KEVAD MAROKOS - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 20. aprill 2022!

Täna hommikul ärkasin kukelaulu peale. Ööbime küll keset Fesi linna, aga eks kodulinde saab igal pool pidada. Pool kaheksa oli hommikusöök, kus saime esimest korda neid imelisi Maroko pannkooke, mida edaspidi sõime igal hommikul. Ja millede hindamisel saavutasime reisi lõpuks hämmastava meisterlikkuse! Aga kummaline on see, et kohv ei kõlvanud üldse juua. Ometi on just see jook avastatud Maroko põlisrahva berberite poolt!!! Justkui võiks nad siin osata head kohvi keeta!? Paljudes islamimaadeski on kohvi joomise kultuur väga kõrgelt arenenud: näiteks Türgis. Õigluse huvides pean mainima, et edaspidi saime siiski vaid väga head kohvi. Õnneks ei pidanud täna hommikul kohvrit kokku pakkima kuna ööbime siin veel ühe öö.

Fes on suuruselt kolmas linn Marokos ning vanim valitsejalinn, olles riigi vaimne ja religioosne keskus. Linn on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linna rajas 789. aastal Idris I. 808. aastal ehitas tema poeg Idris II vastaskaldale oma linna. 11. sajandil ühendasid kaks linna Almoraviidid. 12. sajandil läks linn Almohaadidele ning Fesist sai Maroko tähtsaim kultuuri- ja majanduskeskus. Rajati ülikool 859. aastal, mida peetakse maailma vanimaks. Ehitati suurel hulgal uhkeid hooneid. Kuid 1666. aastal vallutasid linna omakorda Alaviidid: nende juht Mulai Ismail põlgas linna aga ära ning viis pealinna Meknesesse, mida külastasime eile. Valitseja poolt hüljatud linna langus kestis kuni 20. sajandi alguseni. 1912. aastal Prantsuse protektoraadiga seoses alustati Fesi uue linnaosa Ville Nouvelle´i ehitamist, kuhu kolis mediinast jõukam elanikkond. Vanalinn täitus aga maapiirkondadest linna saabunud vaesema rahvaga.

Linnaga tutvumist alustasime kunagisest juudi linnaosast ehk mellah´ist. Praegusel ajal seal enam eriti  juute ei ela: enamus neist on kolinud Casablancasse või Iisraeli. Fesi kunagised valitsejad soosisid ja kaitsesid juudi kogukonda vastutasuks iga-aastase lõivu eest, mis juutidelt laekus riigi varakassasse. Juudi linnaosa paistab kohe silma ning on oma olemuselt väga erinev islamimaade arhitektuurist. Kui moslemite hooned on täielikult suletud tänava poole varjudes kiivalt iga võõra pilgu eest, siis juutide majad uhkeldavad tänava kohal kõrguvate avarate rõdude ja suurte akendega. Hooned ise on  aga kitsamad ja kahekorruselised tingituna ruumipuudusest.

Olles tutvunud juudilinnaosaga sõitsime edasi Mariniidide kalmistukünkale, kust avaneb suurepärane vaade kogu Fesi linnale. Lisaks vapustavale vaatele on siin õlipuude, agaavide ja kaktuste vahel 16. sajandist pärit Mariniidide palee ja nekropoli varemed. Muistsed kroonikud on üles täheldanud, et hauakambrid äratasid imetlust kasutatud marmori ja värvikate epitaafide tõttu. Tänasel päeval on hauakambrid väga lagunenud ja koht meeldib peale vaate nautijate ka Fesi pisisulidele. Siin üleval mäe otsas oli meeletu tuul, mis peale peakatete, tahtis kõik riided seljast viia. Sain müüri äärelt teha paar pilti all laiuvast linnast ja siis jalutasin natukene kaugemale tuulevarjulisemasse kohta.

Fes´i nimi tuleb meeste peakatte fessi nimest (samas olen kohanud ka täpselt vastupidist väidet: et peakatte nimetus on tulnud linna nimest!). Fess on musta pika rippuva tutiga punasest vildist tüvikoonuseline peakate. Fessi mainitakse esmakordselt 1803. aastal ning see muutus kiiresti populaarseks Vahemerd ümbritsevates maades, eriti Osmanite riigis ehk Türgis. Peakate langes kasutusest välja 20. sajandi keskpaiku, mil enamik vahemereäärseid maid loobus rahvuslike riiete igapäevasest kandmisest. Tänasel päeval on peakate siiski uuesti populaarsust kogunud. Seda rohkem küll turistide tähelepanu võitmiseks. Müüakse seda siis turistidele suveniirideks. Meiegi grupist sai üks härrasmees samuti täna ühe fessi õnnelikuks omanikuks. Turistidega kokku puutuvad kohalikud armastavad samuti kanda seda traditsioonilist peakatet. Üldiselt tõmbab see tõesti pilgu endale. Just see kandja iga liigutuse puhul hüplev tutt ja erkpunane toon.

Mäe otsast alla sõitnud käisime vaatamas kuningapaleed. Sisse loomulikult ei saanud, aga saime imetleda kõrgete müüride vahel paiknevaid uhkeid väravaid. Nagu juba öeldud, on kuningas Mohammad VI, igas Maroko suuremas linnas oma palee. Fesis olles peatub ta siis siin. Palee territoorium, kusjuures täielikult kõrge müüriga ümbritsetud, laiub uskumatul 80 hektaril, mis asub peaaegu kesklinnas. Kuna kuningapaleedesse sisse ei saa, siis polnud meil siin pikalt midagi teha. Jalutasime edasi ilmselt kõige kuulsama vaatamisväärsuse poole Fesis: Chaouara parkalite kvartali. Tegemist on majade vahele surutud traditsioonilise parkalitöökojaga, mis samal kohal töötanud järjepidevalt juba keskajast alates.

Tavaliselt on parkalid oma tegevusega kaasneva ebameeldiva lõhna tõttu pagendatud kaugemale linna äärealadele, kuid mitte Fesis. Siin tegutsevad nad uhkelt oma algsel kohal vanalinnas! Nahaparkimise traditsioon ulatub tuhandete aastate taha. Parkimise tulemusena muudetakse loomanahad pehmeks ja kulumiskindlaks, millega saavad edasi töötada nahatöötlejad. Fesis pargitakse lamba-, kitse-, lehma- ja kaamelinahkasid. Nahad kõigepealt puhastatakse karvkattest ja lihajäänustest, leotatakse seejärel suures tõrres parkimisvedelikus, loputatakse ja siis värvitakse värvimise tõrtes. Mõned tõrred, mis tänase päevani aktiivses kasutuses, võivad olla lausa paarsada aastat vanad.

Mainitud parkimisvedelikuks on parkimistöökoja enda esindaja sõnul tuvisitt ja eeslikusi, mida nad pidavat kalli raha eest kokku ostma. Sellest siis kergelt öeldes ebameeldiv aroom. Töökotta sisenedes anti meile mündioksad ninna pistmiseks, et paremini haisu taluda. Kuid pean ütlema, et tänu pilves ja vihmasele ning suhteliselt jahedale ilmale, oli täna see lõhn täiesti talutav. Mitte midagi üleloomulikku! Samas minu Maroko raamatu andmetel kasutatakse parkimisvedelikus hoopis granaadipuu- või mimoosikoort. Pargitud nahad ka värvitakse kohe ning selleks kasutatakse looduslikke värvaineid, mida saadakse teatud taimedest ja mineraalidest. Lõpuks valmistatakse pargitud ja värvitud nahast igasuguseid esemeid ning vaieldamatult kõige populaarsemad on kotid. Neid on igas värvitoonis, tegumoes, suuruses ja absoluutselt igaks mõeldavaks otstarbeks. Kui nad veel moega ka suudaks kaasas käia, oleks siit väga mõistlik täisnahast tooteid osta!

Lõpuks, kui nahad on mitmes erinevas vedelikus leotatud ja värvitud, riputatakse need kuivama. Kõige rohkem kasutatakse selleks ümbritsevate majade rõdusid ja katuseid. Aga viiakse nahkasid kuivama ka linna ümbritsevatele mäenõlvadele ning isegi kalmistutele. Meie jälgisime päris pikalt parkalite tegevust  töökoja kolmanda korruse rõdult, kust avanes hea ülevaade all hoovis toimuvale tegevusele. Raske töö on see! Mehed on jalgupidi, mõnikord peaaegu vööni, nendes tõrtes sees ning ainult mõnedel neist olid jalas nn kalamehepüksid. Ülejäänud olid paljasääri, jalas ainult lühikesed püksid, kogu selle jama sees. Kui parkimise tehnoloogia sai kirjeldatud, siis algas müügitöö! Ostjaid meie grupis väga ei olnud, kuigi pean ütlema, et müügitöö oli päris hea ja kui tõesti mingit kotti vaja, siis tasuks isegi kaaluda siit ostmist. Mina ei hakanud aga isegi hinda küsima. Otseselt ei kõnetanud mind ükski asi. Ja värskelt meeles (ning kasutusel) paar aastat tagasi Indoneesiast Bali saarelt soetatud täisnahast kotid. Mis valmistati spetsiaalselt minu eritellimuse järgi ja hinnad jäid alla 20 euro kott!!!

Parkimistöökojast tulles jalutasime veel jupp aega mööda Fesi erinevaid turge: kangaturg, kalaturg, tuhvliturg, hennaturg jne. Turgude keskpunktis kissaria´s on kaetud tänavate võrgustik, kus müüakse luksuskaupu nagu siidi ja brokaati ning kvaliteetseid kaftaneid. Kaftan on traditsiooniline eest nööbitav puuvillasest või linasest riidest meeste pealiskuub.  Käisime ka metallitöötlejate kvartalis, kus aga meeletu lärm meid kiiresti eemale peletas. Marokolased oma iidse traditsiooni kohaselt töötlevad metalli seda haamriga tagudes. Nii, et igaüks võib ette kujutada lärmi, kui ühel pisikesel tänavajupil on töötamas ühekorraga näiteks 20 meistrit! Metallehistööga tegelevad Marokos traditsiooni kohaselt berberid. Nende ehted ning nende valmistamise oskused on üle maailma tuntud. Ühte sellisesse poodi astusime sisse ning mõned ehted grupikaaslaste poolt isegi osteti.

Jalutasime edasi Fesi kõige ilusama ja vanema, 859. aastal ehitatud, Karaouiyine´i mośee juurde. Karaouiyine´i mośee on kogu lääne-islami maailmas üks kuulsamaid. Mittemoslemitele sissepääs küll keelatud, kuid saime korraks avatud väravate vahelt sisse piiluda. Just sellesse mośeesse rajati ka maroko esimene ülikool. Karaouiyine´i pühamu on saanud nime oma asukoha linnaosa järgi. Linnaosa nimi tuli omakorda aga Tuneesiast Kairouanist pärit põgenike järgi. Mośee lasi ehitada usklik naine Fatima, kes annetas selleks kogu oma maise vara. Kohe Karaouiyine´i mośeest ümber nurga asub El- Attarine´i medrese. 

Medrese on nii kultuuri- kui usuasutus. Kolledž, kus olid ühendatud elu- ja õppetegevus. Õpetati usu-, õigus- ja loodusteadust ning kunste. Samuti oli medrese koht palvetamiseks ja mõtisklemiseks. Fesi medresed, kui maa suurimate teadlaste elupaigad, on Marokos väga kõrgelt hinnatud. El-Attarine´i medrest peetakse üheks mauri arhitektuuri imeks. Suur ja uhke värav viib nelinurksesse pruuni-valgemustriliste keraamiliste plaatidega sillutatud sisehoovi, mille keskel rituaalne kaev pesemiseks. Siseõue ümber on palvesaal ja muud ruumid. Teisel korrusel olid kunagi õpilaste toad ning terrassilt avaneb imeline vaade Karaouiyine´i mośee sisehoovi. Olles nüüd ajaloo, kunsti ja kultuuriga Fesis põhjalikult tutvunud, oli aeg sööma minna. Täna oli meie restoran täiesti vanalinnas peidetuna kõrvalisse põiktänavasse.

Proovin igas riigis võimalusel alati maitsta kohalikke roogasid. Maroko köögist oli täna võimalus proovida bastiya´t. Tegemist on põhimõtteliselt tuvipirukaga. Iseenesest kõlab hästi! Kui lisada sinna juurde, et lisaks tuvilihale on piruka sisse pandud rosinad ja mandlid, tundub ikka veel täiesti normaalne. Aga kui nüüd lisada veel see, et pirukas on ohtralt puistatud üle kaneeli ja tuhksuhkruga, siis enam ei kõla... Ega ei maitsenud ka! Kuidagi nii vale oli see kooslus. Pirukataigen oli iseenesest mõnusalt krõbe ja kaneeline ja küps: oleks tegemist olnud näiteks õunapirukaga oleks kogu asi super hea olnud! Aga suhkur, kaneel ja tuvi ei sobi omavahel kuidagi kokku minu hinnangul. Ja ega meie lauast ei maitsenud see ausalt öelda kellelegi. Õnneks oli meile eelroana toodud väikestel taldrikutel lausa üle 20 erineva sordi salati - tänu sellele saime siiski kõhud täis.

Jalutasime läbi veel ühest pisikesest kangavabrikust, kus valmistatakse agaavist siidi. Tutvusime selle valmistamise tehnikaga ning olime lahkelt palutud taas nende tooteid ostma. Kuid erilisi ostugurmaane pole sattunud meie reisigruppi. Enamus vaatas nii sama ringi. Kangapoest tulles jõudsime veel möödaminnes jalutada Lalla Mina aedades. Lalla tähistab Marokos väga austusväärset naist. Tavaliselt omistatakse see tiitel vaid kuninga abikaasale. Ja ka sellega ei olnud meie päev veel läbi! Jõudsime käia veel keraamikatehases. Maroko keraamika on üle maailma tuntud ning üks tavalisemaid asju, mida näiteks turistid, riigist kaasa ostavad. Ning imelisi tooteid oli siin tõesti! Kõige enam meeldisid mulle metallist aialauad mosaiikplaatidega.

Ühte sellist oleks mul koju ka hädasti vaja, aga transport on keeruline. Kuigi, igas sellises natukene kõrgemate hindadega poes, oldi valmis kaup kohe kokku pakkima, et see mis iganes maailma otsa ostjale järele saata. Keraamikatehasest hotelli tagasi sõites käisime läbi toidupoest. Õhtuks ostsin apelsinimahla ja apelsine. Võib kõlada küll üksluiselt, kuid apelsinid on siin nii head, et nendest ei saagi isu täis! Eestist ei saa üldjuhul mitte kunagi selliseid apelsine! Ja kohalikud ei söö üldse mitte apelsine vaid joovad värskelt pressitud mahla ainult. Poest tulles sõitsime küll kohe hotelli. Vaatamata tihedale, tegusale ja isegi väsitavale, kuid väga toredale päevale, olime me hotellis juba kella seitsme ajal. Nii vara pole veel jõudnudki.

Üks huvitav asjaolu veel: Fesis oli meil täna terve päeva veel lisaks üks giid, kes meiega kaasas käis ja linna tutvustas. Meie grupil oli seega neli saatjat, kellest üks oli meie Eesti giid Mae, teine reisijuht Kersti, kolmas oli kohalik giid Mohamed ja siis Fesi giid! Tundub, uskumatuna, aga siin on see täiesti normaalne. Inimesi on palju ning nad kõik tahavad tööd teha. Isegi meie bussijuhil on assistent, kes meid igal bussi sisenemisel väga korrektselt ja püüdlikult üle loeb, kohvreid bussi ja sealt välja tõstab jne ehk täidab siis neid ülesandeid, mis bussijuht talle annab. Raha kulutasin täna lõunasöögile 15 eurot, poes 17 eurot ja lisaks sellele maksin ära kogu reisi muuseumide piletid 75 eurot. Kokku 107 eurot.