Monday, February 17, 2020

INDONEESIA!

KAHEKSAS PÄEV - 22.12.2019.

Pärast magamata ööd ja meeletult rasket matka magasin täna öösel kui lapsuke. Kella kaheksaks olin välja puhanud. Sõime oma hotelli katusel viimase hommikusöögi Lombokil. Täna ootas meid ees sõit Balile. Lombok on oma suuruselt võrdne Bali saarega. Kauem me aga siin aega veeta ei plaaninud. Rinjani mäe otsast oli pool saart meil nagunii peo peal. Mis oli isegi hämmastav! Rinjani mägi on peaaegu keset saart, natukene lähemal põhjarannikule ning sealt mäe otsast avanes imeline vaade kauguses sinetavale ookeanile. Peab ütlema, et tegemist tõesti kõrge mäega, kui silm nii kaugele ulatub. Lombokil on ka palju kenasid randasid, kuid meie oleme lihtsalt äärmiselt kehvad ranna-inimesed. Rannas vedelemine ei tule meil kohe üldse välja! Seega otsustasime piirduda Lomboki saarel vaid kolme päevaga. Kell 9.00 oli meie autojuht kohal ja valmis meid peale võtma. Olen siin olnud isegi natukene hämmeldunud indoneeslaste uskumatu täpsuse suhtes kellaaegadest kinni pidamisel. See tavaliselt pole Aasias levinud voorus.

Tassisime oma seljakotid autosse, maksime hotellile veel viimased rahad ja istusime autosse. Sõit Bangsali kestis umbes kaks tundi. Selle ajaga saime imetleda saare erinevaid vaateid ja maastikku. Tulles sadas mäletatavasti paduvihma! Kui Rinjani mäe juures olime olnud suhteliselt metsases ja lopsakas alas, siis ranniku poole läks maastik järjest kuivemaks ja loodus kasinamaks. Umbes poole teeni Bangsali olid teeääred ääristatud riisipõldudega. Tasapidi asendusid need kuiva ja viljatu maastikuga. Puudeks vaid mõned üksikud palmid ning põõsad. Prügimäed olid peidetud palmilehtedest punutud tarade taha. Lombokil oli turiste mõnusalt vähe. Meie jaoks oli see muidugi hea - mida vähem turiste, seda rõõmsamad meie! Kuid nagu igal asjal on oma head ja halvad küljed, siis halvaks saab lugeda selle, et kuna turiste vähe, siis kohalikud pole väga pingutanud saare puhtuse nimel. Nagu Penidal meid aidanud autojuhtki ütles, siis kohalikele prügi kokku korjamise ainukese argumendina, mõjub rõhumine turistidele. Alles siis, kui hakkab ähvardama oht, et turistid enam ei tule, viitsitakse prügi kokku korjata ja silma alt ära peita.

Senarus olime imestanud juba esimesel päeval Eveliniga jalutamas käies nii paljude katkiste majade üle. Majad olid katkised, osad lausa varisenud, mõnedest alles vaid kivihunnikud. Imestasime, et miks nende majad nii lagunenud on? Kuni saime teada, et 2018. aastal oli siin päris tugev maavärin, mis lõhkuski suure osa linnakesest. Tugev maavärin peletas eemale ka mäkke ronivad turistid ning nagu varem mainisin on Rinjani vulkaani päris tipp siiani suletud. Ja meie giid käis meiega eile esimest korda pärast maavärinat kraatril. Tema sõnul on alles sügisest hakanud turistid tagasi tulema siia piirkonda.

Bangsalis jõudsime kenasti 11.00 väljuvale paadile. Erinevalt Lombokile saabumisest läks nüüd meie sõit küll otse Bali saarele ja võttis aega kõigest 1,5 tundi. Meie esimene sihtpunkt Balil oli Amed. Sadamas võtsid meid juba vastu teistsugused kohalikud. Üksteise võidu ja järjekindlalt üritati meile pakkuda küll hotelle, küll vaatamisväärsusi, küll transporti jne. Olime, nagu ikka, vaadanud suhteliselt sadama lähedusse valmis ühe võimaliku hotelli. Jalutasime sinna, et see üle vaadata. Hotell oli isegi täiesti normaalne. Kuid jäime mõtlema, et koht pole siiski parim. Sadam oli pisikesest Amed´i linnakesest kõvasti eemal ja seega peaks me iga liigutuse pärast, mis soovime teha, rentima rollerid.

Loobusime sellest hotellist! Nüüd otsisime küll takso - üks neist samadest taksojuhtidest, kes sadamas oli alguses kole tüütu olnud, viis meid viis kilomeetrit edasi, Amedi südamesse. Lõpuks sobis meile imelise vaatega (riisipõllud!) hotell vahetult Amed´i keskusest teisele poole. Hotelli pidaja oli tore naisterahvas, kes pidi olema küll hotelli omanik, aga allahindlust mulle käis ikka kooskõlastamas abikaasaga. Hotell oli täitsa tore. Minu tuba sellel korral II korrusel. Seega ka vaade parem. Täna valisin ilma konditsioneerita toa selle odavama hinna tõttu. Hinnavahe oli siiski väga väike. Viisime asjad tuppa, imetlesime natukene rõdult avanevaid vaateid ja siis uurisime hotelli omanikult veidi ümberkaudsete vaatamisväärsuste kohta.

Läksime lõunat sööma. Olime otsustanud, et me täna rollereid ei rendi, vaid puhkame eilsest raskest päevast. Kuid tegelikult polnud meil häda midagi! Isegi lihased ei andnud üllatavalt tunda pärast sellist üliinimlikku pingutust. Lõunasöögi ajal otsustasimegi aga juba sujuvalt ringi. Kuna täna pühapäev ja Simmo tööst vaba, siis arvasime ikkagi, et meil on mõistlik tänane päev ära kasutada. Kõht täis, jalutasime hotelli tagasi ja saime sealt rollerid. Suundusime Bangli külakesse. Tundsin ennast rolleri seljas aina kindlamalt. Mul oli ka ausalt öeldes sõita suhteliselt lihtne, sest sõitsin Simmo ja Evelini järel. Ei pidanud seega keskenduma ise eriti sellele kuhu sõita. Lihtsalt järgida eessõitvat rollerit. Siin vasakpoolses liikluses on selliselt harjuda kõige parem. Ma polnud ju kunagi varem sellises situatsioonis ise roolis olnud!

Bangli küla on pisikene autentne külakene Amed´ist mitte väga kaugel. Sõitsime kõrvalist teed mööda sinna tunnikese. Tõesti, mitte ühtegi välismaalast peale meie, seal liikumas ei olnud. Külast läbi sõites jõudsime ühe imelise suhteliselt mahajäetuna tunduva templi juurde. Teerajakene templi sissepääsu juurde ja trepid olid küll rohtunud, kuid templi uks, mis suletud roostes tabalukuga, kiiskas ja säras endiselt. Justkui oleks äsja maalitud! Ajal, mil meie imetlesime templit, olid roomanud templi taguselt mäenõlvalt alla sünged hallid vihmapilved. Natukese aja pärast hakkas tibutama. Tegime ruttu veel viimased fotod natukene hüljatuna seisvast pühamust, istusime rollerite selga ja sõitsime külla tagasi. Saime kohalike lahkel kutsel suurema saju eest varju keset küla asuvas templihoovis. Üldiselt ei lase kohalikud ennast vihmast häirida, kui just väga meeletut paduvihma ei saja. Ja ega selleks polegi põhjust - siinne vihm on soe ja pigem meeldiv jahutus muidu meeletus leitsakus.

Vihm õnneks kaua ei kestnud ja saime õige pea jätkata uudistamist. Jalutasime külale tiiru peale, imetlesime ilusaid ja kitsaid tänavaid, templeid, sõbralikke kohalikke. Templeid on neil siin Indoneesias tõesti palju - iga natukenegi pikema tänava peale mitu tükki ja siis on kohalikel igas vähegi suuremas majapidamises hoovi peal lisaks veel oma perekonnapühamu. Tundub, et suurem osa templeid leiab väga vähe kasutust väljaspool suuri pühi. See võib muidugi petlik mulje olla. Ning kohalikud on siin samuti äärmiselt sõbralikud - iga vastutulev inimene, vaatamata vanusele, uurib, kust me tuleme ja kuhu läheme? Huvitav tundus meile just nende uudishimu selles osas, et kust me tuleme Indoneesia mõttes? Milliselt saarelt ja millisele saarele edasi suundume? See huvitas neid palju rohkem võrreldes meie päritoluga. Päris pisikesed lapsed on ainult natukene arakesed veel. Poevad suuremate selja taha peitu ja piiluvad sealt naeratades. Ja lapsed, nagu igal pool maailmas, on siin imearmsad. Vaatavad sulle imestunult otsa oma suurte sõstrasilmadega. Ja indoneeslased räägivad inglise keelt suhteliselt hästi!

Mingil hetkel jäi meile silma silt, mis puhtas inglise keeles juhatas viie imelise allika juurde. Läheduses oleva tütarlapse käest uurisime nende kohta - pidid tõesti olema allikad ja väga ilusad. Suundusime Eveliniga neid otsima. Simmo jäi meid ootama. Saime jalutada pisikest jalgrada pidi külast välja. Paar korda läks rada kaheks. Ühtegi suunavat silti rohkem polnud. Valisime suvaliselt teid. Sellele vaatamata kuskile välja me ei jõudnud. Ei ühtegi allikat! Ainult natukene ehmatanud, kohmetud ja üllatunud kohalikud, kes ilmselt polnud harjunud oma põlluvaheteedel välismaalasi kohtama. Jalutasime nüüd rollerite juurde tagasi.

Vihm oli üle läinud ja ilm jälle endiselt päikeseline ja imeilus. Järgmine peatus oli meil Lipah´i rand. Eks me läksime sinna ikkagi lootuses, et äkki saame ujumagi minna. Kuid rand oli jälle kivine. Väga suuri laineid küll ei olnud, aga kivine ja suhteliselt must. Ühesõnaga: ei kutsunud ujuma. Aga istuda niisama mere ääres ja kuulata vaikset lainete loksumist oli ometigi imehea. Piki ookeaniäärt oli sadu kohalikke bambusest värvilisi paate. Need meenutavad oma kujult kanuud, millel on mõlemal pool ääres paadi stabiilsemaks muutmiseks nö jalased, mis toetuvad veele ja takistavad nõnda paati ümber minemast.

Merel ulpisid väga väikeses paadikeses kaks kohalikku kalameest, kes usinasti õngedega tööd tegid. Paat tundus nende ümber aga ilmselgelt liiga väike. Kogu aeg tundus, et hetk veel ja nad vajuvad vaikselt koos paadiga vee alla. Natukene naljakas oli neid vaadata! Kui vaikusest ja niisama istumisest küll sai, hakkasime rollerite juurde tagasi jalutama. Ranna ääres oli kohalik väike vabaõhutöökoda, kus kohalikud paate siis ehitasid, parandasid ning sättisid. Hetkel tundus see küll rohkem kohalike vanameeste kogunemise ja puskari joomise kohana. Paar meesterahvast oli ikka kõvasti liialdanud kohaliku kange napsuga.

Sõitsime Amed´i poole tagasi. Teele jäi meile vaade Bali kõige kõrgemale vulkaanile (peaaegu kogu Indoneesia on vulkaaniline) Mount Agungile - 3142 meetrit. Agung on Bali sümbol. Balilased usuvad, et Agungi mägi on universumi kesktelje püha Meru mäe täpne koopia. Bali tähtsaim tempel Pura Besakih näiteks asub Agungi jalamil. Tegemist on tegevvulkaaniga, mis on olnud viimastelgi aastatel väga aktiivne. Ülevalt kraatri servalt võib selge ilmaga imetleda lausa Lombokil olevat Rinjani mäge. Ning eemalt vaadeldes tundub Agungi mägi täiuslikult koonusjas. Tegime väikesel lagedal ja kõrgemal künkal asuval teekäänakul pildistamise peatuse. Sealt avanev vaade oli tõesti võimas! Eriti loojumist alustava päikese taustal.

Hakkas hämarduma. Sõitsime nüüd edasi õhtust sööma ja sealt juba hotelli. Õhtusöök polnud just kõige parem. Oleme ära hellitatud siin! Selle eest saime aga imeliselt head värskelt pressitud draakonivilja mahla. Peaaegu iga söögikorra juurde oleme tellinud siin värsket mahla või smuutit. Need on tõeliselt head ja hinnad ei anna Eesti omadega isegi võrrelda mitte. Indoneesia kasuks siis. Raha kulutasin täna 125 000 viimase öö majutus Senarus, 100 000 autosõit Bangsali sadamasse, laevapilet Balile 375 00, takso hotelli 17 000, lõuna 30 000, bensiin 10 000, õhtusöök 67 000 ja pudel vett 6000 ruupiat. Kokku 730 000 ruupiat. Toas vaatasin natukene järgmiste päevade plaane, kirjutasin ja lugesin.

Monday, February 10, 2020

INDONEESIA!

SEITSMES PÄEV - 21.12.2019.

00.00 helises äratuskell! Matkariided selga, saapad jalga ja koperdasime pimedas tänava äärde. Matkajuht tuli meile autoga järele. Saime paar kilomeetrit kergema vaevaga. Auto viis meid sõidutee lõppu - sealt Rinjani looduspargi väravasse oli veel päris mitu kilomeetrit. Saime puuduvad pealambid, igaüks kaheliitrise veepudeli ja hakkasime astuma. Lisaveepudeleid tassis õnneks giid ise. Oli kottpime. Poleks kuidagi suutnud ette kujutada säärast teekonda pealambita. Lambiga oli siiski täiesti normaalne. Ööseks olid roninud teele rusika suurused teod! No mitte minu rusika - ikka kõvasti suuremad. Ja tuhatjalgsed olid samuti tuhat korda suuremad Eesti omadest! Alguses saime astuda mööda laia ja mugavat betoonist valatud rada. Esimese hingetõmbe- ja joogipeatuse tegime looduspargi väravas. Paar unetut koera tuli meid uudistama.

Oeh, öösel on siin džunglis mõnus - jahe ja päike ei kõrveta nii halastamatult. Alustasime matka umbes 300 meetri kõrguselt ning tempo oli hea. Looduspargi territooriumil muutus rada looklevaks ja mäkke ronivaks jalgrajaks. Täna päeval (või juba eile!) polnud vihma sadanud ehk viimane vihm tuli siin üle-eile, seega oli meil jälle tohutult vedanud ja saime astuda mööda kuiva rada. Ausalt öelda ei tahaks ronida vihmasajus üles mööda siinset mullarada. Kuigi allatulek oleks sel juhul veel hullem! Rinjani vulkaani tipp on 3726 meetrit kõrge, mis teeb temast kõrguselt teise mäetipu Indoneesias. Päris tippu ei saa aga minna pärast 2018. aasta maavärinat. Giid oligi pärast maavärinat esimest korda mäkke minemas täna. Pikaks ajaks kadusid ära kõik turistid.

Meie eesmärk oli seega madalamal asuv kraatri serv (2641 m), kust avaneb imeline vaade (vähemalt kirjade järgi!) kraatri põhjas olevale Segara Anak´i järvele, milles pidavat olema samasugune hele-hele sinine vesi kui ookeanis, ja Rinjani tipule. Segara Anak asub 2000 meetrit üle merepinna, on 200 meetrit sügav ning selles asuvad kuumaveeallikad. Samuti on kraater ning sellesse tekkinud järv kantud UNESCO loodusobjektide nimistusse. Alguses natukene hirmutas mõte teha tavapärane kahepäevane matk ära ühega, aga tegelikult oli väga mõnus astuda. Umbes iga tunni aja tagant tegime väikese peatuse. Igas peatuses pakkus giid meile turgutuseks midagi - esimeses sõime õuna, teises banaani ja kolmandas küpsiseid. Väga pikalt aga puhata ei tahtnudki, sest iga tõusumeetriga läks aina külmemaks. Õige varsti jõudsime nii kõrgele, et käia oli küll mõnus õhukeste pikkade matkapükste ja pikkade varrukatega pluusiga, kuid seisma jäädes panin kiiresti fliisi peale, sest vaatamata jahedusele tilkusid riided higist ja märgade riietega tuule käes seista pole just meeldiv.

Meie giid oli väga tore tagasihoidlik noormees. Vestluse käigus selgus, et polegi giid, hoopis kandja. Aga kuna on palju kordi Rinjanile roninud, siis usaldatakse talle aeg-ajalt väikeseid seltskondasid. Meie kolmene grupp ilmselt sobis selleks ja meiega lihtsam ka - polnud vaja ööbimist. Ja millegipärast eelistaski meie teejuht kandja tööd. Tema sõnul on giidid kõik mugavad ja laisad! Eks ta tõsi kipub olema - nad lasevad kogu töö kandjatel ära teha! Aga raha saavad rohkem. Kella viie ajal, kui tegime viimase pikema peatuse enne tippu, hakkas valgeks minema. Samas olime nüüd juba nii kõrgel, et temperatuur oli kõigest 8 kraadi. Liikuma hakates pakkisime pealambid kotti. Fliisi jätsin selga.

Nagu ikka mägedes, tundus nüüd meie sihtmärk juba nii-nii lähedal olevat, kuid ometigi kulus päris kraatri servale jõudmiseks umbes kaks tundi. Ikka oli järgmise künka taga veel üks küngas ja siis veel üks... Rada oli väga järsuks läinud. Kui lõpuks astusin kell seitse need viimased sammud ja sain vaadata üle kraatri serva avanevat vaadet, võttis ikka täiesti hingetuks! Nii vaimustavat vaatepilti ei näe just iga inimene oma elus ja mitte väga tihti! Aitäh!!! Olles hetke hinge tõmmanud ronisime natukene kõrgemale, kust pidi avanema veel kaunim vaade. Eks ta tõsi oli! Kui saime esimese vaimustuse välja elatud pakkus giid meile hommikusöögi. Olime tõesti kohutavalt näljased. Kalorite hulk, mille olime kulutanud selja taha jäänud 8 kilomeetri ja rohkem kui 2300 tõusumeetriga, oli kindlasti korralik. Tõus oli võtnud meil kuus tundi. Olime tublid - plaanitud oli 6-7 tundi.

Hommikusöögiks praetud riis munaga. Maitses imehästi! Ja igaühele purk külma coca-colat! On minugi elus olnud nüüd hetk, kus coca-cola tundus maailma parima joogina. Sellel ajal, kui meie sõime, peletas giid kaikaga ahve eemale. Vastasel juhul oleksime oma kõhutäiest ilma jäänud. Ahvidel siin sellisel kõrgusel mingit looduslikku sööki pole, toituvad sellest, mis turistidelt saavad. Tavatingimustes elavad nad tükk maad allpool, kus kasvab mets ning nad saavad toituda erinevatest seemnetest ja taimedest. Kergelt saadud kõhutäied on suurel hulgal loomi meelitanud täiesti sobimatutesse tingimustesse.

Pugisime kõhud riisi täis. Imetlesime ja pildistasime veel fantastilisi vaateid. Istusime kraatri serval ja nautisime. Kokku veetsime üleval umbes poolteist tundi. Pool üheksa hakkasime alla tulema. Iga sammuga aina imestasime, et kas me tõesti tulime öösel kottpimedas siit sellist teed pidi üles? Ja kuidas sellega nii kergelt hakkama saime? Tõesti, pean tunnistama, et ülesminek käis suhteliselt kergelt ja kiirelt. Olin valmistunud suuremaks ja raskemaks pingutuseks. Aga no ega kahelda ei saanud: üleval ju ära käisime! Tavaliselt tehakse siin kahepäevane matk. Esimese päevaga ronitakse üles ja kraatri servale pannakse telgid. Hommikul ärgatakse vahetult enne päikesetõusu, kella kuue ajal, et imetleda Rinjani tipu tagant tõusvat päikest.

Kui meesterahvas, kellelt nö matka ostsime, meile plaani paika pani, ütles ta ülesminekuks kuluvat 6-7 tundi ja allatulekuks 8. Olime hämmeldunud ja küsisime üle, arvates, et ta eksis arvestusega. Aga ta jäi endale kindlaks, et me jõuame alla kella kolme-nelja ajal, sest allatulek on kõvasti hullem ja aeganõudvam. Me siiski polnud tol hetkel sellega absoluutselt nõus tuginedes oma senistele matkakogemustele! Kuid nüüd alla marssides mööda seda järsku, libedat ja ohtlikku rada pidi, hakkasime järjest enam nõustuma kohalike olude asjatundjaga. Eksinud olime meie, kes me olime, olles uhked oma kogemustele erinevates maailma mägedes, suhtunud natukene üleolevalt kohalike kogemustesse. Endiselt olime siiski veendunud, et allaminek võib võtta kõige rohkem sama aja, mis tõus. Mitte rohkem. Etteruttavalt: selles osas oligi meil õigus! Vaikselt hakkasid pilved ühte mäekülge pidi kogunema. Lõunaks on Rinjani mäetipp enamasti kaetud juba pilvedega. Seetõttu peabki kraatril käima hommikul. Õhtupoolikul oleks küll päikese asukoha tõttu ilusamad vaated ja paremad fotod, aga selget õhtut on siin harva.

Nüüd saime aga kõvasti vatti! Pean ütlema, et Rinjani mäest allatulek, on olnud üks raskemaid matku minu elus. Rada oli järsk ja seda mitte laugelt, vaid kogu aeg pidi astuma alla umbes põlvekõrgustest või kõrgematest astangutest, ronima puujuurte ja liaanide vahel ja siis veel olema ülimalt ettevaatlik, sest mullapinnane rada oli väiksemagi niiskuse tõttu väga libe. Ja iga vaevalise sammu juures olime õnnelikud, et vihma ei sadanud! Umbes poolel teel alla, hakkasid meile vastu liikuma üles minevad matkajad. Koos kandjate, laudade, toolide ja muu selle juurde kuuluvaga. Ühel puhkehetkel sattusime samasse kohta mitmekümne matkajaga. Kogu seda kisa ja kära oli meie jaoks liig palju! Veel üks asi, mille eest õnnelik olla, et saime keset ööd, mis sest, et kottpimedas (hiljem mõtlesime, et oli isegi hea, et me üles minnes hästi ei näinud, milline rada oli!), uhkes üksinduses matkata. Meie ülesminekul oli öises vaikuses ainukene heli tsikaatide lärmamine! Ja see oli tõesti kõrvulukustav! Alguses ei saanudki aru, mis lärm see on, kõlas nagu sireen. Pikalt seda kuulates hakkasin eristama erinevaid hääli. Alustas üks. Ilmselt kõige tähelepanelikum ohu märgiks. Ohuks siis meie. Sellele järgnes hetke pärast kõigi meeletu kisa paari minuti jooksul, siis kõlas jälle teistest üle ühe märguanne (oht möödus!), mille järel lakkas tasapisi kogu lärm. Selleks, et hetke pärast uuesti alata.

Allaminek tundus lõputu! Aina imestasin ja imestasin - mulle tundus täiesti võimatu, et me sama pikalt üles ronisime. Esimest korda elus kogesin, et allatulek võib olla tõesti raskem võrreldes mäkke ronimisega! Lõpuks kell üks jõudsime jalgu lohistades alla. Olime tulnud siiski tunduvalt kiiremini kui 8 tundi - allatulek võttis 4,5 tundi meil! Samm oli meil aga ikka väga töntsiks jäänud. Rinjani pargi väravate juures on pisikene vabaõhumuuseum. Mul oli natukene ennatlik plaan, et pärast matka käin sealt läbi. Hetkel poleks meist aga keegi eriti rõõmustanud mitte ühegi lisasammu üle. Tegin sealt vaid mõned kiired pildid. Arveldasime viimased summad giidiga ja ronisime autokasti, mis viis meid hotelli. Edasi leppisime ainult kokku, et kohtume õhtul, kui kõht läheb tühjaks. Täitus pikk unistus soojast veest ja seebist ja pehmest voodist.

Voodisse minnes jäin korraks küll magama, aga pikka ja sügavat und, milles nii kindel olin, ei tulnudki. Vähkresin voodis üht ja teist pidi. Lõpuks loobusin. Lugesin mõned tunnid ja pesin riideid. Kella kuue ajal läksime õhtust sööma üle tee restorani. Kui olime sööma asunud tuli meiega rääkima üks Hollandi naisterahvas. Ta olla küla pealt kuulnud, et plaanime homme sõita Bangsali sadamasse tagasi ja soovis meiega jagada autot. Meile oli lahkelt pakkunud ennast autojuhiks hotellipidaja sõber, kellega saime kenasti kaubale sobiva hinna suhtes. Meil polnud sõidu jagamise vastu midagi, kuid meile ei sobinud naise kellaaeg - ta soovis hommikul kell kuus sõitma hakata. Meie olime siiski enda arvates teeninud välja hommiku äratuskellata. Ütlesime, et kõige varem liigume kell üheksa. Hollandlanna pidi andma teada, kui soovib meiega ühineda.

Hotelli tagasi jõudes leppisimegi kokku, et lahkume Senarust hommikul kell üheksa. Meie autojuht oli tulnud meile tutvustama ennast kenasti. Raha kulus täna vähe, sest enamuse päevast vantsisime džunglis või üritasime magada hotellis. Aga midagi ikka: 25 00 pealamp, 50 000 õhtusöök ja 33 000 ruupiat jootraha teejuhile. Kokku 108 000 ruupiat. Meie giid oli päris tubli! Seda enam, et tema tegi kogu matka läbi varbavahe plätudes! Kui selle üle imestasime, siis põhjenduseks tõi ta fakti, et saapad kuluvad pidevalt mäel käies väga kiiresti läbi ja on kallid. Plätud seega suur kokkuhoid. Nüüd, päris õhtul, pärast vahele jäänud ööd ja kokku 10,5 tunnist rasket matkamist, magasin mina hommikuni nagu kott. 

Tuesday, February 4, 2020

INDONEESIA!

KUUES PÄEV - 20.12.2019.

Lombok erineb päris kõvasti varem külastatud Nusa saartest. Kõige suurem erinevus on muidugi juba mainitud usk - siin on islam. Hommikul ärkasime ilusasti palvelatest kostva kutsungi peale. Iseenesest mulle see laulmine päris meeldib. Kas ta just peab olema hommikul kell kuus esimest korda ja nii korduvalt läbi päeva kuni hilise õhtuni välja, on iseasi. Eriti hull on see, et kogu küla koerad uluvad meelt heites kaasa! Kuid ka loodus on siin teistsugune. Senaru on mäe jalamil. Seega kõrgemal rannikualadega võrreldes ja seepärast pole siin nii kuum. Eile õhtul väljas katuseterrassil istudes tõmbasin lausa rätiku õlgadele. Loodus on Rinjani mäe ümbruses lopsakam kui seni nähtu Indoneesias. Samas rannikul on jälle kuivem.

Täna oli meil plaanis minna koskesid vaatama. Lomboki saare kaks kõige ilusamat ja suuremat koske asuvad just Senarus. Hommikust sõime imeilusa vaatega terrassil! Vaade oli Rinjani vulkaanile, mis hommikul vara oli veel pilvedest vaba ja kenasti näha. Mägedes läheb ilm tavaliselt lõunast juba kehvaks, kui pilved hakkavad tippude ümber kogunema. Hotelliomanik pakkus meile giidi teejuhiks koskede juurde. Olime natukene hämmelduses: sinna on jalutada ainult mõned kilomeetrid, milleks giidi vaja? Ütlesime, et saame ilusasti ise hakkama. Kui minemas olime pakuti igaks juhuks veel korra. Naeratasime ja jalutasime edasi.

Aga sama pakkumist saime iga 100 meetri tagant. Või isegi tihemini. Prooviti igasuguseid argumente: me ei leidvat ise õiget rada, kaart polevat täpne, seal on ahvid, rada on keeruline ja raske, sild on katki ja üleüldse "kõik alati käivad giidiga". Me olime järjekindlad ja tugevad ja ei lasknud ennast pehmeks rääkida! Täiesti suvalise koha peal küsiti "koskede külastamise tasu"! Aga kuna teadsime, et see tõesti maksab natukene (alla euro inimese kohta), siis ei tundunud see isegi imelik. Ja no tõesti, rada oli suur ja lai, ohutu (ahvide peletamiseks võtsin igaks juhuks küll kaika kätte, kuid kasutada vaja polnud, sest siinsed ahvid on suhteliselt arglikud), isegi tähistatud kohati, katkine sild tähendas väikest auku sillas, millest on võimeline üle astuma ka paariaastane laps. Esimese kose, Tiu Kelep´i, juurde jalutasime umbes tund aega. Meile oli soovitatud minna mitte kõige otsemat rada, vaid valida rada ilusate vaadetega riisipõldudele. Vaated olid ilusad! Kuid kahjuks vaadeldavad ikkagi ainult kõrgemal ehk külaga ühel tasandil. Rada mööda allapoole jõudes kadusid ilusad vaated kõik metsa sisse. Kose juures oli isegi üks naisterahvas, kes väikest müügiletti pidas. Oli tagasihoidlik, ei surunud oma kaupa peale. Ütles ainult "tere". Koskede juures on väga hea käia. Tavaliselt pritsib vett igas kaares väga kaugele. Selline peenikene uduvihm, mis värskendab mõnusalt.

Tiu Kelep´i kosk oli päris kõrge. Aga natukene kitsam, kui järgmine, Sendang Gile kosk. Teise koseni oli umbes pool tunnikest mööda jõe äärt veel jalutada. Midagi ohtlikku me ei näinud, rada oli väga nähtav ja leitav, katkine sild osutus üle ootuste terveks jne. Samas olime me ainukesed, kes olid söandanud tulla siia ilma giidita. Rahvast oli küll vähe - peale meie veel vaid paar väikest seltskonda. Kusjuures tuntum on esimene kosk. Aga ilusam, võimsam ja suursugusem teine. Natukene pikem matk tagumise kose juurde tasus ennast kuhjaga ära. Kosed üle vaadatud, ilusad pildid tehtud, hakkasime tagasi tulema. Nüüd valisime teise tee ja saime ronida mööda järsku treppi üles. Külla tagasi jõudsime kõvasti üleval pool meie hotelli asukohta. Hakkasime alla jalutama külatänavat mööda. Meie olime eile siin Eveliniga juba jalutanud. Simmo aga esimest korda.

Tunnikese ajasime taga ühte õnnetut koerakest. No mitte, et me teda oleks just taga ajanud, aga üritasime teda enda juurde meelitada, et proovida ta vabastada pähe kinni jäänud plastpurgist. Aga kõikidele meie meelitustele ja kutsumistele vaatamata, pelgas ta meid kohutavalt. Iga meie lähemale mindud sammu peale jooksis kaugemale. Mööda karjakoplit väga palju talle järele ei söandanud minna, sest siis oleks me peletanud ta külast veel kaugemale. Ning seega ka igasugusest võimalikust abist. Kuigi kohalikel on loomadesse hoopis teistsugune suhtumine ja nendelt abi loota ühel õnnetus seisus loomal pole vist mõtet. Eriti juhul, kui see loom inimesele otsest tulu ei too. Meie püüdlusi näinud rolleril mööda sõitev kohalike noormeeste seltskond igal juhul naeris kõht kõveras ja näitas lausa näpuga. Aru me täpselt ei saanud, kas naerdi meid või kohalike endi lohakuse ja hoolimatuse tõttu (prügi kukub suvalises kohas lihtsalt käest!) abitus olukorras oleva looma üle. Meie üle naermine oleks parem variant - meie elame selle üle ja võib-olla kohalike vaatest olimegi totakad heaoluühiskonnast pärit välismaalased, kes koerale kaasa tunnevad. Aga looma üle naermine sellises situatsioonis oleks lihtsalt julmus ja rumalus.

Olime mõelnud pikalt mäkke minemise erinevatele võimalustele, aegadele ja variantidele. Ainukene, milles olime kindlad, oli see, et hinna poolest sobib meile ainult ühepäevane matk. Korraks mõtlesime üldse omal käel minekule. See oleks olnud võimalik ainult ilma ööbimiseta ehk ühepäevase variandina. Öösel aga poleks tundmatus džunglis ekslemine olnud mõeldav. Seega ikkagi organiseeritult. Nüüd olime dilemma ees, kas teeme seda täna öösel või homme? Ja kas me valime kõige odavama variandi või usaldusväärsema? Kõige odavam tundus natukene kahtlane. Mingi aja pärast olime kõik ühel meelel, et see pole vast hea valik. Ja nii oligi välistamise meetodil meil selgus käes! Sõelale jäi seega 550 000 pakkumine. Selle pakkuja restoran jäi meile tee peale. Lootsime, et eile meiega rääkinud meesterahvas on seal ja me ta ära tunneme. Ikka on meil veel see häda kallal, et kõik kohalikud tunduvad nii ühte nägu olevat! Kuigi proovime ikka areneda.

Tundsime õige koha ära ja omanik oli kohal ning tundis meid ise ära. Pakkumise koha pealt mälu nii hea ei olnud - aga pärast väikest värskendust tuli eile meile pakutud hind ikkagi meelde. Rääkisime asjad läbi, maksime ära poole rahast (olime õppimisvõimelised, ettevaatlikud ja kahtlevad!), meie passidest tehti rahvuspargi lubade tarvis fotod ja tutvusime meie teejuhiga. Selgus, et see polegi sama meesterahvas ise. Nüüd oli meil vaja veel pealampe! Kolme peale oli meil millegipärast ainult üks lamp kaasa võetud. Vot Sulle ettenägelikkust! Vajasime kahte veel. Saime need laenata. Giid pidi tulema meile hotelli järele kell 00.30 öösel.

Nüüd läksime lõunat sööma. Valisime meie hotellist allapoole jääva imelise vaatega restorani, kust paistis pikalt kätte teerada, mida mööda koskede juurde läksime hommikul ja riisipõllud. Nautisime imelist vaadet kõrgel terrassil, maitsvaid smuutisid ja head sööki. Äkki jäi mulle teerajal silma mingi imelik liikumine. Vaatasin, imestusest silmad punnis, ikka tükk aega, kuni oma silmi uskusin - tulidki kaks väga suurt varaani mööda teed meie poole. Aeglaselt ja kohmakalt. Aga järjekindlalt. Esimene oli natukene väiksem ja seetõttu ka vilkam ja kadus lähemale jõudes ruttu põõsastesse. Teine oli aga ikka väga suur! Ilma sabata umbes meetri pikkune ja saba oli teist sama palju juurde. Kui mitte rohkem! Loivas aeglaselt ja pikaldaselt ning oli väga uudishimulik. Kuna me ikkagi olime päris kaugel, siis eriti head fotot ei saanud.

Pärast lõunasööki jalutasime veel natukene ringi. Prügi ja sodi vedeleb siin tõesti meeletult. Kose juurest treppidest üles ronides, need olid hiljuti valatud, olid tühjad tsemendikotid visatud lihtsalt tee kõrvale metsa alla. Ja mitte jõupaberist kotid, nagu Eestis kasutatakse, vaid plastikust. Siis pikutasime, et puhata ööseks ette. Sõime suhteliselt vara õhtust hotelli katusel jälle, pakkisime ees ootavaks katsumuseks matkakotid ja läksime magama. Umbes kolm tundi jäi tõusmiseni. Raha kulus täna koskede pilet 10 000, lõunasöök 50 000, õhtusöök 25 000, hotell kaks ööd 250 000, matk 550 000 ruupiat. Kokku 885 000 ruupiat.

Saturday, February 1, 2020

INDONEESIA!

VIIES PÄEV - 19.12.2019.

Hommikusöögile minnes polnud täna mitte ühtegi hingelist kuskil näha. Jalutasin natukene aega. Lõpuks ilmus väga unise näoga meesterahvas ja uuris, kas soovime hommikusööki? Loomulikult! Tegin tähtsa näo ja teatasin, et meil on täna õigus saada nii palju pannkooke (tavaliselt oli see arv piiratud rangelt ühega), kui me iganes soovime, kompenseerimaks üle-eelmise õhtu ja öö elektrikatkestust. Selle peale tegi meesterahvas imestunud näo ja avas juba suu vastu vaidlemiseks. Ennetasin selle eos, lisades juurde, et hotelliomanik ise lubas meile seda! Selle peale läksid mehe silmad veel suuremaks ja suu vajus kohe päris lahti! Pomises ainult hämmeldunult, et tema on ju hotelli omanik.

Selleks ajaks oli Evelingi toast välja jõudnud ja näitas tänasele hotelliomanikule fotot eilsest, et oleks selgus majas, kes meile neid kooke ikkagi lubas. Selle peale pani mees klõpsti suu kinni ja küsis palju me neid kooke soovime? Natukese aja pärast tuli ta löödult tagasi ja vabandas, et jahu pole. Loomulikult soovisime me siis omletti kahest munast (tavaliselt tehakse ikka ainult ühest!). Veel löödumalt läks mees kööki tagasi. Korraga jääda ilma kuuest munast ei tulnud hotelli kasumile ilmselgelt kasuks. Paari minuti pärast tuli koos mitme kilo jahuga kohale eilnegi hotelliomanik, kelle foto väidetava hotelliomaniku madalamaks kui muru muutis. Jaa, ega oma naiste ees muutuvad lõvist araks hiirekeseks osad Indoneesiagi mehed. Kokkuvõtteks saime me siiski oma pannkoogid!

Täna ootas meid ees taas uus saar - Lombok. Lombok on üks saar Sunda saartest. Sama suur kui Bali. Indoneesia hõlmabki suurema osa Indohiina poolsaare ning Austraalia vahele jäävatest saartest. Kui Nusa saartel, kus olime seni olnud, oli valdav usund hinduism, siis Lombok on tüüpiline Indoneesia ehk moslemisaar. Moslemite arvukuselt on Indoneesia kusjuures maailmas esikohal! Ma pean ütlema, et see oli muidugi harjumatu - siinses hoopis teises kultuuriruumis ja lausa pillavas looduses mina ei kujuta kuidagi ette islamit. See tundub nii võõras ja sobimatu siia. Islam seostub ikka pigem kõrbega. Selle ohtlikkuse, kalkuse ja ebasõbralikkusega. Isegi silmakirjalikkusega - päeval lõõmab kõrvetav päike, aga öösel tahab külm ära võtta. Indoneesias pole islam üldse mitte omas elemendis võrreldes budismi või hinduismiga. Kõik on kuidagi kammitsetum, rusuvam ja kurvem. Puudu jääb Aasia riikides nii pulbitsevast rõõmust.

Eriti kurb on kuumas ja niiskes kliimas vaadata neid musta, pealaest jalatallani kinni mässitud naisi. Eriti noori tüdrukuid, peaaegu lapsi, kellede puhul see takistab kõvasti nende mugavust ja liikumisvabadust. Imestasingi, et siin kannavad pearätte ning maani lohvakaid ürpe juba väga väikesed tüdrukud! Aga meie sõitsime hommikul kõigepealt sadamasse. 8.15 tuli meile kohalik kastiautokene järele (see käis pileti hinna sisse!). Sadamas saime pool tunnikest oodata paati, mis viis meid nö vahesadamasse, vette ehitatud platvormile, kus ootasime suurt laeva. Nusa saarte vahel oleva madala veeseisu tõttu ei saa enamus laevu saartele lähedale sõita. Seal oodates mõistsin, et mul on oma rollerisõidu õppimisega ikka väga hästi läinud, nähes üleni sidemetesse mässitud noormeest, kes nägi välja nagu muumia. Ilmselgelt oli temagi rolleriga sõitnud!

Varsti ronisime laeva peale. Sõit Lombokile võttis aega neli tundi. Meie sihtmärk sellel saarel oli pisikene Senaru külakene, kuna see paikneb Rinjani vulkaani jalamil. Rinjani vulkaan oli aga meie suurim eesmärk Lombokil. Lootsime, et see suur laev, mis pidi olema veel kiirlaev, sõidab otse Lombokile. Kuid asjatu lootus! Kõigepealt sõitsime hoopis teise suunda ehk tagasi Balile, siis võtsime alles suuna Lombokile ja siis sõitsime kõik Gili saared enne Lombokit läbi. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini Bangsali sadamasse. Jalutasime sadamast kaugemale kole tüütutest takso, bussi, rolleri ning hotellide ja mis iganes pakkujatest.

Tõstsime oma seljakotid ühes restoranis korra seljast maha, et uurida transpordi võimalusi Senarusse. Selgus, et see restoran just seda pakubki! Kauplesime kõvasti. Lõpuks suutsime leppida kokku hinnas, mis sobis meile kolme peale. Istusime autosse. Ja kuidas meil jälle vedas - olime jõudnud just autosse ronida, kui tuli meeletult tugev paduvihm. Sõit Senarusse kestis paar tundi. Autojuht pani meid kella kolme ajal maha hotelli juurde, mille olime hommikul välja vaadanud. See muidugi ei sobinud meile hästi - liiga kallis (300 000 ruupiat öö)! Jalutasime paarsada meetrit tagasi ja leidsimegi meile sobiva hinnaga (125 000) väga armsa pererahvaga toreda koha. Neli hotellituba asus koos väikeses ehitises. Iga toa ees jälle katusealune terrass.

Simmol oli aeg hakata tööd tegema. Kõht oli meil aga tühi. Kuna jälle tuli meeletu paduvihm, siis polnud mõeldav meil kuskile jalutama hakata. Meie hotell pakkus samuti süüa. Liikusime räästa alust pidi teisele poole maja, kust saime menüüd uurida. Selle hetkega olime aga läbimärjad juba. Tellisime söögid (väga odav koht!) ja läksime minu toa terrassile neid ootama. Restoran oli muidu hotelli katusel, aga vihmaga poleks seal olnud kõige mugavam. Meie tubade ees oli väikene ürdiaed, kuhu õige pea tuli perenaine meie lõunasöökide jaoks varusid täiendama. Vihma muudkui sadas. Olime tellinud Eveliniga ka kohvi. Kohv toodi imearmsates kaanega tassikestes. Et ei jahtuks nii kiiresti. Kuigi siin kuumas kliimas pole see probleem. Söögid tõi kohale väga armas perenaine ning need olid imemaitsvad!

Pärast lõunasööki puhkasime hetke. Siis läksime Eveliniga küla peale jalutama. Eks see küla oligi põhimõtteliselt üks tänav, mis kulges päris järsul Rinjani vulkaani jalamil. Evelinil oli vaja pesu pessu viia. Otsisime siis pesumaja. Selleks pidime jalutama mäest alla päris tükk maad. Samal ajal uurisime kohalikest turismibüroodest hindasid mägimatkale Rinjani vulkaani kraatrile. Enamus küsisid ikka meeletut raha. Summad algasid pea 1,6 miljonist inimese kohta kahe päevase matka eest. Nii palju meie ei soovinud maksta. Kui olime leidnud pesumaja, jalutasime teisele poole tagasi. Nüüd ülesmäge. Käisime veel turismifirmasid läbi. Või no, mis firmasid, siin on tänava ääres igas teises majas restoran, pood, bensiinijaam ja turismibüroo.

Mingi aja pärast uurisime ühepäevase matka hinda. Enne reisi infot kogudes olime leidnud paar fakti selle kohta, et mõned inimesed on teinud selle matka ära ühe päevaga. Nüüd muutus hind meile kohe palju vastuvõetavamaks. Jalutasime peaaegu Rinjani looduspargi alguseni. Kuna hakkas aga hämarduma, siis kaugemale ei läinud. Jätsime meelde kõige odavama (320 000) ja kõige usaldusväärsemana tundunud pakkumise (550 000) ühepäevaseks matkaks. Jalutasime hotelli tagasi, et saaksime arutada neid variante kõik omavahel. Otsustamise lükkasime aga hommikuks edasi. Ikka öeldakse ju, et õhtu on hommikust targem.

Kuna Simmo õhtust süüa ei soovinud läksime Eveliniga hiljem kahekesi otsima mõnda toredat kohta õhtustamiseks. Kuid ilmselt olime jätnud selle natukene hilja peale, kell oli kaheksa läbi ja kõik kohad olid suletud. Muud ei jäänud meil üle, kui jalutada hotelli tagasi lootes, et pererahvas pole veel magama läinud ja, et meie ei peaks tühja kõhuga magama minema. Loomulikult meil vedas ja saime hotelli katusel süüa imelises kuupaistes ühe parima söömaaja kogu Indoneesias oldud aja jooksul! Ja minu õhtusöök maksis ainult kaks eurot! Sõin indoneesia traditsioonilist sööki, mis oma olemusest oli supp. Kookosepiima ja juurviljadega ja jumalikult vürtsitatult!

Indoneesia köök on piirkonniti küll erinev, olles oma põhimõjutused saanud Hiinast ja Hollandist, olles pikalt viimase koloonia, põhitoiduaineks on aga ikkagi riis. Nagu kogu Aasias! Riisi serveeritakse juurviljade ja lihaga (põhiline on kana). Erinevalt Vietnami ja Tai toitudest segatakse siin kokku vähem erinevaid toidu- ja maitseaineid. Sellest tulenevalt on toidud ning maitsed lihtsamad, samas seda puhtamad. Kuna enamus riigist on islamistlik, siis sealiha süüaksegi ainult Bali saare piirkonnas, kus meiegi ringi rändame. Ülejäänud riigis peab leppima mereandide ja kanalihaga. Indoneesia roogadest tuntuim ongi ayam goreng ehk küpsetatud kana. Maitseb hästi! Teine peaaegu sama populaarne söök on sate - lihavardad tśilli- või maapähklikastmega. Just neid sõime täna lõunaks ja maitsesid samuti suurepäraselt!

Lugesime söögi juurde natukene infot Rinjani vulkaani kohta. Justkui selle illustreerimiseks sähvisid mäe tipus välgud. Hotelli omanik tõi meile maitsmiseks söögi peale kohaliku veini moodi joogi, mis tehtud kookosemahlast. Väga hullusti ei maitsenudki. Võrreldes näiteks Aafrika banaaniõllega lausa delikatess! Siis tuppa - käisin pesemas, kirjutasin ja lugesin. Minu toa tualetiski oli tänase vihmaga kõvasti sadanud. Põrandale oli moodustunud väike järv. Kuna toakatus siiski pidas ei teinud ma sellest mingit numbrit. Raha kulus täna eelmiste päevade rollerirendi eest 140 000, takso Senarusse 100 000, lõunasöök 35 000, õhtusöök 30 000 ja vesi 15 000 ruupiat. Kokku 320 000 ruupiat.