AUTOREIS BALKANIMAADESSE! SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV!

SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV - 3. august 2021!

Ärkasime väga vara: 5.30. Katariina oli esimesena üleval. Tegin endale kohvi kaasa ja asusime teele. Auto olime pakkinud, nii palju kui võimalik, juba õhtul. Aga järjest oleme nüüd asju juurde ostnud. Nii, et auto pakkimine just lihtsamaks pole läinud. Sõit Ungarisse. Üsna varsti olime piiril. Serbiast lahkudes ei huvitanud me arusaadavalt mitte kedagi, kuid ka Ungarisse sisenedes me eriti kellelegi huvi ei pakkunud. Koroona ei huvita enam üldse kedagi. Juba tükk aega pole keegi meie koroonapabereid näha soovinud. Sõit läbi Ungari läks kiiresti. Tegime peatuse vaid pärast piiri ühes bensiinijaamas, et tasuda teemaks. No ja kui jõudsime Slovakkia piirile, oli piirivalvuritel üldse hoopiski põnevam tegevus käsil: kobaras koos vaadati kellegi telefonist midagi väga naljakat! Ilmselgelt ei suutnud riiki sisenevad autod pooltki seda põnevust pakkuda.

Poola piiril ei olnud endiselt piiripunkti kui sellist vaatamata praegusele olukorrale. Ja tegelikult jäigi Slovakkia piir nö viimaseks piiripunktiks meie reisi jooksul. Oma tänasesse sihtpunkti ehk Auschwitzi jõudsime umbes kella kolmeks. Siis oli meil parasjagu aega söömas käia. Otsisime mõnda armast kohalikku kohvikut või muud taolist, kuid mitte mingit sellist kohta me ei leidnud. Seega olime sunnitud käima söömas Mac´Donalds´is. Aga no kõhu saime ikka täis! Kell 17.00 oli meil siis jälle Auschwitzi koonduslaagri muuseumi külastuse aeg. Õnneks nüüd teadsime täpselt kuhu me minema pidime. Parkisime auto ja võtsime järjekorda. Kuid meie kellaaeg hakkas väga kiiresti lähenema, samas polnud järjekord aga sugugi edasi nihkunud. Läksime uurima järjekorra ette otsa. Seal palutigi meil kohe sisse minna ilma järjekorrata. Järelikult peabki järgima oma kellaaega, sest üks seltskond, kelle kellaaeg oli mööda läinud, suunati uusi pileteid registreerima. Õnneks need vähemalt ei maksa midagi!

Nüüd läbisime tõesti korraliku turvakontrolli: kotid valgustati läbi, kontrolliti dokumente ja broneeritud aegu ja pileteid. Ja lõpuks olimegi õiges kohas! Auschwitzi koonduslaager asus Lõuna-Poolas Oświecimi linna kõrval (tänaseks päevaks on juba linna osa), kus linna sõjaväegarnison muudeti õige pea pärast 1939. aasta Hitleri vägede sissetungi Poolasse koonduslaagriks. Auschwitzi laager töötas aastatel 1940-1945 ning asus strateegiliselt heas koha: sinna suunduv raudtee (raudtee asus Birkenaus ehk Auschwitz II, mida külastasimegi reisi alguses) võimaldas vedada vange kohale kõikjalt Euroopast. Peagi saadetigi laagrisse esimesed rongitäied vange, kelleks olid peamiselt Poola vastupanuvõitlejad. Meeletu laagrikompleks koosnes kolmest suurest laagrist, Auschwitz I (praegune muuseumi kese), Auschwitz II ehk Birkenau (kuhu meie siis esimesel korral sattusime) ja Auschwitz III ehk Monowitz, ja 45 väikelaagrist.

Auschwitzi komandant oli 1940. aasta maist kuni 1943. aasta novembrini Rudolf Höss, tema järel 1944. aasta maini Arthur Liebehenschel ja viimasena kuni laagri vabastamiseni Punaarmee poolt 27. jaanuaril 1945 Richard Baer. Pärast II maailmasõda mõisteti Höss ja Liebehenschel sõjakurjategijatena surma ja hukati. Baer suri eeluurimisvanglas südamerabandusse enne kui tema üle jõuti kohut pidada. Birkenaus ehk Auschwitz II asus naiste koonduslaager, mille komandandid oli järgemööda Johanna Langefeld, Maria Mandel ja Elisabeth Volkenrath. Kaks viimast neist mõisteti pärast Teist maailmasõda surma ja hukati. Langefeld mõisteti vangi.

Auschwitz oli üks kuuest kõige kuulsamast hävituslaagrist, kus Hitler viis ellu oma nö lõpliku lahenduse poliitikat, mis põhimõtteliselt tähendas siis kõikide juutide, suure osa mustlaste, puuetega inimeste jne hukkamist. Alates 3. septembrist 1941. aastast hakati vange hukkama gaasiga, kuna see oli kõige efektiivsem ning odavam viis, võimaldades hukata korraga suure hulga vange. Et hukkamiste jõudlust suurendada valmisid 1943. aasta kevadeks neli uut krematooriumi (üks neist on säilinud), millest igaüks jagunes kolme ossa: vangide lahti riietumise ruum, nende hukkamise ruum ja laipade põletamise ruum. Hukkamisele määratud vangid koguti hukkamisruumi, misjärel lagedes olevatest avadest lasti sinna umbes kuus kilogrammi mürkgaasi Zyklon-B (koosnes peamiselt sinihappest). Umbes viie minutiga olid kõik vangid surnud. Seejärel käivitati ventilatsioonisüsteem, mille abil 3-4 minutiga vahetus hukkamiskambris kogu õhk. Juba 15-20 minuti pärast oli õhk nii puhas, et hukkamiskomando liikmed võisid ruumi siseneda, et vedada laibad põletamisruumi ja asuda neid põletama. Hukkamiskomandos kasutati vange endid. Valik oli lihtne: kas täidad käsku ja tapad ise või tapetakse sind!

Auschwitz I territooriumil ehk siis just selles kohas, kus asub praegune muuseumi keskus, oli põhiline hukkamise koht, kuid siin asusid ka laagri administratsioon, meditsiiniliste katsete keskus (just siin tegi oma katseid kõige kurikuulsam ja julmem natsist arst Joseph Mengele), laagri komandantide kabinetid, vanglate poliitosakondade kontorid, kauplused ja töökojad. Auschwitz I on suures osas autentsena säilinud tänapäevani. Birkenaus seevastu, kus hooned rajatigi lammutusmaterjalist ajutiste barakkidena ümberasustatud küla asemele, on säilinud vaid väike osa kogu laagri mastaabist. Mingi osa hooneid põletasid natsid enne laagri mahajätmist ning oma loomuliku töö on teinud aeg. Muuseum teeb siiski kõik endast oleneva, et tänaseni säilinuid hooneid võimalikult kaua kaitsta lagunemise eest. Just Birkenaus esimesel külastusel ringi jalutades tajusin, millise hoolega iga säilinud hoone detaili hoitakse ja hooldatakse.

Laagri ülem Rudolf Höss tunnistas Nürnbergi protssessidel, et Auschwitzis tapeti kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut. Surmapõhjusteks olid veel ka sunnitöö, enesetapud ja meditsiinieksperimendid. 1990. aastal teatas laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1-1,6 miljonit, kellest 90% olid juudid. See viimane ongi hetkel maailmas kehtiv ametlik seisukoht. Revisionistlikud ajalookäsitlused on muidugi pakkunud hukkunute arvuks vaid 70-120 000 inimest. Punaarmee Auschwitzi jõudes oli laagrites ellujäänuid kõigest 7000 inimest. 27. jaanuar, mil laager vabastati, on väga mitmetes riikides (ka Eestis) holokausti ohvrite mälestuspäev. Pärast laagri vabastamist kasutasid NKVD ja Poola julgeolekuministeerium seda kaks aastat oma vangilaagrina. Praegune muuseum asutati 1947. aastal. Uurima asuti aga laagris toimunut kohe 1945. aastast alates.

Alates 1979. aastast kuulub muuseum UNESCO maailmpärandi nimistusse, kui tõend ebainimlikust julmast ja metoodilisest püüdest keelata osadele inimrühmadele inimväärikus. Need laagrid on õõvastav tunnistus antisemiitliku ja rassistliku natside poliitika mõrvarlikust olemusest. Laagri vabastamisel leiti sealt virnade ja ruumide viisi hukatud vangide isiklikke esemeid - jalanõusid, kohvreid, abivahendeid, toidunõusid jne. Kõik need on praegu muuseumis eksponeeritud. Auschwitzi muuseumi põhiline mõte on hoida see koht kogu maailma kollektiivses mälus, kui inimkonna ajaloo üks tumedaimatest peatükkidest, et see kanduks edasi noorematele põlvkondadele hoiatades neid äärmuslike ideoloogiate ja inimväärikuse eitamise ohtude ja traagiliste tagajärgede eest.

Ning see oli ka see põhjus, miks mina oma lastega soovisin siia kanti sattudes käia kindlasti Auschwitzis. Kuigi paljud tuttavad imestasid meie reisiplaanidest kuuldes, et kuidas ma tahan minna nii süngesse kohta!? Aga inimajalugu on täis süngeid, julmi ja õõvastavaid seikasid. Ei ole tark neid eirata ega unustada, sest nii ongi suur oht selliseid asju teadmatusest korrata. Auschwitzi muuseumi külastamiseks tasub aga aega varuda! Siin on, mida vaadata, mille üle mõtiskleda ja mida enese sees läbi seedida. Tõsi, see koht jääb mõtetesse pikaks ajaks - kuid, kas see ei olegi just sellise muuseumi mõte ja eesmärk!? Usun, et inimene, kes on käinud Auschwitzis, hoiab kogu järgneva elu oma teadvust väga erksana kõige inimsusega vastuolus oleva suhtes. Ja kes soovib rohkem Auschwitzi laagrite kohta teada saada, siis soovitan vaadata dokumentaalfilmi "Päev Auschwitzis".

Ja nagu alati käisid Katariina ja Eliisabet ringi kiiremini läbi minu ja Eveliniga võrreldes. Kui meie lõpuks muuseumist välja jõudsime olid nemad juba tükk aega meid oodanud. Kokkuvõttes olime isegi õnnelikud oma esimese korra äparduse üle: ilmselt ei oleks me, käies toona läbi muuseumi põhiosa, läinud enam edasi 1,5 kilomeetrit eemal asuvasse Birkenausse. Kuid nüüd olid meil mõlemad kohad põhjalikult läbi käidud! Edasi sõitsime järjest põhja poole edasi. Või siis tagasi. Oleneb, kust poolt vaadata. Hotelli olime broneerinud endale sellise arvestusega, et Auschwitzist tulles oleks paras veel paar tundi sõita. Umbes nii sõitsimegi ja asusime siis hotelli otsima, mis osutus päris keeruliseks, kuna see maja oli küll hästi varjatud! Aga üles me leidsime lõpuks selle meie reisi kõige jubedama ööbimiskoha! Positiivne oli muidugi see, et eriti me selle eest ei maksnud ka - kokku 16 eurot 4 inimese ja 2 toa peale. Tegime kiire õhtusöögi ja ruttu magama!

Sõitsime täna kokku 1200 kilomeetrit. Raha kulutasime bensiinile 55 eurot, söögile MacDonalds´is 32 eurot, ööbimine 12 ja poes 17 eurot. Kokku 116 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KUUETEISTKÜMNES PÄEV!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 2. august 2021!

Täna meil äratust ei olnud - mina ärkasin kõige varem umbes pool üheksa. Tegin köögis söögi ja samal ajal uurisin meie tänast sihtkohta Novi Sadi. Seal asub Euroopa suuruselt teine ning kõige terviklikumalt säilinud kindlus, mida plaanisime vaatama minna ja mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mingit erilist muljet mulle piltide põhjal sellest ei jäänud ja eks oleme neid kindluseid näinud juba väga palju. Korraks tekkis tunne, et tegelikult tahaks rohkem vaadata sealt järgmist sihtkohta ehk Subotica linna ja veeta seal pikemalt aega. Kui teised ärkasid, siis tutvustasin oma mõtet neilegi! Vastu ei olnud mitte keegi. Jõuda täna varem ööbimise kohta ahvatles kõiki. Mõeldud-tehtud! Pakkisime asjad kokku ja hakkasime liikuma.

Enne Belgradist lahkumist sõitsime siiski veel samasse poodi, kus Evelin oli eelmisel õhtul käinud. Tahtsime sealt osta naturaalseid mahlasid koju kaasa - seal olid need pea olematu hinna eest müügil olnud. Olid nüüdki - näiteks liitrine pudel naturaalset viljalihaga apelsinimahla maksis alla ühe euro! Ma üldiselt olen Eesti patrioot ja ei kujuta ennast ette elamas kuskil mujal, kuid mõnikord olen ma siiski väga kurb, et meie elu Eestis nii kallis on võrreldes enamus riikidega maailmas. Natukene keeruliseks läks kõigi nende mahlapudelite mahutamine auto pagasiruumi. Vahepeal hakkas juba asju vähemaks jääma ära tarbitud söögi arvelt, kuid nüüd oleme vaba ruumi uuesti täitnud!

Belgradist Suboticasse on umbes 200 kilomeetrit. Sõitsime seda kolme tunni jagu. Teetöid oli vahepeal ja valisime ka natukene väiksemaid maanteid. Subotica asub Serbia ja Ungari piiril: linnast piiripunktini on vaid 5 kilomeetrit. Ungari läheduse tõttu on linnas igal sammul näha Ungari mõjusid ning linna ligi 150 000 elanikust on suur osa ungarlased. Üldse on Subotica kogu Serbias kõige rahvusvahelisema elanikkonnaga linn. Subotica linn on kandnud läbi aegade ligi 200 nime. 1740ndatel aastatel sai linn nime Austria ertshertsoginna Maria-Theresia järgi. Nimel oli mitmeid erinevaid kujusid - Maria-Theresiapolis, Sent-Maria, Maria-Theresiopel. Praegune nimi Subotica tuleneb linna algupärasest ungarikeelsest nimest Zabadka ja tähendus olevat "kallis, vaba koht". Kui ungari keeles on linnal selline imeline nimi, siis serbia keeles tähendab Subotica "väike laupäev".

Samaselt kogu riigiga on Suboticagi käinud aastasadade jooksul korduvalt käest kätte erinevate impeeriumide ja riikide vahel. Mind hakkas täitsa huvitama, et kui palju neid siis ikkagi olnud on!? Tegin pisikese uurimustöö ja tulemus on tõesti aukartustäratav: 1391-1526 Ungari kuningriik, 1542-1686 Ottomani impeerium, 1686-1804 Habsburgide monarhia, 1804-1867 Austria impeerium, 1867-1908 Austria-Ungari impeerium, 1918 Serbia kuningriik, 1918-1941 Jugoslaavia kuningriik, 1941-1944 Ungari okupatsioon, 1944-1992 Jugoslaavia sotsialistlik vabariik, 1992-2003 Jugoslaavia vabariik, 2003-2006 Serbia ja Montenegro ning alates 2006. aastast siis Serbia.

Suboticasse jõudes otsisime esimese asjana üles hotelli. Pool tundi pidime ootama kuni toa kätte saime, mis oli arusaadav, sest plaani muutuse tõttu olime jõudnud 4-5 tundi varem kohale. Kui toa kätte saime, lahkusime sealt siiski päris ruttu linnaga tutvuma. Subotica on väärt külastamist: tegemist on täiesti erakordse linnaga! Ainulaadne linn maailmas, kus on kogu kesklinna osa kujundatud art nouveau ehk juugendstiilis. Suur osa sellest hiilgusest on ehitatud 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Kesklinna jõudes tekkis tahes-tahtmata tunne, et oled sattunud muinasjutulinna! See värvikirevus ja suursugusus, mis siin avanes, lihtsalt ei saa tähendada tavalist linna. Mina olin vaimustuses ja tänasin ennast hommikuse suurepärase mõtte eest!

Kõige silmapaistvamaks hooneks peetakse Raekoda, mis ehitatud aastatel 1908-1910 ja 1902. aastal ehitatud sünagoogi. Mõlemad hooned on projekteerinud Ungari arhitektid Marcell Komor ja Dezsö Jakab. Sünagoogi tahtsime sisse samuti minna. Siin tabas meid aga ebaõnn - just tänasel päeval oli see suletud! See on see kõikide muuseumikülastajate õudusunenägu ehk esmaspäevane päev. Subotica sünagoog on kogu Euroopas suuruselt teine sünagoog ning on kogu maailmas üks paremini säilinud juugendstiilis religioosseid ehitusi ja ainus säilinud sünagoog. Sünagoogi lasi ehitada Ungari kuningriigi perioodil Subotica suur ja tugev 3000 liikmeline juudi kogukond. 2018. aastal renoveeriti sünagoog täielikult.

Linna peatänavalt leidsime aga kaks looduskosmeetika poodi. Olles need mõlemad peaaegu pooltühjaks ostnud, ega neli naist pole naljaasi, läksime lõpuks kurnatuna sööma. Leidsime pärast pikka otsimist, tahaks ju ikka seda kõige-kõigemat kohta, väga armsa kohviku, kus saime väljas istuda. Tellisime endale kosutuseks kokteilid. Naljakas, et Eliisabeti alkoholivaba kokteil oli tunduvalt kallihinnalisem võrreldes teiste alkoholiga kokteilidega. Ja ometi nad tegid täpselt sama asja - palusime vaid alkoholi välja jätta! Söögid olid selle eest jumalikud! Subotica linn oma ainulaadsusega meelitab väga palju rahvast ligi - linnas oli palju meiesuguseid välismaalasi ringi liikumas.

Olles kõhud täis saanud ja natukene puhanud, pidime minema ühte kosmeetikapoodi ikka tagasi, sest kõigil meil jäi mingi toode kripeldama, mida kohe ära ei ostnud, aga olles natukene järgi mõelnud mõistsime, et meil ikka on väga vaja just neid asju. Hedera Vita on Serbia enda looduskosmeetika firma, mis tegelikult müüb oma tooteid peaaegu kõikides Balkaniriikides, Austrias ja Saksamaal ja veel mõnes riigis. Suboticas on neil väga ilus esinduspood. Üle Serbia on poode kokku 4-5. Kamba peale kokku oma kahe külastusega tegime ilmselt poele mitme nädala käibe. Aga selle eest olid neli naist õnnelikud!

Kuid mulle meeldib reisidelt tuua kaasa kohalikku kosmeetikat. Ka käsitööd, kui sellel on mingi praktiline kasutusviis. Igal juhul olen hoidunud alati lihtsalt suveniiride ja muu taolise turistinänni ostmisest, mille ainus otstarve hiljem on selles, et tolmulapp ikka piisavalt tööd saaks. Kosmeetika aga kasutatakse ära (nagu veingi, mille ostsime Montenegrost!), kas lühema või pikema aja jooksul, aga otsa ta lõpuks saab ja tolmu koguma ei jää. Sama asi on üldjuhul riietega. Nende puhul on paar korda muidugi juhtunud, et kodus tagasi olles, ei tundu reisilt ostetud riided enam sugugi nii lahedad ja vajalikud. Õnneks seda siiski harva!

Jalutasime veel mitmedki tänavad selles armsas ja fantastilises linnas läbi. Ilm oli nii mõnusalt soe ja tegemist on vaatamata paljudele külalistele äärmiselt vaikse ja mõnusa linnaga. Südalinnast kaugemal sattusime veel suuremasse vaimustusse nendest nostalgiliselt romantilistest tänavatest. Võin kindlalt väita, et Dubrovniku järel minu teine lemmiklinn sellel reisil! Aga kui erinevad!!! Ja otse loomulikult soovitan kõigil sinna kanti sattudes Suboticat külastada. Veel üks meeldiv tähelepanek, mis kõige rohkem hakkas tegelikult hiljem fotosid sirvides silma: ma ei ole vist mitte kunagi sattunud nii puhaste tänavatega linna! Lõpuks pidime ikkagi hotelli tagasi minema. Asjad tuli kokku pakkida. Lisaks veel täna kokku ostetud kosmeetika. Pakkisime auto õhtul ära nii palju kui võimalik, sest homme ootab meid ees pikk sõit Auschwitzi ja läksime magama.

Sõitsime täna 210 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul poes 15 eurot, kosmeetikale kulunud summat ei hakka igaks juhuks kirja panema, linnamaks oli 3 eurot, õhtusöök 21 ja ööbimine 16 eurot. Kokku 55 eurot.