ETIOOPIA - KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 1. detsember 2023

Hommikusöök oli meil täna 6.30. Aga vara olime üleval nii või teisiti. Seega vahet polnud! Ärkasin juba tükk aega enne kella mingi lärmi pärast. Alguses ei saanud isegi aru kas on hommik või õhtu!? Arvasin, et mošeesse palvusele kutse. Samas tundus see veider, sest kestis vahetpidamata vähemalt tund aega. Kui sööma läksime selgus, et tegemist hoopis kirikuga, kus peeti keskööst saadik Neitsi Maarja auks protsessiooni. Varem oli uni lihtsalt siis nii sügav, et ei kuulnud. Kogu hommikusöögi aja kestis lärmakas protsessioon ikka veel edasi. Olles alguse saanud keskööl, oli see nüüdseks kestnud ligi seitse tundi! Väsimatud! Nagu juba öelnud olen, on usk etiooplaste jaoks äärmiselt oluline. Kirikus käiakse lapsest peale, noored käivad väga usinalt seal, rääkimata vanematest inimestest. Tihti sätitakse muu elu just ümber usu.

Seoses usuga on etiooplastel väga palju erinevaid kombeid, ettekirjutusi ning nõudeid. Näiteks paastuda tuleb neil ligi 250 päeva aastas! Igal kolmapäeval ja reedel. 50 päeva enne jõule ja lihavõtteid. Hetkel on siis käimas just enne jõule paastumine. Seetõttu meie bussijuhid ei söö ega joo päikesetõusust päikeseloojanguni. Mitte söömisest saan veel aru, aga ei tundu mulle mõistlik Aafrikas päevade viisi mitte tilkagi vett juua. Kirjutasin, et välismaalasi ei lubata siin väga kirikutesse, eriti naisi. On palju olukordi ja juhuseid, kus ei tohi nad ka ise kirikusse siseneda. Näiteks siis, kui nad on teinud midagi Jumalale mitte meelepärast. Rikkunud paastureegleid. Naised ei tohi siseneda kirikusse menstruatsiooni ajal. Juhul, kui ei ole õigust kirikusse siseneda, tuleb palvetada kiriku aia taga. Ja tõesti - eile õhtul hotelli naastes sõitsime meie lähedal paiknevast kirikust mööda, kus suur hulk inimesi osales jumalateenistusel aia tagant.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ning asusime teele murside juurde! Kilomeetreid oli sinna vaid 40 ööbimiskohast arvestades. Kuid tee viis üles mäkke. Seetõttu oli endiselt raske bussil meid sinna vedada. Saime jälle natukene jalutada! Mursid on üpriski sõjakas hõim, kes tihti naabritega sõjajalal. Meiegi pidime muutma oma esialgset eesmärki ning minema hoopis teise külla kui algselt plaanitud, sest esimese küla elanikud olid oma naabritega sõjas. Teiste kohalike hõimude hulgast on mursid natukene välja tõrjutud. Tunnetavad seda ka ise ning on seetõttu tunduvalt mornimad ja süngemad. Neid on korduvalt sunnitud oma maadelt lahkuma ning ümber asuma. Mursid on algselt olnud nomaadid, mistõttu arvatakse, et nad elavad need kolimised suhteliselt kergelt üle. Samuti on kergemad püstitada nende elamud teiste hõimude omadega võrreldes. Murside hütt punutakse okstest ning rohust. See on naiste töö ja aega kulub umbes nädal.

Küla, kuhu meie nüüd suundusime, asub Mago rahvuspargis. Teel nägime mitmeid huvitavaid loomi ja linde. Näiteks olid imeilusad pärlkanad päris mitu korda tee peal. Ahvid jooksid üle tee. Nägime veel gaselle, kitsesid ja paabulinde. Giidi sõnul pidi siin elama isegi lõvisid. Meile nad ennast muidugi ei näidanud. Kummaline on see, et just rahvuspargi territooriumil käib Etioopia suurim suhkruroo tootmine - 20 000 tonni päevas väidetavalt. Loodus on siin muidugi imeline! Pärimuse järgi on mursid tulnud Niiluse orust. Kusjuures, kui räägitakse rahvaste rändamisest, siis tavaliselt on see alati toimunud sadade aastate eest. Mursid rändasid siinsetele aladele aga alles 20. sajandi lõpuosas. Nad kõnelevad mursi keelt. Hiljuti puudus neil veel kirjakeel. Misjonäride abiga loodi samuti 20. sajandi lõpus etioopia keelel põhinev kiri. Addis Abeba ülikoolis töötati välja ka ladina keelel põhinev kirjakeel. Hoopis teine teema on muidugi see, kui paljud mursid üldse lugeda ja kirjutada oskavad! Hinnanguliselt on kirjaoskajaid kõikide hõimude hulgas kokku 1-1,5%. Mursisid ei ole väga palju: 2007. aasta rahvaloenduse andmetel on neid vaid veidi üle 7000. Erinevalt paljudest teistest hõimudest ei ole mursid suured kirikuskäijad austades endiselt oma vanu jumalaid. Murside elukorralduse järgi jagunevad mehed vastavalt vanusele klassidesse. Naise staatus sõltub tema mehest. Mursidel hinnatakse mehe puhul siiski rohkem tema elukogemust ning tarkust erinevalt füüüsilistest oskustest. Mursidel on ütlus, et poisist saab mees, kui ta õpib nägema südamega.

Mursid on kindlasti üks Etioopia ja kogu Aafrika põnevamaid hõime: mursi naised kaunistavad ennast meeletult suurte ehete ning huuleplaatidega. Alahuult hakatakse venitama teismeeas: 14-15-aastase tüdruku alahuulde tehakse noaga auk ja sellesse surutakse pulk, mida hakatakse asendama järjest suurema läbimõõduga kettaga. Lõpuks võib selle läbimõõt ulatuda lausa 20 sentimeetrini! Et sülg saaks vabamalt voolata, eemaldatakse alumised esihambad. Kunagi läbisid selle protseduuri kõik tüdrukud. Tänapäeval on see siiski tüdruku enda otsustada. Koolis, ametiasutustes jm avalikes kohtades sageli võõristatakse ning naeruvääristatakse huulekettaga naisi. Mursi mehed peavad traditsiooniliselt kettaga naisi siiski ilusamaks. Väidetakse, et pruudiluna sõltub tihtipeale ketta suurusest, mis on aga kaheldav, sest abieluliit sõlmitakse ammu enne, kui tüdrukud oma huuleava suureks jõuavad venitada. Mõnikord mees siiski nõuab osa pruudilunast tagasi, kui tüdruk ei vasta tema ootustele.

Kunagi pidi naine alati mehe juuresolekul ketast kandma ja selle võis ära võtta vaid kodus, magades või naiste seltskonnas. Tänapäeval seda tava enam ei järgita. Meie külaskäigu ajalgi kandsid ketast tegelikult väga vähesed naised, kuigi minu märkamist mööda huuleavad olid kõikidel. Tüdrukud ja äsja abiellunud naised kannavad kettaid enam-vähem alati, pärast paari esimest abieluaastat aga kodus ketast enam ei kasutata. Eeldatakse, et ketast kantakse siiski meestele sööki serveerides, tantsides, oluliste tseremooniate ja meeste duellide ajal. Varem kasutati valdavalt puidust kettaid ning neid valmistasid mehed. Lõunapoolsed mursid kannavad siiani selliseid. Põhja pool on nüüdseks aga levinum materjal savi ja oma kettad voolib iga naine ise. Savist kettaid kaunistatakse mustrite ja aukudega. Suured augud tehakse ka kõrvalestadesse. Pikka aega on arvatud, et huuleketaste traditsioon võis saada alguse tähelepanekust, et orjakaupmeestele moonutatud ihuga naised ei meeldinud ja seega jäeti mursi naised puutumata. Sellel arvamusel pole siiski kinnitust. Huuleketast võidakse pidada hoopis tugevuse ja vapruse sümboliks! Rõivastus on neil napp, mõnikord on selleks vaid külma eest kaitsev suur tekk. Keha kaetakse tihtipeale heledast savist tehtud maalingutega. Mitte eriti vana, kuid laialt kasutust leidev komme, on kehasse tehtud sisselõiked, kus naha alla lükatakse erinevate mustrite kujuliselt savitükke, mis moodustavad reljeefsed mustrid. Kõik kehakarvad eemaldatakse. Ka kulmud. Mursi naistel seetõttu polegi pikemaid juuksed kui õrn siilipea.

Murside üks olulisemaid traditsioone on noorte vallaliste meeste kepivõitlus ehk donga. Võitluseks valmistutakse pikalt ette ning see kestab mitu päeva. Duelli jälgib mitu kohtunikku, kes on vanemad mehed. Võitlejad kannavad uhket nahkadest ja punutistest kaitseriietust. Võideldakse umbes kahe meetri pikkuste keppidega, millega püütakse vastast tabades jalust maha lüüa. Kaotaja on see, kes lamama jääb või vigastuste tõttu võistluse katkestab. Võitlus on halastamatu, aga vastase tapmine on keelatud. Kui see siiski peaks juhtuma, aetakse tapja külast minema, tema maa võetakse ära ja tema pere naised antakse üle tapetu perele. Ausaid võitjaid aga austatakse ning nad pälvivad tüdrukute erilise tähelepanu.

Mursid on kimpus alkoholiga. Juuakse meeletult palju! Tihtipeale tekivad selle käigus tülid ning hullemal juhul isegi tapmised. Seepärast tulebki murside juures käia alati hommikul, kui olukord on veel kontrolli all. Hiljem võib külaskäik murside juurde halval juhul kehvalt lõppeda! Kui eile hotellis tube vahetasime, kaotasin sahmimise käigus ära ühe kaamera aku. Otsisime seda küll kõikjalt, aga tulutult! Nüüd helistati meie giidile hotellist ja anti teada, et mingi must väike asi on leitud. No, väga hea, et üles leiti! Mul on tavaliselt reisil kaasas neid kolm tükki. Kunagi ei tea, kus elektrit pole. Matkal olles ei saa mõnikord päevi midagi laadida. Murside juurest tulles käisime Jinka infopunktist läbi, kuhu hotell oli viinud kaotatud aku. Tegime ühes hotelli kohvikus pooletunnise puhkepeatuse pärast mida asusime edasi sõitma Turmi.

Turm on Etioopia üks kõige lõunapoolsemaid linnasid asudes Keenia piiri lähedal. Imetlesime bussiaknast imelisi vaateid sinna teel olles. Lisaks vaadetele leidsime kohaliku ime: keset savanni, kus seni olnud kogu aeg vaid natukene pinnasest parem tee, laius neljarealine joonitud ja valgustatud liiklumärkidega noolsirge maantee! Midagi sellise teega küll teha pole - tee pikkus oli mõni kilomeeter, lõppes ei kusagil. Nii nagu algaski. Ehitatud Euroopa rahadega. Iga organisatsioon või inimene, kes soovib Aafrikas mõnd riiki abistada, peaks olema kohustatud tulema kohale ja selgitama välja, kas ja millist abi üldse vaja läheks! Selle totaka ning võõrkehana mõjuva maantee asemel oleks kohalikel inimestel tunduvalt rohkem läinud vaja näiteks kaeve saamaks puhast joogivett.

Alustuseks sõitsime siin hotelli. Saime toad kätte. Ette nähtud oli meile tunniajane puhkepaus. Aga pool sellest läks igasuguse sahmerdamise peale - minu toas olid (ja nii mõneski veel!) voodis mustad linad! Tuli lasta need ära vahetada. Pool tunnikest sain siiski terrassil mõnusalt lugeda. Nüüd sõitsime hamerite juurde. Hamerid on samuti Etioopia teistest hõimudest kergesti eristatavad eelkõige naiste punase saviga mätsitud soengu ja nahast spetsiaalselt kaunistatud "sabaga" seelikute järgi. Naiste soenguks mätsitakse peenikesed patsid märja saviga kokku. Savi kuivades on neil peas justkui kuivanud savipulgad. Hamerite tänapäevase tavalise riietuse juurde ei käi ülakeha katvat riideeset ning sellele traditsioonile on nad jäänud truuks siiani. Isegi linnades võib kohata tihtipeale katmata rindadega hameri naisi. Kuigi tänasel päeval suurem osa naistest linna asju ajama minnes tõmbab mingi pluusi laadse riideeseme siiski selga.

Vanemad naised on jäänud truuks traditsioonilisele loomanahkadest valmistatud riietusele, milleks on selja tagant sabana kokku kroogitud seelik. Mõnikord tõmmatakse selle peale ühtlast kotti meenutav ürp, mis katab ka ülakeha. Sooja pärast ilmselt. Noored naised kannavad riidest pikki seelikuid ning meeletult palju ehteid! Kaelaehe näiteks näitab naise staatust: esimene naine, teine naine jne, vallaline, lesk. Kui paari päeva jooksul olime kohanud suhteliselt tagasihoidlikke hõime, siis hamerid olid taas päris pealetükkivad. Samas on hamerid üks sõbralikumaid hõime siin aladel. Majadeks on samuti okstest punutud ja saviga tihendatud pisikese ukseavaga onnid. Lihtsalt natukene teise kujuga mursidega võrreldes. Onnis sees on muldpõrand, millel magamiseks mõned viledaks kulunud loomanahad, väikene lõkkease ja põhimõtteliselt on see kõik.

Keskmiselt elab külas 100 inimest. Igal perel on akaatsiavõsaga eraldatud oma ala. Onnide arv selles sõltub sellest, mitu naist mehel on. Rikkamatel võib neid olla isegi 7-8, vaesematel 3-4. Hamerite nahavärv on eriliselt ilus punakaspruun, mis lausa särab õhtuses päikeseloojangu eelses valguses ehk ajal, mil meie nende juures olime. See pole muidugi nende loomulik nahavärv - keha määritakse võist, tuhast ja ookrist seguga! Aga erinevus on vägagi märgatav - näiteks murside nahavärv oli pigem hallikasmust. Üleliigse vara ega asjadega end tõesti ei koormata. Kõik riided on seljas. Neile lisaks on igaühel ilmselt veel olemas soojem tekk, mis õhtutel ja öösel külma eest kaitseb. Samas, nii mõnegi tütarlapse seelikuvärvli vahelt oli paistmas mobiil.

Lahkusime hamerite juurest päikeseloojangu eel, mistõttu saime sõites nautida imelise valgusega üleküllatud savanni. Kui jõudsime jälle sellele imelisele mõne kilomeetrisele asfalteele, oli tee hoopis suletud autode, erinevate hõimude tantsijate ja muude ilmselt tähtsate persoonidega. Hiljem selgus, et oodati Arba Minchist saabuvat kohaliku valitsuse delegatsiooni. Meie aga oma tagasihoidliku bussi ja veel tagasihoidlikumate persoonidega pidime sõitma teelt maha ning jätkama sõitu tee kõrval. Hotelli jõudes oli õues juba peaaegu pime. Korraks saime tubadest läbi käia ja õige varsti oli meile serveeritud õhtusöök. Sellega oli muidugi jälle keeruline (nagu kogu meie kahepäevase viibimisega siin!), sest õige pea selgus, et valitsuse delegatsioon soovis ootamatult ööbima samas hotellis. Ja nii kaetigi meile laud õue! Mis iseenesest oli väga armas ja kena.

Laud oli ohtralt lilledega kaunistatud. Ning söök parim, mida siin kogu reisi jooksul olime maitsta saanud. Täna õhtul pöördus veiniklubi jälle tagasi veini juurde. Olles veini tellinud, oleme kogu aeg piirdunud ühe ja sama firma toodanguga, lihtsalt sorte oleme vahetanud. Kohalik vein on igati kvaliteetne ja hea! Tuppa minnes kirjutasin ja lugesin. Sellega on muidugi see häda, et õhtul tuleb ikka päris kiiresti uni peale: päevad on elamusterohked ja pikad! Täna pidin rõõmuga tõdema, et harjumuspäratult suur summa raha tuli kulutada: siinse piirkonna külades ringi liikudes tuleb maksta eraldi pildistamise eest neis. Kolme küla peale kokku maksin hommikul 1200 birri meie giidile. Veinile kulus 333 birri. Kokku täna 1533 birri!