ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV JA MATKA LÕPP - 22.-23.10.2016.

Buss oli meil ukse ees 6:00. Sõit läks kiiresti lennujaama. Viimaste Nepaali ruupiate eest ostsime lennujaama puhvetis kohvi. Saiakesed olime meie Marikaga eile valmis ostnud hommikusöögiks. Nüüd olid kohvi kõrvale hea võtta. Varsti olimegi lennukis ja mõne tunni pärast maandusime Delhis. Delhi lennujaamas võtsime taksod hotelli sõiduks. Seal on väga hea ja kindel süsteem. Autorendifirmad tegelevad ka taksodega. Otsid lennujaamas nende boksi üles, ütled kuhu vaja sõita, loetakse inimesed üle ning maksad vajaliku summa. Siis astud hoonest välja õige numbriga posti juurde ja ootad natukene, kuni saadki auto peale. Meie hotell pidi asuma lennujaama kõrval. Aga sõit sinna võttis ikka aega üle poole tunni. See annab natukene aimu Delhi suuruse linna võimsusest.

Hotelli jõudes läks ilmatu aeg selleks, et personal suudaks meie kümme inimest hotelli sisse registreerida. Leti taga oli viis meesterahvast, kes minu, kui kõrvalt vaataja silmis, lihtsalt segasid üksteist, tolgendasid üksteisel jalus, rääkisid vahele, rääkisid vastandlikku juttu, vaidlesid omavahel. Minul jäi selline mulje, et kõik need viis, olid esimest päeva tööl ja tegelikult keegi neist täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad ja mida nad üleüldse tegema peaksid. Kui lõpuks suutsid nad omavahel kokku leppida, et mida ja kuidas teha, siis oli kulunud umbes tund aega kümne inimese hotelli sisse registreerimiseks. Lõpuks haarasime ohates seljakotid ja asusime siis oma tubade poole teele. Ega seegi polnud niisama, et võtad kätte ja lähed ja kohal oledki! See oli ikka pikk ettevõtmine. Alustuseks ronisime me neljandale korrusele mööda väga kitsast ja järsku treppi kolme noormehe sabas. Ja siis me eksisime ära! Sest ootamatult jõudis meie teejuhtideni selgus, et sellel korrusel ja majaosas, sellise numbriga tuba, mis meil Marikaga, küll ei ole. Ja kõik ideed, kus see neetud tuba võiks olla, olid ka äkki otsa saanud. Ronisime siis alla tagasi jälle. Ja siis kolmandale korrusele, sest retseprsioonist arvati, et meie tuba on kindlasti seal. No ei olnud seal ka! Siis võtsime ohjad oma kätte ja leidsime meie toa hoopis teiselt korruselt. 

Kell oli umbes ühe paiku. Soovisime natukene tutvuda ka Delhi (Delhi on India suurim metropol ja pealinn) linna vaatamisväärsustega, kui juba siin olime. Hotelli kõrval oli väike turismibüroo. Suundusime sinna saamaks soovitusi, kuhu minna ja mida näha. Aega oli meil muidugi vähe. Valisime välja kaks kohta: Qutub´i kompleksi ja Lootuse templi. Kümne minutiga olid meil kolm taksot ees, kes pidid meid siis ringi sõidutama. Alustasime Qutub´ist. Selle islami ehitiste mõjuka kompleksi kohal kõrgub punasest liivakivist võimas torn Qutub Minar. Torni ehitamist alustati 1202. aastal. Oma praegusel kujul on see viie korruseline, igal korrusel vaherõdu. Esimesed kolm korrust on kõik erinevalt kaunistatud. Ümbritseval alal paiknevad matusetalituse hooned. Eriti uhke on 1311. aastal ehitatud indo-moslemi meistritöö, suurejooneline Alai-Darwaza värav. Ning kaks mošeed, üks neist Põhja-India vanim. Kogu kompleks avaldab muljet oma suursugususe ja võimsusega. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas oli kasutatud erinevat tooni kivimit mustrite, mosaiikide ja ehisraidkivide tegemisel. Kogu see kivipits oli lihtsalt võrratu!

Mina olin hädas jälle, nüüd juba karjana, järgi käivate ja end minuga koos ja mind üksi pildistada soovijate hordidega. Siin läks asi minu jaoks ikka natukene naljakaks juba ja käest ära. Pidevate fotosessioonide tõttu ei saanud ma ise rahulikult ringi vaadata. Hakkasin ära ütlema sarnaselt eilsele päevale Katmandu hindu templis. Jalutasime kogu kompleksile ringi peale. Selle viimases osas kohtasime turvameest, kes oli pikkade töötatud aastatega teinud omale selgeks need kõige paremad kohad ja rakursid pildistamiseks. Ja nii ta lahkelt juhendas kõiki turiste. Oli selle kõige juures väga lahke ja sõbralik ja entusiastlik. Tegi minustki maailma kõige tobedama pildi, kus ma vapralt toetasin Qutub Minari torni. Priiduga tegi ta läbi lausa fotosessiooni. Sai sellest väikese jootrahagi.

Qutubi kompleks läbi vaadatud suundusime oma taksode poole. Minu jaoks on keeruline leida pärast üles õige auto ja autojuht. Olen jäänud alati lootma sellele, et küll nemad ise tunnevad oma natukene udupäise kliendi ära. See töötas nüüdki. Ilmselt oli kogu meie grupp natukene udupäine. Taksojuhid olid meil ilusasti vastas ja juhatasid meid õigete autodeni. Sõitsime edasi Lootuse templi juurde. Selle templi puhul on tegemist tohutult suure hoonega, mis välimuselt meenutab kuulsat Sidney ooperimaja. Tempel on ehitatud kaheksamkümnendatel ning mõeldud kõikidele maailma usunditele mediteerimiseks ja palvetamiseks. Mind hämmastas ja natukene isegi pahandas asjade korraldus seal templis. Kõik käis käsu korras. Jalanõud jalast ära. Siis need tohutult musta ja räpasesse kilekotti. Mina võtsin oma sandaalid lihtsalt näpu otsa alguses. See aga ei sobinud. Vastuvaidlematult pidin võtma koti. Siis pandi kõik joone taha järjekorda kahekaupa seisma. Siis sai liikuda üks haaval trepist üles templi ukse taha. Seal rivistusid kõik ümber nelja viirgu. Meenutas see mulle väga kunagisi pioneeride riviõppuseid. Keegi oleks võinud fanfaari ka veel puhuda kõrva ääres. Jälgisin kõrvalt kuidas kõiki meie grupi ja teisi, ilmselt Euroopast pärit külastajaid, häiris selline sõjaväelaslik kamandamine. Kohalikud olid aga väga nõus sellega, väga kannatlikud ja kuulekad. Jäin mõtlema, et kui ühes riigis on rahvaarv 1,2 miljardit, siis vist tulebki suhtuda inimestesse natukene nagu loomakarja nende ohjamiseks ja korra tagamiseks. Nende enda huvides kusjuures. Ühiskond toimib lihtsalt teistel alustel: kord võrdub hirmuga.

Lootuse templist lahkudes hakkas natukene juba hämarduma. Sõitsime hotelli juurde tagasi. Liiklus on Delhis ikka kohutav! Tänavatel on autode, rollerite ja muude sõitvate riistade kõrval ka lehmad. Kui hotelli juurde saabusime taas, läksime kohe edasi esimesse ette juhtuvasse restorani õhtusöögile. Söök oli väga hea, teenindus samuti, aga kui maksmiseni jõudsime hakkas peale mingi jama. Kuna meil enamuses kellelgi kohalikku raha ei olnud osutus see väga keeruliseks. Samas, enne sisenemist, oli personal kinnitanud meile, et saab tasuda nii eurodes kui maksta kaardiga. Kõigile kirjutati mingi pisikese võidunud paberitüki peale nende summa. Siis pidi selle paberiga minema kuskile kõrvalruumi, kus oli siis makseterminal. Mitte kellegi kaart seal ei töötanud peale Tiidu. Ja tema kaart töötas ka ainult ühe korra. Ehk siis. kui ta üritas sama kaardiga maksta veel kellegi eest, siis ei töötanud see ka äkki enam. Kuna pidime öösel kella kahest juba tõusma, siis muutusime sellise asjade korralduse, teadmatuse, venitamise ja asjatundmatuse tõttu juba veidikene närviliseks. Mina lugesin lihtsalt neile lõpuks vajaliku summa sularahas ja eurodes letile. Siis ei osanud nad arvutada kohaliku ruupia kurssi euroga võrreldes. Ütlesime ka selle ette. Siis hakkasid nad mõtlema, et nad ikka väga ei taha eurodes seda raha. Selle peale olin mina vist juba väga pahur. Ütlesin, et siin on teile eurod, ning võtke või jätke, aga muud varianti teil oma raha kätte saada ei ole.

Mõnes mõttes ma ju saan aru, et riigi üks suuremaid muresid on selle tohutu rahvamassi ohjamine, neile töökoha leidmine ja garanteerimine. Sellest tulebki selline asi, et nii hotellis kui restoranis, on administraatori laua taga viis korda rohkem inimesi kui vajalik ja mõistlik oleks. Kuigi see mõistlik muutub vastavalt kohalikele oludele. Ehk siis see, mis Eestis on väga mõistlik, võib-olla risti vastupidine sellele, mis Indias on mõistlik! Lennujaamaski oli ühe käru lükkamisega ametis kuus inimest: üks jalutas ees, neli tükki hoidsid kinni, igaüks ühest käru nurgast (kusjuures käru oli tühi ehk siis ei olnud tegemist raske käruga) ja üks lonkis teistele järele. Samas ei saa ma aru, et miks need töötavad inimesed siis ikkagi nii pagana saamatud peavad olema! Et kõik kulgeb nii üliaeglaselt ja vaevaliselt ja tohutu närvipingega. Nepaaliga võrreldes on olukord hoopis teistsugune! Seal käivad ka asjad aeglaselt. Kuid samas kõik toimib kordades paremini, sujuvamalt ja pingevabalt!
No lõpuks meie välja pakutud lahendus siiski sobis restoranile. Saime minema (muidugi ootasime kogu grupi ära, et keegi üksi nende kimpu ei jääks!), hotelli ja magama. Sest kolmveerand kahest pidime juba tõusma uuesti. Sõitsime lennujaama. Ikka veel on minu jaoks natukene õõvastav ja harjumatu näha kiirteede eraldussaartel, teepervedel, kõnniteedel ja muudes sellistes kohtades rahulikult magavaid terveid perekondasid kodutuid. Mõtlesin, et miks nad sellistes kohtades just on? Kust nad kõige rohkem silma paistavad ja ka kõige mürarikkam on. Ei tea, mina valiks küll rahulikuma ja varjulisema koha. Lennujaama uksel kontrollis püssimees meid kõik ilusasti jälle üle. Seal järjekorras seistes selgus, et Priidul telefon kadunud. Pika mõtlesime, helistamise ja uurimise peale suudeti tuvastada, et see olevat ununenud hotellituppa. Priit kihutas taksoga telefonile järele. Meie läksime lennujaama sisse. Enne sisenemist pidime laskma oma kotid veel läbi valgustada. Jäime samasse ootama Priidu naasmist. Seal istudes jäi mulle silma üks natukene tuttav seljakott, mis väga õnnetult oli jäänud vedelema kottide läbivalgustamise aparaadi juurde. Kuidagi ei andnud rahu mulle see. Kui lõpuks suundusime check-in´i tegema, juhtisin igaks juhuks tähelepanu sellele õnnetule üksikule kotile. Selgus, et see meie teise Priidu oma ...

Kui olime oma lennule registreerimisega peaaegu lõpule jõudnud tuli ka esimene Priit telefoni toomast tagasi. Saime kõik koos ilusasti check-in´i tehtud ja turvakontrolli läbitud. Kohvikus võtsime tassi kohvi ja võileiva hommikusöögiks. Lennuk väljus meil 6:15. Vahepeatus taas Istanbulis. Seal käisime läbi kõik poed ja sõime kõhu täis imemaitsvatest türgi maiustustest. Ega väga suurtes kogustes neid süüa muidugi ei saa. Enne läheb süda pahaks! Ja armsas Tallinna lennujaamas olime tagasi jälle 23- ok.oobri õhtupoolikul.

Viimastel päevadel kulus mul raha: kohv Katmandu lennujaamas 450,0 nepaali ruupiat, muuseumipiletid, takso ja õhtusöök Delhis 30,0 eurot, lennujaamas võileib ja kohv 7,0 eurot. Kogu reis kokku läks maksma umbes 2100,0 eurot. Oleks saanud ka odavamalt, kui natukene söögiga kokku hoida. Ning järele jäänud ruupiad lihtsalt kulutasin ehk põhimõtteliselt raiskasin Katmandus viimasel päeval ära, et mitte ringi vahetada neid uuesti eurodeks.

Nepaal on aga täiesti uskumatu maa! Ma nüüd mõistan neid inimesi, kes käinud seal matkal viis, kümme või isegi viisteist korda! Himaalaja jätab kustumatu mulje igale inimesele, kes seal käinud. Ja soovi leida/tekitada oma elus taas võimalus kohtumiseks. Mulle tundub, et see, kes korra seal käinud, jääb igavesti igatsema sinna tagasi.