AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 13.08.2017.

Täna hommikul oli uskumatult rahulik ja vaikne. Keegi ei karjunud vene keeles. Üldse keegi ei karjunud. Aga kella üheksa ajal ärkasime siiski päris ise. Hommikul keetsime oma pudru, kohvi ja tee nüüd küll juba rõdul. Hommikul oli seal vaikne. Eliisabet sai pudrule lisaks võileivale oma kaua oodatud sprotid. Naljakad toidud on minu laste lemmikud. Saab ilusasti odavalt läbi. Kaerahelbepuder, sprotid, tatar ...

Hakkasime sõitma umbes pool üksteist, kuigi plaanisime natukene varem. No üritasime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Meil oli Brani lossini sõita umbes 40 kilomeetrit. Jah, Brani loss ongi see kuulus krahv Dracula loss Transilvaanias! Ligi kolmandikku Rumeeniast katavad mäed, seega on riigi lahutamatuks osaks ka mägilossid, mida võib leida pea igas suuremas asulas. Ning nädalavahetuse mägedes veetmise on rumeenlased ilmselt võtnud oma südameasjaks. Olles umbes poole teest läbinud sattusime uuesti ummikusse. Sel korral siiski liikusime küll aeglaselt, kuid pidevalt. Jõudes Brani tabas mind tõeline ehmatus! Kui mulle eile õhtul ja täna tundus, et pool Rumeeniat on just selleks nädalavahetuseks kogunenud Transilvaaniasse, siis nüüd Branis sain aru, et terve Rumeenia siiski. Sellist hullumaja polnud ma näinud Eestis ka Laulupeo ajal.

Mulle tundus, et auto surusime paarile viimasele vabale ruutmeetrile nelja kilomeetri raadiuses lossi ümber. Jalutasime lossi juurde. Piletijärjekord oli peaaegu kilomeeter. Aga meie otsustasime siiski vapralt selle ära seista. Kui me juba nii palju vaeva olime näinud! Aega parajaks tehes ostsin kõrval olevatest putkadest mõned külmkapimagnetid kingitusteks. Tahtsin ka marke osta veel, et saaks panna posti meie ülejäänud viis postkaarti, mis ootasid ära saatmist. Aga siingi keelduti mulle marke müümast, kui ma ei osta kaarte. Aga kaardid mul juba olid! Mina ei tea, tundub, et saatmata meie kaardid jäävadki. Järjekord liikus siiski kiiresti. Pidime seisma umbes pool tundi ja siis saingi piletid ära osta.

Kuid sellega ei saanud meie järjekorras seismised otsa. Selleks, et lossi sisse saada, pidi veel pikemalt ootama. Kindlasti üle poole tunni. Võib-olla isegi terve tunni. Pidasime vapralt vastu. Kui siis sisse saime, oli seal rahvast rohkem kui mõnel popil rock-kontserdil. Meie ees oli terve selle aja seisnud üks tore saksa perekond väikese sülekoerakesega. Lossis keelduti neid kolmandast saalist edasi lubamast. See jättis natukese halva mulje. Et miks neile siis keegi enne ei öelnud, et koeraga ei tohi lossi siseneda? Nad olid ostnud piletid, seisnud meeletult pika järjekorra. Kuidagi kurb oli. Aga kogu meie reisi jooksul polnud me näinud nii palju inimesi, kui Brani lossis. Brani loss on kuulunud pikalt Rumeenia kuningaperele, kes on seda kasutanud oma suveresidentsina.

Rumeeniaga seostubki kindlasti kõigile esmalt Vlad Dracula ehk  Vlad Tepes (Teibasseajaja, Teivastaja). Kuulus vampiir, kes olevat elanud sadu aastaid. Vlad Tepesi puhul oli tegemist tuntud suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega. Tõeline krahv Vlad Dracula sündis aastal 1431 Sigishoara linnas. Tema isa oli Valahhia vürst Vlad Dracul ning poega hakati kutsuma Draculaks ehk siis Dracul´i (rumeenia keeles nii draakon kui ka kurat) pojaks.


Türgi vastu sõdides ei tuntud seal kandis vaenlaste vastu mingit halastust - need aeti lihtsalt teibasse. Erinevatel andmetel olevat Vlad Dracula poolt mõrvatud inimesi olnud 40 000 kuni 100 000. Teibasseajamine oli julma valitseja lemmikvõte, kuid kindlasti mitte ainuke viis, millega ta oma ohvritele piina valmistas. See ilmselt rängalt haige mees tundis paljusid piinamisvõtteid: ohvritele taoti naelu pähe, raiuti jäsemeid maha, torgati silmi välja, kägistati, põletati, lõigati peast ninasid ja kõrvu, vigastati suguelundeid (eriti naistel), skalpeeriti, nüliti elusalt ja keedeti. Müüdid räägivad, et julm valitseja jõi vaenlase verd, et ammutada sellest jõudu. Vlad Dracula hukkus 1476. aasta lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Draculal on Rumeenias üldiselt rahvuskangelase maine, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Rumeeniat vallutada ning tema siiras pühendumus kodumaa kaitsele äratab siiani poolehoidu.

Brani loss pole tegelikult üldse seotud kurikuulsa ja verejanulise vampiiri looga. 1377. aastal ehitatud loss pidi algselt kaitsma tähtsat kaubateed türklaste eest. See asus strateegilist õiges koha Transilvaania piirialadel. Nii loodeti ära hoida röövlite saabumist riiki ja kindlustada kaupmeeste liikumisi. Õnneks on Brani loss jäänud sõdadest puutumata. Tänasel päeva on hoone väga heas seisus ning annab suurepärase ülevaate sajandite tagusest elu-olust. Brani kaunis kindlus ei tohiks ühtegi kultuurihuvilist inimest külmaks jätta. Muuseumina kasutusele võetud loss on turistide pool väga armastatud ja seda eelkõige just nimelt Dracula legendi pärast.

Tegelikult on krahv Dracula üksnes briti kirjaniku vaimusünnitis. Bram Stoker avaldas oma romaani "Dracula" 1897-ndal aastal. Tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv üksildane ja sünge loss. Kirjanik ise kunagi Transilvaanias ei käinud ning luuletas vampiirist krahvi kokku Euroopas üldlevinud õudsatest legendidest ning ühes 15. sajandil Rumeenias elanud kuningast, juba mainitud Vlad Tepesist. Dracula on inimeste fantaasiat ergutanud alati, temast on kirjutatud raamatuid ja tehtud filme ning teatrietendusi. Turismi huvides hakati Draculat Rumeenias ära kasutama 80-ndatel, kui hakatigi turistidele Dracula lossi pähe näitama Brani lossi. Lossis käib igal aastal pool miljonit turisti ning see on Rumeenias peamine turistide sihtkoht. Brani loss kuulub praegu Rumeenia kuningapere järglastele, kes ongi sellest turismiatraktsiooni teinud. 2016-ndal aastal käis meediast läbi uudis, et juba eakad lossiomanikud soovivad 66 miljoni dollari eest müüa tulutoova lossi noorematele omanikele.

Branist sõitsime Sigishoarasse. Õnneks sõitsime me kõikides nendes ummikutes teises suunas ehk siis meie suunas oli tee vaba. Enne Sigishoarasse jõudmist jäi teele imeilus väike linnakene. Tegime seal pisikese pildistamise peatuse. Sigishoara puhul on tegemist, peale selle, et selles linnas on sündinud Vlad Dracula, ühe paremini säilinud vanalinnaga  mitte ainult Rumeenias, vaid kogu Euroopas, mis on ka UNESCO kaitse all. 12-ndal sajandil kutsus Ungari kuningas saksa meistreid ja kauplejaid asustama ja kaitsma oma maade piire. Kroonikad räägivad sakste asulatest Sigishoaras aastast 1191.  1337 sai linnast kuninglik keskus, kuningad andsidki asulale linnaõigused aastal 1367. Sighisoarast sai üks Rumeenia olulisemaid linnu, mida külastasid kaupmehed ja käsitöölised kogu Saksa-Rooma riigist. Linnas asus Vlad Teivastaja Dracula isa Vlad Dracul´i vermimiskoda, kes elas siin eksiilis. Samuti väljastas Vlad Dracul esimese dokumendi, milles oli kirja pandud linna rumeeniakeelne nimi - Sighisoara. Esmakordselt kasutati rumeeniakeelset nime aastal 1435. Paradoksina tuleneb rumeeniakeelne nimi omakorda ungari keelsest Segesrvarist, kus "var" tähendab "kindlust".

Ronisime linna sümboliks oleva kellatorni tippu, kust avanes täiesti unustamatu vaade kogu vanalinnale. Jalutasime selle tõeliselt ilusa linna peal kuni kõht tühjaks läks. Kuid ühe mõnusa söögikoha leidmine ei olnudki nii kerge. Istusime ühte välikohvikusse maha. Seal nagu peaaegu sobis. Aga siis ootasime ja ootasime ja kedagi ei tulnud meid teenindama. Väga pikalt ei viitsinud oodata. Jalutasime järgmisesse kohta. Seal meid teenindati küll kohe, aga söök ei olnud väga hea. Selle eest sai telefoni laadida täiesti tasuta. Samas, ega ei kujutaks küll ette, et keegi sellise asja eest ka raha võiks küsida.

Sighisoarast lahkudes võtsime suuna järjekordse piiri äärde. Ees ootas taas Rumeenia-Ukraina piir. Sõitsime sinna vahepeal väga viletsat ning auklikku kruusateed pidi kuskil täielikus pärapõrgus. Karl ja Eliisabet põõnasid tagaistmel. Autojuht ja kaardilugeja üritasid unega võideldes edasi sõita. Piirile jõudsime suhteliselt hilja öösel. Seekord läks päris kiiresti. Unise peaga muidugi tuli välja, et kuskilt oli mingi tempel mul jäänud võtmata, pidime korraks tagasi sõitma. Et siis see tempel saada õigele paberile. Kuna tegemist oli ikka päris ööga, kell hakkas poole viiele lähenema, siis sõitsime ainult piiritsoonist välja. Parkisime esimesse ettejuhtuvasse kohta ning keerasime ennast autosse magama. Õues oli kohutavalt külmaks läinud. Kohutavalt külm tähendas ilmselt muidugi seda, et polnud 40 kraadi sooja enam. Autos oli aga mõnusalt soe ja jäimegi kohe magama.

Raha kulus täna Brani lossis 56,0, magnetid 24,0, söök 124, bensiin ja jäätised 137,0 ja Sighisoara kellatorn 27,0 Rumeenia raha. Sõitsime 544 kilomeetrit.