INDONEESIA!

17 JA 18 PÄEV - 31.12.2019-01.01.2020.

Täna oli hommikust peale minu päev! Sõin kell üheksa koos hea raamatuga hommikust. Pannkoogid olid täna veelgi paremad kui eile - banaaniga. Ei tea, kas neil oli meeles minu eilne küsimus selle kohta? Igal juhul olid need ühed paremad Indoneesias oldud aja jooksul! Ning põhimõtteliselt oligi täna minul siin Bali saarel ju viimane reisipäev. Homme lõunast pean hakkama liikuma Denpasari lennujaama. Viimasel päeval oli mul plaanis nautida pikalt hommikusööki selles fantastilises kliimas! Kuidas ma armastan seda kindlust ja teadmist, et mul ei ole külm! Et ma ei pea terveks päevaks või mitmeks ette mõtlema, mis riided ja mis ilm ja temperatuur ja kui külmaks võib siis ikkagi minna? Siin pole see lihtsalt üldse teema. Selline mõte ei tule pähegi!

Olles oma pika nautlemise kohvi ja raamatuga lõpetanud, ootas mind enne muuseumisse minekut veel üks asi - saades kätte oma spetsiaalse tellimusena tehtud nahkoti ja rääkides sellest oma tütardele, avaldasid nad arvamust, et aga neil on ju täpselt sellist kotti hädasti vaja! Lubasin siis üritada. Jalutasin sinna poodi tagasi, kuigi see oli päris kaugel hotellist. Kuid pood oli kinni! Jalutasin ümbruses ringi tunnikese, leidsin ühe suure poe, peaaegu nagu kaubanduskeskuse, ostsin sealt viirukit veel. Ning kordades odavamalt kui turult. Suure ootamise peale, kui pidin hakkama juba loobuma sellest üritusest, oli pood lõpuks avatud! Rääkisin oma jutu ära. Poeomaniku naine, kes ise õmbleski neid kotte, tõi naeratades tagantruumist täpselt õige koti - ta oli kohe kaks tükki õmmelnud minu tellimuse peale. Rääkisin ka selle ära, et mul kiire, pean kotid hiljemalt homme kell 12 kätte saama. Kõik pidi sobima, jõuab selle ajaga õmmelda ühe juurde, pakkus isegi, et võib ise ära tuua mulle hotelli. Selline heatahtlikkus kohutas mind, kui tagasihoidlikku eestlast, siiski ära ja loobusin sellest. Väitsin, et ma armastan jalutamist! Mis iseenesest on täiesti tõene.

Edasi suundusin Blanco muuseumisse. Antonio Blanco (1911-1999) oli 1952. aastal Hispaaniast Balile rännanud kunstnik, keda hüüti ka Bali Daliks. Tegemist oli eksentrikust kunstnikuga, kes maalis indoneeslannasi, olles vaimustuses nende ilust. Ta arvas, et keegi peab jäädvustama indoneesia naiste võrratu ilu, pidades neid kauneimaks kogu maailmas. Seda kinnitab ka fakt, et Blanco abiellus 1962. aastal kuulsa Bali tantsijanna Ni Rondji´iga. Neil oli neli last kelledega nad elasid idüllises traditsioonilises indoneesia majas Ubudis, mille kõrval asubki praegune muuseum. Blanco suur unistus oli rajada muuseum, kus eksponeerida oma maale. 1998. aasta 28. detsembril tema unistus täitus! Kuigi kaua ta kahjuks seda nautida ei saanud, sest suri järgmisel aastal.

Blanco maalid on tehtud mitmes eri tehnikas, ta kasutas julgeid värve ning katsetas hoogsalt kõige uue ja huvitavaga. Ometi ei ole tema maalides midagi ülepingutatud ega võõristavat - kaunid indoneeslannad tunduvad endiselt maailma kauneimate naistena! Veel suurem vaatamisväärsus kui maalid on aga muuseumihoone ise. Imposantne, suursugune, muinasjutuline, ehtne renessanssiaja loss! Jalutasin üles ja alla nendest uhketest paraadtreppidest, täiesti ihuüksi, sest samal ajal polnud muuseumi külastamas kedagi teist. Kujutasin ette, milline võttepaik see oleks filmitööstusele, samas ei suutnud endale teadaolevalt meenutada ühtegi filmi, kus seda lossi oleks kasutatud. Ning kõigele lisaks ei tohtinud muuseumis sees pildistada - pidin jätma selle kõik endale meelde!

Üleval hoone katusel olid aga imelised skulptuurid indoneesia tantsijatest ja tantsijannadest. Imetlesin, kui tõepäraselt oli autor suutnud jäädvustada nende poosid ning jutustada indoneesia tantsu lugu. Neid ei keelanud keegi pildistada. Ilm oli küll pilve läinud. Katuselt alla tulles jalutasin veel korra lossi läbi. Alla jõudes sattusin Blanco ning tema ainukese poja Mario ateljeesse, mis asub kohe muuseumihoone kõrval, olles ühendatud kitsukese koridori ja väikese, peaaegu märkamatu, uksega. Antonio Blancol oli omapärane maalimisviis, mida ma seni pole ühegi kunstniku juures täheldanud - tal oli keset ateljeed tehtud põrandasse umbes poole meetrine süvend. Kõik maalimistarbed asetas ta süvendi servale, molbert seisis samuti seal, kunstnik ise seisis augus või istus maalides selle äärel.

Veetsin natukene veel aega nendes ruumides. Midagi omapärast ja aukartustäratavat oli siin. Blanco oli lisaks oma kunstniku tuntusele ka väga mõjukas isik Balil. Teda on külastanud isegi Michael Jackson! Kui kesklinna poole tagasi jalutasin hakkaski vihma sadama. Läksin uuesti turule. Katariinal oli soov saada samasugune seljakott nagu endale ostsin. Läksin siis uuesti tingima. Pika vaeva nägemise peale õnnestuski leppida kokku mulle sobiv hind. Aga ega mul sularaha ikkagi ei olnud. Müüja tuli turuväravasse minuga kaasa, läksin üle tee ja võtsin raha. Nüüd jalutasin hotelli poole tagasi, vihma sadas, äkki jooksis keegi mulle järele mind hüüdes. Ega ma muidugi enne aru ei saanud, et mind hüütakse, kui hingeldav meesterahvas minu ette jõudis ja küsis, kas ma olen sakslane?

Esimese hooga ei osanud kohe midagi öelda. Kas siis sellepärast peab niiviisi vaeva nägema, et saada teada mu rahvus! Ma pidavat nägema väga sakslase moodi välja. Ei oska kuidagi kommenteerida ise. Kuid õige varsti selgus ka tegelik eesmärk: meesterahvas küsis, kas ma oleksin nõus tänasel õhtul võtma uue aasta vastu koos temaga? Issakene, mul oli see täitsa meelest läinud, et täna vana-aastaõhtu! Pidin aga eitavalt vastama, sest tegelikult oli mul olemas suurepärane seltskond uue aasta tervitamiseks. Tänasin viisakalt, sain veel paar komplimenti, teiste hulgas ausa ülestunnistuse, et härra Sakslane pole oma elus varem kohanud nii kaunist naist ja lahkusin. Hotelli jõudes käisin pesemas, paar tundi oli aega ajani, mil pidime Evelini ja Simmoga kokku saama. Pakkisin enamuses asjad ära.

Kella kaheksa ajal saime jälle minu hotelli ees kokku, see jääb lihtsalt kesklinnale lähemale, läksime õhtusöögiks restorani valima. Nüüd suundusime Ubudi kesklinna sellesse osasse, kus me polnudki varem käinud! Valisime ühe restorani välja. Toit oli tõesti hea, kuid ka hind vastav - meie kõige kallim õhtusöök Indoneesias! Kõhud täis jalutasime Evelini ja Simmo hotelli. Uue aasta võtsimegi vastu nende hotelli terrassil kolmekesi. Arvasime, et siin keegi nö meie uut aastat ei tähista, aga eksisime. Rakette lasti kõvasti. Just kohalike poolt. Läksime meiegi tänavale vaatama. Vaatepilt oli ilus! 

Pärast jalutasin enda hotelli tagasi. Kõik vastutulevad kohalikud soovisid väga rõõmsalt toredat uut aastat. Läksin oma tuppa jõudes kohe magama. Nii kaua üleval olla oli keeruline: olime harjunud ikka palju varem magama minema. Järgmisel, oma viimasel hommikul Balil, sööma minnes, oli uus tütarlaps ettekandjaks. Tellisin jälle banaaniga pannkoogid, ta küsis, kas soovin kaks? Muidugi soovisin kahte! Siinne hotell oli ainukene, kus üldse üks portsjon sisaldas kahte pannkooki. Natukese ootamise peale toodi mulle kaks kohvi. Imestasin küll, aga mõtlesin siis, et no mis seal ikka, kulub ära. Hetke pärast toodi ka kaks taldrikut pannkookidega. Siis alles sain aru! Siin müüakse ju kaheseid tube, mitte kohtasid ja iga toa juurde kuulub ka kaks hommikusööki! Aga nelja kooki ma tõesti ei jaksanud ära süüa. Vabandasin segaduse pärast ja saatsin ühe taldriku tagasi. Kuigi need koogid olid imelised!

Kõht täis ja asjad pakitud, tassisin oma suure seljakoti vastuvõttu kena tütarlapse valve alla, kes oli väga sõbralik ja armas olnud. Ühtäkki ütles tütarlaps silmade särades, et ta teab mind! Minu imestunud pilgu peale seletas ta naerdes, et ta googeldas mind! Ma kirjutavat blogi ja mul on imeline aed! Ja küsis, kas kirjutan ka reisist Indoneesiasse? No ikka! Jätsin oma asjad hotelli ja saime Eveliniga kokku korraks veel. Minu hotelli lähedal oli üks imeline pisikene tempel. Käisime seal pildistamas. Jätsime siis Eveliniga selleks korraks hüvasti, sest nemad lahkuvad Balilt alles nädala pärast ja mina suundusin kotipoodi vist nüüd juba kolmandat või neljandat korda. Täna saabusid omanikud minuga ühel ajal, tundsid mu kohe kaugelt ära ja tervitasid juba eemalt.

Ostsin ära kotid Katariinale ja Eliisabetile ning kaks püksirihma Karlile. Omanik andis mulle kingituseks kaasa ilusa halli rahakoti. Loomulikult pidin mina ikka veel tingima ja palusin hoopis seal kõrval olevat meresinist, sest see oli ometi veelgi ilusamat värvi! Saingi selle. Teades, et mul lennuki peale minek, pakkus poeomanik, et viib mu rolleriga hotelli ära. Aga mina tahtsin just natukene jalutada veel Ubudis. Tunnikese jalutasin. Hotelli restoranis jõudsin veel tunnikese smootit juua ja lugeda. Vihma hakkas sadama uuesti. Eilsest peale on sadanud ikka hooti päris kõvasti. 

Igaks juhuks toppisin seljakotile kile peale ja panin endale jope selga. Läksin tänavale bussi ootama. Õnneks oli seal katusealune. Vihm läks päris tugevaks. Kümne minutiga voolas kõrgetest templitreppidest alla oja, tänavast oli saanud allamäge kihutav jõgi, kanalisatsiooniluukidest olid saanud äravooluavade asemel purskkaevud, kust purskas vett välja kui geisrist. Ja mina veel imestasin, et miks neil need kanalisatsioonikraavi katvad kiviplaadid sellised katkised ja poolikud kõik on!? Sellise kohutava veesurve käes pole ime, et need üldse samale tänavale jäävad pärast sadu. Sellist vihma polnud mina oma elu sees veel näinud! See on siis nüüd see siinne vihmahooaeg. Minu reisid on alati olnud Aasiasse vihmaperioodil, kuid esimest korda nägin seda tõeliselt.

Kui buss kohale tuli, kulus mul 30 sekundit andmaks oma suur seljakott bussijuhi kätte, kes selle pagasiruumi toppis ja bussi istumiseks. Selle ajaga olin oma kirjade järgi veekindlas jopes aluspüksteni märg. Eestis oleme ikka harjunud, et vihm sajab taevast alla. Siin tundub, et ta sajab absoluutselt igas suunas. Ka alt üles. Jõudes Denpasari hakkas bussijuht ohkima ummikutest ja pikast teest veel lennujaama ja et kindlasti mul kiire. Ütlesin, et mul on piisavalt aega. See teda ei rahuldanud. Pakkus välja plaani, et kui ma maksan natukene juurde, siis ta organiseerib mulle auto, millega pidi saama mingil imeviisil kiiremini. Mil viisil ei suutnud ma küll ette kujutada. Vastasin talle ilusasti viisakalt, et tänan, aga ma ei soovi juurde maksta, ma olen tasunud juba sõidu eest lennujaama ning tema mind sinna ka viib! Ning mul on piisavalt aega.

No ega tal midagi üle ei jäänud - loomulikult viis! Ning Denpasari lennujaamas avastasin fantastilise koha - seal on riiete vahetamise nurk spetsiaalsete kabiinidega. Sest tavaliselt lähevad Balilt inimesed ju tunduvalt külmemasse kliimasse. Sain minagi seal kenasti oma märjad ja tilkuvad riided asendada kuivadega. Minu lendudega sujus koju tagasi lennates kõik hästi. Natukene häiriv tagajärg oli sellel korral minu reisil siiski. Nimelt avastasin ma mõned päevad juba kodus olles, et minu pangaarvelt on kaks imelikku summat broneeritud (mõlemad pea 100 eurot). Kuupäevadel, mil mina juba Eestis. Sama päeva hommikul ei olnud mahti sellega tegeleda, lõuna ajal sain alles panka helistada, siis oli üks summadest juba arvelt maha läinud. Pank reageeris väga kiiresti - natukene pidasid nõu, siis panid kinni mu pangakaardi ja palusid kohe vaidlustada nimetatud tehingud. Ja nii uskumatu, kui see ka tundub, oli broneering vabastatud koheselt ning maha läinud summa kantud mulle arvele tagasi tunni aja pärast. Õppetund jälle - ilmselt kopeeriti mu kaart Ubudis viimasel päeval turul raha välja võttes. Ja samas väga õnnelikult lõppenud pettus minu jaoks, kuna olin juba Eestis tagasi ja kontrollisin oma pangakontot. Hea, et see pettus tehti reisi viimastel päevadel. Reisil olles ei ole ma seni kunagi oma pangakontot vaadanud!

Viimastel päevadel kulutasin raha järgmiselt: 26 000 viiruk, 100 000 Blanco muuseum, 200 000 õhtusöök ja 28 000 smuutid. Kokku 354 000 ruupiat. Ning kogu Indoneesias oldud aja jooksul kulutasin koha peal 8 miljonit ja 320 tuhat ruupiat! Ehk 554 eurot. Lennukipiletite eest maksin 790 eurot ning lisaks veel 30, kui uuendasin passiandmeid piletil, sest selgus, et pass ei kehti nõutud aega peale reisi. Muid kulusid nagu polnudki. Kõik kokku siis 1374 eurot. Aasia kohta päris palju. Vähema summaga saime aasta varem sama pika aja Hiinas ringi seigelda. Kuid Indoneesia reisi tegid kalliks lennupiletid. Kuna ostsin pileti täiesti ootamatult ja oli vaja osta konkreetseks ajaks polnud väga mänguruumi. Pidin võtma mis pakuti! Ning veel jõulude ja aastavahetuse aeg. Kuid, kui kuupäevad pole väga olulised, siis võib saada Balile lennukipiletid ka umbes 500 euro eest. Kuid reis oli fantastiline ja imeline Indoneesia maastik jääb vist igaveseks mind saatma.

INDONEESIA!

16 PÄEV - 30.12.2019.

Hommikul ärkasime erinevates hotellides. Sõime igaüks oma hotellis hommikust. Minu hotellil on imeline sisehoov, kus asub restoran. Nautisin nüüd ilusat hommikut, jõin kohvi ja lugesin pikalt. Täna oli meil plaanis tutvuda põhjalikumalt Ubudiga. Kokku saime jälle minu elukoha ees kella kümne ajal. Hakkasime jalutama Ubud Campuhan Bridge´i poole. Sinna oli paari kilomeetri jagu minna. Tegemist on siis keset Ubudi paikneva matka- või jalutamise rajaga, mille kogupikkus varieerub kahest kuni kuue kilomeetrini. Päris matkarajaks see oma lihtsuse ning plaaditud teega ilmselt ei kvalifitseeru. Rada saab alguse Ubudi ajaloolisest lähtepunktist Wos´i jõgede liitumise kohast ehk Campuhan´ist. Päike kõrvetas täna kohe eriti hullult. Õnneks oli enamus meie teest esialgu varjus. Raja alguses asub ka tempel. Jalutuskäiku alustasime jõe äärt mööda kenade suurte puude varjus. Õige pea sai aga allee otsa ja me olime lauspäikese käes taas. Kirjelduste järgselt on Ubud Bridge keset Ubudi kulgev maaliline rada riisipõldude, kohalike elamute ja väikeste ateljeede vahel. Riisipõlde väga palju muidugi enam näha ei ole. Need on kaugemal ja tihti varjavad tee kõrvale ehitatud hooned need ära.

Jalutamas oli täna palju kohalikke. Just koolilapsi. Ilusasti koolivormides kõik. Ma täpselt ei saanudki aru, kas tunnid juba läbi, polnud veel alanud või lihtsalt üle-linnaline popipäev? Turiste ei olnudki nii palju. Jalutasime mööda ka mõnedest traditsioonilise indoneesia ehituskunsti kaunitest näidetest. Sellised kõrvade ja sabadega õlgkatustega majadest. Ning paarist jalgadega lahtisest hütist. Rada oli iseenesest päris tore ja ilus, kuid kahju oli sellest, et see kulges edasi-tagasi. Parema meelega oleksime teinud tiiru, kuid selle asemele jalutasime nüüd kaks korda ühte ja sama teed.

Ubud on väike linn Bali keskosas. Kogu Bali lõikes käib siin kõige rohkem turiste. Ilmselt on koht seda väärt: tegemist on suhteliselt väikese ja rahuliku linnaga. Turiste on siin küll palju, kuid linna elutempo jääb siiski alla enamusele Aasia linnadele. Balilased on väga sõbralikud igal pool - nii ka siin! Meie Balil viibimise aja jooksul hoidusime teadlikult suurtest turismimagnetitest. Ubudist ei saanud siiski mööda minna! Tegemist on ühe kõige olulisema kohaga Balil, mida reklaamitud kui kunsti- ja kultuurikeskust. Samas need turistid, kes üle kõige hindavad rannas lesimist, hoiavad Ubudist eemale, kuna randasid sisemaal teadupärast ei ole.

Legend Ubudi tekkimisest räägib Jaapani preestrist Rsi Markendjast, kes mediteeris Campuhanis kahe jõe ristumiskohas (jõgede ristumiskohad on hinduistidele eriliselt pühad). Oru põhja rajas ta templi Gunung Lepahi, mis on siiani palverändurite sihtkohaks. Algselt oli linna piirkond rikkalik ravimtaimede allikas: Ubud on saanudki oma nime indoneesiakeelsest sõnast "ubad", mis tähendab meditsiini. 19. sajandi lõpul sai Ubudist Bali rikkaimate inimeste elukoht tänu oma meeldivale ümbrusele ja ääretult ilusale loodusele linna vahetus ümbruses.

Turism hakkas kogu Balil ja ka Ubudis arenema tänu Venemaal sündinud sakslase Walter Spiessi saabumisele Balile. Spiess õpetas maalimist ja muusikat ning tegeles tantsuga. Ka välismaised maalikunstnikud Willem Hofker ja Rudolf Bonnet lõbustasid Ubudis kuulsusi kogu maailmast, teiste hulgas Charlie Chaplin, Noél Coward, Barbara Hutton, H. G. Wells jne. Nad organiseerisid kohale mõned Bali omad kuulsaimad kunstnikud aidates sellega saada Ubudil kogu saare kultuurikeskuseks. Han Sel oli samuti välismaalasest kunstnik, kes tuli Balile oma uue naise Sitiga ja ehitas siia endale ateljee. Tema maalid olid sünteesid mõlema maa kultuuridest, mis elavdasid nii balilaste kui välismaalaste kujutlusvõimet.

Hispaania-ameerika kunstnik Antonio Blanco elas Ubudis 1952. aastast kuni oma surmani 1999. aastal. Kusjuures - homme oli minul plaanis külastada just Blanco muuseumi! Uus loomeenergia purse tekkis 1960ndatel, kui saarele saabus hollandi kunstnik Arie Smit. See aeg tähistaski Ubudi kiire arengu algust. 2002. aasta terrorirünnakud põhjustasid kogu Balil muidugi kiire ja järsu languse turisminduses. Mahendamaks terrorismi mõju loodi Ubudis kirjanike ja lugejate festival, mis aitaks meelitada taas turiste Ubudi ja kogu Balile ning päästa turism kui piirkonna majanduse alus. Kuid vaieldamatult kõige rohkem on Bali populaarsust tõstnud film "Söö, palveta, armasta", mille Indoneesia osa on filmitud just Ubudis. Õnneks pole see mingi aktuaalne teema siin. Tõsi, raamatupoes oli see teos küll üks esimesi raamatuid, mis meile silma hakkas!

Jalutuskäigult tagasi tulles käisime natukene poodides. Kui Ubudis on midagi tore teha, siis mööda poode käimine. Ma üldiselt ei armasta poode. Kuid aeg-ajalt mõnes eksootilises kohas leian minagi selle olevat toreda ja päris meeldiva tegevuse. Ning Ubudi vanalinn, kus paiknevad enamuses väikesed ja ilusad poed, on veel lisaks väga  meeldiva arhitektuuriga. Õige varsti läks meil aga kõht tühjaks ja otsisime lõunasöögiks ühe läheduses leiduva kena restorani. Tegemist oli päris euroopaliku kohaga, me kõik küll väga armastame aasia kööki, kuid hetkel tundus väike vaheldus hea olevat.

Tellisin hamburgeri. Kui minu söök lauale toodi võisin olla päris uhke ja õnnelik - nii erilist ja maitsvat hamburgerit polnud ma oma elu sees veel söönud! Keele viis alla. Ubudi üks viga on muidugi siinsed hinnad. Ilmselt on tegemist ühe kalleima kohaga Balil! Pärast lõunat läks Simmo hotelli tööle ja meie Eveliniga jätkasime tutvumist Ubudiga. Käisime Puri Saren Agungis. Tegemist on kuningliku paleega, mis tänaseks päevaks kenasti restaureeritud ning mille hoovis viiakse läbi tantsuetendusi gamelani muusika saatel ja erinevaid tseremooniaid. Palee kuulub kusjuures endiselt kuninglikule perekonnale ja oli Ubudi viimase monarhi elukohaks. Samuti on hoone üks Bali esimesi hotelle, mis avas oma uksed 1930ndatel aastatel.

Väga erilist muljet palee meile siiski ei jätnud. Sisehoovi ja aia osa oli muidugi kena. Sinna saavad kõik huvilised tasuta sisse astuda kusjuures päevasel ajal. Läksime uuesti turule, tahtsin osta sealt veel ühe seljakoti Katariinale, kuid siis tuli mulle meelde, et mul pole sularaha selle jaoks. Ostsin siis viirukit. Selle jaoks jätkus raha. Mulle väga meeldib Indoneesias komme, et ei kasutata plastkõrsi, vaid nende asemel kas bambusest või metallist korduvkasutatavaid joogikõrsi. Neid metallist kõrsi nägin paar päeva tagasi ka mõnes kaupluses müügil. Turult aga nüüd ei leidnud! Turult jalutasime minu lemmikkotipoodi, kust sain kätte oma imelise tellimuse, mille tegin meie esimesel päeval Ubudis. Kott oli imeline! Täisnahast. Hind 31 eurot. Eritellimusel käsitöö!

Hotelli tagasi jalutades jäi meile teele (olime seda tänavat pidi jalutanud juba korduvalt, kuid see pood polnud meile silma hakanud) looduskosmeetika pood. Loomulikult pidime me sinnagi sisse astuma! No ja aega meil seal kulus ikka kõvasti. Kogu selle valimise, nuusutamise, proovimise, katsetamise ja kahtlemise peale ostsime tühjaks pool poodi ja mina suutsin lõhkuda ära ühe testri. Ilmselt lõhnas kauplus veel pikalt pärast meie külaskäiku. Vaimustuses olin poe pakenditest: vanadest ajalehtedest olid volditud väga ilusad kotid, milledesse kogu meie kokku ostetud kraam pakiti. Täpsustuseks pean mainima, et ükski toode üle kolme euro ei maksnud. Enamus toodete hinnad jäid 1,5-2 euro vahele. Ma ei salli reisidelt sellise tavalise turistinänni kaasa vedamist. Aga olen avastanud, et kohalik looduskosmeetika on alati hea kasvõi kingitusekski kaasa osta.

Lõpuks jõudsime ikka hotelli tagasi. Käisin pesemas. Kasutasin äsja ostetud putukahammustusi leevendavat palsamit. Eilset etendust oodates olid sääsed söönud ära mu jalad. Palsam igal juhul leevendas meeletut sügelemist. Seitsme ajal käisime õhtust söömas. Söök oli taas väga hea. Hinnad võib siin aga korrutada ühe söögikorra eest kolme-neljaga võrreldes näiteks Nusa saarte või Lombokiga. Hotelli tagasi jalutades panin posti kaardi koju lastele ja ostsin kaasa pudeli vett. Seda kulub siin kõvasti. Hotellis kirjutasin. Valmistusin mõnusaks lugemiseks - enne tuli aga suur ja võimas uni peale! Meie päevad on vist nii aktiivset tegevust täis, et õhtuks olen täitsa väsinud.

Raha kulutasin täna lõunasöögile 150 000 ruupiat (kõige kallim söök seni sellel reisil!), õhtusöögile 127 000 ruupiat, viirukile 70 000 (järgmisel päeval sain muidugi suvalisest supermarketist umbes viis korda suurema koguse kolm korda odavamalt) ja veele õhtul poest 7500 ruupiat. Kokku 354 500 ruupiat. Otseselt mitte reisikulusid ma üldjuhul reisirahade sisse ei arvesta (tänasest päevast siis kott ja looduskosmeetika), sest reis oleks sama fantastiline ka ilma nende kulutamisteta. Nende suurte summadega hakkab ära harjuma. Alguses oli küll imelik saada pangaautomaadist näiteks miljon ruupiat! Selline petlik rikkuse tunne tekkis isegi hetkeks. Ja kogu selle rikkuse rahakotti mahutamine osutus samuti keeruliseks. Kohalikud ise sadades tuhandetes ja miljonites neid summasid küll ei ütle ega hinnasiltidele ei kirjuta. Kõikidel hindadel ja summadel jäetakse lõpust kolm nulli ära. Kohalikele endile teeb selline süsteem muidugi asja kordades lihtsamaks, kuid minusugusele algajale veelgi keerulisemaks. Inimesed harjuvad aga kõigega ja üsna pea olime meiega saanud suurepärasteks arvutajateks. Isegi miljonitega.

INDONEESIA!

15 PÄEV - 29.12.2019.

Sõime kell kaheksa hommikust. Maksime. Sain kaubale ka väikese hinnaalanduse suhtes - nurin mustade rätikute üle aitas. Kõht täis, pakkisime viimased asjad. Täna liikusime jälle edasi - nüüd Ubudi kesklinna hotellidesse. Sellel korral ei õnnestunud meil saada sobiva hinnaga tube ühte ja samasse hotelli: seega olime esimest korda erinevates hotellides, millede vahe oli küll siiski ainult 500 meetrit. Jalutasime suure tee otsa, et sealt tellida takso. Meie hotelli juurde poleks auto saanud tulla. Takso saime läbi Grab´i. Indoneesia pisematel saartel eriti ei töötanud need takso tellimise viisid, aga Balil on kõik teisiti. Siin on nii palju turiste ja igasugused tänapäeva moodsa maailma pisividinad on siingi olemas.

Takso peatus kõigepealt minu hotellis ja sõitis siis edasi. Leppisime kokku, et proovime hotellidest saada rollerid ning kohtume minu hotelli ees umbes poole tunni pärast, et sõita koskesid avastama. Rollerid saime ja suundusime kesklinnast välja. Hetkel oli liiklus küll väga tihe, kuid õnneks ei olnud ummikuid veel. Esimene kosk nimega Tukad Cepung lõi meid muidugi pahviks juba! Kuid mitte oma ilu vaid meeletu rahvahulgaga. Keerasime otsa ringi ja tulime ruttu tagasi vaatamata lunastatud piletitele! Loobusime üksmeelselt varem välja valitud vaatamisväärsustena reklaamitud koskede külastamisest, sest võis arvata, et kõigi nende juures leiame eest massiliselt inimesi.

Nüüd otsisime kaardi pealt kõige üksildasemas kohas oleva kose ja keerasime otsa sinna poole. Kui jõudsime peaaegu kose juurde ehk siis kohta, kus tuli maksta külastustasu, seda nad loomulikult oskavad siin küsida ka kõikides nurgatagustes kohtades, uurisime igaks juhuks kohe, et kui palju rahvast võib seal hetkel olla? Kenalt tütarlapselt saime vastuse, et ainult mõni inimene on. Jalutasime kose juurde. Jalutuskäik oli täitsa pikk. Kuid väga mõnus! Inimesi oli tõesti siin vähe. Enne meid oli üks kohalike seltskond ja üks turistidest perekond. Ja kosk ise oli imeilus! Ja ega siia poleks eriti suurt rahvamassi mahtunudki! Kose all olev bassein oli ümbritsetud suurte kivirahnudega. Turnisimegi seal kivide otsas. Siledat maad siin ei leidunud. Olime muidugi arvanud, et kose juures läheme kohe suure hurraaga ujuma. Alguses nagu olingi valmis selleks, aga hakates vette minema selgus, et vesi oli suhteliselt külm. Ei tekkinud üldse mingit tahtmist rohkem ja kaugemale minna. Istusin siis niisama natukene jalad vees kose mühinat kuulates. Kui kose juurest lõpuks lahkusime sõime lõunat kohvikus, kust olime varem lunastanud pileti kose juurde minekuks. Tegemist oli väikese armsa söögikohaga, kust avanes suurepärane vaade põldudele. Ei olnud riisipõllud. Mingid muud.

Ning siin restoranis saime kogu Indoneesias oleku aja jooksul ilmselt parimad värskelt pressitud mangomahlad. Need oli nii head, et Evelin tellis endale lausa kaks tükki! Loomulikult oli ka söök väga hea. Oh, juba ainuüksi kohaliku söögi pärast tasub tulla kord aastas siia kaugesse ja eksootilisse Aasiasse. Kui kõhud täis saime, hakkasime tagasi Ubudi sõitma. Meile jäi teele üks Bali uhkemaid vabaõhumuuseume. Sõitsime sisse ja küsisime hinda. Nagu olime varasemalt isegi internetist juba uurinud oli tegemist üüratult kalli kohaga. Pileti hind oli üle 35 euro natukene. Kohalikes oludes on selline hind ikka hullumeelne! Sellepärast ei olnudki siin ühtegi inimest. Parklas oli ainult paar sõidukit ning needki ilmselt töötajate omad. Meie igal juhul loobusime ja sõitsime edasi.

Nüüd olid alles ummikud linnas! Kesklinna hotelli jõudmiseks kulus meil ikka päris kõvasti aega. Rolleritega on õnneks lihtsam liigelda võrreldes autoga. Kui autoga istudki ummikus ja ei saa ei edasi ega tagasi, siis rolleriga saad ikka autode vahelt läbi trügida. Rolleriga sõitmises sain täna korraliku kooli: sõitsime lisaks tavalistele maanteedele ja külavaheteedele kiirteel ning nüüd trügisime meeter-meetri haaval ummikus edasi. Lõpuks jõudsime siiski hotellidesse. Nüüd oli meil tund aega pesemas käimiseks ja siis oli meil plaanis minna vaatama tantsuetendust. Eile linna peal jalutades oli meile jäänud tee peale Agung Rai kunstimuuseum, kus reklaamiti traditsioonilisi tantsuetendusi. Astusime sisse. Uurisime tulevaste etenduste kohta. Täna õhtul pidigi toimuma üks etendus. Balil on tants väga populaarne ja neid on palju erinevaid liike. Tantsivad nii mehed kui naised. Üks tuntumaid on näiteks kecak. Seda tantsivad 51 meest (traditsiooniliselt, samas on asutatud aastal 2006 esimene naiste kecak tantsurühm) ning algselt on tegemist rituaalse tantsuga. On olemas veel barong, konnatants, jegog, legong, topeng jne. Ning neid on veelgi! Enamus neist tantsudest räägivad mingi loo. Näiteks konnatants jäljendab konna liikumist ja on inspireeritud Bali muinasjutust konnast ja printsessist.

Olles ennast valmis saanud jalutasin Evelini ja Simmo hotelli kohvi jooma. Seekord oli nende toas kohv, mis maitses suurepäraselt! Kohv joodud, jalutasime Agung Rai muuseumisse, kus ilusas pargis vabas õhus etendused toimuvad. Meil oli jalutada pikk maa, seega ei osanud aega väga täpselt arvestada ning kohal olime 45 minutit enne etenduse algust. Kuid isegi meie varasele saabumisele vaatamata tundus meile koht kuidagi liiga vaikne ja välja surnud. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, pimedas ei näinud hästi, kas oli sama, kellega eile rääkisime, aga teadis ta öelda, et täna toimub etendus küll, aga mitte avalik. Olime suhteliselt hämmeldunud! Uurisime ikka veel, et kuidas siis nii, me eile ju käisime ja uurisime ja öeldi, et tulge lihtsalt kohale, pole vaja piletitki ette ära osta? Nenditi rõõmsalt, et eile see oligi nii jah, aga näe, täna on hoopis teisiti. Lihtsalt grupp jaapanlasi oli ostnud teatri ära täna õhtuks! Ja etendati neile hoopis teist etendust, kui eile veel plaaniti. Seisime seal natukene nõutult. Ega me sugugi ei tahtnud ära minna. Lõpuks uurisime, kas võime ka vaadata? Me ei sega, lavale valmis pandud erksinistele plasttoolidele ei trügi. Lahkelt jäädi nõusse. Pidime ainult ootama. 

No ja see ootamine kestis ja kestis. Tantsijad olid kostümeeritud ja valmis ja samuti ootasid järjest enam tülpinud nägudega. Muusikud, sest tänases etenduses pidi olema ühendatud traditsiooniline bali tants ja muusika, jalutasid järjest suuremaid tiire pimedas pargi all. Meiegi olime, vaatamata väga suurele soovile seda etendust ilm-tingimata näha, juba kärsitud. Kõht oli tühi ja korises. Nõrkemisest päästsid meid minu kotis olevad pähklid. No need jaapanlased lasid ennast aga oodata! Kokkulepitud kellaajast oli möödas tund aega, aga jaapanlasi ei paistnud kuskilt. Saime imetleda vaid valmis pandud pille. Need olid maalitud erksates värvitoonides ning kaunistatud kaunite mustritega.

Meiega oli liitunud salakuulajatena veel perekond Soomest. Lõpuks suutsime need jaapanlased ikkagi ära oodata. Kui see kogu sahkerdav, seletav, lobisev ja oma nina sõna osteses mõttes igale poole toppiv seltskond suutis lõpuks rahuneda ja istet võtta, sai etendus, mida meie olime pea kaks tundi oodanud, alata. Muusikud said mängida ühe loo. Selle aja peale olid jaapanlased juba viimase piiri peal - nad olid pidanud kümme minutit paigal püsima. Tohutu kaootiline segadus hakkas jälle peale: giid hakkas kõnet pidama, roniti lavale, räägiti muusikutega, roomati pillide vahele, kõige agaramad ja paremas vormis ronisid isegi pillide peale (kõige suuremaid pille mängitakse nende peal istudes!) ja no otse loomulikult pildistati ja filmiti ja siis uuesti pildistati ja filmiti!!! Ma mõnikord imestan, et kas need Hiina ja Jaapani turistid ka päriselt sealt oma seadmete tagant midagi aduvad ja näevad!? Või nad lähevad pärast reisi koju ja vaatavad, et oo, mis tore ja huvitav koht seekord siis ka oli? Ilmselt ma siiski teen hetkel natukene liiga kõigile hiinlastele ja jaapanlastele.

Meie aga aina imestasime suu lahti! Tsirkust saime ikka täiega. Pärast veel mitut kõnet, suutsid jaapanlased uuesti rahuneda ja muusikud said mängida veel ühe loo. Uued kõned, uued fotosessioonid, tantsijad juba nõrkesid lava kõrval. Meie ootasime aga ainult neid tantsijaid! Ohates laususime mitmeid kordi üksteisele, et kui need tantsijad kogu selle piina peale ära näeks, siis läheks kohe minema! Kui meie kannatus oli ikka juba täiesti viimasele piirile viidud, kamandati jaapanlased lõpuks ometi uuesti istuma ja lavale lubati need kauaoodatud tantsijad. Bali tantsijannad on muidugi vaatamisväärsus omaette. Rääkimata nende ilust, nõtkusest ja graatsiast, mõjub lummavalt kogu nende olek. Tegemist ei ole pelgalt tantsuga! See, mida nad laval teevad, on jutustus, pikk lugu, muinasjutt, milles on seotud ajalugu, traditsioonid, müstika, mütoloogia ja usk. See on elustiil! Ei ole võimalik panna ka andekaimat eurooplasest tantsijat esitama lavale balilast. See ei tuleks välja. Bali tantsude esitaja peab olema sündinud nende sees ja üdini läbi imbunud nendest.

Vaatasime ära kaks pikka tantsu. Õnneks ei antud jaapanlastele nende vahel enam sõnaõigust. Pärast kahte tantsu lasime jalga. Kõhud korisesid, olime sääskedest ära puretud ja meie arvamus jaapanlastest, kui intelligentsetest ja ülimalt viisakatest inimestest oli saanud väga tugeva tagasilöögi! Ilmselt ongi taoline käitumine nende kultuuris täiesti aktsepteeritav. Aga ikkagi: nii suur ja kõikehõlmav ignorantsus ümbritseva maailma suhtes, paneb mõtlema. Sa tellid endale kogu etenduse, vilistad muusikute ja tantsijate ajale, lased ennast tunde oodata, siis käitud nagu väike laps, kes on esimest korda elus sattunud mänguasjapoodi. Segad, lobised, ei vaatagi laval toimuvat, jalutad keset etendust ringi, kargad suvalisel hetkel püsti pildistamiseks või filmimiseks, segades sellega ka kaasvaatajaid, kes on su oma grupi liikmed. See on ikka tase!

Kõigile eeskujuks oli nende oma giid. Esiteks ei sobinud temal istuda teistega koos valmispandud toolidel - tema tõstis enda tooli peaaegu lavale esinejate kõrvale, võttes sellega ära osa tantsijatele mõeldud ruumist. Täiesti ettearvamatult ja suvalistes kohtades kargas ta püsti joostes lava teise otsa pildistama. No jah, olime saanud lisaks imelisele balilannade tantsule ja indoneesia traditsioonilisele (gamelani muusika) muusikaetendusele veel peale kauba tsirkuseetenduse. Samas polnud meil midagi kurta: olime saanud kõik selle tasuta! Nüüd suundusime kiiresti sööma. Kuna aeg oli juba üsna hiline pidime leppima väga tagasihoidliku mehhiko söögiga. Peaasi, et kõhud täis saime.

Teel hotelli käisime läbi Circel K poest vett ostmas ning koogipoest võtsime veel neid imehäid śokolaadikooke. Üks naljakas fakt Indoneesia kohta: üle maailma kuulus tanklakett on siin leidnud turuosa vaid ööpäev läbi avatud kauplustena. Hotelli jõudes sain siis maiustada ning kirjutada kokkuvõtte tänasest päevast. Raha kulutasin täna 330 000 ruupiat eelmise kahe öö hotellile ja rollerile, 17 000 taksosõidule uude hotelli, parkimine 2000, kosed 40 000, bensiin 8500, lõunasöök 45 000, õhtusöök 28 000, 60 000 tänane rollerirent ja 22 000 ruupiat vesi ja kook. Kokku kulus täna siis 552 500 ruupiat.

INDONEESIA!

13 JA 14 PÄEV - 27.-28.12.2019.

Sõime kell üheksa hommikust. Tunni aja pärast oli meie auto hotelli ees. Läksime tubasid üle andma. Siis tekkis mingi segadus maksmisega: meie teada oli meil kaks esimest ööd panga kaudu makstud kohe broneerimisel. Kuid hotell polnud raha saanud! Kontrollimisel selgus, et tõesti ei olnud raha arvelt maha läinud. Maksime nüüd juba kõik kolm ööd sularahas ära, lootuses, et siis omakorda arvelt enam raha uuesti maha ei võeta. Igaks juhuks võtsime hotelli kontaktid, kui peaks siiski nii juhtuma, lubadusega, et kui neile nüüd panga kaudu ka raha laekub, kannavad selle Simmole tagasi.

Jätsime selle ääretult meeldiva kohaga hüvasti ja istusime autosse. Algas sõit Ubudi. Me ei olnud võtnud hetkel hotelli päris Ubudi kesklinna. Meie valitud hotell asus kesklinnast viie kilomeetri kaugusel. Eeldasime vaiksemat ja rahulikumat kohta. Sõit Ubudi väga kaua aega ei võtnud - ega Balil pole miski väga kaugel. Hotell asus tõesti väga vaikses kohas, suurest teest eemal, nii eemal, et sinna viiv tänav oli liiga kitsas selleks, et autoga hotelli juurde sõita. Jalutasime viimase jupi. Saime oma toad kätte. Kenad, sarnased kõikidele hotellidele siin. Mingeid erilisi plaane meil ka tänaseks ei olnud.

Mõtlesime teha esimese tutvuse Ubudiga. Kahjuks selgus, et hotell saab meile anda täna ainult ühe rolleri. Pidime siis kuidagi hakkama saama! Oli selge, et kolmekesi me ühe rolleriga ei sõida. Linna minekuks pidi siis Simmo sõitma kaks korda. Esimese korraga viis ära Evelini ja siis tuli mulle järele. Ootasin nii kaua suure tee ääres. Kui teise ringiga Ubudi kesklinna jõudsime, oli hakanud vihma sadama. Õnneks jõudsime jällegi enne suurt sadu söögikohta, kus Evelin meid ootama oli jäetud. Sõime kõhud täis. Söök oli imeline. Nüüd sõitis Simmo hotelli tagasi tööd tegema ja meie Eveliniga läksime linna peale ringi vaatama.

Leppisime kokku, et kohtume uuesti Simmoga kell seitse, kui käes aeg õhtust süüa. Jalutasime läbi Ubudi keskuse ja sattusime turule. Balil on väga häid ja kvaliteetseid nahktooteid äärmiselt odava hinnaga võimalik osta. Nende lummusesse sattusime meiegi! Ostsime mõlemad endale täisnahast seljakotid. Mina lisaks veel väikese õlakoti. Tingimine ja kauplemine on mulle juba selgeks saanud Aasia käikudega. Alati tuleb alustada umbes poolest küsitud hinnast või veel vähemast. Või minna hoopis teist teed pidi ja mõelda, millise hinnaga soovitud asja omanikuks saades, oleksid kõige õnnelikum. Samas, milline oleks hind, millega müüja ka müüks ja rahul oleks. Alati leiab selle õige hinna! Lisaks kottidele ostsime veel mõlemad endale seelikud. Ning tüüpilised aasia mustrilised püksseelikud. Väikese hingetõmbepausi tegime juhuslikult teele jäänud koogipoes, kus sõime śokolaadikooki!

Märkamatult hakkas kell juba seitse saama ja pidime kiirustama kohtumise kohta. Sõime õhtust ning samal viisil saime jälle hotelli tagasi, kui linnagi tulime. Hotelli jõudes vaatasime Eveliniga natukene järgmiste päevade plaane. Hommikust sõime uuesti 8.00. Mul oli soov kaubelda jällegi natukene hommikusöögiga: et siis peaks natukene vähem maksma. Seekord oli isegi põhjust, sest minu toas olid mustad käterätikud. Sain küll uued ja puhtad rätikud, kuid muust jutust hotelli perenaine aru ei saanud ning nooremat rahvast, kellega olime eile õhtul asju ajanud ja rääkinud, polnud täna enam kohal. Nüüdseks oli jõudnud aga kohale meie teine roller.

Esimese kohana tahtsime täna vaadata riisipõlde. Ubudi ümbruses peaks olema ühed Bali ilusaimad riisiterrassid. Selle iluga käib kaasas loomulikult palju rahvast. Isegi pileteid müüakse! Meie valik langes Tegallalangi riisiterrassidele. Olles rollerid ära parkinud ja tasunud nö piletiraha, jalutasime terrasside vahele. Vaated oli tõesti imelised! Rahvast üle mõistuse palju ei olnudki. Jalutasime ringi. Ootamatult oli ühel teekäänakul kohalik, kes nõudis veel edasimineku eest raha. Et põllumeeste toetamiseks. Maksime. Aga kui sama asi natukese aja pärast kordus, siis sain tõesti vihaseks. Ütlesin raha nõudjale, et oleme iga nurga peal juba maksnud ja rohkem me seda ei kavatse teha! Ja kui nii on, siis me lihtsalt keeldume edasiminekust ja pöörasin otsa ringi. Paari sekundi pärast kutsuti meid tagasi ja öeldi, et meile on tasuta. Ilmselt tuli hirm peale, sest eks see tegevus siin kohalike omaalgatus on ja tegelikult illegaalne. Sest juba kogutud piletirahast saavad kõik põllupidajad oma osa. Läksime ikkagi edasi. Ja õigesti tegime, sest eespool ootasid meid kõige ilusamad vaated. Tuli ainult ronida kõige kõrgemale künka otsa ja teiselt poolt alla. Rahvast siin ei olnud eriti. Sest enamus turiste ju ei viitsi natukenegi liikuda ega vaeva näha. Saime nautida neid imelisi vaateid sulnis rahus.

Riisipõllud imetletud oli meie soov külastada kohviistandust. Kuid kahjuks väljavalitud istandus oli äsja suletud. Uurisime kaardi pealt välja järgmise. Õnneks ei olnud see väga palju kaugemal. Sõitsime sinna. Kuna esimese hooga põrutasime õigest sissepääsust mööda, parkisime rollerid järgmise maja ette ja jalutasime paarkümmend meetrit tagasi. Tegelikult meil selles suhtes vedas, sest siin oli jälle tasuline parkimine. Piletiraha küll ei küsitud. Istanduse külastamine oli tasuta. Läksime sisse. Meie suurimaks sooviks oli näha ära need kuulsad tsiibetid. Kelle nö toodetud kohv on maailma kõige kuulsam ja kallim.

Saime kaasa noormehe, kes tegi meile väikese ekskursiooni tutvustades istandust, kohvi valmimise etappe ning tõelise kopi luwaki ehk kassikakakohvi tootmist. Tõe huvides peab muidugi märkima, et tegelikult pole tsiibetid kassid. Kuid rahvakeelde läinud nimed ja tõekspidamised püsivad seal kindlalt. Kopi luwaki sünnimaa ongi Indoneesia. Tõlkes tähendabki "kopi" kohvi ja "luwak" palmitsiibetit. Selle kohvisordi lugu algas 18. sajandil, kui Indoneesia saarestik oli osa Hollandi kolooniast. Kohalikud korjasid kolonistide jaoks kohviube, mida müüd Euroopasse. Ühel hetkel avastati, et palmitsiibet sööb väga heal meelel kohvimarju. Nende seedesüsteem lõhustab marjakese ja koos väljaheidetega tulevad välja vaid seemned ehk kohvioad.

Indoneeslased avastasid, et kui oad korralikult puhastada ning seejärel tavapäraselt röstida saab suurepärase kohvi! Sort muutus populaarseks Hollandi aristokraatide seas ning tänapäevani on selle kohvi hind väga kõrge just oma eksklusiivsuse ja harulduse tõttu. Vahet tehakse ka istandustes elavate tsiibetite ning vabas looduses elavate loomade seedekulglast saadud ubade vahel: viimased siis oma hinnalt veelgi kallimad! Olles ringkäigu lõpetanud suunati meid edasi imelise vaatega kohvik-terrassile, kus saime maitseda erinevaid kohvi-, kakao- ja teesorte. Kusjuures tasuta oli seegi! Lisaks tellisime ikka tassi kopi luwaki kohvi ka. Et ära maitsta see imeline hõrgutis. Ja jäätised. Jäätised maitsesid suurepäraselt. Serveeritud olid kookospähkli koore sisse kenasti.

Ning see paljukiidetud kohv oli tõesti imeline - ma pole mitte kunagi varem elus nii head kohvi joonud! Kopi luwaki kohv on äärmiselt kõrge kvaliteediga, sest tsiibetid valivad söömiseks vaid kõige küpsemaid kohvimarju. Isegi parimad kohvikorjajad ei suuda selles võistelda tsiibetiga. Nende seedesüsteemist läbi käies kaotavad kohvioad oma kibeduse ning saavad ainulaadse maitse.  Euroopas maksab selle kohvi kilo hind 500-1300 eurot. Tassi saab 10-15 euro eest. Meie maksime täna oma tassi eest 50 000 ruupiat ehk natukene üle kolme euro. Nautisime hetke sellel imeilusal terrassil. Kohtasime isegi eestlasi. Meie kõrvallauas võtsid istet isa ja poeg Eestist. 

Järgmine peatus oli Tirta Empuli tempel. Täpselt meie kohale jõudes tuli meeletu paduvihm - tuletaski meile meelde, et tegelikult oleme taas Aasiasse reisides valinud teadlikult vihmaperioodi. Inimesi vähem ja hinnad odavamad. Sellele vaatamata pole me vihma eriti näinud. Alati on meie ajastus olnud perfektne. Nagu nüüdki! Jooksuga saime viimasel hetkel katuse alla varju! Ootasime umbes veerand tundi kuni suurem sadu lõppes, ostsime siis piletid ja läksime templisse. Tirta Empul tähendab indoneesia keeles püha kevadet. Tegemist on veetempliga. Templi tiikisid toidab allikas, mille vett peetakse pühaks. Kohalikud hindud käivad regulaarseid puhastusrituaale sooritamas nendes tiikides.

Tirta Empuli tempel asutati umbes 962. aastal püha allika ümber. Traditsiooniliselt on siinnegi tempel jagatud kolme ossa. Kõige pühamas ehk sisemises templis paikneb 2 suurt basseini 30 veejoaga, mille all hinduistid saavadki sooritada rituaalset puhastusriitust. Tempel on pühendatud jumal Vishnule. Meil ei olnud siiski plaanis basseinidesse minna, kuigi osad turistid seda teevad. Vette mineku jaoks saab laenutada spetsiaalse sinist või rohelist värvi sarongi. Et oma riided kuivaks jääksid. Vihma tibutas endiselt. Väga see aga ei sega, sest vihm on soe ja õues temperatuur endiselt kõrge. Jalutasime templi territooriumi läbi.

Ja ega kohalikudki ennast vihmast väga segada ei lase. Sajule vaatamata toimetasid kõik rahulikult edasi oma tegevusi. Kes palvetas, kes ootas basseinis oma järjekorda veejoa alla saamiseks. Jalutasime natukene veel ringi ja hakkasime siis Ubudi poole tagasi sõitma. Meil oli täna söömata veel lõunagi. Nüüd plaanisime ühendada lõuna õhtusöögiga. Kesklinnale lähenedes algas juba ummik. Ei hakanud sellest läbi trügima. Jätsime rollerid teeotsale, kust pidime pärast keerama nagunii ära meie hotelli poole ja edasi läksime jala. Söömast tulles käisime korraks läbi toidupoest, et osta hotelli midagi näksimist kaasa, kui kõht peaks enne magama minemist veel süüa nõudma.

Valisin paar ilusat suurt õuna, lahke müüja aitas ära kaaluda ja kleepis hinnasildi õuna külge. Ma ei suutnud uskuda oma silmi - üks õun maksis kohe päris mitu eurot! Eeldad ju tavaliselt tõesti, et sellises paradiisis, kus aastaringselt puuviljad puu otsast võtta, ei tohiks need ka väga palju maksta. Aga võta näpust! Panin õunad vaikselt tagasi ja valisin ikkagi ühe saiakese, mis muuseas maitses imehea! Poes käidud sõitsime hotelli tagasi. Ummikud olid natukene lahtunud selle ajaga. Uskumatu, kui kiiresti ikkagi inimene õpib, kui ta selleks sunnitud on! Täna sain rolleriga üsna talutavalt hakkama ka ummikutes sõites. Polegi nii keeruline autode, busside, ja veokite vahel kitsukestes piludes edasi trügides, kus nii mõnigi kord vahe teiste sõidukitega vaid mõned sentimeetrid.

Enne magama minemist tegime Eveliniga hotelli aias tunnikese joogat. Evelin tegutseb lisaks kõikidele muudele tegevustele ka joogaõpetajana. Olen aastaid joogas käinud, kuid nüüd on jäänud pikem vahe sisse ning pean tunnistama, et see annab tunda. Muidugi pole mõtet ka asjatult lubadusi välja käia, et nüüd võtan ennast kätte. Võib-olla kunagi... Aga jooga pimedas, õues muru peal, tsikaatide siristamise saatel oli väga mõnus kogemus. Sääsed oleksid võinud muidugi olemata olla! Viimase kahe päeva peale on raha kulunud majutusele Sidemenis 500 000, taksosõidule Ubudi 83 000, rollerirendile 77 000, söögile 230 000, Ubudist ostetud postkaartidele-markidele 22 000, śokolaadikook 12 000, riisiterraside sissepääs 10 000, kohviistanduse kohvikus 75 000, templi sissepääs 50 000 ja toidupoes 120 000 ruupiat. Kokku 1 179 000. Kohutavad summad ikka arvudes! Aga sellega harjub ära. Kulunud summad tunduvad suured ka eurodes. Aga reisides on see normaalne - tahadki ju ühe päeva sisse mahutada ära võimalikult palju kogemusi, millede eest suures osas peab jah paratamatult maksma.