EGIPTUSE AARDED!

KUUES PÄEV - 26.03.2019.

Täna hommikul oli äratus 5.00. Kuidagi väga varased ärkamised! Ei tundu üldse puhkuse moodi olevat see asi. Jõime oma hommikuse kohvi laeva baaris ning suundusime kuivale maale. Seal pidid aga hobused meid jalust rabama. Meil oli vaja sõita Edfu templisse. See ei olnud enam nii lähedal sadamale nagu eilne Kom Ombo oma. Seega sõitsimegi hobukaarikuga. Pakkujaid jooksis (või siiski kappas!) aga meeletult iga laevaukse praotudes kokku kümneid. Meie kohalik giid Valid oli meie grupi jaoks juba kohalikega asjad korda ajanud ning meil ei olnud vaja muud teha, kui istuda sisse õige numbriga kaarikusse. Naisterahvas, kellega ühes kaarikus olin, palus meie kaarikujuhil teha meist ilusa foto oma aparaadiga. Lahkelt pakkus ta talle ka raha selle eest (siin ei tunta sellist asja nagu "aitäh!", selle eest ei tee keegi mitte midagi vaatamata sellele, et see euroopas meil nii levinud on). Ja üldse mitte mingeid sente, vaid 5 eurot!!! Meesterahvas küsis ülbe näoga kusjuures 10!!! Mina selle peale muidugi minestasin ja minu kaarikukaaslasel jätkus loomulikult taiplikkust ta sellise jutu peale Kuu peale saata.

Kaarikud on neil siin aga uhked! Iga juht kaunistab oma sõiduriista (hobust ka kusjuures!) nii kuidas oskab. Kulda ja karda jätkub kõvasti. Ja kui kõik muu siin Egiptuses hiilgab oma tohutu räpasusega, siis kaarikud käidi igal vabal hetkel valge lapikesega üle. Sõit Edfu templisse läbi varahommikuse, alles ärkava linna, oli kena elamus. Päris jahe oli. Olin suhteliselt õhukeste riietega tulnud. Nüüd pidingi külmetama. Hea, et kampsunigi taipasin selga panna. Edfu tempel on Vana-Egiptuse mõistes suhteliselt uus - ehitatud aastatel 237-57 eKr ja oli üks mitmest Ptolemaioste kuningriigi ajal ehitatud templitest Dendera, Esna, Kom Ombo ja Philae templi kõrval. Samal kohal paiknes varasemaltki tempel. Edfu on pühendatud Horosele (Rooma perioodil siis Apollole). Edfu tempel on üks paremini säilinud ja suuremaid templeid Egiptuses peegeldades ajastu suhtelist jõukust. Tekstid templi seintel annavad väärtuslikku infot templi ehituse ja konstruktsiooni kohta, samuti egiptuse keele ja kirja kohta. Üles on tähendatud ka vana konflikt Horose ja Seti vahel. Tekstid on tõlgitud Saksamaa Edfu-projekti kaudu.

Edfu templis on säilinud ühel püloonil trepid, mis viivad pülooni ja varasemalt templi katusele kui see veel olemas oli, kust avaneb hingematvalt ilus vaade Niilusele ja ümberkaudsetele põldudele. Trepikäigu seinad on meisterlikult kaunistatud stseenidega uue aasta festivalist, mida rituaalselt tähistati templites üle Vana-Egiptuse. Aasta esimesel päeval, kandis igas templis protsessioon templi peajumala kuju üles katusele päikese kätte taaselustumiseks. Edfu templi laed oli enamuses ruumides süsimustad. Selgus, et selleski süüdi kopti kristlased, kes hilisemal ajal elasid templis ning tegid lõkkeid seal.

Edfu tempel üle vaadatud sõitsime oma kaarikuga laevale tagasi. Kell kaheksa sõime hommikust. Nüüd saime vaba aja päikesetekil vedelemiseks. Suundusin minagi siis sinna. Lootsin, et on soe ja mõnus ja saan lugeda ja päikese käes natukene mõnuleda. Kusjuures, ei olnud soe. Laeval oli meeletu tuul ja istusin ikkagi kampsunisse, tekki ja pikkadesse pükstesse mässituna lamamistoolil. Kuigi päike oli väga ere ja tugev! Paljaks suutsin võtta vaid varbad. Ja needki külmetasid kohutavalt! Aga mõned vaprad grupikaaslased kannatasid külma tuult päevitusriietega. On ikka kangelased! Korralikult sissepakituna oli siiski päris talutav olla. Nautisime kõik imelisi vaateid Niilusele. Kell üks saime lõunat süüa. Siis jälle päikesetekile tagasi. Ausalt öelda pean tunnistama, et sellist korralikku kruiisituristi minust ei saaks mitte kunagi. Nagu pole terve elu jooksul minust korralikku rannas lesijat saanud. Lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama! No ei suuda ma niiviisi tundide viisi mitte midagi teha. Ainukene tegevus oleks söömine. Aga: hea raamat päästab ka halvimast olukorrast!

Paari tunni pärast jõudsime lüüsini. Niilus oli kunagi kohati päris kärestikuline jõgi. Need ajad olid enne tammi ehitamist. Vett on nüüd jõele napilt jäänud ning üleujutusi ei toimu enam üldse. Need reguleerib tamm ära. Kuid nüüd on jõutud seedida ja mõtiskleda natukene tammi ehitamise tagajärgedele. Nendele, mis natukene hiljem ja pikkamööda avalduvad. Niiluse delta alad on hakanud soolduma mere pealetungi tõttu. Varasemalt polnud see nii suur probleem, sest selle tasakaalustas Niiluse iga-aastane ülestõus. Kuid pärast teise Assuani tammi ehitamist on mure järjest suurenenud. Ning iga väiksemgi merevee tõus ületab soolase veega üle Niiluse delta põllualad. Varasemalt voolas mööda Niilust alla 120 miljonit tonni toitaineterikast muda aastas, mis enamikus kuhjus deltaaladele ning maapind deltas vaikselt tõusis tasakaalustades sellega merepinna tõusu. Nüüd jääb muda aga enamasti pidama tammi taha. Ja maapind ei kerki enam rannikul, vaid ainult vajub. Rannajoon taandub mõnes kohas isegi kuni 175 meetrit aastas!

Aga jah, lüüsid! Need on ehitatud nende kärestikuliste kohtade peale, kus jõe kõrguste vahe kõvasti kõigub, et ka suured laevad saaksid neid ilusasti ületada. Ma ilmselt ei pea hakkama selgitama lüüsi töö põhimõtet, aga rajatud on need selleks, et laevad saaks ületada eritasandilisi kohti jõgedel. Enne lüüsi, kui pidime ootama natukene luba sellesse siseneda ehk hetke, kus oli meie poolses lüüsi otsas ühtlustatud veetase jõe tasemega üleval pool lüüsi, kogunesid äkki kobaras väikeste kaluripaatidega müügimehed laeva ümber. Pakuti suuri rätikuid ja salle müügiks. Laeva ümbrus kihas väikestest paatidest. Asju loobiti laevale lootuses, et me neist midagi ära ostame. Mismoodi see raha pidi nendeni jõudma meile küll selgeks ei saanud. Ilmselgelt poleks meie nii osavad viskeharjutuste sooritajad olnud ja enamus rahast oleks jõkke maandunud. Huvitav, kas nad oleksid siis sellele järele läinud? Jõudes lähemale lüüsiäärsele kaile oli seal juba järgmine parv müüjaid ringi jooksmas. Meie laeval olid siiski kehvad reisijad - kaubaks ei läinud mitte midagi! Aga nüüd oli ilm soojemaks läinud, tuul kadunud ja isegi minagi julgesin tunnikese päevitusriietega lamamistoolis lugeda.

Lüüsist läbi jõudes pakuti meile kella viie teed. Või siis kohvi. Ja keeksi. Pärast seda ootas meid ees uuesti maale minek. Olime jõudnud Luxorisse. Luxori nimi on tulnud araabia keelest ja tähendab paleed. Kuna me ei saanud kohe kesklinna oma laevale kai äärset kohta ja jalutamine Luxori templisse ei tulnud kõne alla, siis ootaski meid taas buss laevalt maha astudes. Istusime bussi ja sõitsime Luxori kesklinna poole. Luxor (kunagine Teeba!) paikneb Niiluse mõlemal kaldal - idakaldal asuvad Luxori ja Karnaki templid (tegelikult on vanadel Teeba aladel templeid mõõtmatult rohkem!) ja tänapäevane linn ehk elavate linn ning läänekaldal on Kuningate org ehk surnute linn. Luxori tempel on ehitatud Nuubia liivakivist umbes aastal 1400 eKr ja pühendatud kolmele jumalale - Amunile (päikese ja õhu jumal), Mutile (Amuni naine, raisakotkas-jumalanna, valitseva vaarao jumalik ema) ja Khonsule (Kuu jumal, Amuni ja Muti poeg).

Kahe, Luxoris asuva, äärmiselt tähtsa templi - Luxori ja Karnaki templite vahelisel sirgel teelõigul toimusid kunagi suured protsessioonid ja pidustused, mille käigus kanti templites asuvaid jumalakujusid ühest templist teise ja siis jälle tagasi. Kahe templi vahele püstitati kuus vahejaama, kus olid erinevate rituaalide tarbeks peatused. Igal jaamal oli oma otstarve. Kõige tavalisem püha, mille käigus taoline protessioon toimus oli uus aasta ehk Opeti festival. Arvatakse, et kogu see kahe kilomeetri pikkune tee oli ääristatud sfinksidega. Egiptuse muinsuskaitsel on kusjuures plaan nüüd see tee taastada ning kõikidest Egiptuse templitest leitavad sfinksid, mida ei saa või pole mõtekas leiukohas eksponeerida, tuuakse üle riigi kokku Luxorisse. Praegugi on sfinkside rivi juba aukartustäratav! Templi ees paiknes algselt kaks hiiglaslikku Ramses II kuju (hilisematest ehitusjärkudest) ja kaks roosast graniidist 25 meetri kõrgust obeliski. Nüüdseks on obeliske jäänud järgi ainult üks! Teine viidi Pariisi Egiptuse valitseja Mohammed Ali poolt prantuse rahvale kingituseks 19. sajandi alguses.

Luxori templi erinevad osad on ehitatud eri aegadel. Oma panuse on andnud Tutanhamon, Ramses II, Amenhotep III ja isegi Aleksander Suur. Iga uus kuningas ehitas taas uue pülooni templi ette. Püloon on Egitpuse templites natukene nagu võidukaare või väravate rollis. Püloonid ehitatakse tavaliselt viimasena, kui tempel on juba valmis. Läbi nende käib sissepääs templisse. Siinse templi puhul on ehitatud püloone üksteise järel hulgaliselt. Kuigi tava järgi piirduti ikka ühega. Luxori tempel okupeeriti 3. sajandil Rooma vägede poolt. Hiljem mattusid templid liiva ja sodi alla ning kohalik küla kasvas ja laienes templi müüridele kuni 1881 arheoloog Gaston Maspero selle uuesti avastas. Hakates templit välja kaevama, selgus alles selle tohutu mastaapsus. Algasid läbirääkimised linnaga templi müüridele ja templi peale ehitatud hilisemate hoonete lammutamiseks. Ette jäid elumajad, poed, majutuskohad ja kasarmud. Hoonete omanikud said riigi poolt hüvitust ning hooned lammutati. Ainuke hoone, mis hilisemast ajast säilitati, on templi kompleksi ühele osale 13. sajandil ehitatud Abu al-Haggag mośee, mille puhul on samuti tegemist arhitektuurimälestisega.

Luxorist on räägitud kui maailma kõige suuremast vabaõhumuuseumist. Siin on lõpmatult templite varemeid - Luxori ja Karnaki templid, Niiluse teisel kaldal on monumendid, templid ja hauakambrid nii Kuningate kui Kuningannade orus. Ning tuhanded turistid kogu maailmast tulevad seda siia avastama. Pean ütlema, et ootasin palju suuremaid rahvamasse, kes tekitavad igal pool lärmi ja müra  ja läbi kellede peab endale küünarnukkidega teed rajama. Tegelikkus oli aga üsna talutav. Oli õhku hingata ja ruumi vaadata. Saime taas veidikene aega ka iseseisvalt templis ringi vaadata. No see aeg oli küll napp!

Luxori templi vahetuses läheduses (vähemalt kaardi järgi!) pidi paiknema Palsameerimise muuseum. Otsustasime Margega, et turul kondamise asemel, uudistaks pigem muuseumi. Kaardi järgi oli jalutada umbes 300 meetrit...aga siin kohal tulid mängu sfinksid! Just need samad, kelledega üritatakse taastada jälle kahe templi vahelist protsessioonide alleed. Kogu suurejoonelise plaani alustuseks oli kaevatud tänav umbes kolme meetri sügavuses lahti, ehitatud ümber kõrge ja paks betoonmüür kogu tulevase sfinkside allee pikkuses. Ja nüüd oleks me pidanud jalutama ringi mitu kilomeetrit. Üle aia ja üle sfinkside ei tihanud ka ronima hakata - see poleks ilmselt hästi lõppenud. Google Maps´il polnud aga asjast aimugi!

Nii ei jäänud meil muud üle, kui jalutada lihtsalt tagasi. Natukene küll pettunult ja tigedalt. Et sellise muuseumi jaoks aega ei jätkunud. Tagasi jalutades oli ühe kaarikujuhi hobune aiste vahele ära surnud. Keset tänavat pikali maas õnnetukene. Hunnik mehi uudishimulikult ümber. Surnud hobusele vaatamata pakkus kaarikujuht meile toredasti oma kaarikuga küüti. Ei tea, kas ta oleks ise aiste vahele roninud? Kahju on neist hobustest! Eriti armu neile ei anta, ilmselt saavad ikka piitsa rohkem. Kairos on vabatahtlike initsiatiivil loodud lausa taastuskeskus Kairo kaarikuhobustele. Kuna omanikud neid ise ei ravi, siis pakutakse seal loomadele tasuta ravi, et neid üldse veterinaari juurde toodaks.

Jalutasime lihtsalt natukene ringi. Bussi tagasi jõudes suundusime laevale. Meie viimane öö laevas. Edasi küll enam ei sõitnud, aga magasime veel ühe öö laevas, mis oli väga mõnus! Peaaegu kohe saimegi õhtusöögile minna. Korraks käisime ka baarist läbi, kuid midagi põnevat seal ei toimunud. Raha kulutasin täna õhtusöögi juurde vein 100 naela, üks jook baaris 75 naela ning kingitused endale ja lastele 800 naela. Kingituseks olid siis ripatsid (väidetavalt hõbedast, aga kui see on hõbe, siis mina olen USA president!), kuhu peale kirjutatakse igaühe nimi egiptuse hieroglüüfides. Täna tellisime bussis ära ja homme peaksime kätte saama. Aga välja nägid päris ilusad ja mõte on tore ning ma pole eriti agar mööda poode ja turge rallitaja - nii sai asi lihtsalt aetud!

EGIPTUSE AARDED!

VIIES PÄEV - 25.03.2019.

Äratus 3.15. Väike kohv laeval, kaasa hommikusöögi pakk. Taas saia kõvasti. Ja siis bussi peale. Alustasime sõitu Abu Simbeli templi poole. Egiptuses on turvalisuse huvides enamus suuri maanteid politsei valve all. See tähendab, et teedel on kontrollpunktid ning kõik teele sisenevad ja seal lahkuvad sõidukid peetakse kinni ja kontrollitakse reisijate dokumente. Keegi küll ei küsi kõigilt passe. Selle jaoks on gruppide ühised dokumendid ette valmistatud. Kuid aeg-ajalt pidid nad bussis tiiru küll tegema. Kõik nad on relvastatud. Kuigi vaadates nende relvade käsitlemist võib ainult kahe käega peast kinni hoida või siis loota, et need siiski laetud ei ole. Vastasel juhul laseks pool Egiptuse politseist ennast maha igasuguse elementaarse turvalisuse eiramise tõttu. Bussis sai muidugi edasi magada peaaegu kohale jõudmiseni. Niiluse kaldale kaljusse uuristatud monumentaalne ehitis koosneb tegelikult kahest templist - esimene templi rajajale Ramses II endale ja teine tema palavalt armastatud naisele Nefertarile pühendatud. Assuani tammi ehitamisega oleks aga templid jäänud üleni tekkiva Nasseri tehisjärve põhja. Kogu maailma ajaloolased ja arheoloogid olid vapustatud, kui kuulsid Egiptuse plaanist. Paljude arheoloogide arvates on Abu Simbeli templite puhul tegemist suurema insenerisaavutusega kui näiteks püramiidid.

Nende rajaja Ramses II oli kõige võimsam ja kuulsam vaarao Vanas-Egiptuses ning umbes aastast 1265 eKr pärinevad templid peegeldavad tema suurust. Templid ei ole ehitatud plokkidest nagu püramiidid, vaid on sammas samba ja kuju kuju haaval otse kaljusse, pehmesse liivakivisse, uuristatud. Suure templi ees kõrguvad neli 20 meetrist Ramsese kuju ja tempel ulatus 64 meetri sügavuselt kalju sisse, kus asuvad kolme peajumala, Ptah,  Ra-Harahte, ja Amon-Ra ning Ramses II enda (vaarao oli ülendatud elava jumala seisusse) kujud. Tempel on kavandatud muljet avaldava täpsusega. Kaks korda aastas - 22. veebruaril ja 22. oktoobril, mis väidetavalt olid Ramses II sünnipäev ja troonile astumise päev - tungivad hommikupäikese kiired templi kõige pühamasse paika läbi avatud ukseava ning mitme ruumi, valgustades neljast jumalast kolme. Ainult Ptah, kes istub kõige vasakul pool ja valitseb allmaailma, on määratud igavesse pimedusse.

Teise, väiksema ja vähem suurejoonelisema templi ees, ehitatud Ramsese naisele Nefertarile, mis asub umbes 100 meetri kaugusel suurest templist, seisavad neli 10 meetri kõrgust Ramses II ja kaks kuninganna Nefertari kuju. Ramses II on vaaraode hulgas harukordne - alati on kujutanud valitsejad oma abikaasasid tunduvalt väiksematena võrreldes enda kujude või kujutistega (tavalised olid sellised põlvepikkused), kuid tema on lasknud teha Nefertari endaga ühesuurusena. Selle tõttu ongi arvatud, et ta pidi oma naist ikka väga palavalt armastama!

Egiptuse valitsuse otsus uue tammi ehitamise kohta tõi kaasa endaga 100-120 000 elaniku ümber kolimise ning rohkem kui 20 iidse templi üleujutamise. Egiptus kutsus appi UNESCO liikmeid lahendust leidma Abu Simbeli templite edasise saatuse osas. Ettepanekuid tuli igasuguseid, kuid valik langes Rootsi firmale, kes pani ette templite liigutamise 65 meetrit kõrgemale ja 208 meetrit kaugemale sisemaale, kus need oleksid tõusva vee eest kaitstud. Inseneride geniaalsus seisnes templite päästmises koos kujude, reljeefide ja seinamaalingutega suurte plokkidena, mis tuli lahti lõigata kaljust ja vedada suurte veokitega uude kohta ja taas kokku panna. Selleks tuli aga eemaldada kõigepealt 130 000 tonni mäge templi kohalt. Kõige keerulisem oli teisaldada nelja suure Ramses II kujude nägusid, mis on just kogu templi sümboliks. Kui nendega oleks midagi teisaldamise käigus juhtunud, oleks sellest ilmselt saanud rahvusvaheline katastroof.

Olles viimased osad teisaldanud, kulus kõigest neli kuud, mil tõusev vesi purskas üle ajutiselt teisaldustöödeks ehitatud tammi ning ujutas üle kaljupaljandi, kus templid olid olnud rohkem kui viimased kolm tuhat aastat. Ning siis tuli veel tempel uuesti üles ehitada! Inseneritehnoloogia tippsaavutuseks peetud projekt õnnestus igas osas täiuslikult! Mida tõestab kasvõi fakt, et päike valgustab suurt templit endiselt kaks korda aastas ning ainult kolme jumala kuju. Ning endiselt on all-ilma jumal mõistetud igavesse pimedusse. Kogu projekt kestis neli aastat ning läks maksma praeguses vääringus 267 miljonit eurot. Sarnasel moel teisaldati veel Philae tempel. Osad väikesed templid kinkis Egiptuse riik teistele riikidele abi eest Abu Simbeli templi teisaldamise eest. Ülejäänuid jõuti ainult uurida, dokumenteerida ning leppida teadmisega, et edasi on nad hävingule määratud.

Abu Simbeli templite puhul koged tõesti, et tegemist on imega. Kogu see võimsus ja mastaapsus. Ma ikka imestan, kuidas nad oskasid kõikidele nendele nägudele anda nii väljendusrikkad ilmed? Jalutasin natukene eemale ja vaatasin neid nelja põhihiiglast. Täiesti uskumatu! Nemad on vaadelnud ja tunnistanud maailma üle kolme tuhande aasta!!! Mida nad kõike selle aja jooksul on näinud? Oh kui kahju, et ma seda kunagi teada ei saa! Korraldatud reiside puhul on see halb asi, et alati peab arvestama grupiga - aga mina oleksin soovinud nüüd siin Nasseri järve kaldal nelja gigantse Ramses II kuju ees palju pikemalt istuda ja mõtiskleda. Aga pidin bussi juurde tagasi minema.

Hakkasime Assuani oma laeva peale tagasi sõitma. Lõuna-Egiptus on ikka täiesti maapiirkond. Siin on inimesed palju konservatiivsemad võrreldes näiteks Punase mere äärsete kuurortlinnadega, kus liigub palju turiste. Selline lühiajaline turist, nagu meie, ei taju seda vahet. Kuid välismaalane, kes elab Egiptuses, tunnetab selle kohe ära. Kuidas suhtutakse temasse näiteks vabamas Hurghadas või Assuanis? Egiptuses on imearmsad tuvimajad. Alguses ei saanudki aru, millega on tegemist. Küsides saime aga giidilt ka vastuse: tuvimajad. Ning tõesti ehitavad egiptlased need tuvidele. Tuvid käivad nendes söömas ja munemas. Mune egiptlased ei tarvita, neid ostetakse ikka poest ja kanade omasid, kuid kui tuleb isu hõrgu tuviprae järgi, siis on koht, kust võtta. Tuvidele jälle hea, mugav ja turvaline pesitsemise koht.

Laevale jõudes käisime kõigepealt lõunat söömas ja siis hakkas meie laev lõpuks edasi sõitma. Mööda Niilust mere poole. Uskumatu, kui ilus siin Niilusel ikka on. Aga kui mõelda selle peale, kui tohutult suur on Egiptuse territoorium ja elamiskõlblik on sellest vaid 5,5 % (ainus viljakandev ala on Niiluse kallastel kitsas riba mõlemal pool ja mereäärsed alad), siis tuleb ikka masendus peale. Kahju hakkab neist inimestest - peavad ikka tugevad olema elades nii keerulistes ja rasketes oludes. Ja millises hinnas on siin iga viimane kui taimeräbalake. Kallim kui kuld! Teda toestatakse, kastetakse, kaetakse ja varjutatakse. Et ta ainult kasvaks ja ellu jääks. Veega, eriti puhta veega, on Egiptuses muidugi problemaatiline. Kraanivett juua ei tohi. Isegi hambaid soovitatakse pesta pudeliveega. Kohalikud on muidugi tugevamad võrreldes turistide hella seedesüsteemiga.

Pärast sööki saime natukene veel päikest nautida - vedelesin raamatuga päikesetekil. Ka see on vahelduseks päris mõnus. Lõpetatud meie päev, täis kultuuri ja kunsti ja ajalugu, tänaseks siiski ei olnud veel - külastamist ootas Kom Ombo tempel. Keset suhkrurooväljasid on Kom Ombo pisikene põllumajanduslinnake, kus elab palju tammi ehitamise käigus ümber asustatud nuubialasi. Kreeka-Rooma perioodi tempel on ehitatud aastatel 180-47 eKr Ptolemaioste valitsemisajal. Egiptuse templite mõistes on tegemist harukordse sümmeetrilise templiga. Kom Ombo templil on kaks sissepääsu, kaks saali, kaks pühamut ning tempel on pühendatud kahele jumalale - Horosele (See Gebi ja Nuti poeg) ja Sobekile (krokodilli peaga vetevalitseja ja viljakuse jumal).

Tempel on saanud kannatada Niiluse üleujutuste tõttu, maavärinates, hilisemate ehitustööde tõttu, mille käigus on templi materjale kasutatud. Samuti kopti kristlaste käe läbi, kes kasutasid seda kirikuna. Kuid 1893. aastal puhastati tempel kogu sodist ning restaureeriti. Restaureerimine on Egiptuses praegusel ajal muidugi väga kõva riikliku kontrolli all. Näiteks ei tohi taastada kunagi kõike olnut. Rõhutakse põhiliselt säilitamisele ning ainult 10% ulatuses tohib olukorda parandada või uuendada. Ning seda ainult siis, kui see on hädavajalik kogu muistise säilimisele. Sellepärast ei ole ka mitte ühegi Egiptuse templi (ega ka hauakambri) värvilisi maalinguid taastatud. Kuid selle vähesegi säilinu põhjal võib ette kujutada seda imelist effekti! Kom Ombo tempel on ainulaadne selle poolest, et ainukese Egiptuse templina on siin ühel seinal kujutatud tolle aja arstiriistade komplekti. Loomulikult tungles just selle seina ees kõige suurem turistide hulk. Pidime seisma lausa järjekorras, et seda vaatamisväärsust oma silmaga kaeda! Kuigi üldiselt pean nentima, ei ole olnud kohtades, kus käime, tegemist üleliia suurte rahvamassidega.

Vana-Egiptuse kunsti puhul ei saa ma üle ega ümber selle maitsekusest ning minimalistlikkusest. Mitte millegagi ei ole üle pingutatud. Kõik on nii harmooniline, et enam rohkem ei saakski olla! Ning pärast mitut tuhandet aastat on templites säilinud veel värve. Ma muudkui imestan ja imestan ja ikka veel pärast kõiki seda uuritud ajalugu ja kunsti olen vaimustuses. Kohe templi kõrval on krokodillimuumiate muuseum. See oli päris naljakas muuseum - koosnebki ainult krokodillimuumiatest, mis leitud siit samast templist. Ka krokodillid olid egiptlastele pühad loomad, keda austati selliselt, et neid peeti kalli mumifitseerimisprotsessi väärilisteks, kindlustades neile sellega õndsa hauataguse elu. Kuid pean ütlema, et Kairos Egiptuse muuseumis olevas loomamuumiate väljapanekus olid hoopis suuremad krokodillid. Pikemad siis. Peale krokodillide pidasid egitlased mumifitseerimise vääriliseks veel kasse, skarabeuse, härgi, jõehobusid, koeri ja ahve. Lemmikloomade muumiad maeti tavaliselt kas omaniku kirstus või kasutati eraldi kirstu.

Kom Ombo tempel asub otse Niiluse kaldal. Laevalt oli meil selleni umbes viis minutit jalutada. Nüüd, templist lahkudes, avanes meile imeline päikeseloojang. Jalutasime laevale tagasi. Õhtusöögini oli veel tunnikene aega. Sain oma kajutis lugeda. Õhtusöögid on siin laeval väga head, üldse söögid ning üle-üldse on Egiptuses olnud kõik söögid väga maitsvad. Me siin suure osa ajast olemegi tegelenud söömisega. Võtsime kolme peale pudeli veini, mis maitses endiselt hästi. Käisime korra läbi laevabaarist, kus pidi olema tore meelelahutus, kuid meile see peale ei läinud. Samas tundus see meeldivat leedukatele, kelledega olime ühel laeval ja samal marsruudil. Tundus, et nemad käivituvad nipsu peale. Õige varsti läksime igaüks oma kajutisse magama.

Raha kulutasin täna krokodillimuuseumi poes 60 naela postkaartide ja markide peale, 100 naela veini peale õhtusöögi kõrvale ning fotopilet Abu Simbelis 100 naela. Kokku 260 egiptuse naela.

EGIPTUSE AARDED!

NELJAS PÄEV - 24.03.2019.

Ärkasin natukene seitse läbi. Uni oli hea ja kosutav! Rong küll kolises kohutavalt öö läbi, aeg-ajalt tekkis tunne, kas ta mitte järjekindlalt kogu aeg millelegi otsa ei sõida või siis stabiilselt haagitakse kogu aeg vaguneid juurde. Kuid kõigele sellele vaatamata jõudsime me ilusasti Assuani. Rongiaknast, läbi mille oli küll kõvasti liiva tuisanud ööga kupeesse, avanesid imelised vaated Niilusele. Muuseas, nimi "Niilus", on esimeste Egiptust külastavate ja jõe ilu ees peaaegu sõnatuks jäänud eestlaste pandud, kes suutsid tuua arusaadavalt kuuldavale vaid kaks sõna - nii ilus!

Rongijaamas ootas buss, kuhu meil oli au ennast jälle sättida. Nüüd olime sattunud tõelisse maapiirkonda varasemate päevadega võrreldes. Palju eesleid ja vähe autosid. Peaaegu ainult halattides mehed ja ainult pearätistatud naised. Väga suur enamus naisi kannavad Egiptuses pearätti. Ning alati ei olegi see nende abikaasa, kes nõuab seda. Tihti on just naised ise need, kes tunnevad ennast selliselt riietatult kaitstu ja turvalisena. Tihti on nad pärit rangest perekonnast, kus nõudis seda isa, hiljem ka vend. Kõige absurdsemat olukorda pearätiga olen näinud Havail Waikiki rannas, kus jalutas noor abielupaar. Mees riides nagu iga teine mees tol päeval rannas. Naisel polnud aga seljas peale pead, nägu ja ülakeha katva burka peaaegu mitte midagi. No ok, väga napid bikiinid olid jalas. Minul muidugi jooksis tol hetkel juhe kokku: et naise nägu ei tihka näidata, aga tagumikku võin lahkelt kogu ilmarahvale demonstreerida! Egiptuses naised siiski nägu üldjuhul ei kata. Piisab kogu ülejäänud keha peitmisest. Kuid kurb on see, et üldjuhul on naised siin mustas. Näiteks Afganistani naised kannavad väga tihti imelisi helesiniseid burkasid. Kui väljaspool islami alasid särab Aafrika oma värviküllusega just naiste riietuses, siis tänapäeva Egiptuses domineerib must ja hall.

Meie sõitsime alustuseks aga vaatama Assuani tammi, mida me muidugi väga ei näinud tiheda udu ja sompus ilma tõttu. Nasseri järv jäi üldse tuvastamata. Nii et, geograafid võivad mida iganes rääkida. Esime tamm ehitati Assuani 1900ndatel aastatel inglaste poolt hoidmaks ära aegade algusest peale paratamatut ehk Etioopia mägismaa mussoonvihmadest põhjustatud Niiluse üleujutust juunist oktoobrini (6-7 meetrit veetaseme tõusu). Kuid sellest ei piisanud. Niilus tegi ikka seda, mida ta oli kogu aeg teinud! Siis mõtlesid egiptlased välja, et on vaja uus ja veel võimsam tamm ehitada, kuid neil endal polnud loomulikult raha selleks. Küsiti inglastelt ja prantslastelt. Nemad keeldusid. Lahkelt tuli appi aga tollane NSVL. Asi läks maksma 27 miljonit dollarit ja enamuses rahast tuli Venemaalt. Tamm sai 1970ndatel valmis.

Tammi ehitamise tulemused või lihtsalt tagajärjed on minu hinnangul aga vägagi kaheldavad. Tekkis 5000 ruutkilomeetri suurune Nasseri järv, mis ujutas üle väga suure osa Egiptuse ning Sudaani territooriumist. Ning juba tükk aega on jõudnud egiptlastele kohale kõige kurvem tõsiasi: kuna Niilus ei too nende põldudele enam viljakandvat muda, mis settib nüüd tehisjärve põhja, siis peavad nad järjest rohkem hea viljasaagi saamiseks hakkama kasutama väetiseid. Samuti suureneb järjest vee sooldumine, aurumine ja kõrbeliiva imendumine, mille tõttu veelgi väheneb toitaine- ja hapnikusisaldus. Ning krokodillid ja jõehobud, kunagi nii tähtsad loomad egiptlastele, elavad nüüd ainult üleval pool tammi.

Tammi juurest tagasi sõites tegime peatuse kunagises kivimurrus, kust murtud kive paljude hiilgavate templite ehitamiseks. Vana-Egiptuse ajalooline periood on jagatud väga lihtsateks perioodideks: varaste dünastiate aeg - Egiptuse ühendamine (3150-2686 eKr), vana riik ehk püramiidide ehitajad (2686-2181 eKr), esimene vaheperiood (2181-2040 eKr), keskmine riik (2040-1782 eKr), teine vaheperiood (1782-1570 eKr), uus riik ehk impeeriumi valitsejad (1570-1070 eKr), kolmas vaheperiood ehk vaaraovõimu nõrgenemine (1069-525 eKr), hilisperiood (525-332 eKr) ja Ptolemaioste ehk Kreeka-Rooma periood (332 eKr - 641 pKr). Seal kivimurrus lebab aga juba mõned aastatuhanded hiiglaslik lõpuni välja tahumata vaarao Hatśepsuti tellitud obelisk (obeliskid läksid eriti moodi uues kuningriigis), millest valmimisel pidi saama antiikmaailma suurim teadaolev obelisk - 41 meetrit. Ja eks ikka oli nii, et iga järgmine valitseja püüdis eelmist üle trumbata! Nii ka Hatśepsut, kelle isa Thutmosis I püstitatud obeliski kõrgus jäi alla 40 meetri. Ainult viis kunagist obeliski on hetkelgi Egiptuses. Ülejäänud on veetud mööda maailma laiali - 13 Itaaliasse, 7 Londonisse, 1 Pariisi, 1 Istanbuli ja 1 New York´i.

Seda monstrumit seal vaadates hakkasin isegi mina kahtlema muistsete egiptlaste võimekuses neid kivimürakaid liigutada. Lõpetamata obelisk kaalub 1,8 miljonit kilo!!! Päris UFO-sid küll kahtlustama ei hakanud. Sest tegelikult on üsnagi kindlaks tehtud, et egiptlased kasutasid kivimurdudest materjali transportimiseks ehituspaikadesse Niiluse üleujutusi. Kivid tahuti murrus, oodati üleujutust, mis ulatas kuni kivimurdudeni, seal laaditi need laevadele ning sõidutati kõrget veetaset ära kasutades ehituspaikadesse. Kivimurrust tulles sõitsime kruiisilaeva juurde, millest saab meie kodu järgmised kolm ööd. Saime oma kajutid kätte. Minul sellel korral ei vedanud - olin kõige alumisel korrusel. Peaaegu allpool vee piiri - vesi loksus suhteliselt ühel kõrgusel akna alumise äärega. Aga tuba oli mõnus ja puhas: ikkagi viis tärni.

Saime natukene puhata ja hinge tõmmata, lõunat süüa, jõudsin isegi korraks päikesetekile istuma, kui pidime uuesti kogunema, et sõita Philae templisse. Philae tempel paiknes varasemalt Philae saarel. Assuani tammi ehitamise üks katastroofilisi tagajärgi on kümnete muististe jäämine vee alla Niiluse kallastel. Kaks neist, Philae ja Abu Simbel, teisaldati ringi. Philae tempel võeti lahti umbes 4000 tükiks ning pandi Agilkia saarel jälle kokku. Templi ehitusega alustas Nektanebos I 380. aastal eKr ning see on pühendatud jumal Isisele, kes oli vanaegiptuse mütoloogias Osirise naine ja õde ning Horose ema.Teda kummardati kui ideaalset ema ja abikaasat ning looduse ja maagia matrooni. Isis oli orjade, patuste, kunstkäsitööliste ja rõhutute sõber ning kuulis rikaste, neidude, aristokraatide ja valitsejate palveid. Isis oli maa jumala Gebi ja taevavõlvi jumala Nuti esimene tütar ning tal oli vend Osiris, kellest sai tema abikaasa (väga tavaline nii vanaegiptuse jumalate kui ka vaaraode dünastiates) ja kellega Isis eostas Horose. Horost peeti eeskujuliku poja musternäidiseks ning surnute abistajaks olles abiks oma isale allmaailma valitsemisel.

Isis äratus Osirise ellu pärast seda, kui viimase vend Seth tolle mõrvas. Isis kogus selleks kokku Osirise kehaosad, mille Seth oli mööda Maad laiali pildunud. Osirisest saigi pärast seda allilma valitseja ja kohtumõistja ning surnute südamete kaaluja. See müüt on paljuski Egiptuse mütoloogia aluseks. Isis on tuntud ka surnute kaitsjana ja laste jumalana. Egiptlased uskusid samuti, et Niilus ajab üle kallaste just oma meest taga nutva Isise pisarate tõttu. Osirise surm ja taassünd elati igal aastal rituaalina uuesti läbi. Sellest müüdist on tulnud ka egiptlaste usk elusse pärast surma ja allmaailma tähtsusesse. Agilkia saarele sõitsime mootorpaadiga, kuhu mahtus täpselt meie seltskond. Imeline tempel! Ja üldse ei imesta tolleaegsete inimeste üle, kes kogu seda värvikirevat (templite seinad, laed ja kujud olid kunagi kõik värvitud!) hiilgust ja toredust nähes tõsimeeli uskusid, et jumalad elavad templites! Philae templit on ehitatud ja täiendatud aga mitmesaja aasta vältel. Eriti Ptolemaioste valitsemisajal.

Templist tulles veeti meid ootamatult mingisse eeterlike õlide poodi. Egiptlased, kui head müügimehed, oskavad rääkiga imetoredat juttu. Kahju, et inimesed usuvad seda ja lasevad ennast tüssata nii läbinähtavalt. Paljudes sellistes teemades olen ilmselt samasugune võhikust turist, kes usub vaimustunult seda, mida silmaga näeb ja unustab selle juures ära lihtsa asja, mõtlemise ning teatava skepsise, millega tuleks kõikidesse sellistesse asjadesse suhtuda. Sest mitte kunagi ei maksa ära unustada, et sellistes paikades ollakse turist ja suhtumine turisti on ainult ühene - võtta temalt ära võimalikult kiiresti ja võimalikult palju raha. Aga õlidest, nii eeterlikest, kui baasõlidest, tean ma hämmastavalt palju, olles kõige oma kümne ameti juures ka diplomeeritud aroomterapeut.

Kohutavalt kahju hakkas raisatud ajast. Sest minu jaoks oli see tõesti täiesti maha visatud aeg - me oleme Egiptuses - kogu maailma kultuuri hällis ja me veedame oma kullahinnaga aega mingi müügimehe libekeelset juttu kuulates. Kohe täitsa kurjaks tegi see mind! Ainukene vaadatav asi oli 7 minutit kestnud klaasikunstniku demonstratsioon õlilambi tegemisest. Kuna pärast seda õlide poodi oli meil kuni õhtusöögini paar tundi vaba aega, siis avaldasin mina soovi külastada Assuanis asuvat Nuubia muuseumi omal käel ja Marge, Kersti ja Toomas tahtsid liituda minuga. Muuseum jäi poolele teele laeva juurde. Palusime egiptlasest giidil lasta bussijuhil möödaminnes muuseumi juures peatus teha. Meie tore bussijuht viis meid aga muuseumi ukse ette ära ja keeras veel ringigi, et me ei peaks teed ületama.

Nuubia on ajalooline piirkond Aafrika kirdeosas: nüüdse Egiptuse lõunaosa ja Sudaani põhjaosa. Väga täpselt öeldes Niiluse esimese ja kuuenda kärestiku vahel. Vanad egiptlased ja nuubialased ise määratlesid seda nii. Nuubia aladel eksisteeris üks Aafrika vanimaid tsivilisatsioone Kerma kultuur 2500. aastal eKr. Hiljemgi on Nuubias olnud mitu impeeriumi. Tähtsaim ja tuntuim oli 785. aastal eKr rajatud Kuśi riik. Suur osa Nuubiast on vahelduva eduga kuulunud Egiptuse riigi koosseisu erinevatel aegadel. Kuid on tulnud ette ka vastupidiseid situatsioone, kus Nuubia kuningad on valitsenud suurte osade üle Egiptuses. 4. sajandil vallutas suurema osa Nuubiast Aksumi kuningriik ning sinna hakkas levima kristlus. 9. sajandil hakkasid Nuubia aladele rändama araablased ja riik islamiseerus. Egiptus sai läbi aegade Nuubiast kulda, elevandiluud, viirukit ja eebenipuud, palgasõdureid ja orje. Tuntud on nuubialaste imeilusad värviküllased ning maalitud elamud.

Assuani Nuubia muuseum oli üks informatiivsemaid ja toredamaid, milles käisime selle reisi jooksul. Eriti sügava mulje jättis mulle väga põhjalik väljapanek Assuani tammi ehitamise tagajärgedest, kus oli toodud välja need kümned (kui mitte sajad) templid ja hauakambrid, mis jäid lihtsalt Nasseri järve vee alla. Enne tammi ehitamist ja järve paisutamist küll uuriti UNESCO (Nuubia muuseumgi on nende rajatud) toetusel läbi vee alla jäävad alad. Paljud templid avastati, kaevati välja, uuriti ja dokumenteeriti ainult selleks, et need igaveseks kaoksid! Suured teisaldustööd võeti ette ainult juba mainitud Philae templi (milles täna käisime) ja Abu Simbeli templi (kuhu homme plaanis käik) puhul. Ja tahes-tahtmata hakkad mõtlema sellele, kas inimesed teevad pigem häid otsuseid või idiootlikke? Arvestades ka tammi ebasoodsat mõju Egiptuse põllumajandusele.

Aga muuseumist tulles käisime korra läbi ka Assuani kopti kirikust. Koptid on Egiptuse kristlased, keda on umbes 10 protsenti rahvaarvust. Tegime kirikus kiire tiiru. Õhtul kella kaheksa ajal oli kirik rahvast tulvil, kuigi seal polnud jumalateenistust. Kirik on rahvale lihtsalt tore kogukonna hoone, kuhu kogunetakse õhtuti lõbusalt aega veetma. Enamus olid noored. Ei saanud me võtta vastu lahke naisterahva kena pakkumist ekskursiooniks kirikusse, sest pidime kiirustama laevale tagasi õhtusöögile. Aega oli täpselt 10 minutit väga lühikese ülevaate jaoks kiriku ehitamisest. Kirik ise oli väga lihtne ehitis ning äärmiseks üllatuseks minu jaoks ühtlase madala laega. Olen ikka harjunud kõrgustesse pürgivate lagedega kirikutega.

Nüüd tuli meil aga küll väga kiiresti jalutada laeva peale tagasi. Kõik kruiisilaevad seisavad piki Niiluse kallast Assuani peatänaval. Päris pikk tee oli! Bussiga sõites tundus arusaadavatel põhjustel palju lühem. Läksime otse õhtust sööma. Toreda päeva lõpetuseks tellisime õhtusöögi juurde kamba peale pudeli kohalikku egiptuse veini. Ei olnud üldse halb! Pärast õhtusööki istusime natukene veel laeva baaris, kus oli suurepärane võimalus vaadata nuubia śoud, mis siis kujutas endast paari poolpaljast tantsivat meesterahvast. No eriti ei läinud peale! Raha kulus mul täna 65 naela poes puuvili ja hibiskuse tee, 70 Nuubia muuseum, 20 naela andsin kiriku koristajale, 100 naela vein ja 60 naela õlu laeva baaris. Kokku 315 egiptuse naela.