Tuesday, March 31, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

NELJAS PÄEV - 16.03.2015.

Täna hommikul oli meil erinevalt nädalavahetusest väga varajane äratus. Nimelt oli meil plaanis ka tööle minna. Meie armas võõrustaja Tiina töötab Askeris Rudolf Steineri koolis. See on samuti üks väike linnake Oslo lähedal. Ning kuna Eliisabet käib Eestis waldorfkoolis ja mina juhuslikult samuti töötan waldorfkoolis, siis oli meil ühine huvi tutvuda mõnega ka väljaspool Eestit. Pärast kiiret hommikusööki saime täna hommikul lausa autoga kooli, sest Tiina naabergi töötab samas koolis õpetajana. Ka äärmiselt tore inimene (mulle hakkab tunduma, et koolides töötavadki ainult toredad inimesed). Ja nii see tore naaber meid kõiki hommikul auto peale võttiski ja kooli juurde sõidutas. Ühesõnaga olime me hommikul täpselt 7:30 õues ja valmis liikuma hakkama.

Eliisabet käib Eestis IV klassis, Norras aga peaks ta käima V klassis. Seega olime me täna hommikul esimese asjana V klassi peatunnis. V klassi õpetaja oli seal klassi ees nagu näitleja laval. Nii vahetu, elav ja energiline. Lastele sõber ja teejuht, mitte kuri sõrmega viibutav ja range täiskasvanu. Kuna Eliisabet (ja ega minagi eriti) norra keelest ei jaga midagi, siis kõik suuline osa läks temast kaugelt mööda. Aga kui anti kätte flöödid, siis minu üllatuseks suutis ta õpetaja sõrmede asetust lihtsalt tähelepanelikult jälgides väga ilusasti kaasa mängida. Teise poolega tunnist suutis ta joonistada väga ilusa pildi norra kuningas Jarlist. Lapsed olid ka hästi sõbralikud. Naomi Austraaliast oli üks tüdruk, kes rääkis väga hästi inglise keelt. Temaga sai Eliisabet siis minu vahendusel rääkida. Lapsed näitavad oma uudishimu väga toredalt alati kohe välja. Enne tunni algust oli meie ümber päris kenake ring uudistavaid lapsi kogunenud juba. Siiralt kahju oli neil sellest, et nad Liisuga ei osanud rääkida.

Uued teadmised omandatud ja peatund peetud, suundusime edasi hoopis I klassi ehk siis Tiina klassi juurde. Nendega oli meil plaan minna metsa matkama. Kui Eestis on tavaliselt üks klassitäis lapsi ja sinna juurde kuulub üks õpetaja, siis Norras päris nii asjad ei käi alati. Esimese klassi juurde kuulus kaks õpetajat ja veel üks assistent. Lapsi ei olnud sugugi üle mõistuse palju - kaheksateist. Täiesti tavaline klassi suurus. Mis mulle veel silma hakkas oli see, et norra lapsed ei armasta riideid. Täna oli õues väga külm ilm. Kõva tuul ja erinevalt nädalavahetusest polnud päikest nähagi. Lastel olid seljas küll matkariided, enamusel korralikud kombekad, kellel siis õhemad kellel paksemad. Üldiselt olid ka mütsid peas. Täiesti puudusid aga sallid, rääkimata kinnastest. Arvasin, et nad on siis vähemalt väga karastunud, aga ei pidanud olema. Päris tihti pidid olema haiged. Lapsed tunnevad ennast Norras samuti väga vabalt. Mõtlesin endamisi, et küll on tore, et nende laste vanemad ei näe; mida, kuidas ja kus nende lapsed teevad. Muidu kaasneks sellega üks pidev hädaldamine laste kallal: ära istu maha, ära istu kivi peale, ära istu märja puu peale, ära lõhu riideid ära, ära määri riideid ära, ära lõika näppu noaga, ära üldse kasuta nuga, ära parem puutugi nuga jne. Nüüd oli aga lastel täielik vabadus! Istuda kuhu ise tahavad, ja millal tahavad, lõhkuda riided ära ja siis määrida ka veel, lõigata noaga näppu kui tahavad jne. Sest õpetajad on steinerkoolis imelised. Määrivad ka enda riided ära ja istuvad kuhu tahavad ning noaga näppu võivad ka lõigata.

Mina ja Eliisabet igal juhul külmetasime päris kõvasti. Meil oli küll väike lõke, mille ääres Liisu natukene soojendas ennast. Külma ilma tõttu me väga kaua metsas ei olnud. Hakkasime Tiina ja osade, samuti juba natukene külmetavate, lastega tagasi tulema. Teised jäid ülejäänud kahe õpetajaga veel onni ehitama. Nemad tulid hiljem järele. Tagasi jõudes vaatasime koolimaja peal ringi veel natukene. Jõime ühe kuuma tee külma peletamiseks. Siis saime tuttavaks veel ühe Tiinaga. Ka eestlane. Töötab samuti seal koolis. Viiuliõpetajana. Kuna ta pidi tulema meile juba eile külla ennast tutvustama, aga ei jõudnud, siis leidsime, et nüüd oleks tore minna kohvikusse. Mõeldud tehtud! Eliisabet sai mahla, meie oma kohvid. Lisaks paar saiakest. Ja juttu jätkus kauemaks!

Olles piisavalt kaua kohvitanud tundis viiuliõpetajast Tiina huvi, kas me kindlasti tahame ikka bussi peale minna? Nimelt pidime me minema bussiga tagasi Sandvikasse Eliisabetiga, käima seal poes ja siis teise bussiga edasi koju, sest meie võõrustaja Tiina tööpäev veel kestis. Kuna meil ei olnud tuua ette ühtegi mõistlikku põhjust, miks me peaks just bussiga sõitma, siis pakkus Tiina ennast lahkelt meid autoga Sandvikasse poe juurde ära viima. Loomulikult võtsime me selle pakkusime vastu. Käisime poes, jalutasime natukene veel selles väikeses linnakeses (leidsime sealt kusjuures päris ilusa Raekoja) ja siis pidime hakkama koju minema. Mina pakkusin küll välja, et äkki läheme jalutades, eile ju alles jalutasime sama teed mööda. Aga Eliisabet väitis, et tema jalad on väga väsinud ja ei taha üldse enam kõndida. Siis läksimegi bussiga. Koju me ei jõudnudki palju enne Tiinat.

Eliisabet tegi õhtul veel natukene paelu. Ja muudkui lobises. Eelmised päeval oli lihtsalt vait olnud. Küsimuste peale vastas napisõnaliselt ainult "ei" või "ja". Temal ikka võtab see harjumine aega. Tiina arvaski selle peale, et nüüd kui nemad just sõbraks said, läheme me juba ära ning arvas, et temal on küll väga kahju sellest. Nii see kahjuks siiski on! Aga järgmisel päeval pidime me tõesti oma reisiga edasi minema ja lendama Dublinisse. Seega pakkisimegi õhtul asjad kokku. Ning üsna pea läksime magama. Kohvikus käik läks meil maksma 160,0 krooni ning poes kulus 80,0 krooni, bussisõidu peale 35,0 krooni. Kokku 275,0 krooni. Krooni kurss euro suhtes on umbes nii, et 100 krooni eest saab 8,5 eurot. Päev oli täna pikk. Eliisabet sai kõvasti külmetada. Hea kui haigeks ei jää selle peale!





No comments:

Post a Comment