OMAAN - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 28. veebruar 2025

Täna hommikul oli varajane äratus - 6.30. Kiire hambapesu ja kiirelt riidesse. 6.50 pidime juba hotelli ees kokku saama, et minna loomaoksjonile. Nizwas peetakse veel araabiamaadele kunagi nii omast oksjonit koduloomadele. Kitsed, lambad ja veised viiakse oksjonile müügiks, kus siis loomaomanik kiidab müüdava looma häid omadusi taevani ja ilmselt targu vaikib nendest halvematest, saamaks võimalikult head hinda oma looma eest. Ostjad siis lasevad (või ei lase) ennast sellest mõjutada. Oksjoni pidamise koht oli ringikujuline. Keskel katusealune ostjatele, mille ümber siis areen, kus müüjad müügile toodud loomi eksponeerivad. Nii saavad kõik huvilised looma vaadelda. Enne oksjoni algust olid loomad oksjonipaiga ümber asetsevate postide külge seotud. Juba nüüdki oli huvilisi ehk siis ilmselt potensiaalseid ostjaid neid uudistamas.

Jalutasime natukene ringi. Sagimist oli tõesti palju! Asjaosalised kõik araabiapäraselt mehed. Palju oli erinevas vanuses poisse, kes ilmselt võetud kaasa isa kõrval ameti ja elu õppimise eesmärgil. Omaanis on tänase päevani enamus ametikohti hõivatud ikka veel meesterahvaste poolt. Kuigi see pilt visalt kuid järjekindlalt muutub. Pikalt me Heleniga oksjonil ei viibinud - vaatasime põhilised loomad üle ja jalutasime hotelli tagasi hommikust sööma. Hommikusöök oli siin natukene tagasihoidlikum varasemate hotellidega võrreldes. Samas oli kohv etem. Lahustuv, kuid siiski üllatavalt hea! Süüa saime mõnusas sisehoovis! Pärast sööki jagati meid kolme gruppi. Iga grupp sai kaks autojuhti, kelle juhtimisel läksime Nizwa turule. Käisime läbi erinevaid turu osasid (korviturg, keraamikaturg jne-jne) ja saime iga küsimuse kohta asjatundliku selgituse.

Lõpuks läksime Nizwa kindlusesse. Meie väike grupp jõudis sinna kõige varem, mistõttu pidime ülejäänuid natukene aega ootama. Hiljem selgus ka põhjus miks me teistest varem jõudsime: me olime jätnud ühe osa turust, selle kõige vanema, lihtsalt vahele. Midagi väga erinevat ülejäänust polevat seal olnud. Aga tegelikult meil vedas sellega, et me varem kindlusesse jõudsime, sest saime osa päris toredast etteastest: nimelt etendati kunagiste linnuse kaitsjate nö marsilaulu. Koos marssimisega! Vaatamata sellele, et see ju kõik turistide jaoks tehtud ja lavastatud, oli see ikkagi päris tore vaadata ja kuulata. Kaasa tegid ka mõned päris väikesed poisid, kes olid ilmselt samuti isade või siis vanemate vendade kõrval õppimas ja kogemusi saamas.

Nizwa kindlus on ehitatud 1650. aastal maa-aluse oja kohale. Kindlus on osunud samal kohal juba 12. sajandist alates. Nizwa kindlus on läbi aastasadade olnud võimas kants erinevate rüüstajate vastu, kes ihalesid samuti saada osa linna rikkusest. Kindlus on ehitatud ajal, mil sõjapidamine arenes kiiresti ja võeti kasutusele suuresti kahuritel põhinev sõjapidamine. Kindluse põhiosa on tohutu 30 kõrgune ja 36 meetri laiune trummilaadne torn. Vundament ulatub 30 meetri sügavusele maa sisse ja osa tornist on täidetud kivide, killustiku ja mullaga. Ka kindluse seinad on ümarad ja vastupidavad talumaks just kahurituld. Nizwagi kindlus on varustatud mitmete lõksudega ootamatute rünnakute jaoks. Mõnel trepil olid puidust plangud, mida sai eemaldada vaenlase kukutamiseks sügavasse auku, mis tegi kindla lõpu kõigile sinna kukkunutele.

Kindluse iga ukse kohal asub šaht, mida kasutati  kindlusesse tunginud ebasoovitavatele isikutele kuuma vee ja datlisiirupi kaela valamiseks. Kindluse all paiknevatesse suurtesse keldriruumidesse oli piiramiste ajaks varutud toidumoona. Vesi oli samuti ju kindluse all olemas - seega võis Nizwa kindlus piiramisele väga pikalt vastu panna. Käisime kindluse ruumid giidi saatel läbi. Tutvustas ta meile siis kõige põhilisemaid ja olulisemaid kohtasid. Ülejäänud aja uudistasime iseseisvalt. Võib küll mõelda, kas on eetiline ja hea kasutada turistidele meelelahutuse pakkumiseks lapsi, kuid Nizwa kindluse juures mulle see meeldis! Juba mainitud poisid kindluse hoovis ning kindluse ühel vahekorrusel oli rühm lapsi, kes mängisid Omaani laste traditsioonilisi laulumänge. Minule tundus, et need lapsed tegid seda heal meelel, rõõmsalt ja ise seda tegevust nautides. Loodan muidugi, et lastele selle eest ka mingi tasu on ette nähtud!

Omaan on väga arenenud ning jõukas riik! Võiks öelda, et kohati jätab euroopaliku mulje ja nii mõneski kohas ületab seda. Näiteks juba mitmeid kordi mainitud puhtuse poolest. Eemalt või väljastpoolt vaadates ei tundu võib-olla tõesti elu-olu siin eriti palju erinev olevat meile harjumuslikust Euroopast, kuid sügavamal kultuuris ja tõekspidamistes on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva maailmaga. Ning meie tihtipeale ei suuda või ei taha mõista meist erinevat maailma. Omaanis oleku jooksul on meie autojuht avardanud meie silmaringi küll äärmiselt palju! Tegemist ebatavaliselt jutuka meesterahvaga, kes väga avalalt rääkis oma isiklikust elust, lastest ja naistest.

Just, naistest! Sest neid on tal olnud kokku neli. Loomulikult arvestades rangelt ametlikke naisi. Mind hämmastas tema lai silmaring, teadmised ja mõttemaailm. Autojuhil ja meie giidil Hillel tekkisid nii mõnedki tulised vaidlused näiteks poliitika ja rahvusvahelise õiguse teemal. Aga samas selles osas, mis puudutas autojuhti ennast, tema positsiooni perekonnas ning suhteid naiste ja lastega, kumas ikkagi läbi rangelt meest ehk siis iseennast ülistav positsioon. Tema poolehoid kuulus korraldatud abielule, laste vaieldamatutele kuuletumisele isale jne-jne. Tal on kokku 13 last. Mingil hetkel käis läbi arv 14 - jäimegi hiljem mõtlema, et kas ta lihtsalt eksis või ajaski oma laste arvu segamini. Ilmselt ei saanud me kõik kolmekesi ka valesti kuulda.

Sellest suurest laste hulgast ei suhtle ta enam ühe pojaga, kes ei ilmutanud piisavalt ja sobival kujul austust oma isa vastu. Tema abielu oma esimese naisega oli korraldatud vanemate poolt - ta oli abielludes 17 aastane, mõrsja veel aasta noorem. Nüüd ligi 50 aastat hiljem tagasi vaadates süüdistab ta oma isa ja ema selle abielu korraldamises. Minu arusaamist mööda ei klappinud muidugi, et oma laste puhul ta tunnistas samuti vaid samasugust abikaasa valimise viisi. Inimloomus on keeruline ja tihtipeale me käitumine sarnaselt oma vanematele ning mingite peremustrite järgi isegi juhul, kui tegelikkuses saame aru, et see võib-olla pole kõige õigem ja arukam. Veel üks asi, mis mind meie autojuhi puhul üllatas: islami tavade järgi, soovides võtta veel üks naine, tuleb selleks saada ju nõusolek esimeselt naiselt!

Meie autojuht seda aga ei küsinud ning väitis kaljukindlalt, et ta ei pidanudki seda küsima ja tal oli õigus võtta teine naine esimese nõusolekuta. Aga ilmselt oleks olnud siiski parem selles asjas olla diplomaatilisem ja kokku leppida: praegusel juhul viskas see esimene naine ta pärast 13 last ja pikki abieluaastaid lihtsalt kodust välja! Viisakas austus ja diplomaatilisem lähenemine oleks selle võib-olla ära hoidnud. Väga tugevalt jäi kõlama hoiak, et järgin tavasid ja seaduseid vaid juhul, kui need on kooskõlas minu huvidega. Meie aga saime ringkäigu kindluses tehtud, osta veel kohvikust jäätist ning jalutada siis hotelli juurde. Mina läksin Hillega küll natukene teist teed teistega võrreldes, sest mul oli vaja eile ostetud ja kodustele kirjutatud kaart posti panna ja Hille teadis postkasti asukohta. Hotelli jõudsime teistega samal ajal. Alustasime tagasisõitu Muscati poole. Teele jäid meile fantastilised mäed! Minu õnneks oligi meil plaanis sõita päris kõrgele mägedesse, et sealt avanevaid vaateid imetleda.

Omaan on lisaks laiuvatele kõrbealadele, mis katavad enamuse riigi territootiumist, ka mägine riik. Päris palju käiakse just siin mägedes matkamise pärast. Mäed ei ole väga kõrged: üle 3000 meetriseid tippe on 15%. Kõige kõrgem tipp on Jabal Shams, mis tähendab tõlkes päikese mägi, oma 3075 meetriga. Mägedest alla tagasi sõites nägin ma esimest korda elus sellist asja nagu pidurdustee. Kui autol peaks nt mägedes sõites pidurid läbi kuluma, siis mingi vahemiku tagant olid siin teelt mahasõidud, mis läksid ülesmäge - et siis nendel saab auto peatada. Üks huvitav info Omaani kohta veel. Nimelt leidub siin 56 liiki looduslikke imetajaid ja seda on täpselt sama palju kui Eestis! Roomajaid on Omaanis aga lausa 64 liiki vaid Eesti 5 vastu. Isiklikult mina olen küll arvamusel, et ega me sellega vist väga midagi kaotanud ei ole. 

Täna jäi meile tee peale Omaanis nii oluline asi nagu veejuhtimise kanal. Tänapäevase tehnoloogia juures pole mingi küsimus ka soolasest mereveest joogikõlblikku vett saada ning seda suunata täpselt sinna ja nii kaugele kuhu vaja. Kuid minevikus oli vesi Omaanis ellujäämiseks vaat et kõige olulisem asi üldse. Kus oli vett, seal oli ka võimalik elada. Ja vastupidi! Omaanlased peavad aga tänapäevani vett väga oluliseks ja tähtsaks ressursiks. Seetõttu oligi meie giidil suur soov teha mõne kunagise veejuhtimise kanali juures peatus, et meile näitlikult demonstreerida, kuidas kunagi vesi mägedest asulate juurde juhiti. Tegime peatuse ning saimegi kõik oma silmaga seda näha. Täna on kogu riik varustatud veega - kas juhitud torudega või ehitatud kaevud. Sellele vaatamata aga säilitatakse ja hoitakse korras mõningaid vanu veekanaleid.

Ees ootas meid taas imeline lõunasöök. Katsetasime ära ka Omaani stiilis põrandal söömise. Olen kunagi Kõrgõzstanis istunud ja söönud küll nendele omasel suurt voodit meenutaval lavatsil, kuid mitte päris põrandal. Aga inimene on oma harjumuste ori ja mulle siiski meeldib tool ja laud kõige rohkem. Pärast sööki käisime veel väikeses datlipalmi istanduses ja siis võtsime küll suuna otsejoones Muscati poole. Omaanis ringi sõites ja siinset maastikku ja loodust vaadates meenus mulle meie esimene päev siin riigis ja Muscati peamošee külastus. Seal rääkis giid sellest, et mošee sisustuse toonid on inspireeritud kõik Omaani enda loodusest: kollased ja pruunid toonid kõrbest, sinised ja hallid merest ja mägedest. Ja siin ringi sõites sain ma äkki aru, et täpselt sellist värvi Omaan ongi!

Pealinna tagasi jõudes sõidutati meid meie hotelli. Jätsime hüvasti oma autojuhtidega. Meie ringreis läbi Omaani oli lõppenud. Homse päeva veedame Muscatis. Väga suur ja uhke oli meie tänane hotell! Mina vist ei olnudki kunagi varem nii luksuslikus kohas ööbinud. Samas ei olnud millegagi üle pingutatud ja kõik oli tegelikult äärmiselt maitsekas ja ilus. Ka meie tuba oli väga ilus ja luksuslik. Ahhetama võttis aknast avanev vaade merele. Käisime dušši all. Helen tahtis juukseid kuivatada, kuid vannitoast ei leidnud ta fööni. Lõpuks otsisime kahekesi. Olin veendunud, et toas peab olema föön - kõikides üle kahe tärni hotellides peab tubades olema föön! Aga no me saime ikka tükk aega kõigist võimalikest ja mitte võimalikest kohtadest otsida enne kui leidsime - esikukapist.

Õhtust läksime sööma hotellist väikese jalutuskäigu kaugusele restorani. Ning taas oli tegemist imeliselt maitsva söögiga. Juma tänatud, et sellist sööki ei saa iga päev! Siis ma sööks ennast vist väga kiiresti paksuks. Pärast sööki läksime Heleniga mere äärde pikemale jalutuskäigule. Mingil hetkel oli meie kohalik giid öelnud, et siin hotellis on võimalik alkoholi osta, siis mõtlesime jalutamise järel, et äkki siis tõesti istume korraks hotelli imeilusasse aeda ja joome klaasikese veini. Kelner tõi meile kenasti menüü. Esimesel lehel kohe uhked kokteilid kõik kirjas. Valisime siis sealt midagi välja. Aga kui kelner tagasi jõudis, siis teatas ta meile ikkagi, et ei mingit alkoholi - just algas ramadaan ja enam ei ole tohi ka nemad alkoholi müüa. Mitte et see kuidagi eluliselt oluline meie jaoks oleks olnud. Tuli aga ikkagi ootamatult.

Helen tellis siis alkoholivaba kokteili ja mina tassikese teed. Issand, see oli küll mu elu kõige kallim tee! Maksis 11 eurot. Suhteliselt varsti hakkas meil aga jube külm. Mul oli küll kampsun seljas, kuid seegi ei aidanud eriti. Väga pikaks meie õues istumine seetõttu ei kujunenud. Jõime oma joogid ära ja suundusime tuppa sooja. Õnneks olin enne sööma minekut toas konditsioneeri välja lülitanud. Vastasel juhul oleks meil toas olnud ka nagu külmkapis. Kirjutasin, lugesin ja õige pea ka magasin. Raha kulutasin täna turul veel datlitele ja erinevatele õlidele 13 kohalikku raha, lõunasöögile 2,5 ja maailma kõige kallim tee 4 kohalikku raha. Kokku 19,5 kohalikku riaali.

OMAAN - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. veebruar 2025

Tänahommikune kohv oli ilmselt Omaanis parim, mis meil õnnestus hotellides saada. Välja sõitsime kell üheksa. Alustasime tänast päeva beduiinide juures. Beduiin tähendab araabia keeles kõrbeelanikku ning tegemist on nomaadsete eluviisidega araabia hõimudega. Beduiinid samastavad end konkreetse hõimuga pidamata endid rahvaks. Nad elavad Araabia poolsaarel, Süürias, Jordaania lõunaosas, Iraagis, Palestiinas ja ka Põhja-Aafrikas. Beduiinid on islamiusulised pidades oma esivanemateks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Tegelikkuses on aga islami seadustest tähtsamal kohal endiselt islamieelsed paganlikud kombed. Erinevatel hõimudel on valitavad hõimujuhid, šeigid, kes teevad otsuseid pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim omakorda jaguneb isajärgselt suurperedeks.

Beduiinide ühiskond on päris kihistunud. Kõige rikkamad ja prestiižemad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižsed. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad. Viimaseid leidub tänapäevani. Staatus oleneb ka päritolust. Kõige tähtsamad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt. Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4000-5000 aastat. Alguses rääkisid nad kõik enam-vähem sama keelt. 4. sajandil hakati järgima ristiusku ja 7. sajandil islami tekkides viimast ning võeti kasutusele ka araabia keel. Samal ajal rännati Araabia poolsaarelt laiematele aladele. Jõuti välja Põhja-Aafrikasse, kus alistati sealsed berberid. Beduiinidel on olnud oluline roll berberite islamiseerimises. Traditsioonilistel beduiinidel on mustast villast kodukootud telgid. Kantakse voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide põhilised elatusalad on traditsiooniliselt olnud karjakasvatus, käsitöö ja uuemal ajal kohati ka turism. Loomakasvatussaadusi on toodetud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale selle veel põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Beduiinide vajadus teha igal aastal vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe on tingitud kariloomade sööda- ja veevajadusest ning traditsioonilistest karjatamisõigustest. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate läheduses. Pärast I maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikust suhtlemist ning külaskäike. Paljud neist hakkasid põldu harima, tegeledes ka karjakasvatuse või palgatööga. Tänasel päeval asub üha enam beduiine tööle naftatöötlejate või põlluharijatena. Aina rohkem neist leiab tööd linnades.

Beduiinide nomaadne eluviis on ohus riigipiiride range paikapanemise, naftajuhtmete, nappiva vee ja igasuguste riiklike kavade tõttu rändrahvaid paikseks muuta. Üpris jõuliselt on seda üritanud teha näiteks Iisrael. 21. sajandi alguseks ongi paikne eluviis saanud normiks ja telkidega kõrbes rändamine on peamiselt vabaaja harrastus. Kõrbeelu ja sellega seonduvaid esemeid saab näha põhiliselt muuseumides. Meie külastasime ühte perekonda, kes teenivadki põhiliselt elatist turistide võõrustamisega. Natukene oli müügil erinevat käsitööd - ehteid, rõivaid, vaipasid. Soovijad said sõita kaameliga või lasta endale teha hennamaalingu. Mind ei huvitanud eriti neist kumbki tegevus. Proovisin korraks ringi jalutada, aga liiv oli tulikuum ning päike kõrvetas lagipähe ka läbi mütsi. See oli siis nüüd see tõeline kõrbekuumus! Ja hetkel, veebruari lõpus, on siin siiski veel peaaegu talv. Ei taha ettegi kujutadagi, mis saab suvel, kui temperatuur tavapäraselt üle 40 kraadi. Kui õues üle 46-47 kraadi sooja, siis lõpetatakse kõik välitingimustes tööd. Nagu kuumapühad või nii... võrdluseks siis meie külmapühadega. Kaamelitelgi oli palav ilmselt. Eriti innukad nad turiste sõidutama ei olnud. Beduiinid püüdsid lühikese piitsaga asja paremaks teha, mille aga õnneks meie kohalikud autojuhid ja giid kohe ära keelasid. Ilmselt on nad kogenud, et sellist loomade kohtlemise viisi pole küll mõtet turistidele demonstreerida. Ning paar magusat datlit töötas igal juhul paremini!

Kõrbest lahkudes tuli autorehvidesse jälle õhku juurde pumbata. Käisime läbi toidupoest. Saime osta kohalikku jäätist. Mina ostsin Eestisse kaasa viimiseks veel kommi, mida olin lubanud oma klassi õpilastele viia. Kummaliselt hakkasime nüüd edasi sõites tee ääres järjest nägema loomakorjuseid - kitsed, kaamelid, lambad. Esialgu arvasime, et vaesekesed, kuidas neid ometi nii palju auto alla jääb. Aga kui mingil hetkel oli surnud loomi juba pea iga kümne meetri järel, hakkas see tunduma äärmiselt imelikuna. Meie autojuht sai meid ka selles asjas kohe valgustada. Nimelt toovad loomaomanikud oma surnud loomad just nimelt maantee äärde, kust vastav ametkond siis organiseerib nende kokku kogumise ja hävitamise vastavalt kehtivale korrale. Seega ei olnud need loomad õnneks siiski auto alla jäänud vaid teadlikult tee äärde toodud.

Järgmise pikema peatuse tegime ühes vanas mahajäetud linnas. Hetkel on seal taastatud paar maja, millesse rajatud väike muuseum. Muuseumitöötaja oli oma ala tõeline innustunud entusiast ja rääkis meile Omaani ajaloost ja kunagisest aegade tagusest elust pikalt ja laialt. Teda oli päris huvitav kuulata! Kuid mingil hetkel muutus meie kohalik giid väga närviliseks - tema pidi muidugi kella jälgima ja vastutas selle eest, et kogu meie päev sujuks ja me jõuaks kõik selle, mis plaanis, ka kenasti ära teha. Kui nüüd päris linna vaatama läksime oli meie giid juba päris tuntavalt närviline ja mures.

Aga kohalik giid ei lasknud ennast sellest väga häirida ja seetõttu saime siiski kenasti pilgu peale visatud ning aimu tõesti kunagisest suurejoonelisest linnast ja selle uhketest majadest. Siinses, enamjaolt kuivas kliimas, ehitatakse tihtipeale maju põletamata tellistest ja savist, mistõttu majade eluiga ei ole just üleliia pikk. Eriti kui nad tühjalt seisma jäävad nagu juhtus siinse linnaga. Õnneks on tõesti viimasel ajal hakatud ka siin vanu maju restaureerima. Seal lagunenud majade vahel ringi jalutades oli iga vareme juures aru saada, kui uhked ja ilusad need majad kunagi olid olnud! Araabialikult teravatipuliste kaartega akna- ja ukseavad. Peenelt voolitud sambad jne-jne. Temperatuur oli õues läinud aga päris kõrgeks - kuumus oli eriti tunda just linnamüüride vahel. Seetõttu isegi rõõmustasin uuesti autosse istudes.

Edasi sõitsime Jabreeni kindlusesse. Jabreen ongi eelkõige tuntud oma muljetavaldava kindluslossi poolest, mille ehitas 1670 aastal Jaruba dünastia imaam Bil´arab bin Sultan veel oma isa valitsemisajal. Ise valitses ta aastatel 1679-1692 ning on siia ka maetud. Sama dünastia ehitatud on ka Nizwa kindlus, mille külastus meil samamoodi plaanis edaspidi. Jabreeni loss asub väikeses palmioaasis, kust asub suurepärane vaade ümbritsevale laiale tasandikule. Loss on ehitatud tumehallist liivakivist ja kaetud paksu liiva- ja kipsikihiga. Algselt imaami paleeks kavandatud kindlus oli hiljem asukohaks valitsusasutustele. Hoonel on 5 korrust ja 55 tuba ja 2 kaevu. Viimased muutusid eriti oluliseks võimalike vaenlaste piiramise ajal andes eelise kaitsjatele. 

Lisaks kahele kaevule projekteeriti spetsiaalselt kindluse jaoks kanal, mis kulgeb läbi selle sisemuse ning hargneb siis ümbritsevate palmisalude ja põllumaade niisutamiseks. Kuulsad on Jabreeni lossi päikese- ja kuutuba. Suurejoonelise ruumi ülemised seitse akent on paigutatud nii, et kuuvalgus sisse paistaks, samas kui alumist seitset akent saab reguleerida päikesevalguse piiramiseks päevasel ajal. Ruumi eripärane paigutus, kus aknad asuvad kahel tasandil - nii kõrgel kui ka madalal, hõlbustab õhu liikumist. Jahe õhk siseneb alumistest akendest ja samal ajal kuum õhk väljub ülemistest akendest. Ja tõesti - lossi siseruumides oli mõnusalt jahe vaatamata meeletule kuumusele õues.

Jabreeni loss on alles äsja renoveeritud. Nii mõneski ruumis ehitustööd veel kestsid. Jalutasime läbi kõik ruumid kuhu vähegi sisse saime. Päris uhke kaitsesüsteem oli lossil! Mitmekordsed uksed, kitsad kõrgete treppidega koridorid, mille kohalt sai sissetungivat vaenlast erinevatel viisidel elimineerida: liikuva põranda jalge alt ära tõmmata või näiteks kuuma datlisiirupit kaela valada. Kõik need asjad kokku tegid Jabreeni kindluse peaaegu vallutamatuks. Kõige tuntumad aga on ilmselt siiski lossi laemaalingud. Suurem osa on neist säilinud ning tänaseks päevaks on nad kenasti restaureeritud. Mulle meeldisid kindluse heledad toonid ning kogu selle hoone tagasihoidlikkus, võiks isegi öelda askeetlikkus ja maitsekus. Mitte ühtegi detaili polnud üleliia! Omaanis on tõesti ehituskunst kõrgel tasemel.

Ees ootas meid aga Nizwa! Nizwa on üks Omaani vanimaid linnu ning oli kunagi kaubanduse, religiooni, hariduse ja kunsti keskus. Linna suur mošee oli varem islami õpetuse keskus. Oma tähtsuse on linn saavutanud tänu sellele, et on olnud oluliseks ühenduslüliks kogu Omaanile paiknedes tähtsaimate teede ristumiskohas. Täna on Nizwa suhteliselt jõukas paik, kus on arvukalt põllumajanduslikke ettevõtteid, ajaloolisi paiku ja erinevaid võimalusi puhkamiseks. Nizwa piirkond on datlikasvatuse keskus ja piirkonna turukeskus. 6.-7. sajandil oli Nizwa lausa Omaani pealinn. 14. sajandil üks linna külastanud maadeuurija on kirjeldanud Nizwat kui "mäe jalamil asuvat linna, mida ümbritsevad viljapuuaiad ja ojad ning kus on ilusad basaarid ja toredaid puhtaid mošeesid".

Tänasel päeval naudivad linna külalised kõige rohkem siiski imeliselt armast vanalinna. Ning meeletult häid datleid, mida just siit piirkonnast kõige rohkem kaasa ostetakse. Meiegi hotell asus täiesti vanalinna südames - kitsukeselt tänavalt viis värav imeliselt rohelisse hoovi. Saime toad kätte ja tulime suhteliselt kohe uuesti õhtust sööma. Pärast sööki läksime Heleniga vanalinna jalutama. Õige pea sattusime toredasse datlipoodi. Ostsime sealt mõlemad üht-teist koju kaasa. Datlitele lisaks veel mingeid datli maiustusi, mis hiljem kodus osutusid tõelisteks maiuspaladeks. Enamus poode olid nagu idamaade soojades kliimades ikka veel õhtul hiljagi lahti. Käisime mitmes ehtepoes. Kuskilt sain postkaardi ja margigi! Lõpuks jõudsime potituruni välja, kus saime ootamatult Hillega kokku. Hille viis meid veel maitseainetepoodi: sealt tulime juba päris suurte kottidega välja. Aga jõudsime veel ka linna parimasse datlipoodi - jällegi Hille juhatusel. Sealt väljudes oli meil küll selge siht silme ees: võimalikult kiiresti hotelli tagasi minna! Kell oli ka juba kümme läbi ning homme ootas ees varajane äratus. Hotellis dušši alla ja siis voodisse. Kirjutasin. Lugeda eriti ei jõudnudki enne une tulekut. Raha kulutasin täna poes 1,5 kohalikku raha, datlite peale kokku 6,5, lõunasöögile 3,5 ja vürtspoes kokku 15 kohalikku raha. Kõik kokku siis 26,5 kohalikku raha.