8.00 sõime oma fantastilisel terrassil esimese jõulupüha hommikusöögi. Olin olnud üleval juba varem, peaaegu päikesetõusul, kella poole seitsme ajal. Ja imetlenud hommikuses udus vaateid põldudele ja taamal paistvatele mägedele. Millist uskumatut ja kõikehõlmavat ilu võib endas kätkeda loodus! Muidugi üritasin ma seda ka fotodele jäädvustada, aga originaali ei ületa ikkagi ükski pilt. Saime endile hotellist jälle rollerid rentida. Tankisin hotelli vastas kohe igaks juhuks ühe liitri. Päeva peale pidime muidugi veel tankima. Teele jäämine kütuse lõppemise tõttu Nusa Lembongani saarel on teinud mind selles osas pigem ettevaatlikuks. Tänane esimene plaanitav koht oli Besakih´i tempel, mis on Bali saare kõige püham ja tähtsam tempel.
Ühel ristmikul keerasime valele poole ja sattusime hoopis õige tee asemel Muncani väikelinna. Peatudes seal kaardi uurimiseks tuli meiega juttu ajama üks kohalik vana mees. Ta oli juba veendunud, et soovime minna Besakih´i templisse ning oli meile veel enne meie peatumist näidanud õige suuna kätte. Meie seisma jäädes tuligi siis juttu ajama. Meesterahvas rääkis väga head inglise keelt. Poeg olevat tal kohalikus koolis inglise keele õpetaja ning sealt pärineb temagi hea keeleoskus. Samas koolis on ta isegi olnud terve elu õpetaja.
Alustuseks kiitis ta Besakih´i templi vägevust ja ilu ning arvas, et oleme teinud hea valiku soovides minna seda vaatama. Meesterahvas kutsus meid endale külla. Uuris, kas meil on olnud võimalust külastada mõne indoneeslase päris kodu? Loomulikult polnud meil varem sellist õnne olnud. Seega ei saanud me nüüd ootamatult sülle kukkunud seiklust kasutamata jätta! Enne tegime veel tiiru Muncani templi ümber, sest ka seda sooviti meile näidata. Muncani tempel on kasutamiseks 40 perele. Sisse me sinna ei tohtinud minna. Küll saime aga imetleda väljast. Ilus, väike ja armas traditsiooniline Bali tempel.
Jalutasime edasi mehe koju, mis asus vastavalt tema sõnadele, tõesti lähedal. Tänapäeva indoneeslaste linnakodud kujutavad endast suhteliselt väikesele ruudukujulisele maa-alale tihedalt täisehitatud majade kogumit, mis on ümbritsetud kõrge müüriga. Väga ilusasti on kaunistatud alati väravad. Linnades ringi jalutades ei saagi alati aru, kas tegemist eramaja või templi sissekäiguga. Seda enam, et igas sellises elamus paikneb samuti väike perekonna pühamu. Kuna siinses kliimas pole probleemiks mitte kunagi külm ilm, siis ühise elutoa või koosviibimise ruumina kasutatakse tavaliselt siseruumi asemel lihtsalt õue, kus paikneb lahtine lavatsit meenutav katusealune kaitseks päikese eest.
Selle kõrval perekonna tempel. Ümber nende paiknevad eraldi sissepääsudega erinevate pereliikmete toad. Tavaliselt elab koos kolm põlvkonda. Meid paluti meie võõrustaja, ehk siis selle pere vanaisa, tuppa lahkelt. Indoneeslased käivad alati siseruumides paljajalu. Jalanõud jäetakse isegi mitte lihtsalt ukse taha vaid ruumide ees oleva terrassi trepi ette. Sama komme on kusjuures isegi väiksemates erapoodides, kus muidugi tehakse erand kohalike kommetega mitte kursis olevatele turistidele. Meie võõrustaja lapselaps kattis meile teelaua mitmete erinevate kohalike hõrgutistega. Istet võttes ja teed juues saime kätte pataka pabereid ning ees ootas meid indoneesia keele tund!
Läbisime tunni edukalt! Materjalid saime endaga kaasa. Kodus, kus viibisime, oli tunda väga suurt austust Indoneesia traditsioonide, keele, ajaloo ja kõige selle vastu, mis teeb Indoneesiast Indoneesia. Järgmisena saime näitliku õppetunni traditsioonilisest indoneesia kirjutajate tööviisidest. Kirjutati peenikestele bambusribadele, mis omavahel nööriga kokku liideti, noaga. Kui tekst oli spetsiaalse noaga bambusele kraabitud, kanti sellele must värv. Värv kinnistus kraabitusse. Üleliigne värv pühiti hetke pärast pehme riidega maha. Saime kaasa kaks bambusriba, millele kirjutatud tänane kuupäev ja indoneesia keeles meie nimed. Sain teada, et minu nimi on Indoneesiaski nimi ja tähendab "see, kes teeb teistele head". Vana mees veedabki oma aega nüüd harrastades ja elus hoides seda vana kirjaviisi. Juba tema vanaisa ja isa olid olnud kirjutajad.
Ostsime kaasa kaks traditsioonilist tema poolt kirjutatud Bali kalendrit. Jah, võib ju arvata, et see tema peamine eesmärk (ja mitte soov praktiseerida keelt ja suhelda muidu nii igavalt kulgevates päevades tema enda sõnul) oligi meid külla kutsudes, kuid isegi sellisel juhul saime me osaks väga meeldiva tunnikese kohalikus kodus. Kus meid võeti vastu väga suure austuse ja külalislahkusega. Ja selle kõrval meil kolme peale kulutatud 20 dollarit ei tundu üldse märkimisväärse summana. Bali kalendris on kuud nimetatud hinduismi jumalate nimedega. Igal kuul on siis oma jumal.
Olles nüüd juba väga pikalt lahke peremehe külalislahkust nautinud jätsime hüvasti, saime kaasa juhised õige teeotsa leidmiseks ning sõitsime edasi. Olles siiski väga tänulikud selle väikese teelt eksimise eest! Tee läks edasi kõrgele mäkke. Agungi külje alla asuv Besakih´i templikompleks koosneb 23 eraldiseisvast, kuid omavahel seotud templist. Templid paiknevad mäenõlval kuuel erinevalt tasandil. Templi täpne päritolu on ebaselge, kuid selle tähtsus pühapaigana pärineb peaaegu kindlasti eelajaloost. Kompleksi mitmete templite kivialused meenutavad megaliitseid astmikpüramiide, mille vanust hinnatakse vähemalt 2000 aastale. Kindlasti kasutati Besakih´i templit hinduismi jumalateenistuse kohana aastast 1284, kui Balile asusid esimesed vallutajad Jaavalt. Kompleksi peamine pühakoda, Pura Penataran Agung, on pärit 17. sajandist. Selle sümboolne keskpunkt on lootose kroon ehk padmasana, mis on seetõttu kogu kompleksi (üldse kogu Bali!) keskus ning kõige püham koht ja rituaalne fookus. Besakih´i templitki ohustas 1963. aasta Agungi vulkaani purse - laavajõed möödusid templist vaid meetrite kauguselt. Selline napp pääsemine oli kohalikele hinduistidele märk templi pühalikkusest ning jumalate soovist näidata oma võimu säilitades siiski omale meelepärane.
Besakih´i templid asuvad mäenõlval. Ühendatud kõrgete treppidega on see mõeldud vaimse inimese viimiseks mööda pühaks peetavat mäge kõrgemale ja kaugemale. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Suur on templikompleks tõesti - meil kulus selle läbikäimiseks ikka paar tundi. Pühamutesse sisse ei pääse turistid siingi. Kuid ka selleta on koht väga ilus ja vaated kaunid. Mulle meeldivad eriti Indoneesia templite mustaks värvitud mitmekordsed õlgkatused. Sinise taeva taustal loovad need fantastilisi siluette, mis on nii omased Indoneesia hinduistlikele piirkondadele.
Balilased on väga siiralt ja sügavalt usklikud. Templitesse palvetama ja ohvriande minnakse viima alati pidulikult ja ilusasti riietatuna. Selga pannakse valged pidulikud pluusid ja tavaliselt erkkollased sarongid naistel ning meestel valge pluus, valged püksid ja nende peal samuti kollane sarong. Mõnikord on ainult sarong. Ning loomulikult on alati tegemist pikkade pükste ja pikkade käistega! Naistel on peas korrektsed ning viimistletud soengud (lahtiste pikkade juustega ei tohi templisse siseneda!) ja meestel väikesed pilotka sarnased mütsikesed. Väga kaunid on need templeid mööda käivad ja ohvriande altaritele jätvad kohalikud. Nii käiakse mingi aja möödudes läbi ühe päevaga palju templeid. Üldse on see väga pidulik päev, kus kogu perekonnaga võetakse ette pühamute külastamine. Tihti üüritakse auto, sest kõige tähtsamad templid ei paikne tavaliselt jalutamise kauguses. Ostetakse eelnevalt kokku ohvriannid - väikestele bambustaldrikutele valmis pandud meelehea erinevatele jumalatele. Ning kindlasti käib sellise anni juurde alati üks või isegi mitu suitsevat viirukit. Mulle nii meeldib viiruki lõhn! Kogu Indoneesias olemise ajal sain seda kõvasti nautida.
Hinduistlike indoneeslaste selline tava aitab kindlasti kaasa nende rõõmsa- ning rahumeelsusele - kui lükkad kõrvale kõik kohustused ja keskendud tänulikkusele ning sellele, kuidas oma elu elada veelgi paremini ja mõistlikumalt, siis on minu arvates juba aeg-ajalt sellisele asjale mõtleminegi edasiviiv jõud. Kui olime templi läbi käinud jalutasime mäest jälle alla tagasi rollerite juurde. Iga kord nendeni jõudes olen mina olnud küll segaduses, et milline neist siis see minu oma on? Aga selles pole midagi imelikku - Eestis ei mäleta ma tihti sedagi, kuhu oma auto olen parkinud.
Sõitsime edasi. Nüüd ootas meid ees päris pikk sõit Tenganan´i külla. Vahetult enne kohale jõudmist tegime peatuse lõunasöögiks. Valitud koht ei osutunud siiski kõige paremaks, kuna kõikide söökide puhul oli tohutult liialdatud suhkruga. Tenganan´i traditsiooniline küla on Bali üks suuremaid vaatamisväärsusi, millest tulenevalt oli reaalne oodata, et seal on palju turiste. Leidsime aga internetist ühe reisikirjelduse, kus mainiti, et küla koosneb mitmest osast. Just liigsete rahvahulkade vältimiseks oli soovitatud otsida üles teine värav ja siseneda selle kaudu. Koordinaadidki olid antud! Nende järgi siis orienteerusime. See osa külast pidi olema rahulikum ja meeldivam ja selle tõttu kindlasti autentsem.
Tenganan´i küla ei ole lihtsalt vabaõhumuuseum. Tegemist on päriselt toimiva külaga, kus inimesed toimetavad ja elavad oma igapäevast elu. Välismaailmale on küla olnud rohkem avatud alates 1970. aastatest. Enne seda oli antropoloogidel vaid teada, et tegemist on Indoneesia saarestiku ühe üksildaseima külaga. Turiste meelitab Tenganan ainulaadse Bali kultuuri poolest, mis järgib endiselt iidse Bali traditsioone, tseremooniaid ja reegleid ning ainulaadset külakujundust ja arhitektuuri. Küla on tuntud ka gamelaanimuusika ja topelt-ikat tekstiilide poolest. Gamelaanimuusika on traditsiooniline kohalik muusikastiil, mida meil mõned päevad hiljem Ubudis õnnestus kuulda ja näha. Topelt-ikat tekstiile koovad Tenganan´i naised (ning mehed) kangastelgedel. Ikat on äärmiselt keeruline ja aeganõudev tekstiilide mustriks värvimise meetod, mis eeldab lõngade värvimist enne kanga värvimist ja kudumist. Topelt ikat tähendab, et seda protseduuri korratakse mitu korda. Tehnoloogia tundus igal juhul väga suurt püsivust nõudvat tegijalt. Ikat meetodil kootud saronge müüdi nende tegemise kohtades, kuid arvestades meeletut vaeva, mis selleks kulub, ei hakanud me isegi mitte uudishimu pärast hinda küsima. Ma liigitaks sellise käsitöö üldse hindamatuks!
Leidsime selle "varjatud" värava ilusasti üles. Maksime külastuse eest ja saime üllatuseks kaasa giidi. Giid vedas meid ruttu-ruttu küla peatänavat pidi tiiruga väravasse tagasi. Saime küll üht-teist teada ja natukene targemaks, aga silme ees oli sellisest kiirustamisest päris kena virr-varr. Otsustasime siis Eveliniga, et läheme teeme omapead ühe tiiru veel, et saaks natukene rahulikumalt ringi vaadata ja võib-olla mõnda majja sisse piiluda. Teisel tiirul suutsime juba palju rohkem detaile tähele panna ja külaga põhjalikumalt tutvuda. Valisime jalutamiseks väiksemaid tänavaid. Kitsukest tänavat pidi uidates jäid mulle silma eestpoolt paistvad imelised bambusest punutud kaunistused ühe värava taga. Läksime uudistama ja endalegi ootamatult olime äkki sattunud pulma! Tervitasime õnneliku peigmeest. Pruut polnud veel saabunud. Lahkelt kutsuti meid istet võtma ja pisteti kohe veepudelid kätte. Oma eestlaslikus tagasihoidlikkuses tänasime, vabandasime ja lahkusime targu vaikselt. Lootsime, et pruut jõuab siiski peagi kohale.
Ning vähe rahvast oli siin hetkel tõesti - peale meie jalutas ringi veel vaid üks sakslastest abielupaar. Olles nüüd juba põhjalikult Tenganan´iga tutvunud lonkisime väravasse tagasi ja alustasime sõitu Sidemen´i. Pikk sõit ootas meid ees. Lisaks olime me nüüd piirkonnas, kus on juba suhteliselt suur liiklus. Saime seetõttu meiegi ummikutes istuda. Indoneesias veedetud ajaga olen vähemalt rolleriga sõitmise nii palju selgeks saanud, et võin öelda: saan hakkama! Rolleri taha teiseks reisijaks istuma veel kedagi ei julgeks võtta ja väga osav pole, aga liigeldud saan ning mis peamine - ma naudin seda.
Meie paradiisi tagasi jõudes olime kõik siiski üsna väsinud. Seega kuskile õhtustamiseks veel sõitma ei viitsinud hakata ja tellisime endale söögi taas terrassile. Nii oli ka kõige odavam! Käisin pesemas. Jõudsin hetke lugeda, kui Evelin juba saabus mulle ukse taha teatega, et õhtusöök on serveeritud. Loomulikult olin tellinud endale täna õhtukski need fantastilised kevadrullid. Maitsesid endiselt imeliselt! Magustoiduks olin valinud küpsetatud banaanid, mis olid samuti väga head. Üks õnnetu konn oli eksinud meie terrassile. Aitasime ta tagasi loomulikumasse keskkonda ehk põllule üle terrassi ääre.
Ja täna õhtul saime veelgi uskumatuma müstilise vaatemängu äikese poolt! Kui pidasime eile õhtust millekski erakordseks, siis tänase võis vabalt kümnega korrutada. Oli see alles vaatemäng! Lihtsalt istusime ja imetlesime ning imestasime! Raha kulutasin aga täna Bali kalendrile 140 000, Besakih´i templile 60 000, lõunasöögile 66 000, Tenganani küla 10 000, bensiin 27 000, õhtusöök 53 000 ja rollerirent 60 000 ruupiat. Kokku 416 000 ruupiat. Kuigi kõigi nende tänaste toredate kogemuste juures polegi võib-olla kulutatud raha see kõige olulisem.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment