VENEMAA KARJALA!

KUUES JA SEITSMES PÄEV - 27.-28.07.2019.

Kui meie õhtusöök Rabotśeostrovskis oli täitsa hea vaatamata sellele, et suhteliselt kasin, siis hommikusöök oli küll äärmiselt kehvakene. Pakuti putru, mis nägi välja selline vedel haiglates pakutav dieetkört. Ja siis suures koguses saia! Seda pakutakse siin üldse igal pool ohtralt. Eestlased on ikka hädas oma musta leiva armastusega. Saia pole me aga harjunud sööma! Vähemalt natukenegi tervislikemate söömisharjumustega inimesed. Kohv oli siiski üle ootuste joodav. Üllatavalt nõuti aga piima eest lisaks 25 rubla kõigilt. Võtsime ühe kannu Marikaga kahe peale. Jätkus ilusasti. Olles kõik jälle bussis koos alustasime sõitu Kemi poole. Suuri atraktsioone ega vaatamisväärsusi meil enam ette polnud nähtud - nüüd oli ainult sõit kodu poole. Kuid ootamatult saime siiski väga toreda elamuse, kui jõudsime Kemisse. Meie giidile teadaolevalt pidi vana Kemi puukirik olema suletud ning remondis. Sellele vaatamata otsustasime sõita kiriku juurest läbi, et korraks saaksime pilgu peale visata. Meie õnneks avastasime õige ruttu, et kirik avatud uuesti ja remont valmis saanud. Loomulikult läksime me sisse, eesotsas meie väga kultuuri- ja ajaloohuvilise giidi Erviniga. Kirikus võttis meid vastu tore ja sõbralik kirikuteenija, kes lahkelt tutvustas meile äsja remondist tulnud ehitist!

Selle suurepärase kiriku puhul on tegemist 1717. aastal ehitatud Uspenski (Jumalaema Uinumise) katedraaliga. Samal kohal on olnud kirik juba 17. sajandist alates. 1710. aastal hävitas aga tuli vana kiriku. Uus kirik on põhijoontelt sarnane vanaga esindades traditsioonilist vene ja karjala puitarhitektuuri. Kirik koosneb mitmest osast: mitu erinevat kabelit, eeskoda, söögituba ja veranda. Uspenski katedraal Kemis on olnud läbi aastasadade koht, kuhu tihti rändasid inimesed kokku üpriski kaugelt, kas siis lihtsalt sugulastele-tuttavatele külla või äriasju korraldama. Kiriku eesmistes ruumides sai jalgu puhata, ööbida, süüa, kohtumisi korralda jne.

Traditsioonilised vanad puitehitised on siin piirkonnas kõik ehitatud kasutades tööriistana vaid kirvest. Hoonete palgid on tahutud kirvega. Põrandateks on poolitatud palgid, mille töötlemiseks samuti abiks meesterammule üksnes kirves. Sellele vaatamata on kõik pinnad ilusad ja siledad. Nüüd lõppenud katedraali restaureerimise käigus vahetati välja mitmed seinapalgid, tahuti uued põrandad ja laed. Ja kõike seda nüüdki vana traditsioonilist ehitusviisi kasutades! Õnneks leidub veel kuldsete kätega meistreid, kes selliseid töid teha suudavad. Muide, Kiži saarel on töötamas puitehitiste restauraatorina üks eestlanegi, kes lõpetanud vastava eriala Viljandi Kultuurikolledžis, õpetanud seda ise Norras ja on suviti nüüd Karjalas abiks. Ja Kemi kirikuteenri juuredki toovad Eestisse välja. Kui kaardile pilk heita polegi Karjala meist nii kaugel. Inimesed ja rahvad on alati ringi liikunud ja rännanud. Oleme meiegi segunenud oma sugulasrahvastega juba aastasadu. Isegi tuhandeid.

Olles kiriku põhjalikult läbi uurinud ja tänanud toredat kirikuteenrit pidime edasi sõitma. Meid ootas pärastlõunal ees piiriületus. Seekord siis Venemaalt Soome. Sõitsime läbi Kostamo. Enne Lyttä piiripunkti jõudmist tegime mõned peatused. Venemaal on endiselt väga armastatud Suure Isamaasõja mälestusmärgid. Leidub neid Karjalaski ja ühe sellise juures tegime väikese jalasirutuse peatuse. Käisime poes. Ostsime Marikaga endale täna õhtusesse hotelli kaasa õhtusöögi. Hotell pakkus 20 euro eest õhtusööki. Pidasime seda liiga kalliks ja otsustasimegi osta söögi ise.

Vene-Soome piiril ei meeldinud (või siis just meeldis!) midagi minu kotis piirivalvekoerale. Paluti mul kott lahti teha. Koer nuuskis seal veel natukene, siis kaotaks huvi. Üritati teda veel meelitada. Kuid asjatult! Meeldis talle aga minu kosmeetikakott. Ju seal oli midagi head ja lõhnavat. Lasti meid ikkagi lõpuks sealt tulema. Pärast piiriületust sõitsime kaks tundi meie hotellini. Kuna õues oli nii ilus ja soe ilm, päeva läbi oli olnud tõeline rannailm, otsustasime Marikaga minna kohe ujuma hotelli kõrvale järve. Panime ujumisriided tuppa jõudes selga ja jalutasime järve äärde. Vesi oli natukene jahe, aga suutsin ennast ikkagi kokku võtta. Juba vees olles oli super mõnus! Väga karastav pärast terve päev bussis istumist.

Jalutasime oma hotellitoa juurde tagasi. Meil oli väga mõnus tuba, millest saime kohe astuda õue männimetsa avanevale terrassile. Kõrvalt toa eest laenasime ühe tooli juurde ja saime omale väga mõnusa mööbli akna alla. Katsime laua: soolaheeringas, keedetud kartul, hapukoor, tomatid, juust jne. Olime tekitanud endile tõelise pidusöögi mõne euro eest. Juurde natukene õlut. Sõime. Istusime seal sumedas suveõhtus. Väga mõnus oli olla. Fantastiline lõpetus meie reisile. Ikkagi tegemist meie reisi viimase õhtuga. Uni tuli samuti väga hea, kui lõpuks magama läksime.

Hommikusöök oli eilse hommikuga võrreldes väga luksuslik. Sama imeilus vaade avanes järvele, mis meie toastki. Hotell oli selline natukene vana ja väsinud ning kulunud. Vaevu meenutades oma nii paarikümne aasta taguseid hiilgeaegu. Aga väga armas ja kena. Pakkisime oma asjad jälle bussi ja alustasime sõitu Helsingi poole. Algas viimane reisipäev. Ega meil muud polnud enam jäänudki, kui jõuda õhtuks Helsingisse Tallinna laeva peale. Pärast lõunat olimegi Soome pealinnas. Laeva väljumiseni oli meil paar tundi aega, mille saime igaüks oma parema äranägemise järgi kulutada. Mina otsisin pühapäevases Helsingis esimese välikohviku, ostsin endale ühe latte ja veetsin väga meeldiva tunnikese raamatu seltsis. Marika läks raamatupoodi.

Laevasõit võttis aega kaks ja pool tundi ja olimegi Tallinnas tagasi. Lõppenud oli meie imeline reis mööda vana Karjalat. Raha kulutasin eile 420 rubla ja täna 4 eurot lõunasöögile. Kogu reisi ajal kokku kulus eurodesse arvestades 366 eurot. Reisifirmale maksin alguses kohe 499 eurot. Juurde Vene viisa 65 eurot. Reisi maksumus siis 930 eurot. Ei ole just kõige vähem, aga tegemist ikkagi väga põnevate kohtadega. Suur osa kaasa võetud rubladest jäi aga järgi. Ei osanud neid kuidagi kuskile kulutada. Igasugustest suveniiride ostmisest loobusin ma, kui nüüd õigesti mäletan, pärast oma esimest välismaareisi. Kui pole tegemist just söödavate-joodavate või muul viisil ära kuluvate suveniiridega, mis ei jää kapi peale tolmu koguma.

Järgmiste reiside osas on mitmeid mõtteid, kuid ei midagi konkreetset ega kindlat. Kogu maailm on avatud!

VENEMAA KARJALA!

VIIES PÄEV - 26.07.2019.

Täna hommikul olime päris varased - kell seitse sõime juba hommikust. Kell 9.00 väljus meie laev Belomorskist Solovetsi saarestiku suurimale, samanimelisele saarele. Kokku koosneb saarestik 106 saarest kogupindalaga 347 ruutkilomeetrit. Saime nüüd sõita laevaga ise läbi osakese Valge mere kanali, millest eilse ekskursiooni jooksul väga palju teada saime. Läbinud lüüsi olime varsti sattunud keset Valget merd. Erakordne rahu valitses merel. Veepind oli nii peegelsile ja liikumatu, et tekkis kummaline efekt, kus ei saanud enam aru, kus taevas ja kus meri. Vanad sillapostid tundusid hõljuvat merepinna kohal. Müstika!

Sõita oli meil 4 tundi. Päike säras lagipähe ja pikalt seda ei kannata. Siis oli võimalus minna päikese eest varjule laeva sisemusse. Jah, nii uskumatu, kui see on, meie Karjala reisil on olnud äärmiselt soojad ja imelised ilmad. Tänagi pea 30 kraadi sooja! Kui oma silmaga poleks näinud ja kogenud, ei usukski. Tunnikese veetsin laevatekil, siis hakkas isegi minul liiga palav. Suundusin siseruumi. Lugesin. Mulle väga meeldivad need ülimalt nauditavad hetked, kus saan võtta kätte oma raamatu ja süveneda sellesse. Varsti tuli uni peale ja üks tunnikene kulus sinna. Erinevalt algsest infost ei kestnud meie merereis mitte neli vaid koguni viis tundi. Midagi olla juhtunud. Kohale me aga jõudsime ja esimesel pilgul saarele üllatas  see oma elujõulisuse ja asjalikkuse ning samas malbe rahuga. Sadamast jalutasime Solovetsi kloostri juurde. Infos paluti meil kohe kombekalt riietuda, mis tähendas, et mina pidin oma lühikeste pükste peale siduma selleks otstarbeks kaasa võetud salli pikaks seelikuks. Meiega tuli kaasa giidist noormees. Isegi ainult eemalt vaadates tundus Solovetsi kloostrer täiesti erakordne! Solovetsi kloostri kompleks on kusjuures üks esimesi objekte Venemaal, mis lülitati UNESCO maailmapärandi nimistusse.

1429. aastal asusid saarele kaks munka - German ja Savjati. Nad elasid saarelt lahkumata siin järjest 6 aastat. Siis läks German varusid täiendama. Tema järel lahkus saarelt ka Savjati, kes oma kõrge ea tõttu tundis, et ei suuda mandrist ära lõigatud saarel üksinda talve üle elada. Savjati surigi mandril. German läks aga Solovetsile tagasi koos uue kaaslase Gemmaga, kellega koos rajas kloostri 1436. aastal. Esimene klooster oli loomulikult puitehitis. Tulekahjud hävitasid neid mitmeid. 16. sajandil hakati rajama kivihooneid. Kaitsemüürid kloostri ümber ehitati 16. sajandi lõpul.

1558. aastal alustati esimese kivikiriku ehitamist. Kaheksa aasta pärast valmiski Issanda Muutmise kirik, mis suures osas ehitati tollase Venemaa pea Ivan Groznõi annetuste eest - 1000 rubla hõbedas, millega sai kiriku täiesti valmis ehitada. Ühe reana kõrvuti paiknevad mainitud uhke Issanda Muutmise kirik, väike Nikolai kirik ja 18. sajandil ehitatud 50 meetri kõrgune kellatorn. Suurejoonelised ehitised paiknevad keset kloostriõue, mis on ümbritsetud vägeva müüriga. Müüriehitised ning müüride ääres paiknevad hooned on ühendatud katustega. See annab võimaluse vihmaga käia läbi kõik ruumid märjaks saamata. Nikolai kiriku II korrusel paiknes kloostri varakamber. Kellatorni kahel esimesel korrusel asus suurepärane raamatukogu, mis kahjuks langes tuleroaks 1923. Enne 1917. aasta revolutsiooni peeti Solovetsi kloostrit kogu Venemaa kultuurikeskuseks. Kellatorni kell (väärtus 2000 rubla) kingiti kloostrile Aleksander II poolt pärast suurt ja rasket võitu Krimmi sõjas.

Ka Peeter I, kes külastas saart 1694. aastal, andis oma panuse kloostri kirikute ehitamisesse - tema hinnangul olid kirikud liiga tagasihoidlikud ja nõnda annetas ta 700 rubla kirikute ikonostaasi uuendamiseks. Kuni 16. sajandini polnud kloostril kaitsemüüre. Siis aga tekitasid kloostrielanikes hirmu järjest lähemale jõudvad rootslaste luureretked. Nõnda kirjutati tsaarile palvekiri kloostri kaitsmiseks. Arusaamatutel põhjustel jõudis kiri tsaarini alles 7 aasta möödudes, mille järel saadeti Solovetsi saarele kaitsesalk ning ehitati ümber kloostrihoonete puidust kindlus.

Lõpuks 1596. aastal lõppes korralike kivimüüride ehitamine. Ning tõesti, need müürid on täiesti erakordsed! Meeletult suurtest, kuni 5 meetri pikkustest, maakivirahnudest üles laotud 5-7 meetri paksused ja 8-11 meetri kõrgused müürid jätavad unustamatu mulje. Need oleksid siin olnud nagu igavesti. Ja on igavesed. Üle 400 aasta juba! Otseselt kloostri kaitsmiseks on neid vägevaid müüre küll ainult kaks korda reaalselt vaja läinud. Esimene kord oli aastal 1668 pärast Venemaa usureformi kui otsustati saata Solovetsi kloostri veel reformimata tõrksate vanausuliste vastu tsaari väesalk. Kloostrit piirati uskumatud 8 aastat! Lõpuks langes klooster reetmise tõttu. Kõik ketserid, umbes 400 munka, hukati. Müüt jutustas, et kui langeb Solovetsi klooster, kui vanausuliste viimne kants, langeb ka Vene tsaar. Tõesti surigi tollane tsaar varsti pärast seda. Aga muidugi tuli tema asemel uus. Teine kord, kui tuli kloostrit kaitsta oli 1854. aastal. Saarele lähenesid ootamatult kaks inglise lipu all sõitvat laeva. Klooster polnud oma 10 kahuriga sugugi valmis sõjategevuseks.

Sõduriteks olidki ainult veteranid, kelle peaülesandeks oli valvata vange. Mungad ei mõistnud laeva signaliseerimisi. Siis lasti arvatavasti tervituseks kahurit laevadelt, mida mungad tõlgendasid sõjakuulutusena ja avasid omakorda laevade pihta tule. Kogemata saadigi ühele laevale pihta, mida inglased seejärel kaks tundi remontisid. Kloostrile anti nüüd ultimaatium alistumiseks, viimast aga ei järgnenud. Nüüd tulistasid inglased omakorda 9 tundi kloostrimüüre, milledele nad siiski suuremat viga ei suutnud teha. Lõpuks löödi käega ja lahkuti Jänese saarele röövretkele. Mungad tegid aga sellest natukene halenaljakast sündmusest tohutu kangelasteo.

Pärast Venemaa 1917. aasta revolutsiooni suleti (ametlikult pole kloostri tegevust siiski mitte kunagi lõpetatud!) muidugi Solovetsi klooster. Kloostri ruumidesse ja kogu saarele rajati esimene GULAG-i sunnitöölaager Stalini poolt. Solovetsi saadeti 20ndatel suurel hulgal Venemaa kirjanikke ja muud kultuuri eliiti. Kõige kuulsam nende hulgas oli vaieldamatult Nikolai Solzenitsõn, kes on oma vangiaastatest nii Solovetsil kui teistes laagrites üle Venemaa, kirjutanud hiigelteose "GULAG-i arhipelaag". Sünge teos. Aga väärib lugemist igal juhul, andes väga isikliku ülevaate tollest häbiväärsest ja inimese suurust ning individuaalsust alavääristavast ajajärgust Venemaa ajaloos. GULAG-i laager tegutses saarel kuni 1937. aastani. Laagri põhitegevus oli metsaraie ja kui see ressurss sai ammendatud otsustati laager sulgeda. Solovetsist sai tavaline vangla. Kunagine kloostri hoov muudeti vangide loetlemise kohaks. Enne II maailmasõda jõudis saarel tegutseda veel mereväe kadettide kool.

Solovetsist on käinud läbi umbes 100 000 vangi, kelledest jättis oma elu siin 15 000. Vangide magamisruumid asusid kirikuhoones ja kloostri söögisaalis (mis on Venemaa suurim ainult ühele sambale toetuv ruum!). Ruumid olid tihedalt topitud täis kolmekordseid narisid. Ööseks suleti kõik ruumide uksed. Oma loomulike vajaduste rahuldamiseks jäeti vangidele ämber. Väikesesse, 1601. aastal ehitatud pisikesse Rõõmu pühale pühendatud kirikusse, mida 19. sajandil pikendati kloostri müürini, rajati ateismi muuseum. Paradoksina on just tänu sellele säilinud osa kloostri varandusest: muuseumis pidi midagi ju eksponeerima. Muude väärtuslike esemete ja reliikviate hulgas säilitati seal kloostri asutanud munkade säilmeid. Säilmed said küll peidetud kommunistide eest, kuid sellele vaatamata suudeti need leida. Hiljem säilitati neid Peterburis, sealses ateismi muuseumis. Tänaseks päevaks on kloostri asutajad jõudnud suure ringiga Solovetsile tagasi. Ja see pisikene kirik oligi esimene, mis taasavati pärast Nõukogude võimu lõppemist ja kloostri taastamist 90ndate alguses. Hetkel elab kloostris igapäevaselt umbes 50 munka. Koos kõigi filiaalide ja eraklatega 100.

Ekskursioon, mille saime oli täiesti fantastiline. Kestes kokku kolm tundi ei tekitanud see ei tülpimust ega väsimust. Meie giid rääkis nii huvitavalt kloostri ajaloost, selle rajamisest, headest ja halbadest aegadest. Tekkis tunne, et tema juttu võiks kuulata veel kolm tundi. Minule meeldis kõige rohkem lugu saare kõige vanemast vangist. Tegemist ei olnud sugugi GULAG-i aegse vangiga! Ka Venemaa tsaarinnad armastasid endale ebameeldivaid inimesi just kloostritesse jalust ära saata. Solovetsi saarele mõisteti 25 aastaks vangikongi 85 aastane aadlik, kes kandis ka kogu oma karistuse ära ja elas pärast seda veel saarel kaks aastat vaba mehena. Muidugi olid härrasmehel äärmiselt luksuslikud tingimused - tema ülalpidamisraha oli 1 rubla päevas. Võrdluseks: ülejäänud vangide ülalpidamiseks oli Venemaal ette nähtud 1 rubla aastas. Külastades tolleaegseid konge meenus millegipärast kohe film "Ifi lossi vang". Kongides puudus sile põrand. Nö põranda pinnaks olid need samad meeletult suured maakivirahnud, mille vahele pidi siis ilmselt kuidagi mahutama ennast.

Samas hakkas tühi kõht ennast tundma andma. Jätnud giidiga hüvasti suundusime Marikaga otsima kohta, kus saaks midagi hamba alla pista. Valisime esimese koha ja tellisime omale supid! Söök oli maitsev ja nälg sai kustutatud. Edasi läksime GULAG-i muuseumisse. Muuseum asub pisikeses majas keset Solovetsi südant. Võib isegi öelda, et peatänaval. Jalutasime muuseumi läbi. Tegemist oli armsa väikese puumajaga. Väga iseloomuliku kohaliku ehitusstiiliga. Astusime sisse ka kohalikku pirukapoodi, kust ostsime kaasa imemaitsvaid kloostri pagarite küpsetatud pirukaid. Nii soolaseid kui magusaid.

Vaikselt hakkasime sadama poole tagasi jalutama. Solovetsi saar jättis mulle väga toreda mulje. Täiesti eriline koht! Paljud tuttavad küsisid minu käest enne reisi, et kas ma ikka tahan sellisesse kohta sõita? Et kõik see GULAG ja kogu see piin ja ahastus ja ebaõiglus, mida nii paljud inimesed selles kohas on kogenud. Kuid mina pean ütlema, et mina ei tunnetanud siin mitte mingit ängi. Vastupidi, kogu saar on väga eriline koht! Kas annab selle tunnetuse kloostri vaimsus, just kõikide inimeste õilistunud kannatus või hoopis midagi muud, aga tunda see siin on.

Jalutasime vaikselt sadama poole, tegime viimased ilusad pildid, nautisime vaikselt kulgevat saare igapäevaelu. Ilm oli imeliselt soe ja mõnus. Sadamas oli laev juba ootamas. Päris pika maa lendasid meiega kaasa kajakad. Seda oli tore vaadata! Ma pole kunagi näinud nii lähedal, otse laeva reelingu kõrval, lendavaid kajakaid. Hämmastav oli nende tarkadesse silmadesse vaadata. Tagasi ei sõitnud me nüüd aga mitte Belomorskisse vaid suundusime hoopis edasi Rabotśeostrovskisse. Tegemist on pisikese linnakesega Valge mere kaldal. Otse sadamas on üks ööbimiskoht ning selles ka ainukene söögikoht. Vaatamata sellele näiliselt välja surnud kohale oli kompleksis väga moderne ja äge restoran, kus õhtustasime.

Pärast õhtusööki käisime Marika ja Indrekuga jalutamas. Eemalt paistis üle lahesopi imeline väike kirik. Arvasime, et saame läbi küla ringiga kuidagi sellele lähemale jalutada, et mõned ilusad pildid teha. Õhtu oli imeliselt soe ja sume. Linnakene koosneb tegelikult ainult paarist tänavajupist, mille ääres tihedalt vanad, vihmadest ning tuultest, hõbedaseks kulunud puitmajad. Kõik need majad, iga räämas detail, näis väga armsa, imelise ja romantilisena. Samas elavad selles, tegelikult trööstitus, aguliromantikas siiski igapäevaselt inimesed. Natukene tööd annab hotell ja sadam. Aga see on suviti. Talvisel ajal ei liigu Valgel merel ei laevad ega turistid. Mida nad siis teevad?

Läks hämaramaks. Päris pimedaks siin suvel siiski ei lähe. Vihma hakkas tibutama. Ning tee sai otsa. Pidime tõdema, et soovitud kiriku juurde me ei pääse. Kindlasti oleks saanud sinna valges ja parema ilmaga otsides teed läbi kohalike hoovide. Siinsetes hoovides olid majade vahel laudadest teerajad, mis ilmselgelt aitavad ilma pahkluudeni poriseks saamata sügisesel ajal ringi liikuda. Ning nii korralikke sibula- ja porgandipeenraid pole ma isegi Peipsi ääres näinud. Mitte ühtegi umbrohulibletki! Mitte üks sibul ega porgand polnud millimeetri võrra, ilmselt joonlaua ja loodiga veetud rivist, kõrvale kaldunud.

Pidime leppima kaugelt eemalt imetlemisega. Järjest kõvemini hakkas vihma sadama kuni lõpuks sadas juba päris paduvihma. Kiirustasime hotelli tagasi. Juba hiljem kodus otsides infot Rabotśeostrovski kohta avastasin, et meiegi imetletud kiriku puhul on tegemist väga kuulsa objektiga Venemaal ja kogu maailmas. Kirik on ehitatud Pavel Lungini filmi "Saar" võtete jaoks. Paljud fotograafid tulevad Rabotśeostrovskisse ainult sellepärast, et teha just sellest kirikust mõni haruldane võte. Meil jäi see küll saamata. Aga kuna tegemist on tõesti ühe imelisema paigaga, kuhu olen sattunud oma reiside jooksul, siis võtsin endale vabaduse panna enda tehtud foto kõrval üles ühe professionaali (Igor Gorshkov) tehtud foto.

Natukene märjana jõudsime oma hotellituppa tagasi. Õues oli aga vaatamata suhteliselt hilisele kellaajale ja vihmale väga soe ja külm meil hakanud polnud. Raha kulutasin täna pirukatele Solovetsi saarel 200, GULAG-i muuseum 200, lõunasöök 380 ja õhtusöök 500 rubla. Kokku 1280 rubla. 

VENEMAA KARJALA!

NELJAS PÄEV - 25.07.2019.

Kell kaheksa läksime hommikust sööma. Kõhud täis pakkisime viimased asjad ja suundusime bussi. Bussiga saime veel väikese tiiru Petrozavodskis (soome keeles Petroskoi). Arheoloogilised kaevamised näitavad, et praegusegi linna koha peal on tuvastatud jälgi esimesest asustusest juba pea 7000 aastat tagasi. Peeter I korraldusel rajas asula praegusele kohale prints Menśikov 1703. aastal. Tsaar vajas valukodasid Põhjasõja (1700-21) vajaduste katmiseks. Ajaga sai linn oma praeguse nime, mis tõlkes tähendabki "Peetri tehased".

1717. aastaks oli Petrozavodsk kasvanud Karjala suurimaks asulaks, kus elas 3500 elanikku. Seal olid tsaari ja Menśikovi väikesed paleed. Pärast Peetri surma linna tähtsus vähenes. Tööstuse areng elavnes taas Katariina Suure ajal. Linna tuntuim objekt oli Peeter I ajal ehitatud, 1772. aastal ümber ehitatud ja 1789. aastal renoveeritud Püha Peeter-Pauli puukirik. Kirik oli säilitanud väga pikaks ajaks isegi oma algse ikonostaasi, kuni kirik kahjuks  oktoobris 1924. aastal tulekahjus täielikult hävis. On väidetud, et maailma esimene raudtee avati Petrozavodskis 1788. aastal. Kuidagi tõestada või ümber lükata mina seda väidet ei suuda.

Meie bussijuhid otsisid aga tanklat, kust saaks bussile kütust. Venemaal ei ole sugugi nii, et sõidad esimesse tanklasse (või poodi, või apteeki vms) ja saadki kohe vajaliku toimingu tehtud. Sugugi ei pruugi see nii olla! Võib olla, et on hoopis sanitaarpäev. No või muud taolist. Nii me siis otsisisime järgmist tanklat. Kõik see võttis omajagu aega. Imestasin, et miks ei oleks võinud bussijuhid sellist asja ajada korda eile, kus nad terve päeva mitte midagi ei teinud. Esimese peatuse tegime Kivatśi rahvuspargis kose juures. Jalutasime seal natukene ringi ja imetlesime ilusat koske. Kosk oli tõesti ilus ja kogu see loodus. Aga kuidagi metallist piiretega eraldatud jalutusrada oli ehitatud selliselt, et varjas just need kõige ilusamad kohad kose imetlemiseks.

Saime kose ääres jalutada päris pika tiiru. Metsa all oli isegi natukene sääski. Karjala kant peaks olema igal suvel ujutatud üle tohututest sääseparvedest. Seni pole meil küll õnnestunud neid kohata. Nüüd siis esimesed. Mina olin pakkinud endale kaasa isegi sääsetõrjevahendit, mida ma igapäevaselt tavaelus mitte kunagi ei kasuta. Kuid suures hirmus Karjala kandi kohutavate sääskede eest varusin isegi mina seda. Kuigi ei kasutanud kogu reisi vältel mitte kordagi. Väikene jalutuskäik tuli meile igal juhul kasuks, sest nüüd ootas ees pikk sõit bussis Valge mere poole. Ühe metsa peatuse tegime ka tee peal.

Järgmine peatus oli aga petroglüüfid (kaljujoonised). Karjalas on neid mitmes kohas - tuntuimad Äänisjärve kaldal ja Valge mere ääres. Meie vaatasime Valge mere äärseid, mida peetakse Põhja-Euroopa kõige keerukamate ja väljendusrikkamate kaljujooniste näidete hulka. Seal on sõjaväe, meresõidu, usurituaalide ning isegi suusatamise keerulisi stseene. Petroglüüfidega seoses ja tänu nendele on tuvastatud enam kui 70 iidset asulakohta ümbruskonnas. Kõik need üheskoos moodustavad piirkonna suurima neoliitikumi mälestise. 19. sajandil käisid kohalikud mungad Äänisjärve kallastel asuvatel petroglüüfidel neid solvanud nö roppustele lisamas ususümboleid strateegilistele kohtadele.

Petroglüüfide leiualad avati laiemale üldsusele alles 90ndate alguses, kuid juba on aru saadud, et inimetegevus on nende säilimisele ka suurim oht. Seda oli kahjuks meiegi grupi pealt näha - inimesed tallusid tõesti jalgupidi arutult nendel imelistel joonistustel - neile ei tulnud pähegi, et tegemist tohutu suure ajaloo ja kunsti väärtusega. Kurb oli. Kuid petroglüüfe leitakse pidevalt juurde. Alles 2008-09 leiti Äänisjärve lähedalt uusi jooniseid. Arheoloogid on arvamusel, et need äsja leitud petroglüüfid, sisaldades kõige muu hulgas ka Päikese ja Kuu kujutisi, võivad märgistada iidse observatooriumi asukohta.

Petroglüüfide leiupaikasid peetakse iidseteks pühapaikadeks. Eelajalooliste kogukondade erilisteks pühadeks keskusteks. Nendes kohtades peeti tõenäoliselt rituaalseid pidusid ja tseremooniaid. Kogemusi ja teadmisi, mille inimesed järk-järgult elu ja ümbritseva kohta said, hoiti alles joonistuste kujul ja anti põlvest põlve edasi. Ning nende olulisust ei ole ilmselt võimalik üle hinnata - need annavad meile kõige olulisemad teadmised inimestest, kes elasid Põhja-Euroopas enam kui 6,5 tuhat aastat tagasi. Nende mütoloogiast, elustiilist, tegevusest ja mentalideedist. Mitte ilmaasjata ei nimetatud neid ammustel aegadel "kiviraamatuks", "kivikroonikaks" või lausa "teadlikkuse suurendamise kaupluseks".

Bussiparklast oli petroglüüfideni paar kilomeetrit jalutada. See läks aga väga kiiresti siin metsa vahel leiduvate ohtrate sääskede tõttu. Nüüd olime tõesti leidnud koha, kus sääski palju. Kiire jalutuskäiguga sinna ja veel kiiremaga tagasi, sest vahepeal oli sääski tulnud kõvasti juurde. Õnneks olid petroglüüfid kaljulagendikul ja seal sääski ei olnud. Põgenesime bussi varjule. Palju meil enam sõita ei olnud. Olime Belomorskis. 1938. aastal liideti Soroka küla koos mitmete teistega üheks Belomorski linnaks. Maailmas on Belomorsk võib-olla kõige tuntum Valge mere - Läänemere kanali tõttu. Kanal ehitati aastatel 1931-1933 Stalini isiklikul käsul.

Kanal valmis rekordilise ajaga - 21 kuud (osade allikate järgi kulus 20 kuud). Tööjõuks kasutati GULAGI vange. Esimeses järjekorras saadeti kanali ehitusele kulakud, siis bandiidid ja viimasena poliitvangid. Tingimused olid ebainimlikud. Tööliste jaoks klopsiti kiiruga kokku barakid. Tööriistu polnud, rääkimata masinatest. Kanali ehitamisele eelnenud koosolekul inseneridega olevat Stalin keeldunud inseneridele eraldamast ekskavaatoreid ja traktoreid lihtsal põhjusel, et neid ei olnud kuskilt võtta. Stalin nõudis inseneridelt arvutusi selle kohta mitu inimest asendaks ühte ekskavaatorit - 40!

Sellise arvestusega vange ehitustöödele varutigi. Stalin sai oma inseneridelt sellises mahus ehitustöödeks vajaliku ekskavaatorite arvu ning korrutas selle neljakümnega! Põhilisteks tööriistadeks olid labidad ja ühe rattaga käsikärud. Valge mere - Läänemere kanal algab Belomorskist ning lõpeb Äänisjärves. Kokku 227 kilomeetrit. Kanal lõpeb küll Äänisjärvega, kuid veetee jätkub sealt Sviri jõge pidi Laadoga järvele ja sealt edasi Neeva jõge pidi Läänemerele. Kanalil on 19 lüüsi. Kiiruga ehitatud, äärmistes oludes, kehvalt planeeritud - kõik see on tinginud ka selle, et tegelikkuses pole sellises määras inimelude hinnaga ehitatud kanal ennast kunagi õigustanud jäädes väga väikese kasutusega. Kanali sügavus on ainult 4 meetrit, millest tulenevalt ei ole see laevatatav merelaevadele.

Ehitustööde käigus hukkunud vangide arv on endiselt suur saladus. Erinevatel andmetel oli neid 50-200 000 vangi. Ametlikel andmetel kõigest 11 000. Hukkunute hauad on tänase päevani salastatud. Välja arvatud mõned propagandistlikel eesmärkidel suurte auavaldustega sängitatud hukkunud. Kanal plaaniti avada suurejooneliselt 2. augustil 1933. aastal seltsimeeste Stalini ja Vorośilovi isiklikul osavõtul tõendina I viisaastaku plaani eduka täitmise kohta. Kui laev kõrgeausustega Valgele merele kanali suudmesse jõudis, et pidulikult sinna siseneda selgus, et see polegi võimalik parasjagu oleva mõõna tõttu (mis lihtsalt ära unustati!). Stalin oli tige. Ülejäänud hämmingus. Hiljem süvendati kõvasti kanali sissesõitu.

Meile tegi suurepärase ekskursiooni kanali suudmes ja viimasel lüüsil giid Vera, kes on ise terve oma elu Belomorskis elanud ning oskas väga haaravalt rääkida kõigest linna ja kanalit ning lüüse puudutavast. Üllatusena nii meile, kui ka meie giidile, saime temalt teada, et homme, kui läheme Solovetsi saarele sõitvale laevale, sõidame me just siit samast lüüsist läbi. Praegusel ajal on kanal siiski avatud ainult suviti paar kuud. Peale suviste liinilaevade, mõningate turistide ning kruusa ja killustiku laevade eriti sõitjad kunagi nii suurejooneliseks plaanitud kanalis polegi. Lüüside läbimine on päris kallis - 5000 rubla ühele ja neid kokku ju 19! Kõikide lüüside läbimine läheb maksma umbes 1400 eurot.

Lõpetanud äärmiselt põneva ja toreda ringkäigu väga südamliku Veraga ronisime bussi ja sõitsime hotelli juurde. Läbi Belomorski linna sõites ja ümbrust vaadates tekkis küll minul küsimus, et kuidas siin elavad inimesed suudavad olla nii rõõmsad, positiivsed ja patriootlikud oma kodulinna suhtes. Belomorsk on üks väheseid linnu kogu maailmas, kus ma olen käinud ja mille kohta ma samas olen mõelnud, et tegemist on äärmiselt koleda, masendava ja trööstitu kohaga. Ning meie olime siin veel juulikuus! Kõige ilusamal ajal aastal. Mis siis veel talvel!? Aga kohalikud armastavad oma kodulinna. Kogu sellele linnatänavatel valitsevale kaamosele vaatamata osutus meie hotell väga positiivseks üllatuseks.

Samas hotellis sõime õhtusöögi, mis osutus küll väga pisikeseks, aga tavaliselt ongi reisidel pigem see häda, et liiga palju saab süüa. Nüüd siis mitte! Pärast õhtusööki läksime korraks õue veel. Seal oli mõnusalt soe! Ilmaga on meil tõesti väga vedanud. Mina valmistusin ikka külmadeks ilmadeks pakkides kaasa matkapüksid, talvemütsi, villased sokid ja paksu suusajope. Jopet olen isegi kasutanud. Kohe hotelli kõrval oli üle jõe näha imeilus päikeseloojang. Nautisime vaadet hetke. Siis tuppa magama. Raha kulutasin mina täna kohvile 100 ja õhtusöögile 500 rubla. Kokku 600 rubla.

VENEMAA KARJALA!

KOLMAS PÄEV - 24.07.2019.

Öösel sadas veel kõvasti vihma. Ja hommikulgi oli õues kõle ja külm. Tavaline ilm Petrozavodski suves. Kell kaheksa läksime sööma ja pärast hommikusööki jalutasime hotellist sadamasse. Õnneks olin võtnud õhtul Marika soovitusel bussist kaasa paksu jope. Mis osutus nüüd hädavajalikuks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma selleta oleksin hakkama saanud. Vihma hakkas uuesti sadama ja oli meeletult külm tuul. Jõudsime sadamasse pool tundi varem ja pidime ootama laeva väljumist. Istusime selle aja sadama kõrval asuva hotelli fuajees. Kell 11.00 väljus meie laev Kiži saarele, kus asub vabaõhumuuseum, mis on kõige tuntum oma 18. sajandil ehitatud puukirikute tõttu. Kiži saarel on kaks küla ning kokku elab siin umbes 100 inimest. Ametlikult on muuseum küll üks osa saarest, kirikute vahetus ümbruses olev küla, kuid tegelikkuses on kogu saar üks suur vabaõhumuuseum. Iga hoone on omaette kultuurimälestus ja pärand! Ka Kiži saar moodustab Äänisjärvel omaette saarestiku - Zaonežje piirkonna (siia kuulub lausa 5000 erinevas suuruses saart!). 

1714. aastal ehitatud suur üleni puidust Issanda Muutmise kirik on 1990. aastal lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse (mõned aastad hiljem kogu vabaõhumuuseum). Kirik on osa tolle aja Põhja-Venemaale iseloomulikust kogukonna pogostist - kaitserajatistega ümbritsetud hoonetest. Kaitserajatisi nõudsid tolleaegsed pidevad sissetungid näiteks rootslaste poolt. Kiži pogostis on kaks kirikut - suvine suurem ja uhkem Issanda Muutmise katedraal ja talvine tagasihoidlikum ning väiksem Jumalaema Kaitsmise kirik. Ning eraldi seisev kellatorn. Katedraali ehitamisega kaasas käiv legend räägib, kuidas ehitusmeister Nestor ehitas kiriku kõigest 24 tunniga ning valmis saanuna heitis kirve Äänisjärve ja lausus, et maailm pole iial varem näinud ega näe ka tulevikus midagi selletaolist! Eks ta tõsi ole, Kiži saare kirikud võiks vabalt kanda maailmaime tiitlit. Seitsmendat, kaheksandat või kahekstateistkümnendat. Issanda Muutmise katedraal on küll üleni puidust, kuid on näiteks kaks korda nii kõrge kui Vassili Blazennõi kirik Punasel väljakul Moskvas.

Katedraal ongi kavandatud nii, et oleks nähtav juba kaugelt teiselt poolt järve. Imekaunite, tavaliselt  hõbedaste (tavaliselt sellepärast, et meil oli harukordne võimalus vaadata just värskelt vahetatud katust, mis helkis hoopis kuldselt, hõbedaseks muutub see taas sügiseste vihmade toimel ehk siis paari kuu pärast) haavapuust, katuselaastudega katedraali kõrval seisab hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik, mis on madalam ja väiksem. Mõeldud kasutamiseks talvekuudel. Traditsiooniliste puitehitiste katused on tehtud üldjuhul alati haavapuidust, hoonete muud osad aga männist.

Mõlemad pühakojad on äärmiselt isikupärased, loodud loovuse ja hoogsusega. Kirikute puhul on kasutatud Vene puitarhitektuurile omast tehnoloogiat, mille puhul lõigati, vormiti ja viimistleti absoluutselt kõik detailid ainult kirve abil. Muidugi räägitakse veel sellestki, et seda tehti ka ilma ühtegi naela kasutamata, kuid asjaosalised ja spetsialistid ainult muigavad selle peale ja arvavad, et selliseid imesid ei ehitanud vaesed inimesed, kes ei jaksanud naelu osta. Sisse saime minna täna siiski ainult väiksemasse Jumalaema Kaitsmise kirikusse. Oma ekskursiooniga sinnamaale jõudes oli meil võimalus kuulata ka imelist laulu kolme meeslaulja poolt.

Issanda Muutmise katedraal avatakse pärast põhjalikku renoveerimist uuesti alles kevadel. Aastakümneid mõeldi, kuidas peaks sellise väärtusega arhitektuurilist imet renoveerima. Korraldati projekti saamiseks konkursse. Pakuti välja väga erinevaid lahendusi. Lõpuks jäi sõelale idee ehitada kiriku sisse toestus, mis hoiaks kirikut üleval seni, kuni sektorite kaupa vahetatakse välja halvas seisus palke kogu kiriku kõrguses. Giid näitas meile fotosid nende tööde ajajärgust. Natukene õõvastav oli vaadata jäädvustusi hetkest, kus hoonel olid küll katusekuplid ja alumine osa, kuid puudusid täiesti keskmise osa palgid. Selle asemel hoidis hoonet püsti vaid metallsõrestik. Kujutan ette, mille vastutus ja pinge oli meistritel, kes seda tegid!

Kui Kiži saare pogost ongi ehitatud siia, siis sellel poolel saarel ehk suurte kirikute ümbruses olevad muud hooned on toodud siia kogu Karjalast. Kokku on muuseumil 87 erinevat hoonet, millede hulgas on elumaju, rahvamaju ehk ühiskondlike ruume, kirikuid (arvatavalt 14. sajandist pärit Laatsaruse ülestõusmise kirikut peetakse üheks vanimaks säilinud puitkirikuks Venemaal) jne. 1951. aastal loodud Kiži vabaõhumuuseum on üks esimesi, mis Venemaal tegutsema hakkas. Käisime majad läbi. On ikka imelised küll! Eks muidugi ole siin eksponeeritud hoonete puhul tegemist eranditult väga jõukatest majapidamistest pärit hoonetega. Sellest tulenevalt siis majad suuremad ja uhkemad. Järjest enam imetlesin traditsiooniliste Karjala elamute läbimõeldust. Kuna kliima on siin karm, siis paikneb kogu majapidamine ühe katuse all. Koos on eluruumid, ruumid loomadele, küünid ja aidad. Ikka selleks, et halva ilma ja tormiga oleks kergem teha igapäevaseid edasilükkamatuid talitusi. Ning jälle kohtusime sellega, et talviti tõmmati elu koomale ühte-kahte köetavasse ruumi, et suviti saaks jälle laiutada. Meil oli hea võimalus jälgida ka erinevate käsitöömeistrite tööd - pärlikeede, kasetohust nõude, puidust esemete ja isegi haavapuust katuselaastude valmistamist kirvega. No laastudeks neid päris nimetada ei saa! Ikka sellised paari-kolme sentimeetri jämedused plaadid pigem.

Olles lõpetanud kolme tunnise ametliku ekskursiooni, mis oli jällegi väga hea, kugistasin ruttu sisse hotelli hommikusöögilauas kaasa tehtud võileiva ja suundusime Marikaga jalgrattarenti. Meil oli nimelt plaan ülejäänud saar samuti läbi uurida ja kiiremini õnnestuks see rattaga. Kümne minutiga saime oma sõiduriistad kätte ja tuhisesime minema. Enne võtsime riideid veel vähemaks, sest hommikune kole ilm oli muutunud soojaks ja päikeseliseks. Nii palju siis külmast ja vihmast. Sõitsime saare teise tipu suunas. Iga maja või hoone, mis ette jäi võlus oma ainukordsuse ja nostalgiaga. Kohati ei saanudki aru, kas tegemist muuseumi eksponaadiga või reaalse elumajaga. Ilmselt võis tegemist olla mõlemaga korraga. Sõitsime ühe jutiga saare teise tippu välja, et saada üldpilt saarest. Siis hakkasime tagasi sõitma tehes peatusi nende kõige ilusamate vaadetega kohtade juures. Ranna ääres asuvas külatänavas nägime ka oma silmaga, kuidas tõstetakse maja, et vahetada alumisi palke.

Keset saart sõites avastasime end äkki suhteliselt kaasaegse ootamatult suure maja ees nii pisikese saare kohta: olime jõudnud tuletõrjedepoo ette! Olime hämmeldunud. Samas, kui nüüd mõelda, et tegemist keset suurt järve asuva saarega, kus asuvad väga tuleohtlikud puitmajad, mis on tohutu väärtusega veel peale selle, siis tundus see ainuvõimaliku ja mõistliku ning äärmiselt vastutustundliku variandina. Me päris täpselt ei teadnud kas tee, millele olime sattunud, viis ikka sadamani välja. Küsisime sõbraliku tuletõrjuja käest igaks juhuks üle. Just nii see pidi olema.

Saarele ring peale tehtud, tagastasime jalgrattad, enne laevale minekut jäi veel parasjagu aega osta kohvikust kaasa tass kohvi ja üks moonisaiake. Paari tunni pärast olime jälle Petrozavodskis. Väikene tiir bussiga linna peal. Siis hotelli. Käisime korra poes ostmaks koju kaasa komme ja teed. Ilmselt nii tavalisi asju, mida Venemaalt koju kaasa tuua. Suur osa grupist läks nautima hirmkallist karjala õhtusööki. Meie Marikaga otsustasime õhtust süüa omal käel. Meiega liitus taas Indrek. Otsisime restorani "Bavarius", mis hotellist saadud linnakaardi järgi pidi asuma kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuid kõik ikka nii lihtne ka pole Venemaal. Tegelikkuses asus see restoran hoopis teises linna otsas.

Asja lihtsustamiseks otsustasime tellida takso. Venemaalgi töötavad ilusasti kõik Uberid jms. Takso viis meid kenasti söögikoha ette ja maksma läks see umbes üks euro. Ja kõikide TripAdvisorite ja muude soovitajate kiituseks tuleb öelda, et tegemist oli tõesti väga hea restoraniga! Mõnikord peavad nende nõuanded paika isegi. Tagasi sõitsimegi taksoga, kui see kord juba nii lihtsaks ja odavaks osutus. Eh, turistid muutuvad ikka mugavaks! Toas pakkisin oma asjad enam-vähem kokku, sest homme hommikul oli meil suund juba Belomorskisse ja Valge mere äärde. Raha kulus täna Kiži saarel kohvi ja saiale 200, rattarent 200, poes 1300 ja õhtusöögile 1100 rubla. Kokku 2800 rubla.