TOSKAANA KEVAD - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 12. aprill 2026

Ärkasin hommikul natukene enne kella kaheksat. Kodus asju pakkides oli mul üks väike salaplaan - pakkisin kaasa oma jooksutossud ja -riided lootusega, et need leiavad Toskaanas ka kasutust. See lootus iseenesest aga ei täitu: seega ajasin ennast üles, panin riidesse ja läksin jooksma. Õues oli mõnusalt vaikne, kõik oli mähkunud kergesse uttu, mis tegi vaate ümbruskonnale mõnusalt müstiliseks. Asi, millele ma ei mõelnud, oli aga asjaolu, et Itaalia on mägine. Ma olen kodus ju jooksmas käinud küll. Aga ikka tasast maad pidi. Täna oli mul esimese paarisaja meetriga mäest üles joostes toss väljas. Jalutasin siis natukene ja siis jälle jooksin. Kohutavalt raske oli, aga alla ka ei andnud! Jõudsin välja meie väikese teega paralleelsele teele, mis kulges lihtsalt paarsada meetrit kõrgemal. Lisaks veel imelisematele vaadetele võrreldes meie villaga, kulges nüüd tee ka päris mitu kilomeetrit suhteliselt tasaselt või isegi väikese langusega ning jõudis välja Poppi linnakese juurde. Sealt keerasin tagasi juba tuttavale teele.

Ja taas rühkisin järsust mäest üles. Eile õhtul siit autoga sõites ja ka hiljem jalutades, ei tundunud see sugugi nii hull tõus olevat... kuid, no vot, nüüd joostes olin täitsa hädas. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et kodus jooksmas käies on mul täiesti tasane maa ja tegelikult ei ole ma seda viimased paar aastat üldse teinudki...  Aga, vähemalt olin ma teinud nüüd uuesti algust sellega. Tagasi jõudes käisin dušši all. Pesemast tulles oli juba natukene rahvast ringi liikumas: meie seltskond hakkas ärkama. Meie majas asus suur söögisaal, mis kujuneski justkui kogunemispaigaks ja meie olemiste südameks. Kõik ärkajad sõid omas tempos hommikust. Täna ei olnud meil ühtegi suuremat plaani peale puhkamise ja nautimise. Hommikupooliku veetiski üks osa seltskonnast, kaasaarvatud mina, raamatuga basseini ääres. Paar usinamat ja tublimat käisid poes. Nooremad leidsid erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Aprilli keskpaigas Toskaanas veel väga palav ei ole - just selline mõnus eestlasele harjumuspärane ehk lihtsalt soe. Täna oli ilm aga imeilus ja sai lausa päevitada.

Lõunaks valmistasime meeletult suure kausitäie puuviljasalatit. Pärast sööki tuli Eliisabet minu juurde jutuga, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Aga loomulikult kallis laps, mis saab minul selle vastu olla! Ütlesin, et otsi koht välja ja sõidame! Eliisabet valis välja suhteliselt läheduses asuva Bibbiena väikelinna ning lõpuks kogunes kokku lausa 8 inimest, kes soovisid minna uut linna avastama. Läksimegi siis kahe autoga. Tee sinna kulges väga maalilisi külasid pidi ning mitmeid viinamarjaistandusi jäi teele. Bibbiena väikelinna on mainitud kusjuures juba Dante ja Ariosto teostes. Linn pakub rohkelt suhteliselt vähe tuntud kunsti- ja kultuuriväärtusi. Alates keskajast kuni tänaseni on koondunud siia ka hulk ajaloolisi mälestisi: mitmeid imelisi paleesid, kirikuid, teater jne. Juba 19. sajandi keskel rajatud Dovizi teatrihoonest jalutasime mööda. Ning Via Dovizi tänaval asub San Lorenzo kirik, mille kõrval paikneb 15. sajandil rajatud samanimeline klooster. Kloostri hoovi saime korraks ka sisse piiluda - uks ilusasse sisehoovi oli kutsuvalt avatud. Nelinurkne hoov on ääristatud sammaskäiguga, mille seintel uhkeldavad värvilised freskod.

Lõpuks otsisime kohta, kus saaks süüa head pitsat. Aga just seda me ei leidnud! Otsimise käigus sattusime küll näiteks imelisse aeda, aga pitsat seal ei pakutud. Tarlati väljakul (linna peaväljak) asuva kellatorni hoones oli tore väike kohvik ning istusimegi sinna lõpuks. Pitsat siin küll ei saanud ja üldse mitte süüa. Oli pakkuda ainult erinevaid snäkke ja jooke. Üks noormees oleks küll soovinud midagi toekamat süüa, aga kinnitas, et peab vastu ja saab hakkama ka sellega, mida siin pakutakse. Natukene vara soovisime me süüa - enamus restorane avatakse ilmselt alles õhtul. Ja väga suurt ja toekat sööki me ka jälle ei tahtnud, sest tänase õhtusöögi pidimekõik koos ise tegema. Siin hilisel pärastlõunal istudes saime ka kogeda, mida tähendab see eriline Toskaana valgus, millest nii palju räägitud ja kirjutatud! Kogu meie ümbrus, väljak, seda ääristavad majad ja ka inimesed olid justkui üle kullatud pärastlõunases madalas päikeses.

Samal väljakul asub ka vaateplatvorm, kust saime nautida vaateid Bibbienat ümbritsevale maastikule. Aga siis pidime hakkama Poppisse tagasi liikuma. Sest meie villas olid usinad sealolijad kütnud soojaks võimsa pitsaahju. Taigen oli juba valmis ja kerkima pandud. Valmistasime ette hulga erinevaid pitsakatteid - krevette, sinki, hakkliha, erinevaid juuste jne-jne. Aga midagi ilusat ja uhket sellest meie pitsateost välja ei tulnud! Ei osanud me seda pitsat sinna labida peale panna - meil lagunes kogu see ilu just sellel hetkel laiali, kui pidi osava ja kiire liigutusega võtma laualt pitsa labidale ja sama sujuvalt ning kiiresti selle ahju viskama. Meil läks ahju tavaliselt mingi käkk. Katsetasime, mis me katsetasime, aga ega paremaks asi ei läinud. Ettenägelikult oli meil ostetud ka mõned pakid filotaigent. Seegi läks kasutusse. Siiski läksime kergema vastupanuteed ja kasutasime selle jaoks praeahju. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi pitsataignaga läksime siingi lõpuks üle kindlamale viisile ehk samuti sellele praeahjule. Aga vaatamata mõningasele ebaõnnestumisele said kõik (loodetavasti!) kõhu täis ning maitselt ei olnud meie pitsadel häda mitte midagi. Pealegi oli kogu see ettevõtmine üks äraütlemata naljakas ja lõbus tegevus. Ja üleüldse jõudsime lõpuks järeldusele, et süüdi selles ebaõnnestumises oli ainult see, et meil puudus manna! Kui oleks olnud jahu asemel manna pitsapõhja alla panemiseks, ei oleks kogu see kupatus üldse mitte jäänud laua külge niiviisi kinni.

Õhtu möödus juttu rääkides ja head veini nautides (kus siis veel, kui mitte Toskaanas) ning homseks päevaks plaane tehes ootamatult kiiresti ja märkamatult oligi kätte jõudnud peaaegu öö. Raha kulutasin täna 7 eurot kokteilile Bibbienas ning umbes 30 eurot ühissöökidele ehk siis 37 eurot.