Thursday, March 31, 2022

LINNAPUHKUS NAPOLIS! NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 4. ja 5. märts 2022!

Täna oli meie eesmärk Capri saar! Tänu sellele äratas meid sellel reisil esimest ja viimast korda äratuskell. Käisime hommikust söömas. Ettenägelikult olime kõik vajaminevad asjad juba võtnud sööma kaasa, et ei peaks jälle ronima sinna meie toa kõrgustesse tagasi. Suundusime da Molo Beverello sadamasse (metrooga), kust väljuvad laevad Capri saarele. Natukene otsisime õiget kohta, kust pileteid osta. Siingi on jälle mitme firma kontorid, aga kuna piletihind tõesti kõigub vaid euro ulatuses, pole mingit vahet. Kui piletid ostetud, siis otsisime natukene pikemalt kohta, kust väljub laev. Aega meil aga oli! Olime sättinud ennast 10.30 väljuvale laevale ja igaks juhuks just selliste "otsimiste" jaoks aega varunud. Laevale minnes kontrolliti koroonatõendit ka! 

Kõikidele laevale minejatele jagas mingi turismifirma Capri saare kaarte, kus kirjas kõikvõimalikke tuure ja matku ja reise, mida turistid saavad tellida saarel. Kaardile olid aga märgitud ka Capri saare matkarajad! Ja just need osutusid kõige olulisemaks meile. Uurisin neid põhjalikumalt laevasõidu ajal, mis kestis umbes tund aega ning otsustasin, et meil tasuks käia läbi kaks rada. Capri saar on päris mägine. Sadamast saare keskusesse jõudmiseks peab ronima kõvasti mäest üles. Ja kuna turistid seda tihti teha ei jaksa, on sadama ja linna keskväljaku vahele pandud liikuma funikolöör, millega meiegi plaanisime üles sõita. Kasvõi niisama huvi pärast juba! Kui olime piletid sellele ära ostnud, siis selgus, et funikolöör siiski ei sõida: katki on. Selle asemel liikus buss.

Capri saare pindala on 10,4 ruutkilomeetrit ning kõige kõrgem koht on 578 meetrit. Saarel elab umbes 15 000 elanikku. Capri on olnud oma maalilisuse ja hea kliima poolest juba ammustest aegadest Rooma impeeriumi keisrite suvituskoht. Saare esimene omanik ja elanik oli Augustus. Tuntuks tegi saare aga Tiberius, kes kolis sinna 27. aastal ning juhtis koos oma pärija Caligulaga Capri saarelt kogu impeeriumi kuni surmani aastal 37. Tiberius lasi saarele ehitada palju luksuslikke villasid. Villa Jovis (Jupiter) on neist üks paremini säilinud Rooma-aegseid villasid kogu Itaalias. Pärast imperaatorlike villade aega oli Capri aga mõnda aega pagenduskoht. Kuulsaim pagendatu oli keiser Commoduse õde Lucilla 182. aastal, kes kahjuks varsti pärast saarele saabumist tapeti. Esimene matkarada viiski Villa Jovise juurde. Capri enamus tänavad on imekitsad ning autoliiklust saarel põhimõtteliselt ei ole. Neil kitsastel tänavatel käiakse jala! Suuremaid asju veetakse pisikeste golfiautode moodi sõidukitega. Rühkisime mööda kitsaid sillutatud, kohati mosaiikidest moodustatud, tänavaid kogu aeg ülespoole.

Hooaeg algab saarel alles aprillist ning siis avatakse kõik vaatamisväärsused, hotellid, restoranid ja luksuskaupade poed. Neid viimaseid on siin meeletult palju ja kõik orienteeritud vaid turistidele. Millest siis järeldus, et tavaline Capri saart külastav turist, on keskmisest kõvasti rikkam! Meile tuli vastu üks tore vanahärra, kes ütleski, et kui läheme Villa Jovisesse, siis see on suletud. Olime tõesti sinnapoole teel, kuid mitte otseselt villasse. Kuna see koht asub saare kõige kõrgemas punktis, siis avaneb sealt ka kõige ilusam vaade saarele. Ja seda me tahtsimegi näha! Päris villa juurde me välja ei läinud, aga vaade saarele oli tõesti uhke ning vaatamist väärt. Jalutasime sama teed alla tagasi. Kitsaste tänavate ning hoolikalt suletud kõrgete väravate ja aedade taga on aga hoopis teine maailm!

Seal asuvad meeletult lopsakad ja ilusad romantilised aiad valgete sammaste ja viinamarjade ning apelsinipuudega. Kuna aga suurema osa aastast on kogu saar mattunud turistide hordide alla (ligi pool miljonit turisti aastas nii väikese koha kohta!), siis ongi kohalikud elanikud peitunud kõrgete müüride taha. Paaris kohas õnnestus meil piiluda siiski imelistesse aedadesse! Capri saare on kaljune mägi otsekui poolitanud: ühel pool saart asub sadam ning Capri linn ja teisel pool Anacapri linn. Sajandeid ühendasid saare kahte poolt vaid kaljusse raiutud trepiastmed. Praegusel ajal on siiski kahe linna vahele ehitatud autotee. Autodega saabki sõita vaid saare kahe linna ja sadama vahel. Linnades sees, eriti kõrgematel kohtadel, on see võimatu. Olles läbinud esimese matkaraja ja jõudnud Capri peaväljakule tagasi, mõtlesime väikese puhkepausi kohvikus teha.

See osutus aga päris keeruliseks: isegi praegusel hooaja välisel ajal maksis tass kohvi peaväljakul üle kuue euro tassi eest! Sellise hinnaga mina kindlasti kohvi ei osta. Jalutasime suuremat teed pidi linnasüdamest natukene kaugemale, kus leidsimegi hoopis armsa veinibaari. Seal müüsid kaks vanemat härrasmeest lisaks veinile suurepärast kohvi ja veel suurepärasemaid kaneelisaiu. Mõlema eest küsiti vaid kolm eurot. Kohvikus käidud võtsime ette teise matkaraja. See läks mingi ajani sama teed pidi, mis eelmine. Siis keeras aga alla mere äärde Grotta di Matermania ehk Suure Ema koopa juurde. See on algselt olnud looduslik koobas Tuoro mäel, mis sai antiikajal jumalanna Cybele kummardamise kohaks. Koopa seinad olid kunagi kaunistatud mosaiikide, jooniste ja freskodega, millest pole tänaseks küll midagi järele jäänud. Koobas iseenesest väärib aga samuti vaatamist.

Treppidest andis kõvasti alla ronida koopani jõudmiseks. Korra käis peast läbi mõte, et üles tagasi peame ju ka ronima! Aga uurides kaarti, saime aru, et see matkarada teebki ringi ära ning ei pea tulema sama teed tagasi. Mis iseenesest oli kergendus, sest raja läbimise ajaks oli märgitud 1,5 tundi, mis edasi-tagasi oleks läinud kokku 3 tundi. Ajaga oleks kitsaks läinud! Rada läks aga edasi järjest kaunimaks muutuvat saare äärt pidi, ronides kord kõrgemal kord madalamal, kalju äärel. Võisime nüüd oma silmaga veenduda, et peab paika kirjeldus Capri saarest, kui paradiisist türkiissiniste lainete vahel. Selle taustal tundub ka arusaadavam paljude soov seda paradiisi omada. Capri saar on läbi ajaloo käinud käest kätte erinevate valitsejate ja riikide vahel kuuludes näiteks nii Inglismaale kui Prantsusmaale.

Varsti jõudsime välja ühe Capri saare olulisema koha Faraglioni kaljude juurde, millest antud matkarada nimegi saanud. Tegemist on saare kõrval merest kerkivate suurte püstiste kaljudega. Mingil hetkel lendas äkki minu jalge ette ämbritäis vett. Minu ehmatuse peale ilmus üle kõrge terrassi ääre sama ehmatanud nägu, kes ohtralt vabandussõnu pobises. Praegusel ajal vist tõesti keegi ei käi siin, et võib ette hoiatamata vett teele loopida. Igal juhul mul vedas, et ma pool meetrit eespool ei olnud ja ämbritäit, ilmselt mitte kõige puhtamat, vett omale kaela ei saanud. Faraglioni kaljudest edasi jõudsime varsti väga ilusa majani. Uhke maja ees oli suur terrass, millelt imeline vaade merele. Maja suuruse järgi oli aru saada, et tegemist pole eramajaga. Jalutasin natukene ringi maja ümber ning leidsin isegi sildi - Punta Tragara. Selle juures oli ainult itaalia keeles pikk jutt, millest mõistsin vaid paari nime. Pidingi siis uurima selle hoone kohta pärast reisi. Hotelli projekteeris Emilio Errico Vismara. Maailmakuulus prantsuse arhitekt Le Corbusier, kes jälgis põnevusega hoone loomist, on kirjeldanud hoonet, kui arhitektuurilist õitsengut, kalju pikendust, saare järelkasvu ja taimelaadset nähtust. Pidades siis ilmselt silmas seda, kui hästi ehitis sobitub ümbritsevasse loodusesse, olles nagu ise osa sellest.

Hoone on tõesti omapärase arhitektuuriga, kuid samas ümbritseva loodusega kenasti kooskõlas ning sai valmimise järel kiiresti üheks kaunimaks ja imetletumaks koduks Capri saarel. II maailmasõja ajal sai villa ajaloo loomise paigaks olles USA õhujõudude ametnike puhkelaagriks. Villat külastasid tol ajal Eisenhower ning Churchill - nende nimed olidki need kaks sõna, mida mõistsin infotahvlilt! 1968. aastal müüdi maja uuele omanikule, kes soovis selle paiga ainulaadsust jagada mõne hinnatud külalisega ning 1973. aastal nimetatigi villa Punta Tragaraks ning avati luksushotellina, millena töötab tänase päevani. Hetkel oli hotell muidugi suletud! Nüüd sain ka aru, miks olid hoone küljes paiknevad laternad hoolikalt kilesse mässitud. Meie nägime selle uhke kompleksi välisseina siiski ainult.

Hotelli esisel terrassil olid mõnusad pingid istumiseks. Peesitasime seal tükk aega päikese käes. Kaardi järgi olime peaaegu linnas tagasi. Lõpuks jalutasime läbi väikeseid tänavaid keskväljakule. Suveniiri poest olime ostnud varem postkaardi ja margi. Istusime nüüd uuesti keskväljakule päikese kätte pingile ja kirjutasin kaardi Karlile ja Eliisabetile koju saatmiseks. Minu kõrval istus üks kohalik vanadaam. Jälgis tähelepanelikult minu tegemisi. Kui olin kaardi kirjutamisega ühele poole saanud, siis näitas mulle postkasti asukoha kätte! Tänasin ja panin kirja postkasti ning loodetavasti jõuab see meile koju ka.

Natukene oli meil laeva väljumiseni veel aega. Saime mõnusalt päikese käes lugeda. Siis, kui päike kadus mäe taha, oli meil ka aeg hakata sadama poole liikuma. Saabudes olime tulnud alt üles pisikese bussiga, aga nüüd jalutasime alla mööda kitsast tänavat. Siltide järgi pidi olema sadamasse 10 minutit jalutada, kuid minu arust võttis see siiski veidi kauem aega.  Aga sellele vaatamata oleks me ilmselt tulles saanud ikkagi kiiremini jalgsi kui bussiga. Bussi ootamine, piletite ostmine jne. Sadamas olid veel mõned väikesed poed avatud. Kuid suur osa saarest viibis siiski vaikses talveunes. Samas oli minul küll äärmiselt hea meel, et olime sattunud siia just praegusel, turistide vaesel ajal. Linnatänavatel eriti inimesi ei kohanud. Matkarajal ei kohanud me mitte ühtegi inimest enne, kui jõudsime raja lõppu Punta Tragara hotelli terrassini. Kui vett loopinud meesterahvas välja arvata!

Jalutasime sadamas natukene ringi veel. Tegin mõned fotod. Ja siis laeva peale. Napolisse jõudsime juba pimedas. Soovisime ruttu leida söögikohta. Aga no alati ei lähe asjad nii nagu soovitakse! See ruttu ikka venis... kuidagi ei süvenenud me sellesse, kuhu tegelikult läheme. Kuni ükskord avastasime, et siin me juba olime... sadamasse tagasi olime jõudnud ringiga. Keskendusime uuel ringil paremini. Aga sobivat söögikohta me metroo läheduses (et pärast ei peaks jala minema hotelli) ei leidnud ning jalutasime ikka vanalinna tagasi. Seal leidsime natukene sellise uhkema restorani, mis tõesti vääris restorani nime. Aga pasta oli eilses kohas parem!

Hotelli tagasi pidime nüüd ikkagi jalutama. Aga selle eest saime käia läbi toidupoest ning osta apelsine veel magustoiduks. Ja täna õnnestus meil saada jälle imehead apelsinid! Hotellis kirjutasin ja lugesin ja siis magama. Hommikul pidime olema kell 11 lennujaamas. Seega ei pidanud vara ärkama ning saime rahulikult hommikust süüa. Viimasel hommikul Napolis käisime lõpuks ära ka hotelli katusel, kust pidi avanema imeline vaade linnale. Üles sõitsime liftiga. Siiani polnud me seda veel kordagi kasutanud. Vaade oli tõesti ilus! Isegi meri paistis. Pakkisime asjad kokku, tasusime hommikusöökide eest ning suundusime lennujaamabussile.

Ja põhimõtteliselt oligi meie väike reis Napolisse läbi saanud: paari tunni pärast olime lennukis ja veel paari tunni pärast Tallinnas. Kahel viimasel päeval kulutasime raha laevapiletitele Capri saarele 85 eurot, funikolöörile, mis osutus bussiks 4 eurot, kohvikus Capril 12 eurot, postkaart + mark 2, õhtusöök 35, poes 14, hommikusöögid 51 eurot ja lennujaama sõidule 10 eurot. Kokku 213 eurot. Kogu reisi peale kokku kulus meil aga 818 eurot ehk reisi kogumaksumus ühele inimesele oli 409 eurot. Capri saare päeval käisime 32 493 sammu. Päris viimasel päeval ei hakanud isegi samme mõõtma, sest liikusime ainult lennujaama põhimõtteliselt. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et oleks hea plaanida võimalusel üks päev juurde, et käia ära ka Sorrentos. Napolist on sinna vaid tunnikene rongisõitu.

Saturday, March 19, 2022

LINNAPUHKUS NAPOLIS! KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 3. märts 2022!

Akende korralik sulgemine aitas: täna hommikul magasime me südamerahus kella kaheksani. Läksime hommikust sööma ning siis ootas meid ees uus katse: Pompei ja Herculaneum! Kellaajaliselt läksime sama rongi peale - 10.24. Nüüd olime juba targemad ja teadsime, et peame minema Sorrento rongi peale ja enne võib tulla mingi vale rong. Ja segadus rongidega oligi taas platsis: samuti tuli natukene varem mingi kummaline ilma sihtkoha viidata rong. Osa inimestest läks peale. Kuid olen kindel, et nii mõnigi sattus valele rongile. Viie minuti pärast tuli õige rong! Umbes pool tundi võttis aega sõit Pompeisse. Rongijaamas on kohe mitu nö vahenduskontorit, kes tahavad müüa turistidele Pompei pileteid. Reklaamivad järjekorrata piletimüüki. Suvisel ajal ehk hooajal võib siin tõesti rahvamurd olla iga päev, kuid praegusel ajal pole siin tegelikult kuskil vaja karta ülerahvastatust.

Ja ega alguses ei saagi aru, et see tegelikult ei olegi nö ametlik Pompei muuseumi piletimüük. Läksin ühe vaba kassa juurde ja uurisin õpilaspileti hinda. Tütarlaps seletas, et sooduspileteid nemad ei müü. Tuleb minna muuseumi väravasse jalutades natukene edasi lihtsalt. Ja alles siis sattusime õigesse kohta! Vahendajad müüvad pileteid paar eurot kallimalt. Ostsime piletid ära ja läksime edasi. Olen unistanud oi kui pikalt ükskord siia jõudmisest! Võib küsida, et mille poolest see koht nii eriline siis on? Aastal 79 jäid Pompei, Herculaneum ja arvutult ümberkaudseid villasid vulkaan Vesuuvi pursates 7-9 meetrise vulkaanilise tuha kihi alla. Hetkega hävis linnades kogu elu. Hukkus 2000 inimest ning linnad mattusid pimedusse ligi 2000 aastaks. Hooned ongi säilinud tänu tuhakihile, mis hoidis neid suhteliselt muutumatutena.

Vesuuvi purse kestis kaks päeva. Esimene faas oli pimsskivivihm, mis kestis 18 tundi. Selle ajaga sai suurem osa linnaelanikest põgeneda. Mingil ajal öösel või järgmisel päeval sadasid alla väga kuumad tuhapilved, mis hävitasid enda teel kõik elava. Linnas olnud inimesed ja loomad söestusid hetkega jättes aja jooksul kivistunud tuhakihti tühimikud. Hiljem, väljakaevamistel, valati need tühimikud kipsi täis ning nii saadigi surmahetkel igavikku jäädvustatud katastroofi ohvritest kujud, mis on nüüd teadlastele hindamatuks allikaks tollaste sündmuste uurimisel. Osad kipskujudest on Pompeis ka eksponeeritud.

1748. aastal hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal töö seiskus pikkadeks aastateks ja järjepidevalt hakati väljakaevamisi uuesti tegema 1860. aastal. Kõige vanem osa linnast, lubjakivist hooned, on ehitatud 6.-5. sajandil eKr, tuffhooned 4.-2. sajandil eKr ja tellishooned 80-30 aastat eKr. Telliste puhul imestasime, et miks nad need nii väikesed ometi tegid!? Nagu lastetellised. Suurematega oleks saanud ju palju kiiremini ja kergema vaevaga ehitada. Linna kõige vanemaks osaks on kolmnurkne foorum ja dooria templi varemed linna keskel. Linnas on olemas Jupiteri templile lisaks veel palju muid templeid, turuhoone, kuuriahoone, palestra (atleetide kool), odeion (teater), gladiaatorite võitlusareen, 20 000 kohaline amfiteater, termid ehk avalikud saunad, söögi- ja joogikohad.

Ning muidugi suures koguses tänavaid ja elumaju ning linnalähedasi villasid. Pompei oli jõukas linn, kus oli palju avalikke hooneid ning luksuslikke elumaju uhkete kaunistuste, kunstiteoste ja kalli sisustusega. Saime pileteid ostes kaasa korraliku kaardi, kus kõik tänavad ja hooned peal, kuid õige pea saime aru, et kui tahta käia kogu ala läbi, kulub meil selleks vähemalt kaks või isegi kolm päeva! Aga sellist aega ei olnud meil kusagilt võtta. Linn on jagatud kümneks sektoriks, milledest pooled on kas osaliselt või peaaegu täiesti alles välja kaevamata. Tundub, et tööd jätkub arheoloogidel siin veel aastasadadeks. Sisenesime peavärava kaudu VII sektorisse, kus jõudsimegi kohe templite ja foorumi ehk linna peaväljaku juurde ning sealt edasi juba linnatänavate rägastikku.

See on uskumatu, kui suur see linn on! Ja milline töö on olnud seda välja kaevata arvestades, et see oli mattunud ligi kümnemeetrise tuhakihi alla! Põhimõtteliselt koosneb hetkel linn tänavatest ning hoonete esimese korruse müüridest. Teisi korruseid üldjuhul säilinud ei ole. Kõige rohkem meeldisidki mulle ning hämmastasid mind Pompei tänavad. Noolsirged, tihedalt majadega ääristatud ning perfektselt sillutatud. Mõlemal pool teed kõnniteed. No ja tänavasillutis on tõesti igavene: tegemist pole mingite väikeste sillutisekividega, mida meie tänapäeval oma tänavatele laotame vaid tõeliste kivirahnudega, mis tihedalt üksteise kõrvale asetatud ning on säilinud tänase päevani perfektselt.

Põhiliseks liiklusvahendiks linna tänavatel olid tollal kaubaveovankrid. Mõnedele tänavatele on sügavad vankrirataste jäljed sisse kulunud. Kohati olid need tõesti lausa viie sentimeetri sügavused. Majadest on leitud väärtuslikke maalinguid ning mosaiike. Jõukamate elanike majade põrandad on kaetud peene mosaiigiga. Astusime sisse Traagilise poeedi majja. Poeet elas tol ajal ilmselt suhteliselt jõukalt, teenis hästi ja oli ühiskonnas lugupeetud inimene - vähemalt võis seda kõike tema elamisest järeldada. Miks ta traagiline oli jäi meile küll mõistatuseks. Aga poeedi majast on tehtud imeline videorekonstruktsioon: https://www.youtube.com/watch?v=R42ykXaQd94 .

Jõudsime läbi vaadata enam-vähem VII ja VI sektori. Siis lahkusime linnast Herculaneumi värava kaudu. Pompeis on seitse väravat. Kõikide väravate juures, välja arvatud peavärav, on väljaspool linna surnuaiad. Herculaneumi värava lähedal on välja kaevatud Villa de Misteri. Suhteliselt hästi säilinud uhke villa viinamarja istandustega. Villas olid päris hästi säilinud seinamaalingud. Siit jalutasime tagasi rongijaama. Jäime täpselt maha Napoli poole minevast rongist ja pidime ootama järgmist 20 minutit. Ilm oli õnneks mõnus ja soe. Isegi jope pidin seljast ära võtma. Järgmine peatus oli meil Herculaneumis. Nüüd juba teadsime täpselt kuhu peame minema. Herculaneum on Pompeiga võrreldes väga väike: siin on ainult pisikene osa linnast välja kaevatud. Ülejäänud kunagisest linnast on jäänud uue linna alla ning selleni pole hetkel võimalik jõuda.

Kuid see väike osa, mis välja kaevatud, on säilinud paremini Pompeiga võrreldes. Osadel hoonetel on teine korruski veel olemas. Palju on säilinud maalinguid, mosaiike jne. Kui Pompei oli elav ja vilgas linn, siis arvatakse, et Herculaneum on olnud pigem rikaste mereäärne suvituspiirkond. Ehkki Herculaneum on jäänud Pompei varju, pakuvad just sealsed väljakaevamised hindamatut teavet nii Rooma ühiskonna kohta 1. sajandil kui linna hävimise asjaolude kohta. Siin on tulnud päevavalgele ohtralt näiteks ka puitdetaile erinevalt Pompeist. Herculaneumi väiksuse tõttu saime siin küll kõik nurgatagused läbi nuuskida. Ja hea ongi käia mõlemas: Pompeis saab aimu tolle aja jõukate linnade mastaapsusest ja Herculaneumis üksikute hoonete arhitektuurist. Ning loomulikult on nii Pompei kui ka Herculaneum kantud mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Herculaneumi väljakaevamiste alalt lahkudes vajasime natukene kosutust: kohe üle tee oli samanimeline kohvik. Ilmselt küll kõige kallim koht üldse siin linnakeses, aga no vahel ju võib. Võtsime kohvi ja kooki. Kohv on Itaalias alati oodatavalt hea, sellega teab juba arvestada, aga kookki oli suurepärane! Siis uuesti rongile ja nüüd juba Napolisse tagasi. Garibaldi jaamast suundusime kohe edasi metroosse ja sõitsime mõned peatused kuni Municipio jaamani. Sealt jalutasime Castel Nuovo keskaegse lossi juurde. Loss on ehitatud 1279. aastal ning on linna üks peamisi arhitektuurilisi vaatamisväärsusi.

Praegusel õhtusel ajal oli loss just suletud ja ega me väga ei plaaninudki sellesse sisse minemist. Tahes tahtmata tuleb reisidel alati teha mingeid valikuid. Sealt edasi läksime vaatama Umberto I galeriid. Võib-olla natukene üllatavalt on tegemist kaubanduskeskusega, mis ehitati aastatel 1887-1890 ning sai nime tollase kuninga auks. Põhimõtteliselt oleks nagu tervele kvartalile peale ehitatud suur klaaskuppel. Poodide osas on tegemist küll suhteliselt tagasihoidliku kohaga, võib isegi öelda, et lausa niruga, kuid arhitektuuriliselt on see äärmiselt võimas ja imposantne. Kaubandusliku poole tagasihoidlikkus võib muidugi tulla ka sellest, et hetkel on kõik turistidele suunatu suhtelises madalseisus. Ning ilmselt sellises kohas ostlemine meelitaks just eelkõige turiste.

Galerii vastas on kohe San Carlo ooperimaja ning sealt ümber nurga Plebiscito väljak. Napoli peaväljak ja kõige tähtsam koht! Siin on San Fransesco di Paula katedraal ühel pool väljakut ja teisel pool kuningapalee. Kirikud on õnneks ka hilja õhtul lahti ning seega sain pilgu ka katedraali sisemusele heita. Väga suursugune, kuid äärmiselt lihtne! Jalutasime siit korraks veel mere äärde. Kuna kõht karjus juba söögi järele, siis otsisime nüüd kiiresti (täna läks see tõesti üllatavalt kiiresti!) ühe pastarestorani. Olin otsustanud, et täna ma enam pitsat ei taha. Eilse õhtusöögi soolasus ajas veel siiani jooma. Kuidagi juhtus nii, et tellisime Katariinaga täpselt samad pastad - pasta carbonara. Loomulikult üks parimaid pastasid minu elus! Ainukene häda oli selles, et seda oli vähe ja see sai liiga kiiresti otsa.

Garibaldi väljakule tagasi sõitsime metrooga. Väljakust oli õhtuks saanud väga elav kogunemiskoht igasugustele sulelistele ja karvalistele. Ja vaat et kõige rohkem oli taas koeri. Tellisime hommikuks endile söögi ära. Ilmselt kuskil kohvikus ei saa 7 eurot eest nii rikkalikku hommikusööki ja seetõttu olimegi otsustanud, et sööme seda hotellis. Läheb kõige kiiremini ka: ei pea hakkama otsima sobivat kohvikut. Ronisime taas ähkides oma viiendale korrusele. Raha kulutasime täna rongipiletitele 15,6 eurot, Pompei piletid 18 eurot, Herculaneum 15 eurot, kohvikus 16 eurot, metroo 2,2 ja õhtusöök 30 eurot. Kokku kõik 96,8 eurot. Ja käisime täna 23 513 sammu.

Saturday, March 12, 2022

LINNAPUHKUS NAPOLIS! TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 2. märts 2022!

Hommikul ärkasime tänavamüra peale! Meie hotell oli Garibaldi väljakul suure liiklusega tänavate ääres. Tundus aga, et kõrge korrus, tihedad rõduuksed ning veel lisaks luugid, hoiavad müra eemal. Nüüd tõdesime, et ju siis mitte, kuni avastasin, et Katariina ei olnud eile rõduust sulgenudki, vaid jätnud selle õhutusasendisse! Ehk siis järgnevateks hommikuteks lootust on. Läksime hommikust sööma. Toa hinna sees meil seda ei olnud, aga tellisime juurde seitsme euro eest inimese kohta. Päris rikkalik hommikusöök Itaalia kohta - isegi munaputru, viinereid, sinki, juustu, võid, erinevaid jogurteid ja helbeid pakuti lisaks saiakestele. Ja imehea kohv! Kui suutsin lõpuks masinast välja võluda igasuguseid erinevaid nuppe vajutades sellise kohvi, mida soovisin.

Täna oli meil plaan sõita Pompeisse ja Herculaneumi! Võtsime toast vajalikud asjad ning suundusime rongijaama, mis asub kohe Garibaldi väljakul. Natukene aega pidime otsima seda õiget liini, kust meile vajalik rong peaks väljuma. Aga loogika aitab alati: viidad Circumvesuvianusele näitasid õige koha kätte. Saime piletid ostetud ja läksime platvormile. Enam-vähem õigel ajal tuli rong, mingit sihtkoha viita küll sellel ei olnud, aga läksime peale: mis see muu ikka saab olla!? Kui rongi uksed sulgusid ja rong oli just sõitma hakanud, avastasid mõned inimesed, et nad on vale rongi peal. Siis selgus, et ka meie oleme vale rongi peal! Õige oleks olnud Sorrento rong. Enam polnud muidugi midagi teha. Uurisime marsruudiplaani ning tegime otsuse sõitagi siis enne Herculaneumi, kuna viimasesse isegi see vale rong läheb.

Herculaneumis rongilt maha tulles juhatasid suured viidad meid kohe õiges suunas. Rongijaamast umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel olidki suured väravad kunagise linna nimega. Kuna need aga suletud olid, ei süvenenud me üldse sellesse ning otsisime aga oma arust õiget kohta edasi. Natukese aja pärast muidugi selgus, et oligi õige koht... ja oligi suletud täna! Ning ometi ma uurisin enne reisi internetist, et peaks olema iga päev avatud! Ilmselt juhtub ainult minuga selliseid asju. No ega siis midagi... õnneks ei olnud kell liiga palju ning jõudsime ruttu teha plaanid ringi. Kuna ma siia kindlasti tahtsin tulla, siis polnud mõtet ka edasi Pompeisse sõita - uuesti peame tulema nagunii. Sõitsime Napolisse tagasi ja otsustasime täna teha Napoli päeva. Garibaldi rongijaamas olime uuesti 11.30. Meie esimene siht oli Napoli Arheoloogiamuusem. Sinna oli jalutades 25 minutit, aga sai ka metrooga. Katariina arvas, et võiks jalutada ka ja mina eelistan nagunii alati jalutamist.

Napoli on muidugi väga suursugune linn! Jah, on küll natukene must ja räpane, mis kohutavalt häiris Katariinat. Mina ilmselt olen mööda maailma nii palju rännanud, et olen kõigega harjunud ja ei pane sellist asja enam tähelegi. Linna kuninglikud hiilgeajad paistavad aga igal sammul välja vaatamata praeguse aja prahile. Arheoloogiamuuseumisse jõudes imetlesin alustuseks seda hoonet. Olime sattunud nüüd ajaliselt natukene uuemasse linnaossa. Muuseum iseenesest mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Kõige lahedam asi oli kunagise Pompei makett, mis oli tõesti grandioosne! Samuti asuvad siin paljud leiud Pompeist. Põhimõtteliselt ei oleks mitte midagi juhtunud, kui poleks seda muuseumi külastanud. Samas on see mainitud Napoli põhilise vaatamisväärsusena.

Muuseumist tulles oli meie järgmiseks sihtkohaks San Gaudisio katakombid. Liikusime äärmiselt suurejoonelisest linnaosast kiiresti sillaalusesse agulisse. Samas oli tegemist väga laheda kohaga! Imetlesime kogu seda tänavakunsti, mis mõnes kohas liigitus juba pigem monumentaalkunsti valdkonda. Katakombide otsimine ei olnudki eriti lihtne... ja kui me need lõpuks pika otsimise peale leidsime, siis selgus, et needki on... suletud! Egas midagi, samas kandis pidi olema veel vaatamisväärne Fontanella kalmistu..., mis samuti osutus suletuks. Keegi nagu naeraks meie üle!? Võtsime nimekirjast järgmise vaatamisväärsuse ehk nüüd San Gennaro katakombid. Nende katakombide puhul olin ma alguses üldse kahtleval seisukohal, kas külastada neid või mitte, sest asusid eelmistest kaugemal. Aga nüüd olime saatuse tahtel siiski just sinna teel!

San Gennaro katakombid asuvad samanimelise kiriku juures. Isegi kahe kiriku! Päris katakombide kõrval on vana basiilika ja kõrgemal asub praegune San Gennaro ehk San Januarise uus kirik.  San Gennaro katakombid olid avatud! Saime ka teada, et San Gaudisio katakombid olid avatud kuni kella üheni ning loomulikult olime meie seal hiljem. Järgmise ekskursioonini oli aga parajasti pool tundi aega, mille jooksul saime natukene nälga kustutada õhtusöögist üle jäänud pitsaga ning hommikusöögilt kaasa võetud saiakestega. Varsti tuligi meie giid ning ekskursioon maa alla võis alata. Napoli katakombid on varakristlaste matmis- ja kultuspaigad, mis kaevatud Capodimonte mäel tufi (poorne ja kergesti töödeldav kivim) sisse. Katakombide vanimad osad on pärit 3.-4. sajandist, kuid võib olla, et samasse kohta on maetud surnuid juba kristluse eelsel ajal. Kivisse kaevatud hauad paiknevad mitmel erineval tasapinnal. Ja nagu elus, nii loeb raha ja staatus ka hauakambris: kõige rikkamatel on uhkete freskodega kaunistatud päris oma pere hauakambrid kaevatud nö seina sisse; keskklass on maetud seina sisse kaevatud süvenditesse kolme-neljakordselt ning kõige vaesemad on saanud koha lihtsalt keset põrandat.

San Gennaro katakombidesse on maetud ka Napoli pühakud Agrippinus ja hauakambritele nime andnud Püha Gennaro ehk Januarius. Püha Gennaro säilmed viis 9. sajandil küll piiskop Johannes IV Napoli katedraali. Kus meie kusjuures neid eile imetlesime! Lisaks haudadele oli kunagistel varakristlastel maa all ka kirik ning arvatakse, et samuti võis seal olla klooster koos erakukambritega. Katakombidesse maeti kuni 11. sajandini. 13.-18. sajandil olid need aga suurte rüüstamiste ohvrid. II maailmasõja ajal kasutas linnarahvas katakombe varjendina. 1971. aastal alustati väljakaevamistega. Huvitav uurimine on tehtud katakombidest leitud ligi 200 õlilambi osas. Esimesed neist on pärit 3. sajandist ning valmistatud Napolis. Leitud lambid ilmestavad vastava ajastu kaubateid ning tolle aja linlaste tüüpe, kes katakombe matmiseks kasutasid. Leidude hulgas olid näiteks 54 Aafrikast päris lampi.

Katakombid läbi käidud jalutasime korraks Capodimonte (tähendab itaalia keeles mäe tippu) mäele, et heita pilk Capodimonte paleele - kunagine Sitsiilia kuningate residents. Algselt asus see linnast väljas. Nüüd on Napoli kasvanud ümber palee. Napoli ja Sitsiilia kuningas Charles VII (hilisem Hispaania kuningas Charles III) soovis ehitada uue palee, kuna tema senine elukoht oli suure õukonna majutamiseks liiga kitsaks jäänud. Lisaks oli tal suur Farnese kunstikogu, mille päris oma emalt Elisabetta Farneselt! 1738. aastal alustati ehitustöid.  Hoone valmimiseni kulus rohkem kui sajand: palee valmis lõpuks 1840. aastal. Hetkel ongi hoones eksponeeritud suurepärane Farnese kunstikogu ja muuseum. Palee väärib kindlasti külastamist nii oma kunstikogu kui suursugususe poolest. Lisaks on palee ümber meeletult suur park, mis võtab enda alla arvestatava osa tänapäeva Napoli territooriumist. Hetkel oli palee kahjuks juba suletud. Aga tagantjärgi tarkusena võib tõdeda, et oleks olnud mõistlikum arheoloogiamuuseum asendada Capodimonte paleega!

Jalutasime kesklinna poole tagasi mööda Amedeo Savoia tänavat. Jõudsime välja Dante väljakule. Keset väljakut on Dante Alighieri kuju, kes oli teadupärast üks kuulsamaid Itaalia kirjanikke. Kuju ümbritsevale aiale olid riputatud laste joonistused Ukraina toetuseks ja sõja vastu. Ühe osa väljakust võttis enda alla väliraamatupood. Üldse on siin meeletult palju raamatupoode! Ja enamus raamatuid skolastikast. Ning tänaval, mida mööda me Dante väljakult vanalinna poole suundusime, olid ainult raamatupoed! Varsti olimegi tagasi vanalinna osas, kus olime eile juba suure tiiru teinud ja kirikutega tutvunud. Kirikute puhul on hea see, et need on lõunamaades tavaliselt hiliste õhtutundideni avatud ja seega saavad entusiastlikumad turistid peale muuseumite sulgemist nendega tutvuda veel.

Otsisime õhtusöögikohta. Nagu eile, polnud see ka täna eriti kerge. Endiselt soovisime kohta, kus saaks istuda sees ja oleks soe ka. Lõpuks leidsime päris kena koha. Ja suhteliselt soe oli ka - isegi jope võtsin seljast (lõpuks pidin selle küll selga tagasi panema!). Aga pitsavalikuga läksin täna alt: millegipärast arvasin, et anśoovise pitsa võiks mulle maitseda. Pärast ise ka imestasin, et mis mul ometi mõttes oli!? Pitsa oli tulisoolane ja üldse mitte minu maitse. Pigistasin siiski enamuse alla ja Katariina "maitses" veel viimase tüki ära. Suuruselt oli tänane pitsa kõvasti väiksem eilsega võrreldes. Õnneks olin võtnud joogiks lisaks Limoncellole (Itaalia sidruniliköör) pudeli mineraalvett, mis kulus nüüd janu kustutamiseks ära. Kõhud täis jalutasime hotelli. Õhtul oli väljas väga suures koguses jalutatavaid koeri. Mulle on Napoli jätnud mitte just kõige loomasõbralikuma linna mulje. Ainult asfalt ja kivi. Rohelist ja puid siin peaaegu ei ole. Aga koeri armastavad nad meeletult ning neid on siin ikka väga palju. Ning just suuri koeri! Käisime läbi veel poest ja ostsime uuesti apelsine. Raha kulutasime täna 11,20 rongipiletitele, 17 eurot arheoloogiamuuseumile, 12 eurot katakombidele, õhtusöögile 25 eurot ja apelsinidele 1,8 eurot. Kokku 67 eurot. Aga: tänased apelsinid polnud pooltki nii head kui eilsed!!! Ja käisime peaaegu 33 000 sammu!

Monday, March 7, 2022

LINNAPUHKUS NAPOLIS! ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 1. märts 2022!

Otsustasime Katariinaga, et vajame natukene puhkust ning ostsime jaanuari lõpus esimeseks märtsiks lennukipiletid Napolisse. Sellel hetkel ei osanud meist ilmselt mitte keegi ette näha, mis maailmas toimuma hakkab. Et ühel hommikul ärgates võib kogu maailm avastada ennast katastroofi lävel! Korraks tekkis tunne, et üldse pole enam millelgi mõtet selle kõrval, et Ukrainas inimesed võitlevad iseenesest mõistetavate inimõiguste, oma vabaduse ja elu eest. Et aga minu sellistest loobumistest kellelegi reaalselt kasu ei tõuseks, tuli oma plaane ikka järgida ning maailma aidata oma oskuste ja võimaluste piires ehk proovida annetada võimalikult palju Ukraina abistamiseks.

Ja nii maandusimegi märtsi esimese päeva pärastlõunal Napolis. Kuidagi ootamatult ja kiirelt avastasime endid juba õues: ei mingit passikontrolli. Rääkimata covid-passist. Viimast kontrolliti küll lennujaamabussile minnes politseinike poolt. Aga kui me oleks võtnud takso või muul viisil lahkunud lennujaamast, poleks keegi seda kontrollinud. Bussiga saime peaaegu kohe oma hotelli ette. Navigeerisime aadressi järgi. Kuigi minul oli täielik mäluauk - oma arust olin broneerinud hotelli hoopis teise kohta! Kuni hotelli administraatori kinnituseni, et me oleme õiges kohas ja tõesti on minu nimele broneering, olin väga skeptiline. Meie toa asukoht neljandal korrusel, ehk siis tegelikult viiendal, hoolitses kenasti meie figuuri eest. Ka itaallased millegipärast ei arvesta esimest korrust. Lisaks veel juurde vana maja, millel korruste kõrgus umbes neli meetrit! Lift küll oli, aga sellega sõitsime ainult korra viimasel päeval katusele minnes.

Toa aknast avanes meile aga imeline vaade Vesuuvile. Asusime Garibaldi väljakul Napoli raudteejaama vahetus läheduses. Tõmbasime korraks hinge, võtsime riideid seljast vähemaks ja läksime siis linnaga tutvuma. Jalutasime vanalinna või nagu nad ise nimetavad ajaloolise linnasüdame poole, mis on kirjas ka UNESCO maailmapärandi nimistus ning suurim omataoline Euroopas. Napoli (kreeka keeles Neapolis ehk uus linn) on Rooma ja Milano järel suuruselt kolmas Itaalia linn. Elanikke üle kolme miljoni. Esimesel aastatuhandel eKr kreeklaste poolt asutatud linn on üks vanimaid pidevalt asustatud linnapiirkondasid maailmas. Rooma impeeriumi ajal oli linn üks olulisemaid kultuurikeskusi ning mängis olulist rolli Kreeka ja Rooma ühiskondade ühinemisel.

Napoli oli ka baroki pealinn. Barokk sai alguse 17. sajandil kunstnik Caravaggio karjäärist ning tema tollaegsest kunstirevolutsioonist. Samuti oli Napoli humanismi ja valgustusaja keskus. Nagu ka klassikalise muusika ja ooperi ülemaailmseks keskuseks. Aastatel 1925 kuni 1936 laiendas ja uuendas Napolit väga suurejooneliselt diktaator Benito Mussolini valitsus. II maailmasõjas sai aga linn Itaaliasse tunginud liitlasvägede pommitamise tõttu tõsiseid kahjustusi. Pärast sõda leidsid linnas aset ulatuslikud ülesehitustööd. Tänasel päeval on näiteks Napoli sadam üks olulisemaid Euroopas ning Napolis asub ka NATO liitlasvägede Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida väejuhatus.

Meie jõudsime aga esimesena Capuano lossini, mis on kunagi saanud oma nime faktist, et just sellest kohast kunagises linnamüüris läks värav Capuano linna. Loss on ehitatud 12. sajandil ning algselt olnud ka kuningapalee. 16. sajandil koondati siia kõik Napoli erinevad justiitsbürood ning -asutused ning hoone sai nimeks Justiitshall. Keldris asus vangla. Jalutasime vanalinna poole edasi: siis hakkasid tulema kirikud! Kirikuid on Napolis tõesti väga palju. Kuna siin on kõik majad väga uhked ja arhitektuuri meistriteosed, siis ei hakka alati kirikud muude imposantsete hoonete vahel silma. Võib sedagi juhtuda, et väljast üpris tagasihoidliku hoone sees peidab ennast äärmiselt suurejooneline interjöör.

Esimesena astusime sisse Napoli katedraali ehk Maarja taevaminemise katedraali. Tegelikult tuntud ka nimega Püha Gennaro katedraal kiriku (ja kogu Napoli) kaitsepühaku auks. Püha Gennaro säilmed asuvad kiriku all krüptis tänagi. Üldse on Napoli kirikutel väga palju erinevaid nimesid ja nende kirjutamise variante, mistõttu on aeg-ajalt päris keeruline aru saada, millisest kirikust siis täpselt jutt käib. Kirikute juures olevad sildid ei pruugi sugugi minna kokku sellega, mis näiteks interneti avarustes kiriku ametliku nimena leida võib. Napoli katedraal on aga linna peakirik ja seega kõige tähtsam. Siin asub ka Napoli peapiiskop. Tema residents on ehitatud kirikuga kokku.

Kiriku tellis 13. sajandi lõpus Anjou kuningas Charles I ning see lõpetati tema järglaste juhtimisel 14. sajandil. Hoone on ehitatud kahe varakristliku kiriku vundamentidele, mille jäljed on tänaselgi päeval näha. Ja rohkemgi veel: kiriku all läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel on tulnud välja Kreeka ja Rooma ajastu leide. Näiteks osa Rooma akveduktist linna rajamise ajast. Ja jupike maanteed Kreeka ajast. Interjöörilt on Napoli katedraali puhul vaieldamatult tegemist ühe uhkeimaga meie poolt külastatud kirikutest. Järgmisena jõudsime San Giorgio Maggiore kiriku juurde. Sellegi puhul on tegemist algselt juba varakristliku kirikuga, mille peale ehitatud uuem hoone. Kolmas kirik, milles sees käisime, oli Chiara dei S.S. Filippo e Giacomo. Selle kiriku puhul on väljast ehk tänavalt paistva fassaadi muljel tegemist suhteliselt tagasihoidliku ning väikese kirikuga. Sisse astudes vajus minul aga suu lahti! Sarnane oma suurejoonelisuses ning uhkuses Napoli katedraaliga, kuid oma detailide rohkuses ja peenuses isegi ületas seda. Napoli on siiski suurlinn, mis tähendab, et iga jalatäis maad on siin äärmiselt hinnaline. Tänaseks päevaks on jäänudki kõik need uhked kirikud pinguli täisehitatud elamukvartalite vahele. Tihti on majad ehitatud lausa kiriku külge, mis tähendab, et ei saa näiteks jalutada ümber kiriku.

Meie teele jäi ka Armeenia kirik, mis parajasti oli 24 tundi avatud kogumaks annetusi ja abisaadetisi Ukrainassse. Kirikus võtsid vabatahtlikud öö läbi vastu inimeste toodud esmatarbekaupasid nagu tekid, padjad, hügieenitarbed jne. Neljas kirik, mis meie teele ette sattus, ei olnudki paljalt kirik, vaid terve usuline kompleks, mis hõlmab Santa Chiara kirikut, nunnakloostrit, hauakambreid ja arheoloogiamuuseumi. Ja peab ütlema, kõik need kirikud jäid meile täna tõesti täiesti juhuslikult ise teele ette, sest jalutasime lihtsalt huupi mööda vanalinna tänavaid omamata mingit plaani või ettekujutust sellest, mida otseselt näha soovime. Tänaseks mul konkreetsed plaanid puudusid. Ainuke plaan oligi linnas ringi jalutada ja sel viisil sellega esimest tutvust teha. Santa Chiara kloostrikompleks ehitati aastatel 1313 kuni 1340. II maailmasõja ajal hävis kirik pommitamises peaaegu täiesti ning taastati esialgsel kujul eirates kõiki vahepealseid uuendusi. Ehitustööd jõudsid lõpule 1953. aastal. Kiriku ja kloostri juures olevas muuseumis saab tutvuda kiriku ajalooga ning nende materjalide ja esemetega, mis on jäänud alles pärast 1943. aasta suurt hävingut. Muuseumis on ka barokkstiilis sõimede kogu. Meie kloostris ega muuseumis ei käinud, piirdusime ainult kirikuga ning ilmselt oleks esimesed nii hilisel kellaajal suletud olnud.

Kiriku ees oli päris suur hoov, milles kohalikud poisid jalgpalli mängisid. Meil ei tuleks ilmselt mitte kellelgi pähe mõtet minna kiriku ette palli taguma! Kuid Eestis ongi inimesed kirikust suhteliselt kaugel. Itaalias on aga kirik enamuse inimeste igapäevase elu tavaline ja normaalne osa. Ning seda ka laste jaoks. Kirikuõpetaja või preester võib olla lastele suureks sõbraks ning samuti mõnikord poistega kirikuhoovis palli mängida. Lastele on samuti juba väikesest peale kirik nende elu lahutamatu osa ning neil ei tule pähegi mõtet, et kirikuesisel vabal platsil (ja olgem ausad - vaba platsi leidmine Napolis ei ole lihtne!) ei peaks võib-olla palli mängima. Igal juhul pidime meie vaatame, et hasartsele pallimängule jalgu ei jää.

Kiriku värava taga tänaval käis aga veel suurem melu: Napolis tähistasid täna kõik vastlakarnevali. Terve linn oli täis kostümeeritud linlasi, kes pidutsesid, musitseerisid ja tantsisid tänavatel ja väljakutel. Vastlakarnevali komme on pärit keskajast. Siis ei kelgutatud ega võisteldud pikima liu pärast, nagu praegu Eestis, vaid tantsiti, mängiti, söödi meeletutes kogustes head ja paremat. Sest järgmisel päeval algas pikk, 40 päevane, paast! Näod peideti maskide taha ning kostüümidega kaotati selleks päevaks seisustevahelised erisused. Nii palju väikseid Ämblikmehi ,korraga linna peal pole ma kunagi varem kohanud! Aga paljud olid näinud kõvasti rohkem vaeva. Võrreldes siis poest ostetud kostüümi selga tõmbamisega. 

Aga kuna Katariina oli juba küllastunud kõigist neist kirikutest ja keeldus veel mõnda minemast, siis ei jäänud meil nüüd muud üle, kui asuda otsima mõnda head pitsarestorani, kus süüa õhtust. Napoli on teadagi pitsa sünnilinn ning seega olid meie ootused väga üles köetud! Ei osanud me aga oodata seda, et Napoli on küll väga orienteeritud turistidele, aga seda ainult aprillist kuni oktoobrini. Mitte märtsi esimestel päevadel. Otseselt tähendas see seda, et enamuses söögikohtades ei olnud võimalust istuda siseruumis. Lauad ja toolid olid vaid tänaval. Mis kuumal suvisel ajal on muidugi väga kena, aga mitte hetkel, kui õhtuti sooja vaid mõned kraadid.

Aga lõpuks siiski leidsime söögikoha, kus saime istuda sisse. Kuigi ega sealgi väga soe ei olnud: jopet seljast ära ei võtnud. Ega mütsi peast. Sest kütet neil ju ei ole ikkagi majades! Elumajades ilmselt ikka on (meie hotellitoas oli ka), aga restoranis ei hakka keegi sellise pisiasjaga vaeva nägema. Tuleb lihtsalt see ajutine ebamugavus talve näol ära kannatada. Kuid pitsa oli siiski suurepärane! Ja nii suur, et mina pakkisin poole kaasa homseks lõunasöögiks. Katariina suutis enda oma siiski alla pigistada. Kõht täis, hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Käisime veel läbi pisikesest puuviljapoest, kust saime maailma kõige paremaid apelsine! Toidupoest ostsime apelsinimahla ja batoone. Raha kulutasime täna lennujaama bussile 10 eurot, hotellile 224 eurot, õhtusöögile 21 eurot, apelsinidele 1,5 eurot ja poes 5 eurot. Kokku kulutasime täna siis kahe peale 261,5 eurot. Ja midagi huvitavat peab ka ikka iga reisi juures olema: avastasime mingil hetkel, et Katariina telefon loeb igat meie sammu ja siis oli tore nende edenemist ning seda numbrit jälgida. Täna käisime 12 105 sammu, mis on päris hea tulemus arvestades seda, et me läksime linna peale alles õhtul kella viie ajal.