SEITSMES PÄEV - 11.10.2016.a.
Juba eile õhtul magama minnes oli mul ühe kanna vill imelikult valus. Millegipärast ei pööranud ma sellele tähelepanu. Pool ööd ei saanud hästi magadagi selle tõttu. Aga ikka plaastrit ära ei võtnud ega vaadanud, mis selle all toimub. Sest inimene on ikka väga laisk, mugav ja rumal! Hommikuks oli asi ikka juba väga hull. Kui siis lõpuks vaatasin jalga ja puutusin seal ikka veel peal olevat villiplaastrit, voolas selle vahelt kõvasti mäda välja. Õhukindlalt kinni olles oli minu vill läinud väga hullult mädanema. Oleksin pidanud plaastri õhtul ära võtma. Aga no see selline tagant järele tarkus! Pigistasin nüüd haavast nii palju mäda välja kui õnnestus. Panin tavalise marliribaga plaastri haava peale ja teipisin pealt veel kõvasti kinni leukoplastiga, et plaaster püsiks. Leukoplasti mul muidugi endal kaasas ei olnud (olin unustanud selle koju kapi peale), aga Marika aitas jälle hädast välja. Tal oli terve rull kaasas. Sama tegin teise jalaga. Seal ei olnud küll vill katki läinud, aga no nüüd tegutsesin juba nii igaks juhuks. Ennetamiseks.
Hommikusöögiks jälle puder. See on siin väga erineva kvaliteediga igal pool. Täna ei olnud see siiski nii tulimagus nagu varasemalt. Sobis väga hästi keedetud munaga, mille oli ka tellinud. Kõhu saab aga täis! Pulss oli 69. Hapnik 96. Tiidule 1500,0 ruupiat jätkuvalt. Küsisin täna Tiidu käest, mis teha sellisel juhul, kui ei kuluta päevas makstavat raha ära. Enamus sööbki päevas 1500,0 ruupia eest. Mina olen aga nii väike sööja, et mul jääb sealt ikka iga päev kõvasti üle. Ja olen (nagu siitki näha!) iga päeva kohta põhjalikku arvestust pidanud. Leppisimegi siis kokku, et pean oma arvestust ise edasi ning jätan mõnel päeval maksmise lihtsalt vahele. Õlled ja muud isiklikud söögid-joogid maksame nagu nii iga üks ise kohe ära.
Mina siin reisipäevikus olen pannud õlled muidugi muu söögi hulka, et asja mitte liiga keeruliseks teha. Väga palju me seda muidugi ei joonud. Ja tavaliselt võtsime Marikaga kahe peale ühe õlle. Matkamist alustasime 8:30. Ööbimiskohast avanesid meile imeilusad vaated lumistele mäetippudele. Eile juba käies nägime esimesi lumemütse. Kuni lõunani oli väga järsk ronimine mäest üles. Jalad on väga valusad ikka. Iga sammu tuleb sättida. Selle võrra on tempo mul kõvasti aeglasem. Täna nüüd tundsin esimest korda, et teistega sammu pidamiseks tuleb vähem pildistada. Muidu eelmised päevad lonkisingi taga pool ja pildistasin kogu aeg. Täna läks aga keeruliseks pärast kõiki neid fotopeatusi teistele järele jõudmine. Proovisin siis pildistada kiiremini või valida jäädvustamist väärivaid kohtasid hoolikamalt.
Muidugi võis see olla (minu aeglane tempo täna) ka sellest, et täna oli üldse kuidagi halb olla. Otseselt nagu viga midagi ei olnud. Kuskilt ei valutanud. Ei olnud ka kõrgusest tulenevaid hädasid. Lihtsalt selline väsinud, aeglane ja natukene hädine tunne oli. Mäest üles rühkides näitas Ratna meile äkki aga mingit taime ja teatas, et see on ehtne kanep! Natukene lähemalt uurides tundus tuttav tõesti. Mõned meiegi grupist korjasid paar taime endale kaasa. Teele jäi meile ka esimene suur palveveski. Need on sellised väikesed ehitised, kus sees üks suur palveveski. Seda peab siis keerutama. Ja käima ümber selle kolm ringi. Kõik seinad olid maalitud täis imeilusaid pilte. Nepaalis on üldse kõik väga värviküllane! Palveveskid, maalid, naiste riided ja ehted. Neile meeldivad värvid!
11:30 olime juba lõunasöögi kohas. Kõrgus oli 2640 meetrit. Ostsin sealt endale ühe coca-cola. Mõtlesin ise, et selle ära joomine teeb olemise kas paremaks või siis läheb asi üldse käest ära. Ma pean üllatusega nentima, et pärast lõunat läks minu olemine tunduvalt paremaks. Lõuna ajal kohtasime ka esimest nii nimetatud turvalise joogivee punkti. Mäest alla tulev vesi läbib mingisugused puhastusseadmed ja muutub seetõttu isegi turistidele seeditavaks. Ostsin sealt oma veepudeli täis. Maksin ühe liitri eest 30,0 ruupiat. Samas, hetk hiljem Andrese käest, küsiti sama koguse eest 25,0 ruupiat. Odavam ikka kui poes pudelivesi. See oli sellel kõrgusel vist juba umbes 80,0 ruupiat. Aga no tegelikult on hinnad siin meie koduse Eestiga võrreldes ikkagi äärmiselt odavad. Nii, et natukene kallimalt vett osta pole üldse mingi probleem.
Pärast lõunat saime natukene aega jalutada kui hakkas vihma tibama. Otsisime kotist kõik oma vihmakeebid välja. Siis jäi sadu üle. Tagasi õnneks ei viitsinud neid keegi kohe hakata toppima. Ja õnneks seetõttu, et natukese aja pärast hakkas uuesti sadama. Ja siis ikka kohe kõvasti! Üle tunni aja käisime vihmas. Ja mina kirusin vaikselt omaette: super rada oli, lauge väike langus-tõus vaheldumisi, imelised vaated ning kõige armsamad ja ilusamad külakesed, mida oleme kohanud. Ja selle kõige jäädvustamise rikkus vihm mul ära. Mina oma fotoaparaati vihmaga ei julgenud küll välja võtta kotist. Nii jäidki pärast lõunat need pildid kõik tegemata.
Täna kohale jõudes aga ootasid juba toad ees. Marikaga meie tuppa jõudes ootas meid veel eriti suur üllatus. Toa tagaseinas oli veel üks uks. Imestasin veel, et kas meil on rõduga tuba. Aga kuna maja taga oli mäekülg ja teine maja ehk mitte siis väga uhke vaade, ei kippunud ma isegi avama seda nii nimetatud arvatavat rõduust. Natukene aega hiljem mõtlesin aga, et ma siiski piilun korra sinna rõdule. Et mis seal siis ikkagi näha on. Ja tuli välja, et tegelikult oli meie tuba isikliku WC ja vannitoaga. No päris vannitoaks ei saa seda muidugi nimetada. WC-pott ja kraanikauss, kus nirises siiski ka külm vesi. Aga ometi oli see siin üllatav luksus. Öösel WC-sse minnes ei pea toast välja ronima. See on ikka tõeline luksus sellises kohas. Võisime vaid tänada koha omanikku, kes andis sellise toa meile Marikaga.
Enamuses ööbimiskohtadest on meil olnud toas ka elektrikontaktid, kus saab telefone ja fotoaparaadi akut laadija. Siin on muidugi natukene naljakad need kontaktid. On nagu europistikud. Ei pea olema mingit adapterit. Kuid need augud on seal nii suured, et laadija ei püsi seal sees kuidagi. Peab käega kinni hoidma. Aga kogu aeg ei saa ju seina ääres seista ja mingit laadijat seina sisse suruda. Sidusin siis täna niidiga laadija kontakti külge kinni. Ajas asja täitsa ära! Plaastrid võtsin ka kandadelt kohe ära, kui kohale jõudsime ja saapad jalast võtsin. Tundus mõistlik kogu aja, mil saapaid ei pea kandma, hoida haav lahtiselt. Et õhku saaks ja kuivaks ning lõpuks ometi paranema hakkaks.
Pärast õhtusööki pidasime Tiidu (meie grupijuhi) sünnipäeva. Talle oli isegi kook küpsetatud. Laulsime sünnipäevalaulu ja soovisime kõik õnne. Meie tuttav saksa abielupaar ööbis ka meiega samas kohas täna jälle. Aga õnneks suitsetada nad enam meie nina all ei saanud. Õues on nüüd õhtuti juba külm ehk siis väljas olla ei saa hästi. Ja ruumis sees ei tohi siingi suitsetada mitte keegi. Õnneks! Ei kannataks küll välja siin täissuitsetatud ruumis istuda suure grupiga inimestega koos. Minu Katmandust ostetud sulejope on aga imehea! Paremat asja siin õhtuti selga panemiseks ma ei oskagi ette kujutada. Ja juba mainitud villased sokid ka! Ööbimiskohta jõudes võtan saapad ja sokid jalast ära ja panen jalga villased sokid, keeran sokiääred kanna alla ning sandaalid. Nii saavad mu katkised kannad natukene õhku.
Raha kulus täna söögi peale 1250,0 ruupiat ja coca-cola ning vee peale kokku 280,0 ruupiat. Kõrgus oli täpselt sama, mis lõunasöögi kohas ehk siis 2640 meetrit. Üks eripära oli sellel hotellil veel. Ning sellest tingituna jääb see öömaja ilmselt igaveseks meelde. Nimelt jooksid minul öösel rotid voodis ringi! Ärkasin ehmatusega selle peale, et üks hiigelsuur isend jooksis mul üle näo! Sellist asja pole minuga varasemas elus kunagi juhtunud. Ma ei saa nüüd öelda, et see mingi meeldiv sündmus oleks olnud, aga ära mind ka ei tapnud. Ja mis ei tapa, pidi teadupärast tugevamaks tegema! Kuid ma pean ütlema, et muidu on siin väga mõnus magada. Läheme õhtul muidugi ka suhteliselt vara magama - mõni päev isegi üheksa ajal juba. Aga kümnest oleme ikka alati voodis olnud. Natukene jõuamegi lugeda ja siis kustume suhteliselt kiiresti ära. Hommikuti peab muidugi vara tõusma ka.
No comments:
Post a Comment