseum. Külastamas käisime ka seda. Lapsi pidi muidugi natukene meelitama, et nad oleksid nõus sisse tulema. Piletit neilt jälle ei nõutud. Enamus muuseume on Rootsis lastele tasuta. See kord sain ka mina, mitte küll päris tasuta, aga ainult 20,0 krooni eest muuseumi külastada. Kuna arvasin, et tütarlaps, kes sissepääsu juures laua taga midagi müüs, müübki pileteid. Ja tema vist ei süvenenud üldse sellesse, et mina küsisin ühte piletit. Kui üks, siis üks, andis mulle mingi brožüüri ja küsis 20,0 krooni. Saadud asjandusega ei osanud ma küll midagi peale hakata, osutus see mingiks suveürituste kavaks, üleni rootsi keeles. Muuseumis käidud, selgus alles mulle, et teised olid maksnud oma pileti eest 90,0 krooni. Läks siis nii.

Muuseumist tulles ja edasi sõitma hakates selgus muidugi, et jälle üks rehv katki. Ja jälle Karli rattal. Temal oli neid senini kõige rohkem purunenud. Mitu tükki päevas. Või midagi taolist. Tarmo ja Karl tegelesid katkise rehviga, teised said muuseumi ees terrassil päevitada. Uskumatu jah, täna ei sadanudki vihma (tegelikult ei sadanud juba ka eile). Hoopis hommikust peale oli ilus päike paistnud. Kui saime hakata edasi sõitma leppisime kokku koha, kus teeme lõuna. Et seal siis esimesed ootavad. Aga kui nende esimestega siis sõitsime seal ja mõtlesime, et nüüd võiks see koht juba tulema hakata, selgus naljakas tõsiasi: olime nii hoos olnud, et peaaegu poolele saarele ringi peale teinud! Harjumatult väikesed vahemaad on sellel saarel! Kuna olime ikka väga suure hooga ja pikalt mööda pannud plaanitud lõunakohast, siis tagasi ei hakanud minema kohe. Ootasime teised ära, sõitsime otsemat teed mere äärde ja tegime lõuna seal. Juhuslikult või olude sunnil valitud koht osutus väga ilusaks.

Pärast lõunat käisime Karini ja Karmeniga mere äärt pidi päris pikal jalutuskäigul. Vahelduseks rattasõidule oli väga mõnus jalutada. Lapsed pikutasid niisama rannal. Pärast lõunat liikuma hakates, oli Emily rattal rehv puru. Jälle väike viivitus. Enamuses rehve on vahetanud Tarmo. Poisid päris ise selliste asjadega veel hakkama ei saa. Välja arvatud Karl. Tema on enda rattaga tavaliselt ikka ise tegutsenud. Aga heaks kooliks on see poistele küll. Ilmselt ei ole nad kunagi enne olnud sunnitud nii palju ratta rehvivahetusi pealt vaatama. Midagi ikka külge jääb. Naljakas on ainult see, et kogu aeg läksid katki ühtede ja samade rataste kummid. Kõige rohkem Karlil, Hendrikul ja Gregoril. Paar korda Karinil. Siis Triinul, Emilyl nüüd. Teistel on rattad ilusasti vastu pidanud siiani. Ja Hendrik julgeb juba kõva häälega öelda, kui on mingi probleem rattaga jälle. 

Kuna me olime enda teadmata juba poolele saarele ringi peale teinud enne lõunat, tuli meil nüüd ikkagi tagasi sõita, et jääda ööbima algselt plaanitud kohta. Sõitsime Farö majaka juurde. Majakast palusime vett omale õhtusöögiks. Lahke pererahvas lubas meil kõik oma pudelid ja veenõud ära täita. Sõitsime majakast paar kilomeetrit eemale ja leidsime jälle omale laagriks kena kohakese. Olime suhteliselt vara laagrisse jõudnud. Aega oli meil küll. Läksime Kariniga siis uuesti jalutama mere äärt pidi. Gotland on mõnes mõttes tõesti rohkem sarnane Hiiu- ja Saaremaale kui Rootsi mandriosale. Rootsis on igal pool graniit aluskivimiks. Gotlandil aga mitte. Gotland, nagu Eestigi, rajaneb paekivil. Jalutasime tagasi majaka juurde ja sealt veel natukene edasi. Peaaegu sinna maani tagasi, kuhu olime lõuna ajal mööda ranna äärt tulnud. Mere ääres oli väga palju erinevaid linde. Meil tavaliselt näeb ainult paari sorti kajakaid. Majaka juures jõudsid meile järele Karmen ja Tarmo. Kui tagasiteel olime helistas Katariina. Neil olevat kõht tühi.

Tegime siis õhtusöögi. Ükski õhtu pole nii palju teed joodud kui täna õhtul. Rattaga sõitsime aga täna suhteliselt vähe - ainult 35 kilomeetrit.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

NELJAS PÄEV - 21.06.2015.

Täna pidime algse plaani kohaselt sõitma Farö saarele kaheks päevaks. Aga üldsuse soovil (loe: laste valjuhäälse protesti tõttu, mis nõudis väljateenitud puhkepäeva) otsustasime õhtul hilja ringi ja tegime täna hoopis puhkepäeva. Pärast hommikusööki läksime Bunge vabaõhumuuseumisse uuesti. Et saaks ikka pileti osta ilusasti ja maksta külastamise eest. Lastele oli muuseum tasuta. Täiskasvanutele 100,0 krooni.  Avatud muuseumi puhul sai loomulikult ka majadesse sisse. Mõnedes majades olid laudadel postkaardid vastava maja pildiga. Juures kiri, et kallis külastaja võib neid kaasa võtta. Võtsin siis minagi mõned. Muuseum meeldis mulle väga. Aga olin hädas jälle keelega. Ka siin puudusid peaaegu inglise keelsed seletused või infotahvlid. Mõnes majas oli paar lauset ka inglise keeles. Aga kui rootsi keeles oli A4 lehekülg juttu täis ja inglise keeles ainult kaks lauset, tekkis kohe küsimus, et millest ma nüüd ilma jäin.

Või siis teistpidi, et ilmselt on rootsi keelne jutt suures osas mõttetu, kuna inglise keeles on sama asi saadud ära öelda kahe lausega. Bunge muuseumi kõige suuremaid vaatamisväärsusi olime eile juba Gerdiga koos vaadanud. Need olid siis seal asuvad viikingiteaegsed ruunikivid. Gert oli rääkinud meile natukene ka figuuridest ja stseenidest kividel. Kahe erineva teooria järgi on seal kas stseenid põhjamaade või kreeka mütoloogiast. Naisterahva kuju võivat vabalt olla näiteks ilus Helena kreeka mütoloogiast. Teaduslikult on ju tõestatud viikingite ja kreeklaste tihedad sidemed. Minul ja Katariinal oli plaan minna pärast kohustuslikku (kohustuslik oli lastele, suured inimesed läksid täitsa vabatahtlikult!) muuseumiskäiku kõrval asuvasse kohvikusse kooki sööma. Aga selleks ajaks, kui meie Kariniga ringkäigu lõpetasime, polnud Katariinast ega ka kellestki teisest meie lapsest enam jälgegi muuseumi juures näha. Ja nii Katariinal kohvikus käimata jäigi! Meie tegime küll tiiru kohvikus ära. Tore koht! Asus samuti vanades hoonetes. Silma jäi mulle kohviku juures asunud kelder.

Kuidagi tuttav tuli see ette. Viivu pärast tuli meelde, kus ma selliseid näinud olin. Enne Gotlandile tulekut tulin just Hiiumaalt. Ja Kärdlas on täpselt samasugused maakeldrid iga vähegi vanema maja hoovis. Ning kärdlalased on väga uhked oma ainulaadsete keldrite üle ja demonstreerivad neid alati mujalt tulijatele. Ning tõesti-tõesti - mujal Eestis ei ole taoliseid olemaski. Nii, et täitsa teaduslikult on tõestatud ka Hiiumaa ja Gotlandi tihedad sidemed. Kuna midagi väga isuäratavat kohe silma ei hakanud, siis loobusime tegelikult pärast väikest jalutuskäiku kohvikus söömast-joomast. Ilmselt oli priimusel tehtud matkasöök meid juba ära rikkunud ja enam muu asi ei sobigi.

Jalutasime Gerdi ja Ilme juurde tagasi. Otsisin siis aga jälle priimused ja potid välja, tegin kuuma vett ja jõime juba meie harjumuspärast matkakohvi. Lapsed said samuti väikese lõunasöögi. Eriti tühi nende kõht muidugi ei olnud. Nemad olid väga õnnelikud selle üle, et pood oli käeulatuses. Seal käidi grupiti, paarikaupa ja vajadusel ka üksi. Vahepeal tundus mulle, et igaüks nendest on vähemalt viis korda päeva jooksul poes käinud. See on muidugi ilmne liialdus. Käisin siiski ka mina poes. Ei osanud sealt aga väga midagi osta. Söök oli meil olemas. Katariina tungival soovil ostsin siis lapi leiba ja sidrunit, postmarke ja šokolaadi koju kaasa. Viimast muidugi ainult seetõttu, et Katariina oli nõus need enda rattale ladustama. Rainer aga näiteks tassis poest liitrite viisi coca-colat. Poe ees oli õnneks ka postkast kohe olemas. Kleepisin margid muuseumist saadud ja lõuna ajal valmis kirjutatud kaartidele peale ja saingi kohe posti panna. Et ei ununeks nagu eelmisel reisil.

Pärast lõunat läksime täiskasvanutega väikesele rattasõidule ümbruskonda. Alguses tulid meiega kaasa Kauri ja Rainer. Ilmselt mingis meeltesegaduse hoos. Aru saades, et meie plaan ongi sõita ringi lihtsalt ja vaadata, mida põnevat ümbruses leidub, loobusid nad suhteliselt kiiresti ja sõitsid tagasi. Farösund´i läheduses mere ääres on vana militaarpiirkond. Pärast II maailmasõda oli ka Rootsi riik haaratud meeletust hirmust NSVL-du ees. Seega rajati Gotlandi põhjaosasse väga suured ja uhked kaitserajatised. See on sellest ajast alates olnud aastakümneid suletud koht. Nüüd on hakanud rootsi rikkurid ehitama sinna meeletult uhkeid maju. Ainus tingimus on see, et nad võivad küll ehitada ükskõik millise maja, aga nad ei tohi ümbrust muuta. Puid maha võtta, juurde istutada, aeda ehitada maja ümber jne. Samas on see ideaalne vabandus laiskusele. Et ei tohigi midagi teha maja ümber. Riik ei luba. Mõtlesin, et äkki nad muru niita siiski tohivad. Nii maja vahetust ümbrusest. Natukene. Muidu tuleb täitsa džungli tunne peale. Mina vist küll nii elada ei tahaks ega saaks. Üks nendest miljonäridest pidi kusjuures olema H&M-i suuraktsionär. Sõitsime meiegi mõnest sellisest majast mööda. Olid tõesti suured ja uhked. Ning suhteliselt võssa kasvanud olid teised samuti. Koht oli vaikne ja rahulik. Palju ruumi, palju õhku ja palju vaikust. Piirkond oli eraldatud aiaga. Kuid seal võis siiski käia ja olla. Territooriumil olid isegi kunstimuuseum, kontserdisaal ja kohvik.

Õhtul tegime pärast õhtusööki veel kooki. Karmen oli käinud poes päeval ja ostnud kõik vajaliku kraami ära. Ilme küpsetas valmis tordi põhjad ahjus. Põhja peale läks vahukoor, mille Kauri väga osavalt ära vahustas. Sinna peale tuli lõigata virsikud. Kuid tüdrukutel ei olnud täna üldse soovi sellega tegeleda. Poisid see vastu tegid seda väga hea meelega. Ja nii tuligi meil täna kaks torti: poiste tort virsikutega ja tüdrukute tort ilma virsikuteta. Täiskasvanud said siiski osa poiste tordist. Oma osa said ka Gert (selgus, et tal oli olnud just paar päeva tagasi sünnipäev!) ja Ilme. Gerdiga vaatasime veel Farö kaarti ja saime väga häid soovitusi, kuidas oma kahte järgmist päeva sisustada. Enamus meist täna rattaga ei sõitnud. Välja arvatud siis poes käimised. Suured, ehk siis täiskasvanud, sõitsid umbes 10 kilomeetrit. Samuti ei läinud täna katki ühtegi rattakummi. Aga sai puhata ja viimasedki märjad riided ära kuivatada. Minu kaks paari märgi jalanõusid olid täna lõunaks samuti ära kuivanud. 

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KOLMAS PÄEV - 20.06.2015.

Hommikune kaerahelbepuder priimusel tehtuna maitses päris hästi. Vähemalt pott söödi tühjaks. Esimene rehv purunes täna juba laagris. Saigi kohe ära vahetada. Päeva jooksul katki läinud rehvid parandas Tarmo meil õhtul alati ära. Et saaksid uuele ringile minna. Muidu me välja ei veaks nendega. Igaüks pidi võtma kaasa ühe tagavararehvi ja paranduskomplekti. Kuid kulus meil neid ootamatult palju. Esimesel päeval koguni seitse. Ilma katkiseid parandamata oleksime paari päevaga hädas olnud. Sõitma hakkasime Kappelshamn´i poole. Enne sinna jõudmist purunesid veel mõned sisekummid. Kappelshamnis ootasime viimast otsa järele päris tükk aega. Iga rehvivahetus võttiski jälle oma aja. Kui kõik Kappelshamn´i sadamas koos olime, otsustasime teha seal ka lõuna. Kuna koht oli väga ilus. Sadamakail olid ka laud ja toolid. Paadikuuride vahel oli veekraan.

Kõik, mis vaja meil mugavaks lõunaks, oli ühesõnaga siin olemas. Supp söödud sõitsime edasi Fleringe poole. See ei olnud küll kõige otsemat teed pidi meie õhtuse sihtkoha Farösund´i poole. Kuid soovisime sõita läbi Sinise Laguuni juurest. See on gotlandlaste hulgas populaarne ujumiskoht, kus peaks olema vesi soojem varem kui meres. Tegemist on muulikivide kaevamisest jäänud tohutu suure auguga, mis hiljem täitunud imeilusa helesinise veega. Paistab tõelise helesinise laguunina. Sellest ka nimi. Kui Fleringe teeristi jõudsime, selgus et meie grupi esimene ots oli pannud ikka õigest kohast mööda, kuigi pidi ära keerama. Enne sõitma hakkamist kordasin veel üle, kust peab ära keerama. Ilmselt sõideti nii kiiresti, et sildid jäid lihtsalt märkamata. Või siis tegelikult keegi ei kuulanudki, mida rääkisin.

Meie Kariniga järele ei viitsinud ka sõita neile. Karin siis peatas lihtsalt ühe auto, kus sees eakas vanapaar. Kahjuks ei osanud nad inglise keelt. Aga kuidagi suutis Karin neile selgeks teha, et kui nad mööduvad umbes kümnest jalgratturist, kes ei pruugi koos olla, vaid võivad moodustada väga erinevaid gruppe, siis palume nad tagasi saata. Ise jäime ootama. Natukese aja pärast hakkasidki nad siis tulema. Esimesena need, kes tagumised ehk need, kes jõudsid vähem mööda panna. Viimasena siis need kõige kiiremad. Kui olime esimese otsa õigele teele suunanud jäime ootama viimast otsa teisest suunast. Tulemata olid veel Triin, Karmen ja Tarmo. Pika ootamise peale jõudsime juba muretsema hakata nende pärast. Lõpuks nad siiski tulid. Viivituse põhjuseks oli jälle purunenud rattakumm. Seekord Triinu rattal.

Laste hulgast kostis natukene virisemist, et miks me peame ringiga minema, kui saaks ka otsemat teed pidi!? Aga me täiskasvanutena oleme ka natukene kiuslikud: ega me ei öelnud, et kohale jõudes olete ise kõige õnnelikumad! Kui me siis tõesti laguuni juures kohal olime, kostis kõige suuremate varasemate virisejate suust siiras imestus. Et nii ilus koht! Oli tõesti ilus koht. Vahetasime riided ja käisime ujumas. Eriti soe see vesi ei olnud muidugi. Mina arust ikka kohutavalt külm. Värisesid kõik ja ega kaua seal vees keegi ei püsinud. Eliis oli ainukene, kes tõesti mõnuga ujus. Ja temal ei tundunud üleüldse külm olevat! Väikese karastuse saime siiski kõik pärast pikka sõitu. Ning täna oli isegi hommikust saadik päike olnud meiega. Ujumine seega seda mõnusam. Nüüd suundusime küll kõige otsemat teed pidi Farösund´i. Peab muidugi märkima, et ka ainukest teed pidi. Varsti hakkas vihma sadama. Väga see ei heidutanud isegi, sest tegelikult olime saanud terve hommikupooliku sõita ilusa ilmaga. Isegi päikest oli piisavalt. Ja seekord ei kestnud see vihm kuigi kaua. Natukene sadas ja siis sai otsa. Me ei saanud isegi läbimärjaks nagu eelmistel päevadel.

Farösund´is ootasid meid Ilme ja Gert, kellele pidime külla minema. Nemad on meie sõpruskooli Martinskola pikaaegsed õpetajad olnud Stockholmis. Nüüd naudivad pensionipõlve Gotlandil. Hau kandis märkasin järsku eespool meie rattureid pundis ning ühte autot, mis seisis nende ees ohutulede vilkudes. Korraks jõudsin ehmatada, et mis siis nüüd juhtus. Keegi sõitis autole otsa meie lastest või midagi muud sarnast. Sest ega nad alguses väga kinni ei pidanud nõudest, et ei tohi sõita üksteise kõrval ega keset teed. Ikka kippus see meelest ära minema. Kuid lähemale jõudes selgus, et tegemist oli Gerdiga, kes oli tulnud meid otsima. Pidime helistama kui laguuni juures oleme, et nad saaksid tulla meile sinna vastu. Aga midagi oli juhtunud Karmeni telefoniga ja me ei saanud helistada. Gert siis tuli ise meid otsima. Ja leidiski lapsed! Leppisime kokku, et tema sõidab ees ära autoga ja ootab meid kiriku ees. Ta soovis meid enne enda juurde juhatamist viia läbi Bunge vabaõhumuuseumist, kus ta ise vabatahtlikuna töötab paar korda nädalas. Aga minu arust ei läinud mööda kümmet minutitki (ilmselt oli neid siiski natukene rohkem) kui Gert oli juba meie rivi ees uuesti, seekord jalgrattaga. Ta võttis rivi esimese otsa ehk poisid sappa ja asus meid ise juhtima õigesse kohta. Päris kiires tempos.

Poisid imestasid pärast, et näe, kus sitke vanahärra! Jõudis auto viia koju ära, võtta jalgratta ja sõita meile nii kiiresti vastu ja siis teha veel sellist ägedat tempot ees. Oleks ka ise 70 aastaselt sellises vormis! Mina jälle mõtlesin, et kui te praegu natukene vähem viriseksite ja rohkem sõidaksite jalgrattaga, siis on täitsa tõenäoline, et oletegi. Aga kõike, mida mõtled, pole vaja välja öelda. Võib loota, et see seik pani neid ise mõtlema selle peale. Natukene maad enne Farösund´i näitas Gert meile maja, kus olevat kunagi ööbinud Carl von Linné ühe öö. Gerdi juhtimisel olime nagu niuhti Bunge kiriku ees, mis algselt oli ehitatud ringkaitsetorniks. Ehitise ajalugu ulatub tagasi 1200 aastat. Kiriku vastas oli labürint, tuhat aastat vana. Poisid jalutasid ilusasti enamuses labürindi läbi. Ikka edasi ehk siis labürindi sisse ja pärast tagasi ka. Sest nii on kombeks.

Korraks käisime ka vabaõhumuuseumis. Muuseum on nimetatud Bunge järgi. Farösund ja Bunge on nii kõrvuti asuvad kohad, et tegemist olekski nagu ühe asulaga. Bunge muuseumis asuvad kogu Rootsi ühed kuulsamad ruunikivid viikingite ajast. Neid nüüd Gert meile esimesena uhkusega näitaski. Ja nende üle võib tõesti uhke olla! Kui lüüa lahti ükskõik milline Rootsi turismibrožüür, siis Bunge muuseumi ruunikivid on seal kindlasti sees! Gerdi ja Ilme juurde edasi sõites möödusime veel ühest hingematvalt ilusast vaatepildist: natukene enne nende maja jäi tee äärde viljapõld, mis üleni punane seal kasvavatest moonidest. Sellist vaatepilti pole minagi oma pika elu sees varem näinud. Rääkimata lastest. Imetlushüüdeid kostis ikka paljude suust. Kohale jõudes tutvusime ka Ilmega. Karmen meist oli ainukesena nendega varasemalt tuttav. Kostitati meid kohe imemaitsva tomatisupiga Ilme poolt õhtuooteks. Siis seadsime ennast sisse. Järgmised kaks ööd saime magada lausa katuse all: Gerdi töötoa ülemisel korrusel. Päris õhtul tegime õhtusöögi. Täna oli menüüs kartulipuder. Ja pood oli meil täna läheduses. Lausa kella kümneni avatud. Vot, see oli asi, mida meie lapsed hinnata oskasid! Maha sõitsime täna hommikust alates umbes 50 kilomeetrit.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

TEINE PÄEV - 19.06.2015.

Vaatamata väga hilisele magamaminekule me palju üle kümne ei maganud. Pärast esimest priimusel tehtud sööki pakkisime laagri kokku. Läbimärjad riided olid enamuses õnneks lühikeseks jäänud ööga siiski ära kuivanud. Mis veel märjad olid, riputasime rattakottidele tuule kätte kuivama. See on parim matkariiete kuivatamiseks! Alustuseks sõitsime Visby kesklinna. Otsisime üles Visby turismiinfopunkti. Saime sealt mõned Gotlandi ja Visby kaardid. Kahjuks oli tänasel päeval kinni Gotlandi muuseum, kuhu oleksime soovinud minna. Vähemalt täiskasvanutel oli selline soov. Lapsed ilmselt oleksid parema meelega niisama linna peal aega veetnud. Muuseumikülastuse otsustasime jätta tagasitulekuks: ka siis oli meil plaanis veeta üks päev Visbys. Nüüd andsime lastele paariks tunniks linnaloa ja suundusime ka ise vanalinna jalutama. Visby puhul on tegemist tõesti väga armsa ja ilusa väikese sadamalinnaga. Siin on väga palju säilinud keskaegsete kloostrite, kirikute ja muude ehitiste varemeid. Mõnedesse on kontserdisaalid tehtud, mõned ilmestavad niisama linnapilti oma suuruse ja võimsusega. Ma lihtsalt imestasin, et miks neid tühjalt seisvaid varemeid kunagi taastatud ei ole? Võib-olla on nad muidugi oma otstarbe tänases ühiskonnas juba minetanud.

Täna oli Rootsis jaanipäev. Nimetavad nemad seda aga hoopis midsommeriks. Ja lõket nad samuti eriti ei tee. Nemad ehitavad meiupuu ja tantsivad vanade kommete järgi ümber selle. Ja siin ei ole see selline kindlalt kuupäevaga seotud püha. Vaid liikuv püha, mida tähistatakse alati reedesel päeval. Seetõttu ka haruldaselt tühi vanalinn ning enamus kohtasid üldse suletud. Linna peal jalutamas nägime siiski mõningaid aasalilledest pärgadega kaunistatud tütarlapsi. Selline on üks siinsetest jaanipäevakommetest. Meil mingeid plaane kohaliku jaanipäeva tähistamiseks ei olnud. Võtsime asja rahulikult. Kella neljaks olime plaaninud kogunemise uuesti. Natukene hiljem olidki kõik ilusasti kohal ja hakkasime Visbyst sõitma mööda läänerannikut üles põhja poole.  Visbyst välja jõudes tegime varsti peatuse lõunasöögiks. Lõunateks olid meil kaasas pakisupid enamusel. Mõnel ka muud kiirsöögid: kellel puder, kellel makaronid või nuudlid. Priimusel tegime kuuma vett ja teed.

Kui lõunaga hakkasime ühele poole saama tuli vihm jälle. Paar tundi sõitsime endiselt lõputuna tunduvas tihedas sajus. Kuidagi harjuma kippusin mina sellega. Et ongi loomulik see pidev märg olemine. Pärast esimest tundi sajus sõitmist olin jälle üleni märg. Märg olemise juures on kõige vastikumad märjad jalad. Aga jalanõud saavad tavaliselt suhteliselt kiiresti läbimärjaks. Samas kuivavad kõige aeglasemalt. Vihm ei olnud külm õnneks. Sõitsime järjest põhja poole mööda rannikut. Läbi Lummelunda. Mingit konkreetset kohta meil ööbimise jaoks valmis vaadatud ei olnud. Oli paar valikuvarianti. Kuna mina ja Karin olime täna grupi eesotsas olevad täiskasvanud, tegime ühel teeristil otsuse, et ööbime Lickershamn´is. Lapsed pooldasid seda otsust väga rõõmsalt! Neile meeldis loomulikult see, et rohkem täna sõitma ei pidanud. Kuigi hetkel ei olnud sõitmisel häda midagi. Vihm oli pool tunnikest tagasi järgi jäänud. Nüüd kuivatas tuul just sõites märgi riideid kõige paremini.

Teadmata, mis kohaga tegu, tegime tegelikult pimesi hea otsuse. Sest tegemist oli väga kauni kohaga. Väike küla oma sadamaga. Kohe sadama kõrvalt algas looduskaitseala. See tundus väga ilusa kohana telkimiseks. Minu telgis ööbivad tüdrukud, ehk siis Katariina ja Hanna Laura, olid kohe ka telgiplatsi välja valinud. Veel oli Karin, Gregori ema, minu telgis. Ülejäänud tüdrukud oli Triinu telgis. Poisse oli samuti kahe telgi jagu. Siis veel Karmen ja Tarmo. Kokku jaguneski siis meie 16 inimest viie telgi peale ära. Täiskasvanud, no vähemalt mina ja Karmen, jäime küll korraks kõhklema, et kuidas suhtutakse looduskaitsealas telkimisse. Uurisin põhjalikult natukene eemal olevat vastava ala infotahvlit. Kuid üllataval kombel oli kogu info seal ainult rootsikeelne. Ning ühtegi rootsi keele valdajat meie grupis ei olnud. Nii pingsalt, kui ma seda tahvlit ka uurisin, ei leidnud ma sealt mingit vihjet telkimise keelamise kohta antud piirkonnas. Õpetaja Karmen käis küll kohalikust kohvikust küsimas telkimisplatsi kohta. Sest kaardil tegelikult näitas Lickershamn´i kämpingut. See pidi aga asuma sadamast ja meie praegusest asukohast kõvasti eemal. Pika mõtlemise tulemusena otsustasime, et jääme siiski sinna, kus juba olime. Ja kui tõesti keegi peaks meiega pahandama tulema, saame viidata ilusasti sellele, et me ei lugenud infotahvlilt välja, et telkida ei tohi. Aga ei seganud me kedagi!

Pärast õhtusööki istusid tüdrukud kai ääres ja jõid teed. Täiskasvanud käisid aga natukene jalutamas. Läksime teisele poole sadamat muulile. Kohalikus kohvikus oli juba üpris kõva melu. Ikkagi jaanipäev. Muulilt tagasi tulles saime päris kõva ehmatuse. Ristteel tuli meile vastu kohutavalt lärmav ja meeletute täistuledega agregaat. Alguses ei osanudki sellele nime anda. Tarmo arvas, et kombain. Mulle tundus sajakordse suurendusena lärmava jäätiseautona see monstrum. Tegelikkuses oli tegemist lihtsalt suure traktroriga, millel taga kast hoogsas pidutujus olevate jaanipäevalistega. Kõlarid oli võimsad ja tuled veel võimsamad! Siiski tore viis, kuidas pidulisi külast külla vedada. Ka Lickershamn´ist lisandus "diskotraktorile", nagu meie selle nähtuse ristisime, veel hulgaliselt pidulisi.

Meie läksime varsti ikkagi magama. Pidu kestis kohalikel aga varaste hommikutundideni. Täna me erinevalt eilsest päevast ei olnud sugugi palju sõitnud, ainult 27 kilomeetrit, aga väsinud olime ikkagi.

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

ESIMENE PÄEV - 18.06.2015.

Olles läbinud kogu selle matka ettevalmistuse kadalipu alates piletite, alguses otsimisest (et saada grupile võimalikult soodsad piletid) ja pärast ostmisest, jõudsime eelmisel õhtul kõik lõpuks õnnelikult Tallinnast Stockholmi suunduvale laevale. Meie seltskond koosnes 12 lapsest. Meil olid Katariina, Eliis, Hanna Laura, Emily ja Triin. Ja Kauri, Oliver, Hendrik, Gregor, Karl, Erik ja Rainer. Või siis noorest inimesest. Ega 15-aastased ennast väga lapseks ei lase nimetada. Ning neljast täiskasvanust. Mina, Karin, õpetaja Karmen ja tema abikaasa Tarmo. Laevalt maha tulles me väga kaugele ei saanudki esimese hooga. Esimesse parklasse. Selleks ajaks oli läinud katki juba kaks sisekummi. Saime seal parklas need vahetatud. Ees ootas meid sõit Nynashamn´i, kust pidime minema Gotlandi laevale. Erinevatel andmetel pidi olema sinna 55-75 kilomeetrit. Vahe siis tulenes ilmselt liikumisvahendist. Autoga mööda kiirteed see kõige lühem distants. Kõige pikem teekond anti jalgratta puhul.

Meie lootus Rootsi teede heade tähistuste kohta purunes suhteliselt ruttu. Arvamus, et selline tuntud ja kasutatud rattatee nagu Stockholm-Nynashamn on väga hästi tähistatud ja leitav, osutus valeks. Ekslemist tuli meil tänasel päeval ette ikka väga palju. Suundusime kesklinnast välja jõudes lihtsalt viitade järgi Nynashamn´i poole. Kuidagi äkki ja pooljuhuslikult avastasime me end kiirteelt. Seal ei tohi aga jalgratturid üldse liigelda! Samas oli see kõige otsem tee meie sihtkoha poole. Ja see tee oli korralikult tähistatud ka suunavate viitadega. Mingil ajal kostus meieni vali sireen. Mina arvasin, et tegemist on kiirabiga. Järjest lähemale tuli see meile. Olime teinud just väikese peatuse bensiinijaamas, et pumbata vahepeal jälle vahetatud rehvi parema pumbaga. Uhkete sireenidega varustatud auto osutus hoopis kiirteepatrulliks. Ning sõitis ta samuti bensiinijaama. Meile järele. Meile appi nagu põhjendati. Nemad olid kaamerast vaadanud, et meie kiirteel hädas. Mingist hädast me ise küll aru ei saanud. Tegelik häda algas meil alles pärast seda, kui nimetatud sõbralik patrull oli meid suunanud jalgrattateele.

Sest nimelt siis hakkas meie tõeline eksimine alles peale. Otse sõita saime suhteliselt vähe. Ka juhatati meid vahel paari erineva inimese poolt ka paari erinevasse suunda. Kaardist ei olnud mitte mingisugust abi. Sest puudusid tähistused teedel ja tänavatel. Ning sellisel juhul ei ole kaardiga midagi peale hakata. Mingil hetkel tundus, et sõidame sihitult kümnes erinevas suunas. Lõpuks käisime õpetajaga väikeses hotellis teed küsimas. Sealt saime uue ja natukene parema kaardi. Lisaks näidati kätte õige teeots. Sellest hetkest peale hakkas meil paremini minema. Mõnes mõttes. Püsisime nüüd õigel teel. Edasi oli tee suhteliselt hästi tähistatud. Selleks hetkeks olime sõitnud umbes 60 kilomeetrit. Viit näitas Nynashamn´i 35. Päris pikk tee! Eriti kui mõelda seda, et ka meie kõige pessimistlikumates ettekujutustes piirdusime me kogupikkuses 75 kilomeetriga. Ilm läks aga järjest hullemaks.

Hommikust peale oli vahelduva eduga vihma tibanud. Aga nüüd sadas juba väga kõvasti. Aeg-ajalt tegime mõned peatused söömiseks. Päris suurt sööki ja lõunat täna ei olnud plaanis teha. Tänaseks lõunaks olid igaühel kaasa võetud võileivad. Kellel ei olnud, said nende käest, kellel rohkem kaasas oli. Tavaliselt olid söömise peatused need, kui kellelgi jälle rattakumm vahetamist vajas. Etteruttavalt võin öelda, et tänase päeva jooksul purunes neid 7. Lõpuks juba lakkamatult sadav vihm leotas meid üdini märjaks. Õnneks oli ilm suhteliselt soe. Ja vist ka vihm ise. Külm hakkas alles viimasel osal teest. Katariina kurtis, et sõrmeotsad on tundetud ja keeruline on käike vahetada. Viimasel paarikümnel kilomeetril lagunes meie seni koos püsinud seltskond neljaks grupiks. Poisid olid eesotsas. Siis olime mina, Katariina, Karin ja Hanna Laura. Hanna Laura püsis enamuse ajast poistega ühes tempos. Mingil hetkel jäi ta aga maha ja ootas meid järele. Kolmandana tulid ülejäänud tüdrukud. Ning lõpus Karmen ja Tarmo. Sellistes tingimustes on väga raske sõita kõigil ühes tempos. Kõige mõistlikum ongi, et igaüks sõidab oma tempos. Korraks eksisid teelt kolm tüdrukut, kes koos sõitsid. Nendele näitas aga õige teeotsa uuesti kätte üks kohalik jalgrattaga naisterahvas. Tüdrukud kurtsid pärast ainult, et ta oli kohutavalt kihutanud. Muidugi on suur vahe, kas sõidad tühja rattaga või oled koormatud varustusega 10-päevaseks matkaks telgis ööbimisega.

Nynashamn´i jõudes ootasid poisid meid esimeses bussipeatuses tee ääres. Võtsime enamuse grupist uuesti kokku ja sõitsime sadamasse ära. Kuna seal ei olnud mitte ühtegi avatud kohta, kus oleks sooja saanud, läksime check-in´i, ootamata ära kogu grupi kohale jõudmist. Selgitasin natukene meie olukorda ja kena preili kassas oli nõus meid kohe aitama, lubades meid sooja ooteruumi, kus saaksime vahetada riided ja vihma käest ära. Ajades seal neid asju läbimärgade paberite ja dokumentidega jõudsid kohale ka meie viimased kaks gruppi, kes olid mingil hetkel samuti õnneks omavahel ühinenud. Saime nüüd koos kõik sooja ooteruumi riideid vahetama. Laeva väljumiseni oli aega peaaegu kaks tundi. Vahetasime riided ära. Sõime, mis kellelgi kotis oli. Osad noored ostsid kuuma kakaod. Kokku olime sõitnud Stockholmist alates 93 kilomeetrit. Ehk siis me olime ekselnud mööda erinevaid teid sikk-sakke tehes umbes 20 kilomeetri jagu. Lapsed, ja ausalt öelda ka kõik täiskasvanud, olid sadamasse jõudes ikka päris läbi. Ajaliselt kestis meie esimese päeva sõit umbes kaksteist tundi! Tugev algus meie jalgrattamatkale!

Umbes tunni pärast kutsuti jalgarattureid ehk siis meid personaalselt laevale. Nüüd hakkas meil kiire oma suure segaduse uuesti kokku pakkimisega. Kihutasime laevale. Ise lootes, et suure kiiruga midagi olulist keegi maha ei unustanud. Laev väljus 23:35 Nynashamn´ist. Kohal oli Visbys 2:30. Sõidu magas kogu seltskond mõnuga maha. Laevalt maha tulles avastati veel kaks katkist rehvi. Osad jäid neid vahetama. Mina sõitsin ülejäänutega otsima ööbimiskohta ja telke üles panema. Meie eelinfo põhjal pidi sadama vahetus läheduses olema telkimisplats. Nii oligi! 800 meetrit sadamast. Selle päeva, tegelikult öö juba, viimane ränk tõus ja kohal me olimegi. Kui üle väikese künka telkimisplatsiga lähemalt tutvuma läksin, pages sealt umbes 50 jänest viies erinevas suunas. Gotlandi kuulsad jänesed olid nähtud.

Panime ruttu telgid üles, läbimärjad riided kõrval asuvasse WC-sse kuivama ja magama saime kella nelja ajal.