Saturday, November 14, 2015


KÜPROST AVASTAMAS!


VIIES PÄEV - 19.10.2015.


Täna öösel me ei maganud keegi! Akna all karjus, ulgus ja väljendas oma erinevaid hääli kogu öö neli koera. Kuni uni oli kõigil läinud. Paar viimast tundi enne voodist välja ronimist üritasime kõik meeleheitlikult veel magada. Aga ei õnnestunud! Siis oligi mõistlikum üles ärgata, hambad ära pesta ja minna otsima kohta, kust saaks hommikust süüa. Aga seda me ei leidnudki. Selles külas, kus meie ööbisime, olid kõik kohad hommikul suletud. Jalutasime tiiru küla peal ja käisime kirikuaias. Öösel olime seal käinud korraks. Kuid siis oli pime. Pidime sõitma edasi ilma söömata. See edasi sõitmine osutus hommikul muidugi keerulisemaks kui õhtune saabumine. Sest keegi oli öösel viinud tee ära! Tee oli lihtsalt vahe peal üles kaevatud. Õnneks sai sõita teist teed pidi. Tabasin ennast korra mõttelt, et kui ei oleks olnud võimalust ringi sõita, kas siis oleks keegi tulnud mõttele meid näiteks teavitada sellest väikesest ebameeldivusest, mis võiks meid hommikul tabada? Tegelikult sõitsime siis tuldud teed tagasi. Suure tee poole. Hetke pärast olime jälle Kitios - samas toredas restoranis, kus armusime õhtul sellesse piirkonda.

Restoran oli avatud, saime kõhud täis. Nii mõnus oli istuda siin küla väljakul! Sikutasime oma laua päikese käest varju. Siis avastasime äkki, et me istume hoopis koos lauaga kohalikus bussipeatuses. Restoranist oli saanud paarimeetrise liikumise järel bussijaam. Väike koht, kõik asjad käe-jala juures. Nii armas ja tore, kui seal ka istuda oli, tuli meil hakata edasi sõitma, et näha veel väga armsaid, toredaid ja inspireerivaid kohtasid oma teekonnal.
Larnakast sõitsime mööda. Ees ootas huvitavamaid paiku. Ja tõesti, nii kahju kui sellest ka on: igale poole ei jõua! Esimene peatus oli Famagusta. Esialgu oli mul veidi keeruline kaardil seda kohta leida ja jälgida. Sest sellelgi kohal on kolm nime. Siis kolmes erinevas keeles. Enne Famagustat tuli meil uuesti ületada piir. Nüüd esimest korda autoga. Uurisin välja ühe koha antud piirkonnas, kus saab autoga piiri ületada. See jäi aga kõrvale meie soovitud suunast. Loogiliselt võttes arvasime, et kui tee läheb kaardi järgi üle riigipiiri, siis ilmselt peab seal olema ka piiripunkt. Seega sõitsimegi natukene ehku peale edasi. Et mitte ringi sisse teha. Viimased kümmekond kilomeetrit enne piiri (jah, seal oli piiripunkt, meie loogika ei vedanud meid alt!) kulges tee kahe riigi vahelises piiritsoonis. Ehk siis eikellegimaal. Masendav oli vaadata ümbritsevat tühermaad. Mõni üksik põllulapp, paar looma, mõni üksik karjus. See oli kogu elu, mis silma hakkas. Vasakul pool teed (Türgi poolel) lookles paarisaja meetri kaugusel paralleelselt teega kõrge okastraataed. Kindlate vahemaade tagant valvetornid. Kas neis ka hambuni relvastatud piirivalvurid tööpostil olid, ei oska öelda, kuna sellisesse kaugusse silm ei seletanud. Väljasurnud ja unustatud koht!

Piirilt ostsime lisakindlustuse autole kahekümne euro eest. Piirivalvur hoiatas meid teisel pool kiiruskaamerate eest. Kõik (nii Kreeka kui Türgi poolel) olid väga sõbralikud ja abivalmid. Igapäevaselt kõik nagu toimib. Lihtsalt mõningatest teemadest hoidutakse rääkimast ja mõnest asjast vaikitakse. Turistidelgi soovitatakse 1974-nda aasta sündmustest mitte juttu teha. Esimene peatus, olles taas Türgi poolel, oli Famagusta. Tegemist on iidse linnaga, mille vanalinna osa hästi säilinud. Veneetsia-aegsete linnamüüride vahel on palju gooti ja islami arhitektuuri. Igal tänavanurgal on mõni arhitektuuriline-ajalooline-kultuuriline pärl. Kõige väärtuslikum neist pärlitest on Lala Mustafa Paša mošee. Algselt oli graatsiline gooti stiilis portikuse ja kuueosalise roosaknaga kirik Püha Nikolause katedraal. Muutus riigikord, muutus usk. Linna tänavad on täis erinevas suuruses kivist kahurikuule, mis on siin alates 8-kuulisest linna piiramisest 1570-ndal aastal. Linnamüüri sadamapoolses ääres on Othello torn. Shakespeare´i samanimelise näidendi tegevuspaik. Keset kõiki neid ilusaid, aga natukene väsitavaid varemeid, müüdi värskelt pressitud granaatõuna mahla. See tundus hetkel olevat just see, mis meil vaja. Oma värskenduse kätte saanud, jalutasime tagasi auto juurde.

Püha Barnabase klooster oli meie järgmine sihtkoht. Esialgu kihutasime küll õigest teeotsast jälle mööda. Tuli siis tagasi sõita. Katariina arvas alguses, et tema enam ei viitsi ühtegi kloostrisse minna. Aga sai aru, et siis tuleb tal koos kümne suure näljase koera ja kloostri ees kaubitseva suhteliselt tumeda meesterahvaga, meid oodata. Laiskus läks seepeale üle! Ning see pisikene ja väike klooster oli jälle meie külastatud paikade hulgas üks särav pärl! Püha Barnabas oli see mees, kes tõi Küprosele ristiusu. Loomulikult oli seegi algus raske ning ta tapeti vastaste poolt aastal 45. Tema laip visati merre. Tema järgijad, kes olid aga salaja olnud kogu sündmuse tunnistajateks, tõid laiba merest välja ja matsid koos Saint Mathew´si piibliga. Järgijad olid sunnitud Küproselt põgenema Egiptusesse. Püha Barnabase haud seisis tundmatuna aastani 432. Kuni piiskop Anthemios nägi unes hauakambri asukohta. Ta käskis lõpuks leitud hauakoopa avada. Tõestuseks, et tegemist oli Püha Barnabase hauaga, oli St. Mathew´si piibel. Leidudest teatati Istanbuli ja esitleti keiser Zenole. Pärast seda sai Küprose kirik iseseisvuse. Keiser annetas ka raha avastatud hauakoopa kohale kabeli ehitamiseks. Ma pean küll ütlema, et enamus kloostri külastajatest ei käinud üldse selle hoone ehk siis Püha Barnabase haua juures. Milles ju tegelikult selle koha väärtus seisnebki. Klooster ehitati 477-ndal aastal. Pärast 1974-nda aasta piirkonna annekteerimist Türgi poolt, teenisid kloostris veel kolm preestrit. Kuid kaks aastat hiljem kolisid nemadki lõunasse. Halva tervise ja vanuse tõttu. Klooster avati seejärel külalistele. Kusjuures, kurb on fakt, et Türgi nimetab 1974-nda aasta sündmusi "Rahu operatsiooniks".

Külalistel oli siin vaadata küll. Väga ilus väike kirik. Kirikus väga ilusad pühakute maalid. Katariinal nagu kohe religiooni eksam: kui palju pühakuid ära tunneb! Kloostrihoonetes on tänasel päeval Arheoloogia muuseum ja Ikoonimuuseum. Mina ei suutnud ära imestada aga seda, kuidas siin hoitakse tohutut varandust lihtsalt klaaskappides. Ei mingit valvet (isegi mitte muuseumionu-tädi nurgas toolil tukkumas!!!), ei mingit signalisatsiooni. Rääkimata kaameratest jne. Ja ometi oli siin riiulite viisi seitsme-kaheksa tuhande aasta vanust keraamikat. Mitte ainult kilde. Täiesti tervetena säilinud esemeid. Hämmastav!

Tänaseks päevaks ajaloost ja kultuurist piisas täielikult. Asusime taas randa otsima. Kaardi järgi pidid meid eespool, Küprose idarannikut pidi üles sõites, ootama imelised paradiisirannad uuesti ... Meie leidsime oma väikese paradiisi Bogaz´is. Siin ringi vaadates sai eriti hästi aru, kuidas Türgi "rahu operatsioon" on mõjunud kohalikule elanikkonnale. Eriti turismile. Ka Famagustast rannikut pidi üles sõites, näiteks Salamises, on mere ääres terve rida mahajäetud hotelle. Seisavad seal saare annekteerimisest saadik nüüd ilmastiku räsida. Kummituslinn. Ning nii seda kutsutaksegi ja ka näidatakse turistidele. Rida kõrgeid hotelle. Kõik on tühjad ja mahajäetud. Rannad on täis veel lamamistoole ja päikesevarjusid. Ühe sellise koha leidsime ka Bogaz´is. Restoranid olid avatud nii üle ühe. Kahe restorani vahel oli üks hüljatud. Rannas veel samuti alles lamamistoolid, päikesevarjud. WC oli isegi olemas. Kõrvalasuva baari töötaja arvas, et võime vabalt seal ujuma minna. Juhatas meid sõbralikult oma baarist läbi. Käisime ujumas, päevitasime natukene aega. Pärast läksime kõrval asuvasse restorani sööma. Istusime mere ääres. Päike loojus. Söök oli jumalik. Mida veel elult tahta?


Edasi sõitsime nüüd otse üles põhjarannikule. Karpazi poolsaare tipu lõikasime ära. Hakkas juba hämarduma ja Kyrenia´ni oli meil umbes poolteist tundi sõita. Karpazi poolsaart peetakse üheks ilusamaks kohaks Põhja-Küprosel. Ilmselt on see õige. Ja ilu peitub minu arvates selles, et siin on vähe inimesi. Kui on vähe inimesi, on vähe elamuid. Ja siis ongi ilus. Ainult loodus. Kuna Küpros on elamiseks aga nii mõnus koht, siis on arusaadav, et puutumatut loodust ei ole siin palju säilinud. Videvikus ei saanud kahjuks sellest kaunist ümbrusest pilte teha. Varsti oli ka juba täiesti pime. Eesti kliimaga harjunutele läheb lõunamaades ikka liiga kiiresti pimedaks. Oma päris hotelli jõudsime tagasi kella üheksa ajal. Istusime natukene hotelli basseini äärses baaris enne magamaminekut.


Mõnepäevase puhkuse jooksul on minul päevad juba täiesti segi läinud. Suure kahjutundega pidin nentima, et täna esmaspäeva öö juba peaaegu. Aeg on läinud kohutava kiirusega ja meie reisi veel ainult mõned päevad ees ootamas.

Tuesday, November 3, 2015



KÜPROST AVASTAMAS!



NELJAS PÄEV - 18.10.2015.



Mina olin hommikul enda arvates poolest ööst üleval. Olin juba täitsa mures, et miks mul und ei ole. Õues veel kottpime, aga mina ei maga. Vanusega kaasnevaid ealisi iseärasusi kahtlustasin. Pean nüüd tunnistama, et kogu see asi tundus mulle natukene hirmutav. Kuni hetkeni mil vaatasin kella. Kell oli 9:37. Ehk siis oligi peaaegu lõuna käes! Ma olin natukene segaduses. Aga toas oli ikka veel kottpime. Selle hetkeni kuni tõmbasin akende eest pimendavad kardinad! No vot sellist asja ei osanud küll kahtlustada. Aga vähemalt ei olnud viga minus!


Ning tegelikult olidki selleks ajaks kõik üleval. Hommikust sõime rõdul. Seda, mida Mare ja Paavo olid õhtul poest kaasa ostnud. Ja isetehtud kohv on ikka üle kõige! Hotellis oli meil küll uhke hommikusöök, kuid kohv ei kõlvanud juua. Täna keetis Paavo meile kohvi. Pärast hommikusööki läksime Limassol´iga tutvuma. Seal on väga lahe promenaad mere ääres. Jalutasime meiegi pikalt seda mööda. Käisime vanasadamas. Esimesest turistipoekesest vanalinnas ostsid meie naisterahvad, ehk siis mina, Mare ja Katariina, endale kotid. Kaasa olime vedanud kogu oma tarviliku vara ju kilekottides. Nüüd saime natukene korralikumad kotid. Mugavam ja ilusam vaadata kah. Vanalinn on Limassol´is väike. Aga nagu igas linnas siin, on kindlalt olemas kindlus. Väike, aga olemas. Sisse me ei saanud. Tegemist täna ju pühapäevaga. Eks sellest tulenevalt suletigi see lõunast. Just meie nina ees! Pärast väikest jalutuskäiku istusime tunnikese veel armsas kreeka trahteris. Katariina soovis jäätist. Aga jäätist ei olnud. Lahke peremees näitas kätte jäätiseputka suuna ja ütles, et sealt võib osta jäätist ja tulla tema juurde sööma. Priit ja Katariina siis käisid meile jäätist valimas! Nagu ikka igas linnas siin saarel, olid vaatamist väärt veel mošee ja kirik. Mošee oli väike. Kirik aga suur ja uhke ja ilus! Lausa katedraal kohe.


Linnas jalutades jõudsime välja väikesele turule. Ostsime sealt edasisele teele kaasa puuvilju. Priit leidis meile veel ühe geniaalse lahenduse. Reisiks ettevalmistusi tehes (või tegelikult siis mitte tehes võiks öelda) ei tulnud ma selle pealegi, et Küprosel ei ole europistikud. Vaid on sama imelikud nagu Aafrikas näiteks. Mis ei sobi meie laadijatega. Natukene olingi hädas seetõttu, sest täna oleks pidanud fotoaparaati laadima juba. Nüüd oli meil olemas aga selline väike plastmassist jubin. See siis käib laadija otsa ja pistiku vahele. Ning kõik töötab suurepäraselt!

Limassol´ist välja sõites otsisime muinas Amathoust. Ehk siis vana linna varemeid. See vaatamisväärsus on lausa Küprose esikümne hulka koha saanud endale. Natukene otsimist ja leidsime meiegi ta üles. Mina, kui korralik inimene, üritasin piletit osta. Aga ilmselgelt oli mul vale raha selle jaoks. Viiekümne eurosest ei olnud piletimüüjal küll tagasi anda. Lõpuks leidsin rahakoti sügavusest siiski poole nõutavast piletirahast ehk ühe euro ja kakskümmend viis senti. Selle eest müüdi mulle lapsepilet. Kuna Priit ja Paavo käisid vaatamas neid varemetehunnikuid (ausalt öelda eks need vanad välja kaevatud linnad tihti näevadki välja nagu suvalised kivihunnikud), mis ei olnud piiratud aiaga, siis nemad ei pidanud piletit ostmagi. Mina ikka ostsin. Pärast ronisin ka tasuta vaadatava mäe otsa. Parim osa sellest oli ümbruskonnale ja merele avanev vaade. Fantastiline oli muidugi ka meeletult suur amfora, mis seal mäe otsas vedeles. Üritasime küll välja mõelda milleks võidi seda kasutada kunagi. Kuid asjatult! Ei suutnud me leida ühtegi põhjendust vajadusele nii suure nõu järele! Mare ja Katariina aga peesitasid oliivipuu all pingil hoopis sellel ajal kui teised mäkke ronisid.


Kuna kultuuri ja ajalooga olime tänaseks nüüd juba tegelenud piisavalt, oli meil veel ainukene soov leida üks mõnus rand ja minna ujuma. Sisestasime meie navigaatorisse kaardilt leitud koha, kus oleks pidanud olema peaaegu et paradiisirand. Meie tark aparaat juhatas meid tsemenditehasesse. Paradiisi ei paistnud kuskilt! No aga päris alla me ei andnud. Sõitsime ikka edasi. Lõpuks muutus ümbrus veidi lootustandvamaks. Leidsime siiski ühe ranna, mis lähemal vaatlusel osutus tasuliseks. Me ei lasknud ennast aga sellest segada. Lamamistoole polnud meil plaanis kasutada, riided saime vahetatud ilma kabiinita. Tahtsime ainult meres ujuda. Seda me saime. Vesi oli soe, mõnus ja soolane. Liiv rannas oli aga peaaegu musta värvi. Ikkagi vulkaanilise tekkega saar. Kuid must on saare kivine pind ainult mõnes kohas. Kohati on see helevalge. Ning sellest heledast kivist ehitavadki nad tavaliselt maju. Vaadates kõiki neid varemeid, siis nii mõnegi hoone puhul tekkis küsimus, et kui kaua need veel püsivad? See kivim on üsna poorne ja kohati olid seinad nagu hiirte näritud juust. Ilmastik teeb isegi siinses kliimas oma töö. Küll väga aeglaselt. Aga seda kindlamalt.



Veest välja tulles tundis meie vastu suurt huvi väike valge koerake. Saime aru, et tema ainukene huvi meie vastu, seisnes tühjas kõhus. Meil muidugi ei olnud kutsule mitte midagi anda. Kotis olid ainult banaanid. Kuid tema oli suures näljas nõus sööma isegi neid. Läksid ka banaanikoored. Autost suutsime leida ühe müslibatooni veel. Ja natukene vett. Enne meid olid toredad daamid Sveitsist ostnud koerakesele võileiba. Selle peale tulid mulle silme ette Kyrenias olnud koerte-kasside söögikohad. Vot, siin oleks olnud vaja sellist nälginud loomale. Hulkuvaid koeri ja kasse on Küprosel tõesti väga palju. Keegi neist välja ei tee. Igaüks elab oma elu. Kuid ma pean ütlema, et nad on tagasihoidlikud ja viisakad. Hästi kasvatatud!

Kuid meie pidime paraku edasi sõitma. Nüüd oli meilgi soov süüa saada. Otsisime mõnda ilusat väikest restorani kus õhtustada. Pidime jääma kuskile Larnaka lähedale ööbima. Kuid kindlat ööbimiskohta meil ei olnud. Selge oli ainult see, et täna õhtuks me Kyreniasse teisele poole piiri ei jõua. See läheks liigseks rabistamiseks. Enne Larnakat keerasime ühele väiksemale teele, mis läks mere poole. Jõudsimegi ilusasse väikesesse Küprose külasse. Või oli see siiski linn. Ega väga vahet ei oska mina neil teha. Suhteliselt ühesugused. Kaardil vaadates jäi mereni kolm külakest: Kiti, Kitio ja Kition. Nendele kohtadele nimepanijaid üleliigses fantaasias küll süüdistada ei saa. Esimesena jäi silma suur kirik. Natukene oli hämar juba, aga kõik oli veel näha. Sõitsime tiiru selles linnakeses või külakeses ringi. Leidsime keskväljakult väikese kiriku. Selle kõrval oli restoran. Nii imearmas! Sättisime ennast keset väljakut istuma. Sõime, jõime, nautisime. Restorani, inimesi selles, kohalikku rahvast. Kohalikud olid tulnud vaatamata jalgpalli. Televiisorist kanti üle mingit matši. Nad isegi mainisid kes mängivad. Aga ega mulle siis meelde jää sellised asjad!


Mõtlesime siiski ka selle peale, et me ei tea veel sedagi, kus ööbida saame. Küsisime teenindaja (väga armas kreeka tüdruk!) käest ümberkaudsete hotellide kohta. Ta väga ei teadnud. Küsisime naaberlauast. Sealt soovitati sõita järgmisesse külla ehk siis Kitio´sse. Seal pidime küsima Mariust. Kõik kogu külas pidid teadma teda. No vot ja tema juures saabki ööbida. Ega meil muud üle ei jäänud. Sõitsime Kitio´sse.

Mariust teadsid kõik. Leidsime ilusasti koha üles. Mariuse tütar näitas meile korterit. Leppisime kokku hinnas. Ainult 45 eurot suure korteri eest. Kõik meie viiekesi kokku. Tundus uskumatult soodne. Kuna perenaisel oli vaja natukene ette valmistada meile elamist, läksime tutvuma kohaliku eluga. Nagu igas linnas, oli siingi kirik keset küla, ridamisi baarikesi, armsad sillutatud tänavad, mis lähevad terrassiks ja siis juba ruumiks üle. Ja turiste jätkus siia samuti. Kuid need, kes nii kaugele ahvatlevatest turistilõksudest välja rabelenud, olid nii toredad, vaiksed ja sulandusid kohalikkudega. Ühe restorani terrassil nägime rannas kohatud šveitslasi. Ühe baari ukse ees olid inglise härrasmehed, kes soovisid mängida lauajalgpalli. Meie seltskonnast oskas seda mängu hästi ainult Priit. Mina olin varasemalt korra näinud sellist "kasti". Aga isegi mitte näpuga puutunud. Algul üritasime Katariinat mängima saata Priiduga koos (seda mängitakse paaris tavaliselt), aga see ei õnnestunud kuidagi. Punnis vastu. Et mäng ära ei jääks, otsustasin ise mängida. Kusjuures väga hull ei olnudki. Umbes poole matši peal hakkasin isegi aru saama, mida ma tegema pean. Ausas ja visas võitluses jäime härradele lõpuks alla ühe punktiga. Jalutasime edasi järgmise avatud kohani. Seal müüdi jäätist ja õlut. Kes sai jäätist, kes õlut. Kui hakkasin arvet maksma, ütlesin kogemata vale lause. Kuna seal oli leti kohal suhteliselt hämar, siis sobrasin oma rahakotis ja mainisin rohkem iseendale, et ma nüüd türgi liiridega neid eurosid segamini ei ajaks. Selle peale muutus müüja väga närviliseks. Otsis sahtlist luubi ja uuris kõik minu euromündid üle. Nii lollisti pole ma ennast tükk aega tundnud. Ööbimiskohta tagasi jõudes maksime ka ööbimise eest ära, Siis oli pererahval süda rahul, et me kuskile vaikselt ära ei kaoks. Kohale jõudes tuli Marele meelde, et tema kott oli ununenud kohta, kus jalgpalli mängisime. Priit siis käis järel! Kõik oli puutumatult alles samal kohal. Veetsime vesteldes rõdul veel tunnikese enne magamaminekut.