KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

ÜHEKSAS PÄEV 21.03.2015.

Täna oli jälle laupäev! Seega olid meie päralt uuesti terve päeva meie kallid võõrustajad Irena ja Michelangelo. Plaangi, mida turistidele näidata, oli paigas - pidime sõitma täna Wicklow mägedesse. Need on sellised imeilusad ja müstilised mäed Dublinist natukene maad alla poole ehk siis lõuna poole sõita. Ilmaga oli meil jälle suurepäraselt vedanud. Päike säras suurepärases kevadisel taevas tohutu rõõmuga ja õues läks järjest soojemaks! Alustasime meiegi oma tänast päeva rõõmsa ootusega. Sõime hommikust, panime päevaks oodatavalt vajaminevad asjad kokku ja plaanisime just dušši alla minna. Meil Eliisabetiga oli suure luksusena täiesti oma vannituba kasutada. Täna selgus siiski kurb tõsiasi, et kasu meil sellest ei olnud.

Millega ei vedanud oligi hommikune soe vesi. Sooja vett lihtsalt ei olnud. Ja kui natukene aega edasi läks, kadus üldse vesi ära. See ongi selle Iirimaa ime ehk tasuta vee tulemus. Vett on siis kui on. Kui aga ei ole, siis teda lihtsalt pole. Sellises olukorras saan täitsa aru iirlaste protestist valitsuse plaani vastu kehtestada veemaks. Iirlaste jaoks on see täiesti mõistematu asi! Mitte kunagi varem pole tulnud kellelegi pähe vee eest raha küsida! Nüüd aga mõtles eelmisel aastal Iirimaa valitsus välja kavala plaani tulude tõstmiseks, et maksustavad vee tarbimise. Plaan oli paigaldada kõikidesse majapidamistesse veemõõtjad, et siis esimesest jaanuarist hakata saama suuri summasid tarbitava vee eest. Loomulikult ei ole neid veemõõtjaid veel paigaldatud. Ja kui mõned ongi, siis arveid pole ikkagi esitatud. Sest iirlased lihtsalt ei taha vee eest maksta! Ja kui iirlased midagi ei taha, siis nad loomulikult seda ka ei tee. Sest nad on tõelised iirlased - kangekaelsuse ja jonnakuse maailmameistrid.

Meie aga sõitsime hommikul alustuseks hoopis Swords´i. See on Lusk´ist põhja poole jääv väike linnakene. Seal käis Michelangelo autoga remondis, meie käisime vaatamas selleski linnakeses asuvat vana linnust. Tõesti, ei ole liialdus, kui varasemalt ültesin, et neid on Iirimaal igas külakeses. Kohe päriselt on ka! Kuna linnusesse sisse veel ei saanud liig varase kellaaja tõttu, siis läksime hoopis poodi. Igas külakeses on ka teine iirlaste ime - Pennie´s. No ja sinna ei saa muidugi minna ilma midagi ostmata. Meie ostsime sealt kaasa ilusaid värvilisi ja pakse vastupidavaid sukkpükse olematu hinnaga. Neid samu, mida Irena on meile ikka kingituseks toonud kui Eestit külastab.

Järgmine peatus oli meil taluturg. Selline suur ja tõeliselt uhke, kus iiri talunikud oma toodangut müüvad. Otse ja ilma vahendajateta. Kaup oli hea, kõike lubati maitsta. Peaaegu saime kõhu täis. Ostsime ära asjad, mis vaja ja liikusime edasi. Nüüd siis juba tõesti lõunasse Wicklow mägede suunas. Suurejooneliste mägede vahelt viib läbi väike ja kitsas tee. Tegime mõned peatused paaris eriti ilusas kohas. Iirimaa loodus on natukene naljakas. Näiteks võib leida kõrgelt mäe otsast soo. Eks seetõttu ongi Iirimaa natukene müstiline paik. Ja metsad siin Iirimaal on tõesti kõik muinasjutumetsad. Ja valgus! Sellist valgust nagu Iirimaal ei ole mina varem mitte kunagi kohanud. Esiteks on see parim pildistamise jaoks. Ja teiseks on see nii salapärane ja ilus, et teebki Iirimaa looduse selliseks imede paigaks. Mägedest läbi sõitnud jõudsime Glendalough´i. Seal ootas meid kohvikus juba Lou´i, kes kostitas meid lahkelt kohvi, kuuma šokolaadi ja koogiga. Lou´i on tõeline iiri härrasmees, kes ametilt arhitekt, hingelt aga maailmarändur. Temagi on üks osa Iirimaa müstikast. Meie Iirimaal oleku ajal kohtume temaga juba teist korda kahes täiesti erinevas saare otsas. Samuti oskab ta nautida head sööki ja sellest võib ta vesteldagi tunde. 

Jätsime ta vestlema teise toidueksperdi ehk Michelangelo´ga ja läksime ise kolmekesi, siis mina, Eliisabet ja Irena, matkama. Glendalough on väga vana ja juba iidsel ajal asustatud paik Iirimaal. Aegamööda on kujunenud sellest suur ja armastatud vaatamisväärsus eelkõige just iirlaste enda hulgas. Nädalavahetustel veedab seal aega tohutu hulk inimesi. Tegemist on järve ääres asuva umbes kümne kilomeetri pikkuse matkarajaga. Järve ääres on asunud kunagi klooster. Praeguseni on säilinud veel vana kiriku varemed. Müstiline on seegi paik. Kui kogu järve ümbrus on täis suurtes hulkades inimesi, siis siin valitses vaikus. Olime tabanud hetke, kus vaikses hämaruses polnud vana kiriku varemete vahel mitte ühtegi hinge peale meie. Kuigi selles ei või kunagi kindel olla. Iirimaa on täis haldjaid ja muid salapäraseid olevusi.

Edasi ronisime mäkke. Enne korralikku palkidest laotud teed oli raja otsas hoiatus. Et kõik rajale minejad veenduksid, kas neil on jalas korralikud kõrged matkasaapad. Kaasas kaart ja kompass. Kolm hädavajalikku eset oli veel, aga need ei püsinud mul meeles. Ning siis hoiatus, et ilma nende viie asjata, on rajale minek keelatud! Mina olin muidugi väikeses hämmingus ja uurisin Irena käest, et kui hulluks see rada siis läheb. Meil ju kaasas ikkagi kümneaastane laps. Ning puudusid sootuks need päris matkasaapad, kompass ja kaart. Irena väitis naerdes, et terve see rada on selline korralik palkidest tee üle mägede. Raja viimases osas on lihtsalt tee. Suur ja lai. Seal asus ka vana kaevurite külakene. Ilmselt on tegemist isegi autoga sõidetava teega.

Nendest kurjadest hoiatatutest hoolimata läksime me siis rajale. Me küll ei teinud läbi kogu rada. Aega jäi väheks, rajale asudes oli kell juba pool viis. Jalutasime umbes veerandi peale ja siis pöörasime tagasi. Vaated all asuvale järvele olid aga imelised sealt mäe otsast vaadatuna. Tasus igal juhul ronimist. Ning kõikide nende rajal liikuvate inimeste hulgas ei näinud ma ühtegi, kes oleks olnud nõuete kohaselt varustatud. Matkalt tagasi jõudes soovisime jalutada natukene eemal asuva ringtorni juurde. Seal pidime saama kokku Michelangeloga. Järgisime korralikult viitasid, need viisid meid alguses näiliselt küll nagu õiges suunas. Aga just siis, kui tekkis tunne, et kohe hakkad kohale jõudma, keeras rada täiesti vastupidises suunas. Ja loomulikult ei olnud rohkem mitte ühtegi viita. Ka vahepeal ei olnud. Saa siis aru! See Iirimaa viitade süsteem on ka Irena jaoks suur müstika ikka veel.

Kohati jääb tunne, et neid paigaldatakse lihtsalt nii sama. Et polegi oluline, et need kuhugi välja juhataks. Lihtsalt niisama, on ju ilusad vaadata. Keegi on kenasti tööd teinud, ilusasti palka saanud selle eest ning kõigil pärast tore vaadata. Rajalt ära keerata ei olnud ka võimalik, see oli ümbritsetud traataedadega, mis eraldas erinevaid karjamaid. Seega ei jäänud meil muud üle, kui ronida lihtsalt mööda müüri üles, mis eraldas maanteed matkarajast. Saime küll täiesti aru, et tegelikult iirlased ise ei teeks mitte kunagi nii. Aga meil oligi vaid üks vabandus - meie ei olnud iirlased. Maanteed mööda jõudsime lõpuks soovitud kohta. Ehk surnuaeda. Oi, kuidas mulle meeldivad surnuaiad! See oli nüüd jälle selline nii tavaline, aga samas täiesti imeline Iirimaa surnuaed. Alguses oli ringtorn, siis tekkis sinna kõrvale kirik, mõned kabelid ja surnuaed. Need kiviristid on juba igaüks omaette väike ime. Aga neid oli siin sadu! Veetsime õhtuses pikaks veninud varjudega seal varemete vahel ühe tunnikese. Siis tuligi kätte aeg hakata kodu poole tagasi sõitma.

Autos raadiot kuulates räägiti seal uudistes päeval Dublinis toimunud meeleavaldusest, kus väga suur hulk inimesi protestis vee maksustamise vastu. Iirlased võtavad ikka tõsiselt seda vastuseisu valitsusele. Ma täitsa usun, et lõpuks võibki see plaan soiku jääda. Läheb nagu paljude muude asjadega Iirimaal. Me proovisime küll ja üritasime parimat, aga millegipärast läks ikka nagu tavaliselt. Ehk siis vist jääb puudu järjekindlusest. Iirlased ise on muidugi harjunud selliste asjade käiguga. Koju jõudes küpsetas Irena meile imehea prae. Ja Eliisabet on olnud kõigi nende päevade jooksul võlutud Michelangelo salatitest! Ning viimane omakorda meelitatud sellest, et üks laps on vaimustuses tema söögitegemise oskustest. Nemad leidsid samuti ühise keele kohe esimesest salati valmistamisest alates. Need salatid on tõesti kõik lihtsalt suurepärased olnud! Ja etteruttavalt võin öelda, et ühe Michelangelo salati retsepti võttis Eliisabet koju kaasa ja seda me teeme päris tihti.

Täna kulutasime poes hommikul 55,0 eurot. Bensiini raha maksin 30,0 eurot.