Monday, April 3, 2023

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 4. PÄEV

NELJAS PÄEV - 2. märts 2023

Täna hommikul oli meil samuti piisavalt aega. Pidime arvestama vaid sellega, et kella kümne ajal vabastada hotellituba. Sõime rahulikult hommikust, pakkisime asjad ja tutvusime toa vabastamise juhistega. Pidime näiteks oma prügi viima ise välja! Sellist reeglit pole minagi varem kohanud. Lahkuma pidime iseseisvalt ja jätma võtme välisukse taha samasse pisikesse koodiga kappi, kust me ta ka võtsime. Jõudes sinna ukse taha veendusime kümme korda, et me mitte midagi ei ole üles tuppa unustanud, enne kui kapi lukustasime. Nüüd oli meil päris palju aega veel Luksemburgiga tutvumiseks - rong läks meil alles kella nelja ajal.

Katariina soov oli tutvuda Luksemburgi kaubanduseluga ja mina olin lubanud selle kõik kaasa teha. Ei mingit kunsti ega ajalugu! Rääkimata kirikutest. Alustasime päris optimistlikult. Alustuseks jäid meile teele paar kosmeetikapoodi, aga kuna see teema mind absoluutselt ei kõneta, siis läks algus juba natukene nihu... Edasi läks asi küll veidi paremaks, sest tulid riidepoed, aga ilmselt oli siis minu meeleolu jõudnud juba mingisuguse tüdimuseni. Kolmandaks tulid jalanõude poed, mis isegi minus tekitasid mõningat elevust. Aga üldiselt pole poodides käimine tõesti minu ampluaa. Kui muidugi jätta kõrvale lõnga- ja aianduspoed. Nendes kahes viimases võin ma ennast unustavalt veeta tunde ja kaotada igasuguse ajataju! Üks positiivne asi muidugi oli selle poodides käimise juures: suutsin leida lõpuks poe, kus müüdi marke! Nii saime hiljem raudteejaamas koju kaardi postitada.

Aga siis saabus meil mõlemal küllastus kõikidest poodidest ja otsisime kiiresti kohviku, kus saaks mõnusalt istuda, ühe kohvi juua ja võib-olla natukene lugeda. Olles tund aega kohvikus ära veetnud, oli meil rongini veel üle kahe tunni aega ja siis ei jäänud küll enam midagi muud üle, kui murda hommikust tõotust nende muuseumide ja kunsti koha pealt! Meie kohvikust mitte kaugel oli Am Tunnel: maa-alune fotogalerii. 1987. aastal otsustas Spuerkeess kaevata kahe erineva pangahoone vahele maa-aluse tunneli ning üsna pea tuli idee muuta tunnel kunstigaleriiks. 1994. aastal avatigi tunnelis esimene näitus. Tunnel asub 15 meetri sügavusel maa all ning on 350 meetrit pikk. Põhiosa tunnelist hõlmab vahetatavate näituste osa. Selles osas oli hetkel Raymond Clementi näitus jazzmuusikutest üle terve maailma. Kahjuks ühtegi Eesti muusikut fotodelt silma ei hakanud. Aga näitus oli sellele pisiasjale vaatamata väga-väga hea!

Teine, ja väiksem osa, on püsinäitus - pühendatud maailmakuulsale Luksemburgis sündinud ja 1,5 aastasena koos vanematega USA-sse emigreerunud fotograaf Edward Steichenile (1879-1973). Steichen on kõige tuntum oma näituste The Family of Man ja The Bitter Years läbi. Edward Steichen on olnud läbi ajaloo ilmselt üks kõige mõjukamaid fotograafe maailmas. Just temale on omistatud au fotograafia muutmise eest üheks kunstiliigiks. Steichen on pannud aluse ka tänapäevasele moefotograafiale. II Maailmasõja alal, kui USA astus sõtta, kutsuti fotograaf USA mereväe lennunduse fotograafia üksuse juhiks. Aastatel 1941 kuni 1961 töötas ta New Yorgi moodsa kunsti muuseumi fotograafia osakonna direktorina. Just seal töötades lõi Edward Steichen oma kõige kuulsama ja üldse maailma kõige kuulsama fotonäituse The Family of Man. Näitust külastas omal ajal üle 10 miljoni inimese, olles suurima vaatajaskonnaga näitus läbi aegade. 2003. aastal lülitati näitus UNESCO maailma mäluregistrisse, tunnustades sellega näituse ajaloolist väärtust.

The Family of Man on ambitsioonikas näitus, mis koosnes 503 fotost 68 riigist. Näitust eksponeeriti algselt New Yorgis 1955. aastal. Pärast seda tuuritas fotonäitus veel 8 aastat üle maailma ringi, jõudes 37 riiki 6 kontinendil ning asub hetkel just Steicheni sünnimaal Luksemburgis Clervaux lossis. Fotograaf on ise tunnistanud, et antud näitus kujutas endast tema karjääri kulminatsiooni: inimesed vaatasid neid fotosid ja fotodel olevad inimesed vaatasid neile vastu ja nad tundsid üksteist ära! Näitus keskendus inimkonna ühisosadele, mis seovad inimesi ja kultuure üle maailma, olles omamoodi humanismi väljendus pärast lõppenud maailmasõdade inimsusevastaseid õudusi. Väljendades oma suhtumist terrorirežiimidele erinevates maailma otstes ei eksponeeritud näitus nimelt Hiinas, Vietnamis ega Franco Hispaanias.

Kusjuures 2022. aasta novembris, seega alles äsja, müüdi USA-s New Yorgi Christie oksjonil Steicheni töö The Flatiron 12 miljoni dollari eest!!! See on konkurentsitult kallim müüdud foto kogu maailmas. Ka teist kohta omab Edward Steicheni foto. Tunnelis aga pildistada ei tohtinud - seega ühtegi fotot mul sellest toredast kohast ei ole. Kes peaks sinna samuti kunagi sattuma, siis mõistlik on liikuda tunnelis siiski ühte seina pidi järjest fotosid imetledes, kuna pärast tuleb sama teed pidi tulla tagasi ja siis saab vaadata vastasseina. Näituste külastamine on kusjuures täiesti tasuta!

Maa-alt välja jõudes oligi meil paras  aeg rongijaama jalutada. Sellel korras sujus rongile minekuga kõik üllatavalt hästi - ei mingit segadust! Järgmised kolm tundi veetsime rongis. Brüsselisse jõudes oli kell pool kaheksa. Käisime rongijaamas asuvast poest läbi. Seal müüdi imehäid (see selgus muidugi hiljem!) kaalusalateid, kust said ise komplekteerida omale meelepärase valiku. Söögiriistasid ei suutnud me aga ka pärast neljandat korda kogu poe läbi käimist, mis õnneks ei olnud just hiigelsuur, leida. Pidime söögipulgad ostma: kunagi ei tea, milleks võivad mingid oskused marjaks ära kuluda! Salatile juurde ostsime mõlemad veel karbi krevette. Ja muidugi apelsine ja apelsinimahla ning kokku saigi suurepärane õhtusöök. Jalutasime samasse hotelli, kus olime ööbinud esimesed kaks ööd Brüsselis. Nüüd saime aga tunduvalt parema toa. Mõnikord veab meil ka!

Raha kulutasime täna Luksemburgis kohvikus 5,4 eurot ja Brüsselis poes 8 eurot ning kokku siis 13,4 eurot.

No comments:

Post a Comment