Tuesday, December 26, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 13.11.2017.

Bangkok´i jõudsime hommikul pool kuus. Bussijaamast istusime takso peale ja sõitsime Wat Arun´i juurde lootuses, et äkki on tempel kuuest-seitsmest lahti ja saame selle kohe üle vaadata. Aga võta näpust: Wat Arun avatakse alles kell üheksa. Kuigi jah, minu tark raamat kinnitas, et seitse. Tegime päikesetõusus mõned pildid templist ning sõitsime jõepaadiga teisele kaldale. Bangkok asub kahel pool Chao Phraya jõge Siiami lahest 20 kilomeetrit ülesvoolu. Tai pealinn on ülikülluslik, meeliülendav ja samas parasjagu närvesoov peaaegu kümne miljoni elanikuga metropol. Kuningas Rama I poolt 1782-sel aastal asutatud linna tuntakse taide seas Krung Thepina (inglite linn), lühendatuna selle 150 tähe pikkusest täisnimest. Bangkok on ühest küljest elav õppetund kontrollimatu linnalaienemise ohtude osas, kuid samas on see ka üks maailma põnevaimaid linnu. Katkematu ööelu ja turud, poed ja restoranid ning võrratud  wat´id, muuseumid, paleed ja pargid pakuvad igaühele midagi. Mind hämmastas Bangkoki liiklus: sellise mastaabiga linnas sujus liiklus kohutavalt hästi. Mitte ühtegi seisvat ummikut. Aga jah, kõik see toimub siin ka mitmel tasandil. Mõnes kohas on autoteed lausa kolmekordsed.

Korraks vaatasime sisse Wat Pho´sse - kuid seegi oli suletud veel. Jalutasime hotellide piirkonda südalinnas. Jätsime neist ühte oma seljakotid. Edasi tutvusime igaüks vastavalt oma soovile Bangkok´iga. Evelin ja Simmo olid siin enamus põhilisi vaatamisväärsusi juba eelneval külastusel ära näinud. Mina olin siin aga esimest korda ning soovisin kindlalt vaadata ära Wat Arun´i, Wat Pho ja Suure Palee koos Wat Phra Kaeo´ga. Jalutasin jõebussi peatuskohta tagasi ja sõitsin teisele kaldale. Alustasin oma ringkäiku uuesti Wat Arunist ehk Koidutemplist. India koidujumal Aruna järgi nime saanud Wat Arun on Bangkok´is silmatorkav maamärk. Nime saamisest räägib legend, et kuningas Taksin saabus rüüstatud pealinnast Ayuthaya´st siia 1767-nda aasta oktoobris just päikesetõusuks. Peagi suurendas ta sellel kohal seisnud väikese templi kuninglikuks kabeliks, et paigutada sinna Smaragd-Buddha.

1434-ndal aastal lõi välk sisse Põhja-Tais Chiang Rai Wat Phra Kaeo templi ched´isse, paljastades lihtsa kipskuju. Templi abt hoidis kuju oma elukohas, kuni mureneva kipsi alt paljastus peidus olev nefriitkuju. Avastusest kuuldes saatis Chiang Mai kuningas elevantide armee kujule järele. Kuid Smaragd-Buddhat kandev elevant keeldus Chiang Mai poole pöördumast. Tõlgendades seda ettekuulutusena, suundus kaaskond Lampangi. Järgneva sajandi jooksul vahetas kuju mitmeid kordi asukohta, kuni see 1552-sel aastal viidi Wat Pha Kaew´i Laosesse. Alles siis, kui kindral Chakri (hilisem Rama I) 1778 Laose pealinna Vientiane vallutas, toodi Smaragd-Buddha tagasi Taisse. Seda hoiti 15 aastat Wat Arunis, kuni see suure jõerongkäigu saatel 1785 viidi praegusesse puhkepaika Wat Phra Kaeo´sse Suure Palee templisse Bangkokis. Ehk siis viidi põhimõtteliselt jõe vastaskaldale.


Kuigi kell oli juba üheksa läbi, ei olnud peale minu templis eriti inimesi. Sain uhkes üksinduses ronida mööda monumendi treppe. Kahjuks oli nüüd suletud külastajatele keskmise prang´i nii öelda kolmas korrus. Pääses vaid teisele. Wat Arun koosneb ühest keskset prang´ist (monoliitne torn), mille igas nurgas on üks väiksem prang ning igas ilmakaares üks mondop (ruudukujulise põhjaga torni või katusega väike ehitis, milles hoitakse mõnda püha eset või pühi tekste). Siinsed mondop´id olid katusega. Tornide kompleks on ümbritsetud aiaga ning kokku on kaheksa sissepääsu. Templi praeguse suuruse eest võlgnetakse tänu Rama I-le ja Rama II-le: peaprang on 79 meetri kõrgune ja selle põhja ümbermõõt 234 meetrit. Kuningas Rama IV lisas 19-ndal sajandil tornile portselanikildudest ornamendid. See tähendab siis, et kõigi prang´ide ja mondop´ide kogu pind on kaetud imeväikestest tükikestest koosneva mosaiigiga. Tavapäraselt on Tai wat´ide juures üks või ka mitu eraldiseisvat prang´i või mondop´it. Wat Arun´i teebki haruldaseks asjaolu, et selle templi nö tornid, on ehitatud omaette vaadeldavaks sümmeetriliseks kompleksiks, moodustades justkui täiesti omaette templi. Kompleksi ülejäänud hooned on siiski tavapärasele wat´ile omased ehitised.

Kõige ilusama vaate Wat Aruni kompleksist saab siiski jõelt vaadelduna. Taoline foto on ka Tai kümne bahtisel mündil ning Tai Turismiameti logol. Sõites juba kolmandat korda tänase hommiku jooksul teisele poole jõge tagasi, üritasin minagi saada Wat Arun´i kompleksi fotole. Mingit väga ilusat pilti ma muidugi ei saanud. Järgmisena suundusin Wat Pho´sse, mis ei ole ainult Bangkoki vanim ja suurim tempel, vaid ka Tai keskne riikliku hariduse keskus. Wat Pho´d iseloomustab mingi teatud vitaalsus ja sisseelatud räämas suursugusus. 1780-ndatel ehitas kuningas Rama I krundil asuva 16. sajandist pärit originaalse templi ümber ja laiendas kompleksi. 1832 ehitas Rama III oivalise hoone - Lamava Buddha (üks pikimaid Tais) kabeli, ja muutis templi õppimiskohaks. Tänapäeva Wat Pho on traditsiooniline meditsiinikeskus, mille üks osa on kuulus Massaažiinstituut. Üle tänava asub templi mungaklooster, mis on koduks umbes 300 mungale.

Siinses templis oli nüüd juba hulgaliselt rohkem rahvast. Et näha ära kuulus Lamav Buddha, tuli ikka natukene trügida. Kõnealune kuju on 46 meetrit pikk. Lamava Buddha jalataldade vapustavad ja ülikeerulised pärlmutterkujundid kujutavad 108 lakśana´t, mis on tõelise Buddha heaendelised tunnused. Lamava Buddha hoone taga ehk siis Buddha turvalises seljataguses kasvab Bodhipuu (püha viigipuu). Arvatakse, et  see kasvas just tolle puu pistikust, mille all Buddha Indias mediteeris. Kahjuks jäid mul nägemata vana Meditsiinipaviljoni siseseintele kinnitatud massaažipunktide asukohti näitavad kiviplaadikesed. Praegu peaks minu raamatu järgi olema paviljonihoones suveniiripood, kuid sellist kohta ei suutnud ma leida vaatamata mõnele eksisteerivale viidale. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ilmselt on viimaste aastate jooksul tehtud siin ümberkorraldusi ning vanas meditsiinipaviljonis on nüüd ilmselt uuesti massaažisalong. Kuid sinna niisama vaatama kahjuks ei pääsenud.

Ning minu viimane, samas kõige suuremahulisem ja tähtsam, huviobjekt oli Suur Palee koos Wat Phra Kaeo´ga. Tempel ja palee moodustavad omavahel suurepärase rikkalikult kaunistatud hoonetekogumi. Mõlemad ehitati samal ajal 1782, kui kuningas Rama I rajas uue pealinna Bangkok´ki. Tema ambitsiooniks oli rajada kuninglik loss ja tempel samas stiilis eelmiste pealinnade Ayathaya ja Sukhotai´ga. Suur Palee oli aastatel 1782-1946 kuninga ametlik residents. Palee ajaloo jooksul on mitmed selle hooned ümber ehitatud. Kompleksis on endiselt mõned valitsushooned nagu rahandusministeerium, kuid enamik ruumidest ei ole kasutusel. Dusiti ja Winichai troonisaalis peetakse siiski endiselt tähtsamaid tseremooniaid.

Wat Phra Kaeo (tuntud ka Smaragd-Buddha templina) puhul on siis tegemist kuningliku templiga. Mõned aastad pärast templi valmimist (1785) toodi Wat Arunist siia üle juba kõne all olnud, Tai kõige püham reliikvia, Smaragd-Buddha. Iseenesest on tegemist väga väikese nefriidist (üldse mitte smaragdne!) kujuga. Olles sisenenud kuju hoidvasse bot´i (wat´is on igal hoonel oma nimi: bot on munkade ordineerimissaal ning tihti asub just selles wat´i tähtsaim Buddha kuju) pidin ikka tükk aega sealses kullas ja karras ringi vaatama, et kuju asukoht üldse tuvastada. Kuju on 66 sentimeetri kõrgune ja põlvede kohalt 48 sentimeetri laiune ning välja tahutud ühestainsast nefriiditükist. Selle autorlus omistatakse ühele hilisele 15. sajandi Lanna koolkonnale. Kuju ise on alati riietatud ühte kolmest kostüümist: kroon ja ehted suvel; kuldne keep talvel ja kullatud mungarüü ja peaehe vihmaperioodil. Valitsev kuningas või tema poolt määratud prints juhatab Buddha riietamist sümboolse tseremoonia ajal. Täna oli Smaragd-Buddha veel kullatud mungarüüs. Pildistada teda ei tohtinud.

Templikompleksi ümbritseb kloosterlik, külluslikult maalitud ja põhjalikult restaureeritud Ramakien´i galerii. Lihtsamalt öeldes on siis kompleksi ümbritseva müüri sisesein täis maalitud. See on ühtlasi Tai iidse legendi Ramakien´i (Tai versioon India Ramajanast) kõige ulatuslikum illustratsioon. 178 pilti maaliti algselt 18-ndal sajandil, kuid niiskuskahjustuste tõttu vajavad need tihti restaureerimist. Maale jaotavatele sammastele on kellaosuti liikumise suunas graveeritud eeposest võetud värsid. Loo tegevus toimub üldsegi mitte Tais vaid Indias ja Sri Lankal. Tegemist on mõistukujundiga headuse võidust kurjuse üle. Kangelane Rama on vooruslikkuse kehastus - ideaalkuningas. Enamus Tai kuningaidki on võtnud omale nimeks Rama.

Olles kõik selle ilu ja hiilguse ära vaadanud, oli silme eest päris kirju ja toss väljas isegi minul. Jalutasin tagasi hotelli juurde. Teised oli juba seal. Nüüd oli plaan minna lõunat sööma. Väga head kohta me ei leidnud, millega kõik oleksid rahul olnud. Kogu reisi halvima teeninduse saime siit aga küll. Tegemist küll popi ja seetõttu ülerahvastatud kohaga, kus hinnad pea sama kallid kui Eestiski. Ning suhteliselt halb söök. Ja külm. Kõhu saime siiski täis. Edasi jalutasime natukene veel ringi. Ostsime kookose jäätist. Jalutasime veel natukene. Siis istusime ühte kohvikusse korraks maha Evelini ja Simmoga (Kaarel läks hotelli basseini ujuma) ja jõime ühed smuutid. Mis olid väga head! Kuigi tegelikult tahtsime me Eveliniga hoopis kohvi. Kuid seni läbi käidud kohtades ei olnud päris kohvi.

Selle saime lõpuks hotelli kohvikust. Üldse kujunes see tänane teine pool päevast, erinevalt esimesest kultuurist küllastunust, jälle selline ühest kohvikust teise käimise ja mitte midagi tegemise päevaks. Ning varsti läksimegi uuesti linna peale, et õhtust süüa. Viimast korda siis. Söök oli superhea! Kõht täis, käisime kiiruga läbi korra toidupoest, et osta koju kaasa viimiseks mõned õlled. Siis hotellist seljakotid. Võtsime takso ja lasime ennast sõidutada lennujaama. Ning oligi kõik meie uskumatult laheda reisiga Taisse. Avastamist ja kohti, kus ringi seigelda, on siin muidugi veel uskumatult palju. Ilmselt peab veel kunagi tagasi tulema. Ning Tai lõunaosa on minul veel üldse külastamata.

Täna kulutasin raha järgmiselt: pilet Wat Arun´i 50, paadisõidud 12, What Pho pilet 100, Suur Palee ja Wat Phra Kaeo 500 bahti, lõunasöök 140 bahti, jäätis ja smuuti ja kohv 85, õhtusöök 120 bahti, õlled poest 110, takso 100 bahti ja lennujaamas kulutasin veel viimase raha, 120 bahti, duriani kommide peale. Kogu reisi jooksul kulus mul 14 666 bahti ehk 385 eurot. Juurde lennukipiletid 501 eurot. No ja Tai raamatu võib ka põhimõtteliselt siia kulude alla ju panna - 21 eurot. Ja kogu lugu! Ei saa pidada just väga kalliks 16 päevase reisi kohta. Ja minu järgmine reis viib mind taas kord koos Evelini ja Simmoga Gruusiat avastama. Neljandaks reisiselliks tuleb kaasa seekord Katariina.

Saturday, December 23, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 12.11.2017.

Täna oli meil jälle natukene luksust: äratuskella polnud hommikul. Suts enne kella üheksat saatis Simmo sõnumi, et süüa saab kuni üheksani. Eile olimegi varasema söömise aja kokku leppinud. Polnud me siis tähelegi pannud, et kogu see luksus üheksast kinni pannakse. Tuligi nõnda kohe sööma minna. Eilsest oli mul veel järgi sinki ja võid, mida kohaliku saia peale panna. Endiselt maitses võileib imehästi! Kohvgi oli endiselt hea. Proovisime teha oma tagasisõidu lennule check-in´i. Kuid natukene liiga vara veel. Sai teha ainult raha eest. Aga seda me ei tahtnud. Tuleb proovida hiljem! Lükkasime selle toimingu lõunani edasi.

Olime otsustanud tänase päeva veeta ainult Nan´is - tutvuda siinsete templitega, osta linna pealt koju kaasa mõned kingitused, süüa enne bussile minekut. Simmo ja Evelin läksid ees templitesse. Mina vähekese aja pärast. Ja Kaarel jäi hotelli magama. Kui ma olin jupp aega juba jalutanud, meenus mulle, et unustasin oma veepudeli hotelli külmkappi (Nan´is oli meil tõesti selline lausa lukshotell, kus külmkapp, õhukonditsioneer, rõdu jne). Mõtlesin, et tühja kah, küll ma need mõned tunnid ka selle kõrvetava päikese käes veeta üle elan. Pärast mõeldud mõtet sain astuda edasi veel umbes 10 sekundit, kui mu kõrval peatus motoroller ja selle juht ulatas mulle sõbraliku naeratuse saatel pudeli jääkülma vett. Küsi ja Sulle antakse! Tegelikult isegi küsima ei pea. Piisab mõtlemisest.

Natukene ekslesin erinevate tänavanurkade rägastikus, ega Taiski pole tänavasildid väga populaarsed, aga varsti ma templini jõudsin. Vähemalt ühe templini. See polnud küll see, milleni ma teel olin. Aga tegemist oli siiski väikese ja armsa wat´iga, mis vääris külastust. Kõige toredam oli see, et seal ei olnud peale minu mitte ühtegi hingelist. Istusin seal tükk aega ning nautisin vaikust ja rahu. Lõpuks ähvardas oht magama jääda. Jalutades edasi nüüd selle templi poole, mis mulle tegelikult eesmärgiks oli, jäi teele ette veel üks imeilus tempel - Wat Sripanton. Üleni kuldne. Loomulikult pidin ma sealgi veetma tükk aega ja lõpuks juhtuski nii, et sinna mäe otsa templisse mulle polnud määratud jõuda. Nii tuligi välja, et Evelin ja Simmo käisid seal ka teiste eest. 

Kell hakkas saama kaksteist ning olime leppinud kokku selleks ajaks kohtuda hotelli fuajees uuesti, et proovida nüüd teha homsele lennule check-in ära. Ning teisel katsel see õnnestuski. Äratasime üles Kaarli ja suundusime jälle templitesse - nüüd kesklinna. Olime neist juba kordi mööda jalutanud. Kuid alati pimedas. Nüüd saime päevavalges põhjalikumalt tutvuda. Alustasime Wat Ming Muang´ist. Imeilus valge tempel. Valge oli muidugi ainult väljast. Seest oli, nagu ikka budistlikud templid, väga värvikirev. Templi hoovi peale oli rahvale imetlemiseks välja pandud pikk paat, millega osaletakse iga-aastasel paatide võidusõidul oktoobri lõpus Nan´i jõel. Kahjuks meie seda enam ei näinud. Küll olime siiski nüüd paadi ära näinud. Arvatakse, et 19-nda sajandi lõpus alguse saanud paadivõidusõitude traditsioon tähistab Krathini hooaja algust, kui linna mehed kingivad kohalikele munkadele uued rõivad. Paadid on kuni 30-meetri pikkused ja võivad kanda kuni 50 sõudjat. Iga naga ehk draakonmao sarnaseks kujundatud paat on välja tahutud ühestainsast palgist ja selle külgi kaunistavad erksavärvilised rahvuslikud motiivid.

Üks kesklinna templitest, Wat Phumin, on kaheldamatult Nan´i kõige suurem vaatamisväärsus. Üks Põhja-Tai kõige ilusamaid templeid on rajatud 1596-ndal aastal Nan´i valitseja poolt. Ristikujulise disaini, peenelt nikerdatud uste, ehispaneelidega lae ja sammastega wat taastati esmalt 19-nda sajandi keskel ning uuesti 1991-sel aastal. Templi tähtsaimad vaatamisväärsused on kahtlemata seinamaalingud. Esialgu arvati, et need on maalitud tai lue (1836. aastal siiakanti saabunud etniline vähemusrahvus, keda elab ka Lõuna-Hiinas) kunstnike poolt templi esimeste taastamistööde käigus. Kuid Prantsuse vägede kujutamine, kes selles piirkonnas enne Nan´i provintsi Prantsusmaa poolt 1893. aastal osalist annekteerimist olid tundmatud, näitab, et maalingud pärinevad kusagilt 1890-ndate keskpaigast.

Wat Phumin´i seinamaalingutel on kolm põhiteemat: Buddha elu, jataka lugu (jataka lood on Buddha eelneva kümme elu lood enne nirvaanasse jõudmist) tema inkarnatsioonist (jumaliku olendi kehastumine inimeseks või muuks olendiks) Khatta Kumara´na ja Nan´i argielu kujutavad stseenid. Kõige tuntum maal on "Kurameerijad". Maal annab ülevaaate 19. sajandi Nan´i nii meeste kui naiste rõivamoest. Arvatakse, et tätoveeringu ja tai luele iseloomuliku soenguga mees võib olla üks kunstnikest. Kuulus on ka maal "Taevast laskuvad maod", mis kujutab mürkmadusid, kelle Khatta Kumara loos saatsid vihased jumalad sõnakuulmatut kuningat karistama. Imetlesin neid tõesti uskumatult ilusaid maale põhjalikult. Päris näpuga küll katsuma ei läinud. Kuigi oleks tahtnud.

Järgmisena läksime Nan´i Rahvusmuuseumisse, mis olevat Tais harukordne nähtus selle tõttu, et siin olevat paljudel eksponaatidel juures lausa inglise keelsed sildid. Läksime siis seda imet vaatama. Ning tõesti, mõne stendi või eseme juures oligi paar inglise keelset sõna kirja pandud. Aga sellega ka asi piirdus! Muuseumi esimene korrus on pühendatud Nan´i provintsi mägihõimudele ja rahvusrühmadele. Teisel korrusel on valik piirkonna ajaloolisi esemeid, näiteks relvi. Kõige märkimisväärsem eksponaat on 18 kilogrammi kaaluv "must" elevandivõhk, mida toetab savist khut (mütoloogiline kotkas). Originaal on paigutatud korralikult ja turvaliselt klaaskappi. Selle kõrval on aga eksponeeritud väärtuslikust kujust koopia, mida saab siis soovi korral lähemalt uurida. Arvatavasti 17-ndast sajandist pärit võhk on tegelikult tumepruun.

Buddhade kollektsioonis on mõned haruldased Lanna (Põhja-Tai kuningriik, mis rajatud umbes samal ajal Sukhotai riigiga 1250-ndatel ning mis püsis ligi 600 aastat) ja Laose kujud. Samuti on pandud välja kohalike põllumeeste isevalmistatud võimsad raketid iga-aastase maikuus aset leidva Bun Bang Fai (raketifestival) jaoks. Kaks päeva kestvad pidustused lõpetavad teisel päeval tohutud taevasse lastavad isetehtud raketid. Kahepäevane kõrgendatud meeleolus pidutsemine peaks kindlustama eesseisvaks riisikasvatushooajaks piisavalt vihma.

Vaatamisväärsus omaette on muuseumihoone ise. Eksponaate on muuseumis väga hõredalt. Seetõttu on piisavalt võimalust ja ruumi imetleda hoonet ennast. Tagasihoidlikult suursugune. Jättes väga koduse mulje. See oli minu mulje 1903-ndal aastal ehitatud endisest kuningalossist. Lossi kasutati Tai kuningliku perekonna suveresidentsi ning regionaalvalitsuse hoonena. 1974-ndal aastal hoone renoveeriti ning anti muuseumi käsutusse. Muuseumi on suuresti toetanud Tai pikaajaline kuninganna Sirikit (sündinud 1932; kuningannaks sai abielludes 28.04.1950). Eelmisel aastal aga suri 1946-ndast aastast peale Tai Kuningriiki valitsenud kuningas ning Sirikiti abikaasa Bhumibol, ametliku nimega Rama IX. Taide jaoks on tegemist äärmiselt keeruka ja raske sündmusega, kuna enamus neist pole olnud kellegi teise, kui just Rama IX, valitsemise all kogu oma elu. Surnud Tai kuninga puhul on tegemist ka maailmas kõige pikemalt võimul olnud valitsejaga. Kuninga surma järel kuulutati välja aasta kestev leinaperiood, mis meie siin oleku ajal veel kestis. Uueks valitsejaks on nimetatud Rama IX ja Sirikiti vanim poeg 65-aastane kroonprints Maha. Monarhia, mille Maha pärib, on üks maailma rikkamaid.

Pärast muuseumi läksime lõunat sööma. Valisime sama koha, kus üleeile õhtul bussilt tulles õhtust sõime. Minul polnudki kõht väga tühi. Mõtlesin, et tellin sellise väikese ja tagasihoidliku toidu ning rohkem söön siis vahetult enne bussile minekut ööturul. Tellisin kevadrullid, arvates, et tegemist sellise pisema portsu ja kergema einega (tuginedes ilmselt Eesti restoranide kogemusele). Kuid siinsete kevadrullide koguse võis korrutada nelja või viie või lausa kuuega. Võib arvata, et jäin päris jänni nende söömisega. Pakkisin ülejäänud lihtsalt kaasa endale. Bussis hea süüa öösel, kui nälg peaks peale tulema.

Pärast sööki ootasid meid ees mõned poed. Seni polnud me reisi jooksul kulutanud kallist aega poes käimiste peale. Paar korda olime sunnitud käima toidupoes. Ning mõned turud ja müügiletid ikka ette jäid aeg-ajalt. Nan´is leidsime aga väga armsa Tai käsitööpoe. Mis, tõsi küll, mõeldud eelkõige turistidele. Kuid meile see sobis, hinnad oli odavad, nagu kõik Tais. Ostsime sealt ära kingitused kodustele. Kella viieks, kui avati ööturg, läksime sinna. Nüüd oli meil aega kaks tundi süüa kõht täis (mitte, et see eriliselt tühi oleks olnud!), võtta hotellist seljakotid, vahetada riided ning jalutada bussijaama. Kell seitse väljus meie Tai reisi viimane buss - Bangkok´i. Ees ootas veel kahjuks vaid üks päev Tai pealinnas ja siis kojulend.

Kulutasin täna raha muuseumipilet 20 bahti, lõunasöök läks päris kalliks - 150 bahti (kuumas kliimas on aeg-ajalt omal kohal klaas külma õlut) ja kingituste poes 800 bahti ning õhtusöök 120 bahti.

Monday, December 18, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KOLMETEISTKÜMNES JA NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 10.-11.11.2017.

Buss jõudis hommikul pool kuus Chiang Mai´sse. Ootasime kella kaheksani õige luugi taga, kuni avati piletikassad. Selgus kurb tõsiasi, et me ei saagi kohe Nan´i edasi sõita. Esimene buss, millele oli pileteid, läks alles 11:30. Seega oli meil veel tunde oodata ja aega parajaks teha. Istusime natukene ühtede pinkide peal. Magasime. Siis jalutasime natukene ringi. Istusime järgmises kohas. Käisime MacDonalds´is söömas. Seal oli wifi ning saime uurida hotellide ja külastamisväärt kohtade kohta Nan´is. Midagi me õhtuks ära ei broneerinud. Vaatasime vaid asukoha järgi, et kohale jõudes teaks, kuhu poole suunduda. Selline passimine tüütas juba natukene ära. Minul polnud kõige parem olla. Ilmselt poolmagamata öö bussis andis tunda.

Kui lõpuks bussi peale saime oli hea jälle edasi magada. Nan´i jõudsime kottpimedas. Täna olime juba targemad ja ostsime kohe ära bussipiletid ülehomseks Bangkok´i. Jalutasime välja valitud hotellini umbes seitsme minutiga. Tube oli ja saime enda omad kätte. Panime seljakotid ära ja siis sööma kohe. Pärast sööki pesema ja siis jälle magama. Nii lühikeseks ja sündmustevaeseks see päev jäigi. Aga pole midagi teha: paratamatu, et taolistel reisidel tuleb ohverdada mõni päev ühes kohast teise liikumiseks. Raha kulus täna: 175 bahti hommikusöök Mac´is, 20 bahti muffinid bussijaamas, Bangkok´i bussipiletid 466 bahti, hotell 250 bahti, õhtusöök 90 bahti, poes 50 bahti ning pannkoogid 25 bahti.

Järgmisel hommikul äratus 7:00. Läksime alla hommikust sööma. Hotelli poolt pakuti saia, kohvi-teed ja putru. Õhtul olime käinud poes ja ostnud juurde sinki, võid ja jogurtit. Võileib kohvi kõrvale tundus üle pika aja tohutult hea! Täna oli meil plaanis võtta kohe rollerid ja sõita ümberkaudsetes külades ringi. Hotelli omanik, kes suutis rääkida isegi inglise keeles, organiseeris meile need sõiduriistad. Rollerite kohale jõudes pidime need küll ringi vahetama, sest meile olid toodud manuaalkäigukastiga sõiduriistad, kuigi olime palunud automaatseid. Aga no, see väga kaua aega ei võtnud. Ja pealegi toodi need meile hotelli kätte. Enne linnast välja sõitmist käisime veel ATM-ist raha välja võtmas.

Siis suund Pua´sse. Kirjelduste järgi oleks pidanud seal olema väga armas väike kohalik küla. Tegelikkuses polnud seal aga väga midagi vaadata. Sõitsime siis niisama mööda ümberkaudseid väikeseid teid ringi. Leidsime ühe ilusa, aga alles ehitatava templi. Saime seal ka selge pildi, kuidas tehakse templitele neid ilmatu uhkeid kaunistusi katustele. Neid vonklevaid lohemadusid ja looklevaid draakoneid ning neid muid müütilisi kujusid. Tegelikult väga lihtne: kõigepealt joonistatakse soovitav kujutis papile, siis tehakse traadist üldkuju selle joonistuse järgi, siis mätsitakse selle ümber savi, tsement või mingi muu taoline möks. Selle sisse pannakse helkivaid pärleid ja klaasikilde. Lõpuks värvitakse või kullatakse (olenevalt templi rikkusest) kõik üle ning kinnitatakse paika. Nii lihtne see ongi. Munkade teraapia.

Tee peale jäid meile mõned väga lahedad vaated ja ilusad kohad. Sõitsime mööda kohalikest pulmadest. Tegime peatuse riisipõllu ääres, kus parasjagu riisi peksti. Täitsa masinaga ja puha. No nagu kunagi olid Eestiski rehepeksumasinad. Lõunat läksime sööma kohta, mis ettekandja sõnul olevat avatud alles teist päeva. Eks sellest oli ka aru saada. Söök polnud eriti hea. Mis Tais on muidugi äärmiselt haruldane. See siis, et halba sööki saad. Kuid: elus peab kõik järgi proovima! Selle eest oli ümberkaudne loodus täiesti super. Restorani seinal oli paar imeilusat fotot. Evelin küsis pildil kujutatud koha kohta ning selgus, et see ei olnud siit sugugi kaugel. Otsustasime sinna sõita.

Tegemist oli väikese vabaõhumuuseumiga, mis kunagi olnud Tai kangakudujate küla. Äärmiselt armas ja tore koht. Kust avanevad vaated olid samuti lummavad. Külas sai käia erinevate majade vahel puidust "tänavatel". Majad olid vaiadel maapinnast mitme meetri kõrgusel ning neid ühendavad teed samuti. Majade all sõid rahulikult lehmad. Jalutasime seal ringi mõne tiiru ja tegime hästi palju pilte. Soovisime sealt osta ka mõne smuuti, mis meile juba nii meeldima olid hakanud siin Tais, aga vot see oli nüüd üle pika aja koht, kus neid ei müüdudki. Kahju! Müüdi küll jääkohvi ja kakaod jääga ja kõiksugu muid imesuguseid jäiseid ja külmasid kohvijooke, kuid seda mida meie hing ihkas, ei olnud.

Järgmise peatuse tegime ühe kose ääres. Koht tundus olevat kohalike seal populaarne ajaveetmise koht. Käidi ujumas ja peeti piknikke. Noored tundsid end vabalt ja mõnusalt. Istusime meiegi jupikese aega jõe kaldal. Kuid kaua me istuda ei saanud, sest mingi aja pärast hakkasid kohalikud äkki kibekiiresti oma asju kokku pakkima ja lasid jalga. Tundus, et hakkab sadama. Panime meiegi oma kaks asja kokku, ületasime jõe uuesti ning jalutasime rollerite juurde tagasi. Ja juba sadaski. Sõitsime siiski edasi. Kui vihm lõpuks väga tugevaks läks tegime ühe poe katusealuse all peatuse. Ootasime natukene aega. Vihm läks aga aina tugevamaks ning tundus, et sealt poolt, kust ta tuli, polnud selgemat taevast oodata tükil ajal.

Mõne aja pärast sõitsid Evelin ja Simmo siiski edasi. Rõhudeski sellele, et eespool on ilm ilus ja tuleb vihma eest ära sõita lihtsalt. Mina ja Kaarel jäime siiski ootama. Kaarel arvas, et sellise vihmaga tema ei sõida. Ootasime umbes pool tundi. Aga oligi näha, ega sellel kohal see vihm järgi ei jää. Samas eespool paistis endiselt selge taevas. Sõitsime edasi. Vihma küll saime. Aga mitte väga hullusti. Varsti läks ilm tõesti selgeks. Kuid vahetult enne Nan´i saime uue vihmahoo! Simmo ja Evelin olid aga saabunud Nan´i tagasi kuivadena. Hotelli jõudes jätsime rollerid hoovile. Hotelli administraator helistas nende omanikule, kes pidi tulema järele neile.


Läksime nüüd Nan´i ööturule. Siingi oli Taile nii iseloomulik ööturg avatud kella viiest alates. Sõime seal head ja paremat. Väga head on sealiha grillvardad. Ühe varda, kus kaks päris korralikku lihatükki, võib saada 10 bahti eest (umbes siis 25 eurosenti). Karbitäie tooreid kevadrulle sain 40 bahtiga. Kusjuures, võib tekitada küll võõristust, aga need on väga head! Kõige fantastilisem elamus minu jaoks oli aga kookosejäätis. Selline soolaka maiguga jäätis. Pooliku kookosekoore sees. Imehea! Kahju, et varem polnud meie teele seda ette sattunud. Ma oleks seda kindlasti rohkemgi söönud. Nan´is oli terve linna keskväljak turu jaoks ette valmistatud. Matid ja väikesed söögilauad maha pandud. Esinejad, kes küll täiesti arusaamatult segasid üksteist. Kaks ansamblit, üks ühes väljaku ääres ja teine teises. Et siis pool väljakust kuulas ühte asja, pool väljakust teist ja keskel olijatel oli lihtsalt õudne kakofoonia. Üks neist kahest bändist oli ilmselt tore väike perekond, kes viljeles traditsioonilist Tai rahvamuusikat vanade pillidega. See oli päris tore. Teises ääres aga selline kehva, kui mitte öelda kohutava kvaliteediga popmuusika. See muidugi mulle ei läinud üldse peale.

Mulle ikka väga meeldib see lõunamaalinnade õhtune melu. Et on aega ja on soe. Et võid istuda ükskõik kui kaua väljas ilma et külm hakkaks. Olles igapäeva elus pigem introvert meeldib mulle aeg-ajalt käia maailmas ringi ning nautida teistsugust keskkonda. Tavaliselt ma hoidun väga mürarikastest ning rahvarohketest kohtadest. Seda rohkem ilmselt naudin oma reisidel linnakära. Üks minu lemmiklinnasid on olnud näiteks Katmandu. Oma meeletu liikluse, lärmi, müra ja tolmuga. Ok, see viimane muidugi päriselt ei meeldinud. Ning turistidele orienteeritud pidutsemise kohad jätavad mind samuti täiesti külmaks. Olles aga küllastumuseni Nan´i ööd nautinud, jalutasime mingil ajal hotelli tagasi ja magama.

Raha kulus täna ööbimisele 250 bahti, rollerirent 175 bahti, lõunasöök 126 bahti, külapoekesest banaanid 5 bahti, õhtusöök 130 bahti (koosnes siis erinevatelt lettidelt ja müüjatelt ostetud hõrgutistest) ja bensiin rollerile 42 bahti. Bensiini liiter maksab umbes 30 bahti. Nii ülespoole ümardatud. 1 euro aga on väärt umbes 38 bahti.



Friday, December 15, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 09.11.2017.

Hommikul andsime nüüd kõik oma musta pesu pessu hotelli perenaisele. Matkaga oli seda ikka tekkinud. Kaks päeva kõva higistamist ning pori ka veel juurde. Minu matkapüksid olid igal juhul üleni porised. Käisime hommikust söömas. Täna läksime hotellist natukene kaugemale rollerirenti ning võtsime sealt omale sõiduriistad. Automaadid ikkagi, aga tundusid olevat natukene paremad. Omaniku sõnul polevat probleeme ka mägedesse sõitmisega. Rendikoht oli imepuhas, korralik ja korrektne. Meie rollerid särasid puhtusest! Sellist puhtust pole mina veel Aasias mitte kusagil kohanud. Seletab seda ilmselt see, et omanikud tundusid olevat hiinlased. 

Täna sõitsime Hiina Village´isse külla hiinlastele. Suhteliselt Birma piiri ääres asub hiinlaste küla. Tais on erinevatel aegadel olnud hiinlasi väga palju. 12-ndal sajandil saabusid esimesed Hiina immigrandid Taisse kaupmeestena. 18-nda sajandi lõpus ja 19-nda sajandi alguses pärast kodusõja aastaid Tais julgustati hiinlaste sisserännet aitamaks riigi majandust uuesti üles ehitada. Nende integreerumine Tai kogukonda osutus nii edukaks, et 19-nda sajandi keskpaigas moodustasid näiteks Bangkoki elanikkonnast ligi poole kas puhtaverelised või segaverelised hiinlased. Tais on aegade jooksul loomulikult esinenud ka hiinlaste-vastaseid perioode ja immigratsioonipiiranguid, kuid sellegipoolest domineerivad Tai ärisektoris hiinlased. Hiina traditsioonid ja uskumused on nende kogukondades püsinud tugevatena.

Natukene läks meil aega, et leida Mae Hong Son´ist välja sõites see õige teeots. Samas oli täna ikkagi palju lihtsam, kui paar päeva tagasi, kuna midagi olime suutnud siiski meelde jätta. Alustades tõusu mäkke selgus, et meie rollerirentnik ei luisanud sugugi: rollerid läksid ka kahe inimesega pardal ludinal mäest üles ilma igasuguste probleemideta. Peatuse tegime Tham Pla kose juures. Kosk ei olnudki võib-olla niivõrd võimas kui ilus. Kõrgus tagasihoidlikud 15 meetrit. Tais on palju võimsamaid koskesid. Tham Pla on aga väga maaliline. Tegime seal mõned pildid. Istusime ja imetlesime jupp aega võimsalt voolavat vett ja siis liikusime edasi mäest üles. Tõus läks järjest suuremaks.

Meie sõiduvahendid olid tublid ja vedasid meid Hiina külla ilusasti välja. Sõitsime esimese tiiru asundusele peale rolleritega. Küla asub väikese, äärmiselt maalilise järve ümber. Sildid näitasid kuskil asuvat Art Village´it. Parkisime oma rollerid järve äärde ära ja asusime sammuma sinna poole. Teele jäi ette kool. Täna oli küll suletud. Kuid tegemist sellise vabaõhukooliga, kus tänavapoolne sein, oli umbes aiakõrgune. Et saaks ilusasti sisse vaadata ja kontrollida, kas oma laps ikka õpib ja käitub korralikult ning ega ta perekonnale häbi ei tee. No see oli muidugi nali nüüd ... ! Ja õpilasedki võivad tänavale vaadata. Kõrval asuvas müügiputkas istuv naisterahvas lubas meil lahkelt kooli sisse astuda ja pildistada. Palus pärast ainult "aiavärava" ehk ukse kinni panna. Koolitahvel oli küll täiesti arusaamatuid märke täis kritseldatud! Nagu hiina keel.

Aga seda reklaamitud Art Village´it me üles ei leidnudki. Olime juba pea kaks kilomeetrit jalutanud ja mingil hetkel kadusid teed juhatavad sildid ära. Lõpuks loobusime. Hakkasime tagasi jalutama. Aga ilus koht oli. Kui kõik taid kasvatavad riisi (no või äärmisel juhult maisi), siis hiinlased kasvatavad mäenõlvadel teed. Praegu ongi küla peamine elatusallikas turism hoopis. Vanad ajaloolised teekasvatajate elamud teepõõsaste vahel on restaureeritud kõigi mugavustega hotellidetubadeks. Väga ilusad ja nunnud nägid muidugi välja. Siin oli ka taide elupaikadega võrreldes äärmiselt puhas. Lausa piinlikult puhas.


Astusime sisse ühte poodi, kus müüdi kohalikku kuivatatud puuvilja ja teed. Maitsesime mitmeid erinevaid puuvilju. Ostsime ka muidugi. Osad olid väga head. Osad suutsime ka tuvastada - et mis puuviljaga siis tegemist. Osad jäid aga nii välimuselt kui maitselt täiesti tundmatuks. Müüja ei osanud ka inglise keelt, et meile peale nägemis-, haistmis- ja maitsemeele, veel lisaks infot anda. Ma pean ütlema, üks tundmatu vili, mis mulle degusteerides väga meeldis, osutus Eestis hiljem proovides väga vastikuks esimese hooga. Kuid mida rohkem ma seda sõin, seda paremaks see muutus. Ja lõpuks hakkas isegi maitsema! Siis, kui otsa hakkas saama. Kui oma ostud olime ära teinud, pakuti meile veel teed mekkida. Mis oli tõeliselt hea! Ja milline aroom. Tee oli muidugi sellistes tillukestes sõrmkübara suurustes topsikestes. Selle jaoks, et aroom oleks täiuslik, olid need topsid kuidagi üksteise sisse topitud. Valati ühte topsi tee, siis pandi teine sellele peale ja keerati asi kogu täiega tagurpidi. Ja kui see kaadervärk lauda toodi pidi väga ettevaatlikult tõstma nüüd pealmiseks oleva topsi üles, siis valgus tee teise. Ning see oli tõesti uskumatu: nendes topsides meile serveeritud tee lõhn oli kordades parem ja püsis kauem (topsi sees isegi siis veel kui tee otsas), kui kannus lauale toodud teel.

Mingi aja pärast hakkasime tagasi sõitma. Meil oli plaan teha peatus veel Pang Ung´i järve ääres. See pidi olema kohalike seas väga armastatud ajaveetmise koht. Põhiliselt käiakse seal ilusate vaadete pärast. Eriti lummavad pidid need olema vara hommikul päikesetõusu ajal, kui udu tõuseb järvelt. Sellistel hommikutel võivat juhtuda, et järvekallas on täis harrastuspiltnikke. Teine armastatud ajaviide on siin bambusparvega järvel ringi sõitmine. Meile järv eriti unustamatut elamust ei pakkunud. Meil selliseid terve Lõuna-Eesti täis. Järve ääres oli pisikene küla. Ostsime sealt lõunasöögi ja sõime järve ääres pingil. Külas ei osanud küll mitte keegi inglise keelt. Proovisime alguses paari restorani sööma minna, kuid see osutus liiga keeruliseks. Ainukene inglise keelne sõna, mille peale ühes söögikohas teenindaja näkku väike äratundmisrõõm ilmus oli "chicken". Loobusime ja ostsimegi kaasa friikartuleid ja saiakesi, mis maitsesid väga vastikult. Mingil hetkel üritasin marke osta. Ka sellest loobusin lõpuks. Sest müüja ei suutnud mulle hinda selgeks teha.

Kõht siiski täis asusime varsti Mae Hong Son´i poole teele uuesti. Natukene saime vihma tee peal. Panime kilejoped isegi korraks selga. Sest mägedes oli ka külmaks läinud pärast lõunat. Kella kuue ajal jõudsime linna. Esimese asjana viisime rollerid tagasi. Siis hotelli. Võtsime oma pesu pesumajast ning pakkisime asjad kokku jälle. Jätsime kotid korraks veel hoiule ja käisime õhtust söömas. Pärast sööki võtsime oma kotid ja jalutasime bussijaama. Aeg oli lahkuda Mae Hong Son´ist. Buss väljus kell üheksa. Natukene jäi muidugi hiljaks. Bussi liikuma hakkamisega saabus meile öö. Need ööbussid on mõnes mõttes muidugi väga vastikud. Seal ole nagu külmkapis. Millegipärast armastavad lõunamaa elanikud kõike üle konditsioneerida.

Magamine oli muidugi raskendatud mul. Sest reisisaatjast neiukene käis mult kolm korda pileteid (kõigi piletid oli minu käes) nõudmas. Lõpuks keelasin tal ennast üles ajada. Ma ei tea, kas ehmatas ära või läks vajadus mööda, igas peatuses kõigi reisijate pileteid uuesti vaadata ning oma nimekirja ristikesi vedada nende nimede taha, kellel pilet ilusasti olemas. Loomulikult tegi ta seda kõige kaunima, viisakama ja meeldivama naeratuse saatel, aga üles ajas ikka. Selline totrus mulle ei meeldi!

Raha kulutasin täna 125 bahti hotellile, 120 hommikusöögile, 285 koju kaasa ostetud kuivatatud puuvili, 125 bahti rollerirent, 40 bahti pesupesemine, 35 bensiin rollerile ning 195 bahti õhtusöök. Ma pean ütlema, et raha siin Põhja-Tais väga palju just ei kulu. Kõik on väga odav ja hea. Eriti söök. Täitsa minu maitsele - nii söök kui hinnad.

Sunday, December 10, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 08.11.2017.

Hommikul ärkasime kukkede kiremise peale kella kaheksa ajal. Silmi avades jäi esimesena pilk peatuma Chan´il ja tema hommikusel joogal. Milline rahu ja vaikus. Ok, no mitte päris vaikus: kanad kaagutasid ja kuked kiresid, linnud räuskasid ümberkaudses metsas, keegi rääkis kohalikus keeles. Aga see ei häirinud. Need tundusid loomulikud hommikused hääled, mis ei sundinud kuhugile kiirustama ega tormama. Olime ka nii eemal oma igapäevasest elust ja rütmist, et seda enam tundus nüüd olevat ometi käes hommik, kus aeg venib. Mõnus!

Tõusime üles, panime oma matkariided jälle selga ja pesime hambad. Peeglisse õnneks polnud vajadust ega vist ka võimalust vaadata. Chan tegi meile hommikusöögiks omletti. Ning kunsti! Puuviljade lõikumiseks oli kulunud vist enamus hommikusest ajast. See on aga väga tailik. Ma polnud kunagi varem nii kunstiliselt lõigatud õunu ja pirne ja mangosid näinud. Maitsesid muidugi ka hästi. Elamine, kus me ööbisime, kuulus ühele shani hõimu perele. Pere koosnes emast-isast ja täiskasvanud lastest. Siinsetele naistele on väga raske silma järgi vanust öelda. Naisterahval võis olla seda viiekümnest kuni kaheksakümneni. Minu hinnangul. Mõni teine võib hoopis muud pakkumised teha.

Perenaine keetis meile kohvi. Tassid, kuhu kohv valati, nägid välja sellised, nagu poleks neid viis aastat pestud. Aga kasutatud korralikult iga päev. Esialgu ehmatas isegi meid ära. Et kas me ikka julgeme sealt rüübata? Tundub siiski, et julgust meil jätkub! Simmo jättis oma kohvi ainult puutumata. Ning seda põhjusel, et tema lihtsalt ei joo kohvi. Hommikusöök oli väga hea. Kõhud täis pakkisime oma kotid jälle kokku uuesti. Chan valmistas meile veel lõunasöögiks natukene kleepuvat riisi tee peale kaasa. Perepojad pandi aga kanakuuti ehitama - ilmselt korralikuma kaitse jaoks nende kuningkobrade vastu. Ehitust kõrvalt jälgides meenutas see mulle kilplaste lugusid! Ma ei ole küll teab mis suur asjatundja, aga mõne maja (ok, mängumaja lastele!) olen isegi mina oma elus valmis ehitanud.

Varsti hakkasimegi astuma. Esialgu järsku nõlva pidi mäest üles. Kõvasti ronimist oli. Mäekülg oli päris järsk. Ning maja juurest tulid meiega kaasa kuus koera. Poolel teel mäkke kohtasime puuraidurit. Tal oli päris suur tükk tööd ees. Üks võimas tiikpuu oli leidnud oma loomuliku otsa. Ümber kukkunud puud saagis ja lõhkus nüüd meile öömaja pakkunud peremees. Eriti kiiresti see töö, väikese sae ja ilmselt nüri kirvega, ei läinud.  Tiikpuu on ka väga tugev puuliik, mis kiiresti nüristab tööriistad. Näiteks naelu ei saa üldse tiikpuu sisse lüüa - enne tuleb augud ette puurida. Tiikpuud on väga massiivsed kasvades kuni 40 meetri kõrguseks. Tegemist on väärispuiduga, mis on vee-, tule- ja happekindel,  vastupidav igasugustele seentele ja mädanikkudele ja kriimustustele. Ning kogu maailma parim ja kvaliteetseim tiikpuu kasvab just nimelt Tais. Eks see on ka põhjus miks Tai tiikpuumetsad meeletu kiirusega vähenevad.

Mäe otsa jõudes tegime puhkepeatuse. Imetlesime imeilusat vaadet ning sõime vahvleid, mis Chan´il kaasas olid. Edasi pidi olema siledam rada. Et siis mitte rohkem väga palju tõusu. Jalutasime edasi. Käia oli tõesti täna natukene parem. Mets oli hõredam. Sai ilusasti astuda ja isegi rada oli ees olemas. Chan, kui tõeline korilane, korjas ikka veel seeni. Ning mingisuguseid muid imelikke taimi. Mingil hetkel hakkas meie giid aga seente-taimede asemel kive korjama. Kui me huvi tundsime, et mis ta teeb, selgus et korjab Buddha kive. Need kivid olla tekkinud sellest, kui Budhha laskus siin maa peale ning loobiti üle lilleõitega. Ning vot need Buddha küljest maha kukkunud lilleõied ollagi muutunud kivideks. Õiged kivid on ruudukujulised. Korrapäraste külgedega ning tumepruunid heledamate või tumedamate triipudega. Selliseid kahe peopesa suuruseid ämblikke kohtasime ka. Natukene segaseks jäi Chani vastus meie küsimusele, et ega need ometi mürgised ei ole. Õigemini, vastust nagu polnudki, oli ainult selline salapärane naeratus ... .

Vahepeal viis matkarada meid väga lähedale Birma piirile. Lõunaks jõudsime tänagi jõe äärde. Chan tegi seal lõkke. Et keeta meile bambustorude sees seenesuppi ja teed. Kaarel käis ujumas. Teised tukkusid niisama ja sõid pähkleid. Chan valmistas meile bambusest ka lusikad supi söömiseks ning tassid tee joomiseks. Sellisel viisil valmistatud seenesupp oli täiesti uskumatult hea! Ning sinna juurde kaasas olnud riis. Teega oli muidugi teine asi: mulle meeldis, aga Evelinile näiteks mitte. Maitse asi! Supi osas olime aga kõik ühel meelel: et see oli üks imehea seenesupp. Ilmselt muidugi aitas sellele kaasa supi valmistamise viis. Millist polnud meie varem näinud.

Pärast lõunat meil palju enam käia ei olnudki. Rada läks nüüd riisipõlde pidi. Lõpuks ometi olime jõudnud sinna kuhu olime üritanud minna Eveliniga juba Soppongis: jalutama riisipõldude vahele. Riisiterrassid on siin väikesed. Ega ruumiga priisata pole. Vähegi siledam maa raadatakse põlluks ning istutatakse riisi täis. Aeg-ajalt ka maisi. Varsti jõudsime väikesesse külakesse ning seal ootas meid Chan´i auto, mis oli kuidagi imelisel viisil tulnud meile vastu. Chan võttis auto alt võtmed. Enne sõitma asumist käisime paari maja juures veel. Kaarel tahtis osta endale kaasa samasugust nuga nagu meie giidil oli. Aga kahjuks polnud noamüüjaid kodus. Ja nii Kaarel jäigi ilma noata. Selle eest ostsime taignas küpsetatud banaane kotitäie. Mis olid äraütlemata head!

Mae Hong Son´i tagasi jõudes sõidutas Chan meid kõigepealt bussijaama. Sealt ostsime homseks ära bussipiletid ööbussile Chiang Maisse õhtul kell üheksa väljuvale bussile. Meie eesmärk oli küll sõita hoopis Nan´i, kuid sinna ei lähe ühtegi bussi otse. Paratamatult olime sunnitud tegema seda läbi Chiang Mai. Chan pani meid oma kontori juures maha. Lubasime talle, et tuleme õhtul hiljem tagasi ja kirjutame külalisteraamatusse ka midagi omalt poolt. Et jäime rahule ja nii edasi. Meie esimene mõte hetkel oli aga kiiresti hotelli ja pesema saada. Hotellis saime täpselt samad toad, mis meil üle-eelmiselgi ööl olid. Pärast seda läksime Eveliniga massaaži.

Ning ega see massaažis käik polnud ka niisama! Siin Tais osatakse ikka kõige lihtsamad ja tavalisemad asjadki äärmiselt põnevaks teha. Salongis, kuhu kõigepealt suundusime, ei olnud hetkel vaba ruumi ega massööri. Siis sebiti natukene. Kogu aeg kinnitati meile, et kohe saab. Vaid üks hetk ja juba saabki! Me ainult pidavat minema mina kuskile ühte kohta ja kellegi teisega ja Evelin ka kuskile kohta kellegi kolmandaga. Ega me väga hästi aru ei saanud sellest organiseerimisest. Kõik käis ju kohalikus keeles. Nii kulus umbes pool tunnikest. Ja siis me juba läksimegi. Evelin sõitis rolleri taga ees minema. Mina siis oma massööriga hetk hiljem. Ja kokkuvõttes leidsin ma Evelini eest samas kohast kuhu isegi välja jõudsin. Vahetasime riided ja heitsime pikali. Massaaž oli muidugi mõnus! Ja kui ma siis silmad avasin lõpuks ja püsti tõusin, kui kõik läbi sai, pisteti mulle telefon nina alla ja paluti tervitada massööri sõpru!!! Ning rääkida kuidas meeldis. Sama kordus Eveliniga. Ega me kokkuvõttes ei teagi kui kaua me siis otse-eetris olime. Õnneks tehase Tai massaaži riietega ... .

Käisime pärast massaaži korra hotellist läbi ning suundusime kõik koos juba õhtust sööma. Ja siis varsti pärast sööki magama. Siiski, enne käisime veel korra Chani kontorist läbi, et kirjutada külalisteraamatusse, nagu olime lubanud. Simmo kirjutas. Samal ajal kui meie teised ootasime ja õpetasime, tuli seltskond noormehi, kes otsisid ka giidi matkaks. Soovitasime soojalt Chani ning tema nad võtsidki! Oleme kuidagi märkamatult harjunud kohaliku elurütmiga ja täiesti loomulik ongi (ja tulebki uni peale) minna magama palju varem kui Eestis näiteks. Raha kulus täna banaanid  6 bahti, smuuti 20 bahti, õhtusöök 90 bahti, bussipiletid 350 bahti ja massaaž 200 bahti. Näe, tule aga metsast välja ja kus hakkab alles raha kuluma!