Wednesday, February 1, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV - 21.10.2016.

Äratus oli hiigla vara täna, isegi matkal me peale viimase tipupäeva, ei ärganud nii vara - 4:45. Meie tänane päev koosneb aga ainult kultuurist ja vaatamisväärsustest. 5:30 oli meil buss juba ukse ees ning valmis meid sõidutama Katmandu südames asuvasse budismi pühapaika Boudhanathi stuupa juurde. Olime seal natukene enne kella kuute hommikul. Stuupa ümbrus oli vaatamata varasele kellaajale juba paksult rahvast täis. Enamus kohalikke inimesi käivad seal enne tööd palvetamas ja palumas kordaminekuid kõikidele algavasse päeva plaanitud tegevustele. Traditsiooni kohaselt tuleb käia kolm ringi ümber hiigelsuure stuupa lugedes palveid. Kolm ringi käisime meiegi ära. Sobivaid palveid me muidugi lugeda ei mõistnud. Rohkem meil selle koha peal aega kulutada ei olnud võimalik. Buss ootas juba sõitmist järgmisesse kohta. Ning see oli natukene Katmandu linnasüdamest eemal asuv budistlik klooster. Jõudes oma väikebussiga kloostri värava taha selgus, et oleme jõudnud natukene liiga vara ning meid väga ei tahetud sisse lasta. Ootasime umbes viis minutit. Korraks käis arutlus teemal, et ei tea, kas meid üldse sisse lubatakse, sest viimasel ajal on tunduvalt vähendatud templi külastajate arvu. Sellest oleks muidugi äärmiselt kahju olnud!

Siis otsustati meile siiski halastada ja lubati meid sisse. Suundusime kohe templi juurde, kus pidi toimuma parasjagu munkade hommikupalvus. Juba tükk maad eemalt kostus meieni võimas mitmehäälne meestelaul. Võtsime omagi sandaalid jalast ja hiilisime vaikselt seina äärde patjadele istuma. Laul oli väga võimas! Kohati lauldi ühehäälselt, seal samas mindi üle mitmehäälsele laulule. Müstika! Istusin seal ja kuulasin. Ühtäkki polnudki mu ümber enam mitte midagi ega mitte kedagi. Kuulsin ainult seda voogavat ja võimast häält, mis kostus umbes saja munga suust. See oli nii võimas, et midagi sellist, pole mina oma elus varem kogenud. Kahjuks toodi mind suhteliselt varsti maa peale tagasi kõrval kõvasti lobisevate turistide poolt. Oh, kallid inimesed, kui teid ennast ei huvita kuulatav-vaadatav-nähtav, kuhu iganes te satute, järgige siis palun elementaarset viisakusreeglit, ja püsige vait!!! Kohutavalt häbi oli ka. Kuigi minul polnud mitte mingit põhjust häbeneda kellegi teise mõtlematust, irrogantsust ja ebaviisakust. 

Kuulasime laulmist umbes pool tundi. Siis oli meil aeg jälle edasi liikuda. Kuigi oleks tahtnud istuda seal veel ja kuulata. Jalutasime ümber templi. Ma ei ole Nepaalis veel kohanud nii korras ja hoolitsetud kohta kui siinse mungakloostri aed. See vaikus, puhtus ja rahu, mis siin üleval mäe otsas valitses, oli täiesti kirjeldamatu. Eriti võrreldes all orus laiuva Katmandu oru närvilisuse, lärmi ja tohutu saastatusega. Käisime aias imetlemas sealseid uhkeid kullatud stuupasid, imetlesime vaadet alla linnale ja istusime ning nautisime tükk aega siinset rahu. Aga nii hea, kui meil siin ka olla ei olnud, pidime me lõpuks siiski edasi liikuma hakkama, sest kohtasid, mida soovisime näha, oli ees ootamas veel palju.
Ja järgmise peatuspunktina ootaski meid ees hinduismi tempel Pashupatinath, mis on alates 1979. aastast ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud. Tempel on pärit juba 15. sajandist, olles Katmandu vanim hindutempel. Tempel asub Bagmati jõe kaldal, nagu enamus hindu templeid on jõgede ääres, mis tuleneb sellest, et hindu matustel surnud põletatakse ning tuhk visatakse jõkke. Jõgi on kogu elu alus. Sealt saab vett, seal puhastutakse, sinna läheb surnute tuhk ning jõgi viib ära, uhub maha ja puhastab ka kõik halva, mis maailmas tekib. Tänasel päeval kipuvad küll isegi suurimad jõed ja loodus sellega hätta jääma. Selle tarbeks on tavaliselt jõe äärsele kindlustatud kaldale ehitatud kohe spetsiaalsed alused, millele on hea laduda puuriit ning sellele asetada kallis kadunuke. Puuriit süüdatakse põlema. Kui surnukehast enam midagi järgi pole jäänud lükatakse spetsiaalse toikaga kogu krempel üle ääre jõkke. Natukene maad allavoolu edasi on pandud palkidest tõkked jõe voolule ette. Need peavad alla visatud põlemata jäänud puud kinni. Samas askeldavad paar meesterahvast, kes korjavad need uuesti kokku ning laovad ilusasti riita kuivama. Uuesti kasutamiseks järgmistel põletamistel. Sest puit on siin väga haruldane ja kallis! Seetõttu tulebki sea hoida ja kasutada ära iga jupp. Mina olin seal väga populaarne: kogu aeg oli mul saba taga kohalikest hindudest, kes soovisid mind küll kellegagi koos ja eraldi pildistada. Olin alguses täitsa sõbralik nende kõigi suhtes. Kannatasin kõik pildistamised ära. Mingil hetkel hakkas see aga tüütama. Hakkasin väga stoiliselt keelduma. Samas aga imestasin, et miks just mina? Ma pole isegi blond! Kui budistlik tempel on natukene tõsisem ja rahulikum, siis hindu templis oli laul ja tants igal nurgal. Inimesed võtavad elu kergelt ja põhiliselt puudutab neid see osa elust, mida saab igapäevaselt nautida.

Pildistamistega on neil aga siin üldse oma nägemus asjast. Nad võtavad väga loomulikult, et turistid lubavad soovi korral alati viisakalt ja meeldivalt ennast koos nendega jäädvustada mõnedele fotodele. Samas on nad väga tigedad ja pahurad selle üle, kui mõni turist näiteks siin hindu templiski pildistab kasvõi eemalt mõnda munka, ilma talle raha maksmata. Nemad võtavad seda tööna ja selle eest ongi loomulik raha saada. Mõtlesin, et kasvõi niisama tasakaalu pärast, peaks ka hakkama raha küsima enda pildistamise eest. Sest olin just pahandada saanud kahelt oranžilt mungalt, keda olin pildistanud eemalt. Need kollaseks ja oranžiks võõbatud pühamehed on neil siin muidugi väga uhked. Võõpavad end väga eredalt värviliseks, et paistaks kaugele välja. Meeste kõige suuremaks uhkuseks on muidugi nende habe. Mille pikkuse, kohevuse ja ilu järgi hinnataksegi siin ka meest selle taga. Õnnelikud on need, kellel võimas karvakasv! Ning rikkamad! Sest loomulikult pildistatakse rohkem uhkema, pikema ja silmapaistavama habemega pühameest. Seega tuleb neile rohkem raha! Tahes tahtmata läksid mõtted küll ka sellele, et kas nii terve päev pildistamiseks turistidele poseerides jääb ikka piisavalt aega usutoiminguteks, et säilitada vajalik pühadus.

Pashupatinathist lahkudes jätsime hüvasti meie giidi Ratnaga. Andsime talle mälestuseks teise minul kaasas olnud Eesti lipukese ja igaühelt korjatud 1000 ruupiat jootraha. Nüüd olime aga kõik näljased. Olime juba väga pikalt tegevuses olnud, kuid söömata oli veel hommikusöökki. Buss viis meid Katmandu südamesse tagasi. Sõime seal ilusas ja äärmiselt mõnusas katusekohvikus hommikusöögi. Ostsime Marikaga mõned saiakesed kaasa homseks hommikuks lennuki peale minemiseks. Pärast hilist hommikusööki käisime veel natukene poodides. Ostsin samuti kaks pontšot. Ühe musta endale ja beeži Katariinale. Kõigepealt muidugi otsisime tükk aega sama poodi, kus olime eile Marikalegi need ostnud. Lõpuks siiski leidsime. Kohal oli sama meeldiv noormees. Ja olime tal ka meeles! Mistõttu oli ta nõus tegema meile ka päris korraliku allahindluse.
Korraks läksime vahepeal hotellist läbi ja tõmbasime hetkeks hinge. Täna ootas ees veel Ahvi templel. Sinna oleks kõige lihtsam minna taksoga, mis tuleb hotelli ette ja sõidutab uksest-ukseni. Aga meie nii lihtsat lahendust ei tahtnud. Pealegi pole meil siin paaril viimasel päeval olnud mitte mingisugust liikumist. Seepärast soovisimegi minna jala. Sinna polnud palju maad. Vaevalt kolm kilomeetrit hotellist. Teel olles käisime läbi veel Durbari väljakult. Marika jäi seal ette millegipärast ühele lehmale. Nügis ja puksis Marikat natukene. Olin öö läbi mõelnud ja otsustanud ikkagi Karlile osta kingituseks sealt kaasa õhtul nähtud lauamängu. Täna pakuti mulle seda hoopis teise hinna eest: esialgu küsiti 7500 ruupiat. Sellist summat kuuldes jalutasin muidugi kohe minema. Müüja aga loomulikult soovis seda mängu mulle müüa. Seega jooksis ta mulle järele. Nii me siis kemplesime seal. Mina pööritasin aga iga kuuldud uue pakkumise peale silmi. Tema jälle vaatas minu hinda kuuldes mind oma ahastavate kassisilmadega nagu ma oleks röövinud hetkega vaeseks kogu tema suguvõsa ja naabrid ka veel takkaotsa. Aga mõlemapoolne visadus viis meid sihile, sest mina ju tegelikult tahtsin osta ja tema tahtis mulle seda mängu müüa. Leppisime kokku 2000 ruupia peale ja mäng sai minu omaks! Minu silme all loeti mulle ilusasse kotikesse mängunupud: 4 tiigrit ja 20 kitse.

Pakkisin äsjase ostu seljakotti ja alustasime teed Ahvi templi ehk Swayambhunathi (püha mägi, mida katab püha mets, mis asustatud paljude ahvidega) poole. Ahvi templi puhul on siis tegemist nii budistide kui hinduistide püha paigaga. Orienteeruda plaanisime suuna järgi. Kaart oli meil küll olemas, kuid Nepaaliski on probleeme sellega, et tänavatel ei ole alati silte tänava nimega. Paar korda meie jalutamise ajal oli vilksamisi näha kauguses kõrguv mägi meie eesmärgiga. Liikusime edasi lihtsalt valitud suuna järgi, kus meie arvates pidi õige koht asuma. Ning me jõudsime kohale, ma arvan, kõige otsemat teed pidi. Väikese kaare olime sunnitud sisse tegema ainult jõge ületades, sest seda on alati mõistlikum teha silda pidi. 

Kohale jõudes (jalutasime kuskil ainult 30 minutit) ootas meid ees 365 trepiastet, milledest igaüks sümboliseerib ühte päeva meie aastas. Seega inimene, kes ronib mäest üles, saab aasta jao väärtegude võrra puhtamaks. Kes tahab enda bilansist maha kanda mitme aasta jao negativismi, peab ronima edasi tagasi mitmeid kordi. Trepist allatulek muidugi arvestusse ei lähe. Seetõttu võibki treppidel kohata vahel kummalisi seltskondi, kus sammaldunud vanakest veavad arvatavalt noored sugulased hulgakesi mäkke. Higist tilkuvate kodanike nägusid vaadates võib eeldada, et nad polegi turistid või vaate nautijad pühal mäel, vaid pühal tööl. Et käsil on midagi eluliselt tähtsat. Selle puhastumise nimel rassivad Swayambhunathi treppidel usklikud tervete suguharude kaupa. Füüsiliselt kannatavaks pooleks on suguharu noorem seltskond, kui füüsiliselt tugevam. Ja eks pattegi neil jõudnud vähem koguneda, võrreldes vanakestega, keda ähkides mööda treppe venitatakse. Kui raha on, saab muidugi kandja rentida, hind oleneb patukahetseja maisest massist. Jäin siiski mõtlema selle üle, et kas on Jumalale meele järgi, kui pattude andeks andmist taotlev inimene tegelikkuses ei läbi ju treppe ehk patukahetsusteed omal jõul ehk omal jalal. Kuidas saab siis pattude andeks andmist kanda tema kontole, kui tegelikult kulus tema trepist üles vinnamiseks hoopis teise inimese energia ja jõud? Selleks, et midagi saada, tuleb ju esmalt midagi ära anda.

Üles jõudes selgus, et raha tahetakse meiegi käest saada. Ehk siis turistide käest. Kohalikud voorisid edasi-tagasi ilma igasuguse rahata. Ostsime siis need nõutud piletid, mis tegelikult olid väga odavad - 200 ruupiat inimene. Tegemist oli suurepärase kohaga! Ahvi tempel on tiibetlaste ja kohaliku rahva newaaride jaoks juba tuhandeid aastaid olnud toimiv religioossete praktikate keskus. Ning koos Boudhanathi stuupaga kogu Aasias väga tuntud palverännakute kohana. Mäel on kobarasse kokku kuhjatud templid, altarid, erinevad stuupad, klooster, raamatukogu (mille lahtioleku ajad on kõigile teadmata) ja isegi muuseum (mida on küll tavainimesel sealses hoonete rägastikus pea võimatu üles leida). Meie sattusime küll muuseumi ukse ette, kuid seal olles ei saanud arugi, millega tegemist! Jalutasime päris kaua seal üleval ringi ja tuhnisime erinevaid nurgataguseid pidi. Siin tajusin ma veel ühte hindu ja budismitempli erinevust: budistlikes templites on väga palju igasugust kaubandust. Erinevat sorti pudi-padi (ehteid, maske, maale, turistinänni jne) müüakse meeletult. Astusime sisse ka väikesesse newaari maalitöökotta. Seal lubati meil lahkelt ronida maja katuseterrassile, kust avanes, ma arvan et õigustatult, kõige fantastilisem vaade Katmandule. Kogu linn oli kui peo peal!

Kogu mägi oli tihedalt täis newaari kunsti ja käsitöö pakkujaid. Newaari kunstnikud on olnud läbi aegade väga hinnatud nii Hiinas, Tiibetis kui kaugemalgi. Korraks istusime pingile puu varju ning puhkasime. Sõime paar suutäit kotis kaasas olnud varudest. Imelik oli ainult see, et ahve nägime siin väga vähe. Palju rohkem kohtasime neid hommikupoole hindutemplis. Lõpuks hakkasime alla tagasi ronima. Seda tegime lahkudes teisest küljest. Ning istusime takso peale. Hotelli juurde tagasi sõitsime taksoga. Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Kohale jõudes läksin kohe dušši alla. Isegi soe vesi oli olemas! Siis ootas meid viimane õhtusöök Nepaalis. Hommikul vara liigume juba lennujaama ja Delhisse. Õhtusöök täna nii super hea ei olnud kui eile. Aga kõlbas süüa küll! Kui eile oli mul veel palju kohalikku raha üle, siis tänaseks olin suutnud selle kõik ära raisata. Ainult õhtusöögi raha olingi jätnud alles. Et mitte hakata tagasi vahetama veel õhtul mingit raha, sest Eestis Nepaali ruupiaid vahetada ei ole võimalik. Raha kulus mul täna söögi peale 2090 ruupiat, kingituste ja muude ostude peale 8510 ruupiat. Pluss Ratna jootraha 1000 ruupiat.

2 comments:

  1. Huvitav reisikiri. Paistab, et teil oli tore matk ja saite palju näha. Meenutades oma u 8-aasta tagust matka sealkandis näikse mõndagi olevat muutunud, aga palju siiski samaks jäänud.

    Palju teil seljakotid keskmiselt kaalusid kui telke ja toidukraami otseselt ei olnud vaja vedada?

    Kuruületuse päev igatahes tundus aukartusäratav sellise tõusu ja laskumisega ühe päeva jooksul. Tublid!!!

    ReplyDelete
  2. Meie kotid olid väga erinevas kaalus: alates 9 kuni kuskil 16-17.ni välja. Ilmselt oli minu oma kõige raskem tänu paksudele ja rasketele raamatutele. Tavalise matka puhul on kõige raskem asi söök, seda me kaasa ei vedanud. Ühisvarustust ei olnud ju üldse. Ainult kõigil olid oma isiklikud asjad. Seega seljakotid kerged tõesti.

    ReplyDelete