Friday, December 11, 2015


KÜPROST AVASTAMAS!


SEITSMES PÄEV - 21.10.2015.

Hommikusöök. Siis basseini äärde. Ikkagi viimane võimalus! Saime ujuda, lugeda ja lihtsalt vedeleda mõned tunnid. Pärast lõunat pidi meil olema Kyrenia linnaekskursioon. 14:40 oli kogunemine hotelli ees. Mina muidugi ajasin kellaaja segamini ja olime Katariinaga valmis minekuks juba tunnikese varem. Siis tuli tunnikeseks basseini äärde tagasi minna. Lõpuks korjati meid ühe suure bussi peale. Seal olid ees juba teistesse hotellidesse saadetud eestlased. Ekskursioon kujutas endast umbes poole tunnist bussisõitu Kyrenias. Tegelikult olime me Katariinaga juba eelnevatel päevadel ise väga põhjalikult linnaga tutvunud. Sõidutati meid ka turule. Ega sealt midagi väga osta ei olnud. Tavaline hiina sodi. Mis oli väärt ostmist olid muidugi puuviljad. Pähklid. Ja siis türgi maiustused. Kuid need maiustused olid turul (ilmselt müüdigi ainult turistidele) kohutavalt kallid. Neid me ei ostnud. Ostsime aga kotitäie mandariine õhtuks. Olid väga magusad ja mõnusad! Kui neid enne maitsta poleks saanud, vist ei oleks julgenudki osta. Sest välja nägid nad täiesti rohelised. Kohati olid ainult kollased laigud. Seest olid siiski ilusad kollased. Eestis müüdavad oranzid mandariinid ei meenutanud sugugi siin müüdavaid. Ainult välimuse järgi hinnates tundusid need täiesti toored olevat. Samas ei ole ma vist söönud kunagi nii häid mandariine! Nii, et välimus võib petlik olla!


Pärast turgu viidi meid vanalinna uuesti. Seal näidati, kus on sadam, kus Kyrenia kindlus ja anti 1,5 tundi vaba aega. Juba alguses tundus see ekskursioon ainult linnukese kirja saamisena. Et nagu oleks tehtud ja kirjade järgi tasuta saadud. Mingit sisu aga asjal ei olnud. Täiesti mõttetu. Kindluses oli meil ka käidud. Ja vanalinnas ja sadamas. Nagu polnudki midagi teha. Katariina tahtis oma klassiõdedele kingitused osta. Suundusime hoopis nännipoodidesse siis. Olles mõned neist läbi käinud leidsime kingitused väikestele kojujääjatelegi: Karlile ja Eliisabetile. Mina arvasin küll, et mis kingitusi me ikka igalt reisilt veame, et nagu poleks ju vajagi. Kuid Katariina jäi kindlaks endale, et on ikka vaja küll. Nad ootavad neid! Ja reisile nemad ju ei saanud. Et kuidas me siis valmistame neile sellise suure pettumuse. Õnneks on nii mõnigi kord minu lastel õigus ja mina olen õppinud neid aastatega (õnneks!) kuulama. Ostsime ka uued margid. Mulle väga meeldis selle poe müüja. Ilmselt oli tegemist kreeklasega. Umbes 70 aastane vanaproua, kes oli poes koos oma lapselapsega. Selline siiras, heatahtlik ja väga lõbus proua!

Kingitused kõigile ostetud läksime sööma. Meil oli kogunemiseni veel kolmveerand tundi aega. Tellisime väikesest trahterist pildi peal fantastiliselt maitsvad välja näinud grillitud võileivad. See, mis lõpuks aga kohale jõudis, oli totaalselt erinev meie ootusest. Ilusate, õhukese leiva vahel grillitud ohtra kana ja salatiga võileiva asemel, toodi meile kõva, paksu ja vastiku saia vahel üks tomativiil ja paar kanatükki. Grilli need asjad küll näinud ei olnud! Kuid see eest oli imehea minu klaas külma õlut ja Katariina klaas isevalmistatud limonaadi. Viimane viis tõesti keele alla!

Sõitsime bussiga hotelli juurde tagasi ja suundusime taas poodi. Sest Katariinal oli vaja osta ära igaõhtune jäätis. Ma pean nüüd kohe õigluse huvides selgitama, et mina ei suuda sellistes kogustes jäätist süüa. Suure enamuse kogu sellest meie ostetud jäätise hulgast on söönud ära Katariina. Mina olen piirdunud mõne teelusikatäiega. Ausalt! Ostsime siis jälle jäätist, türgi maiustusi koju kaasa võtmiseks ja natukene juua. Hotelli tagasi jõudes küsisin vastuvõtust, mis kell meil hommikul buss ukse ees on. Administraator ei osanud nagu midagi kosta selle peale. Küsis, mis kell meil lennuk läheb? Tegi mingid arvestused, ja arvas siis, et 6:30. Samas tema ebakindlat nägu nähes, pidin ikka üle küsima, et kas ta teab seda kindlalt (tuginedes mingile adekvaatsele infole) või lihtsalt arvab? Ei, tema ei pidavat midagi teadma. Imestunult küsis, et kas me siis ise ei tea? Ei teadnud tõesti. Selle aja peale oli kogunenud hotelli fuajeesse veelgi linna pealt naasvaid eestlasi, kellel kõigil sama mure. Suhteliselt laisk administraator sai lõpuks aru, et pääsu pole. Ohates võttis telefoni ja helistas. Paari minutiga oli tal teada täpselt, mis kell meie buss meid ootab hommikul. Vastuvõtus saime oma postkaardidki lõpuks posti panna. Võisime rahuliku südamega tuppa minna. Ärkama pidime kell kuus.

Natukene kahju oli lahkuda. Oleks veel veetnud aega sellel mõnusal saarel. Toredad inimesed (mõlemas riigis), fantastiliselt hea söök, mõnus kliima. Natukene jäid hinge kripeldama 1974-nda aasta sündmused ja selle tagajärjed saarele. Alates 2012-ndast aastast saavad kõik inimesed vähemalt kahe riigi vahel vabalt liikuda läbi piiripunktide. Seal hulgas turistid. Kuid ikkagi on see ebaõiglane, et üks väike ja ühtne saar, on äkki julmalt kaheks rebitud. Igapäevane elu toimib sellele vaatamata. On lihtsalt teemasid mida ei puudutata. Siiski loodan, et selline olukord Küprosel ei kesta igavesti.

Hommikul läksime kohvi/teed jooma restorani. Hommikusöögipakid saime kaasa kotiga. Aga kohv oli nii jäle, et selle jätsin küll joomata. Tundus, et see oli öö läbi seal termoses liisunud. Mahl tundus selle kõrval lausa elueliksiirina! Saime ilusasti bussi ja lennujaama ja lennukiga Tallinnasse. Vahemaandumine oli endiselt Antalyas. Suureks seikluseks osutus meil lennujaamast koju saamine. Saime aru, et oma igapäevases elus oleme ikka väga autostunud. Nüüd lennujaamast Ülemiste keskusesse jalutades (poes oli vaja käia süüa ostmas), sealt edasi Bussijaama ja sealt bussi peale ja siis lõpuks bussipeatusest koju, oli päris suur katsumus meile. Oma reisikottide ja kohvri ja kahe toidukotiga. Hästi ei mahtunud bussigi ära oma kodinatega. Koju jalutades bussi pealt maha tulles, suutis Katariina lõhkuda ära meie kohvri ühe ratta. Ilmselt jäi asfaldil käies väike kivi ratta vahele ja kiilus selle kinni. Katariina ei saanud sellest siiski aru ja vedas jõuga kohvrit ikka edasi. Lõpuks kui ohkis, et miks see pagana kohver äkki nii raske on, oli pool ratast asfalti mööda lohisedes juba ära kulunud. Edasi tassis Katariinakene kohvrit süles! Selliselt lõppes siis tema reis.

Kogu meie Küprose reis läks maksma meile kahe peale umbes 1200,0 eurot. Kuna autoga ringi sõites maksime kõik kordamööda erinevates kohtades, siis väga täpset arvestust ma ei pidanud. Tegelikult on see ka parajalt tüütu. Kui otsustasime auto rentida ja hoopis nii Küprost avastada, oli Katariina väga mures, et läheb kalliks maksma. Ma pean ütlema, et ei läinud. Kui oleksime võtnud lihtsalt pakutavad ekskursioonid (ning neid poleks pruukinud kumbagi saada) oleks läinud sama kalliks. Üürida auto ja omal käel ringi seigelda on igal juhul odavam. Ja eriti tore on teha seda nii toredate reisikaaslastega nagu meil olid. Minu suurim tänu lähebki siin kohal Marele, Paavole ja Priidule, kes olid nõus meiega koos seiklema. Aitäh teile väga toreda reisi eest!

Thursday, December 3, 2015


KÜPROST AVASTAMAS!


KUUES PÄEV - 20.10.2015.



Ärkasin hommikul mošeest kostva laulu peale. Mulle on reisidel käies hakanud see hääl väga meeldima. Meloodiline. Ilus. Tuletab meeldivalt meelde alati, et viibid reisil. Tavaliselt mõnel lõunamaisel maal. Seega on soe. Täna saime nautida jälle hotelli hommikusööki. Katariina veetis tunnikese söögilauas. Natukene jäi aega veel basseini ääres mõnulemiseks. 10:30 saime auto juures kokku Mare, Paavo ja Priiduga. Sõitsime Nicosiasse ehk siis Küprose pealinna uuesti. Eelmisel korral kihutasime sinna bussiga. Nüüd saime mõnusalt autoga minna. Oli aeg auto ära anda. Priit pidi minema Larnaka bussi peale. Ja Küprose pealinnaga polnudki me veel tutvunud. Esimese külastuse kiiret läbijooksmist jalakäijate tänavast ei saa külastamiseks nimetada ka kõige parema fantaasia puhul. Tankisime Nicosiasse jõudes, ületasime piiri järjekordselt. Ja andsimegi ära oma auto. Arve kolme päevase autorendi eest koos kindlustuse, lisajuhtide ja muude kuludega oli 139 eurot. Minu arust üldse mitte üleliia palju. Bensiini peale kulus samuti vähe - suutsime kulutada ainult ühe paagitäie. Sõidetud vahemaad olid väikesed. Ning auto muidugi pisikene!

Auto ära antud, suundusime bussijaama. Priidul oli Larnaka bussi väljumiseni veel aega. Jalutasime vanalinna ja istusime väikeses restoranis. Jätsime Priiduga hüvasti. Mare ja Paavo läksid Priitu bussi peale saatma. Meie Katariinaga tahtsime esimese kohana külastada Küprose muuseumi. Õigemini, kui nüüd väga aus olla, mina tahtsin. Natukene otsimist ja kohal me olimegi. Muuseum oli minu jaoks jälle üks suur elamus. Küprose muuseum kuulub oma Bütsantsi impeeriumi aegsete muististe ja tuhandete aastate vanuste leidudega kivi- ja pronksiajast maailmaklassi. Uskumatult kaunis oli Mükeene keraamika. Mingil hetkel avastasin, et olengi jäänud seda imetlema, jalutades juba mitmendat tiiru Mükeene saalis. Keraamikat olen ma pidanud siiani muuseumides täiesti mitte vaatamist väärivaks. Küprosel olles sattusin aga juba teist korda selle lummusesse (esimene kord oli siis eile Püha Barnabase kloostris). Küproselt Agia Irini kloostrist on leitud uskumatult kaunid 7 ja 6 sajandist eKr pärinev terrakotasõdalaste armee, kuhu kuulub enam kui 2000 kuju. Muidugi ei ole Küprose omad nii uhked kui maailmakuulus Hiina terrakotasõdalaste armee. Aga võimsa mulje jätab seegi. Muuseum oli suhteliselt väike. Vaatamata sellele, et unustasin ennast mõnda saali, sai kõik ruttu läbi vaadatud. Ei leidnud ma aga selle muuseumi kõige suuremat ehet - mosaiiki Leda ja luik! Minu otsinguid ei pärjanud mingi edu. Lõpuks läksin abi küsima. Siis selgus kurb tõsiasi, et Leda on Nicosiast hoopis ära viidud. Ja luik ka muidugi! Agia Napasse. Olin selle pärast küll natukene pettunud. Samas olin saanud külastatud muuseumist juba selletagi fantastilise elamuse.


Jalutasime mööda Pafose väravast. Käisime selle läheduses olevas Püha Risti kirikus. Piir kahe riigi vahel jookseb risti läbi kiriku. Kuna uks jäi Kreeka poolele saavad kirikut kasutada kreeklased. Kurb oli vaadata üle kiriku katuse risti-rästi jooksvaid okastraatõkkeid. Kohalikud on ilmselt harjunud. Meie veel mitte. Kirikus askeldas peale meie veel hallipäine kreeklasest vanahärra, kes kutsus meid lahkelt sisse. Lõunamaades on aeg-ajalt kirikusse sisse astuda äärmiselt meeldiv. Seal valitseva suhteliselt jaheda temperatuuri tõttu. Istusime hetkeks. Mulle meeldib kirikus korraks istuda. Tavaliselt satud erinevatesse kirikutesse ikka turistina mööda maailma ringi rännates. Siis kulub paar minutit puhkust ära.

Järgmise tunni otsisime Ledra vaateplatvormi, millelt pidi avanema imeilus vaade Nicosia vanalinnale. Kaardi järgi pidi see asuma Ledra piiripunkti vahetus läheduses. Ilmselt oleksimegi jäänud otsima. Leidsime küll ühe sildi, mis juhatas täpselt järgmise ristmikuni. Sealt edasi puudusid igasugused juhised. Sama kogesime Eliisabetiga Iirimaal. Segased ja kohati vastukäivad juhised. Mitte kuhugi juhatavad sildid. Loobusime. Mingist hetkest ei tundunud see enam mõistliku ajakasutusena. Hiljem hotellis Mare ja Paavoga vesteldes selgus, et nemadki ei suutnud vaateplatvormi leida! Sõime siis hoopis jäätist ja jõime granaatõunamahla. Jalutasime natukene veel vanalinnas. Keset linna jookseb piir. Tavaliselt on ehitatud kahe poole vahele okastraataiaga müür. Mõnikord kulgeb piir paralleelselt majaga. Siis on maja esikülg ühel pool piiri ja tagumine teisel pool. Aknad trellitatud. Paljud keset piiri ja ka lihtsalt piirile väga lähedal asuvad majad seisavad tühjalt ja lagunevad. Otse piiripunkti kõrval oli okastraataia kõrval välikohvik. Aia äärde oli laotud liivakottidest müür. Meenutas pilte kunagisest populaarsest telesarjast "Allo!Allo!". Selline natukene sürrealistlik, naljakas, tragikoomiline. Kuigi tegelikult kurb ja ebaõiglane.

Ületasime taas piiri. Kirikud muutusid nagu võluväel mošeedeks. Ilusate korras hoitud majade asemele ilmusid lagunevad ja mahajäetud kivihooned. Suur rahvahulk oli äkki kadunud. Nicosia Türgi pool oli rahulikum, koledam, mustem, mahajäetum. Kuid samas tundus kuidagi romantiliselt armsam ja kodusem. Ilmselt mingi jäänuk meie sovjetlikust minevikust, et nii kodusena tundus see koht.

Otsisime üles bussipeatuse Kyrenia väravate juures. Kohale jõudes väljuski kohe meie buss. Üks meesterahvas kisas kõlava häälega:"Kohe väljub buss Kyrenia´sse! Kiirustage!" Väga vajalik info. Ma arvan, et meiegi oleks erinevate busside vahel tiirutanud tükk aega ringi, enne õige sõiduriista leidmist. Bussipilet Kyreniasse oli ainult 5 liiri. Küpros on väga ilus maa. Saime bussisõidu ajal selles jälle veenduda. Kuid türklased (Kreeka poolel ei märganud ma sellist asja!) vist nii ei arva. Nemad üritavad neid ilusaid mägesid veel kaunistada. Päris tihti kohtasime mägede jalamitel eri värvi kividest laotud hiiglaslikke mosaiike. Tavaliselt ikka midagi patriootilist: Türgi lipp, lipuvärvides motiivid, vapp. Pool tunnikest sõitu ja olimegi oma Küprose kodulinnas. Bussilt maha tulles jalutasime tagasi hotelli poole. Peaaegu meie hotelli vastas oli inglise surnuaed. Jalutasime seal natukene. Siia maetakse ilmselt Kyrenias elavaid inglasi. Nimede järgi puhkasid enamuses haudades tõesti inglased.

Käisime Katariina tungival palvel veel poes. Jäätist oli vaja! Õhtusöögi otsustasime võtta hotelli kaasa. Parim, mis leidsime, oli hamburger. Maitselt oli täitsa normaalne! Võiks öelda, et isegi parem kui Eestis. Sõime oma hamburgereid rõdul. Õues oli soe, pime ja mõnus. Ja tsikaadid! Mõnus õhtu hotellitoas. Kuskile ei läinud, midagi ei pidanud tegema. Lugesime. Kirjutasime ära päeval ostetud kaardid. Siis hakkasin marke kleepima. Vaatasin neid marke ja imestasin, et kuidas sellist pilti sinna peale lubatakse. Okastraataed. Ja selle ees pisarais laps. Juurdlesin selle üle pikalt. Aga lõpuks ikka taipasin. Ma olin ju ostnud ka margid teiselt poolt piiri. Kreeka poolelt. Seepärast ei sobitunudki see pilt siia keskkonda. Midagi polnud teha. Neid marke ei saanud kasutada. Sest siin on teine riik. Tuleb kuidagi üritada meeles pidada ja homme osta uued margid. Kahju küll!

Kulutasime täna pealinnas 18,0 eurot. Ja Kyrenias 56,0 liiri. Need erinevad rahad ja riigid hakkavad juba segi minema. Kyrenias hamburgeri hindasid vaadates pidin pikali kukkuma ja teatasin alguses Katariinale, et ma sellise hinna eest ei ole küll nõus hamburgerit sööma. No hetke pärast tuli siiski meelde, et need hinnad tuleb jagada kolmega. Läks kohe paremaks ... !