KÜPROST AVASTAMAS!
KOLMAS PÄEV - 17.10.2015.
Hommikul läksime muidugi esimese asjana sööma. Ma pean ütlema, et söök on meie hotellis tõesti väga hea. Eriti meeldisid mulle kõik need hõrgutavad isevalmistatud küpsetised. Soolased ja magusad. Ja ma ikka imestasin jätkuvalt kui palju võib ühe 15 aastase tütarlapse sisse süüa mahtuda! Arvatavasti seetõttu meil see hommikune sööminegi võtab umbes tund aega. Usun, et kui mina prooviks sama palju süüa kui Katariina, siis ma läheks ühel hetkel lihtsalt lõhki. Pärast sööki mõtlesime minna Katariinaga basseini äärde natukeseks. Aga siis saime kokku Mare ja Priiduga. Tegime plaane ja mõtlesime, et alustame oma väljasõiduga homme. Kuid kogu selle asjaajamise käigus (Priit proovis autot broneerida meile ette) selgus, et homme on see ülepea võimatu. Sest siis on pühapäev. Ja pühapäeval ei saaks me autot kätte mitte kuidagi.
Järgmine variant oleks olnud esmaspäev. See ei olnud aga hea variant. Oleksime hea meelega alustanud siiski varem oma väikese reisiga. Seda enam, et Priit pidi lahkuma Küproselt ennem kui ülejäänud seltskond. Jäi veel tänane päev ... see muidugi tähendas, et meil oli asjade pakkimiseks umbes kümme minutit. Hetkega otsustas kogu see seltskond, et just seda me teemegi! Priit broneeris ruttu selle auto ära ja lubas, et oleme pooleteise tunni pärast Nicosias AVIS-e autorendis. Mare tellis igaks juhuks meile marsruuttakso. Buss pidi pealinna väljuma küll iga viieteistkümne minuti järel. Kuid keegi ei tea, mis kellaaegadel see võiks olla. Seega oli kindlam buss ukse ette tellida.
Kiirustasin basseini äärde Katariinat otsima. Tema oli siiski jõudnud sinna. Tuppa jõudes toppisime kilekotti ruttu nii palju asju kui mahtus. Kohvrit polnud mõtet kaasa vedada ja mingeid muid kotte meil ju polnud kaasas. Üritasin natukene küll mõelda, et mida võtta, mida jätta. Aga nii kiiruga ei tulnud see eriti välja. Kõik tähtsad asjad ehk siis hambapasta, hambaharjad, passid, rahakott ja päikeseprillid said kaasa. Ülejäänud asjad ei olnud nii olulised. Kümme minutit hiljem saime hotelli fuajees kokku. Ja siis bussi peale! Bussijuht viis meid piirile nii lähedale kui võimalik. Tormasime piiripunkti, ületasime piiri. Siis peaaegu jooksime esimese suurema liiklusega tänavale, kust sai takso võtta. AVIS-e kontor ei olnud üldse kaugel meie asukohast, kuid kaardi järgi ekslemine oleks võinud võtta väga kaua aega ja seda meil ei olnud. Oli jäänud umbes pool tundi nende kontori sulgemiseni. Õnneks oli taksojuht nõus meid kõiki korraga peale võtma. Katariina, kui kõige väiksem, puges teiste vahele lihtsalt peitu. Ja sõit oli lühike, sest me tõesti ei olnud kaugel.
Meie eesmärk oli Agios Ioannis Lampadistise klooster. Troodose mägedes on kümneid väikeseid kloostreid, mis esmapilgul väljast vaadates tunduvad üsna ilmetud. Aga peidavad endas imesid! Kõigi nendes kloostrite seinad ja laed on üleni kaetud uskumatult ilusate freskodega. Tutvudes enne reisi Küprosega tundusid just need kloostrid mulle kõige huvitavamad. Kahetsusega pidin tol hetkel nentima, et sinna me kahjuks ei pääse. Kuid nüüd olime me sinna teel! Küll ikka mõnel võib elus vedada! Sõitsime mööda imeilusatest väikestest mägilinnadest: Galata, Kakopetria, Troodos. Olles suurelt teel maha keeranud muutus tee järjes käänulisemaks, kitsamaks ja aeglasemaks. Üsna lähedalt sõitsime mööda Olümpose mäest, mis on Küprose kõige kõrgem mägi (1950 m). Sealt ülevalt olevat näha kogu saar. Kuna sõitsime esialgu õigest teeotsast mööda, siis otsustasimegi sõita esmalt Kykkose kloostrit vaatama. Ja freskod siis pärast. Kykkose kloostrisse ongi tehtud ametlikult muuseum. Päris töötav kloostri osa on natukene eemal. Inimesed lähevad kloostrisse ikka põhjusel, et eemalduda meie hullumeelsest maailmast. Kui see maailm iga päev sadade turistidena ikkagi segama tuleks, ei täidaks ju klooster oma otstarvet. Kykkose klooster on rajatud 900 aastat tagasi ja seal hoitakse neitsi Maarja imettegevat ikooni, mille andis kloostri rajajale erak Isaiale keiser Alexios Comnenos. Tänase päevani on ikooni ilmalike pilkude eest varjul hoitud. Kykkose kloostris on samuti väga suur hulk pühakute säilmeid. Omaette vaatamisväärsus on minu meelest viis, kuidas säilmeid eksponeeritakse ja hoitakse.
Kykkose kloostrist sõitsime käänulist mägiteed jälle tagasi. Pedoulasse. Sellist teed, mis sinna orgu viis, ei ole mina vist varem kunagi sõitnud. Tõsistel kõrgusekartjatel ei ole vist asja sellesse kohta. Aga jõudsime oma eesmärgi ehk Agios Ioannis Lampadistise kloostrisse. Pisikene hall kivihoone. Klooster on väga väike. Kattes jälle pea (naisterahvad ei tohi siseneda kloostrisse/kirikusse katmata peaga), sisenesime kirikusse. See uskumatu värviküllus ja ilu ja sügav rahu, mis meile hoones avanes, oli sõnulkirjeldamatu. Need freskod tõestasid mulle hetkega, et olid kõike seda vaeva, mida me nägime siia jõudmisega, tuhat korda väärt. Pildistada neid ei tohtinud. Saan ka aru. Neid peab ise nägema. Ja vaatama. Kohe põhjalikult. Mulle oleks meeldinud, kui seal oleks olnud üks tool, millel istuda. Siis oleks vaadanud veel kauem. Kloostris elab praegu ainult üks munk, kes on olnud siin juba kolm aastat. Ja ma täitsa mõistan teda. Seda rahu ja vaikust. Ja aega. Et Sul on aega lugeda, mõelda, unistada. Mitte midagi teha. Jalutada. Mitte, et ma tahaks kloostrisse elama minna. Lihtsalt mõnikord unistad ikka sellest, millest tsipakene puudu jääb. Ja eks krooniline ajapuudus vaeva meid kõiki.
Küla vahele tagasi sõites sõitsime seda imekitsast tänavat pidi edasi. Oleks meil natukene suurem auto olnud, poleks me üldse ära mahtunud siia tee peale. Tee oli õnneks ühesuunaline. Ühest küla otsast sisse ja teisest välja. Kohati tundus, et autost välja ei saa ka tulla, sest uksi ei mahu avama. Sõitsime tuldud teed tagasi. Suure tee peale välja jälle. Ja siis Limassol´i. Olime broneerinud endile ühe uhke luksuskorteri seal. Jäime lihtsalt öömaja otsimisega hilja peale ja muud varianti ei pakutud. Kuna meie plaan oli võimalikult suurele osale Küprosest ring peale teha, siis pidime paratamatult ööbima mõned ööd Kyrenia´st eemal. Vaatamata sellele, et meil seal oli makstud hotell koos hommikusöökidega ju olemas. Leidsime oma apartmendi suhteliselt kiiresti üles. Jagasime toad, tõmbasime hinge natukene aega ja läksime otsima kohta, kus saaks õhtust süüa. Lahke taksojuht (juhuslikult leidsime suure 8-kohalise takso) viis meid kesklinnast ikka väga kaugele mere äärde restorani. Sõita oli küll kaugele, aga selle eest oli ilus koht. Kohe mere kaldal. Käisime vettki katsumas. Oli soe! Söögid olid samuti imehead.
Kõht täis söödud soovisime mingi osa maast tagasi jalutada. Kui enam jalutada ei viitsinud, siis võtsime takso. Esimese takso peale (siin ei olnud keegi nõus võtma viite inimest ühe auto peale) läksime mina, Katariina ja Priit. Arvasime, et on turvalisem, kui mõlemas seltskonnas ikka üks meesterahvas olemas. Priit ütles aadressi. Taksojuhile ei öelnud see midagi. Ta lihtsalt ei teadnud, kus see asub. Priit seletas nii palju kui me ise teadsime. Telefonist kaarti ei saanud ta näidata, kuna telefonil oli aku tühi. Ilmselt ei saanud juht sellest targemaks, sest jõudes vanalinna piirile, millest mitte väga kaugel teadsime oma eluaseme olevat, "tõstis" ta meid autost välja ja teatas lahkelt, et kõik mida meil vaja, on siin olemas. Sadam, baarid, restoranid ja muu meelelahutus. Aga sellest, kus asub meie soovitud tänav, pole tal aimugi. Tema kiituseks peab muidugi ütlema, et see tema südametunnistust ei vaevanud kah! Seisime siis natuke aega nõutult. Siis otsisime internetiga kohviku, ostsime kolme peale kaks smuutit ja Priit võlus minu telefonist kaardi välja. Meie tänava leidmine oli aga ikkagi keeruline. Sest Google´is oli sellel teine nimekuju. Leidsime ühe, millest arvasime, et see võib osutuda meie kodutänavaks. Ega meil muud üle ei jäänud kui katsetada. Võimalus täppi panna oli täpselt 50:50. Jalutamise peale kulus meil pool tundi kindlasti. Taksosõidu, kohvikus kaardi uurimise ning otsustamise peale mida, teha kulus ilmselt tunnikene. Igal juhul kui me oma maja juurde lõpuks pahaaimamatult jõudsime (ei pannudki mööda tänavaga!), leidsime sealt eest väga murelikud Mare ja Paavo. Nemad olid arvestanud juba võimalusega, et veedavad tänase öö õues mänguväljakul. Siis tuli meile meelde, et majavõtmed jäid lahku minnes tõesti meie kätte, kuna kõik me olime kindlad, et jõuame esimesena kohale. Mare ja Paavo pidid käima poest läbi, et hommikusöök osta. Nemad oli aga veendunud, et meie oleme igaüks oma tuppa juba magama läinud ja lihtsalt ei lase neid sisse. No õnneks olime me Küprosel, kus tegemist sooja kliimaga. Talvises Eestis oleks väga ebamugav tund aega maja ees oodata. Eriti veel teadmisega, et see ootamine võib kesta hommikuni. Pärast seda kulus meile küll klaasikene veini ära. Täiskasvanutele siis. Katariina läks aga magama.
Hommikul läksime muidugi esimese asjana sööma. Ma pean ütlema, et söök on meie hotellis tõesti väga hea. Eriti meeldisid mulle kõik need hõrgutavad isevalmistatud küpsetised. Soolased ja magusad. Ja ma ikka imestasin jätkuvalt kui palju võib ühe 15 aastase tütarlapse sisse süüa mahtuda! Arvatavasti seetõttu meil see hommikune sööminegi võtab umbes tund aega. Usun, et kui mina prooviks sama palju süüa kui Katariina, siis ma läheks ühel hetkel lihtsalt lõhki. Pärast sööki mõtlesime minna Katariinaga basseini äärde natukeseks. Aga siis saime kokku Mare ja Priiduga. Tegime plaane ja mõtlesime, et alustame oma väljasõiduga homme. Kuid kogu selle asjaajamise käigus (Priit proovis autot broneerida meile ette) selgus, et homme on see ülepea võimatu. Sest siis on pühapäev. Ja pühapäeval ei saaks me autot kätte mitte kuidagi.
Järgmine variant oleks olnud esmaspäev. See ei olnud aga hea variant. Oleksime hea meelega alustanud siiski varem oma väikese reisiga. Seda enam, et Priit pidi lahkuma Küproselt ennem kui ülejäänud seltskond. Jäi veel tänane päev ... see muidugi tähendas, et meil oli asjade pakkimiseks umbes kümme minutit. Hetkega otsustas kogu see seltskond, et just seda me teemegi! Priit broneeris ruttu selle auto ära ja lubas, et oleme pooleteise tunni pärast Nicosias AVIS-e autorendis. Mare tellis igaks juhuks meile marsruuttakso. Buss pidi pealinna väljuma küll iga viieteistkümne minuti järel. Kuid keegi ei tea, mis kellaaegadel see võiks olla. Seega oli kindlam buss ukse ette tellida.
Kiirustasin basseini äärde Katariinat otsima. Tema oli siiski jõudnud sinna. Tuppa jõudes toppisime kilekotti ruttu nii palju asju kui mahtus. Kohvrit polnud mõtet kaasa vedada ja mingeid muid kotte meil ju polnud kaasas. Üritasin natukene küll mõelda, et mida võtta, mida jätta. Aga nii kiiruga ei tulnud see eriti välja. Kõik tähtsad asjad ehk siis hambapasta, hambaharjad, passid, rahakott ja päikeseprillid said kaasa. Ülejäänud asjad ei olnud nii olulised. Kümme minutit hiljem saime hotelli fuajees kokku. Ja siis bussi peale! Bussijuht viis meid piirile nii lähedale kui võimalik. Tormasime piiripunkti, ületasime piiri. Siis peaaegu jooksime esimese suurema liiklusega tänavale, kust sai takso võtta. AVIS-e kontor ei olnud üldse kaugel meie asukohast, kuid kaardi järgi ekslemine oleks võinud võtta väga kaua aega ja seda meil ei olnud. Oli jäänud umbes pool tundi nende kontori sulgemiseni. Õnneks oli taksojuht nõus meid kõiki korraga peale võtma. Katariina, kui kõige väiksem, puges teiste vahele lihtsalt peitu. Ja sõit oli lühike, sest me tõesti ei olnud kaugel.
Autorendis kohal olles algasid järgmised jamad. Tuli välja, et ilma krediitkaardita pole ülepea võimalik autot rentida. Meie olime aga täiesti krediidivabad. Kellel pole kunagi olnudki, kes ei mäletanud koodi, kellel oli automaat ära söönud kaardi. No ja üks meist oli üldse alaealine. Pakkusime, et maksame sularahas. Kamba peale oleksime saanud küll summa kokku. Aga sularahas ei pidavat saama. Neil pole seifi. Polevat hoida kuskil. Siis mul tuli meelde, et minu täiesti tavaline deebetkaart (kaardi peal isegi kirjas deebetkaart!) on mingites situatsioonides käitunud krediitkaardina. Otsustasime proovida. Kuid 1100 eurot oli liiga suur summa. Ma ei mäletanud küll, et mul kaardimaksetel mingi limiit peal on. Ju siis on. Ega ma ilmselt ise ka ei tea. Priidu nördimust ja reaktsiooni nähes otsustas vaene teenindaja anda meile siiski veel ühe võimaluse. Ta alandas deposiiti 1000 euroni ja proovis uuesti. Ning siis see toimiski!!! Me saime siiski selle auto! Nüüd tuli veel paberid vormistada. Kuna tagatiseks oli minu kaart, tuli ka auto ja kindlustus vormistada minu nimele. Kõik see edasine läks aga kiirelt ja valutult. Ning hetk hiljem istusime juba mõnusalt oma väikeses Chevrolet´s ja sõitsime Priidu juhtimisel lõunasse Troodose mägede poole.
Meie eesmärk oli Agios Ioannis Lampadistise klooster. Troodose mägedes on kümneid väikeseid kloostreid, mis esmapilgul väljast vaadates tunduvad üsna ilmetud. Aga peidavad endas imesid! Kõigi nendes kloostrite seinad ja laed on üleni kaetud uskumatult ilusate freskodega. Tutvudes enne reisi Küprosega tundusid just need kloostrid mulle kõige huvitavamad. Kahetsusega pidin tol hetkel nentima, et sinna me kahjuks ei pääse. Kuid nüüd olime me sinna teel! Küll ikka mõnel võib elus vedada! Sõitsime mööda imeilusatest väikestest mägilinnadest: Galata, Kakopetria, Troodos. Olles suurelt teel maha keeranud muutus tee järjes käänulisemaks, kitsamaks ja aeglasemaks. Üsna lähedalt sõitsime mööda Olümpose mäest, mis on Küprose kõige kõrgem mägi (1950 m). Sealt ülevalt olevat näha kogu saar. Kuna sõitsime esialgu õigest teeotsast mööda, siis otsustasimegi sõita esmalt Kykkose kloostrit vaatama. Ja freskod siis pärast. Kykkose kloostrisse ongi tehtud ametlikult muuseum. Päris töötav kloostri osa on natukene eemal. Inimesed lähevad kloostrisse ikka põhjusel, et eemalduda meie hullumeelsest maailmast. Kui see maailm iga päev sadade turistidena ikkagi segama tuleks, ei täidaks ju klooster oma otstarvet. Kykkose klooster on rajatud 900 aastat tagasi ja seal hoitakse neitsi Maarja imettegevat ikooni, mille andis kloostri rajajale erak Isaiale keiser Alexios Comnenos. Tänase päevani on ikooni ilmalike pilkude eest varjul hoitud. Kykkose kloostris on samuti väga suur hulk pühakute säilmeid. Omaette vaatamisväärsus on minu meelest viis, kuidas säilmeid eksponeeritakse ja hoitakse.
Kykkose kloostrist sõitsime käänulist mägiteed jälle tagasi. Pedoulasse. Sellist teed, mis sinna orgu viis, ei ole mina vist varem kunagi sõitnud. Tõsistel kõrgusekartjatel ei ole vist asja sellesse kohta. Aga jõudsime oma eesmärgi ehk Agios Ioannis Lampadistise kloostrisse. Pisikene hall kivihoone. Klooster on väga väike. Kattes jälle pea (naisterahvad ei tohi siseneda kloostrisse/kirikusse katmata peaga), sisenesime kirikusse. See uskumatu värviküllus ja ilu ja sügav rahu, mis meile hoones avanes, oli sõnulkirjeldamatu. Need freskod tõestasid mulle hetkega, et olid kõike seda vaeva, mida me nägime siia jõudmisega, tuhat korda väärt. Pildistada neid ei tohtinud. Saan ka aru. Neid peab ise nägema. Ja vaatama. Kohe põhjalikult. Mulle oleks meeldinud, kui seal oleks olnud üks tool, millel istuda. Siis oleks vaadanud veel kauem. Kloostris elab praegu ainult üks munk, kes on olnud siin juba kolm aastat. Ja ma täitsa mõistan teda. Seda rahu ja vaikust. Ja aega. Et Sul on aega lugeda, mõelda, unistada. Mitte midagi teha. Jalutada. Mitte, et ma tahaks kloostrisse elama minna. Lihtsalt mõnikord unistad ikka sellest, millest tsipakene puudu jääb. Ja eks krooniline ajapuudus vaeva meid kõiki.
Küla vahele tagasi sõites sõitsime seda imekitsast tänavat pidi edasi. Oleks meil natukene suurem auto olnud, poleks me üldse ära mahtunud siia tee peale. Tee oli õnneks ühesuunaline. Ühest küla otsast sisse ja teisest välja. Kohati tundus, et autost välja ei saa ka tulla, sest uksi ei mahu avama. Sõitsime tuldud teed tagasi. Suure tee peale välja jälle. Ja siis Limassol´i. Olime broneerinud endile ühe uhke luksuskorteri seal. Jäime lihtsalt öömaja otsimisega hilja peale ja muud varianti ei pakutud. Kuna meie plaan oli võimalikult suurele osale Küprosest ring peale teha, siis pidime paratamatult ööbima mõned ööd Kyrenia´st eemal. Vaatamata sellele, et meil seal oli makstud hotell koos hommikusöökidega ju olemas. Leidsime oma apartmendi suhteliselt kiiresti üles. Jagasime toad, tõmbasime hinge natukene aega ja läksime otsima kohta, kus saaks õhtust süüa. Lahke taksojuht (juhuslikult leidsime suure 8-kohalise takso) viis meid kesklinnast ikka väga kaugele mere äärde restorani. Sõita oli küll kaugele, aga selle eest oli ilus koht. Kohe mere kaldal. Käisime vettki katsumas. Oli soe! Söögid olid samuti imehead.
Kõht täis söödud soovisime mingi osa maast tagasi jalutada. Kui enam jalutada ei viitsinud, siis võtsime takso. Esimese takso peale (siin ei olnud keegi nõus võtma viite inimest ühe auto peale) läksime mina, Katariina ja Priit. Arvasime, et on turvalisem, kui mõlemas seltskonnas ikka üks meesterahvas olemas. Priit ütles aadressi. Taksojuhile ei öelnud see midagi. Ta lihtsalt ei teadnud, kus see asub. Priit seletas nii palju kui me ise teadsime. Telefonist kaarti ei saanud ta näidata, kuna telefonil oli aku tühi. Ilmselt ei saanud juht sellest targemaks, sest jõudes vanalinna piirile, millest mitte väga kaugel teadsime oma eluaseme olevat, "tõstis" ta meid autost välja ja teatas lahkelt, et kõik mida meil vaja, on siin olemas. Sadam, baarid, restoranid ja muu meelelahutus. Aga sellest, kus asub meie soovitud tänav, pole tal aimugi. Tema kiituseks peab muidugi ütlema, et see tema südametunnistust ei vaevanud kah! Seisime siis natuke aega nõutult. Siis otsisime internetiga kohviku, ostsime kolme peale kaks smuutit ja Priit võlus minu telefonist kaardi välja. Meie tänava leidmine oli aga ikkagi keeruline. Sest Google´is oli sellel teine nimekuju. Leidsime ühe, millest arvasime, et see võib osutuda meie kodutänavaks. Ega meil muud üle ei jäänud kui katsetada. Võimalus täppi panna oli täpselt 50:50. Jalutamise peale kulus meil pool tundi kindlasti. Taksosõidu, kohvikus kaardi uurimise ning otsustamise peale mida, teha kulus ilmselt tunnikene. Igal juhul kui me oma maja juurde lõpuks pahaaimamatult jõudsime (ei pannudki mööda tänavaga!), leidsime sealt eest väga murelikud Mare ja Paavo. Nemad olid arvestanud juba võimalusega, et veedavad tänase öö õues mänguväljakul. Siis tuli meile meelde, et majavõtmed jäid lahku minnes tõesti meie kätte, kuna kõik me olime kindlad, et jõuame esimesena kohale. Mare ja Paavo pidid käima poest läbi, et hommikusöök osta. Nemad oli aga veendunud, et meie oleme igaüks oma tuppa juba magama läinud ja lihtsalt ei lase neid sisse. No õnneks olime me Küprosel, kus tegemist sooja kliimaga. Talvises Eestis oleks väga ebamugav tund aega maja ees oodata. Eriti veel teadmisega, et see ootamine võib kesta hommikuni. Pärast seda kulus meile küll klaasikene veini ära. Täiskasvanutele siis. Katariina läks aga magama.
No comments:
Post a Comment