Friday, August 28, 2015


AUTOREIS TAANI!


KOLMAS PÄEV - 14.08.2015.


Mina pean nüüd ausalt tunnistama, et autos magamine (kui pole just automaja!) ei ole päris minu rida. Eriti magada ei saanud. Sama oli Karlil ja Eliisabetil. Nemad magasid ka halvasti. Aga meie Katariina olevat maganud ülihästi! Täiesti kadestamisväärne! Üsna varsti hakkasid koeraomanikud käima koeri jalutamas platsil kus parkisime. Pidasime paremaks autost välja ronida ja hakata süüa tegema. Kõht täis, tegin ettepaneku minna ujuma. Lapsed olid vastu. Karl teatas eriti tähtsalt, et sellel reisil, erinevalt eelmise aasta autoreisist, ei käi tema kordagi ujumas. Naljakad lapsed!


Ujuma siis ei läinud. Sõitsime hoopis tagasi Hornbaek´i keskusesse, et käia läbi infopunktist. Äkki ikka keegi kuskil teab, kuhu on peidetud väga hoolikalt need Taani ligi 700 kämpingut? Ja mis imeloom on kämpingupass? Seekord meil tõesti vedas! Infopunkti töötaja oli sõbralik, abivalmis ja suhteliselt hästi informeeritud võrreldes eelmisega. Kämpingute asukoha kindlaks tegemiseks saime kämpingute kataloogi. Aga mis on kämpingupass, ei teadnud isegi tema. See on nagu kiivalt hoitud riigisaladus, mida vanaisad avaldavad ainult pojapoegadele täiskuuöödel nelja tee ristis. Jääb üle vaid loota, et kämpingutöötajatele on see tohutu saladus siiski teada.

Edasi sõitsime Frederiksborg´i. Lossi vaatama. Kui nüüd etteruttavalt öelda, siis sellest sai meie põhitegevus järgmiste päevade jooksul. Losse on Taanimaal meeletult! Hetkelgi oli meil valida: kas läheme Helsingoer´i vaatama Kronborg´i lossi (Hamleti loss) või Frederiksborg´i. Meie valisime viimase. Loss ehitati Frederik II poolt 1560 aastal. Nagu ilmselt kõigi nii vanade ehitistega on juhtunud, põles ka see loss 1859 aastal (samal hetkel ööbis lossis ka Taani kuningas!). Hävines peaaegu kogu sisekujundus. Taastamistöödeks saadi enamus raha avalikest korjandustest ning suure osa andis kuningas. Lossikirikus (muuseas fantastiliselt ilusas ja suures!) toimuvad endiselt avalikud jumalateenistused. Lossi rohkem kui kaheksakümnes ruumis hoitakse vapikilpe ning riigi suurimat portreede ja ajalooliste maalide kollektsiooni. Minule meeldis kõige rohkem kuninganna Sophie saal, kus olid eksponeeritud praeguse kuninganna kostüümid. Ja samas näidati kõrvalt ekraanilt salvestusi üritustest, kus kuninganna oli neid rõivaid kandnud. Vaadates ühte eriti uhket roosilist ballikleiti, tuli mulle meelde Kopenhaagenis Amalienborg´i lossis nähtud grupifoto kogu Eurooopa valitsevatest monarhidest. Ja sellel fotol oli Taani kuninganna samas kleidis! Omaette vaatamisväärsus on ka lossipark.


Pärast Frederiksborg´i lossi sõitsime edasi, või siis tagasi, vabaõhumuuseumisse. Kuna eile oli see juba suletud meie kohale jõudes, siis üritasime veel kord. Sissepääs oli tasuta. Võtsime omale lõunaeine kaasa, et ilus piknik muuseumis ringkäigu vahel teha. See oli üks äraütlemata tore ja huvitav muuseum! Ühe rikka taluniku majja oli lavastatud ajastutruu öö. Ehk siis majas oli pime, sisse minnes pidi võtma laterna kaasa ukse tagant. Pererahvas, sulased, teenijad ja muud majalised magasid kõik. Maja oma öiste helide, õhustiku ja asukatega. Sest öösiti ilmselgelt tegutsevad need, kes päeval vait on. Ega öösel ei olegi vaikus magavas majas. Seal on igasuguseid hääli: vihma sadas ladinal, keegi norskas, keegi lihtsalt norises, hiir krabistas, kilk laulis ahju taga, keegi peeretas ... jne. Kõrvalhoones sai ka ise proovida 200 aasta vanustes voodites pikutamist. Mina ei hakanud ronima nendesse väga lühikestesse vooditesse. Lapsed proovisid küll ära. Vooditest välja roninud tuli üks fotoaparaadiga vanahärra minu käest küsima, et kas ta võib lapsi pildistada. Tema nimelt muuseumi fotograaf ja teeb uue infovoldiku jaoks pilte. Loomulikult ma lubasin. Ta siis käis meiega natukene aega kaasas. Oli väga tore vanahärra! Kaks nädalat tagasi oli just Eestist tulnud.

Teine maja, mis mulle muuseumis väga meeldis oli kunagine vaestemaja hoone. See oli selline pikk barakitüüpi elamu. Kokku umbes 7-8 eraldi sissepääsuga ühetoalist tillukese esikuga korterit. Igasse korterisse oli sisustatud ühe vaestemaja asuka elamu erinevast ajastust. Kõige varasem oli 1850-ndatest, edasi läksidki korterid umbes 50 aastase intervalliga. Viimane oli 1970-ndatest aastatest. See oli väga hea näide sellest, kuidas inimestel on tekkinud aja edenemisega üha rohkem mittevajalikku kolu: 150 aastat tagasi oli pisikeses toauberikus tõesti ainult hädapärane (voodi, laud, tool, sööginõud, petrooliumilamp, mõned riided); 1970-ndate aastate korter oli aga täiskuhjatud enamuses täiesti mittevajalikku kola. Ning veel jättis mulle kustumatu mulje kõrtsitalu. Meeletult suures kõrtsitoas olid kõigepealt latrid teeliste hobuste tarbeks. Hea peremees hoolitseb kõigepealt ikka hobuse eest ja siis alles enda eest. Latritest mööda olid kõrtsilauad. Muutumatult sarnased tänapäevastele: kaks kõrge seljatoega pinki vastamisi, nende vahel laud. Selle erinevusega, et siin olid pingi seljatoe taga kardinaga eraldatud magamiskastid. No umbes nagu voodid. Inimeste jaoks siis. Aga need kastid olid rikkamate inimeste tarbeks. Vaesemad ööbisid kõrtsitoa lakapealsel lihtsalt. Heal juhul võisid saada külje alla põhukoti ja peale võtmiseks hobuseteki. Ja need päris rikkad einestasid ja ööbisid eraldi sakstekambris hoopis.

Pool muuseumi läbi vaadatud otsustasime teha lõunapausi. Kui olime söömist lõpetamas, tuli üks muuseumitöötaja ja küsis kas me oleme kursis sellega, et täna suletakse muuseum kell neli. Loomulikult me ei olnud sellega kursis! Kell oli kolm läbi natukene. Arvasin, et meil on nüüd ilusasti tunni ajaga aega kõik ülejäänud majad üle vaadata. Aga siis selgus, et muuseum suletakse küll kell neli, kuid kõik majad tund aega varem. No vot, selle peale olin ma päris õnnetu. Sest see muuseum tundus mulle kõikidest seni nähtud vabaõhumuuseumitest kõige parem. Siiski võib loota, et meil sai parem osa läbi käidud. Natukene jalutasime seal veel ja siis alustasime sõitu Roskildesse.

Roskildes vaatasime kõigepealt uhket ja suurt Toomkirikut. Ehitis oli nii suur, et tihedas linnas, majade vahel, ei saanudki täit pilti temast. Ei saanud vajalikul määral taanduda, et kogu ehitis jääks vaatevälja. Sisse me ka ei läinud. Kuigi just siia kirikusse on maetud paljud Taani kuningannad ja kuningad. Aga mulle endiselt ei meeldi kirikus käimise eest maksta. Tundub kuidagi vale. Ja Roskilde Toomkirik nimelt oli tasuline. Kiriku kõrval asus meie targa raamatu järgi Roskilde loss. Jalutasime kirikut ja lossi ühendavast väravast sisse lossi poolele. Eliisabet vaatas tükk aega seda lossi ja teatas siis, et see pole üldse kellegi loss. See olevat hoopis mingi mõis! Eh, lapsed juba ära hellitatud kuningalossidega. Mõnda mõisa ei peeta enam millekski. Kuid mulle see "mõis" meeldis! Just oma väiksuses, lihtsuses ja armsuses. Sellises elaks küll!

Vaatasime veel Raekoda, Raekoja platsi, kloostrit. Auto juurde tagasi jalutades sattusime peale väga armsale vaatepildile. Olen interneti avarustes näinud küll nunnukaid pilte ja videosid igasugustest inimeste poolt päästetud lindudest-loomadest-muudest elukatest. Nüüd sattusime aga ise vaatepildile, kus naisterahvas oli peatanud sõiduteel autoliikluse, et lasta üle tee uhke pardimamma oma kolmeteistkümne pojakesega. Autosse istudes sõitsime edasi järgmise saare suunas. Hetkel asusime Taani kõige suuremal saarel ehk Zealandil. Ees ootas Funen. Sinna saab samuti üle silla. Ning seegi sild on tasuline. Ei pidanud küll olema nii kallis kui Öresundi sild Malmö-Kopenhaageni vahel. Sõitsime sillale, maksmine jälle ruttu ja kergelt automaadis.

Jõudes järgmisele saarele suundusime selle põhjaossa Kerteminde´sse. Nüüd olime küll muinasjuttu sattunud! Sest see koht oli nagu muinasjuturaamatust maha joonistatud. Meie tark kämpingute kataloog oli meid juhatanud siia kämpingu pärast, mis pidavat siin olema. Leidsime kämpingu suhteliselt kerge vaevaga üles. Käisin Karliga koos uurimas ja hinda küsimas. Kell oli umbes kolmveerand kaheksa. Vaevu jõudsime. Seegi kämping suletakse kell kaheksa. Administraator luges kõik mu lapsed kokku ja sai meie telgiga ööbimise hinnaks 245 taani krooni. Ning siin sai paljastatud lõpuks saladuskate kämpingupassilt. Kui ühe öö ööbid kämpingus maksab 35,0 krooni ehk siis võib osta nn transiitpassi. Alates kolmes ööst on aga kasulikum juba päris pass osta. Maksab 110,0 krooni. Ning ühel või teisel viisil on see kohustuslik! Tegemist on lihtlabaselt öeldes riigi rahaahnuse ja spioneerimisega. Ehk siis riik nõuab kämpingutelt iga inimese pealt oma osa. Ja selle jaoks on vajalik väga põhjalik ankeedi täitmine, kus küsitakse igasugu imelikke küsimusi. Meie administraator ütles iga teise rea kohta, et seda pole vaja.


Lõpuks rahuldus ta ainult nime, aadressi, telefoninumbri, soo ja sõidueesmärgiga. Aeg-ajalt kirjutasin talle paberitükkide peale erinevaid sõnu, millest tal oli raske ütlemise peale aru saada. Kui pärast välja trükitud ankeeti vaatasin, pidin pikali kukkuma. Sest selle aadressi järgi, mis sinna kirja oli saanud, ei ole küll võimalik ühtegi kirja minuni läkitada. Aadress oli must-valgel kirjas järgmiselt: Kerti Pellmas, Vabriku talu, Tallinn, siis pikk rida numbreid (nendest lugesin välja oma telefoninumbri), Spain. Ja Tallinn sattus ilmselt sinna lihtsalt muu vestluse käigus, kui naisterahvas üritas tuletada meelde Eesti pealinna. No kui ma selle kämpingupassi, mis nagu selgus, saadetakse hoopis postiga koju, peaksin oma eluea jooksul kätte saama, siis ma luban pühalikult, et ei arvusta enam mitte kunagi mitte ühegi riigi postiteenistust. Näen neis edaspidi siis vaid imetegijaid ja pühakuid! MA PEAN NÜÜD KÜLL IKKAGI TÕE HUVIDES ÜTLEMA, ET MA SAIN SELLE KAARDI KÄTTE KUU AEGA HILJEM! Ma muidugi ei suuda mõista, kuidas see sai võimalik olla. Aga kõike ilmselt ei peagi mõistma. Üritan lihtsalt oma lubadusest kinni pidada.

Õhtu kämpingus oli aga tore. Õhtud on meil üldse toredad! Meile kõigile meeldib priimusel keedetud teed sidruniga juua, küpsiseid süüa ja lobiseda.

Sõitsime täna maha 280 kilomeetrit. Raha kulutasime lossis 145,0 ja sillaületus 235,0 taani krooni. Kämpingu eest pidime maksma hommikul.

Tuesday, August 25, 2015



AUTOREIS TAANI!



TEINE PÄEV - 13.08.2015.

Kuna ööbisime autoteele suhteliselt lähedal, siis ei olnud hommikul pikka põõnamist. Autode müra äratas meid päris vara. Aga telgist avanev vaade oli endiselt vapustav. Tegime süüa, jõime oma hommikust kohvi ja teed ja nautisime vaadet eesootavale sillale. On ikka võimas ehitis küll! Silla kõrval oli Malmö siluett. Üks maja seal tundus kuidagi väga tuttavana. Kõrgus seal üle terve linna. Selline valge hiiglaslik spiraal. Piltide pealt väga tuttav ehitis. Nüüd siis sain teada, et see Malmös. Esmalt oli meil täna hommikul sõit aga bensiinijaama. Käisime tankimas. Ja kaarditerminaal suhtles seal minuga üllatuslikult sulaselges eesti keeles!

Malmö´s sõitsime kesklinna, parkisime korraks auto ja käisime läbi infopunktist. Küsisime üle sillaületustasu, ostsime kaks postkaarti. Karl valis Öresundi sillaga kaardi issile saatmiseks. Pärast infopunkti tegime linna peal tiiru. Kõige kaunim oli Malmö toomkirik. Väljast ei tundunudki nii uhkena. Aga sisse astudes olime kõik lummatud. Tegemist on tõeliselt uhke, heleda ja valge ning valgust täis kirikuga. Hoone lausa säras seest! Karlile meeldis kõige rohkem aga kiriku ümbrus. Eriti üks hele maja kiriku vastas. Vot see pidi olema maja, kus tema tahaks elada!


Edasi sõitsime otse Öresundi sillale, mis ühendab siis Rootsit ja Taanit. Malmö´t ja Kopenhaagenit. Maksmise koht on Rootsi poolel. Ehk siis meie tasusime enne sillale sõitu oma sillaületamise tasu 52,0 eurot. Minul krediitkaarti ei ole, kuid siin kõlbas selle eest minu tavaline deebetkaartki. Ei pidanud mingit PIN-i sisestama isegi. Samas ei tundunud see väga turvaline. Ma oleks võinud suvalise omaniku kaardi sinna automaati pista. Kõik on väga automatiseeritud: kaamera mõõdab auto suuruse ja laiuse, määrab hinna. Makseautomaadis tasud. Samas käib kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Kaherealine tee hargneb vähemalt kümneks maksekohaks. Pärast makseterminaale koonduvad sõiduread jälle kokku. Sillal on pikkust kaheksa kilomeetrit. Osa sellest kulgeb mere all. Mingitel andmetel võtab silla ületus aega kaheksa minutit. Mina ausalt öelda ei mõõtnud küll aega. Nii, et ei oska öelda. Sild on kahekorruseline: ülemisel sõidavad autod ja alumisel rong. Tegemist on tõesti võimsa ehitisega ning sellest ülesõitmise oli juba omaette elamus. Ja meie olime veel pärast silla ületamist jõudnud oma eesmärgi ehk Taanini.

Sõitsime otse Kopenhaagenisse. Parkisime auto suhteliselt suvalisse kohta. Hetke pärast selgus aga, et tegemist oli väga hea kohaga: päris kesklinna vahetus läheduses. Taani pealinna kohta olin teinud üle-eelmisel õhtul laevas ära korraliku kodutöö. Ühesõnaga oli meil kaasas raamat ja sinna kaardile veetud/joonistatud marsruut. Esimene koht, mida külastasime oli National Museum. Jalutasime selle läbi. Väga pikalt seal aega ei kulutanud, sest vaatamist jätkus selles linnas. Taani on teadupärast losside maa. Juba Kopenhaagenis on neid kümneid. Meie käisime neist kolme vaatamas: Amalienborg, Charlottenborg ja Christiansborg. Sees otsustasime käia siiski ühes neist. Proovisime minna Charlottenborg´i lossi, aga nii imelik kui see ka tundub, et leidnud me sealt sissepääsu lossi. Kaua ei viitsinud muidugi ka otsida. Seega läksime sisse hoopis järgmisesse ehk Amalienborg´i lossi. Loss koosneb tegelikult neljast erinevast, ringina ümber keskväljaku paiknevast lossist. Väljaku keskel kõrgub Frederick V monument. Hooned on välimuselt identses rokokoostiilis. Sisemuselt aga täiesti erinevad. Lossid on ehitatud erinevatel ajahetkedel ning kannavad nelja erineva Taani kuninga nime. Hetkel on need kasutuses Taani kuninganna talveresidentsina. Kuid see osa, kuhu turiste sisse lasti, jättis natukene mageda mulje. Vaadata lubati ainult mõningaid ruume ja nendesse sisenedes pidi ka toppima jalga sinised kilesussid. Sellist asja kogesin oma pika elu jooksul esimest korda! Amalienborg´i lossi juures asub ka Kopenhaageni tuntuim kirik - Marmorkirik. Kiriku projekteerimisel oli eeskujuks Püha Peetri basiilika Roomas.

Lossist väljudes jalutasime mere äärt pidi Väikese Merineitsi juurde. Katariina hädaldas hõõruvate sandaalide üle. Lonkis siiski kuidagi Kopenhaageni kõige tuntuma sümboli juurde. Ilma virisemata see muidugi ei saanud toimuda. Ega seal midagi väga palju vaadata ei olnudki. Mul õnnestus saada paar fotot skulptuurist ilma ennast pildistavate ja/või pildistada laskvate turistideta. Sellest piisas meile. Leidsime natuke maad eemalt varjulises kohas pingikese. Puhkasime seal hetke. Sõime natukene. Katariina sai kokkuleppele Karliga: Karl oli nõus vahetama temaga jalanõud. Ehk siis sai Karl pärlitega kaunistatud uhked rihmikud ja Katariina Karli plätud. Arvasin, et vahet pole, ega siin linnas ei tunne keegi Karli nagu nii. Karl arvas aga vastupidist! Kui oleks kõik tuttavad, siis ta saaks selgitada, miks ta käib naiste sandaalidega. Aga siin ei saa ta seda teha. Ja ei oskaks ka.

Väikesest Merineitsist natukese linna poole tagasi asub Kopenhaageni kastell. Praeguseks on see kujundatud ilusaks pargialaks. Jalutasime mööda Kopenhagen´i peamist jalakäijate tänavat Oester Voldgade´i Raekoja poole. Millegipärast muudab see tänav umbes kolm korda oma pikkuse jooksul nime. Teele jäi meil LEGO pood, Guinesse´i rekordite muuseum. Esimeses käisime sees, teises mitte. Põikasime korra sisse ka infopunkti. Et küsida kämpingute kohta. Lugesin enne reisi, et Taanis isegi kämpingutes telkimiseks on vajalik kämpingupass. Lootsin saada täpsemat infot selle kohta. Aga võta näpust! Neiu, kes letis oli polnud kuulnudki sellisest asjast. Samuti ei osanud ta öelda mitte midagi kämpingute asukohtade kohta pealinna ümbruses. Tema teadmised piirduvat Kopenhaageniga ainult. Selle peale ei osanud isegi mina kohe mitte midagi öelda ...

Imeilusa Raekoja hoone vastas on Ripley´i "Usu või ära usu!" muuseum. Korraks mõtlesime sinna sisse minna, aga hind oli liiga kallis. Jalutasime auto juurde tagasi. Loomulikult ootas meid seal trahv parkimise eest. Sest ega ma ei teinud küll midagi eelnevalt selle ära hoidmiseks. Lootsin lihtsalt hea õnne peale, et autot ära ei viida. Ja jälle meil vedas!

Edasi sõitsime Kopenhaagenist välja Vabaõhumuuseumisse. See oli aga meie sinna jõudes juba suletud. Tegime siis seal läheduses väikese pikniku ja asusime ööbimiskohta otsima. Sellega läks täna arusaadavatel põhjustel kõvasti aega. Taanis ei tohi seaduse järgi jälle mitte kuskil niisama telkida. Tohib telkida ainult kämpingus. Otsisime siis neid. Ühes ilusas kohas juhatasid viidad väikese hotelli juurde. Mõtlesin, et küsin sealt, äkki tohime ka telkida kuskil läheduses. Läksime Eliisabetiga vaatama. Jalutasime kogu hotelli, alustades tubadest ja lõpetades köögiga, läbi. Ühtegi inimest aga me ei leidnud. Nagu oleks inimesed lahkunud sekundi pealt. Isegi nõud lõpetamata einega olid veel laual. Pärast mitmendat tiiru selles müstilises paigas leidsime lõpuks kuskilt hoovi pealt ühe meesterahva, kes oskas öelda, et hotell tõesti suletud on. Juba paar päeva. No väga palju me ei jäänudki hiljaks!

Siis jõudsime ühte pisikesse väikelinna. Käisime sealt kinost küsimas, kus võiks olla kämping. Ei teadnud keegi. Naljakas, Taanis pidi olema ligi 700 kämpingut. Huvitav, kus need siis kõik on? Aga tütarlapsel kinos oli telefonis uhke äpp, mis suudab otsida kämpinguid. Ma usun, et käesolev hetk oli esimene kord, kui tal oli vajadus ja võimalus seda kasutada. Äpp leidis meile lähima kämpingu sellises kohas nagu Hornbaek. Tütarlaps ehmatas ära ja ütles, et sinna on 1,5 tundi sõita. Hetke päras korrigeeris veel, et tund ja 40 minutit. Ütlesin, et sellest pole midagi, tänasin teda abi eest ja läksime auto juurde tagasi. Kui Katariina pani soovitatud koha oma aparaati sisse, väitis see punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat 30 minutit. Sellel korral tundus olevat aparaadil õigus. Olime kohal poole tunniga. Kuid isegi kämpingud on suletud neil kell kaheksa õhtul juba!!! Nüüd tegin nalja, et täna öösel ei jää meil muud üle, kui magada autos! Vastu minu igasuguseid arvamusi ja ootusi, olid lapsed sellest mõttest vaimustuses. Ega ma siis ka vastu ei vaielnud. Lähedal oli imeilus rand, WC, meeletult suur muruplats parklaks. Koht sobis küll. Laotasime oma piknikuteki laiale ja tegime söögi. Õhtu oli ilus ja soe. Kui pimedaks läks pugesime autosse. Eliisabet magas esiistmetel. Mina, Katariina ja Karl lasime tagumised istmed alla ja magasime põhimõtteliselt pagasiruumis. Asjad suutsime isegi istmete ette ära paigutada. Pagasiruumi katte pidin ainult auto katusele ja veekanistri auto kõrvale tõstma.

Täna sõitsime suhteliselt vähe võrreldes eilse päevaga - umbes 100 kilomeetrit ainult. Aga selle eest kulutasime kõvasti raha: bensiin 615,0, parkimine 6,0 ja postkaardid 14,0 rootsi krooni; sillaületus 52,0 eurot; lossikülastus 90,0 ja pood 12,0 taani krooni. Oeh, küll oleks hea ja lihtne, kui kõigis neis maades oleks euro käibel!

Saturday, August 22, 2015



AUTOREIS TAANI!



ESIMENE PÄEV - 12.08.2015.




Meie selle reisi seltskond koosnes jälle kogu meie perest. Ehk siis minust, Katariinast, Karlist ja väikesest Eliisabetist. Teele olime asunud tegelikult juba eile õhtul minnes Tallinnast Stockholmi laevale. Nüüd olime laevalt maha sõitnud ja sisestanud Katariina uhkesse telefoni soovi jõuda Helsingborgi´i. Ees ootaski umbes kuussada kilomeetrit kiirteed. Kuigi erinevad asjad näitasid erinevaid andmeid. Meie telefoni navigaator näitas alati natukene vähem kui sildid tee ääres. Näiteks Stockholmist sõitma hakates ütles aparaat meile ainult 480 kilomeetrit Helsingborg'i. Pärast jupp aega sõitmist näitas tee ääres silt aga 550 kilomeetrit. Tea siis, keda uskuda!

Sadamast välja sõites oli mul ees äkki tõkkepuu. Selgus, et enne läbi ei saa, kui peab puhuma. Selline kummilohv rippus seal. Hakkasin siis puhuma. Karl hoiatas tagaistmelt veel, et ma vaadaku, et ma oma suud sinna vastu ei pane. Pole midagi öelda, tark laps! Teab hügieenist nii mõndagi. Mind tunnistati hetke pärast igal juhul täiesti kaineks ja lasti tõkkepuu tagant välja. Suund Helsingborg´i poole. Stockholm´ist saime välja üllatavalt kiiresti. Ega kiirteel sõites midagi väga huvitavat ei toimu. Muudkui sõidad ja sõidad. Sõitsime järjest ära umbes poole maast ehk kolmsada kilomeetrit. Siis tegime lõunapeatuse. Brahehuse´s. Vana uhke ja ilusa lossi varemete juures. Loss asub mäe otsas suure Vättern´i järve kaldal. Kalda lähedal on väga pikk Visingsö saar. Saarel tegeletakse põllumajandusega. Erivärvilised põllulapid olid keset vett asuval saarel veel eriti ilusad vaadata.

Helsingborgi jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Pärast järgmise kolmesaja kilomeetri maha sõitmist. Kõik kohad olid suletud juba. Kuna siit läheb ka praam Taani - Helsingoer´i, siis mõtlesin, et uurime selle hinda. Äkki on odavam kui sild Malmö´st. Siis läheks ühe otsa praamiga ja tagasi tuleks sillalt. Sest lapsed oli seda meelt, et sillast tuleb ilmtingimata üle sõita. Sadamast me mingit infot ei leidnud. Oleks pidanud kohe autoga praamile sõitma. Jalutasime Katariinaga seal tükk aega, otsides mingitki infot. Ei leidnud aga mitte midagi. Siis jalutasime linna peal natukene kõik koos. Mere ääres, vana sadamalinn. Väga ilus! Leidsime infopunkti. Loomulikult oli see kinni. Aga pika reisimise kogemusena on isegi Katariinal tekkinud teadmine, et kõikides infopunktides on tasuta wifi. Proovisime, et äkki see levib ka ukse taha. Siis saame vaadata praami ja silla ületamise hindasid. Oligi. Vaatasime need hinnad ruttu ära. Erilist vahet ei olnud. Praam tundus natukene kallim. Aga aeganõudvam. Nii, et otsustasime sõita siiski edasi Malmö suunas.

Enne jalutasime aga Helsingborg´is veel ringi. Kõige ilusam vaade linnale avanes vana kindlustorni juurest, kuhu kuningas oli aastal 1905 lasknud ehitada uhked terrassid purskkaevuga. Terve vanalinna osa mereni välja oli kui peo peal. Tark kuningas, teadis kuhu mida ehitada! Väga ilusad olid ka raekoda ja paar kirikut, millest mööda jalutasime. Karl arvas, et see on kõige ilusam linn, mis tema näinud. Natukese aja pärast tegi siiski paranduse: Londoni järel kõige ilusam. Ja siin piirkonnas on sarnase nimega linnasid, mis kõik meenutavad hoopis meie põhjanaabrite pealinna nime, hulgim. On Helsingborg, Taani pool asuv Helsingoer ja siis Taanis on veel Helsinge.

Siit edasi sõitsime aga Malmö poole. Eesmärgiga leida enne linna ööbimiseks sobiv koht. Rootsis võib igaüheõiguse kohaselt ühe öö telkida ükskõik kus. Tingimuseks, et oled mõistlikus kauguses elumajadest. Et siis ei häiri kedagi otseselt nende kodus. No ja siis on mõned kohad, kus jälle ei tohi telkida. Mõned looduskaitsealad näiteks. Leidsime fantastilise vaatega koha umbes kakskümmend kilomeetrit enne Malmöt. Mere ääres, vaatega Malmöle ja ees ootavale sillale. Tegime süüa, söötsime siili, jõime teed, sõime küpsiseid ja imetlesime vaadet. Lõpuks läksime muidugi telki raamatut lugema ja magama. Ka sellel reisil oli meil õhtujutuks raamat kaasas. Seekord loeme Huckelberry Finn'i. Autost taskulampe otsides avastasin esimese asja, mis maha jäänud. Ainult ühe lambi leidsingi. Teine ununses ilmselgelt koju. Nüüd peame siis lihtsalt ühega läbi ajama.

Sõitsime täna maha 620 kilomeetrit. Raha ei kulutanud sentigi. Õnneks.