Tuesday, August 6, 2019

VENEMAA KARJALA!

KOLMAS PÄEV - 24.07.2019.

Öösel sadas veel kõvasti vihma. Ja hommikulgi oli õues kõle ja külm. Tavaline ilm Petrozavodski suves. Kell kaheksa läksime sööma ja pärast hommikusööki jalutasime hotellist sadamasse. Õnneks olin võtnud õhtul Marika soovitusel bussist kaasa paksu jope. Mis osutus nüüd hädavajalikuks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma selleta oleksin hakkama saanud. Vihma hakkas uuesti sadama ja oli meeletult külm tuul. Jõudsime sadamasse pool tundi varem ja pidime ootama laeva väljumist. Istusime selle aja sadama kõrval asuva hotelli fuajees. Kell 11.00 väljus meie laev Kiži saarele, kus asub vabaõhumuuseum, mis on kõige tuntum oma 18. sajandil ehitatud puukirikute tõttu. Kiži saarel on kaks küla ning kokku elab siin umbes 100 inimest. Ametlikult on muuseum küll üks osa saarest, kirikute vahetus ümbruses olev küla, kuid tegelikkuses on kogu saar üks suur vabaõhumuuseum. Iga hoone on omaette kultuurimälestus ja pärand! Ka Kiži saar moodustab Äänisjärvel omaette saarestiku - Zaonežje piirkonna (siia kuulub lausa 5000 erinevas suuruses saart!). 

1714. aastal ehitatud suur üleni puidust Issanda Muutmise kirik on 1990. aastal lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse (mõned aastad hiljem kogu vabaõhumuuseum). Kirik on osa tolle aja Põhja-Venemaale iseloomulikust kogukonna pogostist - kaitserajatistega ümbritsetud hoonetest. Kaitserajatisi nõudsid tolleaegsed pidevad sissetungid näiteks rootslaste poolt. Kiži pogostis on kaks kirikut - suvine suurem ja uhkem Issanda Muutmise katedraal ja talvine tagasihoidlikum ning väiksem Jumalaema Kaitsmise kirik. Ning eraldi seisev kellatorn. Katedraali ehitamisega kaasas käiv legend räägib, kuidas ehitusmeister Nestor ehitas kiriku kõigest 24 tunniga ning valmis saanuna heitis kirve Äänisjärve ja lausus, et maailm pole iial varem näinud ega näe ka tulevikus midagi selletaolist! Eks ta tõsi ole, Kiži saare kirikud võiks vabalt kanda maailmaime tiitlit. Seitsmendat, kaheksandat või kahekstateistkümnendat. Issanda Muutmise katedraal on küll üleni puidust, kuid on näiteks kaks korda nii kõrge kui Vassili Blazennõi kirik Punasel väljakul Moskvas.

Katedraal ongi kavandatud nii, et oleks nähtav juba kaugelt teiselt poolt järve. Imekaunite, tavaliselt  hõbedaste (tavaliselt sellepärast, et meil oli harukordne võimalus vaadata just värskelt vahetatud katust, mis helkis hoopis kuldselt, hõbedaseks muutub see taas sügiseste vihmade toimel ehk siis paari kuu pärast) haavapuust, katuselaastudega katedraali kõrval seisab hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik, mis on madalam ja väiksem. Mõeldud kasutamiseks talvekuudel. Traditsiooniliste puitehitiste katused on tehtud üldjuhul alati haavapuidust, hoonete muud osad aga männist.

Mõlemad pühakojad on äärmiselt isikupärased, loodud loovuse ja hoogsusega. Kirikute puhul on kasutatud Vene puitarhitektuurile omast tehnoloogiat, mille puhul lõigati, vormiti ja viimistleti absoluutselt kõik detailid ainult kirve abil. Muidugi räägitakse veel sellestki, et seda tehti ka ilma ühtegi naela kasutamata, kuid asjaosalised ja spetsialistid ainult muigavad selle peale ja arvavad, et selliseid imesid ei ehitanud vaesed inimesed, kes ei jaksanud naelu osta. Sisse saime minna täna siiski ainult väiksemasse Jumalaema Kaitsmise kirikusse. Oma ekskursiooniga sinnamaale jõudes oli meil võimalus kuulata ka imelist laulu kolme meeslaulja poolt.

Issanda Muutmise katedraal avatakse pärast põhjalikku renoveerimist uuesti alles kevadel. Aastakümneid mõeldi, kuidas peaks sellise väärtusega arhitektuurilist imet renoveerima. Korraldati projekti saamiseks konkursse. Pakuti välja väga erinevaid lahendusi. Lõpuks jäi sõelale idee ehitada kiriku sisse toestus, mis hoiaks kirikut üleval seni, kuni sektorite kaupa vahetatakse välja halvas seisus palke kogu kiriku kõrguses. Giid näitas meile fotosid nende tööde ajajärgust. Natukene õõvastav oli vaadata jäädvustusi hetkest, kus hoonel olid küll katusekuplid ja alumine osa, kuid puudusid täiesti keskmise osa palgid. Selle asemel hoidis hoonet püsti vaid metallsõrestik. Kujutan ette, mille vastutus ja pinge oli meistritel, kes seda tegid!

Kui Kiži saare pogost ongi ehitatud siia, siis sellel poolel saarel ehk suurte kirikute ümbruses olevad muud hooned on toodud siia kogu Karjalast. Kokku on muuseumil 87 erinevat hoonet, millede hulgas on elumaju, rahvamaju ehk ühiskondlike ruume, kirikuid (arvatavalt 14. sajandist pärit Laatsaruse ülestõusmise kirikut peetakse üheks vanimaks säilinud puitkirikuks Venemaal) jne. 1951. aastal loodud Kiži vabaõhumuuseum on üks esimesi, mis Venemaal tegutsema hakkas. Käisime majad läbi. On ikka imelised küll! Eks muidugi ole siin eksponeeritud hoonete puhul tegemist eranditult väga jõukatest majapidamistest pärit hoonetega. Sellest tulenevalt siis majad suuremad ja uhkemad. Järjest enam imetlesin traditsiooniliste Karjala elamute läbimõeldust. Kuna kliima on siin karm, siis paikneb kogu majapidamine ühe katuse all. Koos on eluruumid, ruumid loomadele, küünid ja aidad. Ikka selleks, et halva ilma ja tormiga oleks kergem teha igapäevaseid edasilükkamatuid talitusi. Ning jälle kohtusime sellega, et talviti tõmmati elu koomale ühte-kahte köetavasse ruumi, et suviti saaks jälle laiutada. Meil oli hea võimalus jälgida ka erinevate käsitöömeistrite tööd - pärlikeede, kasetohust nõude, puidust esemete ja isegi haavapuust katuselaastude valmistamist kirvega. No laastudeks neid päris nimetada ei saa! Ikka sellised paari-kolme sentimeetri jämedused plaadid pigem.

Olles lõpetanud kolme tunnise ametliku ekskursiooni, mis oli jällegi väga hea, kugistasin ruttu sisse hotelli hommikusöögilauas kaasa tehtud võileiva ja suundusime Marikaga jalgrattarenti. Meil oli nimelt plaan ülejäänud saar samuti läbi uurida ja kiiremini õnnestuks see rattaga. Kümne minutiga saime oma sõiduriistad kätte ja tuhisesime minema. Enne võtsime riideid veel vähemaks, sest hommikune kole ilm oli muutunud soojaks ja päikeseliseks. Nii palju siis külmast ja vihmast. Sõitsime saare teise tipu suunas. Iga maja või hoone, mis ette jäi võlus oma ainukordsuse ja nostalgiaga. Kohati ei saanudki aru, kas tegemist muuseumi eksponaadiga või reaalse elumajaga. Ilmselt võis tegemist olla mõlemaga korraga. Sõitsime ühe jutiga saare teise tippu välja, et saada üldpilt saarest. Siis hakkasime tagasi sõitma tehes peatusi nende kõige ilusamate vaadetega kohtade juures. Ranna ääres asuvas külatänavas nägime ka oma silmaga, kuidas tõstetakse maja, et vahetada alumisi palke.

Keset saart sõites avastasime end äkki suhteliselt kaasaegse ootamatult suure maja ees nii pisikese saare kohta: olime jõudnud tuletõrjedepoo ette! Olime hämmeldunud. Samas, kui nüüd mõelda, et tegemist keset suurt järve asuva saarega, kus asuvad väga tuleohtlikud puitmajad, mis on tohutu väärtusega veel peale selle, siis tundus see ainuvõimaliku ja mõistliku ning äärmiselt vastutustundliku variandina. Me päris täpselt ei teadnud kas tee, millele olime sattunud, viis ikka sadamani välja. Küsisime sõbraliku tuletõrjuja käest igaks juhuks üle. Just nii see pidi olema.

Saarele ring peale tehtud, tagastasime jalgrattad, enne laevale minekut jäi veel parasjagu aega osta kohvikust kaasa tass kohvi ja üks moonisaiake. Paari tunni pärast olime jälle Petrozavodskis. Väikene tiir bussiga linna peal. Siis hotelli. Käisime korra poes ostmaks koju kaasa komme ja teed. Ilmselt nii tavalisi asju, mida Venemaalt koju kaasa tuua. Suur osa grupist läks nautima hirmkallist karjala õhtusööki. Meie Marikaga otsustasime õhtust süüa omal käel. Meiega liitus taas Indrek. Otsisime restorani "Bavarius", mis hotellist saadud linnakaardi järgi pidi asuma kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuid kõik ikka nii lihtne ka pole Venemaal. Tegelikkuses asus see restoran hoopis teises linna otsas.

Asja lihtsustamiseks otsustasime tellida takso. Venemaalgi töötavad ilusasti kõik Uberid jms. Takso viis meid kenasti söögikoha ette ja maksma läks see umbes üks euro. Ja kõikide TripAdvisorite ja muude soovitajate kiituseks tuleb öelda, et tegemist oli tõesti väga hea restoraniga! Mõnikord peavad nende nõuanded paika isegi. Tagasi sõitsimegi taksoga, kui see kord juba nii lihtsaks ja odavaks osutus. Eh, turistid muutuvad ikka mugavaks! Toas pakkisin oma asjad enam-vähem kokku, sest homme hommikul oli meil suund juba Belomorskisse ja Valge mere äärde. Raha kulus täna Kiži saarel kohvi ja saiale 200, rattarent 200, poes 1300 ja õhtusöögile 1100 rubla. Kokku 2800 rubla.

No comments:

Post a Comment