KEVAD MAROKOS - KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 25. aprill 2022!

Kella poole kaheksaks olime kõik kõhud täis söönud ning alustasime Agadiriga tutvumist kõigepealt bussituuriga. Alustuseks sõitsime kõrgemale künka (kus kunagi oli kasbah) otsa ja imetlesime vaadet all laiuvale linnale. Eriti kenasti paistis sealt Agadiri pikk rannajoon. Agadir on Maroko lõunapiirkonna pealinn ning Marrakechi järel turistide arvu poolest teine linn. Elanikke on linnas 200 000. Agadiri põhiliseks magnetiks ongi siis mõnus ja pehme kliima (kõige külmemal kuul jaanuaris on temperatuur ikkagi 20 kraadi ümber) ning lõputu varjuline rand. 1960. aastal tabas Agadiri aga suur maavärin, milles hävis peaaegu kogu linn. Linn on küll uuesti üles ehitatud, kuid siin pole pärast seda enam traditsiooniliste Maroko linnade võlu: seega käiaksegi siin vaid randade tõttu!

Peale randade on Agadir veel Maroko tööstuslinn. Linna varasem, enne 16. sajandit, tekkelugu ei ole aga täpselt teada. 1505. aastal ehitas üks Portugali kaupmees praegusest linnast põhja poole kindluse, mille omandas Portugali kuningas Manuel I. Selleks ajaks oli Agadirist saanud sadam Sudaani ja Guinea mereteel. Linna õitseng algas aga 1541. aastal, kui Saadiidid portugallased linnast välja ajasid. 17. sajandil langes linn korraks berberite võimu alla, kuid kõikvõimas Mulai Ismail, kelle vägitegudest juba eelnevatel päevadel kuulda saime, vallutas selle küll hiljem tagasi. 1760. aastal suleti sadam ning avati uus sadam lähedal asuvas Essaouiras. 1911. aastal oli Agadir tuliseks vaidlusobjektiks Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mis ennustas juba ette I maailmasõja puhkemist. Kahjuks hävitas aga juba mainitud maavärin kogu selle eelneva ja nähtava ajaloo.

Ja tõesti sellist vaimustust, mida olin kogenud reisi jooksul eelnevalt külastatud linnade puhul, siin kahjuks ei tundnud. Linn oli aga puhas, korras ning meeldiv. Väga puhas isegi! Olles bussiga mitu tiiru linnale peale teinud, läksime turule Souk el Had. Tegemist on Agadiri suurima turuga, kus kokku ligi 6000 väikest poekest. Turg on jagatud vaheseintega erinevateks sektoriteks nagu näiteks mööbel, käsitöö, riided, puu- ja juurviljad, liha, kala ja meresaadused, maitseained jne-jne. Müüakse loomulikult ka ehteid, antiiki, kotte ja absoluutselt kõike mõeldavat. Jalutasime suure osa turust läbi, et üldse mingigi ülevaade sellest saada! Aga kindlasti jäi nurgataguseid ja soppe, mis jäid meist täiesti nägemata.

Kõigil meil olid erinevad soovid, kes tahtis traditsioonilisi maitseaineid, riideid või argaaniaõli, mis on Maroko põhiline toode. Otsisime üht ja teist, midagi saime ja midagi mitte! Uhke vaatemängu saime maitseainete sektoris, kus müüja valmistas meie silme all traditsioonilise maitseainesegu ras el hanout. Selle jaoks segatakse kokku ligi 20 erinevat maitseainet. Suutsin meelde jätta neist kaneeli, roosiõied, ingveri, aniisi, valge pipra, rohelise pipra, muskaatpähkli, tüümiani, rosmariini, korianderi, seesamiseemned ja tśilli. Ülejäänud ununesid... Kõik erinevad osised kokku segatud, pandi segu võimsasse veskisse, mille ostja sai ise nupust tööle panna! Ras el haout on kõige rohkem kasutuses tagine´i valmistamisel. Üks soov oli nüüd täidetud. Asjatades seal poes ja oodates oma segu valmimist jäid mulle silma argaaniaõlipudelid. Õigemini selle hind! Kõikides kohtades, kus varem olin seda näinud, küsiti hingehinda. Siin oli aga komplekt kuue 100 milliliitrise pudeliga kokku 2 eurot. Põhimõtteliselt ostsime need kõik ära!

Nüüd oli meil juba kaks soovi täidetud. Käisime mõnda asja otsides veel ringi. Mina ostsin roosiõisi ning gargade teed koju kaasa. Apelsinimahla müüjalt ostsime värskelt pressitud mahla. See on siin tegelikult kõige parem jook! Turul oli see ka üsna odav - suur topsitäis mahla maksis vaid 1 euro. Üsna varsti siiski ammendas turg ennast. Turu väravast mõtlesime takso võtta, leppisime hinnas kokku, aga selgus, et peame nelja inimese peale võtma kaks taksot. Sest väidetavalt taha ei mahu istuma kolm inimest. Egas midagi: jagunesime siis pooleks ja võtsime kaks taksot. Taksod on Agadiris sellised väikesed ja punased. Tundub, et Marokos on igas linnas eri värvi taksod: oleme eelnevalt kohanud juba siniseid ja rohelisi ning kollased ootasid veel ees Marrakechis. Hotellis tõmbasime pool tunnikest hinge ning siis saime fuajees uuesti kokku, et minna Agadiri rannapromenaadile promeneerima.

Korra käisime ka Atlandi ookeani vett proovimas, aga see oli ikka suhteliselt jäine. Natukene aega leotasime varbaid vees. Siis läksime lõunat sööma. Kuidagi pooleldi juhuslikult sattusime väga toredasse kohta. Sõin suure mereanni-avokaado salati, mis oli täiesti oivaline! Kamba peale võtsime ka pudeli veini, mis siin oli isegi täiesti joodav. Pärast lõunat jalutasime mööda väikeseid poode, kust sain kingituse Karlile (see on muidugi hämmastav, et seekord sain kõige esimesena kingituse Karlile!) ja endale kaks paari täisnahast kingi 25 euro eest. Õige hind oli 15 eurot paar. Kui alguses küsisime, kas kaardiga saab maksta, vastati et saab. Aga kui maksmiseks läks, siis äkki ei saanud enam. Natukene kauplesin siis hinnast alla kuna ei tahtnud sularaha raisata. Jalutasime Agadiri jahisadamani välja, seal tegime ühes kohvikus pisikese peatuse, kus osad meist kohvi jõid.

Lõpuks hakkasime tagasi jalutama. Õhtusöögi aeg oligi sujuvalt juba kätte jõudnud ning otsustasime minna õhtustama samasse kohta, kus lõunatasime. Peamiseks põhjuseks oli televiisori puudumine: kõikides teistes kohtades, mida samuti vaatasime, oli poole seina suurune ekraan, kust näidati jalgpalli. Eelistasime oma õhtusöögi süüa siiski jalgpallita! Sama kelner, kes teenindas meid lõunasöögi ajal, võttis meid taas rõõmsalt vastu. Kui olime praadidega ühele poole saanud tõi kelner meile maja poolt kohvid ja magustoidu. Magustoiduks, ning üldiselt lõpetatakse kõik söögikorrad taoliselt, pakuvad restoranid tihti apelsinilõike kaneeliga, mis maitsevad väga head!

Kõhud täis lonkisime hotelli tagasi. Olime kõik parajalt väsinud. Ühelt poolt oli täna väga lühikene ja tühi päev, aga käisime jala väga palju! Selle lühikese päeva puhul oli halb veel see, et fotosid olid vaid mõned kogu päeva peale. Nii kasutasingi tänasest rääkides hoopis mõnesid eelmiste päevade fotosid. Hotellitoas lugesin veel natukene, kirjutasin ning siis läksin sisemiste heitluste kiuste vanni! Nimetatud heitlused olid siis sellelt pinnalt, et Marokos on suur puhta vee puudus ja siis üks turist tahab veel vannis mõnuleda! Aga suutsin ennast pehmeks rääkida. Üks põhjendustest (mõistan, et absoluutselt mitte pädev!) oli see, et mul kodus pole vanni ning seega teen seda niigi äärmiselt harva. Vann oli aga koos värskelt pressitud apelsinimahla ja hea raamatuga oivaline!

Raha kulutasin täna turul ostudele 13 eurot, taksosõit 1 euro, lõunasöök 10 eurot, poodides veel 40 eurot ja õhtusöögile 12 eurot. Kokku 76 eurot!