TUNEESIA RINGREIS - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 20. oktoober 2025

Tänagi pidime ärkama päris varakult - 5.30! Kella kuuest läksime sööma. Selgus, et meie Viktoriaga olime kohe päris esimesed ning pidime veel mõned sekundid ootama uste avamist. Aga täna hommikul oli siin hotellis parim kohv kogu reisi jooksul! Suundusime Tuneesia pealinna Tunise poole. Teel olles nägin esimest korda selle reisi jooksul ka toonekurgesid! Olid ilmselt saabunud koos meiega. Siingi on neile sarnaselt Eestiga paigaldatud elektripostide otsa ümmargused pesaalused, kus nii mõnigi lind tähtsa näoga istus. Mis omakorda lõi segamini minu senised teadmised toonekurgede elust: arvasin, et pesitsevad nad ainult suvel Eestis ja muudes põhjamaades ning Aafrikas vaid talvituvad. Aga milleks neile siis Tuneesias pesad?! Eesti on kusjuures toonekure leviala põhjapoolne piir. Sellest piirist edasi läheb juba liiga külmaks nende jaoks. Kuid näiteks Hispaanias elavad toonekured paikselt läbi aasta.

Tunisega tutvumist alustasime peaväljakult ehk Kasbahi väljakult, kus paiknevad suures osas erinevad valitsushooned. Tunise linna ajalugu läheb tagasi kunagise Kartaago rajamise aega ning on sellega lahutamatult seotud. Tänaseks päevaks nagu mainitud on tegemist Tuneesia suurima linna ja pealinnaga. Elanikke umbes 2,7 miljonit. Kasbahi väljak meenutas mulle tahtmatult Turkmenistani või teiste stanide nõukogude perioodi suurejoonelist ning toretsevat arhitektuuri, mis justkui lajatab inimesele kaikaga pähe, et ei tekiks üldse kahtlust selles, et riik kontrollib alati olukorda. Ma pole küll ei Turkmenistanis ega Usbekistanis ja Tadžikistanis käinud, aga tunne oli  sellele vaatamata! Suundudes peaväljakult edasi mediinasse ehk vanalinna, mis on muide jällegi UNESCO maailmapärandi nimistus, kadus igasugune võõristus ja olin taas omale sobivas, tuttavlikus ja meeldivas lõunamaises linnasaginas.

Tunise vanalinn rajati 7. sajandil ning oli linnasüdameks rohkem kui 1000 aastat: kuni prantslaste tulekuni 19. sajandil, kes rajasid uue keskuse Ville Novelle´i, prantsuse keeles siis tähendusega uue linna. Samanimelisi linnaosasid on kusjuures mitmetes Põhja-Aafrika linnades, mis sattusid prantslaste võimu alla. Näiteks mitmes Maroko linnas! Meie aga jalutasime vanas mediinas, millest suure osa moodustavad erinevad turud. Käisime lõhnaturul el Attarine´il, mis pärit lausa 13. sajandist. Lõhnadel on islami maailmas tähtis koht. Neid on peetud läbi ajaloo kallihinnalisteks ning ihaldatud kingitusteks. Iga tuneeslase kodus on spetsiaalne lõhnariiul, kus eksponeeritakse kõige kallihinnalisemaid ja väärtuslikumaid imeliselt lõhnavaid kingitusi. Väike vihje: kunagi ei saa mööda panna kinkides tuneeslastest pererahvale mõne luksusliku klaasist lõhnaõlipudeli (kvaliteetsemate hinnad algavad nii umbes 100 eurost ja see on ainult tühi pudel!) ning see on lausa rahvuslik traditsioon. Käisime ka lõhnapoes, kus pärast toodete tutvustamist saime neid loomulikult kaasa osta. Ostsin minagi!

Pulmakülalistele kingitakse näiteks alati jasmiini lõhn, vastsündinutele aga hoopis geraanium ja niisama külalistele roos. Mis muuseas näitab, kui kalliks peetakse  Tuneesias kõiki külalisi, sest roosiõli on üks maailma kallimaid. Jalutasime läbi ka juveeliturult el Berkalt. Tänapäevane juveeliturg ei olnud kunagi aga mitte midagi glamuurset: tegemist on nimelt endise orjaturuga meenutades Aafrika hämarat ja traagilist minevikku. Muuseas: orjakaubandus ei käinud ainult ühte suunda pidi, et Aafrikast Euroopasse või Ameerikasse. Näiteks siinsel turul olid kõige hinnatumad hoopis Euroopast toodud valged orjad, keda Tuneesia korsaarid tihtipeale oma röövretkedelt kaasa tõid. Tunises, nagu tegelikult kogu Tuneesias, on meeletult kasse! Tunises hakkasid nad eriti silma. Vaatasime ka üle juba 8. sajandil ehitatud Suure mošee. Kogu grupiga saime kokku uuesti mereväravate juures. Siit algaski juba prantslaste poolt ehitatud uus linnaosa. Buss ootas meid ooperiteatri juures.

Ja oligi käes lõunasöögi aeg! Mina ja Viktoria ei plaaninud ühisest lõunast osa võtta - jalutasime hoopis mere äärde, sest Tunise puhul on tegemist ju siiski mereäärse linnaga. Üht-teist näksimist oli meil kaasas, aga leidsime ranna ääres ka imelise vaatega kohviku, kus mina võtsin tassi kohvi ja mõlemad ühe smuuti. Ning kõik see oli taas tõesti väga hea! Jõudsime jalutada veel mere ääres, kui pidime hakkama bussi juurde tagasi minema. Jõudes kokkulepitud kohta ei näinud me aga kedagi. Hetke pärast tuli natukene pahane reisisaatja ning juhatades meid bussini sõnas, et oli proovinud meile juba ka helistada. Aga no jah, minu telefon oli hääletu peal. Olime arvestanud siiski täpselt giidi sõnadega, et neil kulub lõunaks vähemalt tund aega. Äpardusele vaatamata ootas meid nüüd ees Kartaago! Sõitsime mööda Tunise järvest, mille kaldal oli sadu flamingosid - kaugelt eemalt vaadates moodustasid nagu muidugi ainult roosa triibu.

"Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!" Seda lauset teavad ilmselt ka väiksema ajaloohuviga inimesed. Nimelt lõpetas 2. sajandil eKr Vana-Rooma senaator Cato Vanem kolmanda Puunia sõja eel kõik oma kõned senati ees just sellise tõdemusega. Ta oli Kartaagot külastanud ning veendunud selle jätkuvas ohtlikkuses Rooma riigile. Kartaago põhjustas Roomale suurt peavalu konkureerides ülemvõimule Vahemerel ning seda ümbritsevates maades. Cato Vanem nägi probleemi lahendust alles Kartaago täielikus hävitamises. Ja eks tal oligi ilmselt õigus! Kartaagolased eesotsas oma legendaarsete väejuhtidega olid tõesti keerulised ja ohtlikud vastased roomlastele. Kui meenutada kasvõi legendaarset väejuhti Hannibali, kes 218. aastal eKr teise Puunia sõja käigus ületas oma sõjaväega (muidugi ei tohi unustada ka 37 sõjaelevanti!) Püreneed rünnates roomlasi ootamatult selja tagant. Ja no, vot just seesama Kartaago paiknebki Tunise külje all.

Õigemini mitte küll see sama Kartaago. Sest see õige siiski hävitatigi... Roomlased kogusid kokku 80 000 meest ja saatsid nad Põhja-Aafrikasse. Kartaago linn piirati sisse lõigates ära varustusteed nii maalt kui merelt. Kahe aasta pärast rünnati näljast ja kurnatusest nõrkasid kaitsjaid täie jõuga. Linn vallutati, 50 000 ellujäänut viidi orjusesse, ülejäänud surid nälga, hukkusid võitluses või mõrvati. Pärast põhjalikku rüüstamist süüdati linn põlema. Linna hooned ja müür lammutati. Väidetavalt olevat ka linnaasemele külvatud soola, et seal aastaid midagi ei kasvaks. Kuid tõendid selle kohta puuduvad. Kartaago alad liideti Rooma riigiga Aafrka provintsi nime all. Siit tõusetub kohe loogiline küsimus, et mida siin siis vaadata on? Napilt sada aastat pärast täielikku hävingut andis Rooma keiser loa ehitada Kartaago asukohale uus linn. Ning just selle linna varemeid vaatamas käiaksegi. Esialgu vaatasime meie linna varemeid vaid kõrgelt terrassilt, sest meil oli vaja teha enne üks väike kõrvalepõige...

Kartaagolaste religiooni üks kurikuulsamaid jooni olevat olnud laste ohverdamine. Diodorus Siculus teatab, et aastal 310 eKr linnale tehtud rünnaku ajal ohverdasid kartaagolased üle 200 ülikute lapse oma jumalatele lepituseks. 1921. aastal leidsid arheoloogid paiga, mida hakati Piibli kirjakohtade (Teine Kuningate raamat 23:10 ja Jeremija 7:31) järgi nimetama Tofetiks. Väljakaevamised tõid ilmsiks mitmeid urne, mis sisaldasid loomade ja väikelaste söestunud jäänuseid, kes olid maetud pühade kirjadega kaunistatud steelide alla. Arvestuslikult on Tofetisse 200 aasta jooksul maetud rohkem kui 20 000 lapse jäänused. Mõned tänapäevased teadlased pooldavad siiski humaansemat selgitust, et kalmistule on maetud lihtsalt surnult sündinud ning imikuna surnud lapsed. Ja nii nad vaidlevad lõputult... Just Tofetis me vahepeal käisimegi.

Pärast seda suundusime Kartaago varemete juurde tagasi. Kui anti luba linn uuesti rajada kõrvaldati alustuseks kõik jäljed minevikust ning rajati siis uuesti templid, sadam ja rikkalikult kaunistatud ühiskondlikud hooned. Aja möödudes muutus Kartaago taas üheks jõukamaks linnaks, nüüd küll Rooma impeeriumi koosseisus, kohe teiseks pärast Roomat ennast. Ehitati uhked villad, teater, amfiteater, tohutud Antoniuse termid, 132 kilomeetrine akvedukt linna veega varustamiseks ning 60 000 pealtvaatajat mahutav tsirkus. Kõik see pidi olema linna 300 000 elaniku hüvanguks. Meie käisime lähemalt tutvumas Vana-Rooma saunadega, mis on suurimad Aafrika alal. Amfiteater olevat olnud aga üks suurimaid kogu Rooma impeeriumis. Kuid kui langes Rooma, langes taas ka Kartaago. Minu jaoks oli aga siiski põhiline teadmine, et olen kuulsa Kartaago asukohal viibinud!

Meid ootas ees veel tänane viimane peatus ehk Sidi-Bou-Said (linnakese nimel on väga palju erinevaid viise kirjutamiseks). Tegemist on Tunise pisikese eeslinnaga, mis paikneb kõrgel Tunise lahe kohal. Sidi-Bou-Saidi elanikel on kohustus üks kord aastal oma maja uuesti valgeks lubjata ning uksed-aknaraamid värvida imeliselt säravaks siniseks. Et säiliks see kontrast ning linna külalistel oleks ilus vaadata. Ning siia linna tohibki ehitada ainult valgeid maju! Siniste lisanditega! Linn on äärmiselt armas ja tore, aga ilmselgelt oli siin liiga palju rahvast. Käisime paaril vaateplatvormil ja jalutasime linnas ringi. Linna kõige kuulsam kohvik on Cafe des Nattes ja selles pakutav münditee männiseemnetega. Aga sellesse meie Viktoriaga ei läinud! Me käisime hoopis selle vastas asuvas kohvikus peaaegu sama kuulsat sidrunilimonaadi joomas. Oli hea!

Liiga kaua me muidugi seda nautida ei saanud, sest soovisime jõuda veel Dar el-Annabi muuseumisse. Vot see oli äge koht! Kindlasti kogu selle reisi üks kõrghetki minu jaoks. Korraks isegi mõtlesin seal ringi jalutades, et küll on kurb, et kogu gruppi siia ei toodud! Aga õige pea loobusin sellest mõttest, sest siis poleks siin pooltki nii mõnus olnud. Mõned inimesed peale minu ja Viktoria olid siiski meiegi grupist siia jõudnud. Aga üldiselt oli ikkagi inimesi vähe, mis oligi tegelikult väga mõnus. Tegemist on peaaegu 300 aastase imeuhke villaga, mille enamus ruume ka külastajatele avatud. Maja näitab väljast tüüpilist islami arhitektuuri ning seest traditsioonilist Tuneesia perekonna elustiili ning kodust atmosfääri. Loomulikult elas sellises majas vaid meeletult rikas perekond. Minu imetlus jõudis haripunkti hetkel, kui jõudsin üles katusele. Alustuseks siit avanev hunnitu vaade merele ning linnale. Ja teiseks elav ettekujutus sellest, kui mõnus oleks kõikides neis sopikestes ning varjulistes nurgakestes näiteks lugeda ja sidrunilimonaadi juua. Olles kõik need imelised nurgad ja sopikesed põhjalikult läbi uurinud jalutasime tagasi bussi. Tänaseks olime jõudnud oma päevaga õhtusse ning meid ootas sõit Sousse´i linna oma tänaõhtusesse hotelli. 

Ühe peatuse ikkagi ootamatult tegime enne hotelli minekut - käisime kaubanduskeskuses toidupoes. Ostsin sealt koju kaasa natukene maiustusi ja harissat. Samuti üht-teist homseks päevaks kõhutäiteks. Siis ootas ees hotell. Saime toad kätte ja suhteliselt kohe läksime õhtust sööma. Pärast õhtusööki jalutasime veel korraks hotelli lähedal asuvasse turistide poodi. Tegemist oli ootamatult suure kolmekorruselise poega. Käisime ja vaatasime selle läbi. Mina muud ei ostnud kui ühe margi ja kaks külmkapimagnetit. Hotellituppa tagasi jõudes tuli pakkida kohver ära, sest homme hommikul siit lahkudes meil enam ööbimist ei tule ning pärast pikka päeva läheme otse lennujaama. Kõik asjad mahtusid kenasti kohvrisse ära. Eriti arvestades seda, et lennujaamas saab soojad riided veel kohvrist välja võtta. Käisin pesus, kirjutasin ja lugesin veel natukene enne magamajäämist. Raha kulutasin täna meie giidi käest ostetud oliiviõlile 35 dinaari, külmkapimagnetid ja mark 12 dinaari, toidupoes 12 dinaari, kohvikus 30 dinaari, muuseumis 6 dinaari ja veele 1 dinaari. Kokku 96 dinaari. Lisaks veel 50 eurot lõhnapoes.