VENEMAA KARJALA!

NELJAS PÄEV - 25.07.2019.

Kell kaheksa läksime hommikust sööma. Kõhud täis pakkisime viimased asjad ja suundusime bussi. Bussiga saime veel väikese tiiru Petrozavodskis (soome keeles Petroskoi). Arheoloogilised kaevamised näitavad, et praegusegi linna koha peal on tuvastatud jälgi esimesest asustusest juba pea 7000 aastat tagasi. Peeter I korraldusel rajas asula praegusele kohale prints Menśikov 1703. aastal. Tsaar vajas valukodasid Põhjasõja (1700-21) vajaduste katmiseks. Ajaga sai linn oma praeguse nime, mis tõlkes tähendabki "Peetri tehased".

1717. aastaks oli Petrozavodsk kasvanud Karjala suurimaks asulaks, kus elas 3500 elanikku. Seal olid tsaari ja Menśikovi väikesed paleed. Pärast Peetri surma linna tähtsus vähenes. Tööstuse areng elavnes taas Katariina Suure ajal. Linna tuntuim objekt oli Peeter I ajal ehitatud, 1772. aastal ümber ehitatud ja 1789. aastal renoveeritud Püha Peeter-Pauli puukirik. Kirik oli säilitanud väga pikaks ajaks isegi oma algse ikonostaasi, kuni kirik kahjuks  oktoobris 1924. aastal tulekahjus täielikult hävis. On väidetud, et maailma esimene raudtee avati Petrozavodskis 1788. aastal. Kuidagi tõestada või ümber lükata mina seda väidet ei suuda.

Meie bussijuhid otsisid aga tanklat, kust saaks bussile kütust. Venemaal ei ole sugugi nii, et sõidad esimesse tanklasse (või poodi, või apteeki vms) ja saadki kohe vajaliku toimingu tehtud. Sugugi ei pruugi see nii olla! Võib olla, et on hoopis sanitaarpäev. No või muud taolist. Nii me siis otsisisime järgmist tanklat. Kõik see võttis omajagu aega. Imestasin, et miks ei oleks võinud bussijuhid sellist asja ajada korda eile, kus nad terve päeva mitte midagi ei teinud. Esimese peatuse tegime Kivatśi rahvuspargis kose juures. Jalutasime seal natukene ringi ja imetlesime ilusat koske. Kosk oli tõesti ilus ja kogu see loodus. Aga kuidagi metallist piiretega eraldatud jalutusrada oli ehitatud selliselt, et varjas just need kõige ilusamad kohad kose imetlemiseks.

Saime kose ääres jalutada päris pika tiiru. Metsa all oli isegi natukene sääski. Karjala kant peaks olema igal suvel ujutatud üle tohututest sääseparvedest. Seni pole meil küll õnnestunud neid kohata. Nüüd siis esimesed. Mina olin pakkinud endale kaasa isegi sääsetõrjevahendit, mida ma igapäevaselt tavaelus mitte kunagi ei kasuta. Kuid suures hirmus Karjala kandi kohutavate sääskede eest varusin isegi mina seda. Kuigi ei kasutanud kogu reisi vältel mitte kordagi. Väikene jalutuskäik tuli meile igal juhul kasuks, sest nüüd ootas ees pikk sõit bussis Valge mere poole. Ühe metsa peatuse tegime ka tee peal.

Järgmine peatus oli aga petroglüüfid (kaljujoonised). Karjalas on neid mitmes kohas - tuntuimad Äänisjärve kaldal ja Valge mere ääres. Meie vaatasime Valge mere äärseid, mida peetakse Põhja-Euroopa kõige keerukamate ja väljendusrikkamate kaljujooniste näidete hulka. Seal on sõjaväe, meresõidu, usurituaalide ning isegi suusatamise keerulisi stseene. Petroglüüfidega seoses ja tänu nendele on tuvastatud enam kui 70 iidset asulakohta ümbruskonnas. Kõik need üheskoos moodustavad piirkonna suurima neoliitikumi mälestise. 19. sajandil käisid kohalikud mungad Äänisjärve kallastel asuvatel petroglüüfidel neid solvanud nö roppustele lisamas ususümboleid strateegilistele kohtadele.

Petroglüüfide leiualad avati laiemale üldsusele alles 90ndate alguses, kuid juba on aru saadud, et inimetegevus on nende säilimisele ka suurim oht. Seda oli kahjuks meiegi grupi pealt näha - inimesed tallusid tõesti jalgupidi arutult nendel imelistel joonistustel - neile ei tulnud pähegi, et tegemist tohutu suure ajaloo ja kunsti väärtusega. Kurb oli. Kuid petroglüüfe leitakse pidevalt juurde. Alles 2008-09 leiti Äänisjärve lähedalt uusi jooniseid. Arheoloogid on arvamusel, et need äsja leitud petroglüüfid, sisaldades kõige muu hulgas ka Päikese ja Kuu kujutisi, võivad märgistada iidse observatooriumi asukohta.

Petroglüüfide leiupaikasid peetakse iidseteks pühapaikadeks. Eelajalooliste kogukondade erilisteks pühadeks keskusteks. Nendes kohtades peeti tõenäoliselt rituaalseid pidusid ja tseremooniaid. Kogemusi ja teadmisi, mille inimesed järk-järgult elu ja ümbritseva kohta said, hoiti alles joonistuste kujul ja anti põlvest põlve edasi. Ning nende olulisust ei ole ilmselt võimalik üle hinnata - need annavad meile kõige olulisemad teadmised inimestest, kes elasid Põhja-Euroopas enam kui 6,5 tuhat aastat tagasi. Nende mütoloogiast, elustiilist, tegevusest ja mentalideedist. Mitte ilmaasjata ei nimetatud neid ammustel aegadel "kiviraamatuks", "kivikroonikaks" või lausa "teadlikkuse suurendamise kaupluseks".

Bussiparklast oli petroglüüfideni paar kilomeetrit jalutada. See läks aga väga kiiresti siin metsa vahel leiduvate ohtrate sääskede tõttu. Nüüd olime tõesti leidnud koha, kus sääski palju. Kiire jalutuskäiguga sinna ja veel kiiremaga tagasi, sest vahepeal oli sääski tulnud kõvasti juurde. Õnneks olid petroglüüfid kaljulagendikul ja seal sääski ei olnud. Põgenesime bussi varjule. Palju meil enam sõita ei olnud. Olime Belomorskis. 1938. aastal liideti Soroka küla koos mitmete teistega üheks Belomorski linnaks. Maailmas on Belomorsk võib-olla kõige tuntum Valge mere - Läänemere kanali tõttu. Kanal ehitati aastatel 1931-1933 Stalini isiklikul käsul.

Kanal valmis rekordilise ajaga - 21 kuud (osade allikate järgi kulus 20 kuud). Tööjõuks kasutati GULAGI vange. Esimeses järjekorras saadeti kanali ehitusele kulakud, siis bandiidid ja viimasena poliitvangid. Tingimused olid ebainimlikud. Tööliste jaoks klopsiti kiiruga kokku barakid. Tööriistu polnud, rääkimata masinatest. Kanali ehitamisele eelnenud koosolekul inseneridega olevat Stalin keeldunud inseneridele eraldamast ekskavaatoreid ja traktoreid lihtsal põhjusel, et neid ei olnud kuskilt võtta. Stalin nõudis inseneridelt arvutusi selle kohta mitu inimest asendaks ühte ekskavaatorit - 40!

Sellise arvestusega vange ehitustöödele varutigi. Stalin sai oma inseneridelt sellises mahus ehitustöödeks vajaliku ekskavaatorite arvu ning korrutas selle neljakümnega! Põhilisteks tööriistadeks olid labidad ja ühe rattaga käsikärud. Valge mere - Läänemere kanal algab Belomorskist ning lõpeb Äänisjärves. Kokku 227 kilomeetrit. Kanal lõpeb küll Äänisjärvega, kuid veetee jätkub sealt Sviri jõge pidi Laadoga järvele ja sealt edasi Neeva jõge pidi Läänemerele. Kanalil on 19 lüüsi. Kiiruga ehitatud, äärmistes oludes, kehvalt planeeritud - kõik see on tinginud ka selle, et tegelikkuses pole sellises määras inimelude hinnaga ehitatud kanal ennast kunagi õigustanud jäädes väga väikese kasutusega. Kanali sügavus on ainult 4 meetrit, millest tulenevalt ei ole see laevatatav merelaevadele.

Ehitustööde käigus hukkunud vangide arv on endiselt suur saladus. Erinevatel andmetel oli neid 50-200 000 vangi. Ametlikel andmetel kõigest 11 000. Hukkunute hauad on tänase päevani salastatud. Välja arvatud mõned propagandistlikel eesmärkidel suurte auavaldustega sängitatud hukkunud. Kanal plaaniti avada suurejooneliselt 2. augustil 1933. aastal seltsimeeste Stalini ja Vorośilovi isiklikul osavõtul tõendina I viisaastaku plaani eduka täitmise kohta. Kui laev kõrgeausustega Valgele merele kanali suudmesse jõudis, et pidulikult sinna siseneda selgus, et see polegi võimalik parasjagu oleva mõõna tõttu (mis lihtsalt ära unustati!). Stalin oli tige. Ülejäänud hämmingus. Hiljem süvendati kõvasti kanali sissesõitu.

Meile tegi suurepärase ekskursiooni kanali suudmes ja viimasel lüüsil giid Vera, kes on ise terve oma elu Belomorskis elanud ning oskas väga haaravalt rääkida kõigest linna ja kanalit ning lüüse puudutavast. Üllatusena nii meile, kui ka meie giidile, saime temalt teada, et homme, kui läheme Solovetsi saarele sõitvale laevale, sõidame me just siit samast lüüsist läbi. Praegusel ajal on kanal siiski avatud ainult suviti paar kuud. Peale suviste liinilaevade, mõningate turistide ning kruusa ja killustiku laevade eriti sõitjad kunagi nii suurejooneliseks plaanitud kanalis polegi. Lüüside läbimine on päris kallis - 5000 rubla ühele ja neid kokku ju 19! Kõikide lüüside läbimine läheb maksma umbes 1400 eurot.

Lõpetanud äärmiselt põneva ja toreda ringkäigu väga südamliku Veraga ronisime bussi ja sõitsime hotelli juurde. Läbi Belomorski linna sõites ja ümbrust vaadates tekkis küll minul küsimus, et kuidas siin elavad inimesed suudavad olla nii rõõmsad, positiivsed ja patriootlikud oma kodulinna suhtes. Belomorsk on üks väheseid linnu kogu maailmas, kus ma olen käinud ja mille kohta ma samas olen mõelnud, et tegemist on äärmiselt koleda, masendava ja trööstitu kohaga. Ning meie olime siin veel juulikuus! Kõige ilusamal ajal aastal. Mis siis veel talvel!? Aga kohalikud armastavad oma kodulinna. Kogu sellele linnatänavatel valitsevale kaamosele vaatamata osutus meie hotell väga positiivseks üllatuseks.

Samas hotellis sõime õhtusöögi, mis osutus küll väga pisikeseks, aga tavaliselt ongi reisidel pigem see häda, et liiga palju saab süüa. Nüüd siis mitte! Pärast õhtusööki läksime korraks õue veel. Seal oli mõnusalt soe! Ilmaga on meil tõesti väga vedanud. Mina valmistusin ikka külmadeks ilmadeks pakkides kaasa matkapüksid, talvemütsi, villased sokid ja paksu suusajope. Jopet olen isegi kasutanud. Kohe hotelli kõrval oli üle jõe näha imeilus päikeseloojang. Nautisime vaadet hetke. Siis tuppa magama. Raha kulutasin mina täna kohvile 100 ja õhtusöögile 500 rubla. Kokku 600 rubla.