KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

KOLMAS PÄEV - 15.03.2015.

Meie kolmas päev algas samuti hilise tõusmisega. Kui lõpuks üles saime, sõime hommikust, jõime kohvi ja teed, riietusime ja läksime jalutama. Täna oli meil plaanis tutvuda koos Tiinaga Sandvikaga. See on samuti väike linnakene Oslo ümbruses. Meie peatuspaigast oli sinna paras jalutamise tee. Tiina ei ela päris Sandvika keskuses vaid sellest mõned kilomeetrid väljas. Eriti mõnus muidugi ilusa ilmaga. Jalutasime ookeani äärest mööda väikese fjordi äärt. Norras loomulikult ei saa ilma nendeta. Igal linnakesel peab olema ikka oma fjordikene ka. Ja need fjordid on tõesti imearmsad kõik ning ega Norra looduslikku maastikku ei kujuta nendeta ettegi.

Kõik mereäärne vaba maa oli paatide-purjekate all. Neid ei suudaks keegi kokku lugeda. Vaadates neid tohutuid koguseid purjekaid jääb mulje, et igal norrakal on vähemalt kolm paati. Suuruse poolest olid need seinast-seina. Enamuses olid ikka sellised väiksemat mõõtu. Aga oli ka tõeliselt suuri ja uhkeid. Et paadid ikka natukene rikkamate inimeste lõbu näitas minu arvates ka see, mida olid nad kasutanud paate katvate koormakatete nurkade paigal hoidmiseks. Katted olid tõmmatud üle paadikerede, nende nurkadesse ja äärtesse olid seotud nöörid ning nööride otsa riputatud, mõned ka lihtsalt maha asetatud, auto klaasipesuvedeliku pudelid. Need pudelid kusjuures oli täiesti avamata ehk siis olidki täidetud sinise klaasipesuvedelikuga. Minu imestusel polnud jälle piiri. Miks peaks keegi minema poodi ja ostma suuremate paatide tarbeks kümme-viisteist pudelit aknapesuvedelikku? Odavam oleks ju hoida alles lihtsalt tühjad pudelid ning täita need veega. Mitte päris täis, natukene pealt tühjaks jätta, vajutada õhk välja, et pudel lõhki ei külmuks. Ega rikkus ei anna häbeneda! Muidugi võib ka juhtuda, et sellele on mingi väga loogiline seletus. Kuid see selleks!

Või äkki nad lihtsalt ei tea tõesti seda trikki, et kui pudelit mitte ääreni täita ja sealt üleliigne õhk välja suruda, siis isegi vedeliku paisudes ei külmu pudel lõhki. Meie jõudsime oma jalutuskäiguga poole tee peale Sandvikasse. Seal lähedal on väike saar. Suhteliselt kalda lähedal. Nii paarikümne meetri kaugusel. Tiina sõnul on see Taani saar. Tõesti oli saarel lehvimas kohe päris Taani riigi lipp. Kas see ka päriselt kuulub Taanile või tegemist lihtsalt huvitava saare nimega, ei oska öelda. Igal juhul tore nimi leitud. Aga kui vaadata Google Mapsist, siis ongi seal kirjas Taani. Aga jah, kas see saare nimi või riik, ei tule ka sealt välja.

Meie eesmärk oli aga minna vaatama Claude Monet silda Sandvikas. Claude Monet külastas Sandvikat 1895. aasta talvel. Ning maalis siis siin ühe maailma kuulsaima maali Sandvika sillast. See on ka see, mis selle pisikese linnakese maailmas tuntuks on teinud. Kui me silla juurde jõudsime oli Eliisabet muidugi väga pettunud. Tema ootas ilusat, värvilist ja maalitud silda. Oli aga ainult üks rauakolakas. Vot, kuidas võivad inimesed asjadest valesti aru saada. Aga kui hiljem näitasin talle Monet kuulsat maali, pidi ta möönma, et maal on tõesti väga ilus! Väga kole see sild muidugi nüüd ka ei ole. On ilusasti korda tehtud ja kõlbab vaadata küll. Ilmselt väga inetut silda ei oleks härra Monet hakanud maalimagi. Tiina palus meil ronida silla alla ka, et saaks teha meist ühe ilusa foto. Loomulikult nõustusime selle ettepanekuga. Silla ümbruses oli väike pargikene. Väga ilus ja kenasti korras. Kohviku, käsitööpoodide ja muuseumiga. Muuseum muidugi oli talvel suletud! Tagasi jalutades käisime vaatamas ka banaani. See pidavat olema Norra esimene taies reklaami ainetel. Näeb välja igal juhul tõelise reklaambanaanina. Hiljuti olevat see ka ilusasti restaureeritud ning korda tehtud. Eliisabetile banaan meeldis. Mina ei oskagi öelda. Ma ei ole kunagi väga suur popkunsti austaja olnud.

Mere ääres oli väga palju inimesi. Eestis on umbes sama tunne kesksuvel Pirita rannas olles. Hea küll, rannailmadega on Pirital natukene rohkem rahvast. Imestama paneb aga küll, kui paljud inimesed tulevad laste, koerte, jalgrataste ja üleüldse kogu perega ühte päikeselist ilma nautima välja. Inimesed kusjuures olid niisama: jalutasid, istusid, lapsed mängisid. Eestis kui minnaksegi välja, siis tavaliselt kõva sporti tegema. Norralased sporti väga spetsiaalselt ei pea tegema vormis püsimiseks. Ilmselt liiguvad nad piisavalt palju ja püsivad niisamagi heas vormis. Hommikuti näiteks iga ilmaga rattaga tööle sõitjaid on siin samuti palju.

Kuigi õues paistis päike oli ilm siiski päris jahe. Eriti mere ääres, kus kogu aeg teadupärast vastik ja külm tuul puhub. Läksimegi päris kiiresti koju tagasi, et korralikult sooja saada lõpuks. Ja ikka jõudsime järeldusele, et Eliisabet on meil vist liiga väheste soojade riietega varustatud. Sõime natukene. Tiina andis Eliisabetile väga hea vahendi käepaelte punumiseks. Liisul oli seega terve ees olev õhtu sisustatud. Meisterdas Iirimaale kaasa võtmiseks kingitust oma väikesele sõbrale, Irena tütrele Erikale. Õhtusöögiks tegi Tiina meile imehead läätsesuppi. Täna oli selline eriti tore päev - mitte ühtegi krooni ei kulunud. Selliseid päevi ma armastan!