Täna hommikul olid minul kellaajad segamini: hommikusöögi lauas küsisin lausa kaks korda üle, et mis kell me siis stardivalmis peame olema!? Segadusele vaatamata suutsin ikkagi õigel ajal olla bussi juures. Täna alustasime Konsost sõitu Jinkasse Omo jõe orus. Sõit sinna võttis aega umbes kolm tundi. Vahepeal tegime ühe tualetis käimise peatuse kohalikele mõeldud hotellis või lihtsalt võõrastemajas. Tubade uksed olid avatud, mistõttu saime neissegi sisse piiluda. Olen kõige reisimisse puutuva puhul küll suhteliselt askteetlik ning leplik, aga siin poleks tahtnud isegi mina mitte mingil juhul ööbida. Eelkõige just mustuse tõttu. Puhtusestandardid on Etioopias ja Eestis küll äärmiselt erinevad.
Etioopia teedel ringi sõites eriti autosid liikumas ei ole. Mõnes mõttes ongi täiesti uskumatu kui vähe autosid näha on! Mõned kaubaautod, mõned turiste teenindavad bussikesed või autod. Ühte teehöövlit ja ühte traktorit olen samuti näinud. Kohalikel, välja arvatud Addis Abeba rikkamatel elanikel, autosid ei ole. Heal juhul saadakse endale lubada mootorratast või rollerit. Liiklemise teeb see muidugi lihtsamaks. Sest teede olukord eriti midagi kiita pole: kuival perioodil on kõik enam-vähem korras, aga suurte vihmadega uhutakse tihti mõni osa teest lihtsalt minema. Täna külastasime esimese asjana aga enne Jinkat asuvat kohalike hõimude turgu. Piirkonniti on tavaliselt kindlad turupäevad. Siin oligi selleks neljapäev! Turule lähenedes hakkasime juba varakult sõitma mööda turule ruttavatest (see on muidugi väike liialdus: siin ei rutta keegi ja mitte kunagi!) müüjatest - kellel kits, lammas või lehm nööriga järel, kellel kana kaenla all või seljakotis, kellel puukoorem või erinevad põllusaadused turule viia.
On täiesti tavaline, et turule minekuks käiakse maha 4-5 kilomeetrit. Kuna bensiin on siin väga kallis ja sellest tulenevalt ka bussisõit, siis enamus etiooplastest üldjuhul ei saa endale isegi seda lubada. Nii käiaksegi jala! Siinne turg koosneb erinevatest osadest, millest meie plaanisime külastada naiste- ja loomaturgu. Esimesena suundusime naisteturule, kus müüjateks siis põhiliselt naised. Meie üllatuseks olid siin inimesed suhteliselt tagasihoidlikud! Ning seda isegi turu situatsioonis, kus tavaliselt kõik üritavad kõigile meeleheitlikult midagi maha müüa! Keegi meile siiski midagi pähe määrida ei üritanud, rääkimata raha lunimisest. Lapsed muidugi jalutasid meil väga püsivalt ja visalt kannul, mõned isegi kogu meie turul viibimise aja, kuid seda pigem uudishimust ja põnevusest kui kasu saamise soovist. Lapsed puudutasid vaid meie nahka, mõni suurem ulatus ka juukseid silitama ning mõni pisikene poetas vargsi oma määrdunud käe mulle pihku. Just nende tagasihoidlikkus tegi siinsed põngerjad armsaks!
Aga see Aafrikas nii tavaline asjaolu, et valget inimest vaadatakse kui kahel jala kõndivat rahakotti, on tegelikult seletatav nende traditsioonide ja kommetega. Etioopias on tavaline, kui kellelgi kogukonnast või perekonnast läheb väga hästi ja tal on palju raha, siis ta jagabki kõike oma vaesemate kogukonna- või pereliikmetega. Nende jaoks on täiesti normaalne, et kui kellelgi on rohkem, siis ta annab sellest osa neile, kellel ei ole. Seega, nende jaoks täiesti õigustatult ootavad ja eeldavad nad meilt neile harjumuspärast käitumist ning ei mõista sugugi vastupidist! On üsna tavaline, et näiteks Euroopas tasuva töökoha saanud etiooplane elab ise ülimas askeesis, saates enamuse oma teenistusest kodukülla. Nende jaoks on väga keeruline mõista, miks turistid ei toimi samamoodi ega anna suuremat osa oma rahast neile! Sest meil on ju väga palju raha nendega võrreldes. Ja nemad on harjunud, et see kellel on palju raha, annab neile ka.
Naisteturult suundusime edasi loomaturule. Siin olid nüüd küll eranditult ametis mehed. Loomaturg oli arusaadavatel põhjustel ümbritsetud kõrge roigastest taraga. Sissepääsuks jäetud vaid väike väravakoht. Kaubeldi põhiliselt suuremate loomadega nagu kitsed, lambad, veised, eeslid... Hobuseid olen siin siiski suhteliselt vähe kohanud. Väiksemad loomad-linnud loetakse aga ilmselt naiste pärusmaasse kuuluvateks, mistõttu ei pea nendega tegelema mehed. Ka siin keegi meie vastu liigset uudishimu ega huvi üles ei näidanud. Saime suhteliselt rahulikult ise uudistada meie ümber toimuvat. Naisteturult olid koos meiega mõned lapsed kaasa jalutanud. Aupaklikus kauguses. Imestasin vaid selle üle, et mõned neist olid ikka päris pisikesed mudilased. Aga ju nad on harjunud sellise iseseisva liikumisraadiusega.
Järgmisena oli meil plaan viia oma suuremad asjad ära hotelli, võib-olla hetk puhata ja siis uudistada edasi. Kuid tee, mida mööda asusime sõitma, oli mingil hetkel lihtsalt minema viidud. Pidime otsima uue tee! Hotelli jõudes, oli nagu ikka mõnikord juhtub, väike segadus tubade jagamisel, aga lõpuks saime kõik võtmed siiski kätte. Minu tuba oli väga armas! Võib-olla, et isegi parim selle reisi jooksul. Kuid õige pea selgus, et osadel meie väikese grupi liikmetel pole nii hästi läinud. Loomulikult olid nad, kes rohkem kes vähem, päris rahulolematud. Hetkel muidugi mingit lahendust meile ei pakutud ning seega otsustasime mitte aega raisata ja minna oma plaanidega edasi. Tubadega on võimalik tegeleda edasi uuesti ka siis, kui hotelli tagasi jõuame.
Sõitsime külla aridele. Arid on küladesse koondunud suur hõim. Tegeletakse põhiliselt viljakasvatusega. Kuid ümberkaudsetele on arid tuntud eelkõige oma pottseppade ja seppade poolest. Aride juurde jõudmiseks pidime sõitma jälle mäest üles. Tee oli kehv! Seega olime sunnitud mõnes kohas bussist lahkuma ja jalutama. Mis iseenesest mulle väga hästi sobis! Ülearu palju me liikunud just pole selle reisi jooksul. Meie poolt külastatav aride elukoht oli tegelikult äärmiselt meeldiv ja looduslikult imeilusas kohas paiknev pisikene küla. Arid on tagasihoidlikud, samas siiski uudishimulikud. Meeldiva üllatusena ei luninudki lapsed meilt ainult raha vaid olid lihtsalt rõõmsalt elevil meie saabumise üle. Meil oli jälle võetud kaasa eraldi giid (ka ise ari), kes tutvustas meile põhjalikumalt aride elu. Tutvusime sepatöö, savitöö, leivaküpsetamise ja kohaliku puskari valmistamisega.
Esimest neist teevad mehed, aga kõiki ülejäänuid töid naised. Jah, ka puskari valmistamine on aridel traditsioonidelt naiste töö. Seda teevad nad väga kentsakal viisil ja äärmiselt kummalise aparaadiga. Väliselt näeb see välja kui mitmekümne kordse üle-elusuurusega savist piip. Väikese lõkke kohale oli asetatud savist kann, mis on siis destilleerija, selle külge monteeritud umbes meetripikkune toru. Toru teine ots oli kookospähkli koorest kausi kohal, kuhu siis tilgubki see hinnatud neste. Toru oli kaunistatud erinevate värviliste riideribadega, mis olid mässitud ümber toru. Muidugi võib olla, et need ei olnudki mõeldud kaunistuseks vaid hoopis näiteks selleks, et toru ei lekiks.
Pean ütlema, et aride küla oli ootamatult puhas ja korras. Võiks öelda, et isegi ilus! Ja nägin tõesõna luuaga hoovi pühkivat naist - mida võiks nimetada lausa sensatsiooniliseks. Lapsed olid puhtamad ja viisakamad võrreldes varem kogetu ja nähtuga. Jäi mulje, et vähemalt suurem osa neist käib koolis. Üldse tunduvad arid olevat ettevõtlikumad, rahumeelsemad ja töökamad nii mõnegi muu siinse rahvaga võrreldes. Meie külastasime täiesti tavalist aride küla, just nii nagu nad ise seal igapäevaselt elavad ja oma toimetusi teevad. Kuna tegemist ei olnud otseselt näidiskülaga, siis olid inimesed riides täiesti kaasaegselt. Arid hindavad naisi kõrgemalt ning naiste positsioon nende ühiskonnas on kõrgem paljude teiste hõimudega võrreldes. Naise võtmine aride juures on ka väga kallis ettevõtmine: pruut tuleb osta 39 karilooma ja ühe Kalašnikovi automaadi eest. Ilmselt ka sellest tulenevalt hoitakse ja hinnatakse neid paremini! Tüdrukud, kes vapralt minul järel käisid, avaldasid soovi punuda mulle patse. Patside punumine tuleb neil muidugi väga hästi välja - kõikidel tüdrukutel olid juuksed imeliselt põnevatesse patsidesse põimitud. Minu juustesse loomulikult selliseid patse punuda ei saaks. See eeldab siiski paksusid, kahuseid, lokilisi ning ikkagi aafrika juukseid. Mitte selliseid õhukesi ja patsis mitte püsivaid eestlase omasid.
Jalutasime aride külale tiiru peale. Pidin tõdema, et tõesti on tegemist väga armsa ja ilusa külakesega. Olin kohe täitsa üllatunud... nii ootamatu tundus see siin! Lahkusime aride juurest, erinevalt näiteks konsodest, rõõmsalt. Hotelli tagasi jõudes algas uuesti aktsioon tubadega. Saime lõpuks kokkuleppele selliselt, et meie Siretiga kolisime ühte tuppa ja minu toa sai siis anda edasi. Paar paremat tuba leidis hotell siiski ise juurde. Olles ka selle probleemi lahendanud, olime täna ikkagi väga vara õhtule jõudnud omadega - kell oli vaevalt viis saanud! Suundusime nüüd oma veiniklubi liikmetega hotelli baari. Veinivalik oli siin kehva. Selle asemel tundus hea mõttena hoopis kokteil rummist ja Coca-Colast.
Kummalisel kombel polnud siin ühtegi probleemi meie soovist arusaamisega, joogi maksumuse arvutamise ega maksmise protseduuri endaga. Ning leti taga oli vaid üks meesterahvas, kes sai selle kõigega hakkama! See oli harjumatu. Olles kokteilidega peaaegu lõpule jõudnud oligi käes õhtusöögi aeg. Natukene istusime veel pärast sööki väljas. Õues oli mõnusalt soe. Ei ole kohanud siin eriti ka mingeid tüütuid putukaid. Minu jaoks on muidugi kõik peale sääskede suhteliselt talutavad. Tuppa minnes käisin dušši all, kirjutasin ja lugesin veel. Raha kulutasin täna kahele kokteilile 800 birri. Raha pole tõesti kogu reisi jooksul millelegi muule peale alkoholi kulutanud. Endalgi hakkas sellele mõeldes kuidagi imelik! Aga samas mulle väga meeldib, et me ei kuluta väärtuslikku aega näiteks poes käimise peale. Seda võin teha koduski.
No comments:
Post a Comment