Friday, February 10, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV JA MATKA LÕPP - 22.-23.10.2016.

Buss oli meil ukse ees 6:00. Sõit läks kiiresti lennujaama. Viimaste Nepaali ruupiate eest ostsime lennujaama puhvetis kohvi. Saiakesed olime meie Marikaga eile valmis ostnud hommikusöögiks. Nüüd olid kohvi kõrvale hea võtta. Varsti olimegi lennukis ja mõne tunni pärast maandusime Delhis. Delhi lennujaamas võtsime taksod hotelli sõiduks. Seal on väga hea ja kindel süsteem. Autorendifirmad tegelevad ka taksodega. Otsid lennujaamas nende boksi üles, ütled kuhu vaja sõita, loetakse inimesed üle ning maksad vajaliku summa. Siis astud hoonest välja õige numbriga posti juurde ja ootad natukene, kuni saadki auto peale. Meie hotell pidi asuma lennujaama kõrval. Aga sõit sinna võttis ikka aega üle poole tunni. See annab natukene aimu Delhi suuruse linna võimsusest.

Hotelli jõudes läks ilmatu aeg selleks, et personal suudaks meie kümme inimest hotelli sisse registreerida. Leti taga oli viis meesterahvast, kes minu, kui kõrvalt vaataja silmis, lihtsalt segasid üksteist, tolgendasid üksteisel jalus, rääkisid vahele, vastandlikku juttu, vaidlesid. Minul jäi selline mulje, et kõik need viis, olid esimest päeva tööl ja tegelikult keegi neist täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad ja mida nad tegema peaksid. Kui lõpuks suutsid nad omavahel kokku leppida, et mida ja kuidas teha, siis oli kulunud umbes tund aega kümne inimese hotelli sisse registreerimiseks. Lõpuks haarasime ohates seljakotid ja asusime siis oma tubade poole teele. Ega seegi polnud niisama, et võtad kätte ja lähed ja kohal oledki! See oli ikka pikk ettevõtmine. Alustuseks ronisime me neljandale korrusele mööda väga kitsast ja järsku treppi kolme noormehe sabas. Ja siis me eksisime ära! Sest ootamatult jõudis meie teejuhtideni selgus, et sellel korrusel ja majaosas, sellise numbriga tuba, mis meil Marikaga, küll ei ole. Ronisime siis paar korrust alla tagasi jälle. Selgus, et meie tuba asus hoopis teisel korrusel.

Kell oli umbes ühe paiku. Soovisime natukene tutvuda ka Delhi (Delhi on India suurim metropol ja pealinn) linna vaatamisväärsustega, kui juba siin olime. Hotelli kõrval oli väike turismibüroo. Suundusime sinna saamaks soovitusi, kuhu minna ja mida näha. Aega oli meil muidugi vähe. Valisime välja kaks kohta: Qutub´i kompleksi ja Lootuse templi. Kümne minutiga olid meil kolm taksot ees, kes pidid meid siis ringi sõidutama. Alustasime Qutub´ist. Selle islami ehitiste mõjuka kompleksi kohal kõrgub punasest liivakivist võimas torn Qutub Minar. Torni ehitamist alustati 1202-sel aastal. Oma praegusel kujul on see viie korruseline, igal korrusel vaherõdu. Esimesed kolm korrust on kõik erinevalt kaunistatud. Ümbritseval alal paiknevad matusetalituse hooned. Eriti uhke on 1311-ndal aastal ehitatud indo-moslemi meistritöö, suurejooneline Alai-Darwaza värav. Ning kaks moseed, üks neist Põhja-India vanim. Kogu kompleks avaldab muljet oma suursugususe ja võimsusega. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas oli kasutatud erinevat tooni kivimit mustrite, mosaiikide ja ehisraidkivide tegemisel. Kogu see kivipits oli lihtsalt võrratu!

Mina olin hädas jälle, nüüd juba karjana, järgi käivate ja end minuga koos ja mind üksi pildistada soovijate hordidega. Siin läks asi minu jaoks ikka natukene naljakaks juba ja käest ära. Pidevate fotosessioonide tõttu ei saanud ma ise rahulikult ringi vaadata. Hakkasin ära ütlema sarnaselt eilsele päevale Katmandu hindu templis. Jalutasime kogu kompleksile ringi peale. Selle viimases osas kohtasime turvameest, kes oli pikkade töötatud aastatega teinud omale selgeks need kõige paremad kohad ja rakursid pildistamiseks. Ja nii ta lahkelt juhendas kõiki turiste. Oli selle kõige juures väga lahke ja sõbralik ja entusiastlik. Tegi minustki maailma kõige tobedama pildi, kus ma vapralt toetasin Qutub Minari torni. Priiduga tegi ta läbi lausa fotosessiooni. Sai sellest väikese jootrahagi.

Qutubi kompleks läbi vaadatud suundusime oma taksode poole. Minu jaoks on keeruline leida pärast üles õige auto ja autojuht. Olen jäänud alati lootma sellele, et küll nemad ise tunnevad oma natukene udupäise kliendi ära. See töötas nüüdki. Ilmselt oli kogu meie grupp natukene udupäine. Taksojuhid olid meil ilusasti vastas ja juhatasid meid õigete autodeni. Sõitsime edasi Lootuse templi juurde. Selle templi puhul on tegemist tohutult suure hoonega, mis välimuselt meenutab kuulsat Sidney ooperimaja. Tempel on ehitatud kaheksamkümnendatel ning mõeldud kõikidele maailma usunditele mediteerimiseks ja palvetamiseks. Mind hämmastas ja natukene isegi pahandas asjade korraldus seal templis. Kõik käis käsu korras. Jalanõud jalast ära. Siis need tohutult musta ja räpasesse kilekotti. Mina võtsin oma sandaalid lihtsalt näpu otsa alguses. See aga ei sobinud. Vastuvaidlematult pidin võtma koti. Siis pandi kõik joone taha järjekorda kahekaupa seisma. Siis sai liikuda üks haaval trepist üles templi ukse taha. Seal rivistusid kõik ümber nelja viirgu. Meenutas see mulle väga kunagisi pioneeride riviõppuseid. Keegi oleks võinud fanfaari ka veel puhuda kõrva ääres. Jälgisin kõrvalt kuidas kõiki meie grupi ja teisi, ilmselt Euroopast pärit külastajaid, häiris selline sõjaväelaslik kamandamine. Kohalikud olid aga väga nõus sellega, väga kannatlikud ja kuulekad. Jäin mõtlema, et kui ühes riigis on rahvaarv 1,2 miljardit, siis vist tulebki suhtuda inimestesse natukene nagu loomakarja nende ohjamiseks ja korra tagamiseks. Nende enda huvides kusjuures. Ühiskond toimib lihtsalt teistel alustel: kord võrdub hirmuga.


Lootuse templist lahkudes hakkas natukene juba hämarduma. Sõitsime hotelli juurde tagasi. Liiklus on Delhis ikka kohutav! Tänavatel on autode, rollerite ja muude sõitvate riistade kõrval ka lehmad. Kui hotelli juurde saabusime taas, läksime kohe edasi esimesse ette juhtuvasse restorani õhtusöögile. Söök oli väga hea, teenindus samuti, aga kui maksmiseni jõudsime hakkas peale mingi jama. Kuna meil enamuses kellelgi kohalikku raha ei olnud osutus see väga keeruliseks. Samas, enne sisenemist, oli personal kinnitanud meile, et saab tasuda nii eurodes kui maksta kaardiga. Kõigile kirjutati mingi pisikese võidunud paberitüki peale nende summa. Siis pidi selle paberiga minema kuskile kõrvalruumi, kus oli siis makseterminal. Mitte kellegi kaart seal ei töötanud peale Tiidu. Ja tema kaart töötas ka ainult ühe korra. Ehk siis. kui ta üritas sama kaardiga maksta veel kellegi eest, siis ei töötanud see ka äkki enam. Kuna pidime öösel kella kahest juba tõusma, siis muutusime sellise asjade korralduse, teadmatuse, venitamise ja asjatundmatuse tõttu juba veidikene närviliseks. Mina lugesin lihtsalt neile lõpuks vajaliku summa sularahas ja eurodes letile. Siis ei osanud nad arvutada kohaliku ruupia kurssi euroga võrreldes. Ütlesime ka selle ette. Siis hakkasid nad mõtlema, et nad ikka väga ei taha eurodes seda raha. Selle peale olin mina vist juba väga pahur. Ütlesin, et siin on teile eurod, ning võtke või jätke, aga muud varianti neil oma raha kätte saada ei ole.

Mõnes mõttes ma ju saan aru, et riigi üks suuremaid muresid on selle tohutu rahvamassi ohjamine, neile töökoha leidmine ja garanteerimine. Sellest tulebki selline asi, et nii hotellis kui restoranis, on administraatori laua taga viis korda rohkem inimesi kui vajalik ja mõistlik oleks. Kuigi see mõistlik muutub vastavalt kohalikele oludele. Ehk siis see, mis Eestis on väga mõistlik, võib-olla risti vastupidine sellele, mis Indias on mõistlik! Lennujaamaski oli ühe käru lükkamisega ametis kuus inimest: üks jalutas ees, neli tükki hoidsid kinni, igaüks ühest käru nurgast (kusjuures käru oli tühi ehk siis ei olnud tegemist raske käruga) ja üks lonkis teistele järele. Samas ei saa ma aru, et miks need töötavad inimesed siis ikkagi nii pagana saamatud peavad olema! Et kõik kulgeb nii üli aeglaselt ja vaevaliselt ja tohutu närvipingega. Nepaaliga võrreldes on olukord hoopis teistsugune! Seal käivad ka asjad aeglaselt. Kuid samas kõik toimib kordades paremini, sujuvamalt ja pingevabalt!

No lõpuks meie välja pakutud lahendus siiski sobis restoranile. Saime minema (muidugi ootasime kogu grupi ära, et keegi üksi nende kimpu ei jääks!), hotelli ja magama. Sest kolmveerand kahest pidime juba tõusma uuesti. Sõitsime lennujaama. Ikka veel on minu jaoks natukene õõvastav ja harjumatu näha kiirteede eraldussaartel, teepervedel, kõnniteedel ja muudes sellistes kohtades rahulikult magavaid terveid perekondasid kodutuid. Mõtlesin, et miks nad sellistes kohtades just on? Kust nad kõige rohkem silma paistavad ja ka kõige mürarikkam on. Ei tea, mina valiks küll rahulikuma ja varjulisema koha.

Lennujaama uksel kontrollis püssimees meid kõik ilusasti jälle üle. Seal järjekorras seistes selgus, et Priidul telefon kadunud. Pika mõtlesime, helistamise ja uurimise peale suudeti tuvastada, et see olevat ununenud hotellituppa. Priit kihutas taksoga telefonile järele. Meie läksime lennujaama sisse. Enne sisenemist pidime laskma oma kotid veel läbi valgustada. Jäime samasse ootama Priidu naasmist. Seal istudes jäi mulle silma üks natukene tuttav seljakott, mis väga õnnetult oli jäänud vedelema kottide läbivalgustamise aparaadi juurde. Kuidagi ei andnud rahu mulle see. Kui lõpuks suundusime check-in´i tegema, juhtisin igaks juhuks tähelepanu sellele õnnetule üksikule kotile. Selgus, et see meie teise Priidu oma ...

Kui olime oma lennule registreerimisega peaaegu lõpule jõudnud tuli ka esimene Priit telefoni toomast tagasi. Saime kõik koos ilusasti check-in´i tehtud ja turvakontrolli läbitud. Kohvikus võtsime tassi kohvi ja võileiva hommikusöögiks. Lennuk väljus meil 6:15. Vahepeatus taas Istanbulis. Seal käisime läbi kõik poed ja sõime kõhu täis imemaitsvatest türgi maiustustest. Ega väga suurtes kogustes neid süüa muidugi ei saa. Enne läheb süda pahaks! Ja armsas Tallinna lennujaamas olime tagasi jälle 23-nda oktoobri õhtupoolikul.

Viimastel päevadel kulus meil raha: kohv Katmandu lennujaamas 450,0 nepaali ruupiat, muuseumipiletid, takso ja õhtusöök Delhis 30,0 eurot, lennujaamas võileib ja kohv 7,0 eurot. Kogu reis kokku läks maksma umbes 2100,0 eurot. Oleks saanud ka odavamalt, kui natukene söögiga kokku hoida. Ning järele jäänud ruupiad lihtsalt kulutasin Katmandus viimasel päeval ära, et mitte ringi vahetada neid uuesti eurodeks.

Nepaal on aga täiesti uskumatu maa! Ma nüüd mõistan neid inimesi, kes käinud seal matkal 5, 10 või isegi 15 korda. Himaalaja jätab kustumatu mulje igale inimesele, kes seal käinud. Ja soovi leida/tekitada oma elus taas võimalus kohtumiseks.

Wednesday, February 1, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV - 21.10.2016.

Äratus oli hiigla vara täna - 4:45. Meie tänane päev koosneb ainult kultuurist ja vaatamisväärsustest. 5:30 oli meil buss juba ukse ees ning valmis meid sõidutama Katmandu südames asuvasse budismi pühapaika Boudhanathi stuupa juurde. Olime seal natukene enne kella kuute hommikul. Stuupa ümbrus oli paksult rahvast täis. Inimesed käivad seal enne tööd palvetamas ja palumas kordaminekuid algavasse päeva. Traditsiooni kohaselt tuleb käia kolm ringi ümber hiigelstuupa lugedes palveid. Kolm ringi käisime meiegi ära. Rohkem meil selle koha peal aega kulutada muidugi ei olnud. Buss ootas juba sõitmist järgmisesse kohta.

Ning see oli natukene Katmandu linnasüdamest eemal asuv budistlik klooster. Jõudes oma väikebussiga kloostri värava taha selgus, et oleme jõudnud liiga vara ning meid väga ei tahetud sisse lasta. Ootasime umbes viis minutit. Siis otsustati meile siiski halastada ja lubati meid sisse. Suundusime kohe templi juurde, kus pidi toimuma parasjagu munkade hommikupalvus. Juba tükk maad eemalt kostus meieni võimas mitmehäälne meestelaul. Võtsime omagi sandaalid jalast ja hiilisime vaikselt seina äärde patjadele istuma. Laul oli väga võimas! Kohati lauldi ühehäälselt, seal samas mindi üle mitmehäälsele laulule. Müstika! Istusin seal ja kuulasin. Ühtäkki polnudki mu ümber enam mitte midagi ega mitte kedagi. Kuulsin ainult seda voogavat ja võimast häält, mis kostus umbes saja munga suust. See oli nii võimas, et midagi sellist, pole mina oma elus varem kogenud. Kahjuks toodi mind suhteliselt varsti maa peale tagasi kõrval kõvasti lobisevate turistide poolt. Oh, kallid inimesed, kui teid ennast ei huvita kuulatav-vaadatav-nähtav, kuhu iganes te satute, järgige siis palun elementaarset viisakusreeglit, ja püsige vait!


Kuulasime laulmist umbes pool tundi. Siis oli meil aeg jälle edasi liikuda. Kuigi oleks tahtnud istuda seal veel ja kuulata. Jalutasime ümber templi. Ma ei ole Nepaalis veel kohanud nii korras ja hoolitsetud kohta kui siinse mungakloostri aed. See vaikus, puhtus ja rahu, mis siin üleval mäe otsas valitses, oli täiesti kirjeldamatu. Eriti võrreldes all orus laiuva Katmandu närvilisuse, lärmi ja tohutu saastatusega. Käisime aias imetlemas sealseid uhkeid kullatud stuupasid, imetlesime vaadet alla linnale ja istusime ning nautisime tükk aega siinset rahu. Aga nii hea, kui meil siin ka olla ei olnud, pidime me lõpuks siiski edasi liikuma hakkama.

Sest järgmisena ootas ees hinduismi tempel Pashupatinath, mis on alates 1979-ndast aastast UNESCO maailmapärandi nimistus. Tempel on pärit juba 15-ndast sajandist, olles Katmandu vanim hindutempel. Tempel asub Bagmati jõe kaldal, nagu enamus hindu templeid on jõgede ääres, mis tuleneb sellest, et hindu matustel surnud põletatakse ning tuhk visatakse jõkke. Jõgi on kogu elu alus. Sealt saab vett, seal puhastutakse, sinna läheb surnute tuhk. Selle tarbeks on tavaliselt jõe äärsele kindlustatud kaldale ehitatud kohe spetsiaalsed alused, millele on hea laduda puuriit ning sellele asetada kallis kadunuke. Puuriit süüdatakse põlema. Kui surnukehast enam midagi järgi pole jäänud lükatakse spetsiaalse toikaga kogu krempel üle ääre jõkke. Natukene maad allavoolu edasi on pandud palkidest tõkked jõe voolule ette. Need peavad alla visatud põlemata jäänud puud kinni. Samas askeldavad paar meesterahvast, kes korjavad need uuesti kokku ning laovad ilusasti riita kuivama. Uuesti kasutamiseks järgmistel põletamistel. Sest puit on siin väga kallis!

Mina olin seal väga populaarne: kogu aeg oli mul saba taga kohalikest hindudest, kes soovisid mind küll kellegagi koos ja eraldi pildistada. Olin alguses täitsa sõbralik nende kõigi suhtes. Kannatasin kõik pildistamised ära. Mingil hetkel hakkas see aga tüütama. Hakkasin väga stoiliselt keelduma. Samas aga imestasin, et miks just mina? Ma pole isegi blond! Kui budistlik tempel on natukene tõsisem ja rahulikum, siis hindu templis oli laul ja tants igal nurgal. Inimesed võtavad elu kergelt ja põhiliselt puudutab neid see osa elust, mida saab igapäevaselt nautida.

Pildistamistega on neil aga siin üldse oma nägemus asjast. Nad võtavad väga loomulikult, et turistid lubavad soovi korral alati viisakalt ja meeldivalt ennast koos nendega jäädvustada mõnedele fotodele. Samas on nad väga tigedad ja pahurad selle üle, kui mõni turist näiteks siin hindu templiski pildistab kasvõi eemalt mõnda munka, ilma talle raha maksmata. Nemad võtavad seda tööna ja selle eest ongi loomulik raha saada. Mõtlesin, et kasvõi niisama tasakaalu pärast, peaks ka hakkama raha küsima enda pildistamise eest. Sest olin just pahandada saanud kahelt oranžilt mungalt, keda olin pildistanud eemalt. Need kollaseks ja oranžiks võõbatud pühamehed on neil siin muidugi väga uhked. Võõpavad end väga eredalt värviliseks, et paistaks kaugele välja. Meeste kõige suuremaks uhkuseks on muidugi nende habe. Mille pikkuse, kohevuse ja ilu järgi hinnataksegi siin ka meest selle taga. Õnnelikud on need, kellel võimas karvakasv! Ning rikkamad! Sest loomulikult pildistatakse rohkem uhkema, pikema ja silmapaistavama habemega pühameest. Seega tuleb neile rohkem raha!

Pashupatinathist lahkudes jätsime hüvasti meie giidi Ratnaga. Andsime talle mälestuseks teise minul kaasas olnud Eesti lipukese ja igaühelt korjatud 1000 ruupiat jootraha. Nüüd olime aga kõik näljased. Olime juba väga pikalt tegevuses olnud, kuid söömata oli veel hommikusöökki. Buss viis meid Katmandu südamesse tagasi. Sõime seal ilusas ja äärmiselt mõnusas katusekohvikus hommikusöögi. Ostsime Marikaga mõned saiakesed kaasa homseks hommikuks lennuki peale minemiseks. Pärast hilist hommikusööki käisime veel natukene poodides. Ostsin samuti kaks pontsot. Ühe musta endale ja beeži Katariinale. Kõigepealt muidugi otsisime tükk aega sama poodi, kus olime eile Marikalegi need ostnud. Lõpuks siiski leidsime. Kohal oli sama meeldiv noormees. Ja olime tal ka meeles!


Korraks läksime vahepeal hotellist läbi ja tõmbasime hetkeks hinge. Täna ootas ees veel Ahvi templel. Sinna oleks kõige lihtsam minna taksoga, mis tuleb hotelli ette ja sõidutab uksest-ukseni. Aga meie nii lihtsat lahendust ei tahtnud. Pealegi pole meil siin paaril viimasel päeval olnud mitte mingisugust liikumist. Seepärast soovisimegi minna jala. Sinna polnud palju maad. Vaevalt kolm kilomeetrit hotellist. Teel olles käisime läbi veel Durbari väljakult. Marika jäi seal ette millegipärast ühele lehmale. Nügis ja puksis Marikat natukene. Olin öö läbi mõelnud ja otsustanud ikkagi Karlile osta kingituseks sealt kaasa õhtul nähtud lauamängu. Täna pakuti mulle seda hoopis teise hinna eest: esialgu küsiti 7500 ruupiat. Sellist summat kuuldes jalutasin muidugi kohe minema. Müüja aga loomulikult soovis seda mängu mulle müüa. Seega jooksis ta mulle järele. Nii me siis kemplesime seal. Mina pööritasin aga iga kuuldud uue pakkumise peale silmi. Tema jälle vaatas minu hinda kuuldes mind oma ahastavate kassisilmadega nagu ma oleks röövinud hetkega vaeseks kogu tema suguvõsa ja naabrid ka veel takkaotsa. Aga mõlemapoolne visadus viis meid sihile, sest mina ju tegelikult tahtsin osta ja tema tahtis mulle seda mängu müüa. Leppisime kokku 2000 ruupia peale ja mäng sai minu omaks! Minu silme all loeti mulle ilusasse kotikesse mängunupud: 4 tiigrit ja 20 kitse.


Pakkisin äsjase ostu seljakotti ja alustasime teed Ahvi templi ehk Swayambhunathi (püha mägi, mida katab püha mets, mis asustatud paljude ahvidega) poole. Ahvi templi puhul on siis tegemist nii budistide kui hinduistide püha paigaga. Orienteeruda plaanisime suuna järgi. Kaart oli meil küll olemas, kuid Nepaaliski on probleeme sellega, et tänavatel ei ole alati silte tänava nimega. Paar korda meie jalutamise ajal oli vilksamisi näha kauguses kõrguv mägi meie eesmärgiga. Liikusime edasi lihtsalt valitud suuna järgi, kus meie arvates pidi õige koht asuma. Ning me jõudsime kohale, ma arvan, kõige otsemat teed pidi. Väikese kaare olime sunnitud sisse tegema ainult jõge ületades, sest seda on alati mõistlikum teha silda pidi.


Kohale jõudes (jalutasime kuskil ainult 30 minutit) ootas meid ees 365 trepiastet, milledest igaüks sümboliseerib ühte päeva meie aastas. Seega inimene, kes ronib mäest üles, saab aasta jao väärtegude võrra puhtamaks. Kes tahab enda bilansist maha kanda mitme aasta jao negativismi, peab ronima edasi tagasi mitmeid kordi. Trepist allatulek muidugi arvestusse ei lähe. Seetõttu võibki treppidel kohata vahel kummalisi seltskondi, kus sammaldunud vanakest veavad arvatavalt noored sugulased hulgakesi mäkke. Higist tilkuvate kodanike nägusid vaadates võib eeldada, et nad polegi turistid või vaate nautijad pühal mäel, vaid pühal tööl. Et käsil on midagi eluliselt tähtsat. Selle puhastumise nimel rassivad Swayambhunathi treppidel usklikud tervete suguharude kaupa. Füüsiliselt kannatavaks pooleks on suguharu noorem seltskond, kui füüsiliselt tugevam. Ja eks pattegi neil jõudnud vähem koguneda, võrreldes vanakestega, keda ähkides mööda treppe venitatakse. Kui raha on, saab muidugi kandja rentida, hind oleneb patukahetseja maisest massist.

Üles jõudes selgus, et raha tahetakse meiegi käest saada. Ehk siis turistide käest. Kohalikud voorisid edasi-tagasi ilma igasuguse rahata. Ostsime siis need nõutud piletid, mis tegelikult olid väga odavad - 200 ruupiat inimene. Tegemist oli suurepärase kohaga! Ahvi tempel on tiibetlaste ja kohaliku rahva newaaride jaoks juba tuhandeid aastaid olnud toimiv religioossete praktikate keskus. Ning koos Boudhanathi stuupaga kogu Aasias väga tuntud palverännakute kohana. Mäel on kobarasse kokku kuhjatud templid, altarid, erinevad stuupad, klooster, raamatukogu (mille lahtioleku ajad on kõigile teadmata) ja isegi muuseum (mida on küll tavainimesel sealses hoonete rägastikus pea võimatu üles leida). Meie sattusime küll muuseumi ukse ette, kuid seal olles ei saanud aru, millega tegemist! Jalutasime päris kaua seal üleval ringi ja tuhnisime erinevaid nurgataguseid pidi. Siin tajusin ma veel ühte hindu ja budismitempli erinevust: budistlikes templites on väga palju igasugust kaubandust. Erinevat sorti pudi-padi (ehteid, maske, maale, turistinänni jne) müüakse meeletult. Astusime sisse ka väikesesse newaari maalitöökotta. Seal lubati meil lahkelt ronida maja katuseterrassile, kust avanes, ma arvan et õigustatult, kõige fantastilisem vaade Katmandule. Kogu linn oli kui peo peal!

Kogu mägi oli tihedalt täis newaari kunsti ja käsitöö pakkujaid. Newaari kunstnikud on olnud läbi aegade väga hinnatud nii Hiinas, Tiibetis kui kaugemalgi. Korraks istusime pingile puu varju ning puhkasime. Sõime paar suutäit kotis kaasas olnud varudest. Imelik oli ainult see, et ahve nägime siin väga vähe. Palju rohkem kohtasime neid hommikupoole hindutemplis. Lõpuks hakkasime alla tagasi ronima. Seda tegime lahkudes teisest küljest. Ning istusime takso peale. Hotelli juurde tagasi sõitsime taksoga. Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Kohale jõudes läksin kohe dussi alla. Isegi soe vesi oli olemas! Siis ootas meid viimane õhtusöök Nepaalis. Hommikul vara liigume juba lennujaama ja Delhisse.

Õhtusöök täna nii super hea ei olnud kui eile. Aga kõlbas süüa küll! Kui eile oli mul veel palju kohalikku raha üle, siis tänaseks olin suutnud selle kõik ära raisata. Ainult õhtusöögi raha olingi jätnud alles. Et mitte hakata tagasi vahetama veel õhtul mingit raha, sest Eestis Nepaali ruupiaid vahetada ei ole võimalik.

Raha kulus mul täna söögi peale 2090, kingituste ja muude ostude peale 8510 ruupiat. Pluss Ratna jootraha 1000 ruupiat.