TOSKAANA KEVAD - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 10.-11. aprill 2026 

Toskaanasse sattumisel kevadisel koolivaheajal olid süüdi meie suure ja laiendatud pere kaks armsat liiget, kes olid otsustanud eelmisel suvel abielluda! Ja kuna ülejäänud ei suutnud hästi välja mõelda, mida noorpaarile kinkida, siis käiski keegi lõpuks välja mõtte, et sõidaks äkki kõik koos kevadel koolivaheajal Toskaanasse!? Ja no kingituseks oleks siis see osa, et peakangelased saavadki reisi kingituseks ehk tasuta. Minu puhul tähendas see aga veel seda, et pidin ütlema ära täpselt samale ajale varem planeeritud reisi Alžeeriasse. Natukene pidin sellega vaeva nägema, aga lõpuks õnnestus ikkagi asjad ümber sättida. Ja nii saigi meid lõpuks kokku täpselt 20 toredat reisiselli. Elamiseks üürisime pisikese Poppi linna lähedal imekena villa ja edasi oligi vaid vaja meil sinna kohale jõuda. Ning selleks suutsime me kogu seltskonna peale ka päris mitmeid teid valida. Mina Katariina, Karl ja Eliisabet valisime ilmselt kõige pikema tee: lendasime me nimelt Firenze, mis ju asubki Toskaanas, asemel hoopis Milanosse, et sealt siis autoga edasi seigelda. Ülejäänud seltskond lendas Firenzesse kolmel või isegi neljal erineval viisil, ajal ja marsruudil.

Malpensa lennujaama, mis tegelikult peaaegu ei asugi üldse Milaanos, jõudsime umbes kella üheteistkümne ajal hommikul. Lennujaamast saime teha Teslaga hirmkalli sõidu (7 kilomeetrit ja 40 eurot!) meie autorendifirma kontorisse, mis asus täiesti pärapõrgus keset mingit tööstusmaastikku. Natukene selline tunne nagu oleksime sattunud kuskile Lasnamäe garaažibokside vahele. Katariina ja Eliisabet jäid meie koos asjadega välja ootama. Karliga läksime sisse. Alustuseks ootasime järjekorras päris pikalt ja siis selgus, et otse loomulikult on meil selle autorendiga jälle mingi jama!!! Karl oli broneerinud auto minu nimele, sest nii sai vältida noore autojuhi lisamaksu. Kuid oli broneeringu kinnitanud oma krediitkaardiga. No ja loomulikult osutus selline pisiasi meid teenindava tädi jaoks ületamatuks probleemiks. Me ei saanud muidugi põhjapoolsest kultuuriruumist tulnutena absoluutselt aru, et milles üldse probleem on!? Et tee siis palun broneering ringi! Aga ka seda ei pidavat saama. Uurisin, et kas saame lihtsalt teha siis kiiresti uue broneeringu netis? Ei saa. Liiga lühike aeg.

Mida me siis saame teha: millised on võimalikud lahendused probleemile? Mingil hetkel hakkas tädi äärmiselt kõrgendatud häälel seletama meile, et me peame maha rahunema. Alguses ma isegi ei saanud aru, et ta meiega räägib - ainukene, kes kogu selles ruumis tundus olevat ärritunud, oli tema ise. No ja lahenduseks pakkus meile uue auto 750 euro eest. Meie varasema broneeringu maksumus oleks olnud vaid 233 eurot. Natukene küll mõtlesime, aga auto oli meil vaja kätte saada ja ega meil midagi üle ei jäänud... või no vähemalt nii me seal leti taga tol hetkel arvasime! Tegelikult oleks pidanud korraks aja maha võtma ja kasvõi uurima erinevaid variante mõnest muust autorendist, sest neid oli siin läheduses mitu tükki. Ainukene hea asi kogu selle jama juures oli see, et saime suurema auto. Meie algne variant oli see kõige pisem, aga see-eest väga itaaliapärane, Fiat 500. Kuigi hiljem ringi sõites seda nähes, siis meie kohver (olime ostnud kamba peale äraantava pagasi spetsiaalselt juurde) ei oleks sellesse autosse küll mahtunud mitte kuskile mujale kui mõne reisija sülle! Ning lisaks oli tädi teinud meile selle raha eest ka nii kõva kindlustuse, et autot polnud vaja isegi üle vaadata enne meie kätte andmist. Ilmselt oleks piisanud ka sellest, kui tagastanud oleksime vaid võtme...

Aega läks pikalt, mõru maik jäi suhu... Saan aru, kui oleks küsitud rohkem paarsada eurot... Aga no 500 eurot on ikka ilmselgelt ebainimlik. Pidime sellega leppima, kuigi üldse poleks tahtnud! Asjad lõpuks autosse pakitud võtsime suuna meie tänase ööbimise koha poole Levizzano Rangonesse. Teel tegime kaks poepeatust - alustuseks ostsime tee peale midagi söögiks ja teisel korral ostsime õhtuks näksimist ja hommikusöögi. Toit ja vein on võrreldes Eestiga ikka palju odavam! Umbes pool tundi enne meie sihtkohta saabumist ilmusid meie ette meeletult võluvad maastikud. Eliisabet tegi vahepeal akna lahti ja imestas milline imeline õhk siin on! Kella seitsme ajal jõudsime ööbimise kohta, milleks olin spetsiaalselt valinud kõige pisema külakese, mille oskasin kohalikke olusid teadmata leida. Hotell paiknes pisikesel väljakul vana lossi kõrval. Hotelli majagi oli nii tunde järgi öeldes oma paarsada aastat vana. Kõrvaltänavas asus pisikene kohalik restoran, mis avati kell kaheksa õhtul. Selleni jäänud ajaga saimegi asjad tuppa tassitud, voodid jagatud jne.

Ja kell kaheksa seadsimegi sammud restorani poole. Ausalt öelda tundus meile isegi ootamatu luksusena avastada sellises pisikeses kohas restroran: olime arvestanud poest ostetud söögiga. Aga eks peavad ka kohalikud saama aeg-ajalt väljas söömas käia. Ja meie imestuseks oli restoran rahvast täis! Kõik enamuses kohalikud. Pluss siis meie. Teenindus oli äärmiselt meeldiv, viisakas, samas soojalt sõbralik ja vahetu. Tellisime, ühe erandina, veisefilee, mis maitses lausa suurepäraselt ja pudeli veini! Hästi kummaline meie jaoks oli see, et esimeste suutäitega nagu ei saanudki veel aru liha headusest - see justkui muutus iga suutäiega järjest maitsvamaks. Selle asja võlu ilmselt seisneski lihtsuses: mulle tundus, et peale vähese soola ei olnud lisatud lihale mitte ühtegi muud maitseainet.  Kõht täis, jalutasime ümber nurga oma tänaõhtusesse koju tagasi. Üsna pea läksime magama, et hommikul taas jätkata reisi meie lõpliku sihtkoha poole.

Hommikul läksime hommikusöögiks ostetud asjadega esimesele korrusele kööki, et siis süüa hommikust enne edasi liikumist. Köök oli väga kummaline, aga meil läks kõigil hiiglama kaua aega, et mõista, milles asi. Selles köögis ei olnud kraanikaussi ega üldse veekraanigi! Mulle on kuidagi tundunud seni, et ükskõik mis staadiumis üldse võiks mõelda köögi ehitamise peale, siis kõige olulisem asi selle juures üleüldse on kraanikauss. Aga veekeedukannu (milleks see, kui vett pole ette nähtud!?) sain täita tualettruumis olevast pisikesest kraanist. Tee sai igal juhul keedetud. Sõime kõhud täis, tassisime asjad autosse ning siis jalutasime natukene veel ringi - käisime surnuaias ja ronisime ka mäe otsa lossi hoovile. Ja edasi juba suund Poppi linnakese poole, kus ootas meid meie villa. Imelist maastikku ja vaateid olime saanud nautida juba eile siia linnakese lähistele jõudes. Täna see kõik jätkus. Veelgi suuremas mastaabis!

Kuna me hommikul kohvi ei joonud, siis soovisime teha seda tee peal. Kuid mitte niisama suvalises kohas vaid mõnes vanas pisikeses itaaliapärases linnakeses. Ja täpselt selline koht meile tee peale jäigi ja Google Mapsi abil leidsime siit ka kohviku. Ja tõesti, see asus Castelvetro di Modena vanalinnas kiriku esisel väljakul! Kohv oli eht itaalialikult kange, hõrk ning maitsev! Viimastel aastatel on olukord kujunenud täiesti vastupidiseks: kui varasemalt võisid Euroopa riikidest ka Eestis julgelt kohvikus kohvi ja kooki tellida kartmata šokeerivat arvet, siis nüüd võib seda teha pigem Eestist kaugemal. Nii ka Itaalias: meie arve nelja inimese peale, sisaldades 3 capuccinot, kakaod ja kooki, oli 8 eurot. Kohe kohviku kõrval oli pisikene väljak, mille ääres kirik, kus parajasti käis teenistus. Samas olid kiriku uksed lahti, väljakul mängisid ja kilkasid lapsed, rääkisid inimesed... Ja kõik toimis!

Jalutasime selles linnakeses natukene veel ringi. Kindluse juures ja kellatorni väljakul. Peagi pidime siiski hakkama edasi sõitma. Meil oli veel pikk tee ees. Sõitsime läbi Vingola, kus oli uhke kindlus. Imeline maastik ning kohad olid pärast Castelletot, kus avastasime täiesti ootamatult uhke juugendkiriku. Edasi tulid Tiola oma uhke kiriku ja kloostriga, Palazzino, Savigno, Grizzana Morandi. Viimases tegime lõunapausi. Tegemist oli meie jaoks harjumatu ja ebatavalise kohaga: suures kortermajade rajoonis, kus parasjagu oli üles seatud meeletult suur lõbustuspark. Aga panini, mida mina sõin, oli uskumatult hea! Meie sihtkoht oli aga pisikene Poppi linnakene, mille külje all asuski meie villa. Pärast lõunat vahetasime ka autojuhti - Karli asemel asusin rooli mina. Viimasel ajal on meie autoreisid minu jaoks äärmiselt mõnusalt kulgenud, kuna ma ei ole enam ammu ainukene autojuht peres. Tund aega jäi veel sõita!

Mõne hetke pidime otsima õiget väravat, millest sisse sõita ja siis olimegi kohal. Finišeerisime teise seltskonnana. Jagasime ära toad.  Hiljem, kui kõik olid kohale jõudnud, tegime selles küll mõningaid korrektuure. Ma pean ütlema, et meie villa oli oodatust isegi uhkem ja mõnusam. Peamaja oli olnud algselt vana talumaja, mis nüüd renoveeritud. Selle kõrval asus veel teine maja, kus oli suur pika lauaga söögisaal, köök ja kaks magamistuba. Sinna majja asusimegi meie - Katariina ja Eliisabet küll vahetasid hiljem oma toa teise majja. Ja no kõige vapustavam oli muidugi vaade ümbritsevale maastikule. See vist oligi nüüd see tõeline Toskaana oma maaliliste vaadetega! Majadele lisaks oli meie kasutada ja nautida veel imeilus ja tõesti väga suur aed, bassein, lehtla, pesumaja jne. Kui olime oma asjad tubadesse ära viinud ja esimese valduste inspekteerimise ära teinud, oli paras hetk teha seda, mida olime tulnudki siia tegema ehk vedeleda klaasi proseccoga basseini ääres.

Õige pea läks aga kõht tühjaks ning otsustasime minna Poppi keskusesse sööma. Meie juurest oli sinna jalutada kuskil 15-20 minutit. Võtsime kaasa veel paar toredat poissi ja võtsime suuna Poppi kindlusetornile. Meil läks küll natukene kauem aega kui 20 minutit, sest teel olles tuli teha pilti eespool paistvast Poppi vanalinnast, uudistada igasugu putukaid ja mutukaid ja ka nt jooksuvõistlusi korraldada. Poppi vanalinn asub põhimõtteliselt mäe otsas. Meiegi ronisime ühte väga pikka treppi pidi, et jõuda sinna üles. Jalutasime läbi vanalinna, esimesena jäi meile teele Poppi kirik. Aga jalutasime ikka edasi kõige kõrgemasse kohta ehk kindluse hoovile. Seal asuski restoran kuhu läksime! Inimesi oli vähe, aga söök oli hea. Kui olime magustoiduga lõpetanud jõudis meieni teade, et päevakangelased jõuavad umbes poole tunni pärast villasse. Maksime arve ja jalutasime tagasi.

Jõudsime tagasi kenasti enne pruutpaari, et võtta nad rõdule kaetud suupistelaua ja šampusega vastu. Muljed erinevate seltskondade kohalejõudmisest, sekeldustest ning elamustest vahetatud, avastasime, et südaöösel on Poppi Chiesa dei Santi Marco e Lorenzo kirikus, kus meie olime just varem käinud, lihavõttepühade öömissa. 1284. aastal ehitatud kirik on restaureeritud 18. sajandil. Ja loomulikult pidime me sinna minema! Jalutasime siis täna juba teist korda üles linna. Kirikus oli väga palju rahvast, inimesed olid kõik küünaldega, mis lühikese teenistuse järel kirikus sees põlema süüdati. Põlevate küünaldega liiguti protsessioonina kirikust välja ringiga ümber kiriku. Pärast seda peeti kiriku sissepääsu ees veel pikem missa. Aru me sellest muidugi kahjuks ei saanud. Ja päris lõppu ära ei oodanud. Kell oli ka piisavalt palju ja uni tundus juba äärmiselt ahvatlev. 

Jalutasime tagasi nüüd juba kottpimedas. Meie järgmise nädala aja koju jõudes tuli kiirelt ja vaikselt pesus käia ja ka magama minna, sest need, kes missal ei käinud, juba magasid. Reisi kaks esimest päeva olid möödunud väga kiirelt, tormakalt ja äärmiselt meeleolukalt! Aga nüüd olime oma villasse kohale jõudnud ja edasisi päevi saime võtta rahulikumalt. Loomulikult oli meil ka nendeks päevadeks palju plaane, aga siis vaid päevased väljasõidud. Raha kulutasin esimesel päeval järgmiselt: Tallinna lennujaamas hommikusöök 7 eurot, autorent 750, teel olles poes 30, õhtusöök 27 eurot. Ja teisel päeval järgmiselt: lõunasöök 6,5 eurot ja õhtusöök 19 eurot. Kahe esimese päeva peale kokku 839,5. Minu pesakond on aastatega suureks kasvanud ja juba iseseisvunud, mis tähendab seda, et enam ei ole kõik kulud ainult minu kanda. Tavaliselt maksame kordamööda ning peame siis omavahel arvestust, mis küll aeg-ajalt täiesti sassi kipub minema! Siia panen kirja oma kulutused. Mõned üldisemad asjad (Toskaana puhul nt autorent) olen pannud siiski täissummana, et oleks ülevaatlikum.

SÜGISENE LJUBLJANA - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 17. november 2025

Üleval olin enne kella helisemist. Keegi kirjutas mulle. Olin unustanud telefoni panna hääletu peale. Kella helisemiseni ei olnud ka enam kaua aega ja seega ärkasin juba üles. Panin riidesse ja asjad enam-vähem kokku algavaks päevaks. Siis läksin sööma. Täna ootas mind Sloveenia kõige kuulsama arhitekti ning peaaegu et rahvuskangelase  Jože Plećniku majamuuseum. Olin eile igaks juhuks broneerinud sinna aja kohe avamise hetkeks ehk kella kümneks. Et vältida taas olukorda, kus on küll tore ja huvitav muuseum, aga mina ei saa sinna minna, kuna pole piletit ette ostetud. Broneerisin endale giidiga ekskursiooni. Peent seenevihma sabistas taas. Ka eile hommikul oli sadanud, kuid vihm jäi päris ruttu järele ja edasi oli olnud ilm väga ilus. Asusin teele ning minu suureks ja meeldivaks üllatuseks juhendas Google mind täpselt samasse kanti, kuhu olin eile meeldivalt teelt eksinud. Sain veel korra imetleda neid kauneid aedu.

Muuseum asus kiriku kõrval, milleni olingi eile jalutanud. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et siin ongi ka Plećniku maja. Olin natukene varem kohal ja pidin ootama muuseumi avamist. Minu tuuriga pidi liituma veel üks perekond, kes aga jäi hiljaks. Giid oli mures selle pärast, et mina pidin ootama. Seega alustas ta juba. Kuna teised külalised oli sloveenlased, siis pidi giid rääkima alguses inglise keeles ja siis sloveenia kees, vabandas selle eest taas minu ees ja arvas, et siis sellel ajal, kui tema räägib sloveenia keeles, saan mina ringi käia ja näiteks pildistada. Seda pidi igal pool tohtima teha. Aga kui hilinejad kohale jõudsid, siis pakkusid nad ise välja, et võib rääkida ainult inglise keeles kuna nende lapsed peaksidki harjutama inglise keelt. Ja kui nad mõnest asjast aru ei saa, küll nad siis ise tõlgivad neile.

Jože Plećnik oli arhitekt, kellel oli ääretult suur mõju Viini, Praha ja Ljubljana moodsale arhitektuurile: kõikides nendes linnades on ta elanud ja töötanud. Ljubljanas hinnatakse teda Kolmiksilla, Rahvusraamatukogu (just selle, mida külastasin eile õhtul), Ljubljanica jõe kaldapealsete ning ka üldisemalt paljude kalmistute, parkide ja väljakute projekteerimise eest. Plećniku arhitektuurilist mõju Ljubljanale on võrreldud Gaudi mõjuga Barcelonale! Jože Plećnik sündis puusepa peresse. Alguses käis poeg isa jälgedes õppides puusepa tööd. Teismelisena saadeti ta kutsekooli, kust andeka joonistajana suunati tehnikakooli edasi, leideski nii tee arhitektuurini. Aastatel 1900-1910 töötas Plećnik Viinis. 1911 kolis ta Prahasse. Pärast 1921. aastal arhitektuurikooli avamist Ljubljanas pöördus ta siia tagasi ning ostis kaks kõrvutiasetsevat maja, et kogu tema perekond - vanemad ja õed-vennad võiks elada ühes majas. Plećnik ei abiellunud kunagi: millalgi olevat üks naissõber palunud tal endaga abielluda, mille peale arhitekt olevat kirjutanud vastu, et on juba abielus oma arhitektuuriga.

Lisaks juba kahele olemasolevale majale projekteeris Plećnik krundile veel ühe elumaja, mis on võib-olla parim ja omanäoliseim näide tema arhitektuurist. Maja on planeeritud ümmargusena ja ühendatud varasemate hoonetega. Plećnikul olid omad veidrused kodu loomisel. Näiteks disainis ta endale kööki võimalikult ebamugava tooli, et mitte jääda hommikuti liiga kauaks kohvi nautima ja liiga lühikese voodi, et mitte liiga kaua magada. Ning raamatukapid olid tal lukustatud ja võtme andis ta tihti oma koduabilise kätte (keelates tol seda talle tagasi anda!), et mitte kulutada lugemise peale aega, mil saaks hoopis tööd teha. Samuti kavandas ta majja eeskoja, kus paluti oodata tüütutel ja ebameeldivatel külalistel. Päikeselises Ljubljanas on sellel klaasist katus ja seinad, mis tegid pikemaajalise ruumis viibimise äärmiselt ebamugavaks. Lisaks pidid külalised ootama kitsal ja kõval puupingil istudes.

Uue maja valmides elas arhitekt paar kuud ühe katuse all oma noorema tugengist vennaga: kooselu lõppes kuna Jože ei kannatanud välja noorema venna ohtraid lärmakaid ja tihti hilisöiseid külalisi. Nii üürikeseks jäigi plaan tuua ühe katuse alla kogu perekond! Olin täiesti vaimustuses giidiga ekskursioonist: see oli nii hästi tehtud ja põnev! Ning lisaks selgus veel, et ainult giidiga saabki näha Jože Plećniku enda elumaja siseruume. Ilma saab tutvuda vaid suure aiaga majade ümber, muuseumiga, mis paikneb kahes algselt ostetud majas ning siis veel neljandas, mille Plećnik omandas veelgi hiljem. Ja seda nimelt põhjusel, et hoiduda taas lärmakatest naabritest ning nautida rahu ja vaikust. Olles giiidiga tuuri lõpetanud, tutvusin natukene veel muuseumiosaga. Seejärel suundusin edasi järgmise muuseumisaare juurde, mis hõlmab endas veel portsu rahvuslikke muuseume. Mitte, et neist eile poleks piisanud...

Alustasin Slovenian Museum of Natural History´ist, mis on tegelikult samas majas National Museum of Sloveniaga, milles ma oma arust juba eile käisin hoopis teises kohas! Aga ilmselt ongi kuidagi seotud need omavahel... Ausalt öelda, ei saanud ma aru, kus lõppes üks muuseum ja algas teine! Eksponeeritud oli dinosauruseid, avastusreise, kivimeid ja mineraale, samas ajaloolisi raidkive, maale, juveele jne-jne. Aga selle hoone kõige kuulsam vaatamisväärsus on siiski neandertallaste flööt. 1995. aastal leiti Sloveenia ühest koopast 11 sentimeetri pikkune luutükikene, millesse olid uuristatud kummalised augud. Pikalt mõeldi eseme otstarbe üle kuni lõpuks defineeriti see flöödina. Praeguseks on tehtud järgi flöödi mudel, millel mängituna oli ka salvestatud üks lugu, mis siis kõlaski selle muistise juures. Oli päris ilus - järelikult saab mängida küll ja juba inimeste eellased oskasid hinnata muusikat ning valmistada selle jaoks pille.

Edasi suundusin Museum of Modern Art´i, mille eest olin eile juba maksnud Metelkova muuseumis, kuidagi olid need seotud omavahel. Vot, siin oli nüüd väga hea maja plaan! Käisin saalid läbi - oli päris häid ja toredaid asju. Ringi peale teinud olin väärt väikest pausi. Kuna siinsamas muuseumis oli väga armas kohvik, tegingi väikese peatuse. Tellisin kohvi ja juustukoogi. Ja istusin ning lugesin ligi poolteist tundi, kuigi minu jaoks oli see koht jube lärmakas. Pean ütlema, et kohvikus oli kordades rohkem rahvast kui kunstisaalides!  Siingi kuluks vist ära kõrvatropid! Ja siis jäi mul veel ainult üks muuseum ehk Sloveenia Rahvusgalerii. Tee peale jäi enne aga Vene kirik, kiikasin sinnagi korraks sisse. Kirik oli seest kaetud üleni värviliste freskodega. Päris armas pisikene kirik. Kui lõpuks Rahvusgaleriisse jõudsin pidin aga jälle maadlema segaste viitade ja arusaamatu süsteemiga.

Lohutuseks võisin vaid kogeda, et ma polnud ainus: suur osa neist vähestest külastajatest, kes siin peale minu olid, käisid sarnaselt mulle ringi segaduses näoga, proovisid avada erinevaid uksi ning avastada peidetuid nurgataguseid. Maja plaan oli siin küll saadaval. Vaid sloveeniakeelne! Osad uksed tuli avada ise, osad oli lukus, osad küll avanesid, aga ukse avamist takistas mingi eksponaat. Ehk segadust kui palju ja kõige lõpuks selgus, et üks osa muuseumist oli hoopiski suletud! Kokkuvõttes oli aga Rahvusgalerii päris hea! Tänaseks aga muuseumidest mulle piisas ja hakkasin vanalinna poole tagasi jalutama. Ljubljana ooperimaja jäi teele - päris ilus hoone. Proovisin rihtida oma marsruudi välja otse Kolme sillani, mis mulle endalegi üllatuseks õnnestus väga täpselt. Kohe selle kuulsa (Plećniku kavandatud!) silla vastas Prešereni väljakul (France Prešeren oli 19. sajandil elanud suurim rahvuspoeet Sloveenias) on imeilus roosa kirik, millest olin juba mitu õhtut mööda käinud ja mida tahtsin nüüd ka seestpoolt imetleda. Eelmistel päevadel oli kirik olnud suletud.

Tegemist on Maarja kuulutamise frantsiskaani kirikuga. Ehitatud frantsisklaste poolt aastatel 1646-1660. Seda imelist lõheroosat barokkstiilis kirikut on peetud Ljubljana sümboliks juba sajandeid ning on isegi arvatud, et see hoone domineerib nii Prešereni väljakul kui kogu linnas nagu igavene päikeseloojang. Kiriku freskod on pärit 19. sajandist ning peaaltarit peetakse kogu Sloveenia kaunimaks. Kui mina kirikusse sisenesin loeti seal parasjagu palveid. Avatud oli pihitool, kus käidi päris palju. Toolil oli selline äge tulede süsteem, et kui hõivatud, siis põles punane tuli ja kui parasjagu vaba, siis roheline. Kusjuures inimesed seisid järjekorras! Olin alguses natukene segaduses kuna ei saanudki aru, et kas on tegemist teenistusega või et mis siin siis tegelikult toimub!? Osad istusid, osad jalutasid ringi. Mõtlesin, et istun siis kah veidi. Ning siis algas äkki alles päris jumalateenistus.

Tegemist ei olnud mingi konkreetse pühaga, lihtsalt pühapäevaõhtune vesper, kirik oli aga puupüsti rahvast täis ja järjest tuli inimesi juurde. Suures osas noored inimesed. Sõpruskondade kaupa. Teenistuse ülesehitus oli enam-vähem tuttav. Sloveenia keelest ma muidugi ei taipa mitte sõnagi. Jutluse osast sain aru kolmest järjestikust sõnast: fašism, kommunism, sotsialism. Ilmselt kolm otseteed põrgusse. Kirikust välja astudes oli õues juba täitsa pime ning kõik poed suletud. Isegi see pisikene toidupoekene, kus olin eelmised õhtud käinud. Mis tähendas ootamatult fakti, et ma ei saanud süüa osta endale hotelli kaasa. Pidin minema välja sööma. Vaatamata novembri keskpaigale, istuti enamuses kohtades õues, mis aga mulle mitte mingil juhul ei sobinud. Suhteliselt hotelli lähedal oli lõpuks kena kohakene, kus oli ka siseruumides piisavalt laudu. Tellisin kaheksajalapasta. Maitses jumalikult! Hotelli jõudsin väljas söömise tõttu täna hiljem võrreldes eelmiste päevadega. Käisin pesemas. Kirjutasin ja lugesin. Olin tänase päevaga väga rahul!

Hommikul ootas mind aga ees juba lahkumine sellest armsast linnakesest! Raha kulutasin täna Plećniku majamuuseumile 8 eurot, teistele muuseumidele kokku 10 eurot, kohvikus 9 eurot, Rahvusgaleriis 14 eurot ja õhtusöögile 20 eurot. Kokku kulus täna 61 eurot. Kolme päeva peale kokku olen kulutanud siin umbes 150 eurot. Lennukipiletite eest maksin 120 eurot ja hotelli eest 220 eurot. Kõik kulud kokku 490 eurot. Kindlasti oleks saanud odavamalt. Näiteks täiesti normaalse hotelli oleks saanud ka umbes 100 euro eest. Kuid mulle meeldis just see! Ning olin öömajaga tõesti äärmiselt rahul! Tavaliselt on ikka nii, et pildid on fantastilised, aga tegelikkus ikka nukker. Kuid sellel korral oli hoopis vastupidi: minu armas tuba ületas kõvasti mu ootused! Ja Ljubljana on tohutult armas linn - pisikene, väga puhas, meeletult sõbralikud ja toredad inimesed. Esimest korda elus olin reisil ka täiesti üksinda. Ja see päris meeldis mulle!

SÜGISENE LJUBLJANA - TEINE PÄEV

TEINE PÄEV - 16. november 2025

Hommikusöögi osas oli eile mulle helistanud hotelli omanik ning andnud juhtnöörid: pidin minema kõrvaltänavale pisikesse hotelli. Sättisin ennast poole üheksaks sööma. Koht oli tõesti pisikene ja kena vaatega tillukesse sisehoovi, kus suvisel perioodil oleks kindlasti mõnus hommikuskohvi nautida. Aga praegune aastaaeg seda siiski ei võimaldanud. Söögi valik oli päris rikkalik - lisaks tavalisele võileiva-singi-juustu-müslile jne, sai vastavalt erisoovidele tellida pannkooke ja mune. Rootsi lauas pakutav kohv muidugi eriti juua ei kõlvanud. Aga sain ebameeldiva olukorra lahendatud sellega, et ostsin korraliku masinakohvi eraldi juurde. Kui hommikusöögi nautimise lõpetasin, läksin oma hotelli korraks tagasi. Või õigemini see nagu päris tavaline hotell ei olegi, pigem selline pisikeste stuudiokorteritega maja. Pakkisin päevaks vajalikud asjad kaasa ja hakkasingi liikuma!

Olin tänase ja homse päeva suhteliselt täpselt endale ära planeerinud! Olin aga unustanud kontrollida seda, kas need muuseumid, mida plaanisin külastada homme ehk pühapäeval, on ka avatud. Vastasel juhul oleksin saanud mingeid plaane veel muuta ja käia nt mõnes sellises, mis pühapäeval suletud, ära täna. Aga kõik sobis suurepäraselt minu plaaniga! Täna pidin alustama oma päeva Ljubljana kindluse külastamisega.  Ilm oli hommikul selline kergelt vihmane, soe, ainult tibutas õrnalt. Seda oli aga tõesti nii vähe, et see isegi ei häirinud, pigem tekitas sellise hea värske tunde. Jalutasin kindluse poole, mul oli rahulikult aega ja sain mõnusalt lonkida ja ümbrust uudistada. Ja siis tõmbas mind üks imeline tänav täiesti valesse suunda! Aga lasin sellel juhtuda ja sattusin sellisesse 20. sajandi algusaja jõukamasse elurajooni - meeletult suurte aedadega 3-4korruselised korralikud kivist kortermajad.

Aiad uppusid rohelusse ning paistsid silma parajalt nostalgilise metsikusega. Samas olid rajatud korralikud peenrad. Kasvatati kõike alates petersellist kuni kapsani. Üks äärmiselt stiilne vanadaam parasjagu korjaski neid kapsapäid kokku. Imetlesin aedu. Üle nende kõrgus Ljubljana kindlus, mis mind ootas. Olin lummatud! Ning loomulikult on sellel imelisel tänaval nimigi - Krakovski tänav! Aga lõpuks pidin ikkagi liikuma edasi, sest soovisin ju vaadata ära kõik need kohad, mis olin tänaseks plaaninud. Selle väikese uitamisega avastasin aga, et mulle meeldib marsruudist kõrvale eksida isegi juhul, kui olen selle ise paika pannud! Plaane tehes olin võtnud kuulda Sloveenia reisiraamatu soovitusi ning kavatsesin liikuda mööda pisikesi tänavaid, mida just reisijuhis oli äärmiselt ilusateks nimetatud. Läksin üle jõe. Siis Rožna tänav, Gornji, Mestni tänav. Olid tõesti kaunid!

Mitmes kohas olin märkinud ära imeilusad purskkaevud. Ei näinud ma aga ühtegi. Lõpuks üritasin lausa kaardi järgi leida, et peab ju olema just sellel väljakul. Lõpuks taipasin, et need ilmetud koonusekujulised kastid ongi purskkaevud - nad on talveks lihtsalt seisma pandud ja kinni kaetud. Mestni tänavat pidi jõudsin Raekojani. Barokkfassaadiga hoonet selle ees paikneva Robba purskkaevuga, mis ei olnud õnneks küll kinni kaetud, aga ei töötanud ikkagi, peetakse Ljubljana vanalinna südameks. Hoones eksponeeritakse aeg-ajalt erinevaid näitusi. Raekojast mõne sammu kaugusel asub Püha Nikolause kirik. Aga sinna veel sisse piiluda ei saanud. Avatakse külastajatele tunni aja pärast. Läksin siis ikkagi edasi, et sõita funikolööriga mäe otsas asuvasse Ljubljana kindlusesse. See oli ka kogu Ljubljana ainus suhteliselt kallis asi: kindluse pilet koos tõstukiga oli 19 eurot ning kahjuks polnud see koht seda hinda väärt. Kindluse tornist avanes all laiuvale linnale siiski suurepärane vaade!

Minu hinnangul tegi koha igavaks see, et oli üritatud kuidagi rääkida ära kogu Sloveenia ajalugu, tehtud oli seda aga eklektiliselt a la natukene siit kohast ja natukene sealt, natukene sellest ajastust ja natukene teisest. Selle asemel, et keskenduda selgelt ja arusaadavalt just kindluse enda ajaloole. Seda oli tehtud siiski kindluse ajaloost rääkivas filmis, mis oli tõesti äge! Ja päriselt sadas vihma ning maa värises! Kindluse kohal oli inimasustus juba 12. sajandil eKr. Siin oli ka roomlaste tugipunkt. Algne kindlus ehitati arvatavalt 11. sajandil. Praegune ilme saadi renoveerimise käigus 15. sajandil. Lossi põhiline eesmärk oli kaitsta piirkonda, eriti selle isandaid, Osmanite sissetungi ning talupoegade ülestõusude eest. 19. sajandi algusest on olnud kindluses vangla, tulekahjude avastamise valvetorn. 1905. aastal ostis kindluse Ljubljana linnavalitsus juba kindla eesmärgiga rajadagi siia muuseum. Mingil põhjusel jäi aga muuseum ikkagi rajamata, selle asemel otsustati sinna viia elama linna vaesed pered ning seda kuni 1963. aastani. Alles siis alustati ettevalmistusi kindluse hoonete renoveerimiseks. No ja, praeguseks on seda juba tehtud uuesti. Lisaks ilusale vaatele tornist ja huvitavale filmile, meeldisid mulle veel vangikongid ning kabel. Aga kuidagi liiga palju oli ka sellist tühja, kasutamata ruumi.

Tulin mäe otsast alla ning läksin tagasi Püha Nikolaose kiriku juurde. Kohalikud nimetavad kirikut lihtsalt Ljubljana katedraaliks. Algselt oli tegemist aga hoopis gooti kirikuga. 18. sajandi alguses asendati see barokkstiilis hoonega. Katedraal on oma rohelise kupli ja kaksiktornidega kergesti äratuntav maamärk ning pealinna sümbol. Läksin sisse. Katoliku kirikute puhul meeldib mulle väga see, et nendes on alati vähemalt mõni inimene. Siis peale minu. Kes süütab küünalt, kes istub niisama mõtiskledes, kes tõesti palvetab. Sageli on tegemist ka suhteliselt noorte inimestega. Tegin kirikule ringi peale. Nagu ikka, on tegemist väga ilusa katedraaliga. Samas on Püha Nikolause kirik siiski suhteliselt tagasihoidlik - kulla ega karraga pole kuskil üle pakutud. Mul oligi hea hetk teha pisikene paus: istusin samuti korraks.

Kirikust tulles uudistasin Ljubljana turgu. Kõige aktuaalsemaks müügiartikliks oli hurmaa: ning need nägid välja asboluutselt vastupandamatud. Mul oli aga veel pikk päev ees ja kaasas tassida neid kogu see aeg poleks olnud väga mugav. Jalutasin turul ringi, korraks mõtlesin, et äkki leian ka mõne toreda kohviku, kus hetkeks jalgu puhata ja üks hea kohv juua - aga ei sattunud sellist minu teele! Seega ootas mind Sloveenia Rahvusmuuseum. Natukene ekslesin, et leida õige teeots: telefon ei suutnud kuidagi koguda ennast ega seda kätte näidata. Lõpuks jõudsin siiski kohale. Ning siit algas ka minu segadus Ljubljana muuseumitega: äkki tekkis neid minu jaoks liiga palju ja liiga sarnaste nimedega! Ise arvasin pärast, et mind ajas segadusse see, et peaaegu kõikide muuseumite nimesse oli sisse pikitud sõna "rahvuslik" ning äkki saigi neid rahvuslikke muuseume minu jaoks lihtsalt liiga palju.

Ja võib-olla, tulenevalt nendest äravahetamiseni sarnastest nimedest, on see segadus teistelgi kaasa arvatud neil, kes nende kohta informatsiooni jagavad. Ehk tegelikult jõudsin ma alustuseks välja Sloveenia Rahvuslikku Etnograafia muuseumi. Mille kõrval asus eraldi hoonena Sloveenia Rahvusmuuseum. Mõlemad muuseumid olid üpris eklektilise ja kummalise väljapanekuga! Eksponeeritud oli esemeid üle kogu maailma, paljude puhul jäi segaseks nende seotus Sloveeniaga. Etnograafiamuuseum oli selles osas siiski palju parem: seal oli ikka midagi vaadata ja see vaadatav oli ka üpris arusaadavalt ja loogiliselt eksponeeritud. Väljapanek hõlmas siis Sloveenia alade inimasustust selle algusaegadest peale. Ning veel kolmaski muuseum paiknes siinse pisikese väljaku ääres - MSUM ehk Museum of Contemporary Art Metelkova. Kuid siingi polnud nagu eriti midagi vaadata.

Vaatamata laupäevasele päevale tundus mulle, et ma olen ainukene inimene, kes on võtnud vaevaks nende muuseumide vastu üldse huvi tunda! Mõnest neist ei saanud alguses isegi aru, et kas on üldse avatud või ei... Täiesti omanäoline koht asus aga kohe nende kolme muuseumi kõrval: ülevoolava grafitiga kaetud hoonetest moodustus suletud sisehoov, mis tundus samuti olevat täielikult välja surnud. Sealt läbi jalutades märkasin siiski mõningaid kummalisi kogusid hääletult ja vargsi ringi hiilimas - jättis esmapilgul mulle mulje kui kodutute redutamise paigast. Jalutasin hoovist läbi. Minu tee viis nüüd Zale surnuaiale. Zale on põhimõtteliselt sama mis Pere Lachaise Pariisis ehk siis linna kuulsaim surnuaed. Neid kahte on tihtipeale omavahel võrreldud. Vanalinnast asub Zale päris kaugel, aga see andiski mulle hea võimaluse liikuda natukene kaugemale linnasüdamest ning tutvuda erinevate paikadega Ljubljanas.

Surnuaia poole jalutades sõin ära eile õhtust alles jäänud juustupiruka, sest minu kohviku otsingud olid lootusetult viljatud. Pirukas maitses tühja kõhu peale aga loomulikult imehea! Ilm oli päikeseline. Ning jalutamine tegelikult nauditav. Umbes poole tunni pärast olin kohal. Minu üllatuseks oli surnuaias, võrreldes äsja külastatud muuseumidega, ikka äärmiselt palju rahvast! Ning seda elavate näol. Inimesed korrastasid oma lähedaste hauaplatse - need olid kõik tõesti viimase peal hästi hooldatud. Oli ka niisama jalutajaid. Eranditult kõikidel haudadel olid elavad lilled. Kõige tavalisemalt meeletult suured krüsanteemipotid. Tuul oli muidugi palju potte ümber lükanud. Alguses tõstsin neid ikka püsti, aga lõpuks sain aru, et ma ei jõua seda teha kõikidega. Jätsin lilled rahule.

Zales on eraldi koht ka II maailmasõja võitlustes surma saanud sloveenlastele. Sõjahauad on alati teiste surnuaia osadega võrreldes väga korrapärased - tavaliselt paiknevad sirgetes ridades täpselt ühte mõõtu ja tegu ristid. Muu surnuaia osa on aga suhteliselt vabas kujunemises. Võrdluses Pariisi kuulsaima surnuaiaga jääb Zale muidugi alla, kuid ühes asjas sai Ljubljana oma küll minu käest rohkem punkte: siin olid istumiseks pingid erinevalt Pere Lachaise´st. Ja kuna mul on alati raamat kotis kaasas, siis valisingi ilusaima vaatega pingi välja ja lugesin pool tunnikest. Surnuaiad on mulle lapsest saati meeldinud. Võib-olla sellepärast, et nendes on alati vaikus. Mulle pole kunagi meeldinud lärm, kuid kahjuks on seda alati kordades rohkem kui rahu. Mind ei ole surnuaiad ka mitte kunagi hirmutanud. Pigem on meile ohtlikud ning hirmu tekitavad mõnikord siiski elavad mitte surnud.

Poole nelja ajal hakkasin kesklinna poole tagasi jalutama. Mis mind Ljubljana puhul veel meeldivalt hämmastas oli see, et siin ei muutunud linn vanalinnast ja ka kesklinnast kaugemale liikudes äkki kohutavalt koledaks. Kogu see üleminek ühest keskkonnast teise oli kuidagi sujuv ja märkamatu. Kõik sobitus omavahel kokku, oli harmooniline ja maitsekas. Minu jaoks oli see suhteliselt ootamatu! Tagasi minnes läksin uuesti läbi juba varem kohatud underground hoovi... nüüd oli siin aga totaalne muutumine toimunud: varem jumalast hüljatuna tundunud paik oli äkki ellu ärganud. Tundus, et igast hämarast nurgatagusest oli ilmunud äkki välja igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Iga varem suletud luugi taga oli hakanud tööle baar. Hiljem, juba hotellis olles, sai uudishimu minust võitu ning uurisin, millega võiks tegemist olla. Ja selgus, et mulle esmapilgul kodutute elupaigana tundunud koht on tegelikult ljubljanalaste seas väga populaarne alternatiivse muusika keskus!

Rihtisin end tagasi jõudma Draakoni sillale ning täpselt selle ilusa silla otsa ma ka välja jõudsin. Draakoni sild on rajatud 1900. aastal ning on üks Ljubljana armastatumaid ning ilusamaid sildasid. Nagu nimigi ütleb paiknevad sillal majesteetlikud ja uhked draakonid. Ilm oli endiselt väga mõnusalt soe. Mõtlesin, et nüüd oleks küll aeg istuda siin jõekaldal mõnes kohvikus ning kasvõi klaasikene veini juua. Aga nagu ikka minu puhul, ei suuda ma sugugi otsustada, milline neist järjest paiknevatest kohtadest oleks see kõige parem. Lõpuks olin juba linnasüdames ehk Kolmiksilla juures väljas ja siis avastasin, et lärm on liiga suur ja see mulle ju ometi ei meeldi. No aga laupäeva õhtu ikkagi ja täiesti arusaadav. Uitasin siis niisama linna peal ringi. Kuni mulle tuli (õnneks!) ootamatult meelde, et tahtsin ju raamatukokku minna õhtul veel! Nüüd hakkas äkki kiire - jooksin korraks läbi juba eilsest tuttavaks saanud gurmeepoest ja täiendasin õhtusöögi varusid mozzarella ja jogurtiga. Poe ees toimus midagi käsitööõllede festivali laadset.

Eile olin käinud seal kõrval ühes turistipoes, kus oli müüdud pisikesi mustikalikööripudeleid. Olin mõelnud, et täna võiks sealt prooviks ühe pisikese pudelikese osta, aga see pood oli juba suletud. Kihutasin raamatukokku. Kui tahtsin piletit osta laiutas turvamees käsi ja ütles, et piletit pole küll vaja... minge aga vaadake. Ljubljana rahvusraamatukogu hoone on projekteeritud Sloveenia kõige kuulsama geniaalse arhitekti Jože Plećniku poolt ning valmis 1941. aastal. Hoone on äärmiselt imposantne ja muljetavaldav oma massiivsete marmorist sammaste ning suhteliselt süngete toonide poolest. Aga see kõik muutub valguse käes, mis siledalt marmorilt säravalt vastu peegeldab. Hoone, kui Jože Plećniku pärand, on 2021. aastast UNESCO nimekirjas. Peamine lugemissaal oli tõesti fantastiline! Hetkel olin selles ainukene elav hing. Parasjagu oli raamatukogus viimast päeva üleval ka näitus Plećnikust. Kes tegelikult polnudki ainult arhitekt - neid asju millega Plećnik tegeles oli ikka päris palju.

Näitusesaalis oli peale minu siiski veel kaks meesterahvast. Tutvusin Plećniku pärandiga. Tõsisemalt ootab see mind eest muidugi homme tema majamuuseumis, kuhu olingi broneerinud giidiga tuuri. Raamatukogust minu hotellini oli teadupärast jalutada umbes 5 minutit ja seega olin õige varsti oma praeguses kodus. Kell oli siiski juba kuus läbi ja õues täitsa pime. Käisin dušši all, kirjutasin, sõin. Natukene tegin tööd. Ma pean ütlema, et mulle väga sobib selline kombineeritud variant puhkusest ja teistsugusest töökeskkonnast. Päevad saab ringi uidata ning õhtuti ja ka hommikul tööd teha. Raha kulutasin täna kindluse külastuse peale 19 eurot, kirikukülastus 3 eurot, kõik muuseumid kokku maksid 26 eurot ja poes kulutasin 2 eurot. Kokku seega täpselt 50 eurot!

SÜGISENE LJUBLJANA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 14. november 2025

Aastal 2021 sõitsime Katariina, Eliisabeti ja Eveliniga autoreisi käigus läbi kõik Balkanimaad. Jätsime tol hetkel teadlikult marsruudist välja pealinnad. Peale Skopje. Ühelt poolt oli see aja kokkuhoid. Ning teiselt poolt lasime ennast mõjutada kohalikest, kes tihtipeale väitsid, et ega nendes linnades ei ole ka mitte midagi vaadata ja ärge te sinna küll minge!!! Aga kuna see päris nii ikka ei ole, et mõnes linnas kohe mitte midagi ei ole vaadata, siis võtsin plaaani, et külastan nüüd mingi aja jooksul ikkagi kõikide Balkanimaade pealinnu. Alustasime suvel Eliisabetiga aga hoopis ühest veelgi vanemast võlast: Sofiast! Sest Musta mere autoreisi käigus Bulgaarias ringi sõites me ka Sofiassse ei jõudnud. Ja Airbaltic pakub kenasti suhteliselt soodsaid lennupileteid nii Sofiasse kui Balkanile. Nii jäigi mulle sügisel silma lend Sloveenia pealinna Ljubljanasse. Ja kuna mulle sobivad ajad ei sobinud jällegi teistele, siis tegin esimest korda elus otsuse, et vot lähengi üksinda! Pean etteruttavalt ütlema, et ma ei kahetse seda: üks toredamaid ja mõnusamaid reise minu elus!

Olles siis kenasti ja kiiresti Ljubljana lennujaama jõudnud, otsisin õige koha, kust saada linna mineva bussi peale ja kella kahe ajal päeval ma bussijaamas bussilt maha astusingi. Minu hotell asus täiesti vanalinnas ja iga päevaga aina enam veendusin kui hea valiku olin teinud. Peab muidugi ütlema, et Ljubljana vanalinn ei ole ka üüratult suur - rahvaarvult on nt tegemist ühe väikseima pealinnaga Euroopa Liidus (elanikke alla 300 000). Tegemist pigem siis väikese kui suure linnaga. Hotelli sisse saamiseks oli mul uksekood, toa võti oli jäetud tuppa. Kuna kell oli alles kolm, siis oli mul tegelikult piisavalt aega, et juba täna alustada linnaga tutvumist. Põhjalik eeltöö oli loomulikult nagu alati korralikult tehtud. Ehk üldjoontes teada, mida ma vaadata ja kuhu jõuda soovisin nende päevade jooksul. Tänapäevase Ljubljana ala asustasid eelaajaloolisel ajal veneedid 3. sajandil eKr. Hiljem, 50. aasta paiku rajati siia alale Vana-Rooma sõjaväelaager, mis ajaga muutus alaliseks asulaks nimega Iulia Aemona ehk lühidalt Emona. Tollases linnas elas 5000-6000 elanikku. Olid juba telliskivimajad ja kanalisatsioon. 452. aastal hävitasid Rooma asula Attila käsul hunnid. Hiljem laastasid seda veel idagoodid ja seejärel langobardid. 6. sajandil saabusid lisaks veel slaavlased. 9. sajandil langes piirkond sõltuvusse Frangi riigist ning rüüsteretki siia korraldasid nüüd omakorda madjarid.

Aastast 1278 kuni I maailmasõjani (Austria-Ungari lagunemiseni) oli linn Habsburgide võimu all. Katoliikliku slaavlaste elupaigana. 1918 loodi Jugoslaavia. II maailmasõja ajal käis linn käest kätte ning pärast II maailmasõda kuni 1991 oli jälle tegemist Jugoslaaviaga. Kuni loodi Sloveenia Vabariik. Kirjalikes allikates on Ljubljanat mainitud esmakordselt 1144. aastal Luwigana nime all. 1220 saadi linnaõigused. No vot, ja nii lühidalt saabki ühe linna ajaloo kokku võtta! Mina tahtsin aga oma ringkäiku alustada endale hetkel kõige lähemast ehk Ljubljana rahvusraamatukogust. Jalutada oli selleni vähem kui viis minutit. Parasjagu oli seal ka üks näitus. Kuid raamatukogu ennast ei saanud siiski täna näha - lihtsalt huvilistele on see avatud vaid laupäeva õhtuti. Muul ajal teevad tudengid siin tööd. Seega liikusin edasi Ljubljana Linnamuuseumisse (City Museum of Ljubljana). Ehk siis linna ajaloo muuseumisse. See täpsustus siin on otseselt seotud sellega, et järgnevatel päevadel oli mul äärmiselt keeruline orienteeruda Ljubljana erinevate muuseumide ja nende nimede vahel - mulle tundus, et 4-5 muuseumi olid kõik äravahetamiseni sarnaste nimedega, aga asusid ainult kahes erinevas kohas. Ljubljana linnamuuseum asub Rahvusraamatukogu kõrval ning on asutatud 1935. aastal varasemasse Turjak´i lossi.

Hoone on ehitatud päris Rooma aegsetele linnavaremetele. See kõik selgus muidugi alles aastatel 2000-2003, kui muuseumi enda alusel pinnal viidi läbi arheoloogilised kaevamised. Muu väärtusliku kõrval leiti isegi kaks sõdalase hauda. Toredasti on osa sellest kultuurikihist ka eksponeeritud: sügavalt keldrist alates olid näha erinevate aastasadade kultuurikihistused. Ljubljana pikk ajalugu on siin muuseumis küll väga kenasti ja ülevaatlikult välja pandud. Eraldi näitusena oli väljapanek Ljubljanast II maailmasõjas - erinevatest okupatsioonidest ning linnarahva kannatustest sõjas. Ning omaette vaatamisväärsus on tegelikult ka muuseumihoone arhitektuuriline pool. Maja näeb tõesti väga lahe välja! Just selles osas, kuidas ajalooline hoone on ühendatud tänapäevase moodsa arhitektuuriga. Selles oli ka imetore kohvik, kus oleksin soovinud täitsa õhtust süüa. Kahjuks ei olnud neil peale kohvi ja magusa mulle eriti midagi pakkuda.

Seega pidin muuseumikülastuse järel liikuma veel edasi, et mõelda õhtusöögi peale. Jalutasin jõe äärde - Ljubljana asub imeilusa jõe (Ljubljanica jõgi) mõlemal kaldal. Nii linna kui jõe nime (linna nimi on tulnud ilmselt jõe nimest) päritolu on teadlastele senini ebaselge. Erinevates keeltes nimetatakse seda ka väga erinevate nimedega. Ühe versiooni kohaselt on tulnud sloveenikeelne nimi Ljubljana slaavi keelest ning tähendab armastust. Muuseas sama versioon väidab jälle hoopis, et siiski on olnud vastupidi, et hoopis jõe nimi on tulnud linna nimest. Aga selleks, et nautida selle linna ilu, pole see absoluutselt oluline. Õues oli pimedaks läinud. Jalutasin jõe äärt mööda alguses ühte kallast pidi ja siis pärast teistpidi jälle tagasi. Hulkusin siinsetel imelistel pisikestel tänavatel suhteliselt sihitult ringi: tundsin ennast siin esimesest hetkest peale hästi, suisa koduselt, Ljubljana kõnetas mind kuidagi täiesti eriliselt omamoodi.

Väga palju inimesi oli väljas liikumas. Ka paljud kauplused olid veel avatud. Aga mul oli kõht juba väga tühi, mistõttu huvitasid mind rohkem söögikohad. Vaatamata novembri keskpaigale ning suhteliselt jahedale ilmale istuti baarides-restoranides ikka suuresti õues. Toolidel olid küll mõnusad, pehmed ja suured lambanahad soojenduseks ning päris palju oli näha gaasisoojendajaid. Aga no ikkagi... Kuigi jah meie novembrikuuga siinset ilma muidugi võrrelda ei saa. Päeval oli sooja kuskil 13 kraadi. Ilus päikesepaisteline ilm oli. Mulle see õues istumine sellele vaatamata mitte mingil juhul ei sobinud. Samas ei hakanud silma ka ühtegi mõnusat kohta, kus oleks saanud sees olla. Aga leidsin restorani otsides hoopis ühe pisikese gurmee toidupoe - ilmselt oli tegemist küll Sloveenia kõige kallima toidupoega. Aga olles juba sinna sisse astunud ei suutnud ma loomulikult sealsetele hõrgutistele enam vastu panna! Ostsin sealt siis hoopis hotelli kaasa üht-teist: mozzarellat, erinevaid hallitusjuuste, kirsstomateid, salaamit, sloveenia pirukaid, liitri värskelt pressitud apelsinimahla, puuvilju, punase veini jne-jne. Kogu sellest kraamist jätkus mulle kaheks õhtuks. Ja maksma ei läinud see 20 eurotki! Uitasin oma suure kotiga aga veel tükk aega vanalinnas ringi kuna see oli lihtsalt nii armas! Ilm oli samuti mõnus. Siis jalutamiseks, mitte väljas söömiseks.

Mul oli kõht aga nüüd ikkagi juba väga tühi ja nii pidin hakkama lõpuks hotelli poole tagasi liikuma. Jõudsin sinna kell seitse. Vaatamata tühjale kõhule käisin esmalt dušši all ja alles siis hakkasin sööma. Minu hotellituba oli ka äärmiselt armas! Kui tavaliselt kujunevad asjad selliselt, et Booking´us fotosid vaadates pakutakse sulle lossi ja kohale jõudes mõistad, et oled saanud sellise viletsama otsa motelli, siis siin oli tegelikkus oodatust palju parem!!! Kõht täis, jõudsin veel tööd teha, kirjutada ning lugeda klaasi punase veini kõrvale. Raha kulutasin täna Tallinna lennujaamas veele, taskurätikutele, kohvile ja võileivale 11 eurot, linnamuuseumile 8 eurot, poes 19 eurot ja külmkapimagnetitele 3,7 eurot. Kokku 41,7 eurot.

TUNEESIA RINGREIS - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 21. oktoober 2025

Täna hommikul oli meil äratus pandud ainult nii öelda igaks juhuks. Ärasõit oli alles kell 9.00. Aga üleval olime vanast harjumusest aetuna ikka kella seitsme ajal. Käisin dušši all, asjad olime õhtul juba suures enamuses ära pakkinud. Kella kaheksaks läksime sööma. Meie viimane hommikusöök Tuneesias! Vähemalt selle reisi raames. Täna tutvusime siis Sousse´iga. Ning taas: ka Sousse´i mediina (mediina siis vanalinn) on UNESCO kultuuri- ja maailmapärandi nimekirjas. Alustasime Suurest ehk peamošeest. Ehitatud 851. aastal. Turg. Nagu ikka Põhja-Aafrika linnad. Selles osas on need kõik sarnased. Igaüks siiski oma väikeste erisustega ainulaadne. Sousse oma kitsaste tänavalabürintidega viib ajas tagasi kõneledes läbi islami arhitektuuri araabia ja berberi kultuuride põimumisest.

Sousse on saanud alguse 9. sajandil eKr, kui tüüroslased rajasid siia oma kaubapunkti teel Itaaliasse ja Gibraltarile. Nebukadnetsar II ajal 6. sajandil eKr sai sellest tähtis osa Kartaagost. Rooma ajal oligi Sousse Kartaago järel tähtsuselt teine linn Põhja-Aafrikas. 7. sajandil, sarnaselt suure osa Põhja-Aafrikaga, vallutati linn araablaste poolt. 1881 sai linnast Prantsuse protektoraat. Sel ajal elasid kõik linna umbes 7000 elanikku müüriga ümbritsetud mediinas, mida ümbritsesid väiksemad põllumajanduslikud asulad. Prantslased arendasid kaubandust laiendades sadamat ja rajades raudteevõrgustiku. Esimesed arendused väljaspool mediinat said alguse alles II maailmasõja ajal. Kui Tuneesia 1956. aastal iseseisvus sai linnast üks suuremaid ja tähtsamaid keskuseid vastloodud riigis. Olulisus on püsinud - täna on Sousse Tuneesias suuruselt kolmas linn. Umbes 200 000 elanikuga linnas on säilinud linna keskaegne süda oma käänuliste ja kitsaste tänavatega, kasbahi ja mediina, kindluse ja pika mereäärse linnamüüriga. Täna on Sousse muidugi kõige kuulsam hoopis kuurordina - pikad ja lõputuna tunduvad Vahemereäärsed rannad, hotellid, baarid, restoranid... kõik see meelitab ligi eelkõige Euroopast tuhandeid turiste ja päikeseotsijaid.

Minule jättis Sousse vaatamata oma suurusele siiski rahuliku ja meeldiva õhkkonnaga linna mulje. Aga muidugi ei ole oktoobrikuus enam ka turismi kõrghooaeg ja see annab linnapildis kohe tunda. Vanalinnas külastasime me aga ühte väga ägedat majamuuseumi - Dar Essidi! Tegemist on Sousse´i vanalinna ühe vanima majaga, arvatavalt ehitatud 928. aastal. Hetkel on muuseum sisustatud jõuka 18.-19. sajandi linnakodaniku stiilis. Juba majja viiv uks on äärmiselt uhke ning Tuneesia kombe kohaselt varustatud kolme erineva suurusega koputiga: mehele, naisele ja lapsele. Seega on majasolijatele kohe teada, kas ukse taga on mees, naine või laps. Lapsele mõeldud koputi paiknes ka teistega võrreldes tunduvalt madalamal arvestades laste vähema kasvuga.

Elamine saab alguse pisikese esikuga, kus külalised pidid ootama hetke, millal maja peremehel oli mahti neid vastu võtta. Edasi sattusime mõnusalt jahedasse sisehoovi, mille ümber paiknevad pere eluruumid. Majaomanikul oli kaks naist. Täiesti arusaadavalt olid esimese naise käsutuses olevad ruumid kõvasti uhkemad ja suuremad võrreldes teise naise ruumidega. Esimese naise voodi juures oli seinale kinnitatud nn Rooma lamp, millel oli kujutis seksuaalaktist. Nimetatud lamp pidi tuletama mehele meelde kontrolli oma vastupidavuse üle ehk seksuaalakt pidi kestma seni kuni õli lambis põles ning lamp kustus. Asja mõte siis selles, et ka naine võiks seksiga rahule jääda ja seda nautida. Eksponeeritud on ka 700aastane abieluleping. Kaunistatud kullaga ning samuti leidnud igati auväärse koha just esimese naise toas.

Esimese naise toa kõrval paiknes äärmiselt uhke marmorist vannituba. Pea 200 aasta vanuse vannitoa kohta on tegemist ikka väga uhke ja luksusliku ruumiga. Ülakorrusel on teenija eluruumid, köök ja sissepääs torni ning katuseterrassidele. Tornil oli algselt kaitseotstarve. Praegu avanes sealt aga imeline vaade linnale ning eemalt paistvale Vahemerele. Kusjuures nimetatud torn on tuletorni järel kõrguselt linna teine ehitis! Elamine oli tõesti uhke ja suursugune. Võib-olla minu jaoks isegi liiga ülepakutud. Selles osas tundus mulle Sidi-Bou-Saidi majamuuseum kuidagi armsam ja hubasem. Aga inimestele meeldivadki väga erinevad asjad! Muide, tänav, kus Dar Essidi muuseum paikneb, oli veel kümmekond aastat tagasi Sousse´i nn punaste laternate tänav ehk mitte eriti prestiižne piirkond. Prostitutsioon on enamuses Tuneesias keelatud. Kuid pärast viimast revolutsiooni 2000ndate alguses on bordelle lubatud pidada nt Tunises ja Sfaxis. Ei oska küll öelda miks just nendes linnades ja miks mitte mõnes teises!?

Järgmisena külastasime Habib Bourguiba mausoleumi. Habib Bourguiba (1903-2000) puhul on tegemist ühe kõige tuntuma Tuneesia poliitikuga (võib-olla isegi ühe tuntuima tuneeslasega üldse), kes oli riigi iseseisvudes aastatel 1956-1957 Tuneesia peaminister ning hiljem Tuneesia esimene president. Just tema tegevus olevat aidanud suuresti kaasa Tuneesia iseseisvumisele ehk Prantsuse protektoraadi lõpetamisele. Oma valitsusaja lõpu poole suutis ta kehtestada riigis oma isikukultuse, veeta oma viimased eluaastad koduarestis ehk päris värvikas elu! Meie kohalik giid rääkis Bourguibast muidugi suure austuse ja imetlusega. Bourguiba on Tuneesia heaks loomulikult nii mõndagi head teinud - ta võitles demokraatlikuma riigi eest, viljeles avatud ja neutraalset välispoliitikat (mis ei ole tavaline islamiriikide puhul), ehitas üles tugeva haridussüsteemi, keskendus soolisele võrdõiguslikkusele jne-jne. Ning kõige selle tõttu ongi talle ehitatud selline uhke viimne puhkepaik!

Lõunasöögi aeg oli kätte jõudnud ning meie grupp läks mereäärsesse restorani sööma. Meie Viktoriaga jalutasime natukene mööda mereäärt edasi kuni leidsime toreda koha suurtel kividel. Istusime seal, päike läks justkui palutult pilve taha, mistõttu ei kõrvetanud enam. Sõime seda, mis olime kaasa võtnud. Kõrval asus meil veel mingi restoran. Aeg-ajalt käis sealselt rõdult üks meesterahvas meie käest küsimas, kas meil ikka kõik korras!? Meie aga nautisime suurepärast vaadet merele ning kõik oli suurepärases korras! Lõuna läbi, ootas meid viimane vaatamisväärsus selle reisi jooksul ehk Sousse´i ribat ehk kindlus. Kindlus on ehitatud algselt juba 8. sajandil ning on varustatud väga tõhusate kaitsesüsteemiga.

Kasvõi näiteks peasissekäigu kohal asuv kaitsesüsteemiga varustatud kuppel, mis võimaldab sissetungijaid teha võitlusvõimetuks uimastades neid narkootiliste ainetega või valades kaela keevat õli. Taoline kuppel on sarnastest vanim näide Põhja-Aafrikas, hiljem levisid need juba kõikjale. Kindlus oli suurepäraselt renoveeritud ning nägi tõesti uhke välja. Lisaks avanes tornist suurepärane vaade linnale ja merele. Loomulikult ei puudunud kindlusest ka mošee! Palveruum oli ehitatud samuti väga nutikalt võimaldades kaitsjatel vaenlase rünnaku alates koheselt katkestada palvetamine, haarata relvad ning asuda müüridele positsioonidele. Kui olime ribatiga tutvumise lõpetanud tegime peatuse veel ühes nahatoodete poes, et kulutada ära viimane Tuneesia raha. Millegipärast on siin keelatud kohalikku raha riigist välja viia. Ja ka sisse tuua. Ehk Tuneesia raha ei saagi maailmas mitte kusagil mujal vahetada, kui ainult Tuneesias. Ning juba vahetatud raha tagasi ei vahetata!

Mulle siinsed nahatooted eriti ei meeldinud. Samas poes müüdi aga ka erinevaid looduslikke õlisid, näiteks just kohalike endi poolt väga hinnatud kaktuseõli. Ostsin oma viimase raha eest sealt täiesti suvalisi õlisid 3 pudelit ning olin nendega äärmiselt rahul. Nüüd ootas meid ees veel vaid üks asi - õhtusöök! Ja ma pean ütlema, et kogu siin viibimise aja oli selle viimse söömaaja puhul tegemist ühe parimaga, mille osaliseks saime. Kõhud täis, alustasimegi sõitu lennujaama. Toppisin lennujaamas veel soojemaid riideid selga, sandaalid vahetasin samuti soojemate jalanõude vastu. Pagasi ära andmine ja muu taoline käis päris kiiresti. Läksime poodi. Meie giidide soovitusel ostsin kaasa datli likööri ning mingit kohalikku, samuti datlitest tehtud, samakalaadset kanget alkoholi. Nende ostsmist sain hiljem Tallinnasse jõues küll kahetseda. Ma pole kunagi mõelnud tolli ega mingite tollimaksude peale! Ausalt öelda, pole ma kunagi varem ka eriti lennureisidelt alkoholi kaasa ostnud.

Aga Tallinna lennujaamas kamandas toll mind otsemaid läbiotsimisele nõudes mult sigarette ja alkoholi. No esimest mul polnud, pidin juba ütlema ka teise kohta, et pole, aga siis hakkas silma käes olev kott, milles siiski oli kolm pudelit. No siis arvestati kokku, et palju tohib ja palju ei tohi, jne-jne. Eks ma põhimõtteliselt ju sain aru, et ise süüdi. Oli tõesti umbes 600 milliliitrit üle lubatu. Aga mind hämmastas see tolliametnike aeglus ja otsustamatus. Kell oli peaaegu üks öösel, nad ju loogiliselt võttes peaksid aru saama, et inimesed tahavad kiiresti lennujaamast minema pääseda ja koju. Võib arvata, et enamusi veel keegi ka ootas parklas. Aga siis hakkas see venitamine, et mis me siis teeme ja kuidas seda peaks tegema jne!? No püha jumal, ega siis mina ei pea ütlema, mida tolliametnikud mingis situatsioonis peavad tegema! Asi ei liikunud paigast enne, kui ma põhimõtteliselt ise nõudsin vastust, et mis nüüd edasi ja kuidas ma siit minema saan? No siis tuli täita mingi ankeet, tasuda tollimaks 17 eurot, oodata veel mingi aja mingite andmete süsteemi sisestamist. Ja no siis saingi tulema...

Kokkuvõttes kulges reis aga igati hästi! Tuneesia on piisavalt soe, piisavalt kaugel ning piisavalt erinev minu igapäevasest elust, et saada võimalus tõeliselt puhata ning nautida eemaldumist igapäevasest aeg-ajalt tüütavast rutiinist. Kogu reis läks maksma umbes 1500 eurot, mis on iseenesest päris normaalne hind arvestades viimaste aastate meeletult tõusnud reisihindasid.