KAHEKSAS PÄEV - 20.03.2015.
Täna oli meil plaanis siis Iirimaa pealinn - Dublin. Kui muude päevade ja plaanide suhtes Iirimaal olime järginud pimesi Irena soovitusi, siis Dublini koha pealt olin ma teinud raamatu abil põhjaliku eeltöö. Seega oli meil piisavalt kohti, mida külastada, vaadata, uurida ja millest osa saada.
Täna oli mul lootus, et rongile pääs läheb kergemalt. Olime õhtul nimelt laadinud raha ilusasti rohelisele kaardile. Et saaks osta lõpuks rongipiletid 15% soodsamalt. Tähtsalt jalutasime jaamahoonesse sisse nende väravate juurde. Võtsin oma rohelise kaardi välja ja piiksutasin korra läbi. Seesam avane ja Eliisabet saigi teisele poole väravaid. Teise korraga pidin siis minagi sinna pääsema. Või siiski mitte ... nii palju kordi kui ma ka proovisin, väitis kiri alati, et ma olen juba korra sisenenud. Ilmselgelt inimene masina vastu ei saa. Sain aru, et see masin ei kavatsegi mind sealt läbi lasta. Õnneks oli luugi taga jälle tuttav meesterahvas, kelle poole sammud seadsin. Kurtsin, et minu kaart ei lase mind läbi. Lapse lasi, aga mind mitte. Meesterahvas kostis selle peale, et see polegi võimalik. Turvalisuse kaalutlustel ainult üks kord järjest. Otsustasin, et siis on mul vaja osta lapsele pilet jälle selle meesterahva käest. Tema ei saanud aga aru, et miks lapsele? Laps ju juba sees. Ikka mulle endale on vaja uut piletit. Seletasin, et laps läks juba minu kaardiga täisraha eest sisse, et ikka lapsele vaja. Meesterahvas nõustus lõpuks pika mõtlemise peale. Hakkas mulle piletit müüma. Aga väljatrükitud pilet oli ikka täispilet! Selle peale sattus meesterahvas nüüd natukene segadusse ja ütles kohe, et prindib uue pileti. Uus pilet oli õige. Kollane ja puha! Aga raha andis mulle tagasi kümme eurot vähem. Juhtisin tema tähelepanu sellele. Nüüd oli ta õnnetukene ikka juba väga pabinas. Vabandas tuhat korda ja parandas sellegi vea. Olin õnnelik, et täna on meie viimane päev sõita rongiga. Et me ei peaks vaesele jaamatöötajale kolmandat hommikut enam taolisi üleelamisi põhjustama täiesti ilma asjata.
Luski´ist läksime rongi peale ning Dublinis tulime maha. Esimese vaatamisväärsusena jäi meile silma Oscar Wilde´i monument. Korralike turistidena vaatasime selle üle, tegime ka kohustuslikud pildid. Siis tuli National Gallery. Seda pidime muidugi otsima natukene aega. Sest Dublinis tuleb päris tihti ette, et tänavanurkadel on nimi ainult ühel maja poolel. Mõistata siis, mis nurgal Sa täpselt oled! Üles leidsime otsitava maja siiski. Läksime sisse. Piletit ei pidanud ostma. Dublinis on nagu Londoniski enamus muuseume tasuta. Võtsin muuseumiplaani ja alustasime tutvust. Mulle tundus natukene aega hiljem, et alustus see ainult oligi. Sest see muuseum oli nii väike! Tükk aega ei suutnud ma uskuda, et ongi nii. Uurisin plaani üht ja teist pidi. Eliisabet oli vedanud ringid ümber kõikidele saalidele mis vaadatud. See töö temale meeldis. Kõik õige. Uurisin infoletist isegi, kas erinevatele korrustele, on äkki eraldi plaanid? Ei, ainult üks korrus ongi!
Järgmisena läksime National Museum´i. Arheoloogia muuseumi siis. Rahvusmuuseumi nime all on neil palju muuseume Dublinis. Selles muuseumis oli kõvasti kulda. Mis kuskilt leitud ja üles kaevatud ning nüüd muuseumis eksponeeritud. Mõned ehted, eriti sõrmused, olid päris kaunid. Selliseid kannaks küll! Arheoloogiamuuseumis oleks pidanud olema ka kuulsad soost leitud ja hästi säilinud laibad ning nende erinevad osad. Aga meie neid ei näinud. Oma arust käisime küll kõik saalid läbi. Või jäi siis ikka kahe silma vahele. Arheoloogiamuuseumist natukene edasi jalutada oli Natural History Museum. Jooksime ka sealt kiiresti läbi. Sadu topiseid. Muud midagi huvitavat seal ei olnud. Ilmselt oligi selle muuseumi juures kõige ilusam ja väärtuslik asi hoone ise. Dublinis on reedene päev vist õpilastel muuseumide külastamise päev. Kõik muuseumid olid täis käratsevaid ja mitte just kõige vaguramaid lapsi. Lõpuks Eliisabet arvaski, et talle enam ei meeldi need karjuvad ja ringijooksvad jõnglased. Lahkusime nendest hea meelega.
Natukene edasi jalutades jäi meile silma viit ühe majamuuseumi juurde. Otsustasime, et see võiks nüüd küll natukene huvitavam olla, võrreldes kahe viimati külastatuga. Muuseum on oma nime saanud aadressi järgi. Nimelt on selle nimi 29-nda tänava majamuuseum. Tegemist on siis 18-nda sajandi lõpu Dublini keskklassi majaga. Mis on väga autentselt ja ajastutruult restaureeritud. Ning lõpuks olime me leidnud sellest linnast ühe tõeliselt toreda, armsa, ilusa, laheda ja mõnusa muuseumi. Seal oli mida vaadata, kuulata (töötaja tegi väga toreda sissejuhatuse muuseumisse) ja meelde jätta. Pärast ringkäiku jõime seal kohvikus veel kohvi ja teed. Oma kaasavõetud lõunasöögi sõime muuseumi ees olevas pargis ära. Järgmisena oli minul soov minna Trinity College´isse. Pean ausalt ütlema, et alguses mul ei olnudki plaanis minna The Book of Kells´i vaatama. Tahtsin niisama selle ühe Dublini kuulsaima hoonetekompleksi ära vaadata. Aga juba seal olles ja järjest lähemale jõudes, olgem ausad, siiski nende kõige suuremale magnetile, ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna. Ostsime pileti mulle ja sees me olimegi. The Book of Kells on umbes aastal 800 ladina keeles kirjutatud käsikiri Uue Testamendi neljast evangeeliumist. Raamat on illustreeritud. Igal päeval eksponeeritakse külastajatele erinevat lehekülge.
Hoone, milles raamatut hoitakse on tegelikult Trinity College´i raamatukogu. Vanim ja uhkeim, mida minul on õnnestunud külastada. Trinity raamatukogul on alates 1801 aastast olnud õigus saada kõikidest briti ja iiri kirjastuste väljaannetest tasuta eksemplar. 1850-ndatel olid raamatukogu riiulid aga juba ülekoormatud. Seega tõsteti 1860 aastal ehitise katust ning ehitati kõrgele avatud galeriile peale veel üks korrus riiuleid. Tänasel päeval on selles raamatukogu osas umbes 200 000 vanimat ja väärtuslikumat teost kogu Trinity raamatukogust. Ning tõesti - see ruum on uskumatu! Milline väärtus. Kõik need raamatud, enamus neist mitusada aastat vanad. Eliisabet küsis vaid imetledes ja ohates, et huvitav, kas mõni inimene maailmas on kõik need raamatud ka läbi lugenud. Vist mitte siiski! Mulle see koht aga meeldis hirmus väga. Muuseumipoest ostsime ka kolm postkaarti koju saatmiseks.
Olles raamatute imetlemise lõpetanud oli meie soov minna vaatama St. Patrick'u katedraali, mis pidi olema Dublini kõige uhkem kirik. Sinna oli nüüd natukene pikem tee jalutada. Aga üles ta siiski leidsime. Sisse ei hakanud minema. Kuna siis pidi pileti ostma. Mulle kuidagi ei meeldi kirikus käia raha eest. Ilmselt on see ainult minu omapära. Aga kirik on minu meelest koht, mis peaks olema kõigile ühtemoodi avatud kogu aeg. Et astud sisse, istud hetke, tõmbad korraks hinge ja siis lähed jälle ... Edasi. Meie läksime edasi järgmiste kirikute juurde. Dublinis on neid väga palju. Kokkuvõttes vaatasime üle St. Patrick'u, St. Anthony, St. Anna, Christ Church Catedrali ning veel umbes 5 kirikut, millede nimed kogu selle virr-varri juures meelde ei jäänud. Christ Church´i juurest oli omakorda kiviviske kaugusel Castle of Dublin ehk lihtsamalt öeldes kuningaloss. Sinna me oleksime võib-olla isegi tahtnud sisse vaadata, aga kell oli juba peaaegu viis ja ei saanud enam sisse. Loss oli aga selline armas, mitte väga suur. Meenutas Eliisabetile natukene Stockholmi kuningalossi. Sinna soovis tema kunagi elama jääda. Castle of Dublin kõrval asub kohe City Hall. Dublin on paljuski sarnane Londoniga. Ainult kordades väiksem ja tagasihoidlikum. Aga selle võrra ka vähem pretensioonikas.
City Hall´i juures istusime natukene aega purskkaevu kõrval ja tegime aega parajaks. Aeg parajaks tehtud jalutasime nüüd jõe poole. Ning siis üle silla teisele poole jõge. Seal ootas meid Irena. Jõgi jagab Dublini kaheks osaks. See teine pool, kus nüüd olime, on selline natukene halva maiguga. Vanast ajast jäänud arusaam kohalikel ilmselt. Kuigi seda osa linnast on viimastel aastatel kõvasti arendatud. Aga eelarvamused on visad kaduma. Isegi sel juhul kui seal "teisel pool" asub Jameson´i tehas. Hüppasime läbi ka ühest kaltsukast. Sealt ostsin endale ühe mantli, kleidi ja jaki ning Katariinale jõehobudega kleidi. Järgmine peatus oli nüüd küll selline, milleta ei tohiks keegi Dublinist lahkuda - iiri pubi. The Cobblestone. Irena arvates on see Dublini parim pubi. Pubi omanik on Tom. Väga tore ja lahke mees, kes tegi meile rõõmsalt välja kohe õlled (loomulikult Guinness!) ja Eliisabetile apelsinimahla ja snäkid. See koht oli suures osas muusikute kogunemise ja harjutamise koht.
Tom ise on väga hea rahvamuusik. Nii nad seal pubis siis mängivad rohkem oma rõõmuks kui teistele näitamiseks. Mängivad, vahetavad kogemusi, õpivad üksteiselt. Eliisabetil, kui ka väikesel viiuldajal, tekkis neid vaadates kohe küsimus, et miks nad hoiavad poognat suvalisest kohast. Mitte korralikult otsast nagu teda õpetatud. Kui ma Tomile Eliisabeti küsimuse tõlkisin, seletas ta väga ilusasti Eliisabetile, et vaata, Sina õpid klassikalist muusikat ja seal käivadki kõik asjad ilusasti ja korralikult. Aga nemad on rahvamuusikud. Ning mängivad nii kuidas juhtub ja parasjagu tore tundub. Ning kohe pakkus härrasmees Eliisabetile võimalust temaga koos mängida. Laps ehmatas selle peale muidugi ära. Julgus sai otsa. Tom pakkus veel, et nad võivad teha seda pubi tagaruumis ilma suure publikuta. Aga ikka hirm on see, mis lapsed araks teeb.
Sellele vaatamata võlus Eliisabet aga Tomi täitsa ära ja sai kaasa ka kotiga kingituse! Pubist tulles käisime läbi veel ühes kaubamajast - Macy´st. Ilmselt seda kohta teavad kõik, kes Iirimaal olles vähegi kuskile poodi sattunud. See on Eesti kallite hindadega harjunutele nagu paradiis. Kui mitte muul ajal, siis seda poodi külastades, mõtleb meist igaüks vähemalt hetke, et miks Jumala pärast, mina küll ei ela Iirimaal. Hinnad on selles poes uskumatult odavad. Ühesõnaga ostsime meiegi sealt kaasa suure kotitäie kingitusi Katariinale ja Karlile. Muidugi ostsime endale ka ikka riideid. Kõige selle juures pidime loomulikult silmas pidama oma käsipagasi piiri.
Pärast seda poodi läksime aga küll rongi peale ja sõitsime Lusk´i. Õnneks ei pidanud me enam jala minema koju. Michelangelo tuli meile jaama vastu. Käisime korraks poest läbi. Nüüd siiski ainult toidupoest. Ostsime natukene süüa ja mõned siidrid. Raha kulus täna: Eliisabeti lisapilet rongile 4,5 eurot, majamuuseumis 6 eurot, kohvikus 4,6 eurot, The Book of Kells´i muuseumis 9 eurot, kaltsukas 32 eurot, Macy´is 77 eurot ning postkaardid ja margid 4 eurot. Kõik kokku kulutasime täna 137 eurot. Kuidagi imeliselt kaunis päev oli meil täna. Imestasin ja imestasin õhtul, et kuidas me ometi jõudsime nii palju näha ja käia. Meil oli Dublinis ainult üks päev. Ja selle ühe päevaga jõudsime me kogu linna üle vaadata. Väga tublid olime!
No comments:
Post a Comment