Saturday, December 8, 2018


IMELINE HIINA!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 30.11.2018.

Hommikul magasime kaua! Uni oli imeline täna öösel. Kristi arvas, et lausa parim seni Hiinas veedetud öödest. Ei tea jah, tuleb välja, et kõige odavamas hotellis (nii odavat rohkem polnud meil ette näha) ja natukene kusehaisuses toas, magasime kõige paremini. Läksime katuseterrassile. Üles jõudes tuli meile Jane vastu ja hüüatas rõõmust särades, et just meid ta ootaski juba ammu ja kohv on valmis ja kas ta tohib valmistada nüüd meie hommikusöögi? Issand, kui tore oleks, kui igal hommikul meie järgnevas elus, keegi niiviisi rõõmustaks paljalt selle üle, et me suvatsesime ärgata ning ta võiks meile hommikusööki valmistada! Jane tegi meile väga maitsvat munaputru. Ja hommikune päike katusel, fantastiline kohv ja hommikusöök ja imeline seltskond ning maailm oligi äkki kõige armsam paik. Meie nautisime sööki. Jane rääkis meile endast. Kui kogu jutt kokku võtta, siis kõige olulisem asi tema elus, on olnud tema onu sõnad, et kui sa ei taha põlluharija olla, siis õpi koolis. Seda Jane tegigi. Õppis ära inglise keele ja hakkas hotelli ning turismifirmat pidama. Kes soovib teda külastada, siis Jane´i leiab Monkey Jane´i hostelist Yangshous.

Teine oluline osa Jane jutust oli see, et kui tahame ratast rentida, peame minema tema sugulase juurde, kes on täpselt tema nägu. Siis saame soodsamalt. Pakkisime oma asjad kokku, jätsime Jane´iga hüvasti ja suundusime kätte juhatatud suunas rattaid otsima. Pidi olema jalutada viis minutit, no meie oskasime kümme jalutada. Aga rattarendi me leidsime. Kas see nüüd just see õige oli, seda ei oska ilmselt keegi öelda. Vaatasime erinevaid rattaid. Kristi proovis mõnedega sõita. Valiku langetasime nende kasuks, millede kohta Kristi arvamus oli positiivsem. Sõbralik meesterahvas monteeris veel kiiresti käepäraseid vahendeid kasutades ühele rattale puuduva rattakorvi ja sõit võis alata. Olime natukene kõhelnud selle ratta rentimise kohta pealt, et kas Hiina hullumeelses liikluses see ikka hea mõte on. Kuid olles nüüd juba pikalt selle liikluses olnud, oleme aru saanud, et jutud Hiina hullumeelsest liiklusest on kõvasti liialdatud. Tegelikult on liiklus siin palju sujuvam, kaasliiklejatega arvestavam (seda ikka kordades!), loogilisem ja mis peamine - aeglasem võrreldes Eestiga. Mitte ühtegi kihutajat pole me siin näinud. Samuti puudub liiklusraev.

Sõitsime väikestelt vanalinna tänavatelt suurele teele. Õnneks on siin parempoolne liiklus (alates 1946) ja tuleb ikka järgida reeglit, et jälgid seda, mis toimub sinu ees ja see, mis on sinust taga pool, on teiste jälgida. Sõit kulges meil mõnusalt! Ja kui head jalgrattad meil olid!!! Ma ei suutnud ära imestada. Sellised spetsiaalsed naiste maastikurattad, kus saad istuda korrektselt sirge seljaga. Kohe ette ruttavalt ütlen, et nautisin iga hetke tänasest rattasõidust ja kui õhtul rattad pidime tagasi viima, oli mul väga kahju. Oleks tahtnud veel sõita! Ma tahan ka endale sellist jalgratast! Hiinas on väga hea ka suurtel teedel (kiirteedel muidugi on ratta ja rolleriga liiklemine keelatud) rattaga liigelda. Kõik autojuhid on harjunud lõputute jalgrataste ja rolleritega ning nende vastu ollakse aupaklikud.

Alguses hakkasime linnast välja sõitma vales suunas, kui sattusime sama tee peale, kust eile tulime bussiga, tundus asi mulle kahtlane, sest see tee viis Guilini. Meie aga oleksime pidanud hoopis teises suunas sõitma. Pidasime kinni ja uurisime kaarti. Kohe pidas kinni üks kohalik rolleril, kes uuris, kas meil oleks abi vaja? Ta ei saanud meist küll aru, et kuhu me minna soovime, aga kuidagi suutis teha meile selgeks, et see tee viib Fulisse. Rohkem polnudki vaja. Fuli asus hetkel meie jaoks valel pool. Seega keerasime ringi ja leidsime õige pea õige tee otsa.

Nii me siis sõitsime siin kusagil keset Hiinat jalgratastel, nautisime imelist ilma (27 kraadi sooja oli) ja päikest ja loomulikult neid võrratuid vaateid meie ümber. Esimese peatuse tegime Draakonite Kogu koopa juures. Lähestikku on kolmed koopad: juba mainitud Draakonite Kogu koobas, Must Koobas ja Uue Vee koobas. Kõik kolm avastati alles 1990ndatel. Veel kümme aastat tagasi võisid huvilised lugeda koobaste kohta järgmist kirjeldust:"Kohalikud näitavad teile nendes jahedates, rõsketes ja mudastes koobastes taskulampidega teed. Külastajad peavad küll pikkadest bambusredelitest üles ronima ja kaljunukkidel turnima, kuid sisseaetud radade ja erksa valgustuse puudumine muudab need koopad teistega võrreldes ka väga eriliseks." Eriliseks või mitte, aga selline käimine neis, on koobastele ilmselt ka saatuslikuks saanud. Nüüd, olles küll juba sama erksalt valgustatud kui Pillirooflöödi koobas Guilinis, on vaatepilt neis sees kahjuks ainult masendust tekitav. Koobaste ilule on väga robustselt lähenetud ja suurem osa sellest hävinenud. Väga kurb!

Sõitsime edasi. Meie soov oli jõuda täna välja Longtani külla ning just selle vanasse ja ajaloolisse ossa. Jälle ekslesime natukene valel teel, natukene sõitsime kiirteel, kus tegelikult ei tohi jalgrattaga sõita ja siis lõpuks saime ka õigele teeotsale. Longtanis olid päris mitmed armsad väikesed pererestoranid tee ääres. Mõtlesime, et kui oleme küla ära vaadanud, siis sööme lõunat ühes neist. Sõites koha poole, kus pidid meie arvates olema need vanad majad, oli tee peal ees putka ja selles valvur, kes keelas meil edasi sõita. Proovisime temast mitte välja teha. Ei õnnestunud: ta oli järjekindel. Siis sõitsime natukene tagasi jõe ääres oleva kaardi juurde. Seal asus sissepääs parki, kus mõned päris külale sarnased majad eksponeeritud, neid sai siis paadist imetleda. Meie soovisime aga päris asja, mitte turistidele mõeldut näha. Paar autotäit vene turiste saabus ka kaarti uurima. Nende käest saime teada, et just selle sama putka juurest lähebki see õige tee ja nemad said seal ringi jalutada ning tutvuda nende vanade majadega ja seeski käia.

Läksime uuesti. Ikka sama tige meesterahvas seal. Eks nad üritavad iga turisti pealt teenida ja suunata nad ikka nendesse kohtadesse, kus saab nende käest raha ka küsida. Läksime siis hoopis sööma. Valisime toreda väikese restorani, kus teenindamas meid ema ja poeg. Koht oli väga tore. Menüüs teod, maod ja palju muud põnevat. Neid me siiski ei proovinud ja tellisime pelmeenid, magus-hapu sealiha (pärast selle söömist tõotasin endale pühalikult, et ma ei iialgi enam Euroopas ega Ameerikas, ei telli magus-hapu sealiha; kuid olen kindel, et seda lubadust ma kaua ei pea) ja õlut. Õlle asemel toodi meile küll millegipärast kohalikku granaatõunaveini. Kuid arvan, et see oligi parem.

Kõht täis üritasime uuesti saada Longtani vanasse külasse. Lootsime, et äkki on see kuri ja õel meesterahvas, oma postilt lahkunud. No ta peab ometi ju vahepeal WC-s ka käima! Kuid asjatult lootsime. Oi, kui tigedaks see tegi! Eriti veel selle teadmise juures, et venelaste grupp oli saanud sinna. Ja, et nad olid vestelnud 120 aastase (vähemalt ta ise oli ennast nii vanaks nimetanud) vanamehega, kes lahkelt oli oma 100 aastast maja neile näidanud. Nendele suutis loa välja rääkida ilmselt nende hiinlasest giid, kes tegi selgeks, et need turistid just seda näha soovivadki.

Natukene nördinult ja solvunult hakkasime tagasi sõitma Yangshuo poole. Teele jäid meile pomelo puud. Üritasime saada ühte pomelot kätte, kuid seal ümber olid nii tigedalt okkalised väädid, et seegi ei õnnestunud meil. Sõitnud natukene maad edasi müüs vanamees tee ääres mangot. Küsisime hinda. Tahtis kole palju saada ühe karbikese eest. Kui juba hakkasime ära sõitma, mõtles vanamees ümber ja lubas meile anda kaks karpi ühe hinna eest. See oli juba normaalsem. Ostsime need ära ja no mango oli loomulikult suurepärane. Yangshuo poole tagasi sõites jäi meile teele veel Ancient Totem Path. Kellel ajaga kitsas käes võib sellest kohast julgelt eemale hoida. Tegemist oli siis muuseumiga, kus tutvustatakse siin aladel iidselt elanud inimeste uskumusi ja kombeid ja eluviise. Kõik, mis siin eksponeeritud, oli plastmass, vaht, värv ja liim. Inimestele olid pandud selga rõvedad tiigrimustrilised kostüümid (see ei seganud kandmast neid neoonroosasid plätusid!), mis pidid siis kujutama tolleaegseid kehakatteid. Kõik nad istusid tülpinud nägudega telefonides!!! ja enamus aega haigutasid.

Vaadata siin tõesti midagi ei olnud. Ainukesed "päris asjad" olid rohked hunnikud pealuid. Mingi looma. Veise ilmselt. Kuid ümbrus oli ilus. Rohkem me peatuseid ei teinud. Sõitsime otse Yangshousse välja. Viisime rattad laenutusse tagasi ja küsisime, mis suunas peame liikuma, et Guilini bussi peale saada. Hakkasime näidatud suunas astuma. Tee pealt poest ostsime bussi kaasa suure pudeli vett (mina olin selle reisi jooksul juba teise veepudeli kaotanud - unustasin lõunasöögikohta) ja kummalegi ühe külma õlle. Paar korda küsisime veel teed, kuid suund oli meil igal juhul õige. Bussijaama jõudes saime kohe bussi peale, mis õige pea ka väljus. Jõime ära oma õlled ning saime nautida veel imelisi vaateid. Guilini bussijaamast võtsime takso. Uurides algul paari takso käest hinda, kes kohe bussijaama ees olid, sooviti ikka utoopilisi summasid meie käest välja pressida. Ütlesime "ei" ja jalutasime edasi. Paarikümne meetri pärast saime tänavalt takso, kes nõus sõidutama meid taksomeetri alusel. Saime taksoga hotelli juurde 100 jüääni asemel 35 jüääniga.

Ja oh, kui hea, oli tulla tagasi meie oma hotelli ja oma tuppa. Hetkeks tekkis täitsa tunne, et oleme koju jõudnud. Käisime pesus ja avasime oma kahe päevase seikluse õnnestumise puhul veini, mis tegelikult pidi ootama meie üli-pikka rongisõitu. Aga noh, ju elame rongisõidu ka ilma selleta üle. Raha kulutasin mina täna järgmiselt: rattarent 30, lõunasöök 31, muuseumid 105, poes 5, bussipilet 25 ja taksosõidule 17 jüääni. Kokku 213 jüääni.

Thursday, December 6, 2018


IMELINE HIINA!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 29.10.2018.

Täna hommikul olime jälle väga vara üleval. Mina olin seitsmest üleval, siis ostsustasin küll veel edasi magada. Venitasin suisa poole üheksani välja. Käisin duśśi all. Ja tegime ise kohvi! Eile otsustasime, et alates tänasest enam kohvi peale raha ei raiska ja teeme seda hommikuti ise! Mitte, et see nüüd siin Hiinas kuidagi eriliselt kallis oleks, kuid meie arvates on proportsioonid väga valesti. Hiinas on kõik väga odav (loomulikult on võimalik kõike ka kallilt osta!). Ja selle kõige odava kõrval tundub meeletult kallis just see kohvi hind. Sama kallis kui Eestis! Kristi otsis oma koti sügavustest välja lahustuva kohvi purgi (jah, see oli tal Eestist kaasas ja jah, me alles nüüd tulime selle peale, et ise kohvi teha) ja tegime kohvi valmis. Eile õhtul poes käies olime isegi ostnud piima, mis kohvi peale valades osutus hoopis jogurtiks. Keeruline oli osta ka: paki peal oleva lehma pildi ja vedela valge sisu järgi olime suhteliselt kindlad, et panime täppi. Aga no ei, poes õigete ostude tegemine hiina keelt oskamata, on juba kõrgem pilotaaž ja seda me igatahes pole veel saavutanud. 

Igas hotelli toas on meil olnud veekeedukann. Lisaks sellele on Hiinas peaaegu absoluutselt igal pool kuumaveekraanid, kust nad ise oma rohelise tee termostesse või topsidesse kuuma vett valavad. Need on igas hotelli fuajees, kõikides ametiasutustes, kõikides avalikes tualettides jne. Seega on igati soodustatud selliste asjade ise tegemine. Kuuma vee vaba ja piiramatu kättesaadavus kuuluks nagu hiinlaste põhiseaduslike õiguste hulka ning kui see võimalus peaks mingil põhjusel mõnel ilusal päeval kaduma, siis tuleb Hiinas revolutsioon! Aga meie läksime oma kohvidega alla hotelli vastuvõttu, palusin sealt natukene piima omale kohvi peale. Ma olen jah, erinevalt Kristist, selline pirtsakas, kes ilma piimata kohvi ei joo. Siis jääb üldse joomata. Maksime hotelli eest ära. Et nad ei hakkaks kartma, et me jalga laseme, sest täna ööseks me siia tagasi ei tule. Hommikusöögiks ostsime võileivad. Sellised suured singi ja praemuna ja muu hea-paremaga. Ning ühes portsjonis oli neid terve taldrikutäis. Võtsime kahe peale ühe taldriku. Kiiresti käisime veel pangaautomaadis raha võtmas. Väikesed seljakotid olime juba eile valmis pakkinud. Ja siis tuligi meie giid ja buss.

Bussiga sõitsime paadimatka alguspunkti - Yuangdisse. Need algused võivad aastalõikes väga erinevad olla. Kui jões veetase madal, siis kuival aastaajal nagu praegu, ei pruugi olla võimalik alustada paadiga kohe Guilinist. Hetkel polnud asi küll selles - meie valisime teadlikult lühema paadisõidu. Jõudes paadisõidu alguspunkti sõime ruttu lõunat. Nii vürtsikat sööki polegi ma siin söönud. See oli ikka nii tuline, et kõike me ei suutnudki alla kugistada. Kõht täis ja suu hõõgumas läksime nende lubatud bambuspaatide peale. No bambusest oli muidugi asi väga kaugel. Tegelikkuses olid paadid plastikust, millele oli antud bambusest tehtud paadi kuju. Kuid loodus meie ümber oli see eest super ilus! Kaljud ja kogu see maastik siin ümberringi on natukene ebareaalne. Li jõgi kulgeb Guilinist allapoole nagu hiina maalilt tõeluseks saanud. Madal jõgi lookleb püstloodis ligi 300-meetriste karstiküngaste vahel. Olime nagu muinasjutus! Ega asjata pole siin "Avatari" filmitud. Mis ju ongi muinasjutt! Li jõge ja kogu maastikku imetledes möödus paadisõit liiga kiiresti. Midagi üle meil aga ei jäänud ja pidime ronima paadist välja. Meie sõitsime tund aega, kuid pikad kruiisid Guilinist alates kestavad umbes 6 tundi.

Li jõe lõigul Guilinist Yuangshuosse on mitmeid vanu ja ajaloolisi ning väga maalilisi linnu. Ühed ilusaimaid neist on Yangdi, Daxu, Xingping ja Dongling. Mõned neist on Hiina mõistes nii pisikesed ja tähtsusetud, et kaardi pealt ei õnnestunud mul neid isegi leida. Edasi läksime väikese lahtise bussi peale, millega sõitsime läbi mitme pisikese küla. Inimesed tegelesid oma igapäevatöödega. Põhiliselt korjasid riisi põllult. Mõned kilomeetrid sõitnud saabusime Xingpingi. See selgus muidugi hiljem. Meie arvasime, et olemegi juba Yuangshous ehk siis meie tänases sihtpunktis. Võtsime rahulikult aja maha, istusime imearmsasse jäätisekohvikusse ja tellisime hiiglaslikud mangokokteilid. Siis hakkasime aga mõtlema. Sellele, et meie tänane giid oli rääkinud meile midagi sellest, et kui tuleme paadi pealt maha, siis läheme väikese kruiisibussi peale ja siis oleme kuskil kohas (ja vot see nimi läkski meil kõrvust mööda nii, et arvasimegi end olevat juba lõpppunktis!) ja siis istume uuesti bussi peale ja sõidame edasi. Jõudsime tagant järele tarkusena järelduseni, et oleks pidanud ikka hoolikamalt kuulama.

Nii tutvustas meile tänast päeva ka hotellis administraator, kelle käest kruiisi ostsime. Et kõigepealt bussiga, siis paadiga, siis veel busssiga ja siis olemegi kohal. Oleksimegi pidanud veel sõitma oma bussiga edasi. Nüüd polnud meil siiski enam midagi teha. Kokkusaamise aja olime mööda lasknud, arvates, et oleme kohal ja tagasi Guilini meie ju ei sõida. Natukene imelik tundus minna ka inimeste käest uurima, et kuulge, kus me asume? Lürpisime rahulikult oma kokteile. Kristi otsis telefonist meile ööbimist Yuangshuosse, siis selguski, et me tegelikult polegi seal, vaid mitmekümne kilomeetri kaugusel. Hotelli broneerisime sellele vaatamata ära, sest me ei suutnud uskuda, kuidas ja millises hotellis on võimalik saada kahene tuba 5 euro eest? Kusjuures pidi olema "kõik hinnas!". Mis kõik seal hinnas veel pidi olema otsustasime ise järgi uurida. Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui sõita edasi liinibussiga Yuangshuosse. Saime kohviku teenindajalt bussijaama suuna ja jalutasime sinnapoole. Kuhugi kiiret meil olnud. Lonkisime.

Teele jäid vanad ja toredad poed. Üldse oli tegemist pisikese ja vana ja väikese linnakesega. Bussijaama leidsime kergelt üles. No mingit bussijaama polnudki! Bussid peatusid tee ääres lihtsalt. Jäädes korraks kõhklevalt seisma esimese bussi juures, küsis piletimüüja kohe, kas sõidame Yuangshuosse? Läksime bussi peale. Sõit võttis umbes tunnikese ja oleksime nagu teist korda täna saabunud Yuangshuosse. Millegi pärast arvas meie kaart, et me peaksime enne jõge bussist maha minema, et kõige otsemat teed hotelli jõuda. Eks me siis nii tegimegi! Sattusime täiesti fantastilistesse kohtadesse kitsastele jõeäärsetele tänavatele, mis viisid kohalike kaldapealsete peenardeni välja, aga hotelli me siit ei leidnud. Lõpuks küsisime ühelt kenalt paarilt. Üllatavalt rääkisid nad head inglise keelt. Nende telefon näitas meie hotelli asukoha teisele poole jõge. Lahkelt pakkusid nad meile, et küsivad jõe ääres puhkavatelt paadimeestelt, kas neist keegi oleks nõus meid üle jõe viima. Oleksime saanud otse õige kohani. Kuid kahjuks polnud keegi neist nõus ja käskisid üle silla minna.

Ega siis polnudki midagi, pidime jalutama tagasi kohta, kus buss meid maha pani ja alustama uuesti orienteerumist hotellini. Nüüd läks juba kiiremini. Ekslema jäime aga imeväikestes tänavates suhteliselt hotelli juures. Neid tänavajuppe ja hargnemisi oli seal kümneid, enamus läksid kellegi sisehoovi. Lõpuks küsisime ühest teisest hotellist. Seal töötav noormees võttis meid käekõrvale ja juhatas kohale. Meie imehotellis polnud kedagi. Ootasime, hüüdsime, jalutasime hotelli läbi. Ei leidnud mitte kedagi. Mingi aja pärast tuli siiski reibas ja väga head inglise keelt rääkiv daam, nimega Jane, kes pakkus meile erinevaid tube. Valisime ühe juba välja, aga siis avastasin, et ühe voodi peale oli tulnud alla suur osa laes olevast krohvist. Võtsime siiski teise toa. Tuba oli täiesti normaalne. WC ja duśśiruum oli olemas. Erilise puhtusega just ei hiilanud. Nurgas seisis pott kuivanud lillega. Ilmselgelt oli viimastel aegadel kasutatud seda tuhatoosina.

Uurisime, mida tähendab see "kõik hinnas"? Selgus, et lisaks toale on meil selle viie eurose hinna sees veel õhtu- ja hommikusöögid, tervitusnapsud ning suurepärane katuseterrass ja baar. Seda soovisime muidugi nautida. Ronisime kohe sinna katusele. Jäin lähemalt uurima letil seisvaid hiiglama suuri kraaniga pudeleid, kus mingid joogid sees. Rivis viimaseni jõudes pidin kreepsu saama: selles oli igavene hunnik madusid sees! No õnneks küll mitte elusaid. See oligi üks valik tervitusnapsudest. Valisin närvide rahustuseks siiski mingite marjadega segu. Ilma madudeta. Kuid Jane´i sõnul pidavat just selles madudega joogis peituma hiinlaste pikaealisuse saladus. Kõik hiinlased pidid jooma madude peal laagerdunud piiritust ja elama saja aastaseks. Imetlesime katusel imelist päikeseloojangut. Kui ronisin terrassi ääres olevale trepile, et mõned eriti head fotod teha, hakkas Jane´i abiline närviliselt kisama. Ilmselt kujutas ta ette, kuidas saamatu turist katuselt alla lendab ja tema süüdi jääb. Jätsin vist siiski piisavalt osava turisti mulje, sest suhteliselt varsti rahunes naisterahvas maha ja kinnitas ainult, et rohkem kõrgemale ei tohi ma küll minna. Kell seitse oli õhtusöök. Jane tegi ise süüa. Ta oli meid ette hoiatanud, et täna on taimetoit, kuna tal on peale meie toita veel paar taimetoitlast. Meile sobis igasugune söök!

Paar taimetoitlast osutusid kenaks paariks Argentiinast, kes Hiinas veetnud juba kaks kuud ja üle-üldse olnud reisil pikalt. Juulis veetsid nad mõned päevad näiteks ka Eestis, kus neile väga meeldis. Siis oli siin veel pikemalt peatumas hüperaktiivne vene noormees Kirill, kellega saime rääkida vene keeles. Vestlesime, uurisime üksteise plaane järgnevateks päevadeks ja muidugi sõime. See söök oli täiesti fantastiline!!! Pärast sööki läksime meie linna peale. Liikudes neid pisikesi tänavaid pidi linna südame poole jõudsime hetke pärast välja elust kihavale jalakäijate tänavale. Ja vot see oli nüüd siin see kõigi turistide õnn, aga meie õudusunenägu. Seda kulda ja sära ja lärmi ja pling-plingi oli siin kordades üleliia. Kaua me vastu ei pidanud. Soovisime oma vaiksele kõrvalisele tänavale ja hotelli tagasi. Natukene lugesime ja varsti juba magasime.

Raha kulus mul täna järgmiselt: hommikused võileivad 12, Guilini hotell 237 viieks ööks, hotell Yuangshuos 23, mangokokteil 30, bussipilet 10, lõunasöök 15 ja hotellis ostetud õlu 15 jüääni. Kokku 342 jüääni.

Tuesday, December 4, 2018


IMELINE HIINA!

KÜMNES PÄEV - 28.10.2018.

Täna hommikul magasime kaua - lausa poole üheksani. Meie aknata tuba loomulikult aitas sellele igati kaasa. Täna soovisime me sõita vaatama ühte siin piirkonnas nii tavalist asja nagu koobast. Olime valinud välja Ludi Yani (Pillirooflöödi) koopa. Koopa nimi tuleb sellest, et kohalikud elanikud sulgesid koopa sissepääsu kunagi kõikjal koopa ümbruses kasvava pillirooga, mida tavaliselt kasutati flöötide tegemiseks. See asub Guilinis linna servas ja linnaliinibussiga saab sinna ilusasti sõita. Saime administraatori käest juhised bussipeatuse leidmiseks ja bussinumbri. Minu kümme aastat vanas raamatus oli täitsa adekvaatne info - selle ajaga oli nimetatud koopasse jäänud käima kahe bussi asemele siiski vaid üks. Teele jäävast KFC-st ostsime kohvid kaasa. Bussipeatuse leidsime samuti kenasti üles. Sõit oli päris pikk ning buss ilmselt pühapäevase päeva puhul suhteliselt ülerahvastatud. Nii mitmedki perekonnad sõitsidki meiega ühte peatusesse ehk siis imetlema koobast. Bussipilet maksis kusjuures ainult 2 jüääni ehk 25 euro senti! Seega, on see 10 korda odavam kui Tallinnas bussist ostes. 

Midagi erilist ma sellest koopast ei oodanud. Tegelikult olen ju käinud oma elu jooksul nii mõneski koopas. Alles eelmisel aastal roomasime Põhja-Tais kiivri ja pealambiga kottpimedates koobastes ringi. Pillirooflöödi koopast olin näinud sõbranna tehtud pilti, mis oli tõesti väga ilus. Aga läksin jälle oma eelarvamuste õnge, et kindlasti on seal tehtud selline Hiina tilu-lilu turistidele vaatamiseks ja tegelikult on ilus looduslik koobas ära rikutud. Seega ei oodanud ma väga midagi. Ostsime piletid. Poole hinnaga ei saanud ehk meie üliõpilaspileteid ei arvestatud. Natukene pidime ootama, siis lubatigi meid koobastesse sisse. Ja see, mida me seal sees nägime, oli täiesti vapustav! Ma olin lummatud. Esiteks see meeletu mastaapsus. Nii suuri koopaid polnud ma varem mitte kunagi näinud. Jah, no loomulikult oli koobas valgustatud värviliste lampidega jne, aga see oli ilus. Ja tõi väga hästi esile koopa sügavuse, stalaktiidide ja stalagmiitide vormid ja imelised struktuurid, mis muidu oleksid ilmselt jäänud tähele panemata üldse.

Pillirooflöödi koopas on üle 10 meetri kõrgused tunnelid ja suured saalid, mis kulgevad 500 meetri ulatuses läbi Guangmingi mäe. Jaapanlaste sissetungi ajal 1940. aastal kasutasid Guilini elanikud Ludi Yani koobast varjupaigana. Ludi Yani vanus küündib arvatavalt 180 miljoni aasta tagusesse aega. Jalutasime ja imetlesime neid võrratuid kujutisi. Koobast on nimetatud Loodusliku Kunsti Paleeks ja seda nime õigustab ta igal juhul. Rahvast ei olnud, vaatamata pühapäevale, väga palju. Saime rahulikult ja aeglaselt ringi vaadata. Käisime kõik nurgatagused ja koopasopid läbi. Häirisid ainult tihti kõige ilusama vaate ette seatud natukene tobedad valgustatud sildid. A la hoiatustega, et ära astu vette, ära kuku alla, ära löö pead ära, jälgi oma rahakotti, ära tee lärmi, ära puutu, ära puutu lampi, elektrilöögi oht jne-jne. Neil on vist iga vaatamisväärsuse ja muuseumi juures eraldi osakond, kes päevast-päevast uusi ja põnevaid hoiatusi välja mõtlevad.

Koopast väljudes jalutasime natukene järvel. Paar kalameest nautis pühapäevast päeva. Õues oli mõnus ja palav. Kõik oli siin kuidagi rahulik ja lõõgastav ja zen. Üldsegi pole me kohanud siin seda meeletut elutempot ja kiirust, mida ikka Hiina kohta räägitakse. Vastupidi, kõik on kuidagi äärmiselt aeglane ja kulgeb justkui teises ajas. Inimesed võtavad kõike rahulikult, aga samas äärmiselt läbimõeldult. Asja eest, teist taga, ei tormata niisama ringi. Ikka tasa ja targu! Enne mõeldakse, siis kaalutakse, siis arutatakse naabritega ja siis alustatakse otsast peale ja alles siis tehakse mingi otsus. Või siis ei tehta üldse, aga ka see on otsus. Lonkisime vaikselt bussi peale. Ühe puu alt avastasime laisa ahvi. Bussiga sõitsime kesklinna tagasi ja äkki avastasime, et me oleme kohutavalt näljased. Ette jäi Burger King. Ning me tõesti olime vist KOHUTAVALT näljased, sest nii uskumatu, kui see nüüd ka tundub, me astusime sisse ja sõime seal korralikud eined! Ja oli hea.

Me oleme siin Hiinas nii palju liikunud ja jala käinud, Kristil on sammulugeja, mis väidab, et lausa on päevasid, kus oleme käinud üle 30 000 sammu. Söögi peale samas väga ei mõtle, sest kogu aeg on nii huvitav ja tahaks nii palju näha ja jõuda. Ilmselt oleme natukene õhemaks jäänud mõlemad. Aga nüüd avastasin mina, et tunni aja pärast olin ma sama näljane, kui enne söömist. Suundusime aga vaatama Kuu ja Päikese pagoode. Pagoodid on siis mitmekorruselised (mida rohkem korruseid, seda uhkem!) ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujulised templid. Pagoodid on alguse saanud Indiast, kuid on väga levinud ka Hiinas ning teisteski Kagu-Aasia maades. Ostsime piletid, ei saanud jälle sooduspileteid, ja saime üle ilusa sillakese pagoodide juurde. Need asusid keset järve väikesel saarekesel.

Kaksikpagoodid on omavahel ühendatud maa-aluse (õigemini veealuse) tunneliga. Kunagi Mingi dünastia aegse vallikraavi osaks olnud järvede kaldad on tänaseks ilusasti sillutatud. Järvel kulgeb ilus kaarsillana paistev jalutustee. Pagoodid on 40 meetri kõrgused, kuid erinevate korruste arvuga, millest saab siis ilmselt järeldada, et korrused peavad olema erineva kõrgusega. Ronisime esimesena Päikese pagoodi. Mis mulle kõige rohkem meeldisid, olid akna- ja ukseluukidele maalitud stseenid Hiina mütoloogiast ja ajaloost, igapäevaelust ning maalilised Hiina maastikud. Päikese pagood oli puidust ning punakas-pruuniks värvitud. Istusime seal üleval lahtisel rõdul ja imetlesime ümberringi vaadet. Kuu pagood oli kuldseks maalitud metallist. Naljakas, ma oleksin ise teinud küll Päikese pagoodi kuldseks!

Jalutasime mööda ka Elevandilondi kalju juurest. See on siis selline auguga kalju Li jõe kaldal, kus suur kivimürakas näeb välja nagu londi vette pistnud ja joov elevant. Midagi rohkem seal väga vaadata ei olnud. Hiinlased on sellist looduslikku objekti igati osavalt ära kasutanud ning sellest turismiobjekti teinud. Meie ennast aga ahvatleda ei lasknud ja raha kalju vaatamise eest ei maksnud. Jalutasime nüüd hotelli tagasi. Pesime pesu. Siin hotellis oli olemas isegi eraldi pesukuivatusruum, kus pandi ööseks suured puhurid tööle. Külm siin ei ole, isegi väga palav, aga pesu ikka ei kuiva tohutu niiskuse tõttu, mis ruumidesse tekib. Chongqingis kuivatasime konditsioneeri ette riputades pesu. Nüüd siis täitsa luksus! Natukene puhkasime. Siis läksime uuesti linna peale. Soovisime ööturule minna. See muidugi ei olnud päris selline asi, mida mina ööturuna ette kujutasin. Tavaliselt on Aasia selliste turgude korraldus selline, et pimedaks mineku ajaks tulevadki kaupmehed oma kärudega kohale, panevad letid üles ja hakkavad kauplema. Enamuses neist on toidumüüjad ja kohalikud tulevadki kõige tihedamini just tänavale õhtust sööma.

Aasias on väljas söömine kohati sama odav, kui osta toiduaineid poest ja ise kodus süüa teha, siis tihti kaobki ära mõte ise toitu valmistada. Inimesed tulevad enne magama minemist tänavale, tunnevad ennast mõnusalt, pidžaamad seljas ja sussid jalad. Üldse olen siin tähele pannud, et hiinlased armastavad käia tänaval sussidega. Mina muidugi ei kujuta seda ette, et käin suhteliselt rõvedalt mustal tänaval sussidega ja siis tatsan nendega oma elamises ringi. Äkki on neil eraldi tänaval käimise sussid? Guilinis kujutas ööturg endast aga lihtsalt paari kõrvuti asetsevat kaubandustänavat, mis siis kauplesid oma müüdava kraamiga täpselt samamoodi edasi nagu päevalgi. Lihtsalt nüüd oli pime õues. Pimedaks läheb siin aga päris vara - umbes kella kuue ajal.

Leidsime turult ka pärlimüüjaid. Hiinas on väga levinud pärlite kasvatamine ja sellest tulenevalt loomulikult ka nende müümine. Jäime neid silmitsema. Tõesti olid ilusad! Eriti meeldisid mulle mustad jõepärlid. Imetlesin just ühte sellist väikest musta pärli hõbeketi otsas. Küsisin hinda. Müüja soovis selle eest saada 120 jüääni, mis pole sugugi kallis. Ei raatsinud aga ikkagi osta. Mingit otsest vajadust ju polnud. Lihtsalt ilus oli! Müüja aga tahtis iga hinna eest mulle müüa midagi. Käis peale, et ma ütleks oma hinna. Mõtlesin, et ütlengi sellise utoopilise hinna, millega ta nagunii nõus pole - 70 jüääni. No ega ei olnudki nõus loomulikult. Jalutasime edasi. Kuid hetke pärast hüüdis naisterahvas meid tagasi ja arvas, et ta on nõus ikkagi müüma selle ehte minu soovitud hinna eest. No ja nii ma siis pidingi selle ära ostma! Kuna minu pesamunal Eliisabetil tulemas varsti sünnipäev, siis läks vähemalt asja ette.

Enne hotelli minekut käisime läbi toidupoest. Kristi oli seal päeval käies näinud kohalikku veini müügil millel parasjagu soodushind. Mingi nädalapakkumine. Nüüd läksime ja ostsime selle veini ära. Oli tõesti odav - 30 jüääni pudel. Laenasime vastuvõtust korgitseri ja klaasid. Vein ei osutunud üldse halvaks. Pigem oli väga hea. Kuna tänasega see sooduspakkumine pidi lõppema, siis jäime mõtlema, et äkki peaks minema ostma veel ühe pudeli, mõeldes mõne päeva pärast ees ootavale 17 tunnisele rongisõidule. Kuna mina väga tubli ja agara inimesena olin juba korralikult pidžaamas ja jõudnud ka koti põhjast leitud Tallinnast kaasa ostetud maski endale näole määrida, pidi poodi minema Kristi. Õnneks oli pood tõesti väga lähedal otse hotelli vastas üle tee.

Pakkisime natukene asju ringi. Homme sõidame me Li jõekruiisiga siis Yangshousse. Jääme ööseks sinna ja ülehomme oli meil plaan sõita seal ümbruses natukene väikestes külades jalgratastega ringi. Otsustasime, et siin, Guilinis, me hotellituba ära ei anna. Enamus asju ja suured seljakotid jätame siia. Ning pealegi oli öö meie toas nii odav, et see raha ei tasu ära kõigi asjade kokku pakkimist ning pakihoidu viimist ja pärast siis jälle lahti pakkimist. Ja samuti oli argumendiks see, et soovisime saada pärast tagasi just seda sama tuba, aga seda poleks keegi suutnud meile garanteerida ja nii oli kindlam jätta asi nii nagu oli.

Raha kulutasin täna hommikune kohv 24 jüääni, bussisõit 4 jüääni, koobas 90 jüääni, Burger King 19 jüääni, jõekruiis 190 jüääni, veinid ja poes 49 jüääni. Kokku 376 jüääni.

Sunday, December 2, 2018


IMELINE HIINA!

ÜHEKSAS PÄEV - 27.10.2018.

Äratus 6.30. Kõrvatroppidega magasin jälle kui kott. Pakkisin need kotti kaasa endale. Hommikusöögi asemel saime kaasa toidupakikesed. Tänavalt võtsime takso ja sõitsime rongijaama. Ei teagi mitmendasse Chongqingis. Segamini nad juba mul. Hotellis ei olnud meile veel tulnud kinnitust ostetud piletite kohta. Soovisime rongijaamas vaadata enne uute ostmist veel üle, kuid selgus, et piletikassa on rongijaama ees hoovi peal, mitte hoones sees nagu tavaliselt. Nii et, ei mingit internetti! Näitasime piletimüüjale broneeringunumbrit. Selle järgi ta meie pileteid ei leidnud. Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui osta uued piletid, sest otse loomulikult olime me otsustanud kindlat sõita just selle rongiga Guilini ja loota selle peale, et jaamas sees on internet ja me saame netiostu tühistada. Aga võta näpust - just selles rongijaamas ei olnud internetti!

Küll aga otsiti läbi väljuhääldi kahte inimest, kes ostnud piletid Guilini ning paluti neil pöörduda tagasi piletikassasse. Järelikult on siiski igas rongijaamas vähemalt üks head inglise keelt kõnelev ametiisik. Sest siin kõlas väga hea inglise keel. Kristi käis siis infos näitamas meie uusi pileteid, et kas on neist jutt, ühtlasi palus infotöötajal meie varasema broneeringu, numbriga see ja see, tühistada või paluda seda teha piletikassal. Infotöötajal polnud aga aimugi, mis kutsungit me silmas peame. Samas polnud me just väga optimistlikud infotöötajate taiplikkuse osas. Lõime käega! Kui olekski läinud topelt meil need piletid, oleks kahju kummalegi olnud umbes 30 eurot. Arvasime, et see meid veel ei tapa. Rongi saanud, sõime ära oma hotellist kaasa saadud hommikusöögi. Banaan, saiake ja väike mahlapakike. Sõit lõuna poole Guilini oli selline lühikene ots: viis tühist tunnikest.

Nautisime imelisi vaateid maastikule. Riisipõllud, mäed ja teepõõsad. Imeilus! Olime planeerinud teadlikult mõned sõidud just päevasele  valgele ajale, mis nii väga pikad ei olnud, et saaksime natukene rohkem ka Hiina loodust ja maastikke imetleda. Tõesti, oli mida imetleda! Kuigi umbes pool ajast sõitsime tunnelites. Natukene enne kahte jõudsime Guilini. Meil ei olnud Guilini hotelli kohta välja prinditud hiina keelset broneeringut, kuna olime Pekingis olles ju muutnud hotelli odavama vastu. Saime telefonist näidata ainult inglise keelset aadressi. Meie jaoks tundub tõesti uskumatu, et enamus hiinlasi ei suuda isegi lugeda ladina keelsetes tähtedes aadressi välja. Meie ju vene keelt valdame. Kuid meie oleme ka väike rahvas. Me ei suuda ilmselt kunagi lõpuni mõista suurrahvaste hingeelu. On ikka hiiglaslik vahe kas 1,3 miljonit või 1,6 miljardit!

Olles näidanud juba umbes neljale-viiele taksojuhile aadressi ja saanud vastuseks ainult mõistmatu pearaputuse tuli lõpuks üks rongi pealt tulnud noormees ja küsis ilusas inglise keeles, et kuhu me soovime sõita? Näitasime talle aadressi ning noormees edastas selle hiina keeles ühele taksojuhile. Ronisime autosse ja sõit võis alata. Kuigi nimetatud hotelli otsisime ikka tükk aega. Taksojuht käis küsimas ühes teises ja uhkemas hotellis. Sõitsime õigel tänavalõigul ikka jupp aega ringi, kuni mulle lõpuks hotelli silt silma hakkas. Hotelli ümbruse kangialune oli väga räpane, kuid hotell ise hämmastavalt puhas, meeldiv ja mõnus. Ning parimat inglise keelt kohtasime siin kogu oma reisi jooksul. Hotelli administraator rääkis soravat ja perfektset inglise keelt. Meiega ei andnud võrreldagi! Guilini hotellis oli meil parim internetiühendus siiani ja kohe kergenduseks selgus, et meie rongipiletite broneering oli tühistatud automaatselt, kui kassast ostsime samadele nimedele uued piletid. Vot see on e-riik!!! Hiina on meist ikka kaugele ette jõudnud. 

Meie tuba oli ilma aknata. Sellepärast saimegi selle nii odavalt kätte. Maksumus viieks ööks oli  kahe peale ainult 475 jüääni (ühele inimesele 5 ööd oli 29 eurot ehk 6 eurot öö!) võrreldes esimese broneeringu 1500-ga. Tegime aga teadlikult sellise valiku (broneerimisel oli kohe hoiatusena kirjas, et aknata tuba!), seega kõik igati aus, kuna hotellitoas veedame üldiselt minimaalselt aega. Tuba ise oli aga superluks! Sussid, hambaharjad ja kõik muu selline pudru-mudru oli isegi olemas. Ja ma naudin alati seda just pesumajast tulnud lumivalget, peaaegu nagu tärgeldatud, hotelli voodipesu. Ühesõnaga, olime oma hotelli valikuga äärmiselt rahul, vahetasime pikad teksad seelikute, botased rihmikute vastu, sest õues oli 27 kraadi sooja ja läksime välja sööma. Esimesse kenasse kohta hotelli kõrvale. Ning esimese asjana selles fantastilises soojas ilmas tellisime kumbki klaasi veini. Oi, kuidas mulle meeldib ikka soojus! Kui enamus inimesi juba ohkab ja kurdab 27 kraadi juures kohutava palavuse üle, siis minu jaoks on see alles temperatuur, millest alates ma hakkan ennast hästi tundma. Ning olen nõus isegi kampsuni seljast ja salli kaelast võtma.

Väga euroopaliku söögikoha olime valinud endale. Mitte küll söögi poolest. Pakuti ikka väga head hiina toitu. Aga interjööri ja hindade poolest. Kui Pekingis meie restoranis maksime kahe peale keskmiselt 25 jüääni söögi eest, siis nüüd maksime 70. Jalutasime linna peale. Esimese asjana sattusime kohe hotelli lähedal olevasse jõeäärsesse parki. Guilinis on mitu jõge, mis läbi linnasüdame voolavad. Kõige suurem ja tuntum on muidugi Li jõgi, millel tehakse palju kruiise imetlemaks Guilini võrratut maastikku. Ning see on just põhjuseks, miks turistid viimasel ajal on avastanud selle piirkonna. Veel paarkümmed aastat tagasi oli tegemist väga vaikse ja ääremaise kohaga. Suur süüdlane selles on aga film "Avatar", mis on filmitud Guilini ümbruses ning mille vaadetele ja tegevuspaikadele on inspiratsiooniks olnud just siinne äärmiselt omapärane ja haruldane karstimaastik.

Ulatuslikel Edela-Hiina aladel leidub imelisi ning kütkestavaid erinevaid murenenud lubjakivimoodustusi. Hiinas on lubjakivi tekkinud eelajaloolistest kivistunud merepõhjasetetest, mis maapinna kerkimisega paljastunud. Leeliseline lubjakivi erodeerub seejärel looduslike happevihmade toimel. Maapinnal annab see tulemuseks mida iganes alates tihedatest mõne meetri kõrguste sammastega "kivimetsadest" kuni hiiglaslike koonusekujuliste küngasteni Guizhous ja kenade sihvakate tornideni Guilini ümbruses. Maa alla uuristavad aga nõrguv vesi ja salajõed nende veidra kujuga kaljumoodustiste keskele omavahel ühendatud fantastilisi koopaid. Ning kõike seda me tulimegi Guilini imetlema ja oma silmaga kaema! Alustasime linnast. Jalutades läbi pargi ja linna jõudsime välja vanalinna linnamüüri juurde. Siin olid imeilusasti korda tehtud vanad majad, palju turiste ja nänni. Jättis meile küll väga armsa, aga samas liiga steriilse mulje, võrreldes näiteks Xiani turgudega või Chongqingi südalinnaga. Puudu jäi ehedusest. Ja parkidesse armastavad nad kuhjata igasugu tilu-lilu, tulesid ja sära ja värvilisi valgusskulptuure. Kui pimedas neid vaadata on isegi enam-vähem, siis päevavalgel on üpris kole.

Liikusime, otsides väiksemaid ja vaiksemaid tänavaid, hotelli suunas tagasi. Ning siit leidsime juba meile sobilikuma kohalike turu- ja elurajooni, kus tundsime ennast palju kodusemalt ja mõnusamalt. Imelik küll, meid vaadates, me kohe üldse mitte ei sobinud siia. Eriti Kristi, pikk ja sihvakas, blondide pikkade juustega. Mis selle juures muidugi hea oli: kui mina jälle kuskile filmima või pildistama jäin ja Kristi edasi jalutas, siis leidsin ta alati kerge vaevaga üles. Ta paistis ikka väga silma oma heleda peaga. Tegelikult olime hoopis nagu kaks valget varest! Sellele vaatamata tundsime meie ennast ülihästi. Kui välja arvata see fakt, et tulenevalt meie välimusest, soovisid paljud kohalikud meiega koos ennast pildistada. Kui see liiga tihedaks läks, muutus natukene tüütuks, aga üldjuhul olime ikka sõbralikud. Tagasihoidlikumad ja aremad ei julgenud muidugi paluda lasta ennast koos meiega pildistada. Nemad sättisid ennast vaikselt meie lähedusse ja tegid mõned klõpsud salaja. Kuid nad ei jätnud midagi juhuse hooleks: minnes natukene eemale kontrolliti üle, kas foto õnnestus, kui ei, siis tuldi uuele katsele. Eriti panin sellist käitumist rongijaamades tähele.

Kogemata kombel juhtusime sisse astuma ka paari rõivapoodi. See ilmselt oli viga, sest seal müüdi nii ilusaid ja odavaid riideid, et ilma nendeta me ei suutnud sealt poest väljuda! Pean küll ütlema, et suur osa nendest oli lastele. Nii Kristil kui minul. Mulle väga meeldib osade hiinlaste riietumisstiil. Selline stiilne, väljapeetud ja äärmiselt minimalistlik. No ja siis on see teine osa, mis mulle kohe üldse peale ei lähe. Oleme jälginud siin teksaste moodi. See on ikka seinast seina! Väga popid on siin on näiteks alt laienevad meeletult koledad teksad. Suur mood on ka viigitud teksad. Seda stiili armastavad eelkõige meesterahvad. Meesterahvastest hiinlaste moeeelistused on meis nii mõnigi kord hämmastust ja isegi väikest võõristust tekitanud. Üks nende suuri lemmikuid on naiste sokid ja põlvikud. Need nailonist ja igasugu värvilised ja mustrilised. Seetõttu süüdistasimegi järgmisel päeval Kristi kuivatusruumi riputatud sokkide (nailonist, valged, mustriga, isegi pits oli ääres!) kadumises just mõnda kohalikku moeteadlikku meesterahvast. Sokid tulid siiski ülejärgmisel päeval välja ja meie süüdistused olid alusetud.

Astusime sisse paari turismibüroosse. Soovisime saada kruiisi Li jõele. Kuid meie soovid erinesid jälle tavaliste turistide omadest selle poolest, et me ei soovinud tulla tagasi. Kõige tavalisem kruiis Li jõel on selline, et sõidad laevaga (neid saab valida erinevaid) Yuangshuosse ja sealt bussiga tagasi. Meie ei soovinud aga kohe tagasi tulla. Tahtsime saada ainult Yangshuosse ning jääda paariks päevaks sinna. Sellist viisi pakuti ainult ebamõistliku hinnaga. Otsustasime uurida hotellist. Seega homme me veel ei sõida. Ostsime oma traditsioonilise pomelo õhtusöögiks, mingit suuremat sööki meile ei mahtunud ja jalutasime hotelli juurde tagasi. Märkamatult olime veetnud linna peal üle viie tunni. Hotelli jõudes küsisime vastuvõtus jõekruiiside kohta ning siit saime enam-vähem normaalse hinnaga täpselt sellise nagu soovisime. Tellisime selle ülehomseks. Tundus, et homme vajasime veel rahulikumat päeva Guilinis, et nautida oma lukshotelli.

Saime postitada hotelli vastuvõtust ka oma postkaardid Eestisse. Olime need juba valmis kirjutanud Chongqingis, kuid seal ei leidnud postkasti. Siit ostsime veel lisaks kaarte imeliste Guilini vaadetega. Odavamad olid ka võrreldes Ciqi Kouga, kus eelmised ostsime. Isegi marke müüdi. Raha kulus täna rongipiletile 280 jüääni, takso rongijaama ja hotelli kokku 40, lõunasöök koos veiniga 35 jüääni, pomelo õhtusöögiks 8 ja postkaarid ning margid kokku 24 jüääni. Päev kokku 387 jüääni ühe inimese kohta. Riietele kulunud raha ma siia ei arvestanud, sest see otseselt reisikulude hulka ei liigitu. Väga vabalt oleks saanud ilma selleta!