tag:blogger.com,1999:blog-51968410215053241112024-03-19T01:51:21.132-07:00Väike reisipäevik!Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.comBlogger233125tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-83967514083598753442024-03-17T06:59:00.000-07:002024-03-19T01:50:48.728-07:00ETIOOPIA - KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!<b>KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 3. ja 4. detsember 2024<br /></b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiKWd4n378h_RMfzAL9e80lfBWu7Zm-90RavnvwYpbgfywaB1xNv0nM99NEKfe2D6ERwGCedyGxPqU5A20oQl7Rt5wzPbkHyIHllGhloVpQfqhrnGYVHHVSoR0LEfSsUaOqnIQ4vmo7QMsYJF0mATGNZG1ZhyphenhyphensywtEd1IIzAoTHtLWxMQ3OFsmMdCvxvY9/s3601/P1014522.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2396" data-original-width="3601" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiKWd4n378h_RMfzAL9e80lfBWu7Zm-90RavnvwYpbgfywaB1xNv0nM99NEKfe2D6ERwGCedyGxPqU5A20oQl7Rt5wzPbkHyIHllGhloVpQfqhrnGYVHHVSoR0LEfSsUaOqnIQ4vmo7QMsYJF0mATGNZG1ZhyphenhyphensywtEd1IIzAoTHtLWxMQ3OFsmMdCvxvY9/s320/P1014522.JPG" width="320" /></a></div>Tänane hommikusöök oli meil 6.30. Kohalikud hõimubossid olid jõudnud jällegi enne meid kohale. Olime kuidagi tahtmatult muutunud taas probleemseks elemendiks nõuetekohasel kummardamisel ning alandlikkusel kõrgemate võimukandjate ees. Aga me ei lasknud ennast sellest häirida! Mainisime vaikselt, et soovime siiski eile kokkulepitud kellaaegadest kinni pidada ning kindlasti ei ole mõistlik arvata, et kui hotell jätkab oma põhitööd ehk klientide head teenindamist, võiks see kuidagi neile kahjuks tulla. Pigem ikka vastupidi! Kohalikud autorideedid aga on siinmail veel äärmiselt olulised! Mõnikord võib Aafrikas ring rännates jääda tõesti mulje, et ülemuse loata ei tohi tavaline inimene hingata ka mitte. Aga siin hotellis oli üks paremaid hommikusi kohve, mida saime kogu reisi jooksul, nii et nautisime... Asjad olid juba pakitud! Nii ruttu oligi möödunud meie viimane öö Etioopias.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjbQvvnnbEZh-h11-1hXNaay2MSHUSgWexqEtkTCGI4YzlCJkLYyd69FPzf6GtDYbhAnOjfhZRAFj2iB7bf7MITUBu8sdwyReyNq9b5sbOtuXJ7YTWKY53vlBWjW00yqlOITH4tUFN0Y-H2OOQVlKadQWiTJwVM_olo5toCrIBQkmSwRzmFR-rqxXFYK3P/s4603/P1014495.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2840" data-original-width="4603" height="197" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjbQvvnnbEZh-h11-1hXNaay2MSHUSgWexqEtkTCGI4YzlCJkLYyd69FPzf6GtDYbhAnOjfhZRAFj2iB7bf7MITUBu8sdwyReyNq9b5sbOtuXJ7YTWKY53vlBWjW00yqlOITH4tUFN0Y-H2OOQVlKadQWiTJwVM_olo5toCrIBQkmSwRzmFR-rqxXFYK3P/s320/P1014495.JPG" width="320" /></a></div>Hakkasime sõitma tagasi Jinkasse, kust pidime minema kohalikule lennule Addis Abebasse. Maastikul avanesid meile imelised vaated Etioopia loodusele. Olime nüüd ju suhteliselt mägises piirkonnas. Oli just hetkel saagikoristuse aeg. Paljud kasvatatavatest kultuuridest annavad siinses kliimas kaks saaki aastas. Saagi koristamine nagu ka kõik muud põllutööd, tehakse väga suures osas ära algelisi vahendeid kasutades - põhilised on kõblas ja labidas. Traktorit kohtasin terve Etioopias ringi sõidetud aja jooksul ainult ühel korral! Kündmiseks on talupidajatele abiks vaid härjad. Suuremate ja raskemate koormate (vesi, küttepuud jne) vedamisel aitavad eeslid. Kuid härgasid ja eesleidki saavad endale lubada vaid keskmisest kõvasti jõukamad maainimesed. Ülejäänutel jääb loota vaid oma perekonna kätejõule.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjunyeEdVs__OYQMuIaORqKmTU9cGVCeobJe4USHmOJeBkYHM-5XLMC-uHIKA63GhjVKc6FsCM9rLdG_hlhqcRESYCixVY5kaioAu-YFH9Ulra7OGQeYw1MlbJB1sF_bNrhkbZMl6SGvfT0j-MZe_iltdsceUkRuX8ixBdiyvbHS9jd5-stcbp2b2YfPcU4/s4608/P1014530.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2692" data-original-width="4608" height="187" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjunyeEdVs__OYQMuIaORqKmTU9cGVCeobJe4USHmOJeBkYHM-5XLMC-uHIKA63GhjVKc6FsCM9rLdG_hlhqcRESYCixVY5kaioAu-YFH9Ulra7OGQeYw1MlbJB1sF_bNrhkbZMl6SGvfT0j-MZe_iltdsceUkRuX8ixBdiyvbHS9jd5-stcbp2b2YfPcU4/s320/P1014530.JPG" width="320" /></a></div>Kui mainisin, et Etioopia on olnud iseseisev riik tekkimisest peale, siis paaril korral on nende iseseisvus küll väga suures ohus olnud! 16. sajandi keskel proovisid osmanid vallutada Etioopiat, et hävitada siinne ristiusk. Etiooplased polnud seni eurooplastesse eriti hästi suhtunud. Neid püüti riigist eemal hoida. Nüüd oli põhjust küll seda otsust kahetseda! Kuid etiooplaste kutse peale tulid portugallased neile siiski appi võitluses osmanite vastu ning pikas võitluses suudeti tõesti viimased tagasi lüüa. Võõrvallutajatega pidid etiooplased rinda pistma veel fašistliku Itaalia vastu 1935. aastal. Itaalia-Etioopia sõja ajal pidi Etioopia tõesti taluma paariaastast Itaalia okupatsiooni, kuid 1937. aastal pidid itaallased tunnistama siiski allajäämist etiooplastele. Kusjuures nimetatud Itaalia-Etioopia sõda oli järjekorras juba teine - esimene oli olnud 19. sajandi lõpukümnendil. Itaalia tahtis saavutada samuti kuulsusrikka koloniaalriigi staatust ning mõlemad sõjad olidki nende üritused saada Etioopia Itaalia kolooniaks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFEIER06_vzf06BcJ0mmUUQGg8fVBBrxzAKo1nwLhDqxDDUe2m2O3abU1s0YoBJMvectYM2OPQNCSK_xomer1Eu1RFYSEugpgMKjxa7yaqfaVSQ7hOgSO-bSaDNthYFlXXHnH2tBXxDpqOuGp-RDzt5guhpJUaBTNl3OvQHhcAVsEnxPW2YG6RbeyJREUM/s4442/P1014547.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2541" data-original-width="4442" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFEIER06_vzf06BcJ0mmUUQGg8fVBBrxzAKo1nwLhDqxDDUe2m2O3abU1s0YoBJMvectYM2OPQNCSK_xomer1Eu1RFYSEugpgMKjxa7yaqfaVSQ7hOgSO-bSaDNthYFlXXHnH2tBXxDpqOuGp-RDzt5guhpJUaBTNl3OvQHhcAVsEnxPW2YG6RbeyJREUM/s320/P1014547.JPG" width="320" /></a></div>Kuid ilmselt kõige keerulisem ja raskem periood Etioopia ajaloos on olnud nn <i>derg </i>- 12. septembril 1974. aastal haarasid võimu kommunistid ning kukutasid riigi viimase keisri Haile Selassie I. 1977. aastal tapeti punase terrori poolt rohkem kui pool miljonit inimest. Tohutus segapudrus võitlesid kaudselt üksteise vastu NSVL ja USA. Lisaks segati võitlusesse veel Somaalia ja Eritrea. USA küll taandus. Kommunistlik rumalus viis revolutsiooni 10. aastapäevaks riigi näljahädani, mille tagajärgedega võideldakse kohati siiani. 1990. aastal teatas kommunistide juht ja diktaator Mengistu, et loobutakse sotsialismist. 1991. aastal ta kukutati ning Etioopia sai vabariigiks. Aastatel 1994 kuni 2008 peeti Etioopias Mengistu tegude üle kohut ning talle mõisteti tagaselja surmanuhtlus, mis on siiani jõus. Elab ta aga endiselt rahulikult Zimbabwes.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn5GXOWpSPG4zMAee_g8GpMht8KML2rw-kTcW7G12zJlfZBDQvT0pYfsSOCLmBTX-D7j75N6DwGHfUv-9-q9maEud-TPv9c8HG1xajqDri6kH3XUaQ9bjEY2iA6dyyIwgDKvT-qfR8DrDBygKTSvtmp_2wmLuK9f8uNmxK5pSKj-zESHfb_WxzRGqMoYLX/s3880/P1014537.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2354" data-original-width="3880" height="194" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn5GXOWpSPG4zMAee_g8GpMht8KML2rw-kTcW7G12zJlfZBDQvT0pYfsSOCLmBTX-D7j75N6DwGHfUv-9-q9maEud-TPv9c8HG1xajqDri6kH3XUaQ9bjEY2iA6dyyIwgDKvT-qfR8DrDBygKTSvtmp_2wmLuK9f8uNmxK5pSKj-zESHfb_WxzRGqMoYLX/s320/P1014537.JPG" width="320" /></a></div>Imelisi vaateid nautides, eriti veel teades, et need sellel reisil suhteliselt viimased, sest ees ootas Addis Abeba, läks sõit Jinkasse kuidagi ootamatult kiiresti. Lennujaama minekuni oli meil veel tunnikene aega, mille veetsime samas hotelli kohvikus, kus olime esimest korda Jinkasse saabudes juba käinud. Tellisin ühe pisikese külma õlle. Selle kättesaamine osutus aga taas keeruliseks - kui rahasummas suudeti isegi kokku leppida, siis oli avaja kadunud, siis töötaja, kes oskaks avada avajata... aga no kätte ma selle pudeli ikka sain. Kui tund aega oli möödas tuli meie giid tagasi lausa kahe bussiga: meie oma väike buss ja siis suur kolakas kohalik liinibuss! Selgus, et eilne kõva vihm oli viinud ära lennujaama viiva tee ja järele jäänud porimülkast meie bussiga küll läbi ei saaks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-uOt0uAy6mBUc2UHrsOXXbrMxLAENFwwZ-Xjg0T5HWZnbXMvVWIHtG1Ym9Jf507pO_iuHu1avdqo2P4NEq-YOKg0xWVgaTOe8imbDXgMepX61B17ngA8Z9dCtHPI-OY4kObI_jg3IyUSGaEcz64_hQtyMndfiUmKuBeJE5CYON4Mg2DWfuWT280MhGpoQ/s4608/P1014567.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2733" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-uOt0uAy6mBUc2UHrsOXXbrMxLAENFwwZ-Xjg0T5HWZnbXMvVWIHtG1Ym9Jf507pO_iuHu1avdqo2P4NEq-YOKg0xWVgaTOe8imbDXgMepX61B17ngA8Z9dCtHPI-OY4kObI_jg3IyUSGaEcz64_hQtyMndfiUmKuBeJE5CYON4Mg2DWfuWT280MhGpoQ/s320/P1014567.JPG" width="320" /></a></div>Seega tuli meil sinna mülkani sõita oma bussiga ja siis ringi istuda. No see kohalik buss meenutas küll peaaegu tanki. Meie kohvrid tõsteti väikese bussi katuselt kohe suure bussi peale ümber. Kui uurisime, et miks me selliselt jantima peame ja ei või siis kohe minna suure bussi peale, saime vastuseks, et see on nii õudne, et sellega me ei taha eriti pikka maad sõita. No kui nii, siis nii, ega me midagi vastu vaielda ei osanud, sest polnud meil ju aimugi, kui pikk tee sinna lennujaama siis on. Kuigi Jinkasse saabudes oli lennujaam eemalt paistnud. Kokkuvõttes saime oma bussiga sõita umbes kümme minutit! No selle aja oleks meist nõudlikumadki ära kannatanud. Aga tee asemel haigutas aeg-ajalt tõesti põhjatu mudamülgas. Kohati üritasid meesterahvad labidatega bussi ees küll teed natukene paremaks saada. Aga ega sellest püdela pori ühest kohast teise tõstmises mingit erilist kasu küll polnud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRInxz43Y1MTBXPkISPTCEMiaBMYlZ6zUgytXsxJIf1K1LA-ZbuFt-QI5QjDQyrAkzKK9Oh0TqUr7DUwrThqRGPbwKPFqIn1xqN7WSDI9Fz-8iRGQpiyT3Pzws_HfGCc1rXKtFrBqYKbGw9vQsQOIRf4YL5GBUdypv6PymDjoHxCwA244RpbMQIbO4HMhh/s4608/P1014581.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2509" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRInxz43Y1MTBXPkISPTCEMiaBMYlZ6zUgytXsxJIf1K1LA-ZbuFt-QI5QjDQyrAkzKK9Oh0TqUr7DUwrThqRGPbwKPFqIn1xqN7WSDI9Fz-8iRGQpiyT3Pzws_HfGCc1rXKtFrBqYKbGw9vQsQOIRf4YL5GBUdypv6PymDjoHxCwA244RpbMQIbO4HMhh/s320/P1014581.JPG" width="320" /></a></div>Aga meie buss läks ka poolemeetristest roobastest ludinal läbi! Ilmselt meil väga vedas - kui olime saanud oma kodinate ja asjadega lennujaama hoonesse sisse, tuli uus meeletu paduvihm. Lennujaam oli selline piklik, käepärastest vahenditest kokku klopsitud kuur keset suurt tühermaad, mis kaetud kõikvõimaliku ja võimatu prügi ja koluga. Võiks ju mõelda, et kui selline pisikene kohalik lennujaam, siis ka asjaajamine lihtsam ning kergem, kuid seda poleks olnud küll mõtet oodata ega loota. Meie pisikese grupi lennule registreerimiseks kulus peaaegu tund aega! Pidime ise täitma oma pagasikviitungid!!! Anti meile alustuseks A4 valge leht ja kaks pastakat. Lehele pidime kirjutama kõik oma nime, e-postiaadressi ja aadressi. Siis saime igaüks väikese paberilipiku, kuhu pidime veel korra samad andmed ringi kirjutama - see kleebiti kohvri külge.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjt5OgIsJoY0bOcQUVBC6W9oKH6naCzeO5gO4w24hsHloQGWc7Mqqd8eQ1hTsVi85ekPFLhOzlcd57LFdDbu8xxpfaD0O0sE39zTx8smVDSEY1JmAT773Po_kkpuQxdb_RihD1Wm5J3ykqFdTji_qQIKqlUjFw3BryorJjETy0zBZuRnViJCrEVwl8_pcLP/s4316/P1014585.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2575" data-original-width="4316" height="191" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjt5OgIsJoY0bOcQUVBC6W9oKH6naCzeO5gO4w24hsHloQGWc7Mqqd8eQ1hTsVi85ekPFLhOzlcd57LFdDbu8xxpfaD0O0sE39zTx8smVDSEY1JmAT773Po_kkpuQxdb_RihD1Wm5J3ykqFdTji_qQIKqlUjFw3BryorJjETy0zBZuRnViJCrEVwl8_pcLP/s320/P1014585.JPG" width="320" /></a></div>Palusin juurde paari pastakat, sest päris suur aeg läks ootamise peale. Aga pastakaid rohkem neil ei olevat! Mõtlesin, et aga kui need pastakad tühjaks saavad, kas siis ei peagi neid pabereid täitma? Või siis tuleb oodata kuni keegi poodi läheb? Selliste teeoludega võib see päris pika aja võtta! Ja kas siis lennuk läheb lihtsalt hiljem välja? Aga no tegelikkuses on olukordadel alati lihtsamad lahendused ja nii võtsimegi, kellel oli, oma pastakad välja. Enda oma jätsin neile igaks juhuks. Sest kui alguses tundus, et olime ainukesed lennuki peale minejad, siis tegelikult hakkas rahvast päris palju saabuma. Meie Lõuna-Etioopias ringi seigeldes ei olnud me kuni eilse riituse külastuseni kohanud peaaegu mitte ühtegi välimaalast. Nüüd oli näha, et mõned seltskonnad siiski olid siin peale meie veel.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjm_BGZr1vfpX_xTkFZjQ4DYp5poNy79de0Lti7E0m1qg58uOaS4bnA-csrbT_Rt-lHr0x1dquKALYvAGKf85ImSgwyKhG7sl4FlmXUs84Pg-ZQE-ViiV-vLC_i14bV73DTSEuSwUtrgAcnk7s9b9-rIePY5oN1rR3MsTjPev5Si7hbJyMWHpfcyyN7EaG/s4608/P1014582.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2506" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjm_BGZr1vfpX_xTkFZjQ4DYp5poNy79de0Lti7E0m1qg58uOaS4bnA-csrbT_Rt-lHr0x1dquKALYvAGKf85ImSgwyKhG7sl4FlmXUs84Pg-ZQE-ViiV-vLC_i14bV73DTSEuSwUtrgAcnk7s9b9-rIePY5oN1rR3MsTjPev5Si7hbJyMWHpfcyyN7EaG/s320/P1014582.JPG" width="320" /></a></div>Kõige naljakam asi Jinka lennujaama juures oli aga kliendi rahuloluküsitluse ankeet! Kui ootesaalis saime lõpuks maha istuda, et lennukit oodata, jagas üks tütarlaps meile laiali A4 paberilehed. Lehe mõlemad pooled oli tihedalt täis küsimusi, millele oodati vastamist. Küsimusi oli igasuguseid ning järjest kõrgemale tõstsid need meie kulmud! Kuidas olete rahul Jinka lennuvälja poodide ning nende kaubavalikuga? Olime näinud lennujaamahoonesse sisenedes vaid kõikuvatel jalgadel lauda, kus üks naine müüs kohvipakke. Kuidas olete rahul meie restoranide alaga? Tõesti, selle kõikuva laua kõrval oli üks teine veel kõikuvam, kus üks meesterahvas müüs vett. Kuidas olete rahul parkimisalaga? Kas parkimise hind on teile vastuvõetav? Kuidas olete rahul meie lennujaama V.I.P alaga? Kõige porisema koha peal parkla kõrval olin silmanud tõesti vastavasisulist silti: et need kõige tähtsamad isikud siis ootavad lennuki peale minekut seal!? Arusaadavatel põhjustel ma muidugi kedagi seal sildi kõrval seismas ei näinud. Ilmselt oli ankeet paljundus mõne suure rahvusvahelise lennujaama omast!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOpgXzXJ_MkwgzCVRCqr6V93NAyCW4YzeOajniud_knRVC7l9fmh4sKvo-PYMIDEIBmz1ps0-PEdIohAocKT8Jr1CNKvbzBIgR0e6C-PZ6Pp-h4xZ-NG015eO-XgBIelk4Om2rtt95ngwnmwG0aAFJApzHns1LSFN1NQyENnYHaXaXGslQSVxdbZnDAFOs/s1568/493195ha186t69.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="861" data-original-width="1568" height="176" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOpgXzXJ_MkwgzCVRCqr6V93NAyCW4YzeOajniud_knRVC7l9fmh4sKvo-PYMIDEIBmz1ps0-PEdIohAocKT8Jr1CNKvbzBIgR0e6C-PZ6Pp-h4xZ-NG015eO-XgBIelk4Om2rtt95ngwnmwG0aAFJApzHns1LSFN1NQyENnYHaXaXGslQSVxdbZnDAFOs/s320/493195ha186t69.jpg" width="320" /></a></div>Aga meie lennuk tuli ja eriliste vahejuhtumiteta me selle peale saime ning varsti maandusimegi Addis Abebas uuesti. Addis Abedas käisime kõigepealt vaatamas Püha Kolmainu katedraali, mis on üks tähtsamaid kirikuid Etioopias. Kuna olime ühe päeva plaanitust ju vähem Etioopias, siis ilmselt siia see kaotatud päev läkski - kiriku juurest sõitsime eemalt korra vaid mööda. Midagi me eriti ei näinud, kuigi mina isiklikult ootasin väga just selle paiga külastust! Tegemist on tõesti ühe kauni ehitisega Etioopias. Tähtsusest rääkimata! Kiriku lasi ehitada viimane keiser Haile Selassie I isiklikult ning valmis katedraal 1964. aastal. Katedraalis paikneb ka Etioopia viimase monarhi ja tema naise hauakamber. Nõnda peangi kahjuks foto koha pealt ehtima ennast võõraste sulgedega - siin eksponeeritud foto on pärit tegelikkuses interneti avarustest mitte minu kaamerast.<br /></div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDhqCZ3h_dm0m8n2dS7nKV_e60zcvnuAgaMyE64Nf_1p2uTGRd0ZM4SJTQLSEBPghi-CdEG8Vo1aW4PKTMdm5vd5rGj8Xkpqd-du00Oc1jUbP8ZrpE4mVjUHIcUK3kZmwX2xVppmJdw6Xv8vRFozUZSNSB8OOcv9HI2ktkj59Zm59r82CubVt2SP-_lKuw/s3120/P1014612.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1912" data-original-width="3120" height="196" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDhqCZ3h_dm0m8n2dS7nKV_e60zcvnuAgaMyE64Nf_1p2uTGRd0ZM4SJTQLSEBPghi-CdEG8Vo1aW4PKTMdm5vd5rGj8Xkpqd-du00Oc1jUbP8ZrpE4mVjUHIcUK3kZmwX2xVppmJdw6Xv8vRFozUZSNSB8OOcv9HI2ktkj59Zm59r82CubVt2SP-_lKuw/s320/P1014612.JPG" width="320" /></a></div>Haile Selassie I pandi koos perega pärast kommunistide riigipööret koduaresti. Umbes aasta pärast tuli teade, et endine keiser on surnud. Matmiskohta ei teadnud aga keegi. Alles 90ndate alguses leiti tema surnukeha üles ja 2000. aastal maeti suurejooneliselt ammu rajatud hauakambrisse ringi. Tollase ametliku versiooni järgi oli keiser surnud hingamisteede haigusesse - eks see siis ilmselt poomine oli! Maetud oli ta WC põranda alla. Ilmselt meelega näitamaks kommunistide suhtumist keisrisse! Edasi sõitsime aga Addis Abeba turule. Oli pärastlõunane aeg ning kõige vilkam tegevus turul juba lõppenud, kuid rahvast ja sagimist oli endiselt palju. Turg hõlmab meeletult suure osa linnast, lausa mitmeid kvartaleid. Turul kauplejad ka elavad ise tihtipeale siin samas.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaxH_IhAVhjZ48XonivMqN_HNAkRks5QIgcLHeYoqnTEn0ESIYTf9vX6OWrxibXLUB3HKXnYQ0k5Ik8iRrCH3-F8WjzD13vs4rs4qEF3BPPdda789YYDY25ynUogRBe75yIbRy_hVbJ4qrkPjgLZU5JXzn6h6UVXTOrpamFXBoGtkcHRxIGVMKEgEPetjH/s4235/P1014640.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2712" data-original-width="4235" height="205" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaxH_IhAVhjZ48XonivMqN_HNAkRks5QIgcLHeYoqnTEn0ESIYTf9vX6OWrxibXLUB3HKXnYQ0k5Ik8iRrCH3-F8WjzD13vs4rs4qEF3BPPdda789YYDY25ynUogRBe75yIbRy_hVbJ4qrkPjgLZU5JXzn6h6UVXTOrpamFXBoGtkcHRxIGVMKEgEPetjH/s320/P1014640.JPG" width="320" /></a></div>Turg on nii suur, et meie bussi pealt maha ei tulnudki vaid sõitsime bussiga ringi! Osadel meist, kes olid vahetanud reisi alguses rohkem raha, oli sellest enamus veel alles. Nüüd otsis giid paari poodi, kus nad siis saaksid oma raha ära kulutada, sest tagasi ei vahetata siin midagi. Käisime kullapoes: mina ausalt öelda poleks julgenud siit midagi osta ja ega keegi ei ostnudki. Siis läksime mingisse turistipoodi, kust oli veel vähem midagi osta. Mina olin isegi saanud suurema osa oma rahast ära kulutada. Olin ka vahetanud suhteliselt vähe. Järele oli jäänud nüüd vaid jootraha giidile. Bussijuhile olime Jinkas juba tema osa ära andnud. Ootas meid veel ees suur toidupood. Sealt ostsin küll kohvi ning natukene maiustusi kaasa. Giidi raha olin pannud kõrvale ja nüüd veel alles oligi vaid mõnisada birri.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUyoPU_9Eb7H-Vm4fMXoXBywlDVryJiCHZcLo1QFxZlH3UGyL5fwtLGJvjLemdP0NZ7ggOEVWQjIcjRDp_kpP_SycVgSZyv2Ben24R9SxgRaAqmi9ociAg-1onVCtnjADltqN2hq0vgTF-IWvgu3l_tjNuPTdlQ5eOaBx8EjTKI3C8ZuqeENUZHxgCp2UK/s4608/P1014650.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2726" data-original-width="4608" height="189" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUyoPU_9Eb7H-Vm4fMXoXBywlDVryJiCHZcLo1QFxZlH3UGyL5fwtLGJvjLemdP0NZ7ggOEVWQjIcjRDp_kpP_SycVgSZyv2Ben24R9SxgRaAqmi9ociAg-1onVCtnjADltqN2hq0vgTF-IWvgu3l_tjNuPTdlQ5eOaBx8EjTKI3C8ZuqeENUZHxgCp2UK/s320/P1014650.JPG" width="320" /></a></div>Õhtust läksime sööma suurde turistidele mõeldud rahvuskeskusesse, kus lisaks söögile ootasid meid ees rahvusmuusikud ja -tantsijad. Söök oli päris hea, viimase raha kulutasin ühe džinnikokteili peale. Sellega oli muidugi kõvasti tegemist jälle, et saaksime hinnas kokkuleppele. Kohalik giid pidi tulema meile taas appi. Aga aega kulus selle mõttetu vaidluse peale peaaegu pool tundi! Lauljad ja tantsijad olid seevastu päris toredad. Väga lihtsustatud kava muidugi, kuid tegelikult oli hea. Õige varsti oligi aga käes aeg lennujaama poole liikuma hakata. Saime lennule registreeritud, kui selgus, et lend on taas hilinenud juba 40 minutit ehk suhteliselt tõenäoline tundus taaskord Istanbulis järgmisest lennust mahajäämine. Siret üritas nüüd juba check-in´is saada nad nii kaugele, et nad oleksid nõus Istanbuli teatama, et meie seltskond on tulemas ja me üldse mittte ei soovi Tallinna lennust maha jääda.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrH6T33cs3sU3qiiN7NheKR-HX_qtrlF_yGqV1Qp1iIF49TRdKjKVUMrAf_FGhrkTRO2WucnfOfg6jzRkRot0aoXkzu77fxoE_dLhp0YaggHfyfJc-iRjLH3zh8tdtp-W7Fju2xJ007aZs_q7eUIp95wrliM7dFBhCykeig9HMK450jyYR8NrEfQs0MZyE/s4178/P1014707.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2668" data-original-width="4178" height="204" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrH6T33cs3sU3qiiN7NheKR-HX_qtrlF_yGqV1Qp1iIF49TRdKjKVUMrAf_FGhrkTRO2WucnfOfg6jzRkRot0aoXkzu77fxoE_dLhp0YaggHfyfJc-iRjLH3zh8tdtp-W7Fju2xJ007aZs_q7eUIp95wrliM7dFBhCykeig9HMK450jyYR8NrEfQs0MZyE/s320/P1014707.JPG" width="320" /></a></div>Saime kohad lennuki ette otsa ning pagasile V.I.P kleepsud. Igal juhul oli meil Istanbulis lennujaama töötaja vastas, kes viis meid kiiresti järjekorras seismata läbi turvakontrolli ja seega jõudsime kenasti järgmisele lennule. Jõudes Tallinnasse järgmise päeva hommikul oligi lõppenud meie reis Etioopiasse! Kahe viimase päeva jooksul olin kulutanud raha kohvikus 60 birri õllele, bussijuhi jootraha 600 birri, Addis Abebas poes 1800 birri, giidile jootraha 900 birri, kokteil viimase õhtusöögi juurde 210 birri. Kokku siis 3570 birri. Kogu reisi peale kokku kulus mul umbes 8418 birri kohalikus rahas (mingi väike vahe on küll vahetatud raha ja kirja pandud summa vahel, aga näiteks hiljem kodus leidsin veel kuskilt taskutest birre ja kohalikele andsin ka mõnes kohas natukene). Eurodes on see summa umbes 138 eurot. Vahetasin 150 ehk siis 12 eurot olin kuskile ära kaotanud. Lisaks siis juurde Germalole makstud reisiraha.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Tulevikust rääkides: kevadise koolivaheaja veedame aga Eliisabetiga Nizzas ja Monacos!</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-54360880481405248402024-02-29T13:56:00.000-08:002024-03-01T01:59:59.464-08:00ETIOOPIA - ÜHEKSAS PÄEV!<b>ÜHEKSAS PÄEV - 2. detsember 2023</b><div><b><br /></b><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4EZH6hU2gUUuMN4bOl6wG2WJ40IJzvAlozNUkf7X1aRlHjTiDkJPOInBdGwg1hL9k_9exBoojLRMRorZUBFh-9Otlpf_F2jcnu-k0E-E-Uz9P7J7OjJ2BHf7jq3R7xL3VHr9MjbY5dyeAEPuJ34daY4ICds2rl9YTgxTxEoA65rR4onG6r6xegnBE95xR/s4152/P1014322.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2630" data-original-width="4152" height="203" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4EZH6hU2gUUuMN4bOl6wG2WJ40IJzvAlozNUkf7X1aRlHjTiDkJPOInBdGwg1hL9k_9exBoojLRMRorZUBFh-9Otlpf_F2jcnu-k0E-E-Uz9P7J7OjJ2BHf7jq3R7xL3VHr9MjbY5dyeAEPuJ34daY4ICds2rl9YTgxTxEoA65rR4onG6r6xegnBE95xR/s320/P1014322.JPG" width="320" /></a></div>Äratus 6.00! Meie praeguse ööbimiskoha majad küll ühtegi putukat kinni ei pea. Sääsevõrk oli ka siit-sealt auguline. Seetõttu ei jõudnud hommikul enda õhtust tarkust ära kiita: jätsin nimelt WC tule põlema, et meelitada kõik majja sattuvad putukad sinna lambi ümber tiirlema ja mina saaks rahulikult magada. WC ja magamistoa vahel oli nimelt vaid poolik sein! See töötas! Hommikust sõime 6.30. Üle väga mitme päeva saime siin imehead kohvi! Söök oli lihtsalt normaalne. Osad meist tellisid praemuna ja osad omletti. Natukese aja pärast tuli noormees vabandama, et praemuna ei saa ja kas sobib kõigile omlett? No sobis ikka, aga vot seda meie mõistus ei võtnud, et kuidas saab omletti teha, aga muna praadida ei saa?! Aga kõhu saime täis ka omletist ja heast kohvist.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5NwcXe2o8uFevQRaIDT_x34Ljwg228ySGfgunHWqs6Uotm-zeezb13AbT0B1xInsic8KXqugR9_o4Ku-jwzaNdL3kWPdJbJGTXFGRbQsLvepK0ReY3fiew_o7qpbceENw2du8N6w5qTFZFnOHQLJtduZaXbq7qrjE6uyHzVIiLtTRqq1I47nPM4rhQFf9/s4608/P1014301.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2699" data-original-width="4608" height="187" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5NwcXe2o8uFevQRaIDT_x34Ljwg228ySGfgunHWqs6Uotm-zeezb13AbT0B1xInsic8KXqugR9_o4Ku-jwzaNdL3kWPdJbJGTXFGRbQsLvepK0ReY3fiew_o7qpbceENw2du8N6w5qTFZFnOHQLJtduZaXbq7qrjE6uyHzVIiLtTRqq1I47nPM4rhQFf9/s320/P1014301.JPG" width="320" /></a></div>Meiega samal ajal sõid hommikust hõimuliitude esindajad Arba Minchist. Etioopias on lisaks riigivalitsusele ka kohalike hõimude valitsused. Valitsus natukene kardab seda hõimuvalitsuste liitu. Seni on valitsuse poolt isegi võib-olla tagant õhutatud või vähemalt silm kinni pigistatud hõimude vaheliste konfliktide ja sõdade ees. Kui hõimud jagelevad omavahel pole neil aega keskenduda valitsuse tegemistele ning viimane saab segamatult toimetada. Seni kuni hõimud on kõik omaette ja üksi, on nad valitsuse vastu nõrgad ning nendega saabki manipuleerida. Võttes neilt näiteks ära maa ja sundides neid jõuga minema mujale. Kahjuks on tulnud palju ette juhuseid, kus valitsus on korrumpeerumise tulemusena rentinud kalli raha eest maa mõnele välismaisele suurkorporatsioonile, ajades oma riigi põlisrahvad inimpõlvi neile kuulunud maadelt minema. Kuid kui hõimud liituvad ja omavahel koostööd teevad, on valitsusel keeruline neist nii kergesti üle sõita ning nad on sunnitud hõimude esindajaid kuulama ja nendega arvestama.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxuJ1QtEQw1sN9M3-GAfQa4X_NwOkEy5PQUIyncFHbTZqmGbxBRCMKxdbZN-0WA7r32PFFu1fxa-Iid0DnN7kiF1GR0gTsqABcVKPnsUoUe9rofrrO9NM778evB01Al_XPh_UYqI1rg9OJLAaWbatnIImuOJOkwA4KJFIljkYz7aDGtPDNqsvKg3iCLWZn/s4608/P1014326.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2595" data-original-width="4608" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxuJ1QtEQw1sN9M3-GAfQa4X_NwOkEy5PQUIyncFHbTZqmGbxBRCMKxdbZN-0WA7r32PFFu1fxa-Iid0DnN7kiF1GR0gTsqABcVKPnsUoUe9rofrrO9NM778evB01Al_XPh_UYqI1rg9OJLAaWbatnIImuOJOkwA4KJFIljkYz7aDGtPDNqsvKg3iCLWZn/s320/P1014326.JPG" width="320" /></a></div>Kõhud täis, ootas meid dasenehi ehk gelebi rahvas. Dasenehid elavad Omo jõe alumises orus Turkana järve ääres. Küla, kuhu meie läksime, asub vaid paar kilomeetrit Keenia piirist, mistõttu liikusime piiritsooni. See tähendas, et politseikontrolle oli veel tihedamalt kui enne. Niigi peeti meid 5-7 korda päevas kinni. Teele oli tavaliselt tõmmatud kulunud ja mitmest kohast sõlmitud nöör, mis mõlemal pool teed kinnitatud tooli jala alla. Sõiduki tulles tõmmati see pingule, kui sellel lubati edasi sõita, lasti jälle maha. Toolidel istusid vägagi tülpinud näoga politseinikud. Alati ei saanud arugi kas tegemist ametlike riiklike korravalvurite või isehakanutega: mõnikord polnud vormist jälgegi! Ainukene võimu tähistav ese oli tihtipeale hooletult õlal või kogunisti toolil rippuv automaat. Piirduti küll alati bussijuhi tervitamise ning veendumusega, et bussis turistid. Kontrollivad nad eelkõige kohalike liikumist ning relvade olemasolu.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYs21vKLKeUyBwacDoeooF0Iesh0aNC5MlLo4-o1nrgA5Z6_MIisa3i4Z5hYWilLrKPpcuJsfcOUnbH8rViSuYKapihbfp456MTNUjEJWtAzTBAPIItN0Hab-frJSJ_wAVQHv3NDAoYuC0LX1XDxTXxot5WhiSssECyqEo4CP0Y3iZGV6B1B3fziSFmJNF/s4365/P1014340.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2754" data-original-width="4365" height="202" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYs21vKLKeUyBwacDoeooF0Iesh0aNC5MlLo4-o1nrgA5Z6_MIisa3i4Z5hYWilLrKPpcuJsfcOUnbH8rViSuYKapihbfp456MTNUjEJWtAzTBAPIItN0Hab-frJSJ_wAVQHv3NDAoYuC0LX1XDxTXxot5WhiSssECyqEo4CP0Y3iZGV6B1B3fziSFmJNF/s320/P1014340.JPG" width="320" /></a></div>Dasenehid on suguluses Keenias ja Tansaanias elavate masaidega. Ning tõesti meenutasid nad oma pika kasvu ja sihvakuse poolest mulle Tansaanias kohatuid masaisid. Enamus meie praeguse reisi poolt külastatavaid hõime on olnud suhteliselt mõõduka pikkusega. Natukene pikemad olid vaid mursid. Ning nüüd veelgi pikemad siis dasenehid. Dasenehide puhul on tegemist tõeliselt kaunite ja sihvakate inimestega! Elavad nad sarnaselt masaidele vitstest punutud onnides, mida on lihtne püstitada ning vajadusel ka teisaldada. Erinev on vaid onni kuju: masaide onnide sissepääs meenutab teokarpi. Dasenehid on põlistest aegadest peale olnud karjakasvatajad-nomaadid. Paiksemaks on nad jäänud rohkem viimasel ajal ning hakanud harima põldu ja tegelema kalapüügiga.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKjAQzMeL8dWoqmp2ln_TpE1vXcjGoSFZfHVXRSXLawNry9p0Sw8a28O9X-NJQd8xW6dFzTa31S5ufbF54Uo6kqtolZpMVcku7EILrIue9WMn6XJNnP_6q8k1hT5IBSTLQmnJRkiy9YZI1iz12nVJVzyF48atPovvRT96ZqV4OpykrmVGWBz9cmI7bm1vC/s3553/P1014344.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2190" data-original-width="3553" height="197" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKjAQzMeL8dWoqmp2ln_TpE1vXcjGoSFZfHVXRSXLawNry9p0Sw8a28O9X-NJQd8xW6dFzTa31S5ufbF54Uo6kqtolZpMVcku7EILrIue9WMn6XJNnP_6q8k1hT5IBSTLQmnJRkiy9YZI1iz12nVJVzyF48atPovvRT96ZqV4OpykrmVGWBz9cmI7bm1vC/s320/P1014344.JPG" width="320" /></a></div>Naised hoolitsevad traditsiooniliselt majapidamise eest ja mehed käivad öösiti näiteks krokodille küttimas. Söövad nad neid küll vaid ise. Teised hõimud ei pea eriti krokodillilihast. Dasenehide hüplevad tantsudki on sarnased masaide omadele. Mul on üks äärmiselt vana, nurkadest juba narmendav, roosa sall. Võtan seda ikka alati reisidele kaasa, sest on hea õhuke ja sobib just soojas kliimas kasutamiseks igasugusel otstarbel. Kui vaja päikese eest varjata, tuule eest, ennast vaja varjata kirikutesse sisenemiseks jne-jne. Nüüd juba mitmendat päeva on mu vana sall osutunud väga populaarseks! Pea kõikides külades on nii suuremad kui väiksemad tüdrukud soovinud seda endale saada. Mulle on mu roosa sall aga väga armsaks aastatega saanud ja loobuda ei raatsi sellest mingi hinna eest.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrZu5sjFmOgf8nlCkwwa2AlWe7LqZV-btTHB5cukkA-ZZOH-Ietic_-EmClS-iwnJmBZPUeMI8ZN7dP8cF1cC0xs_VtjXk-WWb70_6DXcQAbEI94jUBcvoaZPXT2IzjyVjlrvjacm6UQtgG1T1jlmq8jBizDxJnAMpGHZCVfNvie0XPvBmmrOZkBXJZvpM/s4608/P1014408.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2613" data-original-width="4608" height="181" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrZu5sjFmOgf8nlCkwwa2AlWe7LqZV-btTHB5cukkA-ZZOH-Ietic_-EmClS-iwnJmBZPUeMI8ZN7dP8cF1cC0xs_VtjXk-WWb70_6DXcQAbEI94jUBcvoaZPXT2IzjyVjlrvjacm6UQtgG1T1jlmq8jBizDxJnAMpGHZCVfNvie0XPvBmmrOZkBXJZvpM/s320/P1014408.JPG" width="320" /></a></div>Dasenehi naised teevad imeilusaid klaaspärlitest kaelakeesid. Kannavad neid ise ja teenivad nende müügiga raha. Klaashelmeid käivad nad ise Keeniast toomas. Kuid suurem osa inimesi saab veel tänasel päevalgi elada oma elu ära peaaegu rahata. Kogu siinne piirkond Turkana järve ääres on ka maailmakuulus esiajalooline asulapaik, mis UNESCO nimistus. Siin avastatud australopiteekide fossiilid on aidanud inimese evolutsiooni uurimist oluliselt edendada. See paik erineb kõikidest muudest maailmas, sest paljude aastatuhandete jooksul elutses siin üsna väikesel alal koos palju erinevaid inimtüüpe. Arvatakse, et see oli mitmesuguste kultuuride omamoodi risttee, mida eri maadelt tulnud isesugused rassid oma rändeteedel läbisid.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlVEbnNu-D2XJhsY9o3JwAHeSmLYXIIjcL_Pqbh67WYyEhq3fbZprwYuYwlJEaMRi2Yctk7h_QWww9d0zwJAArFJesRDYxd_jPQ016YS98Mc8sB_9KjAC5XrNWpHt28brq85u10HH4wVOjoDkFjYnHsXrABOAGTlcaXCu00vZRpT0usOI6CNe5hrIHScTt/s4608/P1014352.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2544" data-original-width="4608" height="177" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlVEbnNu-D2XJhsY9o3JwAHeSmLYXIIjcL_Pqbh67WYyEhq3fbZprwYuYwlJEaMRi2Yctk7h_QWww9d0zwJAArFJesRDYxd_jPQ016YS98Mc8sB_9KjAC5XrNWpHt28brq85u10HH4wVOjoDkFjYnHsXrABOAGTlcaXCu00vZRpT0usOI6CNe5hrIHScTt/s320/P1014352.JPG" width="320" /></a></div>Dasenehide juurest tulles saime ületada Omo jõe kohaliku ühest puutüvest uuristatud paadiga. Paat meenutas päris palju meie haabjast. Selle vahega võib-olla ainult, et tüve laiali venitamine on jäänud natukene poolikuks - paadi ääred olid väga kitsad ning arvestatud kohalike kehade saledate mõõtude järgi. Hoopis teistsuguste valgete eurooplaste jaoks osutus see probleemiks. Üks erinevus oli siiski veel: erinevalt siinsest paadist, on aga haabjas ja selle traditsiooniline valmistamisviis, kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja! Loomulikult proovisin mina ka paadi ära - ja nii ebastabiilses veesõidukis pole ma kunagi varem viibinud!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhF4s1m1XPR0cyLnW-ZQQJkVqcyHKobEc5i5Tie8v420wmFbCHmIFTnFQyYWc9vnkHLc-4bBl9f_6QVza6KwlIPpBrHmdCuEEQ84G3t5jqDB0VUpw5A0CoITC2jONZzXNw5eJ7k92EjMGNGb32EhAm0AJzycfIq3oHSUn7GIjg3-5Nk2GyVb8j-BIF94WUz/s4608/P1014420.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2823" data-original-width="4608" height="196" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhF4s1m1XPR0cyLnW-ZQQJkVqcyHKobEc5i5Tie8v420wmFbCHmIFTnFQyYWc9vnkHLc-4bBl9f_6QVza6KwlIPpBrHmdCuEEQ84G3t5jqDB0VUpw5A0CoITC2jONZzXNw5eJ7k92EjMGNGb32EhAm0AJzycfIq3oHSUn7GIjg3-5Nk2GyVb8j-BIF94WUz/s320/P1014420.JPG" width="320" /></a></div>Sõitsime dasenehide juurest tulles hotelli tagasi. Saime kahetunnise puhkepausi. Mina võtsin toast raamatu, tulin sellega restorani, ostsin pudeli külma õlut ja sain veeta väga mõnusad poolteist tundi! Olin laenanud Sireti käest Indrek Jäätsi raamatu "Aafrika kivine südamik". Enne reisi otsisin raamatuid Etioopiast. Ega neid väga ei ole. Nüüd oli Siretil üks neist kotis ja loomulikult pidin ma seda lugema. Kes vähegi Etioopiasse minemas või juba käinud, siis seda raamatut soovitan lugeda! Kell üks oli meil start veel ühte hamerite külla. See oli plaaniväline asi! Kohalik giid rääkis meile eile, et ühes kohalikus külas peetakse täna 15-aastase noormehe initsiatsiooniriitust ning pakkus välja, et soovi korral on meil võimalik seda vaatama minna. Loomulikult soovisime me seda vaadata! Siret tõmbas meie entusiasmi siiski tagasi hoiatades, et tegemist on suhteliselt verise sündmusega.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhl8L3k6cM2m0m_l31OqbasIrV8BJgrzOxL0Xai6gdhWqRWoTnWZ1m7hoUtidKRTUPODnNMZ7AIQtwOE4zHrwWDwdeyORsEJxCh9Bx4DaV4BAmDTbsyCTEcNsybHoVNDAhp6Vo0DgIV3vQtLtWxMLkibkuQqxMEhRjrTyZ2NyASGOEtXVwvAxyCxb1BlzUR/s3781/P1014422.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2456" data-original-width="3781" height="208" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhl8L3k6cM2m0m_l31OqbasIrV8BJgrzOxL0Xai6gdhWqRWoTnWZ1m7hoUtidKRTUPODnNMZ7AIQtwOE4zHrwWDwdeyORsEJxCh9Bx4DaV4BAmDTbsyCTEcNsybHoVNDAhp6Vo0DgIV3vQtLtWxMLkibkuQqxMEhRjrTyZ2NyASGOEtXVwvAxyCxb1BlzUR/s320/P1014422.JPG" width="320" /></a></div>Iseenesest pole selles osas, mis otseselt puudutab noormehe läbi katsumist või julgusproovi, midagi verist ega hullu. Tuleb vaid hüpata kõrvuti ritta seatud lehmade selga ning joosta neist üle. Iga looma peale tuleb astuda ja kukkuda loomulikult ei tohi. Kõike jälgib terase pilguga mõni vanem meesterahvas, kes siis otsustab, kas proov läbitud. Kui noormees proovi ei läbi, ei tohi ta sellel aastal veel abielluda ja saab uuesti proovida aasta pärast. Verine ja julm osa on aga see, mis sellele eelneb! Nimelt peab noormees piitsutama peenikese piitsaga läbi kõik oma naissoost pereliikmed - ema ja õed. See seletabki naiste selgadel olevaid pikki arme, mida olime juba kõikjal tähele pannud. Eks me olime natukene kõik ärevil ja ettevaatlikud toimuma hakkava suhtes, olime leppinud kokku, et oleme nii kaua kui talume. Kohe, kui toimuv ületab meie piiri, lahkume.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWqWm1b-sMkI4bLTvjb7Jz7oU2yAT-Xhl7k5jpr1h6Zl01HC8erbROBOBcZd17XkASZLLHWQxpmFvBlRuYXxUf2NP3oufHhDt7yZlVqTegFoBs2gPz_9ZeUiftr7PcvUZi5aPIOBZP2TEy5yhfryWOFnJxZIGtvaSD_krc3gWzl8BVIvI_AN3i76ny0ysl/s4608/P1014440.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2836" data-original-width="4608" height="197" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWqWm1b-sMkI4bLTvjb7Jz7oU2yAT-Xhl7k5jpr1h6Zl01HC8erbROBOBcZd17XkASZLLHWQxpmFvBlRuYXxUf2NP3oufHhDt7yZlVqTegFoBs2gPz_9ZeUiftr7PcvUZi5aPIOBZP2TEy5yhfryWOFnJxZIGtvaSD_krc3gWzl8BVIvI_AN3i76ny0ysl/s320/P1014440.JPG" width="320" /></a></div>Hamerite küla ei olnud Turmist tegelikult üldse eriti kaugel, aga kohalikel teedel sõitmine võtab aega. Etioopias on tavaline, et keegi on hakanud näiteks teetruupi vahetama, siis on aga betoon saanud otsa (ilmselt ära varastatud!) ja tööd jäänud lihtsalt pooleli. Nii ongi täiesti tavaline, et keset autoteed haigutab sügavik ning kõik sõidukid sõidavad juba aastaid ringi. Viimase osa külani läbisime üldse mööda maastikku põigeldes madala põõsastiku vahel. Külla jõudes ootas meid ees juba väga lõbus meeleolu. Meie jaoks oli tegemist kummalise riituse ja kombega - eestlasi ei kujutaks elu seeski selliselt käitumas. Kuid hamerid lõbutsesid! Meile ootamatult ei olnud aga tegemist riitusega, kus seotakse naised vägivaldselt posti külge ja kus siis mehed neid piitsutavad. Ausalt öelda kirjelduse järgi kujutasin mina tõesti pigem midagi taolist ette!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZzE1xTiK0hFXRiEiEQJPyLf96-8vNw293eIcXgiX46Iov7rAM8NMHxZMYDy_KnJOS-8-gNMuDNheQt4FMJCnUxChil_Vd9niEUayC8oNcL9eOMhSISC1YdA_uK0_s-xcs-jxfJkt1ivSNSZ_cJaTMgkTnLUWtj5IkiwVMwfgQCd544u7OvaT_bxxu_17z/s4202/P1014425.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2723" data-original-width="4202" height="207" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZzE1xTiK0hFXRiEiEQJPyLf96-8vNw293eIcXgiX46Iov7rAM8NMHxZMYDy_KnJOS-8-gNMuDNheQt4FMJCnUxChil_Vd9niEUayC8oNcL9eOMhSISC1YdA_uK0_s-xcs-jxfJkt1ivSNSZ_cJaTMgkTnLUWtj5IkiwVMwfgQCd544u7OvaT_bxxu_17z/s320/P1014425.JPG" width="320" /></a></div>Tegelikkuses jäi meile aga mulje, et saada oma pere noorelt meesliikmelt mõned sähmakad piitsaga, on naistele auasi. Naised ise norisid, et noormees neid piitsutaks ning said lausa pahaseks, kui esimene üritas mõnele eriti noorele tütarlapsele (ilmselt väike õde) mitte haiget teha ja nagu moe pärast piitsa kasutas. Tütarlapsed vihastasid ning nõudsid väga valjuhäälselt ikka korralikku piitsahoopi. Mitu korda, kui tütarlaps polnud piitsahoobi tugevusega rahul, suruti piits väevõimuga noormehele uuesti kätte, sundides teda seda veel kord kasutama: jäi mulje, et hoopide saajad jäid tõesti rahule vaid siis, kui veri väljas. Kogu selle asjaga kaasnes loomulikult meeletu lärm: lauldakse, karjutakse, hõigutakse, puhutakse pasunaid ja tantsitakse. Visuaalselt näeb asi välja nii, et piitsutamist sooviv naine või tütarlaps läheb noormehe ette ning tantsib kindlat hüppamist meenutavat tantsu. Noormees valib tütarlapse käest piitsa ning lööb teda sellega külje pealt vastu õlavart.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-WiAaYjoaNHcQs6Ns0V5VoIW10LxB8zKldZ3dWzkjcnq3tTgE-IPlyS9zfOEaU2hFHQWDD1-8yO-K2DhghbwRiyGoXNCKlxaS1AHbI90ii0Qb9xcK3F1Rvds8wxoza8ACRQMxfseyoh2lXbfEkAIcQIOvW6NazS_S55D1D3ic2wV2LZ9vKBw_s1OuqDWw/s2048/977807f1-f3db-4bda-8739-5fc8ba6f8152.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1142" data-original-width="2048" height="178" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-WiAaYjoaNHcQs6Ns0V5VoIW10LxB8zKldZ3dWzkjcnq3tTgE-IPlyS9zfOEaU2hFHQWDD1-8yO-K2DhghbwRiyGoXNCKlxaS1AHbI90ii0Qb9xcK3F1Rvds8wxoza8ACRQMxfseyoh2lXbfEkAIcQIOvW6NazS_S55D1D3ic2wV2LZ9vKBw_s1OuqDWw/s320/977807f1-f3db-4bda-8739-5fc8ba6f8152.jpg" width="320" /></a></div>Piitsa pikkusest tuleneb see, et tegelikkuses tabab enamus sellest siiski selga ning kõige suuremad armid tekivadki sinna. Aga ka õlavartele. Piitsutatav hüppab kogu selle aja edasi. Tõesti, mõne tütarlapse seljale olidki tekkinud verised pikad vorbid. Aeg-ajalt käis üks vanem naisterahvas neid mingi salviga määrimas. Mind hämmastas selle juures kõige rohkem see, et miks need naised ise nii väga piitsutamist soovivad??? Traditsiooni järgi näitab see perekonna meeste tugevust. Et siis kõige armilisema selja ja õlavartega naise peres on kõige tugevamad mehed! Teise allika järgi aga tugevdab ja põlistab see hoopis pere veresidemeid. Sellest siis ka eesmärk ikkagi veri välja saada. Jah, ega mulle see komme ei meeldinud, aga kes olen mina, et kritiseerida ühe rahva kombeid, kelle elust ja tegemistest ma vaid põgusalt aimu olen saanud!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZSlpGOp8AziMCP2feJkLqTgQl62iJ6QIeNa2CwgnW-OZH7gNnM_SPUozJhzD3XbyDDA4_CkrtAH0bQHN7K5x_65ifiFoZSx8Uf22EHcuAQ0-038UaQDy4HR8ZX05OdoiF4idBp1ClL4dua81ut-HThCRGf7A_4jGLQ6WTqPWfkCDfV3-_vqScxcXW75Jv/s4608/P1014462.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2626" data-original-width="4608" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZSlpGOp8AziMCP2feJkLqTgQl62iJ6QIeNa2CwgnW-OZH7gNnM_SPUozJhzD3XbyDDA4_CkrtAH0bQHN7K5x_65ifiFoZSx8Uf22EHcuAQ0-038UaQDy4HR8ZX05OdoiF4idBp1ClL4dua81ut-HThCRGf7A_4jGLQ6WTqPWfkCDfV3-_vqScxcXW75Jv/s320/P1014462.JPG" width="320" /></a></div>Hamerite endi jaoks oli tegemist suure rõõmupeoga, millest tulevad osa saama kõik sugulased ja tuttavad nii lähedalt kui kaugelt. Isegi mõned turistid olid lisaks meile. Kui piitsutamine mitmeid kordi ja mitmes variatsioonis läbi tehtud jõudiski järg riituse põhiosa ehk lehmahüppe juurde. Kusjuures erinevates allikates on kirjeldatud erinevaid veiseid - olen kohanud nii lehma-, härja- kui seebuhüpet. Hüppamiseks valmistudes ajasid mehed juba varem loomakarja lähemale. Nüüd võtsid naised lauldes rivvi ning piirasid ehmunud ja natukene ärevuses loomad sisse. Mehed valisid neist sobivad välja ning paigutasid tihedalt külgi pidi üksteise kõrvale seisma. Kusjuures loomad valitakse meelega erineva kõrgusega, et nende seljas jooksmine ja tasakaalu hoidmine võimalikult keeruliseks teha. Lehmahüpet sooritab noormees alati ihualasti.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0rfW414xTDjSR4LxpL3O2vf5txrQ7WTEccG4NpwvssqIGnBt9S_jXEBOzQ8lVTfWg1fJLvdWVsTLK_DsjFRKCPQhRlDsMQZzQt0vbqslNmEl-qOnyvp8MpOowA-KaENG-mMoLtoBXDTGXmg3YlcMwQe3GP9o4gJi41kkb75VWh_3KwLyy6sqywaozsQPS/s2048/8b6ffa8f-ed85-4c6d-bf2e-fcc307291d6a.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1181" data-original-width="2048" height="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0rfW414xTDjSR4LxpL3O2vf5txrQ7WTEccG4NpwvssqIGnBt9S_jXEBOzQ8lVTfWg1fJLvdWVsTLK_DsjFRKCPQhRlDsMQZzQt0vbqslNmEl-qOnyvp8MpOowA-KaENG-mMoLtoBXDTGXmg3YlcMwQe3GP9o4gJi41kkb75VWh_3KwLyy6sqywaozsQPS/s320/8b6ffa8f-ed85-4c6d-bf2e-fcc307291d6a.jpg" width="320" /></a></div>Täna valiti välja kuus looma. Aga erinevate andmete järgi võib see arv kõikuda 3 ja 30 vahel. Arv sõltub noormehe päritolust ehk perekonnast. Täismeheks saada ihkav nooruk peab hüppama äärmise looma seljale, jooksma üle rivi, astudes seejuures kõikidele loomadele järjest ja hüppama teisel pool rivi maha. Riitust peab kordama mitu korda. Kui palju täpselt, otsustab kogu ürituse juhendajaks valitud vanem ja lugupeetud meesterahvas. Nagu ka seda, kas riitus sai läbitud või tuleb seda järgmisel aastal korrata. Täna läbis noormees proovilepaneku ning tunnistati seega täisealiseks. Põhiline tulu sellest on see, et nüüd võiks ta põhimõtteliselt abielluda. Tavaliselt poisid seda nii noorelt siiski ei tee - noormees oli vaid 15-aastane. Mehed abielluvad Etioopias keskmiselt 20-aastaselt ning tüdrukud 15-16-aastaselt. Seaduse järgi on see siiski lubatud alates 18ndast eluaastast.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB_IQblpNOVbnwRQM2clyBeRD4Mnb0YseDYOZVQzY3v564cJpxfbqL4NHhMiHcpMChv0Md_rGegb8D0fPDtaqMXKpwHfGq_ntl51lXzcKY5kDQ2BJr-pH9O-jcIic0G6wmfLB62NOdG_l_lUflvjXoV_QFgo_iYz_jT8ZJCxYEFPcHZK1spVuP_rmzGvBF/s3845/P1014430.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3845" data-original-width="2707" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB_IQblpNOVbnwRQM2clyBeRD4Mnb0YseDYOZVQzY3v564cJpxfbqL4NHhMiHcpMChv0Md_rGegb8D0fPDtaqMXKpwHfGq_ntl51lXzcKY5kDQ2BJr-pH9O-jcIic0G6wmfLB62NOdG_l_lUflvjXoV_QFgo_iYz_jT8ZJCxYEFPcHZK1spVuP_rmzGvBF/s320/P1014430.JPG" width="225" /></a></div>Kogu selle ürituse juurde kuulub loomulikult ka rituaalne jook. Väidetavalt juuakse pikalt lõkke peal keedetud kohvi. Aga vaadates, kuidas see joojatele mõjus, kahtlustasime meie küll pigem hoopis kangemat kraami. Kui lehmahüpe tehtud ning noormees täisealiseks tunnistatud asutasime meie lahkuma. Kohalikel läks pidu edasi aga nüüd juba päriselt suure joomapeoga. Kui olime jõudnud natukene aega sõita tuli päris korralik vihmasadu, mistõttu saime imeilusat kahekordset vikerakaart imetleda. Turmi jõudes selgus, et siin polnud aga tilkagi sadanud. Jõudsime hotelli just päikeseloojangul. Selgus, et meist olid jõudnud ette kohalikud poliitikud jälle. Meid manitseti kohe hiirvaikselt olema ning hotelli vastuvõtust ja restoranist suure kaarega mööduma. Esimese hooga keeldusti isegi toavõtmeid andmast öeldes, et peame ootama. Rääkimata õhtusöögist: meil oli hommikul lepitud kokku, et sööme õhtust kell seitse. Nüüd öeldi, et ei-ei, ega enne kella üheksat kindlasti ei saa. Meile aga ei sobinud see mitte sugugi! Siret saatis meie tagasihoidliku ja lepliku kohaliku giidi uuesti hotelli personaliga läbi rääkima. Öeldes enne veel igaks juhuks, et noh, ta võib ise ka minna... Seda meie giid ilmselt pelgas. Aga tagasi tuli ta toavõtmete ja kinnitusega, et saame siiski süüa kokkulepitud ajal!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI0xd3z8pjrA0sGgKO-6H9XkUZJo484rRnyu9WYkT_P9t_sGCKjmErBDBCtSh-tP27M6l8T3Gn3hcaUeB8plarF1gfa6l7SbxOxBNEL_UM9ccWInRXX4fRefV5wXnN9MtlzTnQHz_EjRHiTSNYfN07orcG8C9lTG2ypyVhEZPbGHWY9gKX-C6Vw4om0nta/s4608/P1014450.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2768" data-original-width="4608" height="192" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI0xd3z8pjrA0sGgKO-6H9XkUZJo484rRnyu9WYkT_P9t_sGCKjmErBDBCtSh-tP27M6l8T3Gn3hcaUeB8plarF1gfa6l7SbxOxBNEL_UM9ccWInRXX4fRefV5wXnN9MtlzTnQHz_EjRHiTSNYfN07orcG8C9lTG2ypyVhEZPbGHWY9gKX-C6Vw4om0nta/s320/P1014450.JPG" width="320" /></a></div>Saime toas hetke hinge tõmmata ja siis oligi kell juba seitse. Meile kaeti laud jälle õue. Mis oligi väga mõnus. Lilli ja muid kaunistusi enam laual küll ei olnud. Söök ei olnud ka nii fantastiliselt hea kui eile, aga maitses sellele vaatamata hästi. Tellisime taas pudeli punast veini. Pikalt küll keegi meist ei istunud vaatamata soojale ja mõnusale õhtule, sest pidime pakkima kohvrid kokku juba ees ootavateks lendudeks ning Etioopiast lahkumiseks. Täna oli nimelt meie viimane öö Etioopias magada. Pakkisin kohvri kokku, jätsin peale kiiresti kättesaadavaks soojemad riided Istanbuli lendamiseks ja pugesin voodisse. Kirjutasin ja lugesin veel natukene. Üpris kiiresti tuli aga uni peale. Raha kulutasin täna hamerite rituaali külastamiseks 1000 birri ja veinile 350 birri.</div></div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-49928215821601728662024-02-11T04:39:00.000-08:002024-02-14T23:06:35.049-08:00ETIOOPIA - KAHEKSAS PÄEV!<b>KAHEKSAS PÄEV - 1. detsember 2023<br /></b><div><p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgD2T_u7j8LViZoXqrgKhXTP_EDJcBBjUsPYT4cuYI92RpexHz6nKeDw82BlgdmmIsl8rM_fm9QcnEDnrhjj4oGH5qjAt-5-xb44MbCnzhIgDygNTwRnSGeWCYPN-b8Rt8abA9uumVPC_SWBo-bUj2PiFAiyZ7i5T9Es7SyM7IuFsdvRGf7NRRIhINLTgDN/s4129/P1014163.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2563" data-original-width="4129" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgD2T_u7j8LViZoXqrgKhXTP_EDJcBBjUsPYT4cuYI92RpexHz6nKeDw82BlgdmmIsl8rM_fm9QcnEDnrhjj4oGH5qjAt-5-xb44MbCnzhIgDygNTwRnSGeWCYPN-b8Rt8abA9uumVPC_SWBo-bUj2PiFAiyZ7i5T9Es7SyM7IuFsdvRGf7NRRIhINLTgDN/s320/P1014163.JPG" width="320" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: 12pt;">Hommikusöök
oli meil täna 6.30. Aga vara olime üleval nii või teisiti. Seega vahet polnud! Ärkasin juba tükk aega enne kella mingi lärmi pärast. Alguses ei saanud
isegi aru kas on hommik või õhtu!? Arvasin, et mošeesse palvusele kutse. Samas
tundus see veider, sest kestis vahetpidamata vähemalt tund aega. Kui sööma
läksime selgus, et tegemist hoopis kirikuga, kus peeti keskööst saadik Neitsi
Maarja auks protsessiooni. Varem oli uni lihtsalt siis nii sügav, et ei
kuulnud. Kogu hommikusöögi aja kestis lärmakas protsessioon ikka veel edasi.
Olles alguse saanud keskööl, oli see nüüdseks kestnud ligi seitse tundi!
Väsimatud! Nagu juba öelnud olen, on usk etiooplaste jaoks äärmiselt oluline.
Kirikus käiakse lapsest peale, noored käivad väga usinalt seal, rääkimata
vanematest inimestest. Tihti sätitakse muu elu just ümber usu.</span></div></span><p></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsaumYWA2LJLM1nCkxroGy-NmDxBLPuSM5ZYebqf9_HyCyjOXK1D-tJZk0wJXR6Z67ks4RgohiMRYbcUgpOzV0Lwm8sI6SA0LcU1PGMt80XqhJiDVYXOa_KqUjoa2YYiuSM_90SwzaPtYmLT4iOmjPZPBehzjpEf0EYfOm3nI40QKAQYbTnfGtDa0U37fO/s3558/P1014183.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2138" data-original-width="3558" height="192" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsaumYWA2LJLM1nCkxroGy-NmDxBLPuSM5ZYebqf9_HyCyjOXK1D-tJZk0wJXR6Z67ks4RgohiMRYbcUgpOzV0Lwm8sI6SA0LcU1PGMt80XqhJiDVYXOa_KqUjoa2YYiuSM_90SwzaPtYmLT4iOmjPZPBehzjpEf0EYfOm3nI40QKAQYbTnfGtDa0U37fO/s320/P1014183.JPG" width="320" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: 12pt;">Seoses
usuga on etiooplastel väga palju erinevaid kombeid, ettekirjutusi ning nõudeid.
Näiteks paastuda tuleb neil ligi 250 päeva aastas! Igal kolmapäeval ja reedel.
50 päeva enne jõule ja lihavõtteid. Hetkel on siis käimas just enne jõule
paastumine. Seetõttu meie bussijuhid ei söö ega joo päikesetõusust
päikeseloojanguni. Mitte söömisest saan veel aru, aga ei tundu mulle mõistlik
Aafrikas päevade viisi mitte tilkagi vett juua. Kirjutasin, et välismaalasi ei
lubata siin väga kirikutesse, eriti naisi. On palju olukordi ja juhuseid, kus
ei tohi nad ka ise kirikusse siseneda. Näiteks siis, kui nad on teinud midagi
Jumalale mitte meelepärast. Rikkunud paastureegleid. Naised ei tohi siseneda
kirikusse menstruatsiooni ajal. Juhul, kui ei ole õigust kirikusse siseneda,
tuleb palvetada kiriku aia taga. Ja tõesti - eile õhtul hotelli naastes
sõitsime meie lähedal paiknevast kirikust mööda, kus suur hulk inimesi osales
jumalateenistusel aia tagant.</span></div></span><p></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirjIzLTBE0LNg5X2ONcJ2ZOPGDGL1_-Vq5_Cv5uIKtYCpWqBHlVV1KR6gVAHgzDQ4XFjbcfQYzbH8IOztbyzt5jxo0s8g6SSYndUHwlPYinpDgvhStmu_56EcH_t9VMxMDNLKMGEkdQUXLCYx6GB_EEV2265P42ztaluLzTHid94wyYtWj4nyieq_UhinZ/s3704/P1014188.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2120" data-original-width="3704" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirjIzLTBE0LNg5X2ONcJ2ZOPGDGL1_-Vq5_Cv5uIKtYCpWqBHlVV1KR6gVAHgzDQ4XFjbcfQYzbH8IOztbyzt5jxo0s8g6SSYndUHwlPYinpDgvhStmu_56EcH_t9VMxMDNLKMGEkdQUXLCYx6GB_EEV2265P42ztaluLzTHid94wyYtWj4nyieq_UhinZ/s320/P1014188.JPG" width="320" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: 12pt;">Pärast
hommikusööki pakkisime asjad kokku ning asusime teele murside juurde!
Kilomeetreid oli sinna vaid 40 ööbimiskohast arvestades. Kuid tee viis üles
mäkke. Seetõttu oli endiselt raske bussil meid sinna vedada. Saime jälle
natukene jalutada! Mursid on üpriski sõjakas hõim, kes tihti naabritega
sõjajalal. Meiegi pidime muutma oma esialgset eesmärki ning minema hoopis teise
külla kui algselt plaanitud, sest esimese küla elanikud olid oma naabritega sõjas.
Teiste kohalike hõimude hulgast on mursid natukene välja tõrjutud. Tunnetavad
seda ka ise ning on seetõttu tunduvalt mornimad ja süngemad. Neid on korduvalt
sunnitud oma maadelt lahkuma ning ümber asuma. Mursid on algselt olnud
nomaadid, mistõttu arvatakse, et nad elavad need kolimised suhteliselt kergelt
üle. Samuti on kergemad püstitada nende elamud teiste hõimude omadega
võrreldes. Murside hütt punutakse okstest ning rohust. See on naiste töö ja
aega kulub umbes nädal.</span></div></span><p></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQnIJCUPo4zglxIGLy9CLbKV1G4mwveq92q0TDPxaEhPyhfhxFCcreeZsVRut-uFYAYaGirUMdsdYY3Ys7mGx_dD6x0Y5TEIIIGtXQWVaCI-0_9_8nysbp7ugCyt1tnCjaWx3d144CmO_WmZr32F6KS48URJaz1Q0mkRAP5sVXw73sbHOR-D3D06oe14XS/s3947/P1014184.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3947" data-original-width="2748" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQnIJCUPo4zglxIGLy9CLbKV1G4mwveq92q0TDPxaEhPyhfhxFCcreeZsVRut-uFYAYaGirUMdsdYY3Ys7mGx_dD6x0Y5TEIIIGtXQWVaCI-0_9_8nysbp7ugCyt1tnCjaWx3d144CmO_WmZr32F6KS48URJaz1Q0mkRAP5sVXw73sbHOR-D3D06oe14XS/s320/P1014184.JPG" width="223" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: 12pt;">Küla,
kuhu meie nüüd suundusime, asub Mago rahvuspargis. Teel nägime mitmeid huvitavaid
loomi ja linde. Näiteks olid imeilusad pärlkanad päris mitu korda tee peal.
Ahvid jooksid üle tee. Nägime veel gaselle, kitsesid ja paabulinde. Giidi sõnul
pidi siin elama isegi lõvisid. Meile nad ennast muidugi ei näidanud. Kummaline on see, et just rahvuspargi territooriumil käib Etioopia suurim
suhkruroo tootmine - 20 000 tonni päevas väidetavalt. Loodus on siin muidugi
imeline! Pärimuse järgi on mursid tulnud Niiluse orust. Kusjuures, kui
räägitakse rahvaste rändamisest, siis tavaliselt on see alati toimunud sadade
aastate eest. Mursid rändasid siinsetele aladele aga alles 20. sajandi
lõpuosas. Nad kõnelevad mursi keelt. Hiljuti puudus neil veel kirjakeel.
Misjonäride abiga loodi samuti 20. sajandi lõpus etioopia keelel põhinev kiri.
Addis Abeba ülikoolis töötati välja ka ladina keelel põhinev kirjakeel. Hoopis
teine teema on muidugi see, kui paljud mursid üldse lugeda ja kirjutada
oskavad! Hinnanguliselt on kirjaoskajaid kõikide hõimude hulgas kokku 1-1,5%. Mursisid ei ole väga palju: 2007. aasta rahvaloenduse andmetel on neid
vaid veidi üle 7000. Erinevalt paljudest teistest hõimudest ei ole mursid suured kirikuskäijad austades endiselt oma vanu jumalaid. Murside elukorralduse
järgi jagunevad mehed vastavalt vanusele klassidesse. Naise staatus sõltub tema
mehest. Mursidel hinnatakse mehe puhul siiski rohkem tema elukogemust ning
tarkust erinevalt füüüsilistest oskustest. Mursidel on ütlus, et poisist saab
mees, kui ta õpib nägema südamega.</span></div></span><p></p><p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiny4J7mGDB6rEuc5vnT4zSLdLx85PXOxzp9lGxmjTdeg7tdKPLPx1erAWyZci_fIkcgl4F6SkZCB_Euumw6yaSQcvsJ-PH2Vk5RUUJRhoYhVRFYHa4OcKyTu-5MTS0G5uL7XSUqh9A0H4ubBxc_ICwapSezXy-nGlhYXB5vuk2CUYfoa9dKqFo2C8Z0rZ9/s4404/P1014209.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2692" data-original-width="4404" height="196" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiny4J7mGDB6rEuc5vnT4zSLdLx85PXOxzp9lGxmjTdeg7tdKPLPx1erAWyZci_fIkcgl4F6SkZCB_Euumw6yaSQcvsJ-PH2Vk5RUUJRhoYhVRFYHa4OcKyTu-5MTS0G5uL7XSUqh9A0H4ubBxc_ICwapSezXy-nGlhYXB5vuk2CUYfoa9dKqFo2C8Z0rZ9/s320/P1014209.JPG" width="320" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: 12pt;">Mursid on kindlasti üks Etioopia ja kogu Aafrika põnevamaid hõime: mursi naised kaunistavad ennast meeletult suurte ehete ning huuleplaatidega. Alahuult hakatakse venitama teismeeas: 14-15-aastase tüdruku alahuulde tehakse noaga auk ja sellesse surutakse pulk, mida hakatakse asendama järjest suurema läbimõõduga kettaga. Lõpuks võib selle läbimõõt ulatuda lausa 20 sentimeetrini! Et sülg saaks vabamalt voolata, eemaldatakse alumised esihambad. Kunagi läbisid selle protseduuri kõik tüdrukud. Tänapäeval on see siiski tüdruku enda otsustada. Koolis, ametiasutustes jm avalikes kohtades sageli võõristatakse ning naeruvääristatakse huulekettaga naisi. Mursi mehed peavad traditsiooniliselt kettaga naisi siiski ilusamaks. Väidetakse, et pruudiluna sõltub tihtipeale ketta suurusest, mis on aga kaheldav, sest abieluliit sõlmitakse ammu enne, kui tüdrukud oma huuleava suureks jõuavad venitada. Mõnikord mees siiski nõuab osa pruudilunast tagasi, kui tüdruk ei vasta tema ootustele.</span></div></span><p></p><p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqgRz2MoslBA7mlCgrHALS_CUW4ixRAhcS6BrOgc4rTcAUsufcFL_t3bRojM2Q8vlejP3QYcFLK59q8JU2FAceQmnxJf6VwGBeLEntW7NBJMWzq1dRv2WTYrX17B_tfc9RiS2UKgyasR-AtkygkgKPDuqeuD2Ado3nSqYP7atTtlCFi3jswXrW1lj4wFZg/s4379/P1014162.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4379" data-original-width="3098" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqgRz2MoslBA7mlCgrHALS_CUW4ixRAhcS6BrOgc4rTcAUsufcFL_t3bRojM2Q8vlejP3QYcFLK59q8JU2FAceQmnxJf6VwGBeLEntW7NBJMWzq1dRv2WTYrX17B_tfc9RiS2UKgyasR-AtkygkgKPDuqeuD2Ado3nSqYP7atTtlCFi3jswXrW1lj4wFZg/s320/P1014162.JPG" width="226" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; mso-fareast-font-family: "Times New Roman"; mso-fareast-language: EN-GB;">Kunagi pidi naine alati mehe juuresolekul ketast kandma ja selle võis ära võtta vaid kodus, magades või naiste seltskonnas. Tänapäeval seda tava enam ei järgita. Meie külaskäigu ajalgi kandsid ketast tegelikult väga vähesed naised, kuigi minu märkamist mööda huuleavad olid kõikidel. Tüdrukud ja äsja abiellunud naised kannavad kettaid enam-vähem alati, pärast paari esimest abieluaastat aga kodus ketast enam ei kasutata. Eeldatakse, et ketast kantakse siiski meestele sööki serveerides, tantsides, oluliste tseremooniate ja meeste duellide ajal. Varem kasutati valdavalt puidust kettaid ning neid valmistasid mehed. Lõunapoolsed mursid kannavad siiani selliseid. Põhja pool on nüüdseks aga levinum materjal savi ja oma kettad voolib iga naine ise. Savist kettaid kaunistatakse mustrite ja aukudega. Suured augud tehakse ka kõrvalestadesse. Pikka aega on arvatud, et huuleketaste traditsioon võis saada alguse tähelepanekust, et orjakaupmeestele moonutatud ihuga naised ei meeldinud ja seega jäeti mursi naised puutumata. Sellel arvamusel pole siiski kinnitust. Huuleketast võidakse pidada hoopis tugevuse ja vapruse sümboliks! </span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Rõivastus on neil napp, mõnikord on selleks vaid külma eest kaitsev suur tekk. Keha kaetakse tihtipeale heledast savist tehtud maalingutega. Mitte eriti vana, kuid laialt kasutust leidev komme, on kehasse tehtud sisselõiked, kus naha alla lükatakse erinevate mustrite kujuliselt savitükke, mis moodustavad reljeefsed mustrid. Kõik kehakarvad eemaldatakse. Ka kulmud. Mursi naistel seetõttu polegi pikemaid juuksed kui õrn siilipea.</span></div></span><p></p><p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTjFIqCSmNl_1g6hOH2WWazTJdKpPaGSWhgpRRMaPAjIbKNucfc-X4L5ghv3FzNvkFOkiPraLnyOsa5VQtK2KuPNAVFnh0xW4DS-NGf-qxkj0h2vOGWNvuz57BaZs9uJZJvlUEVlUveg-iM_lEMeQo8-s1Q3VOiFJE2eCZp6iYpBP1Svpsk79uvw2VEuQm/s3928/P1014179.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2531" data-original-width="3928" height="206" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTjFIqCSmNl_1g6hOH2WWazTJdKpPaGSWhgpRRMaPAjIbKNucfc-X4L5ghv3FzNvkFOkiPraLnyOsa5VQtK2KuPNAVFnh0xW4DS-NGf-qxkj0h2vOGWNvuz57BaZs9uJZJvlUEVlUveg-iM_lEMeQo8-s1Q3VOiFJE2eCZp6iYpBP1Svpsk79uvw2VEuQm/s320/P1014179.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Murside üks olulisemaid traditsioone on noorte vallaliste meeste kepivõitlus ehk <i>donga</i>. Võitluseks valmistutakse pikalt ette ning see kestab mitu päeva. Duelli jälgib mitu kohtunikku, kes on vanemad mehed. Võitlejad kannavad uhket nahkadest ja punutistest kaitseriietust. Võideldakse umbes kahe meetri pikkuste keppidega, millega püütakse vastast tabades jalust maha lüüa. Kaotaja on see, kes lamama jääb või vigastuste tõttu võistluse katkestab. Võitlus on halastamatu, aga vastase tapmine on keelatud. Kui see siiski peaks juhtuma, aetakse tapja külast minema, tema maa võetakse ära ja tema pere naised antakse üle tapetu perele. Ausaid võitjaid aga austatakse ning nad pälvivad tüdrukute erilise tähelepanu.</div><p></p><p class="MsoNormal" style="line-height: normal; margin-bottom: 0cm; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTT30mRLHSZUl5zij1A89QkHGJJc6NYe8FJpWiFfPh5q9de-ZXx2-TaxFEwuODWxwXs6w5cUAHv7boIX1DKRsflkSaotUgjRditae7_lxjE2zBGHtDsN9S5LmGaQm8_0oTPsQ7V3djb_duWDUPvZwRsnavYldXT4N_kqhNYJOgWAfMWsk9I3ChbYiqvMED/s4608/P1014202.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2671" data-original-width="4608" height="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTT30mRLHSZUl5zij1A89QkHGJJc6NYe8FJpWiFfPh5q9de-ZXx2-TaxFEwuODWxwXs6w5cUAHv7boIX1DKRsflkSaotUgjRditae7_lxjE2zBGHtDsN9S5LmGaQm8_0oTPsQ7V3djb_duWDUPvZwRsnavYldXT4N_kqhNYJOgWAfMWsk9I3ChbYiqvMED/s320/P1014202.JPG" width="320" /></a></div><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Mursid on kimpus alkoholiga. Juuakse meeletult palju! Tihtipeale tekivad selle käigus tülid ning hullemal juhul isegi tapmised. Seepärast tulebki murside juures käia alati hommikul, kui olukord on veel kontrolli all. Hiljem võib külaskäik murside juurde halval juhul kehvalt lõppeda! </span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Kui eile
hotellis tube vahetasime, kaotasin sahmimise käigus ära ühe kaamera aku.
Otsisime seda küll kõikjalt, aga tulutult! Nüüd helistati meie giidile
hotellist ja anti teada, et mingi must väike asi on leitud. No, väga hea, et
üles leiti! Mul on tavaliselt reisil kaasas neid kolm tükki. Kunagi ei tea, kus
elektrit pole. Matkal olles ei saa mõnikord päevi midagi laadida. Murside juurest tulles käisime Jinka infopunktist läbi, kuhu hotell oli viinud kaotatud aku. Tegime ühes hotelli kohvikus pooletunnise puhkepeatuse pärast mida asusime edasi sõitma Turmi.</span></div></span></div><div style="text-align: left;"><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMS5bj7LiTnKgP3DaZG2jxZ-tyZEpG3IMXhMYod3ogWi5usTVDtkbSQG_FpAWriNGE2_dNy2Bmh5hC3Pf96JoP8z013X3ZqWre_XZQXPPo-2z7B7KQs2cJubadNl9IZUSyHl5yqc8-CgKwcncfiVupVuRlJwrKohwlogBIOyKq-wFzdX4aQtCAm2uEM8a5/s4608/P1014242.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2554" data-original-width="4608" height="177" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMS5bj7LiTnKgP3DaZG2jxZ-tyZEpG3IMXhMYod3ogWi5usTVDtkbSQG_FpAWriNGE2_dNy2Bmh5hC3Pf96JoP8z013X3ZqWre_XZQXPPo-2z7B7KQs2cJubadNl9IZUSyHl5yqc8-CgKwcncfiVupVuRlJwrKohwlogBIOyKq-wFzdX4aQtCAm2uEM8a5/s320/P1014242.JPG" width="320" /></a></div><p style="text-align: justify;">Turm on Etioopia üks kõige lõunapoolsemaid linnasid asudes Keenia piiri lähedal. Imetlesime bussiaknast imelisi vaateid sinna teel olles. Lisaks vaadetele leidsime kohaliku ime: keset savanni, kus seni olnud kogu aeg vaid natukene pinnasest parem tee, laius neljarealine joonitud ja valgustatud liiklumärkidega noolsirge maantee! Midagi sellise teega küll teha pole - tee pikkus oli mõni kilomeeter, lõppes ei kusagil. Nii nagu algaski. Ehitatud Euroopa rahadega. Iga organisatsioon või inimene, kes soovib Aafrikas mõnd riiki abistada, peaks olema kohustatud tulema kohale ja selgitama välja, kas ja millist abi üldse vaja läheks! Selle totaka ning võõrkehana mõjuva maantee asemel oleks kohalikel inimestel tunduvalt rohkem läinud vaja näiteks kaeve saamaks puhast joogivett.</p><p style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWLbDrDH7zdU0jAxWV-Fl1MBbYHSPO74daGoa2DaB_2O_PUpigYyfVTSSWZKZTOr5lnYn3yuZSR5wcQCSHwAf6PAMVfcS2u0tjj3F636068ACZ7J5hamZWSezmGnTvhqARD7mK7rCW0IU_qhUNfoeD5MNNiRgkb3fV26pJnkL7H21x7-zOA5QHU0mjCJnt/s4608/P1014245.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3009" data-original-width="4608" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWLbDrDH7zdU0jAxWV-Fl1MBbYHSPO74daGoa2DaB_2O_PUpigYyfVTSSWZKZTOr5lnYn3yuZSR5wcQCSHwAf6PAMVfcS2u0tjj3F636068ACZ7J5hamZWSezmGnTvhqARD7mK7rCW0IU_qhUNfoeD5MNNiRgkb3fV26pJnkL7H21x7-zOA5QHU0mjCJnt/s320/P1014245.JPG" width="320" /></a>Alustuseks sõitsime siin hotelli. Saime toad kätte. Ette nähtud oli meile tunniajane puhkepaus. Aga pool sellest läks igasuguse sahmerdamise peale - minu toas olid (ja nii mõneski veel!) voodis mustad linad! Tuli lasta need ära vahetada. Pool tunnikest sain siiski terrassil mõnusalt lugeda. Nüüd sõitsime hamerite juurde. Hamerid on samuti Etioopia teistest hõimudest kergesti eristatavad eelkõige naiste punase saviga mätsitud soengu ja nahast spetsiaalselt kaunistatud "sabaga" seelikute järgi. Naiste soenguks mätsitakse peenikesed patsid märja saviga kokku. Savi kuivades on neil peas justkui kuivanud savipulgad. Hamerite tänapäevase tavalise riietuse juurde ei käi ülakeha katvat riideeset ning sellele traditsioonile on nad jäänud truuks siiani. Isegi linnades võib kohata tihtipeale katmata rindadega hameri naisi. Kuigi tänasel päeval suurem osa naistest linna asju ajama minnes tõmbab mingi pluusi laadse riideeseme siiski selga.</p><p style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTux3lNQtGoH1oRzY9HVfD6l36blF1Y7bQs8fy5A6SZahvrXMxMia5pfJ3P6roveA8CzC8aBxrYMz19yI5LQOs-yOxqOYBkS-j-HtcH2SU3A2OwAiG0kH5jxIqP1Ha_NSI-UaDRUy7QY6ClRvJqdeJXGKYbWMHAIXEhS4cbzS_bz8_tRUBVx5TKej1D_7z/s3981/P1014254.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2520" data-original-width="3981" height="203" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTux3lNQtGoH1oRzY9HVfD6l36blF1Y7bQs8fy5A6SZahvrXMxMia5pfJ3P6roveA8CzC8aBxrYMz19yI5LQOs-yOxqOYBkS-j-HtcH2SU3A2OwAiG0kH5jxIqP1Ha_NSI-UaDRUy7QY6ClRvJqdeJXGKYbWMHAIXEhS4cbzS_bz8_tRUBVx5TKej1D_7z/s320/P1014254.JPG" width="320" /></a>Vanemad naised on jäänud truuks traditsioonilisele loomanahkadest valmistatud riietusele, milleks on selja tagant sabana kokku kroogitud seelik. Mõnikord tõmmatakse selle peale ühtlast kotti meenutav ürp, mis katab ka ülakeha. Sooja pärast ilmselt. Noored naised kannavad riidest pikki seelikuid ning meeletult palju ehteid! Kaelaehe näiteks näitab naise staatust: esimene naine, teine naine jne, vallaline, lesk. Kui paari päeva jooksul olime kohanud suhteliselt tagasihoidlikke hõime, siis hamerid olid taas päris pealetükkivad. Samas on hamerid üks sõbralikumaid hõime siin aladel. Majadeks on samuti okstest punutud ja saviga tihendatud pisikese ukseavaga onnid. Lihtsalt natukene teise kujuga mursidega võrreldes. Onnis sees on muldpõrand, millel magamiseks mõned viledaks kulunud loomanahad, väikene lõkkease ja põhimõtteliselt on see kõik.<br /></p><p style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTXJW-R2aGCu4MwNnMgFdcI6gYlPDTExW6-QUgZpkva4x-_t1btH6i0kFtVsujzo6OovarleRBWhSrR1rVGT8-4vlaI47B_dSBE-ZzrWtqAZpq7M0oseIM_Tgi1ji3Ne9OeC-5-v5xMtk-4feq97DzwvX3zT8xgcokcWGnYgTxDRh4VYKeDJ9t5zRPftR9/s4608/P1014257.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2675" data-original-width="4608" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTXJW-R2aGCu4MwNnMgFdcI6gYlPDTExW6-QUgZpkva4x-_t1btH6i0kFtVsujzo6OovarleRBWhSrR1rVGT8-4vlaI47B_dSBE-ZzrWtqAZpq7M0oseIM_Tgi1ji3Ne9OeC-5-v5xMtk-4feq97DzwvX3zT8xgcokcWGnYgTxDRh4VYKeDJ9t5zRPftR9/s320/P1014257.JPG" width="320" /></a>Keskmiselt elab külas 100 inimest. Igal perel on akaatsiavõsaga eraldatud oma ala. Onnide arv selles sõltub sellest, mitu naist mehel on. Rikkamatel võib neid olla isegi 7-8, vaesematel 3-4. Hamerite nahavärv on eriliselt ilus punakaspruun, mis lausa särab õhtuses päikeseloojangu eelses valguses ehk ajal, mil meie nende juures olime. See pole muidugi nende loomulik nahavärv - keha määritakse võist, tuhast ja ookrist seguga! Aga erinevus on vägagi märgatav - näiteks murside nahavärv oli pigem hallikasmust. Üleliigse vara ega asjadega end tõesti ei koormata. Kõik riided on seljas. Neile lisaks on igaühel ilmselt veel olemas soojem tekk, mis õhtutel ja öösel külma eest kaitseb. Samas, nii mõnegi tütarlapse seelikuvärvli vahelt oli paistmas mobiil.</p><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgET_Z8MFcaActOfnQP_QDHV8b_oKWUPC1Jf_lBkAWqowfNSiWI5Rqtb4dsDvQYtBeDJ0F4jXrWCvDGMsjn-f6r3-OxYYAKwKr0xTVMng0mirdHoLpKOAW6k22CjJGABbHlZ_h6CBZz9SvFOSwsznUSN7aM9V1Hq9UeNdcflHT_1k85jA8N0EfoY-mGFavu/s2048/057bef24-a80e-4a18-9262-050166324766.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="1348" data-original-width="2048" height="211" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgET_Z8MFcaActOfnQP_QDHV8b_oKWUPC1Jf_lBkAWqowfNSiWI5Rqtb4dsDvQYtBeDJ0F4jXrWCvDGMsjn-f6r3-OxYYAKwKr0xTVMng0mirdHoLpKOAW6k22CjJGABbHlZ_h6CBZz9SvFOSwsznUSN7aM9V1Hq9UeNdcflHT_1k85jA8N0EfoY-mGFavu/s320/057bef24-a80e-4a18-9262-050166324766.jpg" width="320" /></a>Lahkusime hamerite juurest päikeseloojangu eel, mistõttu saime sõites nautida imelise valgusega üleküllatud savanni. Kui jõudsime jälle sellele imelisele mõne kilomeetrisele asfalteele, oli tee hoopis suletud autode, erinevate hõimude tantsijate ja muude ilmselt tähtsate persoonidega. Hiljem selgus, et oodati Arba Minchist saabuvat kohaliku valitsuse delegatsiooni. Meie aga oma tagasihoidliku bussi ja veel tagasihoidlikumate persoonidega pidime sõitma teelt maha ning jätkama sõitu tee kõrval. Hotelli jõudes oli õues juba peaaegu pime. Korraks saime tubadest läbi käia ja õige varsti oli meile serveeritud õhtusöök. Sellega oli muidugi jälle keeruline (nagu kogu meie kahepäevase viibimisega siin!), sest õige pea selgus, et valitsuse delegatsioon soovis ootamatult ööbima samas hotellis. Ja nii kaetigi meile laud õue! Mis iseenesest oli väga armas ja kena.<p></p><p style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNQAD2kU6_5_0MJi5ZWb_S_BfjjoIGX-mXffgnx1bahP0ADGjEvwMiogq3HGmJ-To0J_hohTvtfDCaepSBeXZYpsU8fWMxuMdKY3AHs9PBaxqHKrEJlmx2yZIQOPjtTXIFQ2Y-cQn0hoNL7LA5mq2zYVWm4aGXljQXxzJfZNG3NutKfs2rp0_maN2L0Fkx/s4608/P1014290.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2623" data-original-width="4608" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNQAD2kU6_5_0MJi5ZWb_S_BfjjoIGX-mXffgnx1bahP0ADGjEvwMiogq3HGmJ-To0J_hohTvtfDCaepSBeXZYpsU8fWMxuMdKY3AHs9PBaxqHKrEJlmx2yZIQOPjtTXIFQ2Y-cQn0hoNL7LA5mq2zYVWm4aGXljQXxzJfZNG3NutKfs2rp0_maN2L0Fkx/s320/P1014290.JPG" width="320" /></a>Laud oli ohtralt lilledega kaunistatud. Ning söök parim, mida siin kogu reisi jooksul olime maitsta saanud. Täna õhtul pöördus veiniklubi jälle tagasi veini juurde. Olles veini tellinud, oleme kogu aeg piirdunud ühe ja sama firma toodanguga, lihtsalt sorte oleme vahetanud. Kohalik vein on igati kvaliteetne ja hea! Tuppa minnes kirjutasin ja lugesin. Sellega on muidugi see häda, et õhtul tuleb ikka päris kiiresti uni peale: päevad on elamusterohked ja pikad! Täna pidin rõõmuga tõdema, et harjumuspäratult suur summa raha tuli kulutada: siinse piirkonna külades ringi liikudes tuleb maksta eraldi pildistamise eest neis. Kolme küla peale kokku maksin hommikul 1200 birri meie giidile. Veinile kulus 333 birri. Kokku täna 1533 birri!</p></div></div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-23768526317573051452024-01-29T13:14:00.000-08:002024-01-30T11:18:36.051-08:00ETIOOPIA - SEITSMES PÄEV!<b>SEITSMES PÄEV - 30. NOVEMBER 2023<br /></b><div><br /></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfoeb4YQ__0qt2j70Roz4-aAbf6phRUhW279lnKehmPu7L067fCvfWmo_X2O0II0VDFrt2zSvhqrid48z2jQ_JrRHCwwI41BPwkbDvHg7Ri0fc_mHrdJ0NByJOrndE7sNyLd3AIgCoMgwgZhUsywAUuWP3lVRASXnBac2QJm01nyITZNVfe32fxhH66m6p/s4608/P1014133.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2795" data-original-width="4608" height="194" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfoeb4YQ__0qt2j70Roz4-aAbf6phRUhW279lnKehmPu7L067fCvfWmo_X2O0II0VDFrt2zSvhqrid48z2jQ_JrRHCwwI41BPwkbDvHg7Ri0fc_mHrdJ0NByJOrndE7sNyLd3AIgCoMgwgZhUsywAUuWP3lVRASXnBac2QJm01nyITZNVfe32fxhH66m6p/s320/P1014133.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Täna hommikul olid minul kellaajad segamini: hommikusöögi lauas küsisin lausa kaks korda üle, et mis kell me siis stardivalmis peame olema!? Segadusele vaatamata suutsin ikkagi õigel ajal olla bussi juures. Täna alustasime Konsost sõitu Jinkasse Omo jõe orus. Sõit sinna võttis aega umbes kolm tundi. Vahepeal tegime ühe tualetis käimise peatuse kohalikele mõeldud hotellis või lihtsalt võõrastemajas. Tubade uksed olid avatud, mistõttu saime neissegi sisse piiluda. Olen kõige reisimisse puutuva puhul küll suhteliselt askteetlik ning leplik, aga siin poleks tahtnud isegi mina mitte mingil juhul ööbida. Eelkõige just mustuse tõttu. Puhtusestandardid on Etioopias ja Eestis küll äärmiselt erinevad.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiT734sMd-GFvXfXdrqA2Wr9RLQfyRmJcj1LuzPeJFEm5HjWy1Tuca_salSEzO7lUhyphenhyphenJTfZmHhunJqRtCw6OfvDuVYLuXI7TFOpXeZDXkzk5kvbjinOlI_EDD-hzY7ksAWH7mIINbutxpW5qo6JKUgqDndlSwOTrNhy6d4BNN_Pyj4dpOsFJoyTAO6dw8Ti/s3284/P1013951.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2045" data-original-width="3284" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiT734sMd-GFvXfXdrqA2Wr9RLQfyRmJcj1LuzPeJFEm5HjWy1Tuca_salSEzO7lUhyphenhyphenJTfZmHhunJqRtCw6OfvDuVYLuXI7TFOpXeZDXkzk5kvbjinOlI_EDD-hzY7ksAWH7mIINbutxpW5qo6JKUgqDndlSwOTrNhy6d4BNN_Pyj4dpOsFJoyTAO6dw8Ti/s320/P1013951.JPG" width="320" /></a></div>Etioopia teedel ringi sõites eriti autosid liikumas ei ole. Mõnes mõttes ongi täiesti uskumatu kui vähe autosid näha on! Mõned kaubaautod, mõned turiste teenindavad bussikesed või autod. Ühte teehöövlit ja ühte traktorit olen samuti näinud. Kohalikel, välja arvatud Addis Abeba rikkamatel elanikel, autosid ei ole. Heal juhul saadakse endale lubada mootorratast või rollerit. Liiklemise teeb see muidugi lihtsamaks. Sest teede olukord eriti midagi kiita pole: kuival perioodil on kõik enam-vähem korras, aga suurte vihmadega uhutakse tihti mõni osa teest lihtsalt minema. Täna külastasime esimese asjana aga enne Jinkat asuvat kohalike hõimude turgu. Piirkonniti on tavaliselt kindlad turupäevad. Siin oligi selleks neljapäev! Turule lähenedes hakkasime juba varakult sõitma mööda turule ruttavatest (see on muidugi väike liialdus: siin ei rutta keegi ja mitte kunagi!) müüjatest - kellel kits, lammas või lehm nööriga järel, kellel kana kaenla all või seljakotis, kellel puukoorem või erinevad põllusaadused turule viia.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwhyphenhyphenDAgOPLFn1EhDFG9iCLL1ZH8Gd6MEyy8Aie6fNsJxPADe6aNjDDcttDss8PUqGnueAIv8kyYWyduVKqWFN4P9z_IpRiH8WtrFcVwsvRDImxy1QUqWyLSAgouTZ82BEDG72oL7mekvxQPDBTyPFvsg8W8LRB6Wvk9jgvETAgoxbk4xGcEfmu-o46RXyG/s4200/P1013995.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2436" data-original-width="4200" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwhyphenhyphenDAgOPLFn1EhDFG9iCLL1ZH8Gd6MEyy8Aie6fNsJxPADe6aNjDDcttDss8PUqGnueAIv8kyYWyduVKqWFN4P9z_IpRiH8WtrFcVwsvRDImxy1QUqWyLSAgouTZ82BEDG72oL7mekvxQPDBTyPFvsg8W8LRB6Wvk9jgvETAgoxbk4xGcEfmu-o46RXyG/s320/P1013995.JPG" width="320" /></a></div>On täiesti tavaline, et turule minekuks käiakse maha 4-5 kilomeetrit. Kuna bensiin on siin väga kallis ja sellest tulenevalt ka bussisõit, siis enamus etiooplastest üldjuhul ei saa endale isegi seda lubada. Nii käiaksegi jala! Siinne turg koosneb erinevatest osadest, millest meie plaanisime külastada naiste- ja loomaturgu. Esimesena suundusime naisteturule, kus müüjateks siis põhiliselt naised. Meie üllatuseks olid siin inimesed suhteliselt tagasihoidlikud! Ning seda isegi turu situatsioonis, kus tavaliselt kõik üritavad kõigile meeleheitlikult midagi maha müüa! Keegi meile siiski midagi pähe määrida ei üritanud, rääkimata raha lunimisest. Lapsed muidugi jalutasid meil väga püsivalt ja visalt kannul, mõned isegi kogu meie turul viibimise aja, kuid seda pigem uudishimust ja põnevusest kui kasu saamise soovist. Lapsed puudutasid vaid meie nahka, mõni suurem ulatus ka juukseid silitama ning mõni pisikene poetas vargsi oma määrdunud käe mulle pihku. Just nende tagasihoidlikkus tegi siinsed põngerjad armsaks!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEio5axjQS8SSqlcHjrOhauFvOgJ3pzMNbpCBWgbJCspvx_gqyfkysCN6hyphenhyphenibNqXYi_fuV0ozkNedHEgR6UXd9sY9mISwDNh_3r_-kKI1rZbgIf7nTU2wC-z_nbpqzyBBwtdtYORNF_XraOVxolMmCfNhen043l7_CYGSbC5Ly5ygUy0pl2x6EVga6QKU-So/s4047/P1014001.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2462" data-original-width="4047" height="195" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEio5axjQS8SSqlcHjrOhauFvOgJ3pzMNbpCBWgbJCspvx_gqyfkysCN6hyphenhyphenibNqXYi_fuV0ozkNedHEgR6UXd9sY9mISwDNh_3r_-kKI1rZbgIf7nTU2wC-z_nbpqzyBBwtdtYORNF_XraOVxolMmCfNhen043l7_CYGSbC5Ly5ygUy0pl2x6EVga6QKU-So/s320/P1014001.JPG" width="320" /></a></div>Aga see Aafrikas nii tavaline asjaolu, et valget inimest vaadatakse kui kahel jala kõndivat rahakotti, on tegelikult seletatav nende traditsioonide ja kommetega. Etioopias on tavaline, kui kellelgi kogukonnast või perekonnast läheb väga hästi ja tal on palju raha, siis ta jagabki kõike oma vaesemate kogukonna- või pereliikmetega. Nende jaoks on täiesti normaalne, et kui kellelgi on rohkem, siis ta annab sellest osa neile, kellel ei ole. Seega, nende jaoks täiesti õigustatult ootavad ja eeldavad nad meilt neile harjumuspärast käitumist ning ei mõista sugugi vastupidist! On üsna tavaline, et näiteks Euroopas tasuva töökoha saanud etiooplane elab ise ülimas askeesis, saates enamuse oma teenistusest kodukülla. Nende jaoks on väga keeruline mõista, miks turistid ei toimi samamoodi ega anna suuremat osa oma rahast neile! Sest meil on ju väga palju raha nendega võrreldes. Ja nemad on harjunud, et see kellel on palju raha, annab neile ka.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixQIlQBIcbA8DDsQPlFY9VSzmNw7WlMQ0p1NKzyukbqnD58uElQWRvJMNuWG0gabIpuQicbABbbl52NBC3SxzRyZMMvWtxg0uegh7W6YEtsyIHV6EbxNx2Fn41sMDyEFgYYVWm_PqFWoHIEd2mfJSmyOrKQATxsHKsHn2lWfL-dmULS5FFHlLwm4RbPx2h/s4049/P1014023.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2503" data-original-width="4049" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixQIlQBIcbA8DDsQPlFY9VSzmNw7WlMQ0p1NKzyukbqnD58uElQWRvJMNuWG0gabIpuQicbABbbl52NBC3SxzRyZMMvWtxg0uegh7W6YEtsyIHV6EbxNx2Fn41sMDyEFgYYVWm_PqFWoHIEd2mfJSmyOrKQATxsHKsHn2lWfL-dmULS5FFHlLwm4RbPx2h/s320/P1014023.JPG" width="320" /></a></div>Naisteturult suundusime edasi loomaturule. Siin olid nüüd küll eranditult ametis mehed. Loomaturg oli arusaadavatel põhjustel ümbritsetud kõrge roigastest taraga. Sissepääsuks jäetud vaid väike väravakoht. Kaubeldi põhiliselt suuremate loomadega nagu kitsed, lambad, veised, eeslid... Hobuseid olen siin siiski suhteliselt vähe kohanud. Väiksemad loomad-linnud loetakse aga ilmselt naiste pärusmaasse kuuluvateks, mistõttu ei pea nendega tegelema mehed. Ka siin keegi meie vastu liigset uudishimu ega huvi üles ei näidanud. Saime suhteliselt rahulikult ise uudistada meie ümber toimuvat. Naisteturult olid koos meiega mõned lapsed kaasa jalutanud. Aupaklikus kauguses. Imestasin vaid selle üle, et mõned neist olid ikka päris pisikesed mudilased. Aga ju nad on harjunud sellise iseseisva liikumisraadiusega.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3PpBv3mkADAgshhkpEeyccSbQR8jVY4wJn3BTxaLvuFMwuoSKJt5bibXWkz95kYNgHJwlSM3Jmz-DBTEVLQ2Jm7hopT_2QUWvjHDiTrEjPITAPu6J4Lb1kZ-BXqrnuHc6B6Ub_0Fr-M4I2ozBT4Na517F_YgpjY1J-_cYJ_NIYqnL2DxYp6GjZNHpLqpO/s4040/P1014019.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2544" data-original-width="4040" height="202" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3PpBv3mkADAgshhkpEeyccSbQR8jVY4wJn3BTxaLvuFMwuoSKJt5bibXWkz95kYNgHJwlSM3Jmz-DBTEVLQ2Jm7hopT_2QUWvjHDiTrEjPITAPu6J4Lb1kZ-BXqrnuHc6B6Ub_0Fr-M4I2ozBT4Na517F_YgpjY1J-_cYJ_NIYqnL2DxYp6GjZNHpLqpO/s320/P1014019.JPG" width="320" /></a></div>Järgmisena oli meil plaan viia oma suuremad asjad ära hotelli, võib-olla hetk puhata ja siis uudistada edasi. Kuid tee, mida mööda asusime sõitma, oli mingil hetkel lihtsalt minema viidud. Pidime otsima uue tee! Hotelli jõudes, oli nagu ikka mõnikord juhtub, väike segadus tubade jagamisel, aga lõpuks saime kõik võtmed siiski kätte. Minu tuba oli väga armas! Võib-olla, et isegi parim selle reisi jooksul. Kuid õige pea selgus, et osadel meie väikese grupi liikmetel pole nii hästi läinud. Loomulikult olid nad, kes rohkem kes vähem, päris rahulolematud. Hetkel muidugi mingit lahendust meile ei pakutud ning seega otsustasime mitte aega raisata ja minna oma plaanidega edasi. Tubadega on võimalik tegeleda edasi uuesti ka siis, kui hotelli tagasi jõuame.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidcG-4tfr-CQsquKm4_JMqPvVjwTQkuB57vb0yTSpz6t33Pmv2DtDwHl1N7WGAtC24QrA0o7NZeqMvVTJqLgYllIS11cJdO0zLSv9jIK9IxVmTC2g0rN8kcno6tkiCpOycuK401PfZblQJXmeU9Z34eZe8WJ2G8n2pcqHOQMd9JLoVgGAs3pFouNkzxN2B/s4608/P1014098.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2575" data-original-width="4608" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidcG-4tfr-CQsquKm4_JMqPvVjwTQkuB57vb0yTSpz6t33Pmv2DtDwHl1N7WGAtC24QrA0o7NZeqMvVTJqLgYllIS11cJdO0zLSv9jIK9IxVmTC2g0rN8kcno6tkiCpOycuK401PfZblQJXmeU9Z34eZe8WJ2G8n2pcqHOQMd9JLoVgGAs3pFouNkzxN2B/s320/P1014098.JPG" width="320" /></a></div>Sõitsime külla aridele. Arid on küladesse koondunud suur hõim. Tegeletakse põhiliselt viljakasvatusega. Kuid ümberkaudsetele on arid tuntud eelkõige oma pottseppade ja seppade poolest. Aride juurde jõudmiseks pidime sõitma jälle mäest üles. Tee oli kehv! Seega olime sunnitud mõnes kohas bussist lahkuma ja jalutama. Mis iseenesest mulle väga hästi sobis! Ülearu palju me liikunud just pole selle reisi jooksul. Meie poolt külastatav aride elukoht oli tegelikult äärmiselt meeldiv ja looduslikult imeilusas kohas paiknev pisikene küla. Arid on tagasihoidlikud, samas siiski uudishimulikud. Meeldiva üllatusena ei luninudki lapsed meilt ainult raha vaid olid lihtsalt rõõmsalt elevil meie saabumise üle. Meil oli jälle võetud kaasa eraldi giid (ka ise ari), kes tutvustas meile põhjalikumalt aride elu. Tutvusime sepatöö, savitöö, leivaküpsetamise ja kohaliku puskari valmistamisega.</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlodaZFjAlRavo4DjrbTRvLJh2I9xicG75NzgFigFpSlkQOn-Wgepn0f7bcAWLwuhejAvchUub63S8N7Nwd4HAlm6rSx2K-Ns0qjWX5CVWpVnMkIeKxXQ4Z_q3CCW73CG6F_C1x4cnj-OVRSCugQN60YFoubyNZQxGSeHyTsFWlAo3Mj4b8yFP8GQKBPVE/s4403/P1014129.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2575" data-original-width="4403" height="187" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlodaZFjAlRavo4DjrbTRvLJh2I9xicG75NzgFigFpSlkQOn-Wgepn0f7bcAWLwuhejAvchUub63S8N7Nwd4HAlm6rSx2K-Ns0qjWX5CVWpVnMkIeKxXQ4Z_q3CCW73CG6F_C1x4cnj-OVRSCugQN60YFoubyNZQxGSeHyTsFWlAo3Mj4b8yFP8GQKBPVE/s320/P1014129.JPG" width="320" /></a></div>Esimest neist teevad mehed, aga kõiki ülejäänuid töid naised. Jah, ka puskari valmistamine on aridel traditsioonidelt naiste töö. Seda teevad nad väga kentsakal viisil ja äärmiselt kummalise aparaadiga. Väliselt näeb see välja kui mitmekümne kordse üle-elusuurusega savist piip. Väikese lõkke kohale oli asetatud savist kann, mis on siis destilleerija, selle külge monteeritud umbes meetripikkune toru. Toru teine ots oli kookospähkli koorest kausi kohal, kuhu siis tilgubki see hinnatud neste. Toru oli kaunistatud erinevate värviliste riideribadega, mis olid mässitud ümber toru. Muidugi võib olla, et need ei olnudki mõeldud kaunistuseks vaid hoopis näiteks selleks, et toru ei lekiks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgji6poK_kMvfDp8pNMiStgM25-KXv7_oDiW4eiOOfgK9962OPsgyOvJqe6og19tjObjrFq4ndhefQuXX2djUSLBNQH1jTEbhoIm5kqLX-XJ3ELDc3wvYHvlKhSiTQTrbuOTfa2CMmC29GUzXUvN_PxTmdo6UPWHgIFTOOOEFx1G25mAga-J1vjNfgruvXv/s1871/f4349e2c-e2ba-405b-bc6d-fef9cb3bb10d.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1871" data-original-width="1338" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgji6poK_kMvfDp8pNMiStgM25-KXv7_oDiW4eiOOfgK9962OPsgyOvJqe6og19tjObjrFq4ndhefQuXX2djUSLBNQH1jTEbhoIm5kqLX-XJ3ELDc3wvYHvlKhSiTQTrbuOTfa2CMmC29GUzXUvN_PxTmdo6UPWHgIFTOOOEFx1G25mAga-J1vjNfgruvXv/s320/f4349e2c-e2ba-405b-bc6d-fef9cb3bb10d.jpg" width="229" /></a></div>Pean ütlema, et aride küla oli ootamatult puhas ja korras. Võiks öelda, et isegi ilus! Ja nägin tõesõna luuaga hoovi pühkivat naist - mida võiks nimetada lausa sensatsiooniliseks. Lapsed olid puhtamad ja viisakamad võrreldes varem kogetu ja nähtuga. Jäi mulje, et vähemalt suurem osa neist käib koolis. Üldse tunduvad arid olevat ettevõtlikumad, rahumeelsemad ja töökamad nii mõnegi muu siinse rahvaga võrreldes. Meie külastasime täiesti tavalist aride küla, just nii nagu nad ise seal igapäevaselt elavad ja oma toimetusi teevad. Kuna tegemist ei olnud otseselt näidiskülaga, siis olid inimesed riides täiesti kaasaegselt. Arid hindavad naisi kõrgemalt ning naiste positsioon nende ühiskonnas on kõrgem paljude teiste hõimudega võrreldes. Naise võtmine aride juures on ka väga kallis ettevõtmine: pruut tuleb osta 39 karilooma ja ühe Kalašnikovi automaadi eest. Ilmselt ka sellest tulenevalt hoitakse ja hinnatakse neid paremini! Tüdrukud, kes vapralt minul järel käisid, avaldasid soovi punuda mulle patse. Patside punumine tuleb neil muidugi väga hästi välja - kõikidel tüdrukutel olid juuksed imeliselt põnevatesse patsidesse põimitud. Minu juustesse loomulikult selliseid patse punuda ei saaks. See eeldab siiski paksusid, kahuseid, lokilisi ning ikkagi aafrika juukseid. Mitte selliseid õhukesi ja patsis mitte püsivaid eestlase omasid.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjC_qkKbJwGOaqfJ0NWVjbymgm2Tm-fm38Hrko1vLvocM1qloQgzTjVWuiK2qhUj_7oqhEhOKh3bhpvCUi6rPzvarULQW5m1_r5dPHDLyubMmhxBku9r9chTTGWJKYjRDKfUeeQZtDn0vhrc_x1YXsPiJiAT7QFGEYaynkZnq5cMm5IUYf9xcWFwxGRagdO/s4608/P1014111.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2781" data-original-width="4608" height="193" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjC_qkKbJwGOaqfJ0NWVjbymgm2Tm-fm38Hrko1vLvocM1qloQgzTjVWuiK2qhUj_7oqhEhOKh3bhpvCUi6rPzvarULQW5m1_r5dPHDLyubMmhxBku9r9chTTGWJKYjRDKfUeeQZtDn0vhrc_x1YXsPiJiAT7QFGEYaynkZnq5cMm5IUYf9xcWFwxGRagdO/s320/P1014111.JPG" width="320" /></a></div>Jalutasime aride külale tiiru peale. Pidin tõdema, et tõesti on tegemist väga armsa ja ilusa külakesega. Olin kohe täitsa üllatunud... nii ootamatu tundus see siin! Lahkusime aride juurest, erinevalt näiteks konsodest, rõõmsalt. Hotelli tagasi jõudes algas uuesti aktsioon tubadega. Saime lõpuks kokkuleppele selliselt, et meie Siretiga kolisime ühte tuppa ja minu toa sai siis anda edasi. Paar paremat tuba leidis hotell siiski ise juurde. Olles ka selle probleemi lahendanud, olime täna ikkagi väga vara õhtule jõudnud omadega - kell oli vaevalt viis saanud! Suundusime nüüd oma veiniklubi liikmetega hotelli baari. Veinivalik oli siin kehva. Selle asemel tundus hea mõttena hoopis kokteil rummist ja Coca-Colast.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYu6HF-F8uqB6NLp0PgZ0nBRuqpl-ZD6hx4nBTJrFhjmNM575p4rDHWxTUv0lcNBdfbGNw19cfARMXzvFyhX73Pwb53S2WKqLWYNG-80QbREXFmOQ3zXlOhRQ17VV7zMOurRH4F5z_9M1opkTLKXu2pvweIruUhCy3Hg1pzBT9F1teBByfflQvxwTYA5DO/s2856/P1013948.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1750" data-original-width="2856" height="196" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYu6HF-F8uqB6NLp0PgZ0nBRuqpl-ZD6hx4nBTJrFhjmNM575p4rDHWxTUv0lcNBdfbGNw19cfARMXzvFyhX73Pwb53S2WKqLWYNG-80QbREXFmOQ3zXlOhRQ17VV7zMOurRH4F5z_9M1opkTLKXu2pvweIruUhCy3Hg1pzBT9F1teBByfflQvxwTYA5DO/s320/P1013948.JPG" width="320" /></a></div>Kummalisel kombel polnud siin ühtegi probleemi meie soovist arusaamisega, joogi maksumuse arvutamise ega maksmise protseduuri endaga. Ning leti taga oli vaid üks meesterahvas, kes sai selle kõigega hakkama! See oli harjumatu. Olles kokteilidega peaaegu lõpule jõudnud oligi käes õhtusöögi aeg. Natukene istusime veel pärast sööki väljas. Õues oli mõnusalt soe. Ei ole kohanud siin eriti ka mingeid tüütuid putukaid. Minu jaoks on muidugi kõik peale sääskede suhteliselt talutavad. Tuppa minnes käisin dušši all, kirjutasin ja lugesin veel. Raha kulutasin täna kahele kokteilile 800 birri. Raha pole tõesti kogu reisi jooksul millelegi muule peale alkoholi kulutanud. Endalgi hakkas sellele mõeldes kuidagi imelik! Aga samas mulle väga meeldib, et me ei kuluta väärtuslikku aega näiteks poes käimise peale. Seda võin teha koduski. </div></div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-39329961733967886492024-01-15T02:31:00.000-08:002024-01-15T08:28:10.617-08:00ETIOOPIA - KUUES PÄEV!<b>KUUES PÄEV - 29. november 2023<br /></b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVYmNL-4pQ3-qh4EZgp22Ebdm9skZkYch9dj8eePyxgyekj3Eu21C2Rpi_bZxUjZPukN-B8FV27Af74Xjq4ARn4eQTn7tPVfzUp0Re_np7tHmAs3BfVhXyQG8I1c4Jkl2oypj0kj_UzqbMUvSNvfcujDHAYe3gRvWTe8Vxa3NL707Qh3O1LLTO5vhLv5Wh/s4608/P1013583.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2472" data-original-width="4608" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVYmNL-4pQ3-qh4EZgp22Ebdm9skZkYch9dj8eePyxgyekj3Eu21C2Rpi_bZxUjZPukN-B8FV27Af74Xjq4ARn4eQTn7tPVfzUp0Re_np7tHmAs3BfVhXyQG8I1c4Jkl2oypj0kj_UzqbMUvSNvfcujDHAYe3gRvWTe8Vxa3NL707Qh3O1LLTO5vhLv5Wh/s320/P1013583.JPG" width="320" /></a></div>Olime ööbinud nüüd kaks ööd imelise vaatega paradiisis. Täna asusime edasi liikuma. Pärast hommikusööki vedasime oma kohvrid bussi juurde, kus meie bussijuht ja giid need katusele vinnasid. Meie rännaku alguses Addis Abebas ehmatasime natukene ära, kui öeldi, et kohvrid lähevad bussi katusele. Aafrika teed on teadagi väga tolmused. Aga kui lubati kinni katta, siis leebusime. Ja tõepoolest - igal hommikul tehti seda äärmiselt hoolikalt ja korralikult. Täna ootas meid ees sõit Konso mägedesse. Külaskäik samanimelise hõimu ehk konsode juurde. Nende põhiline elatusallikas on põllumajandus ning sorgo kasvatamine. Etioopia on maailmas selles viiendal kohal! Sorgo annab siinses kliimas aastas kaks saaki ning on ka hea materjal õlle pruulimiseks. Huvitaval kombel kasvatatakse siin sorgot segamini päevalilledega.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyZ3BjXWopYyNiLGNZWcRpcX7D1Wd2HCqgyXLr6nz9zU5YL1WM3qgAPX7GSb2GrWgkK9m1Vzdv5b8E9w2sDpnjdVTHZjn7BUzDOPbR0CrM75eC8bCJzSBLRmsto3mjQz3FFc3GX6VVBx1oazRV_qcnnabzDjwNt3dnP1whSQNqNZf9yiiV1cz2tIBsMvpW/s3664/P1013592.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2270" data-original-width="3664" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyZ3BjXWopYyNiLGNZWcRpcX7D1Wd2HCqgyXLr6nz9zU5YL1WM3qgAPX7GSb2GrWgkK9m1Vzdv5b8E9w2sDpnjdVTHZjn7BUzDOPbR0CrM75eC8bCJzSBLRmsto3mjQz3FFc3GX6VVBx1oazRV_qcnnabzDjwNt3dnP1whSQNqNZf9yiiV1cz2tIBsMvpW/s320/P1013592.JPG" width="320" /></a></div>Konsod on suhteliselt väike rahvus Etioopia mõistes - tänasel päeval on neid kokku umbes veerand miljonit. Kõige tuntumad on nad ilmselt oma rahvariiete poolest. Eriti hakkavad silma naiste kirjud kahekihilised seelikud. Juba pikalt enne Konsosse jõudmist hakkasime tee ääres nende värviliste seelikutega naisi kohtama. Eestlaste jaoks on need ootamatult tuttavad meenutades kangesti Kihnu naiste seelikuid! Kui teine kiht neilt maha võtta. Seelikuid on kahte tüüpi: valgeid (neid nägime siiski vaid linnatänavatel), kus vaid mõlema kihi alumises ääres värvilised triibud ning üleni värvikirevate pikitriipudega. Põhilised värvid on kollane ja punane ja roheline. Üks ühine joon on konsodel kihnlastega veel. Või õigemini sõna. <i>Konso</i> tähendab kihnu keeles leiva- või saiakannikat.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUTO71BQYo3EHfgFN6O1L174dvgO8fqBNAdtWoUVNwTI3L2cbouCzofU-j5C9q68rOhbCxNPJ5E22YRwxwDKpTLC2uxFN9h62KD7sNfSXjKn5y_l0fUjNmE6XwxxwzaSxpP2FSO5oJ-7xS1gDzDTM5hKviO8F0bTStUPjA0HBgo-M0rVT3x6K7XDrUS_Nu/s4608/P1013632.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2465" data-original-width="4608" height="171" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUTO71BQYo3EHfgFN6O1L174dvgO8fqBNAdtWoUVNwTI3L2cbouCzofU-j5C9q68rOhbCxNPJ5E22YRwxwDKpTLC2uxFN9h62KD7sNfSXjKn5y_l0fUjNmE6XwxxwzaSxpP2FSO5oJ-7xS1gDzDTM5hKviO8F0bTStUPjA0HBgo-M0rVT3x6K7XDrUS_Nu/s320/P1013632.JPG" width="320" /></a></div>Kui pisikesse Konso linnakesse jõudsime külastasime esimese asjana konso muuseumi. Muuseum asus meie tulevase hotelli juurest üle tee mäe otsas. Ka oma külad on konsod läbi aegade rajanud mäe otsa. Meie buss sinna mäe otsa aga sõita ei soovinud, seega jalutasime, mis iseenesest oli väga mõnus vaheldus pikale bussis istumisele. Edaspidi saime siin mägises Lõuna-Etioopias sõites nii mõnigi kord veel jalutada. Muuseumi juurde jõudes pakuti meile lahkelt võimalust tualetis käia. Korraks isegi vaatasin sinna sisse. Kuna hotell oli meid juba ootamas, siis selle külastusest siiski loobusin. Kuid kindlasti ei olnud tegemist nüüd mingi väga õudsa asjaga, hoopis olulisemaks sai asjaolu, et pärast tualeti külastust puudus siin kätepesuvõimalus. Kasvõi 30 aasta taguste Poola piiripunktide peldikute kõrval oli siinne ikka väga korralik!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha7KDP1XTIvTN1Du0wCXtejdOyKK97LL9q3zS6bMIVNNiMFrj2J99ACoqqkCIaFAf420wta3soEPWfwxMR3ePDmzICDJ_3YVDiAIrMMwrVG1b-NjMMP2NoI-Ht7zXK-3j69mJ59nXZ6_v5SvgrgAmueMwmqp-OjT0v6_4UtXXWaMuFqeEk-ouVcBQUD0sk/s4608/P1013633.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2416" data-original-width="4608" height="168" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha7KDP1XTIvTN1Du0wCXtejdOyKK97LL9q3zS6bMIVNNiMFrj2J99ACoqqkCIaFAf420wta3soEPWfwxMR3ePDmzICDJ_3YVDiAIrMMwrVG1b-NjMMP2NoI-Ht7zXK-3j69mJ59nXZ6_v5SvgrgAmueMwmqp-OjT0v6_4UtXXWaMuFqeEk-ouVcBQUD0sk/s320/P1013633.JPG" width="320" /></a></div>Muuseumis endas muidugi väga midagi vaadata ei olnud. Kohalik giid; igast piirkonnast kuhu läksime, saime kaasa veel lisaks oma üldisele Etioopia giidile Havierile, mõne päris kohaliku giidi; alustas küll ilmselt väga pikka ja põhjalikku tuuri pisikeses muuseumihoones. Siret võttis sujuvalt ja kiiresti jutujärje üle ning läbisime ruumi ilmselt tunni aja asemel kümne minutiga. Põhiliselt olid eksponeeritud siin konsode esivanemate puust kujud <i>wakad. Waka</i> püstitatakse ajalooliselt vaenlase või mõne ohtliku metslooma tapnud sõdalase hauale. Mis on erinev konsode puhul muude siinsete hõimudega võrreldes, siis <i>wakasid</i> tehakse lisaks tähtsatele meestele ka nende naistest. Viimasel ajal on kujude tegemise komme küll soikunud, kuid samas nägime hiljem konsode juurs käies külaväljakul ka mõnda päris uut.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhM7iNyqVGGgD-YoK5rFCxuLEL1g1GEXuocQh_0K32lYFa0d1Ixvd5rgGg3wB1iYYH9YHxJNYWo-56WcNjoW7jH4DXB6pzz3Tm97jTAjyORJV19xflmKvDee8uKZH6v5xocpB1Gh-2yDqTZ4IWtps-lGuW2LrurVkQsO2-kWg4_rG93VNatp59dsYoLsFp/s4608/P1013638.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2506" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhM7iNyqVGGgD-YoK5rFCxuLEL1g1GEXuocQh_0K32lYFa0d1Ixvd5rgGg3wB1iYYH9YHxJNYWo-56WcNjoW7jH4DXB6pzz3Tm97jTAjyORJV19xflmKvDee8uKZH6v5xocpB1Gh-2yDqTZ4IWtps-lGuW2LrurVkQsO2-kWg4_rG93VNatp59dsYoLsFp/s320/P1013638.JPG" width="320" /></a></div>Kui ringkäigu muuseumis lõpetasime oli buss siiski suutnud mäest üles roomata. Aga kuna tõesti oli tee mäest alla ja üle tee hotellini vaid viis minutit kõndida, otsustasid enamus meie veiniklubi liikmetest jalutada alla, et natukenegi liigutada ennast. Ööbisime Kanta Lodge´is. Väga armsad pisikesed konsode stiilis majakesed. Saime tunnikese aega puhkuseks. Tunni pärast istusime taas bussi ning alustasime teekonda ühte pisikesse konso külla. Erinevalt teistest Etioopia hõimudest elavad konsod ülitihedalt koos. Küngaste tippudel asuvad külad meenutavad kindluseid, mis ümbritsetud kõrge kivimüüriga ning millesse pääseb vaid kolme-nelja värava kaudu. Selline ülesehitus muudab külad kergemini kaitstavaks. Kunagi oli see äärmiselt oluline kuna kariloomade röövimine ja rünnakud olid igapäevased. Täna ei ole küll karta enam naaberhõimude kallaletunge, kuid traditsioone hoitakse elus.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvy4TgNxJ0FXubj4KcXDnqKkDXXmOf3vjwBspJ3gu7QY6uDdxAiX0_ltjbiRtpNeR7761T040VFwEtC2NTRcNn8sn-UOC538UbooFLP761VZBiV1esgbvj4AgWPmmL0nfXlzZzLhTk2wOR6-8gHOf_3GDPJ4PJJDz8ffyx9mIxoR0mCLujTwF6vbocH59M/s4608/P1013683.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2609" data-original-width="4608" height="181" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvy4TgNxJ0FXubj4KcXDnqKkDXXmOf3vjwBspJ3gu7QY6uDdxAiX0_ltjbiRtpNeR7761T040VFwEtC2NTRcNn8sn-UOC538UbooFLP761VZBiV1esgbvj4AgWPmmL0nfXlzZzLhTk2wOR6-8gHOf_3GDPJ4PJJDz8ffyx9mIxoR0mCLujTwF6vbocH59M/s320/P1013683.JPG" width="320" /></a></div>Müüri sees on iga pere eluaseme ümber veel omakorda kaitsvad aiad. Küla sisemus moodustas äärmiselt kitsaste ning järskude tänavate labürindi, kus on võõral pea võimatu orienteeruda. Külad jagunevad veel omakorda kommuunideks. Igal kommuunil on oma keskus seltsimaja ehk <i>mora</i> näol. <i>Moras</i> suheldakse, võetakse vastu tähtsaid otsuseid jne. Poisid alates 12. eluaastast peavad seal ka kuni abiellumiseni magama. Samuti eeldatatakse abielumeestest, et vähemalt osad ööd magavad nad <i>moras.</i> Ning seda jälle puhtpraktilisel põhjusel - nii on lihtsam kallaletungi korral mehi koondada. Just nende vanade ja hästi säilinud traditsioonide tõttu on konsode eluviis ja külad võetud UNESCO kaitse alla.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjv_q8KOBIhjJrSpMLT5APE4hroCcToh_Xz_iKjzbFFRaeixZqy8LuLRGUvJy2Q0WRvEUBHL3drM_8oG-pqrZKj2MSMa1ZYC3mWnncOObB5JTVHrs8CCHUfj9SxtuOtwwkbf7RdXaIOqAWO6hnG74lB39-RgP1zOX2FSy7CjxfNvcTF5fJomwvJI1CTyCf1/s2821/P1013715.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1762" data-original-width="2821" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjv_q8KOBIhjJrSpMLT5APE4hroCcToh_Xz_iKjzbFFRaeixZqy8LuLRGUvJy2Q0WRvEUBHL3drM_8oG-pqrZKj2MSMa1ZYC3mWnncOObB5JTVHrs8CCHUfj9SxtuOtwwkbf7RdXaIOqAWO6hnG74lB39-RgP1zOX2FSy7CjxfNvcTF5fJomwvJI1CTyCf1/s320/P1013715.JPG" width="320" /></a></div>Konso linna ümbruses on 9 konsode küla. Ühte neist olimegi nüüd teel. Tee viis üles mäkke ning päris mitmel korral pidime tulema bussist maha, et buss saaks olematut teed pidi järsust mäest üles ronida. Kuigi varasemaga võrreldes pidid nüüd olema teed väga head! Lihtsalt aeg-ajalt suurte vihmadega uhutakse mõni minema. Konsode küla ehitamise süsteem on äärmiselt lihtne: kui müüri sees saab vaba pind otsa ehitatakse väljapoole uus müür. Kui vana ja uue müüri vaheline maa-ala saab jällegi täis ehitatud rajatakse jälle uus väline müür jne-jne. Selles külas, kus meie käisime, oli hetkel kolm müüri. Jõudnud külla ümbritses meid koheselt meeletult suur summ lapsi. Jalutasime meie giidi eestvedamisel külla sisse. Nagu juba mainitud, on etiooplased väga usklikud, nii ka siin. Küla peatänaval võttis meid vastu meeletu lärm! Ühel pool teed oli kirik, kus parajasti jumalateenistus, teisel pool teed oli külamaja, kus samuti kogunenud meeletu rahvahulk.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGvmmUXMLc_b-H81RGfNiJr7lAPelAfGFdcxSVsDS7bEWWXG0FBP4CIrZixrLPv9-JugaJWfBT7hw_zliVssqZqk2J53K3JhFCK_EGo7mI_Z3bsKajsIooZ1g55KTPenAIQTpUw50maX38O-a9QrFaI7xjJ4pedmWZpqeFGun51gY8U3IEImW-Gi2aZOio/s4608/P1013732.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2540" data-original-width="4608" height="176" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGvmmUXMLc_b-H81RGfNiJr7lAPelAfGFdcxSVsDS7bEWWXG0FBP4CIrZixrLPv9-JugaJWfBT7hw_zliVssqZqk2J53K3JhFCK_EGo7mI_Z3bsKajsIooZ1g55KTPenAIQTpUw50maX38O-a9QrFaI7xjJ4pedmWZpqeFGun51gY8U3IEImW-Gi2aZOio/s320/P1013732.JPG" width="320" /></a></div>Kohalik giid, kes just siit külast ise pärit, käis uurimas, milles asi. Selgus, et üks noormees oli vabanenud sõjaväeteenistusest. Etioopias on sõjaväeteenistus vabatahtlik ning tasustatud. Seetõttu on see noorte meeste hulgas suhteliselt populaarne ning nii mõnegi jaoks ainukene viis raha teenida. Olime hetkeks seisatanud seal läheduses. Äkki käis kohutavalt kõva pauk, mis ehmatas mitte ainult meid, vaid kõiki inimesi kuuldekauguses. Hetke pärast sain ka aru, millega tegemist: äsja sõjaväest naasnu oli seda teinud nimelt koos oma automaadiga ning nüüd oli ju ometi tore seda proovida. Nii kõlas veel umbes 5-6 kõrvulukustavat lasku. Erilist turvatunnet selline asi muidugi ei sisestanud. Liikusime kiiresti edasi.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjkmDPvfoAW2PoIoNBfXmHyolqYn6Lq8oIZU6OJRHGq6uhSZepegXAAvbJgWmdWYGLOoJcNyoj3Q9kgaaHNW-O-ZdJ4Nj6UPJOGk8LwfV_4S_Nq21TRWvGKKImDH8g_w8CQ833iLbDsbRKvW2lsnmNPSOIRtZ3EvJFRS0cn1jZwd2vEnhJYpWxPDS9vQcg/s4608/P1013782.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3072" data-original-width="4608" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjkmDPvfoAW2PoIoNBfXmHyolqYn6Lq8oIZU6OJRHGq6uhSZepegXAAvbJgWmdWYGLOoJcNyoj3Q9kgaaHNW-O-ZdJ4Nj6UPJOGk8LwfV_4S_Nq21TRWvGKKImDH8g_w8CQ833iLbDsbRKvW2lsnmNPSOIRtZ3EvJFRS0cn1jZwd2vEnhJYpWxPDS9vQcg/s320/P1013782.JPG" width="320" /></a></div>Külatänavad olid tõesti ülikitsad. Tavaliselt ühel pool kulgeb tänava ääres kõrge kivimüür ning teisel pool, kus paiknevad majad, roigastest laotud piirdeaed. Väravad on samuti jämedatest roigastest meisterdatud. Suhteliselt madalad ja läbi peab neist pugema sügavalt kummardades. Konsode majadki on laotud kividest. Peal kõrged õlgkatused. Katused jäljendavad konso naiste seelikuid (või siis vastupidi): katuse peale oleks justkui asetatud teine madalam katus. Kõige tipus on suitsuava katteks pandud savipott. Lastesumm meie ümber järjest suurenes. Järsku leidsin maast paberraha. Öeldakse, et raha on kõige mustem asi maailmas, aga võtsin selle siiski üles. See oli saja birrine. Meie mõistes natukene vähem kui kaks eurot. Kohalike jaoks, eriti laste, on tegemist siiski väga suure rahaga. Andsin selle kohaliku giidi kätte, kes andis selle minu heameeleks edasi esimesele tüdrukutirtsule. Mind pani aga imestama, et kõik need suured summad lapsi lunivad iga turisti käest oma kümmet birri, mis on tavaline tasu ühe foto eest näiteks, aga siis ei märka ega vaevu maast üles võtma kümme korda suuremat raha!?<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRmw71HomLJRP0bO17ge2CRypcvsQ74e60IZd-UdbIfVKsyrkusn1vmdyWxcpiLoC-qbZf0d4bMmCmSaFHTsy2W2BDMINSopQx4AjDOvWT8rBVeneSxar1bOWN2IhAuRtvkqiVp9M8Pv60SgBx1rwaHpC6M7IjH5rkNNpIBfqDMwNTofCedpfyU_mUhyphenhyphenvp/s4608/P1013773.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2637" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRmw71HomLJRP0bO17ge2CRypcvsQ74e60IZd-UdbIfVKsyrkusn1vmdyWxcpiLoC-qbZf0d4bMmCmSaFHTsy2W2BDMINSopQx4AjDOvWT8rBVeneSxar1bOWN2IhAuRtvkqiVp9M8Pv60SgBx1rwaHpC6M7IjH5rkNNpIBfqDMwNTofCedpfyU_mUhyphenhyphenvp/s320/P1013773.JPG" width="320" /></a></div>Ühes aiaga piiratud hoovis on katusealused loomade jaoks, kraami hoidmiseks, elamiseks. Siingi on öösel loomad tihtipeale inimestega ühe katuse all. Eelkõige praktiline vajadus ehk sooja hoidmine. Iga hoovi peal oli mõni eriti madal, peaaegu maasse vajunud maja - nendes pidid magama noored emad kuni kolmekuuste lastega ning seda jällegi sooja pärast. Nendes pidi olema nimelt kõige soojem. Mõnesse majja piilusime ka sisse. Elumajade sisustus on askeetlik: mõnes oli tõesti vaid muldpõrandal paar siledaks kulunud loomanahka külje alla võtmiseks! Kõige valdavamaks tundeks või märksõnaks ringi liikudes oli minu jaoks mustus. Külas endas looduslikku veeallikat ei ole ja seega tuleb kogu vesi seljas siia tassida. Pesemiseks seda otse loomulikult ei raatsita kulutada. Laste põhiline mänguplats on mullas ja tolmus. <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEih1_W2d59NbTjAguhrQ4CfslW9wihs9p8kLCD90orbu3MVjuCYrBKjdO7zsFb3e-GfCFJOjWAbhdoBgYaY-wRSj_66w-8MKMLlJHeOXRn55YwxFbjz0ZvcmbiXiyq2aBvtVlTUGmuC7KTXhCENrM-rypGpzHOXFrqzS82FbDPi5hLeaaBaI1JfVDDX1I-m/s4608/P1013761.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2492" data-original-width="4608" height="173" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEih1_W2d59NbTjAguhrQ4CfslW9wihs9p8kLCD90orbu3MVjuCYrBKjdO7zsFb3e-GfCFJOjWAbhdoBgYaY-wRSj_66w-8MKMLlJHeOXRn55YwxFbjz0ZvcmbiXiyq2aBvtVlTUGmuC7KTXhCENrM-rypGpzHOXFrqzS82FbDPi5hLeaaBaI1JfVDDX1I-m/s320/P1013761.JPG" width="320" /></a></div>Külaväljakutel (siinses külas oli neid kogu küla peale 9) paikneb generatsioonisammas. Iga generatsioon (üks generatsioon 18 aastat) lisab sellele oma püstise palgi. Ja nii see täieneb ning püsib igavesti! Giid rääkis meile pikalt konsode abielukommetest. Ametlikult on Etioopias lubatud abielluda 18 aastaselt. Kuid tavaline on ikkagi see, et tüdrukud abielluvad 15-16 aastaselt, poisid 20 aastaselt. Tüdrukutel ja poistel on otse omavaheline suhtlus keelatud (lubatud vaid õdede-vendade vahel). Kui noormees on näiteks tüdrukust huvitatud, siis peab ta paluma oma sõbral võtta ühendust tüdruku sõbrannaga andes talle edasi mõne kingituse. Tavaliselt on see käevõru. Tüdruk saadab huvi korral sama teed pidi vastu kingituse. Oma küla noored kusjuures ei tohi omavahel abielluda. Kaasa tuleb valida mõnest kaheksast naaberkülast. Kui isegi suhelda ei tohi, siis minul tekkis loomulikult küsimus, et kus neid teise küla tüdrukuid on võimalik siis üldse näha või kohata!? Selle jaoks pidi olema näiteks turg Konso linnas.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgn43In0g4N9LP5pjsI782TMOaUv06FjNX_WyUHGLLdZ_CR4d683LhJAa2_wWkb9BbzgUBatwOID5DFbP1u3cdHfU1wUPpcJggik2C54nE8q4LQQFBuEvxixStiAIQ6ZENMuYHSgt_pUs_WhhTH_GYljkJJb9idhk_N-btWmK_sPhJM86iS5qYiGW1AHjfE/s4608/P1013738.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2671" data-original-width="4608" height="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgn43In0g4N9LP5pjsI782TMOaUv06FjNX_WyUHGLLdZ_CR4d683LhJAa2_wWkb9BbzgUBatwOID5DFbP1u3cdHfU1wUPpcJggik2C54nE8q4LQQFBuEvxixStiAIQ6ZENMuYHSgt_pUs_WhhTH_GYljkJJb9idhk_N-btWmK_sPhJM86iS5qYiGW1AHjfE/s320/P1013738.JPG" width="320" /></a></div>Ja kui siis lõpuks on abiellumiseni jõutud, siis noor naine ei pea kolm kuud mitte midagi tegema peale seksimise. Põhimõtteliselt veedab ta kogu selle aja nende onnis ja mees söödab teda piima, mee (mesinädalad!!!) ja pähklitega. Loomulikult läheb selle peale iga inimene natukene paksuks! Kui kolm kuud möödas kutsub mees kõik sõbrad imetlema oma paksu naist, mis on tõend sellest, kui hea ning rikas mees ta on! No peale seda on selline laisklemine muidugi läbi - kõigile on tõestatud, et tegemist on väärt mehega, kõik teavad seda ja rohkem pole vaja selles osas pingutada. Enne, kui noormees muidugi üldse naisevõtmise peale võib hakata mõtlema, peab ta tõestama, et on sellise au vääriline. Konsode juures tuleb selleks suuta heita suur kivi üle pea selja taha. Igal külaplatsil on erinevas suuruses kive, kus poisid saavad juba varakult harjutada seda asja.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqhPDZ4hb4TAL6izZDdXu53gQVQBuQjVXZ3WeYgfwllf4zNCyLac8WMzuRWPGP9F6jCrflgPP_d5odHfZsJ6kAiKwOGnPwhlKrDamuBlRqbnjg_ALHe42URDFxXq3fL0DkVMrYvAEyPeWRrq3kXT5pOHGaIwPTPz9w0skTv3iWm5O95iQG4P554HNHfcWx/s4608/P1013714.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2699" data-original-width="4608" height="187" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqhPDZ4hb4TAL6izZDdXu53gQVQBuQjVXZ3WeYgfwllf4zNCyLac8WMzuRWPGP9F6jCrflgPP_d5odHfZsJ6kAiKwOGnPwhlKrDamuBlRqbnjg_ALHe42URDFxXq3fL0DkVMrYvAEyPeWRrq3kXT5pOHGaIwPTPz9w0skTv3iWm5O95iQG4P554HNHfcWx/s320/P1013714.JPG" width="320" /></a></div>Abielueelsed seksuaalsuhted on loomulikult samuti keelatud. Aga siingi ollakse jälle silmakirjalikud, sest paljugi, mis on keelatud tüdrukutele, pole ometi keelatud poistele. Kui vahele jäädakse heidetakse tüdruk külast välja! Seega ka kogukonnast ja perest. Giid vedas meid neid labürinte pidi mööda küla rohkem kui kaks tundi. Ausalt öelda siit omal käel välja jõudmine tundus tõesti päris keeruline! Meil olid võetud kaasa pliiatsid ja vihikud lastele, mille andsime ringkäigu alguses giidi kätte. Loomulikult olime maksnud külaskäigu eest - nii need asjad siin käivad. Kui konkreetselt mõnda inimest pildistada soov, siis selle eest tuli pildistatavale anda 10 birri. Kuid vihikud ja pliiatsid olid lihtsalt väikeseks kingituseks mõeldud. Ise arvasime, et giid annab need mõne täiskasvanu kätte või viib kooli, kus neid saab vajaduse järgi jagada.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgy0DWZyzDrZj6lbflBXZXJKKUwrnn5DHFD2xW88PqkFkJxapDfFkwfhMPSO5rEvgMAjk3SAhz6oTlzojSoCKsDBsvvqwg9AYKOm5S9acrv70LPJYAx4L0V1jHrMj_4_N4-1-vTT9Nca3JcyT8gKNvFhCnskxnzfPb65N77Uab8HXq_6_QTUwEgTeTxM3Yq/s4608/P1013827.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2651" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgy0DWZyzDrZj6lbflBXZXJKKUwrnn5DHFD2xW88PqkFkJxapDfFkwfhMPSO5rEvgMAjk3SAhz6oTlzojSoCKsDBsvvqwg9AYKOm5S9acrv70LPJYAx4L0V1jHrMj_4_N4-1-vTT9Nca3JcyT8gKNvFhCnskxnzfPb65N77Uab8HXq_6_QTUwEgTeTxM3Yq/s320/P1013827.JPG" width="320" /></a></div>Kuid millegipärast tegi ta teistsuguse otsuse: ta andis need lastele kätte hetkel, kui bussi juurde tagasi jõudsime! See, mis juhtuma hakkas, oli ootamatu isegi Siretile: põhimõtteliselt võtsid suuremad lapsed jõuga väiksemate käest kõik ära tallates kõige pisemad neist lihtsalt jalge alla. Kurb! Meil ei jäänud aga muud üle, kui tõdeda, et sellisel kujul ei ole mõistlik enam asju ajada. Sõitsime hotelli tagasi. Täna olime lõpetanud oma päeva ootamatult varakult. Õues oli veel vähemalt paari tunni jagu valget aega. Seega otsustasid mitmed meie grupist minna tutvuma Konso linnaga natukene omal käel. Meie kõndisime linna keskväljakule ja tagasi. Selliselt väiksema seltskonnaga (olime neljakesi) käies olid kohalikud natukene tagasihoidlikumad. Esimene asi, millega Konso linn meelde jäi, olid siinsed jalatsivabrikud, kus vanadest rehvidest plätusid valmistati. Neid oli ühe tänava peal kümneid!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwA1GJ5adJkQAkUQ218fOgs8MzlCFY6cK35b-mbq8RvGc3OGWV4JFaGoy6mBJVuEq4DCpzV8-QeMQkXRNOwWeKCZXDof7MYorCQVx7aFicwxEVAkgDNoDj3XzNrogPx6l-5y5T6ics4551bHYOeuVnuKMo3JUwQH5v1KiYXYeJLKHm03ADr8yhqSCc5bBw/s3773/P1013831.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2189" data-original-width="3773" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwA1GJ5adJkQAkUQ218fOgs8MzlCFY6cK35b-mbq8RvGc3OGWV4JFaGoy6mBJVuEq4DCpzV8-QeMQkXRNOwWeKCZXDof7MYorCQVx7aFicwxEVAkgDNoDj3XzNrogPx6l-5y5T6ics4551bHYOeuVnuKMo3JUwQH5v1KiYXYeJLKHm03ADr8yhqSCc5bBw/s320/P1013831.JPG" width="320" /></a></div>Aga eks kohalik elanikkond ole ka kirju: üks väga vana naine, kes suure heinakoorma alt eriti väljagi ei paistnud, soovis, et me pildistaks teda. Loomulikult raha eest! Meie aga ei soovinud seda. Mõistnud, et juba loodetud summat ei tulegi, muutus vanainimene äkki väga kurjaks. Karjus ja sajatas ning lõpuks saatis ühe kivigi meie poole teele. Kui hotelli tagasi jõudsime tundus hea mõte istuda korraks hotelli baari ning juua üks õlu. Sellises soojas kliimas kulub aeg-ajalt ikka üks külm õlu ära! Ning enne õhtusööki leidsin veel aega oma maja terrassil pool tunnikest raamatut lugeda mõnusas õhtuses valguses. Täna mõtlesime õhtusöögi juurde võtta tavalise veini asemel džinni kokteili - no see oli kõne- ning etlemise kunsti kõrgeim tase, mida pidime näitama, et teenindajad saaksid aru, mida soovime. Ja lõppsumma kokku arvutamine oli nende jaoks justkui raketiteadus!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasin täna 70 birri õllele ja 260 birri kokteilile. Kokku 330 birri. Natukene imelik hakkas ausalt öelda: raha on kulunud siin reisil vaid alkoholile!!!</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-15101142835164767062024-01-06T11:33:00.000-08:002024-01-07T02:03:53.283-08:00ETIOOPIA - VIIES PÄEV!<b>VIIES PÄEV - 28. november 2023<br /></b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTUmF1uvWH-fbNrmTN0ClldBtngRRl8vCx7hTtqf2Z8WoCNlE-P6nsBk7pRqlx56xKojaaHTvQStgjhMYZQPX8U9IIyrmAbrp-g6Osp9q5c4JEzKIle3c-LqkQkjfW8_W2wLVE6i-ksg1e58xSU0n3yzUFo2QaAYSJ_m8Tf74tZRH2TaybFxnl14kTdET3/s3991/P1013181.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2065" data-original-width="3991" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTUmF1uvWH-fbNrmTN0ClldBtngRRl8vCx7hTtqf2Z8WoCNlE-P6nsBk7pRqlx56xKojaaHTvQStgjhMYZQPX8U9IIyrmAbrp-g6Osp9q5c4JEzKIle3c-LqkQkjfW8_W2wLVE6i-ksg1e58xSU0n3yzUFo2QaAYSJ_m8Tf74tZRH2TaybFxnl14kTdET3/s320/P1013181.JPG" width="320" /></a></div>Puhkus hakkab vist oma tavalistesse rööbastesse loksuma: täna ärkasin esimest korda kella helisemise peale! Hommikusöögiks pakutava hulgast oli parim valik praetud muna. Kohv oli siin aga suisa jube! Suutsin vägisi pool tassikest alla suruda. Kohvi kohutavat maitset aitas veidi paremini taluda restorani terrassilt avanev suurepärane vaade. Täna oli ootamas ees päris pikk ja tegus päev! Hakkasime liikuma 7.30, et minna ühele kahest, all orus paiknevast järvest, krokodille otsima. Ja et mitte sattuda ühele ajale kõikide teiste krokodillihuvilistega plaanisime järvele minna juba kella kaheksaks tavapärase üheksa asemel. Mida varem minna seda tõenäolisem pidi olema krokodillide kohtamine. Tee pealt võtsime peale veel kohaliku loodusgiidi ja meie paadijuhi - tal oli läinud nimelt mootorratas katki. Paadikütust olime vedanud bussi katusel lisaks kohvritele kaasa juba Addis Abebast alates.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPIiYsWqdXuldOQF5j2nZ551A5nYL2msTqjPN2WH1_TQfkPwIRYAnUSy6dFUgol-BcQAeKI2L2qn_g0tPcTkhAA4CHUiOgkt4P2RLDt7NMnHeMo90y8rtMe68TqzOGH_siR0bsaduZn5FaLCTt1EXe9mw3LlUMhjtJP4qPY7Y4T43AVV1KYleCHH4gX3e7/s4559/P1013055.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2384" data-original-width="4559" height="167" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPIiYsWqdXuldOQF5j2nZ551A5nYL2msTqjPN2WH1_TQfkPwIRYAnUSy6dFUgol-BcQAeKI2L2qn_g0tPcTkhAA4CHUiOgkt4P2RLDt7NMnHeMo90y8rtMe68TqzOGH_siR0bsaduZn5FaLCTt1EXe9mw3LlUMhjtJP4qPY7Y4T43AVV1KYleCHH4gX3e7/s320/P1013055.JPG" width="320" /></a></div>Koos kapteniga saabus meieni info, et Chamo järv, mille juurde teel olime, on üle kallaste tõusnud ja me ei saa paadi peale minna tavapärases kohas. Sõitsime lihtsalt bussiga nii kaugele kui saime ning paat tuli meile sinna vastu. Natukene kummaline oli tõesti sõitma hakates alles tüki aja pärast sõita läbi sadama väravast, mööda kohvikust ja tualettidest. Nii palju siis lubatud tualetist... veest paistsid ainult katused. Õige varsti olime üleujutatud alalt väljas ja sõitsime juba päris järvel. Meie põhiline eesmärk oli leida mõned Niiluse krokodillid, kes siin järvel elavad. Järv ise oli aga tõeliselt kaunis! Kohtasime päris palju marabusid, kalakotkaid, parte ning kalamehi. Kalamehed pidid käima siin hooajaliselt tööl ja nüüd oligi just see hooaeg. Paadid, mida nad kasutavad, nägid välja küll suhteliselt kahtlased: mina keelduks kohe kindlasti selliste asjadega sõitmast järvel, kus elavad krokodillid.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQtJe87Ox2ux_XJ_HBcZSPiBXu95o0nCjA3nHfqhTs_YDcA9nwiBrFLz03BTD-gYYGpEBgm7-X4GcyKFfulbk4b1yfNP21myZe01lznkAIvuBPVsOhYWdfKsf6wwVnaYT3AddBgJieN3uChLn5SfsKNllGIyuRb53S_vtzkWGcPA-iPjj0u-8PeX5wEttU/s4274/P1013111.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2241" data-original-width="4274" height="168" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQtJe87Ox2ux_XJ_HBcZSPiBXu95o0nCjA3nHfqhTs_YDcA9nwiBrFLz03BTD-gYYGpEBgm7-X4GcyKFfulbk4b1yfNP21myZe01lznkAIvuBPVsOhYWdfKsf6wwVnaYT3AddBgJieN3uChLn5SfsKNllGIyuRb53S_vtzkWGcPA-iPjj0u-8PeX5wEttU/s320/P1013111.JPG" width="320" /></a></div>Giidi sõnul pidigi neid langema krokodillide saagiks ikka igal aastal paar-kolm tükki. Tegigi nalja, et krokodillid söövad siin tavaliselt väiksemaid loomi, kalu ja kalamehi. Nägime ühte kalameeste ajutist laagrit: karmides tingimustes peavad hakkama saama sellegi pisku teenimiseks. Meie paadi kapten oli ilmselt juba kogenud krokodillide otsija või on siin krokodillid kogu aeg ühe koha peal. Igal juhul see koht, kuhu me põhimõtteliselt otse sõitsime, viiski meid sihile. Väikese saare kitsal kaldaribal lebas vähemalt 6 suurt ja paksu krokodilli lõuad pärani. Lõuad on neil pärani selleks, et aeg-ajalt käivad väikesed linnud neil hambaid puhastamas. Kasu saavad mõlemad: lindudel täidavad toidujäätmed kõhtu ja krokodillidel on hambad puhtamad. Kui vaikselt kaldale lähenesime, et paremini näha, kadusid kaks neist tasakesi vette, kuid ülejäänud ei teinud meist väljagi. Ilmselt on nad uudistajatega harjunud! Minu fotod neist muidugi eriti ilusad ei tulnud. Kahjuks!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9XTCNISduKf2dV8Uz8TIb_vd4dJsXppcYiVa1W4uhCHeuiF9IuGfhKtd9F05vso5USkawGMFX1dF5i7H25zmaK6zy0uHJwEIV28-6bgwZpnGvlZ5rQ6hcOv1kCTSEhOfXn4ylXRZTdJyBvK8ajYO-OoST7hpMhmTUySz-np7tg47YyBdguqTTAXgocVjH/s2020/334e4ef0-4c5c-4cb9-925f-3d30377393a3.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1310" data-original-width="2020" height="208" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9XTCNISduKf2dV8Uz8TIb_vd4dJsXppcYiVa1W4uhCHeuiF9IuGfhKtd9F05vso5USkawGMFX1dF5i7H25zmaK6zy0uHJwEIV28-6bgwZpnGvlZ5rQ6hcOv1kCTSEhOfXn4ylXRZTdJyBvK8ajYO-OoST7hpMhmTUySz-np7tg47YyBdguqTTAXgocVjH/s320/334e4ef0-4c5c-4cb9-925f-3d30377393a3.jpg" width="320" /></a></div>Tegime mõned tiirud veel paari saare juures. Chamo järv on pikk 32 ja lai 13 kilomeetrit. Järve pindala on 317 ruutkilomeetrit. Järve sügavus on kuni 14 meetrit. Siin on palju saari. Chamo (samuti kõrval asuv Abaya) järv on üks osa rifi oru järvistust. Kui meie olime oma retkelt juba poolel teel tagasi hakkasid meile alles tulema vastu ülejäänud tänased krokodillihuvilised. Ja meie ilmselgelt väga kogenud kapten sai taas nentida, et nemad suhteliselt kindlalt enam krokodille ei näe. Sest selle aja peale, kui need paadid sinna jõuavad, pidid krokodillid olema oma öised kõhutäied ära seedinud. Ja pärast seda poevad nad peitu. Seedima peavad aga nimelt päikese käes.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCILILIKoFbfuuJ_63tcHNK1Ov_hrFTA7pUiGched2111pGaGuP1SG8WUcsCf1TScACrjwNi_XIgnSHx_dMYxNcrt1N3UAy3Msbth4Wwz01IqToG6OZE7dhnodcdbkPewIs-I2HEdNN5Wq_iW39k3_bJiSD96eTFNSk3UrGEfzZscNwhBcqoiyZ0pFz3QJ/s3798/P1013185.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2024" data-original-width="3798" height="171" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCILILIKoFbfuuJ_63tcHNK1Ov_hrFTA7pUiGched2111pGaGuP1SG8WUcsCf1TScACrjwNi_XIgnSHx_dMYxNcrt1N3UAy3Msbth4Wwz01IqToG6OZE7dhnodcdbkPewIs-I2HEdNN5Wq_iW39k3_bJiSD96eTFNSk3UrGEfzZscNwhBcqoiyZ0pFz3QJ/s320/P1013185.JPG" width="320" /></a></div>Niiluse krokodillid on ühed maailma suurimad: nad võivad kasvada kuni 6 meetrit pikaks ning kaaluda 700 kilogrammi ning neil on hirmuäratavalt teravad hambad. Hamba murdudes kasvab asemele uus. Kui näiteks Indias peetakse krokodille inimestele suhteliselt ohutuks, siis Niiluse krokodillid ründavad tihti inimesigi. Arvatakse, et aastas langeb Aafrikas kokku keskmiselt 200 inimest Niiluse krokodillide rünnaku ohvriks. Niiluse krokodilli kõrvad, silmad ja nina asuvad pika ja lameda pea ülemises ääres, mistõttu nad saavadki elada ka vee all jättes välja vaid need organid. Selg on neil tumeroheline mustade laikudega ning kõhualune kollane.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW0YFLgALDElL8x-fxyDlElo6CYrakWBjYPO6JL7AY-cVQMKEptf_JED4B6Hu9F7Dxs5tbYRnxPtr9np2PbGpf0dEJHN5J46HMgcOQvWNbECae3dvQHM1XPP8nTDITYdz89gmJxv-6GPMYmtwIL9Q8ZCZLZ1o7VDR70-uAod1vQ9ME_rm5qTIr7d7efT6L/s4608/P1013502.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2472" data-original-width="4608" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW0YFLgALDElL8x-fxyDlElo6CYrakWBjYPO6JL7AY-cVQMKEptf_JED4B6Hu9F7Dxs5tbYRnxPtr9np2PbGpf0dEJHN5J46HMgcOQvWNbECae3dvQHM1XPP8nTDITYdz89gmJxv-6GPMYmtwIL9Q8ZCZLZ1o7VDR70-uAod1vQ9ME_rm5qTIr7d7efT6L/s320/P1013502.JPG" width="320" /></a></div>Olles piisavalt mõnulevaid krokusid imetlenud hakkasime tagasi liikuma sadama poole. Sõitsime veel paarist kohast läbi, kus oleks võinud kohata jõehobusid, kuid seda õnne meil täna siiski ei olnud. Kuid neid nägime eile. Paadiretke lõppedes läbisime uuesti üleujutatud ala. Pean ütlema, et see üleujutuse osa tegi järve eriti kauniks! Sõitsime nagu mingis kummalises muinasjutumetsas. Kõik oli äärmiselt vaikne ja salapärane. Aeg-ajalt lendas taevas vaid mõni lind. Kohas, kust olime oma retke alustanud, oli nüüdseks muidugi juba päris suur sagimine. Kui meie järvele läksime oli vaid paar kalameest järvel liikumas. Ronisime paadist välja, ukerdasime üle paarist palgist vältimaks jalanõude märjaks saamist ning sõitsime bussiga Arba Minchi tagasi. Pisikene tualeti- ja hingetõmbepaus.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv3Nylh4y46ciOKzThE1v-sMxJjrRS8oJvigpjuzhCHcMRqIBFXOyHn9yedAhqb0NjXLd6HfrLXT1QMPI5vJMmtRsUBB9aPh2DwTIlhm2Cu5H-MO6U5oTqtYWpP4fpuSa0LFddl1ZqHo-C-7_dYXUz9qmPTseT0fu-fDfg2OhXR37C9oSGCR6h396oJQhX/s4307/P1013260.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2602" data-original-width="4307" height="193" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv3Nylh4y46ciOKzThE1v-sMxJjrRS8oJvigpjuzhCHcMRqIBFXOyHn9yedAhqb0NjXLd6HfrLXT1QMPI5vJMmtRsUBB9aPh2DwTIlhm2Cu5H-MO6U5oTqtYWpP4fpuSa0LFddl1ZqHo-C-7_dYXUz9qmPTseT0fu-fDfg2OhXR37C9oSGCR6h396oJQhX/s320/P1013260.JPG" width="320" /></a></div></div><div style="text-align: justify;">Järgmisena suundusime 1974. aastal loodud Nechisari rahvusparki väikesele matkale. Giidid rääkisid meile kogu aeg kuidas me läheme džunglisse matkale! No see džungel oli küll pigem park! Ja matk pisikene jalutuskäik. Aga ilus oli seal sellegipoolest! 750 ruutkilomeetri suurune park hõlmab Jumalate silla ehk kaksijärvede Abaya ja Chamo vahelise maakitsuse ning Nechisari (valge rohu) tasandiku. Kaitse all on siin krokodillid, gasellid, sebrad, jõehobud, dik-dik´id, Aafrika leopardid, täpiline hüaan, mõned ahviliigid ning lindudest jäälind, toonekurg (just see meie toonekurg!), pelikan, flamingo ja kalakotkas. Meie nägime siis järvel päris mitmeid krokodille ja kalakotkaid. Metsas kohtasime lubatud kolmest ahviliigist kahte: koolobus- ja vervetahve. Koolobusid on äärmiselt naljakad oma musta kiivri ja valge lehmasabaga. Eriti naljakas on vaatepilt, kui grupp ahve lähestikku puul istub, pikad valged ja kohevad sabad rippumas.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGWIC9Qqy0luxFjstBmf4mjI7b2VfeHSRhMneDcMw04WRKqZm8aQMrRB1elIBfSv502kIHB2wcqJExy0NnQ5pBMX96Nbu0n8KgXK8GcTO9RpIw8SzR2mGwxO-KIx4cOCfsl6XZuXxpp_XJ-JN5u9DYlVV0fJl9iuuKGnWCX-2sWzzkRk51jpDy86oHw1hl/s3378/P1013308.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1927" data-original-width="3378" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGWIC9Qqy0luxFjstBmf4mjI7b2VfeHSRhMneDcMw04WRKqZm8aQMrRB1elIBfSv502kIHB2wcqJExy0NnQ5pBMX96Nbu0n8KgXK8GcTO9RpIw8SzR2mGwxO-KIx4cOCfsl6XZuXxpp_XJ-JN5u9DYlVV0fJl9iuuKGnWCX-2sWzzkRk51jpDy86oHw1hl/s320/P1013308.JPG" width="320" /></a></div>Vaatamata rahvuspargi linnalikkusele pidime parki sisse sõites võtma kaasa püssimehe, kes meiega kogu aeg kaasas käis. Seisis küll vaikselt eemal ja lihtsalt jälgis, aga ikkagi oli kuidagi võõristav. Meie kohalik loodusgiid pakkus meile pargist lahkudes välja veel ühe atraktsiooni: Etioopia kohvitseremoonia tema kodus. Et kas me oleksime huvitatud? Loomulikult olime me huvitatud! Sõitsimegi siis kohe talle külla. Ta elas koos oma kaheksa õe-venna, kellede hulgas oli ise kõige noorem, ning emaga. Kohvitseremoonia on etiooplaste jaoks väga oluline rituaal. Maha laotatakse meeldiva lõhnaga värskeid heintaimi ning kasutatakse viirukit. Tseremoonia viib läbi alati perenaine ning seda peetakse suureks auasjaks. Meile tegi seda giidi vanim õde. Tseremoonia algas kohviubade pesemise ja pannil lahtisel tulel nende röstimisega, seejärel oad peenestatakse uhmris puunuiaga, saadud puru sõelutakse mitu korda läbi ning siis pannakse kohv keema spetsiaalsesse savist kohvikannu jebeenasse.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyv8oFBlOhcvCInntOZrFjyZWB8sF0-V1nd9r-Va6q3rnrM_t8c3y6pCgv7xChve4C22tRIrGA4r_r7TapD-t4W6fO8Ilrn6Il9jqXDUwOg3KWLCC42U6pVVenrL-ogF_aylBlGm4OMcSYgWHuBNrcb5oUPQONILxxEpE7iGt05YuLtexop3jgzvQcWZKB/s4608/P1013314.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2616" data-original-width="4608" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyv8oFBlOhcvCInntOZrFjyZWB8sF0-V1nd9r-Va6q3rnrM_t8c3y6pCgv7xChve4C22tRIrGA4r_r7TapD-t4W6fO8Ilrn6Il9jqXDUwOg3KWLCC42U6pVVenrL-ogF_aylBlGm4OMcSYgWHuBNrcb5oUPQONILxxEpE7iGt05YuLtexop3jgzvQcWZKB/s320/P1013314.JPG" width="320" /></a></div>Keetmise käigus valatakse mitmeid kordi kannust tassitäis kohvi välja ja siis kannu tagasi - nii tulevat jook eriti hea! Lõpuks, kui kohv on valmis, tuleb seda serveerida, mis on omaette teadus. Kohvi juuakse pisikestest sangata tassikestest, millesse valatakse kannust jooki väikese, kuid kõrge, ühtlase joana tassi täitumiseni. Tassid on asetatud kõik kokku kandikule. Tavaliselt serveerib kohvi peremees, kuid meil viis kogu tseremoonia läbi juba mainitud giidi õde, keda abistas üks noorematest õdedest. Kohvi juurde pakutakse piima, suhkrut või soola ning suupisteid, milleks täna olid puuviljad ja popkorn. Traditsiooniliselt kasutatakse kohvipuru kolm korda. Esimene keetmine on tervitus, teine tervis ning kolmas rahu. Meie saime tervituse osalisteks. Meile osaks saanud tervitus oli kange, aromaatne ning imehea!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1nVPB5eISDcThaUmKS9dXjImwtT9zkB4Nix6HbCgMNvHLs9_kS5FSI_OhZNuh3FQie4UWwC66QKZwaboD8h0QHDe0Pyup5RHTer2jsA52tBTWR3S6bWV0ufOmULnf0wH6Jk542P7i_yLNFurtRYQh7iYZ9rqqclF6-VhXyZe8RiaVUqabD7PL3iAkLDmq/s4608/P1013365.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2604" data-original-width="4608" height="181" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1nVPB5eISDcThaUmKS9dXjImwtT9zkB4Nix6HbCgMNvHLs9_kS5FSI_OhZNuh3FQie4UWwC66QKZwaboD8h0QHDe0Pyup5RHTer2jsA52tBTWR3S6bWV0ufOmULnf0wH6Jk542P7i_yLNFurtRYQh7iYZ9rqqclF6-VhXyZe8RiaVUqabD7PL3iAkLDmq/s320/P1013365.JPG" width="320" /></a></div>Arusaadavalt võtab selline kohvi valmistamise viis aega vähemalt tund-poolteist. Ootamise ajal lubati meil lahkelt pere elamises ringi vaadata. Keset päris suurt hoovi (tegemist Etioopia mõistes väga heal järjel oleva perega!) oli esindusmaja, kus uhkelt remonditud meestetuba ehk siis külaliste vastuvõtmise tuba ning pereema magamistuba. Tagumises hoovi ääres olid ridastikku madalas hoones lahtine köök ning laste magamistoad. Mis natukene mind hämmastas oli see, et sugugi ei sõltu kodude puhtus ning kord selle elanike jõukusest. Pigem mingitest rahvuslikest või piirkondlikest kommetest ning arusaamistest. Antud pere puhul oli tegemist küll rikaste inimestega, kuid elamises oleks mina tahtnud ikkagi võtta kätte lapi ja ämbri ning koristama ja küürima hakata. Hämmastab mind Aafrika puhul veel see, et inimesi ei häiri vana koli! Kõik katkised ja kasutusest väljas asjad võivad vedeleda aastaid seal, kus nad katki läksid ja mitte kellegi silma need ei riiva. Tänasime siira külalislahkuse eest, tänast giidi abi eest ja liikusime edasi.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKrytvff9S1Lnp0Y_gY5Ca5aEilxn7WlDVs1kKfxKNaXBUouqIDLkVkodPfFqtX5JvxIlH0F3f7a82x5zymHk9vzFlAovh4lF7tV6NEFAu7MEdM_Tw-_fJkqzpPLbgvP7xgfVUmb-Hc6wT5LvP_djMoXLECyt1QG7rRyZUyVxs94Z1cAQyLVd72uH6nCi0/s4608/P1013400.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3003" data-original-width="4608" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKrytvff9S1Lnp0Y_gY5Ca5aEilxn7WlDVs1kKfxKNaXBUouqIDLkVkodPfFqtX5JvxIlH0F3f7a82x5zymHk9vzFlAovh4lF7tV6NEFAu7MEdM_Tw-_fJkqzpPLbgvP7xgfVUmb-Hc6wT5LvP_djMoXLECyt1QG7rRyZUyVxs94Z1cAQyLVd72uH6nCi0/s320/P1013400.JPG" width="320" /></a></div>Järgmisena ootas meid aga ees sõit Gughe mägedesse Chencha asula lähedale ning külaskäik dorzede hõimu juurde. Dorzed on kuulsad oma eriliste majade poolest, mida nad ehitavad bambusritvadest ja banaanilehtedest. Kahekorruselised majad peavad vastu väidetavalt 80 aastat. Kõrged koonusekujulised majad meenutavad eemalt vaadates elevandi pead, kus silmadeks on kaks õhuava ning uks on kui elevandi suu ning paikneb londi algamise kohas. Siinsetel aladel on elanud kunagi palju elevante. Dorzed on neid väga austanud ning selleks ka selle targa looma pead meenutavad majad. Majad ehitatakse algselt 7-12 meetrit kõrged. Aja jooksul jäävad nad järjest madalamaks. Alt hävitavad elamuid kogu aeg termiidid. Kui vaja, siis on neid maju võimalik ka teisaldada - selleks pidi olema vaja vaid 80 meest! Majas on elamise pool inimestele ning samuti on sama katuse all ka loomad. Teist korrust kasutatakse panipaigana. Samuti kuivatatakse ja suitsutatakse seal erinevaid toiduaineid. Majas on lahtine küttekolle, millest suits lihtsalt katuseavade kaudu välja läheb.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpGA1TfqWkrsQq7OFi24y-IjpApNKIJZWTbgUcdYcPESMKpio6ruaqkYOjlG99RjAMhludhSPgEyU_z5s0gBIWLw_BUJvnbBcGd1cmVyX8N1l_nsF8VWTKgEJHseBhonbNlMlzJcKZWTuYvi8-qUYtXt08EwK8yQAU00_9vzhq_S_BQWTz5MfypZUcVK_d/s2048/4d64f94a-b8f6-49f2-aa70-e766b2b3af23.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpGA1TfqWkrsQq7OFi24y-IjpApNKIJZWTbgUcdYcPESMKpio6ruaqkYOjlG99RjAMhludhSPgEyU_z5s0gBIWLw_BUJvnbBcGd1cmVyX8N1l_nsF8VWTKgEJHseBhonbNlMlzJcKZWTuYvi8-qUYtXt08EwK8yQAU00_9vzhq_S_BQWTz5MfypZUcVK_d/s320/4d64f94a-b8f6-49f2-aa70-e766b2b3af23.jpg" width="240" /></a></div>Enamusel Etioopia hõimurahvaste elamutel puuduvad aknad, mistõttu on neis pime. Hoonesse sisenedes kulus mul ikka tükk aega kuni silm üldse midagi seletama hakkas. Õhukese vaheseina tagant oli kuulda lehma ammumist. Seega vähemalt see osa, et majades elavad loomad koos inimestega, vastas tõele. Kuigi mulle tegelikult konkreetselt antud maja puhul jäi mulje, et selles päriselt siiski enam ei elata. Kuidagi liiga puhas, klanitud ja perfektne oli see selleks. Ja mingid asjad, näiteks voodipesu (tõsi, siin majas oli üllatavalt selline asi täiesti olemas!), jälle liiga must ja auklik, et seda võiks keegi kasutada. Aga võib-olla on lihtsalt erinevad standardid. Kohalik noormees, kes meile tiiru külas tegi ning oma rahva elu-olu tutvustas, elas ise siin külas. Tema pere teeniski elatist turistide võõrustajatena ning pere tundus olevat heal järjel. Kui olime majaga tutvunud, vaatasime kuidas tehakse leiba võltsbanaanist. Nimi tuleneb sellest, et taim näeb välja äravahetamiseni sarnane banaanipalmile. Eristada saab neid kahte selle järgi, et võltsbanaanil on leherootsud punased erinevalt banaani rohelistest. Arusaadavalt võltsbanaani otsas ei kasva ka banaane. Kasutatakse hoopis leherootsudest valmistatud massi, mis kraabitakse rootsu küljest lahti, mätsitakse ühtlaseks massiks, pannakse lehe sisse mässituna maa sisse laagerduma ning seejärel küpsetatakse õhukeseks pannkoogitaoliseks leivaks. Vaatasime need erinevad etapid läbi ja pärast saime valmis leiba maitstagi!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfkG5Y0exTyaQnLIBDMcjzERDOGGpPceOeDQCczuaG1qICOUu4CHJQurvlrbtbk0odcTCTHbHn6LPNHsz8pWxQlHj9ly7fmTWyXgAlc-TsyMzjVK6FvwOTg1hKtwrD2xJ9pX5OgtHmax_HMQaKuEvf5bZkAtrHBoa1R-k5i0CYox9SLH_2czsNw-CCM7Rt/s2048/cd666fee-90d3-43f3-9f4c-dfa2483b6b9f.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1169" data-original-width="2048" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfkG5Y0exTyaQnLIBDMcjzERDOGGpPceOeDQCczuaG1qICOUu4CHJQurvlrbtbk0odcTCTHbHn6LPNHsz8pWxQlHj9ly7fmTWyXgAlc-TsyMzjVK6FvwOTg1hKtwrD2xJ9pX5OgtHmax_HMQaKuEvf5bZkAtrHBoa1R-k5i0CYox9SLH_2czsNw-CCM7Rt/s320/cd666fee-90d3-43f3-9f4c-dfa2483b6b9f.jpg" width="320" /></a></div>Teine asi, mille poolest dorzed kuulsad, on nende käsitööoskused. Põhiliselt valmistatakse naturaalses toonis heledat puuvillast kangast. Puuvill kedratakse ise lõngaks. See osa tööst on naiste teha. Valminud lõngast kootakse telgedel kangas. Ning see on meeste töö. Hiljem küla peal jalutades nägin ühes hoovis ka kanga valmimist. Kui olime ametliku ringkäigu meile demonstreeritava elamise juures lõpetanud ning kõik need erinevad tööd ära näinud, pandi meid pika laua äärde istuma ning pakutigi äsja küpsetatud leiba mee ja tšilliga ning kohalikku puskarit. Leib oli väga hea. Puskar aga kohutav. Naljakas (muidugi ainult eestlaste jaoks) oli see, et nende toost, oli järgmine: <i>joo, joo, joo</i>! Tahes tahtmata ajas see meid naerma. Tähendas see aga lihtsalt tervitust nagu meie<i> tervist! <br /></i></div><div style="text-align: justify;"><i><br /></i></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfd43rcN_w8Z9Ner2_2zO9yNsPVjw3AwG5WFu4hGucclR0tG7Tijg7_rS0ftnJS7G-KBMOsgnRV5yUHD7rp-fW8O7BZ3nEp9usTe9I5f7vmLJhetrtmcR4LwLQu_dYAjHzbcGdO3s4-Txd8I9mCmSEIZr0W8ZW7sVWEaJE-0g7Wdlatv9uv_g2RC8D7c6m/s4529/P1013444.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2551" data-original-width="4529" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfd43rcN_w8Z9Ner2_2zO9yNsPVjw3AwG5WFu4hGucclR0tG7Tijg7_rS0ftnJS7G-KBMOsgnRV5yUHD7rp-fW8O7BZ3nEp9usTe9I5f7vmLJhetrtmcR4LwLQu_dYAjHzbcGdO3s4-Txd8I9mCmSEIZr0W8ZW7sVWEaJE-0g7Wdlatv9uv_g2RC8D7c6m/s320/P1013444.JPG" width="320" /></a></div>Natukene vaatasime ka dorzede esinemist. Lauldi rahvalaule ning paari tantsunumbritki õnnestus näha. Laulsid naised, tantsisid mehed. Väga pikalt me seda küll vaatama ei jäänud, sest tegelikult tahtsime rohkem küla peal niisama ringi uudistada ja natukene jalutada. Külatänavad olid väga ilusad ja maalilised. Aiad olid punutud bambusest. Jalutasime küla kohal kõrguva künka otsa, kus asus kohalik kirik. Kirikud on Etioopias suhteliselt sarnased. Eks nagu mujalgi maailmas. Siin on nad ringikujulised ja tohutult värvikirevad. Sisse ei lubatud meil jällegi minna: saime loa vaadata vaid väljast.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1x9kNWMwILdYTFka7VFKAHfjO83HCDElt2BQWuQ87AS6x84YVcS6y11VyCoauBF5eupQZ8NSx8niSFKdOsJ4ItbajHbzgT7C5_c0FooHvND8bv6PPRKDMOX1fcJdlSTkFB3aR9ekcYihojQHCwNlJoqsyXvQdgFy34jJrjTpXV1PTQnvAGhlp1GB8qfm3/s2048/3b3d3a72-a88d-4ee7-b53a-cca0b78b7a58.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1172" data-original-width="2048" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1x9kNWMwILdYTFka7VFKAHfjO83HCDElt2BQWuQ87AS6x84YVcS6y11VyCoauBF5eupQZ8NSx8niSFKdOsJ4ItbajHbzgT7C5_c0FooHvND8bv6PPRKDMOX1fcJdlSTkFB3aR9ekcYihojQHCwNlJoqsyXvQdgFy34jJrjTpXV1PTQnvAGhlp1GB8qfm3/s320/3b3d3a72-a88d-4ee7-b53a-cca0b78b7a58.jpg" width="320" /></a></div>Kogu aeg oli meil sabas erinevas vanuses ja vahelduva kooslusega laste seltskond, kes kõik lunisid meilt raha. Siia sõites olime kogenud erilist liiki laste aktiivsust. Kohe, kui meie buss kuskilt käänaku tagant välja ilmus kargas teeäärsest kraavist või põõsastest teele salk erinevas vanuses lapsi, kes pistsid bussi kõrval sellele järele jooksma, karjudes ilmselt ainukest inglise keelset sõna, mida nad teadsid ehk <i>money. </i>Ma olin täiesti hämmingus nende füüsilise vormi üle! Jah, tõesti tee oli üles mäkke, mistõttu meie buss venis seda suhteliselt aeglaselt, aga ikkagi - mõni põngerjas suutis ikka väga pikka aega bussi kõrval püsida. Polnud neil jalas korralikke jalanõusid. Enamuses lapsi käib siin autorehvidest valmistatud sandaalides, paljud lihtsalt varbavaheplätudes. Siit need Etioopia olümpiavõitjad jooksmises tulevadki! Aga ohtlik on see tegevus ikkagi: kraavi ja bussi vahele ei jäänud mõni hetk poolt meetritki!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPzb5BGCaMwDXigZkEz45P_suaYERxH4H2lajB5SfFX-_JvBj8_ZCIrrwkiz3mscZeQfzwwTWCyobVmEVoPsANJr90Zc6eDxw9pSHoOjWYrHkioNHjD7zi0icRCWZYz833cIs-RaE7HhI8sKap0FHW-WaUSwYfV-F3gD1IGoD_GYpt9uLDUrL4s_YlwELK/s4608/P1013482.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2437" data-original-width="4608" height="169" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPzb5BGCaMwDXigZkEz45P_suaYERxH4H2lajB5SfFX-_JvBj8_ZCIrrwkiz3mscZeQfzwwTWCyobVmEVoPsANJr90Zc6eDxw9pSHoOjWYrHkioNHjD7zi0icRCWZYz833cIs-RaE7HhI8sKap0FHW-WaUSwYfV-F3gD1IGoD_GYpt9uLDUrL4s_YlwELK/s320/P1013482.JPG" width="320" /></a></div>Dorzede juurest ära sõites kordus sama asi! Ning kuna nüüd läks tee allamäge, siis püsisid jooksjad eriti pikalt meil kannul. Täna õhtul läksime Arba Minchi tagasi jõudes õhtust sööma kalarestorani. Giid oli vastavalt meie soovidele tellinud meile ette ühiselt jagatavad söögid erinevatest mereandidest. Põhiliselt oli tegemist siiski kalaga. Söök oli päris hea! Kõige maitsvam oli aga eelroog ehk kalasupp. Meenutas natukene Thom Khad. Vürtsikas, kreemine. Imeline! Ma ilmselt võin öelda, et tegemist oli parima söögiga kogu reisi jooksul. Tellisime söögi juurde erinevaid jooke alates veest kuni õlleni. Õlle puhul oli eriti naljaks see, et täpselt sama õlle puhul, öeldi igaühele erinev hind. Söökide eest ei pidanud meie maksma - selle tasus giid.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMzUoFfy0zwCI4LyVsJJMA2hAkPrz8QUi_o8ZZ7hqMMo3M_VNdIWHsRisO4jqDgpkr_BONboIMr8dRWgkAyjgENEfO0_JM6Bd3e4zBHyh9YXsutTqAbKCuX15kZGH5S52A9liU-LVz6LPY3MwqY9xj9jQ76bOEW3QjNfvBfrPDjhiNnAXdIm5Z89EyYFRy/s3962/P1013486.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2403" data-original-width="3962" height="194" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMzUoFfy0zwCI4LyVsJJMA2hAkPrz8QUi_o8ZZ7hqMMo3M_VNdIWHsRisO4jqDgpkr_BONboIMr8dRWgkAyjgENEfO0_JM6Bd3e4zBHyh9YXsutTqAbKCuX15kZGH5S52A9liU-LVz6LPY3MwqY9xj9jQ76bOEW3QjNfvBfrPDjhiNnAXdIm5Z89EyYFRy/s320/P1013486.JPG" width="320" /></a></div>Küll maksime joogid ise. Ja no see ikka võttis aega. Paaril korral pidi selguse saamiseks sekkuma ka kohalik giid. Selline segadus on siin aga täiesti tavaline ja igapäevane asi. Saime sellega nii mõnedki korrad kokku puutuda! Kui olime oma kõhud kõik täis saanud ja hakkasime hotelli tagasi sõitma, hakkas juba hämarduma. Hotelli jõudes viisime asjad tubadesse ära ning siis kogunes meie tore veiniklubi taas restorani terrassile. Päike loojus. Sellise vapustava vaatega kohas polnud tükk aega klaasikest punast suurepärast veini nautinud. Veinid, mida siin juba kolmandat õhtut järjest oleme proovinud, on kohalikud rifi oru piirkonna veinid. Igal õhtul oleme valinud vaid erinevast viinamarjasordist valmistatud veini.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj88WuOxeJ3DdS2DvqrWfw01JKyETurHT-GLqVNviWJQAEW8-UBG74ifCDm6VLFom0hoatD_BSxtKXvBgEuLfHq4V1izIO1o9Slfek6v1fdqAl6XgDxlgX42KT8Q2Og1509xIoNwPvp7swyuJpH5iT9Zx88tb9bAl4qcZ1RyqgoFQl4b_-kuGsl7jVbIcaz/s3738/P1013487.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2327" data-original-width="3738" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj88WuOxeJ3DdS2DvqrWfw01JKyETurHT-GLqVNviWJQAEW8-UBG74ifCDm6VLFom0hoatD_BSxtKXvBgEuLfHq4V1izIO1o9Slfek6v1fdqAl6XgDxlgX42KT8Q2Og1509xIoNwPvp7swyuJpH5iT9Zx88tb9bAl4qcZ1RyqgoFQl4b_-kuGsl7jVbIcaz/s320/P1013487.JPG" width="320" /></a></div>Oma tuppa jõudes pidin tegema veel tööd. Mis võib-olla iseenesest oligi hea, sest lähedal asuval peoplatsil oli mingi kohutava lärmi saatel käiv üritus ja magamine oleks olnud ette juba võimatu üritus. Peeti mingeid kõnesid, hüüti loosungeid, vahepeal karjuti mulle arusaamatus kohalikus keeles, kohati ka inglise keeles. Aeg-ajalt mingi päris õudne ja kõrvulukustav muusika. Kuna siin on erinevate hõimude vahel väga tihti mingeid lahkhelisid ja sõdu, siis arvasingi, et äkki mingi asjade klaarimis- või kihutuskoosolek. Hommikul selgus muidugi, et hoopis jumalateenistus! See tundus veel imelikum. Aga ju on maailmas väga erinevaid jumalaid. Etiooplaste jumal järelikult armastab meeletult lärmi ja kisa! Et mida suurem lärm, seda õnnelikum jumal.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHBLYfPH7A6_ikU3tuzvji2ae-NMSkMYQ3pr83TEf5SbNaYwr9_hRAIqNgw4eJOi5bqjoYoiSuHunk7Pml80F49zU5LUNY7DmTNe4miphynP1_TfhdZ3AFEGTcmfJn-T6t6z8xEtI6xeee5sllHS6CxIDHQ5ySZq9au3H8P9B4EJMFI5q_1WW33Cm_Pb24/s3644/P1013535.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2069" data-original-width="3644" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHBLYfPH7A6_ikU3tuzvji2ae-NMSkMYQ3pr83TEf5SbNaYwr9_hRAIqNgw4eJOi5bqjoYoiSuHunk7Pml80F49zU5LUNY7DmTNe4miphynP1_TfhdZ3AFEGTcmfJn-T6t6z8xEtI6xeee5sllHS6CxIDHQ5ySZq9au3H8P9B4EJMFI5q_1WW33Cm_Pb24/s320/P1013535.JPG" width="320" /></a></div>Kuigi tegelikult on Etioopias enamasti ristiusk. Seega on meil Euroopas nendega üks jumal. Põhilised usundid Etioopias ongi kristlus, islam ja animism. Vähesel määral ka judaism. Etiooplased on äärmiselt usklik rahvas ja usuküsimusi võetakse väga tõsiselt. Siinne kristlus jaguneb omakorda Etioopia õigeusuks ning protestantismiks. Kuid etiooplaste jaoks on tegemist põhimõtteliselt kahe täiesti erineva usundiga. Raha aga kulutasin tänagi ainult 35 birri õhtusöögil poole pudeli õlle peale (jagasime Siretiga ühte pudelit õhtusöögi juurde) ja 200 birri veini peale hotelli restoranis. Kokku 235 birri. Üks euro on 61 birri.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-43078975888622939782023-12-31T07:12:00.000-08:002024-01-01T03:41:56.817-08:00ETIOOPIA - NELJAS PÄEV!<p><b>NELJAS PÄEV - 27. november 2023</b></p><p></p><p></p><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-9uJHNacB6rqMrUFjC7Xaz-FLNZvCIFGyOCaludz3tD3mHpXeF4cnV4PWFEc_AQbvmniGBJxG-FerWQIc3rGGnZofZAzTYAqvXPBtR7kqNpyXsUmGyvzHKHRR9lZkWs71tR-pT7cnSOnomI4xSm5J_RP8bx_8HmSYAThKPpm1ue9OxxxJZW3uU8VTk3fV/s4608/P1012306.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2582" data-original-width="4608" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-9uJHNacB6rqMrUFjC7Xaz-FLNZvCIFGyOCaludz3tD3mHpXeF4cnV4PWFEc_AQbvmniGBJxG-FerWQIc3rGGnZofZAzTYAqvXPBtR7kqNpyXsUmGyvzHKHRR9lZkWs71tR-pT7cnSOnomI4xSm5J_RP8bx_8HmSYAThKPpm1ue9OxxxJZW3uU8VTk3fV/s320/P1012306.JPG" width="320" /></a></div>Täna hommikuks olin pannud endale äratuse kell 5.50. Kell kuus tõuseb päike ja see pidi olema siin järve ääres imeline vaatepilt. Loomulikult tahtsin seda näha! Õues oli ootamatult jahe, toppisin kampsuni selga ja salli kaela ning jalutasin treppe mööda alla järve äärde. Päikesetõusus küll midagi erilist ei olnud: sellepoolest oleks võinud täiesti rahulikult edasi magada. Aga järve ääres avastasin päris palju erinevaid linde toimetamas. Neid oli tore jälgida ja nii mõnigi neist õnnestus ka kaameraga kinni püüda. Kuigi jah, selle jaoks, et neist ka tõeliselt ilusaid pilte teha, läheks vaja palju paremat ja võimsamat aparaati.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><b><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQskzUwtX-DBU4RPmVs0HfanuHecc7TbuknXCdageV69_CVUUPjHJo8USCwpJKxWlG6LRMPLbdSdvO1L7qGHk9oWySvDLOL58s1IGyi06ja6xPJR4-5xA0ult6nMdd2_-t1uSu763xkKM2EUwdAUy1dUW-g7MPkrq3lkwFx7cMEb9Zn6569IgzOWxhkYiv/s4608/P1012318.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2334" data-original-width="4608" height="162" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQskzUwtX-DBU4RPmVs0HfanuHecc7TbuknXCdageV69_CVUUPjHJo8USCwpJKxWlG6LRMPLbdSdvO1L7qGHk9oWySvDLOL58s1IGyi06ja6xPJR4-5xA0ult6nMdd2_-t1uSu763xkKM2EUwdAUy1dUW-g7MPkrq3lkwFx7cMEb9Zn6569IgzOWxhkYiv/s320/P1012318.JPG" width="320" /></a></b>Jalutasin natukene aega veel järve ääres ja ronisin siis üles hotelli juurde tagasi. Kohe hakati hommikusööki pakkuma. Jälle meeletus koguses saia. Aga kohv oli siin erinevalt eilsest hotellist Addis Abebas väga hea. Küll kange, aga maitses fantastiliselt hästi! Etioopias tegelikult ei ootakski halba kohvi. Kohvitaim on ju siit aladelt pärit. Kohvi joomise tava sai küll alguse araablastelt, kuid kohvitaim on pärit just Etioopiast. 8.00 startisime. Sõitsime mööda imelist maastikku. Aeg-ajalt maalilised külakesed. See lõputu ja nii maaliline savann! Inimesi kohtab siiski esmaspilgul ka suhteliselt üksikuna tunduvais paigus. Etiooplasi lihtsalt on nii palju - üle 130 miljoni! Sellist rahvahulka ongi kindlasti keeruline juhtida, kuid Etioopia valitsus on nii mõnegi asjaga inimeste kontrollimise puhul üle piiri läinud. Kui valitsusele tundub näiteks, et mingite küsimuste või asjade suhtes on inimesed hakanud liiga palju huvi üles näitama, siis lülitatakse kogu riigis internet ja/või mobiililevi lihtsalt välja.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMByJMrXWprJH6UOX63yKfiOnCqPyxNlm-8WiuzfEzZxJrogB9yADW0qPbJYnHoYjBpwh-lPHaeUc-X4SYRtdcrpMA8cvpBwpV5QufQYSk7m6Owl_LOyLZAyxmet8LOv41FWlSFAzwt5DRM0RrO6u56p2dm-D-Ngb05QofLHZwVTSP8_-uk1Tit4_mNN3h/s4608/P1012376.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2637" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMByJMrXWprJH6UOX63yKfiOnCqPyxNlm-8WiuzfEzZxJrogB9yADW0qPbJYnHoYjBpwh-lPHaeUc-X4SYRtdcrpMA8cvpBwpV5QufQYSk7m6Owl_LOyLZAyxmet8LOv41FWlSFAzwt5DRM0RrO6u56p2dm-D-Ngb05QofLHZwVTSP8_-uk1Tit4_mNN3h/s320/P1012376.JPG" width="320" /></a></div>Ja valitsus kontrollib siin põhimõtteliselt kõike: inimeste meelsust, nende kuulekust, nende haridust jne-jne. Näiteks ülikooliharidus on Etioopias küll tasuta, lisaks ka söök ja elamine õppimise ajal (need kaks viimast tuleb küll pärast lõpetamist tagasi maksta), kuid ülikooli saab ainult riikliku suunamise alusel ja riigi poolt valitud/ette öeldud erialale. Ja see ei pruugi juhtuda üldse mitte sinu soovitud erialale. Riik teab siin ilmselgelt paremini, mis inimestele hea ja vajalik! Kedagi muidugi ei sunnita õppima minema vastavalt suunamisele, aga see tähendab ikkagi, et ei saa ise vabalt valida. Ülikooli pääsemise nimel ollakse õnnelik muidugi igasuguse suunamise ehk võimaluse eest. Kogu Etioopia peale on umbes 30 ülikooli. Kui tuletame meelde nende rahvaarvu, 130 miljonit, siis on selge, et väga vähestel on üldse võimalus. Eestis on umbes 20 ülikooli. Ja meie rahvarv on 1,3 miljonit.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifLvIo5o-pw-qWbksVNX4ahPqKsJg7nmwJVvkL1wj3GEGGB5OSltDzsTMsTS9OMdwVaSVmQq2HDIlfPXbAdrNTYASZuHrcoV5jd1M1-jXkUHiFpvjZhNti2PiVlrVoROqFZ1S4-iFhbEpQMaigFFEQJUDeo6PbgJR6IMwv23mJWfOBTRvDYjj_-OouAOEz/s4202/P1012475.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2306" data-original-width="4202" height="176" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifLvIo5o-pw-qWbksVNX4ahPqKsJg7nmwJVvkL1wj3GEGGB5OSltDzsTMsTS9OMdwVaSVmQq2HDIlfPXbAdrNTYASZuHrcoV5jd1M1-jXkUHiFpvjZhNti2PiVlrVoROqFZ1S4-iFhbEpQMaigFFEQJUDeo6PbgJR6IMwv23mJWfOBTRvDYjj_-OouAOEz/s320/P1012475.JPG" width="320" /></a></div>Korruptsioon lokkab kõikjal! Arvatavalt pole olnud Etioopias mitte kunagi ka päriselt ausaid valimisi. Tegemist on küll Etioopia Demokraatliku Liitvabariigiga, kuid demokraatiat leidub siin ikkagi vähevõitu. Meie sõitsime nüüd aga Shashemenesse. Shashemene asub kogu Aafrika ühel tähtsaimal magistraalil, mida mööda me sõitsimegi - Trans Aafrika maanteel, mis ühendab omavahel Kairot ja Kaplinna ehk siis kogu mandrit. Shashemene linn tekkis siia 1966. aastal pärast tollase Etioopia keiser Haile Selassie I külaskäiku Jamaikale, millest sai alguse rastafari ehk rasta liikumine. Tegemist on usulis-ühiskondliku liikumisega, mille keskmeks ongi Selassie austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamiseelse vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning ühtne vastandumine läänemaailmale.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKg2CcgVG_GFx2pFxySXj8s_68y2VIIvWxdvobBhJRJgUml4YAbMMPNnILyuli37uou1MPvhZNNWjQiNfRyaBni6wY_t0q5AWDfNyYAqGTj2_giF3KIFt_MeOl_YCRjvcIPljQSIyRIXG8Isqt7OsFw4Nzd07bcGbrjLnIiY-hDrJ2cEpyJNTSqL_rSwDh/s4608/P1012630.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2592" data-original-width="4608" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKg2CcgVG_GFx2pFxySXj8s_68y2VIIvWxdvobBhJRJgUml4YAbMMPNnILyuli37uou1MPvhZNNWjQiNfRyaBni6wY_t0q5AWDfNyYAqGTj2_giF3KIFt_MeOl_YCRjvcIPljQSIyRIXG8Isqt7OsFw4Nzd07bcGbrjLnIiY-hDrJ2cEpyJNTSqL_rSwDh/s320/P1012630.JPG" width="320" /></a></div>Rastafari nimetus tuleb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest ras Tafari Makonnen, milles <i>ras</i> on lihtsalt amharakeelne kõrgema seisuse tiitel. Näiteks nagu Euroopas <i>von</i>. Rastafari liikumist on nimetatud pseudo- ja kvaasikristluseks. See vähese organiseeritusega, tugevate müstitsismi sugemetega vaimne liikumine toetub vabalt tõlgendatud lõikudele Piiblist, seoseid on nii judaismi kui afrokariibi loodususunditega. Siiski pole välja arenenud usulist dogmaatikat, formaalse õpetuse asemel väärtustatakse isiklikku usulist kogemust ja karismat. Mõned rastafarid (rastad) rõhutavad küll oma seost Etioopia õigeusuga. Teised jälle liigitavad selle protestantismi või judaistliku sektina. Poliitikas nad eriti ei osale. Endi sõnul on nad üle kõikvõimalikest ismidest. Isegi kommunismist ja kapitalismist! Varasemalt keeldusid nad põhimõtteliselt ka valima minemast. Kõige kuulsam rasta kogu maailmas on olnud ilmselt Bob Marley!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnajzBRG2nDJAidfYj8LGNWj69pV6ok7tXd9U8O0hFZase2lbeSLt6Z6ehMqPZNF35trd896mHr7sWNVQrmLt7bDw4rgdl89Woy_tlKVxBc0csC2VIPf-PnonJozw-ggmsnEsEJtcS_mzF-kdr5Gkg9beO4Bus1HWo0J-hDIsUV1iAeijsgsZiqRDtz12u/s4014/P1012396.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2317" data-original-width="4014" height="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnajzBRG2nDJAidfYj8LGNWj69pV6ok7tXd9U8O0hFZase2lbeSLt6Z6ehMqPZNF35trd896mHr7sWNVQrmLt7bDw4rgdl89Woy_tlKVxBc0csC2VIPf-PnonJozw-ggmsnEsEJtcS_mzF-kdr5Gkg9beO4Bus1HWo0J-hDIsUV1iAeijsgsZiqRDtz12u/s320/P1012396.JPG" width="320" /></a></div>Etioopia suuremeelne keiser Haile Selassie I kutsus Jamaikal tagakiusatud mustanahalisi, kes pidasid Jamaikat maapealseks põrguks, Etioopiasse. Ja just siia, Shashemenesse, eraldas ta neile maad. Rastade väike kogukond elab siin tänase päevani. Suurem osa on neist segunenud kohalikega. Palju on kunstnikke. Kuulsad on nende kuivatatud banaanilehtedest kompositsioonid. Ja ühe sellise rastast kunstniku koju me nüüd külla läksimegi! Kunstniku assistent selgitas meile nende piltide tegemise tehnikat natukene. Suur kunstnik ise muidugi meid oma kohalolekuga ei austanud. Kuid ausalt öelda mina isiklikult väga sellist kunsti kunstiks ei pea ega oska seda ka hinnata. Vaatasime pigem aeda, kust leidsime väga suure jõulutähe. No sellise meie sireli mõõdus. Esimest korda Aafrikas olles, Keenias ja Tansaanias, läks mul tükk aega taipamiseks, millega tegemist. Nüüd läks kiiresti!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjHJd1hWhokuZQydBqpqctNBdwSw9zLi7OwQ7OWB_bhjLrCv8eQ5bt9Q_YXfWZNRpsVkuYVmBMWEqDkDDQbBXMyKC8aD-fzJHidQlsAf98wzdBUhRiL45SkuYcVeUbX2vMTW-gFTb1jdVaNtR5Z8UmRG7P5XN4NMO4465sHV5vx43wWNY5ZZ1WmqsP3dA/s4608/P1012365.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2499" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjHJd1hWhokuZQydBqpqctNBdwSw9zLi7OwQ7OWB_bhjLrCv8eQ5bt9Q_YXfWZNRpsVkuYVmBMWEqDkDDQbBXMyKC8aD-fzJHidQlsAf98wzdBUhRiL45SkuYcVeUbX2vMTW-gFTb1jdVaNtR5Z8UmRG7P5XN4NMO4465sHV5vx43wWNY5ZZ1WmqsP3dA/s320/P1012365.JPG" width="320" /></a></div>Etioopia mõistes oli tegemist äärmiselt jõuka perega, kellel linnas suhteliselt suur aed ja maja. Võrreldes näiteks tavaetiooplaste savist ja vitstest onnidega. Või linnaelanike plekist, kilest ja muudest käepärastest materjalidest kuutidega. Etioopia on jätkuvalt üks maailma vaesemaid riike ning näiteks ülemaailmset toiduabi saab see riik kõige rohkem maailmas. Ja seda vaatamata faktile, et Etioopias leidub tegelikult väga palju maavarasid. Kahjuks nendegi kasutamises lokkab meeletu korruptsioon ning tegelikku kasumit teenivad tihtipeale hoopis välismaised suurkorporatsioonid ja siinsed kõrged poliitikud. Mitte tavalised etiooplased. Need viimased on tihtipeale sunnitud vaid orjatööd tegema rikaste suurfirmade heaks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2GWzsPkRqak04SUTpeF3emqxrWEmCGO7oagH24wwP2keRZm8fi7XJmnKf52fcSRfVN7ISEyfqoTejGesqd2u6Fi2q-I0AG_5bu5rveHqCw9L647DEld8-AgRZfTZWvb7tazvMvrtKiZRphRQmKZDsJcJO3BHuRbDz53NqSrhYXReWjjDbdUlGiv_XcnwR/s4524/P1012776.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2568" data-original-width="4524" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2GWzsPkRqak04SUTpeF3emqxrWEmCGO7oagH24wwP2keRZm8fi7XJmnKf52fcSRfVN7ISEyfqoTejGesqd2u6Fi2q-I0AG_5bu5rveHqCw9L647DEld8-AgRZfTZWvb7tazvMvrtKiZRphRQmKZDsJcJO3BHuRbDz53NqSrhYXReWjjDbdUlGiv_XcnwR/s320/P1012776.JPG" width="320" /></a></div>Siinses Etioopia piirkonnas leidub aga palju järvi ning ühel sellisel tegime meiegi väikese paadisõidu. Lisaks ilusate vaadete nautimisele oli eesmärgiks näha jõehobusid, kes pidavat järves elama. Kuigi see tundus alguses natukene uskumatuna, sest järv oli kärarikka linna ääres, selle kitsamaist kohast läks üle autosild. Aga no ega meil polnud põhjust kahelda! Sättisime endid paati. Kusjuures isegi päästevestid anti selga. Järvel oli väga vaikne ja rahulik erinevalt kaldal valitsevast linnamelust - täiesti teine maailm. Mõnus päikesepaiste, mõni üksik kalamees paadiga, vesiroosid, linnud (marabud, pelikanid, raisakotkad, iibised ja veel mõned mulle tundmatud väiksemad liigid)... ja jõehobud. Ja olidki tõesti siin jõehobud, kes näitasid end meile päris julgelt!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjACeEIdz9hNJTP5lqJU6AaIf36b4z25kLwqbwfOx4Cu448tEPr0oy-ZUZ9I3sqzplkBPzwcox6iNNrduBCHI7IRhosf0pmO1n88608zx_3FnlaLG1FYSCOeBUCpNYm1auG3re-v4Pg9qj4xBvKHyom3USBFUwPNUi-k79Go0qzH8lIhy8FrzI5isEXKMYz/s3347/P1012766.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1970" data-original-width="3347" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjACeEIdz9hNJTP5lqJU6AaIf36b4z25kLwqbwfOx4Cu448tEPr0oy-ZUZ9I3sqzplkBPzwcox6iNNrduBCHI7IRhosf0pmO1n88608zx_3FnlaLG1FYSCOeBUCpNYm1auG3re-v4Pg9qj4xBvKHyom3USBFUwPNUi-k79Go0qzH8lIhy8FrzI5isEXKMYz/s320/P1012766.JPG" width="320" /></a></div>Raisakotkad ja marabud on siin kusjuures veel eriti julged: elavad keset linna pelgamata inimesi või liigset kära. Ning marabuid võib aeg-ajalt kohata ka linna peal ringi jalutamas. Raisakotkad eelistavad siiski kõrgemaid puid maa peale laskumata. Pärast toredat vaheldust paadisõidu näol palusime kohalikku giidi, et kas oleks võimalik mõnes teeäärses külas peatuda ja paluda mõne pere käest, kas võiksime natukene nende elamisega tutvuda? Giid lubas meie palve täita. Meid ootasid järgnevate päevade jooksul küll ees mitmed külastused kohalike hõimude juurde, aga see oli ikkagi veidi teistsugune. Nemad hoiavadki teadlikult alles oma vana traditsioonilist eluviisi, olles jõudnud arusaamisele, et sellega võib raha teenida. Kuid hetkel oli meie mõte selles, et näha ikkagi ka seda päris-päris tavalist tänapäeva inimese kodu ja elu.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqOvyLhUDS_6NJVVKoVS-qxLFoZQPMwpLGMCJxUuHAWOpzUsFkTPa3btBkg2c_DGMVI5IZ3yAkgoDyvUum1LaNazo50YAmXgxcE7cLijR8OowRYCmq3Vbe3epaNOrEQaUOEE4iNhv6cSgY-XZv_umoP-kMr-xRt9QPCI7akKmtOyv9cKflJyn0rwHXRmHV/s4608/P1012476.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2492" data-original-width="4608" height="173" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqOvyLhUDS_6NJVVKoVS-qxLFoZQPMwpLGMCJxUuHAWOpzUsFkTPa3btBkg2c_DGMVI5IZ3yAkgoDyvUum1LaNazo50YAmXgxcE7cLijR8OowRYCmq3Vbe3epaNOrEQaUOEE4iNhv6cSgY-XZv_umoP-kMr-xRt9QPCI7akKmtOyv9cKflJyn0rwHXRmHV/s320/P1012476.JPG" width="320" /></a></div>Esimeses külas, mille ääres oma bussi kinni pidasime, meie soov ei õnnestunud. Ja seda mitte sellepärast, et külaelanikud oleksid vastu olnud, vaid meie giid ei saanud nende jutust lihtsalt aru. Ja vastupidi! Etioopias on üle 80 erineva hõimu ning need ei räägi sugugi kõik ühte keelt. On küll tõesti üks ja ametlik riigikeel ning see on amhara, kui ühe suurima hõimu keel. Aga loomulikult ei valda seda keelt suur osa muudest hõimudest. Tuli edasi sõita. Natukese aja pärast leidsime sellise küla ja majapidamise, kus peremees rääkis meie giidile arusaadavas keeles. Lahkelt lubas ta meil oma kodu ja perega tutvuda. Mees rääkis, et tal on 5 last, kelledest 2 vanimat olid parasjagu koolis. Lapsi oli aga hoovile bussi peatudes jooksnud kokku vähemalt 15. Sellega peab Etioopias ringi liikudes harjuma: kohe kui valget inimest märgatakse on tema ümber ootamatult 15-20 lapsest koosnev seltskond, kes kõik ootavad ja loodavad midagi saada.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpySHSYL-533lu64d8qKq-JK3OgePBXTRwJiIRSI1RNwvOvH4_8oP-4sYGOqpsk7Ye9lzDmSfqyqPEPMTDN6TPpaLwSzUiZhB7dqXlIKm4gGcB0_RJEWZmCzMHxWzL-8T_Cg8jn_TAEPYPI_K34_VsvSurFtPA42-kIEcjba35ODTPB4hKJFvTAk6LRCOm/s4608/P1012848.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2568" data-original-width="4608" height="178" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpySHSYL-533lu64d8qKq-JK3OgePBXTRwJiIRSI1RNwvOvH4_8oP-4sYGOqpsk7Ye9lzDmSfqyqPEPMTDN6TPpaLwSzUiZhB7dqXlIKm4gGcB0_RJEWZmCzMHxWzL-8T_Cg8jn_TAEPYPI_K34_VsvSurFtPA42-kIEcjba35ODTPB4hKJFvTAk6LRCOm/s320/P1012848.JPG" width="320" /></a></div>Tavaliselt rõõmustatakse kõige rohkem muidugi raha üle. Aga sobivad ka pliiatsid, maiustused, sallid jne-jne. Maiustusi võib tabada muidugi õnnetu saatus selle näol, et need ei pruugi pisikesele saajale sugugi meele järgi olla. Sellisel juhul ei peideta neid delikaatselt silma alt ära (meile harjumuspärasel viisil) vaid visatakse suhteliselt samasse kohta maha, kus saadi. Meil oli muidugi lepitud kokku, et üle-üldse kõik andmised kohtades, mida külastame, korraldab ära meie giid. Aga mõned kommid ja šokolaadid said lapsed lisaks ikka. Antud pere puhul oli tegemist suhteliselt jõukal järjel oleva majapidamisega. Majaks oli suur ümmargune roigastest õlgkatusega onn. Sees oli kottpime lõkkeasemega suur ruum, kus elatakse tavaliselt koos loomadega. Just loomad annavad öösel sooja inimestele. Aknaid ei tehta. On ainult ukseava. Mõnede hõimude majadel on lisaks paar valgusava katuses. Magatakse üldjuhul muldpõrandal loomanahkade peal.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdcWWlr_DX2ng2QlXKnwVr0ujS_XBTWxuuwZ6O5V27oQthypGQ_JBzcmQeGUzW4tY5YBJSTqlVhuABg_mqWgw2e-Vkym2QpUgp9n3lrKk3eOa8ib69xqXnI1HPPlyLy5teHJADbKliTdSixY7DDaAskekvY9C6djwsyj4lo7mAX-5WMcm-knDar_B2jZJN/s3364/P1012821.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1976" data-original-width="3364" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdcWWlr_DX2ng2QlXKnwVr0ujS_XBTWxuuwZ6O5V27oQthypGQ_JBzcmQeGUzW4tY5YBJSTqlVhuABg_mqWgw2e-Vkym2QpUgp9n3lrKk3eOa8ib69xqXnI1HPPlyLy5teHJADbKliTdSixY7DDaAskekvY9C6djwsyj4lo7mAX-5WMcm-knDar_B2jZJN/s320/P1012821.JPG" width="320" /></a></div>Ilmselt kõige lihtsam viis hindamaks perekonna jõukust on laste kooliskäimine. Kui lapsed (või vähemalt osad pere lapsed) koolis käivad, siis on järelikult tegemist paremal järjel oleva perekonnaga. Lapsi on peredes palju. Linnades keskmiselt 5 ja maapiirkondades 10 last. Väga suur osa nendest lastest ei pääse aga mitte kunagi kooli kahjuks! Haridus on küll tasuta, kuid ometi kaasneb koolis käimisega palju muid kulusid: koolivorm, õpikud, vihikud, kirjutusvahendid, söök kooli kaasa jne-jne. Ja väga suur argument vanematel laste kooli mitte saatmise poolt on asjaolu, et suur osa kodustest töödest jääb siis ju tegemata. Lapsed on vägagi arvestatav tööjõud koduses majapidamises. Näiteks on üldiselt laste töö, seda mudilasest peale, vee tassimine. Üldjuhul tuleb seda tuua päris kaugelt. Mõnikord mitme kilomeetri kauguselt.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheheJtiSQEEMOVlud8b5-XeyXa49GLJCRDblDpjJGKkG-uqQTwb5AhxTwrtBqtiLlV_L98D0ZlHptHEUyt3y7_SL-9-moL66W5USABt7PD5sHJ2Opobcp_VvJo0wfJ75BwnAN1T6JIio1rcRJWGukoCafQMKl2bmk2IrLXCWTFz1cEZCPufxTj-qAsqz91/s4608/P1012494.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2544" data-original-width="4608" height="177" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheheJtiSQEEMOVlud8b5-XeyXa49GLJCRDblDpjJGKkG-uqQTwb5AhxTwrtBqtiLlV_L98D0ZlHptHEUyt3y7_SL-9-moL66W5USABt7PD5sHJ2Opobcp_VvJo0wfJ75BwnAN1T6JIio1rcRJWGukoCafQMKl2bmk2IrLXCWTFz1cEZCPufxTj-qAsqz91/s320/P1012494.JPG" width="320" /></a></div>Rikkamatel peredel on selle jaoks lastele anda abiks eesel. Veelgi rikkamad lasevad veega kauplejatel vee koju kätte tuua. Kuid kõige vaesematel on kasutada vaid oma lihaste jõud. Õigemini laste oma! Väga tavaline oli kohata tee ääres mõnd vaevu viieaastast tüdrukutirtsu, kes vedas seljas suurt ja rasket veekanistrit. Ja ilmselt tuli nii mõnigi päev see teekond võtta ette rohkem kui kord. Veel üks asi, millega Aafrika südames (samuti tegelikult ka Aasias mõnes piirkonnas) käies harjuma peab on see, et kohalikud (üldse mitte alati lapsed!) tutvuvad enda jaoks võõra ja harjumatu asjaga pea alati kätega. Kui ikka pole valget nahka enne näinud, siis tuleb seda katsuda! Sama on juustega, riietega, fotoaparaatidega... kõigel ollakse kallal kättpidi uudistamas!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI89oxgc2I5eggSESLzPy-7l-MQAvF9s5UBLhZKrmrIzcpTz5O4fGpCFGweZly25uDUOxchFmbTnMaDy_ZMhXbsboG7L3LuRWC-6jlUvVjQpo27zO507HQ72PfzaCKp164VGWRoINqs400UBTEIetrlIbgOfzuTSn1AxLFhi6wKdFc3shha6fIxUXcenBU/s4608/P1012905.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2568" data-original-width="4608" height="178" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI89oxgc2I5eggSESLzPy-7l-MQAvF9s5UBLhZKrmrIzcpTz5O4fGpCFGweZly25uDUOxchFmbTnMaDy_ZMhXbsboG7L3LuRWC-6jlUvVjQpo27zO507HQ72PfzaCKp164VGWRoINqs400UBTEIetrlIbgOfzuTSn1AxLFhi6wKdFc3shha6fIxUXcenBU/s320/P1012905.JPG" width="320" /></a></div>Sõitsime täna päris pikalt alla lõuna poole. Enamuse päevast veetsimegi oma bussiaknast ümbritsevat imetledes. Õhtuks jõudsime Addis Abebast umbes 500 kilomeetri kaugusel asuvasse Arba Minchi. Arba Minch on juba Etioopia lõunaosa rahvaste piirkond. Linna nimi tähendab <i>40 allikat</i> ja asub rifioru lääneserval Abaya ja Chamo kaksikjärvede kohal. Linnas võib kohata kümnete erinevate ümbruskonnas elavate hõimude esindajad. Arba Minch on tuntud ka oma rikkalike puuviljaaedade, kireva turu, ülikooli ja ümberkaudsete rahvusparkide poolest. Arba Minch on rajatud samuti 1960ndatel aastatel. Meie veedame siin nüüd kaks järgmist ööd. Kui jõudsime hotelli ja olime bussi katuselt oma kohvrid kätte saanud, jäime tõesti suu ammuli vahtima hotelli vastuvõtu lahtiselt verandalt avanevat vaatepilti.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2gU3qyJUUPF8mrAzMPw2N0SUcMh0wqkYJ3-jqFCu7EZSv62BgZ7dlUwZ_q8Mq8a4BwS-kw73aiZMp8XfEsSJA0RmNO2D9CRvVfJwXoZR8ItXOxCaPf8YTJhYMDqlQW3rxkN1BAw6z8lDuvFOlRwnXJYbYMtWHhLceVe2OkdD6bnTO4MCoWbeNe4_iq6bN/s4608/P1012974.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2472" data-original-width="4608" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2gU3qyJUUPF8mrAzMPw2N0SUcMh0wqkYJ3-jqFCu7EZSv62BgZ7dlUwZ_q8Mq8a4BwS-kw73aiZMp8XfEsSJA0RmNO2D9CRvVfJwXoZR8ItXOxCaPf8YTJhYMDqlQW3rxkN1BAw6z8lDuvFOlRwnXJYbYMtWHhLceVe2OkdD6bnTO4MCoWbeNe4_iq6bN/s320/P1012974.JPG" width="320" /></a></div>Ja kui me oma majakesed olime kõik kätte saanud ja nendesse jõudnud ning astunud maja taha avanevale terrassile võisime näha veelgi vaimustavamat vaatepilti! Sellist vaadet polnud ma ammu näinud! Jõudsime hotelli natukene enne kella poolt kuut. Natukene aega oli veel valge. Seega sain istuda terrassil ja vaadet imetleda kuni veel midagigi näha oli. Selle tarbeks oli siia lausa voodi toodud, et valge turist saaks võimalikult mugavalt ennast tunda. Ma tavaliselt sellistest mugavusest ega luksusest eriti ei hooli, imetlen rohkem maad, rahvast, kultuuri jmt kui hotelli mugavusi. Öö võin veeta väga tagasihoidlikes tingimustes. Aga siin täitsa nautisin seda õues asuvat voodit. Toas loomulikult oli ka voodi. Hotell õigustas täielikult oma nime. Paradiis. Vähemalt looduse poolest, mis meid ümbritses.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHvW5kfqaJ5qejNmS5aNXd4FBEf_RX6JAxbDXysP2Yh49GB1wfMkVdZsObnN7jKY_YMJoI420-55_yAdoz6njJ309ZoRl0ok0nYokiHtRv2aveXnMLChPXG5dEE2inJ-Kt93I-T1yjp_fIA9EmPNQf28ELdtG5b70LF_gygkHyxrEF3v6vnU7l8wQaMWP9/s4608/P1012998.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2392" data-original-width="4608" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHvW5kfqaJ5qejNmS5aNXd4FBEf_RX6JAxbDXysP2Yh49GB1wfMkVdZsObnN7jKY_YMJoI420-55_yAdoz6njJ309ZoRl0ok0nYokiHtRv2aveXnMLChPXG5dEE2inJ-Kt93I-T1yjp_fIA9EmPNQf28ELdtG5b70LF_gygkHyxrEF3v6vnU7l8wQaMWP9/s320/P1012998.JPG" width="320" /></a></div>Kahjuks läks liiga kiiresti pimedaks! Ma oleks istunud veel näiteks tunnikese koos raamatuga terrassil. Lugenud ja kuulanud linnulaulu. Aga samas: kõht oli ka päris tühi juba! Lõunat ei söönud me ka täna. Kui Siret uuris eile, et kuidas meil sellega on, kas peame iga päev lõunat kuskil korralikult sööma, siis olid kõik minu õnneks seda meelt, et pigem mitte. Ma ei jaksa kunagi nii palju süüa nagu reisidel võimalusi tekib. Seega oli mul hea meel, et nüüd vähemalt üks võimalus/kohustus vähemaks jäi. Eile ostsime suure kotitäie banaane bussi. Mulle ühest täiesti piisas. Kell seitse oligi aga õhtusöök. Võtsime veiniklubi seltskonnaga taas ühe kohaliku rifi oru punase veini, mis maitses endiselt hea. Hind varieerus aga erinevates kohtades küllaltki suurtes piirides. Maksime igaüks küll täna sama hinna mis eilegi, aga osalejaid oli üks vähem, seega saime igaüks natukene suurema koguse. Hiljem tegime kokkuvõtte, et kõige kallim oli kõige esimeses kohas.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipTXvCv-U8VcRlr3TtxU4eXHicJuHfhy95G02gA79R4pD-_PaDZujkFB0bvy_fe2mFOGQhh4gvEMvtMN7-fQiBS-fANXDyxyIrksfqsmWuReyFkSufZsrSOC2r-hIP8Ofm9xOqSlLz410cO-Q8CepbiasaOlqPBmhjxT9cPkKtpy3N03fDeOpOwHI_XKNG/s2048/556a0660-2a63-4a3e-931b-2630c9070d1e.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1092" data-original-width="2048" height="171" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipTXvCv-U8VcRlr3TtxU4eXHicJuHfhy95G02gA79R4pD-_PaDZujkFB0bvy_fe2mFOGQhh4gvEMvtMN7-fQiBS-fANXDyxyIrksfqsmWuReyFkSufZsrSOC2r-hIP8Ofm9xOqSlLz410cO-Q8CepbiasaOlqPBmhjxT9cPkKtpy3N03fDeOpOwHI_XKNG/s320/556a0660-2a63-4a3e-931b-2630c9070d1e.jpg" width="320" /></a></div>Kui pärast sööki oma tuppa tagasi jõudsin avastasin sealt ühe tüütu kärbse. Kuna ta väga aktiivselt kogu aeg ringi lendas ja ühelegi horisontaalsele pinnale hetkekski ei laskunud, kus oleksin ta saanud näiteks joogiklaasi alla panna, pidin midagi muud välja mõtlema. Silma alla sattus Sireti soovitusel Tallinna lennujaamast kaasa ostetud sääsetõrjevahend. Et sääski võib olla siin päris palju, siis valisin mingi purgi sealt välja ja ostsin ära. Nüüd mõtlesin, et kui sellega kärbse märjaks lasen, siis ta püsib vähemalt hetke paigal ja saan klaasi alla panna lõpuks. Mõeldud-tehtud! Selle peale kukkus see tüütus seinalt maha küll. Aga täiesti surnuna! Vaatasin ja vaatasin seda pudelit! Oli küll sääsetõrjevahend. Mitte putukamürk. Inimestel kasutamiseks nii riietel kui nahal. Ma sellist kiiretoimelist mürki ei taha siiski endale peale lasta. Isegi riietele mitte.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Aga raha kulus tänagi ainult 300 birri veini peale. </div><p></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-17667708350077550722023-12-25T14:01:00.000-08:002024-01-13T12:35:01.094-08:00ETIOOPIA - ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV!<div class="separator"><b>ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV - 24.-26. november 2023</b></div><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLabgm23HDfL78yfDhkesKeDCswP2rGMa1TdAFX6jtzgBpCaw-mgEg2RxHhKfkHSi6V3X-LYeRNdqJ-FL69KhPEbzmdO5yLIiYzQRbrvrOIA3v1gdR4caEIw7XX6zS2XlYX2_0ZqLnZKpCrtTJTAiZbhyphenhyphenvqAWaazyzHo8khmCzwLwvv3H6YMqNgQAI_Iyn/s4583/P1011954.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2362" data-original-width="4583" height="165" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLabgm23HDfL78yfDhkesKeDCswP2rGMa1TdAFX6jtzgBpCaw-mgEg2RxHhKfkHSi6V3X-LYeRNdqJ-FL69KhPEbzmdO5yLIiYzQRbrvrOIA3v1gdR4caEIw7XX6zS2XlYX2_0ZqLnZKpCrtTJTAiZbhyphenhyphenvqAWaazyzHo8khmCzwLwvv3H6YMqNgQAI_Iyn/s320/P1011954.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen ma üritanud juba peaaegu neli aastat sõita hoopis Germaloga Iisraeli avastama! Alguses tuli koroona ja kõik reisid jäeti ära. Ning nüüd paar päeva enne kaua oodatud reisi algust puhkes Iisraelis sõda ning kõik reisid sinna jäeti täiesti arusaadavatel põhjustel jällegi ära. Siis tuli kiiresti otsustada ja nii ma sattusin endalegi ootamatult hoopis taas Aafrikasse! Etioopia on siiski riik, kuhu reisimise peale olen vähemalt paar korda mõelnud. Ilmselt seetõttu tuligi selline valik. Vägisi tuli meelde meie kunagine plaan sõita lastega autoreisile Musta mere äärde Krimmi, mis lükkus mitmeid aastaid edasi: esimese äpardusena sain endale kargud ja kipsis jalaga ikka autoreisile ei lähe. Järgmisel suvel ründas Venemaa Ukrainat tungides Krimmi ning pidime taas oma plaane muutma. Aga loo moraal on see, et tuleb olla järjekindel ning trotsida kõiki takistusi ja lõpuks päädib see fantastilise reisielamusega, mida oligi meie reis Musta mere äärde aastal 2017.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCuXNPOgmcuYcS4WFrs-TIXWO5P4IhleUTEoiRrm85YI0z0kkW0QX5O1oY6yAUGJCdjdcDdM7Z-_-QZAVxwtV2d3DhurBt_JhIBuhSUkakCaMvA5AjEiDbtMkydc3McZ8nAk5k7Ep2xA9UwuzzQal6UADgJbLsDLWUmXcn9ikXSi8s3XZH3VkFb9d8vnDI/s4529/P1011955.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2575" data-original-width="4529" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCuXNPOgmcuYcS4WFrs-TIXWO5P4IhleUTEoiRrm85YI0z0kkW0QX5O1oY6yAUGJCdjdcDdM7Z-_-QZAVxwtV2d3DhurBt_JhIBuhSUkakCaMvA5AjEiDbtMkydc3McZ8nAk5k7Ep2xA9UwuzzQal6UADgJbLsDLWUmXcn9ikXSi8s3XZH3VkFb9d8vnDI/s320/P1011955.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Nii olingi jälle Tallinna lennujaamas alustamas suure põnevusega uut seiklust Aafrikasse! Meie grupp koosnes koos giidiga vaid kümnest inimesest. Esimese hooga lendasime Istanbuli. Juba Tallinnast väljalend hilines üle 40 minuti. Mistõttu hakkas tunduma järjest tõenäosem, et meid ähvardab oht jääda maha järgmisest ehk Addis Abeba lennust. Meie giid Siret üritas küll Istanbuli lennukis saada pardameeskonna nii kaugele, et nad annaksid teada Istanbuli, et üks grupp peab jõudma järgmisele lennule, aga asjatult. Jooksime küll ühelt lennult teisele, aga kui lõpuks väravasse jõudsime, oli see juba suletud! Ja nii ma jäingi esimest korda elus lennukist maha!!! Kõige kurvem selle juures oli asjaolu, et Tyrkish Airlines polnud nõus meid panema järgmise lennu peale Addis Abebasse vaid otsustas, et me saame lahkuda alles järgmisel õhtul sama lennuga. Mingi rääkimine ei aidanud!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqzKnvzziKHutT4PdtIXVwgr2CQM7_kgJ855I3dnaHk4ltz6nwlZmfNCm8rZB-5lnF_RPPJ8hQzJhQcvwxvOKLBSm5sWdeGm25K-kQaDZQk7pa2YsR20JkGphvzkQu765TgOx4OHBiAb2rCCML1dvfilKnTourRsl0npIdt_KaPMJrmvYVkoupjlgxjWaN/s4561/P1011962.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2358" data-original-width="4561" height="165" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqzKnvzziKHutT4PdtIXVwgr2CQM7_kgJ855I3dnaHk4ltz6nwlZmfNCm8rZB-5lnF_RPPJ8hQzJhQcvwxvOKLBSm5sWdeGm25K-kQaDZQk7pa2YsR20JkGphvzkQu765TgOx4OHBiAb2rCCML1dvfilKnTourRsl0npIdt_KaPMJrmvYVkoupjlgxjWaN/s320/P1011962.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Nii tuligi meil äärmiselt tobe ja mõttetu passimine kuskil hotellis Istanbuli tühermaal terve ööpäeva! Eriti nõme tundus see selle tunde kõrval, et see mõttetu passimine oli ühe päeva arvelt Etioopiast! Hotell oli küll mugav, aga nagu öeldud - täiesti mõttetu koha peal keset tööstusmaastikku. Umbes 5 kilomeetri kaugusel paistis küll Marmara meri ning mõtlesingi hommikul teha sinna ühe jalutuskäigu, aga just siis, kui oli aeg minema hakata, hakkas vihma sadama. Nüüd ei ahvatlenud jalutamine enam sugugi. Kella kolmeks aga tuli meile lennujaama buss järele ja asusime järgmisele katsele jõuda Etioopia pealinna Addis Abebasse. Siret oli võtnud eile kohe ühendust meie kohaliku giidiga Etioopias, kes oli plaaninud juba meie asjad kõik selliselt ringi, et ilma ei pidanud me millestki jääma.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVa96T3dMvN4_V0mWceyltfekktdfaAkFYvdZCkBSyu3oCQKktUUQJ0I7YQmz1eXJFV9GJm8V59Y9pKJBgK1VhkGHfAGoFzYD7VYz_a0WfAxXCCZmjWopD_rxGnsHpfvXNzUmWXGsASlJjWf13hnEEXJ10CWZreNpn0wHuywxMmxOcj8HNM4cxy42-Ts-2/s4608/P1012225.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2430" data-original-width="4608" height="169" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVa96T3dMvN4_V0mWceyltfekktdfaAkFYvdZCkBSyu3oCQKktUUQJ0I7YQmz1eXJFV9GJm8V59Y9pKJBgK1VhkGHfAGoFzYD7VYz_a0WfAxXCCZmjWopD_rxGnsHpfvXNzUmWXGsASlJjWf13hnEEXJ10CWZreNpn0wHuywxMmxOcj8HNM4cxy42-Ts-2/s320/P1012225.JPG" width="320" /></a></div>Addis Abebasse jõudsime südaööl. Siis oli ainult võtta pagas ja lühikene sõit hotelli magama. Lõpuks ometi sain enne magamaminekut pesta puhtaks hambad! Istanbulis eile õhtul me pagasit välja ei võtnud, sest väidetavalt oleksime pidanud seda veel mitu tundi ootama. Tänaseks olime saanud aga Siretilt väga tõsise hoiatuse, et kraaniveega ei tohi isegi hambaid pesta ja dušši all käies tuleb meeles pidada, et piiskagi vett ei tohi suhu sattuda. See läks mul muidugi meelest juba esimesel pesus käimisel. Jessas, ma pole veel ühelgi reisil nii tõsiselt nende asjade peale mõelnud! Ja hambaid polnud ka varem stabiilselt pudeliveega pesnud. Mõned korrad vaid kui see on osutunud ainsaks olemasolevaks veeks. Aga no oleks ikka jama ka, kui keegi meist peaks mingi väga ägeda kõhutõve saama. Siis oleks probleem kogu grupil.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi50_Ml61YxcfbQUeqXVgOU_uiDdutLRVIUVkfHUAtKY-3__sA0skTui2yYqRhg_32UZBeWN8bvNuN4nqhySPSXsMu8qvcwFysVCJboHIVgh4raGMKhZroIxG2wdkvMcs34NcIu58aJMj3QaiX5TgW0ecgCxzJvT0XAYlDu-K_MM_uXeZCQH7C0V8rl3xr8/s4608/P1012065.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2685" data-original-width="4608" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi50_Ml61YxcfbQUeqXVgOU_uiDdutLRVIUVkfHUAtKY-3__sA0skTui2yYqRhg_32UZBeWN8bvNuN4nqhySPSXsMu8qvcwFysVCJboHIVgh4raGMKhZroIxG2wdkvMcs34NcIu58aJMj3QaiX5TgW0ecgCxzJvT0XAYlDu-K_MM_uXeZCQH7C0V8rl3xr8/s320/P1012065.JPG" width="320" /></a></div>Ärkasin järgmisel hommikul kell kaheksa. Ajavahet Eestiga eriti ei olegi: vaid tühine tunnikene. Hommikusöögi lauas midagi väga eestlaste maitsele polnud - valikus sai saia ja saiaga! Aga see oligi nüüd see, millega pidime järgmiste päevade jooksul harjuma. Startisime hotellist oma ringsõidule kell 10.00. Olime tellinud ette summa, mille soovisime vahetada kohaliku raha vastu. Mina sain oma soovitud 150 euro vastu üle 9000 kohaliku raha ehk etioopia birri. Olime saanud soovituse võtta kaasa umbes 300-400 eurot või dollarit sularaha vahetamiseks kohaliku raha vastu. Õnneks soovitas meie giid vahetada siiski natukene vähem ja vähendasin ise seda summat veelgi ja nii vahetasingi mina 150 eurot. Hiljem osutus keeruliseks isegi nii väikesele summale rakenduse leidmine.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe6jck91lP-YNMKBon2-KOfCAziqL2XWhUPhfxrZfiOiEGsKIUUrux_l-4SE6x58GIB5RbDTEW8gAamIFfi1_WWnZ7lmln_8hWNFnJfoD3k5kVrP1YzLEUsjXHd3N6rwGc1udDvnj_uxYYKh4ySabMd2eufNRrofrGsS8Ob6gCAge5JDT9kKhLyDtVouu4/s4608/P1012132.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2719" data-original-width="4608" height="189" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe6jck91lP-YNMKBon2-KOfCAziqL2XWhUPhfxrZfiOiEGsKIUUrux_l-4SE6x58GIB5RbDTEW8gAamIFfi1_WWnZ7lmln_8hWNFnJfoD3k5kVrP1YzLEUsjXHd3N6rwGc1udDvnj_uxYYKh4ySabMd2eufNRrofrGsS8Ob6gCAge5JDT9kKhLyDtVouu4/s320/P1012132.JPG" width="320" /></a></div>Addis Abeba rajas 1886. aastal Etioopia kuningas Menelik II paika, kus juba oli pikalt olnud asustus ning linna nimi tähendab tõlkes <i>uut lille</i>. Addis Abeba asub Entonto mäe jalamil umbes 2500 meetri kõrgusel platool, mis teeb linnast kõrguselt neljanda pealinna maailmas. Linnas elab umbes 3,9 miljonit inimest. Pealinna puhul on tegemist igas valdkonnas Etioopia kõige kõrgemalt arenenud keskusega. Addis Abebat ei saa seetõttu võrrelda ülejäänud maaga - linn on totaalselt erinev kogu muu Etioopia elu-olu taustal! Kõige rohkem paistab see silma muidugi inimeste elatustaseme ja võimaluste poolest. Kui Addis Abebat võib võrrelda suhteliselt suvalise suurlinnaga, siis Etioopia maapiirkondades kannatavad inimesed igapäevaselt tühja kõhtu ning peavad karmi olelusvõitlust puhtalt oma eksistentsi eest. Esimese asjana sõitsime aga veelgi kõrgemale ehk mäe tippu, kus asub Menelik II palee ja samuti tema rajatud kirik ja muidugi imeline vaade all laiuvale Addis Abebale.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbx6yvt7LK4gEymRXrgS2eYjItJxhQtt1YgpIxihhQGHR0YaSWHm77WwdJPzmHZcV0NKvDBRUoWw1YXEkBXoG3T2qkIkcdTftrq9kV1PiEOVIjeaWjzF_RcFJaVTuEUllgO-F1R35LwasclPOG1pDAGbl3zV8B0CFT2Care2lIMgWVcCBMOjKA1ogAVjPe/s4608/P1011985.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2678" data-original-width="4608" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbx6yvt7LK4gEymRXrgS2eYjItJxhQtt1YgpIxihhQGHR0YaSWHm77WwdJPzmHZcV0NKvDBRUoWw1YXEkBXoG3T2qkIkcdTftrq9kV1PiEOVIjeaWjzF_RcFJaVTuEUllgO-F1R35LwasclPOG1pDAGbl3zV8B0CFT2Care2lIMgWVcCBMOjKA1ogAVjPe/s320/P1011985.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Etioopia puhul on erakordne, et see riik on suutnud läbi terve ajaloo säilitada oma iseseisvuse - riik pole mitte kunagi allunud ühelegi võõrvõimule välja arvatud mõned aastad fašistliku Itaalia okupatsiooni aastatel 1936 kuni 1941! Enamusel maailma riikidel pole siia kõrvale midagi panna. Meie ajaarvamise alguses kujunes Etioopia aladel kuulus orjanduslik Aksumi riik. 13.-14. sajandil kujunenud Etioopia ehk Abessiinia feodaalriik osutus hiljem killustatuteks iseseisvateks vürtskondadeks. Keisrivõim nõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid oma võimu uuesti suurendama. Keisri tiitel muutus formaalsuseks. Tõeline oht Etioopiale tulenes aga hoopis moslemitest, kes üritasid saada Etioopia alasid oma kontrolli alla. Selles võitluses saadi lõpuks abi Portugalilt, kelle huvideks polnud siiski mitte niivõrd iseseisev Etioopia vaid katoliku usu ja oma koloniaalimpeeriumi piirkonna laiendamine. 30 aastat kestnud sõda põhjustas Etioopiale suuri kaotusi nii inimeste kui kloostrite, linnade ja paleede osas. Lõpuks saavutasid etiooplased aga võidu moslemite üle Portugali abiga.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjT9LQck1fSd-3DP4nkDmTVW5qtvFfdX7vtk_nQ7gEq8gXotTRfPedcq8ixkegmJOdXcIQU874KZIO-PetOBCWeNW_41jlrcqyA1l3CV68CCGOUzvwHSjU-IGFW1_t_fyH1SNvDa7tSgEhnneYLrQ_wuosNbqW2U7xsCSPXD3UVDYLrQL-ZfIQNT8hCIg3A/s1024/4245f735-9db3-498c-aa8c-a64ec618d1cc.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="768" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjT9LQck1fSd-3DP4nkDmTVW5qtvFfdX7vtk_nQ7gEq8gXotTRfPedcq8ixkegmJOdXcIQU874KZIO-PetOBCWeNW_41jlrcqyA1l3CV68CCGOUzvwHSjU-IGFW1_t_fyH1SNvDa7tSgEhnneYLrQ_wuosNbqW2U7xsCSPXD3UVDYLrQL-ZfIQNT8hCIg3A/s320/4245f735-9db3-498c-aa8c-a64ec618d1cc.jpg" width="240" /></a></div>Etioopia on ka üks maailma vanimaid kristlikke riike. Kiriku pärimuse järgi kolis Iisraeli kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna ühine poeg Menelik 4. sajandi alguses Etioopiasse pannes aluse valitsejate põlvkonnale kuni 20. sajandil sündinud Haile Selassie I välja. Veel räägib kiriku pärimus, et Saalomoni poeg tõi endaga kaasa ka ristiusu kõige pühama seaduselaeka ning see paiknevat siiani Etioopia territooriumil. Etioopia kristlik kirik ehk Etioopia õigeusk on aga täiesti omapärane nähtus. Arenenud suhteliselt suletud piirkonnas eraldi ülejäänud kristlikest maadest jääb esmapilgul mulje, et meile harjumuspärase usuga pole siin mingit seost. Päris nii see siiski pole ja näiteks 18. ja 19. sajandil Aafrikat ristiusustama tulnud misjonäridele anti suhteliselt kiirelt mõista, et kuulge, mida te meile pakute, meil on siin ristiusk juba ammu enne seda kui teil!!! <span style="text-align: center;">Kahjuks aga Etioopia kirikutesse ei lubata eriti sisse niisama huvilisi uudistama. Seega saime meiegi tutvuda Entonto mäel asuva Menelik II rajatud kirikuga vaid väljastpoolt. Küll saime aga toreda ekskursiooni kiriku kõrval asuvas väikeses muuseumis, kus eksponeeritud 19. sajandi mööbel, relvad, keiserlikud rõivad ning hinnalised vääriskividega kaunistatud sakraalesemed. Enamus eksponaate on seotud just Etioopia kuulsaima keisri Menelik II (valitses aastatel 1889 kuni 1913), kelle ajal sai Etioopiast moderne keisririik. Otse kiriku kõrval asub ka keiser Meneliku paleekompleks. Paleeks on meie mõistes seda keeruline nimetada kuna tegemist paari suurema õlgkatusega savionniga.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="text-align: center;"><br /></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="text-align: center;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsHXYtCnqKag0amDZG8feYhjQUCSki9URgUPj5lv4VA6ATNE3sVrJb2qEvbrYz2dVJji2Dl4VuTDjaFnI5AHy2zbwvEgMYSC0bMpikZ3by148OhyE_BXh3yhvailK3CGMH-E10WiQheQZ9uLbrqY5zrJbWHq8hDBS0dNaKNy6KJ2kfdYUkKY9noWL33vKu/s4608/P1012018.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2647" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsHXYtCnqKag0amDZG8feYhjQUCSki9URgUPj5lv4VA6ATNE3sVrJb2qEvbrYz2dVJji2Dl4VuTDjaFnI5AHy2zbwvEgMYSC0bMpikZ3by148OhyE_BXh3yhvailK3CGMH-E10WiQheQZ9uLbrqY5zrJbWHq8hDBS0dNaKNy6KJ2kfdYUkKY9noWL33vKu/s320/P1012018.JPG" width="320" /></a></div>Kuid tolle aja tavalise etiooplase eluasemega võrreldes oli tegemist kindlasti tõelise lossiga. Kiriku ja palee vahel on kohalik surnuaed, mis tegelikkuses koosneb vaid seinaorvadest, kuhu saab asetada urni kadunu tuhaga. Edasi sõitsime siit mäelt jälle alla linna tagasi ning Etioopia Rahvusmuuseumi, mis asub Etioopia viimase keisri Haile Selassie palee ruumides. Ekskursiooni tegi meile väga värvikas giid! Antud muuseumi kõige olulisem eksponaat on loomulikult Lucy!!! Ega asjata ei öelda, et reisides Etioopiasse, naaseme kõik oma juurte juurde. Just Lucy on meie, kõigi inimeste, ühine ja ürgne esiema. Lucy vanuseks hinnatakse teadlaste sõnul 3,2 miljonit aastat ning kuulub ta australopiteekuste ehk esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonna väljasurnud perekonda, millest põlvnebki tänapäevane inimene.<br /></span></div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-qrGhnfb7KBKOO-XbYR6FCZ57fOsEFN5e_fO9vswijbXmfNjer7fZ4M3MvY1NCXFjskHlHsjyCwi7woeTsJ9IKJGSbTptHqN05hIoBd7AEbsERPTIuHG1_N733vnJn0kpXhhU6fGoJZSMNc1-Vud41hD3wVJ5TgVzmwRDFpMOwtWrlniIPcwTT7r5ML3Z/s4608/P1012194.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2447" data-original-width="4608" height="170" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-qrGhnfb7KBKOO-XbYR6FCZ57fOsEFN5e_fO9vswijbXmfNjer7fZ4M3MvY1NCXFjskHlHsjyCwi7woeTsJ9IKJGSbTptHqN05hIoBd7AEbsERPTIuHG1_N733vnJn0kpXhhU6fGoJZSMNc1-Vud41hD3wVJ5TgVzmwRDFpMOwtWrlniIPcwTT7r5ML3Z/s320/P1012194.JPG" width="320" /></a></div>Ega neid luid eriti palju säilinud ei ole, aga olemasolevategi abil on teadlased siiski jõudnud järeldusele, et just Lucy skelett tõendab esmasena inimese püstist ehk kahel jalal käimist! Lucy leiti 1974. aastal Addis Abeba lähedalt ja kuulub varajasse inimliiki, kes elas Ida-Aafrikas enam kui 3 miljonit aastat tagasi. Ta oli meist lühem (pikkus veidi üle meetri ja kaal 29 kilogrammi), ahvi sarnane ja väiksema ajuga, kuid nagu öeldud, suutis siiski seista täiesti sirgelt ning kõndida kahel jalal. Seetõttu olid nad võimelised elama nii puu otsas kui ka savannis, mis kindlasti aitas kaasa faktile, et see liik suutis pea miljon aastat elus püsida. Rohkem siin muuseumis eriti midagi vaadata ei olnud ja õige varsti jätsime meie värvika giidiga hüvasti ning alustasime Addis Abebast sõitu mööda Oromia orgu alla lõunasse.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEczoKVRWnXkFdFRHAMJW7jMDIdg8ygTNy7DpsGO-pbEmgpr78VQRU4wDK31-6ZEE0AjfyoAwtsOvP63JyETkOijhAc71B97vPbLOa9eEZ8mdOo8OU13Sl6fXEBhKMtFl-pCDtYJk5TDtpWm3OpN2e-sGIiuFBiFDrpWuIWPvqmDQhmXpcPiXDQezzklzM/s4331/P1012211.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2391" data-original-width="4331" height="177" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEczoKVRWnXkFdFRHAMJW7jMDIdg8ygTNy7DpsGO-pbEmgpr78VQRU4wDK31-6ZEE0AjfyoAwtsOvP63JyETkOijhAc71B97vPbLOa9eEZ8mdOo8OU13Sl6fXEBhKMtFl-pCDtYJk5TDtpWm3OpN2e-sGIiuFBiFDrpWuIWPvqmDQhmXpcPiXDQezzklzM/s320/P1012211.JPG" width="320" /></a></div>Etioopias elab üle 80 erineva hõimu. Meie eesmärk lähimate päevade jooksul ongi just tutvuda osaga neist. Hetkel sõitsime arvuliselt suurima ehk oromode territooriumi mööda. Oromod on ajalooliselt olnud peamiselt karjakasvatajad ja erinevad oma elulaadi poolest põhjapoolsematest semiidirahvastest amharatest ja tigredest, kes on olnud peamiselt teraviljakasvatajad. Meie tee kulges mööda kuulsat Aafrika rifiorgu ehk Ida-Aafrika alangut, mis on mandrilaamade vaheline lõhe, mis tuleb Punasest merest diagonaalis alla läbi Etioopia kuni Mosambiigini ning on kuulus oma looduslike vaatamisväärsuste, eksootiliste lindude ja sügavate rifioru järvede poolest. Teel tegime ühe järve ääres ka peatuse lindude vaatamiseks... kuigi palju me neid ei näinud... paari iibist vaid.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPhHu_PAiYrfs89xsHILfn7Gr7EHNh2pmv-tJ1urB44t_MHTFpKM2RHmE4x2mtPELsxTlqh1wOQVUFoi4XtL6RWyAMABuWEOSuGgYaCrDOebzPFGcAnH2aeGhDEL46fpwOcOneP5U-0AJ0XLky63uPZFUv6UobXS_6i0iP82aG_jwxxNksTxo-TF1jUYqY/s4608/P1012216.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2472" data-original-width="4608" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPhHu_PAiYrfs89xsHILfn7Gr7EHNh2pmv-tJ1urB44t_MHTFpKM2RHmE4x2mtPELsxTlqh1wOQVUFoi4XtL6RWyAMABuWEOSuGgYaCrDOebzPFGcAnH2aeGhDEL46fpwOcOneP5U-0AJ0XLky63uPZFUv6UobXS_6i0iP82aG_jwxxNksTxo-TF1jUYqY/s320/P1012216.JPG" width="320" /></a></div>Tee äärest avanesid imelised vaated Etioopia maastikule: savann oma täiuslikus ilus! Tundsin ennast äärmiselt õnnelikuna olles taas selles päris Aafrika südames! Ööbima sõitsime Langano järve äärde. Tükk aega pidime otsima seda hotelli. Maantee kõrval mängisid lapsed jalgpalli. Nendest mõne meetri kaugusel lebas kitsekorjus, mille kallal maiustasid kohalikud koerad. Tee kadus aga üldse ära. Ületasime kuskilt kohalike näidatud kohas maanteekraavi ning sõitsime sissesõidetud savannirada mööda järve äärde, kust siiski leidsime meid ees ootamas hotelli. Toad kätte saanud jalutasime natukene järve ääres. Päris ilus koht tõesti. Pimeduse saabudes ootas meid imehea õhtusöök. Aga enne, kui sööma hakkasin, helistasin Eestisse Karlile, kellel täna sünnipäev. Lapsed tähistasid seda kõik kolmekesi koos restoranis.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT6nTMcPMhgTTPi9DLd_uSkzx1OLGP1FFqlXnROgNbv7aTQrOq9fOa1xdTbY3DQCxYZf71hCJoXB1ulZkstBGw8hhACi961PKB2mi2XemppOs2s3_mmEAsVUNcVmxqM5mqtByTwVtx5uKTnu1dNeBn9lUdr1M1rS5iCRJ-GiBrpeD39HaDl0v6-A5Ja61r/s1960/P1012224.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1056" data-original-width="1960" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT6nTMcPMhgTTPi9DLd_uSkzx1OLGP1FFqlXnROgNbv7aTQrOq9fOa1xdTbY3DQCxYZf71hCJoXB1ulZkstBGw8hhACi961PKB2mi2XemppOs2s3_mmEAsVUNcVmxqM5mqtByTwVtx5uKTnu1dNeBn9lUdr1M1rS5iCRJ-GiBrpeD39HaDl0v6-A5Ja61r/s320/P1012224.JPG" width="320" /></a></div>Meie õhtusöök koosnes etioopia rahvusköögi ühest põhilisemast roast <i>tibbsist</i> ja <i>injerast</i>. <i>Tibbs</i> on pisikesed grillitud lihatükid (vahet pole millisest lihast... siga nad siin siiski ei söö) ja <i>injera</i> hapu kohalik pannkoogitaoline leib, mis võetakse näpu vahele ja millega süüakse <i>tibbsi</i>. Liha maitses meile hästi vaatamata sellele, et see oli veidikene vintske. Kuid reisi edenedes selgus, et see ongi neil siin stabiilselt selline vastupidav hamba all. <i>Injera</i> söömise jätsime siiski edaspidi vahele - eestlase maitsemeelt see ei hellita just. Söögi juurde tellisime nelja peale pudeli kohalikku punast veini, millele kulutasin reisi esimesed 300 birri. Pärast õhtusööki tehti meile veel lõke, aga väga pikalt selle ääres ei jaksanudki istuda - päev oli olnud pikk ja pehme voodi tundus ahvatlevam! Natukene lugesin, tegin tööd ja kirjutasin siiski veel enne uinumist.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-77373357255301564242023-11-23T13:34:00.000-08:002023-11-28T10:33:55.060-08:00AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 10. ja 11. päev<p> <b>KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 6. ja 7. august 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_mqIzPheIuCVz0pt1WeySRuoXDDwnmuJEfGrLYKQz5ikGulh133z8x3lm64C9oNmkghyphenhyphenyvXWzev4HYsKdDc4xW7KwqWVJ9ff4RdP_Fszif8U9y2FXnGkKU_pVDMm7XzUbMmzevg46siP8-Gwp558PStJP7cRNLh6HWxOtOUA_N1c4sBpF0Glotw_ehrMY/s4608/P1011768.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2757" data-original-width="4608" height="191" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_mqIzPheIuCVz0pt1WeySRuoXDDwnmuJEfGrLYKQz5ikGulh133z8x3lm64C9oNmkghyphenhyphenyvXWzev4HYsKdDc4xW7KwqWVJ9ff4RdP_Fszif8U9y2FXnGkKU_pVDMm7XzUbMmzevg46siP8-Gwp558PStJP7cRNLh6HWxOtOUA_N1c4sBpF0Glotw_ehrMY/s320/P1011768.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Ärkasime taas kell kaheksa. Kui meie Karliga olime parajasti hoos hommikuse pudru valmistamisega, hakkas telgi poolt Katariina ja Eliisabeti veidikene ärritunud hääli kostma. Neil olid ilmselged lahkhelid tööjaotuse teemal. Aga no neist saab ka üle! Hea hommikune tee sidruniga või tass auravat kohvi aitab kõige vastu! Õnneks ei ajanud me ilmselt üles meie naabrit ja enne meie lahkumist ta telgist nina välja ei pistnud. Täna võtsime suuna Schleswig-Holsteini liidumaa ehk Molfsee vabaõhumuuseumisse. Esialgu oli mul mõttes käia kohe reisi alguses seda külastamas, aga siis oleks see tähendanud meie jaoks suuremat ringi ja seega otsustasime tulla siia reisi lõpu osas. Oleme mitmes kohas, kus müüakse perepiletit, kasutanud just seda. Täiesti õigustatult, sest olemegi ju üks pere! Siin aga keeldus piletimüüja meile perepiletit müümast. Saaksin aru, kui oleks väga täpselt sätestatud, millisel juhul on õigus soetada endale vastav pilet. Näiteks, et pere koosneb kahest täiskasvanust ja mingist arvust alaealistest lastest. Siin midagi sellist ei olnud - aga perena keelduti meid ikka nägemast!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0_MgWYayI37e53OA6Jaobn4l0YEYtnSYSLhjexamNWh0g0r_ssrSWthDZI0Qh937y-6yvstjtSX4MEl3dBlAinU6BNibUYDdiOuvnkXqTZar1NGQmems6_rQEvo8LuWVhEXNEerhn2dEiYvK243k6bjy1VLdjswi6YqGv9qiNrb-NX9eAqlfA14N6a9mY/s4608/P1011770.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2844" data-original-width="4608" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0_MgWYayI37e53OA6Jaobn4l0YEYtnSYSLhjexamNWh0g0r_ssrSWthDZI0Qh937y-6yvstjtSX4MEl3dBlAinU6BNibUYDdiOuvnkXqTZar1NGQmems6_rQEvo8LuWVhEXNEerhn2dEiYvK243k6bjy1VLdjswi6YqGv9qiNrb-NX9eAqlfA14N6a9mY/s320/P1011770.jpg" width="320" /></a></div>Kuid palju enam pani mind imestama see, et piletimüüja ei rääkinud mitte ühtegi keelt peale saksa keele! Tänasel vihmasel ja udusel päevalgi oli muuseumit külastamas päris palju välismaalasi, kes kõik pidid oma soovide väljendamiseks käed ja jalad appi võtma. Ilmselt on see ikkagi suurriikide omapära, et võõrkeeli ei osata. Eestlased ei saa sellist asja endale küll lubada! Aga piletid kätte saanud alustasime ringkäiguga. Väga sobilik ja armas oli ilmataadist lõpetada just meie ringkäigu ajaks vihmasadu. Mõned piisad veel tulid ja ilm oli suhteliselt pilvine, aga vihma me rohkem enam muusemis olemise ajal ei saanud. Pean ütlema, et Molfsee vabaõhumuuseum on fantastiline koht! Ülevaade Saksamaa 16.-19. sajandi taluarhitektuurist on äärmiselt põhjalik ja hea.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_KRGB0j2PLOETyffFwV22jTOmF9tNyHDRiey4ZrE7vXlaCu7MwfT6n296M1cbHNPeIN3z_zmOwTID5FD6lrjuMjDa9nDsSzY7b7WIeNFMDImlnN2zsdBSbUUwkSWU29OU8bDqZqnUG7WXbJ11nPsBJoOgCLHGilR6oGdNZq7ruVDP3wpXVMuNOpzdhJGG/s4608/P1011881.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2710" data-original-width="4608" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_KRGB0j2PLOETyffFwV22jTOmF9tNyHDRiey4ZrE7vXlaCu7MwfT6n296M1cbHNPeIN3z_zmOwTID5FD6lrjuMjDa9nDsSzY7b7WIeNFMDImlnN2zsdBSbUUwkSWU29OU8bDqZqnUG7WXbJ11nPsBJoOgCLHGilR6oGdNZq7ruVDP3wpXVMuNOpzdhJGG/s320/P1011881.jpg" width="320" /></a></div>Võib-olla isegi väikese kadedusega vaatasime sakslaste elu-olu nimetatud ajal. Eestlastega võrreldes olid sakslaste elutingimused ning võimalused ikka kordades paremad. Imetlesin päris suure üllatusega neid uhkeid elamuid - minu jaoks tundusid need olevat päriselt taluarhitektuuri imed! Meie rehielamu põhimõttega sarnaselt oli järgitud põhimõtet, et nii majandus- kui eluruumid on kõik ühise katuse alla koondatud. Tihti oli see üks hiigelmaja ehitatud U-tähe kujuliselt või lihtsalt ühe pika hoonena. Saksamaa taluhooned on eriti kõrge õlgkatusega. Põhimõtteliselt võiks sinna katusealusesse ehitada juurde nii mõnegi korruse.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFf5gRBAsWCxtoscGwhpCfvUHoRnBPZX1Wgpgi-54BhB45jWF0cdzprPHVdIr69gaN0wNvV9tWSb3E5VMbafNhjLQOjgRLFqkWGNVYPUOj1R5Nd4BuJH7ds0A3VKeS9AYzZ9vFqvCMfuluv0a5m5k0t4bzZ2ag2mKHz0owXfQ53Sw8_Cc2gNTBPAXoTA_-/s4608/P1011882.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2642" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFf5gRBAsWCxtoscGwhpCfvUHoRnBPZX1Wgpgi-54BhB45jWF0cdzprPHVdIr69gaN0wNvV9tWSb3E5VMbafNhjLQOjgRLFqkWGNVYPUOj1R5Nd4BuJH7ds0A3VKeS9AYzZ9vFqvCMfuluv0a5m5k0t4bzZ2ag2mKHz0owXfQ53Sw8_Cc2gNTBPAXoTA_-/s320/P1011882.jpg" width="320" /></a></div>Mõne talu puhul oli seda ka praktiseeritud ning tekkinud lisakorrust kasutati panipaigana. Eluruumid laienesid teisele korrusele alles suhteliselt hiljuti. Molfsee muuseumi näitel alles kuskil üle-eelmise sajandi lõpus või eelmise alguses. Nagu ikka vabaõhumuuseumides on siinsedki majad olnud päriselt päris inimeste poolt päriselt kasutamiseks ehitatud ja selliselt ka kasutatud. Majad on lihtsalt erinevatel aegadel teisaldatud muuseumisse. Uuesti üles ehitatud, renoveeritud ning siis külastajatele avatud. Ning loomulikult on siin väga erinevaid hooned väga erineva otstarbega: meierei, sepikoda, mõisa peahoone, erineva suuruse ning jõukusega taluhooned ja nii edasi ja nii edasi...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWZz3ocFagbwjO8fnVphvIhvHgSU0sdLHupVVKpt47bW3tB3c2K1lQo6HcHeL4w0u7q7ty1Z2zJYgotzU90efXHVY2j7wEpU8Z_aQ8deyahLn58biXmOxwqF79D6UyoPRqWCt3s6jfahcI7HkHgdBy49BlpevATunTgt1Ks7CiZPft6UhjkVfEk3t5oXKw/s4608/P1011886.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2723" data-original-width="4608" height="189" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWZz3ocFagbwjO8fnVphvIhvHgSU0sdLHupVVKpt47bW3tB3c2K1lQo6HcHeL4w0u7q7ty1Z2zJYgotzU90efXHVY2j7wEpU8Z_aQ8deyahLn58biXmOxwqF79D6UyoPRqWCt3s6jfahcI7HkHgdBy49BlpevATunTgt1Ks7CiZPft6UhjkVfEk3t5oXKw/s320/P1011886.jpg" width="320" /></a></div>Mina olin aga võib-olla kõige rohkem üllatunud taluhoonete arhitektuuri üle! Nagu mainisin, siis tõesti ühe katuse alla olid koondatud kokku kõikmõeldavad talus vajalikud erinevad hooned: laut, tall, küün, tööriistade hoidmise ruumid, erinevad aidad, köök, suveköök, elu- ja esindusruumid. Hoone keskele on koondatud kokku sissepääsud kõikidesse nendesse ruumidesse. Kompleksi keskele tekkinud suurt ruumi on kasutatud ära näiteks selle jaoks, et seal hoida riidekappe (kusjuures, ka riidekapid on enamuses kaetud värvikirevate maalingute ja mustritega). Samuti oli mitmes majas kasutatud seda suvise söögitoana. Kõige positiivsem ja kiiduväärsem asi sellise lahenduse juures on vaieldamatult asjaolu, et ükskõik millise koerailmaga sai talupere teha mugavalt kuivas ja soojas ära kõik igapäevaselt olulised toimetused.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdJut_V54lWOppWf9BrCh_3hZS-QEgLnEX5_yPY8J53I9Ka3JxrbNimT-F9QhTKDC7YboSrIvomydPiku2eVXLfSI6aB2Xz5ESYX1PUL-GriECFZp66m0nvD_QCiOd7InO9hfMAAJFb4O6DsisrwlNNhUxK6gWyQ45sPaO-1eH5M_f4uXWHYxBrtM8mfpG/s4608/P1011789.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2872" data-original-width="4608" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdJut_V54lWOppWf9BrCh_3hZS-QEgLnEX5_yPY8J53I9Ka3JxrbNimT-F9QhTKDC7YboSrIvomydPiku2eVXLfSI6aB2Xz5ESYX1PUL-GriECFZp66m0nvD_QCiOd7InO9hfMAAJFb4O6DsisrwlNNhUxK6gWyQ45sPaO-1eH5M_f4uXWHYxBrtM8mfpG/s320/P1011789.jpg" width="320" /></a></div>Mitte kõige jõukamates taludes oli ruumiplaan rohkem meie rehielamu moodi ehk siis erinevate hooneosade vahele ei tekkinud eraldi suurt ruumi vaid eluruumide ning lauda/küüni/talli ruumi eluruumide poolne osa oli kohandatud selliseks vahepealseks ruumiks. Tihtipeale avanes sellesse lisaks eluruumide köögis paiknevale pliidile lahtine suur küttekolle, millel ilmselt valmis söök nii loomadele kui inimestele. Küttekolde lähedal oli tihti söögilaud koos toolidega. Järelikult kasutati ka seda vähemalt soojal ajal söögitoana. Ning imeilusad olid need majad! Maalitud seinad ja laed, lühtrid lagedes, tikitud laudlinad, vooditekid, kardinad. Mõnedes taludes oli lausa suurte akendega avar imelisse aeda avanev peosaal!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLYi-NHcs2vpOxJs-NmZi_GnZHK8Jf-bb-V2dEu5R93X12t1fTHCGr6qcZ9lUHkDDdPsP6KVGwOCQHHc6uSvlYmbq4z5sOZPiUHLj3WpNjVHWAehAsSuLEdSDBCiD0Ib6bkyymMna3FG4xW0z4SxlCJ6DlDjJT3ddcnj1D16D_2Jk1JKaIdoTvHXTW_wMk/s4608/P1011876.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2642" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLYi-NHcs2vpOxJs-NmZi_GnZHK8Jf-bb-V2dEu5R93X12t1fTHCGr6qcZ9lUHkDDdPsP6KVGwOCQHHc6uSvlYmbq4z5sOZPiUHLj3WpNjVHWAehAsSuLEdSDBCiD0Ib6bkyymMna3FG4xW0z4SxlCJ6DlDjJT3ddcnj1D16D_2Jk1JKaIdoTvHXTW_wMk/s320/P1011876.jpg" width="320" /></a></div>Kogu muuseumi ja kõik majad käisin meie seltskonnast läbi siiski ainult mina. Eks ole tegemist ka suure muuseumi ja maa-alaga: ligi 40 hektaril paikneb rohkem kui 60 hoonet! Lapsed jõudsid umbes poole peale. Kui jõudsin tiiru peale teha ja väravasse tagasi olid nemad juba kohvikusse jõudnud. Istusin siis ka korraks kohvikusse enne edasi sõitmist. Meil olid veel posti panemata eile Porsche muuseumist ostetud postkaardid. Igaks juhuks küsisin siit muuseumipoest kas neil marke on? Oli küll! Ja lisaks sellele kulutas sama (ainult saksakeelne) naisterahvas, kes meile piletid müüs, päris mitu minutit selle peale, et esitada meile küsimus, et kas me ümbrikke ka tahame!? No lõpuks saime isegi meie aru, millest ta räägib... kui otsis kuskilt sahtlist ühe ümbriku välja ja meile seda pakkus. Seda me siiski ei soovinud. Aga margid saime kätte!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlJJzq3z_rYNyv7CMCDSmcAuOvlqFj5pj9wFbcrAIDeEzUeKngpTwVgnHxJyEaxRLYK9WgqwVK_0yChYmyCGXB96tJ7l6YkgJpa-_DKBM2nwJbKgaZafidPrUAd3QNy75YLuFtAUjo0HHWlGGZyZrnfMJnQ31k4ZhxXU6VPFJliLaF5P0XRjNmYi00VVlj/s4608/P1011792.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2918" data-original-width="4608" height="203" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlJJzq3z_rYNyv7CMCDSmcAuOvlqFj5pj9wFbcrAIDeEzUeKngpTwVgnHxJyEaxRLYK9WgqwVK_0yChYmyCGXB96tJ7l6YkgJpa-_DKBM2nwJbKgaZafidPrUAd3QNy75YLuFtAUjo0HHWlGGZyZrnfMJnQ31k4ZhxXU6VPFJliLaF5P0XRjNmYi00VVlj/s320/P1011792.jpg" width="320" /></a></div>Hakates muuseumist ära sõitma tegime plaani sõita edasi Taani poole, teha seal järgmises plaanitud linnas peatus ning kirjutada ära kaardid ja need siis postitada. Õnneks jagas keegi meist üsna ruttu ära, et me ei saa Saksamaalt ostetud markidega kaarte postitada Taanis. Seega asusime kohe otsima postkasti. Ning imede-ime, olime vaevu saanud muuseumi juurest välja keerata kui silmasimegi kohe ühte. Tegime selle juures peatuse, kirjutasime kaardid ära ja panime posti. Ning ees ootas meid taas Taani! Taanis oli plaanitud teha väiksem peatus sellises väikelinnas nagu Tonder. Linna on kõvasti kiidetud "Minu Taani" raamatus ning seetõttu soovisingi seda oma silmaga näha. Linn jättis unise suvise õhtupooliku mulje. Natukene sarnased on kõik maailma väikelinnad oma vaikses unisuses ning hüljatuse meeleolu nostalgias. No Tonderi puhul ei ole kindlasti tegemist hüljatud linnaga - siin elab näiteks isegi üks Taani prints oma perega.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHzK5GQtxNPeqRfD_8bNt1fGvYuHeGF_pKlryHmNsgupIaax484MKy3LWOAMUv-VKHZHP_7sdYCrC7AFqvh-TwVVYyvCe4uH2RnOT64sPiFOCe4KOISM-4aU_hvCX_h6_ZLP33V7Akeu11ia9pmWLfGo_M0RZh0f47WaRF7VGkLj5t5zAxLwvBQnIrMov2/s4608/P1011913.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2737" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHzK5GQtxNPeqRfD_8bNt1fGvYuHeGF_pKlryHmNsgupIaax484MKy3LWOAMUv-VKHZHP_7sdYCrC7AFqvh-TwVVYyvCe4uH2RnOT64sPiFOCe4KOISM-4aU_hvCX_h6_ZLP33V7Akeu11ia9pmWLfGo_M0RZh0f47WaRF7VGkLj5t5zAxLwvBQnIrMov2/s320/P1011913.jpg" width="320" /></a></div>Võtsime linna peale jalutuskäigule kaasa meie viieliitrise veenõu. Täna pidime ju taas ööbima telgis ning seetõttu oli meil vaja õhtuks vett. Lootsime, et kuskilt ikka saame. Ja Karl leidiski keset jalakäijate tänavat joogiveekraani. Tonderi linn sai 1243. aastal sadamaõigused, mis teeb sellest vanima privilegeeritud turulinna piirkonnas. Kuna Tonder asub suhteliselt Taani ja Saksamaa piiril, on olnud palju vaidlusi selle üle, et millisele riigile see siis ikkagi kuulub. Hetkel on linn Taani haldusalas, kuhu jäi pärast I maailmasõda. Kuigi näiteks suurem osa linnaelanikest avaldas soovi jääda Saksamaa koosseisu. Aga kes siis rahvast enne kuulanud on!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM7XQzgw4lk_HdbjYM4sMLMJmYJzj88chJ7BWJGjI9800qAGzIYLndDOhkJ1UfZSdY6dOosynXhAZSnU5xHhLZcsVAZC2sFn_Zs5PCYP21M_hnf-b96loi5BtuXySFyrgOUWxcgT6Iv6dVi5nnF-gJKubiXk1eIcqXn0yi5BiPQcP_fNLycxztUZ0AxkPk/s4608/P1011936.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2669" data-original-width="4608" height="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM7XQzgw4lk_HdbjYM4sMLMJmYJzj88chJ7BWJGjI9800qAGzIYLndDOhkJ1UfZSdY6dOosynXhAZSnU5xHhLZcsVAZC2sFn_Zs5PCYP21M_hnf-b96loi5BtuXySFyrgOUWxcgT6Iv6dVi5nnF-gJKubiXk1eIcqXn0yi5BiPQcP_fNLycxztUZ0AxkPk/s320/P1011936.jpg" width="320" /></a></div>Pärast jalutuskäiku Tonderis ootas meid pikk autosõit! Olime plaaninud sõita edasi nüüd tänase päeva jooksul otse Rootsi välja ning ööbida viimase öö juba seal. Kuskil esimese silla juures Taani saarte vahel hakkas vihma sadama, mis vastupidiselt meie ootustele, et küll läheb varsti üle, läks aina hullemaks. Kui jõudsime viimase ehk Taanit ja Rootsit ühendava sillani, oli väljas juba päris maruks kiskunud. Telgis ööbimine eriti ahvatlevana ei paistnud. Aga ega meil ka midagi muud üle ei jäänud. Mingit hotelli ei viitsinud samamoodi enam vastu ööd ju otsima hakata. Eliisabet vaatas telkimiskohtasid. Esimene, kuhu sõitsime, osutus looduskaitsealaks, kus on telkimine keelatud. Tuli leida uus koht.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaNxRgjdZMeC68Jd3-uuc5Ms6lv1FsPnyhi6pbLVFdB5K8EfYIRlOjgMJx7MNsQv4B9a4pR1YXkGhANdgxFnud1-leHKDCA1tLg__LWxoznfkDQ4C2wzY4H12zRIFt1hULYtgtyPXqMXY97NocxTgX7vrvDFb2f1Qh1X-ZsM8E-Ljqvna2KMP-j-966nSt/s4608/P1011917.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2837" data-original-width="4608" height="197" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaNxRgjdZMeC68Jd3-uuc5Ms6lv1FsPnyhi6pbLVFdB5K8EfYIRlOjgMJx7MNsQv4B9a4pR1YXkGhANdgxFnud1-leHKDCA1tLg__LWxoznfkDQ4C2wzY4H12zRIFt1hULYtgtyPXqMXY97NocxTgX7vrvDFb2f1Qh1X-ZsM8E-Ljqvna2KMP-j-966nSt/s320/P1011917.jpg" width="320" /></a></div>Helsingborgi lähedal ta midagi isegi leidis, aga tundus, et seal ei tohi parkida. Kuna meil aga laual mingit muud kohta ei olnud, siis sõitsime ikkagi sinna. Vihm ja tuul läksid aina hullemaks. Kohale jõudes läksin autost välja paika üle vaatama. Iseenesest oli tegemist väga ilusa mereäärse telkimisplatsiga, kus olid näiteks olemas neoontuledes vilkuv tipptasemel tualettruum, lõkkease ning katusealune ööbimiseks. Karl uuris samal ajal omakorda kaarti ning leidis tegelikult teisel pool telkimisala suure parkla. Kuna meile midagi paremat poleks nagunii olnud võimalik leida ja ilma vastu oleme võimetud, siis sõitsime ringiga parklasse ja sättisime ennast laagrisse. Väike arutelu tekkis meil selle üle, kas ööbida katusealuses või telgis? Mina kartsin, et aina tugevneb torm teeb katusealuses ööbimise liiga ebamugavaks just külma tõttu (sooja oli vaid 13 kraadi). Katariina ja Eliisabet arvasid, et selles katusealuses on liiga räpane, mis oli muidugi tõsi. Karl, kui just kaitseväest vabaks lastu, arvas muidugi, et kõige mugavam oleks ikkagi juba valmis ehituses magada. Ei peaks telki üles panema.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKqsf_cSK54NDIuyOj0SET3ybseLp7loKiHow38XeyR7q-18nipsK0XLbL8oXUSDNdI0CYPsBFwJ3JukQR2g29MnLGnGc_-At55V81GDoH0rqzMBiR9L0SIRkQf5GtLN61J2X4qHhWI5KqUL1DlLcNXj21uJwjQItHEhkCqatS_G4HFPiSM7sm6s3Dzt9U/s4608/P1011919.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2942" data-original-width="4608" height="204" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKqsf_cSK54NDIuyOj0SET3ybseLp7loKiHow38XeyR7q-18nipsK0XLbL8oXUSDNdI0CYPsBFwJ3JukQR2g29MnLGnGc_-At55V81GDoH0rqzMBiR9L0SIRkQf5GtLN61J2X4qHhWI5KqUL1DlLcNXj21uJwjQItHEhkCqatS_G4HFPiSM7sm6s3Dzt9U/s320/P1011919.jpg" width="320" /></a></div>Enamus otsustas lõpuks. Seda enam, et Katariina ja Eliisabet väitsid, et nad parema meelega panevad tormis telgi üles, kui ööbivad telgita. Seega sai telk üles! Koos Karliga tegime katusealuses õhtusöögi. Magustoiduks sõime tee juurde Lidlist ostetud küpsiseid - küll olid head! Kõhud täis, pugesime suhteliselt kiiresti telki. Torm läks aina hullemaks. Aga positiivse asjana mõtlesime sellele, et küll on tore, et me täna öösel ei pea laevas olema! Mina keerasin suhteliselt kiiresti magama. Panin oma kõrvatropid kõrva, soovisin lastele head ööd ja magasin. Viimase asjana kuulsin veel laste kommentaari, et emme pani ennast nüüd <i>mute´i</i> peale. Jaa, see nali on meil siin ennegi olnud. Aga tõesti on kõrvatropid imelised asjad reisil olles! </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEXa-BGj0s0wrbxKbDlbx4n-8es7rh2Rn2O92aO1u6nsgdnhyiKMSqKcsky_bbuip-iJBJdn1h69UtmyxUxglm79zgsn3mo1hErZxv6EZAIQ-Q9ktqIB5wSCiTAeitiDGBsDBhbgYgupHN2qLodSOlBotMRmLVUvbtvthgEB8Kht1DxYTmQyyj0MCD8olM/s4608/P1011928.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3079" data-original-width="4608" height="214" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEXa-BGj0s0wrbxKbDlbx4n-8es7rh2Rn2O92aO1u6nsgdnhyiKMSqKcsky_bbuip-iJBJdn1h69UtmyxUxglm79zgsn3mo1hErZxv6EZAIQ-Q9ktqIB5wSCiTAeitiDGBsDBhbgYgupHN2qLodSOlBotMRmLVUvbtvthgEB8Kht1DxYTmQyyj0MCD8olM/s320/P1011928.jpg" width="320" /></a></div>Magasin kui lapsuke vaatamata tormile hommikuni ning ärgates alles hakkasin kuulma, mis kõik oli öösel juhtunud ja kuidas mina ometi magada sain!? Kõike seda kuulates; tormis hakkas telk kokku kukkuma, mida Karl siis uuesti tormikindlamalt püstitamas käis, meile olid öösel äärmiselt lärmakalt saabunud naabrid, kes magasid katusealuses nüüd jne-jne; imestasin ise ka, et kuidas ma selle kõik maha magasin ja minu armastus kõrvatroppide vastu kasvas veelgi! Aga vihma sadas endiselt ja kuna me ei tahtnud magavat seltskonda segama hakata, siis otsustasime edasi sõita ja oma hommikuse pudru keeta mõnes teeäärses peatuskohas. Eks meid seal natukene imelikult vaadati, aga meil oli vaja puder valmis keeta ning seetõttu ei lasknud me ennast häirida. Vihm ja torm ei läinud aga sugugi paremaks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxUBluqNHwjmjBrpVsroSRCYKsGv8t0TTjRsBMhiISbbVZPibUAG1hVa_Ibt7uAsIuweHBEPo3teBNPPWDbo2hb-w5z_Y2zeDaCgeqXNRz4dD5HqwcEwGh80Gm3IOXXVBfum8HzjN1JN8S4HzTPQy0Q0nzAbSwP3aenwQE5XxlnWkKVq_S3rI3A41efywT/s4476/P1011899.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2482" data-original-width="4476" height="177" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxUBluqNHwjmjBrpVsroSRCYKsGv8t0TTjRsBMhiISbbVZPibUAG1hVa_Ibt7uAsIuweHBEPo3teBNPPWDbo2hb-w5z_Y2zeDaCgeqXNRz4dD5HqwcEwGh80Gm3IOXXVBfum8HzjN1JN8S4HzTPQy0Q0nzAbSwP3aenwQE5XxlnWkKVq_S3rI3A41efywT/s320/P1011899.jpg" width="320" /></a></div>Stockholmini oli meil sõita umbes 600 kilomeetrit, mis oli täiesti paras päevateekond. Kell pool viis pidime olema sadamas. Vihma sadas ikka veel. Jõudsime ühegi vahejuhtumita sadamasse. Korraks käisime vaid poes, et osta laevale kaasa õhtusöök. Ja nii põhimõtteliselt saigi meie selle korra autoreis otsa. Isegi ei julge hetkel öelda, et viimane selle seltskonnaga, sest tegelikult pidi juba meie eelmine autoreis Balkanimaadesse oleme viimane. Neid viimaseid võib veelgi tulla. Aga veel hiljuti pidin sügisese koolivaheaja veetma Iisraelis. Nüüd on seal aga sõda ning loomulikult jäeti reis ära. Asenduseks sõidan novembri lõpus hoopis Etioopiasse!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2PGNnfXCO6eD4liFfYeYQIHjNGHjK9rm3Iw6yfibV3S7pUVSTuGBTHRVEw2r-C-A6Y3IkctPsbpeisYqR6zC6M97vq8CSeLGSncwyD4LEOp-GlJfoR00EZGkSgtsO8E6ztRhwGKmAK0HUodvJQXLCEHRI1myUb0Us-dDuOqfcx_VbTV2l4-N0_MnZx7gG/s4608/P1011949.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2575" data-original-width="4608" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2PGNnfXCO6eD4liFfYeYQIHjNGHjK9rm3Iw6yfibV3S7pUVSTuGBTHRVEw2r-C-A6Y3IkctPsbpeisYqR6zC6M97vq8CSeLGSncwyD4LEOp-GlJfoR00EZGkSgtsO8E6ztRhwGKmAK0HUodvJQXLCEHRI1myUb0Us-dDuOqfcx_VbTV2l4-N0_MnZx7gG/s320/P1011949.jpg" width="320" /></a></div>Raha kulutasime viimase kahe päeva jooksul bensiinile 170 eurot, Molfsee piletid 40 eurot, poes 35 eurot. Kokku siis 245 eurot. Kogu reisi peale kulutasime aga kokku 2393 eurot, millele lisandus laevapiletite hind 560 eurot. Ehk siis päris kõik kokku 2953 eurot, mis teeb inimese kohta 738,25 eurot. Sõidetud sai kokku päris palju kilomeetreid. Aga nagu esimeste päevade kokkuvõttes ka kirjutasin, läks meil see kilomeetrite arvestus suhteliselt kiiresti sassi, siis hetkel saan vaid öelda, et läbisime umbes 5500 kilomeetrit. Kuskile kirjutasime selle tähtsa numbri küll üles, aga tänaseks päevaks on see kaduma läinud kahjuks. </div><div style="text-align: justify;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: white; font-size: 15px; text-align: left; white-space-collapse: preserve;">T</span></div><p></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-58392204303425160652023-11-19T10:28:00.000-08:002023-11-19T11:48:43.314-08:00AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 9. PÄEV<b>ÜHEKSAS PÄEV - 5. august 2023<br /><br /></b><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6X12Eew1CvRsCL7Bhvqqcj1iMGYAIpR1mkYgaXCAO5JQi8tVfoDlmUVypn12cl4w5c_nD7efI89wvKWrnG5W5aRNCrn09aXSn4fBbc-FZFG54jfmvF7-FGV5-OoPJPp_q9Cv8LaxYbFzjog0wmtNkQfmZjDTPVnPLHOtIKCC5S7o_ccZ0owIApoOg6cdY/s4608/P1011754.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2757" data-original-width="4608" height="191" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6X12Eew1CvRsCL7Bhvqqcj1iMGYAIpR1mkYgaXCAO5JQi8tVfoDlmUVypn12cl4w5c_nD7efI89wvKWrnG5W5aRNCrn09aXSn4fBbc-FZFG54jfmvF7-FGV5-OoPJPp_q9Cv8LaxYbFzjog0wmtNkQfmZjDTPVnPLHOtIKCC5S7o_ccZ0owIApoOg6cdY/s320/P1011754.jpg" width="320" /></a></div>Hommikul ärgates oli ilm natukene parem kui õhtul magama minnes. Magasime ootamatult pikalt: isegi mina ärkasin alles pool üheksa. Igahommikune rutiin: söök, pesemine, asjad kokku ja minema! Telkimisplatsil pakkisime asjad autosse ära ja pesuruumi juurde sõitsime autoga. See oli päris kaugel ja jäi lahkudes nagunii tee peale. Täna ootas meid Wolfsburg! Väga tähtis linna Saksamaal ja ilmselt kogu maailmas. Nimelt asub just seal Volkswageni autotehas! Kui eile õhtul kämpingu peremehega rääkisime sellest, kust tuleme ja kuhu läheme, arvas ta esiteks, et tahame Wolfsburgist uue auto osta. <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXGy0ALLdsKWXdmqK30MRrul16kN7nHQ3l36mxxpZvSnGmA74cYP1HGpUhxrdYiaQJI86eVlZJNkHmn76o6RSivcXwjfLV1L7ltf_p7oKX8rUF1qfI3hGdpLX3dQavEOhlwxfr0gn9j51ZKDEh5xNFzrUn124orfSN2Cx5Ikjlytc5UwPgPkNbrfoDtSxj/s4608/P1011749.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2975" data-original-width="4608" height="207" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXGy0ALLdsKWXdmqK30MRrul16kN7nHQ3l36mxxpZvSnGmA74cYP1HGpUhxrdYiaQJI86eVlZJNkHmn76o6RSivcXwjfLV1L7ltf_p7oKX8rUF1qfI3hGdpLX3dQavEOhlwxfr0gn9j51ZKDEh5xNFzrUn124orfSN2Cx5Ikjlytc5UwPgPkNbrfoDtSxj/s320/P1011749.jpg" width="320" /></a></div>Wolfsburgi puhul iseenesest mingi eriliselt kauni linnaga tegemist ei ole. Kuigi: linnas asub üks Alvar Aalto projekteeritud hoone. Fallerslebeni küla ümber ehitatud linn oli mõeldud Volkswageni tehase tööliste majutamiseks. Tehas rajati Volkswagen Põrnikate tootmiseks. Kõige olulisem linnas ongi autotööstus. Wolfsburgi kesklinn on Saksamaal ainulaadne, kuna tavapärase keskaegse linnakeskuse asemel on siin uus ja moodne atraktsioon Autostadt. Linna vanas osas on mõned vahvärkstiilis mõisahooned ning linna ääres mäe otsas asub Wolfsburgi loss. Loss, k<span style="font-family: times;">usjuures, on andnud linnale ka nime: 1945. aastal nimetati linn Briti okupatsioonivõimu pealekäimisel Wolfsburgiks senise nime Stadt des KdF-Wagens bei Fallersleben (KdF-autode linn Fallerslebeni juures) asemel. Saan täiesti aru, miks tekkis inglastel soov linna nime muuta...</span></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7tQ_Grz18BQsUzW-y0n0UR8_oLXhATb4ukux_FjGI5WccAKgeowe30Gtbh5He_SA6n10_Pcnj_AZn_8j3GpEVZB5Ex9PbZlrgf04R-5NQ5sGzls1tZDaCb1x8W57UcE_SbeYoiT1-ANKxUtoZ6MWurER34dWjwu5MLf8ZlAkS2Zp5k5Ol1S3bVHr26csk/s4608/P1011740.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2831" data-original-width="4608" height="197" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7tQ_Grz18BQsUzW-y0n0UR8_oLXhATb4ukux_FjGI5WccAKgeowe30Gtbh5He_SA6n10_Pcnj_AZn_8j3GpEVZB5Ex9PbZlrgf04R-5NQ5sGzls1tZDaCb1x8W57UcE_SbeYoiT1-ANKxUtoZ6MWurER34dWjwu5MLf8ZlAkS2Zp5k5Ol1S3bVHr26csk/s320/P1011740.jpg" width="320" /></a></div>Otsisime Volkswageni tehase üles, leidsime ka parkla, parkisime auto ära ning jalutasime tehase sissepääsu juurde. Ukseni jõudes takistas meie tee aga turvamees, kes teatas, et täna on kogu tehas reserveeritud mingiks ürituseks ning ühtegi tavakülastust ei toimu! Selline uudis lõi meid küll hetkeks rööpast välja - see polnud üldsegi tore! Olime oodanud, täiesti arusaadavatel põhjustel, eriti Karl, tänast päeva päris pikalt. Ja nüüd siis selline pettumus! Karli eriline lemmik on Volkswagen Golf. Tal on endal 1990. aasta Golf. Uunikum juba! Sama autoga õppis ta lapsena autojuhtimise selgeks. No nii vana auto puhul on olulisem muidugi remontimise- ja parandamise- kui sõidurõõm. Kõige kummalisem oli aga see, et mitte kuskil ei olnud infot selle kohta, et täna on kogu tehas suletud. Nende kodulehelt ei leidnud ma ühtegi viidet sellele. Ja räägitakse veel sakslaste täpsusest ja korrektsusest...<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgs7t1yiR9Ftsa4MigqfEDlkObMhTubzhqhrWzH-PnS6znQUjkKeebJPdjtF6ORPNPvzgzlqAjKXyRL9D2jwoonMpnUdsYxZdVRKVfWO1hf2Rfx-A0R85wS1XHsE-bggbQRgv7lwTUmVxMjpgGPfpE_OWrbYEjSV_hc0zs-Y3UnsueLaQW_5TpBLQVBdt5/s4608/P1011750.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2703" data-original-width="4608" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgs7t1yiR9Ftsa4MigqfEDlkObMhTubzhqhrWzH-PnS6znQUjkKeebJPdjtF6ORPNPvzgzlqAjKXyRL9D2jwoonMpnUdsYxZdVRKVfWO1hf2Rfx-A0R85wS1XHsE-bggbQRgv7lwTUmVxMjpgGPfpE_OWrbYEjSV_hc0zs-Y3UnsueLaQW_5TpBLQVBdt5/s320/P1011750.jpg" width="320" /></a></div>Aga meie läksime lohutuseks lähedal asuvasse Volkswageni automuuseumisse. Ajas ka asja ära! Wolfsburgi külakene arenes linnaks alles alates 1938. aastast seoses just Volkswageni autotehase asutamisega. Autotehase rajamist toetas Hitler isiklikult - iga sakslane pidi soovi korral saama endale mõistliku hinnaga rahvaauto. Just seda "volkswagen" saksa keeles tähendabki! Ja just siin toodeti Volkswagen Käferit, mille konstrueeris Ferdinand Porsche 1934. aastal. 2013. aastal oli Wolfsburg Saksamaa kõige rikkam linn. Ning seda arusaadavalt ainult tänu autotööstusele. Aga loomulikult ei andnud seda väikest muuseumi võrrelda Autostadtiga ning Karli hinnang oligi suhteliselt kehv. Aga mulle täitsa meeldis: siin oli ilusaid vanu autosid!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0MTWCitDTAEUV6EDyj-0WuLlfWm2mOylodi8sVgazO9VIfOFNuX7LNLjbCYbSfvPsl_8khxyqWD7wfUQwkcPS26WMgVBBx_sCZihaWyumkV1gQe4mw3RzbJDTE_gw_-ze5hb6LQKB4IebY7aniuWkE939vUY4xyhuaCQKQYKdJDZqxbP7s_2XQlpLvqpS/s4608/P1011759.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3072" data-original-width="4608" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0MTWCitDTAEUV6EDyj-0WuLlfWm2mOylodi8sVgazO9VIfOFNuX7LNLjbCYbSfvPsl_8khxyqWD7wfUQwkcPS26WMgVBBx_sCZihaWyumkV1gQe4mw3RzbJDTE_gw_-ze5hb6LQKB4IebY7aniuWkE939vUY4xyhuaCQKQYKdJDZqxbP7s_2XQlpLvqpS/s320/P1011759.jpg" width="320" /></a></div>Edasi sõites käisime poes. Lidlis. Ostsime Eestisse kaasa kõvasti veine. Eestis millegipärast ei müüda kahe euro eest häid veine! Sõitsime nüüd järjest põhja poole üles. Lõunapeatuse tegime taas Karli soovil Burger Kingis. Meie järgmiseks eesmärgiks oli Altes Land. Kui oleme seni imetlenud lõpmatuseni vahvärkstiilis linnamaju, siis Altes Land on selline koht, kus on ridamisi järjest väikesed külad, kus hästi säilinud maastiilis õlgkatustega vahvärkmajad. Samuti peetakse piki orgu kulgevat piirkonda Saksamaa suurimaks puuviljaaiaks. Kevaditi käivad sakslased siin tihti õitsvaid kirsi- ja õunapuid imetlemas. Kaunimateks küladeks peetakse Neuenfeldet, Jork´i, Borstelit, Steinkirchenit ja Hollernit. Meie alustasime ringsõitu Jorkist. Ühtegi imelist õlgkatusega maja siiski mul pildile ei õnnestunud püüda, aga nägime neid piisavalt.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO9Gih2fWgE2GPAtY8BuJzQ6wDvEOwr-KACNuk9tH4qWB8yeWfHaH9rel1y6yl4N3Lu_cYPhggFbWsk2L_WmcCnzQ9Gk8R3C-bgx71Gn4pDNpPWzjFtJ_fOF5Z1mcgJ0OLiA4r4k1lXlS6np-YMcAkdwyFaPD6EP5qP3ufHhjwv87t1WKpkoYumX2tTZYR/s4608/P1011758.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3183" data-original-width="4608" height="221" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO9Gih2fWgE2GPAtY8BuJzQ6wDvEOwr-KACNuk9tH4qWB8yeWfHaH9rel1y6yl4N3Lu_cYPhggFbWsk2L_WmcCnzQ9Gk8R3C-bgx71Gn4pDNpPWzjFtJ_fOF5Z1mcgJ0OLiA4r4k1lXlS6np-YMcAkdwyFaPD6EP5qP3ufHhjwv87t1WKpkoYumX2tTZYR/s320/P1011758.jpg" width="320" /></a></div>Täna olime jõudnud nii palju põhja poole, et oli võimalik leida jälle täiesti ametlik Schlafplatzi telkimise koht ööbimiseks. Sõit viis küll niisugusesse pärapõrgusse, et tee muutus lõpuks selliseks laiemaks jalgrajaks. Aga samas ühtegi märki ei olnud, et autoga poleks tohtinud liigelda. Telkimise plats oli täitsa kena. Olime ringiga küll jõudnud kuskile raudtee lähedale ja rongid sõitsid päris lähedalt mööda. Öist und need õnneks siiski ei seganud. Ja imede ime: meiega koos sattus siia Jumalast hüljatud paika telkima veel üks matkaja, kes uuris meie käest, ilmselt seetõttu, et me liikusime autoga, kas meil oleks lauda ja tooli laenata? Aga no ei, sellist mugavust meie autosse siiski ei mahu! Meile käib magamismatt küll istumise alla. Kuigi Karl sai sellest inspiratsiooni ja arvas, et kui veel kunagi tulla autoreisile, siis võiks tegelikult need kaasas küll olla!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasime täna 24 eurot automuuseumi piletitele, poes kulutasime 50 eurot ja lõunasöök maksis 45 eurot. Kokku 119 eurot.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-24299392247736193232023-11-02T12:41:00.017-07:002023-11-06T02:48:15.115-08:00AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 8. PÄEV<div style="text-align: justify;"><b>KAHEKSAS PÄEV - 4. august 2023<br /></b></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5jsHeeBV0NMTL3vjhZN3pj43F5lUyeDc4DDd_Gl-Gjk-bBLc75OKBsyTzZQbsVm7Q-vdtZUzW8P_yYytp49yFyxde3sN9d5gSRIZTUnJ7Zvd7m2Twmuh-6VcSZEst047Z8FBPqIGgcnmyKxa1dRtlO5gbOy_QKGOU4Jkyly-EWduw89UYR_mnvqLnsLEg/s4608/P1011665.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2750" data-original-width="4608" height="191" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5jsHeeBV0NMTL3vjhZN3pj43F5lUyeDc4DDd_Gl-Gjk-bBLc75OKBsyTzZQbsVm7Q-vdtZUzW8P_yYytp49yFyxde3sN9d5gSRIZTUnJ7Zvd7m2Twmuh-6VcSZEst047Z8FBPqIGgcnmyKxa1dRtlO5gbOy_QKGOU4Jkyly-EWduw89UYR_mnvqLnsLEg/s320/P1011665.jpg" width="320" /></a></div>Täna hommikul juhtus kummaline asi: meie Katariinaga magasime kauem kui Karl ja Eliisabet. Pesime alles hambaid, kui teise toa rahvas oli juba riides ja tuli hommikust sööma. Tegime teed ja kohvi ja sõime kiiresti hommikust, et liikuda edasi. Ootas meid Porsche muuseum! Eile õhtul, kui läksime õhtust sööma, jooksis meile tänavale järele hotelli administraator ja avaldas arvamust, et me peaks maksma veel kaks korda 50 eurot juurde. Ei suutnud ta uskuda, et maksime kahe toa peale kokku 100 eurot. Ilmselt pole siin hotellis vahet mitu inimest toas on: müüakse tube. Mitte kohtasid. Aasias on see kusjuures valdav praktika. Mina väitsin küll, et kõik on õige ja nii peabki. Lubas helistada kuhugi kellelegi... Aga täna hommikul hotellist lahkudes ei soovinud küll keegi enam meie käest raha juurde saada. Ja ega ma poleks maksnud ka - tegin broneeringu kahele toale ja neljale inimesele ja see kõik oli must-valgel broneeringus kirjas!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRTALGN6v_p2kaWMlWHAX95xU2nXCpDt_9rgh1TpMwo_PDX6u0FlYNnZDof0c4EVk7Y5fWK9CZr0xcSIA46tB3grryXeMn1jVO6X_XV-rk5kiTPz9gw-jNOr_ExcztW10_4RB78P3R4yTCzlCz6ZDwkAWspOUbhN0OLO0rf_nLEJWOz8CcafayGU9qv4BZ/s4608/P1011656.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2844" data-original-width="4608" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRTALGN6v_p2kaWMlWHAX95xU2nXCpDt_9rgh1TpMwo_PDX6u0FlYNnZDof0c4EVk7Y5fWK9CZr0xcSIA46tB3grryXeMn1jVO6X_XV-rk5kiTPz9gw-jNOr_ExcztW10_4RB78P3R4yTCzlCz6ZDwkAWspOUbhN0OLO0rf_nLEJWOz8CcafayGU9qv4BZ/s320/P1011656.jpg" width="320" /></a></div>Porsche muuseum oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Sõitsime võib-olla ainult 10 minutit. Kohale jõudsime suhteliselt varakult: piletikassas veel järjekorda polnud ning muuseumis ei pidanud trügima rahvamassis. Rahvast käib siin aga kõvasti! Nägime isegi peale meie endi veel ühte eesti perekonda. Porsche muuseumis saab kogeda kahte erinevat ringkäiku: tavalist muuseumituuri ning tehase ekskursiooni. Viimane on aga nii populaarne, et näiteks 2023. aasta ekskursioonid olid juba kevadeks kõik välja müüdud! Ning lisaks veel piirangud, et tehastesse ei saa kõikidel riiklikel pühadel (ja neid on Saksamaal tunduvalt rohkem Eestiga võrreldes!), nädalavahetustel ning perioodil 17. juuli kuni 18. september ning ka detsembri keskpaigast alates on ligi kuuajane paus. Seega meil polnud lootuski ja pidime leppima vaid muuseumiga!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_W5wBTYmPzTf4b99lwfLbLgZ-rF4-5YGbZr1dgvwbh6OamCpz-pqB5nGo6ymfLlHByFmS__SkZraFwunthgZGqlqf7QMzo-ZIiHyBkPDjhbs3vEYe3bmnYMNAGaZohJfzYDocoaF5CnYPPS_2xrQY3h1wx2Kkp3b-VpnvcH_cDdzJ7CWBfey7_arBEsAx/s4608/P1011661.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2636" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_W5wBTYmPzTf4b99lwfLbLgZ-rF4-5YGbZr1dgvwbh6OamCpz-pqB5nGo6ymfLlHByFmS__SkZraFwunthgZGqlqf7QMzo-ZIiHyBkPDjhbs3vEYe3bmnYMNAGaZohJfzYDocoaF5CnYPPS_2xrQY3h1wx2Kkp3b-VpnvcH_cDdzJ7CWBfey7_arBEsAx/s320/P1011661.jpg" width="320" /></a></div>Aga muuseum oli ka tore! Mina pole muidugi selline fänn nagu Karl. Minu jaoks on auto tarbeese, mis annab vabaduse näiteks reisida. Muu pole eriti oluline. No enam-vähem usaldusväärne kaaslane olla ja igast olukorrast ikka võitjana välja tulla võiks ta ka. Ja maksta mitte liiga palju. Sellistele nõudmistele vastab näiteks Ford. Neid olen sõitnud oma elu jooksul läbi peaaegu kolm tükki. Ja alati ikka uut valides jäänud sama margi juurde. Porsche ei haaku absoluutselt minu nägemusega mugavast, ökonoomsest ja heast reisiautost ega üldse ilusast autost. Sellel teemal oleme aastate jooksul Karliga tundide viisi vaielnud. Aga ega nad kõik nii väga koledad ka ei ole: kasvõi siin samas muuseumis olid mõned päris ilusad. Siis sellised vanemad, 50ndatest aastatest näiteks. Need mulle täitsa meeldisid. Ja politseiautona Porsche võib olla päris muljetavaldav - siin olev mudel oli kunagi näiteks politsei operatiivsõiduk siin samas Stuttgarti linnaosas, kus Porsche tehased laiuvad.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyJr1VCJo01BKgMzOFnLTgzoKWZjs3806MB252PvRZs0RA0QO6_Ch6gp7qh6oqg_mrOdXr0-3OWAKkA2GdzJyOQ7FkxnZDwLu9Chgmhyphenhyphenh_3FpAIyAuDQhcnpJ6mBCKgTw5KR9fY61fHAcavlmSXFQklVKNgtzkvjqt6UdV-0Ch5t8oC27Z0H4BJi0gGNUk/s4608/P1011655.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2905" data-original-width="4608" height="202" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyJr1VCJo01BKgMzOFnLTgzoKWZjs3806MB252PvRZs0RA0QO6_Ch6gp7qh6oqg_mrOdXr0-3OWAKkA2GdzJyOQ7FkxnZDwLu9Chgmhyphenhyphenh_3FpAIyAuDQhcnpJ6mBCKgTw5KR9fY61fHAcavlmSXFQklVKNgtzkvjqt6UdV-0Ch5t8oC27Z0H4BJi0gGNUk/s320/P1011655.jpg" width="320" /></a></div>Porsche autotööstuse asutas 1931. aastal Ferdinand Porsche. Stuttgarti koliti kõikide tehaste ja peakontoriga 1950. aastal. Autosid loonud oli ta juba varem töötades tollase autotootja Daimler-Benz juures. Kusjuures veel 1939. aastal, olles juba loonud oma firma, konstrueeris ta veel ühe Mercedes-Benzi. Samal aastal tutvustati Berliini autosalongis Volkswageni "Põrnikat", mis oli samuti konstrueeritud Porsche poolt. Aga huvitavaid ning põnevaid fakte Porsche´de elust jätkub küllaga: näiteks 1932. aastal kutsuti Ferdinand Porsche koos kahe inseneriga Venemaale, kus tehti ettepanek jäädagi sinna ning asuda edaspidi konstrueerima autosid Stalini taktikepi all pakkudes neile kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid hüvesid. Kõike peale vabaduse! Olles aga vabaduses kasvanud ja sellega harjunud, ei olnud mõeldavgi, et ettepanek oleks vastu võetud. 1945. aastal kutsuti Ferdinand, ta poeg Ferdinand (keda kutsuti isaks eristamiseks Ferryks) ja väimees läbirääkimistele Prantsusmaale prantsuse väikeauto ehitamiseks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqpAkzl9vnFvSNjxfp4Znt0jdJAD6jyN6bTPAQbs14hxoo9h5X6Cte_vxnO1IqxX67F081wGLrAqy1Pvo5yjzwkX_SC9UR3WmSS-fDQ6DGCGFlBwgtWnIhZMuvTD4QPrGTSnpIda26vLnuBj7HhZ4pe2w5I94gAWqBg4omC7fGJLtuxfxfnjrdHSUNj0A0/s4608/P1011668.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2790" data-original-width="4608" height="194" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqpAkzl9vnFvSNjxfp4Znt0jdJAD6jyN6bTPAQbs14hxoo9h5X6Cte_vxnO1IqxX67F081wGLrAqy1Pvo5yjzwkX_SC9UR3WmSS-fDQ6DGCGFlBwgtWnIhZMuvTD4QPrGTSnpIda26vLnuBj7HhZ4pe2w5I94gAWqBg4omC7fGJLtuxfxfnjrdHSUNj0A0/s320/P1011668.jpg" width="320" /></a></div>Asi lõppes aga fiaskoga: Jean-Pierre Peugeot (kadedus!?) pealekaebamisel pandi Porsched vangi, kus pidid tasuta töötama Renault 4CV kallal. Ferry Porsche vabanes vanglast 1946. aasta keskel. Isa eest nõuti tollel ajal sensatsioonilist miljoni frangi suurust kautsjoni. Ning seda sularahas! 1947. aastal õnnestus Ferryl mitme uue auto projekteerimisega saada miljon franki kokku ja augustis isa vabaks osta. Kahjuks oli professor Ferdinand Porsche niivõrd kurnatud, et ideedest pakatav konstruktor ja leiutaja olid temas surnud. Prantsuse kohus vabastas ta hiljem küll süüdistustest, kuid miljon franki "unustati" tagasi maksta. Tänasel päeval on Porsche kaubamärk Volkswageni tütarettevõte ning toodabki vaid sportautosid. Kusjuures, käesoleval aastal saab 75 aastat esimese sportauto mudeli konstrueerimisest Porsche tehases. Aga firma on tootnud ka näiteks hoopis traktoreid aastatel 1956-1963 tootes selle ajaga üle 125 000 traktori.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvT5JdT2qYhpaO0L7b9FpWIGoEBlxW3RT4K-2QlGmfriKL9OB_mgXswiLhwyyM0RjzFE1jmfpxQ0SwdbfCCPmO_rF1pVpfWt7xVjZEZe6-k2qLkTDQXiimCs8gucEqgiNJNVizx_3MJCZ007Ly6Vf_5dUV14Z2KJ8cZyWFkQhVvwXmjF6LsiilqFwryXwd/s4608/P1011673.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3456" data-original-width="4608" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvT5JdT2qYhpaO0L7b9FpWIGoEBlxW3RT4K-2QlGmfriKL9OB_mgXswiLhwyyM0RjzFE1jmfpxQ0SwdbfCCPmO_rF1pVpfWt7xVjZEZe6-k2qLkTDQXiimCs8gucEqgiNJNVizx_3MJCZ007Ly6Vf_5dUV14Z2KJ8cZyWFkQhVvwXmjF6LsiilqFwryXwd/s320/P1011673.jpg" width="320" /></a></div>Mina käisin muuseumi läbi suhteliselt kiiresti. Ülejäänud aja istusin väljas pingil ja lugesin raamatut. Tüdrukutel läks tunnikene kauem kui minul ja Karlil veel umbes tund kauem. Jõudsime Katariina ja Eliisabetiga just kohvikus võtta kohvid ja muffinid, kui Karl oma tuurilt saabus. Sai samuti kohvi ning pärast kohvikut veetsime veel pool tundi poes. Esimese asjana tuli sealt osta postkaarte. Ja siis automudeleid. Katariina ostis näiteks selle sama ilusa punase traktori mis pildil. See lihtsalt pidi olema nii ilus!!! Pidin nõustuma temaga. See on kenam kui nii mõnigi auto. Stuttgartis asub ka Mercedes-Benzi tehas ja muuseum. Pakkusin Karlile, et külastame äkki mõlemat!? Karl aga arvas, et pole mõtet ja tasub keskenduda ühele ja valis just Porsche! Seetõttu jõudsime veel kenasti käia läbi üles põhja poole sõites tee peale jäävast Goslari linnast. Sõit sinna oli suhteliselt pikk mööda kiirteed. Teel oli päris suur avarii ja liiklusseisak, aga meie Waze juhatas sellest õigel hetkel meid kenasti mööda.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKx__oFaJIfZd9eA7qGXhavsc2EExtU49tei9Yx2QBu4YeBBBOQoFfdzKbXMJAAp6CwiuHa1CcWMz4ZpI79c9Nua5g6azsjrmsm0hsG4YoEbXbWxwR-_NApozXMNF_CZwrmfZE2eZWcbq8Kj16tz61riGeanmj8h_FHiJfG8HmApS3mzHUAdB4QJhtQXHR/s4608/P1011681.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2656" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKx__oFaJIfZd9eA7qGXhavsc2EExtU49tei9Yx2QBu4YeBBBOQoFfdzKbXMJAAp6CwiuHa1CcWMz4ZpI79c9Nua5g6azsjrmsm0hsG4YoEbXbWxwR-_NApozXMNF_CZwrmfZE2eZWcbq8Kj16tz61riGeanmj8h_FHiJfG8HmApS3mzHUAdB4QJhtQXHR/s320/P1011681.jpg" width="320" /></a></div>Goslari puhul on tegemist vana asustusalaga, kus linn olnud juba vähemalt 10. sajandist peale. Aga linnaeelne asustus palju kauemgi. Tegemist on vana kaevanduspiirkonnaga, kus erinevaid metalle kaevandatud juba Rooma ajast peale. Täna kuuluvad nii Goslari vanalinn kui ümberkaudsed vanad Rammelsbergi kaevandused UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Tuntud inimestest on Goslaris sündinud näiteks kokaiini avastaja Albert Niemann. Meie saabusime linna imevaiksel ja sulnil pärastlõunasel ajal. Raekoja platsil oli just lõppenud laat. Seetõttu natukene segasid neid imelisi vaateid mitte just väga ilusad valged plastputkad. Kuid sellele vaatamata on siin jällegi tegemist ühe ilusaima linna keskväljakuga, mida minul õnnestunud näha. Naljakas, just sellel aastal olen sattunud nendesse kõige ilusamatesse - varakevadel Brügge ja Brüssel; nüüd Lüneburg, Hann. Münden, Alsfeld...<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAx_8fv7iMEG0yIbGyTNZeb7B-xBtL7U_kXyGXkxX1Ei9u_-rapkfSUmd7sP7iXXmhAEKlUM2uosumE8ZP0rm615UjZ4VNX4yjERFzWbOa6DbdCajjyqr_idcTvVEjTGikAUlt88hCfYljXBTWHuR4DDQ-DyQ3nFXU1wm-Y2V0Wn9bdU4cJ4JnGQowrlcW/s4608/P1011705.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3073" data-original-width="4608" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAx_8fv7iMEG0yIbGyTNZeb7B-xBtL7U_kXyGXkxX1Ei9u_-rapkfSUmd7sP7iXXmhAEKlUM2uosumE8ZP0rm615UjZ4VNX4yjERFzWbOa6DbdCajjyqr_idcTvVEjTGikAUlt88hCfYljXBTWHuR4DDQ-DyQ3nFXU1wm-Y2V0Wn9bdU4cJ4JnGQowrlcW/s320/P1011705.jpg" width="320" /></a></div>Selle juures hämmastas mind ikka kõige rohkem parkimine! Põhimõtteliselt tasuta (või mõnes linnas paari euro eest) võid otse vanalinnas parkida kaua tahad. Ja kõige kummalisem on see, et vabasid kohtasid on alati võtta!!! Jalutasime Goslaris päris pikalt: mina olin vaimustuses! Lõpuks, kui sain isu täis ahmitud kogu seda ilu, suundusime auto juurde tagasi. Goslarist välja sõites asusime otsima ööbimiseks sobivat kohta. Vihma hakkas samuti uuesti sadama. Oleme sellel reisil saanud väga palju vihma! Õnneks on aga läinud selles mõttes hästi, et meie tegemisi pole see kuigivõrd seganud. Vähemalt seni! Suurt valikut telkimisplatse ega kämpinguid küll siin piirkonnas võtta ei olnud. Eliisabet leidis lõpuks ühe kämpingu 30 kilomeetri kaugusel Goslarist, mis jäi meile tee peale, kiirteelt lihtsalt natukene maha sõita.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUEfC05zuPTKK64LxquR4HBWn8hM0gXK9anUjP1ZUXY9gzf3i6ltkjLhJGRxodejSnaTcTjFGCQnDyu8JqsomhHhKn03GVLMDsoaAoY8jxSlZwBGZhQZu_mA93QTW26e5PDWBrPFcAJPDE44mezFFJ0rpd5LMo-Jkic-RNuj-NTuTZUoG7BLdKUwa83LRI/s4608/P1011694.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2770" data-original-width="4608" height="192" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUEfC05zuPTKK64LxquR4HBWn8hM0gXK9anUjP1ZUXY9gzf3i6ltkjLhJGRxodejSnaTcTjFGCQnDyu8JqsomhHhKn03GVLMDsoaAoY8jxSlZwBGZhQZu_mA93QTW26e5PDWBrPFcAJPDE44mezFFJ0rpd5LMo-Jkic-RNuj-NTuTZUoG7BLdKUwa83LRI/s320/P1011694.jpg" width="320" /></a></div>Suundusime seda otsima. Tee viis meid sillaaluseid ning mahajäetud tööstusmaastikku pidi lõpuks tallini. Selgus, et talli taga oli siiski ka kämping. Vihma sadas kõvasti. Ühtegi hingelist kuskil näha ei olnud. Lõpuks leidsime infotulba, kus kirjas, et kui ööbida tahetakse, siis tuleb minna maja number 5F juurde ning uksekella anda. Otsisime siis üles selle maja ja andsime kella. Ning tõesti: paari minuti pärast tuligi välja tohutult sõbralik meesterahvas, kes arvas, et no ööbida loomulikult saab. Vestlesime natukene aega meesterahvaga, mina ja Karl, tüdrukud olid autosse jäänud. Sakslasest härrasmees oli vaimustus sellest, et tuleb mingi suvaline eestlane tema jaoks kuskilt pärapõrgust ja oskab saksa keelt! See vaimustus oli minu jaoks muidugi natukene ülepakutud, sest ainukene sõna, millega tõesti antud hetkel hiilgasin oli "schlagbaum". Ilmselt on see tema igapäevases keelekasutuses äärmiselt oluline sõna.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuDiekucJT48XMYo4Wx4kJSJbW3D2VcDTDH8nFc18vyddTHTddHethmY0mHxkCeU7iwmMz-zQWMhYuGxMNyWkzjjG2dS29jcBRziKMIeEGNr969M9-AsH4fmLwpG84ACGv14AmjaKu6F6crGaTzYnThZpBPWD73tqU6_BsAaN_IpnA87CfutVQhKuIUOPZ/s4608/P1011693.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3140" data-original-width="4608" height="218" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuDiekucJT48XMYo4Wx4kJSJbW3D2VcDTDH8nFc18vyddTHTddHethmY0mHxkCeU7iwmMz-zQWMhYuGxMNyWkzjjG2dS29jcBRziKMIeEGNr969M9-AsH4fmLwpG84ACGv14AmjaKu6F6crGaTzYnThZpBPWD73tqU6_BsAaN_IpnA87CfutVQhKuIUOPZ/s320/P1011693.jpg" width="320" /></a></div>Saime koha omanikuga asjad läbi räägitud, raha makstud (ainult 15 eurot!!!) ja loa kämpingu alale sisse sõita. Meie platsi kõrval olid laud ja pingid, sellel ajal kui Katariina ja Eliisabet telgiga tegelesid, tegime meie Karliga õhtusöögi. Vihm oli ka järele jäänud. Kõhud täis, läksime kõik koos nõusid ja hambaid pesema. Avastasime üllatusena, et kogu reisi jooksul pesime me esimest korda kaasa võetud sööginõusid (tassid ja lusikad-kahvlid ei lähe arvesse: need raputati või pühiti lihtsalt paberiga puhtaks!). Seni olime telgis ööbides kasutanud Karli kaitseväe teenistusest üle jäänud matkasööke, mida süüakse pakendist, mistõttu pole meil tõesti kausse varem vaja olnud. Nüüd olid need kõik otsa saanud ja tegime kohe päris pajarooga, mis maitses muidugi ka natukene paremini. Kui me pesuruumi oma suure seltskonna ja nõudega sisenesime, jõudis meiega samal ajal sinna üks meesterahvas ja pidi siis kõigi meie järel ootama. Seda me muidugi taipasime alles siis, kui järjest lahkuma hakkasime ning ta ukse taga istudes meile kõigile väga armsalt "head ööd" soovis! Eliisabetile, kes meist esimesena lahkus, saksa keeles, järgmistele juba inglise keeles.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS7p630gNkbNVtuC9Od-ANkmYA7kkxJhsobJQo1NfEMrlBxS4JQVZDYoAjLbsShMBWicVGSXpeRoKVdtnw37bBZMDhrUgmOIjr05P3UHZTKnEVU3LiW0gj_fQ4X7RiHRdc60krFRp8ySqYZqa72KuSdq1HuwaW0KGsHgf9DYq5KzHAc3W52mgXFKkoXPEG/s4608/P1011684%20(2).jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2817" data-original-width="4608" height="196" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS7p630gNkbNVtuC9Od-ANkmYA7kkxJhsobJQo1NfEMrlBxS4JQVZDYoAjLbsShMBWicVGSXpeRoKVdtnw37bBZMDhrUgmOIjr05P3UHZTKnEVU3LiW0gj_fQ4X7RiHRdc60krFRp8ySqYZqa72KuSdq1HuwaW0KGsHgf9DYq5KzHAc3W52mgXFKkoXPEG/s320/P1011684%20(2).jpg" width="320" /></a></div>Pesemast tulles pugesime telki magama. Katariina ja Eliisabet teevad meile igal telgis veedetud ööl õhtul alati voodid valmis. Mulle on eraldatud kogu reisi jooksul üks ja sama koht ääres. Teised siis vahetavad oma kohtasid rotatsiooni korras. Õnneks sellel reisil pole seni tulnud vajadust öösel telgist välja ronida ja WC käia. Täna öösel siiski see vajadus tuli. Ronisin telgist välja, kell oli umbes nelja ringis ja jalutasin tualeti poole. Esimese ehmatuse sain hobuse peale! Pimedas pidasin päris hobuseks meeletult suurt üleelusuuruses puidust hobusekuju. Oli juba meelest läinud, et see kuju seal tee ääres seisis. Teise ehmatuse sain, olles juba peaaegu eesmärgil, kui sellise suurema vasika suuruses koer, tormas meeletult haukudes minu poole. Koertega pole mul eriti südamlikke suhteid kunagi olnud. Õnneks reageeris väga kiiresti koera peremees ja koer ka kuuletus automaatselt. Raha kulutasime täna Porsche muuseumis 24 eurot (suur osa meist said õpilase piletid), Porsche kohvikus 20 eurot, tankimine 89 eurot, tasulistes WC-des kamba peale umbes 5 eurot ja kämpingus ööbimine 15 eurot. Kokku siis 135 eurot.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-20897939737587023452023-10-15T06:49:00.013-07:002023-10-18T00:40:52.963-07:00AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 7. päev<b>SEITSMES PÄEV - 3. august 2023</b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMvrzVkWpIMJPBjtCO0o3kcUUKDDeT1b-gJsytol0CCO0__81Qg1eOs6a8yofyScZ7vWxInnLkH76LAWqsWO34tx7OdPJpwh-gBSxkfJ9SdDkFB1boeRqhelmVfL2DVDu1VCkVTlBnIw424csIs0OEsMbE-Qi6dIt6Glr82oAMvLpJvgcfFF9dfcELNNak/s4608/P1011556.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2602" data-original-width="4608" height="181" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMvrzVkWpIMJPBjtCO0o3kcUUKDDeT1b-gJsytol0CCO0__81Qg1eOs6a8yofyScZ7vWxInnLkH76LAWqsWO34tx7OdPJpwh-gBSxkfJ9SdDkFB1boeRqhelmVfL2DVDu1VCkVTlBnIw424csIs0OEsMbE-Qi6dIt6Glr82oAMvLpJvgcfFF9dfcELNNak/s320/P1011556.jpg" width="320" /></a></div>Algas meie viimane hommik ja päev Austrias. Pidime kõik asjad uuesti kokku pakkima ja kaasa võtma. Või vähemalt lootma, et sai kõik kaasa. Kuna siin kohapeal ühtegi inimest ei olnud, siis enne võtmekaardi vastavasse kasti laskmist pidime üritama läbi mõelda mitmeid kordi ega kuskile midagi ei ununenud ja kas kõik sai kaasa? No täitsa vabalt olekski võinud unustada näiteks telgi rõdule kuivama! Meie õnneks suutsime telgi siiski kaasa pakkida ja võtsime edasi suuna Rappenlochschluchti. Seal asub väga ilus matkarada, mis kulgeb paralleelselt kärestike ja koskedega orus suundudes kogu aeg järsult mäest üles Staufensee järve/veehoidla juurde. Tegelikult on siin mitmeid erinevaid matkaradu, aga sellisel esmasel uurimisel tundus järve juurde matkamine kõige huvitavam.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidTxLRG9eCYw7iGEvPrCqHVYFKVjOGO6-z5MUyrrW_jyiGNvEBRC_0LBrn2sJauTZJZ9ss7UhoQGedzQDxkILmNomwB2mLapCGoFqtUKXN14enik4TjsctJ-tkMlcREJZ5geNXVMIEgCoGSLAFTLKEIuxT4wHsodbHOd0bY3zATtVZvCFVo_bH-Jghy42L/s1529/387505360_1368952330364453_2280119559914495071_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1102" data-original-width="1529" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidTxLRG9eCYw7iGEvPrCqHVYFKVjOGO6-z5MUyrrW_jyiGNvEBRC_0LBrn2sJauTZJZ9ss7UhoQGedzQDxkILmNomwB2mLapCGoFqtUKXN14enik4TjsctJ-tkMlcREJZ5geNXVMIEgCoGSLAFTLKEIuxT4wHsodbHOd0bY3zATtVZvCFVo_bH-Jghy42L/s320/387505360_1368952330364453_2280119559914495071_n.jpg" width="320" /></a></div>Rada oli tõesti ilus kulgedes läbi sügava jõekanjoni kohati kõrgel kaljuseinal. Mingi osa rajast oli aga suletud selle kehva seisundi tõttu. Selle osa pidime käima lihtsalt mööda teed. Autosid siin küll eriti ei sõitnud - selle paari kilomeetri peal sõitis meist mööda vist ainult üks auto. Mingil ajal leidsime teelt süsimusta sisaliku. Täiesti liikumatu! Ei saanud aru, kas ta on elus või surnud. Ausalt öelda tekkis kahtlus, et kas ta üldse päris on!? Kahtlaselt läikiv ja plastmassi moodi nägi välja. Võtsin teepeenralt ühe rohukõrre abiks proovides aru saada, kas on tegemist päris loomaga. Natukene ikka liigutas... aga siis teeskles edasi surnut. Üritasin teda küll veidi ergutada ja teelt ära nügida, aga tema soovi teeselda surnut ei suutnud ületada minu soov teda ohutumasse kohta saada.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAdg1BaZGpOa772zVxzh8qN4IWEcSV5d4DZGhxMNCJQDrW3YoXT9ZaYCPUnPbq7mqyj167_Z74c7rKAOHSU0h9M2MLrfXI8G5hUKSVbSvLVkpKjzjzjF8rsu_nM5oFWxZ8Py8r72NYv-e0UTyEj3P7g-wk3Cz7b-Mhf2ihnO1qfD4eIo7XsJ5QGMqkkLJX/s4608/P1011549.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2656" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAdg1BaZGpOa772zVxzh8qN4IWEcSV5d4DZGhxMNCJQDrW3YoXT9ZaYCPUnPbq7mqyj167_Z74c7rKAOHSU0h9M2MLrfXI8G5hUKSVbSvLVkpKjzjzjF8rsu_nM5oFWxZ8Py8r72NYv-e0UTyEj3P7g-wk3Cz7b-Mhf2ihnO1qfD4eIo7XsJ5QGMqkkLJX/s320/P1011549.jpg" width="320" /></a></div>Matkasime umbes kaks tundi. Siis jõudsime matka alguspunki tagasi. Seal olime alguses juba hämmastunud selle üle, et leidsime siit eest Rolls-Royse´i muuseumi. Poleks osanud kuskil keset metsa matkaradade alguspunktis oodata automuuseumi. Enne oli see olnud suletud. Nüüd oli küll avatud, aga Karl enam eriti ei tahtnudki sinna minna. Ootas ja panustas homsele päevale: plaanis Porsche muuseumi külastus siis. Aga siin oli üks muuseum veel - Krippenmuseum saksa keeles. Üritasime seda tõlkida: vasteks saime hällimuuseum! Eriti see midagi ei öelnud meile. Eliisabet arvas, et tegemist on vanade beebihällide muuseumiga. Mina igal juhul soovisin seda külastada. Lapsed sellest eriti midagi ei pidanud, mistõttu läksingi üksi.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLR9C-vmfVEJ-wNmPmJhdDywQFEqhB6t1FB58Y3vWdmKYGKRa7qF4GaIarGyshpCeXU65s15juK5vtCCdX62QpkmTgRDL6QzjPNHxF6p0oOS1Mfc5GqPs30iVIa-r-Vli5O9kNNFctCJsLuQvkaEXf8M9BtWydiMRIrny5KHb4xb3v7m-NxT9AWBYqhDK6/s4608/P1011580.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3132" data-original-width="4608" height="218" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLR9C-vmfVEJ-wNmPmJhdDywQFEqhB6t1FB58Y3vWdmKYGKRa7qF4GaIarGyshpCeXU65s15juK5vtCCdX62QpkmTgRDL6QzjPNHxF6p0oOS1Mfc5GqPs30iVIa-r-Vli5O9kNNFctCJsLuQvkaEXf8M9BtWydiMRIrny5KHb4xb3v7m-NxT9AWBYqhDK6/s320/P1011580.jpg" width="320" /></a></div>Tegelikult on Krippenmuseumi puhul tegemist jõulusõimede muuseumiga! Jõulusõimeks nimetatakse siis sõime, millesse vastsündinud Jeesus asetati millegi parema puudumise tõttu. Teadupärast sündis ta laudas. Aga muuseum ise jättis mulle vapustava mulje: olin täiesti rabatud sellest filigraansest tööst, vaevast ja ajakulust, mida inimesed on jaksanud ja viitsinud nende minimaailmade kallal näha. Kõige uhkem väljapanek on 23 meetrit pikk ning jutustab terve Jeesuse eluloo sünnist ristilöömiseni läbi 14 erineva täiuseni viimistletud stseeni. Kahetuhande aasta tagune olustik, maastikud, linnamiljööd jne, olid nii hästi ja põhjalikult kujutatud, et olin täiesti lummatud. Tänavad liikusid nurgataguseid mööda edasi, kõik oli ruumiline, absoluutselt igale detailile oli tähelepanu pööratud!!!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpDMuJv5__1MMAQNoYcolFiB9MV-HuvSPwjVC4eyEK0sFoSUA4590LeLcah0hsXOvxTzfUJgstErQGJCkI11Nk8irx6NXC2TNmgECmX6o4BIsieVSjl15N4BdP9U6mCMpg_-0uLD-1lkffVlcd2dQVG6rRvGWrXYMpu_iW2aGddsg3GequPBhcvlUpgnZe/s4608/P1011590.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2965" data-original-width="4608" height="206" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpDMuJv5__1MMAQNoYcolFiB9MV-HuvSPwjVC4eyEK0sFoSUA4590LeLcah0hsXOvxTzfUJgstErQGJCkI11Nk8irx6NXC2TNmgECmX6o4BIsieVSjl15N4BdP9U6mCMpg_-0uLD-1lkffVlcd2dQVG6rRvGWrXYMpu_iW2aGddsg3GequPBhcvlUpgnZe/s320/P1011590.jpg" width="320" /></a></div>Olin lastele küll öelnud, et ega mul ilmselt üle 15 minuti ei lähe. Aga no läks ikka pikalt aega kuni sain kõik selle imetletud. Hiljem juba kodus tagasi olles ja muuseumi kohta rohkem uurides, olin veel rohkem hämmeldunud: nimelt on Dornbirnis (see on siis linn, mille ääres Rappenlochschlucht asub) olemas jõulusõimede ühing!!! Ja üle maailma pidavat olema sellised ühinguid veel palju. Ning see kohalik ühing külastas 1982. aastal Itaalias ühte jõulusõimede muuseumi ja hakkaski pärast mõtlema, aga äkki võiks neilgi oma jõulusõimede muuseum olla. Ja juba 1995. aastal hakatigi tegutsema! 2002. aastal alustati vana aida renoveerimist ning 2003 muuseum avati. Tavapäraselt võib muuseumis näha 100-120 jõulusõime. Igal aastal jõulude eel üllatatakse külastajaid millegi uuega.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbrd-psYPEZZXaSOZZDV4aoyHoMmU62T0e0Yo5yXFfmms9EsdgwyjH0Ey8kcQPfJMY4Ld38rm_0mf_bs6H15joX06XO8rWqL3nQ77AUmMQHysY7-hT8v3ZAr6Y7VvESw4ZHvK-haTZatOCca8RFHPsQWVFEb0qHwjGQw9955WvHxVeo02yTtt6L98qOvbv/s4608/P1011600.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2935" data-original-width="4608" height="204" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbrd-psYPEZZXaSOZZDV4aoyHoMmU62T0e0Yo5yXFfmms9EsdgwyjH0Ey8kcQPfJMY4Ld38rm_0mf_bs6H15joX06XO8rWqL3nQ77AUmMQHysY7-hT8v3ZAr6Y7VvESw4ZHvK-haTZatOCca8RFHPsQWVFEb0qHwjGQw9955WvHxVeo02yTtt6L98qOvbv/s320/P1011600.jpg" width="320" /></a></div>Edasi sõitsime Ammeneggi teed mööda Bodeni (saksa keeles Bodensee) järve poole. Nimetatud teelt pidid avanema imelised vaated sellele Kesk-Euroopa suuruselt kolmandale järvele, mis kuulub kolmele riigile - Austria, Śveits, Saksamaa. Midagi sealt tõesti nägi, aga ei miskit erilist. Kui lõpuks päris kohale järve äärde jõudsime, olid muljed hoopis võimsamad. Koht, kus täna Austrias ringi sõidame, on Bregenzer Wald ehk siis Bregenzeri mets. Põliselanikud peavad kalliks vanu tavasid ja arhitektuuri ning on sellest ainulaadsusest paljugi säilitanud. Näiteks erinevad siinne murre ja rahvariided kõvasti ülejäänud Austrias leiduvast. Pigem ongi minul jäänud siin ringi uudistades mulje, et ühtsema ning terviklikuma (kuigi ka neis leidub märkimisväärseid erinevusi) piirkonna moodustavad Śveitsi kirdeosa, Saksamaa edelaosa, Austria loodeosa ning Liechtenstein ehk siis just nimelt Bodensee piirkond.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvikz-r8Qj4xi41RGWt12HXCmGMp5JE40IXYV3XLXWtwIvm0h0PpohSF_BNUeZiQdfXP8N7p8apcOHLxBlAtZ58yW4SdVU_tgZvjROylArnvtfPsww093Apxxv-X3fFZFoDFjj2A4BY_Fu_YsgVDdNgTCZLIeNF59DG5vpX7ON78CZYRzAtBN1D7HBO0SM/s4608/P1011604.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2679" data-original-width="4608" height="186" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvikz-r8Qj4xi41RGWt12HXCmGMp5JE40IXYV3XLXWtwIvm0h0PpohSF_BNUeZiQdfXP8N7p8apcOHLxBlAtZ58yW4SdVU_tgZvjROylArnvtfPsww093Apxxv-X3fFZFoDFjj2A4BY_Fu_YsgVDdNgTCZLIeNF59DG5vpX7ON78CZYRzAtBN1D7HBO0SM/s320/P1011604.jpg" width="320" /></a></div>Bodensee pindala on 538 ruutkilomeetrit. Meie läksimegi järve äärde Bregenzi linnas. Kunagine Rooma riigi poolt rajatud Brigantiumi asula on muutunud väga populaarseks suvituskohaks just tänu järvele. Aga vaatamist väärt on ka vanalinn. Meie küll keskendusime järvele. Võtsime autost kaasa väikeseks järveäärseks piknikuks plaanitud söögid-joogid ja jalutasime järve äärde. Ilm oli täna pilvine ja tuuline, mitte üleliia soe, mistõttu ujumise peale me ei mõelnud. Aga mõned lapsed nautisid siiski veemõnusid ilmale vaatamata. Tulenevalt tuulisest ilmast oli hoopis mitmeid tuulelohe lennutajaid ja surfareid näha ranna ääres toimetamas. Aga piknik siin oli tore ja vaated tõesti ilusad. <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG9xzJuIWpn2RtTvkKnMileWHiwPEzBKWUnk5lz5kwAb8ZFPJ3G2TEHEJh4vuADhiFKCCRkU-uQD57ZdOx4QzNcuxVnXpIYGTydjEts7r_UprbVNI6uXLjhPLUFw9GrHDksmqU4TR3RMAtXEUTHmVSlzkUFv1oLUTbMBE-tQiz2aMhaFJ0hyphenhyphenCIlZ0LckUT/s4608/P1011629.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG9xzJuIWpn2RtTvkKnMileWHiwPEzBKWUnk5lz5kwAb8ZFPJ3G2TEHEJh4vuADhiFKCCRkU-uQD57ZdOx4QzNcuxVnXpIYGTydjEts7r_UprbVNI6uXLjhPLUFw9GrHDksmqU4TR3RMAtXEUTHmVSlzkUFv1oLUTbMBE-tQiz2aMhaFJ0hyphenhyphenCIlZ0LckUT/s320/P1011629.jpg" width="240" /></a></div>Ja nii möödusidki meie selle reisi viimased hetked Austrias! Õige pea olime Saksamaal tagasi, kus võtsime suuna Lichtensteini lossi juurde. Kui juba Liechtensteini riigis käisime, siis tuli ju külastada loomulikult ka Lichtensteini lossi! Seda enam, et viimane jäi meile peaaegu ette teel Stuttgarti. Loss on äärmiselt pisikene. Asub kõrgel mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade all laiuvale linnale. Hetkel eraomandis olev loss ehitati vanast, esialgsest lossist, millest hetkel säilinud vaid varemed, 500 meetri kaugusele, 1840.-1842. aastal ühe vahepealsema 14. sajandil ehitatud lossi müüridele. Nagu ikka keskaegseid losse, on praeguse lossi eelkäijaidki, vallutatud, põletatud, maatasa lammutatud ja jälle üles ehitatud. Hilisemal ajal oli Lichtensteini loss kasutusel vaid jahilossina. Gooti stiilis loss on sarnane Saksamaa uhkeima ja suursuguseima Neuschwansteini lossiga, mis ei asu siinsest piirkonnast sugugi kaugel. Isegi mõtlesime seda külastada kuni uurisin pileti hinda, mis praegusel tippperioodil oli 68 eurot inimese kohta giidiga tuuril. Lictensteini lossi pääsesime 12 euro eest, mis kõneles igal juhul just selle külastuse poolt. Pileteid ostes ütles piletimüüja meile, et ekskursioon on saksa keeles ja andis kaasa inglise keelse brožüüri, kus pidi olema kogu räägitav jutt kirjas. Natukene pidime ootama järgmise ekskursiooni alguseni. <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvfKyD1Z8MGLHIB7FemjnsHaUQvQtw5P67q7Al6HZCX5zaXDenhhPoBxz3vd8RmKgPgzrG8-C0EMjAh1GNhp5w7hlxncnd1uTS79MyhzcGS9h92VBTREeWfeAApoddrVoTajOeDDRwoP1k283cqN7MxAsVcZw_LrCNOx3mxzUuDDSEMNvuFhNT7rS_xnRq/s4608/P1011625.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2689" data-original-width="4608" height="187" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvfKyD1Z8MGLHIB7FemjnsHaUQvQtw5P67q7Al6HZCX5zaXDenhhPoBxz3vd8RmKgPgzrG8-C0EMjAh1GNhp5w7hlxncnd1uTS79MyhzcGS9h92VBTREeWfeAApoddrVoTajOeDDRwoP1k283cqN7MxAsVcZw_LrCNOx3mxzUuDDSEMNvuFhNT7rS_xnRq/s320/P1011625.jpg" width="320" /></a></div>Lossi hoovi ja territooriumile iseenesest pääseb vaid 4 eurose piletiga. Sellega aga lossi siseruumidesse ei pääse. Meie tuuri alguseks oli giidini jõudnud juba info neljast saksa keelest mitte aru saavast huvilisest. Ja kuna giid rääkis ise väga head inglise keelt, siis rääkis ta spetsiaalselt meie jaoks siiski ka inglise keeles teist korda sama jutu. Õnneks ükski teine turist ei pahandanud pikemaks veninud ringkäigu pärast. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kuid lossi interjöör oli väga kaunis - maalitud seinad, laemaalid, vitraažid, vaibad jne. Lossis oli väike, aga suursugune, relvakogu. Kusjuures täiskomplektis samurai riietus koos relvastusega 16. sajandist. Üks lossi omanikest oli olnud reisimise ja relvahuviline. Oli ka mitu kunagistele lossiomanikele valmistatud raudrüüd. Lossi nimi ei ole aga tulnud sugugi mitte seosest lähedal asuva riigiga vaid hoopis lossi torni ehitusmaterjalist. Valge kivi lihtsalt särab päikese käes heledalt!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc9aP4Sx41nVQNJPxb00bSWz7a1ltJpXWN1ifxc3GZFZuxirCK8MyxgNdKbvHYTASOakCp7z1MRmr2PyZ9KIV4lkehvvHSPbGVmmxqGx3jT6U_xqdqkx4oHFJ_VHPuSe6MpV9WUORW9zJMftJSLQXFky-K7LwpQToqpHhNOi19aIxjoVmrs4kn65rJ8Svj/s4608/P1011615.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2737" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc9aP4Sx41nVQNJPxb00bSWz7a1ltJpXWN1ifxc3GZFZuxirCK8MyxgNdKbvHYTASOakCp7z1MRmr2PyZ9KIV4lkehvvHSPbGVmmxqGx3jT6U_xqdqkx4oHFJ_VHPuSe6MpV9WUORW9zJMftJSLQXFky-K7LwpQToqpHhNOi19aIxjoVmrs4kn65rJ8Svj/s320/P1011615.jpg" width="320" /></a></div>Päev hakkas läbi saama ja meil aeg suunduda Stuttgarti, kus tänase öö plaanisime veeta, et olla homme kohe juba suhteliselt lähedal Porsche muuseumile. See oli nüüd siis see osa reisist, mis Karli kõige rohkem kõnetas. Hotell oli meil selline tagasihoidlik. Kaks tuba: üks mulle ja Katariinale ja teine Karlile ja Eliisabetile. Kummaliselt pidin vastuvõtus maksma kaks korda. Administraator väitis, et pole võimalik tasuda kahe toa eest kokku 100 eurot. Pidin tegema kaks makset. Kõigepealt ühe toa eest 50 eurot ja siis teise toa eest 50 eurot. Arvan, et pigem oli asi siiski administraatori oskustes, kui pangaterminaali võimalustes. Aga makstud saime lõpuks, toad kätte ka. Meie ja Katariina tuba oli suhteliselt hea. Karli ja Eliisabeti oma sugugi mitte. Panime asjad tuppa ära ja läksime õhtusöögi kohta otsima. Valikus jäi sõelale kaks kohta, mille vahel valik suhtelistelt keerukaks osutuks. Üks oli kallim ja selline mõnus koht. Teine oli odavam ja väga lihtne kebabirestoran.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Valiku tegime viimase kasuks. Aga pean ütlema, et söök oli suurepärane. Liiga palju oli seda ainult! Poest ostsime hommikusöögiks mahla. Eliisabet tuli meie tuppa enne magamaminekut veel duśśi alla. Raha kulutasime täna järgmiselt: minu pilet Krippenmuseumis 4 eurot, parkimine Bodensee ääres 2 eurot, Lichtensteini loss külastus 12 eurot inimese kohta, hotell kaks tuba kokku 100 eurot, õhtusöök 44 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 205 eurot.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-34928756958643172042023-10-04T13:14:00.008-07:002023-10-05T00:50:40.412-07:00AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 6. päev<div style="text-align: justify;"><b>KUUES PÄEV - 2. august 2023</b></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpjDZFdxRsnnTh33Cqh735bVQz1L-SbHfSW56Q1u_MzJX-jzjOrdzS4ZV9lxI15kVA5qlbWjkzylZpByfR7vdqXGMyU0mGGtrv4mqPtsYU0kUFvrIfxlRttuSDjDRjL46EK6gqwaCUzKCVwymibpEeLloM_7ItCj3JpyKohc_7QPCnf1rOZgYAxFjvhkRR/s4608/P1011311.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3100" data-original-width="4608" height="215" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpjDZFdxRsnnTh33Cqh735bVQz1L-SbHfSW56Q1u_MzJX-jzjOrdzS4ZV9lxI15kVA5qlbWjkzylZpByfR7vdqXGMyU0mGGtrv4mqPtsYU0kUFvrIfxlRttuSDjDRjL46EK6gqwaCUzKCVwymibpEeLloM_7ItCj3JpyKohc_7QPCnf1rOZgYAxFjvhkRR/s320/P1011311.jpg" width="320" /></a></div>Täna plaanisime avastada osakest Śveitsist! Eliisabeti soov sellel reisil oli matkata mägedes nii Austrias kui Śveitsis. Meie eelmisel autoreisil Balkani maadesse meeldisidki talle kõige rohkem need päevad, kus me Montenegros ja Serbias mägedes matkasime. Meie eilsel matkal Liechtensteinis ilmutas muidugi temagi kõikehõlmavat laiskust. Tänane hommik tervitas meid aga kõikehõlmava vihmasajuga. Taevas oli hall ja vihm tundus lõputu! Kuigi usaldades ilmateadet, pidi meid täna ees ootama reisi ilusaim ilm!? Aga nagu klassikud on öelnud: on nagu on ja tuleb, mis tuleb! Meil polnud paremat ilma hetkel kuskilt võtta ning pidime oma plaanid teoks tegema sellega mis antud. Tegime kaasa taas mõned võileivad ning hallis vihmasajus asusime Śveitsi poole teele. Täna kolmekesi, sest Katariina jäi õppima. Mõni eriti laisk üliõpilane peab kahjuks keset suvegi koolitöid tegema. Tegelikkuses asi siiski nii hull pole - tal vaja oma bakalaureuse töö jaoks kirjutada luuletused, aga inspiratsiooni leidmine ühel luuletajal ei pruugi olla sugugi lihtne.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVzrJGHV6sLvhqqflV3zxPXeBKVpbn1ZZ-Eb2NeN2GRFBLE_4NfitnukZFxz1c8GxcHUr_nvefrfAO8kkoPnEBJUzJocOMMh9cXOpHxPwg3YGSKfvhyphenhyphenRFYuE_xVXMLK2Mzy6LJ6eYTSp-pd8iG0I1VL0c__raac9nwhl_yP10OfIImRGHZafVEgcllxG-I/s4608/P1011332.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2737" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVzrJGHV6sLvhqqflV3zxPXeBKVpbn1ZZ-Eb2NeN2GRFBLE_4NfitnukZFxz1c8GxcHUr_nvefrfAO8kkoPnEBJUzJocOMMh9cXOpHxPwg3YGSKfvhyphenhyphenRFYuE_xVXMLK2Mzy6LJ6eYTSp-pd8iG0I1VL0c__raac9nwhl_yP10OfIImRGHZafVEgcllxG-I/s320/P1011332.jpg" width="320" /></a></div>Mägedes oli vihmaga päris kehv sõita, aga kui juba otsapidi Śveitsis olime, hakkas sadu järele andma ja jõudes esimesse sihtkohta ehk pisikesse Appenzelli linna, tuli päikegi lõpuks välja. Appenzellis (tegelikult kogu siinses piirkonnas) on väga tugevad rahvuslikud traditsioonid ja äärmiselt puhas looduskeskkond. Ilmselt on need ka põhjused, miks tulevad siia turistid. Ja siis need alpilinnakeste maalitud majad! Meie sattusime siia siiski kõige enam asukoha tõttu: see Śveitsi kirdenurk jäi meie asukohale kõige lähemale. Appezellis on siiani säilinud linna keskväljak <i>Landsgemeindeplatz</i>, kus toimub regulaarselt igal aprilli viimasel pühapäeval kantonite (regionaalne üksus) rahvahääletus. Hääletus toimub lihtsa käetõstmise meetodil ning hääletamisele pannakse rahvast puudutavad regionaalsed küsimused. Appenzellis loeb tõesti rahva hääl! Traditsioon on säilinud 14. sajandist peale, kus mõõkadega ehitud mehed kogunesid oma arvamuse avaldamiseks. Ja just nimelt mehed: naistel ei olnud kuni 1990ndate aastateni õigust kantonivalimistel hääletada.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTeeGzvq9xyqm-mRLZpAc-__CpexYc7H6h4pQJijYgtkJrvzbrjuy4GOmbo7ez_FmYZvFRa3mL3_kU2NMXcWLve_ddOVt-0btrn15G-ZRYI04PrfAat_qp27ZFTlQyYjnij9wKR6RgTH9gGAhqucAwGye5kWertBnzh-XLxVbGVAzJGsAXXL19pXXm11Me/s4608/P1011349.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2757" data-original-width="4608" height="191" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTeeGzvq9xyqm-mRLZpAc-__CpexYc7H6h4pQJijYgtkJrvzbrjuy4GOmbo7ez_FmYZvFRa3mL3_kU2NMXcWLve_ddOVt-0btrn15G-ZRYI04PrfAat_qp27ZFTlQyYjnij9wKR6RgTH9gGAhqucAwGye5kWertBnzh-XLxVbGVAzJGsAXXL19pXXm11Me/s320/P1011349.jpg" width="320" /></a></div>Jalutasime selles maalitud fassaadidega majadega linnas ringi - olid tõesti kaunid majad. Eriti ilusa ja uhke maalinguga oli Raekoda, mille kõrval pisikeses puumajas asub Appenzelli muuseum ja infopunkt. Meie läksime infopunkti, et uurida täpsemalt võimalusi minemaks Śveitsi selle piirkonna kõrgeima mäe Säntise otsa. Minu mõte oli sõita köisraudteega üles ja matkata siis alla tagasi. Aga tahtsingi üle küsida, et kas see ka reaalne on elementaarsema varustuseta nagu matkasaapad? Infopunkti töötaja oli igal juhul veendunud, et mitte mingil juhul!!! Et sinna mäkke ikka korralike matkasaabasteta ei lähe. No ma olin ikkagi natukene skeptiline alguses. Vähemalt selles osas, mis isiklikult minusse puutus.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK9xS-T34LQbX0hTElhyphenhyphenbK__1G_9FlBP-wrefikkGtIhw_4yYpcvPIvhKcrVQod-mVgxsCFLlbuwTnmFEnUsTlY8xbuAUCtsk94bV5R9XuqBGo8lWsO-E1TRW9VVCL5y1o62asiW0ylb-vgmRzttTrA0cj-hBzjChzdvM6FJgiOOFfxBrvqbSn3GtxXCwh/s4608/P1011379.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2622" data-original-width="4608" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK9xS-T34LQbX0hTElhyphenhyphenbK__1G_9FlBP-wrefikkGtIhw_4yYpcvPIvhKcrVQod-mVgxsCFLlbuwTnmFEnUsTlY8xbuAUCtsk94bV5R9XuqBGo8lWsO-E1TRW9VVCL5y1o62asiW0ylb-vgmRzttTrA0cj-hBzjChzdvM6FJgiOOFfxBrvqbSn3GtxXCwh/s320/P1011379.jpg" width="320" /></a></div>Saime juhised kuhu peame täpselt sõitma, et jõuda Säntise jalamile tõstuki juurde ning asusime teele. Säntise tipp asub Alpsteini massiivis ning on oma 2502 meetriga mäestiku kõrgeim. Teele jäi meile maaliline Urnäschi küla, mida meil samuti plaanis külastada. Aga jätsime selle siiski tagasituleku ajaks. Kõigepealt mägi! Teel ülespoole avanesid nüüd meile tõesti need kõige tüüpilisemad ning maalilisemad alpimaastikud. Minul on olnud õnn neid imetleda palju Alpides ronides. Karl on käinud korduvalt Alpides nii Śveitsis kui Prantsusmaal lauatamas. Seda siis talvel. Suvised vaated olid tal nägemata. Eliisabet polnud varem aga nii kõrges mäestikus üldse käinud. Muidugi väga kõrgele minnes kaovad sellised maalilised rohelised vaated ära asendudes lume ja jääga, aga needki on nauditavad. Üks kaunimad päikesetõuse on jäänud mulle meelde näiteks Mont Blanc´il ühel hommikul kella viie ajal. Samas muidugi üks külmemaid!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFQtJhaH_DeNXVWMBuw9k6Gu44ISkbguhp9LP9XtMJ9cunNJ_v832CqwABkcr_3u1yPr7WFDnmpHh-5NRXpxvdpz0ojOWdPOVNC7c5XejeGfLGeDhbT0uXPvcrjFDaHFn9n0zht9DnHkAFWNQzQFhPf-jdqbfcGbKI5wrqZUVoYFJjFom5J_PRfDULFn-3/s4608/P1011377.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2649" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFQtJhaH_DeNXVWMBuw9k6Gu44ISkbguhp9LP9XtMJ9cunNJ_v832CqwABkcr_3u1yPr7WFDnmpHh-5NRXpxvdpz0ojOWdPOVNC7c5XejeGfLGeDhbT0uXPvcrjFDaHFn9n0zht9DnHkAFWNQzQFhPf-jdqbfcGbKI5wrqZUVoYFJjFom5J_PRfDULFn-3/s320/P1011377.jpg" width="320" /></a></div>Tõstukid lähevad üles mäkke iga poole tunni tagant. Ostsime piletid ära ja pidime umbes 15 minutit ootama. Piletihinnad on muidugi üüratud! Ja ootamatult selgus, et mina kui üliõpilane, sain kõige odavama pileti 34 euro eest. Karli ja Eliisabeti piletid maksid kumbki 58 eurot! Eliisabet ei võtnud oma õpilaspiletit lihtsalt kaasa!!!? Aga no kui me muidugi sinna tõstuki peale saime ja üles hakkasime sõitma, siis need vaated olid loomulikult võrratud. Ilm oli läinud väga ilusaks, mistõttu saime segamatult nautida ning pildistada. Üllatavalt oli enne päris üles jõudmist peatus: mõned, välimuselt eluaegsed ning sitked matkajad korralikus varustuses, läksid seal maha. Ilmselt oli seal mingi matkaraja algus. Meie sõitsime aga päris üles välja. Gondlist väljusime uhkesse hoonesse, mistõttu kohe ei saanudki aru, milline meeletu tuul siin mäe otsas oli!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggf-LIBBojdpB1PoNpM8J3SUQ4zt6SWRWv8sOn6DkYeXautIuB5EvIWS1TS5chWDJwyFXZX9Wm6yI5CLJrpRYJW4ML70w_oaUdZC6jZGYfAmdra3I7Hho4u6urNAmBcQqOZeJNPQhOFPHUOmLvuIcKfFqWI5u7MzSkOh8cdjlbNPwYoLovT0ENLr-3cqPJ/s4608/P1011397.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2629" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggf-LIBBojdpB1PoNpM8J3SUQ4zt6SWRWv8sOn6DkYeXautIuB5EvIWS1TS5chWDJwyFXZX9Wm6yI5CLJrpRYJW4ML70w_oaUdZC6jZGYfAmdra3I7Hho4u6urNAmBcQqOZeJNPQhOFPHUOmLvuIcKfFqWI5u7MzSkOh8cdjlbNPwYoLovT0ENLr-3cqPJ/s320/P1011397.jpg" width="320" /></a></div>Kui siis päris õue astusime pidi tuul minema viima esimese hooga! See oli tõesti nii tugev, et isegi kohal seismisega oli raskusi. Rääkimata käimisest. Kohe kui ühe jala astumiseks üles tõstsid, oli selline tunne, et tuul viib minema. Kõikide inimeste liikumine nägi kõrvalt vaadates äärmiselt kummaline ja naljakas välja. Kõik üritasid ennast väga raskeks teha ja hästi maad ligi hoida. Samas pidi treppidest üles ronima. Sest see päris tipp oli natukene veel edasi. Kuidagi jõudsime sinna. Osad inimesed siiski loobusid: see meeletu tuul ikka ehmatas ära ja kiiresti suunduti tagasi maja kaitsvasse varju. Aga vaated siin olid imelised! Säntise tipust avanevad vaated põhja pool Bodeni järve ja Schwarzwaldini ning Glaruse Alpideni lõunas. All turnivat matkarada vaadates ja mõeldes tänasele meeletule tuulele, ei tundunud enam tõesti hea mõte lühikeste pükste ja tossudega alla minemine.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRCzrj_mPgN8ThNDzPAPWGo2xhhH2eE4byhDMAnrpimvv6yTfnyExFUQ5TG280tpctIxEegemfrFCeDbH6pd7anGztV6XG3av1IuWHrnTTf_eShPhv9onpSKE3xzfkNlnOqvdg8j8-8e08H3ZVFpRs6IwiiYRP-6mUsz4HdHCmfPkBjtkZEuUVQ5SVzVKg/s4608/P1011385.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2898" data-original-width="4608" height="201" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRCzrj_mPgN8ThNDzPAPWGo2xhhH2eE4byhDMAnrpimvv6yTfnyExFUQ5TG280tpctIxEegemfrFCeDbH6pd7anGztV6XG3av1IuWHrnTTf_eShPhv9onpSKE3xzfkNlnOqvdg8j8-8e08H3ZVFpRs6IwiiYRP-6mUsz4HdHCmfPkBjtkZEuUVQ5SVzVKg/s320/P1011385.jpg" width="320" /></a></div>Karl turnis muidugi mõnuga vinges tuules mööda kaljusid! Poseeris siin ja seal. Fotod saime ägedad. Aga mingi aja pärast hakkas see tuul liiga tegema - nii kõva tuul pani minul igal juhul pea huugama. Ega me hästi valmistunud selliseks kohaks ei olnud. Tegimegi veel viimased poseerimised ja läksime meiegi sisse tagasi. Sees selgus, et hoones on ka päris suured näituseruumid. Käisime needki läbi. Siis leidsime mõnusalt paar lauda ja istusime oma lõunasööki nautima. Kaasa võetud võileivad tundusid täna eriti head millegipärast. Saime oma lõuna söödud ja käia korraks ka kõrval asuvas turistipoekeses. Uuesti tõstuki peale ja taas mäest alla. Alla sõites olid kohati need vaated veelgi ilusamad võrreldes üles minekuga. Valisingi teadlikult meile kohad teisele poole alla sõites.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgbcfQWtEGKtNdjexQl8eK08zk7LNsahg2EsaRG2-5K3nb6dhhbvxbNIL2xKO9qcB-FwnWDvJ9Nkb480F4fsae0RQpvEy2MqwViCCYBHOYe0SNOnbplyBeP7j3t8b3-AswwK2SUHU-E-hrIq-MXjtNyGLsVxpT0XeQmz-UHAR8sWlytKiKzDRzKzhCtI8K/s4608/P1011452.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3026" data-original-width="4608" height="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgbcfQWtEGKtNdjexQl8eK08zk7LNsahg2EsaRG2-5K3nb6dhhbvxbNIL2xKO9qcB-FwnWDvJ9Nkb480F4fsae0RQpvEy2MqwViCCYBHOYe0SNOnbplyBeP7j3t8b3-AswwK2SUHU-E-hrIq-MXjtNyGLsVxpT0XeQmz-UHAR8sWlytKiKzDRzKzhCtI8K/s320/P1011452.jpg" width="320" /></a></div>Sõitsime tagasi Urnäschi. Pisikene alpikülakene muljetavaldavate lillepottidega akendel. Nagu piltpostkaart alpimaastikelt. Meie läksime Brauchtummuseumi. Muuseumis on vanade piirkondlike talumajade taastatud interjöörid, rõivad ja käsitöö. Samuti suur Alpi kellade kogu. Need on siis need kellad, mida kariloomad siin kaelas kannavad. Nendel kelladel on aga peale looma asukohast märku andmise väga suur vanadesse rahvatraditsioonidesse kuuluv tähendus ning nad on seotud paljude just siinse piirkonna iidsete kommetega. Muuseumis oli väga tore piletimüüja! Vanem proua, kes rääkis ainult saksa keeles, kuid kõik jutud saime räägitud. Minu ammu unustatud saksa keel on hakanud siin oldud aja jooksul vähehaaval meelde tulema. Põhiliselt soovitas ta meil vaadata dokumentaalfilmi Alpenzelli piirkonna vanadest rahvakommetest. Leppisime kokku, et ta paneb meile 30 minuti pärast valmis inglise keelse filmi.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0F9LPbKY4QHG2uAI8qZKVDigZ1Cub-MhI386GHWl9mdvFhNHiFozS1Jsf23eAu4sAhalvRX7_5wcG7JUxdzQf4uUA9BIvDOObJe1iy9y63IhXGNcHNMgag3kpfUGpiXEGAT-_plJKxb7zl3jFVpEgoCKLHuE8UDAcGB36e64HBeWAlMLmRTfwL9IiTfXK/s4608/P1011455.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2710" data-original-width="4608" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0F9LPbKY4QHG2uAI8qZKVDigZ1Cub-MhI386GHWl9mdvFhNHiFozS1Jsf23eAu4sAhalvRX7_5wcG7JUxdzQf4uUA9BIvDOObJe1iy9y63IhXGNcHNMgag3kpfUGpiXEGAT-_plJKxb7zl3jFVpEgoCKLHuE8UDAcGB36e64HBeWAlMLmRTfwL9IiTfXK/s320/P1011455.jpg" width="320" /></a></div>Aga juba 10 minuti pärast tuli käbe vanaproua joostes üles ja teatas meile, et tal on kõik nüüd filmi vaatamiseks valmis. Kiirustasime siis alla tagasi. Film rääkis Alpenzelli vanadest traditsioonidest, mida siiani vapralt ja suure uhkusega au sees hoitakse ning järgitakse. Śveitslastele meeldivad väga suured ja lärmakad festivalid ning pidustused uhkete kostüümidega. Just nende juurde kuuluvadki need lehmakellad. Ja kellasid kannavad endiselt osad siinsed lehmad. Paljudel rahvafestivalidel on paganlikud juured. Eriti neil, mis kuulutavad kevade tulekut. Samas lugesin ühte arvamust, mis selle ümber lükkas ning seostas nimetatud vanu kombeid hoopis Rooma impeeriumi ja tolle vanade rahvakarnevalide (vastlapäeva) traditsiooniga. Selle poolt räägib fakt, et vastlakarneval elab Itaalias väga jõuliselt tänaselgi päeval. Kogesime seda Katariinaga eelmisel kevadel Napolis. Võta siis kinni, mis see päriselt õige on!? Mägikülades peetakse rahvapidustusi spetsiaalselt lehmadegi auks, tähistamaks kevadist ja sügisest karja ajamist - karja ajamist üles mägedesse või sealt tagasi külasse. Maikuus on ka näiteks lehmavõitluse meistrivõistlused!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFA_A7Nk5J-uReE0ilx1BfCxcoDoDyhtFqGY1urvMIVTzGnvNzlwScRTxOFvMnzwp9k3Mud1ZS_CmS3xAJGMWmh7LxOGCaEAXz12y0yEUl9yPXp1T2feulAC9iCVb3ihhOz8XJPtLxEoaqRPNC8-rqca8h_gj46MQ-Gco25oPAufqszGVdTfGCtvy40ZBm/s3422/P1011454.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2488" data-original-width="3422" height="233" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFA_A7Nk5J-uReE0ilx1BfCxcoDoDyhtFqGY1urvMIVTzGnvNzlwScRTxOFvMnzwp9k3Mud1ZS_CmS3xAJGMWmh7LxOGCaEAXz12y0yEUl9yPXp1T2feulAC9iCVb3ihhOz8XJPtLxEoaqRPNC8-rqca8h_gj46MQ-Gco25oPAufqszGVdTfGCtvy40ZBm/s320/P1011454.jpg" width="320" /></a></div>Mitmeid tavasid peetakse tänapäeval siiski kergelt öeldes natukene kummaliseks nagu näiteks laste suitsetamist, juba mainitud vabas õhus hääletamist ja lehmadele pühendatud tseremooniaid ning enamus pidustustega kaasnevat lärmi, milles kõige olulisemal kohal taas need lehmakellad. <i>Funkensonntag</i>´i ehk sädemepühapäeva tähistatakse tuhkapäevale järgneval pühapäeval ning sellega aeti minema talv. Peo tipphetk on <i>Funkebaabe -</i> ilutulestikuga täidetud nukk asetatakse traditsioonilisele jaanitule kohale, et sellega talv minema hirmutada. Kui nukk plahvatab ongi talv väidetavalt oma otsa leidnud! Külad võistlesid omavahel selles, kes suudab suurema ja uhkema lõkke teha (tänasel päeval on loomulikult kehtestanud sellele piirangud). Lõkke jaoks kasutatava puidu pidid korjama kohalikud poisikesed. Ning päeva tegevuste seotus tule ja sädemetega on andnud ilmselt ka aluse poiste suitsetamise julgustamiseks sellel päeval, mida aktsepteeritakse kusjuures tänase päevani. <i>Funkensonntag</i> hõlmab endas lisaks <i>Funkebaabele</i> tõrvikuparaadi, ilutulestikku ning spetsiaalse küpsetise <i>"Küechle"</i> jagamist kostümeeritud naiste poolt. <i>Funkensonntagi</i> tähistatakse ka Liechtensteinis.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_9gKbqG-ZsCgVsWa327NzjVCME0YmaRVIRCOCfplEdxteDdWCVAgUEM0jK4q44d_U_hvWFNeyPtWWtYdqyuBicTfs8yII3HfFexlF9UVPIrZsPr1FBapt_oWZ8E1XFGoP2XfibQxBSLTsxzClg4mRO7q29OP-QyZvm7ygS6tHmhvpK5Da8TxV4m61m0Fs/s1104/07fc65b6d1ffcff22920b00a89a9e434.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1104" data-original-width="736" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_9gKbqG-ZsCgVsWa327NzjVCME0YmaRVIRCOCfplEdxteDdWCVAgUEM0jK4q44d_U_hvWFNeyPtWWtYdqyuBicTfs8yII3HfFexlF9UVPIrZsPr1FBapt_oWZ8E1XFGoP2XfibQxBSLTsxzClg4mRO7q29OP-QyZvm7ygS6tHmhvpK5Da8TxV4m61m0Fs/s320/07fc65b6d1ffcff22920b00a89a9e434.jpg" width="213" /></a></div>Järgmine natukene veider ja jube traditsioon on uusaasta tähistamine, mis samuti pärineb paganlikest aegadest. 31. detsembril ja uuesti 14. jaanuaril (vana kalendri järgi uusaasta) peidavad kohalikud põllumehed end jubedate ja veidrate maskide taha ja riietuvad paganliku välimusega okstest, lehtedest, samblast ja muudest looduslikest materjalidest valmistatud kostüümidesse kandes kaelas hiiglaslikke lehmakellasid. Et siis meenutada vaime... nimetatakse neid mummeriteks. Kellad helisevad (loe: teevad kohutavat lärmi), kui mehed oma külas ukselt ukseni käivad, aeglasel ja kummituslikul moel joodeldades, soovides naabritele head uut aastat. Samas peab märkima, et osad mummerid ei riietu mitte koledatesse kostüümidesse, vaid vastupidi väga kaunitesse rahvarõivaste sugemetega värvilistesse sametrõivastesse, millede põlvpükste juurde käivad lumivalged põlvikud. Mõned mehed riietuvad ka naisteriietesse. Aga nendegi kostüümide juurde käivad jubedat häält ja kära tegevad lehmakellad. Maailma eri paigus on võimalik leida mitut eri tüüpi joodeldamist, kuid see, mida tehakse Appenzelli piirkonnas uuel aastal on eriti jube ja külmavärinaid tekitav. Kellel nüüd huvi tekkis, siis külastage vana-aasta öösel Urnäschi ning seal võib kindlasti nii mõndagi huvitavat ja põnevat kohata! Kuna praegu siiski suvi, siis õnnestus kõik neid pidustusi vaid filmilindilt näha: sellele vaatamata olid need äärmiselt muljetavaldavad ning võimsad. Foto pidin laenama olude sunnil internetiavarustest.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtU2352BQeM2Oplj1kCFJLs4-QoypSJiOVqQREOSpPIlXVkB05mTxxaxjZmuSbo6M7jBKZ3Qh2cZpQsYFkLHLVGuTU6SPy7y7z6h8_j-TqMO41BHfDGoKtRMCYLY_KxUh8GCNU3geeEN-vBMWm5Ky1jn-QZRqXry2mkwfiZVdI-nhbPhNOKcUjnMzligrf/s4608/P1011484.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3075" data-original-width="4608" height="214" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtU2352BQeM2Oplj1kCFJLs4-QoypSJiOVqQREOSpPIlXVkB05mTxxaxjZmuSbo6M7jBKZ3Qh2cZpQsYFkLHLVGuTU6SPy7y7z6h8_j-TqMO41BHfDGoKtRMCYLY_KxUh8GCNU3geeEN-vBMWm5Ky1jn-QZRqXry2mkwfiZVdI-nhbPhNOKcUjnMzligrf/s320/P1011484.jpg" width="320" /></a></div>Pärast sellist toredat muuseumi- ja filmielamust sõitsime Herisausse, mille puhul on tegemist juba väikese mägilinnakesega. Siingi olid mõned vanad ja huvitavad maalitud majad. Aga linn ise suurem ja avaram näiteks Appenzelliga võrrreldes. Otsisime siit mõnd toredat ja mõnusat kohvikut, kus saaks üht head kohvi nautida. Otsida me ju võisime, aga ei leidnud me mitte midagi! Isegi tark mees taskus Google ei aidanud hädast välja. Hakkasime siis lõpuks Austria poole tagasi sõitma, lootes, et jääb tee peale mõni imelise vaatega kohvik. Olles mõnda aega sõitnud, saime aru, et nii me vist jäämegi ilma tänasest kohvikust. Karl pani nüüd ikkagi Googli kohvikut otsima ning seekord leidiski ta neid kohe päris palju. Kuigi kahjuks enamus neist osutus suletuks!? Siin on vist tõesti selliselt, et põhihooaeg on tegelikult talvel. Või oli see seotud hoopis eilsete suurte pidustusega riigi sünnipäeva puhul.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDSixs-YKFsFcGdu6vQ8O45ZsMvM-iVypxdXSWBDVL_5UnuFmgAhn88h7-rVMpZxd-NDcYC2KhnB8A2JOSbu-hIglnaOckMyjFHdTpDZG1aelOIn18NL1m0QPbm4xHjEeI79f4CHumkve1PWgOHl4Am0uc22ZlocAuwT5U9VF_lWnqXbFwgZDJwmhjivsu/s4608/P1011499.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2737" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDSixs-YKFsFcGdu6vQ8O45ZsMvM-iVypxdXSWBDVL_5UnuFmgAhn88h7-rVMpZxd-NDcYC2KhnB8A2JOSbu-hIglnaOckMyjFHdTpDZG1aelOIn18NL1m0QPbm4xHjEeI79f4CHumkve1PWgOHl4Am0uc22ZlocAuwT5U9VF_lWnqXbFwgZDJwmhjivsu/s320/P1011499.jpg" width="320" /></a></div>Lõpuks siiski leidsime ühes imepisikeses külakeses või linnas, mine nüüd võta kinni, mis see täpselt oli, pisikese kohaliku pagaritöökoja. Küla või linn koosnes kirikust, paarist poest, imepisikesest purskkaevuga keskväljakust ja elumajadest nende ümber. Müüja inglise keelt ei rääkinud ja kuni mina oma unustatud saksa keeles sõnu ritta seadsin, jõudis tulla üks väärikas vanaproua, kes kõneles väga head inglise keelt. Edastas kõik meie soovid ja küsimused, meie põhiline soov oli võimalus istuda väljas, millele müüja vastas väga rõõmsalt "jaa", aga kuna me väljas laudu ei näinud, siis arvasime, et ta ei mõistnud meid, müüjale. Selgus, et müüja mõistis meid küll ja laud, kus võisime istuda, oli nurga taga purskkaevu kõrval. Me lihtsalt ei näinud seda!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEOvYnXgmordWrMVexhadcyxL_O6zXin9bHThcSQ3RFskM4K1mqmo1W0nvCgy5c4Crm4E1aZQpIJ58-2JaO5Vy4ZCJiNa_JjvHLuCWpIZs0DLojtrgtmYXh3fAWnz_5Onr1RUWj5VDaasd6AF8GANgIoamfdoysfmMcn_0lozx10k8yhuFZV2yvKNfG5ZD/s4608/P1011518.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2895" data-original-width="4608" height="201" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEOvYnXgmordWrMVexhadcyxL_O6zXin9bHThcSQ3RFskM4K1mqmo1W0nvCgy5c4Crm4E1aZQpIJ58-2JaO5Vy4ZCJiNa_JjvHLuCWpIZs0DLojtrgtmYXh3fAWnz_5Onr1RUWj5VDaasd6AF8GANgIoamfdoysfmMcn_0lozx10k8yhuFZV2yvKNfG5ZD/s320/P1011518.jpg" width="320" /></a></div>Kohalik proua soovitas meil veel proovida siinse piirkonna traditsioonilist alpi juustu pirukat, mis pidavat viima keele alla! Loomulikult ei saanud me sellist soovitust eirata. Ja juustu valmistamine on üks selle piirkonna väga vanu traditsioone, millega jällegi seotud mitmeid kombetalitusi, aga las need olla... Tellisime pirukad, Karlile ja Eliisabetile kohvid ja mulle ühe kohaliku külma õlle. Istusime kui paradiisis! Ilm oli pöördunud 180 kraadi - hommikusest lausvihmast oli saanud kõikehõlmav päikesepaiste ja tegemist oligi meie reisi kõige ilusama ilmaga päevaga! Nautisime kõike seda ikka täiega. Kui tagasi hakkasime sõitma sai rooli istuda Karl. Olime leppinud kokku, et täna siis võtan mina selle ühe õlle kohvikus ja Karl teeb sama järgmisel korral. Ette ruttavalt võin öelda, et sellise nauditava võimaluseni me kahjuks rohkem ei jõudnudki.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasime täna tõstukile Säntise otsa 150 eurot, kohvikus 22 eurot ja bensiini ostsime 81 eurot eest. Kokku 263 eurot.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-63060218756164236512023-09-25T05:38:00.006-07:002023-09-25T12:52:24.430-07:00AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 5. päev<b>VIIES PÄEV - 1. august 2023<br /></b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip2dYbYWDe45DsbBQirwmjfjR0g_rd_iDgV1TyItmdDDT-uvU7btekqdKPXt_36TAfBcq1kgIX77TOYfKecmWUVfZwS5QKFt3rOgFOnPjMtCQFbs0fgMxTB9YfwatQp38YJL3y6teDcCcPJ1d1BWv0JtZ6E5-xdfYWRYUinvfipfVtMKCLTKItjn-3kv4k/s4608/P1011226.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2882" data-original-width="4608" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip2dYbYWDe45DsbBQirwmjfjR0g_rd_iDgV1TyItmdDDT-uvU7btekqdKPXt_36TAfBcq1kgIX77TOYfKecmWUVfZwS5QKFt3rOgFOnPjMtCQFbs0fgMxTB9YfwatQp38YJL3y6teDcCcPJ1d1BWv0JtZ6E5-xdfYWRYUinvfipfVtMKCLTKItjn-3kv4k/s320/P1011226.jpg" width="320" /></a></div>Täna hommikul magasime kõvasti kauem kui tavaliselt. Karl vedas lausa poole kümneni välja. Aga siis pidime ta ikkagi sööma kutsuma. Sain kohe päris pliidi peal putru keeta. Sai hea ilmselt, sest väheks jäi. Toas (tegelikult on meil vist ikkagi lausa korter) oli meil ka mingisugune kohviautomaat, millest saime pika pusimise peale (kui suutsime kapslid õiget pigi õigesse auku toppida) isegi kohvi kätte. Kohv, kusjuures, oli väga maitsev! Tegime lõunasöögiks kaasa võileivad ning meid ootas Liechtenstein! Pisikene Liechtensteini Vürstiriik on üks Euroopa kääbusriikidest. Riigi pindala on 160 ruutkilomeetrit ning rahvaarv umbes 39 000. Just Liechtenstein oli minu põhiline eesmärk sellel reisil olles üks minu poolt veel külastamata Euroopa riik. Pärast tänast päeva on mul siis käimata veel Monacos ja Andorras.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyg3sK-Xu_yPBC4muO8aoFozv3TCShHPLx_5RqBk-Lue9c_XAKDordIk8Sefh3xEYCyu8-4KAMAEbipaT9BYb2_GQNHZO0S3ujkau4rS1JGoovSFdP6bwQlEjFnovk0F2Hk3cxnfQmly2eEqdvFC8C-FpbEzytYSflGr1IFe8ftbPRFoWYnFmlHdox3mrh/s4608/P1011193.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2646" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyg3sK-Xu_yPBC4muO8aoFozv3TCShHPLx_5RqBk-Lue9c_XAKDordIk8Sefh3xEYCyu8-4KAMAEbipaT9BYb2_GQNHZO0S3ujkau4rS1JGoovSFdP6bwQlEjFnovk0F2Hk3cxnfQmly2eEqdvFC8C-FpbEzytYSflGr1IFe8ftbPRFoWYnFmlHdox3mrh/s320/P1011193.jpg" width="320" /></a></div>Kogu maailma riikidest on Liectensteinist väiksemad vaid Vatikan, Monaco, San Marino, Tuvalu ja Nauru. Inimasustuse jälgi on siit aladelt leitud juba 5000 aastast eKr. Alates 15. aastast eKr sai Liechtensteinist Rooma riigi osa. Pärast Rooma impeeriumi lagunemist asustasid ala alemannid kuni 8. sajandil saadi osaks Frangi riigist. Keskajal valitsesid praeguseid Liechtensteini alasid paljud kuningad, krahvid ja vürstikesed. Tänane Liechtenstein koosneb Schellenbergi ja Vaduzi mõisatest, mille Johann Adam Andreas von Liechtenstein vastavalt 1699. ja 1712. aastal ostis. Vürstiriigi staatuse said need 1719. aastal. Üllatuslikult selgus uurides, et Liechtensteini puhul ei ole tegu pelgalt idüllilise Alpi aasadel paikneva riigikesega vaid ühe enim tööstuslikuma riigiga maailmas. Aga hääleõiguse said naised siin ikkagi alles 1984. aastal!!!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEix8nQuJ6Qg5gt25wXgclb02O8q3IbBFKjC5mZxmgyjNq_UadWnYEPgpJY8COj0MdaKVs0xExXkVzHwcnCHCRIwsaZk3JhKBASWzDshfjxdtQ_-MeLiHirI_7D1CecZ3-GgmYVH_zjEtIo6Q63ro1Rov8zoTCqfRnSQ-mUTSq0t2etU4ykku8x-3_ibkXf8/s4608/P1011210.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2636" data-original-width="4608" height="183" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEix8nQuJ6Qg5gt25wXgclb02O8q3IbBFKjC5mZxmgyjNq_UadWnYEPgpJY8COj0MdaKVs0xExXkVzHwcnCHCRIwsaZk3JhKBASWzDshfjxdtQ_-MeLiHirI_7D1CecZ3-GgmYVH_zjEtIo6Q63ro1Rov8zoTCqfRnSQ-mUTSq0t2etU4ykku8x-3_ibkXf8/s320/P1011210.jpg" width="320" /></a></div>Kui meie korteri juurest sõitma hakkasime uurisin kõigilt üle, kas ikka ID-kaardi võtsid kaasa kõik? Selguski, et Katariinal ja Eliisabetil ei olnud kaasas... jooksid siis järele. Õhtul hotelli tagasi jõudes avastasin muidugi, et kontrollides küll laste omasid, ei tulnud mul pähegi enda oma kontrollida ja nii olingi unustanud enda oma õhtul tööd tehes arvutisse ja seal ta kenasti oli veetnud terve päeva. Nii et, tegelikult sõitsin hoopiski mina kolme riigi vahet ilma ühegi isikut tõendava dokumendita. Õnneks ei tundnud keegi meie vastu huvi. Liechtensteini sõitmiseks pidime esmalt sõitma Śveitsi. Liechtenstein paiknebki Śveitsi ja Austria vahel olevas orus ning nendest kolmest riigist üleval paikneb vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel omakorda Saksamaa.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9vHBIxmh1Qd_xcyflYJW1K8wV56FA-GkQoDbTSVJ84EQLdgVH1WXi6NM5yOa2ZkG1qawsMQ007jpjA-u9jyd4pqFbQxqKadKDFnvzmWpei9vsTlVLsH3XprTsoa14jpJ9kPSbBV3J5nLgbm6YWc4ZdtDbKnj6XLB8rZOfITlycFKRFqEeNXvzUMHnI-g2/s4608/P1011202.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2883" data-original-width="4608" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9vHBIxmh1Qd_xcyflYJW1K8wV56FA-GkQoDbTSVJ84EQLdgVH1WXi6NM5yOa2ZkG1qawsMQ007jpjA-u9jyd4pqFbQxqKadKDFnvzmWpei9vsTlVLsH3XprTsoa14jpJ9kPSbBV3J5nLgbm6YWc4ZdtDbKnj6XLB8rZOfITlycFKRFqEeNXvzUMHnI-g2/s320/P1011202.jpg" width="320" /></a></div>Riigi kõige suurem tee läbib riiki piki põhja-lõuna suunda. Riigis on ka 9 kilomeetrit raudteed, mida haldab tegelikkuses Austria. Tolli haldab Śveits. Samuti on rahana käibel śveitsi frank. Ning postiteenuski on Śveitsi halduses. Liechtensteinil on siiski oma postmargid. On aga olemas päris oma Liechtensteini politsei, kus töötab 125 inimest. Kuritegevuse tase on üks madalaimaid maailmas. Vangla on sellele vaatamata siiski olemas, kuigi seal tihtipeale ei viibi mitte ühtegi kinnipeetavat. Kõik vangid, kelle karistusaeg on pikem kui kaks aastat, antakse üle Austriale. Sõjavägi puudub. Meie aga sõitsimegi alustuseks mööda seda põhja-lõuna suunalist teed nii kaugele lõunasse kui sai ning siis hakkasime tagasi sõitma ülespoole. Esimese vaatamisväärsusena jäi meile teele Balzeri linnas asuv ja linnale kuuluv Gutenbergi loss. Linnad lähevad siin sujuvalt ühest üle järgmiseks - mingit tühja kohta või vahet nende vahel ei ole.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIFFJcxlmP1SqJHqcDf1RlTGQRRm347wn7x9A4sfISBVGcU2MEmenfZ2tUy1RRIJv4nJI9p3ZG3H4AUqL9rcnY2CRQudlJ-ypctiTUCuYlGYDSi-Hg9b3mnnr8ZvmRDgJK7tKvs5myym6FzjtEALsIvSusPNoRPsTTR-WDx2Jh85Bzh4eF4kdLA7Xbdss8/s4608/P1011221.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2394" data-original-width="4608" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIFFJcxlmP1SqJHqcDf1RlTGQRRm347wn7x9A4sfISBVGcU2MEmenfZ2tUy1RRIJv4nJI9p3ZG3H4AUqL9rcnY2CRQudlJ-ypctiTUCuYlGYDSi-Hg9b3mnnr8ZvmRDgJK7tKvs5myym6FzjtEALsIvSusPNoRPsTTR-WDx2Jh85Bzh4eF4kdLA7Xbdss8/s320/P1011221.jpg" width="320" /></a></div>Loss asub kõrgel ja imelise vaatega viinamäe otsas ning on kusjuures üks vanimaid hooneid Euroopas (ehitatud 1100-1200). 2000. aastal restaureeriti loss asjatundjate hinnangul suurepäraselt, kuid sellele vaatamata ja mulle täiesti mõistetamatutel põhjustel, on see siiski külastajate jaoks suletud. Aeg-ajalt seal mõned kontserdid siiski toimuvad. Aga mina oleks küll väga tahtnud ka lossi sisse minna uudistama. Hetkel saime vaid siseõuele. Jalutasime lossi ümber ringi. Vaade sealt ülevalt oli tõesti imeline! Lossist natukene allpool asus ka vürst Johann von Liechtensteini mälestuseks ehitatud kirik. Üles lossi juurde viis kena jalgrada ääristatud viinamarjaistikutega. Lugesin enne reisi kuskilt, et viinamarjaistandustest siin piirkonnas võib marju söömiseks natukene võtta. Hetkel olid need siiski veel toored.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZcl6s5AZWfz5btFe2XM-XwfoGVi2jflo8ffyo2bc91ZE3DMvDS2RpanjwHeet8tF7vokkqQAOlD3GWhPoZKlnDVkm19xwLi8e5mlOirseNin2J3RFs3TtOjKNLHJXOmUM3yuShV31ltyltwu3GG9tHAQhJVgflBYbSzagRyg4gzMKEturbj_tkERCjen2/s4608/P1011231.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2743" data-original-width="4608" height="190" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZcl6s5AZWfz5btFe2XM-XwfoGVi2jflo8ffyo2bc91ZE3DMvDS2RpanjwHeet8tF7vokkqQAOlD3GWhPoZKlnDVkm19xwLi8e5mlOirseNin2J3RFs3TtOjKNLHJXOmUM3yuShV31ltyltwu3GG9tHAQhJVgflBYbSzagRyg4gzMKEturbj_tkERCjen2/s320/P1011231.jpg" width="320" /></a></div>Järgmisena sõitsime Liechtensteini pealinna Vaduzi. Seal käisime postkontoris, mis on ühendatud turismiinfopunktiga. Ostsime kaardi koju saatmiseks. Kirjutasin kaardile kohe ära ja sain osta ka Liechtensteini margi peale kleepimiseks. Posti pidid töötajad selle ise panema. Siis need tegelikkuses Śveitsi postiteenistuse töötajad. Kohale see igal juhul jõudis! Vaduzis asub Liechtensteini vürstiperekonna 13. sajandist pärit residents ehk Vaduzi loss. Sedagi ei saa külastada. Vaduzi linnast avaneb selle eest imeilus vaade sellele imposantsele gooti-renessansi stiilis kindlusele, kuid meie ei saanud ka seda nautida, sest hoone oli parasjagu remondis ning kaetud üleni tellingute ja ehituskangaga. Iseenesest on Vaduz pisikene ja hubane linn. Mingeid erilisi vaatamisväärsuseid siin ei ole. Külastamist väärib kunstimuuseum. Meie sinna siiski ei läinud. Mulle tundus 15 eurone pilet (korrutada see neljaga) nii pisikese muuseumi eest natukene palju... Jalutasime linna peal ja siis sõitsime edasi mägedesse pisikesse Plankeni külla.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEic3RzK2lfMoErAg6y7pER7YB_AFh45B65rE_TlMuFzNhKEKJ5TM3Z1eSDRn5cp-0jQQOMsCjBV3YzOMT1bnqr-Q3dfEtNbMAfulI4rKYFI5rfLCkwrNdfYpYQ_QZrTiz8DK4MnCkAZRoCFRDgpAV3l2IWnktdH3wc65rOItc2PTENih8E4wKCPiK5oxTcd/s4608/P1011246.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2511" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEic3RzK2lfMoErAg6y7pER7YB_AFh45B65rE_TlMuFzNhKEKJ5TM3Z1eSDRn5cp-0jQQOMsCjBV3YzOMT1bnqr-Q3dfEtNbMAfulI4rKYFI5rfLCkwrNdfYpYQ_QZrTiz8DK4MnCkAZRoCFRDgpAV3l2IWnktdH3wc65rOItc2PTENih8E4wKCPiK5oxTcd/s320/P1011246.jpg" width="320" /></a></div>Plankeni kõrgest mägisest asukohast avanevad kaunid vaated alla Reini orule. Küla ise on väike. Sõitsime autoga sellest läbi nii kõrgele mägedesse kui saime. Kuna just hakkas vihma sadama tegime autos enne matka väikese lõunapausi oodates, et äkki läheb vihm üle. No läks ka! Kõht täis hakkasime mäkke ronima. Minu ettepanek oli muidugi minna edasi mööda teed, aga Karl arvas, et läheme ikka otse! Oli isegi mingi jalgtee, mida mööda sai tõesti minna otse üles ja mille alguse ta kuskilt võsa vahelt leidis. No hakkasime siis ronima. Rada oli päris järsk, aga tõusis suhteliselt kiiresti. Kui tee peale välja jõudsime arvasime alguses, et oleme jõudnud nii öelda tee järgmise käänaku ehk serpentiinini. Jalutasime edasi nüüd teed mööda, mis suhteliselt ruttu lihtsalt ära lõppes.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivsLqHHXTv5QIqQPGEGu_pnI00X4_83ZYM4GgzZnjmPNAaWINr9lN0dSB_NGjUd2f0ngJaKdwVs4ge91MYvpaqI11H2mECPt08hCqxuuplUDbeVgQ7wCjHjRusOV3JnQ6rHaByhPFzoS58Gr5kaATIrK4xu-GY9VNm939fTZvL2LncWUfP__j5mme7MUcn/s4608/P1011257.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2524" data-original-width="4608" height="175" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivsLqHHXTv5QIqQPGEGu_pnI00X4_83ZYM4GgzZnjmPNAaWINr9lN0dSB_NGjUd2f0ngJaKdwVs4ge91MYvpaqI11H2mECPt08hCqxuuplUDbeVgQ7wCjHjRusOV3JnQ6rHaByhPFzoS58Gr5kaATIrK4xu-GY9VNm939fTZvL2LncWUfP__j5mme7MUcn/s320/P1011257.jpg" width="320" /></a></div>Rada pidi aga edasi minema! Seega olime läinud lihtsalt valele poole. Läksime tagasi ja suundusime teisele poole. Piisavalt kõrgele jõudnud, et näha vaateid alla orgu, soovis meie seltskonna nõrgem osa ehk lapsed, suunduda juba alla tagasi. Mina soovisin siiski minna edasi päris üles. Seal pidi olema kohvik. Sellest kohast, kuhu auto jätsime, pidi olema kohvikuni 3,5 kilomeetrit. Me muidugi ei teadnud üldse, tänu sellele vahepealsele ronimisele, millise koha peal me selle tee lõikes asume ja kui palju maad võiks veel üles olla. No ja siis alati eeldatakse kõige hullemat, et ilmselt on läbitud alles väga väike osa teest. Natukene arutlesime seal teeristis, et kas siis üles või alla. Kuna mulgi polnud aimugi meie asukohast, siis lõpuks jäi peale ikka alla minemise soov. No ja kui me siis sinna alla jõudsime, pidime tõdema, et sellest mõtlemise kohast edasi üles oli ilmselt väga vähe maad, sest alla oli väga pikk tee!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJaqEaGuKYhNz0RnySSQa1nKKF3jirkyLuF0N3yNG5_8stc__2vDQ5Qasq2m2GRtqEiNyM8Unlge6t31mjb2Rfg2MpnpGviVbv07w2QzcF0xC-jiu1uC2XgQeDeGf788UUI1lboLkp-onsdhtBOHg1EoDr89LxLJ3qk58l0FQ38AaCx8dNUKl7CGWIDxqJ/s4608/P1011266.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3295" data-original-width="4608" height="229" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJaqEaGuKYhNz0RnySSQa1nKKF3jirkyLuF0N3yNG5_8stc__2vDQ5Qasq2m2GRtqEiNyM8Unlge6t31mjb2Rfg2MpnpGviVbv07w2QzcF0xC-jiu1uC2XgQeDeGf788UUI1lboLkp-onsdhtBOHg1EoDr89LxLJ3qk58l0FQ38AaCx8dNUKl7CGWIDxqJ/s320/P1011266.jpg" width="320" /></a></div>Mis isegi natukene tundus uskumatu, sest olime järelikult ikka väga kõvasti lõiganud oma ronimisega. Aga no nüüd olime juba all! Sõitsime siis autoga Plankenisse tagasi. Tulin mingil ajal auto pealt maha, et natukene ringi jalutada. Karl sõitis autoga parklasse. Teed olid siin kitsad ja kuskil tee ääres seista ei saanud seni kuni ma oleks oma pildistamised tehtud saanud. Seega siis lihtsalt jalutasin. Liechtenstein on meile täna väga kummalise riigi mulje jätnud. Siin on nagu kõik segamini: vanad ja uued majad, puhkealad, pargid ja tööstus, elumajad ja kontorid jne-jne. Minu jaoks puudub siin nagu mingi loogika asjade paigutumisel ja asetumisel. Et teed ühte kohta elurajooni ja teise kohta ärihooned ja siis hoopis kolmandasse tööstuspiirkonna. Aga siin sellist loogikat ei kasutata - valitseb vaid kõikehõlmav eklektika ja segadus ning kõik tundub kuidagi valesti olevat. Ilmselt on see tingitud vähesest maast, sest see 160 ruutkilomeeetrit, mis siin riigis kasutada on, pole ju tõesti teab mis palju.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiE5hH4w7rkaEWO3frPTw_aNue7LXck86DpcQkMHZPlHvxPIUbEekXcv-dBZMnSHnH3YIf3ADDovyyo0AIN48pIAZsUsQJTFUKABOgOfeoEx3IjjDg2dviCJnxvsMVHEfmfcuZ-cCYEiDHr8lgmM_ghhNC1h7rJtp7CNWDXarNxK4u986JbW1yrdG_QsUMz/s4608/P1011267.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2777" data-original-width="4608" height="193" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiE5hH4w7rkaEWO3frPTw_aNue7LXck86DpcQkMHZPlHvxPIUbEekXcv-dBZMnSHnH3YIf3ADDovyyo0AIN48pIAZsUsQJTFUKABOgOfeoEx3IjjDg2dviCJnxvsMVHEfmfcuZ-cCYEiDHr8lgmM_ghhNC1h7rJtp7CNWDXarNxK4u986JbW1yrdG_QsUMz/s320/P1011267.jpg" width="320" /></a></div>Looduslikult on see tillukene maa-ala siiski väga ilus ja seda nautisimegi kõige rohkem. Õhtul, Austrias tagasi olles, käisime enne hotelli minemist korra veel poest läbi: või sai juba esimese õhtu ja hommikuga otsa. Ostsime eile vaid ühe paki vaatamata minu arvamusele, et ühest pakist meile kindlasti ei piisa. Ja kui poes juba olime ega siis ainult ühe ostuga ei piirduta: apelsinimahla ja üht-teist lisakski sai kaasa haaratud. Tahtsin ka virsikuid osta, aga selle mõtte laitis üks sõbralik meesterahvas kohe maha: pidavat olema väga vastikud! Ta olla eile ostnud ja olevat olnud äärmiselt halvad. Tema rõõmuks jätsin mina siis virsikud ostmata. Kella seitsmeks jõudsime hotelli. Ja kuna eile oli meil olnud õhtusöögiks imeliselt hea pasta, siis kordasime seda tänagi. Põhiline põhjus oli võib-olla muidugi ka selles, et pastameister on meil Karl. Seda teeb alati tema ja teised ei pea siis eriti midagi tegema. Salati tegi eile Eliisabet ja täna siis Katariina.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQaZ5midBsRiVlX5RKeK5O9cCMe72HS8kvWqz5sljdgcnZEE7F5DwqnMzT5kX3loAfbKO5446ztuXZvaBqrW-pYT4GUA-9rrtkyHsBRUoS0GoFPe49rTX-k8DdB-PEv5WHXXuEWT1YsvVeEdhnBu-Ew2phIuZgQrMOi8uk5ye3fVGJtSh-TvDSUMR3gICR/s4608/P1011265.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3271" data-original-width="4608" height="227" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQaZ5midBsRiVlX5RKeK5O9cCMe72HS8kvWqz5sljdgcnZEE7F5DwqnMzT5kX3loAfbKO5446ztuXZvaBqrW-pYT4GUA-9rrtkyHsBRUoS0GoFPe49rTX-k8DdB-PEv5WHXXuEWT1YsvVeEdhnBu-Ew2phIuZgQrMOi8uk5ye3fVGJtSh-TvDSUMR3gICR/s320/P1011265.jpg" width="320" /></a></div>Mina istusin terrassil ja nautisin klaasikest veini. Küll on tore suurte lastega reisil käia! Terrass on meil suur ja uhke, aga vaadet kahjuks ei mingisugust! Vastas mõne meetri kaugusel vaid üksluine ja igav majasein. Seetõttu ei õnnestunud meil näha mitte midagi ka õhtusest kuulu järgi uhkest ilutulestikust, mis Śveitsi iseseisvuspäeva puhul toimus. Meile väikese üllatusena see tuli, et 1. augustil on selle riigi sünnipäev. Kella üheksast peale hakkas rakettide häält kostma. Kui see ikka juba päris tihedaks muutus, siis oli selge, et see pole enam juhuslik. Peab olema mingi suurem põhjus. Selle uurisime loomulikult kohe välja: Śveitsi riik loodi 1. augustil 1291. aastal ehk sai siis täna 732 aastaseks! Olles seega üks maailma vanimate riikide hulgast. Vanim on Iraan oma 3200. aastal eKr omandatud iseseisvusega. Meie ööbisime tõsi küll Austrias, aga nii lähedal piirile, et mingit vahet kahe riigi vahel sellisel pealiskaudsel vaatlemisel eriti ei tunnetagi.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasime täna näiteks eilsega võrreldes jälle kohutavalt vähe: vaid 27 eurot toidupoes!</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-53848951072203476662023-09-14T01:48:00.001-07:002023-09-14T01:48:10.537-07:00AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 4. päev<p><b>NELJAS PÄEV - 31. juuli 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyXD3F0kAgylgt1aIr1y18rE_0PwOFrEvV21phXGTBJiy9Ttgb_bqOtV-OuZneJfns-f-ITcaNJzLGQVb-tqRf1y23s-AHRMY2RV5_JwTYUtizFxmOQThYaCTTQ7ACkz3D-BhWdLnacdj5ObbNYycMQowCOC1PsSfIReqx-Mmbzdlybi49EdPVAMwXQdDT/s4608/P1011119_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2891" data-original-width="4608" height="201" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyXD3F0kAgylgt1aIr1y18rE_0PwOFrEvV21phXGTBJiy9Ttgb_bqOtV-OuZneJfns-f-ITcaNJzLGQVb-tqRf1y23s-AHRMY2RV5_JwTYUtizFxmOQThYaCTTQ7ACkz3D-BhWdLnacdj5ObbNYycMQowCOC1PsSfIReqx-Mmbzdlybi49EdPVAMwXQdDT/s320/P1011119_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Ärkasime hommikul kerges vihmasajus. Õhtul olime samuti väikese vihmasabina ja imelise vikerkaare saatel telki roninud ja magama jäänud. Mulle tohutult meeldib telgis magada kui vihm vaikselt vastu telgikatust rabistab. Mõnikord ärkan öösel vihma peale lihtsalt sellepärast, et nentida kui mõnus on magada! Aga no mõnus on see tõesti ainult sellise kerge vihma puhul. Lõpuks olime kõik siiski üleval ja pidime ikkagi telgist välja ronima. Katariina ja Eliisabet pidid telgi nüüd vihmas ja märjana kokku pakkima ja see polnud enam sugugi mõnus. Hommikusööki pidime meie Karliga tegema samuti vihmas, aga isegi väga see ei häirinud! Oleme ilmselt harjunud. Seni on iga päev natukene vihma sadanud. Õnneks ei ole vihm tõesti meie tegemisi eriti seganud!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirigI1-ACjuceiuXKCX7ePEP6F5crPRfleRyaRS_3sZALqiMTFvm21NFyXG42pkgmT23xNuIeBRSX66j1vBeTiLVYsqdjpoxNaGwdlXQ1BtqaJl9Xx4o27OYiwrkaE8zrC3cgN3eJzIRsFTCsU98svJBoj4ThgDNrs5Dpw8Uc_7QsNvyxP7rA0Mzp1Eoq6/s4608/P1011103_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2851" data-original-width="4608" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirigI1-ACjuceiuXKCX7ePEP6F5crPRfleRyaRS_3sZALqiMTFvm21NFyXG42pkgmT23xNuIeBRSX66j1vBeTiLVYsqdjpoxNaGwdlXQ1BtqaJl9Xx4o27OYiwrkaE8zrC3cgN3eJzIRsFTCsU98svJBoj4ThgDNrs5Dpw8Uc_7QsNvyxP7rA0Mzp1Eoq6/s320/P1011103_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kui olime oma laagri kokku saanud, millele aitas kõvasti kaasa tihenev vihmasadu, otsustasime minna ülespoole siiski eile korraks külastatud linna tagasi. Et vaadata soovitatud imelist vanalinna. Eile sõitsime küll linna juba sisse ööbimiskohta otsides, aga siis mingil hetkel otsustasin, et aitab: peame keskenduma eelkõige siiski ööbimiskoha otsimisele. Aga kui me juba siin nii lähedal olime oleks olnud kahju sellist võimalust käest lasta. Linn nimega Hann. Münden (täispikk nimi Hannoversch Münden) on kõige kuulsam oma 700 ligi 600 aastase poolpuit vahvärk maja poolest, mis on päriselt nii vanad, olemata siis üks neist linnadest, mis on pärast II maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud. Valides linnu, mida külastada meie sõidul läbi Saksamaa, oligi mulle üheks kriteeriumiks see, et vanalinn oleks päriselt ka vana ehk pääsenud II maailmasõja suurest hävitustööst.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipjpr4bvmuMegkGKEOLqadPnUyeI3vi81UWsmPCmA2KTEnXEpa-2_Oj8mtMOWxyDHV9q7-N7S5z_jyUQw4zFyLMbsM-qCVcXu0Y917Ambh006Bi0vBfpFe3JiaveqON7eEof7ZImW_ADq5y1KL8lcQJwy2J45MCHz32BQltrJypikGfX1c3aIHU5WI5yCv/s4608/P1011121_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2852" data-original-width="4608" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipjpr4bvmuMegkGKEOLqadPnUyeI3vi81UWsmPCmA2KTEnXEpa-2_Oj8mtMOWxyDHV9q7-N7S5z_jyUQw4zFyLMbsM-qCVcXu0Y917Ambh006Bi0vBfpFe3JiaveqON7eEof7ZImW_ADq5y1KL8lcQJwy2J45MCHz32BQltrJypikGfX1c3aIHU5WI5yCv/s320/P1011121_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Saksakeelsest sõnast "fachwerk" tulnud väljend vahvärk on alates keskajast levinud dekoratiivne seinakonstruktsioon, kus vertikaalselt, diagonaalselt ja horisontaalselt asetatud puidust sõrestiku vahel on savi, tellised vmt materjaliga täidetud ja krohvitud pind. Kusjuures sõrestik jäetakse enamasti nähtavale, mis teebki need majad nii imetlusväärseks ning omaseks siinsele piirkonnale. Vahvärkstiil ongi eelkõige kasutusel Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja Inglismaal keskajast kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Just see ehitustiil ongi minu hinnangul see, mis teeb Saksamaa väikelinnad nii imeliselt armsaks ja ilusaks. Jalutasime selles imeilusas, imepuhtas ja viimse detailini korrastatud linnas päris pikalt.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRw-LXaiXoazd2VyD9f25LlsX3MJgbIKOY1TJrLbxKc7ewnS_Gye_YklFPn_zySQm9AcpVTTGsNt4J0_PLfwvVrXJau9N7xPvBDa0X9gjTmqKXI6EmxUH6bES2V9MFwHudebD1bGInhdAnKeUFEgRMYw7_2Lljvvhfef7pBJ75bKHyWAXOxnezTdTy0U5_/s4608/P1011082_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2656" data-original-width="4608" height="184" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRw-LXaiXoazd2VyD9f25LlsX3MJgbIKOY1TJrLbxKc7ewnS_Gye_YklFPn_zySQm9AcpVTTGsNt4J0_PLfwvVrXJau9N7xPvBDa0X9gjTmqKXI6EmxUH6bES2V9MFwHudebD1bGInhdAnKeUFEgRMYw7_2Lljvvhfef7pBJ75bKHyWAXOxnezTdTy0U5_/s320/P1011082_01.jpg" width="320" /></a></div>Ühele eriti armsale tänavale jõudes kandus meieni valjuhäälne kisa: mustanahaline nooremapoolne daam avaldas väikese poe ees seistes väga kõva häälega oma rahulolematust millegi üle. Kisa kestis ikka väga pikka aega ja läks järjest kõvemaks. Lõpuks jalutas ka üks politseinik käratseja juurde. Tahtsin küll sealt tänavalt teha paar pilti, aga kuna riid ei näidanud vaibumise märke, siis loobusin ja jalutasime edasi. Lapsed leidsid ühe väga toreda poe, kus müüdi ainult odavaid asju! Igaüks meist tuli sealt vähemalt ühe ostuga ka välja: Katariina sai teed, Eliisabet śampooni, mina musta pesu jaoks pealt suletava koti (reisil hea kasutada) ja Karl ostis endale hunniku mudelautosid (neid Hot Wheels´i omasid!). Hann. Mündenis on kusjuures sündinud ja kasvanud Hitleri isiklik sekretär Christa Schroeder.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-fKf1uDIlKkZx9YC_QnzQjG7Xgk3ixF5UpPL5syNury_Za3H56GTsE6exV48QRZ-VPzRylb-ZBbws0Bd_s21t6-x88U1Cst2FvARalUZL6P53VSa1kh5y35dPIX4NVS04BZh5vv8jfqbrrJUWjaDkQtUQZwxw6dyxrKXNj4CYB68VBMxPf77U6kCYPpyC/s4608/P1011078_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2501" data-original-width="4608" height="174" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-fKf1uDIlKkZx9YC_QnzQjG7Xgk3ixF5UpPL5syNury_Za3H56GTsE6exV48QRZ-VPzRylb-ZBbws0Bd_s21t6-x88U1Cst2FvARalUZL6P53VSa1kh5y35dPIX4NVS04BZh5vv8jfqbrrJUWjaDkQtUQZwxw6dyxrKXNj4CYB68VBMxPf77U6kCYPpyC/s320/P1011078_01.jpg" width="320" /></a></div>Meie sattumine Hann. Mündenisse tõestab jälle ilmekalt asjaolu, et kõige põnevamatesse ja ilusamatesse kohtadesse satutakse ikka juhuslikult. Aga edasi sõitsime nüüd ikka alla lõuna poole. Sõitsime kiirteel ja väiksematel teedel vaheldumisi. Kiirteelt maha juhatas meid Waze kusjuures täiesti omaalgatuslikult eeldades, et soovime vältida eespool ootavaid ummikuid. Eks see oli õige küll: pääsesime seetõttu vähemalt kahest väga suurest ummikust. Mind on siin tõsiselt hämmastanud kiirteedel liiklemise kultuur! Näiteks, kui on ummik, siis ei kihuta keegi kellestki mööda, keegi ei tõmble erinevate ridade vahel, et paar sekundit kiiremini või paarist autost ette poole saada. Isegi mootorratturid, kes iseenesest saaks autode vahelt kenasti mööda, püsivad selles kohas, kus nad ummiku tekkides olid. Kui on ummik, siis on see kõigi jaoks ühesugune ning kõik on selles võrdsed!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS55g0TPpyh_qLX5kduCsNLzN4_zBDmIKv836CJRYIkYytqo5HpPlwk-jkOHLYTBEV90PLmpjV9PBr9N8Cxj7ce28RKmFh48t-XphOj5QXBb7-uCpLUqTic8j4Hy5mDqDC_QVR36nz8C1bbQgxkBK2G-1QQVCLeUGFHAas60W4kIkre4XkjY6agyTw0TZw/s4608/P1011104_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS55g0TPpyh_qLX5kduCsNLzN4_zBDmIKv836CJRYIkYytqo5HpPlwk-jkOHLYTBEV90PLmpjV9PBr9N8Cxj7ce28RKmFh48t-XphOj5QXBb7-uCpLUqTic8j4Hy5mDqDC_QVR36nz8C1bbQgxkBK2G-1QQVCLeUGFHAas60W4kIkre4XkjY6agyTw0TZw/s320/P1011104_01.jpg" width="240" /></a></div>Samuti on siin reegliks, et ummiku tekkimisel (õigemini kui paar autot juba pidurdavad), lülitatakse koheselt sisse ohutuled, et taganttulijatele võimalikust ohust võimalikult kiiresti märku anda. Mis on igati mõistlik arvestades siinsete kiirteede olematuid kiiruspiiranguid. Ja kui on juba selge, et ongi ummik, siis liiguvad nt kaherealise tee puhul autod kahte viirgu laiali, esimeses reas sõitjad paremale ja teises reas olijad vasakule, et tee keskel oleks ruumi operatiivsõidukite jaoks nagu kiirabi, pääste, politsei. Ja nagu eespool just mainisin: vaatamata tekkivale keskmisele vabale ja laiale sõidureale, ei kasuta ükski autojuht seda kurjalt oma huvides ära, et kiiremini edasi saada! Ei tea, kas see on sakslaste seadusekuulekus või lihtsalt arvestamine oma ligimesega, aga igal juhul on selline üksmeel ning teineteise austamine muljetavaldav. No või vähemalt mulle avaldas muljet! Järgmine linn, mida külastasime oli aga Alsfeld. Tegemist on samuti pisikese linnaga, kus säilinud imeline päris vanalinn uhkete vahvärk majadega. Enamus II maailmasõja koletust pommitamisest pääsenud linnu olid suhteliselt tähtsusetud. Nende lähedal ei olnud mingeid strateegilisi objekte ning linnad ise enamasti pisikesed. See-eest on nende tähtsus just pärast sõda oluliselt tõusnud armastatud turismiobjektidena.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAsYJHQzJYM_UgvgW5Ci7f9rlm3cFfx-WSKlF7FD-4Kq83U8t3nJKSOFPJD1QoNqy3lRoXqWTlPefSlRyvSw3Sghf7gFN50rk735r4fzyJOVLmXm1Xmnerg9hms5r-Vu0SEe-q2f3FcsLftj17d0oanafQFI3swQMbN9B4yxtGys5-PsIa7xYM1zrSl4pm/s4608/P1011137_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3273" data-original-width="4608" height="227" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAsYJHQzJYM_UgvgW5Ci7f9rlm3cFfx-WSKlF7FD-4Kq83U8t3nJKSOFPJD1QoNqy3lRoXqWTlPefSlRyvSw3Sghf7gFN50rk735r4fzyJOVLmXm1Xmnerg9hms5r-Vu0SEe-q2f3FcsLftj17d0oanafQFI3swQMbN9B4yxtGys5-PsIa7xYM1zrSl4pm/s320/P1011137_01.jpg" width="320" /></a></div>Alsfeldi on ürikutes mainitud esmakordselt juba 9. sajandil. Tänasel päeval tõmbab linn turiste ligi oma 16.-17. sajandist pärit maalilise vanalinnaga. Kõige kuulsam hoone Alsfeldis on 1512-1516 ehitatud tüüpiline hilisgooti raekoda, mis on kaunimaid vähvärkmaju kogu Saksamaal. Imestasin raekoja väiksuse üle: hoone on üks pisemaid Alsfeldi vanalinnas. Et kuidas need kunagised uhked raehärrad sinna kõik nõu pidama mahtusid? Aga ju siis ikka kuidagi mahtusid! Eriti nägus on ajalooline raesaal, kuid see oli kahjuks tänasel esmaspäeval suletud. Raekoda on ehitatud kõrgetele ja võimsatele kivist sammastele nii, et maja alla moodustab kaetud ruum. Algselt asus seal linna turg. Hiljem laienes turg kogu raekoja väljakule. Jalutasin raekoda ja turuplatsi ümbritsevatel tänavatel ringi.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_srarwSXX_8Zekb-92EXgETPjA2iAJDuf1FbvtGnGMNvA-MbpCTIYGTuCaTnLe8DRc9K1zjvZCIcCq0YvqRWbn3nYgqjZ5TDpJj3EwWX_srYCk53cSukIhILQ1DI74xbwRzhH-RqdEkE42xIrYneOH4Srqm7A19S-vy3GHE0b011j3kuy2ZcvlGyZmwbL/s4608/P1011131_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_srarwSXX_8Zekb-92EXgETPjA2iAJDuf1FbvtGnGMNvA-MbpCTIYGTuCaTnLe8DRc9K1zjvZCIcCq0YvqRWbn3nYgqjZ5TDpJj3EwWX_srYCk53cSukIhILQ1DI74xbwRzhH-RqdEkE42xIrYneOH4Srqm7A19S-vy3GHE0b011j3kuy2ZcvlGyZmwbL/s320/P1011131_01.jpg" width="240" /></a></div>Raekoja taga on kohe 13.-15. sajandil ehitatud Walpurgiskirche, kus on huvitavaid freskosid. Kiriku seinal oli info kellamängu aegade kohta. Jäin seda uurima, et kas meil oleks lootust seda kuulda, kui see juba algaski. Küsi vaid ja Sulle antakse! Isegi küsida pole. Mõtlemisest piisab... Kiriku ümber oli päris palju ruumi, kus ka mitmeid parkimiskohti. Mind on siin äärmiselt üllatunud asjaolu, et põhiliselt igasse vanalinna võib autoga sisse sõita, parkida seal igal pool, parkimiskohtasid jätkub ning kõigele lisaks on parkimine ka tasuta või siis maksab see väga vähe. Paari euro eest on saanud igas linnas parkida vähemalt pool päeva. Kui see, nagu öeldud, üleüldse tasuta ei ole! Ja need linnad ei ole sugugi autostunud. Pigem on siin äärmiselt vähe autosid näiteks Tallinnaga võrreldes. Väga tore on veel see, et igas linnas on juba linna sisse sõites, näidanud viidad parklate juurde kesklinnas. Oleme järginud neid juhised ning tõesti iga kord vanalinna kõrval leidnud vabad parkimiskohad. Vihma hakkas aga uuesti tibutama. Kuulasime kellamängu ära ja suundusime auto juurde tagasi. Alsfeldist välja sõites käisime tankimas. Tänase lõunasöögi tegime hommikul kaasa tehtud võileibadest ning muust käepärasest, mis meie tagavaradest leida oli. <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg29xV_IJfG5Od_to0oc6VOOqtr4nhldkq5nlEBwnfET3HoFOJNH4Xg7GeV7qHC1lqqLxSjKGdpT9qp7aY271urEldmsOLooASnXr5vq0pYRU_AXe6gsqbFtcWRnUfORXkxHcHfvkTqUJHDxxhYT9c6rxje6nOto5CrVhLlvchjXuXtsdRoqnX2hM3nc7KT/s4608/P1011132_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2397" data-original-width="4608" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg29xV_IJfG5Od_to0oc6VOOqtr4nhldkq5nlEBwnfET3HoFOJNH4Xg7GeV7qHC1lqqLxSjKGdpT9qp7aY271urEldmsOLooASnXr5vq0pYRU_AXe6gsqbFtcWRnUfORXkxHcHfvkTqUJHDxxhYT9c6rxje6nOto5CrVhLlvchjXuXtsdRoqnX2hM3nc7KT/s320/P1011132_01.jpg" width="320" /></a></div>Ees oli meil täna veel pikk sõit Austriasse, kus ootas meid kolmeks järgmiseks ööks broneeritud korter. Nüüd läksin rooli mina. Ees ootas suhteliselt üksluine sõit kiirteel ja seda kõlbasingi kõige rohkem sõitma mina. Samas, Saksamaa kiirteed ei ole pakitud kolme-nelja meetriste kõrgete müüride vahele nagu näiteks Poolas, mistõttu avanevad Saksamaal neiltki päris kaunid vaated ümbritsevale maastikule. Enne Austriasse jõudmist otsisime Saksamaa ühe odavaima (meie arvates vähemalt) poe Lidl´i. Ostsime kaasa paariks päevaks söögitegemiseks vajalikud asjad. Korteris pidi meil olema täisvarustuses köök. Seega plaanisime hommiku- ja õhtusöögid ise valmistada. Suures osas olid meil muidugi söögid kaasas, aga salatimaterjali, värsket leiba, sinki jne. Mõned veinid. Järjekordse üllatuse osaliseks saingi siin toidupoe hindade osas... ja just see fakt, et 2 euro eest võib saada siit näiteks väga hea kuiva roosa veini!!! Eestis ma ei ole mitte kordagi Lidl´i veel sattunud, aga millegipärast arvan, et Eestis ikkagi ei saa nii odavalt mitte midagi.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7UhFeZM2_lUOt8zlq3UK7VMXDKg0jIlWOCbBe3mooGDiJLhXymk7KCz6llOMwPMfbXAvH-JqvqYoElnrM4enzXb7m03PmtVQ3jKOBcSMH-6c6XtEhQhWh1XKbA4d7XMpU3Tw8-H7XF2VDYecHiduTIK0x6j901iATho7qIBHHCxnAiv5YLKh4crlwzmm9/s4608/P1011148_01.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2894" data-original-width="4608" height="201" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7UhFeZM2_lUOt8zlq3UK7VMXDKg0jIlWOCbBe3mooGDiJLhXymk7KCz6llOMwPMfbXAvH-JqvqYoElnrM4enzXb7m03PmtVQ3jKOBcSMH-6c6XtEhQhWh1XKbA4d7XMpU3Tw8-H7XF2VDYecHiduTIK0x6j901iATho7qIBHHCxnAiv5YLKh4crlwzmm9/s320/P1011148_01.jpg" width="320" /></a></div>Austrias ööbisime pisikeses nelja riigi (Saksamaa, Austria, Liechtenstein ja Śveits) ristumiskohas asuvas Hohenemsi linnakeses. Õige maja juurde jõudes avastasime uudse ja uhke kontaktivaba hotelli registreerimise süsteemi. Masin oli ukse taga ning sellega tuli toimetada kõik toimetused: sisse registreerimise ankeedi täitmine, tasumime, uksekaartide saamine. Lõpuks tuppa jõudes avastasime imearmsa ja mugava hotellitoa. No tegelikult oli tegemist isegi korteriga. Meil oli köök ja kaks magamistuba. Loomulikult vannituba ka. Suur rõdu oli ka, aga samas maja ümber mingit eriti ilusat vaadet ei olnud. Samas märja telgi kuivatamiseks sobis see suurepäraselt! Tegime mõnusa õhtusöögi. Ja kuna menüüs oli pasta, siis oli loomulikult tegijaks Karl, kes on meie pere parim pastameister!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKTEiae-b8O1354y1OwfsLCyr4uJUoElw4yG9aVQGUxOlkboLn2IgAjarCyeMdxDYxq9i-afhDEjKEArSEYnAvSQRiheF6dT-dZJuJesO4FKYYMfLtXFsxpufcau1KVqXkB6_Lui-sCv8ONGTFPi8Xgx5N0aBwEkkvCPxZAQLN8L_PdUmHx-edsW0p_HcR/s4608/P1011157_01.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2461" data-original-width="4608" height="171" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKTEiae-b8O1354y1OwfsLCyr4uJUoElw4yG9aVQGUxOlkboLn2IgAjarCyeMdxDYxq9i-afhDEjKEArSEYnAvSQRiheF6dT-dZJuJesO4FKYYMfLtXFsxpufcau1KVqXkB6_Lui-sCv8ONGTFPi8Xgx5N0aBwEkkvCPxZAQLN8L_PdUmHx-edsW0p_HcR/s320/P1011157_01.jpg" width="320" /></a></div>Olime jõudnud Austriasse isegi paar tundi varem plaanitust, mistõttu saimegi mõnusalt süüa teha, õhtust süüa ja natukene niisama vedeleda. Järgmised kolm ööd veedamegi nüüd siin korteris. Nüüd algas see päev, kus enam päevas läbitud kilomeetreid ei osanud ma öelda vaid kõik läksid kokku alates tänasest. Raha kulutasime täna parkimisele Hann. Mündenis 1 euro, poes 15 eurot, bensiinile 73 eurot, toidupoes 41 eurot ja hotell Austrias maksis kolmeks ööks 521 eurot. Kokku 651 eurot.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-66981483769074581042023-08-28T13:05:00.029-07:002023-09-14T01:50:38.791-07:00AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 3. päev<b>KOLMAS PÄEV - 30. juuli 2023<br /></b><div><br /></div><div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_1_wKHdTStjr4YWFWimXCHA-nnVehrH4Nq-C1IV8V9y1Xf9uxg6Qz0pHvl_s4SwtekqZJt7aoHjARur7Yrmq2A9f0zi-8Ct98fnhpkRyJ7X-o1oapk4EMbgwFUF5Ce9p6bAVT6ac1INiJqRs3uXYrNyic0BHXv9UaN2yUQdK6UGcWqzLyDoIbnIMR7HmF/s4604/P1010935_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_1_wKHdTStjr4YWFWimXCHA-nnVehrH4Nq-C1IV8V9y1Xf9uxg6Qz0pHvl_s4SwtekqZJt7aoHjARur7Yrmq2A9f0zi-8Ct98fnhpkRyJ7X-o1oapk4EMbgwFUF5Ce9p6bAVT6ac1INiJqRs3uXYrNyic0BHXv9UaN2yUQdK6UGcWqzLyDoIbnIMR7HmF/s320/P1010935_02.jpg" width="320" /></a></div>Täna ärkasime selle peale, et telgis hakkas palav. Vaatamata sellele, et just oli sadanud, mida mina küll ei kuulnud tänu kõrvatroppidele, mis on muutunud pea iga reisi lahutamatuks osaks. Soovitan kõigil proovida! Hommikusöök, asjad kokku ning meid ootas ees Lübeck! Enne küll oli vaja tankida, mistõttu sõitsimegi esimesse pisikesse külakesse, kus leidus selleks võimalus. Natukene olime hädas õige toote valimisega, sest puudusid meile harjumuspärased tähistused erinevatele bensiinidele. Lõpuks osutus õigeks E10. Karl pidi siiski käima korra poes sees küsimas. Ning kõik E-d pidid olema sobivad ja õiged. Saksamaal ma polnudki varem tankinud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEo9J4wl30lVhwyEw6SGRbNsEoVPlLvVMpljmMHyvbEZ5ceQV5yOt84j-uKXkaUbnGlGIEqv7L1Jtyeg3xNlT2N4CDVNW3EmYseilJYCWfsJ9MEB-X0X8rGScodevgx8gEPOfLcLq1OtAmGeZSwIqoF5G-MhMmz3f9Mv80ZzbyyYNcaCMclqCxn1vCmG45/s4118/P1010949_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4118" data-original-width="3089" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEo9J4wl30lVhwyEw6SGRbNsEoVPlLvVMpljmMHyvbEZ5ceQV5yOt84j-uKXkaUbnGlGIEqv7L1Jtyeg3xNlT2N4CDVNW3EmYseilJYCWfsJ9MEB-X0X8rGScodevgx8gEPOfLcLq1OtAmGeZSwIqoF5G-MhMmz3f9Mv80ZzbyyYNcaCMclqCxn1vCmG45/s320/P1010949_02.jpg" width="240" /></a></div>Kuigi Lübeckisse oli meie ööbimise kohast vaid umbes 50 kilomeetrit võtsime seda sõitu sinna äärmiselt tõsiselt - valisime kõige kõrvalisemad ja pisemad teed, mida meie navigeerimisüsteem meile vähegi suutis pakkuda ning sõitsime umbes 1,5 tundi. Karli ootus meie käesolevale reisile ju oligi tutvumine Saksamaa väikeste külade ja linnadega. Imetlesimegi siis kõiki neid külakesi, imearmsaid maju ja aedu. Vähekene imestust minus küll tekitas see, et majade ümber olev aed oli pea olematu. Aga ega kõik inimesed ei peagi rügama nii suures aias nagu mina! Ette rutates pean ütlema, et samas tundub siinsete majade ümber olev aed siiski natukene liiga pisikene. Taanis jäi mulle ühes linnakeses jalutades silma kinnisvara müügikuulus, kus müüdi maja pindalaga 100 ruutmeetrit ning maja ümbritsev aed oli vaid 300 ruutmeetrit! See tundub ikka liigväike olevat! Ja minu pilgu läbi olid aiad sama suurusega nii Taanis, Saksamaal, Śveitsis kui ka Austrias. Aga Lübeckisse jõudes otsisime hetke parkimiskohta. Olles ühe koha leidnud, ei suutnud me kohe aru saada, kas tegemist on kohaga, kuhu lubatud parkida. Olles alles alustanud arutelu sellel teemal, koputas meie auto aknale meesterahvas, teavitades meid sellest, et antud kohal on lubatud siiski parkida vaid kohalikel elanikel. Kusjuures ta ei öelnud, et me ei tohi seal parkida. Ta lihtsalt küsis väga viisakalt, et kas me teame, et see nii on... Loomulikult ei teadnud! Tänasime ja sõitsime edasi ning lõpuks leidsime suurepärase parkimiskoha. Täiesti tasuta. Vanalinna kõrval praktiliselt.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiX8tnhRSPiaWIjsCaCXrvNFZv2cD_bHrQLtD6mMkjtfBJIPtRr_7Fe9fwSI40VMzTyBpxPtM7Mf3Z4dZM1mxIlfx8SvRhcW5dLJIuLNXxvvES9FCszxtntwrtj-A5KuZG3-MZFjkD2dBWBbo2zcVzg-5vr0U5M5H-TWTVATiwfTD0KczVGonq6vv4P2CwE/s4604/P1010971_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiX8tnhRSPiaWIjsCaCXrvNFZv2cD_bHrQLtD6mMkjtfBJIPtRr_7Fe9fwSI40VMzTyBpxPtM7Mf3Z4dZM1mxIlfx8SvRhcW5dLJIuLNXxvvES9FCszxtntwrtj-A5KuZG3-MZFjkD2dBWBbo2zcVzg-5vr0U5M5H-TWTVATiwfTD0KczVGonq6vv4P2CwE/s320/P1010971_02.jpg" width="320" /></a></div>Jalutasime põhimõtteliselt vaid üle silla ning olimegi Lübecki vanalinnas. Eestlastele on Lübeck ilmselt üks tuntumaid Saksa linnu. On ju Tallinngi saanud algselt linnaõigused just sellelt kõige tähtsamalt hansalinnalt 1248. aastal. Nn Lübecki õigus oli keskaegne Mandri-Euroopa linnade õigusnormide kogumik, mis oli kehtiv ligi sajas linnas veel peale Lübecki enda nagu Kielis, Rostockis, Wismaris, Rakveres ja Narvas. Ja muidugi siis Tallinnas. Keskajal oli Lübeck üks tähtsamaid Läänemere piirkonna linnu olles Hansaliidu keskuseks. Praegu on Lübeck eelkõige tuntud just oma gooti tellisarhitektuuriga vanalinna poolest, millest kunagi kujunes lausa piirkondlik stiil. Linna kirikute interjöörid, ehitiste fassaadid, ainulaadne raekoda, linnavärav ja keskajast säilinud seek on suurimad vaatamisväärsused. Mainimata ei saa jätta muidugi fakti, et just see linn oli Saksamaa ühe armastatuima ja tuntuima kirjaniku Günter Grassi kodulinn.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWcJWz0BCizbNEnCNVfNVpPbjs7d_69fuS4DOq9wMcU1dfMKq9ha6a5N5fb_w3iovgg9c_r9uXZE_R30LUy6PyUS_G76qBUlwar_SG9FzVLZ2dUKS6gB0BRVzmkZcIeCfGlFUdpiL5pyfKaf6NoEkhBJCDlSQuDKDpQl5RmJhcVN41Y5GNVq8-bCrQDeNI/s4604/P1010917_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWcJWz0BCizbNEnCNVfNVpPbjs7d_69fuS4DOq9wMcU1dfMKq9ha6a5N5fb_w3iovgg9c_r9uXZE_R30LUy6PyUS_G76qBUlwar_SG9FzVLZ2dUKS6gB0BRVzmkZcIeCfGlFUdpiL5pyfKaf6NoEkhBJCDlSQuDKDpQl5RmJhcVN41Y5GNVq8-bCrQDeNI/s320/P1010917_02.jpg" width="320" /></a></div>Mina soovisingi kindlasti külastada just seeki ehk kunagist haige- ja vaestemaja. Ning eks ilmselge oli ka see, et praegusel reisil peab olema tagasihoidlik kunstimuuseumide ja kirikutega. Lastel on mingi teatud taluvuse piir selles osas ja seda ei tasu ületada! Kuid sisenedes seegihoonesse olimegi esimese asjana siiski kohe kirikus. Ega ükski hoolekande asutus keskajal väljaspool kirikut ei eksisteerinudki. Halastus ja sotsiaalhooldus tähendasidki kirikut. Lübecki Pühavaimu seek on terves Kesk-Euroopas üks paremini säilinuid. T-kujulise hoone lühemas läänetiivas, kust kaudu sisenesime, ongi kahelööviline kodakirik, ehitatud umbes 1286. aastal. Teises, pikemas tiivas, töötas hooldekodu. Kunagi oli tegemist ühe meeletult suure ning kõrge ruumiga, mis oli tihedalt täidetud vooditega. Värske õhu puuduses ei pidanud siinsed hoolealused ilmselt kannatama, aga külma küll, sest küttesüsteemi selles polnud. Kuid 1820. aastal ehitati siia vanuritele väheldased magamiskambrid. Kogu senine suur ruum ehitati nüüd täis pisikesi eraldi pugerikke. Kasinad olid need tõesti: kergete seintega eraldatud pisikestesse ruumidesse mahtus voodi, öökapikene ja tool. Pühavaimu seek oli sellisel kujul kasutusel kusjuures aastani 1970.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaOkKSSm5z93KvgpqtBjjQjamu3IhqLgHe5YfD2GjCmVKyRE1zAqGC4fcYrbODge_qCdsn1tfGvmRnynR7uQM34qL0fOValw8ICzjzNHX5YbKMtX1YOav0IbR_hf9DU_Uum4zb-G_uX_JPPcjziepoT3R6BF3KXDgCuj_vMn1RtIHYIlnVZy0Eumpv5BXG/s4608/P1010945_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3456" data-original-width="4608" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaOkKSSm5z93KvgpqtBjjQjamu3IhqLgHe5YfD2GjCmVKyRE1zAqGC4fcYrbODge_qCdsn1tfGvmRnynR7uQM34qL0fOValw8ICzjzNHX5YbKMtX1YOav0IbR_hf9DU_Uum4zb-G_uX_JPPcjziepoT3R6BF3KXDgCuj_vMn1RtIHYIlnVZy0Eumpv5BXG/s320/P1010945_02.jpg" width="320" /></a></div>Kohe seegi kõrval asub Jakobi kirik. Kiriku ja seegi vahele moodustub väike väljak, kuhu oli väga mõnus linnaaed puidust kastidesse rajatud. Kastide vahele olid pandud pingid ning isegi mõned lamamistoolid. Minu järeltulev põlv leidis loomulikult need lamamistoolid kohe ja tundis ennast seal äärmiselt mõnusalt. Mina tahtsin aga minna kirikusse. Ootamatult avaldas Karl soovi tulla minuga kaasa, mida tüdrukud muidugi tõlgendasid kohe väikese pugemisena. Aga kiriku juurde me läksime igal juhul, kuid sisse ei saanud, sest kirik oli veel suletud. Tuli teiste juurde sama targalt tagasi minna ning liikuda ringkäiguga edasi. Järgmisena jalutasime Lübecki tähtsaima kiriku ehk Maarja kiriku juurde.</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgunz8i6sBW4ruLQs839EqnCONGpRdC3UDP7DTppxSnQBa3arlOXxHQzuNcXHhlR7IGjlbFF5wmTxbiHj1-X3QVj5H0ker4cO1RzPTc_ftIB7UBy8O_7DX5jTKr_h8g-4Px9WAFBRjrgc24s--w_oWsBVfA7-Rst42pMz7DYC1atPQLLapxEVH8EsTIhpIq/s4603/P1010936_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgunz8i6sBW4ruLQs839EqnCONGpRdC3UDP7DTppxSnQBa3arlOXxHQzuNcXHhlR7IGjlbFF5wmTxbiHj1-X3QVj5H0ker4cO1RzPTc_ftIB7UBy8O_7DX5jTKr_h8g-4Px9WAFBRjrgc24s--w_oWsBVfA7-Rst42pMz7DYC1atPQLLapxEVH8EsTIhpIq/s320/P1010936_02.jpg" width="320" /></a></div>Maarja kirik ehitati patriitside jumalakojaks vastates oma kaksiktornide, põiklöövi ja hulknurkse altariruumiga prantsuse klassitsistlikule katedraalile. Selle vahega, et erinevalt prantsuse basiilikatest on Maarja kirik ehitatud tellistest. Tohutu kiriku 40-meetrine tellisvõlv on omasuguste hulgas suurim kogu maailmas. Ühe torni põrandal on näha endiselt kirikukellade kilde, mis jäid pärast 1942. aasta Lübecki pommitamist põrandasse. II maailmasõja päevil pommitati Hitleri alistamiseks suurt enamust Saksamaa suuremaid ja tähtsamaid linnasid. Mitmedki tollased uhked ja ilusad vanalinnad hävisid pea täielikult. Selle tulemusena on paljud vanalinnad, mida täna imetleme, tegelikult pärast maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud ja taastatud. Pärast Kölni pommitamist näiteks jäi linna vanimas osas püsti vaid katedraal. Seega ongi vähemuses nö neid päris vanalinnu.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7djoFV8V0XfOH942vyn4wjs72bkNnyA9hj_TOJhVczXVQpEDUyKLTUTz4Hmq_TJCv9BFkQI9BzTDc6uVPkYrZkExtxb8ML3QmZrOFzwM31i7xaZBDBRLESxiQosy2dsmPhcOhsmVpsTFJr0AGnl5ZYMEWsDTuFV4cCitnXxBsRegzfSf3xPQrIyMRmctr/s4608/P1010942_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7djoFV8V0XfOH942vyn4wjs72bkNnyA9hj_TOJhVczXVQpEDUyKLTUTz4Hmq_TJCv9BFkQI9BzTDc6uVPkYrZkExtxb8ML3QmZrOFzwM31i7xaZBDBRLESxiQosy2dsmPhcOhsmVpsTFJr0AGnl5ZYMEWsDTuFV4cCitnXxBsRegzfSf3xPQrIyMRmctr/s320/P1010942_02.jpg" width="240" /></a></div>Maarja kiriku kõrval asub Lübecki raekoda. Või kui nüüd kohe päris täpne olla, siis asub kirik Raekoja taga. Raekoda on ehitatud 1226. aastal ning on kuulsaim tellistest Raekoda Saksamaal. Ilmselt on selles oma osa natukene kummalistel müüridel ja tornikestel, mis annavad hoonele minu arust ootamatult moodsa ja tänapäevase välimuse. Igal juhul on see hoone olnud omal ajal kõvasti just sellest "omast ajast" ees. Meenutas mulle Tallinnas asuva Rotermanni kvartali uuemaid hooneid. Olles päris pikalt vanalinnas jalutanud soovisime mõnda mõnusasse kohvikusse minna. Eliisabet otsis paar kohta välja. Esimene neist ei meeldinud meile kellelegi. Teine sobis imehästi! Eriti meeldis see mulle, kuna asus Jakobi kiriku kõrval, kuhu me varem sisse ei pääsenud. Kuna õues oli hakanud natukene vihma sadama, siis valisime omale laua sisse. Kuigi oleks olnud väga mõnus ka õues istuda. Sõime imemaitsvaid ja tohutult suuri (tõesti oli ühte saia täis terve väiksemat mõõtu praetaldrik!) ning vaid 2 eurot maksvaid kirsisaiakesi. Eliisabet ja Karl olid soovinud küll pannkooke, kuid ilmselt vaatas müüja, et see oleks liiga keeruline... igal juhul pärast väikest juurdlemist meid äärmiselt põhjalikult pealaest jalatallani uurides, teatas ta, et pannkoogid said just nüüd otsa.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqgm60fvsUTZyaLepKMW0-n0rPUf7CReUpNjI1nwN34ApwdloJpHfDVZdAAIbh-HZpM4iISgJXbcOzcc9sd9oVUeyBcIy_QpjRQUcOSh1R_ow_O7S5up-_zyPPK5xKHyEz3fJ0dseGOvcOp-RpKetZAMkQeOKKquA_UhTBhz092xDpuSuYL1GeGZJdiD_a/s4604/P1010972_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqgm60fvsUTZyaLepKMW0-n0rPUf7CReUpNjI1nwN34ApwdloJpHfDVZdAAIbh-HZpM4iISgJXbcOzcc9sd9oVUeyBcIy_QpjRQUcOSh1R_ow_O7S5up-_zyPPK5xKHyEz3fJ0dseGOvcOp-RpKetZAMkQeOKKquA_UhTBhz092xDpuSuYL1GeGZJdiD_a/s320/P1010972_02.jpg" width="320" /></a></div>Ja olles nüüd juba uuesti ringiga tagasi Jakobi kiriku juures ei olnud lapsigi keeruline kirikusse saada, sest see oli ju ometigi siinsamas kõrval! Erinevalt Maarja kirikust sai 15. sajandil ehitatud Jakobi kirik II maailmasõjas suhteliselt vähe kannatada, mistõttu on säilinud kiriku algupärased baroksed jooned. Vaatamata suvisele turismi kõrghooajale ning pühapäevasele päevale oli linnas väga vähe inimesi ringi liikumas. Kõik oli mõnusalt vaikne ja rahulik. Jalutasime alla sadama poole tagasi. Sattusime imeilusale tänavale, kus mina pidin imetlema igat maja ja iga maja juures igat detaili. Seetõttu juhtuski nii, et lapsed ilmselt jõudsid auto juurde tagasi pool tundi varem kui mina. Nähes eemalt mind tulemas sõideti kenasti mulle vastu, et emme kiiresti auto peale saada. Auto peale sai alguses siiski vaid minu kott. Ise jalutasin veel korraks sadama teise otsa, et sealtki mõni pilt teha.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZ6AUSxkpgen4BrExjVKvcNvlGMnwnx9jLMg41GdSBaiBj6iTwPQqq0mte5PJArFU_6ktlN_gIZNNt41HCgmeJ9LnIxcp-OvCjQw-xkuXTL8nk-53Jn7TqViYVK3tlQqPfnL8FyG4fpnS3J0vXXzy_OBhT59I0x2Q28cjdB1m1A9wV9msBWpX4StFFpo-O/s4604/P1010993_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZ6AUSxkpgen4BrExjVKvcNvlGMnwnx9jLMg41GdSBaiBj6iTwPQqq0mte5PJArFU_6ktlN_gIZNNt41HCgmeJ9LnIxcp-OvCjQw-xkuXTL8nk-53Jn7TqViYVK3tlQqPfnL8FyG4fpnS3J0vXXzy_OBhT59I0x2Q28cjdB1m1A9wV9msBWpX4StFFpo-O/s320/P1010993_02.jpg" width="320" /></a></div>Edasi ootas meid pisikene kuid armas Lüneburgi linnakene! Sinna sõitmiseks otsis Karl jälle pisikesi külateid. Keerutamist oli meeletult ja aega kulus palju, aga samas läbisime imelisi paiku. Marsruut, mis läbisime oli umbes järgmine: Lübeck-Niendorf-Kühsin-Nusse-Koberg-Köthel-Mühlenrade-Basthorst-Schwarzenbeck-Worth-Geesthacht-Raven-Evendorf. Praeguste saksa külade puhul on hämmastav see, et kunagised suured ja jõukad talupidamised on tänaseks päevaks keset tihedat külaasustust surutud praeguse aja majade vahele. Kuid sellele vaatamata on nii mõnedki neist säilitanud oma funktsiooni toimiva taluna. Lihtsalt laudad ja põllumaad paiknevad külast natukene eemal.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIQK_xFx3wKB2OPR_y3y7BDFU84ZI5Gzap5mAf8-yn6bGkldvcvzoxAz0sAwh8WgL5M5_ecmoCjCrw4_vO9dD2wkaIeU-yEc7xVFOOLr7P_Mb-ASub5EhiAxJiLnZelt3mI_mnFWWgLtty_FlR0dSN_eW4nzwPv8YoKo_QdnuivrGOShhGzBS2hbjYpjRe/s4604/P1011029_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIQK_xFx3wKB2OPR_y3y7BDFU84ZI5Gzap5mAf8-yn6bGkldvcvzoxAz0sAwh8WgL5M5_ecmoCjCrw4_vO9dD2wkaIeU-yEc7xVFOOLr7P_Mb-ASub5EhiAxJiLnZelt3mI_mnFWWgLtty_FlR0dSN_eW4nzwPv8YoKo_QdnuivrGOShhGzBS2hbjYpjRe/s320/P1011029_02.jpg" width="320" /></a></div>Lüneburgi praegu külastades võib olla isegi raske uskuda, et see pisikene linn oli kunagi üks jõukamaid tervel Saksamaal. Rikkus tuli soolalademetest, mida hakati kaevandama juba 956. aastal. Ja just siin arenes välja toonase Euroopa suurim tööstustootmine! Vanalinnas asuvas jõesadamas laaditi kaevandatud sool laevadele 14. sajandil ehitatud puust kraanaga. Kraana on praegugi samas kohas. Muidugi mitte see 14. sajandist pärit vaid 18. sajandil ehitatu. Toonase pisikese sadama ümbrus on kenasti renoveeritud ning äärmiselt armas. Linna väiksusele vaatamata oli siin juba tunduvalt rohkem turiste Lübeckiga võrreldes. Seda just nimelt Lüneburgi kompaktselt säilinud vanalinna tõttu. Lüneburgist välja sõites nõudis Karl lõunasöögipeatust ning valis selleks lähima teele jääva MacDonaldsi. Hea odav! Muus osas on minu hinnang muidugi kesisevõitu sellele.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiqj4le5KDm9E5lj_yTg8xn-GW7xiBi2yAmG0uwr1vgz6xb8QOkIUxN0uxeakaY9GxAJsRr5eUWJmuAMfh2ybYEhpOnXUuGgzs5vebr8nq1N90EMBjDbFYthAFFBByezCwfoF72YNN07i7f9P9ekKV9U6DK2nbw9C8bHzj1BfjtKFK70jAyeHEXPrhEafU/s4603/P1011033_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiqj4le5KDm9E5lj_yTg8xn-GW7xiBi2yAmG0uwr1vgz6xb8QOkIUxN0uxeakaY9GxAJsRr5eUWJmuAMfh2ybYEhpOnXUuGgzs5vebr8nq1N90EMBjDbFYthAFFBByezCwfoF72YNN07i7f9P9ekKV9U6DK2nbw9C8bHzj1BfjtKFK70jAyeHEXPrhEafU/s320/P1011033_01.jpg" width="320" /></a></div>Lüneburgi nõmm, mida soovisin samuti külastada, kujutab endast Lüneburgi linna lähedal asuvat maa-ala, kus on aastasadu karjatatud mullikaid ja lambaid. Kuulsad on Lüneburgi nõmmed oma kergelt lainelise maastiku ning ulatuslikult laiuva kanarbiku poolest. Just augustis on Lüneburgi nõmm oma kõige uhkemas hiilguses. Meie olime siin aga paar nädalat liiga vara ning saime imetleda vaid murdosa sellest roosade õitega kanarbiku õitsemisest ja kogu sellest ilust. Õitsemise tippajal on aga kogu maastik nii kaugele kui silm ulatub üleni lillakas-roosa. Säilitamaks seda haruldast looduslikku kooslust rajati siia 1921. aastal looduspark. Meie soov oli läbida pisikene tee nõmmede vahel Undeloh´i külast Wilsede külani. Vahemaa umbes 7 kilomeetrit.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFKAjyS2iiVkaqMeLTcWZfARbVt0v6gQATqy3I4MKAQdZYc7TyXCbXk-ZZItcpfE5O_oyi_PsJ9uESYMSbhqctSCI80ZAJY0ujtKgm8KjPBmiJCbzIEIk-bAKG6HJX9Dcey6WDYFy35nhwG7sm2RiXkcJ_3EHjDfWaC_T9NuulbT49dChO_7SroI-q664n/s4604/P1011049_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFKAjyS2iiVkaqMeLTcWZfARbVt0v6gQATqy3I4MKAQdZYc7TyXCbXk-ZZItcpfE5O_oyi_PsJ9uESYMSbhqctSCI80ZAJY0ujtKgm8KjPBmiJCbzIEIk-bAKG6HJX9Dcey6WDYFy35nhwG7sm2RiXkcJ_3EHjDfWaC_T9NuulbT49dChO_7SroI-q664n/s320/P1011049_01.jpg" width="320" /></a></div>Kui me aga Undelohi jõudsime, selgus, et seda teed ei saa läbida autoga. Waze seda millegipärast ei teadnud! Natukene pidime siiski sõitma keelumärgi alt sisse, et saada sinna tee algusesse, kuhu auto jätta. Edasi-tagasi oleks tulnud meil jalutada 14 kilomeetrit. Sellega me arvestanud ei olnud ning seega pidime lihtsalt valima väikese jalutuskäigu ümberkaudsetel küngastel. Turistidele pakutakse muidugi ka vankrisõitu kahe küla vahel. Aga see tundus mulle natukene liig. Ronisime kõrgeimale künkale mis ümbruskonnast oli paista. Ausalt öelda oli sealtki vaade päris nauditav! Aga vaprad kohalikud pensionärid, olles varustanud endid käimiskeppidega, alustasid veel õhtu eel entusiastlikult matka. Võib-olla oli neil plaanis läbida muidugi ka ainult üks ots.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB5q_-qeBm7723becKiceq-8QAmcq9X0Sbaj8zT5cLWDHEdDD3JIkUP8mhJYBu8eVpuo3aWNqRssnmomxy57usU3jxTK-CsAt2oqGxKDU3MezqVJQcEIK_Te0wUxVKhTGI44TKmGHzYFu22OfyLd4wf2DXxiz2lk-u_MehgpBUh4R3oDSV3kniK4ObPKZd/s4604/P1011046_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB5q_-qeBm7723becKiceq-8QAmcq9X0Sbaj8zT5cLWDHEdDD3JIkUP8mhJYBu8eVpuo3aWNqRssnmomxy57usU3jxTK-CsAt2oqGxKDU3MezqVJQcEIK_Te0wUxVKhTGI44TKmGHzYFu22OfyLd4wf2DXxiz2lk-u_MehgpBUh4R3oDSV3kniK4ObPKZd/s320/P1011046_01.jpg" width="320" /></a></div>Meie asusime aga otsima ööbimiskohta. Nüüd liikusime küll kiirteed pidi, sest meil oli vaja päris tükk maad veel edasi sõita graafikus püsimiseks. Rooli läksin mina kuna Karlil oli vaja üks tööintervjuu teha. Eliisabet leidis (vähemalt fotode järgi) väga mõnusa koha, kus kirjade järgi oleks saanud telkida. Sõitsime päris kõrgele üles mäkke kuni selgus, et just see tee, mille äärde pidi leitud koht jääma oli kinni pandud. Päris teetõkke kõrvalt ei hakanud ka sisse trügima... kuigi oleks mahtunud küll. Sõitsime natukene edasi veel järgmise linnani, mis oli märgitud minu Saksamaa raamatus kui vaatamisväärse vanalinnana. Kuid kuidagi mingil hetkel, linn oli küll pisikene, kuid sellesse sissesõit eramajade vahel kohutavalt pikk, loobusin ja otsustasin, et tuleb ikka ots ringi keerata ja keskenduda ööbimiskoha leidmisele. Sõitsime tuldud teed pidi tagasi. Varem oli jäänud meile silma teeviit, mis juhatas kämpingu juurde. Sinna nüüd suundusimegi!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbgtTC8FafyVa28EuhHDX7eS85zTTjObsfHDbu2lzoC5Ugz_cPBy_kIui4PZA4GQKbeLotNNQrEYDh2vTtGCf9eFisSnapREusSCZV74oDH_3scK9liQJUYaA2cLKgOpD6du4PNIortnfKqfA3v6EtDSZq3v4qc40gjRFeVKzPf6B9t4qnOpzL_YlNGxTk/s4603/P1011060_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbgtTC8FafyVa28EuhHDX7eS85zTTjObsfHDbu2lzoC5Ugz_cPBy_kIui4PZA4GQKbeLotNNQrEYDh2vTtGCf9eFisSnapREusSCZV74oDH_3scK9liQJUYaA2cLKgOpD6du4PNIortnfKqfA3v6EtDSZq3v4qc40gjRFeVKzPf6B9t4qnOpzL_YlNGxTk/s320/P1011060_01.jpg" width="320" /></a></div>Kämpingusse kohale jõudes oli õues juba natukene hämarduma hakanud. Aga saime väga sõbraliku administraatori käest kogu vajaliku info ja endale päris mõnusa telkimisplatsi. Maksma läks kogu see lõbu vaid 36 eurot meie auto, telgi ja 4 inimese peale. Tüdrukud panid telgi üles, meie Karliga tegime õhtusöögi. Esimesed päevad on olnud meie köögitoimkonnale väga lihtsad kuna olin plaaninud nendeks Karli kaitseväest üle jäänud matkasöögid. Oligi vaja ainult otse pakki valada söögile peale kuum vesi, segada, 10 minutit oodata ja valmis ta oligi! Minu ja Karli arvates täiesti söödavad, mõned õhtusöögi variandid olid isegi päris maitsvad. Eliisabet sai ka hakkama. Katariina aga ei osanud neid sugugi hinnata! Oma autoreisidega oleme juba suhteliselt kogenud seltskond. Nüüdsel reisil juba esimese õhtu telkimisel oli äärmiselt tore kogeda, et ilma midagi kokku leppimata, jagunesid vaikides meie laagerdamiste ülesanded täpselt samamoodi nagu esimesest reisist alates Põhja-Jäämere äärde kümme aastat tagasi! </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg86ytvus7w5RsCp12uiJy6j5qnrQI3v1Kff1HaUjFbVzVOP28If5vbKRTU6SELHfnSYYX784WR3cjtFgaBC-xVYjMW4tin6xHqDE-ucLM2J3ZWN7B8rhQK7TcbTWaWwyJD-fXAuRRv7gIgLYjvQx-KvOdTRklNDrHGITsG3-aZTXs7L0ANsW_udxNthO_c/s4604/P1011067_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg86ytvus7w5RsCp12uiJy6j5qnrQI3v1Kff1HaUjFbVzVOP28If5vbKRTU6SELHfnSYYX784WR3cjtFgaBC-xVYjMW4tin6xHqDE-ucLM2J3ZWN7B8rhQK7TcbTWaWwyJD-fXAuRRv7gIgLYjvQx-KvOdTRklNDrHGITsG3-aZTXs7L0ANsW_udxNthO_c/s320/P1011067_01.jpg" width="320" /></a></div>Täna läbitud kilomeetritega oligi aga siis see häda, et need läksid mul totaalselt segamini! Midagi sellist pole minuga varasemalt veel ühelgi reisil juhtunud. Aga üks variant on, et oli 440 kilomeetrit, mis iseenesest võib olla päris loogiline. Ja pärast tänast päeva loobusin päevast marsruuti kirja panemast. Ehk kogu ülejäänud reisi läbitud kilomeetrid kogunesid kokku. Raha kulutasime täna Lübeckis kohvikus 25 eurot, küünaldele kirikus 2 eurot, lõunasöök MacDonaldsis 36 eurot, ööbimine samuti 36 eurot ja tankimas 81 eurot. Kokku siis 180 eurot.</div></div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-13225951849846005532023-08-16T13:46:00.019-07:002023-08-16T22:31:15.604-07:00AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 1. ja 2. päev<p style="text-align: justify;"><b>ESIMENE JA TEINE PÄEV - 28. ja 29. juuli 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhakcZexuXH2hV_9eCN1hIJBEMvA5g2RXtmSxpH0U489aN65E8N7A3pPI_cyGZAY_jpoEwujjBhJoeRE3J-ygeANqZpDORYALNEGu8m8AssUJ4HlIfDgxfebK1iyx8UBt_vq2i9BO_0hjsrhmIJkB0MqIZ2XEo4V1x3_vGSgobiCLdfF0BOjVLVcCm-vsWQ/s4604/P1010755_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhakcZexuXH2hV_9eCN1hIJBEMvA5g2RXtmSxpH0U489aN65E8N7A3pPI_cyGZAY_jpoEwujjBhJoeRE3J-ygeANqZpDORYALNEGu8m8AssUJ4HlIfDgxfebK1iyx8UBt_vq2i9BO_0hjsrhmIJkB0MqIZ2XEo4V1x3_vGSgobiCLdfF0BOjVLVcCm-vsWQ/s320/P1010755_03.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kui mul oma laste Katariina, Karli ja Eliisabetiga kevadel reisimisest juttu tuli (just oli läinud lendude tühistamise tõttu vett vedama suvine plaan avastada Assoore Eliisabetiga!), nentisin korraks kahetsusega, et meie nö ametliku autoreiside sarja viimasele seiklusele Balkanimaadesse, ei saanud Karl kaasa tulla. Ja pole ammu käinud kuskil kõik koos. Vestlesime natukene veel erinevatest autoga reisimise sihtkohtadest ja Karl käis välja mõtte, et suvel võiksime Saksamaad minna autoga avastama. Kui selle idee üle sai veel nii mõnigi kord mõtteid mõlgutatud ja tüdrukute ning minugi poolt erinevaid eesmärke lisatud, siis hakkas asi minu silmis kuju võtma, et aga miks mitte...? Tegin veel viimase kooskõlastusringi kõigiga ning asi otsustatud! Ega tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kui sellises vanuses lapsed (23, 20, 18) on nõus (öelda, et soovivad, oleks ilmselt liialt unistustesse kaldumine) veel emmega reisile minema, siis tuleb kõik muu kõrvale jätta, mitte enam mõelda ja minna!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHX1NTDgmMPp-uMx2z-Vxvlm7N4G-fNL1h4SaSKD_Gj87XRkgkHRN0DJJnec-xHa4UQ8UjLZvC_lLtCxCNj503fEnIdlps9SgJnvWyuNuqQS6YMCN_R9haxRofSX4z90zk79phWbieQN0G-jgw0Qtj3qJKQJ-6O9fjy49Wpf1qtPrP-AwWZN3FCRNjk3oK/s4604/P1010739_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHX1NTDgmMPp-uMx2z-Vxvlm7N4G-fNL1h4SaSKD_Gj87XRkgkHRN0DJJnec-xHa4UQ8UjLZvC_lLtCxCNj503fEnIdlps9SgJnvWyuNuqQS6YMCN_R9haxRofSX4z90zk79phWbieQN0G-jgw0Qtj3qJKQJ-6O9fjy49Wpf1qtPrP-AwWZN3FCRNjk3oK/s320/P1010739_03.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hakkasin uurima marsruuti. Esimesel pilgul tundus mõistlik ikka tavaline ja kordi läbitud tee - Läti, Leedu, Poola jne. Siis aga võtsin Google Mapsi lahti ja mõõtsin ära: läbi Rootsi ja Taani on igal juhul lühem tee. Ostsin ära laevapiletid Stockholmi ja tagasi. Hiljem veel uue telgi. Meie vanasse kolmesesse, mis meile kunagi kingiti, kui lapsed veel väikesed olid ja alustasime oma autoreiside sarja, ei oleks me enam ka parima tahtmise juures ära mahtunud. Plaanis oli Rootsist lihtsalt läbi sõita. Taanis teha tasa eelmise reisi puudujäägid ehk käia ära Egeskovi lossis ja Legolandis. Meie eelmisel reisil Taani oli meil plaan minna Legolandi, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel muutus see hoopis Astrid Lindgreni keskuse külastuseks Vimmerbys. Sellest saab pikemalt lugeda meie 2015 aasta Taani autoreisi juures. Ehk minu südametunnistus on juba 8 aastat natukene kripeldanud, et toona Karli, kui suure Lego fänni, ära rääkisime ja Legolandi minekust loobusime. Nüüd siis olingi olukorras, kus ostsin Legolandi piletid endale ja oma eespool mainitud vanuses lastele! Natukene kentsakas tundus tõesti. No ja Egeskovi lossis jäi meil ka käimata vaatamata sellele, et ööbisime lossi külje all kaks ööd. Seda pidasin toona lihtsalt liiga kalliks.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1fWq4RIkFGPlk9GcfrmzQQxJjW87vJAPjo-Bm986P5JEk3XEOMciPgFYkBO736hEGM4PGIfL3fiKNCKeJFaw2yjtfYpGPf9buFw5hzpyRumBC1F1aGj3h61YbdMKIhWsH4rZy-8s1hjWup08d09Qrri4K6iOb446ds9dpSsDwNb1Mq7mzdehJfa7siS3w/s4604/P1010741_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1fWq4RIkFGPlk9GcfrmzQQxJjW87vJAPjo-Bm986P5JEk3XEOMciPgFYkBO736hEGM4PGIfL3fiKNCKeJFaw2yjtfYpGPf9buFw5hzpyRumBC1F1aGj3h61YbdMKIhWsH4rZy-8s1hjWup08d09Qrri4K6iOb446ds9dpSsDwNb1Mq7mzdehJfa7siS3w/s320/P1010741_03.jpg" width="320" /></a></div>Ja nüüd me siis olimegi Egeskovi lossi juures eile õhtul taas pärast 8 aastat ja 808 kilomeetri pikkust sõitu läbi Rootsi ja Taani ja kahe suure silla ületamist. Aga ees ootas meid paras üllatus! Mitte just kõige meeldivam. Ööbimiskohta, mida toona kasutasime ning mida interneti postituste järgselt kasutati veel hiljuti, ei eksisteerinudki enam! Seisime ja tammusime nõutult kohal, kus minu mäletamist mööda pidi olema kaks maja, millest ühes WC-d, duśśiruumid ja väike kööginurk kraanikausiga ning suur plats telkimiseks, aga seda kohta polnud enam lihtsalt olemas!!! Ma saan aru, et on telkimisplats ära kaotatud ning keelatud telkimine. Seda enam, et see oli tasuta. Aga ma ei saa aru sellest, mis pagana pärast oli vaja majad maha lammutada!? Majad, millest üks oli üle 100 aasta vana, mõlemad õlgkatusega ning imeilusad!? Õnneks oli alles suur ja võimas puu, mille all oli kunagi olnud äärmiselt mõnus telkida. Nii tuligi meil nüüd ööbida lihtsalt parkimisplatsil... ja me ei olnud ainukesed. Lisaks meile oli siin veel 4-5 autosuvilat (tõsi: neil on lubatud siin ööbida) ja üks telk. See telk oli küll auto katusel...<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhufVaevB1dIYyteyIJthKJ5lgQN2kyVrHYgzCfNrt05iAMEX3K50U8robNoR89GLVfM_XccB9InYHVmeTniqlZO_N65_IE8pbTNY03LlmLv_zfUahTsofZ_uCmiz8F1s1k1n8y3y6givoHMdwVFvGIpEmv7M-y2PGJ-IKXTvUo-IsfMalUx3sx1PTvm46H/s4604/P1010732_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhufVaevB1dIYyteyIJthKJ5lgQN2kyVrHYgzCfNrt05iAMEX3K50U8robNoR89GLVfM_XccB9InYHVmeTniqlZO_N65_IE8pbTNY03LlmLv_zfUahTsofZ_uCmiz8F1s1k1n8y3y6givoHMdwVFvGIpEmv7M-y2PGJ-IKXTvUo-IsfMalUx3sx1PTvm46H/s320/P1010732_03.jpg" width="320" /></a></div>Asusime õhtusööki valmistama. Söök tehtud ja kõhud täis ning väljas parajalt hämaraks läinud, panime ka telgi üles. Natukene aega see esimesel korral võttis: ikkagi tuttuus ja esimene ülesse panek ja natukene hämar ka juba. Hommikul väga kaua ei maganud igaks juhuks. Eliisabetil helises äratuskell 7.30. Esimese asjana panid tüdrukud kiiresti telgi kokku, et kaotada igasugused jäljed meie seaduserikkumisest. Taanis tegelikult ei tohi seaduse järgi mitte kusagil, välja arvatud selleks ette nähtud kohtades, telkida. Meie Karliga tegime hommikusöögi. Vesi oli meil siiski ettenägelikult selleks igaks juhuks kaasa ostetud Eestist. Ei teagi miks. Sest tegelikult meie teadmiste kohaselt oleks pidanud siit vett saama. Sellest õhku haihtunud majast. Olime omadega valmis juba natukene pärast kella kaheksat. Loss avatakse aga alles kell kümme. Karli ettepanekul läksime ümbruskonnaga tutvuma, et siis lossi avamise ajaks nagu õiged mehed kunagi saabuda uuesti teadmata midagi siin ööbijatest.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjazqE1Ruy5VWnHDofiDelVnkwO2k7J6hCWuwEPBrKg-FoZPoKsl3duK1LTsiUwpp9rsIbSNOSX6KRlIhsfd1ILGP5QEbnVdcl3V5ai2eBGX192Zkf0_fZ9prvecD8zToJ7yE0VBRaXg_94vf5kIGzL1CHt99yFkH6OattgISg90Vjn49EFNtYb8nABsu50/s4604/P1010764_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjazqE1Ruy5VWnHDofiDelVnkwO2k7J6hCWuwEPBrKg-FoZPoKsl3duK1LTsiUwpp9rsIbSNOSX6KRlIhsfd1ILGP5QEbnVdcl3V5ai2eBGX192Zkf0_fZ9prvecD8zToJ7yE0VBRaXg_94vf5kIGzL1CHt99yFkH6OattgISg90Vjn49EFNtYb8nABsu50/s320/P1010764_03.jpg" width="320" /></a></div>Sõitsime ümbruskonna imelistes külades ringi, tehes nii mõnegi peatuse meile muljet avaldanud hoonete juures. Jalutasime kõige ilusamas surnuaias, kus ma kunagi käinud olen. Ja endiselt on tark tugineda kogemustele: surnuaias asunud väikese kiriku seina äärest leidsime ka veekraani, kus saime täita uuesti oma 5 liitrise veepudeli. Kui mõni minut enne kella kümmet Egeskovi lossi juurde tagasi jõudsime, oli piletikassa juures juba päris korralik saba. Internetist ette osta ma millegipärast pileteid ei saanud, väidetavalt ei sobinud minu pangakaart, millega olen ometi saanud osta kõike muud nagu lennukipiletid ja nt Legolandi piletid. Jäi üle vaid loota, et pärast seiklust kadunud telkimisplatsiga, ei selgu, et tänaseks kõik piletid välja müüdud. Õnneks seda ei juhtunud ja varsti saimegi lunastada piletid ja minna tutvuma imelise lossi ja aiaga.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqdnTSAJyEGi5pCsf30jk0fXoCtI5X5ey7x5rpSVmLtvhdo0RSzW8XZZ49nCyokNL48-XAxpXP8SUTK5BVLsHTNZ0Mh25myfjJaMW9PAGbsCnbuYqwBYDiF37vSB8UDmxLHNuoaro8U8w7LEGD1HQX35b6M1zG5bmLG-3QrD1Dhj4BpDI6ZMUVhR3jrUfC/s4604/P1010782_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqdnTSAJyEGi5pCsf30jk0fXoCtI5X5ey7x5rpSVmLtvhdo0RSzW8XZZ49nCyokNL48-XAxpXP8SUTK5BVLsHTNZ0Mh25myfjJaMW9PAGbsCnbuYqwBYDiF37vSB8UDmxLHNuoaro8U8w7LEGD1HQX35b6M1zG5bmLG-3QrD1Dhj4BpDI6ZMUVhR3jrUfC/s320/P1010782_03.jpg" width="320" /></a></div>Egeskovi loss kuulub tänasel päevalgi eraomandisse. Läbi aastasadade on loss kuulunud mitmele Taani kõige silmapaistvamale aadlisuguvõsale. Aastal 1784 sai lossi omanikuks Bille perekond, kelle järeltulijate ehk Ahlefeldt-Laurvig-Bille perekonna käes on senini. 1554. aastal muudeti seni kindlustamata külamõis korralikuks vallikraaviga kindlustatud renessansslossiks. Egeskovi loss olla ehitatud tammevaiadele ning ehitamiseks kulunud neid terve metsatäis. Ehitusmaterjaliks on Taani metsad kohe päris ära kulunud - tänasel päeval on Taani suhteliselt lage ning meie mõistes metsa seal ei eksisteeri. Ikka on tegemist pigem parkmetsaga. Loss on tänasel päeval üks paremini säilinud losse kogu Põhja-Euroopas. Krahv Gregers ja krahvinna Nonni avasid Egeskovi aiad avalikkusele 1960ndatel aastatel. Nende poeg krahv Claus avas 1968. aastal ka lossi laiemale avalikkusele. Kusjuures loss on endiselt ka perekonna eluase.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-iNSw9Mc-_YgFda-3XYvKA6_YBXyu2DdXHvKRv8w1kv35OXJ-EH4oh9Ze3Wu7wWRP-6zkX7QnD9Myvm3t3ZqbpWDUuumb6n-BAgJRQ7w383Jq7gu97fzpAJo-Hm4PCEPHfXJEeIiTkHHheqxdD25lL6hNCjEnHM6Ow0w-j_0qngrzLaSMMRJXS4pbpGLV/s4604/P1010770_03.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-iNSw9Mc-_YgFda-3XYvKA6_YBXyu2DdXHvKRv8w1kv35OXJ-EH4oh9Ze3Wu7wWRP-6zkX7QnD9Myvm3t3ZqbpWDUuumb6n-BAgJRQ7w383Jq7gu97fzpAJo-Hm4PCEPHfXJEeIiTkHHheqxdD25lL6hNCjEnHM6Ow0w-j_0qngrzLaSMMRJXS4pbpGLV/s320/P1010770_03.jpg" width="320" /></a></div>Egeskovi puhul pole tegemist pelgalt lossi ja imelise aiaga: siin on mitmeid muuseume, roosiaed, ürdiaed, labürint jne-jne. Lossi väravaehitises oli avatud 18.-19. sajandi riietemoe näitus. Vaadates imelisi maani ulatuvaid ja tohutult naiselikke kleite tollest ajast kipun sageli õhkama, et mulle oleks väga meeldinud elada antud ajastul, et iga päev panna selga selline uhke kleit... Annan endale loomulikult aru, et nimetatud aja ühiskondlik korraldus ei oleks mulle absoluutselt sobinud. Oleksin ilmselt olnud korralik mässaja meestekeskses ajastus (a la naise koht on ainult köögis ja lastetoas) ning tihtipeale puritaanlike reeglite ja kommete vastu, kus suurimaks probleemiks hoopis silmakirjalikkus ja kahepalgelisus.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5wvTxbAborxKDL5tB5uXB2K2L_z9rD7EqF-rw4J_Y4Yl3MlqbELuFFFTIZOwLM1EhdPJTPrbez5-mJeN96gfv6UCVVX7zB0NLO0SzagQBi9lrOkjasrJIfdpU8Ahr4qk0RvPRrx6pB9CKYf9zo2uW8yxuQhAAs3rUM-ZdHmyfeqqnyFckXkedBH2lOlXD/s4267/P1010821_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2400" data-original-width="4267" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5wvTxbAborxKDL5tB5uXB2K2L_z9rD7EqF-rw4J_Y4Yl3MlqbELuFFFTIZOwLM1EhdPJTPrbez5-mJeN96gfv6UCVVX7zB0NLO0SzagQBi9lrOkjasrJIfdpU8Ahr4qk0RvPRrx6pB9CKYf9zo2uW8yxuQhAAs3rUM-ZdHmyfeqqnyFckXkedBH2lOlXD/s320/P1010821_02.jpg" width="320" /></a></div>Aga käisime läbi veel mootorrataste muuseumi, sepikoja, Falck´i muuseumi, vanade autode muuseumi (ehitatud suurejoonelisse paarisaja aastasesse laudahoonesse, mille algne otstarve veel tänagi lõhna järgi koheselt tuvastatav) ning kämpingu muuseumi. Mulle need muidugi mingit väga suurt elamust ei pakkunud. Loss ja park olid siiski põhilised. Aga paljud olid tulnud siia lastega ja kogu päevaks ning neile on need lisad ilmselt olulised. Minugi suured lapsed tegid liikluslinnakus mõned kiiremad ringid jalgadega vändadavate autodega. Igal pool olid lauad ja toolid, kus võimalik süüa kaasa toodud sööki. Loomulikult on võimalik ka koha pealt süüa osta. Meie siin pikalt niisama aega ei viitnud vaid suundusime edasi Taani mandriosasse Billundisse, kus asub Legoland. Umbes 1,5 tundi sõitu ja kohal olimegi! Parkisime auto ära. Juba parklate arvu ja suuruse järgi võis järeldada, et siin käib igapäevaselt läbi meeletu rahvahulk.<br /></div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn-lNYEO9nz5bmb3l5TipcKb4_zNYd84xqEpu74np9C035p_4j0F8CZIuoB4QGyb2_6Wa8du5XiZV12gJVlYj2KXHxUpoZZLopEb_tFpHm3PVtQlg-I1kpYD1rvl9_vV0sEhRHmDwNtlHxuPfH9iY6oB0oFCCMZARhskE5x66f5zVgww_Izkz3sKVIBK7L/s4485/P1010868_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2522" data-original-width="4485" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn-lNYEO9nz5bmb3l5TipcKb4_zNYd84xqEpu74np9C035p_4j0F8CZIuoB4QGyb2_6Wa8du5XiZV12gJVlYj2KXHxUpoZZLopEb_tFpHm3PVtQlg-I1kpYD1rvl9_vV0sEhRHmDwNtlHxuPfH9iY6oB0oFCCMZARhskE5x66f5zVgww_Izkz3sKVIBK7L/s320/P1010868_02.jpg" width="320" /></a></div>Ning lõpuks, pärast pikka ootamist, sai Karl 20 aastasena täidetud oma lapsepõlve unistuse käia ära Legolandis! Meie arvamus ja muljed sellest olid aga kõigil meil lühidalt kokku võttes suhteliselt sarnased: ootasime suuremat keskendumist just legodele mitte niivõrd natukene odavamaigulist lõbustusparki. Et oleks olnud rohkem mingeid põnevaid meisterdusi ja ettevõtmisi legodest. Mingeid õpetusi, juhendamist, võib-olla isegi töötubasid. Või kasvõi väljapanekut legoklotside saamisloost, ajaloost jne-jne. Hetkel jäi meile sellest ikka meeletult kommertslik mulje, kus pole isegi üritatud seda ülimat keskendumist ainult rahale ja odavale meelelahutusele varjata või natukenegi maskeerida.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyZMiRvtsrTH9oIYdic7yUIQfr-JawmacUNtXnsMgeZ5GGs5Hn_WboJJkBATNoPuLBPsvbdw_l1_0FYlhD6xjG6WTVO4f-LrFSoGTbbwsuWrTqFrhPH22cUPBpntEvGxi6pqmqKtGKfxYgM_vquXfMvSbnGLz7UceFFs2vXLmJpJ5GQD2wZ1eu-UGThRsQ/s4604/P1010825_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyZMiRvtsrTH9oIYdic7yUIQfr-JawmacUNtXnsMgeZ5GGs5Hn_WboJJkBATNoPuLBPsvbdw_l1_0FYlhD6xjG6WTVO4f-LrFSoGTbbwsuWrTqFrhPH22cUPBpntEvGxi6pqmqKtGKfxYgM_vquXfMvSbnGLz7UceFFs2vXLmJpJ5GQD2wZ1eu-UGThRsQ/s320/P1010825_02.jpg" width="320" /></a></div>Üks tore asi, mis meile meeldis, oli mingi ninjade (ega ma päris hästi pole enam kursis kogu selle maailmaga) värk. Põhimõtteliselt sõitsime mingeid koopaid mööda rongiga, moodustasime neljakesi ühe meeskonna, kes pidi siis võitlema virtuaalselt mingite halbade tegelastega. Vot, see oli päris lõbus ja mulle väga meeldis! Tulemus oli meil märkimisväärne: saime meie sõidu parimaks tiimiks. Aususe ja õigluse huvides tuleb siiski märkida, et vastasteks olid meile üldjuhul tunduvalt väiksemate lastega perekonnad. Samas tuleks ka teisest küljest asja vaadata ning tunnistada asjaolu, et tänapäevases digi- ja virtuaalmaailmas on lapsed kordades osavamad tegijad kui 50ndale eluaasta lähenevad naisterahvad.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIx5PLjBItH9o6SCwDHFSfiuuE36AKm9iUOPsc2h7k-kLOc2ZAYAcO1SEwYrLMHiDGTiP9kXSm3ly9fXYLg9s4ZksfpBq0-tJHVZMlEbYpOOz7EIuoHrQDNXxAMc82I5nxeYidRrkGKQIhf0L-JAT_S-QoyaYJrmbAmKyUwMEOk8fWLVBXufzZgmDfgA3D/s4604/P1010844_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIx5PLjBItH9o6SCwDHFSfiuuE36AKm9iUOPsc2h7k-kLOc2ZAYAcO1SEwYrLMHiDGTiP9kXSm3ly9fXYLg9s4ZksfpBq0-tJHVZMlEbYpOOz7EIuoHrQDNXxAMc82I5nxeYidRrkGKQIhf0L-JAT_S-QoyaYJrmbAmKyUwMEOk8fWLVBXufzZgmDfgA3D/s320/P1010844_02.jpg" width="320" /></a></div>Teine tore asi oli legodest ehitatud maailm! Seda imetlesime küll kohe pikalt. Alustuseks sõitsime rongiga kogu selle väljapaneku läbi ja siis jalutasime veel need kohad läbi, mida lähemalt soovisime vaadata. Seal oli Norra väikelinnasid, Amsterdam, kuulsaid ehitisi nii Taanist kui kogu maailmast, sadamaid ja isegi nafta puurtorn. Ja veel rohkem kui legode piiramatuid võimalusi erinevate asjade ehitamisel imetlesin kogu selle väljapaneku juures kasutatud haljastust. Need pisikesed bonsai mõõtu puud ja üldse kogu see taimestik, nende kooslus ning valik, oli suurepärane! Tahaks öelda "braavo" Legolandi aednikule!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsV_v9VWi_pSN-b1YAAu7iWPC-6KnfK7x65Ey0KnLWd0IHLOyVypOJup0ZwmMFpYYBK9BvCGqvT9FGkACu5vyrlCWC79aUAtuQj7tyAkwxXVFG2hFY65xfcjSyVj426Zz_jqvtx945Rtkb1vRc04JgIIv_z75DnIYf0Ku20gi1l8LG-moWCf7aQQgJ--tL/s4603/P1010856_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsV_v9VWi_pSN-b1YAAu7iWPC-6KnfK7x65Ey0KnLWd0IHLOyVypOJup0ZwmMFpYYBK9BvCGqvT9FGkACu5vyrlCWC79aUAtuQj7tyAkwxXVFG2hFY65xfcjSyVj426Zz_jqvtx945Rtkb1vRc04JgIIv_z75DnIYf0Ku20gi1l8LG-moWCf7aQQgJ--tL/s320/P1010856_02.jpg" width="320" /></a></div>Kui saime kõik vaadatud, Karlil oli territooriumi plaan käes, mille järgi kõik kohad läbi käisime, maksime parkimise eest ning suundusime auto juurde. Ja meid ootaski ees Saksamaa! Plaanis oli täna õhtuks jõuda Saksamaale ning ööbima jääda. Schleswig-Holsteini liidumaal (Saksamaa on jagatud 12 liidumaaks) on ametlikult olemas telkimisplatsid nö Schlafplatz Wildes´ed, kus võib väike seltskond telkida. Kahjuks on need tõesti ainult nimetatud liidumaal, kuigi siin on neid päris tihedalt. Valisime välja ühe, mis oli kõige lähemal Lübeckile, kuhu plaanisime minna järgmisel päeval. Kohale jõudes avastasime tõesti väga suure kenasti hooldatud telkimisala. Isegi tualett oli olemas. Küll see plastikust variant, aga ikkagi tualett. Kuna vihma hakkas sadama valisime kiiresti sobiliku telgikoha ja tüdrukud asusid telki püstitama. Täna läks see oluliselt kiiremini eilsega võrreldes. Ilmselt aitas vihm kaasa!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQlGCb7vjfnwTLMe05v-NEEDUCPIcrd_FTi--NzXSYX8CNdBnDhPSkgg6lOSJibJX9KZx1cxuPziE5on1jN-0Rx1VdJJAt7DWB51pmrxmysRQajt1w7ovgGlwB3PFajwBxTcS4vW1u_z1tXNY4X3ATHP5v6cJXBmGUpPkMfzZKGhlujXZZvizUj1K87ZcN/s4604/P1010870_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQlGCb7vjfnwTLMe05v-NEEDUCPIcrd_FTi--NzXSYX8CNdBnDhPSkgg6lOSJibJX9KZx1cxuPziE5on1jN-0Rx1VdJJAt7DWB51pmrxmysRQajt1w7ovgGlwB3PFajwBxTcS4vW1u_z1tXNY4X3ATHP5v6cJXBmGUpPkMfzZKGhlujXZZvizUj1K87ZcN/s320/P1010870_02.jpg" width="320" /></a></div>Süüa saime teha katuse all, kus olid laud ja pingid. Nagu ikka kuulub meie reiside priimusel valmistatud õhtusöökide juurde õhtune teejoomine küpsistega. Nüüd vihmaga katuse all oli äärmiselt mõnus istuda. Mingil ajal avastasime imeilusa vikerkaare - tõsi, kogu vihmasaju aja oli pooles taevas säranud ju päike. Peale meie oli siin ööbijaid kusjuures päris palju. 5-6 erinevat seltskonda. Oli ratastega liikujaid ja jalgsimatkajaid. Enamus seltskondasid siiski autodega. Autod jäeti korralikult platsi äärde kuna autoga sisse sõitmine oli keelatud. Mingit tõkkepuud ega takistust küll sissesõidu ees ei olnud, aga kellelegi ei tulnudki pähe eirata kirjutatud reegleid.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJTvqRcFBchbfCkrsiSGju6gnwt0rGmnsZiyBZ-Sx23OQjHrv32KhrWHMx-9xQGqkTvPioamd4A9uCN3Dm3W5uu3K9ouJoDQHJgl9ViXFgzNbqTwgLPi4D7cK0I9ZB38tDG9RgmvK4hjd6_1VW8UjfbN3-z8I5wxgZGZgWlEOl87LBGJ4edncsBkQbi7E6/s4604/P1010875_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJTvqRcFBchbfCkrsiSGju6gnwt0rGmnsZiyBZ-Sx23OQjHrv32KhrWHMx-9xQGqkTvPioamd4A9uCN3Dm3W5uu3K9ouJoDQHJgl9ViXFgzNbqTwgLPi4D7cK0I9ZB38tDG9RgmvK4hjd6_1VW8UjfbN3-z8I5wxgZGZgWlEOl87LBGJ4edncsBkQbi7E6/s320/P1010875_02.jpg" width="320" /></a></div>Nimetatud reeglid olid aga kenasti infotahvlile kirja pandud. Küll ainult saksa keeles. Aga tuletades meelde oma kunagist saksa keele oskust suutsin isegi kõigest aru saada. Üldiselt me vastasime nendele reeglitele. Ainult seltskond oli liiga suur. Suurim telk, mida siia võis püstitada, oli kolmekohaline ja suurim üheskoos liikuv/matkav kooslus siis vastavalt ka kolmeliikmeline. Suuremate gruppide korral tuli ühendust võtta. Seda me siiski ei teinud. Rõhudes sellele, et alati saame vabandada, et me ei räägi saksa keelt ega mõista midagi, mis sellest, et must-valgelt kirjas. Kui magama hakkasime sättima avastasime, et niigi imeline vikerkaar oli kahekordistunud!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3U3_8uutcuflqJykT7MfnF8igjxSZXqplWE7aVcxqUbQQy7y51IcUcFw-N4jCOUWb_ksi3pHr0BYtW_hDqpCU9xLZ-XnqG4Dw2VEbiijLX3pJGVdTsOoiH8ANPWKq2rY1-mJgKQxIee_ZcRj-T1fYnJeA_Ok7fvqgEeOcDkYBwb-ZaGWyZQ2m8IvReLtu/s4604/P1010911_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3U3_8uutcuflqJykT7MfnF8igjxSZXqplWE7aVcxqUbQQy7y51IcUcFw-N4jCOUWb_ksi3pHr0BYtW_hDqpCU9xLZ-XnqG4Dw2VEbiijLX3pJGVdTsOoiH8ANPWKq2rY1-mJgKQxIee_ZcRj-T1fYnJeA_Ok7fvqgEeOcDkYBwb-ZaGWyZQ2m8IvReLtu/s320/P1010911_02.jpg" width="320" /></a></div>Esimesel päeval sõitsime Stockholmist Egeskovi lossi juurde 808 kilomeetrit ja teisel päeval Egeskovist Legolandi ja sealt edasi ööbimiskohta kokku 383 kilomeetrit. Nüüd pean ausalt tunnistama, et järgmistel päevadel läks kilomeetrite arvestamine meil (õigemini mul) täiesti metsa. Igal autoreisil olen hommikuti pannud autol spidomeetri nulli ja igal õhtul kirjutanud sõitmise lõppedes päevase näidu maha. Nüüd läks meil see juba reisi alguses täiesti sassi, nii et neljandal päeval umbes otsustasin, et ei pane enam nulli ja las koguneb kogu reisi kilometraaž siis kokku. Need esimesed päevad tuleb sellele siis lihtsalt juurde liita. Raha kulutasime bensiinile 85 eurot, tasuliste sildade ületamisele 102 eurot, Egeskovi piletitele 140 eurot ja Legolandi piletid olid 234 eurot ning parkimine 6 eurot. Kokku esimese kahe päeva kulu oli 568 eurot. Päris kopsakas summa, aga peab silmas pidama, et tegemist ikkagi nelja inimese kuludega.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-61240034708928202922023-05-22T14:01:00.005-07:002023-05-22T23:44:37.318-07:00BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 6. PÄEV<b>KUUES PÄEV - 4. märts 2023<br /></b><div><b><br /></b><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmc0A4meWG2ApiwYOjvoB8JQtdSRCToB8EPAYkLbzj3deUbEvzjIGVH_ValS_fiCs9Pf0XpFLosGWV4K4BhMATgOzElkyvgxu-62xfzVHmEuwGkPI4k0W7X9m_LBhDqSHhdeioqJkvbyFw-EXoEAGFCcTg5rsCZA4D5sWU95WI_fpxbTqEc_H-JYDZng/s4604/P1011096.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmc0A4meWG2ApiwYOjvoB8JQtdSRCToB8EPAYkLbzj3deUbEvzjIGVH_ValS_fiCs9Pf0XpFLosGWV4K4BhMATgOzElkyvgxu-62xfzVHmEuwGkPI4k0W7X9m_LBhDqSHhdeioqJkvbyFw-EXoEAGFCcTg5rsCZA4D5sWU95WI_fpxbTqEc_H-JYDZng/s320/P1011096.jpg" width="320" /></a></div>Meie viimane päev Brüsselit avastada! Tõotas tulla tihe päev. Täna ei söönudki me enne linna peale minekut. Suundusime kohe Brüsseli vanalinna kõige ilusamasse ja võib-olla ka tähtsamasse kohta: Grand Place´i väljakule. Meie hotellist oli sinna vaid 15 minutit jalutada! Tegemist on Brüsseli keskväljakuga, algselt linna keskturuga ning ühe maailma imelisema linnaväljakuga, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle ääres paiknevad endiste Brüsseli gildide barokkstiilis gildihooned, toretsev raekoda ja neogooti stiilis Kuningamaja (Maison du Roi). Grand Place´i ehitus algas 11. sajandil ning oli suures osas valmis 17. sajandiks. 1695. aastal hävis Üheksaaastase sõja käigus prantslaste pommide läbi küll suur osa suurejoonelisest väljakust. Süütekuulidele pidasid vastu vaid Raekoja fassaad ja torn, mis oli suurtükitule sihtmärgiks ja mida ei saanud seetõttu hävitada.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfyf24TeJesArAMMlDESUcPq_s357_NvRtVflH6wB8aABNs3Pi0MHYhsKSSVNrk1iUOdB77DvFYkpFPyBDgzQdca-BMxhzTjrU3W32JLYyQDQBHXIGncZYHxdWhpiwvFAmuXIw_xRxs1O_D6b6G705dsZA5w-DaP5H8HTfhtGqWcHoQjSSA3tFOBpAow/s4608/P1011097.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfyf24TeJesArAMMlDESUcPq_s357_NvRtVflH6wB8aABNs3Pi0MHYhsKSSVNrk1iUOdB77DvFYkpFPyBDgzQdca-BMxhzTjrU3W32JLYyQDQBHXIGncZYHxdWhpiwvFAmuXIw_xRxs1O_D6b6G705dsZA5w-DaP5H8HTfhtGqWcHoQjSSA3tFOBpAow/s320/P1011097.jpg" width="240" /></a></div>Väljakut ümbritsevad hooned ehitati järgnevate aastate jooksul uuesti üles, mille käigus sai väljak oma praeguse ilme. No mina olin igal juhul vaimustuses! Kui keegi tänapäeval ka veel nii ilusaid maju ehitaks. Endises Raekoja hoones paikneb hetkel Hotelll du Ville (jaa, sama nimega hotell oli ka Luksemburgi vanalinnas). Maison du Roi on ilmselt üks maailma ilusamaid, suurejoonelisemaid ja imposantsemaid ehitisi! Hetkel asub hoones Brüsseli linnamuuseum. Meil vedas, et olime olnud hommikul suhteliselt varased ja Grand Place meie hotellile nii lähedal: meie siia jõudes olid siin peale meie vaid mõned üksikud inimesed. Saime häirimatus rahus umbes pool tunnikest väljakut imetleda. Väljaku kõrvaltänavas asub St Huberti galerii: pikk kaubandustänav, mis kaetud suure klaasist katusega. Enamus poode siin Belgiale omaselt loomulikult śokolaadipoekesed. Aga leidus ka piisavalt kohvikuid. Peaaegu kõik hetkel küll veel suletud. Mille üle natukene imestasime, sest nii vähe kell nüüd ka ei olnud. Aga Maison du Roi hoone taga asus imetore ja armas Lloyd´i kohvik, kus saime suurepärase hommikusöögi. Kohvikus oli väga palju rahvast täiesti arusaadavatel põhjustel - see oli avatud, õdus ja armas koht ning pakuti suurepäraseid kergeid sööke mõistliku hinna eest.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxZHegtATAphaPayQgg09H4qG8pbpytS7orveVtrRl0ty60aFCQE7E3dMh8JotZnsklg27YyQeO1Sg5w-GpuYfEHRu7GqOXDr-LO9zo9mnivyJtQZWeOYcIxbizPB3TLzCeY4eNvu39dITdPx_dV_3jl5m1090QsJltTxdQhNDIfYr9Vv-3jQ35p6tQ/s4604/P1011093.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxZHegtATAphaPayQgg09H4qG8pbpytS7orveVtrRl0ty60aFCQE7E3dMh8JotZnsklg27YyQeO1Sg5w-GpuYfEHRu7GqOXDr-LO9zo9mnivyJtQZWeOYcIxbizPB3TLzCeY4eNvu39dITdPx_dV_3jl5m1090QsJltTxdQhNDIfYr9Vv-3jQ35p6tQ/s320/P1011093.jpg" width="320" /></a></div>Kõht täis ootas meid ees Moe- ja Pitsimuuseum. Aga sellelt kohalt ootasin ausalt öelda kordades rohkem internetist saadud info põhjal. Natukene nägi tõesti suurepärast ning kogu maailmas tuntud belglastest pitsikudujate meistriteoseid. Kuid kujutasin endale ette juba harjumuspärast kaasaegset fantastiliselt huvitavat interaktiivset muuseumi. Püsikollektsiooni kõrval oli praegu muuseumis ajutine näitus lastemoest läbi sajandite. Ka seda oleks andnud kordades huvitavamalt üles ehitada. Siin olid aga poolpimedad sünged ruumid, vanad krigisevad ja logisevad sahtlid ning kurja silma ja pilguga turvamees. Belgia pits on muidugi läbi aegade olnud lausa hindamatu väärtus. Belgia parimad, osavamad ja kiiremad pitsikudujad on olnud läbi sajandite pea iga kuningakoja uhkus ja auasi. Kõik kõrgest soost aadlikud, nii mehed kui naised, on ihaldanud belgia pitsi!<br /></div></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6k4hwlcsUjCNfwFTTAHMG-jLWw4avRi47DKOhMC7K7lfvA9ZwFDY42FoOH76CylRZANZll3ZGFp_xAW6PD65K1mJXnrrcbbYw2RyzPhJ2zvFCzvi3ZDCy1yuHtkA0DNViONJz-8PxeokHj2BxEKHzHFT6k2gLxtcZUvF3JkmSay36E_ZeazFXXGwpew/s4604/P1011122.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6k4hwlcsUjCNfwFTTAHMG-jLWw4avRi47DKOhMC7K7lfvA9ZwFDY42FoOH76CylRZANZll3ZGFp_xAW6PD65K1mJXnrrcbbYw2RyzPhJ2zvFCzvi3ZDCy1yuHtkA0DNViONJz-8PxeokHj2BxEKHzHFT6k2gLxtcZUvF3JkmSay36E_ZeazFXXGwpew/s320/P1011122.jpg" width="320" /></a></div>Pärast pitsimuuseumi jagunesime Katariinaga: mina läksin taas kord (nüüd kolmandat korda!) Royal Museum of Fine Arts´i kohtuma madalmaade maalikunsti pärlitega ja Katariina läks kohvikusse. Lähenesin Kuninga väljakule nüüd hoopis teisest suunast eilsega võrreldes. Natukene teisest küljest sain imetleda ka Old Englandi hoonet. Märkimisväärne juugendstiilis hoone on ehitatud 1899. aastal uhkeks kaubamajaks. Tänasel päeval on see üks osa muusikariistade muuseumist. Ehitis meenutab natukene Eiffeli torni oma terasest konstruktsioonivöö tõttu.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-Ss8pIyWFMIfnqCYgoDkrEgRXo0zjlzdN9XIhlwamsGlsxWgqJncVU0Ek4LIolFrS3c7fuwVtZ_t_eWd8p0i_qkHegJhjebwk4SEbOlGR5gCh5NUHqfeQlTGed0oG7vuYCT4FZ-SM_633jLvOIDsyKi9Owzlr1vfSe4WhdQn7lxkW9rg_8arQCK_Zjw/s3459/P1011124.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1946" data-original-width="3459" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-Ss8pIyWFMIfnqCYgoDkrEgRXo0zjlzdN9XIhlwamsGlsxWgqJncVU0Ek4LIolFrS3c7fuwVtZ_t_eWd8p0i_qkHegJhjebwk4SEbOlGR5gCh5NUHqfeQlTGed0oG7vuYCT4FZ-SM_633jLvOIDsyKi9Owzlr1vfSe4WhdQn7lxkW9rg_8arQCK_Zjw/s320/P1011124.jpg" width="320" /></a></div>Oma eesmärgile jõudes sain vaid kergendustundega tõdeda, et meile juba tuttavat piletimüüjat õnneks täna tööl ei olnud. Ei oleks osanud seletada ilmselt, miks ma kahe päeva jooksul juba kolmandat korda ühte ja samasse muuseumi tahan minna. Sain aga lõpuks oma eesmärgi täidetud: olles uuesti imetlenud Rubensi maale jõudsin lõpuks ka Brueghelite saali. Fantastiline! Kuigi mul oli suur enamus muuseumist juba vaadatud kulus mul ikkagi kaks tundi. Kogu muuseumi peale peaks korralik kunstihuviline varuma ikka terve päeva, kui soovib külastada ka Magritte´i muuseumi. Katariina sai aga rahulikud ja täiesti kunsti- ning kirikuvabad kaks tunnikest.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEia3-RE3wmukT_irsnPnk7rH185-gP7Lb6guWIRX4sZpt7m8Xq8_MC17j4_zx4Nm8-IQEGSOH-lJVuUU0AFsYAmfMdG0fPKHSOS20y5AtYu3gUQbLD1HlkiODVB1wf-h3sDfaIINMeym1_CqTpEDlJQ8QM0Lw5F0cRlaKSPo_1AwvG5bTHP1oCuIRiSew/s4604/P1011137.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEia3-RE3wmukT_irsnPnk7rH185-gP7Lb6guWIRX4sZpt7m8Xq8_MC17j4_zx4Nm8-IQEGSOH-lJVuUU0AFsYAmfMdG0fPKHSOS20y5AtYu3gUQbLD1HlkiODVB1wf-h3sDfaIINMeym1_CqTpEDlJQ8QM0Lw5F0cRlaKSPo_1AwvG5bTHP1oCuIRiSew/s320/P1011137.jpg" width="320" /></a></div>Edasi oli meil plaan minna Horta muuseumisse. Sinna poole teel olles jäi meile aga enne ette ilmatu suur vaateratas. Ja loomulikult tuli meil selle peale minna kohe! Ilm muidugi üldse ei soosinud sellist atraktsiooni olles endiselt tuuline, kõle ja igasuguse päikeseta. Õnneks istusime vaateratta peal suletud klaasgondlites, mis olid tuule eest kaitstud. Vaade linnale oli muidugi uhke! Kuid ilmselt oleks pidanud päris vanalinna südamele see ratas lähemal asuma, siis oleks vaade olnud veel kordades uhkem. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKPRSPsvz9b-5Rix0bNEjvPWijheaYWZVz47JJ-Qk_KEjlKf-63NvyEUWBAkbFAj9FaMfZ6Ev0ZWngyjEhBjAUORIi-HrhgPvVtDPxHz93qgioR1RXK-SQuRIBQEvfISGhudjcNsltUk5NGQ3Td474O00cN6gBjmUNE-9jaXTznwNi4PqqvTE4BFGijA/s4604/P1011149.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKPRSPsvz9b-5Rix0bNEjvPWijheaYWZVz47JJ-Qk_KEjlKf-63NvyEUWBAkbFAj9FaMfZ6Ev0ZWngyjEhBjAUORIi-HrhgPvVtDPxHz93qgioR1RXK-SQuRIBQEvfISGhudjcNsltUk5NGQ3Td474O00cN6gBjmUNE-9jaXTznwNi4PqqvTE4BFGijA/s320/P1011149.jpg" width="320" /></a></div>Lõpuks jõudsime siiski ka Horta muuseumi juurde. Victor Horta oli Belgia arhitekt, kelle uhkest juugendstiilis elumajast ja ateljeest on saanud tänaseks päevaks tema majamuuseum. Sinna kohale jõudes selgus aga, et muuseumi saab külastada vaid eelneva broneeringu alusel. Kodulehte põgusalt sirvides mulle küll selline informatsioon silma ei jäänud, aga no kogenud turistina oleks võinud tulla ka ise selle peale, et vähemalt kontrollida! Jama oli vaid see, et olime kesklinnast ilmatu pika maa jalutanud Horta majani! Minu targa raamatu järgi pidi siin lähedal olema aga veel rida imeliste fassaadidega maju, mis väärt vaatamist - Ducpetiaux avenüü majad 18 kuni 24. Otsisime siis needki üles... aga neis jälle nagu polnud mitte midagi vaadata.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixHLEtWl-RE7YpXtamQg3FBrKsnGV1TTBSI-1V8pyR85tksw9EliaDh_gKRlBn992DxV7lBOtBbRiLEu7TgnsOHqK-sZ2ZO8ptgl7eAJ58C7KUOZFqhKe9Yvy3QJigrzZ5zNLvdFl_9E3tSbJIMWekMgBdMlu2r4S0D8-5BBeUd1pVZb6onsILjjOTiA/s4604/P1011167.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixHLEtWl-RE7YpXtamQg3FBrKsnGV1TTBSI-1V8pyR85tksw9EliaDh_gKRlBn992DxV7lBOtBbRiLEu7TgnsOHqK-sZ2ZO8ptgl7eAJ58C7KUOZFqhKe9Yvy3QJigrzZ5zNLvdFl_9E3tSbJIMWekMgBdMlu2r4S0D8-5BBeUd1pVZb6onsILjjOTiA/s320/P1011167.jpg" width="320" /></a></div>Kesklinna poole tagasi jalutades käisime mõnes poes. Ei ostnud aga midagi. Päris tükk aega veetsime ühes pisikeses ja armsas postkaartide poes, et valida ka Brüsselist kaart koju saatmiseks. Kui olime pärast pikka mõtlemist, valimist ja arutlemist suutnud lõpuks kaardi välja valida läksin seda maksma. Nagu tavaliselt küsisin sinna juurde ka marki. Täiesti ootamatult sain aga vastuse, et marke neil pole. Postkaardipood, kus ei müüda marke!? Jõllitasingi vist täiesti juhmi näoga müüjale otsa sellise vastuse peale. Seletas siis, et siit sama tänavat pidi alla minnes kohe järgmisel tänavanurgal on pood, kus müüakse ka marke. Sinna tänavanurgale jõudes oli meil muidugi meelest läinud, et marke vaja... Kaardi Eestisse pidime saatma tuvipostiga!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizfKcqTMc7xMNGUXnBRDTQvZZZ10MHXR2m1fu8xDBkXIeKljsoZleSCmB52GFOEM6AzuveR6Jf-BQXK1N3AkzzG_Wiq65jJnYbOUY51CpSCkM_om-w98sbWLT0L5ze69pY-cY9v6kHW3UDkTRnKU4fSwQtUHA-Gq5MicZzl7kYPTY7UUETwZm4JOG7sQ/s4604/P1011164.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizfKcqTMc7xMNGUXnBRDTQvZZZ10MHXR2m1fu8xDBkXIeKljsoZleSCmB52GFOEM6AzuveR6Jf-BQXK1N3AkzzG_Wiq65jJnYbOUY51CpSCkM_om-w98sbWLT0L5ze69pY-cY9v6kHW3UDkTRnKU4fSwQtUHA-Gq5MicZzl7kYPTY7UUETwZm4JOG7sQ/s320/P1011164.jpg" width="320" /></a></div>Olime siin olles kõik eelnevad päevad mõelnud kuuma śokolaadi peale, mida soovisime maitsta. Kõik minu eelnevad kogemused selles vallas on olnud aga äärmiselt ebameeldivad selle magususe poole pealt: kõik varem proovitud joogid on olnud tulimagusad. Seega polnud siiani julgenud siiski proovida. Nüüd jäi meile ette aga imearmas väike kohvik, kus otsustasime selle sammu lõpuks ära teha. Ja see jook oli täiesti suurepärane! Üldse mitte eriti magus, pigem mõnusalt vürtsine ja natukene isegi mõru. Tume śokolaad... ja võib vist öelda isegi nii, et sellest päevast peale joon nimetatud jooki ka kodus ise tehtud kujul päris tihti. Pole vaja muud teha, kui tassitäis piima kuumutada ning sellesse sulatada sobiv ja meelepärases koguses śokolaad. Mina kasutan ikka päris tumedat. Vähemalt 70% kakaosisaldusega.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEir3DBNTar5-jut7fCNEOxiD2byOx-UbIJXUTfnmitI5oGUhPkgUYDP6zvmjh2z7wpyHdlUdkdDY5k8xilsEEox9u9cX3oFl2F4vgkhAd_9rF8xRSR6r0TqIkD-aOzBib9J7LvmKQAc1NthWr3OQVNE-d9o0af-8e_c_5qbvXEj1m0xCiG2DSEPNXbs4w/s4604/P1011161.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEir3DBNTar5-jut7fCNEOxiD2byOx-UbIJXUTfnmitI5oGUhPkgUYDP6zvmjh2z7wpyHdlUdkdDY5k8xilsEEox9u9cX3oFl2F4vgkhAd_9rF8xRSR6r0TqIkD-aOzBib9J7LvmKQAc1NthWr3OQVNE-d9o0af-8e_c_5qbvXEj1m0xCiG2DSEPNXbs4w/s320/P1011161.jpg" width="320" /></a></div>Nautisime oma jooke päris tükk aega. Õues oli juba pime kui lõpuks tänavale astusime. Käisime toidupoest läbi. Lidl jäi ette. Ja jälle imestasime kui paljud toidukaubad olid Eestiga võrreldes ikka väga odavad. Eks loomulikult on kokkuvõttes elu Belgias siiski kõvasti kallim ikka Eestiga võrreldes. Kalliks teevad selle Brüsselis just see tohutu hord Europarlamendi liikmeid, kes kõik peavad kuskil elama ning erinevaid teenuseid tarbima jne-jne. Aga aeg-ajalt tekitavad ka täiesti arusaadavad ning enesestmõistetavad faktid pahameelt ja tuska! Hotelli jõudmiseks pidime tegema aga suure ringi, sest sinna viiv tee oli lihtsalt üles kaevatud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFLpKeAkkfN9oOd_GmXp2YnqIh9_4kB2r3yjQXxeClE4z5W1kOTPWWVe0E0kpgzdwywUstKH1krYIL8cHirVDLU4LjZDWKS86301D1e2pnI9q3TO-MaIHdX_z5WAil0WS-FLaGwdMeFsJ7UhSkJj_ryPo5ywdjxwyRgOhDNU6OEkxU4IWOYllbD0TDEw/s4604/P1011117.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFLpKeAkkfN9oOd_GmXp2YnqIh9_4kB2r3yjQXxeClE4z5W1kOTPWWVe0E0kpgzdwywUstKH1krYIL8cHirVDLU4LjZDWKS86301D1e2pnI9q3TO-MaIHdX_z5WAil0WS-FLaGwdMeFsJ7UhSkJj_ryPo5ywdjxwyRgOhDNU6OEkxU4IWOYllbD0TDEw/s320/P1011117.jpg" width="320" /></a></div>Raha kulutasin mina täna hommikusöögile 12 eurot, taas 10 eurot kunstimuuseumis, pitsimuuseumis 4 eurot, vaaterattaga sõit läks mulle maksma 10 eurot, postkaart 1,1 eurot, kuum śokolaad 4 eurot ja poes kulus 10 eurot. Kokku siis 51 eurot ja 10 senti. Kui nüüd arvestada kogu reis kokku ühe inimese peale siis on kulutusi olnud järgmiselt: 18 eurot maksin reisiraamatu eest, 93 eurot olid lennukipiletid edasi-tagasi ning reisil olles olen kulutanud 293,4 eurot. Lisaks veel juurde parkimine Riia lennuväljal 8 päeva eest 15 eurot, bensiinikulu Riiga ja tagasi sõitmiseks umbes 30 eurot, hotellid Luksemburgis ja Brüsselis kokku 262 eurot ja ette ostetud rongipiletid Luksemburgi ja tagasi 35 eurot. Ehk siis kõik kokku 746,4 eurot. Võib küll öelda, et reisimine on viimaste aastatega kõvasti kallimaks läinud. Veel paar aastat tagasi oleks sellise reisi kulu jäänud kuskil 500 euro ringi.</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-36749081699365586522023-05-02T13:35:00.010-07:002023-05-22T14:02:43.037-07:00BRÜGGE, LUKSEMBURG, BÜSSEL - 5. PÄEV<b>VIIES PÄEV - 3. märts 2023</b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPPxTSieykIwcTY1dWdgHKc6FLXmsGlFqQOgXW29KgbGB6-0JfEMMJzo54gep7a1y_xmK-KJ-jiHrun_yLTgzquxWZR2qrjIyL9Myl5pi6E11wR8xDpt9TLFIy-0nWajmgB-zICaWQdMdiyNCOhYDFia7IwRNR1VZq64O0jpEHTOaMp60Ra-cLdXnpsQ/s4604/P1010981_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPPxTSieykIwcTY1dWdgHKc6FLXmsGlFqQOgXW29KgbGB6-0JfEMMJzo54gep7a1y_xmK-KJ-jiHrun_yLTgzquxWZR2qrjIyL9Myl5pi6E11wR8xDpt9TLFIy-0nWajmgB-zICaWQdMdiyNCOhYDFia7IwRNR1VZq64O0jpEHTOaMp60Ra-cLdXnpsQ/s320/P1010981_01.jpg" width="320" /></a></div>Nüüd ärkasime taas Brüsselis! Ja kuna meil tänu imelisele ideele veeta üks päev Brügges, jäi nüüd Brüsseliga tutvumiseks üks päev vähemaks, tuligi kohe hooga peale hakata. Kaheksast olime üleval ja alustada olime otsustanud Europarlamendist. Hommikust sõime taas oma rongijaamas, sest pidime sõitma nagunii mõned peatused metrooga. Sõitsime Brüssel-Luksemburgi peatusesse, mis põhimõtteliselt asus parlamendi hoone all. Ilm oli vastikult tuuline, kõle ja külm! Ning Europarlamendi hoonete vahel olid veel eriti uhked tuulekoridorid. Hoone ise on täiesti normaalne, tavaline hiigelehitis. Ei oska midagi kiita ega laita. Silma ei riivanud. Vaimustust ei tekitanud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBUD9ZUot9Kh3eDOqu9mxdzg-Nb9g9sLk_gItn1Wl6kvgl1h2PTPA1lz3Gvflhf2BYEk0DDjJkAbDESPYPA7WvQVuS97D-IYnd9Gu0ljxgcbRptG4ZU2T3nqPXxnozQy9Wu4lj3uPQZGLgUOIigRZhJSmwMi3lAqtFjIQ44fapchXAYC4PybE5efvxmA/s4604/P1010977_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBUD9ZUot9Kh3eDOqu9mxdzg-Nb9g9sLk_gItn1Wl6kvgl1h2PTPA1lz3Gvflhf2BYEk0DDjJkAbDESPYPA7WvQVuS97D-IYnd9Gu0ljxgcbRptG4ZU2T3nqPXxnozQy9Wu4lj3uPQZGLgUOIigRZhJSmwMi3lAqtFjIQ44fapchXAYC4PybE5efvxmA/s320/P1010977_01.jpg" width="320" /></a></div>Arhitekt on planeerinud siia imelised trepid, mis suudavad inimese visuaalselt sellisesse segadusse ajada, et treppidel liikumine võib päris ohtlikuks osutuda. Peale meie kahe kobakäpa, koperdasid treppidel kõik inimesed, kes ilmselt astusid neile esimest korda elus. Tihedama kasutamise puhul tõenäoliselt harjutakse ära ja saavutatakse teatav vilumus. Aga turistidel jääb tavaliselt esimene kord viimaseks. Tõeline turistilõks! Üks kummaline park oli ka parlamendihoone kõrval - imepisikene, selline laste mänguväljaku suurune. Aga korralikult aiaga ümbritsetud, lukku isegi vist käis. Eksponeeriti seal jaanalindude tagumikke! Kui kujutada jaanalindu, kes on pistnud pea maa sisse, siis üldiselt maa peale jääv osa ongi üks suur linnu tagumik. Aga kunst on kunst!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQl3BBNSvDgqsF4Ac2EQwVl-vFict-0A8vRzZUdKZK8VZxKdbnfBGfXijQADYigVBk7erGzJa151Aj183C22WGhb_VZfr91REbYdza7L5uznsYt-p82ZLnGDsHhzYxT2BJLyv9TO8sEst4aYqAxjpjBzFO8UBrMhG1pxlu5ioRTnohtuTrxP5IuNETTg/s4604/P1010983_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQl3BBNSvDgqsF4Ac2EQwVl-vFict-0A8vRzZUdKZK8VZxKdbnfBGfXijQADYigVBk7erGzJa151Aj183C22WGhb_VZfr91REbYdza7L5uznsYt-p82ZLnGDsHhzYxT2BJLyv9TO8sEst4aYqAxjpjBzFO8UBrMhG1pxlu5ioRTnohtuTrxP5IuNETTg/s320/P1010983_01.jpg" width="320" /></a></div>Meie aga otsisime nüüd parlamendihoone kõrvalt üles päris kunstimuuseumi! Antoine Joseph Wiertz (1806-1865) oli Belgia maalikunstnik, skulptor, litograaf ja kunsti kirjanik. Wiertz on tuntud oma religioossete, ajalooliste ja allegooriliste teoste poolest. Tema maalid on tõeliselt monumentaalsed! Et maalida selliste hiiglaslike mõõtmetega maale, tuli kunstnikul ehitada omale isiklik koduateljee. Nautides parasjagu riigi poolehoidu ehitas ta selle sobivalt muidugi riigi raha eest. Wiertzi on mõjutanud Rubensi ja Michelangelo teosed. Paljud tema maalid on õudsed ja erootilised. Wiertz töötas oma koduses ateljees, praeguses muuseumis, erakuna kuni surmani. Seal samas ateljees kunstnik surigi. Oma ateljee koos töödega pärandas ta riigile. Muuseumihoone ümber on väike armas skulptuuridega kaunistatud park. Mõtlesin, et huvitav mitu protsenti eurosaadikutest teab, milline pärl nende töökoha kõrval paikneb ja mitu protsenti neist on seda külastanud? Muuseumi sai külastada kusjuures täiesti tasuta!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3ne1VdTCkJhlgsT0RKacLcpBH5-DWisKVV-8M0K5is4rpxmJSPIgQ19HOExzN7S0KevCCtrh739fX_OwqJPgDe9TA9FVgZdhRnZuTe_NcEI0cbgK6ty16-KdwhEHmGa0cTedo2oylikesPZZ_xep_15oj2MAgTVxPkDadDnpWMB5DQlXnoQbu6OU07A/s4604/P1011002_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3ne1VdTCkJhlgsT0RKacLcpBH5-DWisKVV-8M0K5is4rpxmJSPIgQ19HOExzN7S0KevCCtrh739fX_OwqJPgDe9TA9FVgZdhRnZuTe_NcEI0cbgK6ty16-KdwhEHmGa0cTedo2oylikesPZZ_xep_15oj2MAgTVxPkDadDnpWMB5DQlXnoQbu6OU07A/s320/P1011002_01.jpg" width="320" /></a></div>Kesklinna poole tagasi jalutasime. Tee peal imetlesime Belgia kuninga paleed. Talviti on see külastajatele suletud, kuid suvisel ajal, väga lühikesel perioodil, saab seda täiesti külastada. Tegemist on kuninga ametliku paleega, kus kuningapaar siiski ei ela, kuid kasutab seda nö töökohana. Kuningapalee ees asub Brüsseli park. Ja sealt kohe ümber palee nurga oligi meie järgmine sihtpunkt: Kuninga väljak! Kuninga väljakul asub ridamisi erinevaid muuseume: Old England Building, mis sisaldab endas muusikariistade muuseumi, Magritte´i muuseum ja Royal Museum of Fine Arts. Meid huvitas kõige enam Magritte´i muuseum. Kahel viimasel on piletimüük ühine. Meie olime aga alustuseks veendunud, et külastame vaid Magritte´i oma.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZPVoy9TsHXkjx8VPOxZe-gpaQE2xht8BwP8Dl86pse8ZuzhsoC33TDvuy4aifX9wLTK76696GOL1-DB2ZC5_cZzykd9q4P0HHQMlLUR88DeSYKtaGZg-VnmlWXBh4tznyfM81i362fVoUPrvRPSjuQ9nRh8xTCiuae4mGUdFzv85dAM87rzHqTpQ2lg/s2665/P1011009_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1998" data-original-width="2665" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZPVoy9TsHXkjx8VPOxZe-gpaQE2xht8BwP8Dl86pse8ZuzhsoC33TDvuy4aifX9wLTK76696GOL1-DB2ZC5_cZzykd9q4P0HHQMlLUR88DeSYKtaGZg-VnmlWXBh4tznyfM81i362fVoUPrvRPSjuQ9nRh8xTCiuae4mGUdFzv85dAM87rzHqTpQ2lg/s320/P1011009_01.jpg" width="320" /></a></div>Ostsime piletid. Müüja, kes meile need müüs, oli kuidagi tujutu ja nägi õnnetu välja. Katariina arvas, et äkki oli haige - jõi termosest teed vahepeal. Äkki tõesti... Aga saime piletid ja jalutasime maa-alust tunnelit pidi kõrvalmajas asuvasse muuseumi. Siin asub maailma suurim kollektsioon (230 tööd) Belgia sürrealisti René Magritte´i (1898-1967) töid. Fantastiline muuseum! Ning isegi Katariina jaoks oli mõni tuttav maal. Pärast ringkäiku läksime muuseumipoodi! Katariinale meeldivadki muuseumide juures kõige rohkem poed. Sellel korral saime siit suhteliselt väikese vaevaga ka kingitused kodustele - Magritte´i maalidelt pärit motiividega sokid! Õues oli ilma aga endiselt kohutavalt ebameeldiv - külm, lõikav tuul ja mitte grammigi päikest. Kohvikus käik tundus väga hea mõttena! Enne, kui leidsime ühe imelise kohviku, jäi meile teele ette Èglise Notre-Dame du Sablon´i katedraal, millega pidime ka loomulikult põgusalt tutvuma. Katariina sai kirikus näitliku õppetunni sellest, milline on siis kolmelööviline kirik. Kahjuks olid siingi need plastümbrisega küünlad, mida nüüd enam ei ostnud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeig9w1O7OT-3C-02sT3NpoGKkfhi_sXA_EoLdsZnUhmFqJZ4TjAS8uv9awxLlianToSQ8KvW-abpSfjdpX28oIQx_JHjlaATBxmTNtCZWh0eypELmOEg2QzfSuofW3QsjjKlm63-irhMkozt4CAaS3sm02OZwY0S9BaTgyUhvFMkZtD-63rLfchMKxw/s4603/P1011028_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeig9w1O7OT-3C-02sT3NpoGKkfhi_sXA_EoLdsZnUhmFqJZ4TjAS8uv9awxLlianToSQ8KvW-abpSfjdpX28oIQx_JHjlaATBxmTNtCZWh0eypELmOEg2QzfSuofW3QsjjKlm63-irhMkozt4CAaS3sm02OZwY0S9BaTgyUhvFMkZtD-63rLfchMKxw/s320/P1011028_01.jpg" width="320" /></a></div>Katedraali taguses pisikeses põiktänavas leidsime väga armsa pannkoogi kohviku. Ilmselgelt oli tegemist kohalike seas äärmiselt populaarse kohaga - saime pisikese, viimase vaba, nurgalaua. Ja uued inimesed said tulla alles siis, kui keegi lahkus. Tellisin pannkoogid lõhega. Mis oleksid olnud suurepärased, kui pannkoogid poleks olnud magusad! Ega ma ei mõistnudki, miks nad pidid magusad olema!? Neid süües oli aga kogu aeg peas vasardamas mõte, et kui suurepärased oleksid need koogid, kui nad ei oleks magusad! Lõhe ei sobi minu hinnangul kokku magusaga. Aga kokkuvõttes oli tegemist väga armsa söögikohaga. Ja seal kohvitassi taga istudes, jäin mõtlema, et tegelikult tahaks väga näha ikka kogu Royal Museum of Fine Arts´i muuseumi. Et mulle ju tegelikult kõige rohkem meeldib ikkagi natukene vanem kunst.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizrJiukf6wDy2iTFF0q3ZKkimH-AUOSfr6m-TDek_IQBnXoq14zGEWL5SyKYXlFaZzV8yHYiMqvGbUVsTACvVyMovZ4N0gUZSI4CiV6m5LkGp_MtocKyGcrv-xNaA1SqFSJ8iYMz8oKY4jjyg9ktuh-Q5CgNMuXRowYq5yQIiGH5N8ejbxRzbwjcEBTQ/s4604/P1011014_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizrJiukf6wDy2iTFF0q3ZKkimH-AUOSfr6m-TDek_IQBnXoq14zGEWL5SyKYXlFaZzV8yHYiMqvGbUVsTACvVyMovZ4N0gUZSI4CiV6m5LkGp_MtocKyGcrv-xNaA1SqFSJ8iYMz8oKY4jjyg9ktuh-Q5CgNMuXRowYq5yQIiGH5N8ejbxRzbwjcEBTQ/s320/P1011014_01.jpg" width="320" /></a></div>Otsustasime minna tagasi sinna! Ostes mõlema osa (Magritte´i muuseum + ajaloolise kunsti osa) piletid koos, oleks saanud muidugi odavamalt, aga ega rumalus või otsustamatus pole kunagi ega kellelegi kasuks tulnud. Pileteid müüs ikka veel sama müüja, kes oli ennegi meile piletid müünud ja nägi välja sama väsinud ja õnnetu. Vaadanud meile otsa küsis ta aga kohe, et te ostsite enne ju Magritte´i muuseumisse piletid? Jaa, ostsime küll! Ta palus neid, sest siis saab meile ikkagi soodustuse teha. Katariina teadis kohe, et viskas ära enda oma juba. Mina olin küll kindel, et see on mul kuskil alles, aga ka pika otsimise peale ei leidnud ma seda üles. Pidin kahetsusega tunnistama, et meil ei ole neid... (hiljem tuli minu pilet muidugi kaamera kotist välja). Aga müüja soovis meile ilmselt heameelt teha ja otsustas ikkagi müüa sooduspiletid meile! <br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPHY5C41KgrMHVWRM1BF4nZHw6lH0TDQsz0zjbc1kkRzDMVP2AShgPioMRlTSYqY4WHlXpENaCEOxzcLPWenjeaFaunJSY3c-Q8NDrJEkYZFn9XLaDfqNcPdpLyC0l3zuH081-BzxFUFHdKnA2f68K2xYZqC93xcweXjQX3D9CjE8oOtdUVXveCkuxSA/s4604/P1011029_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPHY5C41KgrMHVWRM1BF4nZHw6lH0TDQsz0zjbc1kkRzDMVP2AShgPioMRlTSYqY4WHlXpENaCEOxzcLPWenjeaFaunJSY3c-Q8NDrJEkYZFn9XLaDfqNcPdpLyC0l3zuH081-BzxFUFHdKnA2f68K2xYZqC93xcweXjQX3D9CjE8oOtdUVXveCkuxSA/s320/P1011029_01.jpg" width="320" /></a></div>Kui ta pileteid vormistas, sõnasin talle, et olen väga hämmeldunud, et kuidas ta mäletas meid nende tuhandete inimeste hulgas, kes iga päev siit läbi käivad!? Naisterahvas oli silmnähtavalt õnnelik ja meelitatud minu imestuse peale ning sõnas, et tal on lihtsalt väga hea mälu nägude peale. Tänasin teda. Ja kogu meie pika piletimüümise tehingu peale saime me senise kurva naisterahva südamlikult ja õnnelikult naeratama - loodetavasti jätkus seda naeratust tal pika tööpäeva lõpuni ja kauemgi veel. Meie panime oma seljakotid aga taas kappi (saime kasutada kusjuures Luksemburgist saadud žetooni). Belgia kaunite kunstide muuseum seob endas tegelikult kuute erinevat muuseumi. Juba külastatud Antoine Wiertzi ja Magritte´i muuseumi ning meid hetkel ootavat The Oldmasters´i muuseumi ja lisaks sellele moodsa kunsti muuseumi ja Constantin Meunieri muuseumi.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjoiPHTSymhKZeCpHVHXb4oOwBcwquethAAcZUC-huU0G9Ox5sjmBx7ow9HhJCSYorjuG8eZBNV-84a093fw-VODh-ub7OfwlvdqmuYjFqsXaEno4d4PY09e9F-H8Kb8C8-_SBvY-jar1JHWUuMdzv0WYdP_mHwg2tVWIuwqpriFM0xGIXq-P04sK1Ug/s4390/P1011040.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2469" data-original-width="4390" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjoiPHTSymhKZeCpHVHXb4oOwBcwquethAAcZUC-huU0G9Ox5sjmBx7ow9HhJCSYorjuG8eZBNV-84a093fw-VODh-ub7OfwlvdqmuYjFqsXaEno4d4PY09e9F-H8Kb8C8-_SBvY-jar1JHWUuMdzv0WYdP_mHwg2tVWIuwqpriFM0xGIXq-P04sK1Ug/w320-h180/P1011040.jpg" title="Shwanenburgh "Allmaailm"" width="320" /></a></div>The Oldmasters´i osas on ulatuslik Euroopa maalide, skulptuuride ja joonistuste kogu alates 15. kuni 18. sajandini. Suurem osa kollektsioonist on moodustatud kronoloogilises järjestuses esitatud flaami maalikunsti ümber - Brueghel (nii vanem kui noorem), Weyden, Hieronymus Bosch, Anthony van Dyck jne. Samuti on siin eraldi saal pühendatud Rubensile, kus on üle 20 tema maali. Minu jaoks oli äärmiselt üllatav kohata siin Jacques-Louis David´i "Marat surma". Jalutasin lummatult sealt erinevates saalides, imestades ainult selle üle, kui õnnelik võib inimene olla võimaluse üle külastada kunstisaali. Katariinast suutsin vist küll juba esimeses saalis maha jääda. Olin jõudnud oma ringkäiguga natukene rohkem kui poole peale, kui minu suureks üllatuseks selgus, et muuseum suletakse 15 minuti pärast. No vot, seda ebaõnne küll! Teha polnud loomulikult midagi ja pidime meiegi lahkuma. Aga see tähendas seda, et peame (vähemalt mina) tulema siia veel kolmandatki korda tagasi, sest minu ringkäik sai ootamatu lõpu vahetult enne seda, kui pidin jõudma Brueghelite saali, mis minu silmis vaieldamatult kogu muuseumi pärl!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEim5yMdGdhTG-rjbbeAjMP57Vpc4WRmkSkoi_adp5Mn6kXwgOVQjmmB_FxMa7OpcYQ_a0vVhGyNjMWl-Hf3nrB27_eDPJED91sGvLKJpLUStq8ptcL8S2K4cqgKSG2cEBbCuYHDamPs3CDTEU-wpOp_LJNZ_m6BjxFav6IeTapAl_Z5DbgwFp8nCiNJEw/s4604/P1011035.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEim5yMdGdhTG-rjbbeAjMP57Vpc4WRmkSkoi_adp5Mn6kXwgOVQjmmB_FxMa7OpcYQ_a0vVhGyNjMWl-Hf3nrB27_eDPJED91sGvLKJpLUStq8ptcL8S2K4cqgKSG2cEBbCuYHDamPs3CDTEU-wpOp_LJNZ_m6BjxFav6IeTapAl_Z5DbgwFp8nCiNJEw/s320/P1011035.jpg" width="320" /></a></div>Nüüd mõtlesime otsida üles vaat et kõige kuulsama Brüsseli vaatamisväärsuse ehk Pissiva poisi. Purskkaevuks olev 61 sentimeetri kõrgune pronkskuju kujutab alasti poissi pissimas basseini. Kuju valmistati 1619. aastal. Seda on korduvalt varastatud ning praegu nähtav kuju on 1965. aastal valmistatud koopia. Originaali hoitakse Maison du Roi hoones keskväljakul, kus on ka Pissiva poisi kostüümide muuseum. 1975. aastast alates on kuju kultuurimälestisena kaitse all. Skulptuuri riietatakse mitu korda nädalas erinevatesse kostüümidesse vastavalt ettevalmistatud kavale, mis on skulptuuri kõrvale ka välja pandud. Kuju garderoob koosneb mitmesajast kostüümist. Vanim kostüüm pärineb juba 17. sajandist. Riietamist korraldab The Friends of Manneken-Pis ühing, mis võtab igal aastal vastu ettepanekuid uuteks rõivasteks. Riietamistseremoonia viiakse alati läbi pidulikus meeleolus. Paljud kostüümid kujutavad Brüsselit külastavate erinevast rahvusest turistide rahvarõivaid, kuid on ka näiteks erinevate ametite tööriietusi.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha3HNXTPBZMBLd6Y_CFND_-ljZdGxv5aaGi_AwQB81hB4Gq80rHsYl8P0dIQaPDKMNcJzJBU6EANM1N9CiBXiSILvkCsmgxdSYMB297CPveumYo_4619BKsF8zoyQAVaL0KM5xHAPvV4zO-OaehdhJb7kAk2t_uewF1MzMb5vckNfsq6zvi3OdvcMagQ/s4604/P1011051.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha3HNXTPBZMBLd6Y_CFND_-ljZdGxv5aaGi_AwQB81hB4Gq80rHsYl8P0dIQaPDKMNcJzJBU6EANM1N9CiBXiSILvkCsmgxdSYMB297CPveumYo_4619BKsF8zoyQAVaL0KM5xHAPvV4zO-OaehdhJb7kAk2t_uewF1MzMb5vckNfsq6zvi3OdvcMagQ/s320/P1011051.jpg" width="320" /></a></div>2006. aastal riietati Pissiv poiss esmakordselt eesti rahvariietesse Eesti Vabariigi 88. sünnipäeva auks. 2010. aasta veebruaris sai kuju seto rahvarõivad. Nüüd sellelgi aastal oli kuju meie vabariigi sünnipäeva auks eesti rahvariietes, kuid kahjuks enne meie siia jõudmist. Aga no tegelikult peab ikka tõele au andma ja ütlema, et vaadata siin küll mitte midagi ei ole! Kui neid kostüüme Pissival poisil seljas poleks, saaks võib-olla skulptuurigi imetleda... aga no nende kostüümide alt ei paista seegi välja. See oli muidugi ette teada ning ega ma ei oodanudki midagi erilist. Õues hakkas aga juba hämarduma ning oligi paras aeg hotelli tagasi jalutada.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVUetfdWEpaLJ6jnmQDsOzu7_uFFqrBulJ1EvuiKUlNvlv3FZqr-X_k7-KOYYe1T_EqsMefd1ccv-ke3CyyVMuz4cJwBdtou7jpbjU8NG4F5P9AXWiMVjeM7OZ4fNlEzTjYYb0WZzyvbhzFcBmDpyU2g7IL8cF1SyB2GUUJCabbyX6aYqfFnRM6jhZ6w/s4604/P1011087.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVUetfdWEpaLJ6jnmQDsOzu7_uFFqrBulJ1EvuiKUlNvlv3FZqr-X_k7-KOYYe1T_EqsMefd1ccv-ke3CyyVMuz4cJwBdtou7jpbjU8NG4F5P9AXWiMVjeM7OZ4fNlEzTjYYb0WZzyvbhzFcBmDpyU2g7IL8cF1SyB2GUUJCabbyX6aYqfFnRM6jhZ6w/s320/P1011087.jpg" width="320" /></a></div>Ühel hetkel takistasid meie kodutee aga sajad traktorid. Belgia põllumehed protestisid ilmselt jälle mingite eurotoetuste vähendamise vastu või siis nõudsid väga valjuhäälselt (traktori signaalide tekitatud lärm oli kurdistav!) hoopis nende tõstmist Euroopa Liidu poolt. Pääsenud traktorikolonnist lõpuks liiklusreguleerija abiga läbi ja teisele poole teed, käisime veel poes. Poes on aga siin mõnes mõttes keeruline käia: ei pruugi leida poes kaupadelt meile mõistetavas keeles infot. Belgias on kolm ametlikku riigikeelt - hollandi, prantsuse ja saksa keel. Mina mõistan mingil algsel tasemel saksa keelt, aga ülejäänutest pole mul aimugi. Aga info poes kippus olema nagu meie kiuste just neis kahes teises keeles. Õhtusöök lõpuks ikkagi käes jalutasime hotelli, kus sõime õhtust, kirjutasime veel ja lugesime.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasin täna 2,50 rongipiletile, hommikusöök maksis 13 eurot, Magritte´i muuseum 15 eurot, lõunasöök 22 eurot, The Oldmasters´i muuseum 5 eurot, kingitused 56 eurot ja poes kulus 2,5 eurot. Kokku kulutasin siis 136 eurot täna!</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-58159933815402092512023-04-03T11:40:00.007-07:002023-04-03T23:21:30.190-07:00BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 4. PÄEV<p><b>NELJAS PÄEV - 2. märts 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2Wu39fFRvzJVtSxND7q-bhQ_72zkDabX9cvj_IpkYvlk77vEXDnvgAxLlhArV__D2kpON82zNjZSLnV-sjK_fcVBQTOBxBeelQpFwMfWQKmc6Mjld6cr4G2MfWuY1ebtvvzcL9uLn0sNpgcH8U8tMGLsTCw_-UlYR7sm6f6hb6hvrIVuH4sFUR7gD2Q/s4604/P1010958_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2Wu39fFRvzJVtSxND7q-bhQ_72zkDabX9cvj_IpkYvlk77vEXDnvgAxLlhArV__D2kpON82zNjZSLnV-sjK_fcVBQTOBxBeelQpFwMfWQKmc6Mjld6cr4G2MfWuY1ebtvvzcL9uLn0sNpgcH8U8tMGLsTCw_-UlYR7sm6f6hb6hvrIVuH4sFUR7gD2Q/s320/P1010958_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Täna hommikul oli meil samuti piisavalt aega. Pidime arvestama vaid sellega, et kella kümne ajal vabastada hotellituba. Sõime rahulikult hommikust, pakkisime asjad ja tutvusime toa vabastamise juhistega. Pidime näiteks oma prügi viima ise välja! Sellist reeglit pole minagi varem kohanud. Lahkuma pidime iseseisvalt ja jätma võtme välisukse taha samasse pisikesse koodiga kappi, kust me ta ka võtsime. Jõudes sinna ukse taha veendusime kümme korda, et me mitte midagi ei ole üles tuppa unustanud, enne kui kapi lukustasime. Nüüd oli meil päris palju aega veel Luksemburgiga tutvumiseks - rong läks meil alles kella nelja ajal.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTWnQDcfKfjtG6yYkJXnKuw6J8Zg8rab2UvXVvc9TSIREUmPbP7RbBjjEj2n6tPOFAP1J8UNv0Dqm9bjKK0sAYd5LUlNDiGNwQ9uQrhApRew6XpRUYrYU1Cil8ZnMclHlUwN2uIzsMG8U1Hx-gZaG3t0lFTKjLHe3Ojdp2mKtU2I1ZpZA2oWsy3mHojw/s4604/P1010957_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTWnQDcfKfjtG6yYkJXnKuw6J8Zg8rab2UvXVvc9TSIREUmPbP7RbBjjEj2n6tPOFAP1J8UNv0Dqm9bjKK0sAYd5LUlNDiGNwQ9uQrhApRew6XpRUYrYU1Cil8ZnMclHlUwN2uIzsMG8U1Hx-gZaG3t0lFTKjLHe3Ojdp2mKtU2I1ZpZA2oWsy3mHojw/s320/P1010957_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Katariina soov oli tutvuda Luksemburgi kaubanduseluga ja mina olin lubanud selle kõik kaasa teha. Ei mingit kunsti ega ajalugu! Rääkimata kirikutest. Alustasime päris optimistlikult. Alustuseks jäid meile teele paar kosmeetikapoodi, aga kuna see teema mind absoluutselt ei kõneta, siis läks algus juba natukene nihu... Edasi läks asi küll veidi paremaks, sest tulid riidepoed, aga ilmselt oli siis minu meeleolu jõudnud juba mingisuguse tüdimuseni. Kolmandaks tulid jalanõude poed, mis isegi minus tekitasid mõningat elevust. Aga üldiselt pole poodides käimine tõesti minu ampluaa. Kui muidugi jätta kõrvale lõnga- ja aianduspoed. Nendes kahes viimases võin ma ennast unustavalt veeta tunde ja kaotada igasuguse ajataju! Üks positiivne asi muidugi oli selle poodides käimise juures: suutsin leida lõpuks poe, kus müüdi marke! Nii saime hiljem raudteejaamas koju kaardi postitada.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZpB-syr3uPcEC1RY6YLB-AUyVESBTxm7vKYy04kKfmc7o3f-0wkGfPRxzL8wIIv425XqRWfLXrMu3jCVKzoJ7qXL-ahqwhQZtIV3IuVOkJtdSXKaEqHTVUQoste9lCKHHG1AD717Wh29qZt-V4p8YHJ_ACvj8vocOUvnNk0eqIuWz0XAat191g5LwFQ/s4608/P1010956_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3456" data-original-width="4608" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZpB-syr3uPcEC1RY6YLB-AUyVESBTxm7vKYy04kKfmc7o3f-0wkGfPRxzL8wIIv425XqRWfLXrMu3jCVKzoJ7qXL-ahqwhQZtIV3IuVOkJtdSXKaEqHTVUQoste9lCKHHG1AD717Wh29qZt-V4p8YHJ_ACvj8vocOUvnNk0eqIuWz0XAat191g5LwFQ/s320/P1010956_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Aga siis saabus meil mõlemal küllastus kõikidest poodidest ja otsisime kiiresti kohviku, kus saaks mõnusalt istuda, ühe kohvi juua ja võib-olla natukene lugeda. Olles tund aega kohvikus ära veetnud, oli meil rongini veel üle kahe tunni aega ja siis ei jäänud küll enam midagi muud üle, kui murda hommikust tõotust nende muuseumide ja kunsti koha pealt! Meie kohvikust mitte kaugel oli Am Tunnel: maa-alune fotogalerii. 1987. aastal otsustas Spuerkeess kaevata kahe erineva pangahoone vahele maa-aluse tunneli ning üsna pea tuli idee muuta tunnel kunstigaleriiks. 1994. aastal avatigi tunnelis esimene näitus. Tunnel asub 15 meetri sügavusel maa all ning on 350 meetrit pikk. Põhiosa tunnelist hõlmab vahetatavate näituste osa. Selles osas oli hetkel Raymond Clementi näitus jazzmuusikutest üle terve maailma. Kahjuks ühtegi Eesti muusikut fotodelt silma ei hakanud. Aga näitus oli sellele pisiasjale vaatamata väga-väga hea!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9u0q7sjh5SyHeNmiEQvPYt_zMbD-n8CKSM-LOUrenUYxHIQsp2k4uPnLSj6LTrsVtkw7DRcPVMq4onmM3k3ii9r7NWflXPuiibo262eJbEZY-sFWze56M7UD5YzjyQ7-ci2fj5ORcTAYST5VyNvmkmLYd6-SpoC_uJ2H3HPPcfI_PfOy1qJfqOh_3TQ/s4604/P1010962_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9u0q7sjh5SyHeNmiEQvPYt_zMbD-n8CKSM-LOUrenUYxHIQsp2k4uPnLSj6LTrsVtkw7DRcPVMq4onmM3k3ii9r7NWflXPuiibo262eJbEZY-sFWze56M7UD5YzjyQ7-ci2fj5ORcTAYST5VyNvmkmLYd6-SpoC_uJ2H3HPPcfI_PfOy1qJfqOh_3TQ/s320/P1010962_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Teine, ja väiksem osa, on püsinäitus - pühendatud maailmakuulsale Luksemburgis sündinud ja 1,5 aastasena koos vanematega USA-sse emigreerunud fotograaf Edward Steichenile (1879-1973). Steichen on kõige tuntum oma näituste The Family of Man ja The Bitter Years läbi. Edward Steichen on olnud läbi ajaloo ilmselt üks kõige mõjukamaid fotograafe maailmas. Just temale on omistatud au fotograafia muutmise eest üheks kunstiliigiks. Steichen on pannud aluse ka tänapäevasele moefotograafiale. II Maailmasõja alal, kui USA astus sõtta, kutsuti fotograaf USA mereväe lennunduse fotograafia üksuse juhiks. Aastatel 1941 kuni 1961 töötas ta New Yorgi moodsa kunsti muuseumi fotograafia osakonna direktorina. Just seal töötades lõi Edward Steichen oma kõige kuulsama ja üldse maailma kõige kuulsama fotonäituse The Family of Man. Näitust külastas omal ajal üle 10 miljoni inimese, olles suurima vaatajaskonnaga näitus läbi aegade. 2003. aastal lülitati näitus UNESCO maailma mäluregistrisse, tunnustades sellega näituse ajaloolist väärtust.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyej71tlGKSOiWEAsxpIyIBgyNJTo4dit7uTsxHRXq1hxFTqirng4o41bGoSUUpH0xSdqYgJ74ZVNFdFjxoTOjf1FVwOjX9y6N4h_4cjO07wU8onjWmJ6CDWJTR9-miFVuCR__W_U7lKdgOj1_OJP1EyEEpxs9xal9Xzi1VB_0_wsZJ2IrC3HNZfX3cA/s4604/P1010963_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyej71tlGKSOiWEAsxpIyIBgyNJTo4dit7uTsxHRXq1hxFTqirng4o41bGoSUUpH0xSdqYgJ74ZVNFdFjxoTOjf1FVwOjX9y6N4h_4cjO07wU8onjWmJ6CDWJTR9-miFVuCR__W_U7lKdgOj1_OJP1EyEEpxs9xal9Xzi1VB_0_wsZJ2IrC3HNZfX3cA/s320/P1010963_01.jpg" width="320" /></a></div>The Family of Man on ambitsioonikas näitus, mis koosnes 503 fotost 68 riigist. Näitust eksponeeriti algselt New Yorgis 1955. aastal. Pärast seda tuuritas fotonäitus veel 8 aastat üle maailma ringi, jõudes 37 riiki 6 kontinendil ning asub hetkel just Steicheni sünnimaal Luksemburgis Clervaux lossis. Fotograaf on ise tunnistanud, et antud näitus kujutas endast tema karjääri kulminatsiooni: inimesed vaatasid neid fotosid ja fotodel olevad inimesed vaatasid neile vastu ja nad tundsid üksteist ära! Näitus keskendus inimkonna ühisosadele, mis seovad inimesi ja kultuure üle maailma, olles omamoodi humanismi väljendus pärast lõppenud maailmasõdade inimsusevastaseid õudusi. Väljendades oma suhtumist terrorirežiimidele erinevates maailma otstes ei eksponeeritud näitus nimelt Hiinas, Vietnamis ega Franco Hispaanias.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiej1rYCLTwk26xoUBjbPGtURP6URInY6VBhRs6ki1BAigiWTX_zOWGQJ-ZgjhX8fWekC2Ht0szhzmEq-CtK8gpd9F9soOanWYeBQtGBFKOt4B4PBPXi8hFVLpSeYg4Hzm4Z6aK2fpdvh7oA0XXRDb5T7TUl8x72WFnEOsFYj84TNynFL_MaxCmo35xnQ/s4603/P1010960_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiej1rYCLTwk26xoUBjbPGtURP6URInY6VBhRs6ki1BAigiWTX_zOWGQJ-ZgjhX8fWekC2Ht0szhzmEq-CtK8gpd9F9soOanWYeBQtGBFKOt4B4PBPXi8hFVLpSeYg4Hzm4Z6aK2fpdvh7oA0XXRDb5T7TUl8x72WFnEOsFYj84TNynFL_MaxCmo35xnQ/s320/P1010960_01.jpg" width="320" /></a></div>Kusjuures 2022. aasta novembris, seega alles äsja, müüdi USA-s New Yorgi Christie oksjonil Steicheni töö The Flatiron 12 miljoni dollari eest!!! See on konkurentsitult kallim müüdud foto kogu maailmas. Ka teist kohta omab Edward Steicheni foto. Tunnelis aga pildistada ei tohtinud - seega ühtegi fotot mul sellest toredast kohast ei ole. Kes peaks sinna samuti kunagi sattuma, siis mõistlik on liikuda tunnelis siiski ühte seina pidi järjest fotosid imetledes, kuna pärast tuleb sama teed pidi tulla tagasi ja siis saab vaadata vastasseina. Näituste külastamine on kusjuures täiesti tasuta!<br /></div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzRGfBZm7BMY595sND6I9RC5oFiBratCdsQnFC9SFjUZycu8df4sALULNZBwiwL_KCYdyX6B5d7EbwuVXJpgwyWKS12uY32dlE99WeeaLRVMCrqIYaCKSYASJgTpaYOlHT2o9j10TalODyU9OOMywMKDZI-ykNe_Xvza0JBOO45sAsls4_ftlxjNi5BQ/s4604/P1010965_01.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzRGfBZm7BMY595sND6I9RC5oFiBratCdsQnFC9SFjUZycu8df4sALULNZBwiwL_KCYdyX6B5d7EbwuVXJpgwyWKS12uY32dlE99WeeaLRVMCrqIYaCKSYASJgTpaYOlHT2o9j10TalODyU9OOMywMKDZI-ykNe_Xvza0JBOO45sAsls4_ftlxjNi5BQ/s320/P1010965_01.jpg" width="320" /></a></div>Maa-alt välja jõudes oligi meil paras aeg rongijaama jalutada. Sellel korras sujus rongile minekuga kõik üllatavalt hästi - ei mingit segadust! Järgmised kolm tundi veetsime rongis. Brüsselisse jõudes oli kell pool kaheksa. Käisime rongijaamas asuvast poest läbi. Seal müüdi imehäid (see selgus muidugi hiljem!) kaalusalateid, kust said ise komplekteerida omale meelepärase valiku. Söögiriistasid ei suutnud me aga ka pärast neljandat korda kogu poe läbi käimist, mis õnneks ei olnud just hiigelsuur, leida. Pidime söögipulgad ostma: kunagi ei tea, milleks võivad mingid oskused marjaks ära kuluda! Salatile juurde ostsime mõlemad veel karbi krevette. Ja muidugi apelsine ja apelsinimahla ning kokku saigi suurepärane õhtusöök. Jalutasime samasse hotelli, kus olime ööbinud esimesed kaks ööd Brüsselis. Nüüd saime aga tunduvalt parema toa. Mõnikord veab meil ka!</div><p></p><p style="text-align: justify;">Raha kulutasime täna Luksemburgis kohvikus 5,4 eurot ja Brüsselis poes 8 eurot ning kokku siis 13,4 eurot.</p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-90927726767575040782023-03-23T12:34:00.004-07:002023-03-23T13:05:25.076-07:00BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 3. PÄEV<b>KOLMAS PÄEV - 1. MÄRTS 2023</b><div><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggrw1rIFHmm_PsKNEV22JSzebZKuMeFVgVNMof8QAkrdArVAqaPF_o9ATcCoZ9cXH7CWvplYzpcyefSiFojHG31vIPTJ4yClMqIBU_Dy_XOIpZzXeQ8q0u53Zz0CHjbZll73WJKgCI4lBqnp_ZLOfmYo-dc0LmMuzUjZGloH-gxG-xGXQVjBz52lr0dA/s4349/P1010918_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2446" data-original-width="4349" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggrw1rIFHmm_PsKNEV22JSzebZKuMeFVgVNMof8QAkrdArVAqaPF_o9ATcCoZ9cXH7CWvplYzpcyefSiFojHG31vIPTJ4yClMqIBU_Dy_XOIpZzXeQ8q0u53Zz0CHjbZll73WJKgCI4lBqnp_ZLOfmYo-dc0LmMuzUjZGloH-gxG-xGXQVjBz52lr0dA/s320/P1010918_01.jpg" width="320" /></a></div>Täna hommikul magasime isegi päris kaua - kuid pool üheksa olime siiski mõlemad Katariinaga ärkvel. Tegime hommikusöögi ise eile poest ostetud kraamist! Maitses palju paremini eelmiste hommikutega võrreldes. Kuigi: Katariina suutis natukene vinguda ikkagi salaami kallal. Polevat piisavalt hea! Mina, arvates millegipärast, et üks pakikene, mis meile tuppa jäetud sisaldab kohvikoort, rikkusin oma kohvi lootusetult ära. No ei olnud kohvikoor. Kõik olid kohvipakid. Seega tegin omale topeltkange kohvi ja piima või koort ikkagi ei olnud. Üldiselt joon suhteliselt lahjat kohvi. Ja ainult piimaga. Nüüd sain topeltkange piimata... Suurema osa suutsin eneselegi üllatuseks ära juua.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSasM4qQq6uBpJA9Fr96wnB7kzN7I2wH_BkZCZQE5ut0Jfd0D0wje4tJ8RgCzZLfEh5shwPs3GUpmAi4QvOrGqPOZ0rSQKW0DZ53JkySTkWCMwCyxhfTvVb522sss6L4Zj3bZW7wg5lPLCYNqwsEuoBjm6xcZnxGuVSs0LXl02ydTCBBZO5brbihQyag/s4604/P1010919_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSasM4qQq6uBpJA9Fr96wnB7kzN7I2wH_BkZCZQE5ut0Jfd0D0wje4tJ8RgCzZLfEh5shwPs3GUpmAi4QvOrGqPOZ0rSQKW0DZ53JkySTkWCMwCyxhfTvVb522sss6L4Zj3bZW7wg5lPLCYNqwsEuoBjm6xcZnxGuVSs0LXl02ydTCBBZO5brbihQyag/s320/P1010919_01.jpg" width="320" /></a></div>Tänast päeva võisime suhteliselt rahulikult võtta. Luksemburg osutus koha peal veel pisemaks kui meie ettekujutuses. Seega oli meil aega piisavalt tutvumiseks plaanitud vaatamisväärsustega. Nautisime pikka hommikusööki. Kui lõpuks uksest välja saime jalutasime üle silla vanalinna. Nüüd ei saa küll öelda, et me seal oleksime väga palju ringi jalutanud, aga ootamatult kiiresti olime teinud tiiru peale samadele kohtadele, kuhu olime eilegi sattunud. Suundusime nüüd Luksemburgi ajaloomuuseumisse. Jäi mulje, et oleme tänased esimesed külalised. Turvamees võttis pidulikult uksel meid vastu ja juhatas piletikassasse. Ostsime piletid. Siin müüdi ka minule väikese soodustusega üliõpilase pilet. Muidu on väljaspool Eestit tavaliselt vanusepiirang kuskil 26 aasta kandis. Mina ületan selle kahjuks pea kahekordselt. Aga mõnikord tehakse mullegi erandeid vanusele vaatamata.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyCmscZjhJdESR0Mw7si4zXBTF2WUHdu8MmMZcJLPP1BaUr8dhMbW8Qg2uV87v58F-RJDDD9MNM-ipeLlMTCn4n0dHaEr19XL3fGUem2zHQnUp8jvvE-tF7Tyxj6syzHEjSURBopMa_vRQcpkoCh753Lw1Leb8HRPWooHpcoTfbfiAcsJmuzgTElxk5w/s4604/P1010929_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyCmscZjhJdESR0Mw7si4zXBTF2WUHdu8MmMZcJLPP1BaUr8dhMbW8Qg2uV87v58F-RJDDD9MNM-ipeLlMTCn4n0dHaEr19XL3fGUem2zHQnUp8jvvE-tF7Tyxj6syzHEjSURBopMa_vRQcpkoCh753Lw1Leb8HRPWooHpcoTfbfiAcsJmuzgTElxk5w/s320/P1010929_01.jpg" width="320" /></a></div>Kui olime ühe saali kenasti läbi uurinud ja järgmisesse suundunud ning just sellesse süvenema hakanud, tuli meie juurde sama tuttav turvamees ja palus meil seljakotid panna kappi. Kuna olime juba sissepääsust suhteliselt kaugel, siis väga hea mõttena see ei tundunud. Seepärast küsisingi, et kas see on tingimata vajalik? Pidi olema! Lonkisime siis nende kappide juurde. Olles oma kotid saanud lõpuks sinna sisse toppida ja hakates kappi lukustama, selgus tõsiasi, et selle tegevuse jaoks on vaja eurost münti. Ütlesin turvamehele, et meil ei ole münte ja ei saa seega kappi kasutada, et kas ikka peame? Vastuseks sain, et peab ikka! No rohkem ei osanud midagi öelda peale selle, et siis me ilmselt ei saa muuseumis oma ringkäiku jätkata.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibiFsIDQJByj14tkOmzabX4zJmYifqFGlIVOdhakQbOV6E14rTpDeubTTKbZB-AivwCZezJ8XXwk6bJ6Wgk8ylu-Kpp3RyApEvSGmS7EZ3EW7mKtTU5O70ZuMsTNjGztdx-rBMNVnPo44kaN1ceJR1mKYWC2O85tAvcY5nYGk42KKO6D-_7npb0cLtvg/s4608/P1010926_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibiFsIDQJByj14tkOmzabX4zJmYifqFGlIVOdhakQbOV6E14rTpDeubTTKbZB-AivwCZezJ8XXwk6bJ6Wgk8ylu-Kpp3RyApEvSGmS7EZ3EW7mKtTU5O70ZuMsTNjGztdx-rBMNVnPo44kaN1ceJR1mKYWC2O85tAvcY5nYGk42KKO6D-_7npb0cLtvg/s320/P1010926_01.jpg" width="240" /></a></div>Ei oskagi öelda, mida ma eeldasin, aga ilmselt mingit lahenduse pakkumist muuseumi töötaja poolt, et vahetada raha või laenata münti vmt. Aga ei, turvamees kehitas vaid õlgu ja kordas flegmaatiliselt, et meil ole münte ja vist siis ei saa muuseumit külastada. Kehitas õlgu ja jalutas piletimüüjaga lobisema. Hetke veel viivitasime, et äkki kahe peale mõtlevad ikkagi mingi variandi välja. Siiski mitte. Ja no, nii ilmselt need tänased ainukesed külalised nende muuseumist lahkuma pididki... see viimane on muidugi ilmselge fiktsioon ja ilmselt ka liialdus... samas võib ka tõsi olla. Päeva esimene osa lõppeski sellisel viisil meie jaoks väga ootamatult. Ei osanud isegi tige ega pahane olla - olin vaid äärmiselt hämmeldunud. Jalutasime siis veel vanalinnas natukene. Linn tundus päris tühi. Vaatamata sellele, et siin peaks resideeruma päris suur hulk euroametnikke sarnaselt Brüsselile lisaks kohalikele. Luksemburgi linnatänavad tundusid aga peaaegu inimtühjad. Ilm muidugi ei soosinud linna peal jalutamist. Kõle ja külm tuul. Rahvastikutiheduselt on Luksemburg siiski väga tihedalt asustatud: 250 inimest ruutkilomeetri kohta. Luksemburgi riigi pindala on 2586 ruutkilomeetrit ning rahvaarv ligi 650 000 tuhat inimest. Eestiga ei hakka parem võrdlemagi. Riigil on oma ajalooline side kusjuures ka Eestiga: siin varjus oma viimastel elunädalatel end vapside liider Artur Sirk, kes suri Echternachis siiani kahtlastel asjaoludel.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwsKuxjQ7xYX-nX-jXKb55iVwVN7szIuQn8G9v3-Zu6Wy1bckyMDJIzp9pdJMlqvyGL5Sb9CkXofrrdQQJkcxnmmk4TXOhv8oveb_2quYLRGMcXxnu8SoNzjZH2UGtHFS0FHJ_Xzno9lV_JjnT4dH3pdtjDhGIoCDcfaj-2yrBm5h4OwfeiGThUZti8Q/s4378/P1010920_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4378" data-original-width="3284" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwsKuxjQ7xYX-nX-jXKb55iVwVN7szIuQn8G9v3-Zu6Wy1bckyMDJIzp9pdJMlqvyGL5Sb9CkXofrrdQQJkcxnmmk4TXOhv8oveb_2quYLRGMcXxnu8SoNzjZH2UGtHFS0FHJ_Xzno9lV_JjnT4dH3pdtjDhGIoCDcfaj-2yrBm5h4OwfeiGThUZti8Q/s320/P1010920_01.jpg" width="240" /></a></div>Kohalik politsei registreeris surma kui enesetapu, kuid siiani usutakse olevat tõenäolisema, et Sirk mitte ei hüpanud vabatahtlikult aknast alla, mille tagajärjel hiljem haiglas suri, vaid lükati sealt alla. Meie olime jalutades jõudnud aga oma järgmise eesmärgi ehk Cathedrale Notre-Dame juurde. Siin piirkonnas tundub igas suuremas linnas olevat samanimeline kirik. Pidime peaaegu tiiru ümber kiriku jalutama kuni leidsime õige ukse sisenemiseks. Kirikus oli jälle ootamatult rahvarohke! Ilmselt ei olnud kõik külma ilma eest varju otsijad turistid. Katedraal on ehitatud aastatel 1613 kuni 1621 ning siia on maetud kuningliku perekonna liikmed. Esimest korda elus nägin sedagi, et kirikus on kasutusel plastmassümbrisega küünlad! See pani mind päris tükiks ajaks juurdlema küünla süütamise soovi ja vajaduse üle. Lõpuks sai harjumus mõistlikkusest ja rohelisest mõtteviisist siiski võitu, mis tähendab, et ostsin ning süütasin ühe küünla. Kirikust väljudes teise ukse kaudu sattusime ootamatult sooja päikesepaiste kätte. Tuulevaikses ja päikesepaistelises kohas oli mõnusalt soe. Katariina istus pingil ja luges. Mina ootasin 20 minutit kuni lõppes kahe tütarlapse fotosessioon kiriku ees. No õigemini ühe tütarlapse, sest teine ainult pildistas. Imestasin, mis ma imestasin, aga jätkus neil ikka kannatust! Rääkimata sellest, et kas selliseid fotosid peab just kiriku trepil tegema. Aga ma olen samuti väga kannatlik ja lõpuks sain minagi oma hetke. Siis kiriku pildistamiseks. Mitte enda.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJDdXgZLNqM-YQUGXbVfsTxgTOHyWY7PG4p9lRLozKyZvEAfKCfUch23VNrfhoaVMjXuNM85b03RldkVbCBifFsq7G0iTyr9zzYYtE9oEyPP5oP4VX5fcNwfsxPag_bb4IWLr-Ra2deU_sKmj0S6kIrD2WhkXxfttxAHZ9JU9x-7M0Buv3ldO16ZCzXA/s4604/P1010939_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJDdXgZLNqM-YQUGXbVfsTxgTOHyWY7PG4p9lRLozKyZvEAfKCfUch23VNrfhoaVMjXuNM85b03RldkVbCBifFsq7G0iTyr9zzYYtE9oEyPP5oP4VX5fcNwfsxPag_bb4IWLr-Ra2deU_sKmj0S6kIrD2WhkXxfttxAHZ9JU9x-7M0Buv3ldO16ZCzXA/s320/P1010939_01.jpg" width="320" /></a></div>Ühe hea asjana saime järgmise muuseumi soovituse ajaloomuuseumist siiski kaasa: nimelt saab nende piletiga külastada tasuta Villa Vauban´i. Sinna nüüd läksimegi. Asub see väike villa nüüdses vallikraavi kenas pargis. Väga kuulsate ja tuntud kunstnike teoseid sealt ei leia, aga siiski on tegemist väga armsa väikese kunstigaleriiga. Ja eriti tore oli siinne töötajaskond. Näitasime oma pileteid ja suunati meid nüüd õnneks kohe, mitte poole muuseumi külastuse ajal, sarnaste kappide juurde. Läksin piletimüüja juurde kohe tagasi sama jutuga, et mul pole eurost münti. Selle peale müüja naeratas ja ulatas mulle võtmehoidja, mille küljes täpselt euro suuruses metallmünt. Tänasin, võtsin mündi ja saime oma kapi sulgeda. Täiesti võimalik, et ka ajaloomuuseumis on tegelikult kasutuses sarnased võtmehoidjad. Ilmselt oli töötajatel lihtsalt halb päev!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMZtXis5nrz8Y1RQMrYseVKOmxHgSF7v4UoGdx-m1Uqy45fjRvLAdOyFT_wh3beg6PWdGmLp4b0TnxoeEFQekxgn0d8RrJFAneQMPfF6W5OoCwlu6akE-HOqMV0ueHfwdVBTNtG-DW3OWvIW5NaRVcEPDoGeGvOvpTX5ijVmqTPAvyuENZfBOhNEPaYQ/s4604/P1010943_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMZtXis5nrz8Y1RQMrYseVKOmxHgSF7v4UoGdx-m1Uqy45fjRvLAdOyFT_wh3beg6PWdGmLp4b0TnxoeEFQekxgn0d8RrJFAneQMPfF6W5OoCwlu6akE-HOqMV0ueHfwdVBTNtG-DW3OWvIW5NaRVcEPDoGeGvOvpTX5ijVmqTPAvyuENZfBOhNEPaYQ/s320/P1010943_01.jpg" width="320" /></a></div>Uudistasime muuseumi läbi. Püsikollektsioon, mis ongi põhiline osa, sisaldab endas 17.-19. sajandi euroopa maalikunsti ja skulptuuri. Päris huvitavad oli maalide järgi tehtud puulõiked. Neid oli tehtud pea igas saalis ühest maalist. Kokkuvõttes mulle väga meeldis! Ja eriti meeldis mulle see, et kui läksin lahkudes münti tagasi viima, teatas piletimüüja, et ta ei võta seda tagasi kuna see on mulle päriseks. Ja kui hetk hiljem olin stendilt valinud ühe postkaardi koju saatmiseks ja tahtsin maksta selle eest, sain vastuse, et ka see on tasuta. Villa Vauban on ümbritsetud kena aiaga, kus eksponeeritud mitmed skulptuuridki. Edasi jalutasime Casino Luksemburgi juurde, kus andis oma viimase kontserdi Franz Liszt. Tänasel päeval eksponeeritakse hoones kaasaegset kunsti, mille väga suur austaja mina siiski ei ole. Mulle ikka meeldib pigem vana... Katariina ka ei näidanud erilist entusiasmi näituste külastamiseks. Seega me näitusele ei läinud. Piirdusime vaid korraks sisse astumisega ja fuajees ringi vaatamisega.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM3spfphWsYHidKwEv4NwcszbXKGzWBZpmWt7rpYYGwEmQ37CLroBSkiQe_h_LTtX2S6PgCcG79cIROUTiyN5_fDlUcrmqmgTFnyEme_MDWowAQOtjV6A8ZhL54fuxijCJQWClOUNrorTyZ7QUHjQq9bdP2KjlFTil5JdEzSdqdvRjqkI69hG-if9TzQ/s4299/P1010921_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2418" data-original-width="4299" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM3spfphWsYHidKwEv4NwcszbXKGzWBZpmWt7rpYYGwEmQ37CLroBSkiQe_h_LTtX2S6PgCcG79cIROUTiyN5_fDlUcrmqmgTFnyEme_MDWowAQOtjV6A8ZhL54fuxijCJQWClOUNrorTyZ7QUHjQq9bdP2KjlFTil5JdEzSdqdvRjqkI69hG-if9TzQ/s320/P1010921_01.jpg" width="320" /></a></div>Aga nüüd olid meil kõhud väga tühjad! Jalutasime veel linna peal ringi, nüüd küll selle pilguga, et leida mõni armas kohvik, kuhu hetkeks maha istuda. Mõnikord võib see väga pikk ja vaevaline protseduur olla, kuid hetkel leidsime päris kiiresti kena koha. Alguses mõtlesime isegi osta kohv kaasa ja otsida mõni ilus pargipingikene, sest ilm oli õues läinud päikseliseks ja soojaks. Aga meil ei olnud midagi ka ilusas kohvikus istumise vastu. Katariina tellis endale pannkoogid ja mina piirdusin kaneelirulliga. Jumal tänatud, sest pannkoogid olid ikka hiiglaslikud! Kõrvallauas olid kaks naisterahvast tellinud endale kohvi ja siis vaikselt nahistades sõid laua alla olevast kotist kohvi juurde sefiiri. Mina mõtlesin, et kui juba sefiir ja selline salaja söömine, siis peab tegemist olema meie kõige suurema naabrite esindajatega - ei eksinudki!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTBsaDp_IYEueJqFo4PDkGcZfQB8bNE4uvZe3OC7g7DMgNTNlsPZW8n4FNLTmaiZObuga3HmSFBVRPl0Xejv8W3vC-j3XFD3qhZf8k93u1TgX_YpXi0sMip1X2itDQXuL_ZnqisqG-D0EJI0FoE2hyV04XECzPiq3IZRXB8FQhcJ51qVzLaH60whTGhQ/s4604/P1010946_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTBsaDp_IYEueJqFo4PDkGcZfQB8bNE4uvZe3OC7g7DMgNTNlsPZW8n4FNLTmaiZObuga3HmSFBVRPl0Xejv8W3vC-j3XFD3qhZf8k93u1TgX_YpXi0sMip1X2itDQXuL_ZnqisqG-D0EJI0FoE2hyV04XECzPiq3IZRXB8FQhcJ51qVzLaH60whTGhQ/s320/P1010946_01.jpg" width="320" /></a></div>Kohvikust lahkudes olime jõudnud esimese valgusfoorini kui mulle tuli meelde, et olin unustanud oma huulekreemi kohvikusse laua peale. Korraks proovisin harjuda mõttega, et mul seda polegi enam. Aga läbi see ei läinud! Tegemist eelmisel kevadel Marokost ostetud kreemiga, mis liiga hea sellest nii kergekäeliselt loobumiseks. Tuli tagasi minna. Eks rumal pea ole ikka jalgadele nuhtluseks. Aga kätte sain ja jalutasime nüüd hotelli poole tagasi natukene suurema ringiga, et rohkem linna näha. Ületasime Adolphe silla. Teisel pool silda paari ilusat maja uudistades pöördusid minu poole äkki kaks naisterahvast. Vene keeles. Ega ma hästi aru ei saanud alguses mis põhjusel. Olime päris pika dialoogi maha pidanud, kui lõpuks tõde selgus: sooviti vestelda minu suhtest Jeesusega. Kahjuks ei lahka ma tänaval oma suhteid meesterahvastega võõraste inimestega. Põhjendasin oma kiiret lahkumist sellega, et oleme turistid ja siin riigis pole meil mingit mõtet sellistel teemadel rääkida. Naisterahvad tegid imestusest suured silmad, et tõesti turistid või!? No minu vene keele grammatika oleks võinud kohe neile selle teadmise anda.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj45YYAmfVgyxzaRTMfdsVrmhWX77U-97yBVqcDbr_ZhIsVnxOJPfcyvckv77ZhoF8FX7RgfuyFGmwsU-fTLa7yFSwZ_tOVbe-wCPc3QP84LUI_bXJHj-XJxeffhkl93oIYXm8k8gl5IohkWqUswgQFqX5CPHQIZpiXhKW-mGIg1M0ZSY610RjYp0MLwA/s4604/P1010931_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj45YYAmfVgyxzaRTMfdsVrmhWX77U-97yBVqcDbr_ZhIsVnxOJPfcyvckv77ZhoF8FX7RgfuyFGmwsU-fTLa7yFSwZ_tOVbe-wCPc3QP84LUI_bXJHj-XJxeffhkl93oIYXm8k8gl5IohkWqUswgQFqX5CPHQIZpiXhKW-mGIg1M0ZSY610RjYp0MLwA/s320/P1010931_01.jpg" width="320" /></a></div>Mina jäin aga juurdlema ja pead vaevama selle üle, kuidas on võimalik, et mind peetigi vene rahvusest inimeseks ning minu poole pöördutigi vene keeles!? Ei osanud mingit seost luua peale selle, et hommikul peeglisse vaadates sain vaid ohata, et näen välja nagu vene baaba. Kuigi tagantjärele ei oska ma isegi öelda, mis minus sellise assotsatsiooni tekitas. Käisime jälle poest läbi ja ostsime õhtusöögi. Kahe päeva jooksul polnud meile silma hakanud ühtegi mõnusat söögikohta, kus oleks tahtnud õhtustada. Oma hotellituba tundus kõige mõnusam variant. Poes oli muidugi natukene keeruline, sest üldiselt olid kõik kirjad ja sildid prantsuse keeles. Meie seda kahjuks ei valda.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhV2230lcbRQczumWueu-H7D9Z9G_sbVlKpiPIVV2HJsIqKnkTa9pNNKBglXLltY6wRw1J4_KA4w2LANY3YZWOBMkXGo2mQ7JkTirg0kH1SxWO__DxoZqoiTAXtIXIliuZ1_wWitE42pLNgeUokxkYzzCp1Yp_Nv2PABSdm9sPX0sOCFoOa48rUhnerg/s4604/P1010953_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhV2230lcbRQczumWueu-H7D9Z9G_sbVlKpiPIVV2HJsIqKnkTa9pNNKBglXLltY6wRw1J4_KA4w2LANY3YZWOBMkXGo2mQ7JkTirg0kH1SxWO__DxoZqoiTAXtIXIliuZ1_wWitE42pLNgeUokxkYzzCp1Yp_Nv2PABSdm9sPX0sOCFoOa48rUhnerg/s320/P1010953_01.jpg" width="320" /></a></div>Midagi sealt poest siiski kaasa ostsime. Võtsin muu söögi juurde endale porgandisalati arvates, et see on kindla peale minek: et no porgand on ikka igal pool ühe ja sama maitsega. Oi, kuidas ma eksisin! Salat läks väga kiiresti isegi minul prügikasti, kes ma üldjuhul mitte kunagi sööki ära ei viska. Aga muud asjad kõlbasid väga hästi süüa. Eilsest õhtust oli meil järel veel pool pudelit head kolme eurost veini. Kuna olime eelmiste õhtutega võrreldes suhteliselt vara hotellis, siis jõudsime mõlemad veel nii õppida kui tööd teha ja lugeda. Raha kulus täna ajaloomuuseumis 3 eurot, kohvikus 5 eurot, poes 7 eurot ja kirikus küünlale 1 euro, mis teeb kokku 16 eurot. Väga säästlik päev!</div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-20447434972046994732023-03-18T01:54:00.009-07:002023-03-18T03:34:54.332-07:00BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 2. PÄEV!<p style="text-align: justify;"><b>TEINE PÄEV - 28. veebruar 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiclsWVURJK5U1ju7UbCMY7ye2En2H1gE9vSLWXvjia9CBuQl_iiVyVX8uziaIl-q36SNsVPed2q_x2VT79iJjyNgrq3K84hztbS7Tr9rBqVoveWXMx1X5qoxdPZ4g9uNaaXaTID4Q5-avaZie8pLhLLBkAS_HcQ1Kc_mBPzVSKEue80OSEF8ggoqca0g/s4603/P1010871_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiclsWVURJK5U1ju7UbCMY7ye2En2H1gE9vSLWXvjia9CBuQl_iiVyVX8uziaIl-q36SNsVPed2q_x2VT79iJjyNgrq3K84hztbS7Tr9rBqVoveWXMx1X5qoxdPZ4g9uNaaXaTID4Q5-avaZie8pLhLLBkAS_HcQ1Kc_mBPzVSKEue80OSEF8ggoqca0g/s320/P1010871_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hommikul ärkasime kell kaheksa! Pakkisime oma vähesed asjad kokku. Ega meil neid eriti ei olnudki. Nüüdne lennufirmade poliitika lubab lisatasuta lennule kaasa võtta vaid pisikese seljakoti suuruse koti. Aga olime saanud sellega hakkama! Hotellis hommikust enam ei söönud. Jalutasime rongijaama ja sõime seal ühes kohvikus kõhu täis. Rongi peale kaasa ostsin veel mõned saiakesed ka. Ees ootas kolmetunnine rongisõit Luksemburgi. Ja täna hommikul pidime ainult ühe korra teisele perroonile jooksma: isegi Belgia raudteesüsteem teeb edusamme! Rongis istusime alguses sarnaselt eilsele Brüggesse sõidule teisele korrusele. Kuid sealt ajas piletikontroll meid varsti alla: see pidi olema vaid esimese klassi reisijatele, meil aga teise klassi piletid. Kahju oli küll, sest ülevalt oleks parem vaade olnud, aga ometi vaidlema ka ju ei hakka! Huvitav on aga see, et internetis olid müügil kolme erineva hinnaga piletid, millest valisin keskmise ehk siis teise klassi. Siis peaks aga olema ka kolmas klass. Huvitav, kus see asub? </div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6XOYsHaXjVEbdMQM2An6B_iIt2dw0K1Lqq91_aqWZzE3WwamCwKyalQo-AXTm5gMF3u2HJQMBQITKFTpE76IJhu7aQjye-l7E3ryOABYLWEycjn-j_NyfyGyK64EB6exPBFnTLQ7anbqE28VaGCDqznRUDNyNjhDLaO5WKTqPXTy8id0XS0Yhf2O5GA/s4604/P1010864_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6XOYsHaXjVEbdMQM2An6B_iIt2dw0K1Lqq91_aqWZzE3WwamCwKyalQo-AXTm5gMF3u2HJQMBQITKFTpE76IJhu7aQjye-l7E3ryOABYLWEycjn-j_NyfyGyK64EB6exPBFnTLQ7anbqE28VaGCDqznRUDNyNjhDLaO5WKTqPXTy8id0XS0Yhf2O5GA/s320/P1010864_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hiljem, kui veidi tähelepanelikumalt siinseid ronge jälgisime, selgus, et mitte kõik teised korrused ei ole esimesele klassile reserveeritud, vaid see on kuidagi kaootiline ja oleneb konkreetsest rongist ilmselt. Luksemburgi jõudes selgus kohe, kui väikese riigiga on tegemist - põhimõtteliselt riiki jõudes oli kohe Luksemburgi linn. Natukene olime segaduses, et kuidas see nii kiiresti käis. Siis ei suutnud Google Maps leida alguses meie hotelli, pakkudes ühe variandina kuskile kümnete kilomeetrite kaugusele seda, kuigi minu teadmise järgi pidi see peaaegu Luksemburgi vanalinnas olema. Korra käis isegi mõte peast läbi, et olen kuidagi kogemata täiesti suvalisse Luksemburgi linna rongipiletid ostnud. Või siis majutuse broneerinud. Aga Google kogus ennast natukene aega ja järgmise variandina pakkus meile rongijaamast 15 minutilist jalutuskäiku!<br /></div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYdzN7mxZme2oXdVLkOsHWX5Z4CpzXV7ZuHgbW3FWyYAG1_Dn_N1lswYmPCkwB9jY0PA-tTcQMsX801z1Kq2oMgfb_o6IWMywrD5OOi-_abdlAMVcJnggLcZHgW4WpXf7gOEqxPoi5OxEpvWxbgQnUFuQ-KKkz820WAdOZNeNC094pHuF1ZeX8gDNOoQ/s4603/P1010874_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYdzN7mxZme2oXdVLkOsHWX5Z4CpzXV7ZuHgbW3FWyYAG1_Dn_N1lswYmPCkwB9jY0PA-tTcQMsX801z1Kq2oMgfb_o6IWMywrD5OOi-_abdlAMVcJnggLcZHgW4WpXf7gOEqxPoi5OxEpvWxbgQnUFuQ-KKkz820WAdOZNeNC094pHuF1ZeX8gDNOoQ/s320/P1010874_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hiljem, kui suutsime juba iseseisvalt orienteeruda linnas, saime aru, et Google oli meid vedanud suure ringiga meie hotellini - otse oleks olnud umbes 5 minutit jalutada! Hotellini jõudes helistasin omanikule, et saada infot, kuidas me sisse pääseme. Saime juhendatud kenasti ja ukse tagant koodiga hoiukarbist oma toa võtmed kätte. Pärast selgus, et võõrastemaja omanik oli mulle täpsed juhised saatnud meili peale, aga no ega ma siis ei vaadanud! Meie hotelliks oli armas pisikene võõrastemaja Passerelle silla kõrval. Sealt oli üle silla jalutada vanalinna umbes 5 minutit. Tuba oli meil hästi armas, kus oli isegi väike kööginurk olemas. Ja radiaator oli toas! Loomulikult oli see reguleeritud vaid külmumistemperatuurile, aga õnneks saime seda ise kruttida. Õues oli kuidagi eriti vastik ja kõle ilm - ilmselt sellest tulenevalt keerasin radiaatori peaaegu põhja.</div></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMmD3gY73pe-CEWW8LJEICbCuZCmAmtm_TsLQnlvioLVtigmH13EgO9maOkXqDgTUSyE47bFLfitBtBGR_ffwkOfyROhn3KT1E3C-3yqsaHC3pJao39J6pQ0q9_npyQn8QKvUc9z60R6j99b0_BYpOYUX7bV8hzzOASDS7nH0G5MuanRbSCshBdHUbkQ/s4604/P1010882_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMmD3gY73pe-CEWW8LJEICbCuZCmAmtm_TsLQnlvioLVtigmH13EgO9maOkXqDgTUSyE47bFLfitBtBGR_ffwkOfyROhn3KT1E3C-3yqsaHC3pJao39J6pQ0q9_npyQn8QKvUc9z60R6j99b0_BYpOYUX7bV8hzzOASDS7nH0G5MuanRbSCshBdHUbkQ/s320/P1010882_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kaua me toas muidugi aega ei veetnud, sest meil oli plaanis täna veel Luksemburgiga tutvuda. Luksemburgi Suurhertsogiriik (ainukene suurhertsogiriik tänapäeval!) on üks Euroopa väiksemaid. Selle ümbermõõt on vaid 356 kilomeetrit. Riigi nimi tuleneb pealinna Luksemburgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Nimi tähendas väikest kindlust. Luksemburgi kindluse asukohta on mainitud esmakordselt 963. aastal seoses selle läänistamisega krahv Siegfriedile. Keldi hõimud asusid siinsele alale elama juba vähemalt 2. sajandil eKr, 1. sajandil eKr liideti ala Rooma riigiga. Pärast frankide sissetungi 5. sajandil sai piirkond Frangi riigi ja seejärel Karolingide impeeriumi osaks. Siin on asunud Luksemburgi krahvkond ja Luksemburgi hertsogkond. Riiki on jagatud erinevate riikide vahel sarnaselt Poolaga kolmel korral. Pärast Preisi-Austria sõda 1867. aastal vabanes Luksemburg lõpuks. II Maailmasõja ajal kuulutus Luksemburg küll ennast neutraalseks kuid okupeeriti sellele vaatamata Hitleri vägede poolt.</div></div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA1LAQTVOi6HN5exX_KmXxXzP1eLx3WUSOQTWL3SOZrKq1NlEf0eXU995WQvwScMJLHl8YEmNP86tmbntk84QRUl05aiQvDxaRlPNJ23KFRUD5PiT-UUSLg6Y5sPxZUYzc3nsD0Sa-lEtcn36Bk4MCZP9_uQX38UG7IDEp4itUi6FCi7Ue2cwAWWLjeA/s4604/P1010870_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA1LAQTVOi6HN5exX_KmXxXzP1eLx3WUSOQTWL3SOZrKq1NlEf0eXU995WQvwScMJLHl8YEmNP86tmbntk84QRUl05aiQvDxaRlPNJ23KFRUD5PiT-UUSLg6Y5sPxZUYzc3nsD0Sa-lEtcn36Bk4MCZP9_uQX38UG7IDEp4itUi6FCi7Ue2cwAWWLjeA/s320/P1010870_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Läksime jalutama kohe esimese asjana üheks ilusaimaks kohaks peetavale jalutusrajale Chemin de la Corniche´le, mis algas peaaegu meie hotelli juurest. Pidime vaid üle silla minema. Rada peetakse Euroopa kõige ilusamaks jalakäijate promenaadiks ning kulgeb 17. sajandi linnamüüri vallidel pakkudes imelisi vaateid all oleva Alzette´i jõe orule. All jõe kaldal asub kunagine benediktiinide klooster Abbaye de Neumünster, millest tänasel päeval on tehtud kunstikeskus. Meie sihiks olid aga Bock´i kasematid. Just selle esimese, 963. aastal Siegfriedi poolt ehitatud lossi, mis oligi aluseks Luksemburgi linna ning hiljem kogu riigi tekkele, varemed ja maa-aluste kaitsekäikude ning galeriide süsteem. Sissepääsu juurde jõudes selgus aga, et need on ajutiselt remondi tõttu suletud! Väga ei kurvastanud sellepärast, sest sarnaseid koopaid ja käike olen suhteliselt palju külastanud maailma erinevates nurkades.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-wD2Xnfzjm6HYlSBkzYLJ3h8aXOZRT3cqwPUk0quT67hK9zN6QJemlPsrSN4W1M8ilsSzh4uft6zGZ_hE3bdY5AFyj3nIMUZMycK2lOMqaXTb5Mqm62MhgF2af8YS59PbD0eOl8Cv1dH8EEyJDuEPIPhPoHTwDg8NJ-lWch7UCyPxWlZ--EJTOQ-oyQ/s4604/P1010891_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-wD2Xnfzjm6HYlSBkzYLJ3h8aXOZRT3cqwPUk0quT67hK9zN6QJemlPsrSN4W1M8ilsSzh4uft6zGZ_hE3bdY5AFyj3nIMUZMycK2lOMqaXTb5Mqm62MhgF2af8YS59PbD0eOl8Cv1dH8EEyJDuEPIPhPoHTwDg8NJ-lWch7UCyPxWlZ--EJTOQ-oyQ/s320/P1010891_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Ja kuna õues oli täna ikka väga lõikavalt külm tuul ja vastikult kõle, siis otsustasime järgmisena külastada siseruume ning võtsimegi ette MNHA ehk Musee National d´Historie et d´Art. Oi, kuidas mulle see muuseum meeldis! Saime näha päris head kogu Madalmaade 13.-19. sajandi kunstist. Ja no tänases päevas pidi ilmselt igas asjas olema oma tõrvatilk: saal, kus asusid näiteks Rembrandt´i tööd, oli suletud! Saime siiski imetleda Lucas Granach´i, Groningeni jpt suurepäraseid meistriteoseid. Katariina jäi silmitsema paari pisikest ja eemalt vaadates mitte midagi ütlevat joonistust ja uuris siis hämmeldunult, et kas Victor Hugo mitte kirjanik ei olnud!? Sealsamas uurisime (internet on ikka ime!) kohe järgi kuidas sellega siis on. Ja tõesti-tõesti: andekad inimesed on tihtipeale andekad mitmel alal. Nii ka Victor Hugo. Ja mul polnud aimugi!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQnwVw-DcePhjfUw53F2meAfyR12vgaXHDcYkYnebgnWwkga3WO6U9XjiqwrLd4I6hYXWKZmpljU3uMhCznjkr_POD4LjZu_OouQURgucMiPYExQ2C37ROvoK9abMJqEfQMgizGtvdGcU65MLryijpghJ9YsRgI3mv68rPtT-jKNpkBMHeTShy8-iymg/s3667/P1010895_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2063" data-original-width="3667" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQnwVw-DcePhjfUw53F2meAfyR12vgaXHDcYkYnebgnWwkga3WO6U9XjiqwrLd4I6hYXWKZmpljU3uMhCznjkr_POD4LjZu_OouQURgucMiPYExQ2C37ROvoK9abMJqEfQMgizGtvdGcU65MLryijpghJ9YsRgI3mv68rPtT-jKNpkBMHeTShy8-iymg/s320/P1010895_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Tegemist aga tõesti sama isikuga, kes oli ühtmoodi andekas kirjanik, poliitik ja kunstnik. Van Gogh ja Delacroix hindasid väga kõrgelt tema töid. Viimane avaldas isegi arvamust, et kui Victor Hugo oleks kirjutamise asemel hakanudki kunstnikuks, siis oleks ta ületanud oma saavutustega kõiki 19. sajandi kunstnikke! Victor Hugo ise hoidiski teadlikult oma kunstitöid (on säilinud umbes 4000 tööd) avalikkuse eest peidus, kartes, et viimased jätavad varju tema raamatud. Muuseum ise oli paras labürint, orienteerumine hullem kui esimest korda Tallinna Regionaalhaiglasse sattudes. Kuidagi suutsin siiski saavutada veendumuse, et olen käinud kõik erinevad saalid läbi. Aga soovides esimesele korrusele fuajeesse tagasi minna sattusin järjekindlalt kogu aeg ühte ja samasse kohta tagasi. Põhimõtteliselt ei küsinud väljapääsu kohta valvurilt ka pärast kolmandal korral tema juurde sattudes. Kuidagi sain siiski välja. Arvasin, et Katariina on mind juba tükk aega oodanud, aga ta seikles veel kauem seal labürindis.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKT0dnxqMXwzmiN5YOxJKDPH7Q4GGESP2NnHnITWyKT0zEHiz0Hqa9WWciKkHABE80xBZj3VV7nvZ5YqWEEpwTu8CWjOIl8pkFkTsFJR0jAcQwehGV50VULq_ZZeOGarGk-ei6GjFe_5JqjvdYsLytOypLdIl4c7tUSFfrLa3qL77Og2qcU_q_pJjXyw/s4608/P1010907_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3456" data-original-width="4608" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKT0dnxqMXwzmiN5YOxJKDPH7Q4GGESP2NnHnITWyKT0zEHiz0Hqa9WWciKkHABE80xBZj3VV7nvZ5YqWEEpwTu8CWjOIl8pkFkTsFJR0jAcQwehGV50VULq_ZZeOGarGk-ei6GjFe_5JqjvdYsLytOypLdIl4c7tUSFfrLa3qL77Og2qcU_q_pJjXyw/s320/P1010907_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Jalutasime suurhertsogipalee juurde. Umbes kaks sammu muuseumist... Luksemburg on nii pisikene, et vanalinnas on kõik asjad üksteisest mõne sammu kaugusel! Külastada saab paleed siiski vaid suvel ja sedagi piiratud ajal kuna hoone on tänase päevani suurhertsogi või -hertsoginna residents. Hetkel on riigi eesotsas alates 2000ndast aastast suurhertsog Henri. Läbi ajaloo on imeilusal ehitisel olnud palju erinevaid funktsioone: raekoda, Prantsuse valitsuse metsanduse prefektuur, alates 1817. aastast valitsuse hoone. Alates 1890. aastast on palee suurhertsogi residentsiks. Luksemburgi suurhertsogite dünastiale alusepanijaks loetakse muuseas seda sama eespool juba korduvalt mainitud Siegfriedi! 23. juuni on Luksemburgi riigipüha: siis tähistatakse suurhertsogi või suurhertsoginna (vastavalt sellele, kumb parajasti võimul on) sünnipäeva. Vaatamata sellele, et seni pole ükski valitseja tegelikult sellel päeval sündinud. Ette määratud sünnipäev!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRFIK7rVoxagRigzfDs8joHfkVctN7Di-25R8-xybgppcFFlPWfImiZ2xIXiAh6mqSRfHB-tbvHRdNudlVtJSbVbu0zDNx5Fjnrh9TfgWE0sukpe_5RDNyi4P0fLMXioa_zjwLhEbxBVwitgfp_erwY4lv9Of-MIvx1v2NQvt-6ge4DUFkhcdiCBfDsQ/s4603/P1010912_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRFIK7rVoxagRigzfDs8joHfkVctN7Di-25R8-xybgppcFFlPWfImiZ2xIXiAh6mqSRfHB-tbvHRdNudlVtJSbVbu0zDNx5Fjnrh9TfgWE0sukpe_5RDNyi4P0fLMXioa_zjwLhEbxBVwitgfp_erwY4lv9Of-MIvx1v2NQvt-6ge4DUFkhcdiCBfDsQ/s320/P1010912_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Käisime veel vaatamas Hotel de Ville´d. 1838. aastal ehitatud uus-klassitsistlik hoone oli algselt raekoda. Hoone ehitamisel on kasutatud läheduses asunud frantsiskaani kloostri müürikive. Hoone kõrval käisid aga rekonstrueerimistööd ja erilist muljet see ehitis mulle küll ei jätnud. Võrreldes Brüggega, mida eile külastasime, on Luksemburg ikka täiesti teistsugune linn! Brügge võlus meid oma armsuse, avatuse ning külalislahkusega. Olles küll piinlikult puhas ja korras, samas imeliselt vaba ja kerge. Luksemburg on kui teisest maailmast - ilus, aga tundub esimesel pilgul kuidagi eemalolev, kauge ja kättesaamatu. Ja need värvid! Brügge on kui värviline vikerkaar. Luksemburgis on aga kõik kuidagi ühte tooni.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirmDVngyFnk0lKqOKRX6wPtNiOwdJgxqXYYWEoG1MUywGowmSRgOEGOPckP7VlCD2NkNhNojCbvv_BMn8-Y5EmvXwMm6OYbKfxogn2z0WL7ugCxUwdjh5WlIla5Srl2d0m0k7cAHyR7KZSTXuRexO_wrRNv9iLlJzcHuCZNgciNDzFVe782_8Nxq5zQw/s4324/P1010911_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="4324" data-original-width="3242" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirmDVngyFnk0lKqOKRX6wPtNiOwdJgxqXYYWEoG1MUywGowmSRgOEGOPckP7VlCD2NkNhNojCbvv_BMn8-Y5EmvXwMm6OYbKfxogn2z0WL7ugCxUwdjh5WlIla5Srl2d0m0k7cAHyR7KZSTXuRexO_wrRNv9iLlJzcHuCZNgciNDzFVe782_8Nxq5zQw/s320/P1010911_01.jpg" width="240" /></a></div>Suundusime viimase asjana Hotel de Ville läheduses asunud toidupoodi. Kuna kuskile välja sööma ei viitsinud enam minna, siis mõtlesime otsida poest midagi õhtusöögiks. Oma hotellis olime pannud tähele, et meil oli toas mikrolaineahi ja veekeedukann. Seega midagi isegi soojendada oleks seal täitsa võimalik. Pika arupidamise, mõtlemise ja otsimise peale valisime välja pitsad. Kolme euro eest ostsin ka veini. Tekkis täitsa huvi, et kuidas võiks maitsta Luksemburgist kolme euro eest ostetud vein? <span style="text-align: center;">Ostsime ära ka kaheks päevaks hommikusöögi. Mingisugust kohvi ja teed oli hotellis meil samuti olemas. Hotelli tagasi jõudsime juba pimedas. Pitsa läks mikrolaineahju ja ei maitsenudki kõige hullemini. Isegi kolme eurone vein kõlbas täiesti juua. Toas oli mõnus ja soe tänu põhja keeratud radiaatorile! Eilne ilm Brügges ja eriti tänane väga kiita ennast ei lasknud. Eile oli vähemalt päike enamus aega väljas, tänane päev oli veel pilvine ka. Ilmaga läksime natukene vist alt ja olime liigselt lootnud siin ees ootavale ja valitsevale kevadele. Raha kulutasin täna hommikusöögile Brüsseli raudteejaamas 14 eurot ning õhtul poes 9 eurot. Muuseum oli tasuta. Kokku kulutasin täna 23 eurot.</span></div>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-44568613564279922822023-03-11T08:58:00.023-08:002023-03-11T11:01:04.250-08:00BRÜGGE, LUKSEMBURG JA BRÜSSEL - 1. PÄEV!<p><b>ESIMENE PÄEV - 27. VEEBRUAR 2023<br /></b></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkPcfe9RDNeUhOAZl0B-tWBy2KPfDA39C6qFWiCBSKk0fu6onhH3EiC_GVQiUyC0Xsh4rqYJ-Du-kEybPST044iLl7RlWPojoAbYrOrrfo9aM8rEdTqVU9ETBCLI8AaZ2Nejs83S3oILf1NW-o95k7JwXOa1kCeL6ULvfypTw64zTjTW3BMO_Z6i8dEA/s4604/P1010789_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkPcfe9RDNeUhOAZl0B-tWBy2KPfDA39C6qFWiCBSKk0fu6onhH3EiC_GVQiUyC0Xsh4rqYJ-Du-kEybPST044iLl7RlWPojoAbYrOrrfo9aM8rEdTqVU9ETBCLI8AaZ2Nejs83S3oILf1NW-o95k7JwXOa1kCeL6ULvfypTw64zTjTW3BMO_Z6i8dEA/s320/P1010789_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Mõte teha väike kevade otsimise reis Belgiasse ja Luksemburgi tuli arusaamisest, et ma ei ole Euroopa Liidu riikidest külastanud nelja ühtedest väiksematest ehk siis Luksemburgi, Andorrat, Lichtensteini ja Monacot. Kõiki neid ühte reisi mahutada oleks olnud kas väga kallis või ajamahukas. Seega tuli ikkagi alustada ühest neist ning selleks osutuski Luksemburg kui kõige lihtsamini kätte saadav - Brüsselist rongiga 3 tundi! Ja kuna ma polnud Brüsseliski käinud (olen vaid Belgiast läbi sõitnud kunagise bussireisi raames Pariisi ja Amsterdami), siis mõeldud-tehtud! Katariina sai suhteliselt väikese vaevaga kaasa meelitatud ja ostsingi ära lennukipiletid Riia-Brüssel (tunduvalt mõnusamad lennuajad ja odavamad hinnad kui Tallinnast Brüsselise). Hiljem selgus, et Katariinal oli see Riia pisiasi muidugi kõrvust mööda läinud...</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaWXsAag1XikCQO-1lrvpV1sb6cm6hoH3ewl_bFUYGEaVycGsxRYdRaoxBLXPkz2Six0iGIiOg4gSu_QdezIydV7ssyfgQZVrtgCweUK-PC_1Yj1R6B9rXD_6pXqz0GWTy56HFXIZC6n3SP4eSQyc_6WzJbDOEs9oZRPaX4yK3_8KJWalxZ2PcUHXPMg/s4604/P1010727_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaWXsAag1XikCQO-1lrvpV1sb6cm6hoH3ewl_bFUYGEaVycGsxRYdRaoxBLXPkz2Six0iGIiOg4gSu_QdezIydV7ssyfgQZVrtgCweUK-PC_1Yj1R6B9rXD_6pXqz0GWTy56HFXIZC6n3SP4eSQyc_6WzJbDOEs9oZRPaX4yK3_8KJWalxZ2PcUHXPMg/s320/P1010727_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Nii me siis eile hommikul startisimegi minu autoga 8.30 Riia lennuvälja poole. Sõit oli meil natukene kummaline, sest aeg-ajalt pidime tegema auto esiklaasi pesemise peatuseid: nagu igal sügisel ei suutnud ma selgi korral panna õigel ajal talvist klaasipesuvedelikku oma autole ja kogu see süsteem on ilmselt katki külmunud, sest vaatamata mitmetele vahepealsetele suladele pole see tööle hakanud. Mis on muidugi väga imelik, sest nii juhtub minuga absoluutselt igal aastal ja ükski aasta pole veel midagi katki läinud - sulab üles ja töötab jälle! Aga no mitte nüüd! Sestap meil oligi plastpudeliga klaasipesuvedelik kaasas, mida siis kasutasime, kui ma enam mitte midagi esiaknast välja ei näinud.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDbw_Wp7E8q6k8lmveVDpsUcR3dpNo2GLwV5GXVodg0KkNRGoELL5HrNzFzmroL3MBsPBQS6CVTHJHuWmpeMpWnND6wbyCc5BOqTK7o7ZIqAwsYwpvp5KXQS20a9Q4jpwdDpZAVpo2L2ZjiWUGspo_LZrCCP57ZdimFjh20R67DHXGw6evfu21KvWptQ/s4603/P1010832_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDbw_Wp7E8q6k8lmveVDpsUcR3dpNo2GLwV5GXVodg0KkNRGoELL5HrNzFzmroL3MBsPBQS6CVTHJHuWmpeMpWnND6wbyCc5BOqTK7o7ZIqAwsYwpvp5KXQS20a9Q4jpwdDpZAVpo2L2ZjiWUGspo_LZrCCP57ZdimFjh20R67DHXGw6evfu21KvWptQ/s320/P1010832_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">4 tundi sõitmist ja olime peaaegu kohal... ja kohal oli ka järgmine probleem... Katariina ei leidnud minu telefonist kinnitust makstud parkla eest, et kuhu peame oma auto siis täpselt jätma. Tiirutasime erinevate parklate vahel natukene aega ja "proovisime" kas mõni tõkkepuu laseb meid läbi. Kusjuures seal oli teisigi nõutult ringi sõitvaid eestlasi. Kirjade järgi pidin saama automaatselt parklasse sisse. No ei avanenud meie ees ükski värav! Ei suutnud ma ka välja mõelda kuhu mu telefonist see kiri sai kaduda!? Kaalusime, et järelikult tuleb lihtsalt suvalisse parklasse sõita ning uuesti maksta, sest ega ma ei mäletanud sedagi, millise firma parklasse olin koha broneerinud ja siin on neid mitmeid. Igaks juhuks jäin kuskil tee ääres korraks seisma ja vaatasin ise oma kirjakasti läbi ja loomulikult oli see kiri seal olemas!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_VwLdPTcFUEeUuRA-L0qlm0r_faSnC9u7TQB20nz2rZ44KAwUZkeFZXHeypoF2hhLD1wypmF-cDs-7Ki6SPF_CNtDwubNJzgfog6j2uLttjLVed5JVDAEkZnmFy5KFNcYV1c0Kp7GiBartdzWpGooDi2qMFBH6Ph9US9N4Min0z4glnHY5uW9eHjGAg/s4603/P1010823_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_VwLdPTcFUEeUuRA-L0qlm0r_faSnC9u7TQB20nz2rZ44KAwUZkeFZXHeypoF2hhLD1wypmF-cDs-7Ki6SPF_CNtDwubNJzgfog6j2uLttjLVed5JVDAEkZnmFy5KFNcYV1c0Kp7GiBartdzWpGooDi2qMFBH6Ph9US9N4Min0z4glnHY5uW9eHjGAg/s320/P1010823_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Nüüd saime siis juhatuse järgi kiiresti õigesse parklasse. See süsteem on väga hea: tellid omale koha ära, tasud selle eest, sõidad kohale, pargid auto ära ja kohe tuleb buss, mis reisijad lennujaama viib. Kusjuures ei ole ka kallis - 8 päeva parkimise eest maksin vaid 35 eurot. Saime kiiresti lennujaama ja turvakontrolli läbitud, lend aga hilines ligi poolteist tundi. Selleks ajaks kui lõpuks lennuki peale saime, oli õues võimas lumetuisk. Õnneks olid meie kohad lennuki keskel. Esiukse juures paarile reale tuiskas meeletult lund peale kogu selle aja mis uksed lahti ja reisijad lennukisse läksid. Ilmselt juba istusid märgadele toolidele ja selleks ajaks, kui mina uksest sisse astusin, olid vaesekesed juba päris paraja lumekihi alla mattunud.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUkrmh9c9UcoUmZ9fVULqIlgHTgukFiKQqDV0VlR65L24K17BnFxibOuwxKOu_-j6-kv05yuuFtDuhu7OrfxlzpVjNxHtk3L5docZ-BzM0AWmvxIVTUAbORc-ZbdzQGxnJtCDxBDhAOEBPlWoAEC4CXfG7ngvV26sRkO0S-Um9n5RgVZ71dIv1In1kcg/s3816/P1010728_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3816" data-original-width="2862" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUkrmh9c9UcoUmZ9fVULqIlgHTgukFiKQqDV0VlR65L24K17BnFxibOuwxKOu_-j6-kv05yuuFtDuhu7OrfxlzpVjNxHtk3L5docZ-BzM0AWmvxIVTUAbORc-ZbdzQGxnJtCDxBDhAOEBPlWoAEC4CXfG7ngvV26sRkO0S-Um9n5RgVZ71dIv1In1kcg/s320/P1010728_02.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Paari tunni pärast maandusime juba Brüsseli Charleroi lennujaamas. Sealt oli veel bussiga tunnikene Brüsselisse. Meie hotell oli Brüssel-Midi rongijaamast, kus bussilt maha tulime, vanalinna poole umbes 10 minutit jalutada. Hotell millegi positiivsega meid üllatada ei suutnud - suhteliselt õnnetu tuba. Olin lennukis proovinud panna paika meie homset päeva Brüsselis, mis õnnetuseks oli esmaspäev, mil enamus muuseume ja turiste huvitavaid kohtasid on suletud. Esmaspäevad on üldse ühe korraliku turisti õudusunenägu! Korraks oli käinud mul peast läbi fakt, et Brüsselist vaid tunnikese rongisõidu kaugusel on üks Belgia armsaim ja ilusaim linn Brügge, et kui jõuaks kuidagi sinnagi... Nüüd jäingi mõtlema, et aga miks mitte!? Brügge muuseume vaadates tundusid enamus olevat avatud esmaspäevalgi. Ilmselt väikelinn ei saa lubada endale sellist luksust, et igal esmaspäeval muuseumid kinni hoida. Väga kiiresti muutsime oma esialgse plaani ära, et olla esmaspäev Brüsselis, siis teisipäeval sõita Luksemburgi ja neljapäeval sealt tagasi ning siis reede ja laupäev Brüsselis ja pühapäeval lennukile ning ohverdasime hea meelega esmaspäevase päeva Brüsselis Brüggele. Mõeldud-tehtud! Katariina vaatas rongi aja. Rongid poolde Euroopasse väljuvad siit samast Brüssel-Midi jaamast - Londonisse, Pariisi, Kopenhaagenisse, Antwerpenisse, Amsterdami, Milanosse jne-jne. Tõeline maailma keskpunkt! Või vähemalt Euroopa. Hommikul sõime enne rongile minekut hotellis hommikust. Katariinale see üldse ei meeldinud ning tõotas siin rohkem mitte süüa! Mulle käis küll. Olen suhteliselt vähenõudlik.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_h597o0afWiTHAN19llZ7cPGnAZWc9hlEGFk8-_QOkLNuTGkh6XApuPuI03AMHNZ2naWU5Dd0XNGraukP-NBjkhPrN_HfNeBE-eFeESMyHuzgRQz3M8hl-zqpAEgQKBUV0hYMeHry1y1KMpjrfD2Z_J1yhTnss1ARz-lgMYoNEX0BQMhtlecXAhdVHw/s4372/P1010732_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="3279" data-original-width="4372" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_h597o0afWiTHAN19llZ7cPGnAZWc9hlEGFk8-_QOkLNuTGkh6XApuPuI03AMHNZ2naWU5Dd0XNGraukP-NBjkhPrN_HfNeBE-eFeESMyHuzgRQz3M8hl-zqpAEgQKBUV0hYMeHry1y1KMpjrfD2Z_J1yhTnss1ARz-lgMYoNEX0BQMhtlecXAhdVHw/s320/P1010732_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Rongi peale saamine oli omaette tsirkus - kolm korda vahetati perrooni, kust rong pidi väljuma: kõik inimesed jooksid karjas ühelt perroonilt teisele. Õnneks olid perroonidel elektroonilised infotahvlid. Neid pidi kullipilgul jälgima kogu aeg - et millal peaks jälle jooksma ja mis suunas! Üks belglanna mainis selle peale tagasihoidlikult, et raudteetransport ei ole just belglaste kõige tugevam külg. Aga pean ütlema, et meie reisi lõpuks olime meiegi juba harjunud sellega. Brügge linna ala on kuulunud läbi ajaloo küll roomlastele, frankidele ja kannatanud ka viikingite rüüsteretkede all. Brügge sai linnaõigused 1128. aastal ja umbes sellest ajast alates on olnud tegemist rikka kaubanduslinnaga. Brügge on kuulus oma pitside ja kangakudujate poolest. Kesklinn on säilinud suhteliselt algsel kujul ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Rongijaamas rongilt maha tulles kasutasime alati töötavat lahendust ehk järgisime massi ja 10 minuti pärast olimegi imeilusa vanalinna tänavatel.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQkcj383zoo9ewtdb0-kiSg3wvSSf3pk8qj4fbhcHQ0gzjiI5XSrh_qiUYhqGYTppgz5JHIUZpbTpoQWSE8fU60wTavq-aUQtUNUFmk3txjmVS7N4EwufK-yX6eKIM1tlYY2Vbfx24qvDqfrxul6j5m_VwdMreCmXO9hRwnUYIkDNhDzRt9gHhQ0kkLg/s4604/P1010753_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQkcj383zoo9ewtdb0-kiSg3wvSSf3pk8qj4fbhcHQ0gzjiI5XSrh_qiUYhqGYTppgz5JHIUZpbTpoQWSE8fU60wTavq-aUQtUNUFmk3txjmVS7N4EwufK-yX6eKIM1tlYY2Vbfx24qvDqfrxul6j5m_VwdMreCmXO9hRwnUYIkDNhDzRt9gHhQ0kkLg/s320/P1010753_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Esimese asjana avastasime ennast pool juhuslikult Sint-Janshospidali muuseumi aiast. Tegemist on ühe vanima säilinud ja restaureeritud keskaegse kiriku juures asuva haiglaga Euroopas. Hetkel oli suur osa sellest muidugi remondis ja teine osa esmaspäeviti suletud! Kuigi see oli ainukene koht, mis Brügges tõesti oli täna kinni. Siin asub ka üks paremaid Hans Memlingi, kuulsa keskaegse madalmaade kunstniku, kollektsioone ja vana apteek. Edasi jalutades olimegi varsti vanalinna südames kunagisel turuplatsil ja praegusel linna keskväljakul. Siin asus meie põhiline sihtmärk ja eesmärk - Salvador Dali muuseum. Imepisikene muuseum sellise kaliibriga suurmeistri jaoks! Selle eest on väike ruum aga paksult Dali meistriteoseid täis tuubitud. Siin on üle 300 teose - maale, graafikat, skulptuure, joonistusi jne. Tegemist on Dali ühe parima kollektsiooniga maailmas. Erakollektsioon. Mina igal juhul olin vaimustuses! Näituse kujunduse võiksid nad küll varsti ringi teha... see oli päris masendav!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgB_81fV-KwVtRqMhSZTBTF2TK53fpLU24SxDm-sXiv3VSJXjsO31h-44EH8zYGUWmx3AOn_C8cUYwMLuw9mC4vYw8yB0Cqwbo2qhynR1Uy1VGZCdmo8qPlkAVrq5OdnbrYcmGYkS_YOenGQOgn41rj2llgdm-_VDowoX8Qrda76wbyO4v_LXbu1bJzIQ/s4608/P1010749_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgB_81fV-KwVtRqMhSZTBTF2TK53fpLU24SxDm-sXiv3VSJXjsO31h-44EH8zYGUWmx3AOn_C8cUYwMLuw9mC4vYw8yB0Cqwbo2qhynR1Uy1VGZCdmo8qPlkAVrq5OdnbrYcmGYkS_YOenGQOgn41rj2llgdm-_VDowoX8Qrda76wbyO4v_LXbu1bJzIQ/s320/P1010749_02.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hoone, Belfort, mille ühes osas Salvador Dali muuseum asubki, on ka omaette vaatamisväärsus. Tegemist on 13. sajandist pärineva 83 meetrise kellatorniga, kuhu viib üles 366 trepiastet. Kellatornis asub 47 kellast koosnev kariljon, mida mängitakse kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti. Suvel saab nautida lausa erilisi kariljoni kontserte. Kariljonist olid näiteks vaimustuses Peeter I ja Katariina oma reisil Amsterdami ja Pariisi. Nad ei olnud kunagi varem sellise süsteemiga kokku puutunud ning see tundus neile päris maailmaimena! Peeter tõi nimetatud reisilt ühe Venemaale kaasagi. Brügges on lausa oma kariljoni mängimise meister. Sellesse torni meie aga ei roninud, kuid käisime hiljem samal väljakul, aga tunduvalt madalamas tornis, kust siiski avanes samuti kaunis vaade. Samas: ega me võrrelda ei oska, sest kõige kõrgemas ja kõige ikoonilisemas Brügge, kui mitte kogu Belgia, tornis meie ei käinud. Belforti torn kuulub samuti UNESCO nimistusse ning on üks vanimaid ja parimaid näiteid keskaegsest avalikust ja linna arhitektuurist eksponeerides muljetavaldavalt tolleaegsete linnakodanike eneseteadvust ning uhkust. Hoones, mis asub nö kellatorni küljes või mille küljes on kellatorn, asus linna rahakassa, kus hoiti kunagi marke, tähtsaid pitsereid ning rahalisi vahendeid.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhz1pYvndyKg7OnF5ftZoOtx7W-V8JbkD8YVowE_6Hhg8_OTwmMkFFutsLP7uFiABvzajmuC4O8X7n28XJEGB-hKrpZ_Quu1Ji8esF5bh15djgegmi2z6yaHKsJUb9DLGqOpLUnfWeqNi6uqfX-x1p-WYK8Q06bbRdreR6TjxIGCzplyyw2ocbxk7ayAA/s4604/P1010768_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhz1pYvndyKg7OnF5ftZoOtx7W-V8JbkD8YVowE_6Hhg8_OTwmMkFFutsLP7uFiABvzajmuC4O8X7n28XJEGB-hKrpZ_Quu1Ji8esF5bh15djgegmi2z6yaHKsJUb9DLGqOpLUnfWeqNi6uqfX-x1p-WYK8Q06bbRdreR6TjxIGCzplyyw2ocbxk7ayAA/s320/P1010768_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Dali muuseumist tulles jalutasime linnas ringi. Kohe turuplatsi lähedal on teine väga tähtis keskus - raekojaplats. Vaatasime Raekoda. Kogu linn on siin tihedalt täis pikitud martsipani- ja śokolaadipoode ning muuseume. Ühte astusime ka sisse, aga tundus kuidagi mõttetu ja kallis. Kui Dali muuseumis oli meie käest küsitud vaid 8 eurot, siis siin küsiti 20. Ja nõnda me läksimegi hoopis Historiumi. See tundus mulle päris huvitav ning me ei pidanud pettuma. Pileti hind oli siingi suhteliselt kallis, aga oli igati seda väärt. Muuseum koosneb kolmest erinevast osast, millele kõigile saab ka eraldi pileteid osta. Meie võtsime kogu paketi.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioAvsdjgGs5yPfnTmQdRS04TTGCpXwvBv2yS66R246wId-v_9W5k_46HblgIcTi8jDd8d45NkBwvFOz860L5J32CJnN6Vx1px8c1Dka5vretJrlcbOKXV_EhKXR6z8dCL01QMqEItu-ak_FVsr2mh-DWIsvw22XQgQI3JnQ0K75oWXzw27gynaqb2aQg/s4516/P1010787_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2540" data-original-width="4516" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioAvsdjgGs5yPfnTmQdRS04TTGCpXwvBv2yS66R246wId-v_9W5k_46HblgIcTi8jDd8d45NkBwvFOz860L5J32CJnN6Vx1px8c1Dka5vretJrlcbOKXV_EhKXR6z8dCL01QMqEItu-ak_FVsr2mh-DWIsvw22XQgQI3JnQ0K75oWXzw27gynaqb2aQg/s320/P1010787_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Esimene ja kõige suurem osa on audio-visuaalne tuur läbi keskaegse Brügge Jan van Eyck´i ühe kuulsaima maali "Madonna lapse ja Canon van der Paele´ga" sündimise lugu kunstniku noore selli silme läbi. Kunstnikusell armub nimelt maalil Madonnaks poseerinud tütarlapsesse! Ning erinevalt paljudest muudest õnnetutest armastuslugudest abiellub neiuga. Teise osana saime virtuaalse tuuri lennates üle ja läbi tolle aegse Brügge ning kolmandana saime ronida veel linna ühe ilusaima uus-gooti stiilis hoone torni ja vaadata sealt kogu vanalinna! </div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPYFCFI0XawyVVsBtbt-BBy9k7tcU4LA5RNjv6dCF3WkdN3nWS8v36m5UxnxGJQdAUZTsm8cYNaXWV3mEJDvyv8lehkgCI2wreo6A7Ovm4XkMge6rcEJZzjSL12nXWGaDlxsZ-WONqbGeqfI4z8L88dXYMHybQ4WHtM0hczDm0ctGqR-7pSBN_37B05A/s4604/P1010748_02.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPYFCFI0XawyVVsBtbt-BBy9k7tcU4LA5RNjv6dCF3WkdN3nWS8v36m5UxnxGJQdAUZTsm8cYNaXWV3mEJDvyv8lehkgCI2wreo6A7Ovm4XkMge6rcEJZzjSL12nXWGaDlxsZ-WONqbGeqfI4z8L88dXYMHybQ4WHtM0hczDm0ctGqR-7pSBN_37B05A/s320/P1010748_02.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Torni minemiseks tuli saada luba astudes läbi väga kitsukese värava: kes läbi ei mahu ei saa ka torni minna. Alguses mõtlesin, et tegemist naljaga, aga kui ma siis seal üleval tornis olin ja ei mahtunud ennast kott seljas ringi keerama selgus, et naljast asi kaugel. Ronisime alla. Kõht oli parasjagu tühjaks läinud ja tahtsime süüa. Ilusate kohvikutega oli siin kusjuures keeruline - enamus neist on mõeldud väljas istumiseks, mida praegune aasta-aeg ei soosi kohe kuidagi. Meie tahtsime head sooja kohta, sest väljas oli suhteliselt jahe. Päike soojendas küll kenasti, kuid kohtades kuhu päike ei ulatunud, oli päris külm ja kõle. Kõige käepärasem variant tundus olevat Histroriumi juurest üle väljaku asuv Burger King. Olen küll suhteliselt väike hamburgeri ning üldse kogu kiirtoidu austaja, kuid nüüd kulus see väga ära ja tundus päris hea! Ilmselt oli kõht jube tühi.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyKyeWXeCzERMWyY3AXUDulzS1OueVE_5RqLFfkEsW7XOslFQ7PZI1TYrAcvaQB9WYUbuQp9lzAv4YNfh-p0H7eqG8-sgRbg9QxAgwt1z4tbmPEQyoHS8Pvxlm008xztYVABtY8hG4n9TnnVUftZuExEYxzlaXptyrFiWEyfU1DmIgUp5N8qerPS-bYw/s4604/P1010851_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyKyeWXeCzERMWyY3AXUDulzS1OueVE_5RqLFfkEsW7XOslFQ7PZI1TYrAcvaQB9WYUbuQp9lzAv4YNfh-p0H7eqG8-sgRbg9QxAgwt1z4tbmPEQyoHS8Pvxlm008xztYVABtY8hG4n9TnnVUftZuExEYxzlaXptyrFiWEyfU1DmIgUp5N8qerPS-bYw/s320/P1010851_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kõht täis soovisime käia veel ära õllemuuseumis The Beer Experience. No õigemini mina soovisin. Katariinat jätab õlu täiesti külmaks. Aga muuseum talle täitsa meeldis! Brügge muuseumid on üldse lahedad. Ikka imestan kui huvitavaks on võimalik muuseume teha!? Piletit ostes saime kaasa kõrvaklappidega tahvelarvuti. Muuseumisaalides pilte jm esemeid sellega skaneerides said kogu info antud eseme kohta kas tekstina lugemiseks tahvlisse või jutuna kuulamiseks. Valiku tegid ise. Oli näiteks ka eraldi lastetuur. Ning ekraan, kust sai tutvuda erinevate riikide õllede reklaamidega. Eesti omasid vaadates hakkas natukene häbi ja panime need kiiresti kinni... muuseumis oli päris palju rahvast. Kui muuseum läbi vaadatud, siis saime muuseumibaaris degusteerida ka erinevaid õllesorte üle maailma. Kuna Katariina õlut ei joo, siis ostsin ainult mina degusteerimisega pileti. Pärast muidugi selgus, et üks puuvilja õlu maitses talle küll väga!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhhLiJKTk0ZxU4ojz_9N5Hy6mnyENgW8g5y9P3YZOYaIKH_qCGFqy07HaSGnWG1Q3DAX8MiBy9gduNnTQCqADJjGyalnPtRir54vEbN3e-Q_GkXZAnbqIiphI9iH7UpM1dQDdHz9gxjb5OAEd-8Lb6SDa5orcWEcUOZ-QDu5uAGgYWIuAR74JWylhnFg/s4608/P1010831_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhhLiJKTk0ZxU4ojz_9N5Hy6mnyENgW8g5y9P3YZOYaIKH_qCGFqy07HaSGnWG1Q3DAX8MiBy9gduNnTQCqADJjGyalnPtRir54vEbN3e-Q_GkXZAnbqIiphI9iH7UpM1dQDdHz9gxjb5OAEd-8Lb6SDa5orcWEcUOZ-QDu5uAGgYWIuAR74JWylhnFg/s320/P1010831_01.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">See oli ka meie viimane käik tänase päeva jooksul - õues hakkas juba hämarduma ning kell oli vaikselt saanud kuus. Jalutasime veel vaatama imeilusat kanalite piirkonda. Kenasti jäi meile teele postkast. Õnneks tuli vähemalt nüüd meelde, et mul ju kotis hommikul siit kõrvalt poest ostetud postkaart ja mark. Kirjutasingi siis samas tänaval kaardi ära ja panin posti. Äkki jõuab isegi enne meid koju! Laevatavaid kanaleid, kus suvisel perioodil ka turistidele lõbusõitu pakutakse, on Brügges palju. Linna nimetataksegi ka teiseks Veneetsiaks. Kuigi minu arust viimasest on ta küll ikka väga erinev. Ainukene sarnasus ongi kanalid! Aga kanalitega linnasid on maailmas palju! Jalutasime seal imeliste vaadetega kanalite ääres päris pikalt. Brügge on äärmiselt puhas ja korras linn. Kõik nurgatagusedki hiilgavad puhtusest. Vähemalt vanalinna osas. Etteruttavalt võingi tõdeda, et ligilähedaltki sellist puhtust ei kohta näiteks Brüsselis mitte kunagi. Brügge meile igal juhul väga meeldis! Jõudsime seitsmese rongi peale, et Brüsselisse tagasi sõita. Sinna jõudes käisime hotelli juures poest läbi. Ostsime mõned apelsinid ja mahla. Pärastlõunasest tugevast söömaajast oli kõht veel nii täis, et päris õhtusööki küll ei tahtnud. Piisas puuviljadest. Hotellis saime natukene veel kirjutada ja lugeda, mõlemad pidime ka õppima veel ja siis tuligi uni peale. Homme ootab meid kell 11 Luksemburgi minev rong.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifUsV509Ujd0Ug2HQgqACPlYQOfwM8pmR48D25Qgch3PSJp1XADWnjMznkhVvGxMqvqXbAUYyuZ7uFlP16PH_J0Qj1N6MR8oQa7Dc1BxbUM2xOZslvk0vLbHwIWriFDdrT84uUFxcNvnBBpBtWomz1Fl6cygJ55-LyKig40D0Czoy-sd9sRjyNVKDF0g/s4603/P1010839_01.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifUsV509Ujd0Ug2HQgqACPlYQOfwM8pmR48D25Qgch3PSJp1XADWnjMznkhVvGxMqvqXbAUYyuZ7uFlP16PH_J0Qj1N6MR8oQa7Dc1BxbUM2xOZslvk0vLbHwIWriFDdrT84uUFxcNvnBBpBtWomz1Fl6cygJ55-LyKig40D0Czoy-sd9sRjyNVKDF0g/s320/P1010839_01.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Raha kulutasin reisi alguses 15 eurot bussipiletile lennujaamast Brüsselisse, hommikusöök oli 7,5 eurot, rongipilet Brüggesse maksis 16 eurot, Dali muuseum 8 eurot, Historium 23 eurot, Õllemuuseum koos degusteerimisega 18 eurot, lõunasöök 11 eurot, poes kulus 3 eurot ja postkaart + mark maksid 3,50. Kokku kulutasin tänasele tihedale muuseumipäevale 105 eurot.</div><p></p><p style="text-align: justify;"><br /></p><p style="text-align: justify;"><br /></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-32665349005730885912022-10-01T08:13:00.008-07:002022-10-01T12:01:15.854-07:00SUVINE ROOMA - KOLMAS JA NELJAS PÄEV!<p><b>KOLMAS JA NELJAS PÄEV - 10.-11. august 2022!<br /></b></p><p></p><p style="margin-bottom: 12pt; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigXYL4fOygFmcVqgBJ3rq6aeRSDBEvHjbQm5gBD4B4P7GZ_oKRtYedMf3sKxD9rtsIZmC3U3HgASbDnwcoq5VL-L24r7w0DgND7Qa3WzKV6Y-1i7lEG4pfqTsHwA8iLq1pfHY_M8emTpFOkHT9bLxFI8HzBMkOBUn9rHL67Qd4lkn3D6cgezm8-T-xGw/s4604/P1010947.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigXYL4fOygFmcVqgBJ3rq6aeRSDBEvHjbQm5gBD4B4P7GZ_oKRtYedMf3sKxD9rtsIZmC3U3HgASbDnwcoq5VL-L24r7w0DgND7Qa3WzKV6Y-1i7lEG4pfqTsHwA8iLq1pfHY_M8emTpFOkHT9bLxFI8HzBMkOBUn9rHL67Qd4lkn3D6cgezm8-T-xGw/s320/P1010947.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hommikusöök taas kell
üheksa! Eliisabetile küll väga ei meeldi siinne söögivalik, aga mulle sobib.
Olen üldse vist äärmiselt vähenõudlik. Vähemalt selles osas, mis reisimisse
puutub. Kodustes oludes võin olla siiski vägagi mugav. Ning täna suundusime kohe
Protestantlikule surnuaiale. Minu Itaalia reisiraamat ütles küll suuna, kuhu
peab keerama surnuaiale sisenedes, et John Keatsi hauale jõuda, kuid edasised
juhised loomulikult puudusid. Seega istusid tüdrukud kenale valgele pingikesele
puude vilus, mis oli vaatega püramiidile, seni kuni mina nimetatud hauda otsisin. Jah, tõsi, Roomaski on püramiid!
Algselt on neid olnud isegi kaks: Vatikani ja Hadrianuse mausoleumi vahel asus
sarnane, kuid teadmata päritoluga, püramiid, mis lammutati aga paavst Aleksander VI käsul ning selle marmorit kasutati Püha Peetruse basiilika treppide ehitamiseks. Rooma püramiide, eriti säilinut siin surnuaia kõrval, ei anna küll võrrelda Egiptuse omadega, kuid Rooma kõrge ametnik, Caius Cestius,
siiski lasi endale hauakambriks ühe sellise siia ehitada 18.-12. aastal eKr.</div><o:p></o:p><p></p><p style="margin-bottom: 12pt; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMFWX49IQmejHsxSL8QJNf1ByM4NtfOYk4VJ8Vby6IP3vKgg4Bn2SU2MI7nYaqrMsggbnVJ1DIHGRoeAw2eFoutjPZiCgpp6QLiqO8zo87FIfZhxLaxQJi4gumYcirHCgdET93CFSOk_s4z_uik7iymidSVlkfm6M3e8xJaFybCkSSeVfQ5PQ_iE9T0g/s4604/P1010949.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMFWX49IQmejHsxSL8QJNf1ByM4NtfOYk4VJ8Vby6IP3vKgg4Bn2SU2MI7nYaqrMsggbnVJ1DIHGRoeAw2eFoutjPZiCgpp6QLiqO8zo87FIfZhxLaxQJi4gumYcirHCgdET93CFSOk_s4z_uik7iymidSVlkfm6M3e8xJaFybCkSSeVfQ5PQ_iE9T0g/s320/P1010949.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Natukene jalutamist ning leidsingi õige hauakivi! Inglise luuletaja John Keats´i kuulsusele aitas kindlasti kaasa tema surm nõnda noores eas ning tema haua epitaaf "Siin lamab see, kelle nimi on kirjutatud vette", mille luuletaja kirjutas ise enne surma valmis. Üks kuulsaimatest ning rohkem tsiteerituimatest lausetest läbi ajaloo! Percy Bysshe Shelley suri paadiõnnetuse tagajärjel aasta hiljem, tema randa uhutud surnukeha põletati rannal leidmise kohas (sellest nägime Keats´i ja Shelley muuseumis eile lausa maali) ning tuhk puistati laiali siia samasse Keats´i haua lähedale. Nüüd tulid Katariina, Eliisabet ja Elinagi kuulsat hauda vaatama. Tegime surnuaial väikese tiiru - imeliselt ilus koht! Kuna täna oli ilm õues eriti kuum, siis varjulises surnuaias jalutada oli väga mõnus!<br /></div><p></p><p style="margin-bottom: 12pt; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYRjt_mPhX4BFPnvXotjPfCoX04KTJaF0uuDPrJVupNB9qKnZPNiYEGt9tJHNUu7nZF1CVP0WFWJCcZ-flXuTCUKRnqjMkzfnFM7DOf-yF2KktpY1PZD6rayN3BXDyM3fFDjALgZqgjZq9vyM4R_FgTFqRWB8JSHtwy6l10z8wOKMeUo9oL456MN3E8w/s4604/P1010963.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYRjt_mPhX4BFPnvXotjPfCoX04KTJaF0uuDPrJVupNB9qKnZPNiYEGt9tJHNUu7nZF1CVP0WFWJCcZ-flXuTCUKRnqjMkzfnFM7DOf-yF2KktpY1PZD6rayN3BXDyM3fFDjALgZqgjZq9vyM4R_FgTFqRWB8JSHtwy6l10z8wOKMeUo9oL456MN3E8w/s320/P1010963.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Surnuaia jahedusest välja astudes pidi kuuma õhu laine meid peaaegu oimetuks lööma. Teisel katsel leidsime üles ka bussipeatuse, kust saime bussile, mis meid nüüd viis Diocletianuse termide ehk saunade juurde. Tegemist on oma aja võimsate ning suurimate avalike saunadega Roomas. Ehitatud aastatel 298-306 ning nimetatud keiser Diocletianuse järgi. Tellimuse tegi oma kaaskeisri auks keiser Maximianus. Termid olid avatud kuni Rooma piiramiseni idagootide poolt 537. aastal, mil viimased lõhkusid Rooma tulevad viaduktid ning saunad muutusidki kasutuskõlbmatuks. Termid asuvad Rooma seitsmest künkast kõige väiksemal Viminalil. 1560ndatel aastatel lasi paavst Pius IV ehitada termidesse basiilika, et mälestada kristlikke märtreid, kes väidetavalt surid ühe basseini ehitamise ajal. Michelangelo sai käsu kirik kujundada! Rajati ka väike klooster.</div><p></p><p style="margin-bottom: 12pt; text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoXEBswN2YJWjwqBIoiahqCE-RnME8coZm8J3p6GSszEw94Fj_Qkoa5ZBr9q531PhMZHQI2SJ8OazBmkFcLBNyMZn3K2poDCuJedWWqkIXbEfO2NY3ws93cUOY7-Simz84_Hr2z5IguqCAooC95ZkIq-xO9aEXmOoFKu_iE1Hg3v853WNsigX8ocIa0g/s4604/P1010967.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoXEBswN2YJWjwqBIoiahqCE-RnME8coZm8J3p6GSszEw94Fj_Qkoa5ZBr9q531PhMZHQI2SJ8OazBmkFcLBNyMZn3K2poDCuJedWWqkIXbEfO2NY3ws93cUOY7-Simz84_Hr2z5IguqCAooC95ZkIq-xO9aEXmOoFKu_iE1Hg3v853WNsigX8ocIa0g/s320/P1010967.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Pärast 1575. aastat muudeti paavst Gregorius XIII juhtimisel osad basseinid ja saalid Rooma linna vilja- ja õlihoidlateks. Algselt paiknesid Diocletianuse saunad lausa 13 hektari suurusel maa-alal, mis sisaldas näiteks kahte raamatukogu, mitut saali, frigidaariumi (jaheda veega pesemisruum), tepidaariumi (leige ruum, kus viibiti kuumast ruumist tulles enne jahedasse ruumi minekut) ja kaldaariumi (soojendatud lavatsitega ja basseinidega kuum lõõgastusruum) ning kaks gümnaasiumi ehk spordisaali. Tänasel päeval on muuseum ainult osas kunagistest termidest. Arheoloogiamuuseumi väljapanek on kunagise kloostri sisehoovi sammaskäigus. Basseinide jäänuseid võib näha ka kõikjal ümberkaudsetel tänavatel. Hetkel säilinud ja eksponeeritud müürid on vaid osake kogu kompleksist.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfXbO0jHv7efq8TDyNTFuZddeCGUAgv_Z29zSG14ieD3rFWXwpcspImRiekw0iApiyh7sMqz42JqKcMXkHtyqtDsEm9e69jnIfGBwOpIX3bH1TfinMErPFfjWLS_iu3FFoTI4L2UGKgTFK2clzoKh9pBioO2miyOlXmmwKrkUURNdxNCYXsQ2GO6NTKw/s4603/P1010979.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfXbO0jHv7efq8TDyNTFuZddeCGUAgv_Z29zSG14ieD3rFWXwpcspImRiekw0iApiyh7sMqz42JqKcMXkHtyqtDsEm9e69jnIfGBwOpIX3bH1TfinMErPFfjWLS_iu3FFoTI4L2UGKgTFK2clzoKh9pBioO2miyOlXmmwKrkUURNdxNCYXsQ2GO6NTKw/s320/P1010979.jpg" width="320" /></a></div>Roomas on neid vanu saunakomplekse muidugi väga palju. Meie hotelli lähedal paiknesid näiteks Caracalla termid. Kuid tuginedes mitmetele erinevatele soovitustele valisin meile tutvumiseks ikkagi Diocletianuse omad. Vaadates neid meeletuid mastaape tuli tegelikult kuidagi nukrus ja jõuetus peale imetlemise asemel: see on õõvastav näide sellest, milleni võib inimene oma apluses ja ahnuses ning suurushullustuses minna? See üüratu ressursside raiskamine lihtsalt edevuse pärast!? Mitte kuidagi ei oleks tolleaegsete roomlaste saunamõnusid kehvemaks teinud see, et nende hoonete laed oleksid olnud nt 30 meetrise kõrguse asemel 5 meetrit. Eks need gigantsed hooned pididki muidugi muljet avaldama. Aga mulle jäi see mulje küll avaldamata! Natukene imestasin ka ise: nii pole ma seni vist veel ühegi arhitektuurse suurvormi juures tundnud!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiS0MWOZby8cFZPz1skwZvx3yHZtkD6aR1iLN8ujrxUn7ubWezog37QUULPn50TFuSBl3b7hdzxxtZ1x50RkhvsQG014bkFVvBgKYqRzysxYJ4UJc3XMAlOH3ZSrsyeptX36ZEm8sIWqGd1uy9fwgX-On0-1YjP354eDMkUgARkrpuYbV06y5ODa_OaA/s4604/P1010976.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiS0MWOZby8cFZPz1skwZvx3yHZtkD6aR1iLN8ujrxUn7ubWezog37QUULPn50TFuSBl3b7hdzxxtZ1x50RkhvsQG014bkFVvBgKYqRzysxYJ4UJc3XMAlOH3ZSrsyeptX36ZEm8sIWqGd1uy9fwgX-On0-1YjP354eDMkUgARkrpuYbV06y5ODa_OaA/s320/P1010976.jpg" width="320" /></a></div>Need saunad on nii suured, et nüüd on kasutatud neid näiteks Rooma ümbrusest leitud hauakambrite eksponeerimiseks. Kaljudesse õõnestatud hauakambrid on koos massiivse kaljuga eemaldatud ning teisaldatud Diocletaniuse termidesse. Päris sisse neisse uudistama minna ei saanud, kuid ukseavast sai siiski sisse piiluda. Piki seina asusid orvad urnimatuste jaoks. Hetkel on loomulikult kõik kadunukeste jäänused sealt eemaldatud ning hauakamber tühi. Kõikidest sellistest haudadest leitud inimsäilmed maetakse austusest surnute vastu ringi kui hauakamber või haud eksponeeritakse. Välja arvatud muidugi Egiptuse muumiad! Neid eksponeeritakse endiselt Egiptuses kui üht maailma suurimat vaatamisväärsust.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2h8vFCOXvmTfh_fZ9MEswezBrNU5_Suo73hKs6IUIQWOwlULL24D3Ns8qoGusmUzNfHTS6CHkCjp7LgrK91Gz4qaOSPfqPbEPvj_SAnPMgLvsiWiVgd32oDO8NUdbfSfrpQxDJ5-Pl2dlZzZwbSxOnrVsUxiNhN7U5hJHmNztk2DpNhr0Oz7E6cTQKQ/s3803/P1010982.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2139" data-original-width="3803" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2h8vFCOXvmTfh_fZ9MEswezBrNU5_Suo73hKs6IUIQWOwlULL24D3Ns8qoGusmUzNfHTS6CHkCjp7LgrK91Gz4qaOSPfqPbEPvj_SAnPMgLvsiWiVgd32oDO8NUdbfSfrpQxDJ5-Pl2dlZzZwbSxOnrVsUxiNhN7U5hJHmNztk2DpNhr0Oz7E6cTQKQ/s320/P1010982.jpg" width="320" /></a></div>Aga meie järgmine sihtmärk oli Lego kauplus! Sinna minemist nõudis Eliisabet, kes kaarti sirvides selle juhusikult avastas. Vähemalt mina jalutasin sellest ka eile mööda. Tüdrukud siis ilmselt mitte, kui nad ei näinud seda - kulgesime mingil ajal ju erinevaid teid pidi. Aga Lego poest saime kohe Karlile kingituseks ühe tema lemmikauto mudeli. Mis sellest, et meie noormees kohe juba 20 aastane - Lego sobib ikka! Veetsime poes päris tükk aega. Hinnad olid jälle soodsamad Eestiga võrreldes. Eliisabet teadis ühe siin 40 eurose hinnaga müüdava komplekti kohta öelda, et Eestis maksab see 60 eurot. Päris suur hinnavahe tõesti!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5sAwvTGFIwSBYJNx8sAU2A8c5abLz3bExkMeRn5vJBsFA8niCV-S0oN7FhUqE96JjGDSSyxIAqPI7bdMkdy0N6U_h26Em8o_X8i9I-5pHrmpL7Q6eceKbyK0zbh295BuPBCcmBjth6HwFDhUNayCBEG_mvybTbT7OT4UWQ0ueCbshr9v-MBcGqJYUYQ/s4603/P1010990.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5sAwvTGFIwSBYJNx8sAU2A8c5abLz3bExkMeRn5vJBsFA8niCV-S0oN7FhUqE96JjGDSSyxIAqPI7bdMkdy0N6U_h26Em8o_X8i9I-5pHrmpL7Q6eceKbyK0zbh295BuPBCcmBjth6HwFDhUNayCBEG_mvybTbT7OT4UWQ0ueCbshr9v-MBcGqJYUYQ/s320/P1010990.jpg" width="320" /></a></div>Lõunapausi tegime taas ühel imepisikesel tänaval kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Nüüd olime juba targemad ja võtsime pitsad kahe peale. Et jaksaks need ära süüa. Oh, itaallased oskavad ikka pitsat valmistada! Ilmselt ainult selle pärast tasub aeg-ajalt Itaalias käia. Edasi oli meil plaanis veel natukene tutvuda Rooma kaubandusega. Kõige suurema impulsi saime selle jaoks muidugi tüdrukutelt: mina oleksin ikkagi aega veetnud mõnes muuseumis pigem. Kuid täna leidsin isegi mina endale sobiva poe! Tavaliselt on poodides pandud riided välja suuruste järgi. Et siis ühes kohas on kõik ühesugused riided. Ühesõnaga: suhteliselt igavalt!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_QaiQMPoWYz7fYdreBQBbrX53bX75gXm2JM65ChyRLs9VIrhH50za9d__3D18FjLXgIr2jfilH-CZbCGVWx8pJdOZ1mB8-I6wZ9jP8OP7NZERs2lZ0AbdcuHkRnA-o03s6l2xeeCGeInxIh4H4e4-XDsjM_qGSCYcXJ-ey2KaEkxDD9YPeBBE_4CdgA/s4603/P1010981.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_QaiQMPoWYz7fYdreBQBbrX53bX75gXm2JM65ChyRLs9VIrhH50za9d__3D18FjLXgIr2jfilH-CZbCGVWx8pJdOZ1mB8-I6wZ9jP8OP7NZERs2lZ0AbdcuHkRnA-o03s6l2xeeCGeInxIh4H4e4-XDsjM_qGSCYcXJ-ey2KaEkxDD9YPeBBE_4CdgA/s320/P1010981.jpg" width="320" /></a></div>Selles poes olid aga pandud riided välja kõik suurused segamini, segamini seelikud, kleidid, püksid ja pluusid jne-jne. Ainukene kriteerium, mida oli järgitud, oli riiete toon. Kokku olid pandud sobivas toonis riided. Ja ka mitte ainult ühte värvi riided vaid lihtsalt toon-toonis olevad esemed. Võtsin paar asja proovikabiini. Olles enda kleidi pükste vastu vahetanud olin hämmingus: ükskõik, mis suunas ma ennast keerutasin, peeglit ma ei leidnud! Proovikabiinis ei olnud peeglit! Piilusin välja. No jah, seal kabiinide ees oli küll seina peal üks peegel, aga selle jaoks pidi kabiinist väljuma. Aga mul polnud ju sinna pükste peale midagi panna. Kleidiga ei saa ju pükse proovida. Ja millegipärast ei olnud mul tagataskust ka iga kell pluusi võtta.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjedNRnoPVCZpKaZcBAdX466yJ2fBox25baFQ3IhOgnx4Wv1kUweN96N3hkrO1HHeJJ_4Yj1VgF3iT_4BPNyAU6YQO0aSPlHUP1jqYKHoFCalg1hnbTc2XucqCppPY9h4dN5lMT3r1bPCaaYXWF0tGfs97-yvuKChfSa6n69GM3gXKCe2lnCFohpP7AMA/s3451/P1011024.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1942" data-original-width="3451" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjedNRnoPVCZpKaZcBAdX466yJ2fBox25baFQ3IhOgnx4Wv1kUweN96N3hkrO1HHeJJ_4Yj1VgF3iT_4BPNyAU6YQO0aSPlHUP1jqYKHoFCalg1hnbTc2XucqCppPY9h4dN5lMT3r1bPCaaYXWF0tGfs97-yvuKChfSa6n69GM3gXKCe2lnCFohpP7AMA/s320/P1011024.jpg" width="320" /></a></div>Panin siis kleidi selga uuesti ja tõin endale mingi suvalise pluusi. Püksid said ikka lõpuks proovitud. Sobisid imehästi (vähemalt minu arvates). Ostsin ära. Minul oli nüüd igal juhul küll kõikidest poodidest kõrini. Ma pole muidugi ka eriline poefänn. Jalad valutasid endiselt. Tükk aega pole ma ühelgi reisil jalanõudega niiviisi alt läinud. Rihmikuid ei julgenud tänagi veel jalga panna hõõrumise tõttu ning natukene väikesed botased panid lihtsalt varbad meeletult valutama. Aga seda tihemini maha vaatasin! Roomas on enamus kanalisatsioonikaevude luuke tähistatud kirjaga S.P.Q.R! See pole aga niisama tootjafirma logo. Tegemist on lühendiga juba antiikse Rooma vabariigi aegadest pärit lausest, mis peaks kogu Rooma olemuse kokku võtma: Rooma senat ja rahvas. Esimesed viited selle kasutamisele on aastast 80 eKr. 1930ndatel aastatel tõi Mussolini akronüümi taas kasutusse. Itaallased on teinud lausest muidugi oma versiooni: <i>Sono pazzi questi Romani </i>ehk need roomlased on hullud! Päriselt oli tegemist siiski Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümboliga, mis pidi rõhutama võimu jaotumist Vana-Rooma senati ja kodanike vahel.</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9paKuwaDqOhxwBMlI35quacYpnwcJvu7m9wDzEwgG1dduC81xHq6YiEPREauEb7Lut_CQ3P6g68tz0zC6XT-Oq1ysF7aeg1ClH7MKtB2tp3qNTswQhD1xC4bVKqGG2bRvPS_NqzyaN0gbr67zlasPwqAkWv0uGBtH0m2ELr4MZfhbEv9PLK4c3xm6pQ/s4604/P1010998.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9paKuwaDqOhxwBMlI35quacYpnwcJvu7m9wDzEwgG1dduC81xHq6YiEPREauEb7Lut_CQ3P6g68tz0zC6XT-Oq1ysF7aeg1ClH7MKtB2tp3qNTswQhD1xC4bVKqGG2bRvPS_NqzyaN0gbr67zlasPwqAkWv0uGBtH0m2ELr4MZfhbEv9PLK4c3xm6pQ/s320/P1010998.jpg" width="320" /></a></div>Enne hotelli minekut võtsime kerge õhtusöögi. Liis ja Emma olid täna sõitnud Roomast välja mere äärde ning pidid jõudma tagasi hilja. Seega täna polnud meil plaanis kohtuda. Tellisin õhtusöögiks cesari salati. See, mille sain, oli aga väga kummaline asi: tundus, et köögis olid kõik toiduained otsa saanud ja olid jäänud veel vaid roheline salat ja kana. Midagi muud salatis ei olnud! Ega ei maitsenud kah! Tüdrukutel läks oma söökidega paremini õnneks. Kõhud täis käisime läbi toidupoest. Lidl vist oli see. Elina otsis ühte konkreetset sorti kohalikku limonaadi. Poes oli väga armas müüja: limonaadi müüdi tegelikult ainult neljastes pakkides, aga Elina tahtis ainult ühte proovimise jaoks. Müüja otsis siis sama hinnaga mingi muu joogi, mille Elina soovitud limonaadi asemel kassast läbi lõi. Nüüd läksime bussi peale. Buss sõitis läbi kogu antiikse Rooma keskuse - foorumid, Kapitoolium, Emmanuel II mälestusammas, Colosseum jne-jne. Kõik särasid tuledes. Päris kena vaatepilt! Hotelli juures bussilt maha tulles tegime juba traditsioonilise käigu meie jäätisekohvikusse. Meie viimane õhtu ju Roomas täna!<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJZrCIRnBrK-zLsTA1Vj-L6nyjDJwzZKiWBvl-SpgNyPtds6vEjtYBdfsLn9ib4rf9jgkecKDIs3NMV8a1tv_7CsW3fx00LV_fV8FIEMUr8-xHhdMLgcNaHQjh4QwcLMkaeC3XaaLsf_RGv0GGn2e4gNsxsm0gzRnvVluevg079gDJOTXbmvAmJ_Psqw/s4604/P1011015.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJZrCIRnBrK-zLsTA1Vj-L6nyjDJwzZKiWBvl-SpgNyPtds6vEjtYBdfsLn9ib4rf9jgkecKDIs3NMV8a1tv_7CsW3fx00LV_fV8FIEMUr8-xHhdMLgcNaHQjh4QwcLMkaeC3XaaLsf_RGv0GGn2e4gNsxsm0gzRnvVluevg079gDJOTXbmvAmJ_Psqw/s320/P1011015.jpg" width="320" /></a></div>Hommikul, enne lennukile minekut, plaanisime käia ära katakombides. Mina olen neis üle maailma palju käinud. Katariina ja Eliisabet on ka mõned korrad sattunud, aga Elina polnud käinud varem. Valisime välja meie hotellile suhteliselt lähedal asuvad Saint Sebastiano katakombid Via Appia Antical. Tegemist on iidse Rooma tänavaga, millel liikudes jääb mulje, et oled sattunud ajas tagasi umbes tuhat aastat või siis vähemalt kuskile väga kaugele maapiirkonda. Püha Sebastiani katakombid on ühed vähestest, mis on kogu aja olnud juurdepääsetavad. Kokku oli neil neli korrust. Esimene on aga kahjuks täielikult hävinud. Iidne matmispaik tekkis kunagise karjääri alale 2. sajandi lõpus, kuhu esmalt rajati üldse mitte maa-aluseid matmiskambreid, vaid uhkeid paganlikke hauakambreid karjääri maapealsele alale. Aja jooksul hakati matma varakristlasi, keda oli vaja päriselt maha matta, kuna polnud aktsepteeritav näiteks põletusmatus, maapealsete haudade alla uuristatud koobastesse.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis16YbIWMBE9LhhxFTkX6WuT9CMf7pmeC-UFz0s9xrv0KOQqQek5b0kjsEP7zmYAt8ZEHuUk8T2gPxxP8yCGbD4_NgWDGeWEtMfN9v3LGzT-7ltZh8uGxnOatzvvaP7hEBSbn4eBDQFV09BZIL3B2c3jaIET_0dRsN5a0QrLts5nVYVxBKNR7eomlD7A/s4604/P1011013.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis16YbIWMBE9LhhxFTkX6WuT9CMf7pmeC-UFz0s9xrv0KOQqQek5b0kjsEP7zmYAt8ZEHuUk8T2gPxxP8yCGbD4_NgWDGeWEtMfN9v3LGzT-7ltZh8uGxnOatzvvaP7hEBSbn4eBDQFV09BZIL3B2c3jaIET_0dRsN5a0QrLts5nVYVxBKNR7eomlD7A/s320/P1011013.jpg" width="320" /></a></div>Mingil ajal on räägitud legende sellestki, et apostlid Peetrus ja Paulus on maetud siia katakombidesse. Kuid nende hauakohtadele on tunduvalt prestiižemaid pretendente. Kas või Vatikani Püha Peetruse katedraal ise. Püha Sebastian, kelle järgi katakombid on nime saanud, oli kristlasest märter, kes suri Diocletaniuse ajal ja kelle viimane lasi matta siia. Haudade kohale lasi ta 4. sajandi esimesel poolel ehitada basiilika, mis meie giidi sõnul oli esimene ristiusukirik Roomas. Kuid jällegi: sellelegi aule on mitmeid pretendente Roomas. Kuni 9. sajandini asusid Sebastiani säilmed siin, kuni need viidi linnamüüride vahele, kuid nüüd hoitakse neid jällegi katakombide kohale ehitatud basiilika Püha Sebastiani kabelis. Maa alla minnes pidime maskid ette panema! See oli küll kummaline: mitte kuskil mujal neid ei nõutud. Katakombid ise olid võimsad. Ning meie külastasime vaid ühte nendest kümnetest, mis Roomas on. Rooma linna alune kalju on pehme tuff (vulkaaniline kivim), mida on väga kerge uuristada. See on ka põhjus, miks maa-aluseid nekropole siin nii palju on.<br /><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFVZQ5AjS2FiOtOd6GYNC8TMZIH0JWmor6Vq2_L6NKfEjIgjbEO7x9GiIOXxpAA2didj7fI5snMslvMqhhZulVonykr7GutR5BVMVkZV_QwueWsAEYl863_ME2T46CfM4lZauQVvYvLJATRNAbJst_CaORLLNxoqe2RfltcRTJByuGYo_BdXhBTcMjLQ/s4604/P1011007.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFVZQ5AjS2FiOtOd6GYNC8TMZIH0JWmor6Vq2_L6NKfEjIgjbEO7x9GiIOXxpAA2didj7fI5snMslvMqhhZulVonykr7GutR5BVMVkZV_QwueWsAEYl863_ME2T46CfM4lZauQVvYvLJATRNAbJst_CaORLLNxoqe2RfltcRTJByuGYo_BdXhBTcMjLQ/s320/P1011007.jpg" width="320" /></a></div>Katakombidest maa peale tagasi tulles sattusimegi otse kirikusse, millest natukene juttu juba oli. Praegune kirik muidugi ei ole enam see, mis algselt varakristlikust perioodist pärit, vaid ehitatud 1933. aastal vanadele müüridele. Kirik oli pisikene, samas oli siin väga uhkelt kaunistatud lagi. Giid lõpetaski tuuri siin. Vaatasime ka muuseumi poes ringi. Hakates tagasi bussi peale minema, et hotellist kotid võtta ja siis lennujaama suunduda, juhatas Google maps meid läbi tagahoovide, majade ja põldude, selle asemel, et otse minna. Kummaline marsruudi valik igal juhul! Bussipeatuses oli ka meeletult rahvast! Enamus turistid, kes kõik olid tulnud tutvumast siinsete katakombidega, mida oli siin kõrvuti päris mitmeid.</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimGBBPjXUABZYcs3OX-IgeruYOPKlBTZzw7Sct0PZwCCWNVvRe7Lo6cG5PwsY5PwciOI7Vtg9MavzeFP2I6bo5hEKSzLEfWZ14NgNWqy1uPvU3ARhFL6OVqJtVneON1jPf6nE9fJGwuPAv5UNJRgQz_Jic9VqNJJ0GX5y3BrsTAtAUWHXrW58crwZ1RQ/s4603/P1011019.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimGBBPjXUABZYcs3OX-IgeruYOPKlBTZzw7Sct0PZwCCWNVvRe7Lo6cG5PwsY5PwciOI7Vtg9MavzeFP2I6bo5hEKSzLEfWZ14NgNWqy1uPvU3ARhFL6OVqJtVneON1jPf6nE9fJGwuPAv5UNJRgQz_Jic9VqNJJ0GX5y3BrsTAtAUWHXrW58crwZ1RQ/s320/P1011019.jpg" width="320" /></a></div>Ja ega nüüd ei olnudki enam muud kui hotellist kotid võtta ja lennujaama bussile. Lennujaamas käisime söömas MacDonaldsis. Tegemist oli ühe väikseima lennujaamaga, mida kohanud olen (kui mõni Siberi teivasjaam välja arvata). Ning ega siia vist peale Tallinnast ja veel mõnest muust kaugemast põhjamaa nurgast tuleva Ryanair´i lennuki muid ei maandugi. Need päevad Roomas olid aga äärmiselt toredad! Imeline linn! Ja jäätis muidugi! Kahju, et me enne lennukile minekut ei jõudnud jäätisekohvikust läbi käia. Aga me vähemalt mõtlesime sellele. Ja võib-olla satume Rooma kunagi veel tagasi, kuigi Trevi purskkaevu me münte vist keegi ei visanud. See pidi aga olema garantii Rooma tagasi tulemiseks...<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnqKeWHgV2zBSJ-sADHwalgE7GQZmx_Whpu_6MBT70bt0LeQLdJcNf3xwoDuRX3FyDZRvfKbzo-RSk-bSlVf1qideQZsJ1DmcF2IhJBLXmRef0DMVMRMbvv4N1ML6wHNu-wwwyDdIPcCmIyix_OcDQSCiRNu-rtcLLOM-6qt0WsfxYC1JpnhzIwUprJg/s4604/P1011017.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnqKeWHgV2zBSJ-sADHwalgE7GQZmx_Whpu_6MBT70bt0LeQLdJcNf3xwoDuRX3FyDZRvfKbzo-RSk-bSlVf1qideQZsJ1DmcF2IhJBLXmRef0DMVMRMbvv4N1ML6wHNu-wwwyDdIPcCmIyix_OcDQSCiRNu-rtcLLOM-6qt0WsfxYC1JpnhzIwUprJg/s320/P1011017.jpg" width="320" /></a></div>Raha kulus kahel viimasel päeval 5 eurot surnuaiale kohustuslikuks annetuseks, Diocletianuse termide piletid 10, poes 8 eurot, lõunasöök 28 eurot, 25 eurot Karli kink, õhtusöök 30, turistimaks 32 eurot, jäätised 6 ja lennujaamas söök 15. Kokku 127 eurot. Roomas koha peal kulus 362 eurot minul ja Eliisabetil. Lend, hotell ja hommikusöögid olid inimese kohta 325 eurot. Ühele inimesele kulus siis meie reisil 506 eurot umbes. No või üsna täpselt! Ei ole ju nii lühikese reisi eest nüüd imeodav, aga eks reisimise puhulgi peame paratamatult leppima faktiga, et nii odavalt kui enne koroonat enam reisida ei saa. Ah, jaa, Itaalia raamatu ostsin ka - maksis üle 30 euro! Juba kevadel Napolisse minnes mõtlesin sellele, aga siis ei raatsinud. Nüüd enne Rooma tulekut siis ostsin... aga ma pole vist mitte kunagi nii kallist raamatut ostnud varem!</div><p></p><b></b><p></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5196841021505324111.post-48485307883901585532022-08-29T15:58:00.014-07:002022-09-06T23:18:31.027-07:00SUVINE ROOMA - TEINE PÄEV!<p><b>TEINE PÄEV - 8. august 2022!</b><br /></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoH1-kRaLZdVf06kPU_pIIF_l_AP6I5pQT_i4fz_-xZe0gW3C6XhqT9TIenNTwuH3dtJW7hOkw27vR-BhetQbImMaUalfr0ZKrdkPuVp3vmuhM2TP37RG59HSN6-zHvd2KpZOXrfRFRS7lOLNB_jfuC2uXg14cTDdH_mooJdLKQnscWXncD8n9XuEA4w/s4130/P1010846.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2324" data-original-width="4130" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoH1-kRaLZdVf06kPU_pIIF_l_AP6I5pQT_i4fz_-xZe0gW3C6XhqT9TIenNTwuH3dtJW7hOkw27vR-BhetQbImMaUalfr0ZKrdkPuVp3vmuhM2TP37RG59HSN6-zHvd2KpZOXrfRFRS7lOLNB_jfuC2uXg14cTDdH_mooJdLKQnscWXncD8n9XuEA4w/s320/P1010846.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Eile õhtul otsisin välja kõrvatropid, et öine ja varahommikune tänavamüra ei segaks. Aitasid kusjuures väga hästi! Olin kella seitsme ajal korraks üleval, aga magasin kohe edasi. Kell üheksa läksime hommikust sööma - tundus, et just see kellaaeg sobis meile kõigile hästi. Tänaseks oli meil broneeritud Pantheoni külastus kella kaheteistkümneks. Enne seda olin mõelnud külastada Protestantlikul surnuaial Keatsi hauda, aga nüüd vaadates kella ja sinna minemiseks kuluvat aega, siis olime sunnitud ringi otsustama. Surnuaiale poleks jõudnud, aga piisavalt aega oli meie oma linnaossa jääva Lateraani kiriku külastamiseks. Kuni keskajani oli Lateraani basiilika Rooma tähtsaim religioosne hoone. Siin krooniti kõrval asuvas Lateraani palees elavad paavstid. Kui paavstivõim 1309. aastal Prantsuse kuninga käsul Avingoni üle viidi, kaotas ka Lateraani kirik osa oma tähtsusest. Sest kui paavstid jälle Prantsusmaalt tagasi pääsesid, siis viidigi katoliku kiriku keskus juba Vatikani.<br /></div><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRBbtbL3Yb46smZJrS0pgAafggkutFAP5KDilHA-V7ePf-1dm69BQzRSULMm3a9jrZDGoILTk--ATW_7T8r4ycgv8XnV44_8DkXcSXEJq9pyfYThJgT4AsdJmhmspRJRKEuQOZaSlOn34LCh0p69Es4bVBgQRXeHyNMnGjvckMC8GmkFgOzx9n8x6LQQ/s4604/P1010852.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRBbtbL3Yb46smZJrS0pgAafggkutFAP5KDilHA-V7ePf-1dm69BQzRSULMm3a9jrZDGoILTk--ATW_7T8r4ycgv8XnV44_8DkXcSXEJq9pyfYThJgT4AsdJmhmspRJRKEuQOZaSlOn34LCh0p69Es4bVBgQRXeHyNMnGjvckMC8GmkFgOzx9n8x6LQQ/s320/P1010852.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Lateraani basiilika on aga endiselt Rooma peakirik ning siin asub Rooma piiskopi ehk paavsti tool. Paavst juhib siin aeg-ajalt veel praegugi missasid. Näiteks alati Lihavõttepühade ajal suure neljapäeva missat. Lateraani basiilika on imeilus, ehitatud 4. sajandil keiser Constantinuse ajal ning oli esimene Rooma kristlik kirik. Mulle meeldisid eriti kõigi 12 apostli raidkujud basiilika keskmises löövis. Elina oli jõudnud just uurida, et mis võis olla apostel Johannese sümbol. Ka mul oli see meelest läinud. Aga kuju vaadates saime kohe meelde tuletada, et raamat või kirjarull see oli. Kusjuures erinevad natukene need sümbolid apostel Johannesel ja evangelist Johannesel ja pole maailm veel suutnud kokku leppida selles, kas neid tuleks pidada üheks ja samaks isikuks või mitte. Siin oli igal juhul kujutatud evangelist Johannest kuna raamat on eelkõige just tema sümbol.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjk9LU0qpSXq7ygIpwk7quEJ3a3QbrPA6tWpA9FuOoNb-4nKc32K7JOEjxm7w1uRuv1uwEpK9dtaW-D78xfRPiwIh3rK3-4rNbzs-IkPY4ko8N8pPMBiq5gLwsSMyvJDXHl0jOb4xISdtZixY1qUI6686LRD6d1f80T7AcItEIVhvJUJjy5xEugbYo8fg/s4603/P1010854.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjk9LU0qpSXq7ygIpwk7quEJ3a3QbrPA6tWpA9FuOoNb-4nKc32K7JOEjxm7w1uRuv1uwEpK9dtaW-D78xfRPiwIh3rK3-4rNbzs-IkPY4ko8N8pPMBiq5gLwsSMyvJDXHl0jOb4xISdtZixY1qUI6686LRD6d1f80T7AcItEIVhvJUJjy5xEugbYo8fg/s320/P1010854.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kiriku poest ostsime koju saatmiseks postkaardi ja margi. Oleme ikka igast maailma otsast saatnud koju kaardi. Külmkapi peale mälestuseks. Samas seisis Vatikani postkast: kui siit kiri või kaart posti panna saaks see peale Vatikani templi! Kuid kahjuks polnud meil enam aega kaarti kirjutama hakata. Pidime liikuma edasi Pantheoni. Enamus aega oleme siin sõitnud ringi bussiga. Vaid Vatikani minekuks oli erandiks metroo. Piletit me pole osanud ainult osta. Arvasime ise, et küll saab bussijuhi käest, aga seal ei näinud me kedagi seda ostmas. Järeldasime, et ju siis ei saa. Aga piletikontrolle kusjuures isegi nägime liikvel eile, kui Vatikanist tulime. Meie bussidele pole õnneks sattunud. Nüüd suundusime aga Pantheoni poole. Sõitsime Rooma antiikses osas mööda veel mitmest foorumist. Näiteks Augustuse ja Traianuse omast koos uhke Traianuse sambaga, kuhu keiser jäädvustas raidkivist steelidele kõik oma vägiteod.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjElvnl0PmMY0dRN1zjbsZmpISFeR3Va_o2aDkM9gHXohAhztJdXG6_SYo4g6l9by731PyuIs0MjflGArEMygUBEWOu1_TcWFcy4LHxTYYYUoIRJqmQAp13znhTEsChnZv20f0_IxucB1Ssif-9VhkFq6W4lqoGP13dAp-GFedqx03HiBsOLBR9jq01zQ/s4608/P1010856.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjElvnl0PmMY0dRN1zjbsZmpISFeR3Va_o2aDkM9gHXohAhztJdXG6_SYo4g6l9by731PyuIs0MjflGArEMygUBEWOu1_TcWFcy4LHxTYYYUoIRJqmQAp13znhTEsChnZv20f0_IxucB1Ssif-9VhkFq6W4lqoGP13dAp-GFedqx03HiBsOLBR9jq01zQ/s320/P1010856.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Bussilt tulles oli meil natukene maad jalutada ja olime Pantheoni juures! Aukartust äratava kupliga Pantheon ehk kõigi jumalate tempel on Rooma kõige paremini säilinud antiikhoone. Erinevalt paljudest teistest Rooma ehitistest, mis jäeti unarusse, sai Pantheonist 7. sajandil kirik, mis tagas hoone pideva kasutuse ja läbi selle säilimise. Pantheoni katab tohutu 43,3 meetri kõrgune ja laiune poolkerakujuline hiidkuppel. Kupli tipus asuv ümmargune aken on ainukene valgusallikas hoones. Et seda tohutut massi kanda on kuplit toetava tamburi seinad kuue meetri paksused ning õõnsad laekassetid aitavad omakorda vähendada kupli raskust. Insenertehnilise ime eest, mis kusjuures on tänapäevalgi veel maailma suurim sarrustamata betoonkuppel, võlgneme tänu keiser Hadrianusele, kes kavandas ehituse aastatel 118 kuni 125. Pantheoni on kasutatud ka matmispaigana. Näiteks on maetud siia mitmeid Itaalia kuningaid ning Raffael. Ning sellel ajal, kui paavstid resideerusid Avingonis, oli Pantheonis linnuturg! Jõudsime kohale natukene varem, kui meie broneeritud aeg ette nägi. Läksime aga siiski sisse. Piletit ei soovinud keegi näha. Samas, kui on väga palju rahvast, siis ilma broneeringuta mingil hetkel enam sisse ei lasta. Nii et, igal juhul on kindlam ette broneerida! Esimest korda käisin siin 25 aastat tagasi. Otsisin üles isegi vanad kohutava kvaliteediga fotod sellest. Kuid tollal ei olnud mingit turvakontrolli, turvamehi, rahvamasse ega broneeringuid. Rahvast oli vähe: mõned üksikud inimesed.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjG80xVgBEEcDfFipOlkV_vymxxBb1CkUahVjwPXAz_v3anm1N4Kx-WQM2P9BxEMzkgLM2A2gTrlwqzUTAFtWSV4FKw3oQkRRzH5DQcvrqrvqCoJjRmnRxBwLsJLhnY14_0fqACKt8b6uRsOL4aOydnpyxpX_mh-2bH19UFifvC-agJMozKo5fUZ74s6A/s4604/P1010861.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjG80xVgBEEcDfFipOlkV_vymxxBb1CkUahVjwPXAz_v3anm1N4Kx-WQM2P9BxEMzkgLM2A2gTrlwqzUTAFtWSV4FKw3oQkRRzH5DQcvrqrvqCoJjRmnRxBwLsJLhnY14_0fqACKt8b6uRsOL4aOydnpyxpX_mh-2bH19UFifvC-agJMozKo5fUZ74s6A/s320/P1010861.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Pantheon seest vaadatud, jalutasin sellest natukene eemale, et ka väljast mõned fotod teha. Kuna hoone esine väljak on väga tillukene, siis oli keeruline nii imposantset ehitist tervenisti pildile saada. Jalutasin nii kaugele kui sain. Selle käigus jäi mulle aga silma kohe Pantheoni ees oleva välikohviku hinnakiri, mis oli odavam, kui mõne suvalise kaubanduskeskuses asuva kohviku oma Tallinnas. Sama kogesime eile Colosseumi kõrval õhtust süües. Meie järgmine sihtkoht oli aga Navona väljak! Enne jäi meile teele ette üks väga armas ja tore koti- ja kingapood. Loomulikult pidime me sinna sisse astuma. Ja välja astusime mina tibukollase käekoti- ja Katariina punase rahakotiga. Poes olid ka imeilusad rihmikud! Kuna minu omad olid eile mul jalad villi hõõrunud, pidasingi plaani Roomast uued osta. Kuid siin poes müüdi ainult äärmiselt ebamugavaid jalanõusid! Lausa imestasin, et kuidas on võimalik selliseid küll valmistada!? Itaalia peaks ju olema kuulus oma kvaliteetsete ja mugavate jalatsite poolest.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9rcwm1fYhgxi47bFgWDjx7Qn9uQ8LN_mRXcPGx0gD6I3NGtcq4ybdt8mcJqCQvnf2asT5WnA3GFUtqed4SqddBXLJkzZOTWv6WDjd0B7DKV9lhCWaJlljghnGCuINN59lhsmMYKdTdjbFq0Ux10f8m-3BOoWCwvzJtsw4Wm5weQKSSDiHbOlelrv8PA/s4608/P1010870.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9rcwm1fYhgxi47bFgWDjx7Qn9uQ8LN_mRXcPGx0gD6I3NGtcq4ybdt8mcJqCQvnf2asT5WnA3GFUtqed4SqddBXLJkzZOTWv6WDjd0B7DKV9lhCWaJlljghnGCuINN59lhsmMYKdTdjbFq0Ux10f8m-3BOoWCwvzJtsw4Wm5weQKSSDiHbOlelrv8PA/s320/P1010870.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Poest väljudes suundusime uuesti Navona väljaku poole... kuni jäi järgmine takistus ette. San Luigi dei Francesi kirik. 16. sajandil ehitatud Prantsuse rahvuskirik on tuntud eelkõige Cerasi kabelis asuvate suurepäraste Garavaggio maalide poolest - 1597-1602 loodud "Matteuse kutsumine", "Matteuse martüürium" ja "Matteus ja ingel". Viimase maali esimene versioon lükati kusjuures tagasi kuna kunstnik oli maalinud pühaku mustade jalgadega vanamehena. Ei mingit realismi veel tol ajastul! Nimetatud tööd olid aga Garavaggio esimesed olulised religioossed suurteosed. Roomas on meeletult palju kunsti ja maailmakuulsaid teoseid siinsetesse arvukatesse kirikutesse ja paleedesse peidetud. Näiteks võib kohata Rubensi maale Chiesa Nuova kirikus. Aga alati peab kahetsusega nentima, et kõike ei jõua iialgi ära vaadata... Aga ma alati üritan anda endast parima! Edasi suundusime aga nüüd küll takistusteta Navona väljakule. Ükski teine Rooma väljak ei suuda sellega teatraalsuses võistelda! Luksuslikud kohvikud ning kolme uhket barokset purskkaevu ümbritseval jalakäijate alal on kogu aeg midagi toimumas. Nii öösel kui päeval! Väljaku keskel asub Egiptuse obeliskiga (loomulikult on see Egiptusest varastatud ning neid on Roomas palju!) Nelja jõe purskkaev aastast 1651, mis sümboliseerib nelja tollast kõige tähtsamat jõge maailmas: Niilust, Rio de la Plata´t, Gangest ja Doonaud.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYlwnmMH4PJkMBl4VjNCetZEyJdLXD02ZU0DJYSrfsjWHdh7dRgl4rM1xCpfrNVUdupWXQ1fYXAIWSCtNzkwg_F-gJZ1VyCgvOl4trHIGzt1RTxgBlWb3p2RrseCcgicnLnRk5aan0K6x4ag_xwLBC6S7NDiKd5ZSGJoHw8LWzbWvENTU7FhxSYXTIUA/s4604/P1010872.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYlwnmMH4PJkMBl4VjNCetZEyJdLXD02ZU0DJYSrfsjWHdh7dRgl4rM1xCpfrNVUdupWXQ1fYXAIWSCtNzkwg_F-gJZ1VyCgvOl4trHIGzt1RTxgBlWb3p2RrseCcgicnLnRk5aan0K6x4ag_xwLBC6S7NDiKd5ZSGJoHw8LWzbWvENTU7FhxSYXTIUA/s320/P1010872.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Algselt (1.-100. aastani pKr) on Piazza Navona olnud aga hoopis kergejõustikuvõistluste staadion, mille kunagist kuju järgib ka tänane väljak. Kummalist meelelahutust on siin harrastatud ka aastatel 1655-1866, mil iga aasta augustis ujutati väljak veega üle, kus siis aristokraadid vaatasid tõldadest, kuidas alamad klassid vees ujusid. Fakt, et siin oli ka linnaturg, tundub eelneva kõrval äärmiselt igav! Navona väljakult on aga juba kiviga visata Trevi purskkaev. Liis ja Emma käisid seda eile imetlemas. Juhtus aga nii, et siis polnud purskkaevus vett!? Täna hommikul saatis Liis mulle aga sõnumi, et olevat nüüd ka vesi... no ikka on purskkaevu purskavana ja veega parem vaadata kui ilma.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKGP6RZjYdzqgOIY7XxnWP0PCKxcq0RB_8n9s5r9TohW8Xv35fRoAd4MGzT7Yrto-YE6Vcc72WY0X4-UPIcy3dWx49Uje17e8PcEwHEZYMtfgIzYbSWVrvtNfAsvk6V7XVr6lddgRDjDDxMem2Mt5qRR7M1c74henn5wU37gxhUfsc5ywq6s85INs5lg/s4608/P1010890.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4608" data-original-width="3456" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKGP6RZjYdzqgOIY7XxnWP0PCKxcq0RB_8n9s5r9TohW8Xv35fRoAd4MGzT7Yrto-YE6Vcc72WY0X4-UPIcy3dWx49Uje17e8PcEwHEZYMtfgIzYbSWVrvtNfAsvk6V7XVr6lddgRDjDDxMem2Mt5qRR7M1c74henn5wU37gxhUfsc5ywq6s85INs5lg/s320/P1010890.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Jalutasimegi sinna. Ja no vot, siin nägime me nüüd tõesti kõige rohkem rahvast kogu oma Roomas veedetud aja jooksul. Samas, 25 aasta tagusel pildil, istun ma suhteliselt üksi selle imelise purskkaevu serval. Fontana di Trevi on aga Rooma kuulsaim ja suurim purskkaev. Asub tõesti suhteliselt tillukesel väljakul. 1762. aastal ehitatud kaev on suurejooneline vaatemäng oma merihobude, merikarpi puhuvate triitonite, konarlike kaljude ja habraste palmipuudega. Legendi järgi on purskkaev saanud nime Trivia nimelise neitsi järgi, kes juhatas Rooma insenerid allika asukohta. Purskkaevul on ka reljeef sellest, kuidas Trivia osutab allikale. Veel praegugi tuleb vesi siia mööda 19. sajandil ehitatud akvedukti. Trevi purskkaevu vett peeti siis linna puhtaimaks ning inglastest linnaelanikud olevat hoidnud alati tee valmistamiseks kodus just selle vee tagavara. Tänasel päeval hoitakse muidugi suhteliselt karmi keemia abil kõik Rooma purskkaevud puhtana ning vetikatest vabana. Veel üks Rooma legend jutustab sellest, et iga Rooma külastaja, kes tahab sellesse suurepärasesse linna naasta, peab viskama mündi Trevi purskkaevu: iga päev visatakse siia umbes kolm tuhat eurot! Purskkaevu vastas pidi olema Rooma parim jäätisekohvik - loomulikult pidime sellegi ära proovima. Aga vähemalt mina pidin tõdema: meie hotelli juures olev jäätisekohvik "Origini" oli parem!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxlji7uVXE6uEZv-axnQHwqNNBTCH6zF2vdKIJwhQDDCHBJuzfNyGS-v3VhTyDxKAO5K-iLIPodYKmYxVzI6l0z3fXY_-My8OqcuquEpGeiz5NbD6_yCAouYrAK2HB7GY1HPrG_OBJewY5r4LfgyK-aNwn47mP7cV7fsg-hJsNIYch4z-84SK2EG9KNA/s4466/P1010867.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2512" data-original-width="4466" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxlji7uVXE6uEZv-axnQHwqNNBTCH6zF2vdKIJwhQDDCHBJuzfNyGS-v3VhTyDxKAO5K-iLIPodYKmYxVzI6l0z3fXY_-My8OqcuquEpGeiz5NbD6_yCAouYrAK2HB7GY1HPrG_OBJewY5r4LfgyK-aNwn47mP7cV7fsg-hJsNIYch4z-84SK2EG9KNA/s320/P1010867.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Pärast jäätise söömist ning päris pikka linna peal jalutamist ning kogu selle ilu ja kunsti imetlemist soovisime korraks mõnda mõnusasse kohvikusse istuda. Kohe siin samas, mõne sammu kaugusel, leidsime päris normaalse koha. Istusime maha, saime menüü. Täpsustasin kelneri käest üle, et kas see, mida arvasin olevat õlu (menüü oli ainult itaalia keeles ja ajan alati segamini õlu ja mahla), ka seda on? Jaa-jaa, on küll! Tellisin endale siis ühe. Tüdrukud tellisid ka mingid joogid. Hetke pärast toodi mulle mingi hallikas ollus imepisikeses klaaspudelikeses. Õlu see küll ei olnud. Lubati ringi vahetada. Kelner seisis aga ikka meie laua juures nagu oodates midagi. Lõpuks küsis, mis me sööme? Olime söönud hetk tagasi suures koguses jäätist ja seega ei soovinud me süüa mitte midagi. Meie suureks hämmelduseks sai meesterahvas aga selle peale vihaseks ja käratas meile, et ainult mõne joogi pärast hoiate siin lauda kinni!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkyIq_BcoSyvRkLPVQAdlXgKyaScTZTgN8Tl-nPOarBWenL3o75GVCrqIqjHiOqBpweZw3gZ3A5PkH_WgEMWQdQRMKqO1fJRS-6weaJmwroDBYGhGqmT1estTt_o65y63ddMVu0lpuWwwrQXAECoaD861mLU_m937lJWjQE5mfgtiou530TpcPmFlJIg/s4094/P1010923.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="4094" data-original-width="3070" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkyIq_BcoSyvRkLPVQAdlXgKyaScTZTgN8Tl-nPOarBWenL3o75GVCrqIqjHiOqBpweZw3gZ3A5PkH_WgEMWQdQRMKqO1fJRS-6weaJmwroDBYGhGqmT1estTt_o65y63ddMVu0lpuWwwrQXAECoaD861mLU_m937lJWjQE5mfgtiou530TpcPmFlJIg/s320/P1010923.jpg" width="240" /></a></div><div style="text-align: justify;">Ega me siis ei hoidnud kah! Tõusime püsti ja lahkusime. Palju rohkem soovisimegi liikuda edasi Hispaania väljakule. Nimi on tulnud siin asuva Hispaania saatkonna järgi. Kunagi oli saatkonda ümbritsev maa Hispaania territoorium. Näiteks, kui keegi teadmatusest sellele alale sisenes, võis teda ähvardada sundus saada värvatud Hispaania sõjaväkke. 1700. aastal tuldi mõttele ehitada saatkonna ja Trinita dei Monti kiriku vahele ühendav trepp. Nimetatud Hispaania treppidel ei tohi mitte keegi aga istuda! Ja tõesti, keset treppe seisab alati mundris karm politseinik, kes läbilõikavalt vilistab kohe, kui keegi vaevalt selle mõtte realiseerimiseni on jõudnud. Päris karm töö! Kogu aeg nii kuri ja tige olla inimeste peale. Meie sihtpunkt siin väljakul oli aga hoopis Keatsi ja Shelley muuseum. Inglise romantilised ja lüürilised poeedid John Keats ning Percy Bysshe Shelley veetsid mõlemad oma elu lõpu Roomas. Ei tasu aga arvata, et luuletajad nautisid siin toredat vanaduspõlve: Keats (1795-1821) oli surres vaid 26 aastane ning Shelley (1792-1822) 30. Tuberkuloosi käes vaevlev Keats reisis oma elu viimasteks kuudeks Rooma paremat kliimat otsima ning elaski kohe Hispaania treppidel paiknevas majas. On arvatud, et tema surma kiirendasid tolleaegsed karmid ravivõtted. Näiteks niigi haigusest kurnatud kehast aadri laskmine. Luuletaja maeti Protestantlikule surnuaiale. Samale, mida soovisingi hommikul külastada. Kliima vahetust oli soovitanud juba aastaid arst ka Shelley´le, kes elas ja rändas Itaalia erinevate linnade vahel juba mitu aastat.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh17Ry90V4fYZm3BZOiAIu95Hb0Clnw3rZ-Yaa4YdGRonWzKt7REFpooirtgEigUYF-0-ptdJQDbcSKFRH21zALE138ZkUZppEYTkfj0J5wz5MqPEsxnMN3e00gG87HQr-eqbi1LTaOsPhEc78B8psaHAEw3eIMcKa-9ZZa-IgppKcS9VbFRPjBxi9J7A/s4603/P1010914.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh17Ry90V4fYZm3BZOiAIu95Hb0Clnw3rZ-Yaa4YdGRonWzKt7REFpooirtgEigUYF-0-ptdJQDbcSKFRH21zALE138ZkUZppEYTkfj0J5wz5MqPEsxnMN3e00gG87HQr-eqbi1LTaOsPhEc78B8psaHAEw3eIMcKa-9ZZa-IgppKcS9VbFRPjBxi9J7A/s320/P1010914.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Muuseum oli väike kuid tore! Paikneb maja teisel korrusel. Imeline rõdu kõrgub kohe Hispaania treppide kohal. Muuseumisse on kogutud kokku maailma parim kogu kirjavahetust, käsikirju, mälestusesemeid ja maale, mis kõik seotud Keatsi ja Shelley´iga, aga ka nende sõpruskonda kuulunud Byroni, Wordsworthi, Robert Browningu, Elizabet Barrett Browningu, Oscar Wild´i, Mary Shelley jt. Tegemist on imearmsa ning tillukese majamuuseumiga, kus seinast-seina raamaturiiuleid täis toad, pisikene Hispaania treppidele avaneva aknaga magamistuba Keatsile. Viimases pidavat olema säilinud originaalsisustus. Kuigi ühe allika järgi olevat Rooma valitsus lasknud pärast luuletaja surma toa sisu hävitada tuberkuloosi nakkuse leviku vältimiseks. Keatsi ja Shelley muuseumipiletiga sai soodushinnaga ka Goethe (jah, ka Goethe on mingi ajahetke elanud Roomas!) majja. Loomulikult tahtsin ma sealgi ära käia. Seda enam, et sinna vaid 5 minutit jalutada. Tüdrukud olid tänaseks aga kogu sellest kunstist, kultuurist ja ajaloost küllastunud ning suundusid Via del Corsole ehk poodide tänavale.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjr_LmUc0seBUHPFuE7SwD8PEujkDexVzLXl9ZfMOxQI4SpKo3a_ptNP-m9o_18CbE-YL-FsjZq42ZXTKg6jp3FsxUF4da_qXt8FNhQ31A65MFHR-Wq47oTBlSOzatuVl-Tv1_nivr7NgsqKr89zhfH2_S5-0_3Tp9vqGZOQxzlVvm4A7doJKVKxEUIQw/s4603/P1010937.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4603" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjr_LmUc0seBUHPFuE7SwD8PEujkDexVzLXl9ZfMOxQI4SpKo3a_ptNP-m9o_18CbE-YL-FsjZq42ZXTKg6jp3FsxUF4da_qXt8FNhQ31A65MFHR-Wq47oTBlSOzatuVl-Tv1_nivr7NgsqKr89zhfH2_S5-0_3Tp9vqGZOQxzlVvm4A7doJKVKxEUIQw/s320/P1010937.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Samal tänaval teises suunas, Piazza del Popolo väljaku poolses otsas, asuski Goethe maja, mis muuseumina oli siiski täiesti mõttetu, kui ei olda just itaallane või sakslane, sest vaid nendes keeltes oli kogu muuseumi väljapanek. Piazza del Popolo väljakul on ka Leonardo da Vinci muuseum. Mõtlesin siis sinna minna, aga kuna õues sadas vihma, siis räästa all oodates ja muuseumi kohta uurides selgus, et pole mõtet. Roomas on mitu Leonardo da Vinci muuseumi ja see tundus neist kõige lahjem olevat. Tunduvalt parem peaks olema Vatikani lähedal. Seal vihma eest varjul oodates vaatasin hämmastusega, kuidas vihmasaju alates muutusid kõik lehvikumüüjad vihmavarjumüüjateks. Kui loomulikult ja sujuvalt see käis! Nagu nad polekski mitte kunagi midagi muud müünud. Vihm jäi ruttu üle. Äike. Liitusin nüüd samuti tüdrukutega. Leidsime lõpuks ka armsa kohviku, kus hetkeks hinge tõmmata.</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_Iar9OqkTmqBlmDp-UMr0UStHliEPluA9zRtDDK64EGe0d-5gkb8C1ECOgPtv6E1EptrN564JE1uhLA9wQXnzDYvHw27UL0X9ckMd5EGdcBjcGhKGyN4fIA4banH9LdI_5JE09jTUXYCAyPGjJnc1kLqJBl99vv-zWYQVo8_xAjJvJarKSbB_Htc-cQ/s4604/P1010942.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2589" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_Iar9OqkTmqBlmDp-UMr0UStHliEPluA9zRtDDK64EGe0d-5gkb8C1ECOgPtv6E1EptrN564JE1uhLA9wQXnzDYvHw27UL0X9ckMd5EGdcBjcGhKGyN4fIA4banH9LdI_5JE09jTUXYCAyPGjJnc1kLqJBl99vv-zWYQVo8_xAjJvJarKSbB_Htc-cQ/s320/P1010942.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Pärast käisime läbi terve rea poode. Kulus ikka mitu tundi! Tüdrukud ostsid natukene kosmeetikat. Minul oli tänu eile ootamatult hõõruma hakanud rihmikutele (üldse pole tegu uute, sisse käimata, jalanõudega) jalas tossud (need olid nüüd küll esimest korda jalas!), mis ilmselt aga suts väikesed. Jalad valutasid! Seega olin päris rõõmus, kui õhtusöögi aeg hakkas kätte jõudma. Liis ja Emma proovisid leida lauda kuuele Trevi purskkaevu läheduses, kuid see ilmselt ikka liiga populaarne koht ja tundus võimatu. Jalutades nende suunas, jäi aga Hispaania väljaku ja Trevi purskkaevu vahelisel alal meile teele päris armas restoran. Ettekandja oli väga lahke meile valmistama ette laua kuuele. Lauad paiknesid otse tänaval. Poole tänavast võttis enda alla restoran, teist poolt kasutasid autod. Auto mööda sõites võis ennast imetleda tahavaatepeeglist. Täna sõi meie pere pastat. Selle juures oli aga kummaline, et nö värskelt valmistatud pasta polnud eriti hea - tavaline ületas selle maitselt ikka kordades. Kuigi iga inimene eeldaks ju vastupidist!</div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM5Gq0Wv4MFvd3C9oetZfDa-qA_hV1xFk-gnWqUfAL64ZkrRIPRe-R0u8Z5rUYlj1B4mE9PM9vBnqTjPK6lt-ifjfpT7icvNTGfJjRcu_B0IUio-HfWjVrKHC5VrB1ktMG7-BVTrN1I_J6DcKa8vFswuYEphx5vdj_OyVxEBRlXfA7qHupqAbQM6_K_w/s4604/P1010944.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="2590" data-original-width="4604" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM5Gq0Wv4MFvd3C9oetZfDa-qA_hV1xFk-gnWqUfAL64ZkrRIPRe-R0u8Z5rUYlj1B4mE9PM9vBnqTjPK6lt-ifjfpT7icvNTGfJjRcu_B0IUio-HfWjVrKHC5VrB1ktMG7-BVTrN1I_J6DcKa8vFswuYEphx5vdj_OyVxEBRlXfA7qHupqAbQM6_K_w/s320/P1010944.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Õhtusöögi ajal tuli Liisiga jutuks bussipiletite ostmine ning selgus, et ikka saab juhi käest neid osta. Tubakaputkadest pidi ka saama. Ja õhtul enne hotelli jõudmist käisime jällegi meie jäätisekohvikus. Oli teine müüja, kes andis meile proovida jälle hoopis uusi maitseid. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kirss! Selles oli reaalselt 120% kirsse sees! Võtsingi siis valikusse kirsi, punase apelsini ja meloni - suurepärane. Täna võtsime kõik ka juba suurema koguse ehk kolm palli. Eile olime selle kõrval veel tagasihoidlikud kahe palliga. Raha kulutasime Eliisabetiga täna Pantheoni broneeringutele 16 eurot, kirikutes küünaldele 3 eurot, käekotile 40 eurot, Keatsi ja Shelley muuseum 11 eurot, Goethe maja 5, kohvikus 11, õhtusöök 23 ja õhtused jäätised 6 eurot. Kokku 115 eurot.</div><p></p><p></p>Kerti Pellmashttp://www.blogger.com/profile/06645204246065099684noreply@blogger.com0