Hommikusöögile minnes polnud täna mitte ühtegi hingelist kuskil näha. Jalutasin natukene aega. Lõpuks ilmus väga unise näoga meesterahvas ja uuris, kas soovime hommikusööki? Loomulikult! Tegin tähtsa näo ja teatasin, et meil on täna õigus saada nii palju pannkooke (tavaliselt oli see arv piiratud rangelt ühega), kui me iganes soovime, kompenseerimaks üle-eelmise õhtu ja öö elektrikatkestust. Selle peale tegi meesterahvas imestunud näo ja avas juba suu vastu vaidlemiseks. Ennetasin selle eos, lisades juurde, et hotelliomanik ise lubas meile seda! Selle peale läksid mehe silmad veel suuremaks ja suu vajus kohe päris lahti! Pomises ainult hämmeldunult, et tema on ju hotelli omanik.
Selleks ajaks oli Evelingi toast välja jõudnud ja näitas tänasele hotelliomanikule fotot eilsest, et oleks selgus majas, kes meile neid kooke ikkagi lubas. Selle peale pani mees klõpsti suu kinni ja küsis palju me neid kooke soovime? Natukese aja pärast tuli ta löödult tagasi ja vabandas, et jahu pole. Loomulikult soovisime me siis omletti kahest munast (tavaliselt tehakse ikka ainult ühest!). Veel löödumalt läks mees kööki tagasi. Korraga jääda ilma kuuest munast ei tulnud hotelli kasumile ilmselgelt kasuks. Paari minuti pärast tuli koos mitme kilo jahuga kohale eilnegi hotelliomanik, kelle foto väidetava hotelliomaniku madalamaks kui muru muutis. Jaa, ega oma naiste ees muutuvad lõvist araks hiirekeseks osad Indoneesiagi mehed. Kokkuvõtteks saime me siiski oma pannkoogid!
Täna ootas meid ees taas uus saar - Lombok. Lombok on üks saar Sunda saartest. Sama suur kui Bali. Indoneesia hõlmabki suurema osa Indohiina poolsaare ning Austraalia vahele jäävatest saartest. Kui Nusa saartel, kus olime seni olnud, oli valdav usund hinduism, siis Lombok on tüüpiline Indoneesia ehk moslemisaar. Moslemite arvukuselt on Indoneesia kusjuures maailmas esikohal! Ma pean ütlema, et see oli muidugi harjumatu - siinses hoopis teises kultuuriruumis ja lausa pillavas looduses mina ei kujuta kuidagi ette islamit. See tundub nii võõras ja sobimatu siia. Islam seostub ikka pigem kõrbega. Selle ohtlikkuse, kalkuse ja ebasõbralikkusega. Isegi silmakirjalikkusega - päeval lõõmab kõrvetav päike, aga öösel tahab külm ära võtta. Indoneesias pole islam üldse mitte omas elemendis võrreldes budismi või hinduismiga. Kõik on kuidagi kammitsetum, rusuvam ja kurvem. Puudu jääb Aasia riikides nii pulbitsevast rõõmust.
Eriti kurb on kuumas ja niiskes kliimas vaadata neid musta, pealaest jalatallani kinni mässitud naisi. Eriti noori tüdrukuid, peaaegu lapsi, kellede puhul see takistab kõvasti nende mugavust ja liikumisvabadust. Imestasingi, et siin kannavad pearätte ning maani lohvakaid ürpe juba väga väikesed tüdrukud! Aga meie sõitsime hommikul kõigepealt sadamasse. 8.15 tuli meile kohalik kastiautokene järele (see käis pileti hinna sisse!). Sadamas saime pool tunnikest oodata paati, mis viis meid nö vahesadamasse, vette ehitatud platvormile, kus ootasime suurt laeva. Nusa saarte vahel oleva madala veeseisu tõttu ei saa enamus laevu saartele lähedale sõita. Seal oodates mõistsin, et mul on oma rollerisõidu õppimisega ikka väga hästi läinud, nähes üleni sidemetesse mässitud noormeest, kes nägi välja nagu muumia. Ilmselgelt oli temagi rolleriga sõitnud!
Varsti ronisime laeva peale. Sõit Lombokile võttis aega neli tundi. Meie sihtmärk sellel saarel oli pisikene Senaru külakene, kuna see paikneb Rinjani vulkaani jalamil. Rinjani vulkaan oli aga meie suurim eesmärk Lombokil. Lootsime, et see suur laev, mis pidi olema veel kiirlaev, sõidab otse Lombokile. Kuid asjatu lootus! Kõigepealt sõitsime hoopis teise suunda ehk tagasi Balile, siis võtsime alles suuna Lombokile ja siis sõitsime kõik Gili saared enne Lombokit läbi. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini Bangsali sadamasse. Jalutasime sadamast kaugemale kole tüütutest takso, bussi, rolleri ning hotellide ja mis iganes pakkujatest.
Tõstsime oma seljakotid ühes restoranis korra seljast maha, et uurida transpordi võimalusi Senarusse. Selgus, et see restoran just seda pakubki! Kauplesime kõvasti. Lõpuks suutsime leppida kokku hinnas, mis sobis meile kolme peale. Istusime autosse. Ja kuidas meil jälle vedas - olime jõudnud just autosse ronida, kui tuli meeletult tugev paduvihm. Sõit Senarusse kestis paar tundi. Autojuht pani meid kella kolme ajal maha hotelli juurde, mille olime hommikul välja vaadanud. See muidugi ei sobinud meile hästi - liiga kallis (300 000 ruupiat öö)! Jalutasime paarsada meetrit tagasi ja leidsimegi meile sobiva hinnaga (125 000) väga armsa pererahvaga toreda koha. Neli hotellituba asus koos väikeses ehitises. Iga toa ees jälle katusealune terrass.
Simmol oli aeg hakata tööd tegema. Kõht oli meil aga tühi. Kuna jälle tuli meeletu paduvihm, siis polnud mõeldav meil kuskile jalutama hakata. Meie hotell pakkus samuti süüa. Liikusime räästa alust pidi teisele poole maja, kust saime menüüd uurida. Selle hetkega olime aga läbimärjad juba. Tellisime söögid (väga odav koht!) ja läksime minu toa terrassile neid ootama. Restoran oli muidu hotelli katusel, aga vihmaga poleks seal olnud kõige mugavam. Meie tubade ees oli väikene ürdiaed, kuhu õige pea tuli perenaine meie lõunasöökide jaoks varusid täiendama. Vihma muudkui sadas. Olime tellinud Eveliniga ka kohvi. Kohv toodi imearmsates kaanega tassikestes. Et ei jahtuks nii kiiresti. Kuigi siin kuumas kliimas pole see probleem. Söögid tõi kohale väga armas perenaine ning need olid imemaitsvad!
Pärast lõunasööki puhkasime hetke. Siis läksime Eveliniga küla peale jalutama. Eks see küla oligi põhimõtteliselt üks tänav, mis kulges päris järsul Rinjani vulkaani jalamil. Evelinil oli vaja pesu pessu viia. Otsisime siis pesumaja. Selleks pidime jalutama mäest alla päris tükk maad. Samal ajal uurisime kohalikest turismibüroodest hindasid mägimatkale Rinjani vulkaani kraatrile. Enamus küsisid ikka meeletut raha. Summad algasid pea 1,6 miljonist inimese kohta kahe päevase matka eest. Nii palju meie ei soovinud maksta. Kui olime leidnud pesumaja, jalutasime teisele poole tagasi. Nüüd ülesmäge. Käisime veel turismifirmasid läbi. Või no, mis firmasid, siin on tänava ääres igas teises majas restoran, pood, bensiinijaam ja turismibüroo.
Mingi aja pärast uurisime ühepäevase matka hinda. Enne reisi infot kogudes olime leidnud paar fakti selle kohta, et mõned inimesed on teinud selle matka ära ühe päevaga. Nüüd muutus hind meile kohe palju vastuvõetavamaks. Jalutasime peaaegu Rinjani looduspargi alguseni. Kuna hakkas aga hämarduma, siis kaugemale ei läinud. Jätsime meelde kõige odavama (320 000) ja kõige usaldusväärsemana tundunud pakkumise (550 000) ühepäevaseks matkaks. Jalutasime hotelli tagasi, et saaksime arutada neid variante kõik omavahel. Otsustamise lükkasime aga hommikuks edasi. Ikka öeldakse ju, et õhtu on hommikust targem.
Kuna Simmo õhtust süüa ei soovinud läksime Eveliniga hiljem kahekesi otsima mõnda toredat kohta õhtustamiseks. Kuid ilmselt olime jätnud selle natukene hilja peale, kell oli kaheksa läbi ja kõik kohad olid suletud. Muud ei jäänud meil üle, kui jalutada hotelli tagasi lootes, et pererahvas pole veel magama läinud ja, et meie ei peaks tühja kõhuga magama minema. Loomulikult meil vedas ja saime hotelli katusel süüa imelises kuupaistes ühe parima söömaaja kogu Indoneesias oldud aja jooksul! Ja minu õhtusöök maksis ainult kaks eurot! Sõin indoneesia traditsioonilist sööki, mis oma olemusest oli supp. Kookosepiima ja juurviljadega ja jumalikult vürtsitatult!
Indoneesia köök on piirkonniti küll erinev, olles oma põhimõjutused saanud Hiinast ja Hollandist, olles pikalt viimase koloonia, põhitoiduaineks on aga ikkagi riis. Nagu kogu Aasias! Riisi serveeritakse juurviljade ja lihaga (põhiline on kana). Erinevalt Vietnami ja Tai toitudest segatakse siin kokku vähem erinevaid toidu- ja maitseaineid. Sellest tulenevalt on toidud ning maitsed lihtsamad, samas seda puhtamad. Kuna enamus riigist on islamistlik, siis sealiha süüaksegi ainult Bali saare piirkonnas, kus meiegi ringi rändame. Ülejäänud riigis peab leppima mereandide ja kanalihaga. Indoneesia roogadest tuntuim ongi ayam goreng ehk küpsetatud kana. Maitseb hästi! Teine peaaegu sama populaarne söök on sate - lihavardad tśilli- või maapähklikastmega. Just neid sõime täna lõunaks ja maitsesid samuti suurepäraselt!
Lugesime söögi juurde natukene infot Rinjani vulkaani kohta. Justkui selle illustreerimiseks sähvisid mäe tipus välgud. Hotelli omanik tõi meile maitsmiseks söögi peale kohaliku veini moodi joogi, mis tehtud kookosemahlast. Väga hullusti ei maitsenudki. Võrreldes näiteks Aafrika banaaniõllega lausa delikatess! Siis tuppa - käisin pesemas, kirjutasin ja lugesin. Minu toa tualetiski oli tänase vihmaga kõvasti sadanud. Põrandale oli moodustunud väike järv. Kuna toakatus siiski pidas ei teinud ma sellest mingit numbrit. Raha kulus täna eelmiste päevade rollerirendi eest 140 000, takso Senarusse 100 000, lõunasöök 35 000, õhtusöök 30 000 ja vesi 15 000 ruupiat. Kokku 320 000 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment