Sunday, December 16, 2018


IMELINE HIINA!

NELJATEISTKÜMNES JA VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1.-2.11.2018.

Magasime poole kümneni täna hommikul. Täiesti uskumatu! Ma ilmselt pole kunagi vastu, kui pakutakse ilma aknata hotellituba. Kusjuures sellest väga ei saanudki aru, et akent pole, sest oli olemas aknakoht koos kardinatega. Tegime jälle oma hommikukohvi ja ostsime sinna juurde juba traditsioonilised võileivad. Siis läksime veel viimast korda (vähemalt selle reisi jooksul!) linna peale jalutama. Guilin on olnud siiani meie kõige mõnusam peatuskoht. Soe, lahke ja sõbralik oma fantastiliste ning muinasjutuliste looduseimedega. Käisime veel paaris poes. Ostsime lastele kaasa mõned esemed. Guilinis on olnud väga palju toredaid ja odavaid poode. Väga palju ja arutult ei saa me muidugi siit kaasa osta, sest kottidesse kõigi nende asjade mahutamine muutuks keeruliseks.

Käisime veel viimast korda siin oleku ajal lõunat söömas. Ikka nuudleid. Võtsime hotellist seljakotid. Administraator tellis meile takso, ilmselt oma tuttava, saime ka hotellis ära maksta selle eest. Jätsime hüvasti, istusime taksosse ja olimegi veidikese aja pärast rongijaamas. Näitasime oma piletid ette ja varsti saime rongi peale. Järgmised 17 tundi tuli meil siin veeta. Ja siis ootas Shangai! Minu koht oli kõige alumine nari ja Kristil kõige ülemine. Andis ikka ronida tal sinna üles. Seltskond oli õnneks täiesti normaalne ning hiinlased on loomult väga vaoshoitud. Nende puhul ei tuleks kõne allagi kellegi tüütamine või lihtsalt pealetükkivalt või ebaviisakalt käitumine. Kogu meie siinoleku ajal pole me ka mitte ühtegi purjus inimest, kui vene turistid Pekingis välja arvata, kohanud.

Aga saime pikalt lugeda. Minu igapäevases elus Eestis jääb mul alati kahjuks liiga vähe aega lugemise jaoks. Kuigi ma loen iga vaba sekundi ja poolikud raamatud on mul alati ja igal pool käepärast - autos, käekotis, öökapil, diivanilaual ja mitmes muuski kohas. Seetõttu naudingi reisidel alati neid hetki, kus saab lugeda. Sellest ilmselt tulenebki see, et mul ei ole tegelikkuses mitte midagi pikkade sõitude vastu. Pigem poolt. Nüüdsel reisil jõudsin läbi lugeda ka Kristil kaasas olnud raamatud. Rongides siin aga väga pikalt lugeda ei saa. Umbes kella kümnest on öörahu. Ja nendes avatud kupeedega rongides kustutatakse kell kümme tuled ära. Alguses natukene hoiatatakse. Umbes pool tundi varem. Nendes odavates rongides, millega ka hetkel sõitsime, ei ole ka väikeseid lambikesi voodite kohal.

Aga 17 tundi möödus kui linnulennul. Suurem osa sellest mõnusalt magades. Sest tegelikult on rongis väga hea uni. Hommikul avastasime, et sõidame teises suunas. Muidugi ei olnud me otsa ringi keeranud ega Guilini poole tagasi hakanud sõitma. Kuidagi oli neid vaguneid ringi haagitud ja meie vagun oli ilmselt lihtsalt teist pidi sattunud. Aga imelik tunne oli ikkagi! Umbes kell 11 olime Shangais. Rongijaamast taksoga hotelli sõit kestis päris kaua aega. Taksojuht otsis natukene aega õiget kohta. Issand, meie Shangai hotell oli veelgi armsam! Imelise sisehoovi ja väliterrassiga. Lisaks veel katuseterrass. Natukene pidime ootama kuni toa kätte saime. Viisime oma asjad tuppa ära ja läksime kohe linnaga tutvuma.

Shangai on maailma kõige suurem linn oma 24,2 miljoni elanikuga! Meie esimene peatuskoht Hiinas, Peking, püsib auväärsel teisel kohal. Ühe reisiga olime käinud kahes maailma suurimas linnas. Hiina on tõesti imeline! Shangaisse armusime aga esimesest pilgust. Vaatamata oma meeletule suurusele võlub see linn oma rahulikkuse ja harmooniaga. Shangai asub Huangpu jõe kallastel Jangtse suudme lähedal Hiina idarannikul. Shangai on autonoomne majandustsoon ja viimase paarikümne aasta plahvatuslik tööstuse ja majanduse areng on teinud sellest maailma kõige kiiremini kasvava linna. Kümne aastaga on linna elanike arv peaaegu kahekordistunud. Hiina ajaloo mõistes on Shangai puhul tegemist aga suhteliselt noore linnaga.

Shangai, mis tõlkes tähendab "merest kõrgemal", tekkis 13. sajandil väikese asundusena. Sellisena püsis see 19. sajandi keskpaigani, mil Briti kaubanduslikud huvid tõid kaasa sõja Hiinaga. Sõja lõppu tähistas Nanjingi rahuleping, mis võimaldas brittidel teatud Hiina sadamates vabalt kaubelda. Üks neist  oli Shangai, kus arenes peagi välja glamuurne linn, mille elanike luksuslikud eluviisid andsid lõpuks maad dekatentsile. Linn jagati kontsessioonideks, milles võõrrahvad elasid otsekui miniatuurses Suurbritannias, hiljem ka Prantsusmaal, USA-s ja Jaapanis. Huangpu-äärset kaldapealset Bundi ilmestavad endiselt koloniaalstiilis uhked ehitised, mis pärinevad veel sellest ajast, kui Shangai oli maailma suuruselt kolmas finantskeskus. 1949. aastal haarasid Hiinas aga võimu kommunistid Mao Zedongiga eesotsas ning kogu Hiina riik langes lõputu terrori, hirmu, vaesuse ja lootusetuse küüsi aastakümneteks. Kuni Mao surmani 1976. aastal, pärast mida Hiina hakkas tasapisi kosuma üleelatud õudustest. Minu jaoks oli natukene kummastav kogeda, et vaatamata kõigile nendele kannatustele, mida Mao oma kaasmaalastele tekitas, on ta Hiinas  endiselt au sees. Pekingis on siiani üks kõige külastavamaid objekte Mao mausoleum Taevase Rahu väljakul. Minu jaoks oli see küll koht, kuhu ma ei sooviks iial minna. Kuid ilmselt pole enamus inimesi kursis sellega, mida Mao Zedong tegelikult Hiina rahvale teinud on. Sarnane tunduks võib-olla see, kui sakslased ülistaksid endiselt Hitlerit.

Shangai kesklinna poolitava Huangpu ühel kaldal asub Bund ehk linna vana ja ajalooline osa ning teisel kaldal ultramoodne Pudong. 1990. aastal kuulutati Pudong erimajandustsooniks ja sellega algaski Shangai taassünd. Investeeringud voolasid sisse hämmastava kiirusega, kerkisid viaduktid, kaubamajad ja hotellid ning Huangpu kohale kerkis kobarate viisi läikivast metallist ja klaasist pilvelõhkujaid. Tänaseks on Shangai taas äri- ja moemaailmas kogu maailmas esirinnas. Tinglikult võib Shangai jagada kolmeks piirkonnaks. Lõunas asetseb põiktänavate, turgude ja templitega tüüpiliselt hiinapärane vanalinn. Sinna juurde kuulub ka Shangai kauneim traditsiooniline Yu Yuan´i aed koos traditsiooniliste turgudega. Siin aias asub väidetavalt üks paremaid Mingi dünastia aegseid kiviktaimlaid, mis meenutab Lõuna-Hiina mäetippe, koopaid ja kurusid. Kindlasti aga üks suuremaid! Endised kontsessioonialad hõlmavad Prantsuse kontsessiooni vanalinnast läänes ning Briti ja USA kontsessiooni põhja pool, kus asub ka suurejoonelise koloniaalarhitektuuriga kaldapealne Bund ning linna kaks tähtsamat kaubatänavat Nanjing Lu ja Huaihai Lu. Uusim linnaosa Pudong Huangpu idakaldal on nüüd maailma kõrgeimate hulka kuuluvate ehitistega tohutu ärirajoon.

Meie jalutasime aga Shangais ringi. Imetlesime ooperimaja ja linna südant ehk Nanjingi tänavat. Soovisime minna Shangai muuseumisse, kuid jäime napilt hiljaks - muuseumisse sissepääs suleti kell neli. Järelikult pidime tulema siia homme tagasi. Astusime sisse ka paari poodi. Siin oli aga näiteks Guiliniga võrreldes kõik ikka kordades kallim. Ostsin siiski Eliisabetile uue joogipudeli selle asemele, mis ununes Kopenhaageni lennujaama. Hakkas juba hämarduma. Jalutasime Bundile. Mööda Nanjing Lu tänavat jõe poole jalutades hakkas juba varakult meile silma vapustav vaade Pudongi pilvelõhkujatele. Suundusime Bundi kaldapealsele promenaadile. Olin muidugi kursis, et Shangai kõige suuremaks vaatamisväärsuseks peetakse just sedasama vaadet Bundilt üle jõe Pudongile, kuid see pilt, mis meie ees nüüd promenaadile astudes avanes, võttis ikka hetkeks sõnatuks. 

Ja mina, kes alati eelistanud oma reisidel linna asemel metsa või mägesid ja rahvahulkade asemel vaid mõnda hoolikalt valitud reisikaaslast, pidin nüüd Hiinas olemise ajal tunnistama, et ka siinsed suurlinnad on pakkunud mulle väga palju fantastilisi emotsioone. Ja nii me jalutasime seal kaldal edasi-tagasi ja imetlesime ja ahhetasime kõigi nende teiste tuhandete inimestega, kes olid tulnud just selle vaate pärast siia kokku. Olles kõike seda piisavalt endasse ahminud läksime otsima mõnda toredat söögikohta. Võtsime suuna hotelli poole. Teel sinna sõime kohalikus söögikohas hamburgeri moodi asja, mis maitses väga hästi. Selle juurde toodi aga kausikene mingisugust imelikku hallisegust auravat vedelikku. Lõhnas see nagu mitmendal ringil olev nõudepesuvesi. Maitses samamoodi. Igaks juhuks jätsime selle puutumata.

Enne hotelli jõudmist astusime veel sisse poodi. Ostsime pomelot õhtuks ning pudeli veini. Istusime meie hotelli pisikeses ja imearmsas sisehoovis. Jõime veini. Õues oli mõnusalt soe. Meie hotell asus täiesti Shangai südames: olime vaid mõne kvartali kaugusel Shangai jalakäijate tänavast ehk Nanjing Lu´st. Ometi oli siin nii vaikne ja rahulik. Viimase kahe päeva jooksul kulutasin raha järgmiselt: hommikusöögiks 12, lõunasöögiks 33, õhtusöögiks 15, poes 52 ning meie viimane hotelliarve 338 jüääni. Kokku 495 jüääni.

Thursday, December 13, 2018


IMELINE HIINA!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 31.10.2018.

Ärkasime kaheksa ajal. Läksime juba oma valmis kohvidega alla võileibasid sööma. Mina sain natukene piima jälle kohvi peale. Siis uurisime, kuidas kõige paremini sõita Longji riisiterrasse imetlema. Soovisime mitte minna mõne ekskursiooniga vaid seigelda omal käel. Uurisime ka millisesse külla kohalikud soovitavad täpsemalt minna. Administraator kirjutas kõik meile paberi peale üles ning kõige ilusamad vaated pidid olema Dazhais. Kõigepealt taksoga bussijaama. Läheb maksma umbes 15 jüääni. Siis bussipilet osta Hepingi. Seal tuleb istuda ümber Dazhai bussi peale. Kõik selge, pakkisime oma päeva varustuse kokku ja läksime. Jõudsime ilusasti oma targa paberi juhtimisel bussijaama, saime suurema vaevata ostetud bussipiletid ja istuda bussi. Varsti väljusimegi. Siis tegi Kristi aga vea ja vaatas telefonist kaarti. Õigemini hakkas otsima Hepingi. Seda kohta kuhu pidime sõitma. Leidis üles ka - sinna oli üle 200 kilomeetri. Ja no leidis ka selle teise koha, Dazhai, sinna oli veel 500 kilomeetrit edasi.

Ei no, ära Sa märgi, meie hotelli administraator oli meid tõesti kaugele saatnud! Lootis ilmselt meid nii pea enam mitte näha. Ega me tõesti ei täpsustanud, et sooviksime õhtuks Guilini tagasi jõuda. Mõtlesime, mis me mõtlesime, ega meil enam midagi muud nüüd üle ei jäänud, kui oodata ja vaadata, mis saama hakkab. Guilinist välja sõites keerasime õige pea tasulisele kiirteele. See sisendas veelgi ärevust. Samas tundus meile uskumatu, et meie hotelli administraator saadaks meid üheks päevaks nii kaugele. Jäigi meil üle ainult loota administraatori kainele mõistusele. Natukene lohutas ka see, et Hiinas on väga palju kohti, mis kannavad ühte ja sama nime. Ning see on arvatavasti ainult üks kokkusattumus. Sõitsime kiirteed mööda. Mingi aja pärast väljusime aga sellelt. See mõjus lootusrikkalt. Natukese aja pärast jõudsime väiksesse külakesse. Seal pidas buss kinni ning piletimüüja tuli meie juurde ja teatas, et nüüd ongi meie peatus. Kobisime bussist maha, seal oli meil vastas uus piletimüüja, kes tegi meile selgeks, et meie järgmine buss juba ootab meid.

Juhatas meid ilusasti üle tee ja bussi peale. Müüs meile piletid uurides, kas sõidame täna Guilini tagasi ka. Kui jah, siis saame osta kohe edasi-tagasi piletid. Kuidagi imeliselt üllataval moel suutis ta selle kõik meile selgeks teha. Hämmastav! Seega olime ikka teel õigesse kohta ja igasugune kahtlus kadus hingest. Nautisime imelisi vaateid. Kohalikku külarahvast tuli bussi peale ja läks maha. Olime ainukesed mitte-kohalikud. Aga maapiirkondades on inimesed siin väga viisakad ja aupaklikud. Siin ei üritanud keegi meiega selfisid teha ega ka mitte niisama salaja pildistada. Pikalt sõitsime kärestikuse mägijõe kallast pidi. Väikesed külad jäid tee äärde. Sellised arhailised ja äärmiselt armsad.

Ühe suurema keskuse juures pidas buss kinni ning mingi uus piletimüüja astus bussi. Nõudis, et me ostaksime sissepääsu pileti Longjisse. Me loomulikult ei soovinud seda osta. See oli tegelikult üks põhjus, miks olime omal käel Guilinist siiamaani seigelnud. Kuid tädi tegi meile selgeks, et muud varianti meil ei ole ja edasi sõitmiseks peame me pileti ostma. Väga tõhus süsteem neil siin! Kuskilt mingist pilust ega august ei saa sa mööda hiilida. Selgusetuks jäi meile ainult selle konkreetse süsteemi toimimise viis: kas nad kontrollivad igaks juhuks kõik bussid üle, et leida turiste, või iga liinibussi piletimüüja teatab ette, et tal bussis turistid? Oli sellega siis kuidas oli, aga piletid pidime ostma, sest loomulikult soovisime edasi sõita. Enne Dazhaisse kohale jõudmist kontrollis politsei kusjuures veel korra meie pileteid.

Dazhais ostsime tõstuki piletid. Longji riisiterrasid paiknevad kõrgetel mäetippudel ja külgedel. Dazhai küla asub kõige kõrgemas tipus ning siin kasvatavad riisi tśuangid, hiina suurim vähemusrahvus (16 miljonit), kellel on vanad traditsioonid ja hiilgav kultuur. Tśuangidel on ka oma keel ning selle keele panevad nad kirja kusjuures kasutades ladina tähestikku. Vaated tõstukikabiinist olid fantastilised! Sõitsime päris pikalt ning seega saime neid imetleda piisavalt kaua. Üles jõudes tuli jooksu pealt tõstukikabiinist välja hüpata. Samuti pidime all jooksu pealt peale hüppama. Siin olid sellist tüüpi tõstukid, mis seisma ei jäänudki. Olid siis tõstuki operaatorid tütarlapsed, kes inimesi peale ja välja aitasid. Päris naljakas nägi see välja. Pikk platvorm oli. Igasse tõstukisse mahtus kuni 4 inimest. Platvormile oli joonistatud iga inimese seismise koha jaoks kastikene. Ja sealt õigest kohast pidi siis hoo pealt pealt hüppama, kui kabiini avatud uks sinuga kohakuti jõudis. Eriti hea süsteem oli väikeste laste (siis natukene suuremate kui sülelapsed) kabiini saamiseks välja mõeldud: vanemal kästi esimesena siseneda ja istuda ja siis järgmise kasti juures visati laps talle järele. No jah, tegelikult tõsteti operaatori poolt. Kõik sujus jälle imekiiresti ja kergelt.

Ülevalt avanesid veel vapustavamad vaated! Jalutasime siin hetke ringi. Kohalikud müüsid muidugi igasuguseid asju siin. Nii süüa, kui igasugust turistinänni. Kuid jällegi pidin imestama, et rahvast ei olnud sugugi palju. Sai rahulikult ringi liikuda ning ka teha pilte ilma inimesteta. Nüüd hakkasime alla ronima. Alla tagasi läks väike kiviplaatidest tee loogeldes riisiterrasside vahel. Konkreetselt Dazhai küla riisiterrasse on ehitatud sajandeid. Algust tehti nendega juba 13. sajandil ning lõplikult valmisid 20. sajandi alguses. Terrassid on 800 meetri kõrgusel mägedes ning laiuvad 66 ruutkilomeetril. Kui üleval keskuses veel isegi oli rahvast, siis jalgrajal mäest alla kohtasime vaid mõnda üksikut inimest. Ilmselt sõitsid kõik turistid ka alla tõstukiga. Meie tahtsime aga jalutada. Eriti veel sellise ilusa päikeselise ilmaga.

Paar imepisikest, ainult mõnest majast koosnevat küla, jäi teele. Alla tagasi jõudnud, siis kohas, kust tõstuki peale läksime, tegime kiire söögi. Bussini oli meil aega umbes pool tundi. Söögikohas, täiesti oodatavalt kusjuures, ei rääkinud keegi inglise keelt. Oma piltidega menüü olid nad aga riputanud nii kõrgele seina peale, et ka näpuga ei ulatunud me näitama. Olukorra lahendamiseks ja saamaks siiski just neid konkreetseid nuudleid, mida soovisime, haaras Kristi seina äärest mingi toeka kurika. Osutumaks siis õigele pildile. Eemalt vaadates nägi selle liigutuse algfaas siiski välja arvete klaarimisena kohalike vahel. Igal juhul söögikoha omanik tõmbas hetkeks selja küüru.

Aga nende nuudlite maitse on mul siiani suus! Need olid parimad kogu meie Hiinas oleku ajal söödutest. Käisime kiiresti läbi WC-st ja siis bussi peale. Siia jõudes oli meile tolle bussi piletimüüja kinnitanud, et buss läheb tagasi täpselt sama koha pealt. Bussiajad olid pileti peal kirjas. Istusime bussi. Tagasisõit kulges samamoodi kui siia tulek. Hepingis toimetati meid samamoodi hellalt ja hoolitsevalt Guilini bussi peale ringi. Huvitav, kas see käibki neil siin nii või koheldakse sääraselt vaid kohtlaseid välismaalasi? Igal juhul jõudsime me ilusasti Guilini tagasi, küll pimedas juba, võtsime rongijaamast takso ning õige varsti olimegi hotellis.

Tõmbasime neli minutit hinge ja läksime õhtust sööma. Täna soovisime me süüa Guangxi (provints, kus asusime) kõige kuulsamat rahvustoitu hot pot´i. Kuigi ega me täpselt ei teadnud millega tegemist. Saime hotellist soovituse paberi peale kirja, juhised ja asusime otsima. Jalutasime ühest kohast mööda, kus pakuti tõesti meie soovitud sööki, kuid nimi oli teine. Läksime edasi veel. Mingi aja pärast vahtisime vist kõiki söögikohti juba väga näljase pilguga, sest üks meesterahvas tuli küsima, kas ta saaks meid aidata. Näitasime paberit ja ta juhatas meid täpselt sama koha juurde tagasi, mida olime valeks pidanud. Vist on heal lapsel mitu nime. Astusime sisse. Suunati meid ilusasti istuma vaba laua taha. Koht tundus olevat väga populaarne. Rahvast oli palju.

Menüü oli isegi inglise keeles. Ettekandjad sellele vaatamata inglise keelt ei rääkinud. Aga neil oli uhke äpp! Sinna olid sisestatud tüüpküsimused hiina restoranides a la, kas soovite vürtsikat sööki või mitte, kas soovite söögi juurde riisi või nuudleid, milliseid juurvilju soovite, kas soovite ka teed söögi juurde, kas soovite oma söögi valmimist pealt vaadata jne? Väga nutikas ja kõik asjad saavad paika pandud. Seda viimast, ehk oma söögi valmistamist, me siiski vaadata ei soovinud. Sest meie tellitud kalal polnud tellimise hetkel veel aimugi oma saatusest. Kõiki maitseaineid ja igasugu lisandeid saime oma maitse, eelistuste ja käe järgi ise võtta. Selles osas olime siiski tagasihoidlikud nagu tüüpilised valged turistid.

Hot pot´i, selgus, olime siiski söönud Hiinas juba neljal õhtul Pekingis. Põhimõtteliselt sama asi, mis tehti meile seal. Lihtsalt nüüd oli keedupott meie oma laual ja kõik koostisosad meie enda sisse panna ja keeta. Pekingis tehti see meie eest lihtsalt ära. Kuid söök oli jälle super! Oleme siin imestanud kogu reisi aja, kui toitev ja hea ja tervislik (värske!) on siinne söök. Ja kuidas siin ei ole mitte mingisugust magusaisu. Ilmselt saame selle rahuldatud selle meeletu koguse punase pomeloga, mida me siin iga päev sööme. Nüüd restoranis sõime veel natukene arbuusi ka. Kõhud täis, käisime veel turult ja mõnest poest läbi. Ostsime oma tänase pomelo ja natukene riideid. Hotellis sõime oma pomelo ära ja varsti nägime ilusaid unenägusid.

Raha kulutasin täna erinevatele bussipiletitele 204 jüääni, taksole 20 jüääni, hommikusöögile 12 jüääni, lõunasöögile 10 jüääni, õhtusöögile 47 jüääni (hirmus kallis!), Longji riisiterrasside pilet 90 jüääni, tõstuk 55 jüääni ja pomelo 7 jüääni. Kokku siis 445 jüääni. Ning homme ootab meid ees 17 tunnine rongisõit ja ülehomme hommikul olemegi juba maailma kõige suuremas linnas. Shangai on see!

Saturday, December 8, 2018


IMELINE HIINA!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 30.11.2018.

Hommikul magasime kaua! Uni oli imeline täna öösel. Kristi arvas, et lausa parim seni Hiinas veedetud öödest. Ei tea jah, tuleb välja, et kõige odavamas hotellis (nii odavat rohkem polnud meil ette näha) ja natukene kusehaisuses toas, magasime kõige paremini. Läksime katuseterrassile. Üles jõudes tuli meile Jane vastu ja hüüatas rõõmust särades, et just meid ta ootaski juba ammu ja kohv on valmis ja kas ta tohib valmistada nüüd meie hommikusöögi? Issand, kui tore oleks, kui igal hommikul meie järgnevas elus, keegi niiviisi rõõmustaks paljalt selle üle, et me suvatsesime ärgata ning ta võiks meile hommikusööki valmistada! Jane tegi meile väga maitsvat munaputru. Ja hommikune päike katusel, fantastiline kohv ja hommikusöök ja imeline seltskond ning maailm oligi äkki kõige armsam paik. Meie nautisime sööki. Jane rääkis meile endast. Kui kogu jutt kokku võtta, siis kõige olulisem asi tema elus, on olnud tema onu sõnad, et kui sa ei taha põlluharija olla, siis õpi koolis. Seda Jane tegigi. Õppis ära inglise keele ja hakkas hotelli ning turismifirmat pidama. Kes soovib teda külastada, siis Jane´i leiab Monkey Jane´i hostelist Yangshous.

Teine oluline osa Jane jutust oli see, et kui tahame ratast rentida, peame minema tema sugulase juurde, kes on täpselt tema nägu. Siis saame soodsamalt. Pakkisime oma asjad kokku, jätsime Jane´iga hüvasti ja suundusime kätte juhatatud suunas rattaid otsima. Pidi olema jalutada viis minutit, no meie oskasime kümme jalutada. Aga rattarendi me leidsime. Kas see nüüd just see õige oli, seda ei oska ilmselt keegi öelda. Vaatasime erinevaid rattaid. Kristi proovis mõnedega sõita. Valiku langetasime nende kasuks, millede kohta Kristi arvamus oli positiivsem. Sõbralik meesterahvas monteeris veel kiiresti käepäraseid vahendeid kasutades ühele rattale puuduva rattakorvi ja sõit võis alata. Olime natukene kõhelnud selle ratta rentimise kohta pealt, et kas Hiina hullumeelses liikluses see ikka hea mõte on. Kuid olles nüüd juba pikalt selle liikluses olnud, oleme aru saanud, et jutud Hiina hullumeelsest liiklusest on kõvasti liialdatud. Tegelikult on liiklus siin palju sujuvam, kaasliiklejatega arvestavam (seda ikka kordades!), loogilisem ja mis peamine - aeglasem võrreldes Eestiga. Mitte ühtegi kihutajat pole me siin näinud. Samuti puudub liiklusraev.

Sõitsime väikestelt vanalinna tänavatelt suurele teele. Õnneks on siin parempoolne liiklus (alates 1946) ja tuleb ikka järgida reeglit, et jälgid seda, mis toimub sinu ees ja see, mis on sinust taga pool, on teiste jälgida. Sõit kulges meil mõnusalt! Ja kui head jalgrattad meil olid!!! Ma ei suutnud ära imestada. Sellised spetsiaalsed naiste maastikurattad, kus saad istuda korrektselt sirge seljaga. Kohe ette ruttavalt ütlen, et nautisin iga hetke tänasest rattasõidust ja kui õhtul rattad pidime tagasi viima, oli mul väga kahju. Oleks tahtnud veel sõita! Ma tahan ka endale sellist jalgratast! Hiinas on väga hea ka suurtel teedel (kiirteedel muidugi on ratta ja rolleriga liiklemine keelatud) rattaga liigelda. Kõik autojuhid on harjunud lõputute jalgrataste ja rolleritega ning nende vastu ollakse aupaklikud.

Alguses hakkasime linnast välja sõitma vales suunas, kui sattusime sama tee peale, kust eile tulime bussiga, tundus asi mulle kahtlane, sest see tee viis Guilini. Meie aga oleksime pidanud hoopis teises suunas sõitma. Pidasime kinni ja uurisime kaarti. Kohe pidas kinni üks kohalik rolleril, kes uuris, kas meil oleks abi vaja? Ta ei saanud meist küll aru, et kuhu me minna soovime, aga kuidagi suutis teha meile selgeks, et see tee viib Fulisse. Rohkem polnudki vaja. Fuli asus hetkel meie jaoks valel pool. Seega keerasime ringi ja leidsime õige pea õige tee otsa.

Nii me siis sõitsime siin kusagil keset Hiinat jalgratastel, nautisime imelist ilma (27 kraadi sooja oli) ja päikest ja loomulikult neid võrratuid vaateid meie ümber. Esimese peatuse tegime Draakonite Kogu koopa juures. Lähestikku on kolmed koopad: juba mainitud Draakonite Kogu koobas, Must Koobas ja Uue Vee koobas. Kõik kolm avastati alles 1990ndatel. Veel kümme aastat tagasi võisid huvilised lugeda koobaste kohta järgmist kirjeldust:"Kohalikud näitavad teile nendes jahedates, rõsketes ja mudastes koobastes taskulampidega teed. Külastajad peavad küll pikkadest bambusredelitest üles ronima ja kaljunukkidel turnima, kuid sisseaetud radade ja erksa valgustuse puudumine muudab need koopad teistega võrreldes ka väga eriliseks." Eriliseks või mitte, aga selline käimine neis, on koobastele ilmselt ka saatuslikuks saanud. Nüüd, olles küll juba sama erksalt valgustatud kui Pillirooflöödi koobas Guilinis, on vaatepilt neis sees kahjuks ainult masendust tekitav. Koobaste ilule on väga robustselt lähenetud ja suurem osa sellest hävinenud. Väga kurb!

Sõitsime edasi. Meie soov oli jõuda täna välja Longtani külla ning just selle vanasse ja ajaloolisse ossa. Jälle ekslesime natukene valel teel, natukene sõitsime kiirteel, kus tegelikult ei tohi jalgrattaga sõita ja siis lõpuks saime ka õigele teeotsale. Longtanis olid päris mitmed armsad väikesed pererestoranid tee ääres. Mõtlesime, et kui oleme küla ära vaadanud, siis sööme lõunat ühes neist. Sõites koha poole, kus pidid meie arvates olema need vanad majad, oli tee peal ees putka ja selles valvur, kes keelas meil edasi sõita. Proovisime temast mitte välja teha. Ei õnnestunud: ta oli järjekindel. Siis sõitsime natukene tagasi jõe ääres oleva kaardi juurde. Seal asus sissepääs parki, kus mõned päris külale sarnased majad eksponeeritud, neid sai siis paadist imetleda. Meie soovisime aga päris asja, mitte turistidele mõeldut näha. Paar autotäit vene turiste saabus ka kaarti uurima. Nende käest saime teada, et just selle sama putka juurest lähebki see õige tee ja nemad said seal ringi jalutada ning tutvuda nende vanade majadega ja seeski käia.

Läksime uuesti. Ikka sama tige meesterahvas seal. Eks nad üritavad iga turisti pealt teenida ja suunata nad ikka nendesse kohtadesse, kus saab nende käest raha ka küsida. Läksime siis hoopis sööma. Valisime toreda väikese restorani, kus teenindamas meid ema ja poeg. Koht oli väga tore. Menüüs teod, maod ja palju muud põnevat. Neid me siiski ei proovinud ja tellisime pelmeenid, magus-hapu sealiha (pärast selle söömist tõotasin endale pühalikult, et ma ei iialgi enam Euroopas ega Ameerikas, ei telli magus-hapu sealiha; kuid olen kindel, et seda lubadust ma kaua ei pea) ja õlut. Õlle asemel toodi meile küll millegipärast kohalikku granaatõunaveini. Kuid arvan, et see oligi parem.

Kõht täis üritasime uuesti saada Longtani vanasse külasse. Lootsime, et äkki on see kuri ja õel meesterahvas, oma postilt lahkunud. No ta peab ometi ju vahepeal WC-s ka käima! Kuid asjatult lootsime. Oi, kui tigedaks see tegi! Eriti veel selle teadmise juures, et venelaste grupp oli saanud sinna. Ja, et nad olid vestelnud 120 aastase (vähemalt ta ise oli ennast nii vanaks nimetanud) vanamehega, kes lahkelt oli oma 100 aastast maja neile näidanud. Nendele suutis loa välja rääkida ilmselt nende hiinlasest giid, kes tegi selgeks, et need turistid just seda näha soovivadki.

Natukene nördinult ja solvunult hakkasime tagasi sõitma Yangshuo poole. Teele jäid meile pomelo puud. Üritasime saada ühte pomelot kätte, kuid seal ümber olid nii tigedalt okkalised väädid, et seegi ei õnnestunud meil. Sõitnud natukene maad edasi müüs vanamees tee ääres mangot. Küsisime hinda. Tahtis kole palju saada ühe karbikese eest. Kui juba hakkasime ära sõitma, mõtles vanamees ümber ja lubas meile anda kaks karpi ühe hinna eest. See oli juba normaalsem. Ostsime need ära ja no mango oli loomulikult suurepärane. Yangshuo poole tagasi sõites jäi meile teele veel Ancient Totem Path. Kellel ajaga kitsas käes võib sellest kohast julgelt eemale hoida. Tegemist oli siis muuseumiga, kus tutvustatakse siin aladel iidselt elanud inimeste uskumusi ja kombeid ja eluviise. Kõik, mis siin eksponeeritud, oli plastmass, vaht, värv ja liim. Inimestele olid pandud selga rõvedad tiigrimustrilised kostüümid (see ei seganud kandmast neid neoonroosasid plätusid!), mis pidid siis kujutama tolleaegseid kehakatteid. Kõik nad istusid tülpinud nägudega telefonides!!! ja enamus aega haigutasid.

Vaadata siin tõesti midagi ei olnud. Ainukesed "päris asjad" olid rohked hunnikud pealuid. Mingi looma. Veise ilmselt. Kuid ümbrus oli ilus. Rohkem me peatuseid ei teinud. Sõitsime otse Yangshousse välja. Viisime rattad laenutusse tagasi ja küsisime, mis suunas peame liikuma, et Guilini bussi peale saada. Hakkasime näidatud suunas astuma. Tee pealt poest ostsime bussi kaasa suure pudeli vett (mina olin selle reisi jooksul juba teise veepudeli kaotanud - unustasin lõunasöögikohta) ja kummalegi ühe külma õlle. Paar korda küsisime veel teed, kuid suund oli meil igal juhul õige. Bussijaama jõudes saime kohe bussi peale, mis õige pea ka väljus. Jõime ära oma õlled ning saime nautida veel imelisi vaateid. Guilini bussijaamast võtsime takso. Uurides algul paari takso käest hinda, kes kohe bussijaama ees olid, sooviti ikka utoopilisi summasid meie käest välja pressida. Ütlesime "ei" ja jalutasime edasi. Paarikümne meetri pärast saime tänavalt takso, kes nõus sõidutama meid taksomeetri alusel. Saime taksoga hotelli juurde 100 jüääni asemel 35 jüääniga.

Ja oh, kui hea, oli tulla tagasi meie oma hotelli ja oma tuppa. Hetkeks tekkis täitsa tunne, et oleme koju jõudnud. Käisime pesus ja avasime oma kahe päevase seikluse õnnestumise puhul veini, mis tegelikult pidi ootama meie üli-pikka rongisõitu. Aga noh, ju elame rongisõidu ka ilma selleta üle. Raha kulutasin mina täna järgmiselt: rattarent 30, lõunasöök 31, muuseumid 105, poes 5, bussipilet 25 ja taksosõidule 17 jüääni. Kokku 213 jüääni.

Thursday, December 6, 2018


IMELINE HIINA!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 29.10.2018.

Täna hommikul olime jälle väga vara üleval. Mina olin seitsmest üleval, siis ostsustasin küll veel edasi magada. Venitasin suisa poole üheksani välja. Käisin duśśi all. Ja tegime ise kohvi! Eile otsustasime, et alates tänasest enam kohvi peale raha ei raiska ja teeme seda hommikuti ise! Mitte, et see nüüd siin Hiinas kuidagi eriliselt kallis oleks, kuid meie arvates on proportsioonid väga valesti. Hiinas on kõik väga odav (loomulikult on võimalik kõike ka kallilt osta!). Ja selle kõige odava kõrval tundub meeletult kallis just see kohvi hind. Sama kallis kui Eestis! Kristi otsis oma koti sügavustest välja lahustuva kohvi purgi (jah, see oli tal Eestist kaasas ja jah, me alles nüüd tulime selle peale, et ise kohvi teha) ja tegime kohvi valmis. Eile õhtul poes käies olime isegi ostnud piima, mis kohvi peale valades osutus hoopis jogurtiks. Keeruline oli osta ka: paki peal oleva lehma pildi ja vedela valge sisu järgi olime suhteliselt kindlad, et panime täppi. Aga no ei, poes õigete ostude tegemine hiina keelt oskamata, on juba kõrgem pilotaaž ja seda me igatahes pole veel saavutanud. 

Igas hotelli toas on meil olnud veekeedukann. Lisaks sellele on Hiinas peaaegu absoluutselt igal pool kuumaveekraanid, kust nad ise oma rohelise tee termostesse või topsidesse kuuma vett valavad. Need on igas hotelli fuajees, kõikides ametiasutustes, kõikides avalikes tualettides jne. Seega on igati soodustatud selliste asjade ise tegemine. Kuuma vee vaba ja piiramatu kättesaadavus kuuluks nagu hiinlaste põhiseaduslike õiguste hulka ning kui see võimalus peaks mingil põhjusel mõnel ilusal päeval kaduma, siis tuleb Hiinas revolutsioon! Aga meie läksime oma kohvidega alla hotelli vastuvõttu, palusin sealt natukene piima omale kohvi peale. Ma olen jah, erinevalt Kristist, selline pirtsakas, kes ilma piimata kohvi ei joo. Siis jääb üldse joomata. Maksime hotelli eest ära. Et nad ei hakkaks kartma, et me jalga laseme, sest täna ööseks me siia tagasi ei tule. Hommikusöögiks ostsime võileivad. Sellised suured singi ja praemuna ja muu hea-paremaga. Ning ühes portsjonis oli neid terve taldrikutäis. Võtsime kahe peale ühe taldriku. Kiiresti käisime veel pangaautomaadis raha võtmas. Väikesed seljakotid olime juba eile valmis pakkinud. Ja siis tuligi meie giid ja buss.

Bussiga sõitsime paadimatka alguspunkti - Yuangdisse. Need algused võivad aastalõikes väga erinevad olla. Kui jões veetase madal, siis kuival aastaajal nagu praegu, ei pruugi olla võimalik alustada paadiga kohe Guilinist. Hetkel polnud asi küll selles - meie valisime teadlikult lühema paadisõidu. Jõudes paadisõidu alguspunkti sõime ruttu lõunat. Nii vürtsikat sööki polegi ma siin söönud. See oli ikka nii tuline, et kõike me ei suutnudki alla kugistada. Kõht täis ja suu hõõgumas läksime nende lubatud bambuspaatide peale. No bambusest oli muidugi asi väga kaugel. Tegelikkuses olid paadid plastikust, millele oli antud bambusest tehtud paadi kuju. Kuid loodus meie ümber oli see eest super ilus! Kaljud ja kogu see maastik siin ümberringi on natukene ebareaalne. Li jõgi kulgeb Guilinist allapoole nagu hiina maalilt tõeluseks saanud. Madal jõgi lookleb püstloodis ligi 300-meetriste karstiküngaste vahel. Olime nagu muinasjutus! Ega asjata pole siin "Avatari" filmitud. Mis ju ongi muinasjutt! Li jõge ja kogu maastikku imetledes möödus paadisõit liiga kiiresti. Midagi üle meil aga ei jäänud ja pidime ronima paadist välja. Meie sõitsime tund aega, kuid pikad kruiisid Guilinist alates kestavad umbes 6 tundi.

Li jõe lõigul Guilinist Yuangshuosse on mitmeid vanu ja ajaloolisi ning väga maalilisi linnu. Ühed ilusaimaid neist on Yangdi, Daxu, Xingping ja Dongling. Mõned neist on Hiina mõistes nii pisikesed ja tähtsusetud, et kaardi pealt ei õnnestunud mul neid isegi leida. Edasi läksime väikese lahtise bussi peale, millega sõitsime läbi mitme pisikese küla. Inimesed tegelesid oma igapäevatöödega. Põhiliselt korjasid riisi põllult. Mõned kilomeetrid sõitnud saabusime Xingpingi. See selgus muidugi hiljem. Meie arvasime, et olemegi juba Yuangshous ehk siis meie tänases sihtpunktis. Võtsime rahulikult aja maha, istusime imearmsasse jäätisekohvikusse ja tellisime hiiglaslikud mangokokteilid. Siis hakkasime aga mõtlema. Sellele, et meie tänane giid oli rääkinud meile midagi sellest, et kui tuleme paadi pealt maha, siis läheme väikese kruiisibussi peale ja siis oleme kuskil kohas (ja vot see nimi läkski meil kõrvust mööda nii, et arvasimegi end olevat juba lõpppunktis!) ja siis istume uuesti bussi peale ja sõidame edasi. Jõudsime tagant järele tarkusena järelduseni, et oleks pidanud ikka hoolikamalt kuulama.

Nii tutvustas meile tänast päeva ka hotellis administraator, kelle käest kruiisi ostsime. Et kõigepealt bussiga, siis paadiga, siis veel busssiga ja siis olemegi kohal. Oleksimegi pidanud veel sõitma oma bussiga edasi. Nüüd polnud meil siiski enam midagi teha. Kokkusaamise aja olime mööda lasknud, arvates, et oleme kohal ja tagasi Guilini meie ju ei sõida. Natukene imelik tundus minna ka inimeste käest uurima, et kuulge, kus me asume? Lürpisime rahulikult oma kokteile. Kristi otsis telefonist meile ööbimist Yuangshuosse, siis selguski, et me tegelikult polegi seal, vaid mitmekümne kilomeetri kaugusel. Hotelli broneerisime sellele vaatamata ära, sest me ei suutnud uskuda, kuidas ja millises hotellis on võimalik saada kahene tuba 5 euro eest? Kusjuures pidi olema "kõik hinnas!". Mis kõik seal hinnas veel pidi olema otsustasime ise järgi uurida. Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui sõita edasi liinibussiga Yuangshuosse. Saime kohviku teenindajalt bussijaama suuna ja jalutasime sinnapoole. Kuhugi kiiret meil olnud. Lonkisime.

Teele jäid vanad ja toredad poed. Üldse oli tegemist pisikese ja vana ja väikese linnakesega. Bussijaama leidsime kergelt üles. No mingit bussijaama polnudki! Bussid peatusid tee ääres lihtsalt. Jäädes korraks kõhklevalt seisma esimese bussi juures, küsis piletimüüja kohe, kas sõidame Yuangshuosse? Läksime bussi peale. Sõit võttis umbes tunnikese ja oleksime nagu teist korda täna saabunud Yuangshuosse. Millegi pärast arvas meie kaart, et me peaksime enne jõge bussist maha minema, et kõige otsemat teed hotelli jõuda. Eks me siis nii tegimegi! Sattusime täiesti fantastilistesse kohtadesse kitsastele jõeäärsetele tänavatele, mis viisid kohalike kaldapealsete peenardeni välja, aga hotelli me siit ei leidnud. Lõpuks küsisime ühelt kenalt paarilt. Üllatavalt rääkisid nad head inglise keelt. Nende telefon näitas meie hotelli asukoha teisele poole jõge. Lahkelt pakkusid nad meile, et küsivad jõe ääres puhkavatelt paadimeestelt, kas neist keegi oleks nõus meid üle jõe viima. Oleksime saanud otse õige kohani. Kuid kahjuks polnud keegi neist nõus ja käskisid üle silla minna.

Ega siis polnudki midagi, pidime jalutama tagasi kohta, kus buss meid maha pani ja alustama uuesti orienteerumist hotellini. Nüüd läks juba kiiremini. Ekslema jäime aga imeväikestes tänavates suhteliselt hotelli juures. Neid tänavajuppe ja hargnemisi oli seal kümneid, enamus läksid kellegi sisehoovi. Lõpuks küsisime ühest teisest hotellist. Seal töötav noormees võttis meid käekõrvale ja juhatas kohale. Meie imehotellis polnud kedagi. Ootasime, hüüdsime, jalutasime hotelli läbi. Ei leidnud mitte kedagi. Mingi aja pärast tuli siiski reibas ja väga head inglise keelt rääkiv daam, nimega Jane, kes pakkus meile erinevaid tube. Valisime ühe juba välja, aga siis avastasin, et ühe voodi peale oli tulnud alla suur osa laes olevast krohvist. Võtsime siiski teise toa. Tuba oli täiesti normaalne. WC ja duśśiruum oli olemas. Erilise puhtusega just ei hiilanud. Nurgas seisis pott kuivanud lillega. Ilmselgelt oli viimastel aegadel kasutatud seda tuhatoosina.

Uurisime, mida tähendab see "kõik hinnas"? Selgus, et lisaks toale on meil selle viie eurose hinna sees veel õhtu- ja hommikusöögid, tervitusnapsud ning suurepärane katuseterrass ja baar. Seda soovisime muidugi nautida. Ronisime kohe sinna katusele. Jäin lähemalt uurima letil seisvaid hiiglama suuri kraaniga pudeleid, kus mingid joogid sees. Rivis viimaseni jõudes pidin kreepsu saama: selles oli igavene hunnik madusid sees! No õnneks küll mitte elusaid. See oligi üks valik tervitusnapsudest. Valisin närvide rahustuseks siiski mingite marjadega segu. Ilma madudeta. Kuid Jane´i sõnul pidavat just selles madudega joogis peituma hiinlaste pikaealisuse saladus. Kõik hiinlased pidid jooma madude peal laagerdunud piiritust ja elama saja aastaseks. Imetlesime katusel imelist päikeseloojangut. Kui ronisin terrassi ääres olevale trepile, et mõned eriti head fotod teha, hakkas Jane´i abiline närviliselt kisama. Ilmselt kujutas ta ette, kuidas saamatu turist katuselt alla lendab ja tema süüdi jääb. Jätsin vist siiski piisavalt osava turisti mulje, sest suhteliselt varsti rahunes naisterahvas maha ja kinnitas ainult, et rohkem kõrgemale ei tohi ma küll minna. Kell seitse oli õhtusöök. Jane tegi ise süüa. Ta oli meid ette hoiatanud, et täna on taimetoit, kuna tal on peale meie toita veel paar taimetoitlast. Meile sobis igasugune söök!

Paar taimetoitlast osutusid kenaks paariks Argentiinast, kes Hiinas veetnud juba kaks kuud ja üle-üldse olnud reisil pikalt. Juulis veetsid nad mõned päevad näiteks ka Eestis, kus neile väga meeldis. Siis oli siin veel pikemalt peatumas hüperaktiivne vene noormees Kirill, kellega saime rääkida vene keeles. Vestlesime, uurisime üksteise plaane järgnevateks päevadeks ja muidugi sõime. See söök oli täiesti fantastiline!!! Pärast sööki läksime meie linna peale. Liikudes neid pisikesi tänavaid pidi linna südame poole jõudsime hetke pärast välja elust kihavale jalakäijate tänavale. Ja vot see oli nüüd siin see kõigi turistide õnn, aga meie õudusunenägu. Seda kulda ja sära ja lärmi ja pling-plingi oli siin kordades üleliia. Kaua me vastu ei pidanud. Soovisime oma vaiksele kõrvalisele tänavale ja hotelli tagasi. Natukene lugesime ja varsti juba magasime.

Raha kulus mul täna järgmiselt: hommikused võileivad 12, Guilini hotell 237 viieks ööks, hotell Yuangshuos 23, mangokokteil 30, bussipilet 10, lõunasöök 15 ja hotellis ostetud õlu 15 jüääni. Kokku 342 jüääni.