ISLANDI RINGREIS!

ESIMENE PÄEV - 12.07.2016.

Olin igatsenud Islandile juba pikka aega. Mind on võlunud ühelt poolt Islandi fantastiline loodus. Aga teiselt poolt islandlaste sügav kultuur, nende lood, muistendid ja saagad, mis kirjeldanud sünget ja rasket elu sellel eraldatud saarel ometi elamisväärse ja kangelaslikuna. Põhjuseid, miks mitte seda reisi ette võtta, oli üksjagu. Raha. Island on teadupärast kallis maa. Olin koostanud erinevaid reisiplaane ja marsruute. Minu jaoks harjumuspärast odavat reisi ei tulnud aga ühestki. Kuna Islandile lendamine on juba päris kallis, mille tulemusena muutub suhteliselt kalliks kogu reisi hind, siis polnudki võimalik panna kokku odavat reisiplaani. Sest lendama peab ju sinna ikkagi. Ja kuna polnud ka kindlat reisikaaslast, kellega minna, siis sinna need plaanid jäidki. Talvel leidsin aga enda jaoks sobiva pakkumise Germalo Reiside poolt. Sobiva eelkõige marsruudi poolest. Kõigist reisifirmade poolt pakutavatest, oli antud reis ainukene, mis peaaegu tegi Islandile ringi peale ja jõudis välja ka põhjarannikule. See sobis mulle! Ei tahtnud jääda tiirutama ainult Reykjaviki ümber nagu enamus reisigruppe. Otsustasin, et mulle see reis sobib! Vahelduseks enda korraldatutele. Siis jäi veel reisikaaslase küsimus. Et kellega siis ikkagi minna? Esimesena tuli pähe minu armas sõbranna Liis. Et miks just tema? Ei oska öelda. Võib-olla sellepärast, et temaga ei olnud ma reisil veel kunagi varem käinud. Aga nüüd tuli esimesena pähe just tema. Küsisin Liisi käest (enne jõule), kas ta tuleb minuga suvel Islandile? Liis isegi ei mõelnud. Vastus oli "Jah, loomulikult".

Nii me siis ärkasimegi ühel ilusal hommikul Keflavikis hotellis. Tegime seda kusjuures kaks korda. Esimesel korral ärkasime kolm tundi varem kui vaja. Mina olin pannud õhtul äratuse Eesti aja järgi. Pugesime teki alla tagasi ja magasime edasi. Õnneks avastasin selle enne kui hommikusööki oleksime nõudnud. Teine kord ärkasime ainult tund aega varem, sest me arvasime millegipärast automaatselt, et ajavahe Eestiga on kaks tundi. Tuli välja, et siiski kolm. Aga selle avastasime alles siis kui juba hommikust sõime. Sest sealne kell näitas teist aega. Kuna meil oli nüüd tunnike vaba aega, siis otsustasime enne bussi väljasõitu jalutama minna. Jalutasime ookeani äärde. Esimese kõige tuntuma Islandi sümbolina kohtusime rannas lunnidega. On vast naljakad olendid! Tunduvad sellised kohmakad, suured, paksud ja aeglased. Aga väga ilusad! Hiljem bussis kuulsime muidugi, et sellel reisil pole lootust kohata lunne. Sest nende pesitsusaeg on juba möödas ja siis nad enam rannikul ei konda ringi. Kui Liis poleks ühte isendit pildile saanud, hakka või uskuma, et nägime viirastusi.

Alustasimegi siis sõitu Islandi põhjaranniku poole. Olime saabunud saarele keset ööd. Saime ringi vaadata ainult nii palju kui lennujaamast hotelli sõites silma jäi. Palju seda ei olnud. Aga samas, kõik, mis olemas, paistis hästi välja, sest õues oi sama valge kui oleks olnud päeval - polaarpäev on selle asja nimi! Ainult nii palju, et tekkis tunne mõnele teisele planeedile sattumisest. Bussiaknast avanes vaade tõelisele kuumaastikule. Island on teadupärast vulkaanilise tekkega saar. Ning hetkelgi on seal veel mitmeid vägagi aktiivseid vulkaane. Ehk Islandil tuleb ookeani valguva ja seal tarduva laava arvel maad kogu aeg juurde. Kui Eestis näiteks jääb merevee tõus ja erosiooni tõttu seda kahjuks järjest vähemaks.

Esimese peatuse tegime Borgarnesi Islandi asutamise keskuses. Islandi asutamine algas 870 aastal, mil saarele saabusid esimesed viikingid, ja lõppes umbes 930 aastal kui kogu vaba elamiseks kõlblik maa oli hõivatud. Juba siis peeti selleks ainult ranniku ümbrust. Islandi sisemaa on tühi tänaselgi päeval. Kogu asutamise lugu on väga detailirohkelt 12. sajandil kirja pandud "Maa asustamise raamatusse". Peamiselt tuldi Islandile Norrast. Aga ümberasujaid oli ka Iirimaalt ning mujaltki Briti saartelt. Parem osa maast hõivati kiiresti. Ning ega see parem osa maastki pole teab kui hea. Maa on kivine ja keeruline harida. Raamatus on loetud üles 430 maa saaja nime. Kokku on kogu raamatus mainitud umbes 3500 isikut. Tõeline teatmeteos!

Teine osa muuseumist on pühendatud sõdalaspoeedile Egill Skallagrimsonile. Tegemist on üsna vägivaldse looga. Egill oli kogu oma elu üks suur riiukukk. Islandi saagad on kirjutatud kõik sarnaselt: kiretult ning samas väga üksikasjalikult on kirjeldatud erinevaid sündmusi. Ükskõik kui verised need siis olid. Mõeldes Islandile, tulevadki ehk kõigepealt meelde just saagad. Neid on tohutult ning ajast aega on pikkadel ja pimedatel talveõhtutel neid jutustatud ja kirjutatud. Islandi kõige tuntum saagakirjutaja on 13-ndal sajandil tegutsenud Snorri Sturluson (1179-1241). Tema kirjutatud on juba nimetatud "Egill Skallagrimsoni saaga", luulekunsti käsiraamat "Vanem Edda", Norra kuningate ajalugu "Heimskringla" ja arvatavalt veel nii mõnigi saaga. Snorri Sturluson päästis väga palju vanu käsikirju käies neid talust talusse mõnikord leht haaval kogumas. Tänase seisuga on Islandi vanadest käsikirjadest jõudnud suure ringiga (Rootsist, Taanist ja Suurbritanniast) kodusaarele tagasi 2/3.

Island on hämmastav maa oma kirjaoskuse poolest! Läbi aegade on peaaegu kõik islandlased osanud lugeda-kirjutada vaatamata oma ääretule vaesusele. Väga paljud islandlased on kirjutanud saagasid ja luuletanud. Vabal ajal luuletav vaene kalur oli täiesti tavaline nähtus. Veel praegugi on iga islandlase jaoks oluline vähemalt üks raamat elu jooksul kirjutada ja avaldada. Olgu see või kokaraamat! Muuseumi restoranis sõime ka lõunat. Islandil pakutakse tavaliselt igas turistidele mõeldud söögikohas suppi. Sinna juurde leib, sai, või, kohv ja tee. Borganesis erines see väga palju tavalisest. Seal kuulus selle juurde uskumatult rikkalik salatilaud. Kõike, mida sõime, ei suutnud isegi tuvastada. Aga kõik, mida sõime, oli fantastiliselt hea!

Edasi sõitsime Glaumbaeri vabaõhumuuseumisse (seal saime oma ainukese vihmasaju Islandil!). Muuseum oli väga väike. Koosneb ainult ühest vanast hoonetekomplektist, mis nüüdseks ilusasti restaureeritud. Hoonete seinad on laotud üles turbaplokkidest ning katused tehtud rohumätastest. Ainult otsaviilud on puidust. Tegemist on vana ja traditsioonilise Islandi taluga. Erinevaks otsatarbeks mõeldud hooned on ehitatud kahes reas tihedalt üksteise kõrvale. Kokku on koondatud külaliste ruum, sahvrid, magamisruum, meierei, laoruumid, sepikoda ja köök. Neid ühendab kahe rea vahel kulgev kitsas koridor. Talus elati sees kuni 1947-nda aastani. Siis seal elanud perekond lahkus ja hooned anti üle Islandi Rahvusmuuseumile. Mulle isiklikult küll ei tundu väga tore turbaonnis elamine. Aga Islandil puid ei ole, millest maju ehitada. Kive on küll kõvasti, aga kivide töötlemine on palju vaevanõudvam. Nendes kohtades, kus isegi turvast ei olnud võtta, kaevati majad lihtsalt maa sisse kuni räästani. Islandil on elu olnud läbi aegade väga karm. Ääretu vaesus valitses seal veel isegi pärast II maailmasõja lõppu. Täiesti tavaline oli, et kuni selle ajani elati ka eespool nähtud turbamajades või pooleldi maa sisse kaevatud onnides. Island iseseisvus täielikult alles 1944-ndal aastal.

Edasi sõitsime Mikligardurisse, kus ööbisime. Väikese fjordi ääres asuv linnake oli ümbritsetud paari mäega. Käisime Liisiga pärast hotelli jõudmist väljas jalutamas. Vallutasime kolm mäge ja jalutasime pikalt ookeani ääres. Koju kaasa toomiseks korjasime mõned merekarbid. Kuna Islandil metsa põhimõtteliselt ei ole (nüüd nad küll istutavad hoolega, aga see pole hetkel veel siiski mainimisväärne kogus), mis võiks vaateväljal takistuseks saada, on seal võimalik nautida selge ilmaga uskumatult avaraid vaateid. Ning uskumatult maalilisi! Neid võib jäädagi imetlema! Ja suvel selleks aega jagub. Juulikuus pimedaks ei lähegi siin. Öösel kella kahe-kolme ajal on korraks natukene hämaram. Aga muul ajal särab päike taevas kogu aeg! Hotelli tagasi jõudes ostsime kumbki kolm kaarti koju saatmiseks. Õhtuks sõime päeval poest kaasa ostetud kana ja riisi ja kirjutasime koju jäänutele kaarte.