Tuesday, November 29, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KÜMNES PÄEV - 14.10.2016.a.

Täna hommikul ei läinud puder jälle üldse alla. Käis suus ringi ja alla neelamine tundus võimatu. Jätsin esmakordselt kogu kausitäie söömata. Täna ei maksnud ka söögiraha Tiidule. Oleme kaks ööd samas kohas, siis ta arveldab kohalikega lahkumise eel. Pulss 53. Hapnik 93. Tablett. Esimese võtsin eile õhtul. Nüüd siis tulebki võtta kuni kuruületuseni üks tablett hommikul ja teine õhtul. Hetkel on enesetunne super hea! Õhtune peavalu kui peoga pühitud.

Kõht täis söödud, pakkisime kaasa väikese seljakoti ja asusime mäkke ronima. Aklimatiseerumise päev ehk siis tänane plaan nägi ette, et ronime 300 meetrit veel kõrgemale, veedame seal natukene aega ja tuleme jälle alla tagasi. Ilm oli ilus! Alustasime ronimist kell üheksa. Ilma kotita, ilusa ilma ja rõõmsa meelega oli mäkke ronimine lausa lust ja lillepidu. Seda enam, et need vaated, mis järjest kõrgemale jõudes avanesid, olid lausa võrratud. Iga paari sammu järel pidi korraks seisatama ja ümbrust imetlema. Manangi ümbruse puhul on tegemist tõesti maalilise kohaga. Seda kinnitab ka fakt, et kui otsida näiteks internetist Nepaali kohta pilte, siis on suures osas pakutavatest Manangi vaated. Everesti järel loomulikult!



Õhtul oli meil olnud arutelu selle üle kuhu me siis täna matkame. Variantideks oli marsruut, mida mööda hetkel astusime ning retk Manangi oru teisele nõlvale liustiku juurde. Liustik oli muidugi selline mudane ja porine. Üldse mitte ilus ja valge nagu võiks oodata. Liustiku alguseni mineku poolt rääkis muidugi fakt, et seal oli järv. Järved ei ole Nepaalis väga tavalised. Seetõttu tundus ahvatlev minna liustiku juurde ja näha ka järve seejuures. Kuid meie praeguse retke poolt rääkis väga tugevalt asjaolu, et just siit pididki avanema need kõige kaunimad vaated. Teiselt mäeküljelt ei pidanud olema kuigi ilus vaade. Ja ka pooleldi varjus oli teine oru külg. Seega saidki valimisel otsustavaks ilusamad vaated ja päikesepaiste. Arutelu ja otsustamise hetkel kõlasid küll mõningad hääled tugevalt liustiku kasuks, aga usun, et nautides vastas mäeküljel vaateid samale liustikule ja järvele, olid kõik tegelikult tehtud valikuga lõpuks rahul. Korraks mõtlesime ka variandile teha läbi mõlemad matkarajad, aga selle mõtte laitis Tiit maha. Põhjendusega, et peame vahepeal natukene puhkama ka. Kuigi me oma suhteliselt kiire tempo tõttu oleme pooled päevad puhanud.

Igal juhul veetsime üleval väga toreda tunnikese päikesepaistel peesitades. Olime tõusnud 3860 meetri kõrgusele. Paljudele meie grupist oli see isiklik kõrguse rekord! Renel oli kaasas tükk jakijuustu. Soovijad said proovida kõik killukese. Ma pean ütlema, et see oli tunduvalt maitsvam võrreldes selle juustuga, mis meie Marikaga Katmandust bussisõidule kaasa ostsime. No Rene oli ostnud siit samast Manangi poest kaaluga müüdavat juustu.



Alla tulek võttis meil aega ainult pool tunnikest. Laskumine on jälle teise mäe külje jälgimiseks ja imetlemiseks parem. Üles minnes oled kogu aeg seljaga sinna poole. Näed ainult oma poolset külge mäest. Ja see on ka liiga lähedal, et mingist ilusast vaatest ei saa juttugi olla. Kell 11 hotelli jõudes suutsin ma isegi suure kiiruga käia jääkülma dussi all. Kiirus on selle puhul kõige olulisem faktor. Tuleb hotelli jõudes kohe riidest lahti võtta ja siis joosta mäest alla tulemise soojaga pesema. Aga ikkagi on see väga suur eneseületamise protsess minu jaoks. Ja naljakas, tuleb välja, et kõige rohkem kardab külma selg. Kõik muud kohad taluvad külma vett tunduvalt vapramalt! Pestud sai ka pesu. Tänase tuulise ilmaga oli sellel hea kuivada. Kuigi ilma Marika pesulõksudeta, oleksin ma võinud oma riideid (kuigi täiuslikult kuivadena), otsida pärast jumal teab kust Himaalaja otsast.

Ise puhas, riided puhtad ja kuivamas, läksime Marikaga lõunat sööma. Hommiku- ja õhtusöögi sõime alati oma hotellis. Nüüd mõtlesime, et lõunasöögi võime küll kuskil mujal süüa. Manang on väga väike linn. Või siis pigem selline suurem küla. Siin on üks peatänav. Mille ääres kõik kohvikud, restoranid, hotellid ja poed. Keset tänavat jalutavad lehmad, kitsed, kanad-kuked ja koerad. Imelik on ainult see, et kasse on siin haruharva näha. Kogu siin oldud aja jooksul olen vist kohanud ainult ühte kassi.

Jalutasime hotellist natukene eemale. Viitmata valimise peale väga palju aega, astusime päris juhuslikult esimesse ette juhtuvasse söögikohta sisse. Kõht oli päris tühi. Menüüd polnud vaja meil vaadatagi. Ega me lõunaks polegi muud söönud kui nuudlisuppi. Täna tellisime selle jälle tomati ja küüslauguga. Siin maksis supp ainult 120,0 ruupiat. See on umbes kaks korda odavam, kui turistidele pakutav tavalistes teemajades. Ning sinna juurde chapati. Nepaali leib. Sööki oodates jalutasin natukene ringi. Avatud köögiukse vahelt sisse piiludes nägin söögikoha peremeest hoogsalt chapati tainast rullimas. Seda küpsetati meile seal lausa värskelt! Ma pean ütlema, et see supp ületas meie kõikide eelmiste päevade supid. Täiesti uskumatult hea! Mina muidugi panin kõvasti ka tsillit veel peale. Ma ikka imestan, mis fenomen see siin selle nuudlisupiga on. Nagu mingi narkootikum, millest võib sõltuvusse jääda. Ma loodan, et ma terve ülejäänud elu nüüd lõunaks ainult nuudlisuppi ei söö. Kuigi see oleks võib-olla just väga kasulik. Rahaliselt siis. Palju need kiirmakaronid ikka maksavad. Ja natukene küüslauku ja tomatit.


Natukese aja pärast jalutasid Andres ja Priit meie söögikohast mööda. Astusid sisse. Ning jäid ka sööma. Nemad küll suutsid ennast nuudlisupinõidusest lahti rebida ja tellida endale jakiburgerid. Veel natukese aja pärast liitus meiega ka Rene. Temagi jäi supile truuks. Jätsime siis mehed sööma ja liikusime ise edasi Marikaga. Manang oli fantastiline paik! Terve linn on tihedalt täis ehitatud Nepaali tumedast kivist laotud maju. Ikka neid kolmekordseid. Sama põhimõtte järgi, mida olen kirjeldanud juba. Kui ma eile õhtul üksi ringi kolades väga palju peatänavalt kõrvale ei pööranud, siis nüüd kondasime just mööda kohalikke hoove ja treppe ja kitsaid tänavajuppe. Kõik need olid väga armsad!

Talvel muidugi võib neil siin ikka äärmiselt külm olla. Isegi praegu tahtis tuul riided seljast rebida. Olles kõik need pisikesed tänavad ja käigud läbi uurinud plaanisime minna kohvikusse kohvi jooma ja saiakesi sööma. Manangis on nimelt üks päris itaalia kohviku moodi asi. Saab kohe päris kohvi. Lattet. Tehtud küll piimapulbriga. Kuid päris kohvi kõrval on see täiesti mitte mainimist väärt pisiasi. Mina ei ole siin kohvi joonudki eriti. Sest see, mida nad siin kohvi pähe müüvad, mulle hästi ei sobi. Lahustuv kohv siis. Nautisime seda enam oma saiakesi ja päris kohvi. Ostsin ühe sokolaadisaiakese ka õhtusöögi juurde magustoiduks kaasa. Veepuhastusjaamas täitsime 50,0 ruupia eest veepudelid ära.


Õhtusöögi võtsime täna Marikaga kahe peale. Enne jõime väikese termosetäie kuuma vett uuesti ära. Ratna üritas meile õpetada õhtul nepaali keelt natukene. Aga hääldus on väga keeruline. Just kõige andekamad õpilased me ilmselt ei olnud. Aga pusisime vapralt! Meelde ei jäänud küll väga midagi.

Söögile kulus täna ainult 700,0 ruupiat. Samas ainuüksi kohv ja saiakesed läksid maksma juba 600,0 ruupiat. Pluss vesi 50,0 ruupiat. Olime endiselt Manangis 3540 meetri kõrgusel.
  

Friday, November 25, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

ÜHEKSAS PÄEV - 13.10.2016.a.


Äratus 6:15. Täna andsin Tiidule raha ainult 500,0 ruupiat. Siis saame natukene tasa. Meie elutegevust näitavad numbrid jäid aga täna kirja panemata. Loodetavasti veame ikka elusana õhtuni välja! Aga startisime 8:00.

Täna oli grupi tempo juba aeglasem. Kõrgus on hakanud osale grupist vist mõju avaldama. Suur enamus meie grupist ei ole kunagi väga kõrgel käinud. Kõrgemal kui meie eesmärk Nepaalis ehk siis 5416 meetrit olime varasemalt käinud ainult ilmselt mina ja meie grupijuht Tiit. Ja loomulikult muidugi Ratna ja kandja. Aga mingeid erilisi hädasid ei paista vaatamata võib-olla veidi tagasihoidlikele kogemustele kellelgi olevat. Loomulikult väga vastupidavad ja tugevad grupikaaslased!

Tee peal kohtame väga palju ilusaid stuupasid, palveveskeid ja kohalikke surnuaedu. Olles hommikust alates natukene aega käinud sattusime väga tuttavasse kohta - sügisesse. Kui siin muidu puudub meie mõistes selline aastaaeg nagu sügis, siis täna jalutasime selles imeilusa hetke. Jalutasime väikesel jalgrajal keset kuldkollaseid kaski ja langevaid lehti. Muidu aga hakkasid puud üha väiksemaks ja kiduramaks jääma. Natukene veel kõrgemale minnes kaovad nad üldse ära.

Täna käisime pikalt mööda laia ja uhket kiviteed mööda. Nepaalis on palju teid, mis kivi-kivi haaval käsitsi laotud. Üritasin ette kujutada, millist energiat ja tööjõudu selleks vaja on! Ning selliseid teid pidi sõidavad autod. Ka bussid! Rääkimata mootorratastest. Ühest armsast külast ostsime Marikaga ühe väga armsa vanaproua käest õunu. Ta oli nii ilus ja tore seal neid imemaitsvaid õunu müües. Lubas ennast ilusasti pildistada. Ja naeratas ise seejuures kenasti. Ta oli nii ilus! Pildistasin teda ka Marikaga koos. Aga õunapuid on siin kõrgusel päris palju. Peaaegu igas aias. Ilmselt on just see kõrgus kuidagi nende kasvamiseks soodus.

Kell kaks jõudsime ööbimise kohta. Olime nüüd jõudnud Manangi. Kogu Annapurna ümbruses matkajate keskpunkti. Manang asub 3540-e meetri kõrgusel ja on väga tähtis koht kõigi matkajate jaoks. Just Manangi jõudmise tõttu oligi plaanis natukene lühem päev. Sest kell kolm pidi meil algama loeng kõrgmäestikuhaigusest, selle ennetamisest, ära tundmisest ja ravist. Saime hotellis toad kätte ja veidi pikutada enne uuesti välja minekut. Peavalu on minul natukene hullemaks läinud. Marikal oli juba päris paha täna olla. Vedasime end siiski loengule kohale. Natukene naljakas oli mul küll käia ringi pooles kannas villase soki ja mahatallatud kannaga sandaaliga linna peal. Aga ei tahtnud küll midagi oma katkisele jalale peale panna. Lihtsalt lootsin, et keegi mulle kanna peale ei astu!

Loengusaalis oli väga mõnus ja soe. Ma pean nüüd ausalt üles tunnistama, et kogu sellest loengust kuulsin ma suhteliselt väikest osa. Enamuse magasin maha. Seal soojas ruumis (õues oli väga kõva tuul!) tuli väga suur ja magus uni peale. Kuid eks ma midagi ikka kuulsin ja sain aru ka. Kasvõi seda, et Manangis ongi mäemeditsiini keskus. On paar arsti, kes vabatahtlikena siin töötavad hooajaliselt. Aidates nii matkajaid kui võimaluste piires ka kohalikke. Ning sealgi sai väikese annetuse eest mõõta näiteks hapnikusisaldust veres, mida meie igal hommikul Tiidu valvsa pilgu all nii korralikult teeme.

Aga kõige kuulsam üle maailma on Manang hoopis tänu filmitööstusele. Nimelt on siin filmitud suur menufilm "7 aastat Tiibetis". Film on ka kohalikele väga tähtis. Ning seega on Manangis selline asi nagu kino. Kus näidatakse kahte filmi. Lisaks algselt mainitule veel Jon Krakaueri raamatu "Hõredasse õhku" põhjal tehtud mängufilm "Everest". Seansid toimuvad hooajal iga päev. Osa meie seltskonnast käis ka kinos. Piletiraha sisaldas poole seansi pealt veel tee ja pop-corni pakkumist kena tütarlapse poolt. Kes käisid, need teadsid rääkida. Mina siiski kinos ei käinud. Mõlemat filmi olen näinud ja raamatuidki lugenud.

Pärast loengut läks Marika hotelli tagasi. Mina läksin linna peale jalutama veel. Tegemist on fantastilise linnaga. Täis jälle neid armsaid ja natukene romantilisi kivist ehitatud elumaju, stuupasid ja palveveskeid. Nepaali külades on ka komme, et küla algab ja lõpeb väravaga. Ning värava sisse on kindlasti ehitatud kasvõi mõned palveveskid. Jalutasin ühte pidi linna lõppu ja teist pidi ringiga tagasi. Käisin läbi poed. Leidsin isegi muuseumi! Kuid see oli kahjuks suletud. Loodetavasti on ta avatud siiski homme. Sest Manangis ööbime nüüd kaks ööd järjest.

Hotelli tagasi jõudes leidsin Marika restoranist kuuma vett joomas ja küüslauku söömas. See pidi olema parim vahend kõrgusest tulenevate vaevuste vastu. Tiit olla õelnud! Natukese aja pärast ühinesin temaga. Sest nüüd laua ääres paigal istudes hakkas minugi pea päris tugevalt valutama. Jõin siis minagi kuuma vett seal. Natukene paremaks tegi tõesti. Samas on see, et alati on parem vaikselt ringi liikudes või midagi tehes. Niisama laua ääres istudes tundub olevat palju halvem. Või siis on parem juba päris magada. Kuid kui pool päevast maha magada siis ei pruugi enam öösel und olla. Ja öösel üleval passida, kui kõik teised magavad, ei ole just väga meeldiv.

Õhtuks tellisin endale india karri kana ja riisiga. Enne sööki jooksin korra veel alla (meie hotell asus natukene peatänavast eemal väikese künka otsas) linna peale tagasi. Meil sai Marikaga vesi otsa. Hotellist mitte kaugel oli veejaam jälle. Aga see oli juba kinni. Käisin siis poest ostmas - 80,0 ruupiat pudel. Ei olnud vähemalt kallimaks läinud! Söök oli aga super hea! Kuigi ma pidin jälle jätma enamuse riisist söömata, sest seda kõike oli lihtsalt üle mõistuse palju. Pigistasin endale sisse vähemalt kõik kana. Ja nagu juba pea iga õhtu, mõtlesin ma tänagi, et pean endale ikka väiksemaid sööke tellima. Aga kuidagi juhtub nii, et kui ma isegi oma arust tellin väikese prae, tuleb välja täpselt vastupidi.


Täna ööbisime siis Manangis kõrgusel 3540 meetrit. Käisime 17 kilomeetrit ära kuue tunniga. Söögile kulus 1020,0 ruupiat. Muude asjade peale kulus 100,0 ruupiat täna. Ja siis olime täna esimest korda hotellis, kus tuli interneti eest maksta 200,0 ruupiat. Selle eest toksis kena noormees mu telefoni parooli. Ning loodetavasti saab sellega internetti ka homme. Et siis uut raha ei küsita.

Võtsin õhtul ka esimese tableti mäehaiguse vastu. Tegemist siis Diacarbi tablettidega. Olen kasutanud kõrgmäestikus nimetatud tablette varasemalt vaid korra ja seda oma eelmisel mägedes käimisel. Diacarbi tablettide mõju on jäänud mulle segaseks ausalt öelda. Tegemist on diureetikumiga. Ehk siis ravimiga, mis soodustab organismist vee välja viimist aktiivistades neerude tööd. Tundub nagu väga kauge olevat mäehaigusest. Aga samas on seal mingi loogika. Mis aitab mäehaiguse vastu kõige paremini? Ohtralt vee joomine loomulikult. Aga joodud vesi peab ka organismist välja saama kuidagi. Muidu ei saa ju uut vett peale juua. Minule isiklikult tunduvad need mägedes soovitatavad vee hulgad, mida peab päevas ära jooma, üle mõistuse suured. Ma lihtsalt ei suuda nii palju vett juua. Ning siin siis tulebki sellistele inimestele appi too võimas ravim. Mis viib vedeliku kehast kiiresti välja, et saaks järjest rohkem juua. Igal asjal on aga ka oma miinus: WC-s peab käima selle ravimi manustamise juures väga tihti. Aga tulemus on tähtis. Ning tõepoolest: alates tablettide võtmise hetkest suurenes automaatselt ka joogijanu. Olemine on suurepärane!

Minnes toona Aafrikasse käisin oma perearsti juures sooviga saada retsept Diacarbile. Minu perearst selle peale muidugi ehmatas ära ja arvas, et kuna temal sellised kogemused puuduvad, siis ei julge ta sellist ravimit mulle välja kirjutada. Tegemist on siis tõesti tegelikkuses retseptiravimiga. Läksin siis sama jutuga nn Meremeeste haiglas asuvasse spetsiaalsesse reisimeditsiini kabinetti. Sealt sain retsepti ja hulganisti veel häid soovitusi pealekauba. Nüüd on juba tee selge!

Wednesday, November 23, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHEKSAS PÄEV - 12.10.2016.a.

Äratus 6:15. Siis hommikul juba traditsiooniks kujunenud asjad: plaastrid, puder, pulss (61), hapnik (91), Tiidule 1500,0 ruupiat. Ja siis 8:00 liikuma! Hommikune liikuma hakkamine on kõige keerulisem. Päeva jooksul harjuvad jalad liikumisega ära ja ei ole enam nii valusad.

Rada ronis jälle mäest üles. Ega ta teisiti ei saakski olla: eesmärk ongi ju järjest kõrgemale liikuda. Täna kohtasime juba esimestes külades kohalike "surnuaedu". Budistid põletavad kõik oma surnud. Ega polekski kerge tegelikult siia mägisesse pinnasesse haudu kaevata. Surnud põletatakse. Iga põletatu saab mälestuseks väikese palveid ja mälestusi täiskirjutatud kivitahvli. Ning need tahvlid kogutakse keset küla (mõnikord ka külast välja poole) palveveskitega sarnastesse katusealustesse. Tavaliselt on tegemist lihtsate, kivisse uuristatud kirjadega, tahvlitega. Kuid mõned üksikud on kujundatud ka väga värvikirevalt.

Natukene veel kõrgemale ronides teatas Ratna meile, et varsti tuleb õunaaed. Mina omas mõttes arvasin, et tegemist sellise pisikese kellegi taluniku õunaaiaga. Kohale jõudes nägime aga meeletult suuri maa-alasid, mis kõik õunapuid täis istutatud. Ning seal samas kõrval müüdi kohe istandusest korjatud õunu. Tükk olenevalt sordist 35-40 ruupiat. Minagi ostsin kaks erinevast sordist õuna. Tegemist oli tõeliselt heade ja mahlaste õuntega! Matkal hakkad ikka lõpuks kõvasti puudust tundma kogu värskest kraamist, mida igapäevaselt oled harjunud sööma. Ühe õuna toppisin seljakotti. Teist hakkasin kohe edasi liikudes sööma. Ning avastasin, et ei ole sugugi kerge kõrgmäestikus teha kahte asja korraga: mäest üles rühkida ja õuna süüa. Järgmises peatuses grupikaaslastega vesteldes selgus, et kõik õuna ostjad ja neid tee peal söönud, olid jõudnud samale järeldusele.

Midagi väga tuttavliku ja kodust kohtasin ka: nimelt hernehirmutisi. Need on täpselt samasugused nagu Eestiski. Kõvasti värvikirevamad ainult. Lõunaks sõime nagu ikka ja alati nuudlisuppi. Täna oli eriti luksuslik variant: tomati-küüslaugu-nuudlisupp. Maitses suurepäraselt! Tundub see aga täiesti uskumatu. Tavaline kiirnuudlitest tehtud supp. Lisatud natukene midagi rohelist köögi tagant peenralt, küüslauku ja tomatit ja võib-olla veel mõni meie jaoks tuvastamatu komponent. Ja tulemuseks iga kord selline delikatess! Või on asi siis ainult meie peas kinni. Et meile tundub see nii hüper-super hea matkaoludes. Samas süüa nad oskavad siin tõesti teha.

Pärast lõunat oli edasi liikumine väga hea jälle. Olime jõudnud tuttavasse ümbrusesse. Ronisime mäest üles liikudes edasi meie jaoks tuttavas männimetsas. Vahepealses laugel tasapinnal oli metsa vahel isegi selline soine koht. Väike soine järv. Kõik veekogud meeldisid eriti meie linnuteadlasele, kuna linnud kogunevad tihti just veekogude äärde. Meil oli grupis inimesi väga erinevatest valdkondadest. Rene on tõsihingeline harrastusornitoloog. Kaasas oli tal õige mitu kilo vaatlustehnikat: statiiv, teleskoop, pikksilm. Tegelikult oli meil kõigil Rene hobist väga palju kasu. Nägime seetõttu meiegi väga erinevaid linde. Ilmselt poleks meist muidu keegi neid väga tähelegi pannud. Lisaks uurisime tihti läbi tema teleskoobi lumiseid mäetippe, kitsi eemal mäenõlvadel ja muud huvitavat.

Õhtusesse hotelli jõudsime kell kolm. Olime Pisangis. Jagasime toad. Täna olid kõigil toad, kus WC ja pesemisvõimalus sees. Sooja vett pole küll nüüd paar päeva olnud. Ning õues on juba nii külm, et külma dussi alla väga ei kipu. Täna käisin mina isegi teist päeva pikkade pükstega. Eile keerasin küll sääred veel üles, aga täna ei kippunud isegi seda tegema. Kuigi enamusel olid tänagi veel lühikesed püksid jalas. Aga järjest külmemaks läheb meil siin! Meie toas oli naljakalt üks voodi WC ukse ees. Ust ei saanud lahti. Kuna neil tuba vahetada ei olnud võimalik, siis pidime Marika voodi sikutama keset tuba, et uks lahti käiks.

Toad jagatud, hetk hinge tõmmatud, asusime kohe uuesti teele. Pidime ronima täna veel mäkke budistliku kloostri juurde. Vahelduseks ilma kotita ronimine oli väga nauditav. Enamus teest mäkke viis ilus trepp. Jõudes hea vaatega kohale, kust avanesid vaated üle küla kõrguvale lumise tipuga mäemassivile, palus Ratna meil sinna üles tippu vaadata. Et mida me seal näeme? Ei näinud me mitte midagi huvitavat! Aga kui ta siis juhtis meie tähelepanu sellele, mida me peaksime vaatama, nägime küll. Ja uskumatu on see inimese silma ehitus! Nüüd, kus meile oli näidatud kätte, mida vaadata, tundus arusaamatu, kuidas võiks keegi seda mitte märgata iseseisvalt! Paar minutit tagasi aga meie ise polnud midagi tähele pannud. Kuid tegemist oli mäeküljel asuva liustikuga, mille kontuuridest joonistus väga täpselt ja arusaadavalt välja inimese nägu. Kohalikud nimetavadki "teda" lumemeheks. Ka piltidele jäi ta üllatavalt hästi näha. Kõik võivad nüüd proovida kuidas nende silmadega on.

Küla, mis üleval asus, oli samuti Pisang. Ehk siis oli seal ülemine (3300 meetrit) ja alumine Pisang (3185 meetrit). Klooster oli suhteliselt uus - ehitatud 1999-ndal aastal külarahva annetustest. Nepaal on üks maailma vaesemaid maid. Seega pole neid annetusi just palju. Ehitus kestabki siiamaani. Kindlasti on ka turistid ja matkajad pannud oma panuse templi ehitamisse. Jätsin minagi väikese summa kloostri korjanduskarpi. 

Kloostrisse sisenedes võtsime saapad jalast. Pühamu sisemus lõi tagasihoidliku eestlase esialgu pahviks. See värviküllus ja kirevus võttis silme ees kirjuks. Aga tegelikult mulle ikka tohutult meeldis. See oli nii ilus! Kõik need peenelt täis maalitud seinad. Puitpaneelidest lagi, mis iga viimase detailini viimistletud värvilisena. Klooster oli avatud, aga ühtegi munka kuskil liikumas näha ei olnud. Pean nüüd mainima, et kui Marikaga hiljem mäest alla ronisime, siis rühkis meile küll üks vastu. Ilmselt käis all külas uudiseid kuulamas ja sisseoste tegemas. Üleval aga paistis päike veel väga soojalt ning üldse oli olemine siin väga mõnus. Mehed asusid kõik tagasiteele. Mina ja Marika mõnulesime veel natukene aega üleval päikese käes.

Kui lõpuks meiegi alla tagasi jõudsime jalutasime läbi ka alumise Pisangi. Mõlemad külad olid täitsa uskumatult lahedad ja armsad. Need väikesed kividest laotud majad. Kõik elamud on tavaliselt kolmekordsed. No need korrused on muidugi madalad. Mitte nii kõrged nagu meie oleme harjunud. Esimesel korrusel on loomad ja siseõu. Teisel elavad inimesed. Ning kolmandal hoitakse heinu, kuivatatakse puid, maisi ja muid asju. Pisangis oli ka väga palju palveveskeid ja stuupasid.

Käisime läbi ka kohalikust poest. Ostsime vett homseks kaasa. 80,0 ruupiat liiter. Hotellis on aga alati veel kallim. Kasulikum on osta poest. Veel ostsime meie ühisele tuttavale Kajale kingituseks palvelippusid. Toas jõudsime enne õhtusööki veel oma asju korrastada. Seljakott oleks nagu natukene kergemaks jäänud. Aga see võib olla ka sellest, et nüüd on rohkem riideid seljas. Või siis on see tunne tekkinud lihtsalt sellest, et mingisugune vorm on saavutatud.

Poole kaheksaks läksime õhtust sööma. Saime teada Tiidult, et tänasega oleme käinud 80 kilomeetrit. Veel käia 50 kilomeetrit. Kokku siis meie plaanitava marsruudi pikkus 130 kilomeetrit. Õhtusöögid on siin samuti väga head olnud alati. Kui hommikuks ja lõunaks oleme jäänud kõik ühtede ja samade roogade juurde, siis õhtusöögi puhul on kõik lasknud oma fantaasial lennata, proovides praeguseks ära juba peaaegu kõik valikud. Mis on natukene üllatav, aga samas tegelikult hea, on see, et igas teemajas kogu raja vältel on üks ja sama menüü. Hinnad muutuvad ainult kõrgemale minnes kogu aeg natukene kallimaks.

Täna kulus söögi peale 1400,0 ja poes 230,0 ruupiat. Ööbimise kõrgus oli 3185 meetrit. Enne magamaminekut tundsin nõrka peavalu. Kõrgus hakkab tunda andma.

Tuesday, November 22, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

SEITSMES PÄEV - 11.10.2016.a.

Juba eile õhtul magama minnes oli mul ühe kanna vill imelikult valus. Millegipärast ei pööranud ma sellele tähelepanu. Pool ööd ei saanud hästi magadagi selle tõttu. Aga ikka plaastrit ära ei võtnud ega vaadanud, mis selle all toimub. Hommikuks oli asi ikka juba väga hull. Kui siis lõpuks vaatasin jalga ja puutusin seal ikka veel olevat villiplaastrit, voolas selle vahelt kõvasti mäda välja. Õhukindlalt kinni olles oli minu vill läinud väga hulluks. Oleksin pidanud plaastri õhtul ära võtma. Aga no see selline tagant järele tarkus! Pigistasin nüüd haavast nii palju mäda välja kui õnnestus. Panin tavalise marliribaga plaastri haava peale ja teipisin pealt veel kõvasti kinni leukoplastiga, et plaaster püsiks. Leukoplasti mul muidugi endal kaasas ei olnud (olin unustanud selle koju kapi peale), aga Marika aitas jälle hädast välja. Tal oli terve rull. Sama tegin teise jalaga. Seal ei olnud küll vill katki läinud, aga no nüüd nii igaks juhuks.

Hommikusöögiks jälle puder. See on siin väga erineva kvaliteediga igal pool. Kõhu saab aga täis! Pulss 69. Hapnik 96. Tiidule 1500,0 ruupiat jätkuvalt. Küsisin täna Tiidu käest, mis teha sellisel juhul, kui ei kuluta päevas makstavat raha ära. Enamus sööbki päevas 1500,0 ruupia eest. Mina olen aga nii väike sööja, et mul jääb sealt ikka iga päev üle. Ja olen (nagu siitki näha!) iga päeva kohta põhjalikku arvestust pidanud. Leppisimegi siis kokku, et pean oma arvestust ise edasi ning jätan mõnel päeval maksmise lihtsalt vahele. Õlled ja muud isiklikud söögid-joogid maksab nagu nii iga üks ise ära. Mina siin reisipäevikus olen pannud õlled muidugi muu söögi hulka, et asja mitte liiga keeruliseks teha. Väga palju me seda muidugi ei joonud. Ja tavaliselt võtsime Marikaga kahe peale ühe õlle.

Matkamist alustasime 8:30. Ööbimiskohast avanesid meile imeilusad vaated lumistele mäetippudele. Eile juba käies nägime esimesi lumemütse. Kuni lõunani oli väga järsk ronimine mäest üles. Jalad on väga valusad ikka. Iga sammu tuleb sättida. Selle võrra on tempo kõvasti aeglasem. Täna nüüd tundsin esimest korda, et teistega sammu pidamiseks tuleb vähem pildistada. Muidu eelmised päevad lonkisingi taga pool ja pildistasin kogu aeg. Täna läks aga keeruliseks pärast kõiki neid fotopeatusi teistele järele jõuda. Proovisin siis pildistada kiiremini või valida jäädvustamist väärivaid kohtasid hoolikamalt. Muidugi võis see olla (minu aeglane tempo täna) ka sellest, et täna oli üldse kuidagi halb olla. Otseselt nagu viga midagi ei olnud. Kuskilt ei valutanud. Ei olnud ka kõrgusest tulenevaid hädasid. Lihtsalt selline väsinud, aeglane ja natukene hädine tunne oli.

Mäest üles rühkides näitas Ratna meile äkki aga mingit taime ja teatas, et see on ehtne kanep! Natukene lähemalt uurides tundus tuttav tõesti. Mõned meiegi grupist korjasid paar taime endale kaasa. Teele jäi meile ka esimene suur palveveski. Need on sellised väikesed ehitised, kus sees üks suur palveveski. Seda peab siis keerutama. Ja käima ümber selle kolm ringi. Kõik seinad oli maalitud täis imeilusaid pilte. Nepaalis on üldse kõik väga värviküllane! Palveveskid, maalid, naiste riided ja ehted. Neile meeldivad värvid.

11:30 olime juba lõunasöögi kohas. Kõrgus oli 2640 meetrit. Ostsin sealt endale ühe coca-cola. Mõtlesin ise, et selle ära joomine teeb olemise kas paremaks või siis läheb asi üldse käest ära. Ma pean üllatusega nentima, et pärast lõunat läks minu olemine tunduvalt paremaks. Lõuna ajal kohtasime ka esimest nii nimetatud turvalise joogivee punkti. Mäest alla tulev vesi läbib mingisugused puhastuseadmed ja muutub seetõttu isegi turistidele seeditavaks. Ostsin sealt oma veepudeli täis. Maksin ühe liitri eest 30,0 ruupiat. Samas, hetk hiljem Andrese käest, küsiti sama koguse eest 25,0 ruupiat. Odavam ikka kui poes pudelivesi. See oli sellel kõrgusel vist juba umbes 80,0 ruupiat.

Pärast lõunat saime natukene aega jalutada kui hakkas vihma tibama. Otsisime kotist kõik oma vihmakeebid välja. Siis jäi sadu üle. Tagasi õnneks ei viitsinud neid keegi kohe hakata toppima. Ja õnneks seetõttu, et natukese aja pärast hakkas uuesti sadama. Ja siis ikka kohe kõvasti! Üle tunni aja käisime vihmas. Ja mina kirusin vaikselt omaette: super rada oli, lauge väike langus-tõus vaheldumisi, imelised vaated ning kõige armsamad ja ilusamad külakesed, mida oleme kohanud. Ja selle kõige jäädvustamise rikkus vihm ära. Mina oma fotoaparaati vihmaga ei julgenud küll välja võtta kotist. Nii jäidki pärast lõunat need pildid kõik tegemata.

Pool neli saabusime juba ööbimise kohta Chame´sse. Meie kandja läks juba hommikul kohe ees ära ja võttis plaanitavas ööbimise kohas meile toad ära. Üllatavalt isegi kohalike jaoks on praegu mägedes rekordarv matkajaid. Keegi ei mäleta varasemalt selliseid asju, et plaanitavasse ööbimise kohta jõudes, ei jätku vabu tube. Meiega on seda aga juhtunud juba kaks korda! Ühel korral (kohe esimesel matka päeval) jalutasime natukene edasi. Teisel juhul leidis Ratna helistamise teel meile kohad üks küla varem. Aga enamus kohtadega ei saanud telefoni teel ühendust Ratna väitel. Nad ei võtvat telefoni. Või siis levi ei ole. Ma ei oska küll midagi öelda. Minul on olnud super levi siiani!

Täna kohale jõudes aga ootasid juba toad ees. Marikaga meie tuppa jõudes ootas meid veel eriti suur üllatus. Toa tagaseinas oli veel üks uks. Imestasin veel, et kas meil on rõduga tuba. Aga kuna maja taga oli mäekülg ja teine maja ehk mitte siis väga uhke vaade, ei kippunud ma isegi avama seda nn rõduust. Natukene aega hiljem mõtlesin aga, et ma siiski piilun korra sinna rõdule. Et mis seal siis ikka näha on. Ja tuli välja, et tegelikult oli meie tuba isikliku WC ja vannitoaga. No päris vannitoaks ei saa seda muidugi nimetada. Aga ometi oli see siin üllatav luksus. Öösel WC-sse minnes ei pea toast välja ronima. See on ikka tõeline luksus!

Enamuses ööbimiskohtadest on meil olnud toas ka elektrikontaktid, kus saab telefone ja fotoaparaadi akut laadija. Siin on muidugi natukene naljakad need kontaktid. On nagu europistikud. Ei pea olema mingit adapterit. Kuid need augud on seal nii suured, et laadija ei püsi seal sees. Peab käega kinni hoidma. Aga kogu aeg ei saa ju seina ääres seista ja mingit laadijat seina sisse suruda. Sidusin siis täna niidiga laadija kontakti külge kinni. Ajas asja täitsa ära! Plaastrid võtsin ka kandadelt kohe ära, kui kohale jõudsime ja saapad jalast võtsin. Tundus mõistlik kogu aja, mil saapaid ei pea kandma, hoida haav lahtiselt. Et õhku saaks ja kuivaks.

Pärast õhtusööki pidasime Tiidu (meie grupijuhi) sünnipäeva. Talle oli isegi kook küpsetatud. Laulsime sünnipäevalaulu ja soovisime õnne. Meie tuttav saksa abielupaar ööbis ka meiega samas kohas täna jälle. Aga õnneks suitsetada nad enam meie nina all ei saanud. Õues on nüüd õhtuti juba külm ehk siis väljas olla ei saa. Ja ruumis sees ei tohi siingi suitsetada keegi. Õnneks! Minu Katmandust ostetud sulejope on aga imehea! Paremat asja siin õhtuti selga panemiseks ma ei oskagi ette kujutada.

Raha kulus täna söögi peale 1250,0 ruupiat ja coca-cola ning vee peale kokku 280,0 ruupiat. Kõrgus oli täpselt sama, mis lõunasöögi kohas ehk siis 2640 meetrit. Üks eripära oli sellel hotellil veel. Ning sellest tingituna jääb see öömaja ilmselt igaveseks meelde. Nimelt jooksid minul öösel rotid voodis ringi! Sellist asja pole minuga varasemas elus kunagi juhtunud. Ma ei saa nüüd öelda, et see mingi meeldiv sündmus oleks olnud, aga ära mind ka ei tapnud. Ja mis ei tapa, pidi teadupärast tugevamaks tegema! Kuid ma pean ütlema, et muidu on siin väga mõnus magada. Läheme õhtul muidugi ka suhteliselt vara magama - mõni päev isegi üheksa ajal juba. Aga kümnest oleme ikka alati voodis olnud. Natukene jõuamegi lugeda ja siis kustume suhteliselt kiiresti ära. Hommikuti peab muidugi vara tõusma ka.
ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KUUES PÄEV - 10.10.2016.a.

Vaatamata üleeilsele vastikule pudrule tellisin täna hommikuks ikkagi putru. Tundub kuidagi matkal kõige parem söök hommikuks. Ilmselt ei oskagi ma matkal olles muud süüa. Kuid tänane puder oli tunduvalt meeldivam. Pulss 67. Hapnik 95. Tiidule jälle 1500 ruupiat.

Alustasime oma päeva kohe suure mäkke ronimisega. Põhiliselt lõunani ronisimegi mäest üles. Nägime ka esimest sellist suurt ja korralikku stuupat. Sellist, mis oli ilusasti valgeks värvitud. Ja millel värvilised Budha silmad peal. Siin mägede taustal mõjuvad need lumivalged ehitised imeilusana. Täitsa usutav, et nii ilusas vormis inimeste palveid kergemini kuulda võetakse. Manang on küll Nepaali budistlik piirkond, kuid kõige suurema järgijaskonnaga usk on siin siiski hinduism - üle 80 % nepaallastest on nimetanud ennast hinduistideks. Tundub küll uskumatu, aga budiste on Nepaalis alla kümne protsendi.

Ronimine ei olnud täna enam sugugi nii raske kui üleeile. Vist hakkame harjuma koormusega ning vorm hakkab tulema vaikselt. Seljakott on jäänud ka kergemaks paari ajakirja võrra, mille läbi olen lugenud. Kaks jätsin eelmisesse hotelli. Üks läks grupikaaslastele edasi lugemiseks. Ning üks on veel pooleli. Ega igapäevaselt Eestis ei viitsi ju mingit trenni eriti teha. Et see vorm püsiks kogu aeg. Riisipõllud on hakanud vaikselt ära kaduma. Nende asemele on tulnud mais. Mägedes ongi parasjagu maisikoristamise hooaeg. Paljudes kohtades on juba koristatud vili. Nägime päris mitmes kohas naisi põldudelt maisi kokku kogumas. Kogu töö käib siin muidugi käsitsi. Sirbiga.


Minu eilse rumaluse tagajärjed aga ei läinud niisama lihtsalt mööda. Hommikul olid mul endiselt kannad villis. Panin plaastrid peale. Kuid need tavalised plaastrid ei püsinud seal saabaste sees vist tund aegagi. Tulemus oli see, et ühel jalal oli vill valusalt katki hõõrutud ja teisel lihtsalt ära hõõrutud kohale tulnud vill. Lõuna peatuse ajal sain Marikalt spetsiaalse villiplaastri. Panin selle katkisele villile. Teine jalg eriti tunda ei andnudki. Aga midagi sellist pole minuga veel ühelgi matkal juhtunud. Et siis saapad oleksid jalad katki hõõrunud. Ja siis oli veel üks väga imelik asi mu jalgadega: saapaid jalast ära võttes oli üks sokk täiesti verine. Aga katki hõõrutud kohast ei olnud verd tulnud tilkagi. Lõpuks pika uurimise peale leidsin ühe väikese täpi või augu jalalabalt. Ilmselt sealt see veri pärit oligi. Arvasin, et mingi pind või väike kivikene on teinud jala katki. Imestasin ainult, et nii palju verd nii tillukesest haavast. Aga valus kuskilt ei olnud (peale villide siis!) ja ma rohkem ei juurelnud selle üle.


Lõunaks sõime nuudlisuppi. Uskumatult hea asi! Pärast lõunat läks rada jälle mäest üles ja siis jälle alla. Kuigi ei tahaks kuidagi pärast nii rasket mäkketõusu hakata kohe laskuma. Aga nii need rajad siin kulgevad. Ja tegelikult aklimatiseerumise koha pealt tuleb see just kasuks. Meie ikka näeme vaeva selle mäest üles ronimisega. Kohalikud aga panevad oma meeletutele koormatele vaatamata aeg-ajalt jooksuga mäest üles. Ning jalas pole neil tihti muud kui varbavaheplätud. Kohalikud on muidu väga sõbralikud. Samas tagasihoidlikud enamasti. See tähendab siis, et nad ei ole väga pealetükkivad. Ajavad rahulikult ja vaikselt oma asja. Suhtuvad kõigesse mõistvalt ning arusaavalt.


Ööbimise kohta jõudsime suhteliselt varakult täna jälle. Meie tempo on üllatavalt kiire. Jookseme iga päev oma ettenähtud teekonna kiiresti läbi. Mõned protestihääled on selle koha pealt grupis muidugi ka juba kostnud. Et ei jõua ringi vaadata piisavalt, nautida fantastilist loodust, uurida loomi-linde jne. Aga isegi kui me hommikul oleme kokku leppinud, et täna me ei torma, siis välja kukub ikka teisiti. Nagu alati nende asjadega! Täna ööbisime Dharapani´is. Peaaegu 2000 meetri kõrgusel. Kõrgus ei ole siiani oma tavalisel moel tunda andud. Ehk siis pea ei valuta veel ja süda ei ole paha. Iga matkapäeva lõppedes on üks parim ja mõnusam osa see, kui saad saapad jalast ära võtta. Nüüd seda tehes
avastasin, et mul jookseb sarnaselt lõuna ajal toimunule, ka teisest jalast verd. See oli juba väga imelik! Ootasin ja vaatasin siis tükk aega, millal veri pidama jääb. See võttis ikka oma veerand tundi aega. Nüüd jäin küll mõtlema, et põhjus ei saa olla jala vigastamises. Ilmselt on tegemist mingi liigse koormusega jalaveenidele, mis siis väljendub sedasi. Villid olid õnneks enam-vähem. Natukene andsid tunda, aga ei midagi hullu. Uskumatu, kui palju tegeled matkal olles oma kehaga! Igapäevaselt ei mõtle ma mitte kunagi sellises mahus oma keha peale.

Tänases teemajas oli ka soe vesi. Gaasiküttega. Oligi vaja pea ära pesta. Ja oma verised jalad! Ega kunagi ei tea ju ette millal järgmine võimalus avaneb. Dussiruumi ukse taga pidin aga päris pikalt ootama. Keegi mõnules korralikult. Pärast mind seisis järjekorras Andres. Teades juba ette, et minul peapesemisega läheb natukene kauem, lasin tema ette. Õnneks olin vist viimane ning minu järgi ei pidanud keegi enam ootama. Dussi alt tulles oli äkki väga külm. Lisaks fliisile ja fliispükstele tuli mul välja otsida ka Katmandust ostetud sulejope. Ning siis oli väga soe ja hea olla!


Istusime teemaja söögisaalis pikalt. Aknast avanes maaliline vaade. Tegelikult mingil hetkel jäigi mulje nagu tegemist oleks imelise loodusmaaliga. Kohalikud teemajad, kus kõik matkajad ööbivad, kujutavad endast lihtsate enamuses kahekohaliste tubadega väikseid hotelle. Ööbimine maksab väga vähe. Lausa uskumatult vähe! Keskmiselt 350 ruupiat öö kahene tuba. See on siis kaks eurot ja üheksakümmend senti. Midagi luksuslikku tubades ei ole. Kaks voodit. Magamiseks tuleb kasutada oma magamiskotti. Linad on küll voodites olemas, aga ega neid ei vahetata sugugi tihti. Odava ööbimise hinnaga käib kaasas vaikiv kokkulepe, et õhtu- ja hommikusöök süüakse samas kohas kus ööbitakse. Oma kasumi teenibki koht söögi pealt.

Priit sai täna saapafirmast vastuse oma lagunenud saabaste koha pealt. Pakuti varianti, et talle saadetakse DHL-iga uus paar saapaid. Pidavat minema kolm päeva. See oleks aga väga keeruline kuna liigume kogu aeg edasi. Sellest nii lahkest pakkumisest ütles Priit ära. Ja liimis jälle oma saapaid. Osa tänasest teekonnast käis tennistega. Et saapaid hoida külmema ja kõrgema kliima jaoks. Sest kuidagi moodi peab ta nendega üle kuru minema ja matka lõpuni käima.

Söögi peale kulus täna 1110,0 ruupiat. Vesi 90,0 ruupiat. Mida kõrgemal, seda kallimaks läheb veepudeli hind. Huvitav, mis on kõige kallim hind, millega peame vett ostma? Kõrgus oli 1900 meetrit.