JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KOLMAS PÄEV - 20.06.2015.

Hommikune kaerahelbepuder priimusel tehtuna maitses päris hästi. Vähemalt pott söödi tühjaks. Esimene rehv purunes täna juba laagris. Saigi kohe ära vahetada. Päeva jooksul katki läinud rehvid parandas Tarmo meil õhtul alati ära. Et saaksid uuele ringile minna. Muidu me välja ei veaks nendega. Igaüks pidi võtma kaasa ühe tagavararehvi ja paranduskomplekti. Kuid kulus meil neid ootamatult palju. Esimesel päeval koguni seitse. Ilma katkiseid parandamata oleksime paari päevaga hädas olnud. Sõitma hakkasime Kappelshamn´i poole. Enne sinna jõudmist purunesid veel mõned sisekummid. Kappelshamnis ootasime viimast otsa järele päris tükk aega. Iga rehvivahetus võttiski jälle oma aja. Kui kõik Kappelshamn´i sadamas koos olime, otsustasime teha seal ka lõuna. Kuna koht oli väga ilus. Sadamakail olid ka laud ja toolid. Paadikuuride vahel oli veekraan.

Kõik, mis vaja meil mugavaks lõunaks, oli ühesõnaga siin olemas. Supp söödud sõitsime edasi Fleringe poole. See ei olnud küll kõige otsemat teed pidi meie õhtuse sihtkoha Farösund´i poole. Kuid soovisime sõita läbi Sinise Laguuni juurest. See on gotlandlaste hulgas populaarne ujumiskoht, kus peaks olema vesi soojem varem kui meres. Tegemist on muulikivide kaevamisest jäänud tohutu suure auguga, mis hiljem täitunud imeilusa helesinise veega. Paistab tõelise helesinise laguunina. Sellest ka nimi. Kui Fleringe teeristi jõudsime, selgus et meie grupi esimene ots oli pannud ikka õigest kohast mööda, kuigi pidi ära keerama. Enne sõitma hakkamist kordasin veel üle, kust peab ära keerama. Ilmselt sõideti nii kiiresti, et sildid jäid lihtsalt märkamata. Või siis tegelikult keegi ei kuulanudki, mida rääkisin.

Meie Kariniga järele ei viitsinud ka sõita neile. Karin siis peatas lihtsalt ühe auto, kus sees eakas vanapaar. Kahjuks ei osanud nad inglise keelt. Aga kuidagi suutis Karin neile selgeks teha, et kui nad mööduvad umbes kümnest jalgratturist, kes ei pruugi koos olla, vaid võivad moodustada väga erinevaid gruppe, siis palume nad tagasi saata. Ise jäime ootama. Natukese aja pärast hakkasidki nad siis tulema. Esimesena need, kes tagumised ehk need, kes jõudsid vähem mööda panna. Viimasena siis need kõige kiiremad. Kui olime esimese otsa õigele teele suunanud jäime ootama viimast otsa teisest suunast. Tulemata olid veel Triin, Karmen ja Tarmo. Pika ootamise peale jõudsime juba muretsema hakata nende pärast. Lõpuks nad siiski tulid. Viivituse põhjuseks oli jälle purunenud rattakumm. Seekord Triinu rattal.

Laste hulgast kostis natukene virisemist, et miks me peame ringiga minema, kui saaks ka otsemat teed pidi!? Aga me täiskasvanutena oleme ka natukene kiuslikud: ega me ei öelnud, et kohale jõudes olete ise kõige õnnelikumad! Kui me siis tõesti laguuni juures kohal olime, kostis kõige suuremate varasemate virisejate suust siiras imestus. Et nii ilus koht! Oli tõesti ilus koht. Vahetasime riided ja käisime ujumas. Eriti soe see vesi ei olnud muidugi. Mina arust ikka kohutavalt külm. Värisesid kõik ja ega kaua seal vees keegi ei püsinud. Eliis oli ainukene, kes tõesti mõnuga ujus. Ja temal ei tundunud üleüldse külm olevat! Väikese karastuse saime siiski kõik pärast pikka sõitu. Ning täna oli isegi hommikust saadik päike olnud meiega. Ujumine seega seda mõnusam. Nüüd suundusime küll kõige otsemat teed pidi Farösund´i. Peab muidugi märkima, et ka ainukest teed pidi. Varsti hakkas vihma sadama. Väga see ei heidutanud isegi, sest tegelikult olime saanud terve hommikupooliku sõita ilusa ilmaga. Isegi päikest oli piisavalt. Ja seekord ei kestnud see vihm kuigi kaua. Natukene sadas ja siis sai otsa. Me ei saanud isegi läbimärjaks nagu eelmistel päevadel.

Farösund´is ootasid meid Ilme ja Gert, kellele pidime külla minema. Nemad on meie sõpruskooli Martinskola pikaaegsed õpetajad olnud Stockholmis. Nüüd naudivad pensionipõlve Gotlandil. Hau kandis märkasin järsku eespool meie rattureid pundis ning ühte autot, mis seisis nende ees ohutulede vilkudes. Korraks jõudsin ehmatada, et mis siis nüüd juhtus. Keegi sõitis autole otsa meie lastest või midagi muud sarnast. Sest ega nad alguses väga kinni ei pidanud nõudest, et ei tohi sõita üksteise kõrval ega keset teed. Ikka kippus see meelest ära minema. Kuid lähemale jõudes selgus, et tegemist oli Gerdiga, kes oli tulnud meid otsima. Pidime helistama kui laguuni juures oleme, et nad saaksid tulla meile sinna vastu. Aga midagi oli juhtunud Karmeni telefoniga ja me ei saanud helistada. Gert siis tuli ise meid otsima. Ja leidiski lapsed! Leppisime kokku, et tema sõidab ees ära autoga ja ootab meid kiriku ees. Ta soovis meid enne enda juurde juhatamist viia läbi Bunge vabaõhumuuseumist, kus ta ise vabatahtlikuna töötab paar korda nädalas. Aga minu arust ei läinud mööda kümmet minutitki (ilmselt oli neid siiski natukene rohkem) kui Gert oli juba meie rivi ees uuesti, seekord jalgrattaga. Ta võttis rivi esimese otsa ehk poisid sappa ja asus meid ise juhtima õigesse kohta. Päris kiires tempos.

Poisid imestasid pärast, et näe, kus sitke vanahärra! Jõudis auto viia koju ära, võtta jalgratta ja sõita meile nii kiiresti vastu ja siis teha veel sellist ägedat tempot ees. Oleks ka ise 70 aastaselt sellises vormis! Mina jälle mõtlesin, et kui te praegu natukene vähem viriseksite ja rohkem sõidaksite jalgrattaga, siis on täitsa tõenäoline, et oletegi. Aga kõike, mida mõtled, pole vaja välja öelda. Võib loota, et see seik pani neid ise mõtlema selle peale. Natukene maad enne Farösund´i näitas Gert meile maja, kus olevat kunagi ööbinud Carl von Linné ühe öö. Gerdi juhtimisel olime nagu niuhti Bunge kiriku ees, mis algselt oli ehitatud ringkaitsetorniks. Ehitise ajalugu ulatub tagasi 1200 aastat. Kiriku vastas oli labürint, tuhat aastat vana. Poisid jalutasid ilusasti enamuses labürindi läbi. Ikka edasi ehk siis labürindi sisse ja pärast tagasi ka. Sest nii on kombeks.

Korraks käisime ka vabaõhumuuseumis. Muuseum on nimetatud Bunge järgi. Farösund ja Bunge on nii kõrvuti asuvad kohad, et tegemist olekski nagu ühe asulaga. Bunge muuseumis asuvad kogu Rootsi ühed kuulsamad ruunikivid viikingite ajast. Neid nüüd Gert meile esimesena uhkusega näitaski. Ja nende üle võib tõesti uhke olla! Kui lüüa lahti ükskõik milline Rootsi turismibrožüür, siis Bunge muuseumi ruunikivid on seal kindlasti sees! Gerdi ja Ilme juurde edasi sõites möödusime veel ühest hingematvalt ilusast vaatepildist: natukene enne nende maja jäi tee äärde viljapõld, mis üleni punane seal kasvavatest moonidest. Sellist vaatepilti pole minagi oma pika elu sees varem näinud. Rääkimata lastest. Imetlushüüdeid kostis ikka paljude suust. Kohale jõudes tutvusime ka Ilmega. Karmen meist oli ainukesena nendega varasemalt tuttav. Kostitati meid kohe imemaitsva tomatisupiga Ilme poolt õhtuooteks. Siis seadsime ennast sisse. Järgmised kaks ööd saime magada lausa katuse all: Gerdi töötoa ülemisel korrusel. Päris õhtul tegime õhtusöögi. Täna oli menüüs kartulipuder. Ja pood oli meil täna läheduses. Lausa kella kümneni avatud. Vot, see oli asi, mida meie lapsed hinnata oskasid! Maha sõitsime täna hommikust alates umbes 50 kilomeetrit.