OMAAN - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 28. veebruar 2025

Täna hommikul oli varajane äratus - 6.30. Kiire hambapesu ja kiirelt riidesse. 6.50 pidime juba hotelli ees kokku saama, et minna loomaoksjonile. Nizwas peetakse veel araabiamaadele kunagi nii omast oksjonit koduloomadele. Kitsed, lambad ja veised viiakse oksjonile müügiks, kus siis loomaomanik kiidab müüdava looma häid omadusi taevani ja ilmselt targu vaikib nendest halvematest, saamaks võimalikult head hinda oma looma eest. Ostjad siis lasevad (või ei lase) ennast sellest mõjutada. Oksjoni pidamise koht oli ringikujuline. Keskel katusealune ostjatele, mille ümber siis areen, kus müüjad müügile toodud loomi eksponeerivad. Nii saavad kõik huvilised looma vaadelda. Enne oksjoni algust olid loomad oksjonipaiga ümber asetsevate postide külge seotud. Juba nüüdki oli huvilisi ehk siis ilmselt potensiaalseid ostjaid neid uudistamas.

Jalutasime natukene ringi. Sagimist oli tõesti palju! Asjaosalised kõik araabiapäraselt mehed. Palju oli erinevas vanuses poisse, kes ilmselt võetud kaasa isa kõrval ameti ja elu õppimise eesmärgil. Omaanis on tänase päevani enamus ametikohti hõivatud ikka veel meesterahvaste poolt. Kuigi see pilt visalt kuid järjekindlalt muutub. Pikalt me Heleniga oksjonil ei viibinud - vaatasime põhilised loomad üle ja jalutasime hotelli tagasi hommikust sööma. Hommikusöök oli siin natukene tagasihoidlikum varasemate hotellidega võrreldes. Samas oli kohv etem. Lahustuv, kuid siiski üllatavalt hea! Süüa saime mõnusas sisehoovis! Pärast sööki jagati meid kolme gruppi. Iga grupp sai kaks autojuhti, kelle juhtimisel läksime Nizwa turule. Käisime läbi erinevaid turu osasid (korviturg, keraamikaturg jne-jne) ja saime iga küsimuse kohta asjatundliku selgituse.

Lõpuks läksime Nizwa kindlusesse. Meie väike grupp jõudis sinna kõige varem, mistõttu pidime ülejäänuid natukene aega ootama. Hiljem selgus ka põhjus miks me teistest varem jõudsime: me olime jätnud ühe osa turust, selle kõige vanema, lihtsalt vahele. Midagi väga erinevat ülejäänust polevat seal olnud. Aga tegelikult meil vedas sellega, et me varem kindlusesse jõudsime, sest saime osa päris toredast etteastest: nimelt etendati kunagiste linnuse kaitsjate nö marsilaulu. Koos marssimisega! Vaatamata sellele, et see ju kõik turistide jaoks tehtud ja lavastatud, oli see ikkagi päris tore vaadata ja kuulata. Kaasa tegid ka mõned päris väikesed poisid, kes olid ilmselt samuti isade või siis vanemate vendade kõrval õppimas ja kogemusi saamas.

Nizwa kindlus on ehitatud 1650. aastal maa-aluse oja kohale. Kindlus on osunud samal kohal juba 12. sajandist alates. Nizwa kindlus on läbi aastasadade olnud võimas kants erinevate rüüstajate vastu, kes ihalesid samuti saada osa linna rikkusest. Kindlus on ehitatud ajal, mil sõjapidamine arenes kiiresti ja võeti kasutusele suuresti kahuritel põhinev sõjapidamine. Kindluse põhiosa on tohutu 30 kõrgune ja 36 meetri laiune trummilaadne torn. Vundament ulatub 30 meetri sügavusele maa sisse ja osa tornist on täidetud kivide, killustiku ja mullaga. Ka kindluse seinad on ümarad ja vastupidavad talumaks just kahurituld. Nizwagi kindlus on varustatud mitmete lõksudega ootamatute rünnakute jaoks. Mõnel trepil olid puidust plangud, mida sai eemaldada vaenlase kukutamiseks sügavasse auku, mis tegi kindla lõpu kõigile sinna kukkunutele.

Kindluse iga ukse kohal asub šaht, mida kasutati  kindlusesse tunginud ebasoovitavatele isikutele kuuma vee ja datlisiirupi kaela valamiseks. Kindluse all paiknevatesse suurtesse keldriruumidesse oli piiramiste ajaks varutud toidumoona. Vesi oli samuti ju kindluse all olemas - seega võis Nizwa kindlus piiramisele väga pikalt vastu panna. Käisime kindluse ruumid giidi saatel läbi. Tutvustas ta meile siis kõige põhilisemaid ja olulisemaid kohtasid. Ülejäänud aja uudistasime iseseisvalt. Võib küll mõelda, kas on eetiline ja hea kasutada turistidele meelelahutuse pakkumiseks lapsi, kuid Nizwa kindluse juures mulle see meeldis! Juba mainitud poisid kindluse hoovis ning kindluse ühel vahekorrusel oli rühm lapsi, kes mängisid Omaani laste traditsioonilisi laulumänge. Minule tundus, et need lapsed tegid seda heal meelel, rõõmsalt ja ise seda tegevust nautides. Loodan muidugi, et lastele selle eest ka mingi tasu on ette nähtud!

Omaan on väga arenenud ning jõukas riik! Võiks öelda, et kohati jätab euroopaliku mulje ja nii mõneski kohas ületab seda. Näiteks juba mitmeid kordi mainitud puhtuse poolest. Eemalt või väljastpoolt vaadates ei tundu võib-olla tõesti elu-olu siin eriti palju erinev olevat meile harjumuslikust Euroopast, kuid sügavamal kultuuris ja tõekspidamistes on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva maailmaga. Ning meie tihtipeale ei suuda või ei taha mõista meist erinevat maailma. Omaanis oleku jooksul on meie autojuht avardanud meie silmaringi küll äärmiselt palju! Tegemist ebatavaliselt jutuka meesterahvaga, kes väga avalalt rääkis oma isiklikust elust, lastest ja naistest.

Just, naistest! Sest neid on tal olnud kokku neli. Loomulikult arvestades rangelt ametlikke naisi. Mind hämmastas tema lai silmaring, teadmised ja mõttemaailm. Autojuhil ja meie giidil Hillel tekkisid nii mõnedki tulised vaidlused näiteks poliitika ja rahvusvahelise õiguse teemal. Aga samas selles osas, mis puudutas autojuhti ennast, tema positsiooni perekonnas ning suhteid naiste ja lastega, kumas ikkagi läbi rangelt meest ehk siis iseennast ülistav positsioon. Tema poolehoid kuulus korraldatud abielule, laste vaieldamatutele kuuletumisele isale jne-jne. Tal on kokku 13 last. Mingil hetkel käis läbi arv 14 - jäimegi hiljem mõtlema, et kas ta lihtsalt eksis või ajaski oma laste arvu segamini. Ilmselt ei saanud me kõik kolmekesi ka valesti kuulda.

Sellest suurest laste hulgast ei suhtle ta enam ühe pojaga, kes ei ilmutanud piisavalt ja sobival kujul austust oma isa vastu. Tema abielu oma esimese naisega oli korraldatud vanemate poolt - ta oli abielludes 17 aastane, mõrsja veel aasta noorem. Nüüd ligi 50 aastat hiljem tagasi vaadates süüdistas ta oma isa ja ema selle abielu korraldamises. Minu arusaamist mööda ei klappinud muidugi, et oma laste puhul ta tunnistas samuti vaid samasugust abikaasa valimise viisi. Inimloomus on keeruline ja tihtipeale me käitumine sarnaselt oma vanematele ning mingite peremustrite järgi isegi juhul, kui tegelikkuses saame aru, et see võib-olla pole kõige õigem ja arukam. Veel üks asi, mis mind meie autojuhi puhul üllatas: islami tavade järgi, soovides võtta veel üks naine, tuleb selleks saada ju nõusolek esimeselt naiselt!

Meie autojuht seda aga ei küsinud ning väitis kaljukindlalt, et ta ei pidanudki seda küsima ja tal oli õigus võtta teine naine esimese nõusolekuta. Aga ilmselt oleks olnud siiski parem selles asjas olla diplomaatilisem ja kokku leppida: praegusel juhul viskas see esimene naine ta pärast 13 last ja pikki abieluaastaid lihtsalt kodust välja! Viisakas austus ja diplomaatilisem lähenemine oleks selle võib-olla ära hoidnud. Väga tugevalt jäi kõlama hoiak, et järgin tavasid ja seaduseid vaid juhul, kui need on kooskõlas minu huvidega. Meie aga saime ringkäigu kindluses tehtud, osta veel kohvikust jäätist ning jalutada siis hotelli juurde. Mina läksin Hillega küll natukene teist teed teistega võrreldes, sest mul oli vaja eile ostetud ja kodustele kirjutatud kaart posti panna ja Hille teadis postkasti asukohta. Hotelli jõudsime teistega samal ajal. Alustasime tagasisõitu Muscati poole. Teele jäid meile fantastilised mäed! Minu õnneks oligi meil plaanis sõita päris kõrgele mägedesse, et sealt avanevaid vaateid imetleda.

Omaan on lisaks laiuvatele kõrbealadele, mis katavad enamuse riigi territootiumist, ka mägine riik. Päris palju käiakse just siin mägedes matkamise pärast. Mäed ei ole väga kõrged: üle 3000 meetriseid tippe on 15%. Kõige kõrgem tipp on Jabal Shams, mis tähendab tõlkes päikese mägi, oma 3075 meetriga. Mägedest alla tagasi sõites nägin ma esimest korda elus sellist asja nagu pidurdustee. Kui autol peaks nt mägedes sõites pidurid läbi kuluma, siis mingi vahemiku tagant olid siin teelt mahasõidud, mis läksid ülesmäge - et siis nendel saab auto peatada. Üks huvitav info Omaani kohta veel. Nimelt leidub siin 56 liiki looduslikke imetajaid ja seda on täpselt sama palju kui Eestis! Roomajaid on Omaanis aga lausa 64 liiki vaid Eesti 5 vastu. Isiklikult mina olen küll arvamusel, et ega me sellega vist väga midagi kaotanud ei ole. 

Täna jäi meile tee peale Omaanis nii oluline asi nagu veejuhtimise kanal. Tänapäevase tehnoloogia juures pole mingi küsimus ka soolasest mereveest joogikõlblikku vett saada ning seda suunata täpselt sinna ja nii kaugele kuhu vaja. Kuid minevikus oli vesi Omaanis ellujäämiseks vaat et kõige olulisem asi üldse. Kus oli vett, seal oli ka võimalik elada. Ja vastupidi! Omaanlased peavad aga tänapäevani vett väga oluliseks ja tähtsaks ressursiks. Seetõttu oligi meie giidil suur soov teha mõne kunagise veejuhtimise kanali juures peatus, et meile näitlikult demonstreerida, kuidas kunagi vesi mägedest asulate juurde juhiti. Tegime peatuse ning saimegi kõik oma silmaga seda näha. Täna on kogu riik varustatud veega - kas juhitud torudega või ehitatud kaevud. Sellele vaatamata aga säilitatakse ja hoitakse korras mõningaid vanu veekanaleid.

Ees ootas meid taas imeline lõunasöök. Katsetasime ära ka Omaani stiilis põrandal söömise. Olen kunagi Kõrgõzstanis istunud ja söönud küll nendele omasel suurt voodit meenutaval lavatsil, kuid mitte päris põrandal. Aga inimene on oma harjumuste ori ja mulle siiski meeldib toolil ja laud kõige rohkem. Pärast sööki käisime veel väikeses datlipalmi istanduses ja siis võtsime küll suuna otsejoones Muscati poole. Omaanis ringi sõites ja siinset maastikku ja loodust vaadates meenus mulle meie esimene päev siin riigis ja Muscati peamošee külastus. Seal rääkis giid sellest, et mošee sisustuse toonid olid inspireeritud kõik Omaani enda loodusest: kollased ja pruunid toonid kõrbest, sinised ja hallid merest ja mägedest. Ja siin ringi sõites sain ma äkki aru, et täpselt sellist värvi Omaan ongi!

Pealinna tagasi jõudes sõidutati meid meie hotelli. Jätsime hüvasti oma autojuhtidega. Meie ringreis läbi Omaani oli lõppenud. Homse päeva veedame Muscatis. Väga suur ja uhke oli meie tänane hotell! Mina vist ei olnudki kunagi varem nii luksuslikus kohas ööbinud. Samas ei olnud millegagi üle pingutatud ja kõik oli tegelikult äärmiselt maitsekas ja ilus. Ka meie tuba oli väga ilus ja luksuslik. Ahhetama võttis aknast avanev vaade merele. Käisime dušši all. Helen tahtis juukseid kuivatada, kuid vannitoast ei leidnud ta fööni. Lõpuks otsisime kahekesi. Olin veendunud, et toas peab olema föön - kõikides üle kahe tärni hotellides peab tubades olema föön! Aga no me saime ikka tükk aega kõigist võimalikest ja mitte võimalikest kohtadest otsida enne kui leidsime - esikukapist.

Õhtust läksime sööma hotellist väikese jalutuskäigu kaugusele restorani. Ning taas oli tegemist imeliselt maitsva söögiga. Juma tänatud, et sellist sööki ei saa iga päev! Siis ma sööks ennast vist väga kiiresti paksuks. Pärast sööki läksime Heleniga mere äärde pikemale jalutuskäigule. Mingil hetkel oli meie kohalik giid öelnud, et siin hotellis on võimalik alkoholi osta, siis mõtlesime jalutamise järel, et äkki siis tõesti istume korraks hotelli imeilusasse aeda ja joome klaasikese veini. Kelner tõi meile kenasti menüü. Esimesel lehel kohe uhked kokteilid kõik kirjas. Valisime siis sealt midagi välja. Aga kui kelner tagasi jõudis, siis teatas ta meile ikkagi, et ei mingit alkoholi - just algas ramadaan ja enam ei ole tohi ka nemad alkoholi müüa. Mitte et see kuidagi eluliselt oluline meie jaoks oleks olnud. Tuli aga ikkagi ootamatult.

Helen tellis siis alkoholivaba kokteili ja mina tassikese teed. Issand, see oli küll mu elu kõige kallim tee! Maksis 11 eurot. Suhteliselt varsti hakkas meil aga jube külm. Mul oli küll kampsun seljas, kuid seegi ei aidanud eriti. Väga pikaks meie õues istumine seetõttu ei kujunenud. Jõime oma joogid ära ja suundusime tuppa sooja. Õnneks olin enne sööma minekut toas konditsioneeri välja lülitanud. Vastasel juhul oleks meil toas olnud ka nagu külmkapis. Kirjutasin, lugesin ja õige pea ka magasin. Raha kulutasin täna turul veel datlitele ja erinevatele õlidele 13 kohalikku raha, lõunasöögile 2,5 ja maailma kõige kallim tee 4 kohalikku raha. Kokku 19,5 kohalikku riaali.

OMAAN - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. veebruar 2025

Tänahommikune kohv oli ilmselt Omaanis parim, mis meil õnnestus hotellides saada. Välja sõitsime kell üheksa. Alustasime tänast päeva beduiinide juures. Beduiin tähendab araabia keeles kõrbeelanikku ning tegemist on nomaadsete eluviisidega araabia hõimudega. Beduiinid samastavad end konkreetse hõimuga pidamata endid rahvaks. Nad elavad Araabia poolsaarel, Süürias, Jordaania lõunaosas, Iraagis, Palestiinas ja ka Põhja-Aafrikas. Beduiinid on islamiusulised pidades oma esivanemateks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Tegelikkuses on aga islami seadustest tähtsamal kohal endiselt islamieelsed paganlikud kombed. Erinevatel hõimudel on valitavad hõimujuhid, šeigid, kes teevad otsuseid pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim omakorda jaguneb isajärgselt suurperedeks.

Beduiinide ühiskond on päris kihistunud. Kõige rikkamad ja prestiižemad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižsed. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad. Viimaseid leidub tänapäevani. Staatus oleneb ka päritolust. Kõige tähtsamad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt. Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4000-5000 aastat. Alguses rääkisid nad kõik enam-vähem sama keelt. 4. sajandil hakati järgima ristiusku ja 7. sajandil islami tekkides viimast ning võeti kasutusele ka araabia keel. Samal ajal rännati Araabia poolsaarelt laiematele aladele. Jõuti välja Põhja-Aafrikasse, kus alistati sealsed berberid. Beduiinidel on olnud oluline roll berberite islamiseerimises. Traditsioonilistel beduiinidel on mustast villast kodukootud telgid. Kantakse voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide põhilised elatusalad on traditsiooniliselt olnud karjakasvatus, käsitöö ja uuemal ajal kohati ka turism. Loomakasvatussaadusi on toodetud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale selle veel põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Beduiinide vajadus teha igal aastal vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe on tingitud kariloomade sööda- ja veevajadusest ning traditsioonilistest karjatamisõigustest. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate läheduses. Pärast I maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikust suhtlemist ning külaskäike. Paljud neist hakkasid põldu harima, tegeledes ka karjakasvatuse või palgatööga. Tänasel päeval asub üha enam beduiine tööle naftatöötlejate või põlluharijatena. Aina rohkem neist leiab tööd linnades.

Beduiinide nomaadne eluviis on ohus riigipiiride range paikapanemise, naftajuhtmete, nappiva vee ja igasuguste riiklike kavade tõttu rändrahvaid paikseks muuta. Üpris jõuliselt on seda üritanud teha näiteks Iisrael. 21. sajandi alguseks ongi paikne eluviis saanud normiks ja telkidega kõrbes rändamine on peamiselt vabaaja harrastus. Kõrbeelu ja sellega seonduvaid esemeid saab näha põhiliselt muuseumides. Meie külastasime ühte perekonda, kes teenivadki põhiliselt elatist turistide võõrustamisega. Natukene oli müügil erinevat käsitööd - ehteid, rõivaid, vaipasid. Soovijad said sõita kaameliga või lasta endale teha hennamaalingu. Mind ei huvitanud eriti neist kumbki tegevus. Proovisin korraks ringi jalutada, aga liiv oli tulikuum ning päike kõrvetas lagipähe ka läbi mütsi. See oli siis nüüd see tõeline kõrbekuumus! Ja hetkel, veebruari lõpus, on siin siiski veel peaaegu talv. Ei taha ettegi kujutadagi, mis saab suvel, kui temperatuur tavapäraselt üle 40 kraadi. Kui õues üle 46-47 kraadi sooja, siis lõpetatakse kõik välitingimustes tööd. Nagu kuumapühad või nii... võrdluseks siis meie külmapühadega. Kaamelitelgi oli palav ilmselt. Eriti innukad nad turiste sõidutama ei olnud. Beduiinid püüdsid lühikese piitsaga asja paremaks teha, mille aga õnneks meie kohalikud autojuhid ja giid kohe ära keelasid. Ilmselt on nad kogenud, et sellist loomade kohtlemise viisi pole küll mõtet turistidele demonstreerida. Ning paar magusat datlit töötas igal juhul paremini!

Kõrbest lahkudes tuli autorehvidesse jälle õhku juurde pumbata. Käisime läbi toidupoest. Saime osta kohalikku jäätist. Mina ostsin Eestisse kaasa viimiseks veel kommi, mida olin lubanud oma klassi õpilastele viia. Kummaliselt hakkasime nüüd edasi sõites tee ääres järjest nägema loomakorjuseid - kitsed, kaamelid, lambad. Esialgu arvasime, et vaesekesed, kuidas neid ometi nii palju auto alla jääb. Aga kui mingil hetkel oli surnud loomi juba pea iga kümne meetri järel, hakkas see tunduma äärmiselt imelikuna. Meie autojuht sai meid ka selles asjas kohe valgustada. Nimelt toovad loomaomanikud oma surnud loomad just nimelt maantee äärde, kust vastav ametkond siis organiseerib nende kokku kogumise ja hävitamise vastavalt kehtivale korrale. Seega ei olnud need loomad õnneks siiski auto alla jäänud vaid teadlikult tee äärde toodud.

Järgmise pikema peatuse tegime ühes vanas mahajäetud linnas. Hetkel on seal taastatud paar maja, millesse rajatud väike muuseum. Muuseumitöötaja oli oma ala tõeline innustunud entusiast ja rääkis meile Omaani ajaloost ja kunagisest aegade tagusest elust pikalt ja laialt. Teda oli päris huvitav kuulata! Kuid mingil hetkel muutus meie kohalik giid väga närviliseks - tema pidi muidugi kella jälgima ja vastutas selle eest, et kogu meie päev sujuks ja me jõuaks kõik selle, mis plaanis, ka kenasti ära teha. Kui nüüd päris linna vaatama läksime oli meie giid juba päris tuntavalt närviline ja mures.

Aga kohalik giid ei lasknud ennast sellest väga häirida ja seetõttu saime siiski kenasti pilgu peale visatud ning aimu tõesti kunagisest suurejoonelisest linnast ja selle uhketest majadest. Siinses, enamjaolt kuivas kliimas, ehitatakse tihtipeale maju põletamata tellistest ja savist, mistõttu majade eluiga ei ole just üleliia pikk. Eriti kui nad tühjalt seisma jäävad nagu juhtus siinse linnaga. Õnneks on tõesti viimasel ajal hakatud ka siin vanu maju restaureerima. Seal lagunenud majade vahel ringi jalutades oli iga vareme juures aru saada, kui uhked ja ilusad need majad kunagi olid olnud! Araabialikult teravatipuliste kaartega akna- ja ukseavad. Peenelt voolitud sambad jne-jne. Temperatuur oli õues läinud aga päris kõrgeks - kuumus oli eriti tunda just linnamüüride vahel. Seetõttu isegi rõõmustasin uuesti autosse istudes.

Edasi sõitsime Jabreeni kindlusesse. Jabreen ongi eelkõige tuntud oma muljetavaldava kindluslossi poolest, mille ehitas 1670 aastal Jaruba dünastia imaam Bil´arab bin Sultan veel oma isa valitsemisajal. Ise valitses ta aastatel 1679-1692 ning on siia ka maetud. Sama dünastia ehitatud on ka Nizwa kindlus, mille külastus meil samamoodi plaanis edaspidi. Jabreeni loss asub väikeses palmioaasis, kust asub suurepärane vaade ümbritsevale laiale tasandikule. Loss on ehitatud tumehallist liivakivist ja kaetud paksu liiva- ja kipsikihiga. Algselt imaami paleeks kavandatud kindlus oli hiljem asukohaks valitsusasutustele. Hoonel on 5 korrust ja 55 tuba ja 2 kaevu. Viimased muutusid eriti oluliseks võimalike vaenlaste piiramise ajal andes eelise kaitsjatele. 

Lisaks kahele kaevule projekteeriti spetsiaalselt kindluse jaoks kanal, mis kulgeb läbi selle sisemuse ning hargneb siis ümbritsevate palmisalude ja põllumaade niisutamiseks. Kuulsad on Jabreeni lossi päikese- ja kuutuba. Suurejoonelise ruumi ülemised seitse akent on paigutatud nii, et kuuvalgus sisse paistaks, samas kui alumist seitset akent saab reguleerida päikesevalguse piiramiseks päevasel ajal. Ruumi eripärane paigutus, kus aknad asuvad kahel tasandil - nii kõrgel kui ka madalal, hõlbustab õhu liikumist. Jahe õhk siseneb alumistest akendest ja samal ajal kuum õhk väljub ülemistest akendest. Ja tõesti - lossi siseruumides oli mõnusalt jahe vaatamata meeletule kuumusele õues.

Jabreeni loss on alles äsja renoveeritud. Nii mõneski ruumis ehitustööd veel kestsid. Jalutasime läbi kõik ruumid kuhu vähegi sisse saime. Päris uhke kaitsesüsteem oli lossil! Mitmekordsed uksed, kitsad kõrgete treppidega koridorid, mille kohalt sai sissetungivat vaenlast erinevatel viisidel elimineerida: liikuva põranda jalge alt ära tõmmata või näiteks kuuma datlisiirupit kaela valada. Kõik need asjad kokku tegid Jabreeni kindluse peaaegu vallutamatuks. Kõige tuntumad aga on ilmselt siiski lossi laemaalingud. Suurem osa on neist säilinud ning tänaseks päevaks on nad kenasti restaureeritud. Mulle meeldisid kindluse heledad toonid ning kogu selle hoone tagasihoidlikkus, võiks isegi öelda askeetlikkus ja maitsekus. Mitte ühtegi detaili polnud üleliia! Omaanis on tõesti ehituskunst kõrgel tasemel.

Ees ootas meid aga Nizwa! Nizwa on üks Omaani vanimaid linnu ning oli kunagi kaubanduse, religiooni, hariduse ja kunsti keskus. Linna suur mošee oli varem islami õpetuse keskus. Oma tähtsuse on linn saavutanud tänu sellele, et on olnud oluliseks ühenduslüliks kogu Omaanile paiknedes tähtsaimate teede ristumiskohas. Täna on Nizwa suhteliselt jõukas paik, kus on arvukalt põllumajanduslikke ettevõtteid, ajaloolisi paiku ja erinevaid võimalusi puhkamiseks. Nizwa piirkond on datlikasvatuse keskus ja piirkonna turukeskus. 6.-7. sajandil oli Nizwa lausa Omaani pealinn. 14. sajandil üks linna külastanud maadeuurija on kirjeldanud Nizwat kui "mäe jalamil asuvat linna, mida ümbritsevad viljapuuaiad ja ojad ning kus on ilusad basaarid ja toredaid puhtaid mošeesid".

Tänasel päeval naudivad linna külalised kõige rohkem siiski imeliselt armast vanalinna. Ning meeletult häid datleid, mida just siit piirkonnast kõige rohkem kaasa ostetakse. Meiegi hotell asus täiesti vanalinna südames - kitsukeselt tänavalt viis värav imeliselt rohelisse hoovi. Saime toad kätte ja tulime suhteliselt kohe uuesti õhtust sööma. Pärast sööki läksime Heleniga vanalinna jalutama. Õige pea sattusime toredasse datlipoodi. Ostsime sealt mõlemad üht-teist koju kaasa. Datlitele lisaks veel mingeid datli maiustusi, mis hiljem kodus osutusid tõelisteks maiuspaladeks. Enamus poode olid nagu idamaade soojades kliimades ikka veel õhtul hiljagi lahti. Käisime mitmes ehtepoes. Kuskilt sain postkaardi ja margigi! Lõpuks jõudsime potituruni välja, kus saime ootamatult Hillega kokku. Hille viis meid veel maitseainetepoodi: sealt tulime juba päris suurte kottidega välja. Aga jõudsime veel ka linna parimasse datlipoodi - jällegi Hille juhatusel. Sealt väljudes oli meil küll selge siht silme ees: võimalikult kiiresti hotelli tagasi minna! Kell oli ka juba kümme läbi ning homme ootas ees varajane äratus. Hotellis dušši alla ja siis voodisse. Kirjutasin. Lugeda eriti ei jõudnudki enne une tulekut. Raha kulutasin täna poes 1,5 kohalikku raha, datlite peale kokku 6,5, lõunasöögile 3,5 ja vürtspoes kokku 15 kohalikku raha. Kõik kokku siis 26,5 kohalikku raha.

OMAAN - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 26. veebruar 2025

Äratus 7.00! Siis sööma ning startisime 8.30. Täna ei oodanud meid enam buss vaid läikivad valged maasturid. Igavesti suured ja uhked! Erilise luksusena oli arvestatud vaid 3 reisijat ühe auto kohta. No jah, taga keskmine koht pole just maailma kõige mugavam, kuid meil polnud meeletult pikki sõite ees ootamas. Minu ja Heleniga tuli ühte autosse meie giid Hille. Esimese asjana sõitsime vaatama lähedalasuvasse istandusse mürripuid. Istandus polnudki nagu ainult istandus, kus pisikesi mürripuid kasvatati, vaid ka väikest viisi loomaaed. Esimese asjana viidigi meid pisikesi gaselle vaatama. Samal ajal meie külastusega viibis istanduses Omaani turismikooli grupp. Loomulikult pani nende õpetaja kasvandikud kohe proovile tehes ühele noormehele ülesandeks tutvustada meile istandust või parki nagu nad ise seda nimetasid.

Noormees sai kenasti hakkama. Olime Omaanis nüüd kolmandat päeva ning hakkasin harjuma omaanlaste traditsioonilise riietusega. Umbes 90% (minu täiesti ebapädeva hinnangu kohaselt!) meestest kannab valget pikka tuunikat ning peas kohalike mustritega traditsioonilist Omaani mütsi. Ja jätkuvalt ikka imestan, et kuidas need ürbid neil nii kenasti lumivalged püsivad!? Kuigi palavas kliimas kergesti tekkiva ebameeldiva lõhna vastu on nad leidnud lahenduse: tuunika rinnal ripub väike tutikene, mis lõhnastatakse, et see siis head lõhna levitades peletaks halva... või vähemalt varjaks seda. Naised seevastu eelistavad tumedaid toone. Peaaegu alati on neil kaetud pea, aga küllaldaselt on ka naisi, kellel näost pole näha muud kui silmad. Noored turismiõpilased soovisid veel hiigelhulga pilte meiega teha. Ka sellele mõtlen reisidel päris tihti, et miks ometi peaks noormehed soovima endale mingite valgete võõraste vanainimestega fotosid telefoni!?

Meie aga jõudsime vaatamata igasugustele segajatele lõpuks siiski mürripuude juurde. See müstiline inimeste lõhnameeli juba tuhandeid aastaid hullutanud mürr on tegelikult tavaline puuvaik. No mitte küll tavaline - väga hinnaline ja kallis! Mürr oli näiteks üks kolmest väärtuslikust kingitusest, mis Piibli lugude järgi viidi sündinud Jeesuslapsele kuningate poolt. Kogutakse seda vaiku sarnaselt kautšuki kogumisele puudelt: koore sisse tehakse sälgud, kust siis vaik voolama hakkab. Omaani ereda päikese käes kuivab see kiiresti heledateks tombukesteks, need korjatakse kokku ja mis siis põletades eritavadki meeliülendavat lõhna. Lõpuks vaatasime kilekottides kasvavaid mürribeebisid. Puukese juurdumiseks ning arenemiseks on vaja 60 kraadilist temperatuuri ja palju niiskust, mida siis selline kasvukott neile just pakub.

Õues valitses päris korralik kuumus - 36 kraadi. Sõitsime edasi Wadi Bani Khalidi kanjonisse. Tegemist on ühe Omaani suurima vaatamisväärsusega, mis eriti armastatud just turistide hulgas. Pole ka ime, sest siingi saab ujuda ning Omaani kõrbekliimas on see üks mõnusamaid ajaviiteid. Meie Heleniga küll ujuma ei läinud vaid ostustasime taas hoopis matka kasuks. Kanjonit pidi ülespoole jalutades oli koobas, mida võis uurima minna. Jalutasime koopani ära, kuid sisse ei hakanud siiski minema, sest see eeldas päris korralikku roomamist. Istusime hoopis korraks varjulisse kohta maha. Siiani välja olid peale meie siiski vaid mõned üksikud inimesed tulnud, mistõttu oli mõnusalt rahulik ja vaikne. Tegelikult oleks tahtnud jalutada veel rohkem kanjoni sügavusse edasi. 

Aga jalutasime hoopis tagasi, ostsime mõnusalt jääkülmad kohvid ja istusime ühe tiigi kaldale imetlema meie ees avanevat kaunist vaadet. Jalad vees. Üsna varsti kogunes meie jalgade ümber päris korralik kalaparv, kes asus hoolega tööle! Nimelt elavad siin looduslikult just need nn puhastuskalad, keda heaoluühiskondades suure raha eest pakutakse käsi-jalgu puhastama ja koorima. Garra Rufa kalad toituvad surnud naharakkudest ehk siis eemaldavad need kätelt-jalgadelt. Siinsed olid hea ja pideva toidu peal päris pirakateks kasvanud. Aga tööle hakkasid suure hoo ja innuga: juba minut pärast jalgade vette pistmist oli meie nelja jala ümber tohutu parv agaralt toimetavaid tegelasi.

Minule muidugi see tunne väga ei meeldinud: kõdi oli ning juba see mõte, et keegi sööb mu jalgu, oli ebameeldiv. Helen pidas paremini vastu ja oli hulga kannatlikum minuga võrreldes. Kohv joodud ja jalad kooritud oligi aeg hakata edasi liikuma. Paras aeg oli ka lõunat süüa! Edasi ootas meid sõit Wahiba kõrbesse, kus asus meie tänane ööbimiskoht. Enne päriselt kõrbesse jõudmist käisid kõik meie autod läbi teenindusest, kus lasti osa õhku rehvidest välja - kõrbes liiva peal sõites peavad rehvid natukene pehmemad olema. Wahiba kõrbes katavad liivadüünid ligi 200 kilomeetri pikkuse ja 100 kilomeetri laiuse ala ulatudes kohati lausa 200 meetri kõrgusele. Wahiba kõrb on veel tänapäevalgi koduks mitmetele beduiinihõimudele.

Täna jõudsime hotelli ootamatult varakult: kella kolme ajal juba! Viisime oma asjad tuppa ära ja tõmbasime seal korraks hinge. Pikemalt siiski ei mallanud toas istuda. Pidime kell viis minema maasturitega sügavamale kõrbesse liivadüünide vahele sõitma. Sinna oli aga veel aega ja nii käisime Heleniga hotelli ümbruses jalutamas. Kui kella viieks vastuvõttu kogunesime kutsus Hille meid vastuvõtulaua juurde ja pakkus meile, et siis ei oskagi öelda päriselt mida - ilmselt siis liivakelke!? Mõte oli selles, et proovida luidetest nendega alla sõita. Loomulikult olime me Heleniga sellise asja proovimisest huvitatud! Ja natukene meelitas kindlasti ka see, et just meid, kui siis ilmselt hakkajamaid, välja valiti nimetatud eksperimendis osalemiseks. Haarasime kelgud kaenlasse ja ronisime autodesse. 

Aga tänu just nendele samadele kelkudele sõitsime me palju sügavamale kõrbesse sisse ja nägime võimsamaid düüne! Sest kelgutamiseks pidid nõlvad olema ikka kõrged ja järsud. Igal juhul proovisime liiva peal kelgutamise ära. Liival muidugi puudub loomulik libedus ja sõit oma ekstreemsuses ei ole võrreldav lumel saadavaga, aga kogemus oli äärmiselt rahulikele  laskumistele vaatamata üliäge! Proovisid ka mõned meist kõvasti nooremad reisikaaslased kelgutamise ära. Muidugi on kordades lihtsam seda kelku pärast mäest üles vedada lume peal. Liiva peal vajuvad jalad sügavale liiva sisse, astud ühe sammu ja siis vajud kaks sammu tagasi... Vot see oli päris ränk trenn!

Kui olime kelgutamisest isu täis saanud ja selle mäest üles vedamisest hing paelaga kaelas, oligi paras aeg istuda düüniharjale ja asuda imetlema päikeseloojangut. Sest tegelikult oli siiski just see meie tänase väljasõidu eesmärk. Mitte kelgutamine. Olin toimetanud siin liival kogu aja ringi paljajalu. Pean ütlema, et jalgadele oli see imepeenike liiv väga mõnus. Ma tavaliselt vihkan liiva - suvel rannas käimine on minu jaoks suhteliselt piinarikas tegevus. Aga see siin oli äärmiselt mõnus! Päikeseloojang, mis oli muidugi imeliselt kaunis, toimus ära väga ruttu. See on soojadele maadele iseloomulik. Nii pikalt ja kaua, kui see Eestis võib kesta, ei ole vist mitte kusagil mujal maailmas. Siin oli umbes 5 minutit ja kogu etendus läbi! Erinevalt paljudest lõunamaadest ei olnud pärast päikese loojumist siiski kohe veel pime. Selleni läks suhteliselt pikalt aega.

Saime veel superägeda džiibiralli läbi kõrbe! Meie autojuht oli autojuhtidest üks eakamaid. Samas kindlasti üks kogenuimad: meie auto ei jäänud kordagi kinni ega tõusul poole mäe peal pidama. Hotelli tagasi jõudes oli meil taas tunnikene aega õhtusöögini. Veetsime selle hotelli teeruumis. Omaani külalislahkuse juurde kuulub väga armas komme, et igal pool pakutakse kohvi-teed ja datleid. Poodides, hotellides, külas, mošeedes, muuseumides jne-jne. Vestlesime väiksema seltskonnaga islami ja islamimaade elukorralduse üle. Hille oli meile selles muidugi hindamatu teejuht. Ma proovin ikka ja alati kõiki riike ning rahvaid külastades jätta kõrvale eelarvamused, hinnangud, stereotüüpsed hoiakud jmt. Aga ega see tegelikkuses ei kipu alati õnnestuma. Ja seda eriti just juhul, kui tegemist islamimaadega.

Eurooplastel on kohe nagu mingi sisse ehitatud umbusk ja eelarvamus moslemite suhtes. Kindlasti on selle taga nii mõnedki arusaadavad ja põhjendatud hoiakud, aga paljuski hirm tundmatu ja arusaamatu ees. Olen täiesti kindel, et meie grupi liikmed, kes vähegi Hillega rohkem rääkisid, said oma maailmapildi paljuski avaramaks ja avatumaks. Tunnikene vestlust läks kiiresti ja peagi oli teetoa kõrvale õue kaetud suurepärane õhtusöögilaud. Õhtusöögid hotellides on tavaliselt kaetud rootsi lauana. Nii siingi. Ikka ja jälle olen ma reiside puhul hädas sellega, et nii kohutavalt palju peab sööma! Eks Omaanis täpselt sama asi: siin on lihtsalt nii meeletult hea söök!

Üks väga huvitav fakt, mille täna Omaani kohta teada saime, oli nende nimede päritolu või traditsioon. Nimelt kutsutakse siin inimesi nende esimese lapse nime järgi. Selle järgi ei oleks minu nimi mitte Kerti vaid Katariina ema. Sellisest nimede panemise viisist ei olnud ma varem küll kuulnud. Olin senini kõige huvitavamaks pidanud islandlaste perekonnanimede kujunemise traditsiooni, aga Omaani oma tundus nüüd vähemalt sama huvitav ja originaalne. Pärast sööki olime piisavalt väsinud, et minna tuppa ära. Käisin veel dušši all. Sooja vett küll polnud. Kirjutasin natukene. Lugesin, kuid üsna pea kustusin ära. Ega väga ei mäletanud, millest ja mida olin lugenud. Raha kulutasin täna 2 kohalikku raha kelgu laenutusele, 3,5 lõunasöögile ja 1,7 jääkohvile kanjonis. Kokku 7,2 kohalikku raha.

OMAAN - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 25. veebruar 2025

Täna hommikul oli meil äratus kuidagi hääletule režiimile jäänud. Ärkasin hoopis mingi muu segaja peale, kui avastasin, et imelik valgus plingib peeglikapi peal. Tõmbasime kiiresti midagi selga ja jalanõud jalga ning läksime alla vastuvõttu oma kohvritele järele! Need õnneks olidki öösel saabunud. Ruttu tuppa tagasi ja dušši alla. Saime selga puhtad ja õhukesed riided! Kella kaheksaks läksime hommikust sööma. Kohv tundus isegi natukene parem... või olin ma juba tänaseks teiseks hommikuks sellega harjunud. Pärast hommikusööki liikusime pealinnast edasi Omaani avastama. Lisaks kohvritele olime saanud tagasi ka 6 kadunud reisikaaslast. Nüüd oli kogu grupp koos!

Kuna nüüd meid ka arvuliselt rohkem, siis asusime teele suurema bussiga. Meie esimene külastatav koht oli täna Bimmahi karstikoobas. Soovijad said seal ujuda. Mulle, nagu ikka kehvadele ujujatele, tundmatus koha ujuda ei meeldi. Aga auk või koobas oli vägev! Järgmine peatus oli Wadi Shabi oaas. Seal oli samuti võimalus ujuda või sellel ajal kui teised ujusid, teha väike uurimisretk või jalutuskäik orus. Eelistasime Heleniga mõlemad pigem jalutuskäiku. Orgu sisenedes pidime pisikese paadiga kõigepealt ületama orgu mööda alla voolava jõe. Omaani territoorium moodustubki 80% just orgudest ehk wadidest (wadi ongi roheline org) ja mäeahelikest liigendatud kiltmaa. Mägede keskmine kõrgus on 800 kuni 1000 meetrit. Samas kõige kõrgemad tipud ulatuvad isegi üle 3000 meetri. Üle kogu maa on püstloodsete seintega kanjoneid. Kuid püsivad jõgesid nagu Wadi Shabis on kuuma ja kuiva kliima tõttu vähe.

Jätsime enamus meie grupikaaslasi ujumiskoha juurde veemõnusid nautima ning jalutasime Heleniga kõrgel kanjoni seinal kulgevat kitsukest rada pidi edasi. Kanjoni põhjas voolas aeglaselt imeliselt türkiissinine jõgi. Kokkuvõtteks olime meie oma otsusega igati rahul, sest vaated olid kanjonit pidi ülespoole minnes tõesti veelgi kaunimad! Tegelikkuses oleks isegi pikemalt võinud seal jalutada. Kuigi õues oli päris kuum: 32 soojakraadi ning päike kõrvetas päris korralikult. Aga lõpuks pidime siiski hakkama tagasi liikuma, et jõuda õigeks ajaks paadsilla juurde, kus paadimees meid taas teisele kaldale viis. Edasi sõitsime mööda lausa pimestavalt helesinist ookeani äärt mööda Sur´i linna. Sur on vana kaubateede ristumispaik.

Omaan oli sumerite kaubanduspartner juba 3000 aastat eKr. Tollane üks hinnalisemaid kaubandusartikleid, viiruk, on nõutud ja kallis kaup tänaselgi päeval. Samuti on Sur´is ehitatud Omaani traditsioonilisi laevu  dhow´sid ning neid ehitatakse linnakeses siiani. Aga meil oli kõigepealt vaja minna lõunat sööma! Ilusa koha leidsime imelise vaatega ookeanikaldal. Hille tellis meile taas kogu grupi peale söögid ära. Roogasid oodates käisime Heleniga rannal jalutamas. Meeletult palju linde oli mere ääres! Enamus kajakad, aga olid ka mõned muud linnud, keda mina kahjuks siiski täpsemalt määratleda ei osanud. 

Tänasel lõunal, vähemalt minu poolt, sai parima roa tiitli lambaliha. Liha oskavad nad tõesti siin väga erinevatel viisil äärmiselt maitsvalt valmistada! Kõht täis läksimegi ühte laevatehasesse, kus pidi valmistatama Omaani traditsioonilisi laevu dhow´sid. Saime vaadata ühte juba äärmiselt kaua pooleli olevat laeva. Kui juba pikalt olime seal aega veetnud ilmusid jalgu lohistades mitmest erinevast nurgast välja paar-kolm töölist, kes natukene nagu vastu tahtmist hakkasid midagi töö tegemisele sarnast tegema. Ehk minule jäi tegelikult kahjuks mulje, et mingeid laevu siin päriselt küll juba ammu ei ehitata. Pigem on keskendutud turistidele. Laevaehitusplatsi kõrval oli ka pisikene muuseum, kus siis väljas mõned kunagised tööriistad mida laevaehitusel kasutatud. Üht-teist siin vaadata nagu oli, aga poleks ka midagi hullu juhtunud, kui me ei oleks siin käinud! Aga äärmiselt puhas linn oli ka Sur! Ma tõesti pole vist mitte kunagi varem näinud nii puhast riiki kui Omaan. Alguses arvasin Muscati puhul, et ilmselt pealinna värk ja üles vuntsitud: aga Sur oli veelgi puhtam. Samuti maanteede ääres ei hakanud mulle silma mitte mingit mahavisatud prügi. Üleüldse on Sur ilus linn! Madalad lumivalged majad, palju rohelust ning õisi. Mida suve poole, seda rohkem värvi ilmselt veel lisandub. Nüüd edasi ootas meid ees sõit hotelli. 

Meie tänane ööbimise koht asus linnast päris palju väljas. Igal juhul kohale jõudes oli juba pime. Saime toad kätte, viisime asjad tuppa ära ja pidimegi tulema kohe tagasi õhtust sööma. Juba teisel reisipäeval on söömisest saanud üks meie lemmiktegevusi, sest omaani köök on tõepoolest väga isuäratav! Täna õhtul olid parimad kala ja kana! Pärast sööki saime umbes pool tunnikest toas hinge tõmmata ja kell pool üheksa pidime kogunema taas fuajeesse, sest ees ootas merikilpkonna vaatlus. See hiiglane, keda me kõik kogu hingest näha lootsime, on roheline merikilpkonn. Ta on suurim kõva kilbiga merikilpkonn kogu maailmas! Kilpkonna nimi tuleneb mitte kilbi vaid tema rasva värvusest.

Merikilpkonnad elavad soojades vetes Atlandi ja Vaikses ookeanis ning India ookeanis. Kuna merikilpkonn on rändav liik, sis võib neid leida ka avaookeanist. Arvatakse, et nende pesitsuspaiku on ligi 140 riigi rannikualadel ning poegimisalasid ligi 80 rannikul. Roheline merikilpkonn kasvab kuni 115 sentimeetri pikkuseks ja täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 200 kilogrammi. Samas suurim leitud on kaalunud 395 kilogrammi ja oli 152 sentimeetrit pikk! Neil on südamekujuline kilp ja labataolised lestad, mis muudab nad väga headeks ujujateks. Pea on pisikene, kuid sellele vaatamata ei ole seda võimalik kilpi sisse tõmmata. Huvitav on fakt, et rohelise merikilpkonna toiduvalik muutub vanusega.

Noored isendid on lihatoidulised ehk söövad kalamarja, molluskeid, meduuse, väikseid selgrootuid, usse ning ka vetikaid ja käsnasid. Enamik täiskasvanuid on aga taimtoidulised. Nende suhteliselt aeglane kasv ongi tingitud toitainevaese toidu söömisest. Ning see mainitud rohekat tooni rasv ongi tingitud just klorofülli sisaldavast toidust! Ehk siis roheliste merikilpkonnade värv muutub elu jooksul vastaselt nende menüüle! Kõige põnevam ja erilisem roheliste merikilpkonnade juures on kindlasti nende paljunemise viis: emased kilpkonnad tulevad munema liivasele rannale. Üldjuhul valivad nad sama piirkonna, kus ise koorusid. Täiskasvanud emasloom naaseb iga 2-4 aasta tagant munema. Leides sobiva koha, kaevab ta oma labataoliste lestadega munemiseks sügava augu.

Munad munetaksegi sinna auku, korraga kuni 200 muna. Pärast munemist kaetakse munad liivaga. Kilpkonna ema suundub tagasi merre ning rohkem oma järglaste käekäigu vastu huvi ei tunne. Munadest kooruvad pojad umbes kahe kuu pärast. See juhtub üldjuhul öösel ning kohe pärast koorumist liiguvad pisikesed kilpkonnapojad merre. Seda teekonda peetakse kõige ohtlikumaks ajaks merikilpkonnade elus kuna ümberringi varitseb palju ohtusid - linnud, loomad jne. Seega väga suur osa vastkoorunud poegadest ei jõuagi merre. Arvatakse, et koorunud poegadest jõuab täiskasvanuikka vaid 1%. Täpselt ei ole teada, mis vanuses saavutavad merikilpkonnad suguküpse, kuid arvatakse, et selleks kulub 25-50 aastat! Elavad nad kuni 80aastaseks.

Ja no vot selliseid haruldasi ja huvitavaid mereloomi lootsime ka meie täna õhtul näha! Kogu hotelli ümber olev rand on merikilpkonnade kaitseala. Lihtsalt niisama randa minna polegi nt lubatud siin. Kogunesime hotelli tagumise ukse juurde, kus läksime bussi peale, mis viis meid ranna lähedale. Hotellil on rannas väljas luurajad, kes jälgivad, kas tuleb mõni isend rannale. Kui ühtegi kilpkonna pole näha, siis ei viida huvilisi üldse rannale. Kobisime bussist maha. Õues oli kottpime! Kilpkonna asjatundjad aga käisid ringi punase valgusega lampidega, mis väidetavalt ei häiri haruldasi loomi. Ja haruldased on nad tõesti - merikilpkonna kõik liigid on looduskaitse all! Eelneva info kohaselt oli meil teadmine, et üks kilpkonn on merest rannale tulnud ning pidi otsima hetkel sobivat kohta munemiseks. 

Meil tuli oodata. Istusime maha. Mingil hetkel nägime pimedas mingit kuju liikumas. Kilpkonna jaoks oli ta aga ilmselgelt liialt väle ja väike. Iseloomuliku kuju ja saba järgi tuvastasime olendis meilegi väga tuttava rebase. Ka rebased on rannal varitsemas koorunud kilpkonnapoegi. Meeletu õnn on osaks saanud ikkagi neile vähestele, kes neist merre jõuavad! Mingi aja pärast sai meie teejuht sõnumi, et kilpkonn on asunud auku kaevama ja me võisime tasakesi talle lähemale hiilida. Vaatepilt oli võimas! Päris elusalt nähtuna tundus mulle see elukas veelgi suurem ja võimsam kui ettekujutuses. Liiva lendas igasse ilmakaarde laiali. Tema enda kilbil oli juba päris korralik liivahunnik. Mulle üllatuslikult kaevas ta kõigi oma nelja loiva või jalaga. Olin seni arvanud, et selleks kasutatakse ainult esiloibasid. Siis neid suuremaid.

Aga see koht siiski ei sobinud! Kilpkonn loobus sellest, valis uue koha ning asus seal kaevama. Kuid ilmselgelt oli näha, et ta on juba väsinud. Natukene aega kaevas ja loobus siis ka sellest. Mingi hetke jalutas veel ringi ja taarus lõpuks vaevaliselt mere poole tagasi. Vees nii graatsilised ja liikuvad loomad on maa peal liikudes küll äärmiselt kohmakad ja aeglased. Selline käitumine pidi olema siiski tavaline. Kui ei leia kilpkonnaema seda ideaalset kohta, siis tullakse mõnel järgmisel ööl uuele katsele. Mõnikord minnakse aga ka hoopis uuele rannale. Kogu selle aktsiooni käigus oli meie giid juhtinud meie tähelepanu ka ühele pisikesele vaprale pojale, kes lainete poole rühkis. Elasime temagi pingutustele kaasa ning merre ta jõudis! Samas arvasime, et see võis olla ka väike näitemäng meie heaks ja pojukene salaja giidi taskust liivale poetatud. Aga kes teab! Võis nii olla ja võis ka mitte.

Rohelise merikilpkonna ohustatus on paljuski seotud nii tahtmatu kui tahtliku inimtegevusega. Mõnes riigis kütitakse neid endiselt ning korjatakse mune söögiks. Kuigi see kõik on keelatud. Väga suur hulk neid kilpkonni hukkub kalurite võrkudes. Samuti on ohuks keemiline saaste ookeanides ja elupaikade häving. Ja kindlasti võib ju mõelda, et äkki poleks ka turiste vaja lasta neid imetlema. Samas on oluline inimeste teadlikkuse tõus igasugusest loomade kaitsmiseks. Ning see on üks viis, kuidas saab seda teha. Ning ka raha, mis loomakaitsesse läbi turismi läheb, on oluline. Minu jaoks oli elamusi tänases päevas olnud aga kuhjaga ning nüüd ei olnudki hotelli tagasi mineku vastu midagi. Buss viis meid hotelli juurde. Läksime tuppa. Enne magamaminekut saime natukene veel lugeda. Mina kirjutasin üles tänase päeva sündmusi. Kuid õige pea tuli suur ja kõikehõlmav uni. Kulutasin täna vaid 4 kohalikku raha lõunasöögile.