PARIIS, PARIIS... ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 25. detsember 2024

Otsisime lastega pikalt kohta kuhu võiksime jõulude ja uue aasta vahel kõik koos reisida. Igasuguseid variante käis peast läbi alates lumisest Lapimaast kuni päikeselise Egiptimaani. Lõpliku otsuse tegi meie eest aga ära Airbaltic sellega, et pakkus kõige soodsamalt meile sobivatel päevadel lennata just Pariis! Natukese kummalisel ajal meie lend toimus - esimese jõulupüha öösel kell pool neli pidime olema lennujaamas, aga minu kahtluste hajutamiseks teatas selle peale Eliisabet, et mis see siis nii imelik on, et ongi just tore seiklus! Selle peale ostsin lennukipiletid ära ja nii veetsimegi 25.-30. detsembri Katariina, Karli ja Eliisabetiga Pariisis. Olles jõuluõhtul pühade tähistamisega lõpule jõudnud, osa seltskonnaga käinud veel öömissal, saime lausa 2 tundi magada enne lennujaama minekut. Pariisis maandusime esimese jõulupüha hommikul kell üheksa.

Enne Pariisi jõudmist saime muidugi natukene närveerida: olles Tallinnas juba lennukis, jäin äkki mõtlema, et issand, ma vist ei teinud check-ini teisele lennule! Proovisin kiirkorras enne õhkutõusmist ära teha, kuid ei jõudnud. Katariinal oli eraldi ostetud pilet, tema oli taibanud teha mõlemad. Riias oleks me pidanud nüüd minema transiidialast välja, tegema check-ini ja siis läbima turvakontrolli uuesti ja väravasse tagasi. Seda poleks me aga jõudnud - meil oli aega vaevu 40 minutit! Siis lasime käiku plaan B ehk otsisime Airbalticu infopunkti, tegime kurva näo pähe ja palusime teha neil selle meie eest ära. Eeldasin, et meie käest küsitakse raha selle eest, sest lennujaamas lennule registreerimine on AirBalticul tasuline teenus. Aga ei! Tütarlaps tegi kõik kiiresti korda, andis meile pardakaardid ja soovis head reisi!

Lennujaamast rongijaama jõudes proovisime osta nädalaks ühistranspordikaarti. Automaadist seda osta ei saa. Seisime jupp aega järjekorras, kust seda siis peaks justkui saama. Kui järjekord liiga pikaks oli veninud ei viitsinud ametnikud enam ilmselt tegeleda sellega ja kassad suleti põhjendusega, et neil on turvalisuse probleem! Hiljem selgus, et võib-olla oligi hea, sest ilmselt ei oleks meie neid kaarte ikkagi saanud, sest  selle jaoks oli vaja dokumendifotot! Ise mõtlesin, et appikene, kui keeruliseks saab asja teha! Ostsime siis lihtsalt ühekordsed piletid Pariisi. Kõigi peale kokku läks maksma ligi 50 eurot. Ilmselt maksime ka selle eest kõvasti üle, sest tagasi saime kuus päeva hiljem sõita vaid 2 euro eest! Sõitsime metrooga alustuseks kohe triumfikaare juurde. See oli meie hotelli asukohast kõige kaugem koht, mida täna soovisime vaadata. Kuid esimese asjana oli meil vaja hommikust süüa. Valisime suhteliselt esimese kohviku, mis metroost väljudes meile silma hakkas. Hommikusöögi pakkumised on siin üldjuhul igas kohvikus ja pubis. Pakutakse nii prantsuse kui inglise hommikusööki. Prantsuse oma koosneb enamuses ainult saiast, aga äärmiselt heast saiast, inglise omal on juures omlett. Hinnad olid siis vastavalt 10 ja 15 eurot. Valisime ikka inglise hommikusöögi. Eliisabet korra küll kahtles, et äkki nad solvuvad kui me valime inglise hommikusöögi. Mina arvasin, et kindlasti mitte - me tellime ju kallima asja!

Söök oli väga hea, koht hubane ja teenindus armas. Edasi jalutasime triumfikaare juurde. Triumfikaar on püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks ning selle all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Ehitust alustati 1806. aastal. Mälestusmärk paikneb 12 tänava ristumiskohal Charles de Gaulle´i väljakul. Iseenesest raha eest saab minna maa-alust tunnelit mööda ka kaare alla, aga täna oli see suletud. Ikkagi 25. detsember ja esimene jõulupüha. Jalutasime tunnelist siiski läbi teisele poole väljakut ühele Pariisi kõige tähtsamale tänavale ehk Avenue des Champs-Elysees´le. Tõlkes tähendab see Elüüsiumi välju. Tänav on 1,9 kilomeetrit pikk ning lõpeb teises otsas Concorde´i väljakuga. Väljapaistvamad moeloojad ja kaubamajad on nt just siia omale müügipinnad soetanud. Tänava alguses (triumfikaare poolt vaadates) on kohe Loius Vuitton´i kaubamaja. Nimetatud kaubamaja esifassaad oli kusjuures jõulude puhul äärmiselt uhkelt kaunistatud! Silma hakkas see juba teisel pool triumfikaart. Ma ei ole just väga kulla ja karra ja vilkuvate tulukeste fänn, aga see oli tõeliselt ilus ning meeldis mulle väga! Edasi soovisime (tegelikult siiski vaid mina, lastel oli selles osas suhteliselt ükskõik) minna Claude Monet muuseumisse. Samas polnud ma päris kindel, kas see avatud on. Kodulehel ei olnud muud infot kui, et avatud iga päev. 

Otsustasime siis, et läheme vaatame. See ei olnud triumfikaarest kaugel. Lastele natukene meelehärmi tegi muidugi see, et me liikusime vales suunas ehk veelgi kaugemale meie öömajast. Samas oli muuseumi ees väga armas park, mis neile meeldis. Aga muuseum oli suletud ikkagi täna. Samas, sinnapoole jalutades, olime me möödunud juba esimesest ilusast vaatest Eiffeli tornile ehk tulnud läbi Trocadero väljaku. Kusjuures paljud peavadki seda kõige paremaks kohaks, kust imetleda üle jõe avanevat vaadet tornile. Rahvast oli siin tõesti palju vaatamata pilves ilmale - torni tipp oli ikka täiesti udu sees. Jalutasime siis Eiffeli torni juurde tagasi. Nüüd läksime ikka varakult juba õigele poole jõge ehk torniga samale kaldale. Maamärgina on see tore küll - paistab kaugele. 

Naljakas, kuidas mõnikord asjad ajas muutuvad: kui Eiffeli torn püstitati Pariisi aastatel 1887-89, siis peeti seda üheks kõige koledamaks asjaks, mida tollased pariislased olid kunagi kohanud! See olevat nii ääretult kole, et  rikkuvat ära kogu linna, mõjuvat psüühhiliselt halvasti, halvavat pariislaste mõtted ja teod ja üle-üldse arvati, et mitte ükski turist enam mitte kunagi Pariisi vaatama rohkem ei tule. Huvitav, mis siis hetkel on turistide kõige ihaldusväärsem objekt Pariisis!? Mina käisin esimest korda Pariisis umbes 30 aastat tagasi. Ajaliselt peaaegu täpselt samal ajal ehk tookord veetsime seal vana-aastaõhtu. Rahvast oli muidugi vähem. Detsembris ja jaanuaris on torni all avatud liuväli.

Kuna ma ei saanud internetist osta ette pileteid Eiffeli torni minekuks ja kohapeal ei viitsinud me selles väga pikas järjekorras seista ja ausalt öelda sompus ilm ei tõotanud ka mitte mingisugust vaadet sealt ülevalt, siis jäi meie poolt tornis käimata. Ja no mina olen käinud ka. Jätkasime hoopis plaaniga jalutada Seine´i kallast mööda, samal ajal väga tähelepanelikult kõike teele jäävat imetledes, edasi meie hotelli poole. Tee peale jäi meile päris palju vaatamisväärsusi: Invaliidide kirik ja hotell, Grand Palais, Petit Palais, Orsay muuseum, Louvre. Kõik silmapaistvad ehitised, võimsa ajalooga ning arhitektuurilised meistriteosed. Louvre´i külastus ootas lapsi veel ees. Mina sellel korral ei plaaninud sinna minna - oma esimesel Pariisis viibimisel sai see tehtud. 

Üsna pea jõudsime Pont Neufi sillani, mis on Pariisi kõige vanem sild ning viis meid Ile de la Cite saarele. Käisime vaatamas Conciergerie´i hoonet. Tegemist on kunagise kunigliku paleega, mis hiljem oli kasutuses kohtumaja ja vanglana. Prantsuse revolutsiooni ajal hoiti siin kohtuprotsesside kestel enne giljotiini alla saatmist revolutsiooni vaenlasi. Vaieldamatult kõige kuulsamad siinsed vangid läbi aegade on olnud Louis XVI ja tema abikaasa Marie-Antoinette. 1793. aastal saadeti mõlemad giljotineerimisele just siit. Samas kompleksis asub üks Pariisi uhkemaid kirikuid Sainte-Chapelle. Kiriku ehitus algas ilmselt millalgi 1238. aastal. Koos Conciergerie´ga on Sainte-Chapelle üks varasemaid säilinud hooneid Cite saare kuniglikust paleest. Kuigi kirik sai Prantsuse revolutsiooni käigus kõvasti kannatada on just siin säilinud üks 13. sajandi ulatuslikuimad vitraažide kollektsioone kogu maailmas.

Ja siit veel viis minutit jalutada ning olimegi Notre-Dame ehk Jumalaema kiriku juures. Alles paar nädalat tagasi avati kirik äärmiselt pidulikult ja suurejooneliselt rahvale pärast hiljutisest põlengust tingitud remonti. Loomulikult oli siin meeletu rahvahulk! Notre-Dame´i puhul on tegemist ühe parima näitega prantsuse gooti arhitektuurist. Kiriku ehitamisega alustati 1163. aastal ning ehitustööd kestsid pea 200 aastat! Ehituslikust vaatest on Pariisis nii mõnigi kirik uhkem võrreldes Notre-Dame´iga. Aga selles, miks just see kirik on asboluutselt kõige kuulsam ilmselt kogu maailmas, ei saa alahinnata Victor Hugo osalust: just tema kirjutas kiriku kuulsaks ning ilmselt päästis sellega selle ka hävimisest! Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. aastal, mil käis avalikkuse ees tuline arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või hoopis ümber ehitada. Hugo oli mõlemale plaanile vastu ja soovis kirjutada teose, mille peategelaseks olekski kirik ise. Peaaegu iga romaanis aset leidev sündmus toimub kas kirikus või on jälgitav katedraali tipust. Pärast romaani avaldamist algas Prantsusmaal (ja hiljem mujalgi Euroopas) liikumine gooti kirikute kaitseks ning nende restaureerimiseks. Arhitektuuris tekkis lausa uus stiil - uusgootika.

Meie väga suurde rahvasumma jällegi trügima ei hakanud ning imetlesime kirikut ja selle torne eemalt. Edasi jalutasime järgmisele saarele ehk Sainte-Louis´i saarele. Olles tänaseks päevaks mõlemal saarel piisavalt ringi jalutanud tulime üle jõe Sully silla kaudu. Õige pea olime Bastille´i väljakul, kust meie ööbimiskohani vaid mõni minut jalutada. Siiski pidime enne sinna minekut käima läbi toidupoest. Meil oli vaja osta õhtusöök ja hommikusöök järgmisteks päevadeks. Õhtusöögiks plaanis Karl teha krevetipastat. Ostsime vajalikud toiduained ära ja kui juba Prantsusmaal siis ka mõned pudelid veini. Nüüd läksime küll otsejoones korterisse, mis oli siis meie koduks järgmisel viiel ööl. Natukene läks aega isegi täpselt juhiseid järgides kuni leidsime õige ukse ja võtme selle ukse jaoks. Korter oli aga üliarmas! Keset Pariisi kesklinna, sadasid aastaid vanade müüride vahel. Pisikene ja pooleldi keldrikorrusel, aga imearmas!

Karl tegi imelise õhtusöögi, jõime veini ja vaatasime nostalgia klassikat ehk "Nothing Hilli". Karl ja Eliisabet said eraldi magamistoa teisel korrusel, meie Katariinaga magasime elutoa diivanil. Magama läksime väga vara: kella üheksa ajal juba! Magamata öö andis ikka päris kõvasti tunda. Nende ööbimiskohtade valimisega on alati selline lotomäng, et kas õnnestub või mitte. Pean ütlema, et sellel korral olime saanud küll peavõidu: meie korter oli kordades parem kui eales oskasime loota. Ja seda nii asukoha kui kõikide muude aspektide koha pealt vaadates. Raha kulutasime täna 47 eurot rongipiletite peale, 60 eurot hommikusöögile ja 70 eurot poes.

ANDORRA: CORONALLALCS´I MATKARADA - KUUES JA SEITSMES PÄEV!

KUUES JA SEITSMES PÄEV - 25. ja 26. juuli 2024

Täna hommikul ei olnud mingit äratuskella. Magada sain samuti erinevalt matkapäevadest väga hästi - mitte küll väga kaua, kuid siiski piisavalt. Ärkasin poole kaheksa ajal ja läksin dušši alla, et nüüd juba korralikumalt matkapäevade mustus maha küürida. Eilne kiirpesu hotellis jättis soovida. Õige varsti oli ka Kristina üleval. Kella üheksaks läksime hommikust sööma. Hommikusöögilaud oli rikkalik ja vahetus väga kiiresti: kui midagi läksid juurde tooma selgus, et seda enam ei olegi, aga on hoopis uus ja põnevam asi! Tänaseks päevaks oli meil valida põhimõtteliselt kahe tegevuse vahel - kas minna lähedal asuva mereäärse linna Sitgesiga tutvuma või veeta päev villas basseini ääres puhates. Mind kõnetas igal juhul rohkem linnaga tutvumine. Saime kokku viis inimest, kes soovisid veeta oma päeva Sitgesis. Kristina eelistas basseini ääres lugemist. Tellisime takso, millega saime kohe Sitgesi randa. Korra käisime vett katsumas, mis oli muidugi äärmiselt mõnus ja soe ning kutsuv. Aga minul oli kindel plaan alustuseks tutvuda Sitgesi kultuuriga! Ja alles siis nautida rannamõnusid. Kuna kõigile see plaan sobis, siis jalutasime mereäärt pidi vanalinna südamesse katedraali juurde.

Sitges on kogu maailmas tuntud eelkõige oma randade, ööelu, filmifestivali ning vabameelse LGBT kultuuri poolest. Täna põhineb Sitgesi majandus suuresti turismil olles ilmselt maailma kõige geisõbralikum sihtkoht. Varasemalt on linn olnud aga ka kogu Hispaania kunstikeskuseks. 20. sajandi alguses kümme aastat kohaliku kuulsa kunstniku Santiago Rusinol´i (1861-1931) elu- ja töökohaks olnud hoonesse on rajatud muuseum Museu del Cau Ferrat, mis oligi minu tänase päeva üks eesmärke. Tegelikult saab siin ühte muuseumi minnes külastada koguni kahte: Lisaks Rusinol´i majamuuseumile on kõrvalmajja rajatud kunstimuuseum Maricel Museum. Vanalinna jõudes oli esimene vaatamisväärsus meie teel Püha Bartolomeo ja Püha Tekla katedraal. Kirik on ehitatud ilmselt juba kahe varasemalt samas kohas paiknenud kiriku asemele aastatel 1655 kuni 1672.

Kuid kirik oli suletud ja sinna me ei pääsenud. Õues oli aga kohutavalt kuum ja nüüd kui olime ootamatult jäänud ilma kiriku õnnistavast jahedusest vajasime hoopis värskendavat pausi kohvikus. Kiriku taga asus väike kohvibaar ahvatlevalt varjulise  väliterrassiga. Selle me võtsime! Tellisime viie inimese peale 3 kohvi ja 2 külma õlut. Kui ettekandja arve tõi jäi meil imestusest küll suu lahti: viie inimese peale kokku oli meie arve vaid 8 eurot!!! Tallinnas Raekoja platsis ei tea kas selle hinna eest ühegi õlle saaks. Ja tavaliselt imestad või ehmatad ootamatult suurte arvete peale. Viimase paari aasta jooksul on aga isegi Euroopas tundunud Eestist väljaspool hinnad kõvasti soodsamad. Ennast veidikene kosutanud olime aga õige pea valmis muuseumisse minekuks.

Kuna Sitgesi vanalinna osa on väga väike (selles eest aga äärmiselt kaunis) asus muuseum kohe teisel pool kirikut. Jalutasime sinna umbes täpselt 2 minutit. Ostsime piletid ja sisenesime muuseumisse. Tegemist on siis ühes osas Rusinol´i majamuuseumiga ja teises osas galeriiga, kus eksoneeritud tema enda loomingule lisaks veel paljude Hispaania kunstnike teoseid. Majamuuseum oli muidugi väga toretsev, värviküllane ja ilus, ilmestades suuresti 20. sajandi esimese poole Hispaania kunstieliidi võimalusi, armastust toreduse- ja ekstravagantsuse vastu. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi maja asukohast, vahetult mere ääres kõrgel kaldapealsel, tulenev imeline vaade merele.

Meil läks muuseumis kamba peale päris pikalt aega. Muuseum küll suhteliselt väike, aga süvenesime selle eest põhjalikult. Muuseumipoest ostsin Katariinale kingituseks märkmiku kuhu hea uusi luuletusi kirjutada ja Eliisabetile salli. Kui kõik jälle väljas koos olime jalutasime mõned tiirud vanalinnas ringi, käisime mõndades poodides ning läksime siis lõunat sööma suupistebaari, kus oli fantastilised tikuvõileivad. Ei oska neid muud moodi nimetada. Sellised parajad paari suutäie ampsud. Ise sai valida, milliseid tahad ja need endale taldrikule tõsta. Tükk maksis 2 eurot ning kolmest-neljast sain mina küll kõhu täis. Pealegi olid need fantastiliselt head! Kõht täis otsisime üles vahepeal meist eraldunud Kaupo, et minna kõik koos randa. Ootuspäraselt oli rannas väga kuum, must nagu sellistes suurtes avalikes randades ikka ja liiga lärmakas. Aga vesi oli muidugi imeliselt soe! Ja seda isegi minu jaoks, kes Eestis näiteks enne juulikuud mere poole ei vaatagi. Ning tegelikult oligi see minu selle suve esimene meres ujumine! Väga pikalt ei kannatanud kuuma päikese ja põletava liiva käes küll olla. Tunnikesest täiesti piisas. Toppisime riided selga jälle ja siis tegi igaüks veel tiiru linna peal vastavalt oma soovidele. Minul oli vaja leida kingitus ka Karlile.

Sellel korral vähemalt teadsin, mida tahan: must nokamüts! Aga isegi nii lihtsa asja leidmiseks pidin käima läbi ikka väga mitmeid tänavaid ja poode. Lõpuks leidsin peaaegu sellise nagu olin ette kujutanud. Kell viis saime rannas jälle kokku. Liikusime samasse kohta kuhu takso oli meid hommikul toonud. Võtsime sealt uuesti takso ning sõitsime oma villasse viinamarjapõldude vahele tagasi. Täna õhtuks oli meil tellitud kohalikult kokalt uhke õhtusöök. Enne sööki jõudsin käia dušši all. Õhtusöögi menüüs ootas meid viis erinevat sorti paellat hispaania rahvusköögist. Mereandidega variant viis keele alla!

Täis kõht muidugi tegi uniseks. Kuigi täna öeldi kõva häälega välja, et mingit öörahu ei ole. Mõnes mõttes tundus üks päev linnas väsitavam kui 10 tundi rasket matkaraja läbimist. Rääkisime oma matkaseltskonnaga siiski natukene veel juttu. Aga läksime Kristinaga suhteliselt vara magama vaatamata sellele, et täna oli meie reisi viimane õhtu. Aga enne magamaminekut saime veel tähevaatluse! Päris tore oli Hispaania taevast vaadata teadja juhendamisel. See ikkagi natukene teistmoodi kui meie kodune tähistaevas. Järgmisel hommikul ärgates tuli siis kokku pakkida kohvrid. Suurema osa olin õhtul juba ära pakkinud. Kella üheksast läksime hommikust sööma. Kell 11.00 ootas buss meid natukene maad majast eemal. Jalutasime bussi peale. Nüüd oli meil veel paar tundi Sitgesis olemiseks enne Barcelonasse lennujaama sõitmist.

Mina tahtsin minna Mariceli paleesse. Tegemist on vaieldamatult Sitgesi kõige kuulsama ning imposantsema hoonega. Palee ehitas aastatel 1910-1918 kunstnik ja insener Miquel Utrillo Ameerika ärimehe, kunstikollektsionääri ja filantroobi Charles Deering´i tellimusel. Deering armus pärast Sitgesi külastamist sellesse pisikesse mereäärsesse linna. Palee ehitamisel tehti koostööd ka skulptor Pere Jou´ga, kes on fassaadil ja ka hoone sees olevate kapiteelide autor. Utrillo oli kusjuures hea tuttav hilisemal perioodil üle tänava elanud Rusinol´iga, Deering oli viimase patroon ja suur toetaja ning Museu de Cau Ferrat´is ongi eksponeeritud just Deering´i kunstikollektsioon. Minul kokkuvõtteks ei õnnestunud seda imet ikkagi vaadata, sest nii eile kui täna oli palee suletud! Kindlasti tuleb enne tutvuda palee lahtioleku aegadega! Aga Sitgesisse sattudes peaks seda võimalusel kindlasti vaatama minema: suurejooneline, paljusid erinevaid stiile hõlmav Noucentista stiilis (katalaani arhitektuuristiil tugevate idamaade mõjutustega), värviküllane, samas maitsekas ja harmooniline, väärib see külastuse iga sekundit!

Jalutasin siis natukene lihtsalt linna peal ringi. Kell kaks pidime olema bussi juures tagasi. Sõitsime lennujaama, sealt Tallinnasse ja läbi see reis oligi! Väga tähenduslik aga minu jaoks kasvõi sellepärast, et Andorra puhul oli tegemist viimase Euroopa riigiga, mida külastasin. Kui nüüd muidugi jätta kõrvale fatk, et Euroopa piire on muudetud ja siia kuuluvad sellest tulenevalt ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Kasasthan. Gruusias olen käinud. Armeenia, kui õnnestub, siis ka Aserbaidžaan, saavad külastatud järgmisel suvel. Kasasthan jääb siis veel teadmata tulevikku... Raha kulutasin kahe viimase päeva jooksul taksole 10 eurot, kohvikus ja söömas kokku 10 eurot, muuseumides 10 eurot ja kingitustele kokku 75 eurot. Seega kokku 105 eurot. Kogu reisi peale kokku kulutasin koha peal raha 134,5 eurot, millele läks juurde 1500 eurot siis Sportmatkadele läinud reisiraha.

ANDORRA: CORONALLALCS´I MATKARADA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 24. juuli 2024

Ja eile õhtusest imerohust oli abi!!! Magasin sügavalt nagu lubatud 5-6 tundi. Ei kuulnud ma belglaste norskamist, mis oli grupikaaslaste kirjelduste järgi olnud tõesti võimas, ega muidki hääli. Tundsin ennast hommikul täiesti väljapuhanu ja värskena. Imestasin vaid iseenda üle, et kuidas oli üldse võimalik magamata nii pikalt vastu pidada?! Ka mädanev vill jalal oli veidike parem: eile õhtul olin saanud Kaupo käest desinfitseerimisvahendit. Ilmselt see ka aitas. Plaasterdasin jala ära ja läksin hommikust sööma. Täna hommikul aeti midagi segamini meie söökidega. Meid oli küll tõesti kohutavalt vähe alles jäänud, kõigest neli, kuid köök vähendas meid veel kahe võrra. Samas oldi lahked meile kõike puuduvat juurde andma.

Tänast viimast matkapäeva alustasime kohe hommikul ränga tõusuga. Kaupoga vahetasime selle viimases osas jälle seljakotid, mistõttu sain natukene kergemalt ronida mäest üles. Aga no eile õhtuse ronimisega ei andnud see muidugi võrrelda. Üles jõudes avanes fantastiline vaade! Siis laskusime natukene ja siis ronisime jälle mäest üles. Aga mingil hetkel kaotasime õige raja käest. Ega meie Kristina ja Marjuga ise sellest võib-olla polekski aru saanud: ronisime lihtsalt peaaegu püstloodis seina üles. Ausalt öelda ega liialt ei mõelnud ka: läksime lihtsalt sinna kuhu rada suundus. Kaupo kamandas meid siiski tagasi, olles kindel, et nii ohtlikku rada pidi me kohe kindlasti minna ei saa. Aga sealt alla ronida oli palju hullem! Hakkama me siiski saime ja selle aja peale oli Kaupo ka õige teeotsa üles leidnud. 

Natukene veel allapoole liikudes jõudsime suusakeskusesse. Hetkel oli see muidugi suletud. Üks meesterahvas oli seal siiski olemas. Teostas mingeid hooldustöid. Ja kuna olime õige teeotsa jällegi kaotanud saime kohe nõu küsida. Juhataski meile õige teeotsa mäest alla kätte. Siit edasi läks küll imehea rada, mida mööda laskusime orgu. Olime Kristinaga lõpuks ometi head teed nautides teistest jupp maad ette jõudnud. Maanteeni jõudes tegime väikese peatuse ja ootasime Kaupot ja Marjut. Täna laskumist alustades oli Kaupo lubanud meile toredat kohvikut. Olime lootnud, et autoteeni jõudes me selle juures kohe olemegi. Kahjuks siiski mitte! Aga kui grupp jälle koos oli ja nüüd mingi maa teed mööda laskusime see kauaoodatud kohvik meid õige varsti siiski ootas!

Mina tellisin värskelt pressitud apelsinimahla. Sinna juurde sõin ära oma lõunase võileiva. Õigemini vaid osa sellest, sest saiaga armastavad nad siin liialdada. Enamuse sellest jätsin järele. Siit nüüd edasi ootas meid ees ainult laskumine. Tähistatud matkarada kulges kohati läbi metsa, päris pika lõigu läbisime rattateed mööda,  kohati maanteel, kohati külavaheteid mööda. Üks imeline vana külakene jäi ka meile teele.  Kohati muutus ühetooniline marssimine isegi natukene tüütuks. Ilm oli palav. Päike kõrvetas päris kõvasti. Mingitel hetkedel, kui siledalt asfaltteelt taas metsa pöörasime, oli küll tahtmine kergema vastupanu teed minna ja jäädagi maanteele. Kuid Kaido oli vankumatu ja vapper ning juhatas meid kindlakäeliselt täpselt ette nähtud matkarada pidi. Hiljem olime muidugi väga tänulikud talle selle eest: saime öelda, et oleme tõesti kogu raja algusest lõpuni läbi teinud! Kui pealinna lähedale juba jõudsime tuli meil minna läbi betoonitehase. Alguses tundus kuidagi imelik, aga samas raja tähised otse läbi selle just näitasid. Pikka aega kulges rada jõe kallast mööda - seal oli hea varjuline ning saime suhteliselt jahedas liikuda. Mida lähemale linnale seda kuumemaks ilm muutus. Mägedes olime harjunud väga meeldiva kliimaga. Kõik päevad peale teise matkapäeva olid meil päikesepaistelised, kuid temperatuur oli üleval pool ikkagi natukene jahedam. Ja me ei pidanud liigse kuumuse käes kannatama.

Kui lõpuks pärast viit rasket matkapäeva jõudsime kauaoodatud Andorra pealinna Andorra la Vellasse tagasi, tundus see ootamatult lärmakas, vastikult umbne ja palav ning äärmiselt tüütu kohana! Esimese asjana käisime läbi toidupoest, kust ostsime kaasa natukene puuvilja ning  näksimist ees ootavaks pikaks bussisõiduks. Järgmise sammuma käisime läbi meie matka alguspunktist ehk turismiinfopunktist, et saada kätte kingitused raja läbimise eest: kaelasallid! Seal viskasin prügikasti ära oma pooliku matkakepi, mida olin kohusetundlikult siiski mitu päeva kaasas kandnud. Natukene oli sellest siiski laskumistel ka abi. Edasi ootas meid hotell ning soe dušš. Hotelli uksel tervitasid meid kaks matkakaaslast võttes meid vastu külmade coca-coladega - see oli küll väga armas üllatus! Saime Kristinaga kahe peale toa, et kordamööda pesus käia. Kahe peale anti meile aega napilt pool tundi. 

Tänases matkaosas läbisime 21,4 kilomeetrit, tõusime 716 meetrit, laskusime 1922 meetrit. Aega oli ette nähtud 9 tundi ja 17 minutit. Läbisime tänase päeva natukene kiiremini. Nii jäigi meil aega ka poes käia ja ennast puhtaks pesta. Võisin rahulolevalt tõdeda: ma sain sellega hakkama! Kuigi rada oli tõesti päris raske: igas kirjelduses, mis Coronallacs´raja kohta leidsin, oli hinnang sellele "väga raske". Keeruliseks tegi selle meie kiire tempo ning suur kõrguste vahe. Igal päeval nii laskusime kui tõusime vähemalt 1500 meetrit. Aga oli ka päevi, kus tõusime näiteks 2000 meetrit. Mis teeb siis ühes päevas kokku erinevaid kõrgusi kuni 3 kilomeetri ulatuses. Mingi info kohaselt tõusime kogu raja peale kokku 6449 meetrit ning ka laskusime täpselt 6449 meetrit. Ei oska seda kinnitada ega ümber lükata! Kuid ilusad numbrid. Samas oleks olnud kindlasti keeruline rada nii täpselt teha.

Kuid nüüd ootas meid ees pikk bussisõit Hispaaniasse, villasse, kus pidime veetma järgmised kaks ööd. Bussis oli peale meie matkagrupi veel Sportmatkade perereisi grupp. Meie villa asus keset viinamarjaistandusi pisikese mereäärse kuurordi Sitgesi lähedal. Suure bussiga oli kitsastel viinamarjaistanduste vahelistel teedel päris keeruline manööverdada. Mingi hetkel jäigi bussijuht hätta, ise seda küll tunnistamata, olles aga hooga vastu kiviaeda tagurdanud, ega see õnneks aiale küll midagi ei teinud, sai temagi aru, et meil on vist mõistlikum minna igal ühel oma jalgadel edasi. Õnneks oli minna vaid mõnisada meetrit. Kohale jõudes oli kõvasti sebimist ja sehkendamist, et meid tubadesse jagada. Meie olime jälle ühes toas Kristinaga. Saime oma toa võtme ja läksime otsima seda. Tuba oli meil küll tagasihoidlik, kuid villa ise äärmiselt armas ja mõnus!

Panime asjad tuppa ära ja läksime villat avastama. Tegemist oli kui pisikese linnakesega, kus valgeks värvitud majad ja telliskividest sillutisega tänavad. Linnaväljakul asus baar. Istusime sinna ja uurisime pererahva käest kas oleks võimalik paar klaasi veini osta? Loomulikult oli võimalik! Asusime ju keset viinamarjaistandusi ja veinitehaste piirkonda. Vein, mis meile toodi, oli imehea! Hinda peremees ei osanud küll täpselt öelda, kuid pudel pidi maksma umbes 10 eurot. No see polnud mingi hind sellise koha ja sellise veini eest! Võtsime meie matkagrupi peal mõned pudelid veini. Õhtusöök sai ka päris ruttu valmis. Selle tegime täna õhtul ise. Kuid peab ütlema, et meie matkagrupist keegi eriti kööki ei jõudnudki. Kõhu sõime siiski täis: nii head kanapastat polnud ma tükk aega saanud! Rahvast oli seal meietagi liiga palju ja meil jätkus juttu ning erinevate kogemuste vahetamist matkade teemal kella üheni öösel. Kuni meile tuldi viisakalt näitama, kust saab tule ära kustutada, kui tahame magama minna.

Raha kulutasin täna apelsinimahlale kohvikus 4 eurot, poes 3,5 eurot ja veinile 5 eurot. Kokku 12,5 eurot.

ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 23. juuli 2024

Äratus jälle kell 7.00. Magada sain umbes kaks tundi. Õhtul sain Kristina käest kodeiiniga ibuprofeeni tableti, mille enne voodisse minekut sisse võtsin. Võib-olla isegi aitas natukene. Meie selle ööbimiskoha luksus jätkus: ka hommikusöök oli kuninglik! Pakuti sooja saia ja mitut sorti sinki. Päris apelsinimahla. Liikuma hakkamiseks olime valmis 7.35. See oli täitsa hea saavutus! Alustasime täna uuesti laskumisega. Pidime läbima päris mitu küla. Kõige suuremas, el Serratis, tegime väikese peatuse: tänagi oli meie hulgast lahkujaid! Meeleolu, vähemalt minul, oli küll natukene morbiidne ja rusuv. Et kuidas me siis põhimõtteliselt ainult neljakesi edasi läheme!? Nii paljukest meid siis algsest kümnest matkajast oligi järele jäänud. Matka alguses tehtud nali kümne matkaja kohta tuntud krimiloo valguses, kus lõpuks mitte kedagi alles ei jäänud, hakkas vaikselt tõeks saama. Must huumor!

Aga ega meil midagi üle ei jäänud. Kaupost oli natukene kahju, et meid nii vähe talle juhendada jäi! Sain ühelt lahkujalt täna õhtuks tal endal üle jäänud unerohutableti. Pakkisin selle hoole ja armastusega ära, et selline väärtuslik asjake veel enne õhtut kuskile ära ei kaoks. Saatsin alla tagasi ka oma raamatu: lugemiseks siin küll aega üle ei jää! Jätkasimegi teekonda edasi nüüd vaid neljakesi - Kaupo, mina, Kristina ja Marju. Varsti pärast külast lahkumist algas meie tänane tõus. Tõus oli väga raske. Vahetasime poole mäe peal Kaupoga koti ära: mina sain tema kõvasti kergema ja tema minu palju raskema seljakoti. Kui Kaupo oli üles jõudnud tuli ta uuesti tagasi ning viis ka oma koti üles. Kotita oli loomulikult palju lihtsam üles rühkida!

Tänase päeva puhul oli tegemist matka kõige raskema ning pikema matkapäevaga! Olime selleks valmistunud, kartnud ning lootnud, et äkki osutub siiski oodatust kergemaks. Seda ei olnud muidugi oodata, aga nüüd oli kõige raskem osa ehk päeva suurim ning järseim tõus tehtud. Edasi oli veel pikk tee, aga maastiku reljeef kergem. Pärast tõusu tegime lõunasöögi peatuse. Söögiisu mul väga ei olnud, aga tänases lõunasöögi pakis olnud õun päästis päeva. Ühe võileiva sõin ka. Puhanud ja kõhud täis hakkasime laskuma. Minu jaoks algas päeva kõige kergem osa, kuid Marjule oli keeruline just laskumine. Mitu päeva olid meiega suhteliselt samas tempos liikunud kaks belglast, kes läbisid samuti Coronallacs´i rada. Sattusime nendega ikka aeg-ajalt kokku. Pärast tõusu laskuma hakates suundusid nemad aga teises suunas.

See pani meid kahtlema meie raja valikus, et kas olime ikka õigel teel!? Kaupo jooksis tükk maad edasi, et selgust saada. Olime ikka õigel rajal! Lihtsalt ees oli ootamas väga raske teelõik, kus kohati pidime ronima mööda väga järsku siledat ja libedat kaljunõlva pidi. Belglased oli ilmselgelt vältinud seda osa rajast. Päike paistis halastamatult: täna oli ka matka kõige kuumem päev. Määrisime aga päevituskreemi peale. Aga ega väga pikalt seegi ei aita. Lõpuks tahaks ikka lihtsalt varjulisse kohta saada. Ka joogiveega muutus täna mingil hetkel keeruliseks. Olime nagu ikka mäest alla voolavate ojade ja jõgede juures täitnud oma joogipudeleid. Täna oli aga isegi ojadega kehvasti. Refugi de les Fonts´i juures oli küll voolik, millest nirises natukene vett. Kuid vooliku all olnud veekogumise nõu oli täis mingeid kummalisi ussikesi. Igaks juhuks võtsin sealt natukene ühte pudelisse. Et parem juba siis mingid kõhuhädad, kui surm janusse!

Õnneks ei läinud seda vett siiski vaja. Järgmises kohas, kus leidsime puhta allika, valasin selle lihtsalt minema. Tänastel laskumistel olid fantastilised vaated. Ilmselt ühed ilusaimad üldse kogu Coronallacs´i rajal. Üks seljakottidega jahmerdamine käis meil kogu aeg: tõusudel vahetasin mina Kaupoga kotid, laskumistel võttis Kaupo Marju koti. Eks tal tegemist meie allesjäänutega oli. Kristina olid vaid tugev ja vapper, kes püsis oma jõududega vajalikus tempos. Laskumist oli täna nii palju, et isegi see hakkas lõpuks keeruliseks muutuma. Kui üles ronimine on raske ja võtab võhmale, siis alla tulemine võtab jalad, eriti põlved, läbi. Lõpuks on jalad nii väsinud, valusad ja läbi, et üks hooletu samm võib saada äärmiselt ohtlikuks. Igale sammule tuleb järjest enam keskenduda ja lõpuks oled olukorras, kus allatulek ei pruugi sugugi kiiremini minna tõusuga võrreldes.

Aga nagu iga asi saab ükskord otsa nii sai ka meie tänane laskumine! Ja loomulikult ei tähendanud see, et meie päev oli õhtule jõudnud vaid seda, et ees ootas uus tõus. Üks järsemaid kogu matka jooksul. Lohutas vaid teadmine, et selle lõpus ootas meid päästev öömaja! Mina tulin rahulikult omas tempos. Meie tuttavaid belglasi polnud pärast lõunat enam näha olnud. Nüüd üles rühkides ühe hingetõmbepausi ajal alla vaadates ilmusid meie sõbrad taas nähtavale. Tõus oli järsk ning neilgi oli hing paelaga kaelas. Natukene enne meie hütti jooksis Kaupo jälle mulle vastu ning võttis koti. Sain viimase osa üles ronida kotita. Lõpp läks õnneks kiiresti. Kui teiste juurde hüti ette jõudsin oodati mind juba jääkülma coca-colaga! Ma pole elu sees joonud nii palju coca-colat kui nüüd viimastel päevadel! Siin tundub see tõelise jumalate joogina.

Istusime päris pikalt õues - ilm oli mõnusalt soe ja vaade imeline. Meie tänase hüti juurest alustatakse tõuse Andorra kõige kõrgemale tipule Coma Pedrosale (2946 meetrit). Sellest tuli ka hüti nimi: Refugi de Comapedrosa. Loomulikult avanes siit ka imeilus vaade tipule. Kuna täna õhtuks oli meid jäänud alles tõesti vaid neli, siis polnud enam lootust saada privaattuba. Saime kohad 12-kohalises toas. Rahvast oli õnneks vähe: peale meie olid samas toas vaid meie sõbrad belglased. Õhtusöök oli super hea! Ainult suppi ei pakutud. Millest oli isegi kahju, sest olin nii harjunud selle õhtuse kuuma supiga. Selle asemel oli pasta. Ning veini pakuti siin kohe eriti lahkelt! Mitu kordi käidi ütlemas, et kui soovime juurde, siis ainult küsige. Kui olime kõhu pastast täis söönud toodi lauale ootamatult uus roog - pajaroog kanaga. Selgus, et pasta oli olnud siin vaid supi asemel eelroog. No minul oli küll kõht juba täis. Moe pärast siiski natukene maitsesin. Roog oli suurepärane!

Magustoiduks toodi veel kooki, aga sellest küll loobusin. Tänane teekond oli ettenähtult 11 tundi ja 13 minutit. Jäime kenasti selle aja sisse. Tõusime kokku 1904 meetrit ja laskusime 1608 meetrit ning raja pikkus oli täna 21,9 kilomeetrit. Kõikide nende näitajatega oligi siis tegemist tänase päeval puhul kogu matka kõige pikema ja raskema päevaga. Käisin dušši all ära ja sättisin magama minema. Täna oli mul siis unetuse vastu varuks imerohi: võtsin selle voodisse minnes sisse koos ühe tableti kodeiiniga ibuprofeeniga. Huviga jäin ootama tulemust. Enne tuli aga üks belglastest meie juurde ning uuris ettevaatlikult, et kas meil on kõrvatropid? Tema sõber nimelt norskavat väga kõvasti. Teistel kahjuks ei olnud, aga mina otsisin küll enda omad uuesti välja. Olin enne mõelnud, et kõik eelnevad ööd on vaiksed olnud ning ma ei pane neid kõrva. Potensiaalse norskamise fakt muidugi muutis mu arvamust. Raha ei kulunud täna üldse. Tänases öömajas oli samuti dušš tasuta. Nii, et ka selle eest ei pidanud maksma. 

ANDORRA: CORONNALACS´I MATKARADA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 22. juuli 2024

Ka täna öösel mina ei maganud. Jälle nagu midagi otseselt ei seganud: kõik oli vaikne, mitte keegi ei norsanud, täielik vaikus, ei olnud ei palav ega külm... Sellest ei saanud aru ainult kas kõht oli liiga täis või hoopis tühi?! Samas olin endale üllatuslikult väga rahulik selle kõige juures. Kogu aeg ikka ootasin, et kohe-kohe tuleb see päästev uni! Ilmselt ma kokku umbes kaks tunnikest siiski tukastasin. Kell helises ikka natukene enne seitset - sellest polnud pääsu. Kella seitsmeks oodati meid hommikust sööma. Olemine oli kuidagi äärmiselt tuikuv. Magamatus andis tunda ikka! Süüa ka eriti ei tahtnud. Midagi surusin puuduvale isule vaatamata endale sisse. Seda enam, et täna pakuti saia juurde isegi sinki ja juustu. See tundus ju lausa delikatessina. Matkaja jaoks oleks kokku võttes ka väga rumal jätta hommikusöök söömata.

Täna hommikul pidin ka oma kanna kinni plaasterdama. Saapa sees pole lootustki, et püsiks tavaline plaaster. Seega kasutasin vana nippi! Lõikasin tavaliselt plaastrilt kleepribad ära mõlemast servast jättes vaid peenikesed ribad, et sain plaastri marli osaga haava katta. Siis võtsin tavalise tugeva liimiga leukoplaastri (õnneks olin selle viimasel hetkel igaks juhuks kotti toppinud) ning tõmbasin selle mitmekordselt veel sinna peale. Ning lootsin, et kogu see asi õhtuni püsib. Liikuma hakkamiseks saime valmis 8.30. Alustasime tänast hommikut kõik koos, kuid õige varsti liikusid osad matkajad meist erinevasse suunda: jah, täna oli lausa kolm katkestajat! Eilne raske ja pikk päev oli teinud oma töö. Hommikul taipasin tagasiminejate käest ka küsida, kas nad oleksid nõus viima tagasi minu täiesti kasutuks osutunud fotoaparaadi? Olid lahkesti nõus ning võtsid veel teisteltki mõned kasutuks osutunud esemed kaasa.

Natukene aega kulges meie tee eilset rada pidi tagasi. Varsti keerasime aga ära ning alustasime kohe hommikul väga rasket tõusu. Nende tõusudega on see lugu, et on rasked küll ja higistad ja ähid korralikult. On vastik ja ennast tuleb ikka ületada mitmekordselt! Aga ülevalt avanev vaade lunastab selle kõik! Püreneed laiuvad kogu Andorra territooriumil: Andorra asubki Püreneede kõrgorus, mis on tekkinud jääajal, kui liustike liikumine laiendas algselt kitsaid orge. Mägises riigis on üle 2000 meetriseid mäetippe koguni 65. Kõrgeim mägi on Coma Pedrosa (2946 meetrit). Kääbusriigi piir on 120 kilomeetrit pikk. Meie matkarada läheb natukene seestpoolt seda kord liginedes kord kaugenedes vastavalt siis kas Hispaania või Prantsusmaa piirist.

Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278 ning on ainus riik maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat: Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president. Riigi pindala on 468 ruutkilomeetrit, mida pole just palju, kuid sellele vaatamata on Andorra Euroopa kuuest kääbusriigist suurim. Andorrat peetakse põhiliselt talispordi- ja maksuparadiisiks. Talisport on siin kõrgel tasemel loomulikult mägede tõttu. Mäesuusakeskuseid jääb meie matkarajalegi mitmeid. Maksuparadiis väljendub eelkõige vähestes maksudes kodanikele ning suhteliselt odavates hindades. Näiteks ei ole siin bensiini- ja alkoholiaktsiisi. Kütus ikka tunduvalt odavam Eestiga võrreldes. Ja ilmselt siis alkohol samuti. Isegi meie põgus poeskäimine esimese matkapäeva hommikul pani imestama hindade väiksuse üle.

Siinne keskmine maksukoormus on vaid pool ülejäänud Euroopa keskmisest. Näiteks sotsiaalmaksu suurus on 18% töötaja väljateenitud palgast, millest 13% maksab tööandja ja vaid 5% töötaja. Palgad muidugi ei jää alla Euroopa keskmistest.  Meie saime aga pärast väga järsku tõusu natukene laskuda enne kahte järgmist ränka tõusu. Tegime peatuse imelise vaatega nõlval, mida mööda voolas alla korralik oja. Ilm oli ilus ja saime ennast värskendada natukene. Enamus leotasid jalgu külmas vees. Mina muidugi jalgu igaks juhuks lahti ei võtnud: ei soovinud küll näha, mis seal saapa sees toimub ühega neist. Hommikune liikuma saamine oli olnud valus ja keeruline, aga pika peale harjusin ära ja lõunaks ei olnud enam eriti ka tunda midagi. Tavaliselt olen matkadel käies päikese kaitseks sidunud pähe rätiku. Nüüd võtsin aga sõna-sõnalt meile saadetud vajaliku varustuse nimekirja, milles oli toodud välja hoopis nokamüts! Ostsin siis endale roosa nokamütsi. Kusjuures päikesekaitseks töötab tõesti palju paremini. Ojade ja jõgede juures kastsime oma nokamütsid märjaks - see jahutas ja värskendas ka väga hästi.

Tänase päeva järgmised tõusud ei olnud muidugi nii järsud ega väsitavad päeva esimesega võrreldes. Saime need üllatavalt ruttu tehtud! Nüüd ootas ees väga pikk laskumine. Kuni tänase päeva ööbimiskohani välja. Minu magamatus andis ikka tunda lõpuks: olin uimane ja laiali oma olekuga, keskendumisega oli raskusi. Tunda andis see just laskumisel, kus mõte peab olema äärmiselt keskendunud käesolevale tegevusele. Vähimgi tähelepanematus võib järskudel ja ohtlikel laskumistel kurvalt lõppeda. Minul õnneks piirdus see siiski paari õnnelikult lõppenud komistamisega. Lisaks ei tahtnud ma ka süüa. Ilmselt oli ka see magamatusega seotud. Matkadel pole mul kunagi olnud probleeme söögiisuga, aga nüüd hakkasid meie lõunasöögipakid oma ohtra saiaga mulle küll vastu.

Tänase päeva päästis suur virsik, mida olin hoidnud alles ja tassinud usinalt kaasa esimesest päevast alates. Sõin selle ära pärast kõige raskemat tõusu - maitses imehästi! Samas esimese päeva lõunasöögiks olnud kuskussi jätsin kivi alla ümisejatele. Mina polnud suutnud sellest kolme päevaga jagu saada: see oli nii kuiv, et juba ühe suutäiega tundsin, kuidas see kogu mu sisikonna ähvardas ära kuivatada. Natukene sõin tänases lõunapakis olnud makarone - need olid tunduvalt paremad. Laskumine meie ööbimiskoha juurde oli tõesti äärmiselt pikk. Alguses läks see väga kiiresti. Pikapeale tuli muidugi väsimus ning siis tuli olla ettevaatlikum. Kui tõus on füüsiliselt raske ja nõuab kõvasti võhma, siis laskumine nõuab küll kordades vähem energiat, kuid võtab samas jälle jalad, eriti põlved, läbi.

Rada oli alguses imeline! Suhteliselt järsk, kuid tempo oli hea ja jõudsime jõudsalt edasi. Eemalt orust paistsid paar katust. Olin kindel, et seal meie tänane kodu ongi. Aga ei, läksime neist rahulikult mööda ja isegi hoopis teise orgu. Ning sealtki veel pikalt-pikalt edasi. Laskumine on küll lihtne, aga iga sammuga alla vasardas peas mõte, et ükski samm mäest alla pole mitte niisama: mingil ajal tuleb kõik need sammud jälle uuesti üles ronida. Õnneks mitte täna - see kõik tuleb alles homme! Järjest allapoole sammudes jõudsime imelisele aasale, kus kasvasid meeletult suurte õitega tumelillad looduslikud iirised. Midagi nii ilusat, kui need iirisepõllud, polnud tükk aega näinud! Meie rada kulges iiriste vahel! Nagu oleks hiigelsuures lillepeenras jalutanud. Fotole loomulikult ei jäänud veeranditki kogu sellest vaimustavast ilust.

Meie maja aga ei jõudnud ega jõudnud meieni! Ja lõpuks tuli ta ikkagi jälle ootamatult. Täna tundus meile nagu oleksime pärast meeletult väsitavat päeva ja pikka rännakut paradiisi jõudnud. Kogu matka parim ööbimiskoht! Kui sisse astusime pakuti jääkülmast klaasist vett juua. Ka täna saime omaette toa, meid oli alles jäänud vaid kuus ja saimegi kuuekohalise toa. Saapaid ja sokke jalast võttes selgus, et minu imeplaasterdus oli peaaegu püsinud. Võtsin plaastrid ära ja jätsin haava lahti. Et see natukene kuivaks ja saaks paraneda. Dušš oli tasuta. Õlut pakuti sügavkülmast võetud jäistes klaasides. Baarmen polnud niisama isehakanud: Kristinale valmistas ta kokteili sellise osavuse ja teatraalsusega, mida mul pole õnnestunud pikka aega näha. Wifi oli. Mina hoidsin sellest küll eemale. Kohe kuidagi ei raatsinud rikkuda rahulikku puhkust mägedes muu maailma sissetungiga ära.

Õhtusöögiks pakuti harjumuspärase supi asemel (millest mul natukene isegi kahju oli) värsket salatit. Praeks olid ahjukartulid ja vorstid. Magustoiduks ahjuõun. Samuti kuulus söögi juurde kohv või tee. Isegi prügikastid olid olemas. Kõikidest teistest majadest tuli oma isiklik prügi kaasa võtta. Elektrit ka ei võetud ära ööseks ja telefoni sai laadida rohkem kui kümme minutit. Ja kõike seda luksust pakkus meile täna õhtul refugi de Sorteny! Tänane teekond oli ette nähtud 10 tundi ja 18 minutit, mille meie läbisime kiiremini. Aplaus meile!!! Tõusime 1425 meetrit ja laskusime 1771 meetrit ning käisime maha kokku 16,9 kilomeetrit. Raha kulus 3 eurot ühe õlle peale.

ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 21. juuli 2024

Hommikul äratus natukene enne kella seitset - kell 7.00 oodati meid hommikusöögile! Mina olin jäänud magama alles natukene enne äratust! Miks ma öö läbi magada ei saanud ei oska öelda. Midagi nagu ei seganud, oleksin võinud eilsest päevast olla piisavalt väsinud, aga võta näpust! Öösel oli vägev äike. Otse meie pea kohal. Aga äike mulle meeldib: seega ei saanud ka see kuidagi mu und mõjutada. Aga vaatamata magamata ööle tuli nüüd üles kobida, riidesse panna ja sööma minna. Ilm oli pilves. Kogunesime söögisaali. Hommikusöök oli normaalne. Isegi kohvi sai. Piimaga. Väga palju magusat muidugi. Enamuse sellest jätsin järgi. Hommikusöögi ajal tuli uus sajuhoog. Aga mitte enam pelgalt vihm vaid meeletu rahe. Osad raheterad olid sellise väiksema linnumuna suurused. Telgis ööbijad ei rõõmustanud just.

Saime kaasa lõunasöögipaki. Pärast sööki pakkisime asjad kokku, täna läksid küll selga pikad riided. Liikuma hakkamisega läks natukene aega. Lõpuks jõudsime hommikuse grupipildi tegemiseni ja siis hakkasime astuma. Ilm oli tuuline ja jahe, sadanud rahe moodustas kohati päris paksu kihi. Õnneks oli sadu lõppenud. Alustuseks ootas meid järsk ronimine mäkke. Pidime ronima täna üle 2828 meetrise kuru, mis on ühtlasi meie matka kõige kõrgem punkt, kus viibime. Natukene ekslesime ka õige teeotsa leidmisega üle mäe. Mina, Kristina ja Marju olime teistest natukene ees. Mida kõrgemale jõudsime seda kõvem tuul meid tabas. Väga seisma ei tahtnud jääda ja seetõttu liikusime päris kiiresti. Läksime märkide järgi, kuid vaatamata sellele olime mingist hetkest täiesti vales suunas läinud. Kaupo oli hakanud õnneks kahtlema meie suunavalikus ja üritas meie tähelepanu võita. Aga ega meie ei kuulnud mitte midagi! Lõpuks ta vilistas.

Seda kuulsime ja jäime lõpuks seisma. Jalutasime tagasi teiste juurde ning Kaupo jooksis korraks üksi õiget teeotsa otsima. Tee leitud, astusime aga vapralt edasi. Tuul oli vastik. Aga samas oli sellises jahedas päris hea mäest üles ronida - vähemalt palav ei hakanud! Viimane lõpp tippu oli üllatavalt raske ning võttis täitsa võhmale. Aga kõik me sinna meie matka kõige kõrgemasse punkti kenasti jõudsime. Sealt edasi algas alla ronimine. Kohati oli laskumine väga järsk. Täna oli meie tempo juba palju aeglasem eilsega võrreldes. Vahed venisid järjest pikemaks. Olime liikunud siiani kogu aja suures udus. Kohati oli nähtavus null. Samas oli see udus liikumine väga äge! Aeg-ajalt udu äkki hajus paljastades pool mäekülge või tekkis lihtsalt mingi auk muidu ühtlasse läbipaistmatusse massi.

Allapoole jõudes sattusime tõelisele muinasjutumaale! Udu, selles kivimürakad nagu suured hiiglased ning jändrikud männipuud. Nende vahele pikitult müstilised auravad peegelsileda pinnaga järvesilmad. Meenutas mulle Põhjamaade saagade illustratsioone. Pärast muinasjuttu jõudsime väga reaalsesse maailma ehk tagasi tsivilisatsiooni - restorani. Tegime seal lõunapeatuse. Paljud meist ostsid kohe korraliku lõunasöögi. Minu jaoks oli aga isegi hommikul kaasa saadud toidupakk liiga suur. Ostsin vaid ühe coca-cola ning suutsin nimetatud pakist süüa ära ühe võileiva. Olime tänase päevaga erinevalt eilsest keskmisest päevatempost kõvasti maas. Teine päev oli ette teada pikk matkapäev (10 tundi ja 35 minutit), aga lootsime ikkagi püsida graafikus, pidime aga nüüd tunnistama,  et see ei õnnestunud kuidagi. 

Pärast lõunat edasi marssides oli meil õnn kohe õige mitu kilomeetrit jalutada täiesti siledal maastikul. Sealt edasi ootas aga taas väga järsk laskumine suurte kivide vahel. Ühel matkakaaslasel oli laskumine aga ääretult keeruline varasema vigastuse tõttu. Väga vapralt püsis ta meil kannul trotsides ebamugavust ja valu. Kristina ja mina laskusime mingi osa kõige ees, aga lõpuks jäime toppama oskamata leida õiget teeotsa. Ootasime teised ära ja Kaupo leidis õige raja üles sekunditega! Laskumine viis meid pisikesse külla nimega Envalira. Seal tegime väikese puhkepeatuse ning meie esimene armas matkakaaslane otsustas matka katkestada ning minna tagasi. Kaupo juhatas meid ülejäänuid õigele rajaotsale ning jäi ootama transporti, mis viiks lahkuja tagasi pealinna. 

Meie aga sammusime vapralt edasi. Nüüd uuesti jälle mäest üles. Ilmselt astusime väga vaikselt, sest äkitselt sattusime metsseakarja peale. Nad kuulsid ja nägid meie tulekut küll suhteliselt viimasel hetkel, sest olime ikka väga lähedal neile enne kui nad põgenesid. Samas astusime me mitmekesi hanereas ja seega nägime neid enne kadumist ainult Kristina ja mina. Juba poole tõusu peal jõudis Kaupo meile järele. On ikka kiire tempo! Edasi ronisime kõik koos. Üles jõudes tegime natukene pikema peatuse, millest küll väga midagi välja ei tulnud, sest kohutavalt külm tuul oli. Selle eest imelised vaated! Sõin natukene kergemaks jälle oma lõunasöögipakikest. Kuid põhisöögi ehk kuskussini ei jõudnud ikkagi veel. Külm tuul peletas meid suhteliselt kiiresti uuesti liikvele. Natukene aega oli meil jälle õnn jalutada nende imeliste vaadete vahel tasasel rajal. Enne järgmist laskumist.

Laskumisel venisid vahemaad meie vahel jälle päris pikaks. Alla jõudes ei olnud me aga ikkagi veel ööbimiskoha juures. Ees ootas veel tänase päeva kõige raskem tõus. Nüüd jagunes meie grupp pooleks: esimese poole juhatas Kaupo jälle õigele rajaotsale ja jäi ootama ise teist poolt. Neljakesi asusime nüüd rinda pistma tänase päeva viimase väljakutsega. Ja väljakutse oli see tõesti! Tuli ronida mäest üles, jupikene ka laskuda meeletult suurte kivirahnude vahel ja neist üle ronides. Ajaliselt näitas lõpuni 1,5 tundi. Kuid meie hommikune tempo oli meid ettevaatlikuks teinud, kui olime kõvasti aeglasemad olnud ette nähtust. Kell oli juba seitse. Kartsime, et jääme pimeda peale. Pimedas ei oleks meist aga keegi tahtnud seda rada läbida.

Mingi aja pärast jagunes meie nelik veel omakorda kaheks grupiks. Kaks kiiremat läksid ees ja meie Kristinaga läksime natukene rahulikuma tempoga järele. Kuskil nende kivimürakate vahel toetasin vist liiga tugevalt oma matkakepile, mis selle tulemusena lihtsalt pooleks läks. Mis siis ikka - edasi tuli minna 1,5 kepiga. Kui olime jõudnud umbes poole sellest viimasest tõusust läbida põhimõtteliselt jooksis meile järele ja meist mööda Kaupo kandes kahe tagantpoolt tuleva matkakaaslase kotte! Meie aga muudkui jätkasime omas tempos eesmärgi poole rühkimist. Õige pea tuli Kaupo rõõmsalt tagasi minnes juba tagumistele uuesti vastu kaasas neile kosutuseks jääkülm coca-cola. Refugi pidi olema kohe varsti - saime aru, et no põhimõtteliselt nurga taga. Aga nii nurga taga see ikkagi ei olnud - oli veel hulk ronimist ja mitu nurgatagust, kust ikka veel ei olnud näha meie öömaja! See maja lihtsalt põgenes meie eest. Lõpuks, kui ta siis tõesti oligi nurga taga, ei pannud ma seda esimese hooga isegi tähele: kuidagi ootasin, et hoone peaks ilmuma meie vaatevälja vasakult poolt. Kuid tegelikkuses oli hoopis paremal. Peaaegu oleks mööda kihutanud! Nüüd selle tänase päeva viimase  tõusu osa läbisime enam-vähem selle ajaga, mis ette nähtud ning õnneks pimeda peale ei jäänudki.

Saime oma toa kätte täna isegi enne Kaupo kohale jõudmist. Päris sünge ruum: akendeta kolmekordsete naridega kong. Aga täna saime käia dušši all! Kohe muidugi hoiatati, et kell 22.00 lülitatakse elekter välja. Selleks ajaks peaksid siis kõik olema magamaminemiseks valmis. Pesema minekuks lahti riietudes sain ebameeldiva üllatuse osaliseks avastades kannalt suure katkise villi. Kummaline, et ma ei olnud mitte midagi tundnud kogu päeva jooksul. Eile oli korra nagu mingi kivikene saapa sees ja üks koht natukene hell, kuid tänaseks tundus mulle see kõik möödas olevat. Järelikult siis ikka ei olnud. Ehk homsest tuleb hakata jälle jalgu plaasterdama. Õnneks oli hetkel mul katki siiski vaid üks jalg. Nepaalis matkates pidin mässama kahe katkise jalaga.

Sain žetooni ja läksin dušši alla. Mulle oli ette nähtud 4 minutit! Sellest oli minu üllatuseks küll ja küll. Rohkem poleks vaja olnudki. Aga mu katkisele kannale oli kuum vesi väga valus. Kui enne polnud mingit valu tunda olnud, siis nüüd oli küll ja kuidas veel! Õhtuks ja ööseks on küll parem haav lahti jätta. Saab õhku ja vast ka paraneb natukene. Kuigi seni kuni peab panema saapad igal hommikul uuesti jalga ja päeva läbi käima ei hakka see ka paranema. Kui hea oli puhas olla!!! Tänane öömaja oli suhteliselt jahe. Eriti andis külm tunda pesemast tulles. Pakkisin ennast soojalt riidesse ja läksin vaatama, et kas need, kes me kohal oleme, võiksime äkki süüa saada - kõht oli jube tühi. Aga ei mingit süüa enne kui on kogu grupp koos! See otsus oli lõplik ja mingit vastuvaidlemist poleks saanud olla.

Läksin sama targalt tuppa tagasi, koridorist avastasin seinakontakti, kus laadis meie grupiliikme telefon. Leppisime kokku, et saan ka paarkümmend minutit oma telefoni laadida enne kui elekter ära võetakse. Ega mul muidu seda telefoni üldse vaja poleks, aga nüüd pidin ju pildistama sellega. Kirjutasin. Varsti jõudis kohale ülejäänud grupp. See viimane raske lõik oli neile ikka äärmiselt keeruline olnud. Aga olime kõik jõudnud valges kohale! Mis oli väga hea. Viimased tulijad said hetkeks hinge tõmmata ja kosuda. Siis läksime sööma kõik koos. Õhtusöögiks oli jälle supp, praad ja magustoit. Supp oli imehea! Praad oleks ka olnud hea, kui meile oleks grillvorsti kõrvale samuti ahjukartuleid pakutud nagu varasematele sööjatele. Neid aga vist ei jätkunud meie jaoks. Saime mingisuguseid oalaadseid asju, mida ma kuidagi määratleda ei osanud. Magustoiduks oli konservvirsik. See muidugi väga hea ei olnud. Isu oli ka kesine ja tegelikult oleks mulle supist piisanud.

Kõht täis asutasime magama minema. Ruumid olid kõik juba pimedad. Elekter kinni keeratud. Õnneks oli mul kaasas pealamp. Sain sellega ringi liikuda ja tualetis ära käia. Siis pugesin voodisse. Täna sain ühe alumise naridest. Olin kindel, et pärast magamata ööd ja rasket matkapäeva ootab mind ees imeline uni! Meie koduks oli täna refugi de Jucla 2310 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid läbisime täna kokku 1350 ja laskusime 1527 meetrit ja kokku käisime maha 19,4 kilomeetrit. Raha kulus täna ühe coca-cola peale lõuna ajal ja siis veel ühe coca-cola peale õhtul öömajja jõudmise auks. Hind oli umbes 3 eurot ilmselt mõlemas kohas. Kokku kulus täna raha siis umbes 6 eurot.