Friday, December 16, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 17.10.2016.a!

Täna oli siis meie kõige tähtsam päev siin Nepaalis. Annapurna ahelikul asuva Thorung La (olen kohanud mitmeid erinevaid kirjapilte mainitud nimele) kuru ületamine. Ja ilusasti kolmeteistkümnes päev meie reisil. Tõeline vedamine! Äratus oli 3:45. Pulss 65. Hapnik 95. Hapnikusisalduse näidud on paremaks läinud võrreldes vahepealsetega. Hommikune puder ei läinud täna jälle alla väga hästi. Õnneks olime Marikaga taibanud ka täna hommikuks võtta keedumunad pudrule juurde. Sellest mulle täiesti piisas. Söögiraha mina enam ei maksnud. Mul oli tekkinud söögiraha osas väike ülejääk uuesti. Liikuma hakkasime 5:00. Üks grupipilt veel enne starti. Õues oli kohutavalt külm ja pime. Tõusu alustasime 4850 meetri pealt. Pealampidega.

Mina olin kaotanud muidugi aga ära kuskile oma lambi. Ilmselt unustasin selle üle-eelmisesse ööbimiskohta. Natukene kahju oli, sest olin just Nepaali tulekuks ostnud endale uue lambi. Nii, et nüüd pimedas astuda ei olnud just väga mugav. Aga õnneks oli ilm enam-vähem selge ja kuu valgustas rada täiesti piisavalt. Peatuseid eriti teha ei tahtnud. Liialt külm oli selle jaoks. Korraks jäid seisma. Viieks minutiks umbes. Siis hakkas juba hirmus külm ja tekkis tahtmine vaikselt edasi minna. Kotti ei võtnud ma kordagi seljast ära: see soojendas hästi selga. Isegi üks väike majakene, kus kohvik, oli raja peal veel. Osad meie grupistki käisid sees soojas. Samas oli rada väga mõnus. Nii järsku tõusu ja ronimist, nagu eile olime kogenud, täna ei olnud ette näha. Astusime vaikselt igaüks omas tempos. Mõned küll koondusid kellegi selja taha, kui käimise kiirus sobis. Aga üldiselt olime jagunenud väga mitmeks grupiks ja rivi venis suhteliselt pikaks. Lund ei olnud ka kõrgemale tõustes. Tean samas aastaid, kus oktoobris on paks lumi juba Manangis maas olnud. Pimedas saime astuda ühe tunnikese. Kella kuuest oli juba enam-vähem valge. Ning olime näinud imeilusat päikesetõusu mäetippude tagant. Lambi puudumine väga ei seganudki. Suutsin siiski selle tunnikese pimedas kobades ikkagi edasi liikuda ja seda suhteliselt normaalse tempoga.

Kahe ja poole tunniga olimegi üleval kurul. Osad meie grupist olid jõudnud siiski palju varem. Kõige kiirematel kulus natukene üle kahe tunni aega. Minul ja minuga koos liikujatel siis 2,5 tundi. Hiljem tulijatel minust kuskil 15-20 minutit kauem. Varem jõudjad olid leidnud ilusa väikese tuulevaikse lohu vahetult enne kuru, kus oodata teisi järele. Jäime Marikaga algul raja peale ootama, lootuses, et tagumised tulevad kohe meie järel. Tegelikult ei viitsinud lihtsalt alla ronida rajalt, sest arvasime, et liigume kohe-kohe edasi. Aga nii kohe nad ei tulnudki! Pidime ikka üks veerand tunnikest ootama. Selle ajaga jõudis hakata nii külm, et ronisime meiegi ikkagi alla teiste juurde. Külm oli vaatamata sellele, et esimese asjana peatudes olin koukinud seljakotist välja oma päästja sulejope ja selle ruttu selga tõmmanud. Ootamise ajal jõudsin süüa ära ka viimase šokolaadi kaasa võetud varudest. Kui kogu meie grupp koos oli, liikusime selle viimase 100 meetrit kuru tipuni ära. Üleval oli päris palju rahvast. Ning meeletu tuul! Ja veel meeletumalt palvelippusid lehvimas. Kogusime oma grupi kokku, saime natukene aega oodata pildistamise järjekorras ning saime meiegi grupipildi tehtud kuru sildi ees.

Olime siis nüüd tõusnud 5416 meetri kõrgusele. Enamusele grupist oli see taas kõrguse rekord! Enesetunne oli ikka super hea! Kergendus, et see matka kõige raskem osa nüüd seljataga. Väike uhkus ja heameel, et sellega ikka kõik hakkama saime ja eesmärk saavutatud. Et kõik me olime jõudnud üles. Ning isegi pisikene nukrus, et nüüd edasi on ainult lihtne kõik. Et koormust rohkem eriti pole kehale anda. Minul oli kogu matka aja kotis kaasa veetud kaks Eesti lippu, mis sõbranna Alice oli mulle kaasa andnud. Olin need õhtul juba seljakotist välja otsinud. Ühel oli kahjuks pika kotis veedetud aja jooksul varda otsast ilus nupukene ära murdunud. Aga see väga ei rikkunud tema välimust. Marika oli pannud need kurule jõudmise ajaks oma väikesesse seljakotti, et vajadusel kohe kiiresti kätte saaks. Nüüd jätsime ühe lipu kurule palvelippude sekka. Teise otsustasime kinkida pärast matka meie giidile Ratnale. Esialgu läks siis Marika kotti tagasi.

Lund ei olnud teragi ka siin päris üleval kurul. Natukene oli näha ümberkaudsetel kõrgematel tippudel lumemütsakuid. Ja see oligi kõik! Lumes me sumpama ei pidanud kordagi. Isegi ühe jalaga ei saanud lume peale astuda. Ühesõnaga ilmaga vedas meil ikka täiega! Fotod tehtud, hakkasime varsti ka alla poole liikuma. Sest külm tuul muutus mingil hetkel ikka väga vastikuks ja piinavaks ning puhus läbi kõikidest seljas olevatest riidekihtidest vaatamata sellele, et need oleks pidanud olema kõik tuulekindlad! Alla minek läks kiiresti. Olles paarsada meetrit laskunud, hakkas isegi minul palav. Sulejope oli mul ju siiani veel seljas. Tegime siis kõik esimese riietumise peatuse. Võis ära võtta paksu jope, kindad, paksu mütsi ja salli.

Vaated olid imelised. Asusime ikka veel peal pool pilvi. All orus oli paks pilvevaip. Seal asuvat küla paista ei olnud. Laskumine oli suhteliselt järsk. Alguses oli ju väga tore vahelduseks meeletult raskele tõusule tulla mäest alla. Aga pikapeale hakkas natukene tüütuks muutuma. Jalad (eriti põlved) hakkasid valutama, kohutavalt palav hakkas. Ainukene osa minust, mis laskumist nautis järjepidevalt ja kindlalt, olid minu plaasterdatud kannad. Laskumisega ei puutunud ju katkised kohad vastu saabast. Esimest korda pärast haavade tekkimist sain liikuda piinava valuta. Aga järjest palavamaks läks. Olles umbes tunnikese laskunud, tegime veel ühe, põhjalikuma riietuse peatuse. Ehk siis sooja pesu seljast eemaldamise peatuse. Mina oma suures laiskuses ei viitsinud millegipärast aga nüüdki veel seda teha. Ehk siis minu soe pesu jäi kindlalt selga! Hiljem muidugi kahetsesin oma hetkelist laiskust. Siis, kui veelgi allapoole jõudes kohutavas palavuses piinlesin ja ojadena higistasin.

Õnneks jõudsime varsti esimeste majakesteni, mis osutusid paariks  restoraniks. Olime laskunud 4200 meetri peale ehk natukene üle 1200 meetri juba. Tegime seal lõunasöögi pausi. Seal siis riietusin WC-s ka esimese asjana ümber. Ja lõunaks sõime, üllatus-üllatus, tomati-nuudlisuppi. Sööki pidime päris tükk aega ootama täna. Aga samas oli pärast nii elamusterohket päeva tore päikese käes vedeleda ja puhata. Ja väga mõnus oli olla! Meie laua lähedal oli mingi imelik suur metallist kolakas. Selgus, et see on kohalike jaoks väga tähtis leiutis. Nimelt on tegemist küpsetajaga, kus päikese käes valmib söök lihtsalt niisama. Ei kulu kütet ega muud energiat söögivalmistamiseks. Sinna asjanduse (see asi nägi välja nagu UFO laev!) keskele pandi pott, kastrul või mõni muu käepärane anum valmistatava söögiga. Küpsetaja tuli keerata ilusasti näoga päikese poole. Ja seal see asi siis valmis tasakesi. Näiteks sai sellega teevettki keeta. Ja kõik need asjandused on küladesse paigaldatud riigi rahastamisel, et toetada kohalike elanike hakkama saamist.

Pärast lõunat oli meil ööbimise kohta veel laskuda üks tund. Kogu selle tunni jooksul saime nautida imelisi vaateid ümbritsevatele mägedele ja orule, kus asus Muktinath. Meie sihtmärk täna õhtuks. Sinna jõudmiseks tuli meil laskuda veel 400 meetrit kõrgust. Kokkuvõttes koosnes siis meie tänane päev alustuseks 566 meetrisest tõusust üles kurule ja siis 1616 meetrises laskumises Muktinath`i. Kogu Annapurna ring aga pidavat hõlmama endas 27 000 meetrit mäest ülest ronimist ehk siis tõusu. Päris palju on siin tulnud tõesti ronida üles-alla. Ei ole nii, et on pidev tõus või pidev langus. Rada käib enamuses ajast siiski nii üles kui alla. Olenemata sellest, mis on lõplik eesmärk. Et kas siis ronida üles. Või tulla alla.

Ma olen siin Nepaalis matkates palju imestanud jalgratturite üle, kes läbivad meiega põhimõtteliselt samu radasid. Ainult kõige hullematel kitsastel, kõva ronimist nõudvatel lõikudel, pole me kohanud ühtegi ratturit. Mõned päevad tagasi väga järsul rajal üles poole rühkides hakkas neist küll kohe päris kahju. Üks noormees pressis ennast ilmselgelt toore jõuga mäest üles. Meist mööda jõudes tegi peatuse, käis põõsa taga oksendamas ning sõitis edasi. Õnneks tuli siis väike jupp laskumist. Sai natukene taastuda. Aga tänagi möödus meist väga palju jalgrattureid. Kuid nüüd tundus see mulle veel võimatum ja ohtlikum. Sellist järsku laskumist mina rattaga küll ei riskiks vist ette võtta. Ilmselt ma jalutaks enamus aega ratas käekõrval.

Muktinath´i jõudes aga tervitas meid juba kaugelt eemalt  linna kõrval kõrguv suur Buddha kuju. Parasajagu oli mäe veerul asuvas kloostris mingi püha või tseremoonia, sest terve tee alla linna südamesse, tuli meile vastu kloostri poole liikuvaid pidulikult riietatud kohalikke, kelledel eesmärgiks kloostrisse jõudmine. Meie hotell asus aga täiesti linnakese keskel. Saime oma toad kätte. Koorisime riidest lahti sooviga minna pesema. Aga sooja vett ei olnud! Ilmselt ei suutnud meie nii kaua oodata, et soe vesi jõuaks neljandale korrusele. Loputasime end külma veega üle. Aga seda poleks isegi vaja olnud! Sest WC-s vett tõmmates sain ma väga ootamatult külma dussi osaliseks. Nimelt ei olnud veetoru üldse ühendatud WC-e poti loputuskastiga. Ehk siis vett tõmmates lahmas vesi otse kogu ruumi laiali suure joana. Hea, et olin just dussi alt tulnud. Siis selles mõttes, et mul polnud seljas riideid, mis oleksid läbimärjaks saanud.

Elektrit meil ka ei olnud. Marika käis all vastuvõtus asja uurima. Elekter pidi tulema kell seitse ja pott lubati kohe korda teha. Üsna varsti tuli tõesti üks meesterahvas, kes käepäraste vahenditega meie tualetis ühendas veetoru uuesti loputuskastiga. Aga edaspidi olin vett tõmmates väga ettevaatlik! Natukese aja pärast, olles ennast suutnud siiski veidi korrastada ja värskendada pärast rasket päeva, kohates Andrest ja Priitu, selgus, et soe vesi olevat siiski olemas olnud. Me olime lihtsalt liiga kiired ja kärsitud. Aga nüüd suundusime linna peale. Jalutasime selle ühest otsast teiseni läbi. Väga palju oli kohaliku käsitöö ja ehete müüjaid tänava ääres. Ehted on neil väga ilusad! Ostsime meiegi natukene neid kaasa. Mina ostsin endale ühe ripatsi ja lastele kingitused. Meie linna peal tiirutamise ajal lõppes nähtavasti mäe otsas kloostris tseremoonia, sest äkki hakkas rahvas mäest alla liikuma meile vastu. Enamus jala, aga ka hobuste ja eeslitega. Meile tundus mingil hetkel, et need hobused osutavad ilmselt mingit taksoteenust. Et kes ei jaksa või viitsi ise käia, siis on võimalus tellida endale hobune treppi.

Kohtusime ringi käies mitmete meie grupikaaslastega. Kui Andrese ja Renega kokku juhtusime, otsustasime minna kohvikusse kõik koos. Muktinath´is on Bob Marley kohvik ja hotell. Soovisime seal kohvi (siis seda päris kohvi jälle!) juua ja kooki süüa. Tellisime õunapiruka endale kõik. Meie Marikaga saime (kuna tellisime esimestena) oma pirukad ikka tükk aega varem kätte. Ikka nii palju varem, et selleks ajaks kui jõudsid Andrese ja Rene omad, ei olnud meie pirukatest enam midagi alles. Aga meeste pirukad olid seevastu mikrolaineahjus soojaks tehtud! Jalutasime hetke veel ringi kohvikust tulles, aga õues oli läinud kohutavalt külmaks. Isegi kohalikud värisesid ning imestasid, et miks täna ometi nii külm on. Suundusime hotelli tagasi. Saime õhtusööki oodates lugeda ja telefone laadida söögisaalis. Sest tõesti mõned minutid pärast seitset tuli elekter tagasi.

Elektriga on neil siin nii, et päeval ei olegi seda. Hommikul on mingil kellaajal. Ja siis õhtul seitsmest umbes üheteistkümneni. Sain nüüd ka lõpuks aru, miks mõnel ööl on juhtunud nii, et minu telefoni või fotoaparaadi aku, ei olegi ennast hommikuks täis laadinud. Igal suuremal majapidamisel ja hotellil/restoranil on seega lisaks veel oma generaator, millega varustatakse kõige tähtsamaid asju. Nagu näiteks elementaarne valgustus. Õhtusöögiks sõin täna kana. Oli väga hea! Suhteliselt vara läksime magama. Homme on ootamas matka viimane päev. Ehk siis alates ülehomsest ei liigu me enam ainult omal jalal edasi.

Raha kulus söögi peale täna koos kohvikuskäiguga 1835,0 ruupiat. Ning ehetele ja kingitustele 3150,0 ruupiat. Aga nüüd on üks reisi keerulisemaid osasid tehtud. Või isegi kaks! Kuru ületatud. Ja kodustele kingitused ostetud!

Tuesday, December 6, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 16.10.2016.aasta!

Äratus täna 6:00. Sutsukene varem kui tavaliselt. Kõige tavalisem äratus on meil siin olnud 6:15. 7:00 oli hommikusöök. 7:30 startisime. Pulss 66. Hapnik 88. Kuidagi hirmus halb tundus mulle see viimane näit. Aga enesetunne oli sellele vaatamata väga hea. Välja arvatud muidugi see, et täna hommikune puder ei olnud jälle just kõige meeldivam söök. Putru nad teevad siin ilmselt nii, et valavad kiirpudrule kuuma vee peale. Aga siis segamisega väga hoolikad ei olda. Ühesõnaga koosnes see puder sellistest klimpidest. Mina ei suutnud neid alla neelata. Õnneks olime me võtnud Marikaga kahe peale kaks keedetud muna (mune pakutakse siin alati kahekaupa). Minu hommikusöök koosneski siis ühest munast, piimaga teest ja paarist lusikatäiest pudrust. Ning Nepaali piimaga tee on taevalikult hea! Ma olen loobunud siin kohvi peale mõtlemastki. Ja asendanud kõik võimalikud muud tavapärased joogid (muidugi välja arvatud vesi!) vürtsise piimaga teega. 

Paljud hommikud on meil alanud siin kohutava suitsuhaisu sees. Kohalikel on kombeks panna väikesesse metallpotikesse igal hommikul kadakaoksi põlema ukse ette, trepi peale või väravale. See on nende puhastusrituaal ja komme. Kadakasuits aitab pahasid vaime ja halba energiat peletada. Isegi vanadel eestlastel on olnud komme kadakasuitsuga tubadest pahalasi välja ajada. Aga selle suitsu kirbe lõhn on päris jube. Majad on neil suhteliselt hõredad. Mingit soojustust ega muud taolist ei kasutata. Seega kõik, mis on väljas (välja arvatud vihm, sest katused üldjuhul ikka peavad!), on ka sees. Tuul, vinguhais ja muu selline. Mõnel hommikul võttis suits lausa vee silmist välja. Samas pidi asi olema hea eesmärgi nimel. Äkki isegi aitab meid see meie teekonnal! Ja ajab kõik pahad vaimud, pahalased, kurjad trollid ja muud säärased ebameeldivad tegelased meie teelt kõrvale!

Kõrgust võtsime täna kõvasti. Ning tõus oli järsk. Üldine tempo on muutunud veelgi aeglasemaks. Ehk siis kõrgus annab tunda vist. Täna oli Andresel paha olla. Andsin talle ühe lehe Diacarbi oma tabletikogust. Kogu grupil oli piisavalt palju iseendaga tegemist. Iga järgmise künka otsa jõudsime hingeldades. Eks see lõpp ongi järsem. Homme ootab meid ees kuruületuse päev ehk viimane jupp tõusta. Siis on meie eesmärk täidetud, kuru ületatud ning ees ootab ainult allaminek veel. Aga taas kord saime nautida imelisi Himaalaja vaateid. Eilsest alates pole ka metsa enam, mis vaateid segada võiks. Hommikupoole mõned kadakad veel olid näha. Kuna grupi tempo on kõvasti aeglasemaks muutunud täna (keegi ei torma võidu peale enam), siis mina sain kohe mõnuga imetleda loodust, pildistada ja niisama mõnuleda.

Lõunaks jõudsime Thorung Base Campi 4450 meetri peal. Täna oleme jalutanud läbi ainult ühest külast. Külad lõppesid otsa! Edasi tulevad ainult spetsiaalselt matkajate  tarbeks rajatud teemajad. Nii kõrgel siin piirkonnas ei ela enam isegi šerpad mitte. Šerpad on siis üks Nepaali paljudest rahvustest, kes elavadki just kõrgmäestike piirkonnas. Ametlik riigikeel on küll nepaali keel, aga kokku räägitakse riigis umbes 30 keelt. Šerpa keel siis seal hulgas. Tihti nimetavad aga välismaalased kõiki kandjaid šerpadeks. Šerpa ei ole siiski üheski kohalikus keeles mitte kandja, vaid hoopis ühe kohaliku Himaalaja rahvuse nimetus. Siin mägedes elav rahvas. Siin kohal oleks sobilik mainida, et kogu Nepaali rahvastikust on kirjaoskajad vaid umbes pooled.

Lõunaks sõime tomati-küüslaugu-nuudlisuppi. Maitses väga hästi! Natukene istusime veel. Siis ootas ees tänase päeva viimane pingutus: tõusmine High Campi ehk ülemisse laagrisse. Ronisime ja ronisime. Siin oli nüüd küll kogu Annapurna ringi kõige järsem ronimine. Kuid tegelikult oli astuda mõnus. Mägedes liigud nii või teisiti natukene aeglasemalt võrreldes tavapärasema olukorraga. Läksime igaüks oma tempoga. Aeg-ajalt puhkepause tehes. Matkal astudki tavaliselt jalg jala ette. Isegi mõtlema ei pea millelegi keerulisemale kui sellele, kuhu, millal ja kuidas, teha järgmine samm. Kiiremad sportlased liikusid ees. Kui olime peaaegu üles jõudnud ja lõpp juba paistis, tulid meile alla vastu Rene ja Jüri. Rene võttis minu koti, Jüri meie teise Tiidu koti, ning vedasid need selle viimase jupi veel üles ära. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Kotist vabanenud, avastasin mina kui hea on pildistada ilma kotita. Jalutasin siis natukene päris rajast kõrvale, et mõned head fotod saada. Laager asus väga ilusa koha peal. Midagi muud peale kivide, kalju ja rusunõlva muidugi enam ümbruses väga näha ei olnud. Ainult kivid ümberringi. Lõunapeatuses olid siiski veel mõned kadakad olemas. Nüüd ei õnnestunud peale mõne üksiku kuivanud rohututi ja sambla mitte midagi näha. Kuid õnneks ei ole me siiamaani veel lund kohanud oma teel. On ette tulnud aastaid Annapurna ümbruses nagu mainitud, kus juba oktoobris on Manangis näiteks lumi maas. Ilmaga on meil väga vedanud! Isegi vihma pole saanud eriti, mis siin ene lume tulekut nii tavaline on. Ühel pärastlõunal oleme ainult sutsukese vihma käes matkanud. Kui mina laagrisse jõudsin uuris Rene mu käest, et mida kaasas kannan, et mu kott nii raske on!? Vastasin, et raamatuid. Näiteks on mul kotis 700 leheküljeline Mussolini elulugu. Rene võttis seda hea naljana! Meie kandja liikus täna aga jälle väga kiiresti meie ees ja võttis meile toad ära. Muidu oleksime olnud väga õnnetus olukorras meiegi. See viimane laager enne kuru ületamist oli nii rahvast täis, et osad matkajad pidid magama söögisaalis laudadel ja põrandal. Üks tütarlaps palus luba meie toas riideid vahetada. Söögisaalis kõigi ees seda tõesti ei tee ja WC-s oleks väga ebamugav.

Meil olid aga mõnusad toad! Olime tänulikud Ratnale, et ta selle peale tuli, et meie kandja ka täna hommikul kohe kiiresti ette saata ja kandjale selle eest, et ta sellega hakkama sai. Nautisime Marikaga natukene aega oma toa ukse ees istudes ja lugedes päikest. Kui päike mäemassiivi taha kadus tahtis külm kohe kahe sekundiga ära võtta. Siis ei jäänud muud üle kui tuppa kolida. Istusime natukene toas. Korrastasime oma asju. Pakkisime kotid enam-vähem hommikuks valmis. Väga vara tuleb hommikul tõusta. Kella viiest plaanis Tiit juba liikuma hakata. Ilmselt ootab meid homme ees matka kõige raskem päev. Siis läksime õhtust sööma. Söögisaal oli ikka meeletult ülerahvastatud. Saime ühe laua ääres jupikese ruumi. Meie grupi kogunedes pidime siis natukene trügima, et ära mahtuda. Väga kaua ei istunud ka täna õhtul. Esiteks on homme ees väga raske päev. Ja teiseks ei saa söögisaalis ööbijad enne, kui kõik tubades olijad lahkunud, magama minna.

Söögile kulus täna 1620,0 ruupiat ja veele 60,0 ruupiat. Eelmises ööbimise kohas oli veevõtupunkt jälle. Poes ja teemajades on vesi sellisel kõrgusel juba mõnes kohas olnud isegi kuni 200,0 ruupiat. Ja poodi siin loomulikult enam ei ole. On ainult hotelli väike müügipunkt, mis ongi ainult matkajatele mõeldud. Asustust nii kõrgel ei ole enam. Kõrgus High Campis 4850 meetrit. Täna oli ka haruldane päev: sellisel kõrgusel ei olnud enam internetti. Ning telefonilevi puudus isegi minul! Seda võis muidugi seletada sellega, et kuna kohalikud enam siin kandis nii kõrgel ei ela, siis riik ei panusta infrastruktuuri väga põhjalikult. 

Monday, December 5, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 15.10.2016. aasta.

Täna ma isegi ei üritanud putru tellida: eile hommikune kogemus oli väga eredalt ja eemaletõukavalt veel meeles! Piirdusin ühe keedetud muna ja saiaga. Kohvi ma siin ka ei joo. Välja arvatud tõesti eile kohvikus, kus sai päris kohvi. Piirdun hommikuti nepaali teega. Jube magus, aga samas hirmus hea jook piima ja vürtsidega. Hommikul startisime 8:10. Ilmselt üritasime seda teha kell kaheksa täpselt. Pulss oli 67. Hapnik oli 92. Hapniku näidud on hakanud kõigil vähehaaval langema. Aga nii kaua, kui alla 60 ei pidavat olema, siis polevat hullu. Minul on aga selleni ikka veel pikk tee langeda. Söögiraha maksime Tiidule 2500,0 ruupiat. See on siis kahe päeva eest kokku.

Palju meil täna muidugi käia ei olnud - kell kaksteist olime saabunud juba ööbimise paika Yak Kharka´sse. Natukene rahulolematud olid muidugi mõned grupiliikmed. Me kihutame kogu tee meeletu tempoga, mistõttu tee peal eriti midagi tähele panna ei jõua ega imelisi vaateid nautida. Ja siis passime pooled päevad niisama hotellides. Kõi kõige! Oleks parem tõesti rajal natukene tempot alla võtta ja rohkem nautida. Aga minu ikka veel plaasterdatud ja katkised jalad muidugi rõõmustasid lühikese päeva üle. Igal hommikul teibin nad korralikult kokku, et saabas võimalikult vähe kandade peale hakkaks. Aga käies on valus ikka. Iga samm annab tunda. Ööbimise kohta jõudes saapaid jalast võtta on üks suurimaid naudinguid siin matkal. Paranemine on siiski aega nõudev. Kui haav lahtiselt on ja kuivama hakkab, on hommikuks natukene juba paranenud. Uus õrn nahk on kasvanud katkisele kohale. Kuid päev läbi käies on see varsti juba uuesti katki hõõrutud. Mulle tundub, et ega see enne ei paranegi, kui matkapäevad läbi ja ei pea enam saapaid üldse jalga panema.

Samas oli meil täna kõvasti ronimist kõrgusesse võrreldes läbitud tee pikkusega. Ehk siis oli rada päris järsk sellest tulenevalt. Kõrgust võtsime oma viissada meetrit. Tee peal uurisime Rene teleskoobiga kitsesid mäeküljel turnimas. Täiesti uskumatu ikka milliseid seinu ja nõlvu pidi nad suudavad liikuda! Ja kui märkamatuks nad seejuures jäävad oma väga kaitsevärvuse tõttu, mis perfektselt sulab kokku taustaks oleva kaljuseinaga. Meie poleks ilmselt ise näinud kedagi. Kohalikud on aga õppinud neid jälgima ja leidma nad üles ka väga hästi maastikku maskeerununa. Aga jah, tõesti, minu arvates ronisid need kitsed küll üles mööda täiesti püstloodis seina!

Ühel peatusel ostsime kurki kohaliku naise käest. Paljud küll ei julgenud seda teha. Ei usaldanud nad kohalikke arusaamasid hügieenist ja haiguste levikust. Minule aga pole mingid kõhuhädad kunagi väga ligi pääsenud. Kurk oli hea ja mahlane! Kes sõid, need kiitsid!
Ilm on aga ka päeva ajal läinud päris külmaks. Päeval särab päike küll kõrgel taevas, aga temperatuur on kõvasti madalam võrreldes veel paari päeva taguse ajaga. Kindlalt on minul jalas juba paar päeva pikad püksid. Samuti pikkade varrukatega pluus. Igas peatuses on esimene asi toppida midagi sooja selga, et oma märja ihuga kõva tuule käes ei külmetaks. Täna hommikul otsisin koti sügavusest välja villase mütsi ja sooja kaelasalli. Siiani on õhukesed sallid asja ära ajanud: üks kaelas tuule eest kaitseks ja teine peas. Alguses siis päikese ja hiljem külma vastu.

Pesemist sellisel kõrgusel ja temperatuuril külma veega ei taha mina isegi ette kujutada mitte. Seega ainus, mis täna teha saime, oli riputada päeval seljas olnud riided rõdu äärele tuulduma. Riided vahetatud kuivade ja natukene vähem lõhnavate vastu, läksime lõunat sööma. No ja võite ära arvata, mida me siis täna lõunaks sõime? Igal juhul oli väga hea! Pärast lõunat pugesime magamiskottidesse ja magasime paar tundi mõnusalt. Aga siis ajas tuul ukse suure paugu ja kolinaga lahti ning uni oligi läinud! Ronisin oma soojast ja mõnusast pesast välja ning sulgesin ukse. Aga olles sedasi juba üles aetud mul rohkem und ei olnud. Unega võib kõrgmäestikus üldse probleeme olla. Väga paljud ei saa öösiti und. Mida kõrgemale, seda halvem magada. Öine uni aga on tegelikult hindamatu väärtusega mägedes ja seda just sellise kõrgema raskusastmega matka puhul. Sest kui öösel korralikult maganud ei ole, ei ole matkajast eriti ka päeval asja, mistõttu süvenevad kõrguse poolt tekitatud vaevused ja päevane liikumine muutub väga keeruliseks ja justkui kannatuste rajaks. Meie oleme siin aga maganud kui vanajumala selja taga. Eks oma osa on siin ka sellel, et magame mugavalt igal öösel paksu madratsiga voodites. Kõik minu eelmised matkad on olnud telgis ööbimisega. Sellist mugavust ja luksust naudin tegelikult esmakordselt.

Ajasime Marikaga siis ennast ikka üles ja läksime söögisaali kuuma vett jooma ja raamatut lugema. Tänane teemaja oli natukene erinev kõigist eelmistest. Kui muidu siiani on kõik olnud sellised väga kompaktsed ja paljud ainult ühe hoonena, siis nüüd oli meil söögisaali ja kööki jõudmiseks vaja lausa tänav ületada. Jalutasin hetke hotelli ümbruses ringi. Tegin eemal paistvatest lumistest tippudest mõned pildid. Üks kohalik noormees asjatas hotelli kõrval asuvas köögivilja aias. Mind märgates, tegelikult vist minu huvi mäetippude vastu, asus  ta varmalt mulle selgitama, et millised tipud siis siit kätte paistavad. Olid need siis Annapurna I-III ja Gangapurna. Noormees aga kattis käepäraste vahenditega salatit, kõrvitsaid, kapsaid ja porgandeid ning muud taolist. Sain aru, et saabumas on erakordselt külm öö. Ega õues oligi juba päris külmaks läinud. Samas on ilm praegu olnud meie vastu suhteliselt armulik. Lund ei ole me veel kohanud. Mõnel aastal on olnud samal ajal isegi Manangis juba paks lumi maas. Hea meelega läksin söögisaali küdeva ahju äärde sooja. Seljas ikka Katmandust ostetud sulejope ning jalas villased sokid.

Õhtusöögiks tellisin mina endale kõige uhkema roa täna: jakifilee. Jakk on Nepaali tüüpiline veis. Looduslikult elavad jakid praegu veel ainult Tiibeti territooriumil. Ning tegelikult on peaaegu kõik Nepaalis kasvatatavad isendid, lehma-jaki ristandid. Emaseid järglasi nimetatakse zomodeks. Isaseid zokjakkideks. Zomosid peetakse piima saamiseks. Nõlvadel nähtud karjades olid üldiselt zokjakid, kelle põhiline ülesanne on koormat kanda. Suvel  on kari kõrgel mägedes. Talvel liigub natukene alla poole - 3000-3500 meetri kõrgusele. Jakke kasvataksegi Nepaalis kõrgemal piirkondades, kus lehmade jaoks muutuks temperatuur ja ilm juba ekstreemseteks. Üks hämmastav tähelepanek veel meie bussisõidust matka alguses: peale Eesti pole ma väga palju kuskil kohanud musta-valge kirjut lehma. Aga siin, Nepaalis, on sellised! Minu praad toodi aga peaaegu põlevana lauale. Keele tahtis alla viia! Igal juhul väga toitev ja hea. Võtsingi kõige kallima söögi, et natukene vähendada jälle ette makstud summat. Ja loomulikult tahtsin proovida ära jaki liha.

Käisime täna koos peatustega kokku ainult neli tundi. Kell 12.00 ehk keskpäeval olime hotellis. Yak Kharkas. Tavaliselt matkaolukorras ei saaks nii vara veel lõunapausilegi. Alati on tempo särtsakam ja jaksu rohkem enne lõunat. Seega üritataksegi käia suurem osa teekonnast ära enne lõunat, et siis pärastiseks jääks lühem tee. Aga kui teekond nii lühikene ongi, pole muidugi vahet. Kõrgus 4050 meetrit. Söögile kulus päeva peale kokku 1840,0 ruupiat. Suurim summa siin oldud aja jooksul. Aga kuna mul oli ette kogunenud jälle peaaegu 1000,0 ruupiat, siis võisin seda endale lubada. 200,0 ruupiat läks interneti peale. Teine koht, kus pidime maksma wifi eest.