SUVINE ROOMA - KOLMAS JA NELJAS PÄEV!

KOLMAS JA NELJAS PÄEV - 10.-11. august 2022!

Hommikusöök taas kell üheksa! Eliisabetile küll väga ei meeldi siinne söögivalik, aga mulle sobib. Olen üldse vist äärmiselt vähenõudlik. Vähemalt selles osas, mis reisimisse puutub. Kodustes oludes võin olla siiski vägagi mugav. Ning täna suundusime kohe Protestantlikule surnuaiale. Minu Itaalia reisiraamat ütles küll suuna, kuhu peab keerama surnuaiale sisenedes, et John Keatsi hauale jõuda, kuid edasised juhised loomulikult puudusid. Seega istusid tüdrukud kenale valgele pingikesele puude vilus, mis oli vaatega püramiidile, seni kuni mina nimetatud hauda otsisin. Jah, tõsi, Roomaski on püramiid! Algselt on neid olnud isegi kaks: Vatikani ja Hadrianuse mausoleumi vahel asus sarnane, kuid teadmata päritoluga, püramiid, mis lammutati aga paavst Aleksander VI käsul  ning selle marmorit kasutati Püha Peetruse basiilika treppide ehitamiseks. Rooma püramiide, eriti säilinut siin surnuaia kõrval, ei anna küll võrrelda Egiptuse omadega, kuid Rooma kõrge ametnik, Caius Cestius, siiski lasi endale hauakambriks ühe sellise siia ehitada 18.-12. aastal eKr.

Natukene jalutamist ning leidsingi õige hauakivi! Inglise luuletaja John Keats´i kuulsusele aitas kindlasti kaasa tema surm nõnda noores eas ning tema haua epitaaf "Siin lamab see, kelle nimi on kirjutatud vette", mille luuletaja kirjutas ise enne surma valmis. Üks kuulsaimatest ning rohkem tsiteerituimatest lausetest läbi ajaloo! Percy Bysshe Shelley suri paadiõnnetuse tagajärjel aasta hiljem, tema randa uhutud surnukeha põletati rannal leidmise kohas (sellest nägime Keats´i ja Shelley muuseumis eile lausa maali) ning tuhk puistati laiali siia samasse Keats´i haua lähedale. Nüüd tulid Katariina, Eliisabet ja Elinagi kuulsat hauda vaatama. Tegime surnuaial väikese tiiru - imeliselt ilus koht! Kuna täna oli ilm õues eriti kuum, siis varjulises surnuaias jalutada oli väga mõnus!

Surnuaia jahedusest välja astudes pidi kuuma õhu laine meid peaaegu oimetuks lööma. Teisel katsel leidsime üles ka bussipeatuse, kust saime bussile, mis meid nüüd viis Diocletianuse termide ehk saunade juurde. Tegemist on oma aja võimsate ning suurimate avalike saunadega Roomas. Ehitatud aastatel 298-306 ning nimetatud keiser Diocletianuse järgi. Tellimuse tegi oma kaaskeisri auks keiser Maximianus. Termid olid avatud kuni Rooma piiramiseni idagootide poolt 537. aastal, mil viimased lõhkusid Rooma tulevad viaduktid ning saunad muutusidki kasutuskõlbmatuks. Termid asuvad Rooma seitsmest künkast kõige väiksemal Viminalil. 1560ndatel aastatel lasi paavst Pius IV ehitada termidesse basiilika, et mälestada kristlikke märtreid, kes väidetavalt surid ühe basseini ehitamise ajal. Michelangelo sai käsu kirik kujundada! Rajati ka väike klooster.

Pärast 1575. aastat muudeti paavst Gregorius XIII juhtimisel osad basseinid ja saalid Rooma linna vilja- ja õlihoidlateks. Algselt paiknesid Diocletianuse saunad lausa 13 hektari suurusel maa-alal, mis sisaldas näiteks kahte raamatukogu, mitut saali, frigidaariumi (jaheda veega pesemisruum), tepidaariumi (leige ruum, kus viibiti kuumast ruumist tulles enne jahedasse ruumi minekut) ja kaldaariumi (soojendatud lavatsitega ja basseinidega kuum lõõgastusruum) ning kaks gümnaasiumi ehk spordisaali. Tänasel päeval on muuseum ainult osas kunagistest termidest. Arheoloogiamuuseumi väljapanek on kunagise kloostri sisehoovi sammaskäigus. Basseinide jäänuseid võib näha ka kõikjal ümberkaudsetel tänavatel. Hetkel säilinud ja eksponeeritud müürid on vaid osake kogu kompleksist.

Roomas on neid vanu saunakomplekse muidugi väga palju. Meie hotelli lähedal paiknesid näiteks Caracalla termid. Kuid tuginedes mitmetele erinevatele soovitustele valisin meile tutvumiseks ikkagi Diocletianuse omad. Vaadates neid meeletuid mastaape tuli tegelikult kuidagi nukrus ja jõuetus peale imetlemise asemel: see on õõvastav näide sellest, milleni võib inimene oma apluses ja ahnuses ning suurushullustuses minna? See üüratu ressursside raiskamine lihtsalt edevuse pärast!? Mitte kuidagi ei oleks tolleaegsete roomlaste saunamõnusid kehvemaks teinud see, et nende hoonete laed oleksid olnud nt 30 meetrise kõrguse asemel 5 meetrit. Eks need gigantsed hooned pididki muidugi muljet avaldama. Aga mulle jäi see mulje küll avaldamata! Natukene imestasin ka ise: nii pole ma seni vist veel ühegi arhitektuurse suurvormi juures tundnud!

Need saunad on nii suured, et nüüd on kasutatud neid näiteks Rooma ümbrusest leitud hauakambrite eksponeerimiseks. Kaljudesse õõnestatud hauakambrid on koos massiivse kaljuga eemaldatud ning teisaldatud Diocletaniuse termidesse. Päris sisse neisse uudistama minna ei saanud, kuid ukseavast sai siiski sisse piiluda. Piki seina asusid orvad urnimatuste jaoks. Hetkel on loomulikult kõik kadunukeste jäänused sealt eemaldatud ning hauakamber tühi. Kõikidest sellistest haudadest leitud inimsäilmed maetakse austusest surnute vastu ringi kui hauakamber või haud eksponeeritakse. Välja arvatud muidugi Egiptuse muumiad! Neid eksponeeritakse endiselt Egiptuses kui üht maailma suurimat vaatamisväärsust.

Aga meie järgmine sihtmärk oli Lego kauplus! Sinna minemist nõudis Eliisabet, kes kaarti sirvides selle juhusikult avastas. Vähemalt mina jalutasin sellest ka eile mööda. Tüdrukud siis ilmselt mitte, kui nad ei näinud seda - kulgesime mingil ajal ju erinevaid teid pidi. Aga Lego poest saime kohe Karlile kingituseks ühe tema lemmikauto mudeli. Mis sellest, et meie noormees kohe juba 20 aastane - Lego sobib ikka! Veetsime poes päris tükk aega. Hinnad olid jälle soodsamad Eestiga võrreldes. Eliisabet teadis ühe siin 40 eurose hinnaga müüdava komplekti kohta öelda, et Eestis maksab see 60 eurot. Päris suur hinnavahe tõesti!

Lõunapausi tegime taas ühel imepisikesel tänaval kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Nüüd olime juba targemad ja võtsime pitsad kahe peale. Et jaksaks need ära süüa. Oh, itaallased oskavad ikka pitsat valmistada! Ilmselt ainult selle pärast tasub aeg-ajalt Itaalias käia. Edasi oli meil plaanis veel natukene tutvuda Rooma kaubandusega. Kõige suurema impulsi saime selle jaoks muidugi tüdrukutelt: mina oleksin ikkagi aega veetnud mõnes muuseumis pigem. Kuid täna leidsin isegi mina endale sobiva poe! Tavaliselt on poodides pandud riided välja suuruste järgi. Et siis ühes kohas on kõik ühesugused riided. Ühesõnaga: suhteliselt igavalt!

Selles poes olid aga pandud riided välja kõik suurused segamini, segamini seelikud, kleidid, püksid ja pluusid jne-jne. Ainukene kriteerium, mida oli järgitud, oli riiete toon. Kokku olid pandud sobivas toonis riided. Ja ka mitte ainult ühte värvi riided vaid lihtsalt toon-toonis olevad esemed. Võtsin paar asja proovikabiini. Olles enda kleidi pükste vastu vahetanud olin hämmingus: ükskõik, mis suunas ma ennast keerutasin, peeglit ma ei leidnud! Proovikabiinis ei olnud peeglit! Piilusin välja. No jah, seal kabiinide ees oli küll seina peal üks peegel, aga selle jaoks pidi kabiinist väljuma. Aga mul polnud ju sinna pükste peale midagi panna. Kleidiga ei saa ju pükse proovida. Ja millegipärast ei olnud mul tagataskust ka iga kell pluusi võtta.

Panin siis kleidi selga uuesti ja tõin endale mingi suvalise pluusi. Püksid said ikka lõpuks proovitud. Sobisid imehästi (vähemalt minu arvates). Ostsin ära. Minul oli nüüd igal juhul küll kõikidest poodidest kõrini. Ma pole muidugi ka eriline poefänn. Jalad valutasid endiselt. Tükk aega pole ma ühelgi reisil jalanõudega niiviisi alt läinud. Rihmikuid ei julgenud tänagi veel jalga panna hõõrumise tõttu ning natukene väikesed botased panid lihtsalt varbad meeletult valutama. Aga seda tihemini maha vaatasin! Roomas on enamus kanalisatsioonikaevude luuke tähistatud kirjaga S.P.Q.R! See pole aga niisama tootjafirma logo. Tegemist on lühendiga juba antiikse Rooma vabariigi aegadest pärit lausest, mis peaks kogu Rooma olemuse kokku võtma: Rooma senat ja rahvas. Esimesed viited selle kasutamisele on aastast 80 eKr. 1930ndatel aastatel tõi Mussolini akronüümi taas kasutusse. Itaallased on teinud lausest muidugi oma versiooni: Sono pazzi questi Romani ehk need roomlased on hullud! Päriselt oli tegemist siiski Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümboliga, mis pidi rõhutama võimu jaotumist Vana-Rooma senati ja kodanike vahel.

Enne hotelli minekut võtsime kerge õhtusöögi. Liis ja Emma olid täna sõitnud Roomast välja mere äärde ning pidid jõudma tagasi hilja. Seega täna polnud meil plaanis kohtuda. Tellisin õhtusöögiks cesari salati. See, mille sain, oli aga väga kummaline asi: tundus, et köögis olid kõik toiduained otsa saanud ja olid jäänud veel vaid roheline salat ja kana. Midagi muud salatis ei olnud! Ega ei maitsenud kah! Tüdrukutel läks oma söökidega paremini õnneks. Kõhud täis käisime läbi toidupoest. Lidl vist oli see. Elina otsis ühte konkreetset sorti kohalikku limonaadi. Poes oli väga armas müüja: limonaadi müüdi tegelikult ainult neljastes pakkides, aga Elina tahtis ainult ühte proovimise jaoks. Müüja otsis siis sama hinnaga mingi muu joogi, mille Elina soovitud limonaadi asemel kassast läbi lõi. Nüüd läksime bussi peale. Buss sõitis läbi kogu antiikse Rooma keskuse - foorumid, Kapitoolium, Emmanuel II mälestusammas, Colosseum jne-jne. Kõik särasid tuledes. Päris kena vaatepilt! Hotelli juures bussilt maha tulles tegime juba traditsioonilise käigu meie jäätisekohvikusse. Meie viimane õhtu ju Roomas täna!

Hommikul, enne lennukile minekut, plaanisime käia ära katakombides. Mina olen neis üle maailma palju käinud. Katariina ja Eliisabet on ka mõned korrad sattunud, aga Elina polnud käinud varem. Valisime välja meie hotellile suhteliselt lähedal asuvad Saint Sebastiano katakombid Via Appia Antical. Tegemist on iidse Rooma tänavaga, millel liikudes jääb mulje, et oled sattunud ajas tagasi umbes tuhat aastat või siis vähemalt kuskile väga kaugele maapiirkonda. Püha Sebastiani katakombid on ühed vähestest, mis on kogu aja olnud juurdepääsetavad. Kokku oli neil neli korrust. Esimene on aga kahjuks täielikult hävinud. Iidne matmispaik tekkis kunagise karjääri alale 2. sajandi lõpus, kuhu esmalt rajati üldse mitte maa-aluseid matmiskambreid, vaid uhkeid paganlikke hauakambreid karjääri maapealsele alale. Aja jooksul hakati matma varakristlasi, keda oli vaja päriselt maha matta, kuna polnud aktsepteeritav näiteks põletusmatus, maapealsete haudade alla uuristatud koobastesse.

Mingil ajal on räägitud legende sellestki, et apostlid Peetrus ja Paulus on maetud siia katakombidesse. Kuid nende hauakohtadele on tunduvalt prestiižemaid pretendente. Kas või Vatikani Püha Peetruse katedraal ise. Püha Sebastian, kelle järgi katakombid on nime saanud, oli kristlasest märter, kes suri Diocletaniuse ajal ja kelle viimane lasi matta siia. Haudade kohale lasi ta 4. sajandi esimesel poolel ehitada basiilika, mis meie giidi sõnul oli esimene ristiusukirik Roomas. Kuid jällegi: sellelegi aule on mitmeid pretendente Roomas. Kuni 9. sajandini asusid Sebastiani säilmed siin, kuni need viidi linnamüüride vahele, kuid nüüd hoitakse neid jällegi katakombide kohale ehitatud basiilika Püha Sebastiani kabelis. Maa alla minnes pidime maskid ette panema! See oli küll kummaline: mitte kuskil mujal neid ei nõutud. Katakombid ise olid võimsad. Ning meie külastasime vaid ühte nendest kümnetest, mis Roomas on. Rooma linna alune kalju on pehme tuff (vulkaaniline kivim), mida on väga kerge uuristada. See on ka põhjus, miks maa-aluseid nekropole siin nii palju on.

Katakombidest maa peale tagasi tulles sattusimegi otse kirikusse, millest natukene juttu juba oli. Praegune kirik muidugi ei ole enam see, mis algselt varakristlikust perioodist pärit, vaid ehitatud 1933. aastal vanadele müüridele. Kirik oli pisikene, samas oli siin väga uhkelt kaunistatud lagi. Giid lõpetaski tuuri siin. Vaatasime ka muuseumi poes ringi. Hakates tagasi bussi peale minema, et hotellist kotid võtta ja siis lennujaama suunduda, juhatas Google maps meid läbi tagahoovide, majade ja põldude, selle asemel, et otse minna. Kummaline marsruudi valik igal juhul! Bussipeatuses oli ka meeletult rahvast! Enamus turistid, kes kõik olid tulnud tutvumast siinsete katakombidega, mida oli siin kõrvuti päris mitmeid.

Ja ega nüüd ei olnudki enam muud kui hotellist kotid võtta ja lennujaama bussile. Lennujaamas käisime söömas MacDonaldsis. Tegemist oli ühe väikseima lennujaamaga, mida kohanud olen (kui mõni Siberi teivasjaam välja arvata). Ning ega siia vist peale Tallinnast ja veel mõnest muust kaugemast põhjamaa nurgast tuleva Ryanair´i lennuki muid ei maandugi. Need päevad Roomas olid aga äärmiselt toredad! Imeline linn! Ja jäätis muidugi! Kahju, et me enne lennukile minekut ei jõudnud jäätisekohvikust läbi käia. Aga me vähemalt mõtlesime sellele. Ja võib-olla satume Rooma kunagi veel tagasi, kuigi Trevi purskkaevu me münte vist keegi ei visanud. See pidi aga olema garantii Rooma tagasi tulemiseks...

Raha kulus kahel viimasel päeval 5 eurot surnuaiale kohustuslikuks annetuseks, Diocletianuse termide piletid 10, poes 8 eurot, lõunasöök 28 eurot, 25 eurot Karli kink, õhtusöök 30, turistimaks 32 eurot, jäätised 6 ja lennujaamas söök 15. Kokku 127 eurot. Roomas koha peal kulus 362 eurot minul ja Eliisabetil. Lend, hotell ja hommikusöögid olid inimese kohta 325 eurot. Ühele inimesele kulus siis meie reisil 506 eurot umbes. No või üsna täpselt! Ei ole ju nii lühikese reisi eest nüüd imeodav, aga eks reisimise puhulgi peame paratamatult leppima faktiga, et nii odavalt kui enne koroonat enam reisida ei saa. Ah, jaa, Itaalia raamatu ostsin ka - maksis üle 30 euro! Juba kevadel Napolisse minnes mõtlesin sellele, aga siis ei raatsinud. Nüüd enne Rooma tulekut siis ostsin... aga ma pole vist mitte kunagi nii kallist raamatut ostnud varem!

SUVINE ROOMA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 8. august 2022!

Eile õhtul otsisin välja kõrvatropid, et öine ja varahommikune tänavamüra ei segaks. Aitasid kusjuures väga hästi! Olin kella seitsme ajal korraks üleval, aga magasin kohe edasi. Kell üheksa läksime hommikust sööma - tundus, et just see kellaaeg sobis meile kõigile hästi. Tänaseks oli meil broneeritud Pantheoni külastus kella kaheteistkümneks. Enne seda olin mõelnud külastada Protestantlikul surnuaial Keatsi hauda, aga nüüd vaadates kella ja sinna minemiseks kuluvat aega, siis olime sunnitud ringi otsustama. Surnuaiale poleks jõudnud, aga piisavalt aega oli meie oma linnaossa jääva Lateraani kiriku külastamiseks. Kuni keskajani oli Lateraani basiilika Rooma tähtsaim religioosne hoone. Siin krooniti kõrval asuvas Lateraani palees elavad paavstid. Kui paavstivõim 1309. aastal Prantsuse kuninga käsul Avingoni üle viidi, kaotas ka Lateraani kirik osa oma tähtsusest. Sest kui paavstid jälle Prantsusmaalt tagasi pääsesid, siis viidigi katoliku kiriku keskus juba Vatikani.

Lateraani basiilika on aga endiselt Rooma peakirik ning siin asub Rooma piiskopi ehk paavsti tool. Paavst juhib siin aeg-ajalt veel praegugi missasid. Näiteks alati Lihavõttepühade ajal suure neljapäeva missat. Lateraani basiilika on imeilus, ehitatud 4. sajandil keiser Constantinuse ajal ning oli esimene Rooma kristlik kirik. Mulle meeldisid eriti kõigi 12 apostli raidkujud basiilika keskmises löövis. Elina oli jõudnud just uurida, et mis võis olla apostel Johannese sümbol. Ka mul oli see meelest läinud. Aga kuju vaadates saime kohe meelde tuletada, et raamat või kirjarull see oli. Kusjuures erinevad natukene need sümbolid apostel Johannesel ja evangelist Johannesel ja pole maailm veel suutnud kokku leppida selles, kas neid tuleks pidada üheks ja samaks isikuks või mitte. Siin oli igal juhul kujutatud evangelist Johannest kuna raamat on eelkõige just tema sümbol.

Kiriku poest ostsime koju saatmiseks postkaardi ja margi. Oleme ikka igast maailma otsast saatnud koju kaardi. Külmkapi peale mälestuseks. Samas seisis Vatikani postkast: kui siit kiri või kaart posti panna saaks see peale Vatikani templi! Kuid kahjuks polnud meil enam aega kaarti kirjutama hakata. Pidime liikuma edasi Pantheoni. Enamus aega oleme siin sõitnud ringi bussiga. Vaid Vatikani minekuks oli erandiks metroo. Piletit me pole osanud ainult osta. Arvasime ise, et küll saab bussijuhi käest, aga seal ei näinud me kedagi seda ostmas. Järeldasime, et ju siis ei saa. Aga piletikontrolle kusjuures isegi nägime liikvel eile, kui Vatikanist tulime. Meie bussidele pole õnneks sattunud. Nüüd suundusime aga Pantheoni poole. Sõitsime Rooma antiikses osas mööda veel mitmest foorumist. Näiteks Augustuse ja Traianuse omast koos uhke Traianuse sambaga, kuhu keiser jäädvustas raidkivist steelidele kõik oma vägiteod.

Bussilt tulles oli meil natukene maad jalutada ja olime Pantheoni juures! Aukartust äratava kupliga Pantheon ehk kõigi jumalate tempel on Rooma kõige paremini säilinud antiikhoone. Erinevalt paljudest teistest Rooma ehitistest, mis jäeti unarusse, sai Pantheonist 7. sajandil kirik, mis tagas hoone pideva kasutuse ja läbi selle säilimise. Pantheoni katab tohutu 43,3 meetri kõrgune ja laiune poolkerakujuline hiidkuppel. Kupli tipus asuv ümmargune aken on ainukene valgusallikas hoones. Et seda tohutut massi kanda on kuplit toetava tamburi seinad kuue meetri paksused ning õõnsad laekassetid aitavad omakorda vähendada kupli raskust. Insenertehnilise ime eest, mis kusjuures on tänapäevalgi veel maailma suurim sarrustamata betoonkuppel, võlgneme tänu keiser Hadrianusele, kes kavandas ehituse aastatel 118 kuni 125. Pantheoni on kasutatud ka matmispaigana. Näiteks on maetud siia mitmeid Itaalia kuningaid ning Raffael. Ning sellel ajal, kui paavstid resideerusid Avingonis, oli Pantheonis linnuturg! Jõudsime kohale natukene varem, kui meie broneeritud aeg ette nägi. Läksime aga siiski sisse. Piletit ei soovinud keegi näha. Samas, kui on väga palju rahvast, siis ilma broneeringuta mingil hetkel enam sisse ei lasta. Nii et, igal juhul on kindlam ette broneerida! Esimest korda käisin siin 25 aastat tagasi. Otsisin üles isegi vanad kohutava kvaliteediga fotod sellest. Kuid tollal ei olnud mingit turvakontrolli, turvamehi, rahvamasse ega broneeringuid. Rahvast oli vähe: mõned üksikud inimesed.

Pantheon seest vaadatud, jalutasin sellest natukene eemale, et ka väljast mõned fotod teha. Kuna hoone esine väljak on väga tillukene, siis oli keeruline nii imposantset ehitist tervenisti pildile saada. Jalutasin nii kaugele kui sain. Selle käigus jäi mulle aga silma kohe Pantheoni ees oleva välikohviku hinnakiri, mis oli odavam, kui mõne suvalise kaubanduskeskuses asuva kohviku oma Tallinnas. Sama kogesime eile Colosseumi kõrval õhtust süües. Meie järgmine sihtkoht oli aga Navona väljak! Enne jäi meile teele ette üks väga armas ja tore koti- ja kingapood. Loomulikult pidime me sinna sisse astuma. Ja välja astusime mina tibukollase käekoti- ja Katariina punase rahakotiga. Poes olid ka imeilusad rihmikud! Kuna minu omad olid eile mul jalad villi hõõrunud, pidasingi plaani Roomast uued osta. Kuid siin poes müüdi ainult äärmiselt ebamugavaid jalanõusid! Lausa imestasin, et kuidas on võimalik selliseid küll valmistada!? Itaalia peaks ju olema kuulus oma kvaliteetsete ja mugavate jalatsite poolest.

Poest väljudes suundusime uuesti Navona väljaku poole... kuni jäi järgmine takistus ette. San Luigi dei Francesi kirik. 16. sajandil ehitatud Prantsuse rahvuskirik on tuntud eelkõige Cerasi kabelis asuvate suurepäraste Garavaggio maalide poolest - 1597-1602 loodud "Matteuse kutsumine", "Matteuse martüürium" ja "Matteus ja ingel". Viimase maali esimene versioon lükati kusjuures tagasi kuna kunstnik oli maalinud pühaku mustade jalgadega vanamehena. Ei mingit realismi veel tol ajastul! Nimetatud tööd olid aga Garavaggio esimesed olulised religioossed suurteosed. Roomas on meeletult palju kunsti ja maailmakuulsaid teoseid siinsetesse arvukatesse kirikutesse ja paleedesse peidetud. Näiteks võib kohata Rubensi maale Chiesa Nuova kirikus. Aga alati peab kahetsusega nentima, et kõike ei jõua iialgi ära vaadata... Aga ma alati üritan anda endast parima! Edasi suundusime aga nüüd küll takistusteta Navona väljakule. Ükski teine Rooma väljak ei suuda sellega teatraalsuses võistelda! Luksuslikud kohvikud ning kolme uhket barokset purskkaevu ümbritseval jalakäijate alal on kogu aeg midagi toimumas. Nii öösel kui päeval! Väljaku keskel asub Egiptuse obeliskiga (loomulikult on see Egiptusest varastatud ning neid on Roomas palju!) Nelja jõe purskkaev aastast 1651, mis sümboliseerib nelja tollast kõige tähtsamat jõge maailmas: Niilust, Rio de la Plata´t, Gangest ja Doonaud.

Algselt (1.-100. aastani pKr) on Piazza Navona olnud aga hoopis kergejõustikuvõistluste staadion, mille kunagist kuju järgib ka tänane väljak. Kummalist meelelahutust on siin harrastatud ka aastatel 1655-1866, mil iga aasta augustis ujutati väljak veega üle, kus siis aristokraadid vaatasid tõldadest, kuidas alamad klassid vees ujusid. Fakt, et siin oli ka linnaturg, tundub eelneva kõrval äärmiselt igav! Navona väljakult on aga juba kiviga visata Trevi purskkaev. Liis ja Emma käisid seda eile imetlemas. Juhtus aga nii, et siis polnud purskkaevus vett!? Täna hommikul saatis Liis mulle aga sõnumi, et olevat nüüd ka vesi... no ikka on purskkaevu purskavana ja veega parem vaadata kui ilma.

Jalutasimegi sinna. Ja no vot, siin nägime me nüüd tõesti kõige rohkem rahvast kogu oma Roomas veedetud aja jooksul. Samas, 25 aasta tagusel pildil, istun ma suhteliselt üksi selle imelise purskkaevu serval. Fontana di Trevi on aga Rooma kuulsaim ja suurim purskkaev. Asub tõesti suhteliselt tillukesel väljakul. 1762. aastal ehitatud kaev on suurejooneline vaatemäng oma merihobude, merikarpi puhuvate triitonite, konarlike kaljude ja habraste palmipuudega. Legendi järgi on purskkaev saanud nime Trivia nimelise neitsi järgi, kes juhatas Rooma insenerid allika asukohta. Purskkaevul on ka reljeef sellest, kuidas Trivia osutab allikale. Veel praegugi tuleb vesi siia mööda 19. sajandil ehitatud akvedukti. Trevi purskkaevu vett peeti siis linna puhtaimaks ning inglastest linnaelanikud olevat hoidnud alati tee valmistamiseks kodus just selle vee tagavara. Tänasel päeval hoitakse muidugi suhteliselt karmi keemia abil kõik Rooma purskkaevud puhtana ning vetikatest vabana. Veel üks Rooma legend jutustab sellest, et iga Rooma külastaja, kes tahab sellesse suurepärasesse linna naasta, peab viskama mündi Trevi purskkaevu: iga päev visatakse siia umbes kolm tuhat eurot! Purskkaevu vastas pidi olema Rooma parim jäätisekohvik - loomulikult pidime sellegi ära proovima. Aga vähemalt mina pidin tõdema: meie hotelli juures olev jäätisekohvik "Origini" oli parem!

Pärast jäätise söömist ning päris pikka linna peal jalutamist ning kogu selle ilu ja kunsti imetlemist soovisime korraks mõnda mõnusasse kohvikusse istuda. Kohe siin samas, mõne sammu kaugusel, leidsime päris normaalse koha. Istusime maha, saime menüü. Täpsustasin kelneri käest üle, et kas see, mida arvasin olevat õlu (menüü oli ainult itaalia keeles ja ajan alati segamini õlu ja mahla), ka seda on? Jaa-jaa, on küll! Tellisin endale siis ühe. Tüdrukud tellisid ka mingid joogid. Hetke pärast toodi mulle mingi hallikas ollus imepisikeses klaaspudelikeses. Õlu see küll ei olnud. Lubati ringi vahetada. Kelner seisis aga ikka meie laua juures nagu oodates midagi. Lõpuks küsis, mis me sööme? Olime söönud hetk tagasi suures koguses jäätist ja seega ei soovinud me süüa mitte midagi. Meie suureks hämmelduseks sai meesterahvas aga selle peale vihaseks ja käratas meile, et ainult mõne joogi pärast hoiate siin lauda kinni!

Ega me siis ei hoidnud kah! Tõusime püsti ja lahkusime. Palju rohkem soovisimegi liikuda edasi Hispaania väljakule. Nimi on tulnud siin asuva Hispaania saatkonna järgi. Kunagi oli saatkonda ümbritsev maa Hispaania territoorium. Näiteks, kui keegi teadmatusest sellele alale sisenes, võis teda ähvardada sundus saada värvatud Hispaania sõjaväkke. 1700. aastal tuldi mõttele ehitada saatkonna ja Trinita dei Monti kiriku vahele ühendav trepp. Nimetatud Hispaania treppidel ei tohi mitte keegi aga istuda! Ja tõesti, keset treppe seisab alati mundris karm politseinik, kes läbilõikavalt vilistab kohe, kui keegi vaevalt selle mõtte realiseerimiseni on jõudnud. Päris karm töö! Kogu aeg nii kuri ja tige olla inimeste peale. Meie sihtpunkt siin väljakul oli aga hoopis Keatsi ja Shelley muuseum. Inglise romantilised ja lüürilised poeedid John Keats ning Percy Bysshe Shelley veetsid mõlemad oma elu lõpu Roomas. Ei tasu aga arvata, et luuletajad nautisid siin toredat vanaduspõlve: Keats (1795-1821) oli surres vaid 26 aastane ning Shelley (1792-1822) 30. Tuberkuloosi käes vaevlev Keats reisis oma elu viimasteks kuudeks Rooma paremat kliimat otsima ning elaski kohe Hispaania treppidel paiknevas majas. On arvatud, et tema surma kiirendasid tolleaegsed karmid ravivõtted. Näiteks niigi haigusest kurnatud kehast aadri laskmine. Luuletaja maeti Protestantlikule surnuaiale. Samale, mida soovisingi hommikul külastada. Kliima vahetust oli soovitanud juba aastaid arst ka Shelley´le, kes elas ja rändas Itaalia erinevate linnade vahel juba mitu aastat.

Muuseum oli väike kuid tore! Paikneb maja teisel korrusel. Imeline rõdu kõrgub kohe Hispaania treppide kohal. Muuseumisse on kogutud kokku maailma parim kogu kirjavahetust, käsikirju, mälestusesemeid ja maale, mis kõik seotud Keatsi ja Shelley´iga, aga ka nende sõpruskonda kuulunud Byroni, Wordsworthi, Robert Browningu, Elizabet Barrett Browningu, Oscar Wild´i, Mary Shelley jt. Tegemist on imearmsa ning tillukese majamuuseumiga, kus seinast-seina raamaturiiuleid täis toad, pisikene Hispaania treppidele avaneva aknaga magamistuba Keatsile. Viimases pidavat olema säilinud originaalsisustus. Kuigi ühe allika järgi olevat Rooma valitsus lasknud pärast luuletaja surma toa sisu hävitada tuberkuloosi nakkuse leviku vältimiseks. Keatsi ja Shelley muuseumipiletiga sai soodushinnaga ka Goethe (jah, ka Goethe on mingi ajahetke elanud Roomas!) majja. Loomulikult tahtsin ma sealgi ära käia. Seda enam, et sinna vaid 5 minutit jalutada. Tüdrukud olid tänaseks aga kogu sellest kunstist, kultuurist ja ajaloost küllastunud ning suundusid Via del Corsole ehk poodide tänavale.

Samal tänaval teises suunas, Piazza del Popolo väljaku poolses otsas, asuski Goethe maja, mis muuseumina oli siiski täiesti mõttetu, kui ei olda just itaallane või sakslane, sest vaid nendes keeltes oli kogu muuseumi väljapanek. Piazza del Popolo väljakul on ka Leonardo da Vinci muuseum. Mõtlesin siis sinna minna, aga kuna õues sadas vihma, siis räästa all oodates ja muuseumi kohta uurides selgus, et pole mõtet. Roomas on mitu Leonardo da Vinci muuseumi ja see tundus neist kõige lahjem olevat. Tunduvalt parem peaks olema Vatikani lähedal. Seal vihma eest varjul oodates vaatasin hämmastusega, kuidas vihmasaju alates muutusid kõik lehvikumüüjad vihmavarjumüüjateks. Kui loomulikult ja sujuvalt see käis! Nagu nad polekski mitte kunagi midagi muud müünud. Vihm jäi ruttu üle. Äike. Liitusin nüüd samuti tüdrukutega. Leidsime lõpuks ka armsa kohviku, kus hetkeks hinge tõmmata.

Pärast käisime läbi terve rea poode. Kulus ikka mitu tundi! Tüdrukud ostsid natukene kosmeetikat. Minul oli tänu eile ootamatult hõõruma hakanud rihmikutele (üldse pole tegu uute, sisse käimata, jalanõudega) jalas tossud (need olid nüüd küll esimest korda jalas!), mis ilmselt aga suts väikesed. Jalad valutasid! Seega olin päris rõõmus, kui õhtusöögi aeg  hakkas kätte jõudma. Liis ja Emma proovisid leida lauda kuuele Trevi purskkaevu läheduses, kuid see ilmselt ikka liiga populaarne koht ja tundus võimatu. Jalutades nende suunas, jäi aga Hispaania väljaku ja Trevi purskkaevu vahelisel alal meile teele päris armas restoran. Ettekandja oli väga lahke meile valmistama ette laua kuuele. Lauad paiknesid otse tänaval. Poole tänavast võttis enda alla restoran, teist poolt kasutasid autod. Auto mööda sõites võis ennast imetleda tahavaatepeeglist. Täna sõi meie pere pastat. Selle juures oli aga kummaline, et nö värskelt valmistatud pasta polnud eriti hea - tavaline ületas selle maitselt ikka kordades. Kuigi iga inimene eeldaks ju vastupidist!

Õhtusöögi ajal tuli Liisiga jutuks bussipiletite ostmine ning selgus, et ikka saab juhi käest neid osta. Tubakaputkadest pidi ka saama. Ja õhtul enne hotelli jõudmist käisime jällegi meie jäätisekohvikus. Oli teine müüja, kes andis meile proovida jälle hoopis uusi maitseid. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kirss! Selles oli reaalselt 120% kirsse sees! Võtsingi siis valikusse kirsi, punase apelsini ja meloni - suurepärane. Täna võtsime kõik ka juba suurema koguse ehk kolm palli. Eile olime selle kõrval veel tagasihoidlikud kahe palliga. Raha kulutasime Eliisabetiga täna Pantheoni broneeringutele 16 eurot, kirikutes küünaldele 3 eurot, käekotile 40 eurot, Keatsi ja Shelley muuseum 11 eurot, Goethe maja 5, kohvikus 11, õhtusöök 23 ja õhtused jäätised 6 eurot. Kokku 115 eurot.

SUVINE ROOMA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 8. august 2022!

Mõte Rooma minna tuli tegelikult Katariinal ja Eliisabetil. Ja kuna lapsi peab kultuuriliselt harima, siis mulle see mõte meeldis vaatamata sellele, et olen ise Roomas käinud. Maikuus otsisin ja võrdlesin hindu ning valisin sobivat aega ja lennupileteid ja hotelle jne-jne. Lõpuks leidsin kõige parema pakkumise reisidiilid.ee lehelt. Vahepealsel ajal oli Eliisabeti sõbranna Elina, kellega koos olime mõned aastad tagasi käinud Lissaboni avastamas, avaldanud samuti soovi meiega liituda! Nii oligi meid neli ning sobitusime hästi pakkumises oleva hotelli kahestesse tubadesse. Ja nii me täna hommikul ärkasimegi Roomas! Hotelli jõudsime öösel kella kaheteistkümne ajal. Lennujaamast tulime kesklinna hotelli tavalise linnaliinibussiga. Praegusel ajal, kus Euroopa Liidus ka internet tasuta, on Google Maps hindamatu abimees igasuguste teekondade planeerimisel. Tema meid öösel kenasti hotelli juhataski!

Broneerisin ette kohe esimeseks päevaks Vatikani piletid! Sest ilmselgelt võib keset suve kergesti juhtuda, et niisama järjekorras seistes ei olegi võimalik Vatikani muuseume külastada. Ning ka ette broneerides olid juba juunis välja müüdud lihtsalt muuseumi külastaja piletid. Pidin valima giidiga ekskursiooni. Mis aga iseenesest oligi võib-olla parem, sest saime siiski professionaali ülevaate asjast ning kindlasti oli liikumine selle väga suure muuseumi erinevate osade vahel kiirem. Hind oli vaid natukene kallim (no natukene kallim oli õpilastel, minu oma oli kaks korda kallim). Meie ekskursiooni aeg oli kell üks päeval. Igaks juhuks liikusime Vatikani natukene varem. Jäigi parasjagu aega tänase kuuma ilma puhul lähedal kohvikus jäätist süüa! Temperatuur oli tõesti kõrge - kogu meie Roomas olemise aja oli see üle 30 soojakraadi. Täpselt ette nähtud ajal alustasime giid Adele´iga ekskursiooni Vatikani muuseumides, mis hõlmavad kuulsa Sixtuse kabeli, Raffaeli saalid ning ühe maailma olulisema kunstikogu renessansiaja paavstide Julius II, Innocentius VIII ja Sixtus IV jaoks ehitatud paleedes. Muuseumides on kokku 7 kilomeetrit koridore ning see on üks maailma suurimaid! Seetõttu tasub kindlasti teha enne siia tulekut ära põhjalik eeltöö ning valida välja see osa, mida kindlasti tahetakse vaadata. Sest kõike ei jõua. Mina olin 25 aastat tagasi esmakordselt Vatikanis käies selle töö juba ära teinud. Nüüd usaldasin giidi valikut!

Ühtedeks Vatikani suurimateks aareteks on Kreeka ja Rooma muistised, mis moodustavad ka muuseumi tuuma, kuigi enamik taiseid on kadunud Kreeka skulptuuride Rooma-aegsed koopiad. Nagu näiteks hellenistlik teos "Laokoon".  Olulised on loomulikult ka 19. sajandil leitud Egiptuse ja etruski haudadest leitud arheoloogiamälestised Egiptuse muuseumis. Jalutades seal ringi pidin järjest rohkem tõdema, et meie giidi valik erinevate muuseumi osade vahel, mida meile lähemalt tutvustada ning mille juures peatuda, ühtis täielikult minu enda eelistustega. Olles imetlenud juba mainitud "Laokooni" jätsime vahele kõik muud antiikmuistised, skulptuurid ja kandelaabrid, suundudes otse seinavaipade ja seejärel maakaartide galeriisse, kus on pandud välja 16. sajandil maalitud kaardid Itaalia piirkondadest ja paavsti territooriumitest. Kõik kaardid on maalitud nii nagu asuks Rooma maailma keskpunktis! Aga no kõik teed ju viivatki Rooma... Just see kaartide galerii jättis mulle kustumatu mulje eelmisest külastusest.

Nüüd jätsime jälle suure osa saale ja galeriisid vahele ning vaatasime põhjalikumalt üle Raffaeli teosed, milledele on pühendatud kokku tervelt viis saali. Siin jättis Adele meiega hüvasti ning jagas põhjalikud juhised ja soovitused, mida ja kuidas edasi vaadata. Loomulikult on kõige kuulsam teos Vatikanis Sixtuse kabelis asuv Michelangelo loodud monumentaalne laemaal. Suundusimegi seda imetlema. Sixtuse kabeli laemaali puhul on tegemist kogu lääne kunsti ühe suurima meistriteosega. Enne Michelangelo neli aastat kestnud tööd oli lagi lihtsalt siniseks värvitud ja seda ehtisid kuldsed tähed. Kunstnik töötas spetsiaalselt selleks tööks kavandatud tellingutel ja veenis paavst Julius II andma talle täiesti vabad käed maalimaks uue ja vana testamendi lugusid maailma loomisest nagu pattu langemine, Kristuse saabumine jne.

Laemaali keskne osa "Aadama loomine", kus Jumal sirutab Aadama poole käe, on vaieldamatult läbi aegade kõige enam kopeeritud religioosseid maale. Arusaadavalt pildistada siin ei lubatud, kuigi igal pool mujal võis ilma välguta seda vabalt teha. Seega, illustreerimaks seda maailmakuulsat stseeni, pidin ehtima ennast võõraste sulgedega võttes foto interneti avarustest (https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=15461165). Imetlesime, kaelad kanged, tükk aega seda maailma imeliseimat lage! Lõpuks edasi jalutades avastasime minu hämmastuseks veel Chagall´i, Dali, Picasso, Matisse´i jt teoseid. Omaette kunstiteos on ka 1932. aastal loodud "Teoks" kutsutav monumentaalne keerdtrepp, mida mööda muuseumist väljusime. Lõpetasime oma ringkäigu paavsti sõidukite garaažis, kus välja pandud erinevate paavstide sõidukid alates kandetoolidest kuni kuulikindlate luksusautodeni.

Siis liikusime edasi Püha Peetruse väljakule, mis koos samanimelise kirikuga, on kogu maailma katoliiklastele ilmselt kõige püham koht maailmas. Võib-olla Jeruusalemm välja arvatud. Aga kirikusse sisse me ei hakanud trügima - mina olen käinud ning tüdrukutel ei olnud piisavalt motivatsiooni seismaks 32 kraadises kuumuses lõõskava päikese käes vähemalt 30-40 minutit turvakontrolli järjekorras. Iseenesest saab kirikusse tasuta. Ikkagi kirik! Praegune Püha Peetruse basiilika on rajatud väidetavale apostel Peetruse hauale 16. sajandi teisel poolel juba mitmenda kirikuna. Kiriku kupli projekteeris samuti Michelangelo. Kahjuks kunstnik ise selle valmimist enam ei näinud. Pärast Kristuse surma rändasid apostlid Peetrus ja Paulus Rooma tuues kaasa ristiusu. Nii peetaksegi neid katoliku kiriku rajajateks ja seega ka Vatikani rajajateks. Katoliku kiriku keskus ei ole siiski kõik need 2000 aastat paiknenud praegusel kohal. Paavstiriigilgi on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Keskajani oli kõige tähtsamaks kirikuks hoopis Lateraani basiilika, milles krooniti kõrval Lateraani palees elavaid paavste. Vatikan sai oma tähtsuse alles 14. sajandi lõpul kui sajandi alguses Prantsusmaa kuninga väevõimuga Avingoni viidud paavstivõim Roomasse tagasi liikus. Meie soov oli aga pärast kogu seda kunsti, ajalugu ja kultuuri leida mõni tore ning mõnus kohvik, kus natukene keha kinnitada. Jalutades möödusime vahetus läheduses asuva kindluse San Angelo juurest. Kindlus on olnud varjupaigaks paavstidele, kes oma tegevuse või lihtsalt ärevate aegade tõttu, on pidanud varjuma. Kusjuures Vatikanist viib kindlusesse ka maa-alune põgenemistee.

Läksime üle Tiberi jõe. Otsisime kohviku, kus sõime panini´t. Tellisime Eliisabetiga jääkohvi, millega läksime siiski täiega alt: saime pisikestes klaasides espressod! Tõsi küll, jääga. Aga me oleksime pidanud täpsustama, et latte. Palusime siis lihtsalt külma piima juurde tuua. Kokkuvõttes kõlbas juua küll. Katariina ja Elina said aga oma panini´d suhteliselt kõrbenult kuna ettekandja unustas need lihtsalt ahjust välja võtta. Ja kui me poleks ise märku andnud, siis oleksid need ilmselt täiesti ära põlenud. Edasi kasutasime jälle Rooma head ühistransporti ning sõitsime bussiga Kapitooliumi väljakule. Jalutasime Kapitooliumi künkal ning vaatasime imelist vaadet alla Cesari foorumile. Iseenesest saab sinna varemete vahele ka jalutama minna. Kui pilet osta. Aga ausalt öelda oli ülevalt vaade suurejoonelisem! Ning seal varemete vahel on juba jalutatud kah.

Roomas on mitmeid foorumeid - Cesari, Traianuse, lihtsalt Rooma, Augustuse, Nerva jne. Iga kuulsust ja sära ihkav keiser ehitas endale oma foorumi. Kõigist neist on tänaseks päevaks säilinud vaid suuremal või vähemal määral varemed. Kapitooliumi künkal asuvad ka muuseumid, kus leidub hindamatu väärtusega skulptuure. Siin näiteks asub Vana-Kreeka skulptuur "Kettaheitja" (mille küll üks 18. sajandi skulptor muutis "Haavatud sõdalaseks"!) ning kuulus Romulust ja Remulust imetava emahundi pronkskuju. Legendi järgi rajasid just need hundi poolt üles kasvatatud hüljatud kaksikud Rooma linna 753. aastal eKr. Ma ei ole aga eriline skulptuuride austaja ja seega jäid need muuseumid külastamata. Ning emahundi kõige kuulsama taiese koopia võib leida Kapitooliumi väljakultki kui hästi otsida.

Kui nüüd Rooma ajalugu ühe lausega kokku võtta siis aastatel 753-509 eKr oli tegemist kuningriigiga, 509-27 eKr vabariigiga, millele järgnes keisririigi periood, mis jagunes Lääne-Rooma (27 eKr kuni 476) ja Ida-Rooma (330 kuni 1453) keisririigiks. Tegelikkuses on seal taga aga meeletult palju rohkem! Ja kehtib ütlus, et mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean. Mind üllatas Rooma puhul täna aga see, kui hea on siin kraanivesi! Ning selle hea veega saab täita pudeleid linna väga mitmetest avalikest kaevudest, kus voolab kogu aeg hea ja jahe joogivesi. Suviste kuumade ilmadega kulus see tõesti ära ning peaaegu iga kaevu juures oli lausa järjekord joogipudeli täitjatest. Mulle muidugi tundus raiskamisena, et see vesi nendes kogu aeg lakkamatult jooksis. Ma oleks näinud hea meelega kraane seal. Aga loodan, et äkki see vesi suunatakse ikka kuskile mõistlikku kohta veel kasutusse, mitte ei voola otse kanalisatsiooni. Purskkaevudesse näiteks.

Edasi jõudsime jalutades Marcelluse teatri (siis, mis oli päriselt teatri funktsioonis) juurde, mis oli Vana-Rooma suurim ning tähtsaim teater. Mind hämmastas aga fakt, et tänase päevani on hoone viimane korrus kasutusel korteritena! Ning hoovis toimuvad siiani vabaõhukontserdid. Milline paik elamiseks! Ja milline vaade antiiksele Roomale sealt ülevalt on! Kapitooliumi küngas ja foorumid peaks olema kui peo peal. Ümber Traianuse foorumi jõudsime ringiga lõpuks meie tänase õhtu sihtpunkti ehk Colosseumi juurde! Colosseumi ehitust alustas 72. aastal keiser Vespansianus ja see pühitseti sisse keiser Tituse poolt 80. aastal 100 päeva kestnud pidustustega, mille raames sai surma üle 9000 metslooma! Colosseum mahutas kuni 55 000 pealtvaatajat olles sellega antiikmaailma kolmas amfiteater Circus Maximuse (mahutas 150 000 pealtvaatajat ja mis oli rohkem hobuste võiduajamise staadion) ja Konstantinoopoli hipodroomi järel.

Kuni 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused. Hiljem olid populaarsed loomade võitlused aastani 526. Pärast seda ei leidnud hiiglaslik ehitis enam sihtotstarbelist kasutust ning ajapikku hakati sealt ehitusmaterjali laiali vedama. Colosseum muutus kivimurruks ning varemeiks. Alles 19. sajandil hakati seda suurepärast hoonet lagunemise eest kaitsma. Kuid juba 1749. aastal väitis paavst Benedictus XIV, et Colosseumis hukati kristlastest märtreid, kuulutas viimase pühaks paigaks ning keelustas selle kasutamise kivimurruna. Kuid puuduvad igasugused ajaloolised allikad ja tõestused selle kohta, et siin oleks üksainuski kristlik märter hukkunud. Pole andmeid isegi selle kohta, et keegi oleks enne Benedictust Colosseumi märtrite hukkumispaigaks pidanud.

Kristlased austavad muidu väga kõike märtritega seonduvat, kuid Colosseumi kasutamine keskajal kivimurru ja kindlusena, näitab, et Colosseumi pühaks ei peetud. Colosseumi kõrval on Constantinuse triumfikaar. Triumfikaar ehitati 315. aastal tähistamaks keiser Constantinuse võitu kaaskeiser Maxentiuse üle. Uitasime Colosseumi ümbritsevatel tänavatel ringi. Sattusime päris lahedasse kotipoodi, kus oli küll peaaegu igas värvitoonis kotte. Tegelikult otsisime aga hoopis mõnda mõnusat restorani õhtusöögiks. Tallinna lennujaamas jooksime eile õhtul ootamatult kokku armsa Liisiga, kes oli samuti tütrega teel Rooma. Nüüd oligi meil plaanis kõik koos õhtust süüa. Vaba koha leidmine oli aga kõige suurem probleem! Olime leppinud juba kokku koha kohtumiseks, kui Eliisabet ja Elina leidsid paar tänavat eemal restorani, kus kohe olemas vaba laud kuuele inimesele. Tüdrukud jäid lauda hoidma ning mina Liisi ja Emmat ootama.

Sobiva restorani leidmine võib-olla polegi siin nii keeruline kui nii suurele seltskonnale laua leidmine. Aga töötajad on äärmiselt sõbralikud ja nii tekitati alati meilegi need kohad. No ja Itaalias olles tuleb muidugi süüa pitsat! Isegi nüüd, juba mõned päevad Eestis tagasi olles, hakkab suu vett jooksma esimesel õhtul söödud pitsa peale mõeldes, mis oli lausa suurepärane! Pitsa olla küll pärit Napolist, kuid märtsis seal käies, ei õnnestunud meil Katariinaga küll nii head pitsat saada. Mingis imelikus eufoorias tellis meie pere kõigile eraldi pitsad, millest me loomulikult suutsime ära süüa igaüks vaid poole. Teise poole lasime kaasa pakkida. Ja milline vaade Colosseumile! Õhtustades Roomas, Colosseumi kõrval asuvas restoranis, olid hinnad kusjuures tükk maad odavamad võrreldes suvalise kohaga Eestis.

Kõht täis, läks kumbki seltskond oma bussi peale. Liisi ja Emma hotell oli suhteliselt kesklinnas, meie oma natukene kaugemal Lateraani linnaosas. Bussi pealt maha tulles jäi meile enne hotelli teele jäätisekohvik. Magustoit kulus küll ära! Müüja pakkus meile igasugu erinevaid sorte maitsta. Lõpuks olid kõik need maitsed siiski segamini. Meelde jäid umbes kaks-kolm viimast. Mina need ostsingi! Kuid valik oli suurepärane: melon ja punane apelsin. Ja no jäätis on ilmselt pitsa ja pasta järel kuulsaim söök Itaalias. Raha kulutasime täna mina ja Eliisabet (Katariina ja Elina arveldasid oma kulutused ise) 3 eurot metroopiletid Vatikani, 60 eurot (35 minu ja 25 Eliisabeti pilet) Vatikani piletid, kohvik 7, lõunasöök 10, õhtusöök 35 ja jäätis 5 eurot. Kokku 120 eurot.

KEVAD MAROKOS - ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 27. aprill 2022!

Hommikul pidime nüüd pakkima kõik asjad kokku selliselt, et suure kohvri saaks anda lennuki pagasisse ära. Järgmiseks kaheks päevaks pidi piisama seljakotti mahtuvatest asjadest. Kummaline, aga kohvri pakkimine ei olnudki nii lihtne - oma arust ei ostnud nagu eriti midagi, tulles ei olnud kohver sugugi üleliia täis... aga nüüd pidin ikka väga korralikult asju pakkima! No minul muidugi võtavad alati suure osa kohvri ruumist ära raamatud. Ma kohe ei oska nendeta! Aga täna oli meil vaadata veel kaks vaatamisväärsust! Alustasime Majorelle´i aiast. Selle aia ja maja rajas prantsuse orientalistlik kunstnik Jacques Majorelle peaaegu neljakümne aasta jooksul alates 1923. aastast pärast seda, kui oli sattunud vaimustusse Maroko loodusest ja inimestest. Kubistliku villa projekteeris prantsuse arhitekt Paul Sinoir 1930ndatel aastatel. Villa oli kunstniku ja tema naise elukoht 1923. aastast kuni nende lahutuseni 1950ndatel. 1980ndatel ostsid Majorelle´i villa moedisainerid Yves Saint-Laurent ja Pierre Bergé, kes nägid kõvasti vaeva imelise villa ja aia taastamise nimel. Tänaseks on kogu territoorium külalistele avatud. Villas asub berberi ehete muuseum ning selle läheduses avati 2017. aastal Yves Saint-Laurent´i muuseum. Sellesse viimasesse meie ei jõudnud.

Villa on krohvitud julge koobaltsinise tooniga, mis inspireeritud värvilistest plaatidest, mida võib leida Marrakechi ümbruses ja berberite majades. Jacques Majorelle tõi selle tooni julge kasutamise taas ausse ning toon on saanud tema järgi lausa nime "Majorelle´i sinine" ning enne oma surma kunstnik lausa patenteeris selle tooni. Sinine toon on tõesti lummav! Seda enam, et sinine on üks minu lemmikvärve. Sellist säravat tooni ei kohtagi nii tihti. Majorelle asus elamist ümbritsevale territooriumile rajama uhket aeda, mis ongi tuntud Majorelle´i aia nime all. Aiast sai tema elutöö ning ta pühendas selle rajamisele ligi nelikümmend aastat oma elust! Sellise mastaapse aia ülalpidamine osutus aga äärmiselt kulukaks ning 1947. aastal avas Majorelle aia üldsusele külastamiseks eesmärgiga teenida tasa aiale kuluvad summad. Tihti oli ta sunnitud siiski müüma üha kasvava ja suurenema aia rahastamiseks selle küljest maatükke.

Pärast 1950ndate aastate lahutust oma naisest oli ta sunnitud aia, maja ja kogu maa hoopis maha müüma. Aed jäi hooletusse ning kõik lagunes kuni 1980ndate aastateni, mil selle avastasidki uuesti moedisainerid Saint-Laurent ja Bergé, kes asusid kinnistut päästma ning taastasid selle. Neile kuulus villa kuni aastani 2008, mil Yves Saint-Laurent suri. Oma tuha lasi ta puistata laiali just siia aeda. Hetkel kuulub kinnistu Prantsusmaa MTÜ-le Foundation Pierre Bergé - Yves Saint-Laurent ning seda hooldab Marrakechis tunnustatud MTÜ Jardin Majorelle (Jacques Majorelle´i poeg). Aed on kujundatud kõige suuremas osas erinevate kaktustega! Päris pikka aega pole ma näinud nii ilusat ning lummavat aeda. Vaatamata tõesti suurele hulgale rahvale, kes seda koos meiega külastas, oli siin keset kärarikast linna kui vaikne rahu oaas. Ning loomulikult oli hämmastav see, kui hooldatud ja korras aed oli - mitte üks kaktuse okas ei olnud ka kõver või vales suunas! Samal ajal kui meie aeda imetlesime töötaski seal päris mitu aednikku. Majas asus pood, kus müügil kallite Prantsuse moekunstnike looming. Maarja proovis selga jakki, mis oli imeline, sobis talle oivaliselt ja maksis hingehinda. Päris mitme riideeseme hinnad küündisid tuhane euroni. Mis olid aga enam-vähem normaalse hinnaga oli täisnahast kotid. Minagi mõtlesin ja mõtlesin seal ühe sinise koti ees. Et kas osta või mitte: minu vana sinine kott oli ära kulunud, aga kas seda uut nüüd just siit peaks ostma... Pealegi olin jätnud rahakoti bussi. Maarja oli aga lahkelt nõus minu eest alguses ära tasuma ja nii ostsingi koti ära. Tegelikult väga ilus kott!

Kõige fantastilisem oli aga majas asuv berberi muuseum, kus eksponeeriti traditsioonilisi berberi ehteid. Paar päeva tagasi olin jõudnud kahetseda, et meil on olnud vähe (või õigemini pole olnud mitte ühtegi!) muuseumikülastusi, aga nüüd sai see suurepäraselt tehtud. Berberi ehted on imeliselt suured... lausa nii suured, et turul neid kohates, pidas Monyca neid hoopiski hobusekaunistusteks. Kollektsioon oli tõesti hästi valitud, ei olnud korduvaid esemeid ning see andis suurepärase ülevaate berberite riietusest ning seda kaunistavatest traditsioonilistest ehetest. Pean tunnistama, et kogu nüüd lõppeva Maroko reisi jooksul, olles näinud ära väga suure osa sellest riigist, oli Majorelle´i aed üks parimaid elamusi!

Aga vaatamata oli meil veel Koutoubia mośee! Pühakoda on algselt rajatud 1147. aastal Almohaadide dünastia kaliifi poolt pärast seda, kui ta oli Marrakechi vallutanud Almoraviidide käest. Aga juba 1158. aastal ehitati hoone täielikult ümber. See teine versioon ongi see, mida meie tänasel päeval saame imetleda. 77 meetri kõrgune minarett sai valmis 1195. aasta paiku. Koutoubia mośeed peetakse klassikaliseks ning parimaks näiteks Almohaadide perioodist ning ka kogu Maroko pühakodade arhitektuurist on see üks parimaid näiteid. Minarett on kaunistatud erinevate geomeetriliste kaaremotiividega ning selle tipus on tornikiiver ja metallkaunistused. Koutoubia mośee on inspireerinud ilmselt paljude hilisemate hoonete ehitamist. Näiteks nagu Sevilla Giralda ja Rabatis asuva Hassan II torni. Need ehitati varsti pärast Koutoubia torni. Minarett on saanud Marrakechi oluliseks sümboliks ning maamärgiks. Kuid nagu ikka: kes pole moslem hoonesse sisse ei saa! Nii jäi meil ainult jalutada ümber mośee ning imetleda seda arhitektuurilist saavutust väljast poolt. Hoone on ümbritsetud ilusate aedadega, kus kasvavad imelised roosid. Samuti on aias mitmeid purskkaevusid. Kuid täna andis juba ilm aimu, milline kõikehõlmav kuumus valitseb Marokos suvisel perioodil. Õhk virvendas kuumusest ning kõik, nii inimesed kui loomad, otsisid varjulisi paikasid. Jalutasime bussi juurde tagasi. Sellega oligi kahjuks lõppenud meie tutvus Marokoga.

Siin oli palju imelist ning reisi jooksul nägime ning kogesime tõesti palju ja saime hea ülevaate sellest väga erilisest ning eripalgelisest riigist. Kõrgmäestikust Saharani. Nüüd ootas meid veel ees uuesti lend Istanbuli, seal öö hotellis ning järgmisel päeval lend kodusesse Tallinna. Kõige rohkem vaimustusin mina Maroko linnade vanalinnadest, nendest imelistest kitsastest tänavate labürintidest ning kohalikust linnamelust. Samuti jättis unustamatu mulje vana berberi arhitektuur, karm kõrb ning selles peituvad pelgupaigad roheliste oaaside näol. Ning loomulikult panustasid reisi õnnestumisesse fantastilised reisikaaslased! Aitäh Maarja, Natalja ja Monyca!

Raha ei kulutanud täna üldse! Kogu reisile kokku kulus 305 eurot Marokos koha peal olles ning sellele juurde 1099 eurot oli reisi maksumus. Lisaks juurde 70 eurot koroonatestile, mis sai enne reisi tasutud. Kokku siis 1474. Päris kallis reis! See ongi põhiliseks põhjuseks, miks enamus reise teen omal käel. Lisaks veel vabadus, mis kaasneb vaid omal käel ringi seigeldes. Järgmisena on meid ootamas ees Katariina, Eliisabeti ja Elinaga puhkus Roomas!