Saturday, October 13, 2018

LUGU SELLEST, KUIDAS ME OTSUSTASIME SÕITA HIINASSE!

Ühel ilusal jaanuarikuu päeval (või oli see nüüd isegi detsember) otsustasime me Kristiga sõita Hiinasse. Nüüd tagant järele mõeldes, ei mäletagi üldse, et miks just sinna? Üks põhjuseid oli kindlasti see, et me kumbki polnud varem Hiinas käinud. Just Hiina tundus meile sellel hetkel väga põneva, piisavalt kauge ja eksootilise sihtkohana. Hakkasime otsima odavaid lennukipileteid. See muutus väga põnevaks! Sest ainult rändaja hingega inimene teab, millist ahvatlust ja hasarti, pakuvad need erinevate lennukompaniide aasta alguse odavate lendude kampaaniad. Ja neid hindu ja pakkumisi uurides, läks korraga äkki kõik paigast ära. Reisi aeg, mis oli meil suhteliselt täpselt paika pandud juulikuu teise poolde, tulenevalt minu, kui väga kirgliku aiapidaja suviste tööde graafikust ja meie mõlema töötamisest koolis. Et maasikad oleks valminud ja saak koristatud ja muud marjad-õunad veel pole valminud ja on käes aeg, kus ei pea iga nädal enam muru niitma. Ning Kristilgi on suvel (talvise seisuga veel oli) pikk puhkus. Kuid tulenevalt soodsate lennupiletite ajast liikus meie suvine reis sujuvalt hoopis sügisesse.

Mingil hetkel hakkas muutuma ka sihtkoht, sest nii palju ahvatlevaid ja huvitavaid pakkumisi tekkis just nendest odavatest lennukipiletitest tulenevalt. Korraga me soovisime sõita nii Hiinasse, Vietnami, Laosesse, Sri Lankale, Malaisiasse, Kuubale kui ka Jaapanisse. Jäime hätta otsustamisega! See on sama tunne, mis tekib siis, kui Sa paned juba kokku täpsemat reisikava ja pead endale pettunult tunnistama, et paratamatult peab tegema valiku ja kõike ei jõua mitte kunagi vaadata. Aga tahaks ju! Selline lõputu dilemma. Selles sihtkohtade virr-varris pidime siiski tegema mingitel alustel mingi mõistliku otsuse. Liikusime tagasi alguspunkti: otsustasime, et kuna alustasime Hiinast, siis esimene mõte on alati õige (pean etteruttavalt ütlema, et seda taktikat kasutasime ka hiljem mitme otsustamist vajava asja puhul) ja panime paika selle, et Hiinasse me ka läheme! Kõik need muud ahvatlevad sihtkohad jätsime tuleviku reiside tarbeks.

Leidsime Finnair´ilt soodsa pakkumise Pekingisse. Ning Kristi ostis piletid ära. Õnnitlesime endid eduka ostu puhul!  No vähemalt me arvasime nii. Järgmisel päeval sai aga Kristi meili, kus teatatati, et meil neid pileteid siiski ei ole, sest me ei ostnud neid otse Finnair´i lehelt, vaid läbi edasimüüja ja neil oli seal mingi segadus, ja ühesõnaga: meie valitud kuupäevadel neil ikkagi ei ole vabu kohti. Olime jälle nullis tagasi! Õnneks laekus raha Kristi pangakontole suhteliselt ruttu tagasi. Alustasime otsast peale. Nädala pärast leidsime veelgi soodsama pakkumise SAS-ilt läbi Kopenhaageni. Ega meil otsustamiseks väga palju aega ei jäänud. Vaatasime ruttu üle kuupäevad, minu soov oli, et kui sügisel, siis peaks kindlasti jääma reisi aja sisse koolivaheaeg. See sobis mõlemale. Piletid läksid maksma 350,0 eurot. Ning lennuajad oli superhead - kogu lend alates Tallinnast kestab kokku 14 tundi. Võrdluseks võin öelda, et suvel Eliisabeti ja Elinaga Lissaboni sõites kestis meie sõidu aeg pea sama kaua!!!

Nüüd olid meil piletid olemas. Tuli hakata edasi mõtlema. Alustuseks lugesin läbi umbes neli paksu raamatut Hiina ja tema ajaloo kohta. Kõige otsesem tulemus sellele, oli see, et esimest korda elus, suutsin vastata "Imelise Ajaloo" testis kõikidele küsimustele õigesti. No, võib arvata, et kõik küsimused oli Hiina kohta. Lõpetades Mao Zedongi 700 leheküljelise eluloo, jõudsin järelduseni, et ma pole üle-üldse kindel, kas tahangi sellisesse riiki sõita! Aga enam polnud midagi teha. Lennukipiletid olid olemas. Ostsin Hiina reisiraamatu. Lugesin ka selle läbi. Pidasin pikki vestluseid ja esitasin uurivaid-puurivaid-nõudlikke küsimusi kõigile tuttavatele, keda teadsin olevat viimasel ajal Hiinas käinud. Siin kohal kõige suuremad tänud Liisile ja Svenile! Tüütasin kõiki oma lõputute küsimustega Hiina kohta. Vähemalt kord päevas saatsin Kristile jälle mõne huvitava fakti Hiina kohta või koha, mida peaksime kindlasti külastama. Õigluse huvides pean mainima, et seda ei teinud ainult mina - Kristi tegi täpselt sama.

Kevadeks oli meil pandud paika enam-vähem reisi marsruut: Peking-Xian-Chengdu-Chongqing-Guilin-Shangai-Peking. Kristi ostis ära rongipiletid Pekingist Xian´i ja Shangaist Pekingisse tagasi. Loomulikult oleksime võinud natukene süveneda sellisesse asja nagu rongijaamade asukohad linnades, et hiljem näiteks broneerida hotellid kõige mõistlikuma logistika kohaselt. Aga see on selline tagant järele tarkus, millest meil enam mingit kasu pole, küll aga võib olla nendel, kes alles plaanivad Hiinasse reisimist. Nüüd oli meil siis paigas reisi algus ja lõpp. Vahepeal aga haigutas tükk tühja maad. Ja siis tuli ka kuidagi selline petlik tunne peale, et aega ju nii palju veel, ja olid vahepealsed reisid Gruusiasse ja Lissaboni, mis nõudsid oma organiseerimist, et Hiina peale nagu ei olnudki aega mõelda.

Ja siis vahetas Kristi töökohta! Ja polnud üldse maininud, et tal plaanis oktoobris kolmeks nädalaks reisile sõita. Nii siis ootasime ja ootasime hinge kinni pidades vastust, et kas saab minna või siis ei saa. Mõttes vaagisime (see selgus muidugi hiljem alles) juba mõlemad mulle uut võimalikku reisikaaslast.

August oli see kuu, kus sattusime taas paanikasse! Aega ainult kaks kuud reisini, meil aga enamus asju veel paika panemata. Lugesin uuesti läbi Hiina raamatu, sest enamus oli vahepealsete kuudega meelest läinud. Ning siiani polnud me veel suutnud otsustada kas Chengdusse minna või mitte? Käisime veel korra läbi kogu marsruudi, uurisime ja puurisime, vastust aga sellele küsimusele ei saanud. Augustist alates tervelt kuu aega esitasin ma kõigile tuttavatele küsimusi, et kas Chengdu või Chongqing? Sest olime jõudnud järelduseni, et mõlemasse aja kokkuhoiu mõttes ei lähe. Ja siis tekkis meil äkki ikkagi ahvatlus minna ka Jangtse jõekruiisile, mis algab Chongqingist. Kuigi ma suures osas plaanin alati kõik oma reisid ise ja omal käel, siis ikkagi mõnikord kipub tulema ahvatlus millegi väga mugava ja organiseeritu järele: Jangtse jõekruiis on just selline näide. Mõistuse tõi tagasi tõdemus, et sinna kuluks vähemalt neli päeva. Kuigi tegelikult mina veedaks need neli päeva pigem Guilini ümbruse imepisikestes ja arhailistes külades jalgrattaga ringi sõites, kui ülerahvastatud meeletus kruiisilaevas. Kristi oli sama meelt.

Tõmbasime rahuliku südamega laevakruiisile kriipsu peale (seda enam, et Guilinis pidime Li jõel nagu nii väikese laevasõidu tegema) ja läksime plaaniga edasi. Leidsin Guilini ümbrusest palju pisikesi külasid, kus saaks sõita ringi jalgrattaga. See tundus väga mõnus ja ahvatlev - sõita imeilusas sügiseses mägises Hiinas riisipõldude vahel rattaga ringi, teha peatuseid igal ajal ja igal pool, vastavalt oma soovidele ja tahtmistele. Umbes sama tore, kui Tais rolleriga ringi sõita, tundus see kõik olema! Äkki tekkis kohutav soov saada sinna kohe ja praegu. Sellest saime omakorda nii palju positiivset energiat ja ruttu sai paika uus plaan: jätsime Chengdu välja, otsustasime veeta mõne päeva kauem Chongqingis, sõita sealt kummistustelinna Fengdusse, siis edasi Guilini ja imetleda sealset karstimaastikku, koopaid ja väikeseid külakesi. Ja siis edasi Shangaisse.

Ja siis tuli jälle paanika. Selgus, et Guilinist Shangaisse sõidab rong 33 tundi! No jah, me ju teadsime küll, et Hiina on suur riik. Aga no, ikkagi!!! Vaatasin lennukit. No lennukiga saaks kahe tunniga, aga pileti hind oli muidugi krõbe. Selle teema varjutas järgmine paanikahoog - Xian´ist Chongqingi oli meie soovitud kuupäevaks rongis ainult kaks vaba kohta ning needki istekohad. Rong sõidab aga kümme tundi! Ootasime järgmise päevani. Mulle kuidagi on omane sellistes situatsioonides pigistada silmad kõvasti kinni ja oodata, et äkki läheb probleem ise üle. Tavaliselt ei lähe. Aga selleks ajaks olen harjunud probleemiga ehk hommikul ei tundunud mulle enam sugugi nii jube veeta kümme tundi rongis pingil istudes. Kristigi tunnistas, et ta on juba harjunud selle mõttega. Siis tuli meile aga mõte, et äkki me lahkuks hoopis eelmisel päeval õhtuse rongiga Xian´ist. Sest kõige esimese kava järgi, pidimegi just sellel kuupäeval Xian´ist edasi sõitma ja tegime otsuse jälle kasutades taktikat "esimene mõte on alati õige!". Ja nagu meie otsuse kinnituseks selgus, et päev varasemaks on ka magamiskohad olemas! Lahendanud selle paanika, leidis Kristi ka Shangaisse sõitmiseks rongi, mis sõidab ainult 17 tundi. Ostsime ka need piletid ära. Paanika hakkas vaikselt taanduma.

Et aga kohe uuesti tekkida...juba augustis olime mõelnud ka viisa peale. Seda saab õnneks Tallinnast. Mõtlesime, et septembris on paras aega hakata sellega tegelema. Ja vot, see on nüüd see koht, kus oleksime pidanud kiiremini tegutsema. Viisataotluse täitmiseks kulus nädal. Sobiva foto leidmiseks sellele samuti mitu päeva. Lõpuks lasin Eliisabetil teha kooli köögis valge seina ja aurupahvaku taustal telefoniga foto. Ja no see sobis! Kõige selle taustal pidin jätma tähelepanuta fakti, et foto oli väga kole. Täitsin seda viisataotlust vist algusest peale uuesti vähemalt kümme korda. Sest millegipärast ei lasknud minu arvuti pooleli olevat ankeeti salvestada. Lõpuks kulusid mulle need küsimused a la "isa silmavärv" pähe. Iga järgmise täitmisega olin jälle kiirem ja osavam! Saates taotlust ära tuli ekraanile kiri saatkonda aja broneerimiseks. Ja siis saime juba ma ei tea mitmenda närvivapustuse: esimene vaba aeg oli 9. oktoober!!! Kuid meie lend juba 18. oktoober. Lisaks hakkasid Kristile mitmed tuttavad rääkima, et viisat ei saagi nädalaga, et saatkonnas peab käima mitu korda jne-jne. Kristi haudus juba alternatiivseid plaane viimase hetke pakkumiste osas, kui me ikkagi sinna paganama Hiina ei saa. Mina kasutasin jälle oma taktikat - mitte mõelda asjadele, mis mulle ei meeldi.

Igal juhul 9. oktoobril me seal saatkonnas olime ja tänasime Jumalat, et olime esitanud viisataotluse elektrooniliselt ning sellest tulenevalt saanud aja ette broneerida. Enamus inimesi ootas ukse taga elavas järjekorras ning meie seal oldud aja jooksul ei saanud sealt mitte ükski inimene ooteruumi sisse. Seal oodates antud numbriga oma järjekorda selgus, et olime unustanud lennukipiletite koopiad. Leidsin ruumist aga arvuti ja printeri. Minu meiliaadressilt olid aga kuhugi kadunud lennukipiletid! Kristi saatis siis piletid mulle ruttu uuesti, printisin välja ja sekund enne, kui Kristi pidi astuma saatkonna töötaja uuriva palge ette, ulatasin talle lennukipiletid. Siis läks kõik kiiresti: võeti sõrmejäljed, uuriti silmaiiriseid, öeldi aitäh ja ulatati kollane paberilipik. Küsisin Kristi käest, et millal kätte saab? Vastata ta muidugi ei osanud, sest suures ärevuses polnud ta tähele pannud, mida talle selle kohta öeldi. Õnneks oli paberi peal see kirjas - 16. oktoober. Oeh, kergendusohe vallandus vist meilt mõlemalt. Ja ega nüüd polegi muud, kui saada siis kätte see viisa saatkonnast ja astuda lennukile ning loota, et oleme põhjalikult ette valmistunud.

Siia juurde võib meeleolu tekitamiseks lisada muidugi suure osa Hiinas käinud tuttavate kommentaarid, kuidas nad pole mitte üheltki reisilt igatsenud nii kõvasti koju tagasi saada, kui Hiinast. Ning üle-üldse on tegemist väga suure, tüütava ja närvilise maaga. Aga selliseid õudus- ja hirmujutte olen ma pidanud kuulama peaaegu enne igat oma reisi. Ma ei hakka isegi mainima tuttavate jutte enne lastega plaanitud autoreisi Musta mere äärde, et mis kõik meiega Valgevenes, Ukrainas, Moldovas ja Rumeenias, hakkab juhtuma! Juhtus see, et meil oli täiesti fantastiline reis. Ja lisaks Kristi kommentaar, et lähtudes kõigist nendest sekeldustest, mida võib tõlgendada ka hoiatavate märkidena, tuleb meie reisist kas lõputu probleemide jada või täiesti vapustavalt põnev ja tore reis. Mina igal juhul, parandamatu optimistina, usun seda viimast. Igal juhul: 18. oktoobril stardime me kolmeks nädalaks Hiina! Hurraa!!!

No comments:

Post a Comment