VENEMAA KARJALA!

NELJAS PÄEV - 25.07.2019.

Kell kaheksa läksime hommikust sööma. Kõhud täis pakkisime viimased asjad ja suundusime bussi. Bussiga saime veel väikese tiiru Petrozavodskis (soome keeles Petroskoi). Arheoloogilised kaevamised näitavad, et praegusegi linna koha peal on tuvastatud jälgi esimesest asustusest juba pea 7000 aastat tagasi. Peeter I korraldusel rajas asula praegusele kohale prints Menśikov 1703. aastal. Tsaar vajas valukodasid Põhjasõja (1700-21) vajaduste katmiseks. Ajaga sai linn oma praeguse nime, mis tõlkes tähendabki "Peetri tehased".

1717. aastaks oli Petrozavodsk kasvanud Karjala suurimaks asulaks, kus elas 3500 elanikku. Seal olid tsaari ja Menśikovi väikesed paleed. Pärast Peetri surma linna tähtsus vähenes. Tööstuse areng elavnes taas Katariina Suure ajal. Linna tuntuim objekt oli Peeter I ajal ehitatud, 1772. aastal ümber ehitatud ja 1789. aastal renoveeritud Püha Peeter-Pauli puukirik. Kirik oli säilitanud väga pikaks ajaks isegi oma algse ikonostaasi, kuni kirik kahjuks  oktoobris 1924. aastal tulekahjus täielikult hävis. On väidetud, et maailma esimene raudtee avati Petrozavodskis 1788. aastal. Kuidagi tõestada või ümber lükata mina seda väidet ei suuda.

Meie bussijuhid otsisid aga tanklat, kust saaks bussile kütust. Venemaal ei ole sugugi nii, et sõidad esimesse tanklasse (või poodi, või apteeki vms) ja saadki kohe vajaliku toimingu tehtud. Sugugi ei pruugi see nii olla! Võib olla, et on hoopis sanitaarpäev. No või muud taolist. Nii me siis otsisisime järgmist tanklat. Kõik see võttis omajagu aega. Imestasin, et miks ei oleks võinud bussijuhid sellist asja ajada korda eile, kus nad terve päeva mitte midagi ei teinud. Esimese peatuse tegime Kivatśi rahvuspargis kose juures. Jalutasime seal natukene ringi ja imetlesime ilusat koske. Kosk oli tõesti ilus ja kogu see loodus. Aga kuidagi metallist piiretega eraldatud jalutusrada oli ehitatud selliselt, et varjas just need kõige ilusamad kohad kose imetlemiseks.

Saime kose ääres jalutada päris pika tiiru. Metsa all oli isegi natukene sääski. Karjala kant peaks olema igal suvel ujutatud üle tohututest sääseparvedest. Seni pole meil küll õnnestunud neid kohata. Nüüd siis esimesed. Mina olin pakkinud endale kaasa isegi sääsetõrjevahendit, mida ma igapäevaselt tavaelus mitte kunagi ei kasuta. Kuid suures hirmus Karjala kandi kohutavate sääskede eest varusin isegi mina seda. Kuigi ei kasutanud kogu reisi vältel mitte kordagi. Väikene jalutuskäik tuli meile igal juhul kasuks, sest nüüd ootas ees pikk sõit bussis Valge mere poole. Ühe metsa peatuse tegime ka tee peal.

Järgmine peatus oli aga petroglüüfid (kaljujoonised). Karjalas on neid mitmes kohas - tuntuimad Äänisjärve kaldal ja Valge mere ääres. Meie vaatasime Valge mere äärseid, mida peetakse Põhja-Euroopa kõige keerukamate ja väljendusrikkamate kaljujooniste näidete hulka. Seal on sõjaväe, meresõidu, usurituaalide ning isegi suusatamise keerulisi stseene. Petroglüüfidega seoses ja tänu nendele on tuvastatud enam kui 70 iidset asulakohta ümbruskonnas. Kõik need üheskoos moodustavad piirkonna suurima neoliitikumi mälestise. 19. sajandil käisid kohalikud mungad Äänisjärve kallastel asuvatel petroglüüfidel neid solvanud nö roppustele lisamas ususümboleid strateegilistele kohtadele.

Petroglüüfide leiualad avati laiemale üldsusele alles 90ndate alguses, kuid juba on aru saadud, et inimetegevus on nende säilimisele ka suurim oht. Seda oli kahjuks meiegi grupi pealt näha - inimesed tallusid tõesti jalgupidi arutult nendel imelistel joonistustel - neile ei tulnud pähegi, et tegemist tohutu suure ajaloo ja kunsti väärtusega. Kurb oli. Kuid petroglüüfe leitakse pidevalt juurde. Alles 2008-09 leiti Äänisjärve lähedalt uusi jooniseid. Arheoloogid on arvamusel, et need äsja leitud petroglüüfid, sisaldades kõige muu hulgas ka Päikese ja Kuu kujutisi, võivad märgistada iidse observatooriumi asukohta.

Petroglüüfide leiupaikasid peetakse iidseteks pühapaikadeks. Eelajalooliste kogukondade erilisteks pühadeks keskusteks. Nendes kohtades peeti tõenäoliselt rituaalseid pidusid ja tseremooniaid. Kogemusi ja teadmisi, mille inimesed järk-järgult elu ja ümbritseva kohta said, hoiti alles joonistuste kujul ja anti põlvest põlve edasi. Ning nende olulisust ei ole ilmselt võimalik üle hinnata - need annavad meile kõige olulisemad teadmised inimestest, kes elasid Põhja-Euroopas enam kui 6,5 tuhat aastat tagasi. Nende mütoloogiast, elustiilist, tegevusest ja mentalideedist. Mitte ilmaasjata ei nimetatud neid ammustel aegadel "kiviraamatuks", "kivikroonikaks" või lausa "teadlikkuse suurendamise kaupluseks".

Bussiparklast oli petroglüüfideni paar kilomeetrit jalutada. See läks aga väga kiiresti siin metsa vahel leiduvate ohtrate sääskede tõttu. Nüüd olime tõesti leidnud koha, kus sääski palju. Kiire jalutuskäiguga sinna ja veel kiiremaga tagasi, sest vahepeal oli sääski tulnud kõvasti juurde. Õnneks olid petroglüüfid kaljulagendikul ja seal sääski ei olnud. Põgenesime bussi varjule. Palju meil enam sõita ei olnud. Olime Belomorskis. 1938. aastal liideti Soroka küla koos mitmete teistega üheks Belomorski linnaks. Maailmas on Belomorsk võib-olla kõige tuntum Valge mere - Läänemere kanali tõttu. Kanal ehitati aastatel 1931-1933 Stalini isiklikul käsul.

Kanal valmis rekordilise ajaga - 21 kuud (osade allikate järgi kulus 20 kuud). Tööjõuks kasutati GULAGI vange. Esimeses järjekorras saadeti kanali ehitusele kulakud, siis bandiidid ja viimasena poliitvangid. Tingimused olid ebainimlikud. Tööliste jaoks klopsiti kiiruga kokku barakid. Tööriistu polnud, rääkimata masinatest. Kanali ehitamisele eelnenud koosolekul inseneridega olevat Stalin keeldunud inseneridele eraldamast ekskavaatoreid ja traktoreid lihtsal põhjusel, et neid ei olnud kuskilt võtta. Stalin nõudis inseneridelt arvutusi selle kohta mitu inimest asendaks ühte ekskavaatorit - 40!

Sellise arvestusega vange ehitustöödele varutigi. Stalin sai oma inseneridelt sellises mahus ehitustöödeks vajaliku ekskavaatorite arvu ning korrutas selle neljakümnega! Põhilisteks tööriistadeks olid labidad ja ühe rattaga käsikärud. Valge mere - Läänemere kanal algab Belomorskist ning lõpeb Äänisjärves. Kokku 227 kilomeetrit. Kanal lõpeb küll Äänisjärvega, kuid veetee jätkub sealt Sviri jõge pidi Laadoga järvele ja sealt edasi Neeva jõge pidi Läänemerele. Kanalil on 19 lüüsi. Kiiruga ehitatud, äärmistes oludes, kehvalt planeeritud - kõik see on tinginud ka selle, et tegelikkuses pole sellises määras inimelude hinnaga ehitatud kanal ennast kunagi õigustanud jäädes väga väikese kasutusega. Kanali sügavus on ainult 4 meetrit, millest tulenevalt ei ole see laevatatav merelaevadele.

Ehitustööde käigus hukkunud vangide arv on endiselt suur saladus. Erinevatel andmetel oli neid 50-200 000 vangi. Ametlikel andmetel kõigest 11 000. Hukkunute hauad on tänase päevani salastatud. Välja arvatud mõned propagandistlikel eesmärkidel suurte auavaldustega sängitatud hukkunud. Kanal plaaniti avada suurejooneliselt 2. augustil 1933. aastal seltsimeeste Stalini ja Vorośilovi isiklikul osavõtul tõendina I viisaastaku plaani eduka täitmise kohta. Kui laev kõrgeausustega Valgele merele kanali suudmesse jõudis, et pidulikult sinna siseneda selgus, et see polegi võimalik parasjagu oleva mõõna tõttu (mis lihtsalt ära unustati!). Stalin oli tige. Ülejäänud hämmingus. Hiljem süvendati kõvasti kanali sissesõitu.

Meile tegi suurepärase ekskursiooni kanali suudmes ja viimasel lüüsil giid Vera, kes on ise terve oma elu Belomorskis elanud ning oskas väga haaravalt rääkida kõigest linna ja kanalit ning lüüse puudutavast. Üllatusena nii meile, kui ka meie giidile, saime temalt teada, et homme, kui läheme Solovetsi saarele sõitvale laevale, sõidame me just siit samast lüüsist läbi. Praegusel ajal on kanal siiski avatud ainult suviti paar kuud. Peale suviste liinilaevade, mõningate turistide ning kruusa ja killustiku laevade eriti sõitjad kunagi nii suurejooneliseks plaanitud kanalis polegi. Lüüside läbimine on päris kallis - 5000 rubla ühele ja neid kokku ju 19! Kõikide lüüside läbimine läheb maksma umbes 1400 eurot.

Lõpetanud äärmiselt põneva ja toreda ringkäigu väga südamliku Veraga ronisime bussi ja sõitsime hotelli juurde. Läbi Belomorski linna sõites ja ümbrust vaadates tekkis küll minul küsimus, et kuidas siin elavad inimesed suudavad olla nii rõõmsad, positiivsed ja patriootlikud oma kodulinna suhtes. Belomorsk on üks väheseid linnu kogu maailmas, kus ma olen käinud ja mille kohta ma samas olen mõelnud, et tegemist on äärmiselt koleda, masendava ja trööstitu kohaga. Ning meie olime siin veel juulikuus! Kõige ilusamal ajal aastal. Mis siis veel talvel!? Aga kohalikud armastavad oma kodulinna. Kogu sellele linnatänavatel valitsevale kaamosele vaatamata osutus meie hotell väga positiivseks üllatuseks.

Samas hotellis sõime õhtusöögi, mis osutus küll väga pisikeseks, aga tavaliselt ongi reisidel pigem see häda, et liiga palju saab süüa. Nüüd siis mitte! Pärast õhtusööki läksime korraks õue veel. Seal oli mõnusalt soe! Ilmaga on meil tõesti väga vedanud. Mina valmistusin ikka külmadeks ilmadeks pakkides kaasa matkapüksid, talvemütsi, villased sokid ja paksu suusajope. Jopet olen isegi kasutanud. Kohe hotelli kõrval oli üle jõe näha imeilus päikeseloojang. Nautisime vaadet hetke. Siis tuppa magama. Raha kulutasin mina täna kohvile 100 ja õhtusöögile 500 rubla. Kokku 600 rubla.

VENEMAA KARJALA!

KOLMAS PÄEV - 24.07.2019.

Öösel sadas veel kõvasti vihma. Ja hommikulgi oli õues kõle ja külm. Tavaline ilm Petrozavodski suves. Kell kaheksa läksime sööma ja pärast hommikusööki jalutasime hotellist sadamasse. Õnneks olin võtnud õhtul Marika soovitusel bussist kaasa paksu jope. Mis osutus nüüd hädavajalikuks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma selleta oleksin hakkama saanud. Vihma hakkas uuesti sadama ja oli meeletult külm tuul. Jõudsime sadamasse pool tundi varem ja pidime ootama laeva väljumist. Istusime selle aja sadama kõrval asuva hotelli fuajees. Kell 11.00 väljus meie laev Kiži saarele, kus asub vabaõhumuuseum, mis on kõige tuntum oma 18. sajandil ehitatud puukirikute tõttu. Kiži saarel on kaks küla ning kokku elab siin umbes 100 inimest. Ametlikult on muuseum küll üks osa saarest, kirikute vahetus ümbruses olev küla, kuid tegelikkuses on kogu saar üks suur vabaõhumuuseum. Iga hoone on omaette kultuurimälestus ja pärand! Ka Kiži saar moodustab Äänisjärvel omaette saarestiku - Zaonežje piirkonna (siia kuulub lausa 5000 erinevas suuruses saart!). 

1714. aastal ehitatud suur üleni puidust Issanda Muutmise kirik on 1990. aastal lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse (mõned aastad hiljem kogu vabaõhumuuseum). Kirik on osa tolle aja Põhja-Venemaale iseloomulikust kogukonna pogostist - kaitserajatistega ümbritsetud hoonetest. Kaitserajatisi nõudsid tolleaegsed pidevad sissetungid näiteks rootslaste poolt. Kiži pogostis on kaks kirikut - suvine suurem ja uhkem Issanda Muutmise katedraal ja talvine tagasihoidlikum ning väiksem Jumalaema Kaitsmise kirik. Ning eraldi seisev kellatorn. Katedraali ehitamisega kaasas käiv legend räägib, kuidas ehitusmeister Nestor ehitas kiriku kõigest 24 tunniga ning valmis saanuna heitis kirve Äänisjärve ja lausus, et maailm pole iial varem näinud ega näe ka tulevikus midagi selletaolist! Eks ta tõsi ole, Kiži saare kirikud võiks vabalt kanda maailmaime tiitlit. Seitsmendat, kaheksandat või kahekstateistkümnendat. Issanda Muutmise katedraal on küll üleni puidust, kuid on näiteks kaks korda nii kõrge kui Vassili Blazennõi kirik Punasel väljakul Moskvas.

Katedraal ongi kavandatud nii, et oleks nähtav juba kaugelt teiselt poolt järve. Imekaunite, tavaliselt  hõbedaste (tavaliselt sellepärast, et meil oli harukordne võimalus vaadata just värskelt vahetatud katust, mis helkis hoopis kuldselt, hõbedaseks muutub see taas sügiseste vihmade toimel ehk siis paari kuu pärast) haavapuust, katuselaastudega katedraali kõrval seisab hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik, mis on madalam ja väiksem. Mõeldud kasutamiseks talvekuudel. Traditsiooniliste puitehitiste katused on tehtud üldjuhul alati haavapuidust, hoonete muud osad aga männist.

Mõlemad pühakojad on äärmiselt isikupärased, loodud loovuse ja hoogsusega. Kirikute puhul on kasutatud Vene puitarhitektuurile omast tehnoloogiat, mille puhul lõigati, vormiti ja viimistleti absoluutselt kõik detailid ainult kirve abil. Muidugi räägitakse veel sellestki, et seda tehti ka ilma ühtegi naela kasutamata, kuid asjaosalised ja spetsialistid ainult muigavad selle peale ja arvavad, et selliseid imesid ei ehitanud vaesed inimesed, kes ei jaksanud naelu osta. Sisse saime minna täna siiski ainult väiksemasse Jumalaema Kaitsmise kirikusse. Oma ekskursiooniga sinnamaale jõudes oli meil võimalus kuulata ka imelist laulu kolme meeslaulja poolt.

Issanda Muutmise katedraal avatakse pärast põhjalikku renoveerimist uuesti alles kevadel. Aastakümneid mõeldi, kuidas peaks sellise väärtusega arhitektuurilist imet renoveerima. Korraldati projekti saamiseks konkursse. Pakuti välja väga erinevaid lahendusi. Lõpuks jäi sõelale idee ehitada kiriku sisse toestus, mis hoiaks kirikut üleval seni, kuni sektorite kaupa vahetatakse välja halvas seisus palke kogu kiriku kõrguses. Giid näitas meile fotosid nende tööde ajajärgust. Natukene õõvastav oli vaadata jäädvustusi hetkest, kus hoonel olid küll katusekuplid ja alumine osa, kuid puudusid täiesti keskmise osa palgid. Selle asemel hoidis hoonet püsti vaid metallsõrestik. Kujutan ette, mille vastutus ja pinge oli meistritel, kes seda tegid!

Kui Kiži saare pogost ongi ehitatud siia, siis sellel poolel saarel ehk suurte kirikute ümbruses olevad muud hooned on toodud siia kogu Karjalast. Kokku on muuseumil 87 erinevat hoonet, millede hulgas on elumaju, rahvamaju ehk ühiskondlike ruume, kirikuid (arvatavalt 14. sajandist pärit Laatsaruse ülestõusmise kirikut peetakse üheks vanimaks säilinud puitkirikuks Venemaal) jne. 1951. aastal loodud Kiži vabaõhumuuseum on üks esimesi, mis Venemaal tegutsema hakkas. Käisime majad läbi. On ikka imelised küll! Eks muidugi ole siin eksponeeritud hoonete puhul tegemist eranditult väga jõukatest majapidamistest pärit hoonetega. Sellest tulenevalt siis majad suuremad ja uhkemad. Järjest enam imetlesin traditsiooniliste Karjala elamute läbimõeldust. Kuna kliima on siin karm, siis paikneb kogu majapidamine ühe katuse all. Koos on eluruumid, ruumid loomadele, küünid ja aidad. Ikka selleks, et halva ilma ja tormiga oleks kergem teha igapäevaseid edasilükkamatuid talitusi. Ning jälle kohtusime sellega, et talviti tõmmati elu koomale ühte-kahte köetavasse ruumi, et suviti saaks jälle laiutada. Meil oli hea võimalus jälgida ka erinevate käsitöömeistrite tööd - pärlikeede, kasetohust nõude, puidust esemete ja isegi haavapuust katuselaastude valmistamist kirvega. No laastudeks neid päris nimetada ei saa! Ikka sellised paari-kolme sentimeetri jämedused plaadid pigem.

Olles lõpetanud kolme tunnise ametliku ekskursiooni, mis oli jällegi väga hea, kugistasin ruttu sisse hotelli hommikusöögilauas kaasa tehtud võileiva ja suundusime Marikaga jalgrattarenti. Meil oli nimelt plaan ülejäänud saar samuti läbi uurida ja kiiremini õnnestuks see rattaga. Kümne minutiga saime oma sõiduriistad kätte ja tuhisesime minema. Enne võtsime riideid veel vähemaks, sest hommikune kole ilm oli muutunud soojaks ja päikeseliseks. Nii palju siis külmast ja vihmast. Sõitsime saare teise tipu suunas. Iga maja või hoone, mis ette jäi võlus oma ainukordsuse ja nostalgiaga. Kohati ei saanudki aru, kas tegemist muuseumi eksponaadiga või reaalse elumajaga. Ilmselt võis tegemist olla mõlemaga korraga. Sõitsime ühe jutiga saare teise tippu välja, et saada üldpilt saarest. Siis hakkasime tagasi sõitma tehes peatusi nende kõige ilusamate vaadetega kohtade juures. Ranna ääres asuvas külatänavas nägime ka oma silmaga, kuidas tõstetakse maja, et vahetada alumisi palke.

Keset saart sõites avastasime end äkki suhteliselt kaasaegse ootamatult suure maja ees nii pisikese saare kohta: olime jõudnud tuletõrjedepoo ette! Olime hämmeldunud. Samas, kui nüüd mõelda, et tegemist keset suurt järve asuva saarega, kus asuvad väga tuleohtlikud puitmajad, mis on tohutu väärtusega veel peale selle, siis tundus see ainuvõimaliku ja mõistliku ning äärmiselt vastutustundliku variandina. Me päris täpselt ei teadnud kas tee, millele olime sattunud, viis ikka sadamani välja. Küsisime sõbraliku tuletõrjuja käest igaks juhuks üle. Just nii see pidi olema.

Saarele ring peale tehtud, tagastasime jalgrattad, enne laevale minekut jäi veel parasjagu aega osta kohvikust kaasa tass kohvi ja üks moonisaiake. Paari tunni pärast olime jälle Petrozavodskis. Väikene tiir bussiga linna peal. Siis hotelli. Käisime korra poes ostmaks koju kaasa komme ja teed. Ilmselt nii tavalisi asju, mida Venemaalt koju kaasa tuua. Suur osa grupist läks nautima hirmkallist karjala õhtusööki. Meie Marikaga otsustasime õhtust süüa omal käel. Meiega liitus taas Indrek. Otsisime restorani "Bavarius", mis hotellist saadud linnakaardi järgi pidi asuma kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuid kõik ikka nii lihtne ka pole Venemaal. Tegelikkuses asus see restoran hoopis teises linna otsas.

Asja lihtsustamiseks otsustasime tellida takso. Venemaalgi töötavad ilusasti kõik Uberid jms. Takso viis meid kenasti söögikoha ette ja maksma läks see umbes üks euro. Ja kõikide TripAdvisorite ja muude soovitajate kiituseks tuleb öelda, et tegemist oli tõesti väga hea restoraniga! Mõnikord peavad nende nõuanded paika isegi. Tagasi sõitsimegi taksoga, kui see kord juba nii lihtsaks ja odavaks osutus. Eh, turistid muutuvad ikka mugavaks! Toas pakkisin oma asjad enam-vähem kokku, sest homme hommikul oli meil suund juba Belomorskisse ja Valge mere äärde. Raha kulus täna Kiži saarel kohvi ja saiale 200, rattarent 200, poes 1300 ja õhtusöögile 1100 rubla. Kokku 2800 rubla.

VENEMAA KARJALA!

TEINE PÄEV - 23.07.2019.

Kell kaheksa sõime hommikust. Siis ruttu asjad bussi peale ja tegime bussiga tiiru Sortavalas. Ja nüüd kohtusime ka Sortavala vana Raekojaga, mida restaureerima pidi hakatama. Tegemist väga ilusa ja armsa puumajaga suurte puude all. Siis jalgsi väikene tiir. Aga tõesti päris tillukene. Nüüd tundus hea, et eile õhtul nii põhjalikult omal käel linnaga tutvusime. Ees ootas meid aga sõit Laadoga järvel asuvale Valamo saarele. Valamo on saar Laadoga järve põhjaosas, mis koos ligi 50 väikesaarega moodustab Valamo saarestiku. Enne Talvesõda kuulusid saared Soomele. Sõit saarele võttis aega natukene üle tunni aja. Sortavala ja Valamo sadama vahel liiguvad üsna kiired tiiburid.

14. sajandil rändasid Valamo saarele kaks kreeka erakust munka -  Sergius ja German, kes saidki Valamo kloostri rajajateks. Valamo klooster on elanud üle igasuguseid aegu - häid ja halbu ja suisa hääbumist. Esimene suur ülesehitamine ja taastamine toimus Peeter I käsul 18. sajandil. Kõik kloostri kirikud on ehitatud kohale, kuhu on sängitatud kloostri rajajate Sergiuse ja Germani säilmed. Algselt puukirikud. Praegune kirik valmis 1896. aastal ning ehitati kloostri elanike jõul suures osas. 15 aastat koguti raha ja materjali. Siis alustasid mungad tööd.

Tööd, milleks polnud vaja erioskusi, tegidki mungad ise. Issanda Muutmise kiriku fassaadi kontrastne värviküllus on tingitud taodeldavast visuaalsusest - et kirik teiste hoonete (kirik tuli mahutada olemas olevate hoonete vahele) keskel rusuvalt ei mõjuks. Kiriku kellatornil on kõrgust 73 meetrit. Välisfassaadi alumine osa on hallist Valamo saarestiku haruldasest rabakivist sümboliseerides maad, keskmine, punane osa, on munkade tulised palved sinise taeva ehk helesiniste kuplite poole. Kirikutes võib leida üldse väga palju sümboleid. Igal asjal on tähendus, igal ikoonil oma mõte ja lugu. Mida rohkem neid lugusid mõistad, seda rohkem saab kirikut lugeda.

Meie giid Anna ootas meid saabumisel juba sadamas. Ette oli nähtud meie grupile kaks giidi. Grupp jagunes kiiresti pooleks - ühed ilma tõlketa, vabalt vene keelt oskavad ja teised mitte nii hästi vene keeles kodus olevad, tõlkega gruppi. Mina valisin igaks juhuks tõlkega grupi, et mitte ükski sõna kaotsi ei läheks. Tõlgiks meie oma giid Ervin. Ringkäiku alustasime kloostri aiast. Valamo saarte puhul on tegemist kaljuste saartega. Eriti veel kloostri rajamise alguses. Munk, kes aia rajas, tassis mulda kokku kivide vahele kogunenud lohkudest kogu saarelt. Nüüdseks on klooster väga uhke karmis kliimas vastupidavate viljapuuaia, kasvuhoonete ja taimeaia üle. Kasvatakse isegi viinamarju ja meloneid!

Edasi suundusimegi Tabori mäele (siin on nimetatud mägi sama nimega paiga järgi, kus toimus Jeesuse kirgastumine, mida tänini tähistatakse Issanda muutmise pühana, mille järgi on nimetatud loetlematul hulgal kirikuid kogu maailmas), läbides selleks 62 trepiastet (loetud!), kloostrihoonete juurde. Valamo klooster koosneb kahes ringis paiknevatest hoonetest. Sisemise ringi (rajatud 18. sajandil; välimine 19. sajandil) keskel kõrgubki kloostri kirik. Esimest korda elus astusin sisse (olles enne nõuetekohaselt riietunud!) kahekordsesse kirikusse. Tegemist pole lihtsalt kirikuga, kus näiteks abiruumid paiknevad mitmel korrusel. Valamo Issanda Muutmise kirikus ongi kaks kirikut ühes hoones. Esimese korruse kirik on pühendatud kloostri asutajatele ehk Sergiole ja Germanile. Teine korrus loomulikult Issanda muutmise pühale.

Vaieldamatult kõige kurvem ajajärk kloostrile saabus Talvesõjaga. Õigemini selle lõppedes, kui Laadoga järve põhjakallas sai rahulepinguga kommunistlikule Venemaale. Kui Talvesõja saatus kõigile selgeks sai, võttis Valamo kloostri juhtkond vastu raske otsuse evakueerida klooster Soome sisemaale. 1940. aasta veebruaris andis marssal Mannerheim armeest 40 veoautot, mis üle külmunud Laadoga järve jääteed mööda Valamo saarelt kloostri varanduse ja paarsada munka lääne poole Soome sisemaale sõidutas. Kaasa võeti kõige väärtuslikum kloostri reliikviate seast: väärtuslikumad ikoonid, jumalateenistuse tarbed, väikesed kellad, oluline osa arhiivist ja raamatukogust. Pidama jäädi Heinävesil. Sinna siirdusid põgenikena hiljem ka Petsamo ja Konevitsa kloostri mungad. Lahkuti lootuses peagi naasta. Kuid ajalugu tahtis teisiti. Nii rajatigi Heinävesile Uus-Valamo klooster.

Vene ajal oli Valamo kloostri ruumides hooldekodu aastatel 1952-1984. Enne hooldekodu oli Valamos mõnda aega poiste sõjakool. Laskeharjutusi tehti paigale jäänud ikoonide ja surnuaiast kohale veetud kivist inglite pihta. Vene aja lõpus asuti kloostri kirikut konserveerima, et säiliks seegi, mis seni alles veel. 1989. aastal saabusid uuesti esimesed 6 munka ning 1992. aastal taasasutati Valamo klooster. Tavainimesed on enamuses Valamo saarelt lahkunud. Hooldekodu aegsest tuhandest elanikust on alles jäänud 25. Klooster näeks hea meelega neidki lahkumas, et taastada kunagine kogu saare pühadus. Kloostri seisund polnud just kiita 90ndate alguses: munkade kambrid olid hõivatud tsiviilisikute poolt. Nende ümberasustamiseks ehitas klooster Sortavalasse 4 korterelamut. Vaikselt hakati kloostrit ja kirikut taastama. Kõikidest kunagi kirikut kaunistanud ikoonidest tehti koopiad, välja arvatud kahest (üks ülemises, teine alumises kirikus), mis on säilinud algupärastest. Kloostrile kuulub ka 13 eraklat, mis on laiali kogu saarel. Eraklate arvu poolest on Valamo klooster kõige suurem Venemaal.

Pärast ametliku ekskursiooni lõppemist, mis kestis kaks tundi ja oli täiesti fantastiline, jalutasin saarel natukene ringi veel. Küll lõunasöögiks mõeldud ajast, kuid kõht mul tühi polnud. Kloostrihoonetest eemale minnes näeb natukene teistsugust Valamot. Mitte nii korralikku ega ilusat. Aga seda ehtsamat. Ja mitte ühtegi inimest ei õnnestunud mul oma teel kohata! Õigeks ajaks tuli siiski minulgi sadamasse minna, et saada laeva peale. Sortavala sadamas ootas meid jälle buss. Alustasime sõitu Petrozavodski (soome keeles Petroskoi) poole. Umbes poolel teel külastasime veel ühte täiesti unikaalset ja fantastilist kohta - Kinerma küla. Tegemist on vana karjala külaga, kus hetkel elab aastaringselt vaid 5 inimest - üks 90 aastane vanahärra ja üks 4-liikmeline perekond. Küla hiilgeaegadel, 1911. aastal, elas siin 168 inimest. Oli raamatukogu ja kool.  Külas elav perekond ongi võtnud enda südameasjaks karjala arhitektuuri ja kultuuri tutvustamise. Loomulikult on see samas nende elatusallikas. Jälle jagati meie grupp pooleks ning kaks perepoega, 16 ja 17 aastased, alustasid oma koduküla tutvustamisega. Meiega oli Ivan. Alustas karjala keeles, mida kuulsin esimest korda elus. Noormees rääkis väga kenasti karjalastest, nende kultuurist, elamutest ning töödest-tegemistest.

Esimene hoone, kuhu sisse astusime, oli tsässona. Tsässsona on karjalaste kirik. Vahet tehakse põhjusel, et tsässonas pole altarit. Küll on aga ikonostaas ja kõik muu kirikule omane. Nagu meie setudelgi. Imetlesin selle puidust tahutud seinte ja põrandatega kiriku vastupidavust. Täiesti imeline hoone. Tundus igavene. Nii pisikene, et vaevu mahtusime sisse, aga samas lõputu. Äkki tekkis mul tohutu kahjutunne kõige selle kaduva pärast, mille hääbumist me ei suuda takistada, mida iganes me ka teeksime. Kõik need 90 aastased vanapapid ja -mammid, kes veel teavad ja mäletavad asjade sisu, ei suuda seda ealeski päriselt edasi anda. Sest seda ei saagi rääkides teha, selle sees peab kasvama, seda peab tunnetama ja igapäevaselt nägema. Nii nagu nemad on kasvanud üles oma külas ja tsässonas, oma karjala kultuuri sees ja sellest läbi imbunud. Võib küll säilitada (ja peabki!) need hooned, aga sisu me ainult aimame. Hetkel olin aga õnnelik sellegi üle, et sellisesse erilisse hoonesse on minul olnud õnn olla palutud sisse astuma. Just nimelt palutud, sest kutsumata ei tihkakski nii pühasse ruumi siseneda.

Edasi jalutasime läbi veel mõned vanad karjalaste elamud. Nende majad on nii ilusad ja armsad. Need imeilusad pisikesed, samas on neid väga palju, aknad. Kogu see puitpits ja kaunistuste hulk. Meie giidi sõnul on aga nii mõnigi detail (karjalaste majadele nii iseloomulikud rõdud näiteks!) nikerdatud puhtalt uhkuse pärast. Ja lahutamatult  kuuluvad karjala elamu juurde aknalaudadel olevad punased pelargoonid! Jalutades mööda küla kõige vanima, ehk siis 90 aastase, vanapapi majast, kastis ta aknal parasjagu oma punaseid kaunidusi ja lehvitas meile rõõmsal meelel. Kinerma küla kõik majad on kusjuures mõned kümned aastad tagasi üles joonistatud Tallinna Kunstiakadeemia arhitektuuri tudengite poolt.

Küla teises otsas oli Ivani perekonna maja. Oma ringkäigu lõpetasimegi seal väikese pirukasöömisega. Ivani ema oli meile valmistanud kolme sorti pirukaid: tüüpilist karjala pirukat kartulipüreega, marjakooki ja siis veel ühte imemaitsvat kooki, millele me nime anda ei osanud. Minu suhe karjala pirukatega on olnud olematu: pärast esimest söömist pole ma nendega rohkem tegemist teinud. Arvates, et need on ikka suhteliselt vastikud asjad. Aga pidin võtma kõik oma sõnad tagasi. Sest see pirukas, mida mul nüüd õnnestus süüa, oli vist üldse parim pirukas, mida seni söönud olen. Need pirukad, mida müüakse meie kaubanduses, võib vabalt ostmata ja söömata jätta. Need pole ligilähedasedki õigele asjale! Õige asi on nii õhukese taignakihiga, et vaatamata tumedale rukkijahutaignale, kumab peaaegu läbi ja nii krõbedaks küpsetatud, et kolm liigset sekundit ahjus ja pirukas oleks kõrbenud. Peale jõime Ivan-tśai teed. Karjala kaubamärk samuti. Tegelikult on tegemist tavalise põdrakanepi teega. Lihtsalt on ära korjatud lehti natukene töödeldud ja muljutud näppude vahel enne kuivatamist, mis toob kõik maitsed ja lõhnad paremini esile.

Kaua meil oleskleda ega nautida muidugi ei lubatud. Pidime edasi sõitma. Bussi juurde jalutades sain sellest erilisest paigast veel mõned pildid teha. Jälle olin viimane, kes bussi jõudis. Nüüd sõitsime Petrozavodskisse. Petrozavodsk, nagu nimigi ütleb, tähistab kohta, kuhu Peeter I rajas suured metalli valutehased 18. sajandi esimestel aastatel. Meie hotell asus Äänisjärve (Onega järve) kaldapealsel promenaadil. Super luks hotell! Vastu võeti meid väga maitsa jõhvikamahla pokaaliga. Kaua aega me oma luksuslikus toas muidugi ei veetnud. Panime jalga pikad püksid ja läksime otsima õhtusöögi kohta.

Minu ja Marikaga liitus meie reisiseltskonnast veel Indrek. Kolm on just paras seltskond ja nii me linna peale suundusimegi. Kaua ei pidanud otsima. Üsna varsti leidsime väga mõnusa koha õhtustamiseks. Ning üksmeelselt tõdesime, et kahjuks on Tallinnastki selline koht just puudu. Olles kõhud täis söönud ja uksest välja astunud, avastasime, et sadas ladinal vihma. Ega meil siiski muud üle ei jäänud, kui kapuutsid pähe tõmmata ja kiirel sammul hotelli poole minema hakata. Kaugel see polnud ja päris läbimärjaks me ei saanudki. Raha kulutasin täna õhtusöögile 270 rubla ja meie giidile maksin ära kogu vajamineva summa ehk siis lisaks veel eilsele 3450 rubla. Kokku 3720 rubla.

VENEMAA KARJALA!

ESIMENE PÄEV - 22.07.2019.

Karjalasse minekut olin kaalunud juba paar aastat. Küll autoga, bussiga, omal käel, lastega, turismigrupiga ja mitmeid muidki variante. Talvel jäi mulle silma Germalo reisikalendrit sirvides nende reis. Kõik minu soovide nimekirjas olevad kohad olid  sees! Ning giid oli sama, kes paar aastat tagasi Katariinaga Peterburis käies. Seega juba järele proovitud variant, mis välistas ebameeldiva üllatuse. Kui suutsin veel meelitada endaga kaasa Marika, oli otsustatud, et juuli viimase nädala veedame me koos Karjalas.

Täna hommikul istusingi siis kell seitse Tallinnas takso peale, kus Marika juba ees. Sõit viis meid sadamasse, kust väljus 8.00 laev Helsingisse. Enne laevale minekut saime suured kotid panna bussi peale ja nii suundusime väheste asjadega laevale hommikust sööma. Kahe ja poole tunni pärast olime Helsingis, kust algas meie bussisõit Lappenranta poole. Seal oli lõuna. Kõht väga tühi polnud, ostsin poest ühe piruka ja kohvikust tassi kohvi. Et peaaegu kogu Karjala kuulub pärast Talve- ja Jätkusõja sündmusi mitte Soome, vaid Venemaa alla, oli meil kõigil vaja viisat ja nüüd ootaski ees piiriületus. Soome-Vene piiril olin esimest korda elus.

Venemaa piiril ei lähe aga pooltki nii kaua aega kui näiteks Valgevene või Ukraina piiril ja 1,5 tundi pärast piirile jõudmist olimegi me selle juba ületanud.  Sisenesime Venemaale Värtsila piiripunkti kaudu. Natukene tüütu on Vene piirivalvurite alatine nõue, et bussireisijad peavad kõik oma asjad bussist välja võtma ja koos nendega minema passikontrolli. Siis seisa seal järjekorras kogu oma koluga. Ega see väga kiiresti ei liigu. Ning piirivalvurid võtavad asja rahulikult: iga passis vaadatakse tavaliselt kõik sees olevad viisad läbi. Neil ka huvitav ja mul neid seal jätkub. Mõne riigi passikontrollis, kus töötajad on veendunud, et passiomanik nende keelt ei mõista, kommenteeritaksegi aeg-ajalt mõne eriti huvitava (või nende jaoks tundmatu) riigi viisa üle. No ja kui jõuad teisele poole, siis tuleb veel tükk aega oodata, kuni ka buss läbi saab. Bussi otsivad läbi alati koerad. Täna ei viitsinud koer meie bussiga tööd teha. Väga palav ju ka! Aga venelased on kanged: kui ühest koerast tahtmine üle ei käinud toodi kohe teine. Kuigi ega teine väga palju entusiastlikum ei olnud.

Olles kogu piiriületuse selja taha jätnud suundusime me Ruskeala marmorikaevanduse poole. Ruskeala on kunagine ehk siis praegu enam kasutuses mitte olev kaevandus, kust varuti näiteks paljude Peterburi suurejooneliste ehituste jaoks marmorit. Kaevandus rajati 1765. aastal. Siit kaevandatud imelist, erinevates toonides halli triibulist marmorit, on kasutatud Kaasani ja Iisaku katedraalide ehitamisel. Ruskeala marmoriga on kaunistatud Ermitaaži aknad, Peterburi metroojaamu ning palju muid suursuguseid ja tähtsaid ehitisi.

Marmorit on kaevandatud kuni 60 meetri sügavuselt. Nüüdseks maha jäetud kaevandus on avatud uudishimulikele külastajatatele imetlemiseks. Endise marmorikaevanduse ümber on kaevandamise käigus tekkinud kõrgele kaldapealsele alale rajatud valgustatud teeradadega mägine park. Mitmekümnemeetrises sügavikus asuva karjääri pikkus on 450 meetrit, laius 60-100 meetrit ja sügavus 30-50 meetrit. Karjäär täitus Tohmajoki jõeveega, kui soomlased selle Talvesõja ajal õhkisid ning väidetavalt pole seda enam võimalik tühjaks pumbata. Ruskeala karjäärist sai 1998. aastal Venemaa looduskaitseala. Sukeldujad võivad leida sügava veekihi all soomlaste mahajäetud kraana ja veoauto, mis pärit veel karjääri töötamise ajast.

Jalutasime karjäärile ringi peale. Keset karjääri leidsime trepid, millest alla minnes sattusime sügavasse käiku. Keset suhteliselt pimedat käiku avastasime äkki ülevalt tuleva valguse. Veidikese mõtlemise järel saime ka aru, et see on sama auk, millest natukene aega tagasi just sisse vaatasime. Ülevalt pool siis. Käike oli siin kaevatud igas suunas ja palju. See erinevates toonides hall triibuline marmor, mida karjääri seintel kenasti imetleda võis, oli tõesti väga ilus. Korralikult töödelduna ja erinevates ehitistes kasutamisel oli see ilmselt väga efektne.

14. sajandiks olid karjalased kujunenud välja tugevaks kultuuri- ja rahvusgrupiks. Tegeleti põlluharimise ja karjakasvatamisega, lisaks küttimine, kalapüük ja karusnahakaubandus. Arvatakse, et karjalastest on kasvanud välja isurid ja vepsalased. Pärast tsaarivõimu kukutamist Venemaal hakkas pead tõstma idee Karjala iseseisvusest. 1918. aastal tugevnes karjalaste soov liituda tolleks ajaks juba iseseisvunud Soome Vabariigiga. Kuid 1920. aastaks saavutasid enamlased siiski kontrolli Karjala üle ning lõid edaspidiste vabaduse ja iseseisvuse ideede ärahoidmiseks Karjala Töökommuuni. Kümned tuhanded karjalased lahkusid uue võimu eest Soome aladele. 1923 loodi Töökommuuni asemele Karjala ANSV. Ametlikeks keelteks jäid vene ja soome keel. Karjala kirjakeele arendamisega ei tegeletud. Karjalaste osakaal järjest langes, kuna piirkonnale liideti juurde uusi, põliselt venelastega asustatud, alasid. Samuti toodi sisse muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere-Läänemere kanali ehitamisega aastatel 1931-32. 1937. aastal keelustati soome keele kasutamine Karjala ANSVs. Selle asemel loodi imelik kirillitsal põhinev karjala kirjakeel. Kaks aastat hiljem, 1939. aastal, keelustati Karjala rahvusringkond ning kogu sealne ühiskondlik elu, sealhulgas haridus, muudeti vene keelseks. Pärast Talve- ja Jätkusõda liideti veelgi põliste karjalastega asustatud alasid (Karjala kannas ja Laadoga põhjarannik) Venemaaga.

Praegu on halduslikult tegemist küll taas Karjala Vabariigiga, mis on Venemaa I järgu haldusüksus, kuid sisuliselt on see ikkagi Venemaa. Riigikeel on vene keel. Karjala, vepsa ja soome keeled on seaduse järgi "riiklikult toetatavad keeled". Mis iganes see siis tähendab! Kunagiste karjalaste lapsed ja lapselapsed on kasvanud üldjuhul üles venelastena. Ammune riiklik venestamise poliitika on kandnud vilja. Kuigi 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis moodustavad nad selle elanikkonnast vaid 9%. Ning vaid 14% karjalastest valdab karjala keelt veel tänasel päeval.

Ruskeala karjäärist sõitsime meie edasi Sortavalasse. Majutusime hotelli, mis osutus vastu ootusi vägagi normaalseks ja mugavaks ning läksime kohe õhtust sööma. Pärast õhtusööki jalutasime Marikaga paar tundi veel linna peal. Sortavala puhul on tegemist linnaga, mis pärast Jätkusõda sai Venemaale. Kõikjalt linnast kumab läbi nö Soome aegne hiilgus. Linna pole nõukogude ajal (ega ka mitte hiljem!) ehitatud mitte ühtegi ilusat maja. Kõik märkimisväärsed hooned on rajatud enne Talvesõda soomlaste poolt. Õnneks kumab kohalike suhtumisest läbi uhkus ja hoolimine nendest kunagistest aegadest. Möödunud nõukogude võim (ka praegune mitte) pole suutnud kohalikke lõpuni venestada ega panna neid täielikult unustama oma päritolu.

Jäädes imetlema Väinamöise kuju linna keskpargis tuli üks sõbralik noormees kohe meiega juttu tegema ja küsis, kas me teame, kellega on tegemist? Saime ilusasti vastata, et loomulikult teame! Ning Marika pidas pika loengu teemal soomlaste eepos "Kalevala" ja eestlaste eepos "Kalevipoeg". Noormees lahkus soovituste saatel otsida internetist infot "Kalevipoja" kohta ja tutvuda sellega põhjalikumalt, et teha tutvust ka meie rahvuskangelasega. Sortavalas on paljud majad projekteeritud Soome tuntuimate arhitektide eeskuju järgides. Õnneks on paljudele majadele kinnitatud infotahvlid, kust kõike seda lugeda võib. Minu tohutu suureks üllatuseks ka soome keeles!

Sortavala asub Laadoga järve kaldal. Jalutasime sadamasse. Sealt leidsime infotahvlid linna ajaloo kohta. Väga pikalt ei saanud me kahjuks neid lugeda, sest õues oli vahepeal ootamatult pimedaks läinud. Linna kõige uhkem ja ilusam maja on minu arvates 1939. aastal valminud Luteri kirikuvalitsuse hoone. Kaua ei saanud kirik seda hoonet muidugi nautida. Praegu on hoone I korrusel poed ja ülemistel korrustel uhked korterid. Maja nö hoovis asuv lihtsa planeeringuga kirik tundus olevat suhteliselt hüljatud. Imetlesime mõlema hoone arhitektuuri. Õnneks on Sortavala uhked hooned säilinud üldjuhul sellisel kujul nagu nad kunagi ehitati. Pole tehtud hoone välisilmet pöördumatult rikkuvaid ümberehitusi.

Õues oli väga mõnusalt soe ja vaikne. Täiesti vastupidiselt minu ootustele, et iga põhja poole sõidetud kilomeetriga muutub järjest külmemaks! Lõpuks läksime siiski hotelli tagasi. Uni tuli peale. Hotelli välisuks oli juba suletud: ilmselt pole siin harjutud klientide hiliste jalutuskäikudega. Kuid väga kiiresti tuli administraator ja lasi meid sisse. Väga meeldiv naisterahvas tundis huvi, kus me jalutasime ja mida vaatasime. Kiitsime nende ilusaid soomeaegseid maju. Administraator nentis kurvalt, et eks nad ole paljud kehvas seisus. Kuid lisas siis silmade särades, et aga vana Sortavala raekoda (no vot, seda hoonet meie just ei näinud!) hakatakse restaureerima! Kohtusime taas, selle eemalt vaadates jumalastki hüljatud linna, elanike armastust oma kodulinna vastu.  Suundusime tuppa magama. Raha kulus täna 6 eurot hommikuse takso peale, 4 eurot lõunasöögile, õhtusöök oli 500 rubla ja 10 000 rubla maksime giidile eesolevate laevasõitude ning vaatamisväärsuste piletite kuludeks.