KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

KUUES PÄEV - 18.03.2015.

Vaatamata ohjeldamatule keerukusele saime kuidagi hommikul dušši all kõik siiski käidud. Sõime hommikust ja jõime kohvi. Pool üksteist pidime olema Clonakilty läheduses asuva väikelinna Rosscarbery kirikus. Kiriku leidsime ilusasti üles. Saadud juhised kõlasidki, et õige kirik on see, kus on nii kirikus sees kui väljas, väga palju rahvast. Jah tõesti, Iirimaal on isegi sellises pisikeses külakeses, nagu on Rosscarbery, mitu kirikut. Ja sellise väikese külakese kohta oli ikka kohutavalt palju rahvast suudetud kokku koguda. Ja see ei olnud ju sugugi ainus kirik. Mulle tundus vahepeal, et need inimesed kõik siia külla elama ei mahu. No jah, siin oli ju vähemalt neli inimest meie näol, kes tõesti ei ela siin vaid on hoopis külalised.

Tundub, et iirlased armastavad kirikus käimist. Nad olid tõeliselt kaunilt ennast riidesse pannud, lapsed olid nagu väikesed nukukesed. Uhked soengud, kleidid, kingad. Poisid ülikondades. See on nende kõikide pühapäevade täiesti loomulikult ja lahutamatu osa. Ma muidugi pean ära mainima, nii mõnigi inimene oli natukene liiale enda sättimisega läinud. Aga võib-olla, et mulle ainult tundus nii. Ning tegelikult ongi peamine, et inimene ise ennast hästi tunneb. Täna oli muidugi ka eriti tähtis päev kirikuliste jaoks ehk leer. Ilmselt siis oligi rohkem rahvast selle pärast. Ja tegelikult ei olnud ka pühapäev vaid hoopis kolmapäev. Ja meie olimegi siin selleks, et õnnitleda Mortenit leeri läbimise puhul. Eesti luterlikus kirikus käivad leeris noored täiskasvanuks saades ehk keskmiselt 18 aastaselt. Katoliiklikus kirikus tehakse see aga läbi just lapsena.

Jumalateenistus oli nagu ikka kirikus. Ainsaks erandiks see, et siin oli see kohati iiri keeles, millest meie mitte midagi aru ei saanud. Iiri keel üldiselt on selline vaikselt hääbuv keel. Võib-olla riik ja ka vanemad iirlased seda ise veel ei tunnista, aga seda keelt ei räägita enam lihtsalt. Inimesed eelistavad rääkida inglise keeles. Ja kui keel ei ole enam elav ehk keel on kasutuses igapäevaselt, siis ta ei arene enam edasi ja kaobki ära. Koolis küll õpitakse iiri keelt. Kuid ilmselgelt sellest mõnest tunnist nädalas, kui koduse keelena pered tegelikkuses iiri keelt enam ei kasuta, ei piisa panemaks lapsi rääkima vanas kohalikus keeles. Ikka on lihtsam minna üle inglise keelele. Mulle kahjuks tundub nii, et paari-kolme põlvkonna pärast ei räägi iiri keelt enam keegi. Millest on muidugi väga kahju! Aga mis teha, nii mõnigi hea asi kipub ajale jalgu jääma lõpp kokkuvõttes. 

Pärast kirikut käisime veel Erika ja Morteniga kohvikus kohvi ja kakaod ning šokolaadikooki söömas. Oli imehea kook! Väike jalutuskäik. Siis hüvastijätt väikeste sõpradega. Eliisabet sai ka Erikale üle antud oma kingituse. Käepaela, mis ta Tiina juures Oslos meisterdas. Nemad läksid siis koju. Meie edasi Iirimaad avastama. Turistidele on vaja natukene maad näidata. Ja parim, mida siin vaadata, on ikka ookean ja vanad kivid. Nõnda sõitsimegi alustuseks ookeani äärde Iirimaa rannikut imetlema. Oli ilus küll teine! Võimas, karm, külm, ohtlik, lummav ... Lihtsalt ilus ja suursugune vaatepilt. Ilmselt, kui ma ei oleks nii suur külmavares, elaksin ma ookeani ääres. No vähemalt mere. Tegelikkuses on see soov aga kahanenud tiigi peale. Aeg-ajalt aga ookeani ääres mulle ikka meeldib käia ...

Karmi ja külma ookeani äärest suundusime päikese käes soojendatud kivide juurde. Ehk siis Drombeg Stone Circle. Tuntud ka kui druiidide altar. Tegemist siis enim külastatava pronksi ajast pärineva vaatamisväärsusega Iirimaal. Nii, et päris vana. Ja võimas. Enim külastatavust ei oska küll kommenteerida, sest peale meie seltskonna, oli seal veel täpselt üks mootorrattur. Aga eks enamus turiste käib Iirimaal siiski suvel. Meie oleme sattunud siia varakevadisel ajal lihtsalt ehk täiesti väljaspool hooaega. Ajalugu muidugi on sellises kohas kõvasti. Igal sammul tunda ja näha. Jalutasime natukene aega seal kiviringi juures ning siis hakkasime sõitma Dublini poole tagasi.

Tee peale jäi meile ridamisi väikeseid armsaid linnakesi. Ühes neist, Kinsale´is, tegime pikniku enne pikka tagasisõitu. Ostsime jõeäärsest putkast mingid võileivad, mis maitsesid aga tohutult hästi. Kõht täis, meel hea, sõitsime edasi. Iirimaa on uskumatu maa oma kindluste, losside, ringtornide ja muu taolise rohkuse poolest. Ringtorn ehk Round Tower on üks Iirimaa sümboleid. Neid hakati ehitama alates aastast üheksasada, kui algasid viikingite pidevad rüüsteretked siia kanti. Näevad nad välja nagu obeliskid. Pikad ja saledad. Ehitatud siis kohalike elanike kaitseks. Vaenlase rünnaku puhul varjuti nendesse tornidesse, eemaldati redelid ning põhimõttelised olid need tornid vallutamatud. Hiljem on nendest paljudele tehtud juurdeehitisi kiriku või kloostri näol. Seetõttu kuulub üsna loomulikult nende juurde ka surnuaed nagu ikka iga kiriku juurde.

Peaaegu iga mäe ja künka otsas on mõni loss. Või siis vähemalt varemed. Sõitsime ka meie väga paljudest mööda. Esimesi nähes olime elevil nagu ikka midagi uudset nähes, aga Iirimaal oleku teise päeva lõpuks konstateerisime ainult fakti, et näe, jälle loss. Loomulikult on nad aga kõik väga ilusad. Kohalikele on nad siiski sama tavalised nagu eestimaalase jaoks meie mõisad. Igas külas mõni, mõnes isegi kaks. Ja kahjuks mõlemad, nii lossid kui mõisad, tihtipeale väga kehvas seisus, mida on äärmiselt kahju minul näiteks vaadata. Iirimaa lossid on eriti ilusad siinses päris kevades, kus päike paistab heites väga müstilist valgust igale poole. Päris kevadega aga selles mõttes, et Iirimaad nimetatakse ka igavese kevade maaks, kuna siin ongi nii pehme kliima, et puud on kogu aeg rohelised, rohi samuti, ja mingid lilled õitsevad kogu aeg. Praegu õitsesid igal pool metsa all ja ka parkides näiteks nartsissid.

Õhtuks jõudsime oma pika sõidu järel Lusk´i. See on nüüd meile järgmisteks päevadeks elamise koht. Tegemist on väikese linnaga Dublinist põhja poole natukene. Õhtusöögiks tegime kiire pasta. Eliisabet arutas söögi ajal, et tuleb suureks kasvades Iirimaale ühte ilusasse värvilisse majja (talle ilmselgelt meeldis väga Clonakilty!!!) elama. Ning Erika on siis tema naaber. Soovid, soovid, soovid!  Unistused. Ilma nendeta oleks elu igav ja hall! Aga soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. Raha kulus meil kohvikus käies 26,0 eurot. Siiski ei olnud see ainult minu ja Eliisabeti arve. Iirimaa ei ole sugugi nii kallis maa. See oli kogu meie seltskonna eest. Lihtsalt oli minu kord arve tasuda. Aga hinnad mulle endiselt meeldivad siin. Kohvikuski võib rahulikult käia, kartmata, et pärast pead nõusid pesema jääma.