ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 05.08.2014.a.
Hommikul sõime jälle oma igapäevast kaerahelbeputru. Meil oli küll kaasas ka näiteks mannat, aga Eliisabet oli meil ainukene, kes armastab mannaputru. Teised eelistavad kõik midagi muud. Ükskõik, mis see siis oleks. Niisiis ongi kaerahelbepuder juba peaaegu iga päev olnud. Õues oli ka järjekordselt soe. Juba hommikul üle kahekümne kraadi sooja. Varsti on jälle mõnusalt palav! Pärast söömist mingil hetkel hakkas Katariina otsima oma prille. Prillide otsimine tema puhul on üldse väga haruldane tegevus. Üldiselt on need tal kogu aeg ees. Ta ei käi kunagi ilma prillideta. Aga nüüd neid igal juhul ei olnud. Otsiti läbi auto, taskud ja muud mõistlikud kohad. Ning kuna mitte üheski mõistlikus kohas ei olnud, siis tuli asuda mitte mõistlike kohtade kallale. Näiteks nagu telk. Mis selleks hetkeks oli kokku pakitud ja autosse juba ära pandud. Kuna öösel olid prillid tal telgitaskus, siis äkki võib nad veel nüüdki sealt leida. Me kõik kujutasime küll ette, millised on ühed suhteliselt õrnade metallraamidega prillid, mis on pakitud kokku koos telgiga. Telgiga, mille nad kõigepealt lapivad neljaks, siis keeravad jõuga rulli ja siis suruvad selle tiheda rulli veel väga väikesesse kotti koos metallvaiadega. Selleks, et kotilukk sulguks, istutakse seal tavaliselt veel otsas. Minul igal juhul terendas silme ees kolmekohaline number uute prillide tarbeks. Telk tuli igal juhul autost välja otsida ja jälle lahti pakkida. Ning loomulikult oli need prillid seal telgis. Ja kujutage ette - nad oli täiesti terved! Mõnikord ikka veab ka.
Infopunktist küsisin linna vaatamisväärsuste kohta. Töötaja jutust jäi mulle mulje, et nagu polegi midagi vaadata. Soovitas meile minna mere äärde jalutama. Ja Vaasa Rahvusmuuseumi. See pidavat lastele sobima. Vaasa põles aastal 1852 olnud tulekahjus täiesti maha. Tulest puutumata jäi ainult üks maja. Pärast sellist põlengut otsustati mingil põhjusel muuta ka linna senist asukohta. Uus linn ehitati 7 kilomeetrit eemale praegusele asukohale. Seetõttu puudub Vaasas tõesti vanalinn. Kuid muuseumisse me siiski läksime pärast väikest jalutuskäiku linna peal. Pilet oli seitse eurot ja lapsed tasuta. Selles muuseumis oli igasugu nipet-näpet. Natukene siit ja natukene sealt. Kollektsioon liblikatest, mineraalidest, saali täis topiseid. Mõned videod. Natukene ajalugu, natukene geoloogiat, geograafiat jne. Kuna meie parkimise aeg hakkas aga otsa saama, siis tormasime selle muuseumi küll uskumatult kiiresti läbi. Kakskümmend minutit jäi meil veel auto juurde tagasi jalutamiseks. Käisime vaatamas ikka seda ilusat mere äärt ka, mida soovitati meile. See oli tõesti ilus. Väike paadisadam ja palju kohvikuid ning restorane reas. Inimesi muidugi oli väga vähe näha.
Auto juurde jõudsime täpselt, trahvi ei olnud veel saanud. Nüüd oli meil plaanis leida mõni odavam toidupood. Olime paar minutit sõitnud, kui jäi Lidl meile ette. Käisime poes. Ostsime lõunaks pirukaid ja saiakesi. Õhtuks kaneelirulle jälle. Ning ka otsa saanud toiduaineid. Kuna homme on kojuminek ning kodus ootab meid ainult tühi külmkapp, siis ostsime natukene võileivamaterjali koju. Et esimese hommiku üle elaks. Sest Eestisse jõuame alles öösel. Loomulikult tuli osta ka palju jäätist. Poe eest natukene varjulisemas kohas (sest õues oli sooja 32 kraadi!) jäätist süües jäi mulle silma silt "Vaasa automuuseum". Me olime küll eile juba käinud ühes, aga küsisin ikka Karli käest kas tahab veel minna? Muidugi ta tahtis! Jäätis söödud ja siis läksimegi. See muuseum oli ka väga lahe. Natukene väiksem ainult. Seal oli ka üks väga suur kaal. Kõigepealt oli seal numbrite skaala erinevates vahemikes. Näiteks pead sa umbes teadma, millises kaalus oled. Näiteks kas kümne ja kahekümne vahel või kahekümne ja kolmekümne vahel. Valima õige skaala ja alles siis kaalule astuma ja siis saab edasi juba täpsemalt hakata vaatama.
Kaal oli ilmselt küll mitte autode vaid ikka natukene väiksemate asjade tarbeks. Lahke muuseumitöötaja kaalus ära Karli ja Eliisabeti (Katariina muidugi luges jälle autos). Mina igaks juhuks hoidusin kaalule astumast. Enne lahkumist saime kaasa veel Vaasa muuseumide kaardi, millega saame poole hinnaga veel kahte muuseumi: meremuuseumi ja töömuuseumi. Töömuuseum tundus natukene naljakas, aga meremuuseumi mõtlesime, et võiks küll minna. Pealegi asus see teisel Vaasa linna saarel, kus me veel käinud ei olnud. Mõeldud, tehtud. Ja sinna me siis läksimegi. Meremuuseum oli väga ilusas kohas. Ning ka selle ümbrus oli väga ilus. Kui muuseum läbi vaadatud tegime seal hoovi peal ka lõunapausi. Väga mõnus piknik pirukate ja saiakestega. Joogiks vesi väikese mulliga. Nii, et midagi ikka oli vaadata siin Vaasalinnas. Kahju, et infotöötaja seda ei teadnud!
Järgmine sihtpunkt oli meil Uusikaupunki. Sinna jõudsime umbes kella kaheksa ajal. Hilisele kellaajale vaatamata otsustasime siiski minna randa, sest Karlil oli täna veel ujumata. Ning ilm oli ka väga palav. Õues oli ikka veel 29 kraadi sooja. Ranna otsimine võttis natukene aega. Võtsime I-punktist küll kaardi (see oli kinni juba, aga seal on sellised rebitavad kaardi ukse kõrval seina peal), kuid paljudel tänavatel ei olnud nimesilte. See tegi orienteerumise väga keeruliseks. Üles me ta lõpuks muidugi leidsime. Veetsime tunnikese rannas, käisime ujuma, Karl ja Eliisabet suutsid isegi uhke liivalossi valmis ehitada. Meie Katariinaga lugesime ja nautisime niisama imeliselt sooja õhtut ja suve!
Uusikaupunki oli jälle selline kohutavalt armas väike sadamalinn. Oma purjekate, vanade puumajade ja lahkete inimestega. Jalutasime pärast randa ka sadamas natukene. Karl käis purjekaid valimas. Et millise ta kunagi endale ostab. Meie teised siis istusime lihtsalt pingil ja imetlesime loojuvat päikest. Varsti pidime hakkama muidugi edasi sõitma, sest ööbimiskoht oli vaja leida. Natukene pärast Uusikaupunki´t näitas silt randa. Mõtlesime, et rannas võiks ju ööbida küll, mere ääres. Sinna ranna poole sõites tuli mulle äkki meelde, et vett meil ei ole. Me olime suutnud selle jälle unustada! Kaalusin kõik variandid läbi. Kui me saame ööbida kuskil vee ääres, siis veame välja. Sööki saab teha mereveega. Ning tee jaoks jätkuks. No ja hommikul vaataks siis edasi. Tee peale jäi ka üks pood. Igaks juhuks käisin poes vaatamas, kas neil on müügil suurt pudelit vett. Oli küll, aga hinda ei osanud müüja öelda. Otsustasin selle siiski ostmata jätta. Korra mõtlesin, et lähen küsin niisama vett, kraanist. Aga poe sulgemiseni oli jäänud täpselt viis minutit ja müüjal oli tekkinud minuga sahmerdamisest juba väga pikk järjekord. Halastasin ta peale. Seda enam, et inglise keelt ta ei rääkinud ja minu soome keel on väga vilets.
Lootsime niisiis ranna peale. Edasi sõites läks tee aina väiksemaks, kitsamaks ja üksildasemaks. Imestasin vaid, et kas tõesti viib neil randa selline tee. Kuid tee läks kogu aeg aina kitsamaks. Lõpuks oli see selline pisikene metsatee üle puujuurte ja kivide. Randa ei paistnud kusagilt. Mõned majad oli küll mõlemal pool teed. Ilmselt suvilad. Lapsed küll arvasid aeg-ajalt, et nad näevad vett kuskil eemal puude vahel. See oli ilmselt meelepete. Lõpuks läks tee ikka nii pisikeseks metsarajaks, et otsustasin ringi keerata, kui tuleb esimene sobiv koht. Varsti tuligi väike teeots, mis keeras ära ühe maja juurde. No kõige mõistlikum koht see muidugi ei olnud seal pimedas metsa vahel mäe veerul. Aga edasi sõitmine tundus veel kõhedam. Tagurdades suutsin ma siiski kõikidest neist puudest auto taga jätta ühe tähele panemata. Ning otsa ma siis muidugi kohe hooga põrutasin sellele. Pauk oli päris kõva. Sellele vaatamata keerasin ringi ja sõitsin kohe edasi. Karl vaatas mulle imestunult otsa ja küsis, kas ma vaatama ei lähegi. Vastasin, et ma ei taha seda näha. Mis oligi muidugi õige. Miks ma peaks tahtma näha katki sõidetud autot? Karl oli siiski natukene paanikas, et kuidas nii võib, et äkki oleks olnud vaja mõni jupp üles korjata...
Sõitsime kogu selle jubeda tee tagasi. Nüüd tundus ta veel pikem. Jõudes sinna samasse külakesse, kus poes käisime, paistis kirik ees. Ning siis tuli mulle meelde, et Norras ühe kiriku juures nägime kirikuseinal veekraane, kust inimesed käisid surnuaias kastmiseks vett võtmas. Pidasin kiriku juures kinni. Nüüd vaatasin ka auto üle. Tegelikult ei olnud väga häda midagi. Tagatules oli üks sentimeetrine pragu ja metallis vaevuaimatav mõlk. Värvi isegi ei olnud kuskilt maas ega ühtegi kriimustust. Kuigi kui võtta selle kokkupõrke ajal kostva heli järgi, siis ootasin ilmselt, et tagumine pool autost on puudu. Aga vedas jälle!
Lapsed arvasid küll, et kes see loll pimedas surnuaiale läheb. Mulle küll meeldib öösel surnuaias käia. Kobisid siis ikkagi kõik autost välja ja läksime kraani otsima kiriku seinal. Oletasin, et nii hilja on kirik täitsa tühi, kuid ühes aknas põles veel tuli. Aga see ei heidutanud meid enam. Kraan oli täitsa olemas. Karl tõi autost veepudelid, täitsin need ära. Püha vesi oli meil nüüd õhtuks olemas. Vett ei ole ma muidugi kunagi enne varastanud. Tegelikult ei ole midagi varastanud varasemalt.
Sõitsime edasi. Nüüd juba Turu poole. Meie soov leida ilus mereäärne ööbimiskoht oli kuivanud kokku sooviks lihtsalt leida koht kuhu telk panna. Umbes nii see läkski. Võtsime esimese teeäärse parkimisplatsi kuhu mahtus tee kõrvale puude ja rändrahnude vahele telk ära. Kottpimedas pealampide valgel keetsime siiski õhtusöögi, sest vesi oli meil ju olemas. Muidu oleks see täitsa ilmaasjata olnud. Magustoiduks mõeldud kaneelirullid jätsime küll hommikuks. Tänase väga pika ja seiklusterohke päevaga sõitsime maha 385 kilomeetrit. Kulutasime 34,5 eurot (7 eurot National Museum; 4 eurot meremuuseum; 5,5 eurot automuuseum; 18 eurot toit).
No comments:
Post a Comment