KÜPROST AVASTAMAS!

SEITSMES PÄEV - 21.10.2015.

Hommikusöök. Siis basseini äärde. Ikkagi viimane võimalus! Saime ujuda, lugeda ja lihtsalt vedeleda mõned tunnid. Pärast lõunat pidi meil olema Kyrenia linnaekskursioon. 14:40 oli kogunemine hotelli ees. Mina muidugi ajasin kellaaja segamini ja olime Katariinaga valmis minekuks juba tunnikese varem. Siis tuli tunnikeseks basseini äärde tagasi minna. Lõpuks korjati meid ühe suure bussi peale. Seal olid ees juba teistesse hotellidesse saadetud eestlased. Ekskursioon kujutas endast umbes poole tunnist bussisõitu Kyrenias. Tegelikult olime me Katariinaga juba eelnevatel päevadel ise väga põhjalikult linnaga tutvunud. Sõidutati meid ka turule. Ega sealt midagi väga osta ei olnud. Tavaline hiina sodi. Mis oli väärt ostmist olid muidugi puuviljad. Pähklid. Ja siis türgi maiustused.

Kuid need maiustused olid turul (ilmselt müüdigi ainult turistidele) kohutavalt kallid. Neid me ei ostnud. Nende koju kaasa viimiseks peaks leidma mõne tavalise toidupoe ja sealt saaks neid ilmselt päris normaalse hinnaga. Sest ma kuidagi ei taha uskuda, et kohalikud ostavad neid turult sellise hinnaga nagu turistidele pakutakse. Ostsime aga kotitäie mandariine õhtuks. Olid väga magusad ja mõnusad! Kui neid enne maitsta poleks saanud, vist ei oleks julgenudki osta. Sest välja nägid nad täiesti rohelised. Kohati olid ainult kollased laigud. Seest olid siiski ilusad kollased. Eestis müüdavad oranžid mandariinid ei meenutanud sugugi siin müüdavaid. Ainult välimuse järgi hinnates tundusid need täiesti toored olevat. Samas ei ole ma vist söönud kunagi nii häid mandariine! Nii, et välimus võib petlik olla!

Pärast turul käiku viidi meid vanalinna uuesti. Seal näidati, kus on sadam, kus Kyrenia kindlus ja anti 1,5 tundi vaba aega. Juba alguses tundus see ekskursioon ainult linnukese kirja saamisena. Et nagu oleks tehtud ja kirjade järgi tasuta saadud. Mingit sisu aga asjal ei olnud. Täiesti mõttetu. Kindluses oli meil ka juba omal käel käidud. Ja vanalinnas ja sadamas. Nagu polnudki midagi teha. Katariina tahtis oma klassiõdedele kingitused osta. Suundusime hoopis nännipoodidesse siis. Olles mõned neist läbi käinud leidsime kingitused väikestele kojujääjatelegi: Karlile ja Eliisabetile. Mina arvasin küll, et mis kingitusi me ikka igalt reisilt veame, et nagu poleks ju vajagi. Kuid Katariina jäi kindlaks endale, et on ikka vaja küll. Nad ootavad neid! Ja reisile nemad ju ei saanud. Et kuidas me siis valmistame neile sellise suure pettumuse. Õnneks on nii mõnigi kord minu lastel õigus ja mina olen õppinud neid aastatega (õnneks!) kuulama. Ostsime ka uued margid. Mulle väga meeldis selle poe müüja. Ilmselt oli tegemist kreeklasega. Umbes 70 aastane vanaproua, kes oli poes koos oma lapselapsega. Selline siiras, heatahtlik ja väga lõbus proua! Kingitused kõigile ostetud, läksime sööma. Meil oli kogunemiseni veel kolmveerand tundi aega. Tellisime väikesest trahterist pildi peal fantastiliselt maitsvad välja näinud grillitud võileivad. See, mis lõpuks aga kohale jõudis, oli totaalselt erinev meie ootusest.

Ilusate, õhukese leiva vahel grillitud ohtra kana ja salatiga võileiva asemel, toodi meile kõva, paksu ja vastiku saia vahel üks tomativiil ja paar kuivanud kanatükki. Grilli need asjad küll näinud ei olnud! Kuid see eest oli imehea minu klaas külma õlut ja Katariina klaas isevalmistatud limonaadi. Viimane viis tõesti keele alla!

Sõitsime bussiga hotelli juurde tagasi ja suundusime taas poodi. Sest Katariinal oli vaja osta ära igaõhtune jäätis. Ma pean nüüd kohe õigluse huvides selgitama, et mina ei suuda sellistes kogustes jäätist süüa. Suure enamuse kogu sellest meie ostetud jäätise hulgast on söönud ära Katariina. Mina olen piirdunud mõne teelusikatäiega. Ausalt! Ostsime siis jälle jäätist, türgi maiustusi koju kaasa võtmiseks ja natukene juua. Hotelli tagasi jõudes küsisin vastuvõtust, mis kell meil hommikul buss ukse ees on. Administraator ei osanud nagu midagi kosta selle peale. Küsis, mis kell meil lennuk läheb? Tegi mingid arvestused, ja arvas siis, et 6:30. Samas tema ebakindlat nägu nähes, pidin ikka üle küsima, et kas ta teab seda kindlalt (tuginedes mingile adekvaatsele infole) või lihtsalt arvab? Ei, tema ei pidavat midagi teadma. Imestunult küsis, et kas me siis ise ei tea? Ei teadnud tõesti. Selle aja peale oli kogunenud hotelli fuajeesse veelgi linna pealt naasvaid eestlasi, kellel kõigil sama mure. Suhteliselt laisk administraator sai lõpuks aru, et pääsu pole. Ohates võttis telefoni ja helistas. Paari minutiga oli tal teada täpselt, mis kell meie buss meid ootab hommikul. Vastuvõtus saime oma postkaardidki lõpuks posti panna. Võisime rahuliku südamega tuppa minna. Ärkama pidime kell kuus.

Natukene kahju oli lahkuda. Oleks veel veetnud aega sellel mõnusal saarel. Toredad inimesed (ja seda tegelikult mõlemas riigis), fantastiliselt hea söök, mõnus kliima. Natukene jäid hinge kripeldama 1974. aasta sündmused ja selle tagajärjed kogu saarele. Alates 2012. aastast saavad kõik inimesed vähemalt kahe riigi vahel vabalt liikuda läbi piiripunktide. Seal hulgas turistid. Kuid ikkagi on see ebaõiglane, et üks väike ja ühtne saar, on äkki julmalt kaheks rebitud. Igapäevane elu toimib sellele vaatamata. On lihtsalt teemasid ja asju, mida ei puudutata ja millest mitte kunagi ei räägita. Eriti võõrastega koos olles. Siiski loodan, et selline olukord Küprosel ei kesta igavesti.

Hommikul läksime kohvi/teed jooma restorani. Hommikusöögipakid saime kaasa kotiga. Aga kohv oli nii jäle, et selle jätsin küll joomata. Tundus, et see oli öö läbi seal termoses liisunud. Mahl tundus selle kõrval lausa elueliksiirina! Saime ilusasti bussi ja lennujaama ja lennukiga Tallinnasse. Vahemaandumine oli endiselt Antalyas. Suureks seikluseks osutus meil lennujaamast koju saamine. Saime aru, et oma igapäevases elus oleme ikka väga autostunud. Nüüd lennujaamast Ülemiste keskusesse jalutades (poes oli vaja käia süüa ostmas), sealt edasi Bussijaama ja sealt bussi peale ja siis lõpuks bussipeatusest koju, oli päris suur katsumus meile. Oma reisikottide ja kohvri ja kahe toidukotiga. Hästi ei mahtunud bussigi ära oma kodinatega. Koju jalutades bussi pealt maha tulles, suutis Katariina lõhkuda ära meie kohvri ühe ratta. Ilmselt jäi asfaldil käies väike kivi ratta vahele ja kiilus selle kinni. Katariina ei saanud sellest siiski aru ja vedas jõuga kohvrit ikka edasi. Lõpuks kui ohkis, et miks see pagana kohver äkki nii raske on, oli pool ratast asfalti mööda lohisedes juba ära kulunud. Edasi tassis Katariinakene kohvrit süles! Selliselt lõppes siis tema reis.

Kogu meie Küprose reis läks maksma meile kahe peale umbes 1200,0 eurot. Kuna autoga ringi sõites maksime kõik kordamööda erinevates kohtades, siis väga täpset arvestust ma ei pidanud. Tegelikult on see ka parajalt tüütu. Kui otsustasime auto rentida ja hoopis nii Küprost avastada, oli Katariina väga mures, et läheb kalliks maksma. Ma pean ütlema, et ei läinud. Kui oleksime võtnud lihtsalt pakutavad ekskursioonid (ning neid poleks pruukinud kumbagi saada) oleks läinud sama kalliks. Üürida auto ja omal käel ringi seigelda on igal juhul odavam ja kohe kordades põnevam. Ja eriti tore on teha seda nii toredate reisikaaslastega nagu meil olid. Minu suurim tänu lähebki siin kohal Marele, Paavole ja Priidule, kes olid nõus meiega koos seiklema. Aitäh teile väga toreda reisi eest!