Tuesday, March 31, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

NELJAS PÄEV - 16.03.2015.

Täna hommikul oli meil erinevalt nädalavahetusest väga varajane äratus. Nimelt oli meil plaanis ka tööle minna. Meie armas võõrustaja Tiina töötab Askeri steinerkoolis. See on samuti üks väike linnake Oslo lähedal. Ning kuna Eliisabet käib Eestis waldorfkoolis ja mina juhuslikult samuti töötan waldorfkoolis, siis oli meil ühine huvi tutvuda mõnega ka väljaspool Eestit. Pärast kiiret hommikusööki saime täna hommikul lausa autoga kooli, sest Tiina naabergi töötab samas koolis õpetajana. Ka äärmiselt tore inimene (mulle hakkab tunduma, et koolides töötavadki ainult toredad inimesed).

Ühesõnaga olime me hommikul täpselt 7:30 õues ja valmis liikuma hakkama. Eliisabet käib Eestis IV klassis, Norras aga peaks ta käima V klassis. Seega olime me täna hommikul esimese asjana V klassi peatunnis. V klassi õpetaja oli seal klassi ees nagu näitleja laval. Nii vahetu, elav ja energiline. Lastele sõber ja teejuht, mitte kuri sõrmega viibutav ja range täiskasvanu. Kuna Eliisabet (ja ega minagi eriti) norra keelest ei jaga midagi, siis kõik suuline osa läks temast kaugelt mööda. Aga kui anti kätte flöödid, siis minu üllatuseks suutis ta õpetaja sõrmede asetust lihtsalt tähelepanelikult jälgides väga ilusasti kaasa mängida. Teise poolega tunnist suutis ta joonistada väga ilusa pildi norra kuningas Jarlist. Lapsed olid ka hästi sõbralikud. Naomi Austraaliast oli üks tüdruk, kes rääkis väga hästi inglise keelt. Temaga sai Eliisabet siis minu vahendusel rääkida. Lapsed näitavad oma uudishimu väga toredalt alati kohe välja. Enne tunni algust oli meie ümber päris kenake ring uudistavaid lapsi kogunenud juba. Siiralt kahju oli neil sellest, et nad Liisuga ei osanud rääkida.


Uued teadmised omandatud ja peatund peetud, suundusime edasi hoopis I klassi ehk siis Tiina klassi juurde. Nendega oli meil plaan minna metsa matkama. Kui Eestis on tavaliselt üks klassitäis lapsi ja sinna juurde kuulub üks õpetaja, siis Norras päris nii asjad ei käi alati. Esimese klassi juurde kuulus kaks õpetajat ja veel üks assistent. Lapsi ei olnud sugugi üle mõistuse palju - kaheksateist. Täiesti tavaline klassi suurus. Mis mulle veel silma hakkas oli see, et norra lapsed ei armasta riideid. Täna oli õues väga külm ilm. Kõva tuul ja erinevalt nädalavahetusest polnud päikest nähagi. Lastel olid seljas küll matkariided, enamusel korralikud kombekad, kellel siis õhemad kellel paksemad. Üldiselt olid ka mütsid peas. Täiesti puudusid aga sallid, rääkimata kinnastest. Arvasin, et nad on siis vähemalt väga karastunud, aga ei pidanud olema. Päris tihti pidid olema haiged. Lapsed tunnevad ennast Norras samuti väga vabalt. Mõtlesin endamisi, et küll on tore, et nende laste vanemad ei näe; mida, kuidas ja kus nende lapsed teevad. Muidu kaasneks sellega üks pidev hädaldamine laste kallal: ära istu maha, ära istu kivi peale, ära istu märja puu peale, ära lõhu riideid ära, ära määri riideid ära, ära lõika näppu noaga, ära üldse kasuta nuga, ära parem puutugi nuga jne. Nüüd oli aga lastel täielik vabadus! Istuda kuhu ise tahavad, ja millal tahavad, lõhkuda riided ära ja siis määrida ka veel, lõigata noaga näppu kui tahavad jne. Sest õpetajad on steinerkoolis imelised. Määrivad ka enda riided ära ja istuvad kuhu tahavad ning noaga näppu võivad ka lõigata.

Mina ja Eliisabet igal juhul külmetasime kõvasti. Meil oli küll väike lõke, mille ääres Liisu natukene soojendas ennast. Külma ilma tõttu me väga kaua metsas ei olnud. Hakkasime Tiina ja osade, samuti juba natukene külmetavate lastega tagasi tulema. Teised jäid ülejäänud kahe õpetajaga veel onni ehitama. Nemad tulid hiljem järele. Tagasi jõudes vaatasime koolimaja peal ringi veel natukene. Jõime ühe kuuma tee külma peletamiseks.

Siis saime tuttavaks veel ühe Tiinaga. Ka eestlane. Töötab samuti seal koolis. Viiuliõpetajana. Kuna ta pidi tulema meile juba eile külla ennast tutvustama, aga ei jõudnud, siis leidsime, et nüüd oleks tore minna kohvikusse. Mõeldud tehtud! Eliisabet sai mahla, meie oma kohvid. Lisaks paar saiakest. Ja juttu jätkus kauemaks! Olles piisavalt kaua kohvitanud tundis Tiina huvi, kas me kindlasti tahame ikka bussi peale minna? Nimelt pidime me minema bussiga tagasi Sandvikasse Eliisabetiga, käima seal poes ja siis teise bussiga edasi koju, sest meie võõrustaja tööpäev veel kestis. Kuna meil ei olnud tuua ette ühtegi mõistlikku põhjust, miks me peaks just bussiga sõitma, siis pakkus Tiina ennast lahkelt meid autoga Sandvikasse ära viima. Loomulikult võtsime me selle pakkusime vastu. Käisime poes, jalutasime natukene veel selles väikeses linnakeses (leidsime sealt kusjuures päris ilusa Raekoja) ja siis pidime hakkama koju minema.

Mina pakkusin küll välja, et äkki läheme jalutades, eile ju alles jalutasime sama teed mööda. Aga Eliisabet väitis, et tema jalad on väga väsinud ja ei taha üldse enam kõndida. Siis läksimegi bussiga. Koju me ei jõudnudki palju enne Tiinat. Eliisabet tegi õhtul veel natukene paelu. Ja muudkui lobises. Eelmised päeval oli lihtsalt vait olnud. Küsimuste peale vastas napisõnaliselt ainult "ei" või "ja". Temal ikka võtab see harjumine aega. Tiina arvaski sellepeale, et nüüd kui nemad just sõbraks said, läheme me juba ära. Nii see kahjuks on! Aga järgmisel päeval pidime me tõesti oma reisiga edasi minema. Seega pakkisimegi õhtul asjad kokku. Ning üsna pea läksime magama.

Kohvikus käik läks meil maksma 160,0 krooni ning poes kulus 80,0 krooni, bussisõidu peale 35,0 krooni. Kokku 275,0 krooni. Krooni kurss euro suhtes on umbes nii, et 100 krooni eest saab 8,5 eurot. Päev oli täna pikk. Eliisabet sai kõvasti külmetada. Hea kui haigeks ei jää selle peale!





Sunday, March 29, 2015


KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

KOLMAS PÄEV - 15.03.2015.

Meie kolmas päev algas samuti hilise tõusmisega. Kui lõpuks üles saime, sõime, riietusime ja läksime jalutama. Täna oli meil plaanis tutvuda koos Tiinaga Sandvikaga. See on samuti väike linnakene Oslo ümbruses. Meie peatuspaigast oli sinna paras jalutamise tee. Eriti mõnus muidugi ilusa ilmaga. Jalutasime ookeani äärest mööda väikese fjordi äärt. Norras loomulikult ei saa ilma nendeta. Igal linnakesel peab olema ikka oma fjordikene ka.

Kõik mereäärne vaba maa oli paatide-purjekate all. Neid ei suudaks keegi kokku lugeda. Vaadates neid tohutuid koguseid purjekaid jääb mulje, et igal norrakal on vähemalt kolm paati. Suuruse poolest olid need seinast-seina. Enamuses olid ikka sellised väiksemat mõõtu. Aga oli ka tõeliselt suuri ja uhkeid. Et paadid ikka natukene rikkamate inimeste lõbu näitas ka see, mida olid nad kasutanud paate katvate koormakatete paigal hoidmiseks. Katted oli tõmmatud üle paadikerede, nende nurkadesse ja äärtesse olid seotud nöörid ning nööride otsa riputatud, mõned ka lihtsalt maha asetatud, auto klaasipesuvedeliku pudelid. Need pudelid kusjuures oli täiesti avamata ehk siis olidki täidetud sinise klaasipesuvedelikuga. Minu imestusel polnud jälle piiri. Miks peaks keegi minema poodi ja ostma suuremate paatide tarbeks kümme-viisteist pudelit aknapesuvedelikku? Odavam oleks ju hoida alles lihtsalt tühjad pudelid ning täita need veega. Mitte päris täis, natukene pealt tühjaks jätta, vajutada õhk välja, et pudel lõhki ei külmuks. Ega rikkus ei anna häbeneda! Muidugi võib ka juhtuda, et sellele on mingi väga loogiline seletus. Kuid see selleks!

Meie jõudsime oma jalutuskäiguga poole tee peale Sandvikasse. Seal lähedal on väike saar. Suhteliselt kalda lähedal. Nii paarikümne meetri kaugusel. Tiina sõnul oli see Taani saar. Tõesti oli saarel lehvimas Taani lipp. Kas see ka päriselt kuulub Taanile või tegemist lihtsalt huvitava saare nimega, ei oska öelda. Igal juhul tore nimi leitud.

Meie eesmärk oli aga minna vaatama Claude Monet silda Sandvikas. Claude Monet külastas Sandvikat 1895 aasta talvel. Ning maalis siis ühe maailma kuulsaima maali Sandvika sillast. See on ka see, mis selle pisikese linnakese maailmas tuntuks on teinud. Kui me silla juurde jõudsime oli Eliisabet muidugi väga pettunud. Tema ootas ilusat, värvilist ja maalitud silda. Oli aga ainult üks rauakolakas. Vot, kuidas võivad inimesed asjadest valesti aru saada. Väga kole see sild muidugi ei ole. On ilusasti korda tehtud ja kõlbab vaadata küll. Ilmselt väga inetut silda ei oleks härra Monet hakanud maalimagi. Silla ümbruses oli väike pargikene. Väga ilus ja kenasti korras. Kohviku, käsitööpoodide ja muuseumiga. Muuseum muidugi oli talvel suletud!

Tagasi jalutades käisime vaatamas ka banaani. See pidavat olema Norra esimene taies reklaami ainetel. Näeb välja igal juhul tõelise reklaambanaanina. Hiljuti olevat see ka ilusasti restaureeritud ning korda tehtud. Eliisabetile banaan meeldis. Mina ei oskagi öelda. Ma ei ole kunagi väga suur popkunsti austaja olnud.

Mere ääres oli väga palju inimesi. Eestis on umbes sama tunne kesksuvel Pirita rannas olles. Hea küll, rannailmadega on Pirital natukene rohkem rahvast. Imestama paneb aga küll, kui paljud inimesed tulevad laste, koerte, jalgrataste ja üleüldse kogu perega ühte päikeselist ilma nautima välja. Inimesed kusjuures olid niisama: jalutasid, istusid, lapsed mängisid. Eestis kui minnaksegi välja, siis tavaliselt kõva sporti tegema. Norralased sporti väga spetsiaalselt ei pea tegema vormis püsimiseks. Ilmselt liiguvad nad piisavalt palju ja püsivad niisamagi heas vormis. Hommikuti rattaga tööle sõitjaid on samuti palju.

Kuigi õues paistis päike oli ilm siiski päris jahe. Eriti mere ääres, kus kogu aeg teadupärast vastik ja külm tuul puhub. Läksimegi päris kiiresti koju tagasi sooja. Sõime natukene. Tiina andis Eliisabetile väga hea vahendi käepaelte punumiseks. Liisul oli seega õhtu sisustatud. Meisterdas Iirimaale kaasa võtmiseks kingitust oma väikesele sõbrale. Õhtusöögiks tegi Tiina meile imehead läätsesuppi.

Täna oli selline eriti tore päev - mitte ühtegi krooni ei kulunud. Selliseid päevi ma armastan!

Saturday, March 28, 2015


KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

TEINE PÄEV - 14.03.2015.

Arusaadavatel põhjustel magasime hommikul väga kaua. Ärgates oli ilm ilus ja päike paistis. Tutvus meie võõrustajaga jätkus hommikusöögilauas. Nägime teda ju öösel esimest korda elus. Pärast sööki oli meil Eliisabetiga plaan minna Oslosse linna vaatama. Tiina pidi aga tööd tegema. Olen Oslos käinud läbisõidu vormis palju kordi. Varem ei ole kunagi aga käinud seal linna enda tõttu. Nüüd oli meil plaan külastada mõnda kunstimuuseumi ja vaadata kuninglikku lossi. See oli Eliisabeti suur soov. Temale nimelt jättis kustumatu mulje paari aasta tagune Stockholmi kuningalossi külastus. Meie armas võõrustaja muidugi tõi Liisu natukene maa peale tagasi - Oslo kuningaloss nägevat rohkem näiteks Tartu Ülikooli kui lossi moodi välja.

Sõitsime bussiga jälle linna. Nädalavahetustel on üks suurem kaubanduskeskus mõelnud enda külastatavuse suurendamiseks ilmselt, väga kavala nipi välja. Nimelt on nad pannud käima tasuta bussi Oslo ja selle eeslinnakeste vahel. Igal juhul meile see buss väga meeldis. Tiina saatis meid bussi peale ja meie sõitsimegi Oslosse.

Mõtlesin alguses, et kõigepealt võiks külastada Vigelandi parki. Gustav Vigeland (1869-1943) oli Norra tuntuim skulptor. Seega siis ka temanimeline park Oslos. Ei osanud me aga õiges kohas peatust küsida. Sõitsime niisama pargist mööda. Bussist tulime maha kuningalossi juures. Jalutasime tiiru ümber lossi ja natukene lossi ümber pargis. Mõtlesime, et edasi jalutame ikkagi sinna Vigelandi pargi juurde. Eliisabetil oli aga hoopis suur kiusatus minna kohe kunstimuuseumisse. Ning kuna me parki juba bussiaknast nägime, siis ma olin nõus temaga. Vähemalt ma arvan, et saime mingi ülevaate pargist. Kuigi tegelikult ma ei tea ju kui suur see on. Ja kui suurt osa meie temast nägime.

Nii me jalutasimegi edasi Oslo Nasjonalgalleriet´i poole. Linna peal oli rahvast väga palju. Nii ilusa ja päikeselise ilmaga pole seal muidugi midagi imestada. Väga palju oli ka norralasi, kes olid ilmselt tulnud laupäevast päeva välja veetma. Mind on alati veidi imestama pannud skandinaavlaste imelik riietumise stiil või komme. Nad käivad üldiselt väga korralikult ja stiilselt riides. Aga siis pannakse juurde mingi veider detail, mis kogu asja pea peale keerab. Üheks selliseks maitsevääratuseks on nende tava käia kogu aeg ja iga riietuse puhul botastega. Naisterahvad kannavad pidulikku mantlit ja kübarat ja botaseid. Või siis on tütarlaps miniseeliku ja sukkpükstega ja botastega. Daam kübara, kostüümi ja botastega. Naljakas. Vähemalt minu arvates. Ma saan küll aru, et botased on äärmiselt mugavad jalanõud. Kuid on leida siiski ka väga mugavaid kingi, mis märksa paremini sobiksid korralikuma riietusega. Veel hullem on härrasmees ülikonna ja botastega. Neid isendeid õnneks kohtab vähem!

Veidi rohkem kevadet oli ka Oslos Tallinnaga võrreldes - krookused õitsesid kõik juba. Kunstimuuseum oli väga lähedal lossile. Jalutada eriti ei saanudki. Ostsime pileti. Ja kohe leidsin ka ühe asja, mis Norras odav. Muuseumipilet maksis ainult 50,0 krooni. Täpselt sama palju kui bussipilet. Naljakas! Mina küll parema meelega maksaks rohkem kunsti kui bussisõidu eest.

Muuseum iseenesest oli tohutult hea! Minu jaoks oli see päris meeldiv üllatus. Väga hea kollektsioon kogu maailma kunsti paremikust. Eliisabetilegi väga meeldis. Oslo muuseumist leidsime ühe väga toreda saali, kus iga külastaja võis ka ise proovida joonistada ühte Vigelandi skulptuuri. Proovisime siis ka. Väga pikalt muidugi aega ei kulutanud sellele, aga mingid joonistused saime meiegi valmis. Mõlemad peaksime natukene tihedamini joonistamisega tegelema. Minu viimasest joonistusest on ikka väga pikk aeg möödas. Maalimisega olen isegi tihedamini tegelenud.

Kui muuseumile tiiru peale saime, läksime muuseumi taha parki kaasa võetud võileibasid sööma. Ilm oli küll väga ilus, päike paistis ja tuulevaikses kohas oli väga mõnus istuda. Väga soe siiski ei olnud. Otsustasime minna nüüd uuesti muuseumi ette, kus oli armas väike kohvik. Tellisime seal kakaod ja šokolaadikooki. Hea rammus suutäis! Meil oligi parasjagu tunnike vaja aega parajaks teha. Pool viis pidime Tiinaga Filadelfia Kirke juures kokku saama. Kell viis algas seal Oslo Steinerkooli muusikasuuna kümnenda juubeli kontsert. Saime ilusasti kokku lepitud ajal ja kohas kokku. Kontsert oli super lahe peab ütlema! Esinesid nii praegused õpilased, vilistlased kui ka õpetajad. 

Kontserdielamus saadud läksime bussi peale ja sõitsime koju tagasi. Õhtusöök, natukene lobisemist ja siis magama minek.


Raha kulutasime täna 300,0 krooni: 50,0 krooni muuseumi piletile; 150,0 krooni kohvikus; 50,0 krooni bussisõidule; 100,0 krooni kontserdipiletitele. Neid summasid vaadates tundub vähemalt mulle küll asi natukene paigast ära olevat. Või siis vastupidi, et Eestis on asjad paigast ära. Kohvikus käimine on kordades kallim kui kontsert või muuseumikülastus. Äkki ongi õige nii! Et inimesed käiksid ikka rohkem muuseumis, kontserdil ja muudes sellistes kohtades. Mitte ei nuumaks ennast kohvikus saiakestega. Aga muidu oli väga tore päev!
KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

ESIMENE PÄEV - 13.03.2015.

Olen lubanud juba aastaid minna külla oma Iirimaal elavale sõbrannale Irenale. Nüüd eelmisel suvel tema Eestis olles saime lõpuks kindlamalt plaani paika. Et siis kevadine koolivaheaeg sobiks väga hästi! Lennukipileteid otsima hakates selgus aga, et otse Tallinnast Dublinisse läheb väga kalliks ja talvisemal ajal ei tee ka odavlennufirma Ryanair sinna otselende. Kõige odavam variant tuli läbi Oslo. Siis tuli Irenal mõte saadagi Oslos kokku ja edasi saaksimegi kõik koos juba Iirimaale edasi minna. Temal on Oslos omakorda sõbranna Tiina, kelle juures saame ilusasti ööbida mõned päevad. Mõeldud-tehtud! Mina ostsin piletid ära läbi suurte sekelduste (sellest kirjutasin eelmises postituses) ja hakkasime ootama reisi. Nagu alati suure põnevusega.


Hiljem selgus muidugi, et sellel reisil polnud mõeldudki päris plaani kohaselt sujuda. Nimelt Irena Oslosse ei jõudnudki, sest temal aegusid vahepeal kõik dokumendid ootamatult. Nii hakkasimegi 13-nda märtsi õhtul (ja reedel) liikuma Eliisabetiga Oslo poole üksi. Kuna lennuk läks alles õhtul 21:30, oli meil aega küll. Tulime koolist koju ja jõudsime veel maja ära koristada. Teel koju küsisin Eliisabeti käest kas reisiärevust või natukene hirmu ka on? Selle peale arvas tema, et ei. Ta on ju minuga koos ja mina vastutan. No jah, eks ta nii kipub olema. Alati on hea kui on kaasas keegi, kes vastutab!

Lennujaama pagasikontroll on selline asi, kus alati tuleb millestki loobuda. Selle reisi alguses tuli meil loobuda väliseestlastele külla minnes nendele viidavatest osadest kingitustest. Sain ka mina alles nüüd teada, et konservid ei ole lubatud käsipagasisse. Poest neid vürtsikilusid ostes mõtlesin küll sellele, et ei võta ilma avajata avatavaid karpe. Need tundusid mulle kuidagi ohtlikud. Aga et üldse ei tohi mingeid konserve, selle peale ma ei tulnud tõesti. No jah, aga saimegi koti kergemaks.

Aga sellele vaatamata saime kenasti lennukile ja olime umbes kahe tunni pärast Oslos, Rygge lennuväljal. See on Oslost tegelikult päris kaugel. Linna saab sõita kas rongi, bussi või taksoga. Meie sõitsime bussi, kui kõige odavama liiklusvahendiga. Ryggest Oslosse edasi-tagasi olid bussipiletid ühele lapsele ja ühele täiskasvanule 450,0 Norra krooni. Need saab bussijuhi käest ära osta, sobivad ka enamus pangakaardid. Kuna buss sõidab päris pikka aega, umbes 1,5 tundi, jõudis Eliisabet nii sügavalt magama jääda, et Oslo bussijaama kohale jõudes, oli mul tükk tegemist tema äratamisega. Lõpuks see siiski õnnestus. Vastavalt enne reisi saadud juhistele, pidime me nüüd bussijaamas istuma ümber teisele bussile ning sõitma uuesti Oslost natukene välja. Magama ei lubanud ma Liisul enam jääda. Tema kui korralik koolilaps on harjunud muidugi igal õhtul kell üheksa magama minema. Nüüd aga juba öö käes. Täitsa arusaadav, et laps väsinud on. Õnneks ei olnud viimane bussisõit väga pikk - umbes pool tundi.

Tiina oli meile bussipeatusesse tulnud ilusasti vastu. Sealt oli tema imearmas kodu ainult paari minuti kaugusel. Eliisabet pesi hambad puhtaks ja puges kohe voodisse. Meie jõime Tiinaga veel ühe tassikese teed ja siis läksime ka magama. Kell oli igal juhul juba üks öösel. Reisi esimene päev kujunes väga lühikeseks.

Raha kulus meil ainult bussipiletite peale: Ryggest Oslosse 450,0 krooni ja Oslost Hovik´isse 103,0 krooni.