Friday, July 22, 2016

ISLANDI RINGREIS!

TEINE PÄEV - 13.07.2016.

Kõik islandlased on äärmuseni praktilised. Nad kannavad ainult endale mugavaid rõivad. Pööramata erilist tähelepanu ilule või moele. Hotellis olid hommikusöögilaudu teenindavad tütarlapsed näiteks dressides-tossudes. Samasugused näevad välja poes müüjad. Tanklas kohtasin ülekaalulist, kulunud ja määrdunud dressides pesemata juustega meesmüüjat. Kõige ilusam vaatepilt see just ei olnud. Aga selle korvab muidugi islandlaste äärmine sõbralikkus ja rahulikkus. Mulle tundus küll harjumatu vaadata. Aga kui siin on sellised kombed, siis mis seal ikka. Ja inimesed on siin tõesti äärmiselt sõbralikud, abivalmid ja lahked. Kui oled ikka elanud nii karmil maal, siis tuleb paljuski sõltuda kaasmaalastest, et ellu jääda. Ja selleks, et võiksid loota nende abile, tuleb eelkõige olla ise alati valmis aitama ja toetama. Nii lihtne, see saare elu põhiline alustugi ongi.

Kõht head-paremat täis söödud, istusime jälle bussi, et liikuda edasi veel rohkem põhja. Akuryeri linnakese poole. Täna oli meil esimese asjana plaanis alustada Islandi avastamist kosest. Islandil on väga palju koski. Üks ilusam kui teine. Meie läksime kõigepealt vaatama Godafossi. Tegemist ei ole sugugi Islandi suurima või kõrgeima kosega. Kuid seda peetakse siiski üheks ilusaimaks ning tähtsaimaks. Tõlgituna tähendab see Jumalate koske. Nime sai kosk 10-ndal sajandil, kui kogu Islandile ristiusu toonud mees (ma ei hakka tema nime siia isegi kirjutama - see on eestlase jaoks välja hääldamatu ja meie tähestik ei võimalda seda isegi mitte kirja panna!) viskas kosest alla oma vanad paganlike jumalate kujud, olles ka ise vastu võtnud ristiusu.

Natukene aega hiljem oli kogu Island sunnitud Norra kuninga Olav Tryggvasoni survel (kuuludes tollal Norra kuningriigi alla), vältimaks sisemisi tülisid, võtma vastu ristiusu. Aastal 1000 võetigi Althingi (Islandi parlament) poolt uus usk vastu, säilitades siiski vana usu pooldajatele õiguse kodus teenida edasi seniseid jumalaid. Islandlased on alati olnud kinni oma traditsioonides. Ristiusku vastu võttes sõlmiti Rooma paavstiga mitmed kokkulepped, milledega islandlased said õiguse säilitada mõned oma vanad kombed ja traditsioonid. Näiteks säilis neil õigus maiustada edasi hobuselihaga. Samuti õigus jätta nõrgad ja haiged vastsündinud laavaväljadele surema. Kõlab barbaarselt ja julmalt, kuid olles kursis selle saare karmide elutingimustega, võib hakata mõistma nii mõndagi.

Sõitsime nüüd edasi Myvatni järve äärde. Tõlkes tähendab see kärbse vett. Nime on järv saanud aga meeletutest pisikeste kärbeste pilvedest, mis hõljuvad suvel järve kohal ja on kohutavalt tüütud. Turistidel soovitatakse Myvatni piirkonda minnes soetada endale sääsevõrgud pähe panemiseks. Islandlastele meeldib sarnaselt soomlastele mõelda välja iga võõrsõna tähistamiseks mõni omakeelne sõna. Näiteks on tank islandi keeles roomav lohe. Motoroller aga plärisev rästik (see on muidugi väga naljakas, sest islandil puuduvad tegelikult kahepaiksed ja roomajad!). Ning veel hiljuti nimetati telediktorit loitsude lausujaks. Islandi keel on väga vana keel. Kuna saar keset ookeani on olnud suhtelises isolatsioonis aastasadu, siis on säilitanud keel oma arhailisuse. Keel ei ole muutunud sajandite jooksul. Praegugi veel suudab iga islandlane vabalt lugeda aastasadade taguseid tekste. Saagasid põhiliselt. Islandlased saavad aru norralastest, rootslastest ja taanlastest. Viimased aga islandi keelt ei mõista. Ilmselt on kergem mõista sajandite jooksul toimunud keele uuendusi ja muudatusi võrreldes nn vana ehk seisma jäänud keelega.

Myvatni järve piirkond on aga üks ilusamaid ja põnevamaid paiku Islandil. Järve ümbritsevad meeletud suured lavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudamülkad ja kuumaveeallikad, vulkaanilõhed jne-jne. Meie vaatasime kõige pealt vulkaanilisi pseudokraatreid. Need on tekkinud kuuma laava voolamisel üle soise ala. Laava sisse tekkinud õhumullide lõhkemise tagajärjel tekkinud kraatrid meenutavad eemalt vaadates tõelist kuumaastikku. Siit avaneb ka imeline vaade suurele osale järve ümbrusest. Kärbseid oli tõesti meeletult palju! Sellised pisikesed, isegi meie sääskedest natukene väiksemad. Tohutult tüütud pugedes juustesse, suhu ja silma. Sääsevõrk pähe panemiseks ei tundunudki siin kärbestega võrreldes enam ülepaisutatuna.

Sõitsime nüüd edasi järve lõunakaldale Dimmuborgiri, kus asub erakordne laavaskulptuuride labürint. Matkasime hiiglaslike laavaformatsioonide vahel tunnikese. Tegemist on tõesti uhkete ja suurte kujudega, mis kunagi laava voolamisest tekkinud. Eriti lahe oli kirikuust meenutav moodustis. Mis oma võimsusega jättis vägeva mulje. Pärast tegime Liisiga väikese pikniku. Ülejäänud grupp läks suppi sööma Dimmuborgiri kohvikusse. Pidasime 20,0 eurot ainult supi eest natukene paljuks. Siin ei olnud enam eilset lookas lauda, kus söö palju tahad. Piirduski asi ainult supiga. Seega otsustasime pikniku kasuks. Kõht täis võtsime kohvikust tassi kohvi ja istusime terrassil. Nautisime imelist vaadet ja päikesepaistet. Eriti eksootiline tundus see mõeldes, et asusime siiski Islandil. Kus üks päikeseline päev on tõeline haruldus.

Pärast lõunat edasi sõites jäid meile tee peale islandlaste leivaküpsetusahjud. Olin enne Islandile tulekut teinud äärmiselt põhjaliku kodutöö. Lugenud läbi hulga raamatuid Islandi kohta, uurinud saare ajalugu, kultuuri, kirjandust ja saagasid. Seega oli mul päris tõene ettekujutus maast, kus parasjagu asusin. Olin kursis ka nende "leivaahjudega". Aga polnud hellitanudki lootust neid oma silmaga näha. Ja nüüd ma seisin nende kõrval auraval maapinnal!  Need ahjud kujutavad endast kuuma pinnase sisse kaevatud auku, kuhu on pandud külili pesumasinatrummel. Sinna sisse pannakse tetrapakkides leivataigen. Metallist kaas peale ja nii tuleb hoida 24 tundi. Siis on leivad valmis söömiseks!

Ja täna käisime vaatamas veel ühte koske - Dettifossi. Dettifossi puhul on tegemist Euroopa võimsaima kosega. Kosk on 45 meetri kõrgune. Sinna juurde pääseb mööda kruusast jalgrada. 800 meetrit jalutada. Pääseb siia aga ainult suvel. Talvel on kose ümbrus jääs ja seal jalutamine võib väga ohtlikuks osutuda. Ning tõesti, ma pean ütlema, et nii võimast koske, ei ole mina oma elu sees näinud! Usun, et oma majesteetlikkuse ja võimsuse poolest, võib seda täiesti võrrelda Victoria joaga. Seisin seal lummatult ja imetlesin seda meeletut veeseina, mis minu silme ees lihtsalt äkki kuristikku kukkus ja kadus. Võimas vaatepilt! Ja pildile ei ole teda võimalik täies hiilguses samuti saada. Selleks oleks pidanud minema ilmselt teisele poole koske ja palju-palju kaugemale temast. Dettifossi juurest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel on veel teinegi ilus kosk - Selfoss. Mis on küll ainult 10 meetrit kõrge. Kuid selle eest tervelt 40 meetrit lai. 

Järgmine peatus oli Namaskard. Seegi on täiesti fantastiline koht! Midagi sellist polnud ma elu seeski näinud! Kõik kees ja podises ja auras ümberringi. Ning need uskumatult ilusad värvid. Väävelkollasest telliskivipunaseni. Maa sees on suured mudaaugud, mis päriselt keevad mulksudes. Kõik on mattunud väävlihaisu ja keeva vee auru sisse. Ümbritsevad vaated kollaste ja valgete triipudega punase saviga pinnasele ja mägedele võtsid isegi minu sõnatuks. Pärast sellist elamust on kõige õigem minna laguuni ujuma! Ning just seda me tegimegi. Jardbödini loodusspaas lõpetasime parimal võimalikul moel oma tänase uskumatult toreda päeva Islandil. Elu sees pole ma ujunud selliste vaadetega kohas! Pärast ujumist teisi oodates avastasin kohvikus, et seal müüakse maa sees küpsetatud leivaga võileibu. Mõtlesin juba osta, et proovida see islandlaste hõrgutis siis ära. Siis märkas Liis aga terveid leibasid mis müügil. Täpselt kaks tükki meie jaoks! Ning vaadates hinda: üks võileib maksis 900,0 islandi krooni ja terve leib 800,0 krooni. Vot kui palju maksab leiva viilutamine, sinna või määrimine ja kala peale panek!

Laguunist tulles jäi meil sõita ainult tagasi Akuryeri hotelli, kuhu jäime järgmiseks kaheks ööks. Kohale jõudes selgus aga, et kaheksa inimest, meie Liisiga nende hulgas, peavad minema eraldi kuskile teise hotelli. Kuskil meid siis lasti bussist maha ja näidati koht kätte. Hiljem selgus, et meil tegelikult täitsa vedas: meil oli ülejäänutega võrreldes ruumi rohkem ja mugavam elamine. Käisime Liisiga veel poes õhtuks süüa ostmas. Kõigepealt pidime muidugi otsima natukene aega seda poodi. Kuid leidsime ja jalutasime hotelli tagasi. Saime täna õhtulgi tunnikese jalutada. Sõime, lugesime ja varsti jäime magama. Päev oli olnud suhteliselt pikk ja elamusterohke ning sellest tulenevalt ka parajalt väsitav.

No comments:

Post a Comment