Sõime kell üheksa hommikust. Tunni aja pärast oli meie auto hotelli ees. Läksime tubasid üle andma. Siis tekkis mingi segadus maksmisega: meie teada oli meil kaks esimest ööd panga kaudu makstud kohe broneerimisel. Kuid hotell polnud raha saanud! Kontrollimisel selgus, et tõesti ei olnud raha arvelt maha läinud. Maksime nüüd juba kõik kolm ööd sularahas ära, lootuses, et siis omakorda arvelt enam raha uuesti maha ei võeta. Igaks juhuks võtsime hotelli kontaktid, kui peaks siiski nii juhtuma, lubadusega, et kui neile nüüd panga kaudu ka raha laekub, kannavad selle Simmole tagasi.
Jätsime selle ääretult meeldiva kohaga hüvasti ja istusime autosse. Algas sõit Ubudi. Me ei olnud võtnud hetkel hotelli päris Ubudi kesklinna. Meie valitud hotell asus kesklinnast viie kilomeetri kaugusel. Eeldasime vaiksemat ja rahulikumat kohta. Sõit Ubudi väga kaua aega ei võtnud - ega Balil pole miski väga kaugel. Hotell asus tõesti väga vaikses kohas, suurest teest eemal, nii eemal, et sinna viiv tänav oli liiga kitsas selleks, et autoga hotelli juurde sõita. Jalutasime viimase jupi. Saime oma toad kätte. Kenad, sarnased kõikidele hotellidele siin. Mingeid erilisi plaane meil ka tänaseks ei olnud.
Mõtlesime teha esimese tutvuse Ubudiga. Kahjuks selgus, et hotell saab meile anda täna ainult ühe rolleri. Pidime siis kuidagi hakkama saama! Oli selge, et kolmekesi me ühe rolleriga ei sõida. Linna minekuks pidi siis Simmo sõitma kaks korda. Esimese korraga viis ära Evelini ja siis tuli mulle järele. Ootasin nii kaua suure tee ääres. Kui teise ringiga Ubudi kesklinna jõudsime, oli hakanud vihma sadama. Õnneks jõudsime jällegi enne suurt sadu söögikohta, kus Evelin meid ootama oli jäetud. Sõime kõhud täis. Söök oli imeline. Nüüd sõitis Simmo hotelli tagasi tööd tegema ja meie Eveliniga läksime linna peale ringi vaatama.
Leppisime kokku, et kohtume uuesti Simmoga kell seitse, kui käes aeg õhtust süüa. Jalutasime läbi Ubudi keskuse ja sattusime turule. Balil on väga häid ja kvaliteetseid nahktooteid äärmiselt odava hinnaga võimalik osta. Nende lummusesse sattusime meiegi! Ostsime mõlemad endale täisnahast seljakotid. Mina lisaks veel väikese õlakoti. Tingimine ja kauplemine on mulle juba selgeks saanud Aasia käikudega. Alati tuleb alustada umbes poolest küsitud hinnast või veel vähemast. Või minna hoopis teist teed pidi ja mõelda, millise hinnaga soovitud asja omanikuks saades, oleksid kõige õnnelikum. Samas, milline oleks hind, millega müüja ka müüks ja rahul oleks. Alati leiab selle õige hinna! Lisaks kottidele ostsime veel mõlemad endale seelikud. Ning tüüpilised aasia mustrilised püksseelikud. Väikese hingetõmbepausi tegime juhuslikult teele jäänud koogipoes, kus sõime śokolaadikooki!
Märkamatult hakkas kell juba seitse saama ja pidime kiirustama kohtumise kohta. Sõime õhtust ning samal viisil saime jälle hotelli tagasi, kui linnagi tulime. Hotelli jõudes vaatasime Eveliniga natukene järgmiste päevade plaane. Hommikust sõime uuesti 8.00. Mul oli soov kaubelda jällegi natukene hommikusöögiga: et siis peaks natukene vähem maksma. Seekord oli isegi põhjust, sest minu toas olid mustad käterätikud. Sain küll uued ja puhtad rätikud, kuid muust jutust hotelli perenaine aru ei saanud ning nooremat rahvast, kellega olime eile õhtul asju ajanud ja rääkinud, polnud täna enam kohal. Nüüdseks oli jõudnud aga kohale meie teine roller.
Esimese kohana tahtsime täna vaadata riisipõlde. Ubudi ümbruses peaks olema ühed Bali ilusaimad riisiterrassid. Selle iluga käib kaasas loomulikult palju rahvast. Isegi pileteid müüakse! Meie valik langes Tegallalangi riisiterrassidele. Olles rollerid ära parkinud ja tasunud nö piletiraha, jalutasime terrasside vahele. Vaated oli tõesti imelised! Rahvast üle mõistuse palju ei olnudki. Jalutasime ringi. Ootamatult oli ühel teekäänakul kohalik, kes nõudis veel edasimineku eest raha. Et põllumeeste toetamiseks. Maksime. Aga kui sama asi natukese aja pärast kordus, siis sain tõesti vihaseks. Ütlesin raha nõudjale, et oleme iga nurga peal juba maksnud ja rohkem me seda ei kavatse teha! Ja kui nii on, siis me lihtsalt keeldume edasiminekust ja pöörasin otsa ringi. Paari sekundi pärast kutsuti meid tagasi ja öeldi, et meile on tasuta. Ilmselt tuli hirm peale, sest eks see tegevus siin kohalike omaalgatus on ja tegelikult illegaalne. Sest juba kogutud piletirahast saavad kõik põllupidajad oma osa. Läksime ikkagi edasi. Ja õigesti tegime, sest eespool ootasid meid kõige ilusamad vaated. Tuli ainult ronida kõige kõrgemale künka otsa ja teiselt poolt alla. Rahvast siin ei olnud eriti. Sest enamus turiste ju ei viitsi natukenegi liikuda ega vaeva näha. Saime nautida neid imelisi vaateid sulnis rahus.
Riisipõllud imetletud oli meie soov külastada kohviistandust. Kuid kahjuks väljavalitud istandus oli äsja suletud. Uurisime kaardi pealt välja järgmise. Õnneks ei olnud see väga palju kaugemal. Sõitsime sinna. Kuna esimese hooga põrutasime õigest sissepääsust mööda, parkisime rollerid järgmise maja ette ja jalutasime paarkümmend meetrit tagasi. Tegelikult meil selles suhtes vedas, sest siin oli jälle tasuline parkimine. Piletiraha küll ei küsitud. Istanduse külastamine oli tasuta. Läksime sisse. Meie suurimaks sooviks oli näha ära need kuulsad tsiibetid. Kelle nö toodetud kohv on maailma kõige kuulsam ja kallim.
Saime kaasa noormehe, kes tegi meile väikese ekskursiooni tutvustades istandust, kohvi valmimise etappe ning tõelise kopi luwaki ehk kassikakakohvi tootmist. Tõe huvides peab muidugi märkima, et tegelikult pole tsiibetid kassid. Kuid rahvakeelde läinud nimed ja tõekspidamised püsivad seal kindlalt. Kopi luwaki sünnimaa ongi Indoneesia. Tõlkes tähendabki "kopi" kohvi ja "luwak" palmitsiibetit. Selle kohvisordi lugu algas 18. sajandil, kui Indoneesia saarestik oli osa Hollandi kolooniast. Kohalikud korjasid kolonistide jaoks kohviube, mida müüd Euroopasse. Ühel hetkel avastati, et palmitsiibet sööb väga heal meelel kohvimarju. Nende seedesüsteem lõhustab marjakese ja koos väljaheidetega tulevad välja vaid seemned ehk kohvioad.
Indoneeslased avastasid, et kui oad korralikult puhastada ning seejärel tavapäraselt röstida saab suurepärase kohvi! Sort muutus populaarseks Hollandi aristokraatide seas ning tänapäevani on selle kohvi hind väga kõrge just oma eksklusiivsuse ja harulduse tõttu. Vahet tehakse ka istandustes elavate tsiibetite ning vabas looduses elavate loomade seedekulglast saadud ubade vahel: viimased siis oma hinnalt veelgi kallimad! Olles ringkäigu lõpetanud suunati meid edasi imelise vaatega kohvik-terrassile, kus saime maitseda erinevaid kohvi-, kakao- ja teesorte. Kusjuures tasuta oli seegi! Lisaks tellisime ikka tassi kopi luwaki kohvi ka. Et ära maitsta see imeline hõrgutis. Ja jäätised. Jäätised maitsesid suurepäraselt. Serveeritud olid kookospähkli koore sisse kenasti.
Ning see paljukiidetud kohv oli tõesti imeline - ma pole mitte kunagi varem elus nii head kohvi joonud! Kopi luwaki kohv on äärmiselt kõrge kvaliteediga, sest tsiibetid valivad söömiseks vaid kõige küpsemaid kohvimarju. Isegi parimad kohvikorjajad ei suuda selles võistelda tsiibetiga. Nende seedesüsteemist läbi käies kaotavad kohvioad oma kibeduse ning saavad ainulaadse maitse. Euroopas maksab selle kohvi kilo hind 500-1300 eurot. Tassi saab 10-15 euro eest. Meie maksime täna oma tassi eest 50 000 ruupiat ehk natukene üle kolme euro. Nautisime hetke sellel imeilusal terrassil. Kohtasime isegi eestlasi. Meie kõrvallauas võtsid istet isa ja poeg Eestist. 
Järgmine peatus oli Tirta Empuli tempel. Täpselt meie kohale jõudes tuli meeletu paduvihm - tuletaski meile meelde, et tegelikult oleme taas Aasiasse reisides valinud teadlikult vihmaperioodi. Inimesi vähem ja hinnad odavamad. Sellele vaatamata pole me vihma eriti näinud. Alati on meie ajastus olnud perfektne. Nagu nüüdki! Jooksuga saime viimasel hetkel katuse alla varju! Ootasime umbes veerand tundi kuni suurem sadu lõppes, ostsime siis piletid ja läksime templisse. Tirta Empul tähendab indoneesia keeles püha kevadet. Tegemist on veetempliga. Templi tiikisid toidab allikas, mille vett peetakse pühaks. Kohalikud hindud käivad regulaarseid puhastusrituaale sooritamas nendes tiikides.
Tirta Empuli tempel asutati umbes 962. aastal püha allika ümber. Traditsiooniliselt on siinnegi tempel jagatud kolme ossa. Kõige pühamas ehk sisemises templis paikneb 2 suurt basseini 30 veejoaga, mille all hinduistid saavadki sooritada rituaalset puhastusriitust. Tempel on pühendatud jumal Vishnule. Meil ei olnud siiski plaanis basseinidesse minna, kuigi osad turistid seda teevad. Vette mineku jaoks saab laenutada spetsiaalse sinist või rohelist värvi sarongi. Et oma riided kuivaks jääksid. Vihma tibutas endiselt. Väga see aga ei sega, sest vihm on soe ja õues temperatuur endiselt kõrge. Jalutasime templi territooriumi läbi.
Ja ega kohalikudki ennast vihmast väga segada ei lase. Sajule vaatamata toimetasid kõik rahulikult edasi oma tegevusi. Kes palvetas, kes ootas basseinis oma järjekorda veejoa alla saamiseks. Jalutasime natukene veel ringi ja hakkasime siis Ubudi poole tagasi sõitma. Meil oli täna söömata veel lõunagi. Nüüd plaanisime ühendada lõuna õhtusöögiga. Kesklinnale lähenedes algas juba ummik. Ei hakanud sellest läbi trügima. Jätsime rollerid teeotsale, kust pidime pärast keerama nagunii ära meie hotelli poole ja edasi läksime jala. Söömast tulles käisime korraks läbi toidupoest, et osta hotelli midagi näksimist kaasa, kui kõht peaks enne magama minemist veel süüa nõudma.
Valisin paar ilusat suurt õuna, lahke müüja aitas ära kaaluda ja kleepis hinnasildi õuna külge. Ma ei suutnud uskuda oma silmi - üks õun maksis kohe päris mitu eurot! Eeldad ju tavaliselt tõesti, et sellises paradiisis, kus aastaringselt puuviljad puu otsast võtta, ei tohiks need ka väga palju maksta. Aga võta näpust! Panin õunad vaikselt tagasi ja valisin ikkagi ühe saiakese, mis muuseas maitses imehea! Poes käidud sõitsime hotelli tagasi. Ummikud olid natukene lahtunud selle ajaga. Uskumatu, kui kiiresti ikkagi inimene õpib, kui ta selleks sunnitud on! Täna sain rolleriga üsna talutavalt hakkama ka ummikutes sõites. Polegi nii keeruline autode, busside, ja veokite vahel kitsukestes piludes edasi trügides, kus nii mõnigi kord vahe teiste sõidukitega vaid mõned sentimeetrid.
Enne magama minemist tegime Eveliniga hotelli aias tunnikese joogat. Evelin tegutseb lisaks kõikidele muudele tegevustele ka joogaõpetajana. Olen aastaid joogas käinud, kuid nüüd on jäänud pikem vahe sisse ning pean tunnistama, et see annab tunda. Muidugi pole mõtet ka asjatult lubadusi välja käia, et nüüd võtan ennast kätte. Võib-olla kunagi... Aga jooga pimedas, õues muru peal, tsikaatide siristamise saatel oli väga mõnus kogemus. Sääsed oleksid võinud muidugi olemata olla! Viimase kahe päeva peale on raha kulunud majutusele Sidemenis 500 000, taksosõidule Ubudi 83 000, rollerirendile 77 000, söögile 230 000, Ubudist ostetud postkaartidele-markidele 22 000, śokolaadikook 12 000, riisiterraside sissepääs 10 000, kohviistanduse kohvikus 75 000, templi sissepääs 50 000 ja toidupoes 120 000 ruupiat. Kokku 1 179 000. Kohutavad summad ikka arvudes! Aga sellega harjub ära. Kulunud summad tunduvad suured ka eurodes. Aga reisides on see normaalne - tahadki ju ühe päeva sisse mahutada ära võimalikult palju kogemusi, millede eest suures osas peab jah paratamatult maksma.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment