ISLANDI RINGREIS!

NELJAS PÄEV - 15.07.2016.

Tänast hommikut alustati hobusefarmi külastamisega, et tutvuda kuulsa islandi hobusega. Islandi hobune on täiesti omamoodi nähtus. Esimesed hobused toodi saarele 860-nda ja 935-nda aasta vahel. Juba 982-l aastal keelas Islandi parlament hobuse maale toomise. Islandi hobust on täiesti segamatult aretatud juba 1000 aastat. Tegemist on ühe tõupuhtaima hobusetõuga kogu maailmas. Seda just tänu isoleeritusele. Veel tänagi on keelatud Islandile sisse tuua hobuseid ning korra riigist välja viidud hobust ei tohi enam tagasi tuua. Hobune on Islandil olnud kogu aeg väga tähtsal kohal. Sajandeid on ta olnud ainus transpordivahend ning samuti tähtis tööloom enne masinate kasutusele võtmist.

Looduslik valik mängis tõu arendamisel olulist rolli, kuna suur hulk hobuseid suri nälja ja Islandi karmide loodustingimuste tagajärjel. Peale 1783. aasta Laki vulkaanipurset suri aasta jooksul umbes 70% hobustest vulkaanituha mürgistusse ja nälga. Vulkaanituhk on ohtlik ja mürgine nii inimeste kui loomade kopsusele. Kuid selles osas on ilm-selgelt hobused nõrgemad ning kohanevad järskude muutustega kehvemini. Vulkaanipurse kestis 8 kuud. Sadu ruutkilomeetreid maad kattus laavaga ja mitmed jõed kuivasid ära. Islandi hobusega hakatakse ratsutama tavaliselt alates looma neljandast eluaastast. Nende kõige viljakamad eluaastad on 8 kuni 18. Kuid oma jõu ja vastupidavuse säilitavad nad lausa 20ndate eluaastateni. Loomulik eluiga on 25-30 aastat. Tänu eraldatusele on haigused islandi hobuste seas praktiliselt olematud.

Islandi hobune kaalub 330-380 kilo ja keskmine turjakõrgus on 132-142 cm. Antud numbrid jäävad küll poni mõõtmetesse, kuid tõugu on alati hobuseks peetud. Hobuse kael on lühike ja toekas. Turi lai ja madal. Õlad tugevad ja kergelt kaldu. Jalad on lühikesed ja tugevad. Lakk ja saba on jämedakoelised. Tõul on topelt karvkate, mis hoiab sooja ka kehvades ilmastikuoludes. Islandi hobust võib üle talve väljas pidada. Islandi hobustel esineb väga palju värvusi. Kastanpruun, punakaspruun, kimmel, palomino, must ja hall. Värvustel on palju nüansse ja variatsioone. On ka mitmevärvilisi isendeid. Islandi keeles on üle 100 sõna erineva värvuse ja värvuse mustrite tähistamiseks. Tõu tunnused erinevad vastavalt sellele, kas hobune on aretatud ratsa- või tööhobuseks (osad hobused kasvatatakse ainult toiduks). Ratsahobuse puhul on oluline traditsiooniliste islandi hobuse käikude (ratsahobuse liikumise viisid) sooritamise oskus. Peale kõigile ratsahobustele omaste kolme käigu (samm, traav, galopp) oskavad islandi hobused veel tölti ja küliskäiku. Tölti sõites on hobusel alati üks jalg maas. See viis on tuntud oma ladusa ja mugava liikumise poolest. Küliskäik on kiire ja sujuv. Kõik islandi hobused küliskäiku ei oska. Hobuseid, kes oskavad mõlemat, nii tölti kui küliskäiku, peetakse oma tõu parimateks esindajateks. Islandil on umbes 80 000 hobust. Mujal maailmas on Islandi tõugu hobuseid umbes 100 000.

Meie Liisiga 20 euro eest farmi ei läinud. Pidasime seda natukene liiga kalliks. Hobuseid olime näinud juba küll ja pildistanud ja imetlenud oma jalutuskäikudel õhtuti. Peale meie oli veelgi inimesi, kes grupiga ei liitunud. Jalutasime ja vaatasime ümbruskonnas ringi. Hobusefarmi kõrval asuva talu juures oli ilus väike kirik. Islandil on väga sageli talude (muidugi ainult suhteliselt heal järjel olevate!) juures oma väike kirik ja surnuaed. Paar korda aastas kutsutakse mõni kirikuõpetaja nendesse ka jutlust pidama. Ja lahkunud maetakse alati oma pere surnuaiale. Kirik koos surnuaiaga on eranditult (need, millest mööda sõitsime ja oma silmaga nägime) eraldatud muudest taluhoonetest ilusa valge lippaiaga.

Edasi sõitsime Vatsnesi poolsaarele Hvitserkuri. Vaatama kivistunud draakonit. "Draakon" on siis 15 meetri kõrgune draakonikujuline kaljuformatsioon kalda lähedal ookeanis. Kohaliku legendi kohaselt muutus draakoniks aga hoopis troll, kes vett juues ennast unustas ning koidu saabudes kivistus. Islandlaste uskumuste kohaselt on kõik suuremad rahnud kivistunud trollid. Kes muuseas armastavad aeg-ajalt inimesi nahka pista! Ookeani ääres oli kõrge kallas. Ronisime kaldast ikka alla ka. Tegemist oli väga ilusa kohaga mere ääres. Jalutasime seal natukene. Palju küll aega polnud, pidime varsti minema hakkama. Siin tuli eriti selgelt esile omal käel reisimise eelis. Kui leiad ikka ühe väga mõnusa koha, siis võid seal jalutada nii palju kui hing ihkab!

Islandil ringi sõites on alati võimsad loodusvaated. Mäed, vulkaanid, fjordid, järved, kosed, jõed. Majad on neil siin väga hajali paigutatud. On vähe inimesi ja nende jaoks palju maad. Nii, et need ei sega väga loodusvaadete nautimist. Kuna nagu öeldud on asustus väga hõre, siis on neil koolide juures näiteks ühiselamud, kus lapsed ööbivad. Iga päev edasi-tagasi kooli sõita oleks liiga ränk. Siis viiakse esmaspäeval kaugemal elavad lapsed kooli ja reedel minnakse järele neile. Mina muidugi ei kujuta ette, et ma peaksin oma pisikese esimese klassi juntsu viima pea nädalaks ajaks kodust eemale. Aga karmides tingimustes mõeldakse ilmselt teistmoodi ja kõige olulisemaks saab ilmselt ohutus.

Lõunasöök oli meil täna poes ehk kõik ostsid poest, mida soovisid. Suurem nälg kustutatud sõitsime edasi Grabroki. Ronisime vulkaani otsa. Tegemist on siis vana vulkaanikraatriga, mis viimati pursanud 3000 aastat tagasi. Kõrvuti on kaks kraatrit. Must laava ümberringi. 3000 aastaga ei ole seal hakanud kasvama mitte midagi peale õhukese samblakihi. Islandil ei ole väga soositud sellise pinnase peal käimine. Kuna selle jaoks, et laava peal üldse midagi kasvama hakkaks, läheb tuhandeid aastaid, siis püütakse hoiduda selle vähesegi rikkumisest. Ja oma saare looduse hoidmisega tegeleb absoluutselt iga islandlane. See on iga saare elaniku südameasi, aukohus, mida täidetakse uhkuse ja armastusega!

Meie tänaõhtune hotell oli peaaegu vulkaani kõrval kohe Bifröstis. Hotellis oli olemas mullivann, bassein ja saun. Sellist võimalust ei saanud me muidugi kasutamata jätta. Veetsime meiegi seal tunnikese enne magamaminekut. Basseinis oli ka meie bussijuht. Vestlesime veidikene temaga. Tallegi meeldib väga reisimine ja enamus teenitavast rahast pidigi selle tarbeks kuluma. Minu kõrvadele kõlas see väga tuttavalt! Meie bussijuhi nimi oli Snorri. Ehk siis üks väga vana Islandi nimi. Ning Snorri jutustki jäi kõlama väga suur uhkus oma maa ja keele üle. Islandi keel on õppimiseks hirmus keeruline. Keele keerulisus tuleneb väga palju selle sõnaohtrusest. Islandi keeles on näiteks ainuüksi sõna "nemad" kohta umbes 20 erinevat väljendit. Öeldes islandi keeles "nemad" saab kuulaja-lugeja kohe teada ka selle, kes nad siis täpsemalt on. Näiteks, kas on mõeldud kahte tüdrukut-naist, kahte poissi-meest või ühte naist ja meest või kahte meest ja ühte naist. Eraldi väljendatakse tihti ka nende inimeste tegevusalasid. Ehk siis kui islandlane ütleb "nemad" on võimalik ühest lausutud sõnast lugeda välja, mis soost isikud olid koos, mis elualal nad tegutsevad jne. Kuid islandlased ise armastavad väga oma keelt. Ja maad. Ja rahvast. Ja nad ei häbene seda tunnistada mitte sugugi!