KEVAD MAROKOS - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 24. aprill!

Täna hommikul ärkasin kell viis lindude kisa peale. Tahtsin aga edasi magada ja kõrvatropid olid selles suureks abiks! Veel paar tundi mõnusat und ja siis kohvrit pakkima. Täna võtsin oma asjad kõik kohe toast kaasa. Igavesti pikk tee oleks olnud pärast sinna tagasi marssida. Pärast hommikusööki kell 8.30 startisime Atlase filmistuudiosse. Pindalalt on see maailma suurim filmistuudio. Suurem osa stuudio maa-alast asub ümberkaudsetes mägedes ning kõrbes, mis võimaldab filmida väga eriilmelisi linateoseid. Atlase stuudiotes on filmitud sellised filmid nagu "Niiluse kalliskivi", "Aladdin", "Muumia", "Gladiaator", "Babülon", "Troonide mäng" jne-jne. Ning isegi üks Bondi film!

Filmistuudio ees võttis meid vastu maotaltsutaja. Või siis pigem tantsitaja. Mina teadsin seni, et madusid pannakse tantsima vilepilli ehk mingit sorti flöödiga, kuid siinne meesterahvas kasutas selleks trummi. Ja ega tegelikult vahet polegi - madude kuulmine pole just kõige parem. Aga tajuvad hästi igasugust vibratsiooni. Nii, et kui selle järgi võtta, peakski trumm olema just see kõige parem ja õigem valik. Kuid maod olid uimased, täiesti arusaadav sellises kuumuses, ega tahtnud teha sugugi mitte seda, mida nende peremees oleks hea meelega näinud neid tegemas. Trummimängimise vahepeal üritas ta neid natukene ergutada käega. Kuigi palju sellest kasu polnud. Saan loomulikult aru, et maotaltsutamine on paljudes maades iidne traditsioon, kuid ma sellele vaatamata ei poolda igasuguste loomade dresseerimist. Ka mitte madude, kes kindla peale on pälvinud üsna väheste inimeste poolehoiu.

Filmistuudios tehti meile väike ekskursioon. Tänu paljudele filmitegijatele, kes olles siia üles ehitanud võttepaiga, selle pärast filmimise lõppemist Atlase stuudiole maha müüvad, ongi siin üht-teist vaadata, mistõttu filmistuudio on päris arvestatav sihtpunkt turistidele. Hämmastav kuidas kipsi, penoplasti, makroflexi, teibi ja muude käepäraste vahenditega on võimalik ehitada praktiliselt kõike! Osa neist asjadest tuleb päris kenasti välja ka. Näiteks tüüpilise berberi linna koopia oli fantastiline oma tõepärasuses! Selles veendusime natukene hiljem külastades üht maailma kuulsaimat berberite linna, kus saime võrrelda seda filmistuudio omaga. Jalutades seal tegelikult siis võltslinna tänavatel, mis on ainult õige natukene väiksemad kui tegelikkuses ehk siis päris linnas, olin väga hämmeldunud selle üsna tõepärase õhustiku üle. Tõesti tekkis tunne, et olengi rännanud ajas mõned sajad aastad tagasi.

Mõned asjad suudavad siiski rikkuda üldise väga hea mulje - Egiptuse tempel ei kannatanud isegi vaadata. Kunagised vaaraod peavad küll oma hauakambrites teise külje keerama! Atlase stuudio ehitati 1983. aastal Mohamed Belghmi poolt. Sellest alates on toimunud pidev laienemine. Stuudiol on väga hea asukoht, mis jäljendab paljude riikide looduskeskkonda, võimaldades neil seetõttu just siin stuudios filmida, mis on kindlasti lihtsam ning odavam, kui päris loodusliku koha otsimine ning sobiva ilma (või Eesti puhul isegi aastaaja!) ootamine. Ekskursioon oli päris hea, kestis umbes tund aega. Kui saime stuudio vaadatud hakkasime nüüd juba ookeani poole tagasi sõitma.

Oleme sõitnud mööda mitmetest pikkadest järjekordadest reisil olnud päevade jooksul. Täna selgitas Mohamed meile nende põhjuse: ramadaani puhul jagab kuningas vaestele raha ning kätte saab selle postkontorist! Sellest siis need järjekorrad! Meie külastasime järgmisena aga ilmselt ühte kõige kuulsamat Maroko vaatamisväärsust ja keerulise nimega linna Ait Benhaddou. Keerulise selles mõttes, et selle nime puhul kohtasin ma Marokos viibimise ajal vähemalt viit erinevat nimekuju. Peale just nimetatud variandi oli kõige levinum kolmest erinevast nimest koosnev variant: Ait Ben Haddou. Linn on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas aastast 1987 ning parim näide siinsest traditsioonilisest arhitektuurist. Loomulikult tahab sellist suurepärast võimalust, kus on kaks võttepaika (just külastatud Atlase stuudio siis teine) lühiajalise autosõidu raadiuses, kasutada filmitööstus. Nii ongi linnas tihti filmivõtted ja paljud filmid on tehtud mõlemas kohas: Atlase stuudiotes ja siinses linnakeses.

Linn on rajatud roosakale liivakivikünkale Mellah´i vadi vasakul kaldal. Samas toonis on majad. Maroko, tegelikult algselt ikkagi berberi, arhitektuurile on iseloomulik natukene ülespoole ahenevad müürid, mis annab hoonetele täiusliku väljanägemise. Linna pääseb jalgsi üle jõe teisele kaldale hiljuti rajatud külast. Tavaliselt jões vett ei ole välja arvatud talvel ning varakevadel. Selleks ajaks on rajatud siiski ka sild üle jõe. Ait Benhaddou on maaliline väga väike ja kompaktne linnakene, mida kohalikud ise nimetavad aga hoopis külaks. Meie mõistes muidugi linn. Meil on külas majad vahel poole kilomeetriste vahedega. Aga siin on ka külas siis majad umbes poolemeetriste vahedega!

Ait Benhaddou on kindlustatud linn ehk ksar, mis rajatud 11. sajandil Almoraviidide perioodil. Hetkel arvatakse küll, et üksi hoone ei ole hilisemast ajast kui 17. sajand. Kuid uued hooned on ehitatud kasutades samu ehitusvõtteid ja kujundust. Berberite majad ehitatakse kohalikust pinnasest ehk savist. Seetõttu need igavesti ei kesta. Väga tugev vihm võib maju kahjustada selliselt, et lihtsam on jätta vana linn maha ning ehitada kõrvale uus. Sellised vanu, lagunenud ja maha jäetud linnasid uue linna kõrval nägime päris palju. Ning lõpuks saab maha jäetud majadest ju taas pinnas. Sellest ajast alates, kui Ait Benhaddou on UNESCO nimistus on nii mõnedki majad restaureeritud. Linn koosneb kasbah´idest ehk kindlustatud majadest. Kasbah´id on pikalt täitnud kindluse rolli, olles rünnakute eest inimestele ja loomadele varjupaigaks ning pakkudes kaitset külma ja muude ohtude ees.

Aadliresidentsi või perekonna elukoha ülesandeid täitev kasbah on nelinurkset plaani järgiv aukartustäratav ehitis. Ja kui mägedes  üksikult asuvad kasbahid on tugevad ja paksude müüridega, siis lõunapoolsete oaaside omad ja linnades (juba linnamüüri sees) paiknevad, on sihvakama kujuga. Välismüüri neljas nurgas on sakmelised kroonitud tornid. Ait Benhaddou linn koosnebki suures osas just sellistest majadest. Müüride ülemised osad on kaunistatud geomeetriliste mustrite, sisselõigatud motiivide ja tambitud savisse tahutud petikkaartega. Tihti olid laed kaunistatud imeliste maalingutega. Ait Benhaddou oli väga tähtis kaubalinn läbi Sahara liikuvatele karavanidele asudes peamise kaubatee ääres.

20. sajandil aga Saharat läbivate kaubateede tähtsus ning olulisus kadus ja rahvastik hakkas kiiresti vähenema. Hetkel elab linnas vähem kui kümme perekonda. Viimasel ajal on küll püütud meelitada inimesi tagasi vanasse linnaosasse, isegi jalakäijate sild üle jõe, ehitati 2011. aastal, just selleks, et meelitada inimesi tagasi kolima vanasse linna. Jalutasime linna läbi mööda kitsaid tänavaid. On ikka imeline paik küll! Ait Benhaddou on ilmselt kõige tuntum Maroko sümbol. Isegi kui ei tea tema asupaika, nime ega muud taolist, siis vähemalt on pilt silme ees ning teadmine, et Maroko - see ongi just see paik! Vähemalt minu jaoks oli see nii enne siia tulekut. Uude linna tagasi tulime juba üle silla. Minnes jalutasime otse läbi kuivanud jõe. Järgmisena ootasid meid aga vaibakudujad. Loomulikult on Maroko kuulus oma pärsia vaipade poolest! Meie külastasime pisikest vaiba kudumise töökoda, kus töötasid kudujatena ainult naised. Naised kudusid, omanik rääkis meile vaipade tootmisest ning müügist. Otse loomulikult olid kõik vaibad kuidagi eriliselt ilusad. Hinnad ka! Aga saan täitsa aru: ühe vaiba kudumiseks täieliku käsitööna kulub meeletult tunde. Vastavalt sellele ka hind, mis usun, on õiglane. Mõned väiksemad vaibad isegi osteti meie grupi poolt. Meie Maarjal oli väga selge soov ja tahtmine, kuid täpselt sellist vaipa ei võlunud nad kuskilt välja. Ja loomulikult on nad alati lahkelt valmis omalt poolt kauba kulleriga kasvõi teise maailma otsa saatma.

Tänane lõunasöök oli Marokos seni kogetuist parim! Aga mis see oli, ei mäleta mitte! Järgmise lühikese peatuse tegime Taroudant´is. Linna nimi tähendab lauset "mu lapsed on läinud". Ronisime hästi säilinud linnamüürile ning jalutasime seal natukene. Õhtuks jõudsime välja juba Maroko ühte kõige kuulsamasse kuurortlinna Agadiri. Hotell asus peaaegu ranna ääres. Saime oma toad kätte; õnneks olime nüüd ka siin hotellis kaks ööd. Viisime asjad tuppa ja läksime Nataljaga mere äärde. Natalja tahtis kohvi ja mina veidikene süüa. Meeletult palju kohalikke oli rannas! Kuna väljas juba pime ja päike ammu loojunud, siis ramadaan selleks päevaks lõppenud ning perekondade kaupa olid inimesed väljas õhtust söömas ja piknikke pidamas.

Minul kulus täna lõunasöögile 12 eurot ning õhtul kohvikus 5 eurot. Kokku 17 eurot.

KEVAD MAROKOS - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 22. aprill 2022!

Äratuskell helises 5.15 ja viieteistkümne minuti pärast oodati huvilisi imetlema päikesetõusu Sahara kõrbe liivadüünide vahele. Vaatamata sügavale unele ajasin ennast siiski voodist välja. Päikesetõusud mulle meeldivad! Vapraid või siis unetuid oli siiski suhteliselt vähe. Õues oli natukene jahe ning külm tuul. Kohalik berberist teejuht viis meid luiteid mööda edasi. Ronisime järjest kõrgemale ja kaugemale. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli igal pool aina liiv: meeletult suur liivakast ning paradiis liivakasti ealistele põnnidele. Kui jõudsime täpselt sellele õigele kohale, kust pidigi avanema kõige ilusam vaade tõusvale päikesele, jäime ootama. Ja kümne minuti pärast ta säraski taevas kui kollane pall! Vaade oli imeline, alguses tundus mulle, et sain kogu selle ilu ka pildile, aga tegelikkuses nii hästi ikkagi ei läinud.

Päikesetõus imetletud läksin tuppa tagasi magama. Sain veel tunnikese magada kui ootas hommikusöök. Kõht täis, läksime välja, koorisime jalanõud jalast ning tegime väikese jalutuskäigu. Mulle tegelikult liiv ei meeldi üldse. Kõrbetuulega oli öö jooksul ikkagi pressinud liiva ka tuppa. Sellist peenikest liiva ei pea ilmselt miski. Hommikul ärgates oli põrand kaetud tuhkpeene liivakihiga. Võib isegi öelda, et ma lausa vihkan liiva! Rannas käimised on selle tõttu mulle päris keerulised: kui näiteks rannalina peaks liivaseks minema. Aga siin tundus see kuidagi möödapääsmatu ja paratamatu ning seega mitte nii häirv. Ja Saharas jalgupidi liivas oli äärmiselt mõnus jalutada. See liiv siin oli imepehme! Suuremas plaanis on liiv siin siiski väga halb. Sahara on maailma suurim kuumim kõrb ning üldse kõrbetest teisel kohal (esimene on Antarktika). Laiudes peaaegu kogu Põhja-Aafrikas laieneb ta kogu aeg edasi. Temperatuur võib päeval ulatuda isegi 57 kraadini, kuid liiv võib kuumeneda lausa 90 kraadini. Öösel võib langeda ka alla nulli.

Elu Maroko Saharas on koondunud põhiliselt kolme suurema vadi ehk jõeoru äärde: Draà, Dadèsi ja Zizi. Viimasest sõitsime eile läbi ning täna ootas meid ees Dadési org. Pärast jalutuskäiku pakkisimegi ennast jälle autodele ning sõitsime nüüd otse läbi kõrbe Rissani´sse. Linn asub Sahara serval tähistades sillutatud tee lõppu ning kõrbesse suunduvate teeradade algust. Rissani rajati kunagi, kui läbi Sahara liikuvate karavanide, peatuskoht. Linnas on ümbruskonna kuulsaim turg ja ilmselt pole olemas asja, mida seal ei müüdaks! Meie buss oli liikunud sinna meile vastu. Meie autojuht sõitis aga millegipärast kõige aeglasemalt! Ja ilmselt oli unustanud koha kuhu meid viia või polnudki temale seda öeldud või läks lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Igal juhul viis ta meid inimtühja kohta ning oli siis äärmiselt üllatunud, et seal kedagi polnud. Aga kiire telefonikõne ja sai ka tema teada, kuhu oleks meid pidanud viima.

Enne edasi sõitmist käisime vaatamas Moulay Ismail ibn Sharifi sünnikodu ehk tema isa ksari (kindlustatud loss; marokolastel on iga hoone jaoks eraldi nimi, nt lihtsalt kindlustatud elamu on kasbah), millel nimeks Ouled Abdelhalimi. Molay Ismail oli sultan 17. sajandil ning oma 55 aastase valitsusajaga on ta kõige pikemalt valitsenud sultan Marokos. Praegune palee on ehitatud uuesti 1900. aastal tema järglaste poolt. Loss on pikka aega seisnud tühjana või olles osati eluasemeks juhuslikele elanikele. Hetkelgi elab hoone ühes osas pisikene hallipäine vanadaam, kelle elutoast pidime lossiga tutvudes läbi astuma. Viimastel aastatel on lossi hakatud restaureerima. Välimised müürid on korda tehtud ning lammutatud sisehoovist isetekkelised hurtsikud. Rissani paleed ei saa loomulikult suuruselt võrrelda linnades asuvate valitsejate lossidega.

Kuid ometi on paleed kutsutud kohalikuks Alhambraks. Siin on väga hästi esindatud Maroko ehituskunsti olemus. Jaheda ja varjulise siseõue ümber nelinurkselt paiknevad ruumid, hobuserauakujulised nikerdatud ukse- ja aknakaared, mosaiikkaunistused, kirkalt värvitud laed jne. Suurejooneline sissepääs, mille kohal keerulised kaunistused, viib lagunevate tubade labürinti. Kahes toas on siiski säilinud imelised maalitud laed. Jalutasime ajaloolise ja nüüd juba laguneva palee läbi. Mulle väga meeldis: veidi vana ja väsinud kuid seda nostalgilisem ja romantilisem! Paar kilomeetrit ksarist eemal on ka mausoleum kuhu  Mulay Ismaili isa maetud on.

Täna sõitsime ringi iidsetel berberite asualadel. Enamus maast oli elutu kõrb. Kuid oaasides ja kohtades, kus vähegi niiskust, kasvavad datlipalmid. Datlipalm on kohalikele olnud sadu aastaid kõige vajalikum saadus siinsetes karmides oludes ellu jäämiseks. Sõitsimegi läbi Tafilateti palmisalu, mis on siinse piirkonna üks lopsakamaid ja ilusaimaid oaase. Siin kasvab umbes 800 000 datlipalmi, mis kuulsad oma viljade poolest. Ühelt puult võib saaki saada 30-100 kilogrammi. saagikoristus on suurejooneline vaatemäng: iga omanik ronib palmi latva ja nende matśeetede häältest kajavas salus kukuvad puude otsast alla suured oranžid datlikobarad. Pruuniks muutub dattel alles kuivades. Dattel on berberitele õnne ja heaolu sümbol ning sellel on oluline roll paljudes rituaalides nagu sünni-, abielu- ja matuseriitustes.

Väikese peatuse tegime fossiilide kaevandamise tehases. Kõlab kummaliselt... kuid nii see on. Maroko maapind on endine merepõhi ning seetõttu leidub siin väga palja kivistisi. Ja loomulikult oskavad marokolased selle kohe rahaks teha. On mitmeid tehaseid, mis kaevandavad kivistisi müües neid niisama kivistisena või tehes neist erinevaid tooted: kraanikausse, laudu, toole, töötasapindasid jne. Selline tegevus ei ole küll otseselt lubatud riigi poolt, aga pigistatakse silm kinni, sest kuidagi peavad ju inimesed endale elatist teenima. Ja ilusad on nad tõesti: nii uhkeid kivistisi näiteks Eestist ei leia. Siin on ikka sellised praetaldriku suurused trilobiidid ja muud elukad. Esimest korda elus nägin ka kõrberoosi! Kõrberoosid tekivad tuule ja liiva mõjutustest seleniidile moodustades justkui pruunikaid roosinuppusid. Berberitel on aga oma seletus roosi tekkeks: nimelt pidid need tekkima kaameli urineerimisest liiva sisse.

Sõitsime läbi Tinerhiri Todra kanjonisse. Kanjonis jalutasime mingi osa jalgsi, et imetleda neid tõesti püstloodis kahel pool kitsukest kanjonit kõrguvaid seinu.  Üle jõe minnes, vett oli seal loomulikult nii vähe, et kivilt kivile astudes sai kuiva jalaga üle, käisime tualetis. Selleks oli ilmselt vana ja suursugune hotell, mis tänaseks päevaks tegevuse lõpetanud. Hoone oli aga elegantne ja seal laias vestibüülis ning uhketes koridorides jalutades kujutasin ette kunagisi uhketes kleitides ja kinnastatud käte ja päevavarjudega daame kõndimas. Ainukene tegevus hetkel oli siis tualetiteenuse pakkumine. Veevärki majas ei olnud enam ammu, WC-s raha korjanud meesterahvas jalutas ringi veeämbriga. Tundus, et seda tualetti saab rahvale müüa seni, kuni jões veel natukenegi vett jagub.

Kuna veega on Maroko kõrbealadel tõesti väga kehvasti - aastaringseid jõgesid või järvi siin pole ning vihma ei saja, siis on marokolased aastasadade jooksul mõelnud välja omapärase niisutussüsteemi. Maroko lõuna- ja idaosas on palju oaase, kuid nende eksistents sõltub vee olemasolust. Vett saadakse kas põhjaveest, see tõuseb looduslikult pinnale liivaluidete jalamil, pumbatakse üles arteesiakaevudest või juhitakse khettara´dena tuntud maa-aluseid kanaleid mööda oaasidesse. See selgitab, miks oaasid asuvad reastikku piki põuaseid orge. Ebasoodsas ümbruses asetsevad oaasid kujutavad habrast ökoloogilist keskkonda, mis püsib vaid tänu inimese lakkamatule sekkumisele. Käisime meiegi neid kaeve vaatamas. Õues oli aga alanud siin nii tavaline liivatorm. Kui maa alt välja ronisime oli torm läinud päris hulluks ning nähtavus oli kehv.

Õnneks sõitsime meie nüüd Saharast jälle kaugemale ehk ookeani poole tagasi ning torm jäi selja taha. Teele jäi linn nimega El-Kelaa M´Gouna - Maroko roosipealinn. Teeäärses kohvikus sõime lõunat. Lõunasöögi tegi Mohamed meile välja, et saaksime proovida kõik kohalikku pitsat, aga oli see nüüd tuvi või kaamelilihaga pirukas, ei mäleta enam. Ainult joogid pidime ostma söögi juurde ise. Ja nüüd oli just selline hetk, kus tundus maailma kõige parema joogina külm Coca-Cola. Tavaliselt ma küll selliseid jooke ei joo. Kuid ühel hetkel on ka selle jaoks oma aeg! Ööbima sõitsime endisse Prantsuse võõrleegioni garnisonilinna keerulise nimega Ouarzazate.

Hotelli jõudes oleksime sattunud nagu ajas sada aastat tagasi koloniaalaega. Uhked koridorid, trepid ning toad. Eraldi vannituba ja WC. Seda viimast otsisin muidugi tükk aega...  kuni lõpuks leidsin kapist! Mohamed tegi meile jälle õhtusöögi välja. Oli tema ema sünnipäev! Ja siin hotellis oli võimalik osta ka alkoholi, mis ramadaani ajal muidu kogu riigis keelatud ning võimatu on. Osad meie laudkonnast võtsid söögi juurde veini, osad õlut. Suudan üldjuhul alati teha sööki-jooki puutuvates asjades valesid valikuid, kuid täna vedas: kohalik vein ei kõlvanud üldse juua kuid õlu oli väga hea!

Raha kulutasin täna postkaardile ja margile 2 eurot, lõunasöögi juurde coca-cola ja kohv 3 eurot ning maksin ära eilse õhtusöögi ja homse lõunasöögi 22 eurot. Kokku siis 27 eurot.

KEVAD MAROKOS - VIIES PÄEV!

 

 VIIES PÄEV - 21. aprill 2022!

Pool kaheksa hommikusöök. Edasi ootas meid sõit Kesk-Atlase mägedesse. Marokos võib kogeda põhimõtteliselt kõike: mäesuusatamisest kõrbematkadeni. Meil oli vaja ületada Kesk-Atlase mäed. Teele jäi ka Maroko ainukene õunapuuaedade piirkond - mujal on lihtsalt liiga kuum! Ning täna nägime isegi jõgesid, kus leidus vett! Muidu on Marokos enamuses jõgedes vett vaid varakevadisel ajal mil mägedes lumi sulab. Meie jaoks on aprilli lõpp muidugi kevad oma parimates päevades, kuid siin on ta juba üsnagi mööda saamas. Veega on Marokos aga üldse kehvasti - elanike varustamine puhta veega on problemaatiline. Riik on mõelnud ja kaalunud küll igasuguseid võimalusi mageda vee leidmiseks. Hetkel on arutatud merevee magestamist, mida paljudes riikides ka juba tehakse. Millegipärast pole siin aga tegudeni veel jõutud.

Esimeseks sihtmärgiks oli Ifraine - 1929. aastal rajatud euroopalik kuurortlinnakene. Meie mõistes sõidetakse kuurorti puhkama ikka soojale maale. Marokos aga vastupidiselt pagetakse kuuma eest kõrgemale mägedesse. Linn asub 1650 meetri kõrgusel ning võib detsembrist märtsini olla lausa lumme mattunud. Maroko kuumades suvedes on see aga mõnusalt jahe paik. Ja otse loomulikult on siin ka kuningas Mohammad VI palee, kes 1995. aastal rajas linna isegi ülikooli, mis on Ifraine´ile toonud kõvasti tuntust juurde. Kuningas on üritanud pikalt propageerida haridust ning võimule saades lubas võidelda ka korruptsiooniga. See viimane pole küll õnnestunud. Kuid hariduse edendamiseks ja naiste õiguste kaitseks on Mohammad VI siiski nii mõndagi ära teinud. Näiteks veel 1958. aastal võeti Marokos vastu perekonnaseadus, millega oli lubatud mitme naise pidamine ja sundabielu.

Tänasel päeval on aga ka Marokos lubatud naistel reisida, kõrgharidust omandada, ettevõtet asutada, lahutust algatada jne. Meil tekib siinkohal surmkindlalt muidugi küsimus (mul vähemalt tekkis), et kuidas üldse on võimalik, et selliste iseenesest mõistetavate asjade jaoks peaks 21. sajandil veel kelleltki loa saama!? Naiste kirjaoskuse protsent on tõusnud lausa kuuekümne peale. 2013. aastal keelati Marokos burkade tootmine - kaudne vahend ning abinõu nende kandmise vähendamiseks. Otseselt ei saa ära keelata burka kandmist, see tekitaks teatud ringkondade poolt kõvasti protesti ning ilmselt isegi rahutusi, aga kui neid riigis ei toodeta, siis loodetakse selle mõjul nende kandmise vähenemist. Sisse toomisel on kindlasti nende hinnad kallimad ning kättesaadavus kehvem. Ehk siis proovitakse kaudselt riiki ilmalikustada ning muuta ajaga kaasas käivamaks.

II maailmasõja ajal oli Ifraine´is sõjavangide laager. Tänasel päeval asub kunagise vangla hoones Maroko Justiitsministeeriumi puhkekodu. Jalutasime natukene ringi linnakeses, aga ega siin väga midagi vaadata ei olnud. Vaikne, rahulik, võiks öelda, et isegi välja surnud linn. Ja natukene jahe oli siin tõesti. Kohvikus tegime Nataljaga peatuse hea kohvi joomiseks. Ifraine´ist edasi sõites lootsime peatuda ahvide elupaigas. Maroko mägede seedrimetsades elavaid makaake soovisime meiegi näha. Ning ega me pettuma ei pidanud. Varsti pärast Ifraine´i pidaski bussijuht bussi kinni kohas, kus tee ääres päris suur ahvikari. Meie giid Mohamedil olid ettenägelikult kaasas pähklid ahvide ligi meelitamiseks. Et meie saaks neid siis pildistada. Kõik ikka turistide meeleheaks! Huvitav nende makaakide puhul on see, et neil ei ole saba ja erinevalt näiteks Aasias kohatud makaakidest on siinsed äärmiselt rahumeelsed, sõbralikud ja tagasihoidlikud. Pole ohtu, et mõni neist näiteks su päikeseprillid või kaamera pihta panevad.

Mägedes järjest ülespoole sõites oli kohati isegi lumi metsa vahel vastu helkimas! Minu jaoks oli väga kummaline Aafrikas aprillikuus lund kohata. Tõsi, olen kõvasti lund näinud Kilimandjaro tipus, kuid siin ei olnud me siiski mitte 6000 vaid kõigest 1900 meetri kõrgusel. Aga loodus on siin imeline! Mulle nii meeldib just see avarus! Kui me parasjagu ei olnud seedrimetsade (või iileksitammede) vahel, siis avanesid igale poole lõputud rohelised, kollased, sinised maastikud, taamal Kesk-Atlase tipud ning mõned pisikesed maalilised külad. Lõunasöögi peatuse tegime põhimõtteliselt mitte kusagil - keset lõputut ja tühja tasandikku oli lihtsalt üks restoran... Aga seal restoranis müüdi kaameli ahjupada ehk juba tuntud tagine. Meie neljasest seltskonnast (tänaseks päevast oli kuskilt jäänud meile külge nimi neli musketäri), proovis Monyca selle ära. Saime igaüks tükikese ka maitsta. Liha oli väga hea, aga ausalt öelda, kui ei oleks teadnud, et see on kaamel, oleks võinud seda süüa sama hästi kalkuni või loomaliha pähe. Või kasvõi jaanalinnu.

Pärast lõunat edasi sõites hakkas maastik muutuma. Ammu juba olid kadunud metsad, siis üldse puud ja varsti kogu rohelus. Sõitsime järjest Aafrika sisemaa ehk Sahaara kõrbe poole. Mida rohkem Sahaara poole jõudsime seda rohkem liikusime Maroko põlisrahvuse ehk berberite iidsete asualade suunas. Maroko elanikest moodustavad berberid 30%. Alates aastast 2011 on berberi keel ka ametlikult riigikeel araabia keele kõrval. See on tekitanud aga palju vastuolusid suurema osakaaluga rahvuse ehk araablastega. Kes on küll sisserändajad, võiks öelda, et isegi iidsete berberite alade vallutajad (berberid on siinsetel aladel elanud juba aastatuhandeid), kuid sellele vaatamata arvavad endid olevad justkui need õigemad ja paremad sorti marokolased.

Viimase aja vastuolud on saanud alguse siis sellelt pinnalt, et riigi ametlikke keeli peavad kõik lapsed õppima! Aga araablased on arvamusel, et nende lastel pole mingit vajadust õppida berberi keelt kui nad juba oskavad araabia keelt. Sellest peaks piisama. Seetõttu on järsult suurenenud erakoolides käivate laste arv, kus millegipärast ei "sunnita" vaeseid lapsi berberi keelt õppima. Mis on küll kummaline, sest näiteks Eestis läbivad erakoolide lapsed täielikult ka riikliku õppekava. Lihtsalt lisaks saavad nad veel igasuguseid aineid. Marokos on siis vastupidi... erakoolide lapsed saavad vähem! Vimm on siiski vastastikune: berberid ei saa samuti araablastega läbi ning tihti keelduvad demonstratiivselt ka ise rääkimast araabia keelt.

Berberitel on erilise au sees ema. Ema peab austama kolm korda rohkem võrreldes näiteks isaga. Araablastel, tegelikult võib lausa tõmmata võrdusmärgi araablaste ja moslemite vahele, jälle isa. Berberid on kaunite näojoonte, tõmmu naha ning sageli siniste või roheliste silmadega. Nad tunnevad nii musta kui valget maagiat ning teavad rohtu kurja silma vastu. Berberid maetakse koos oma ehetega, mis on maailmakuulsad, ning asetatuna looteasendisse koos jaanalinnumuna koortega. Samuti peaaegu kogu Põhja-Aafrika arhitektuur tugineb berberite loomingule - tugev, kindel ja praktiline. Kahe jalaga maas nagu berberid isegi.

Pärast Ifraine´i olime sõitnud läbi Azrou, Timahdite, Zeida, Midelti, Errachidia ja lõpuks jõudsime Erfoud´i. Viimane oli meie tänase päeva sihtkoht bussiga. Sealt edasi bussiga enam ei pääsenud ja pidime istuma ümber maastikuautodele, et sõita päris kõrbesse ööbima. Kõrbehotelli. Mina ei olnud kunagi varem kõrbes käinud ning seega olin eriti elevil. Juba tükk aega enne reisi kujutasin ette neid imelisi liivaluiteid, mis fotodelt ja filmidest nähtud. Hotell oli rajatud vana karavanserai eeskujul, mis on siis kunagine rändurite öömaja kõrbes.  Karavanserais peatusid  kunagi ammustel aegadel rändkaupmehed oma kaamelite karavanidega. Tegemist on kõrge müüriga (pidi kaitsma kaupmehi röövlite rünnakute eest) ümbritsetud hoonete kompleksiga millel suur siseõu.

Hooned on ehitatud tavaliselt kergele puitsõrestikule laotud looduslikust punasest savist. Seetõttu ongi Marokos enamus hooned kergest roosakast toonist kuni punaseni. See on oluline sellegi tõttu, et Maroko kiiskavas päikesevalguses oleks väga valus vaadata näiteks valgeid maju, mis peegeldaks pimestavalt heledust tagasi. Kergelt punakas või kollakas toon aga summutab päikesekiired ning need ei peegeldu tagasi kaitstes seega inimeste silmi. Oma karavanserai juurde jõudsime natukene aega enne päikeseloojangut. Osad inimesed meie grupist läksid kaamelitega sõitma veel. Mind selline asi siiski hetkel ei kõnetanud absoluutselt. Võib-olla kusagil mujal ja teisel ajal. Toad olid uskumatult lahedad! Kõik oli meisterdatud savist: voodi, lauad, toolid, kraanikauss jne. Kuivanud savil on teadupärast omadus määrida ja seetõttu olid siseruumides savipinnad üle lakitud.

Giid oli hoiatanud meid enne skorpionide eest, et vaataksime oma toa kindlasti igaks juhuks üle. Natukene kõhe oli, aga kuidas seda ikka vaadata!? Hea küll, tõstsin korra teki üles voodilt ja veendusin, et teki all tõesti midagi soovimatut polnud. Kell kaheksa läksime õhtust sööma sisehoovi basseini äärde. Söök oli imeline! Eriliselt hea oli pakutav lambaliha. Söömise taustaks esines meile kohalik trummide bänd. Päris tore oli! Maarja oli kohalikult hotelli töötajalt pärinud täpsemalt nende skorpionide kohta ning saanud teada, et praegusel ajal on see küll asjatu hirm: on veel liiga külm ja need ohtlikud ja hirmsad elukad on peidus ega liigu ringi!

Raha kulutasin täna ainult 10 eurot lõunasöögile!

KEVAD MAROKOS - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 20. aprill 2022!

Täna hommikul ärkasin kukelaulu peale. Ööbime küll keset Fesi linna, aga eks kodulinde saab igal pool pidada. Pool kaheksa oli hommikusöök, kus saime esimest korda neid imelisi Maroko pannkooke, mida edaspidi sõime igal hommikul. Ja millede hindamisel saavutasime reisi lõpuks hämmastava meisterlikkuse! Aga kummaline on see, et kohv ei kõlvanud üldse juua. Ometi on just see jook avastatud Maroko põlisrahva berberite poolt!!! Justkui võiks nad siin osata head kohvi keeta!? Paljudes islamimaadeski on kohvi joomise kultuur väga kõrgelt arenenud: näiteks Türgis. Õigluse huvides pean mainima, et edaspidi saime siiski vaid väga head kohvi. Õnneks ei pidanud täna hommikul kohvrit kokku pakkima kuna ööbime siin veel ühe öö.

Fes on suuruselt kolmas linn Marokos ning vanim valitsejalinn, olles riigi vaimne ja religioosne keskus. Linn on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linna rajas 789. aastal Idris I. 808. aastal ehitas tema poeg Idris II vastaskaldale oma linna. 11. sajandil ühendasid kaks linna Almoraviidid. 12. sajandil läks linn Almohaadidele ning Fesist sai Maroko tähtsaim kultuuri- ja majanduskeskus. Rajati ülikool 859. aastal, mida peetakse maailma vanimaks. Ehitati suurel hulgal uhkeid hooneid. Kuid 1666. aastal vallutasid linna omakorda Alaviidid: nende juht Mulai Ismail põlgas linna aga ära ning viis pealinna Meknesesse, mida külastasime eile. Valitseja poolt hüljatud linna langus kestis kuni 20. sajandi alguseni. 1912. aastal Prantsuse protektoraadiga seoses alustati Fesi uue linnaosa Ville Nouvelle´i ehitamist, kuhu kolis mediinast jõukam elanikkond. Vanalinn täitus aga maapiirkondadest linna saabunud vaesema rahvaga.

Linnaga tutvumist alustasime kunagisest juudi linnaosast ehk mellah´ist. Praegusel ajal seal enam eriti  juute ei ela: enamus neist on kolinud Casablancasse või Iisraeli. Fesi kunagised valitsejad soosisid ja kaitsesid juudi kogukonda vastutasuks iga-aastase lõivu eest, mis juutidelt laekus riigi varakassasse. Juudi linnaosa paistab kohe silma ning on oma olemuselt väga erinev islamimaade arhitektuurist. Kui moslemite hooned on täielikult suletud tänava poole varjudes kiivalt iga võõra pilgu eest, siis juutide majad uhkeldavad tänava kohal kõrguvate avarate rõdude ja suurte akendega. Hooned ise on  aga kitsamad ja kahekorruselised tingituna ruumipuudusest.

Olles tutvunud juudilinnaosaga sõitsime edasi Mariniidide kalmistukünkale, kust avaneb suurepärane vaade kogu Fesi linnale. Lisaks vapustavale vaatele on siin õlipuude, agaavide ja kaktuste vahel 16. sajandist pärit Mariniidide palee ja nekropoli varemed. Muistsed kroonikud on üles täheldanud, et hauakambrid äratasid imetlust kasutatud marmori ja värvikate epitaafide tõttu. Tänasel päeval on hauakambrid väga lagunenud ja koht meeldib peale vaate nautijate ka Fesi pisisulidele. Siin üleval mäe otsas oli meeletu tuul, mis peale peakatete, tahtis kõik riided seljast viia. Sain müüri äärelt teha paar pilti all laiuvast linnast ja siis jalutasin natukene kaugemale tuulevarjulisemasse kohta.

Fes´i nimi tuleb meeste peakatte fessi nimest (samas olen kohanud ka täpselt vastupidist väidet: et peakatte nimetus on tulnud linna nimest!). Fess on musta pika rippuva tutiga punasest vildist tüvikoonuseline peakate. Fessi mainitakse esmakordselt 1803. aastal ning see muutus kiiresti populaarseks Vahemerd ümbritsevates maades, eriti Osmanite riigis ehk Türgis. Peakate langes kasutusest välja 20. sajandi keskpaiku, mil enamik vahemereäärseid maid loobus rahvuslike riiete igapäevasest kandmisest. Tänasel päeval on peakate siiski uuesti populaarsust kogunud. Seda rohkem küll turistide tähelepanu võitmiseks. Müüakse seda siis turistidele suveniirideks. Meiegi grupist sai üks härrasmees samuti täna ühe fessi õnnelikuks omanikuks. Turistidega kokku puutuvad kohalikud armastavad samuti kanda seda traditsioonilist peakatet. Üldiselt tõmbab see tõesti pilgu endale. Just see kandja iga liigutuse puhul hüplev tutt ja erkpunane toon.

Mäe otsast alla sõitnud käisime vaatamas kuningapaleed. Sisse loomulikult ei saanud, aga saime imetleda kõrgete müüride vahel paiknevaid uhkeid väravaid. Nagu juba öeldud, on kuningas Mohammad VI, igas Maroko suuremas linnas oma palee. Fesis olles peatub ta siis siin. Palee territoorium, kusjuures täielikult kõrge müüriga ümbritsetud, laiub uskumatul 80 hektaril, mis asub peaaegu kesklinnas. Kuna kuningapaleedesse sisse ei saa, siis polnud meil siin pikalt midagi teha. Jalutasime edasi ilmselt kõige kuulsama vaatamisväärsuse poole Fesis: Chaouara parkalite kvartali. Tegemist on majade vahele surutud traditsioonilise parkalitöökojaga, mis samal kohal töötanud järjepidevalt juba keskajast alates.

Tavaliselt on parkalid oma tegevusega kaasneva ebameeldiva lõhna tõttu pagendatud kaugemale linna äärealadele, kuid mitte Fesis. Siin tegutsevad nad uhkelt oma algsel kohal vanalinnas! Nahaparkimise traditsioon ulatub tuhandete aastate taha. Parkimise tulemusena muudetakse loomanahad pehmeks ja kulumiskindlaks, millega saavad edasi töötada nahatöötlejad. Fesis pargitakse lamba-, kitse-, lehma- ja kaamelinahkasid. Nahad kõigepealt puhastatakse karvkattest ja lihajäänustest, leotatakse seejärel suures tõrres parkimisvedelikus, loputatakse ja siis värvitakse värvimise tõrtes. Mõned tõrred, mis tänase päevani aktiivses kasutuses, võivad olla lausa paarsada aastat vanad.

Mainitud parkimisvedelikuks on parkimistöökoja enda esindaja sõnul tuvisitt ja eeslikusi, mida nad pidavat kalli raha eest kokku ostma. Sellest siis kergelt öeldes ebameeldiv aroom. Töökotta sisenedes anti meile mündioksad ninna pistmiseks, et paremini haisu taluda. Kuid pean ütlema, et tänu pilves ja vihmasele ning suhteliselt jahedale ilmale, oli täna see lõhn täiesti talutav. Mitte midagi üleloomulikku! Samas minu Maroko raamatu andmetel kasutatakse parkimisvedelikus hoopis granaadipuu- või mimoosikoort. Pargitud nahad ka värvitakse kohe ning selleks kasutatakse looduslikke värvaineid, mida saadakse teatud taimedest ja mineraalidest. Lõpuks valmistatakse pargitud ja värvitud nahast igasuguseid esemeid ning vaieldamatult kõige populaarsemad on kotid. Neid on igas värvitoonis, tegumoes, suuruses ja absoluutselt igaks mõeldavaks otstarbeks. Kui nad veel moega ka suudaks kaasas käia, oleks siit väga mõistlik täisnahast tooteid osta!

Lõpuks, kui nahad on mitmes erinevas vedelikus leotatud ja värvitud, riputatakse need kuivama. Kõige rohkem kasutatakse selleks ümbritsevate majade rõdusid ja katuseid. Aga viiakse nahkasid kuivama ka linna ümbritsevatele mäenõlvadele ning isegi kalmistutele. Meie jälgisime päris pikalt parkalite tegevust  töökoja kolmanda korruse rõdult, kust avanes hea ülevaade all hoovis toimuvale tegevusele. Raske töö on see! Mehed on jalgupidi, mõnikord peaaegu vööni, nendes tõrtes sees ning ainult mõnedel neist olid jalas nn kalamehepüksid. Ülejäänud olid paljasääri, jalas ainult lühikesed püksid, kogu selle jama sees. Kui parkimise tehnoloogia sai kirjeldatud, siis algas müügitöö! Ostjaid meie grupis väga ei olnud, kuigi pean ütlema, et müügitöö oli päris hea ja kui tõesti mingit kotti vaja, siis tasuks isegi kaaluda siit ostmist. Mina ei hakanud aga isegi hinda küsima. Otseselt ei kõnetanud mind ükski asi. Ja värskelt meeles (ning kasutusel) paar aastat tagasi Indoneesiast Bali saarelt soetatud täisnahast kotid. Mis valmistati spetsiaalselt minu eritellimuse järgi ja hinnad jäid alla 20 euro kott!!!

Parkimistöökojast tulles jalutasime veel jupp aega mööda Fesi erinevaid turge: kangaturg, kalaturg, tuhvliturg, hennaturg jne. Turgude keskpunktis kissaria´s on kaetud tänavate võrgustik, kus müüakse luksuskaupu nagu siidi ja brokaati ning kvaliteetseid kaftaneid. Kaftan on traditsiooniline eest nööbitav puuvillasest või linasest riidest meeste pealiskuub.  Käisime ka metallitöötlejate kvartalis, kus aga meeletu lärm meid kiiresti eemale peletas. Marokolased oma iidse traditsiooni kohaselt töötlevad metalli seda haamriga tagudes. Nii, et igaüks võib ette kujutada lärmi, kui ühel pisikesel tänavajupil on töötamas ühekorraga näiteks 20 meistrit! Metallehistööga tegelevad Marokos traditsiooni kohaselt berberid. Nende ehted ning nende valmistamise oskused on üle maailma tuntud. Ühte sellisesse poodi astusime sisse ning mõned ehted grupikaaslaste poolt isegi osteti.

Jalutasime edasi Fesi kõige ilusama ja vanema, 859. aastal ehitatud, Karaouiyine´i mośee juurde. Karaouiyine´i mośee on kogu lääne-islami maailmas üks kuulsamaid. Mittemoslemitele sissepääs küll keelatud, kuid saime korraks avatud väravate vahelt sisse piiluda. Just sellesse mośeesse rajati ka maroko esimene ülikool. Karaouiyine´i pühamu on saanud nime oma asukoha linnaosa järgi. Linnaosa nimi tuli omakorda aga Tuneesiast Kairouanist pärit põgenike järgi. Mośee lasi ehitada usklik naine Fatima, kes annetas selleks kogu oma maise vara. Kohe Karaouiyine´i mośeest ümber nurga asub El- Attarine´i medrese. 

Medrese on nii kultuuri- kui usuasutus. Kolledž, kus olid ühendatud elu- ja õppetegevus. Õpetati usu-, õigus- ja loodusteadust ning kunste. Samuti oli medrese koht palvetamiseks ja mõtisklemiseks. Fesi medresed, kui maa suurimate teadlaste elupaigad, on Marokos väga kõrgelt hinnatud. El-Attarine´i medrest peetakse üheks mauri arhitektuuri imeks. Suur ja uhke värav viib nelinurksesse pruuni-valgemustriliste keraamiliste plaatidega sillutatud sisehoovi, mille keskel rituaalne kaev pesemiseks. Siseõue ümber on palvesaal ja muud ruumid. Teisel korrusel olid kunagi õpilaste toad ning terrassilt avaneb imeline vaade Karaouiyine´i mośee sisehoovi. Olles nüüd ajaloo, kunsti ja kultuuriga Fesis põhjalikult tutvunud, oli aeg sööma minna. Täna oli meie restoran täiesti vanalinnas peidetuna kõrvalisse põiktänavasse.

Proovin igas riigis võimalusel alati maitsta kohalikke roogasid. Maroko köögist oli täna võimalus proovida bastiya´t. Tegemist on põhimõtteliselt tuvipirukaga. Iseenesest kõlab hästi! Kui lisada sinna juurde, et lisaks tuvilihale on piruka sisse pandud rosinad ja mandlid, tundub ikka veel täiesti normaalne. Aga kui nüüd lisada veel see, et pirukas on ohtralt puistatud üle kaneeli ja tuhksuhkruga, siis enam ei kõla... Ega ei maitsenud ka! Kuidagi nii vale oli see kooslus. Pirukataigen oli iseenesest mõnusalt krõbe ja kaneeline ja küps: oleks tegemist olnud näiteks õunapirukaga oleks kogu asi super hea olnud! Aga suhkur, kaneel ja tuvi ei sobi omavahel kuidagi kokku minu hinnangul. Ja ega meie lauast ei maitsenud see ausalt öelda kellelegi. Õnneks oli meile eelroana toodud väikestel taldrikutel lausa üle 20 erineva sordi salati - tänu sellele saime siiski kõhud täis.

Jalutasime läbi veel ühest pisikesest kangavabrikust, kus valmistatakse agaavist siidi. Tutvusime selle valmistamise tehnikaga ning olime lahkelt palutud taas nende tooteid ostma. Kuid erilisi ostugurmaane pole sattunud meie reisigruppi. Enamus vaatas nii sama ringi. Kangapoest tulles jõudsime veel möödaminnes jalutada Lalla Mina aedades. Lalla tähistab Marokos väga austusväärset naist. Tavaliselt omistatakse see tiitel vaid kuninga abikaasale. Ja ka sellega ei olnud meie päev veel läbi! Jõudsime käia veel keraamikatehases. Maroko keraamika on üle maailma tuntud ning üks tavalisemaid asju, mida näiteks turistid, riigist kaasa ostavad. Ning imelisi tooteid oli siin tõesti! Kõige enam meeldisid mulle metallist aialauad mosaiikplaatidega.

Ühte sellist oleks mul koju ka hädasti vaja, aga transport on keeruline. Kuigi, igas sellises natukene kõrgemate hindadega poes, oldi valmis kaup kohe kokku pakkima, et see mis iganes maailma otsa ostjale järele saata. Keraamikatehasest hotelli tagasi sõites käisime läbi toidupoest. Õhtuks ostsin apelsinimahla ja apelsine. Võib kõlada küll üksluiselt, kuid apelsinid on siin nii head, et nendest ei saagi isu täis! Eestist ei saa üldjuhul mitte kunagi selliseid apelsine! Ja kohalikud ei söö üldse mitte apelsine vaid joovad värskelt pressitud mahla ainult. Poest tulles sõitsime küll kohe hotelli. Vaatamata tihedale, tegusale ja isegi väsitavale, kuid väga toredale päevale, olime me hotellis juba kella seitsme ajal. Nii vara pole veel jõudnudki.

Üks huvitav asjaolu veel: Fesis oli meil täna terve päeva veel lisaks üks giid, kes meiega kaasas käis ja linna tutvustas. Meie grupil oli seega neli saatjat, kellest üks oli meie Eesti giid Mae, teine reisijuht Kersti, kolmas oli kohalik giid Mohamed ja siis Fesi giid! Tundub, uskumatuna, aga siin on see täiesti normaalne. Inimesi on palju ning nad kõik tahavad tööd teha. Isegi meie bussijuhil on assistent, kes meid igal bussi sisenemisel väga korrektselt ja püüdlikult üle loeb, kohvreid bussi ja sealt välja tõstab jne ehk täidab siis neid ülesandeid, mis bussijuht talle annab. Raha kulutasin täna lõunasöögile 15 eurot, poes 17 eurot ja lisaks sellele maksin ära kogu reisi muuseumide piletid 75 eurot. Kokku 107 eurot.