Sunday, July 31, 2016

ISLANDI RINGREIS!

VIIES PÄEV - 16.07.2016.

Oma reisi viiendat ja viimast päeva alustasime Islandi suurima loodusliku tekkega järve, Pingvallavatni, juurest. Järve ümbruses asub Pingvelliri rahvuspark, mis asub mandrite vaheliste laamade (Euraasia ja Põhja-Ameerika) ja ka nii nimetatud "kuuma täpi" (seetõtttu ongi Island vulkaaniliselt nii aktiivne!) piiril. Tõsiasi, et Island paikneb Atlandi ookeani keskel kulgeval veealusel mäeahelikul, avaldub selgesti Pingvelliris ehk Koosolekute tasandil, kus maapind on alla vajunud ning moodustab sügava lõhe. See algabki Pingvallavatni järve juurest ning suureneb ikka veel iga aastaga 0,5-2,0 sentimeetrit. Aastal 930 valisid saare 36 vanemat just selle koha iga-aastase üldkoosoleku ehk Althingi toimumispaigaks.

Islandi 60 000 elanikku kogunesid siia igal aastal arutlema seaduste üle ja lahendama aastaga tekkinud tüliküsimusi. Mis mõnikord lahendati võitlusega! Althingi pidamise koha kõrval asusid ka karistuse (kui süütegu oli nii ränk, et vääris surma) täideviimise kohad: mehed hukati pea maharaiumise läbi ja naised uputati. Kummalisel kombel ei olnud aga surmanuhtlus kõrgeim karistusmäär - selleks oli saarelt pagendamine kuni kolmeks aastaks. Samuti on veider see, et taolisel kohtul polnud võimu oma otsuseid jõustada. Süüalused nõustusid karistustega vabatahtlikult, kuna need kajastasid avalikku arvamust. Kuid teoorias (ja nii mõnigi kord ka praktikas!) said mõjuvõimsad inimesed nende kohta tehtud otsuseid siiski eirata. Kuid tihti sellist asja ette ei tulnud, sest au ja perekonna hea nimi olid kõige tähtsamad!

Althingi võim kahanes pärast seda kui Island läks 1262-sel aastal Norra võimu alla. Viimane koosolek peeti aga seal veel 1798-ndal aastal. Althingi puhul on tegemist islandlaste kõige pühama ja tähtsama kohaga. Islandlaste Althing, praegune parlament, töötab tegelikult väikeste vaheaegade siiani. Tegemist on maailma vanima parlamendiga. Pingvellirist sõitsime edasi vast Islandi kõige kuulsamate vaatamisväärsuste ehk geisrite juurde. Geysiri kuumaveeallikate piirkonnas on enam kui tosin kuumaveefontääni. Nendest kõige kuulsam ongi Geysir, mille järgi piirkond (ja kogu maailma geisrid!) on oma nime saanud. Kahjuks see tõeline hiiglane enam ei purska. Kuni 1980-ndate aastateni õnnestus pesupulbri abil teda stimuleerida veel purskama. Kuid sellest ajast alates on valitsenud vaikus. Välja arvatud 2000-ndal aastal 17-ndal juunil (Islandi Vabariigi aastapäev!) üks kord. Viimastel aastatel on Geysir siiski näidanud üles väikest aktiivistumist. Loodetatakse, et varsti võib näha jälle tema 60-70 meetrini kõrguvaid veesambaid.

Meie võisime täna aga imetleda Stokkuri purskeid. Tõsi, mis on küll väga tagasihoidlikud, oma 20 meetrise kõrgusega. Selle eest purskab ta aga tihti. Iga paari minuti järel. Isegi mina oma kärsituses suutsin oodata ära neli purset ning saada need fotole. Geisrid kujutavad endast püstloodis kulgevaid sügavaid veega täidetuid lõhesid. Lõhe põhjas saab vesi kokku kuuma kivimiga, läheb keema ning paisub ülespoole. Geisri pinnal asuv jahedam vesi aga moodustab omamoodi kaane, mis hoiab kerkivat vett kinni, kuni surve kasvab nii suureks, et geiser hakkab purskama. Stokkuri kõrval asub Blesi. See on imeilusa helesinise veega allikas. Järgmine peatus oli meil Gullfoss ehk Kuldne kosk. Kosk on oma nime saanud kose kohal hõljuvate veepritsmete järgi, mis helgivad eriti õhtuses valguses kuldselt. Üldse olen ma täiesti lummatud Islandi valgusest. Ja taevast ja pilvedest. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused ja neist ei tüdine iilagi!

Gullfossi kohvikus sõime ka lõunat ning ostsime mõned kingitused lastele ja siis alustasimegi sõitu Reykjaviki poole. Tee peal tegime peatuse veel ühe väikese kose, Faksifossi, juures. Tegemist Islandi mõistes väga madala kosega. Aga selle eest väga ilus! Väikese peatuse tegime ka Keridi vulkaanikraatri juures. Keridi puhul on tegemist kraatriga, mille sügavusse on väike järv moodustunud. Vulkaan hämmastas mind jälle oma värvikirevusega! Kui enamus Islandil nähtud laavast on helehallist kuni musta värvitoonini, siis siin oli tegemist särava punase kivimiga. Ilus särav telliskivipunane! Reykjaviki jõudes käisime kõige pealt Perlani keskuses. Perlan tähendab tõlkes pärli. Keskus on ehitatud kuue suure kuumavee reservuaari kohale. Nende peale on paigaldatud klaaskuppel, millelt avaneb suurepärane vaade kogu pealinnale. Keskuses on poed, restoran, kunstigalerii ja viikingite muuseum, mis asub ühes tsisternis. Meil õnnestus näha kuue Islandi kunstniku koondnäitust. Esindatud olid ehtekunst, maalikunst ja skulptuur. Islandlaste endi seas on keskus väga armastatud ajaveetmise koht: siia tullakse peredega, tuttavate ja kindlasti külalistega väljastpoolt Islandit.

Reykjavikis (suitsude laht) elab ligi 180 000 inimest kui võtta arvesse ka eeslinnades elavad inimesed. Ehk siis üle poole kogu Islandi elanikest (300 000). Reykjavik sai alguse aastal 874 (mõnedel andmetel 870) kui Ingolfur Arnarson rajas siia esimese talu. Kuni 18-nda sajandini oli tegemist siiski ainult mõne taluga piirdunud külaga. 1786 sai linn linnaõigused. Elanikke oli tol hetkel siiski ainult 200 ringis. 19-nda sajandi keskel sai Reykjavikist Islandi iseseisvusliikumise keskus. Linn hakkas kasvama pärast II maailmasõda rajatud NATO baasidega. Hallgrimskirkja on Islandi suurim kirik. Kiriku ehitamiseks kulus 40 aastat. Vulkaanilist moodustist meenutava kuuekandiliste sammastega kiriku kõrgus on 73 meetrit. Interjöör on lihtne. Kuid kiriku 5000 vilega oreli helid on unustamatu kogemus. Kiriku ees seisab Leif Eirikssoni kuju, kes jõudis esimese eurooplasena Põhja-Ameerikasse.

Tegime Reykjaviki vanalinnas veel väikese tiiru koos meie giidiga. Siis suundusime meie Liisiga infopunkti. Kuna meil oli kindel soov ja tahtmine proovida ära Islandi jubedad rahvustoidud, siis tahtsime küsida sealt soovitusi restoranide-söögikohtade kohta, kus oleks seda mõistlik ja mitte liiga kallis teha. Saime info kahe koha kohta. Jalutades esimese poole, sattusime hoopis käsitööpoodi. Mina, kui suur kudumise huviline, ei suutnud lahkuda sealt poest ilma kahe kilo islandi lamba lõngata. Meile olid hakanud tohutult meeldima nn islandi kampsunid. Kuna aga valmis kampsunid olid meeletu hinnaga, siis oli lõnga ostmine mulle taskukohasem. Kampsunid olid olenevalt mudelist 90-200 eurot. Kahe kampsuni lõnga (Endale ja Eliisabetile. Katariinal on juba olemas ehtne islandi kampsun!) eest maksin ainult 73,0 eurot. Ning sellest sain hiljem veel tagasi maksuvabastuse näol 10,0 eurot. Liis ostis endale kingituseks siiski valmis kampsuni. Ning ta oli selles väga armas!

Jõudes lõpuks esimesse soovitatud söögikohta, avastasime, et see ei meeldi meile üldse. Tegemist oli pigem kõrtsi kui restoraniga. Otsisime üles teise. See oli palju meeldivam. Asus kohe Hallkrimskirkja vastas. Samuti oli seal juba söömas ees kaks eestlast meie grupist. Samuti veel üks teine eestlaste seltskond, kes ilmselt tähistasid matka lõpetamist. Aga lauda pidime siiski 20 minutit ootama! Tegemist ilmselgelt populaarse kohaga. Õnneks oli meil aega see ära oodata. Tellimuse üle me väga kaua ei pidanud juurdlema - soovisime proovida islandlaste rahvusroogasid. Nagu kõikide rahvaste rahvusroad, peegeldab ka Islandi köök rahva endisaegset kehva eluolu ja hakkama saamist väga keerulistes tingimustes. Sööma pidi seda, mis võtta oli ja selles osas on Islandi köök maailmas üks parimaid näiteid. Olulisel kohal on erinevate konserveerimismeetodite kasutamine (suitsutamine, kuivatamine, soolamine, fermenteerimine) valmistudes pikaks talveks.

Islandi põhitoiduse moodustavad lambaliha ja kala. Lambast lähevad toiduks kõik osad ning kasutatakse ainult alla 9 kuu vanuseid lambaid. Vanemaid lambaid peetakse siis vaid villalammastena. Ning uttede saamiseks. Huvitav roog on nii nimetatud "vaatav roog" ehk küpsetatud lambapea silmadega. Sina sööd, tema vaatab! Hangikjöt on sõnnikuga suitsutatud lambakints. Suitsutakse umbes viis päeva ning seejärel keedetakse umbes kolm tundi. Svidasulta on lambasült. Seda valmistatakse kahes variandis: hapendatud või värskena. Vorste tehakse lambalihast. Omaette eksootika on jääramunade söömine, mille puhul on tegemist ehtsate valgupommidega. Hrutspungar on jääramunadest pressitud plokid tarrendis. Kergelt hapuka maitsega.

Kalaroogadest on loomulikult kõige kuulsam Hakarl ehk mädandatud haikala. Tegemist on Gröönimaa haiga, kes äsja avaldatud uurimistulemuste põhjal võib elada kuni 400 aasta vanuseks! Hail puuduvad füsioloogiliselt neerud. Kõik elu jooksul tekkinud ainevahetuse jäägid ladestuvad seega lihasesse. Kalaliha peab läbima enne toiduks valmistamist fermentatsiooniprotsessi, et laguneksid lihas olevad uriinhappesoolad. Lõplikult pole aga spetsiifilisest ammoniaagi lõhnast ja maitsest võimalik lahti saada. Hardfiskur on kuivatatud tursk või kilttursk. Seda süüakse Islandil aastaringselt. Kala kuivatakse tuules ja enamasti külmal ajal. Siis ei tule kärbsed kallale. Kala kuivab kivikõvaks ning vanade kommete kohaselt peksti spetsiaalse kalakivi peal enne söömist jälle pehmeks. Traditsiooniliselt süüakse kuivatatud kala võiga. Kaladest on islandlaste toidulaual veel enim lõhe, heeringas ja mõnes kohas ka vaalaliha.

Skyr on Islandi paks jogurt. Väga maitsev! Magustoitudest võiks mainida Pönnukökoreid ehk siis meie mõistes tavalisi pannkooke. Jõulude ajal küpsetatakse Laufabraudi. Taigen rullitakse õhukeseks, lõigatakse sisse noaga erinevaid mustreid ja friteeritakse. Rahvusjooki brennivinni valmistatakse kartulist ja maitsestatakse köömnetega. Kangust on joogil 37,5 kraadi. Brennivin on traditsiooniliseks digestiiviks Hakarli serveerimisel. Turistidele pakutakse ka lunnilihast roogasid. Meie maitsesime ära hakarli, hardfiskuri, brennivinni ja suitsutatud lambaliha. Valmistusime väga õudustäratavaks elamuseks! Ilmselt seetõttu tunduski tegelikkus suhteliselt normaalne. Kuivatud kala oli väga hea! Alguses tundus imelik sellele võid peale määrida. Et peaks ikka leivale ju võid peale määrima. Kuid teravili Islandil ei kasva, seega ei ole leib ega muud teraviljatoidud Islandil olnud läbi aja üldse määrava tähtsusega. Hakarl (mädakala!) ei olnud samuti väga hull. Haises küll vastikult. Aga maitses midagi hullu ei olnud. Pigem selline maitsetu. Kui üks toitaine ikka nii kaua peab seisma, siis ega tast enam midagi alles ei ole pärast.

Aga sellele suutäiele jõime korralikult peale pitsi brennivinni. Vot see oli kange! Ja kõik muud suupisted (lõhe, kartulipüree), mis sinna lisatud, olid väga head! Meie tellitud toitude puhul oli tegemist siis sellise spetsiaalse islandi köögi vaagnaga, mis ilmselt turistele mõeldudki. Islandi köök järele proovitud jalutasime kontserdimaja juurde. Kell üheksa pidime seal jälle kõik kokku saama. Reykjaviki uus kontserdimaja on täiesti ainulaadne ehitis! Mina olin sellest hoonest täiesti vaimustunud. Harpa kontserdimaja puhul on tegemist Islandi kõige tähtsama kontserdisaaliga. Hoone fassaadi on kujundanud tuntud kunstnik Olafur Eliasson. Hoone fassaad on üleni klaasist. Meenutab meekärge. Erinevates toonides klaasides peegeldub veel kogu ümbrus omakorda. Ma ei ole just moodsa arhitektuuri fänn, aga selle hoone puhul on tegemist ühe vaieldamatu pärliga selles vallas.

Natukene aja pärast istusime bussi ning sõitsime Islandi presidendile külla. Kahjuks polnud teda kodus! Saime majast ainult mõned pildid teha. Nüüd suundusime juba lennujaama poole. Sõitsime mööda ka nn "valgest majast", kus kohtusid kunagi Reagan ja Gorbatsov ning lõpetasid külma sõja. Sõitsime läbi Reykjanesi poolsaare. Teel põikasime läbi veel Seltuni geoloogiliselt aktiivsest piirkonnast. Sarnane koht (ehk siis keevad mudaaugud ja kuumaveeallikad) Namaskardiga, kus käisime teisel päeval. Enne lennujaama jõudmist jäi meile tee peale Sinine laguun, mis on siis Islandi peamine geotermiline spaa. Praegune kõige populaarsem spaa Islandil on tegelikult Svartseni geotermaalelektrijaamast väljavoolav üleskuumutatud merevesi. Kohalikud elanikud avastasid, et laavaväljade vahele kogunenud vees kümmeldes paranesid erinevad nahahädad ning 1980-ndatel avati siin üldkasutatav spaa.

Svartsengi elekrtijaama asukoht Islandit läbival murrangujoonel (mandrite vaheline murrangujoon) võimaldab toota odavat ja keskkonnasõbralikku elektrit ning kütta tervet Reykjaviki. Merevesi pumbatakse enam kui kilomeetri sügavusele maa alla, kus kuumus muudab selle auruks, millega aetakse ringi turbiine, mis toodavad 76 megavatist elektrienergiat. Seejärel jahutatakse aur maha ja suunatakse Sinisesse laguuni. 85% kogu Islandi (100% Reykjavikis) majadest köetakse geotermaalenergiaga. Ning kuna soe vesi tuleb loodusest tasuta, siis islandlased selle eest maksma ei pea. Samuti on väga odav elektri tootmine: seda nii hüdroelektri kui tuuleelektrina. Reykjavikis on soojaveevoolikud ka tänavate all, et ei tekiks talvel probleeme lume ja jääga.

Lennujaama jõudes käisime kõigepealt täitmas maksutagastuse dokumente. Islandil on see süsteem, et välismaalased, kes teevad oste üle 4000,0 krooni, võivad taotleda maksutagastust. Kuna minu kotitäis lõnga käis just selle alla ja Liisi kampsun ka, siis täitsime dokumendid ja jäime ootama laekuvat summat oma arveldusarvele. Pean ütlema etteruttavalt, et see tuli üllatavalt kiiresti! Andsime pagasi ära, läbisime turvakontrolli ja jalutasime oma värava poole. Kuna seal oli aga hirmus suur rahvamass jäime natukene eemale istuma. Sõime oma viimastest varudest veel õhtust. Aega lennukiväljumiseni, mis oli 01:25, ju oli kõvasti. Äkki kuulsime, et meie lennule kutsuti viimast korda ja väga kiiresti reisijaid. Korjasime siis välgukiirusel oma kodinad kokku ja panime jooksu. Meie giid ootas värava juures viimaseid kutsutuid. Peale meie oli siiski üks inimene veel, kes joostes tuli. Terve lennukitäis inimesi oli oodanud meid. Kuidagi oli otsustatud, et kui kõik inimesed lennuki peal koos, siis lihtsalt lennuk väljubki tund aega varem. Seetõttu jõudsime ka Tallinnasse tunduvalt varem ja pidime natukene ootama vastutulijaid.

Kogu reis sujus aga väga hästi ja Island on avastamist ning uurimist väärt maa. Looduse poolest ikka täiesti uskumatu! Ja minu järgmine reis viib mind Himalaajasse matkale.

Tuesday, July 26, 2016

ISLANDI RINGREIS!

NELJAS PÄEV - 15.07.2016.

Tänast hommikut alustati hobusefarmi külastamisega, et tutvuda kuulsa islandi hobusega. Islandi hobune on täiesti omamoodi nähtus. Esimesed hobused toodi saarele 860-nda ja 935-nda aasta vahel. Juba 982-l aastal keelas Islandi parlament hobuse maale toomise. Islandi hobust on täiesti segamatult aretatud juba 1000 aastat. Tegemist on ühe tõupuhtaima hobusetõuga kogu maailmas. Seda just tänu isoleeritusele. Veel tänagi on keelatud Islandile sisse tuua hobuseid ning korra riigist välja viidud hobust ei tohi enam tagasi tuua. Hobune on Islandil olnud kogu aeg väga tähtsal kohal. Sajandeid on ta olnud ainus transpordivahend ning samuti tähtis tööloom enne masinate kasutusele võtmist.

Looduslik valik mängis tõu arendamisel olulist rolli, kuna suur hulk hobuseid suri nälja ja Islandi karmide loodustingimuste tagajärjel. Peale 1783. aasta Laki vulkaanipurset suri aasta jooksul umbes 70% hobustest vulkaanituha mürgistusse ja nälga. Vulkaanituhk on ohtlik ja mürgine nii inimeste kui loomade kopsusele. Kuid selles osas on ilm-selgelt hobused nõrgemad ning kohanevad järskude muutustega kehvemini. Vulkaanipurse kestis 8 kuud. Sadu ruutkilomeetreid maad kattus laavaga ja mitmed jõed kuivasid ära. Islandi hobusega hakatakse ratsutama tavaliselt alates looma neljandast eluaastast. Nende kõige viljakamad eluaastad on 8 kuni 18. Kuid oma jõu ja vastupidavuse säilitavad nad lausa 20ndate eluaastateni. Loomulik eluiga on 25-30 aastat. Tänu eraldatusele on haigused islandi hobuste seas praktiliselt olematud.

Islandi hobune kaalub 330-380 kilo ja keskmine turjakõrgus on 132-142 cm. Antud numbrid jäävad küll poni mõõtmetesse, kuid tõugu on alati hobuseks peetud. Hobuse kael on lühike ja toekas. Turi lai ja madal. Õlad tugevad ja kergelt kaldu. Jalad on lühikesed ja tugevad. Lakk ja saba on jämedakoelised. Tõul on topelt karvkate, mis hoiab sooja ka kehvades ilmastikuoludes. Islandi hobust võib üle talve väljas pidada. Islandi hobustel esineb väga palju värvusi. Kastanpruun, punakaspruun, kimmel, palomino, must ja hall. Värvustel on palju nüansse ja variatsioone. On ka mitmevärvilisi isendeid. Islandi keeles on üle 100 sõna erineva värvuse ja värvuse mustrite tähistamiseks. Tõu tunnused erinevad vastavalt sellele, kas hobune on aretatud ratsa- või tööhobuseks (osad hobused kasvatatakse ainult toiduks). Ratsahobuse puhul on oluline traditsiooniliste islandi hobuse käikude (ratsahobuse liikumise viisid) sooritamise oskus. Peale kõigile ratsahobustele omaste kolme käigu (samm, traav, galopp) oskavad islandi hobused veel tölti ja küliskäiku. Tölti sõites on hobusel alati üks jalg maas. See viis on tuntud oma ladusa ja mugava liikumise poolest. Küliskäik on kiire ja sujuv. Kõik islandi hobused küliskäiku ei oska. Hobuseid, kes oskavad mõlemat, nii tölti kui küliskäiku, peetakse oma tõu parimateks esindajateks. Islandil on umbes 80 000 hobust. Mujal maailmas on Islandi tõugu hobuseid umbes 100 000.

Meie Liisiga 20 euro eest farmi ei läinud. Pidasime seda natukene liiga kalliks. Hobuseid olime näinud juba küll ja pildistanud ja imetlenud oma jalutuskäikudel õhtuti. Peale meie oli veelgi inimesi, kes grupiga ei liitunud. Jalutasime ja vaatasime ümbruskonnas ringi. Hobusefarmi kõrval asuva talu juures oli ilus väike kirik. Islandil on väga sageli talude (muidugi ainult suhteliselt heal järjel olevate!) juures oma väike kirik ja surnuaed. Paar korda aastas kutsutakse mõni kirikuõpetaja nendesse ka jutlust pidama. Ja lahkunud maetakse alati oma pere surnuaiale. Kirik koos surnuaiaga on eranditult (need, millest mööda sõitsime ja oma silmaga nägime) eraldatud muudest taluhoonetest ilusa valge lippaiaga.

Edasi sõitsime Vatsnesi poolsaarele Hvitserkuri. Vaatama kivistunud draakonit. "Draakon" on siis 15 meetri kõrgune draakonikujuline kaljuformatsioon kalda lähedal ookeanis. Kohaliku legendi kohaselt muutus draakoniks aga hoopis troll, kes vett juues ennast unustas ning koidu saabudes kivistus. Islandlaste uskumuste kohaselt on kõik suuremad rahnud kivistunud trollid. Kes muuseas armastavad aeg-ajalt inimesi nahka pista! Ookeani ääres oli kõrge kallas. Ronisime kaldast ikka alla ka. Tegemist oli väga ilusa kohaga mere ääres. Jalutasime seal natukene. Palju küll aega polnud, pidime varsti minema hakkama. Siin tuli eriti selgelt esile omal käel reisimise eelis. Kui leiad ikka ühe väga mõnusa koha, siis võid seal jalutada nii palju kui hing ihkab!

Islandil ringi sõites on alati võimsad loodusvaated. Mäed, vulkaanid, fjordid, järved, kosed, jõed. Majad on neil siin väga hajali paigutatud. On vähe inimesi ja nende jaoks palju maad. Nii, et need ei sega väga loodusvaadete nautimist. Kuna nagu öeldud on asustus väga hõre, siis on neil koolide juures näiteks ühiselamud, kus lapsed ööbivad. Iga päev edasi-tagasi kooli sõita oleks liiga ränk. Siis viiakse esmaspäeval kaugemal elavad lapsed kooli ja reedel minnakse järele neile. Mina muidugi ei kujuta ette, et ma peaksin oma pisikese esimese klassi juntsu viima pea nädalaks ajaks kodust eemale. Aga karmides tingimustes mõeldakse ilmselt teistmoodi ja kõige olulisemaks saab ilmselt ohutus.

Lõunasöök oli meil täna poes ehk kõik ostsid poest, mida soovisid. Suurem nälg kustutatud sõitsime edasi Grabroki. Ronisime vulkaani otsa. Tegemist on siis vana vulkaanikraatriga, mis viimati pursanud 3000 aastat tagasi. Kõrvuti on kaks kraatrit. Must laava ümberringi. 3000 aastaga ei ole seal hakanud kasvama mitte midagi peale õhukese samblakihi. Islandil ei ole väga soositud sellise pinnase peal käimine. Kuna selle jaoks, et laava peal üldse midagi kasvama hakkaks, läheb tuhandeid aastaid, siis püütakse hoiduda selle vähesegi rikkumisest. Ja oma saare looduse hoidmisega tegeleb absoluutselt iga islandlane. See on iga saare elaniku südameasi, aukohus, mida täidetakse uhkuse ja armastusega!

Meie tänaõhtune hotell oli peaaegu vulkaani kõrval kohe Bifröstis. Hotellis oli olemas mullivann, bassein ja saun. Sellist võimalust ei saanud me muidugi kasutamata jätta. Veetsime meiegi seal tunnikese enne magamaminekut. Basseinis oli ka meie bussijuht. Vestlesime veidikene temaga. Tallegi meeldib väga reisimine ja enamus teenitavast rahast pidigi selle tarbeks kuluma. Minu kõrvadele kõlas see väga tuttavalt! Meie bussijuhi nimi oli Snorri. Ehk siis üks väga vana Islandi nimi. Ning Snorri jutustki jäi kõlama väga suur uhkus oma maa ja keele üle. Islandi keel on õppimiseks hirmus keeruline. Keele keerulisus tuleneb väga palju selle sõnaohtrusest. Islandi keeles on näiteks ainuüksi sõna "nemad" kohta umbes 20 erinevat väljendit. Öeldes islandi keeles "nemad" saab kuulaja-lugeja kohe teada ka selle, kes nad siis täpsemalt on. Näiteks, kas on mõeldud kahte tüdrukut-naist, kahte poissi-meest või ühte naist ja meest või kahte meest ja ühte naist. Eraldi väljendatakse tihti ka nende inimeste tegevusalasid. Ehk siis kui islandlane ütleb "nemad" on võimalik ühest lausutud sõnast lugeda välja, mis soost isikud olid koos, mis elualal nad tegutsevad jne. Kuid islandlased ise armastavad väga oma keelt. Ja maad. Ja rahvast. Ja nad ei häbene seda tunnistada mitte sugugi!

Saturday, July 23, 2016

ISLANDI RINGREIS!

KOLMAS PÄEV - 14.07.2016.

Islandlased pidavat olema kõik omavahel sugulased. Ega see võimatu tundu: väike rahvas (umbes 300 000), elanud suhteliselt suures isolatsioonis kaua aega. Kui noored tutvuvad, on alati oht, et nad on lähisugulased. Nüüd on aga islandlased (kes on sarnaselt eestlastega IT-rahvas) mõelnud välja äpi selle jaoks. Sellega saad kohe kiiresti ja kergelt välja uurida, kui kaugelt Sa mõne teise kaasmaalasega sugulane oled. Varem pidi selle tarbeks mööda arhiive tuhnima tundide kaupa. Ning kuna perekonnanimesid islandlastel ei eksisteeri, siis ei aita suguluse määramisel ka nimi mitte kuidagi. Kindlasti ei viitis enamus inimesi nii palju vaeva näha ja lööb kõikidele sellistele vidinatele käega!

1925. aastal keelati Islandil perekonnanimed kohe täitsa ära! Ikka selleks, et säiliks vana traditsioon kasutada patronüümi (vahel ka matronüüni). Need on siis isa või vahel harva ka ema nimest tulnud liignimed. Ehk siis minu nimi oleks Islandil Kerti Martinitütar. Minu tütar oleks Katariina Kertitütar  ja minu poeg Karl Andresepoeg. Võõras inimene ei viiks kuidagi kokku, et me võiks moodasutada siiski ühe perekonna. Nii kehtibki Islandil seadus, et lapsele nime panemisel tuleb järgida vana traditsiooni. 1991. aasta seadusega siiski natukene leevendati keeldu perekonnanimede koha pealt. Välismaalastel näiteks lubatakse säilitada perekonnanimi. Samuti võivad need perekonnad, kes on saanud enne 1925.  aasta seadust omale perekonnanime, seda edasi pärandada.

Nii ongi tavaline, et islandlastest perekonnas, kus on ema-isa ning kaks erinevast soost last, on neil kõigil nii öelda erinev perekonnanimi. Reisimisel tekitab see neile tavaliselt palju segadust ja arusaamatusi. Eriti Euroopast kaugemal. Eurooplased on paljuski siiski Islandi tavadega kursis ja teadlikud. Reglementeeritud on isegi eesnimede kasutamine. Näiteks tohib panna lapsele ainult sellist eesnime, mida on alates 18. sajandist Islandil kasutatud vähemalt kümme korda. Nimes tohivad olla ainult islandi tähestikus leiduvad tähed ja nimesid peab saama käänata vastavalt islandi keele reeglitele.  Seega: ei mingeid väljamõeldud moodsaid nimesid!

Täna hommikul oli meil alustuseks tund aega sõitu Husaviki. Seal ootas meid vaalavaatlus. Enamus rahvast läks kohalikku väikesesse vaalamuuseumi vaatama paari vaalaskeletti. Islandi muuseumid väljaspool pealinna on väga väikesed ning tavalisele eurooplasele, kes külastanud palju teiste riikide muuseume, ei pruugi need eriti midagi pakkuda. Nad on tavaliselt keskendunud väga väikesele ning konkreetsele asjale. Borganesi saagakeskus näiteks ainult kahele saagale. Meie Liisiga veetsime selle tund aega hoopis imelise vaatega fjordile päikeselisel kohvikuterrassil kohvi juues. Ning tundsime ennast jumalikult hästi! Üldse on siin Islandil kuidagi asjad paigast ära: mina ootasin lõputut vihmasadu, tuult 50 meetrit sekundis ja peaaegu et rahetorme eelneva uurimistöö põhjal siinse ilma kohta. Ja seda kõike isegi suvel keset juulikuud. Aga koha peal olles on asjad hoopis teistmoodi! Seega me peesitame juba peaaegu kolmandat päeva mõnusas päikesepaistes.

Tunni möödudes saime laevale. Kuna ookeanil ähvardas meid siis lõpuks ometi see meeletu külm, toppisime selga suured ja paksud kombinesoonid. Igavesti soojad. Igal juhul keset ookeani jõudes oli isegi minusugusel külmavaresel palav juba. Tuli lukk lahti koukida. Aga vaalu me nägime tõesti! Umbes kümmet isendit. Ning kahte liiki: alustuseks kääbusvaala ja siis kohe palju küürvaalasid. Pildi peale ma muidugi ei üritanudki neid oma seebikaga saada. Minu fotoaparaat on kunagi ostetud peaaegu kõige odavam mis poes oli. Üldiselt teeb isegi päris häid pilte. Aga mingites piirides. Siinsetes vetes võib kohata  18 liiki vaalasid. Aga aeg-ajalt on nähtud Islandi vetes isegi sinivaala! Ja kas te teadsite ikka, et sinivaala keele peale mahub seisma täiskasvanud elevant? Laevasõit kestis kokku kolm tundi. Lõpuks pakuti veel kuuma kakaod ja kaneelisaia!

Väga palju kogu maailma hukkamõistu on islandlased saanud oma vaalapüügi pärast. Eriti looduskaitsjatelt. Kuid islandlaste toetuseks peab ütlema, et põhjapoolkeral pole vaaladega midagi korrast ära. Neid on arvukalt ja sugugi ei vähene nende populatsioon hetkel. Halvemini on aga asjad lõunapoolkeral elutsevate vaaladega. Vaalateema on olnud aastaid siiski väga poliitiline. Aastal 2003 otsustas Islandi valitsus vaalade küttimist jätkata vaatamata Greenpeace´i meeletutele protestiaktsioonidele. Pärast merelt tulekut ootas meid sadamarestoranis imehea kuum mereandidest supp. Täna sõime meiegi lõunat koos teistega. Supp oli hea! Ning seal restoranis süües avastasime, et seal töötab üks eestlasest tütarlaps. Rääkisime temaga natukene juttu. Ning saime teada, et paar päeva tagasi oli üks vaalavaatlejate grupp kohtunud ookeanil ka sinivaalaga! Väike kadedus puges hinge.

Pärast lõunat suundusime Asbyrgi kanjonisse. See on kolm ja pool kilomeetrit pikk ning üle kilomeetri lai hobuserauakujuline kanjon, mille keskel asub 25 meetri kõrgune kaljupank, mis nimetatud Eyjan´niks. Tõlkes tähendab see saart. Islandi legendi järgi olevat peajumala Odini kaheksajalgne hobune Sleipnir, liikudes nagu ikka õhulaeva kombel, sattunud just siin ühega oma paljudest kapjadest korraks maad puudutama. Jalutasime seal kanjoni põhjas ja imetlesime ilusaid vaateid. Üldse on Islandi folkloor üks kirevamaid kogu maailmas. Islandil elutseb lugematu arv trolle, haldjaid, nõidu, zombisid, kääbuseid, ingleid ja muid tuntud ja tundmatuid elukaid. Islandlased usuvad tõemeeli kõigi nende olemasolusse. 10% islandlastest kinnitab, et on vähemalt trolle oma silmaga näinud. Kui tavaliselt paluvad inimesed abi kõiksugu haldja- ja metsarahvalt, siis Islandil ei pruugi seegi nii olla. On tavaline, et siin paluvad haldjad abi inimestelt. Võib kindel olla, et inimeste tehtud heategude eest nad võlgu ei jää ... haldjad oskavad olla tänulikud. Ilmselt ka vastupidi.

Akuryerisse tagasi sõites tegime tänagi korra peatuse Godafossi juures. Pildistamiseks. Nüüd teisel pool koske ja natukene kaugemal. Koskedest, eriti suurtest, saabki alati parema ülevaate natukene eemalt vaadates. Sama oleks tasunud teha ilmselt Dettifossi juures, kus eile käisime. Aga eks aeg seab omad piirid igale asjale. Või siis õigemini selle puudus. Hotelli tagasi jõudes oli meil kindel plaan minna poodi, et täiendada oma toiduvarusid. Aga kui siis hakkasime vaatama, et mida oleks üldse vaja, selgus, et tegelikult pole mitte midagi vaja. Õhtusöögiks oli kõik olemas. Samas avastasime külmkappi vaadates, et hommikusööki pole meile juurde toodud. Korraks mõtlesime, et kas tõesti see söök, mille täna hommikul kõik nahka pistsime, oli mõeldud meile kaheks päevaks. Helistasime reisijuhile Aleksandrile. Ta lubas asja korda ajada. Ja tõesti umbes tunni aja pärast toodi meile hommikuks söök. Kuna poodi polnud nüüd vajadust minna, ei viitsinudki mina ennast enam õue ajada. Liis läks siiski jalutama. Ta on hirmus tubli!

Mina aga lugesin Haldor Kiljan Laxnessi raamatut "Salka Valka". Laxness (1902-1998) on Islandi kõige tuntum kirjanik. 1955-a aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Kusjuures Laxness on saanud ka Stalini preemia. Ja oli üks väheseid islandlasi, kellel oli õnne omada perekonnanime. Ta on kirjeldanud Islandi elu-olu väga tõetruult, ausalt ja karmilt. Kohati isegi trööstitult ja julmalt. Aga inimestel tuli ikkagi seal elada. Meie giid soovitas lugeda kindlasti kõigil Islandil käinutel Laxnessi romaani "Islandi kell". Islandi kell asus kunagi ammu Althingi väljakul. Kella täpset asukohta on üritatud tuvastada. Kuid kindel ei olda selles praegugi veel. Ühe variandina usutakse, et islandi kell asus kohal, kus praegusel hetkel seisab Althingil lipuvarras. Ning igal islandlasel, kui tal oli käes mõni suur häda, oli õigus seda helistada. Et kuuldaks, saadaks aru ja aidataks! Selline sümboolne kell, rohkem küll skulptuurina, on pandud uuesti üles kaasajal Akuryerisse.

Friday, July 22, 2016

ISLANDI RINGREIS!

TEINE PÄEV - 13.07.2016.

Kõik islandlased on äärmuseni praktilised. Nad kannavad ainult endale mugavaid rõivad. Pööramata erilist tähelepanu ilule või moele. Hotellis olid hommikusöögilaudu teenindavad tütarlapsed näiteks dressides-tossudes. Samasugused näevad välja poes müüjad. Tanklas kohtasin ülekaalulist, kulunud ja määrdunud dressides pesemata juustega meesmüüjat. Kõige ilusam vaatepilt see just ei olnud. Aga selle korvab muidugi islandlaste äärmine sõbralikkus ja rahulikkus. Mulle tundus küll harjumatu vaadata. Aga kui siin on sellised kombed, siis mis seal ikka. Ja inimesed on siin tõesti äärmiselt sõbralikud, abivalmid ja lahked. Kui oled ikka elanud nii karmil maal, siis tuleb paljuski sõltuda kaasmaalastest, et ellu jääda. Ja selleks, et võiksid loota nende abile, tuleb eelkõige olla ise alati valmis aitama ja toetama. Nii lihtne, see saare elu põhiline alustugi ongi.

Kõht head-paremat täis söödud, istusime jälle bussi, et liikuda edasi veel rohkem põhja. Akuryeri linnakese poole. Täna oli meil esimese asjana plaanis alustada Islandi avastamist kosest. Islandil on väga palju koski. Üks ilusam kui teine. Meie läksime kõigepealt vaatama Godafossi. Tegemist ei ole sugugi Islandi suurima või kõrgeima kosega. Kuid seda peetakse siiski üheks ilusaimaks ning tähtsaimaks. Tõlgituna tähendab see Jumalate koske. Nime sai kosk 10-ndal sajandil, kui kogu Islandile ristiusu toonud mees (ma ei hakka tema nime siia isegi kirjutama - see on eestlase jaoks välja hääldamatu ja meie tähestik ei võimalda seda isegi mitte kirja panna!) viskas kosest alla oma vanad paganlike jumalate kujud, olles ka ise vastu võtnud ristiusu.

Natukene aega hiljem oli kogu Island sunnitud Norra kuninga Olav Tryggvasoni survel (kuuludes tollal Norra kuningriigi alla), vältimaks sisemisi tülisid, võtma vastu ristiusu. Aastal 1000 võetigi Althingi (Islandi parlament) poolt uus usk vastu, säilitades siiski vana usu pooldajatele õiguse kodus teenida edasi seniseid jumalaid. Islandlased on alati olnud kinni oma traditsioonides. Ristiusku vastu võttes sõlmiti Rooma paavstiga mitmed kokkulepped, milledega islandlased said õiguse säilitada mõned oma vanad kombed ja traditsioonid. Näiteks säilis neil õigus maiustada edasi hobuselihaga. Samuti õigus jätta nõrgad ja haiged vastsündinud laavaväljadele surema. Kõlab barbaarselt ja julmalt, kuid olles kursis selle saare karmide elutingimustega, võib hakata mõistma nii mõndagi.

Sõitsime nüüd edasi Myvatni järve äärde. Tõlkes tähendab see kärbse vett. Nime on järv saanud aga meeletutest pisikeste kärbeste pilvedest, mis hõljuvad suvel järve kohal ja on kohutavalt tüütud. Turistidel soovitatakse Myvatni piirkonda minnes soetada endale sääsevõrgud pähe panemiseks. Islandlastele meeldib sarnaselt soomlastele mõelda välja iga võõrsõna tähistamiseks mõni omakeelne sõna. Näiteks on tank islandi keeles roomav lohe. Motoroller aga plärisev rästik (see on muidugi väga naljakas, sest islandil puuduvad tegelikult kahepaiksed ja roomajad!). Ning veel hiljuti nimetati telediktorit loitsude lausujaks. Islandi keel on väga vana keel. Kuna saar keset ookeani on olnud suhtelises isolatsioonis aastasadu, siis on säilitanud keel oma arhailisuse. Keel ei ole muutunud sajandite jooksul. Praegugi veel suudab iga islandlane vabalt lugeda aastasadade taguseid tekste. Saagasid põhiliselt. Islandlased saavad aru norralastest, rootslastest ja taanlastest. Viimased aga islandi keelt ei mõista. Ilmselt on kergem mõista sajandite jooksul toimunud keele uuendusi ja muudatusi võrreldes nn vana ehk seisma jäänud keelega.

Myvatni järve piirkond on aga üks ilusamaid ja põnevamaid paiku Islandil. Järve ümbritsevad meeletud suured lavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudamülkad ja kuumaveeallikad, vulkaanilõhed jne-jne. Meie vaatasime kõige pealt vulkaanilisi pseudokraatreid. Need on tekkinud kuuma laava voolamisel üle soise ala. Laava sisse tekkinud õhumullide lõhkemise tagajärjel tekkinud kraatrid meenutavad eemalt vaadates tõelist kuumaastikku. Siit avaneb ka imeline vaade suurele osale järve ümbrusest. Kärbseid oli tõesti meeletult palju! Sellised pisikesed, isegi meie sääskedest natukene väiksemad. Tohutult tüütud pugedes juustesse, suhu ja silma. Sääsevõrk pähe panemiseks ei tundunudki siin kärbestega võrreldes enam ülepaisutatuna.

Sõitsime nüüd edasi järve lõunakaldale Dimmuborgiri, kus asub erakordne laavaskulptuuride labürint. Matkasime hiiglaslike laavaformatsioonide vahel tunnikese. Tegemist on tõesti uhkete ja suurte kujudega, mis kunagi laava voolamisest tekkinud. Eriti lahe oli kirikuust meenutav moodustis. Mis oma võimsusega jättis vägeva mulje. Pärast tegime Liisiga väikese pikniku. Ülejäänud grupp läks suppi sööma Dimmuborgiri kohvikusse. Pidasime 20,0 eurot ainult supi eest natukene paljuks. Siin ei olnud enam eilset lookas lauda, kus söö palju tahad. Piirduski asi ainult supiga. Seega otsustasime pikniku kasuks. Kõht täis võtsime kohvikust tassi kohvi ja istusime terrassil. Nautisime imelist vaadet ja päikesepaistet. Eriti eksootiline tundus see mõeldes, et asusime siiski Islandil. Kus üks päikeseline päev on tõeline haruldus.

Pärast lõunat edasi sõites jäid meile tee peale islandlaste leivaküpsetusahjud. Olin enne Islandile tulekut teinud äärmiselt põhjaliku kodutöö. Lugenud läbi hulga raamatuid Islandi kohta, uurinud saare ajalugu, kultuuri, kirjandust ja saagasid. Seega oli mul päris tõene ettekujutus maast, kus parasjagu asusin. Olin kursis ka nende "leivaahjudega". Aga polnud hellitanudki lootust neid oma silmaga näha. Ja nüüd ma seisin nende kõrval auraval maapinnal!  Need ahjud kujutavad endast kuuma pinnase sisse kaevatud auku, kuhu on pandud külili pesumasinatrummel. Sinna sisse pannakse tetrapakkides leivataigen. Metallist kaas peale ja nii tuleb hoida 24 tundi. Siis on leivad valmis söömiseks!

Ja täna käisime vaatamas veel ühte koske - Dettifossi. Dettifossi puhul on tegemist Euroopa võimsaima kosega. Kosk on 45 meetri kõrgune. Sinna juurde pääseb mööda kruusast jalgrada. 800 meetrit jalutada. Pääseb siia aga ainult suvel. Talvel on kose ümbrus jääs ja seal jalutamine võib väga ohtlikuks osutuda. Ning tõesti, ma pean ütlema, et nii võimast koske, ei ole mina oma elu sees näinud! Usun, et oma majesteetlikkuse ja võimsuse poolest, võib seda täiesti võrrelda Victoria joaga. Seisin seal lummatult ja imetlesin seda meeletut veeseina, mis minu silme ees lihtsalt äkki kuristikku kukkus ja kadus. Võimas vaatepilt! Ja pildile ei ole teda võimalik täies hiilguses samuti saada. Selleks oleks pidanud minema ilmselt teisele poole koske ja palju-palju kaugemale temast. Dettifossi juurest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel on veel teinegi ilus kosk - Selfoss. Mis on küll ainult 10 meetrit kõrge. Kuid selle eest tervelt 40 meetrit lai. 

Järgmine peatus oli Namaskard. Seegi on täiesti fantastiline koht! Midagi sellist polnud ma elu seeski näinud! Kõik kees ja podises ja auras ümberringi. Ning need uskumatult ilusad värvid. Väävelkollasest telliskivipunaseni. Maa sees on suured mudaaugud, mis päriselt keevad mulksudes. Kõik on mattunud väävlihaisu ja keeva vee auru sisse. Ümbritsevad vaated kollaste ja valgete triipudega punase saviga pinnasele ja mägedele võtsid isegi minu sõnatuks. Pärast sellist elamust on kõige õigem minna laguuni ujuma! Ning just seda me tegimegi. Jardbödini loodusspaas lõpetasime parimal võimalikul moel oma tänase uskumatult toreda päeva Islandil. Elu sees pole ma ujunud selliste vaadetega kohas! Pärast ujumist teisi oodates avastasin kohvikus, et seal müüakse maa sees küpsetatud leivaga võileibu. Mõtlesin juba osta, et proovida see islandlaste hõrgutis siis ära. Siis märkas Liis aga terveid leibasid mis müügil. Täpselt kaks tükki meie jaoks! Ning vaadates hinda: üks võileib maksis 900,0 islandi krooni ja terve leib 800,0 krooni. Vot kui palju maksab leiva viilutamine, sinna või määrimine ja kala peale panek!

Laguunist tulles jäi meil sõita ainult tagasi Akuryeri hotelli, kuhu jäime järgmiseks kaheks ööks. Kohale jõudes selgus aga, et kaheksa inimest, meie Liisiga nende hulgas, peavad minema eraldi kuskile teise hotelli. Kuskil meid siis lasti bussist maha ja näidati koht kätte. Hiljem selgus, et meil tegelikult täitsa vedas: meil oli ülejäänutega võrreldes ruumi rohkem ja mugavam elamine. Käisime Liisiga veel poes õhtuks süüa ostmas. Kõigepealt pidime muidugi otsima natukene aega seda poodi. Kuid leidsime ja jalutasime hotelli tagasi. Saime täna õhtulgi tunnikese jalutada. Sõime, lugesime ja varsti jäime magama. Päev oli olnud suhteliselt pikk ja elamusterohke ning sellest tulenevalt ka parajalt väsitav.
ISLANDI RINGREIS!

ESIMENE PÄEV - 12.07.2016.

Olin igatsenud Islandile juba pikka aega. Mind on võlunud ühelt poolt Islandi fantastiline loodus. Aga teiselt poolt islandlaste sügav kultuur, nende lood, muistendid ja saagad, mis kirjeldanud sünget ja rasket elu sellel eraldatud saarel ometi elamisväärse ja kangelaslikuna. Põhjuseid, miks mitte seda reisi ette võtta, oli üksjagu. Raha. Island on teadupärast kallis maa. Olin koostanud erinevaid reisiplaane ja marsruute. Minu jaoks harjumuspärast odavat reisi ei tulnud aga ühestki. Kuna Islandile lendamine on juba päris kallis, mille tulemusena muutub suhteliselt kalliks kogu reisi hind, siis polnudki võimalik panna kokku odavat reisiplaani. Sest lendama peab ju sinna ikkagi. Ja kuna polnud ka kindlat reisikaaslast, kellega minna, siis sinna need plaanid jäidki. Talvel leidsin aga enda jaoks sobiva pakkumise Germalo Reiside poolt. Sobiva eelkõige marsruudi poolest. Kõigist reisifirmade poolt pakutavatest, oli antud reis ainukene, mis peaaegu tegi Islandile ringi peale ja jõudis välja ka põhjarannikule. See sobis mulle! Ei tahtnud jääda tiirutama ainult Reykjaviki ümber nagu enamus reisigruppe. Otsustasin, et mulle see reis sobib! Vahelduseks enda korraldatutele. Siis jäi veel reisikaaslase küsimus. Et kellega siis ikkagi minna? Esimesena tuli pähe minu armas sõbranna Liis. Et miks just tema? Ei oska öelda. Võib-olla sellepärast, et temaga ei olnud ma reisil veel kunagi varem käinud. Aga nüüd tuli esimesena pähe just tema. Küsisin Liisi käest (enne jõule), kas ta tuleb minuga suvel Islandile? Liis isegi ei mõelnud. Vastus oli "Jah, loomulikult".

Nii me siis ärkasimegi ühel ilusal hommikul Keflavikis hotellis. Tegime seda kusjuures kaks korda. Esimesel korral ärkasime kolm tundi varem kui vaja. Mina olin pannud õhtul äratuse Eesti aja järgi. Pugesime teki alla tagasi ja magasime edasi. Õnneks avastasin selle enne kui hommikusööki oleksime nõudnud. Teine kord ärkasime ainult tund aega varem, sest me arvasime millegipärast automaatselt, et ajavahe Eestiga on kaks tundi. Tuli välja, et siiski kolm. Aga selle avastasime alles siis kui juba hommikust sõime. Sest sealne kell näitas teist aega. Kuna meil oli nüüd tunnike vaba aega, siis otsustasime enne bussi väljasõitu jalutama minna. Jalutasime ookeani äärde. Esimese kõige tuntuma Islandi sümbolina kohtusime rannas lunnidega. On vast naljakad olendid! Tunduvad sellised kohmakad, suured, paksud ja aeglased. Aga väga ilusad! Hiljem bussis kuulsime muidugi, et sellel reisil pole lootust kohata lunne. Sest nende pesitsusaeg on juba möödas ja siis nad enam rannikul ei konda ringi. Kui Liis poleks ühte isendit pildile saanud, hakka või uskuma, et nägime viirastusi.

Alustasimegi siis sõitu Islandi põhjaranniku poole. Olime saabunud saarele keset ööd. Saime ringi vaadata ainult nii palju kui lennujaamast hotelli sõites silma jäi. Palju seda ei olnud. Aga samas, kõik, mis olemas, paistis hästi välja, sest õues oi sama valge kui oleks olnud päeval - polaarpäev on selle asja nimi! Ainult nii palju, et tekkis tunne mõnele teisele planeedile sattumisest. Bussiaknast avanes vaade tõelisele kuumaastikule. Island on teadupärast vulkaanilise tekkega saar. Ning hetkelgi on seal veel mitmeid vägagi aktiivseid vulkaane. Ehk Islandil tuleb ookeani valguva ja seal tarduva laava arvel maad kogu aeg juurde. Kui Eestis näiteks jääb merevee tõus ja erosiooni tõttu seda kahjuks järjest vähemaks.

Esimese peatuse tegime Borgarnesi Islandi asutamise keskuses. Islandi asutamine algas 870 aastal, mil saarele saabusid esimesed viikingid, ja lõppes umbes 930 aastal kui kogu vaba elamiseks kõlblik maa oli hõivatud. Juba siis peeti selleks ainult ranniku ümbrust. Islandi sisemaa on tühi tänaselgi päeval. Kogu asutamise lugu on väga detailirohkelt 12. sajandil kirja pandud "Maa asustamise raamatusse". Peamiselt tuldi Islandile Norrast. Aga ümberasujaid oli ka Iirimaalt ning mujaltki Briti saartelt. Parem osa maast hõivati kiiresti. Ning ega see parem osa maastki pole teab kui hea. Maa on kivine ja keeruline harida. Raamatus on loetud üles 430 maa saaja nime. Kokku on kogu raamatus mainitud umbes 3500 isikut. Tõeline teatmeteos!

Teine osa muuseumist on pühendatud sõdalaspoeedile Egill Skallagrimsonile. Tegemist on üsna vägivaldse looga. Egill oli kogu oma elu üks suur riiukukk. Islandi saagad on kirjutatud kõik sarnaselt: kiretult ning samas väga üksikasjalikult on kirjeldatud erinevaid sündmusi. Ükskõik kui verised need siis olid. Mõeldes Islandile, tulevadki ehk kõigepealt meelde just saagad. Neid on tohutult ning ajast aega on pikkadel ja pimedatel talveõhtutel neid jutustatud ja kirjutatud. Islandi kõige tuntum saagakirjutaja on 13-ndal sajandil tegutsenud Snorri Sturluson (1179-1241). Tema kirjutatud on juba nimetatud "Egill Skallagrimsoni saaga", luulekunsti käsiraamat "Vanem Edda", Norra kuningate ajalugu "Heimskringla" ja arvatavalt veel nii mõnigi saaga. Snorri Sturluson päästis väga palju vanu käsikirju käies neid talust talusse mõnikord leht haaval kogumas. Tänase seisuga on Islandi vanadest käsikirjadest jõudnud suure ringiga (Rootsist, Taanist ja Suurbritanniast) kodusaarele tagasi 2/3.

Island on hämmastav maa oma kirjaoskuse poolest! Läbi aegade on peaaegu kõik islandlased osanud lugeda-kirjutada vaatamata oma ääretule vaesusele. Väga paljud islandlased on kirjutanud saagasid ja luuletanud. Vabal ajal luuletav vaene kalur oli täiesti tavaline nähtus. Veel praegugi on iga islandlase jaoks oluline vähemalt üks raamat elu jooksul kirjutada ja avaldada. Olgu see või kokaraamat! Muuseumi restoranis sõime ka lõunat. Islandil pakutakse tavaliselt igas turistidele mõeldud söögikohas suppi. Sinna juurde leib, sai, või, kohv ja tee. Borganesis erines see väga palju tavalisest. Seal kuulus selle juurde uskumatult rikkalik salatilaud. Kõike, mida sõime, ei suutnud isegi tuvastada. Aga kõik, mida sõime, oli fantastiliselt hea!

Edasi sõitsime Glaumbaeri vabaõhumuuseumisse (seal saime oma ainukese vihmasaju Islandil!). Muuseum oli väga väike. Koosneb ainult ühest vanast hoonetekomplektist, mis nüüdseks ilusasti restaureeritud. Hoonete seinad on laotud üles turbaplokkidest ning katused tehtud rohumätastest. Ainult otsaviilud on puidust. Tegemist on vana ja traditsioonilise Islandi taluga. Erinevaks otsatarbeks mõeldud hooned on ehitatud kahes reas tihedalt üksteise kõrvale. Kokku on koondatud külaliste ruum, sahvrid, magamisruum, meierei, laoruumid, sepikoda ja köök. Neid ühendab kahe rea vahel kulgev kitsas koridor. Talus elati sees kuni 1947-nda aastani. Siis seal elanud perekond lahkus ja hooned anti üle Islandi Rahvusmuuseumile. Mulle isiklikult küll ei tundu väga tore turbaonnis elamine. Aga Islandil puid ei ole, millest maju ehitada. Kive on küll kõvasti, aga kivide töötlemine on palju vaevanõudvam. Nendes kohtades, kus isegi turvast ei olnud võtta, kaevati majad lihtsalt maa sisse kuni räästani. Islandil on elu olnud läbi aegade väga karm. Ääretu vaesus valitses seal veel isegi pärast II maailmasõja lõppu. Täiesti tavaline oli, et kuni selle ajani elati ka eespool nähtud turbamajades või pooleldi maa sisse kaevatud onnides. Island iseseisvus täielikult alles 1944-ndal aastal.

Edasi sõitsime Mikligardurisse, kus ööbisime. Väikese fjordi ääres asuv linnake oli ümbritsetud paari mäega. Käisime Liisiga pärast hotelli jõudmist väljas jalutamas. Vallutasime kolm mäge ja jalutasime pikalt ookeani ääres. Koju kaasa toomiseks korjasime mõned merekarbid. Kuna Islandil metsa põhimõtteliselt ei ole (nüüd nad küll istutavad hoolega, aga see pole hetkel veel siiski mainimisväärne kogus), mis võiks vaateväljal takistuseks saada, on seal võimalik nautida selge ilmaga uskumatult avaraid vaateid. Ning uskumatult maalilisi! Neid võib jäädagi imetlema! Ja suvel selleks aega jagub. Juulikuus pimedaks ei lähegi siin. Öösel kella kahe-kolme ajal on korraks natukene hämaram. Aga muul ajal särab päike taevas kogu aeg! Hotelli tagasi jõudes ostsime kumbki kolm kaarti koju saatmiseks. Õhtuks sõime päeval poest kaasa ostetud kana ja riisi ja kirjutasime koju jäänutele kaarte.