TUNEESIA RINGREIS - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 19. oktoober 2025

Viktoria ajas mind täna hommikul enne kella viite üles: meil oli mingi segadus bussi väljumise aja osas. Et siis kas kell 6 või kell 7? Selgus, et ikka kell 6 ja ärkasime täpselt õigel ajal. Aga jõudsime kenasti hommikust sööma ning lõpuks kõik sujus. Õues oli veel täiesti pime! Aga saimegi natukene bussis veel und pikendada. Mingil hetkel hakkas seda segama küll meie giidide suhteliselt valjuhäälne lobisemine. Tualetipeatuse tegime Gatšas. Tegemist on suure ja mitte kõige kaunima tööstuslinnaga. 1880ndatel aastatel avastati siit piirkonnast päris suured fosforiidilademed ning seda siin tänase päevani ka kaevandatakse ning töödeldakse. Kuid suundusime me nüüd tagasi Tuneesia põhjaosa poole ja esimeseks külastuskohaks sai meile Sufetula - Rooma impeeriumi aegne linn. 

Sufetulat peetakse üheks paremini säilinud Vana-Rooma aegseks linnaks Aafrika aladel. On arvatud, et piirkond asustati keiser Vespansianuse poegade valitsemise ajal aastatel 67-69. Väljakaevamistel leitud esemete põhjal on järeldatud, et 2. sajandil oli tegemist rikka ning õitsva linnaga. Põhiline tulu tuli arvatavalt oliivipuude kasvatamisest. Oliivitööstusest saadav tulu võimaldaski ehitada nii suurepärase asula. Linn hakkas aga alla käima hilise keisririigi ajal alustuseks vandaalide vallutusretkede mõjul. Lõpuks aastal 647 toimusid linna all suured lahingud, kui linna piirasid juba moslemid, kes saavutasid Sufetula üle ka otsustava võidu. Seda sündmust on peetud ka moslemite Põhja-Aafrika vallutuste alguseks. Linna peaväljakul ehk foorumil on imetlusväärselt hästi säilinud kolm templit. 

Need kolm templit seisavad tihedalt üksteise kõrval ja on pühendatud Jupiterile ja Junole ning nende tütrele Minervale - selle asemel, et ehitada kolmele Rooma kõige olulisemale jumalale ühine tempel, nagu tavaliselt tehti, ehitasid Sufetula elanikud igaühele oma templi. Pean ütlema, et templid olid tõesti väga ilusad, suhteliselt hästi säilinud arvestades nende vanust ja meeldisid mulle väga. Keskmisesse sai treppi mööda ka üles ronida. Edasi sõitsime Kairouani ning avastasin endale veel ühe lemmiklinna! Kairouan on moslemite jaoks püha linn. Asutatud 670. aastal araablaste poolt. Imelise vanalinna, turgude, vanade mošeede ja muude sakraalehitiste tõttu on linn alates 1988. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus. Kairouani on nimetatud ka Aafrika Mekaks: kui Mekasse palverännakule ei ole võimalik minna, siis pidi piisama ka näiteks seitsmest korrast rännakust Kairouani. Et see teeb siis välja ühe palverännaku Mekasse!

Esimese peatuse tegime turismiinfokeskuses, kus asub ka pisikene vaatetorn, millest avanes hea vaade Aghlabiibide veehoidlatele. Erinevalt teistest Tuneesia linnadest ei rajatud Kairouani linna mõne loodusliku veeallika lähedale, mistõttu oli puhas vesi pidev mure, mis siin lahendati veevarude kogumisega. Basseinid on rajatud 9. sajandil. Algselt koguti vesi suurtesse ümmargustesse veehoidlatesse, mida kasutati settebasseinidena vee puhastamiseks. Edasi juhiti puhas vesi juba pealt suletud kanalilaadsetesse basseinidesse, kus seda säilitati. Säilinud on mõlemat tüüpi veehoidlaid. Kusjuures ühte basseini just praegu puhastati. Vaatetorni teisel korrusel pidas üks pisikene vana mees väikest poodi, kus müüs igasugu pudi-padi. Õlisid, käsitööd, ehteid, vanavara, lisaks veel suures koguses igasugust turistinänni. Aga soovitati meil osta sealt kohalikku maiust. Tegemist põhimõtteliselt küpsisega, kus on täidiseks datlikreem. Maitsesime neid - olid tõesti suurepärased! Ostsin ka mina koju kaasa kaks karpi.

Järgmise peatuse tegime Kairouani Suure mošee juures. Imeliselt ilus ehitis! Päris palvesaali sisse meid kui mittemoslemeid muidugi ei lubatud, aga saime natukene ukse vahelt piiluda ja jalutada sillutatud siseõues. Seegi Tuneesia maamärk on UNESCO nimistusse kantud. Mošee on rajatud aastatel 670-671. Suurust on üle 9000 ruutmeetri. Tegemist ühe vanima palvekohaga islamimaailmas ning olnud eeskujuks mitmete hilisemate mošeede ehitusel. Lisaks vaimsele tähtsusele on Kairouani suur mošee ka arhitektuuri tippteos. Ja seegi pole veel kõik: arvatavalt on just selle ehitise juures kasutatud esimest korda islamiarhitektuuri üht põhilist tunnust ehk hobuserauakujulist kaart. Mošee kõrval asub 12. sajandist pärit surnuaed. Tänasel päeval enam siia küll ei maeta, aga surnuaed oli oma lumivalgete hauatähistega väga ilus!

Kuna ehitusmaterjal on kogu inimsoo vältamise aja olnud kallis kaup, siis on seda ikka aeg-ajalt hangitud (loe: varastatud) vanadelt ehitistelt. Suure mošee puhul on need näiteks igati uhked sambad, mis toodud arvatavasti mõnest kristlikust ehitisest. Ühel on veel isegi kristliku sümbolina risti kujutis säilinud. Siia samasse mošee kõrval olevasse restorani läksime lõunat sööma. Söök oli küll väga hea, aga oleks võinud siiski jätta selle vahele, sest ikkagi on minu jaoks söömist liiga palju ja ma võiks seda kordades vähem teha. Pärast lõunat külastasime veel ühte vaibapoodi. Minu jaoks oli see küll juba liig. Kui olime siin kohustusliku müügiesitluse, kuid peab neile au andma - nad teevad head tööd!, ära kuulanud, saime lõpuks minna tutvuma vanalinnaga. Kairouan on jälle valge ja sinise värvi linn - lumivalged majad, mille juures erksinised uksed ja aknaraamid.

Muuhulgas tutvusime ka püha Bir Barouta kaevuga. Natukene meenutab see meie Tallinna vanalinnas asuvat hobuveskit. Hoone keskel on kaevusüsteem, mille paneb tööle ringiratast käiv kaamel. Meil Tallinnas oli tööd tegevaks jõuks siis vastavalt kas hobune või härg. Ilmselgesti mitte kaamel! Kaev on pärit 17. sajandist ning legendi järgi tuleb vesi siia lausa Mekas asuvast Zamzami allikast. Natukene imestama pani meid kõrge trepp, mis kaevuni viis... et kuidas kaamel siia üles saab? Ja alla? Aga pidi täpselt seda sama treppi pidi tulema. Hommikul tuleb tööle ja õhtul läheb jälle pärast tööpäeva koju. Trepist käimist pidi alguses muidugi natukene harjutama. Käisime vaatamas veel Kolme Ukse ja Habemeajaja mošeesid. Asjata ei kutsuta Kairouani ka saja mošee linnaks - neid on siin tõesti palju!

Aga nagu öeldud, siis Kairouan võiks saada vabalt üheks mu lemmiklinnaks! Need vanalinna kitsad tänavad, lumivalged majad ja erksinised uksed-aknad suutsid mu millegipärast just siin lõplikult ära võluda. Saime linna peal veel ringi jalutada. Loomulikult käisime ka turul. Ühe mošee sissepääsu kõrvalt ostsin viirukit. See on ka asi mida ma reisidelt alati kaasa ostan. Tänase viimase käiguna läksime kohalikku looduskosmeetika poodi, kus tehti meile kiire tutvustus toodete osas. Kosmeetikat, eriti looduslikke õlisid, viin ka reisidelt tihti kaasa. Just kingitusena. Ma ise ei armasta (võiks isegi öelda, et lausa vihkan!) ja seetõttu ei vii ka sõpradele-tuttavatele kaasa mingeid nipsasjakesi ning tavalist turistinänni. Üks erand on siiski - külmkapimagnet! Ühe magneti toon igalt reisilt kaasa, millega kinnitan külmkapile koju saadetud kaardi. Mõnikord juhtub muidugi, et kaart ei jõuagi kohale. Etteruttavalt võin öelda, et kahjuks juhtuski nii Tuneesiast saadetud kaardiga.

Eelistangi alati selliseid kingitusi, mis ei jää kuskile vedelema ja tolmu koguma. Seega on kosmeetika väga hea, sest see saab lihtsalt otsa mingi aja pärast. Sain tänagi Katariinale ja Eliisabetile üht-teist siit poest kaasa osta. Kõige kuulsam pidi see pood olema aga katkuseõli poolest, mida siin müüakse ning mis pidi Tuneesia parim olema. Ja kaktuseõli on teadupärast igavese nooruse eliksiir, mis pidi kaotama kõik kortsud! Igaks juhuks ostsin selle ka - mine tea, millal võib seda igavest noorust vaja minna... Nüüd oli tänaseks päevaks küll programm läbi ja istusime bussi, et sõita Sousse´i, kus asus meie tänane hotell. Jõudsime hotelli kella poole seitsme ajal. Viisime asjad tuppa ära ja läksime suhteliselt kohe õhtust sööma. Enne magama jäämist jõudsin käia dušši all, kirjutasin ja lugesin natukene. Siis oli aga uni juba nii suur, et seda ei saanud enam eirata. 

Raha kulutasin täna 1 dinaari veele, 9 dinaari viirukitele, 120 dinaari kosmeetikale, 20 dinaari maiustustele, 1 dinaar Bir Barouta kaevule ja lõunasöögile 35 dinaari. Kokku 186 dinaari.